Pullerits: Kuidas suusatüdrukud mulle hirmu peale ajasid?

16-aastane Annemarii Bendi (fotol vasakul) läheb Tehvandi hüppetorni jalami taguse asfalteeritud parkla servas soojakusse. Lähen talle järele, kuigi sildid keelavad. Enne olin luba küsinud, kas tohin. Treener Tambet Pikkor, kellega paar minutit tagasi tervituseks kätt surusin ning kellele meelde tuletasin, et viimati nägime Torino olümpial, ütles, et tohib küll. Tahtsin suusahüpetest peensusteni aru saada. Sest kui aru ei saa, on seda raske teistele edasi anda.

Bendi võtab soojakus lae all rippuva eest sinise ja selja pealt halli kostüümi (fotol ülal vasakul) ning ajab selle oma kollase alusriietuse peale. Siis seab pikad heledad juuksed (fotol paremal) selja taga hobusepatsi ning tõmbab kiivri pähe. Küsin, kas kiivri alt välja jäävad juuksed hüppe ajal ei sega.

Ei sega, vastab ta.

Viimases järjekorras ajab ta jalga punased-valged saapad ning sikutab need rihmadega tugevasti kinni. Kohe on näha, et nendega on ebamugav käia. Mitte ainult seepärast, et tald on jäik, vaid ka seetõttu, et need tõstavad kanda ülespoole ning suruvad sääri ettepoole – ikka selleks, et oleks tornist laskumisel, lendamisel ja ka maandumisel parem. Sedasi tuleb tal, Fischeri kollased hüppesuusad õlal (fotol ülal vasakul), sammuda põlvist kergelt kõverdatuna torni alla lifti juurde.

Liftis on punane tool ning Bendi, sättinud suusad püsti seisma, istub sellele (fotol paremal). Ega jalad oled raisata. Miski tema näos ega olekus ei reeda, et närv on sees, sest kohe läheb hüppamiseks.

Alles mõni aeg hiljem saan teada, et tal oli tegelikult hirm naha vahel.

Aga ta ei reeda hirmu ühegi ilme ega liigutusega. Kui 34 meetri kõrgusel vaateplatvormil liftist väljume, keerame vasakule ümber nurga. Esimese hooga on ehmatav jalge ette vaadata. Vaateplatvorm pole muud kui lihtsalt metallrest. Kõik, mis allpool maapinnal, paistab sealt läbi. See, mis siin salata, tekitab pisut kõhedust. Vaatepilt on ju harjumatu.

Aga veel kõhedamaks läheb.

Kohe palju kõhedamaks.

Bendi toksib liftipüstaku seinal sisse mingi koodi ning meie ees avaneb aeglaselt punane raudvärav. Seal ronime ligi 20 astet veel kõrgemale (fotol vasakul). Tuul puhub paremalt käelt, ja tundub, et mida kõrgemale tõuseme, seda valjemalt.

Trepist üles jõudnud, keerame 180 kraadi üle vasaku õla ning jätkame järgmisest, hallist sõrestiktrepist üles astumist. Nüüd läheb asi eriti hirmutavaks. Sest hele plank, mis peab puulatvade kohal uluvat tuult kinni hoidma, laseb niisugust vilet ning tekitab niisugust plõginat, nagu möllaks selle taga ehtne Siberi purgaa. Ja kui arvestada, et all laiub suur sügavik (fotol ülal paremal), on arusaadav, et tekib ärevus: äkki tuleb nii tugev tuulehoog, mis viib siit trampliinilt ilma igasuguse hoiatuseta lendu.

Bendi askeldab pealtnäha muretult, teades, mida ta teeb. Ta sammub 23. hoovõtuastmeni, haarab seal pikal poomil nagu palgil kahe käega ümber kinni ning tassib selle allapoole. Ta sätib selle 17. hoovõtuastmele ning langetab siis poomi üle jäise hoovõturaja. Nagu oleks see kõik täiesti argine tegevus (fotol ülal vasakul),

Ärge unustage, et ta on siiski ainult 16.

Aga sellegipoolest kogenud. Sinna on kuus aastat tagasi, kui ta esimest korda Tehvandi tornist alla sõitis ja hüppas.

Kuid see pole mingi noorusrekord. Toda rekordit hoiab tema sõbranna Triinu Hausenberg, kes oli kõigest 8-aastane, kui Tehvandi suurest tornist alla kihutas. Hüppas küll kõigest 37 meetrit, aga püsti jäi. 15-aastane Hausenberg saabub Tehvandile tunni pärast. (Fotol ülal paremal: Bendi, tüdrukute treener Olev Roots, Hausenberg.)

Nüüd, aastaid hiljem, teeb Bendi üle 70-meetriseid, isegi üle 80-meetriseid õhulende. Ta kinnitab suusad alla, toetub taguotsaga poomile ning libistab seda mööda end raja kohale (fotol vasakul). Ainuüksi mõte, et peaks ta tugeva ja keerutava tuule käes korrakski vääratama, tasakaalu kaotama ning ta libiseb pidurdamatult alla, ajab mul närvi ärevile.

Ta seab prillid kindlamini näo ette, ootab veel kaks-kolm sekundit, vaadates, millal treener Pikkor eemal tornist käega märku annab, et nüüd on tuul hüppamiseks soodne, ning tõukab siis end poomilt pehmelt laskuma (fotol vasakul). Ei mingit ähkimist-puhkimist, nagu teevad enne katsele minekut kaugushüppajad, kolmikhüppajad, kõrgushüppajad jpt.

Tornis on kuulda, kuidas suusad koguvad jäigal rajal kiirust.

Viie sekundi pärast on Bendi saavutanud kiiruse 85 km/h. Seejärel läheb ta nukilt lendu (fotol paremal), ajab suusad laiali ja kaob järsu maandumisnõlva kumeruse taha sügavikku.

Sekundid mööduvad. Mitmed sekundid. Need venivad imelikult pikaks.

Keda aga pidurdusrajal ei paista – see on Bendi.

Mis sai edasi, loe laupäevase Postimehe Arteri loost «Lenda, tüdruk, lenda!» (seal on ka video lisaks).

Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix