EEMALDASIN LOOST NOORSUUSATAJAT JA TEMA SAATJAT PUUDUTAVA LÕIGU, SEST NIMI OLI VALE (KUID OLUKORRA KIRJELDUS ÕIGE). VABANDAN SÜDAMEST ASJAOSALISTE EES!
Lõpp läks täitsa käest ära. Tamsalu maratoni finišialasse oli lühikese ja pika maa võistlejate rajal kokkulaskmise tõttu tekkinud nii suur rahvamass, et kui pikas-pikas rongis üle lõpujoone jõudsin, sõitsin joonelt meestesumma. Polnud võimalik kusagile kõrvale keerata. Suuski ja keppe ja mehi olid kõik kohad täis. Kes ette jäi, see pihta sai. Õnnetul kombel jäid kõige enam ette lühikesel maal 33. koha saanud Sparta esindaja Kaido Karjuse (nr 1067) kepid. Prõksti läks üks neist pillirooliku väljanägemisega Järvinenidest pooleks. «Näe, võta, pane blogisse,» ütles pehmelt öeldes pahane Karjus mulle purunenud kepipaari ulatades.
Rumal lugu, väga rumal lugu. Südametunnistus piinab siiamaani. Aga seal rahvasummas, mis oli kogunenud troppi otse lõpujoone taha, polnud tõesti kuskile pöörata. Kuid lõhkuda teise mehe varustus – ja pole tähtis, kui odav või kallis –, olgugi sisuliselt võistlusolukorras, on kõike muud kui meeldiv. Seniajani on sügavalt kahju. Vabandan!
Sõit oli niigi kujunenud kohutavaks. Ühelt poolt, jah, edestasin maratonijooksjat Evelin Taltsi, kellele olin Viru maratonil selgelt kaotanud, ja samuti Jaanus Laidveed, kellega kolm aastat tagasi ratastega Utah’s seiklesime ja kes sõitis Otepää MK-etapil sprindiringi minust tervelt pool minutit kiiremini. Aga teisalt oli Tamsalus saadud 140. koht nii halb, et sellist Estoloppeti maratonidelt ei mäletagi. Samas, jällegi, jäi esisada kõigest 2.40 kaugusele ja 98. koha saanud endine jalgpallikoondislane Raio Piiroja 2.55 kaugusele. Ehk teisisõnu: Piiroja ja teised esisaja lõpu mehed ületasid finišijoont, kui olin juba suusastaadionile liginemas. Seda pole iseenesest ju lootusetult palju...
Igal altminekul on põhjused. Pole mõtet nende taha pugeda, ent fakt on see, et eelmise nädala algusest hakkas mind kiusama kurguvalu, mis ei taandunud ega taandunud. Hullemgi veel: vastu hommikuid vallandas see valu nohu. Nii ei riskinud eelmisel nädalal trenni tehagi. Vaid kolmapäeva õhtul käisin tunniks rajal, sõitsin kergelt uisku, et lihtsalt toonust hoida. Laupäeval, maratonieelsel päeval, kui järjest süvenes kahtlus, kas viiruse käes vaeveldes tasub ikka Tamsallu starti minna, otsustasin teha Tähtvere spordipargi sprindiringil proovi, kas üldse jaksangi pingutada. Jaak Teppan soovitas, et tõmmaku ma kord-kaks kahe-kolme minuti pikkuse pingutusega pulss punasesse, võtku tõuse ikka hüpetega nii, et veremaitse suus – siis on näha, kas kannatan kõva sõitu. Tegin need kiired sõidud ära, kuid hüpetega liikuda küll ei jõudnud ning veremaitsest jäi asi väga kaugele. Pigem meenutas see ühtlases tempos veidi kiiremat sorti sõitu. Kui koju läksin, tundsin end nii tühjana, et veidi aja pärast apteegis Carmolise kurgutablette ostes käis juba kolm minutit järjekorras seismist üle jõu ning terve õhtupooliku oli organism nii väsinud, et pidevalt tahtsin magada. Aga öösel läks uni kaheks tunniks sootuks ära, sest kurku kogunes sedavõrd ebameeldiv kipitus, mis ei lasknud korralikult hingata ega neelata. Vedasin viimaks hommikuni välja poolunelevas seisundis.
