Pullerits: Kuidas ma põgenesin Grete Gaimi eest?

ALLPOOL LISATUD VIDEOREPORTAAŽ!
Vana tõde: spordis pole pisiasju. Edu vundamendi ladus Vahur Teppan ühe juhusliku altruistliku teoga Tehvandi suusastaadionil.

Teppan oli mind toonud pühapäeva hommikul kella veerand üheksaks Otepääle, kus kell üheksa läks lahti Tartu teatemaraton. Ta ise startis favoriitide hulka kuuluva Suusaakadeemia / Horeca Service I meeskonnas, ma olin hädavaevu tänu Jaanus Laidvee visadusele ja pingutustele saanud kaks päeva varem koha legendaarse meeskonna PSJJ järjekordses koosseisus. Nädala keskel paistis, et me ei saagi väärt mehi kokku ja võib hoopis jääda osalemata.

Kui Teppan Tehvandi staadioni (fotol vasakul) parklas varustust auto pealt maha tõstis, ilmus sealt välja loendamatu arv suuski, aga minu keppe mitte. Olin need kindlalt Tartus peale tõstnud. Teppan aga arvas, et oli unustanud mu kepid hommikul Suusaakadeemia / Limpa suusakooli majas lae alt auto peale viia ning pakkus kohe välja ühe oma kepipaari. Need oli täpselt õige pikkusega, 167,5 cm, Venemaal toodetud, ainult et palju kergemad kui minu Salomonid.

Lõpuks ilmusid minu Salomonid ka autost välja, aga Teppan ütles, et võtku ma tema kepipaar. Et need olid tal nagunii varukepid.

Vaevalt oskas ta aimata – ja ammugi ei osanud mina –, kuidas too kepipaar otsustab Tartu teatemaratoni saatuse.

Tunne oli pühapäeva hommikul aga kange, hirmus kange. Tegelikult oli tunne kange juba laupäeva hommikul, Alutaguse 39 km klassikamaratoni stardis, kui kummardusin stardikoridoris maast keppe üles võtma ning see käis väga vaevaliselt ja oiete saatel. Asi oli selles, et olin kaks päeva varem teinud selle talve esimese klassikatrenni ja tollest tunnisest sõidust Tähtvere spordipargi sprindiringil piisas, et reite sisemised lihased, tagumiku lihased ja ka alakeha jäid kangeks. Sain Alutagusel juba 2,5-kilomeetrisel soojendussõidul aru, et seekord ei tule midagi.

Ja ei tulnudki. Kui iga samm teeb valu, siis on raske täie jõuga pingutada. Sedasi võtsin juba avakilomeetrist mõõduka tempo ega hakanud teistega koos tormama, vaid talitasin ennastsäästvalt. Suusad ka seekord erilist koostöövalmidust ei ilmutanud. Näiteks Indrek Pak libises laskumistel mängeldes pikalt mööda. Paaristõukelõigud läksid ka vaevaliselt, sest pole pärast rangluu ja viie roide murde ülakehale jõudu teinud, liiati on alatasa kummitamas vanad hädad, mistõttu vasaku randme tõmbasin enne starti toetava sidemega kinni ning parema küünarnuki mähkisin elastiksidemesse. Need kohad pole viimastel aastatel tambile eriti vastu pidanud.

Ainsad lõigud, kus end vähegi hästi tundsin, olid nn jooksutõusud – aga paljuke neid Alutagusel on... Ja ütlen ausalt, et kolmandal 13-kilomeetrisel ringil muutusid needki raskeks. Siiski püüdsin lõpuringil end veidi elavdada ning hoogsamalt tööle hakata. Selleks motiveeris ka tosina mehe suurune grupp, kes 100-200 meetrit eespool liikus. Joogipunktis, kus lõpuni jäi 5-6 km, saingi tolle grupi saba kätte, aga seni, kui mustikajooki kummutasin, tegi grupi esiots taas minekut. Viimased kilomeetrid sõitsin koos Sparta dressis Urmas Roossaarega ja sain kesise, et mitte öelda mittemidagiütleva 144. koha (M50 klassis 21.). Aega kulus tervelt 2:28.40, mis oli üüratu võrreldes kahe teatemaratoni meeskonnakaaslase, Rait Pallo 2:01.09ga (25. koht; kolmel ülemisel fotol) ja Jaanus Laidvee 2:11.35ga (60. koht). Ja kui siia lisada, et Raio Piiroja, kes tänavu sõitnud klassikat umbes pool tuhat kilomeetrit, tegi on elusõidu (2:01.16 ja 28. koht), siis jäi vaid pead vangutada, kui kõvast võimalikust meeskonnakaaslasest me ilma jäime, ja ainult sellepärast, et jäin talle helistamisega kõigest päev aega hiljaks.

Aga nädala algul, kui talle helistasin, ja isegi mitte laupäeval, kui Alutaguse maraton läbi sai, ei olnud mul aimugi, et meie kuulsusrikkasse PSJJ meeskonda lülituv sõitja teeb Piiroja selja pikalt prügiseks... vabandust, ikka lumiseks.

Meie esimese vahetuse sõitja oli Assar Jõepera (fotol vasakul keskel), keda enamik teab loomulikult Kristina Šmigun-Vähi hooldetiimi liikmena. Kuna ta pidi tormama keskpäevaks Kanal 2e telestuudiosse, et kommenteerida koos minu aastatetaguse suusatreeneri Margus Aderiga Pyeongchangi olümpia laskesuusavõistlust, loovutasime Jõeperale avavahetuse sõitja au, mis seni oli enamasti kuulunud mulle (v.a need üksikud korrad, kui ma polnud valikusõelast läbi meeskonda pääsenud ja pidin meestele distantsilt kaasa elama). Jõeperal oli aga enne starti varuks üks trikk, mille ta võlus välja vöökotist, mille ta oli omakorda kinnitanud ümber dressi, mille seljal ilutses uhkelt «U.S. Ski Team».

Jõepera võttis kotist välja mingi kollase tükikese ja ütles saladuslikult, nii et keegi ei kuuleks, et tõmmaku me öösel sadanud värske lume tõttu seda suuskade alla, ajagu korgi karvasema poolega laiali ja siis nühkigu harjaga üle. Väitis, et see pidavat antud oludes aitama. Ju need olid siis tal mingid salanipid ja -vahendid hiljutistest kuulsusrikastest hooldemeheaegadest.

Ent ootamatu probleem ilmnes stardipaugu (fotol vasakul) järel. Kuna meie meeskonna rinnanumber oli 39, tähendas see, et Jõepera pidi teele minema neljandast reast. Ja see, nagu oma silmaga veendusin, tekitas kohe suure vahe. Kui ta sai pärast paaristõugete läbitavat stardisirget hakata uisku sõitma, jäi talle eespool ette kaks aeglasemat meest, kellest ta sugugi hästi mööda ei saanud. Nii et kui tempo üles võeti, oli ta eesmistest juba vähemalt 30 meetrit maas, kaugelt lugedes umbes 14.-16.

Esimeses vahetusalas Matu TPs tõmbas ka Pallo endale Jõepera imelist kollast tükikest alla (fotol paremal). Proovis siis suuski ja kinnitas, et sai tuntavalt parem. Seejärel sai aga nalja.

Esimesena saabus Risto Vaher Suusaakadeemia esindusmeeskonnast ning andis teate üle Hiina punases vormis Teppanile. Teise meeskonna teine mees aga ei saanud kuidagi vööle kinnitatava GPS-seadme kummirihma pannalt kinni. Tükk aega pusis ja pusis, läks juba närvigi. Pillas siis rihma kogemata maha ja seade pudenes paunakesest välja. Korjas seadme üles, aga pillas rihma uuesti maha. Ja taas pudenes seade paunast välja. Seejärel võttis seadme ja toppis selle endale püksi. Rihma jättiski lumele vedelema.

Jõepera saabus kaheksandana, liidrist ainult kaks minutit hiljem, ja lähetas veatult teele Pallo. Aga Piiroja?! Kus on Piiroja? Tuli Jõeperast 2.20 ja liidrist seega 4.20 hiljem. Isegi mina kaotasin esimesel teatemaratonil avavahetuses parimale vähem, 3.45. Mis oli Piirojal oma meeskonna altvedamise õigustamiseks öelda?

Ta väitis, et suurendas selle sõiduga oma tänavuse uisutehnika kilometraaži kahekordseks.

Ebaprofessionaalsus, mis muud, ütleks Mati Alaver.

Pallo (all fotol paremal) tõstis me meeskonna koha võrra kõrgemale, seitsmendaks. Kahest konkurendist sõitis mööda, üks läks temast mööda. Ta ütles, et Jõepera viimase minuti suusalihvi mõju kestis umbes kümme kilomeetrit. Juhtis endiselt Teppani tiim.

Jaanus Laidvee (ülemisel fotol paremal ja vasakpoolsel fotol vasakul), kes on enda sõnul pigem klassikamees, tegi meie kolmandas vahetuses tänavu talvel oma esimese uisutehnikas võistluse. Sellegipoolest sõitis hästi. Koguni nii hästi, et kui teda Palul viimases vahetusalas ootasin ning nägin kauguses tulemas, oli stiil nii meisterlik, et arvasin, et sealt saabub kindlasti mingi Eesti koondise profisuusataja. Aga ei saabunud.

Ma ei salga, et hirm oli nahas, kui teele läksin. Esiteks seepärast, kuidas õnnestub oma kohutavalt kange keha üldse liikuma saada. Aga teiseks, ja peamiselt sellepärast, et kartsin oma meeskonnale käki ja käru keerata – et mehed annavad endast parima ja mängin nende raske töö viljad kõik metsa all maha. Eks vaata siis, mida sul on neile pärast eneseõigustuseks öelda.

Ma küll ei teadnud, ent oletasin, et mu selja taga peaks tulema Teppani Suusaakadeemia / Horeca Service II võistkond, mille avavahetust sõitis Piiroja ning mille ankruvahetus oli usaldatud laskesuusatamises noorte maailmameistriks tulnud ning Sotši olümpial võistelnud Grete Gaimile. Ja nii, nagu Hellenurmel kinnituse sain, ka oli. Laidvee ja Pallo sõitsid sinna autoga kohale, et mulle infot jagada.

Öösel sadanud lumi ja minu seitsmes positsioon tähendasid, et enamasti tuli värskel lumel sõita. Püüdsin küll libistada eespool läinud meeste jälgedes, kuid nägin, et nonde samm ja libisemine oli olnud märksa pikem, mis oli ka loogiline. Kedagi eespool näha polnud, vähemasti esialgu polnud kuulda ka kedagi tagant tulemas, nii et pidin ihuüksi oma vähesest kogemusest tempot reguleerima.

Hellenurmes teatasid Pallo ja Laidvee, et vahe oli vahetusalas 4.50 – tegelikult oli pisut üle viie minuti; miks nad selle küll väiksema ütlesid? –, mille peale hõikasin vastu, et kuramus, seda on vähevõitu. Vähemalt 20-30 sekundit peaks ju iga koondislane, ka naine, minusuguse harrastaja vastu kilomeetri pealt tagasi võtma. Pigem rohkemgi. Mehed aga utsitasid takka, et kannatagu ma ära, alla 10 km on jäänud. Kinnitasid, et Gaimi selja tagant ei paista. Milles veendusin ka ise, kui pilgu üle õla heitsin.

Hellenurme tee ületuse ajaks, nagu varsti selgus, oli Gaim 7 km-ga tagasi võtnud umbes poolteist minutit. Meeskonnakaaslased ütlesid pärast, et neil tekkis lootus, et ehk ei saagi Gaim mind kätte. Igaks juhuks, nagu nad mulle hiljem rääkisid, olid nad seda hinnangut edastanud ka Gaimile – et vahe olulist vähenenud pole, et nagunii mind kätte ei saa.

Poole vahetuse ajal, 8 km läbimise järel, läks raskemaks. Siis tuli ka tõuse senisest rohkem ette, mis rütmi sassi lõid ja jaksu kustutasid. Üksikute vastutulijate käest küsisin, kas tagant keegi tuleb. Kedagi ei ole näha, kinnitasid kõik.

Kilomeeter enne Elva jõe ületust sattusin infoauku. Kelleltki polnud teavet ammutada. Selja taha ei hakanud piidlema – mis see annab, kui näen kaugusest, et Gaim (fotol paremal) tuleb? Pole ju kindel, kas see annab indu või mõjub pigem demoraliseerivalt. Seega jätkasin omas tempos ja rütmis.

Kaks kilomeetrit enne lõppu tuli Pallo vastu. Algul ütles, et kedagi pole tagant näha – aga siis ühtäkki hõikas, et Gaim on umbes 40 sekundit maas. Kust ta ühtäkki välja ilmus?

Olukord oli fifty-sixty. Kiire peastarvutus näitas, et kui kõvad mehed võidavad harrastajat kilt & mint, siis Gaimi-sugune peaks pool minutit kilomeetri kohta ikka tagasi tegema, eriti lõpuosas, kuna tundsin, et lennukus, mida etapi algul mingilgi määral tundsin, oli täiesti kadunud. Niisiis olid need, kes panustanuks minu peale, igal juhul pigem kaotaja olukorras.

Panin pisut juurde, aga kilomeeter enne lõppu tundsin, et enam pole kusagilt midagi võtta. Pigem olid jalad pehmed ja hapnikku ei tulnud ka piisavalt peale. Sain kuidagi siiski üle silla. Õnneks tuli seejärel hästi kergelt laskuv profiil. Kui olin seda enda arust sadakond meetrit sõitnud, kuulsin infot, et Gaim on juba sillal.

Nüüd polnud mahti enam tagasi vaadata. 500 meetri märki läksin senises tempos, siis üritasin pisut juurde kangutada, sest enam polnud mõtet midagi tagasi hoida. Kui läbi nõo s-kurvid ära võtsin ja finišisirge-eelsele künkale jõudsin, kuulsin, kuidas suusamehed kõik täiesti kõrist Gaimi ergutasid, et «jõuad-jõuad, Grete!». Mul polnud aimugi, kui kaugel ta on, aga karjumise järgi tundus, et vahe on väike, et siin võib minna lõpuheitluseks – kui Gaim juba varem mööda ei tuiska.

