Pullerits: Püha müristus, kui see kõik vastab tõele!...

See kõne tuli out of blue. Täiesti ootamatult. Pole ju loogiline, et kell on õhtul veerand üheksa ja teile helistab täiesti võõras number. Kohe selline, mis ei tule kuidagi tuttav ette. See saab enamasti olla vaid eksitus, valenumber.

Aga see ei olnud seda. Helistaja küsis, kas ta räägib Priit Pulleritsuga.

Ta hääl oli mulle täiesti tundmatu.

Ta ütles, et tahab minuga rääkida. Et tal on olulist informatsiooni, mis võiks mind huvitada. Et see informatsioon tõukub sellest, mida olin kirjutanud seoses Chris Froome’i ja dopinguga.

Tervitasin kõrva. Ja silmi ka. Sest olin parajasti teel Tallinnast Tartusse ning väljas valitses pilkane pimedus. Pole ju lund, mis veidigi valgust heidaks.

Helistaja küsis, kas olen parajasti üksinda.

Jah.

Ta ütles, et tahab jääda täiesti konfidentsiaalseks.

Selge, kui see on tingimus – nagu tavaliselt säärastel puhkudel, kui tuleb sensitiivset telgitagust infot –, tuleb sellega nõustuda. Ja kuidas ma saakski sellega mitte nõustuda, kui ma ei teadnud, kellega räägin. Pärast konfidentsiaalsusnõuet ei hakanud ka küsima. Muidu, kui tuleb tundmatult numbrilt kõne, küsin peaaegu esimese asjana, kes helistab. Sest ega aeg ole raisata ning ei saa lasta end eksitada.

Mu esimene reaktsioon, kui kõne tuli, oli muidugi, et raske, ka ohtlik, on sõidu ajal rääkida. Esimese hooga oleksingi palunud hiljem tagasi helistada, aga kuna kõne oli alanud pinevust loova sissejuhatusega, sain aru, et nüüd tuleb tähelepanu maksimaalselt keskendada.

Järgnev jutt, tuleb tunnistada, mõjus vägagi informeeritu ja asjatundlikuna. Rääkija nimetas nimesid, mille hiljem üle kontrollisin – esitatud faktid vastasid tõele. Kordasin neid nimesid, kui ta neid ütles, et need paremini meelde jääksid. Mul polnud ju võimalik neid kusagile kirja panna. Küsisin isegi üle nimede õigekirja.

Helistaja seletas, miks ta mulle helistab. Ütles, et näin jagavat asja ega lase end mõjutada sellest, kustpoolt tuul puhub. Sellega ajas ta muidugi lati hirmus kõrgele.

Infot tuli palju. Liigagi palju. Ütlesin, et mul on raske seda kõike meelde jätta. Küsisin, kas võin homme tagasi helistada. Sain vastuseks, et ei ole mõtet, sest ta ei võta vastu. Ütles selgelt ja konkreetselt, et see on ühekordne kõne, et rohkem ta ei helista, jätku ma kõik meelde.

Et öeldu kinnistuks, tegin pärast seda, kui olin kõik räägitu mällu talletanud, sellest suulise kokkuvõtte ja küsisin, kas kõik on nii, nagu parafraseerisin.

Jah, kõlas vastus, ja ta soovis edu. Kõne lõpp.

Holy shit!

Kuidas seda kõike tõestada?
*
Õhtul koju jõudes leian oma meilikastist kirja, mis algab nii:

Valutan südant spordi pärast ning kiitsin teie intervjuud Vikerraadios. Ometi ka üks ajakirjanik, kes tahab teada tõde...

Foto 1: Chris Froome (keskel) treenimas eelmise nädala neljapäeval Sky meeskonnaga Mallorcal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Chris Froome lehvitamas eelmise nädala neljapäeval Mallorcal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Chris Froome spurtimas tõusul tänavuse Vuelta 18. etapil. Goto autor: imago/Sirotti/Scanpix