Aga vaja oli ju ajaloolase Pärtel Piirimäe uut mahukat «ameeriklast» järele proovida. See käivitub, muide, puldi nupuvajutusest nii, et ei pea uksigi avama ega sissegi istuma. Ja suuskade määrimisse ning nende alla rauaga «kuuse» vedamisse oli ka juba üksjagu panustatud, nii et teekond Tamsallu tuli siiski ette võtta.
Pool tundi enne starti lasi Vahur Teppan mingist Vene päritolu heledast pulgast, millel peal märge «-1 kuni +8», suusapõhjadele läbipaistvat viskoosset ainet, ajas selle näpuga laiali ja siis harjas üle. See pidi toimima esimesed 5 km. Et toimet hoida, läksin starti, suusad näpus.
Ja tõepoolest: nii kerget maratoni algust ei mäletagi. Kui tavaliselt peab stardikiirenduse ajal pingutama, siis nüüd jäi jõudu küllaga üle. Suusad sõitsid justkui iseenesest, pigem hoidsin tagasi. Põldudelt kõrgepingeliinide alla suundudes möödusin 6-7-liikmelisest rongist, mida vedas Piirimäe. Endine suusasprindituus Pavo Raudsepp luges mulle esimese tõusunuki peal kohaks 95.
Tõusudel ja hästi ettevalmistatud rajal libisesid suusad esimesed 5 km tõesti suurepäraselt. Aga siis, kui algasid metsasihid, hakkas asi keerulisemaks minema. Küllap kaotas kiirendusmääre oma toime. Aga ka raja kvaliteet muutus järjest hullemaks. Jäin oma pehmelt öeldes puuduliku koordinatsiooniga jänni. Pahatihi kaotasin tasakaalu. Ühel sihil küsis Piirimäe (nr 162), kas tahan, et ta aitaks vedada. Lasin ta hea meelega mööda. Minu meelest liikus ta märksa sujuvamalt ja kergemini, samal ajal kui ise pidin nägema üksjagu vaeva, et lohkudes ja pehmetes kohtades ja mullatükkide vahel laveerides hoogu säilitada. Sellest oli vähe lohutust, kui Kaarel Toss (nr 56) pärast nentis, et tegin ees ikkagi pikalt tööd, ligi 10 km.
Pärast esimest TPd, kus võtsin vöötaskust energiageeli ning lasin sedasi 7-8-liikmelise rongi mööda, ja sellele järgnenud tõusu läks asi järgnenud põldudel väga hapuks. Rong sõitis püüdmatult eest, sest ma ei tulnud noil põllupealsetel lõikudel lihtsalt toime. Paaris lükates kaotas selgelt kiiruses, mogren ei tulnud kõne allagi, wassbergiga oli ka raskusi, sest trassi keskosast kõrval olid sügavad vaod ja pehme lumi. Kuidagi ei saanud jalgadega tõugatud. Meel muutus täitsa mõruks. Kui raja kõrvalt hüüti, et olen 102. ja Piiroja on 83., jättis see mind absoluutselt külmaks, sest mul oli endaga nii palju tegu. Ja kurja vaeva.
Jäin rajaoludele selgelt alla.
Ja kui tagant järjest uusi möödujaid tuli, hakkas ajukäärudes idanema mõte, et saadaks õige kõik kuradile, võtaks numbri seljast ja tuleks rajalt ära. Sest mis mõte on ennast piinata ja piitsutada, kui see süvendab vaid musta masendust? Kui ühe järjekordse rongiga möödus ka Rein Kullamaa (nr 153), kes enda sõnul pole selleks talveks suurt treeninud ja keda nädal tagasi Vedul peetud Lemeksi sarja etapil võitsin 9 km uisusõidus kindlalt, sai selgeks, et olukord on ilmselt päris hull. Kullamaa küll hõikas heatahtlikult, et püüaksin rohkem libistada – aga kuidas? Ei olnud seal mulle paslikke ja jõukohaseid libisemistingimusi.
Kui rada suundus metsade äärde ja muutus siledamaks, läks ka mu liikumiskiirus võrreldes 100-150 meetrit eespool kulgeva ülipika, rohkem kui 20-liikmelise rongiga märksa paremaks. Pariisi mägede alla jõudes sain rongi sabast juba kinni. Aga siis tegin laskumistel paar viga, eelistades suusajäljele vaba rada, ja seal jäin kui vati sisse kinni ning rong liugles eest. Ja kui enne teravpööret raja ilmselt pikimale ja raskeimale tõusule möödus minust koos kahe kaaslasega ka Laidvee (nr 169), läks meeleolu uuesti sandiks, seda enam, et tagant tulijate seast olid juba mitmed mehed jõudnud osatada, et «Priit, mis lahti?!». Lahti oli see, et käiku polnud kuskilt juurde võtta. Sa võid ju viirust võita 10 km, aga seejärel võidab tema sind, ja pikalt.