Panin viimasel sajal meetril kõik välja, tehnika võis paista üpris kohutav, aga see ei loe. Loeb see, kes jõuab enne üle lõpujoone. Publik, nii palju kui seda oli, elas valjult kaasa. Mu silmad olid ette suunatud, aga kõrvad taha. Kuid saa sa siis ergutuste saatel ja ise puhkides aru, kas tagant kostab kellegi hääli või mitte.

Kui lõpuks finišijoon vastu tuli ja Gaimi mu kõrvale ei saabunud, ajasin rusikas käed taeva poole ja lasin iseenesest täiest kõrist võiduröögatuse Elva mändide alla. Olin 16,4 km mõelnud ainult sellele, kuidas Gaimi käest pääseda, ja võidelnud selle nimel, et ta mulle järele ei jõuaks – seda pigem mitte uskudes. Nüüd, võidukalt finišis, ei hakanud kangelast mängima, vaid lasin end lumele selili. Ja jäin sinna päris mitmekümneks sekundiks lamama. Töö sai tehtud, seitsmes koht koju toodud, paremini poleks minna saanud, sest meid edestanud eelmine, paremuselt kuues meeskond Karupesa Team võitis meid pisut rohkem kui 15 minutiga. Peaasi oli see, et Piiroja meeskond jäi selja taha. Jäi. (Grete Gaim reageeris kaotusele nii.)

Ei oleks osanud oodata, et teatemaraton nii emotsionaalseks ja pingeliseks kujuneb. Tasus tulla. Tänud Laidveele, kes meeskonna lootusetuna näinud seisust siiski kokku suutis komplekteerida. Ja Piirojale siit valus õppetund, kellega järgmine kord kampa lüüa.

Siin TV 3e meeleolukas videoreportaaž teatemaratonist, kus Laidvee ja minu väga sujuvat ja vigadeta teatevahetust näeb alates 1:20 ning minu lõppu alates 3:00.

Ah jaa, küsite, et kuidas Teppan teatemaratoni käiku mõjutas.

Lõpus edestasin Gaimi 20 sekundiga. Suure tõenäosusega tänu sellele, et Teppan andis mulle minu Salomoni keppidest tunduvalt kergemad kepid. Tänu noile oli Alutagusest küllap väsinud kätel hoopis kergem tööd teha. Poolteist sekundit kilomeetri peale võisin ikka võita. Ent see lõpuks teatemaratoni saatuse otsustaski. Nagu Urmas Välbe ütleb: «Panna on vaja! Nii lihtne see elu ongi.»

Foto 1: Martti Himma Alutagusel pärast Tamsalu-Neeruti maratoni lääbakil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Foto 2: PSJJ meeskonna liikmed Jaanus Laidvee (vasakult), Assar Jõepera ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni starti Tehvandi staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 3: PSJJ meeskonna liikmed Rait Pallo (vasakul) ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni Tehvandi staadioni parklas. Foto autor: Jaanus Laidvee

Foto 4: Rait Pallo annab Tartu teatemaratonil Matu teatevahetuspunktis suuskadele viimast lihvi. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: PSJJ meeskonna teise vahetuse sõitja Rait Pallo on lõpetanud oma sõidu. Taamal Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: PSJJ meeskonna liikmed Jaanus Laidvee (vasakult), Assar Jõepera ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni starti Tehvandi staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 

Foto 7: Tartu teatemaratoni start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 8: Rait Pallo annab Matu teatevahetuspunktis suuskadele viimast lihvi. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Jaanus Laidvee

Foto 9: PSJJ meeskonna liige Jaanus Laidvee võtab viimase lonksu enne kolmandale etapile suundumist. Tema lonkse loeb kõrval Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 

Foto 10: PSJJ meeskonna liige Rait Pallo (paremal) annab teate üle Jaanus Laidveele. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 11: Näide teatemaratoni teatevahetusest. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 12: Tartu maratoni avatud raja ja teatemaratoni sõitjad esimestel kilomeetritel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Foto 13: Grete Gaim mullu märtsis Otepääl IBU Cupil segateatevõistlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 

Foto 14: Henri Roos on toonud Spordiklubi CFC meeskonna võidukana Tartu teatemaratoni finišisse. Foto autor: Ardo Säks

Foto 15: Mart Kevin Põlluste Tamsalu-Neeruti maratoni teise lõpetajana finišis. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Foto 16: Tartu teatemaratoni võitnud Spordiklubi CFC meeskond. Foto autor: Ardo Säks