Kui lõpuni jäi vähem kui 15 km, langesin tuulisel lagendikul külili. Lihtsalt, ei millestki. Kõmmdi! Õnneks vähemalt sellele küljele, mis polnud pooleteise nädala tagusest kukkumisest muljutud (ja mis siiani ikka tunda annab, nii et pidin enne seekordsetki starti võtma valuvaigistava Ibumaxi tableti). Seda situatsiooni tunnistas ilmselt ainsana Jõulu suusaklubi sõitja Taavi Vahar (nr 117), kes peagi möödus. Ei, asi polnud selles, et jõud oleks raugenud, aga tuisus olid prillid saanud nii märjaks, et raja reljeefi ja konarusi polnud ühtlaselt valgel taustal võimalik eristada (püüdsin sageli kinnastega prille puhtaks hõõruda, et midagigi näeks) ning siis on tasakaal kerge kaduma. Kui end püsti sain ja taas liikuma tõukasin, sajatasin: «See ei ole maraton. See on pornograafia!» (Olgu lisatud, et see lause ei väljenda vähimalgi määral mingitki kriitikat rajameistrite aadressil, kes igasuguse kahtluseta olid andnud endast parima; kuid ilmaolude vastu ei saa nemadki.)
Ühtäkki ilmusid rajale uued takistused: lühikese maa sõitjad. Nendest vabanemiseks kasutasin lihtsat taktikat: küsisin rahulikul ja viisakal toonil rada. Mitte kärkides, et tulen paremalt või vasemalt. Ja kõik astusid ilusasti kõrvale. Kui möödusin, tänasin igaühte, enamikku isegi kaks korda: «Aitäh! Suur tänu!» Lõppeks tuleb neistki aru saada, et ega neil ka kerge ole, kui iga poole minuti järel tuleb kõrvale astuda – see võib ikka pahameelt tekitada küll, sest korralikult sõita ju ei saa. Usun, et iga tänuavaldus, et nende vastutulelikkust märgatakse, teeb ka nende olemise veidi rõõmsamaks. Liiati, ega väike tänuavaldus ju palju energiat röövi.
Eelviimases TPs pigistasin kurgust alla kaks-kolm aastat tagasi triatleet Ain-Alar Juhansonilt saadud SiS-i geeli. Varem ei julgenud seda võtta, et äkki on aegunud ja lööb n-ö põhja alt ära. Aga peab tunnistama, et SiS-i geel, nagu täheldasin seda esimest korda aastate eest Tartu rattamaratonil tarbides, mõjub tõesti kõige tõhusamalt. Pingutusvõime paranes. Võib-olla aitas sellele kaasa ka TPs antud hoiatus, et tagant on lähenemas suur rong, ja samuti tõsiasi, et jõudsin kannule võistlejaile nr 21 ja 23 (Siim Lehismets Karupesa Teamist ja Romet Sutt Jõulu suusaklubist), mis näitas, et ilmselt on kõvadelgi sõitjatel sedapuhku raskusi. Nad lonkisid ja sõitsin neist mööda. Mõni aeg hiljem jäi teele ette numbriga 80 Alar Krautman – temast möödumine andis lõpukilomeetreiks indu veelgi juurde.
Kuid suurimaks innustuseks kujunes see, kui sain viimases TPs kätte Laidvee, kes innuga jõujooki kummutas. Võtsin talle sappa. Nägin kohe, et tema sammus puudub tavapärane jõud ja võimsus. Järgnenud tõusu otsas silmasin raja ääres Russia treeningriietuses Anti Arakut, joogipudel käes, ja jäin talle pooleteiseks sekundiks otsa vaatama, misjärel ta tajus ilma sõnadetagi, et sellele mehele tuleks pudel ulatada. Haarasin sellest kahe käega ning imesin suhu mustikamaitselist jooki. Just vajalik laeng õigel hetkel! Vaat siis, mida loevad vanad tutvused: mullusel Jõgeva rattarallil sõitsime ühes grupis ning tegime seal organiseeritult tööd. (Kadedikud võivad nüüd alustada mõistagi kampaaniat, et mind tuleks TP-välisel rajalõigul jootmise eest diskvalifitseerida.)
Viimaste kilomeetrite tõusudel moodustus pikk-pikk rivi, kus mindi sõbralikult, keegi ei hakanud üle teiste suuskade-keppide tõmblema. Pärast tunnelit, kui rada laienes, nägin, et ühtäkki oli terve algav tõusunõlv sõitjaid täis. Püüdsin leida möödumiseks vaba ruumi, aga niipea, kui sissesõidetud põhitrajektoorilt irdusin, sattusin kohe kitisemale lumele. Tuli uuesti pearajale tagasi võtta. Siiski õnnestus mööda suruda Mart Laanistest (nr 179) ja 200 meetrit enne finišit ka Pihkva mehest Viktor Murnikovist (nr 161), kellele olin rajal mitut puhku varem samuti järele jõudnud, ent ikka ja jälle oli ta eest pääsenud.
Pilk protokolli näitab, et kõigest 13 sekundit kiirem sõit oleks andnud tervelt 11 kohta parema tulemuse – nii tihedaks kujunes lõpuks konkurents.
Kuna minust ette mahtus sedapuhku harukordselt palju mehi, heitkem pilk selja taha. Sealt leiab mulle tuntud nimedest-nägudest lisaks Laidveele (146. koht) ja Taltsile (151. koht) Tiit Kollo (152.), Postimehe personalijuhi Sille Relli (156.), Liibanoni kogemusega Andre Puki (157.), vana rivaali Alar Justi (162.), lõpuks siiski minust tahapoole vajunud Kullamaa (165.), Haanja rattaklubi eraldistardiässa Olavi Mõtsa (168.), sel talvel mind seni korduvalt veenvalt võitnud Ivar Heinola (170.), Kaupo Jalasto (173.), kõva rulluisutaja Lauri Koorti (177.), kõva maratonijooksja Andrus Leini (178.), viimastel aastatel mind klassikas pidevalt edestanud Alo Raudiku (197.), sitke maastikuratturi Andrei Grištšenko (200.), mitmekülgse Arvi Suurpere (204.), minust kõvema jalgratturi Kristjan Savisiku (208.). «Ringvaate» tegija Hannes Hermaküla sai rohkem kui 14-minutilise kaotusega mulle 270. koha.
Sedasi, selja taha vaadates, ei olegi pilt kõige trööstitum, arvestades, et eks üksjagu jõudu nõudis organismilt ka võitlus jätkuvalt, tänaseni kummitava kurguviirusega.
******
Slickrock at Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27.
aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks
klikkida pildile.)
Fotod 1 ja 2: Vahur Teppani koer Lucky valvamas peremehe suusabussi ja suusaparki. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Tamsalu maratoni stardiala ootab võistlejaid. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Võistlejad ootamas Tamsalu maratoni starti. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 5 ja 6: Tamsalu maratoni stardipauk on kõlanud. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Risto Roonet, Tamsalu maratoni viies. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Tomas Kaurson, Tamsalu maratoni viies. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 9: Tamsalu maratonil osalejaid. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 10: Tamsalu maratoni kaks parimat, Morten Priks (vasakul nr 2) ja Madis Vaikmaa janu kustutamas. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 11: Risto Rooneti joomistehnika Tamsalu maratonil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 12 ja 13: Tamsalu maraton murrab lõpujoonel mehi maha. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
66 Kommentaarid:
Kas panite tähele, kuna Ene Aigro teist möödus?
Kas kepid said ikka kinni makstud? Polnud ju tegu võistlusolukorras lõhkumisega, vaid finišis koperdamisega.
Hästi pandud ja tubli reportaaž kirjas. Maladets, Priit!
"Et toimet hoida, läksin starti, suusad näpus."
Like!
Näpukas on - Pärtel Piiroja
Mitmenda koha said Priidu adjudantid Jaanus, Indrek ja Urmas?
Aitäh, 14:55, viga märkamast. Näete nüüd kõik, miks alati on toimetajat vaja. Eksimused on teinekord väga ootamatud - ja napakad.
14:14 - Ene Aigro möödumist tähele ei pannud. Ilmselt kuulus ta mõne möödunud rongi koosseisu. Vahe temaga jäi alla viie sekundi, aga ei pannud teda tähele isegi finišis.
15:01 - kes on Urmas?
Tegelinski "Pärtel Piiroja" ilmumine kirjapilti ("Aga vaja oli ju ajaloolase Pärtel Piiroja uut mahukat «ameeriklast» järele proovida.") viitab selgele vaimsele stressile, konkurent on moraalselt kukile istunud.
Palju Sparta Järvinenid maksid?
Hea ülevaade sõidust antud, korralik mälestus ja võrdlus! Tahaks rohkemgi selliseid lugusid lugeda. Äkki korraldab suusablogide kirjandivõistluse?
Unustasin lisada - õigete prillidega ei kaotata mitte minuteid, vaid saab ära anda ka poodiumikoha. Eilne teise koha mees lükati möödunud aastal puhta protokolli lõppu, tasub õppetunni võtmiseks lugeda! http://www.madisvaikmaa.ee/uudised/11333/
Moraalne võidumees oli eilsel maratonil siiski Priit!
VIRU MATRATONIL ON SEE ÜKS NÕRK KOHT KÜLL!
"Mõni kilomeeter enne lõppu hargnes rada kaheks. Lühikese 25km sõitjad sõitsid finisisse 2km lühemat ringi."
Priit, löö kord majja! Tõesti tõesti, sellist pornograafiat mis eile Virus toimus pole ammu näinud!
Hea et sai ise koju jäädud. Viirus süvenes nädalavahetusel ja vaadates ilma siis tegid Priit endale karuteene, sest sõidutingimused olid 2x raskemad. Täna hommikul läks antibiootikumi kuur peale. Sellistes tingimustes võib ju sõita aga siis kindlasti mitte tulemust. Edu edaspidi.
Priit on kunn ja mitte üks s*takott ei tule siia kaikaid kodaratesse loopima.
Ma ei saa aru mehed külma pole olnudki, teie aga olete haiged??? Vot is the mätter? Jooge viina ja õlut nagu mehed ennemuiste ja panid küprokit ilma nurinata.
Mujalgi inimesed kannatavad ja on haiged. Rain pidi hoo maha võtma. Vastasel juhul oleks viktori käes olnud, aga näed nüüd, võta näpust või kratsi pepust:
http://tappsportlased.ee/2015/02/1968/
Kas rohkem mehepoegi ei käinudki maratonil? Kirjutage ikka kuidas tuiskasite üle väljade ja nurmede.
Viidatud tappsportlaste lingil võib näha naismaratooraneid Saku Kiss siidrite koormatega. Õige! - alhoholitarbimist tuleb alustada väikselt ja koguseid-kraade järj-järgult suurendades. Nagu jooksudistantsegi.
Alkohol on ka maratonil igati sobiv auhind. Mõlemad on ju tervist hävitavad ja sõltuvust tekitavad.
20:07, minagi panin tähele seda "pisiasja" - terve lava siidrit, 4,7%
Eesti rahvas ja alkohol on dialektilises ühtsuses alati elanud. Sellest kahju, aga mida teha?
Loobuda alkoholile rajatud või alkoholi sisse sokutada üritavatest üritustest: Tondiraba sisemaraton, SEB Tallinna Maraton, Ivar Tupi maratonireisid!
Puhta ja terve eesti rahva eest!
Hea kokkuvõte maratonist Priit! Asjad just nii olidki ja korraldajad peaks mõtlema tulevikus pooliku distantsi hilisemale stardiajale. Oleks asjal juba see point,et pikamaa sõitjad kelle tuttav poolikul ootavad ja seeläbi kestab ka finishi melu pikemalt! terv Reinvw
Kas ilmetust sõidust saab kirjutada head suusalugu?
Jäägu see kirjandusteadlaste analüüsida ja otsustada. Praegu peab aga igatahes ütlema, et lõpust alustamine ei ole kompositsioonile teps mitte kasuks tulnud. Kepimurdmine, vihahoog... vajub ära, heietus valusa kurgu teemal, ja alles siis sõidust. Ei "funktsi".
Ootasin teilt rohkem, härra Pullerits.
Martin, sa loe oma suurt lemmikut ja iidolit Kaplinskit ja nagu luulet rohkem. Ilmselgelt oled ju vales kohas ja miks ennast piinad teemadega, millest halligi ei taipa.
Või oled lisaks pedelembusele ka masohhistlike kalduvustega seltsimees?
Sel juhul saad meditsiinisüsteemist pädevat abi, siin käimine ei aita.
Kus on Ohhoota tüdrukud? Sobivad raskel ajal ka B-kategooria tüdrukud aga midagi peab ikka sõltlastele näitama.
Piirojal on loom sees, vaatame kuidas tal Alutagusel klassikaga läheb? Alutagusel ise ka stardis lahingut andmas.
Kas räägid Pärtel Piirojast vöi Raiost?
Martin räägib Vello Leitost kui romantikust. See on selge tõestus, miks sigadele ei või pärleid anda.
Reportaaž ööst: und ei tulnud, ei tulnud, ja ei tulnudki kuni hommikuni. Sest eile läks päeva lõpuks hääl väga kähedaks, nagu tõrrepõhjast tuleks, öösel oli neelatades kurk kergelt valus ja kuiv, sest ninast käis õhk ilma igasuguse takistuseta pahinal läbi ja kuivatas veidi pinges, kuid sugugi mitte nii kibedat kurku, nagu see oli möödunud nädalal, kuid ebamugav oli see siiski ja nii ei saanudki uinuda. Täna hommikul on hääl madal-madal kõmisev bass. On siin arste? (Ei, palavikku ei ole, nina praegu puhas, ehkki öösel vahest kerge tatt kogunes, aga selle puhusin hõlpsalt välja.)
Niisiis, on siin asjaliku ja kompetentse nõu jagajaid, sest vastasel korral on asi hull ses mõttes, et Alutagusel osalemine satub ohtu ja seda ei soovi vist isegi veriseim konkurent, ega ju?
Tere siis haige.
Eile kirjutasin. 6 päeva antibiootikume ja saad korda. Alutaguse unusta ära ja keskendu Tartu stardiks. Eile alustasin kuuriga, täna ei ole kurguvalust aisugi, nina annab tunda. Alutagusele kui siis sobiva ilma korral lihtsalt liigutama. kerge trenn.
Angervaks
Nõges
Üheksavägine
Raudrohi
nendest teed juua talvisel ajal - bro, üldtugevdav
Priit,heida pikali,küüslaugutükid ninasõõrmetesse,lesi pool tundi ja päevas paar x-da,neljapäevaks on korras.Veel räigem---pipetiga tilguta pikali olles viina sõõrmetesse,valus aga tõhus.Igasugused pihustid unusta ära,need kuivatavad limaskestad lõpuks ära ja õhk ei käi enam üldse läbi,kasvab kinni,siis on ainult OP.Ise kõik selle pulli läbi teinud,DR:ANTS.
Soovitan pöörduda perearsti vastuvõtule.
Küüslaugul ei ole mingisuguseid raviomadusi, topi kuhu tahad, kasu ikka ei ole.
Too justkui tõrrepõhjast tulev bass ongi terve valge mehe hääl, mida siin ravida?
Kuidas valmistuda Alutaguse suusasõiduks? Paar puhkepäeva ja 2 päeva enne sõitu rahulik trenn väheste lühispurtidega (ca 10s), päev enne sõitu suusamäärde testimine. Unusta ära nood ebaesteetilised künkast ülesse kargamised. Tehnilisi laskumisi harjuta muul ajal – paaril korral oled enne võistlust kaalikaga vastu mätast põrutanud, on sellest kasu olnud? Vist mitte, paugule järgnenud sissekanne on olnud vaid tasakaalukam, ei muud.
Kopi peist mujalt:
Eesti suusatamine pole iial olnud nii viletskui täna.
Et N-Liidu koondisse ei pääsetud, ei tähenda, et tase oleks sama-jama olnud kui praegu. Ntx Uno Leist ja Arne Sirel olid N-Liidus väga arvestatavad tegija. Elik siis, potentsiaalsed maailma esikümnemehed; no MK-punktimehed kindlasti.
Või kui võtta isegi aastad 92-97, enne koostöö algust TÜ teadlastega.
Kohad teises-kolmandas kümnes olid ikka - Kassin, Veerpalu etc.
Rahvas ehk ei mäleta, aga ntx Lillehammeris olid kolm NAIST_ ühel distantsil 30 hulgas ...
Mida need TÜ teadlased siis "nutikat" tegid, et meie mehed lõpuks paugutama hakkasid?
Mister Pullerits ja tema sõbrad peaksid seda teadma. Neil on ülikoolis käpp sees, nad seal lausa ise tegijad.
Ärge mehed olge haiged. Sorts viina masinasse ja jalgel jälle!
Retsept on lihtne. Näha kaugelt, et stressad hirmsasti oma sōite, mis tõepoolest aina allamäge kisuvad. Nohu ja muu füüsiline jama saab alguse ikka kõrvade vahelt. Leia endale selle lõputu punnimise ja ovaalil km- te lugemise vahele midagi loomingulisemat. Võta paar vaba päeva, mõni sõber v. "värske" kaasa, mine Haanjasse, naudi päeval sõitu, õhtul head sauna, törts mehejuttu või muud meeste maailma raiviprotseduure; usu- terve oledki!
Posimised ja tabletid on uduuugudele....
Tartu suusakuluaarides ja -telgitagustes ja -koridorides teatakse sosistada, et Priit on Tartu teatemaratoniks ühe eriti üllatava ja intrigeeriva käigu varunud. Jutt käib ikka vabariiklikku uudiskünnist ületavast käigust.
Mulle Priidu seekordne lugu meeldib. Kõike on, intriige ja emotsioone ja draamat. Samas mõni kurvikas naisterahvas-suusataja oleks võinud ka piltidel näha. Rõõmustaks Karvajalga ja teisi minusuguseid könne. Minu koht oli alles üle 300, kuigi trenni rebisin hoolega. Kas pole suusahundi ainest? Kah võib olla, aga alla ei tohi sellegipoolest anda.
Pullerits on Eesti Vabariigi "ikonostaasi" element nagu Leida Peips ja rahvatantsijad.
Või nagu Stahhanov lähemast minevikust või Don Quixote või Ülemiste Vanake kaugemast minevikust, kui veel näiteid otsida.
Kus iganes suurem rahvakogunemine, ei puudu ka Pullerits, trikoo ehk spordimeeste keeles "kombe" seljas, suusad all ja kes hoogsalt suusatab. Kasvõi mustal asfaldil ja Jaanipäeval paneb vabastiilis björgenit või smirnovi.
Oleme suusarahvas.
Martin võta endal londist kinni ka lohista minema.
Ka isand Piirojal oli probleeme: http://sport.postimees.ee/3078775/estoloppeti-teisel-etapil-napilt-saja-sisse-mahtunud-piiroja-maardemehed-tuli-vaibale-kutsuda
Ma tahaks näha siin Eestimaal nii kõva meest, kes suudaks määrdemehe "vaibale kutsuda" (vaid härra Putin on selliseks võimeline). Selle Piiroja kutsun ma aga ise vaibale ja siis vaatame, mis edasi saama hakkab.
Enne hooaja tippsündmust (TM) tõbisena starti minema võis osutuda veaks. Kui haigus on tõsine, siis tuleb võtta mõned trennivabad päevad tingimata. Palju-palju sooja vedelikku tarbida.
Küsin muud ka. Murdsin suusa selle saba osast kaheks (elik sideme tagant põhi ja suusapealne lahti ja mõned tükid vahelt väljas ka). Mida sellisega peale hakata? Uut paari küll osta ei tahaks.
Tõmba isoleerpaelaga ümber.
Ilmekas ja aus pealkiri blogipostitusel, sest Piirojalt suhkami saamine on pornograafia küll- otseses mõttes. Aga hooaeg alles poole peal ja küllap jõuab isand Pullerits Piirojale samaga vastata. Kuigi kahtlane, sest jalkapoiss kogub vormi, vastupidiselt ajakirjanikuhärrale.
Aga talv on mõnus sel aastal, laseb nii joosta kui suusatada.
Toits
Piiroja mängib tulega. Edaspidi on selli suusad hoopis takkus kinni. Meie tsunfti meestega ei hüpata.
Hea lugeda, kui sellised empaatiast ja ligimesearmastusest pakatavad abimehed on varnast võtta ja lahkelt näpunäiteid jagavad, nagu seda senjöör 18:15. Tundub tubli eesti mees olema, ka selline vanem ja kogenum nagu.
18:08 - selle paari võid lapsele kinkida, hea kuuri seina peale naelutada või harjutada rauasaega saagimist vms.
Selle suusaga, ükskõik mis sa temaga ka ei tee, enam normaalselt sõita pole võimalik. Isegi matkata on sellisega ebamugav.
Seda küll, et tollega enam ei suusata. Rumal küsimus, kuid kas neid on lootust ükshaaval osta, mitte paaris?
Salomoni uisusuusk, kurjam. Kolm aastat tagasi ostetud paarist nüüd mõlemad õhtal. Esimene lagunes ise ära, teise süü võtan enda peale.
No näed siis. Ja süüdistad meid. Ikka ise süüdi. Saalomon pole suusk. Vaid Fisser ja Madshuuss on.
Mis ajast peale Madshuss suusk on? Varsti tulete veel äkki jutuga, et Ross on ka suusk või? Kuhu nii edasi, ah?
TÜ teadlased arvutasid skeemi, millal ja kui palju somakat süstida.
Meenutagem siiskohal, kuidas kepilõhkujast blogipidaja alles eelmises postituses bravuuritses, kuidas Otepääl keegi hakkas laamendama, sai kohe molli..
Aga mis seal siis valesti on? Laamendajad peavadki molli saama. Kui veel autoriteetse inimese käest, siis seda parem.
Mõni aeg tagasi kurtsin siin blogis kah murtud suusa üle. Ka Salomon. Sain uue maaletooja kaudu, täpselt paari. Ei ole tippmees, aga oma vanuse kohta liigun üsna kenasti
A&T tegeleb salomoniga. Mine räägi poistega, äkki leitakse su murele lahendus. Neil on igasugu testsuuski ja värke. Ma ise astusin möned aastad tagasi salomoni klassikasuusast haanjamaratoni pehmel rajal läbi, siis orgunniti mulle uus suusk. Muide madshus on suusk küll. Minu 2006 aastal ostetud megasonicud on läbi söitnud tuhandeid kilomeetreid ja näevad veel üsna kabedad välja. Need ongi viimastel aastatel mu pöhilised trennisuusad. Kusjuures ka paine on säilinud.
Kõvad mehed olete küll, aga salateadmisi ei valda.
Seltsimees Kägu, mis ajast te suusatama olete hakanud?
Olen seda blogi mõnda aega jälginud. Pullerits tundub olevat seda tüüpi mees, kes küll ägedalt vehkleb, kui aga asi tegeliku molli andmise/molli saamise poole hakkab kiksuma, teeb paguhirmus sääred. Närvisüsteem ei pea vastu.
Sinu Margus jälgid blogi, aga mina vana tartlasena jälgin elu, ning võin sulle kinnitada, et vajadusel saame härra Pulleritsu käest molli iga kell - nii füüsiliselt kui virtuaalselt. Võid täitsa mureta olla. Pane lõug valmis kui mees oled.
Lembit
Noh minu tagasihoidlikku suuskadel kulgemist ,muidugi suusatamiseks nimetada on pisut liig, sest ka tartu maratoni kiireimad läbi matkamised on aega vötnud möni minut üle 4 tunni. Aga no jöudumööda olen ikka lapsest saadik suuska libistanud. Erilise andekusega pole kunagi silma paistnud. Parim saavutus on rajooni meistrvöistlustel poiste b vanuseklassis 2 koht. See tuli ka ilmselt suusa arvelt ,sest mul oli all "Tallinn plastik", aga paljudel poistel puu suusk.
Lugupidamisega suusasahistaja Kägu
Loodame siiski, et asi ei muutu karjuvaks füüsiliseks vägivallaks. Töeline mees lööb sönaga, mitte jäseme vöi kurikaga.
Loodame siiski, et asi ei muutu karjuvaks füüsiliseks vägivallaks. Töeline mees lööb sönaga, mitte jäseme vöi kurikaga.
Mister Kägu on kindlasti väga tubli mees, lapsest saati aktiivne ja ka saavutusi on.
Ning ei tasu olla nii tagasihoidlik, 4h mehed on juba siiski sõidumehed, tähendab, kindlasti mitte enam vigursuusatajad. Loodetavalt jõuate tänavu ka 3h+ meeste sekka.
18:08 - sõltub täpsest vigastusest, aga mingil määral saab parandada klaasriide ja epo vaiguga. Päris MK taseme suuski ei saa enam, aga trenniks või pühapäevaks head küll.
Pulleritsu meeskond pühapäeval:
https://tartumaraton.ee/et/yritused/suusamaraton/43/teatemaraton/osalejad/
Postita kommentaar
<< Esileht