LISATUD VIDEO SÕIDUST!
Ükskõik kui rahulikuks ja külmavereliseks ma end ei sunni, ikka juhtub rattavõistlustel, et mõnikord läheb mul n-ö katus sõitma. Mõned ütleks, et adrenaliin lööb üle pea. Targemad ütleks, et excitement lööb välja ja võtab võimust, nagu defineerib seda Bashar, maaväline multidimensionaalne olend, kelle sõnumeid tulnuktsivilisatsioonist kanaldab mees nimega Darryl Anka.
Mis iganes seletust ja tõlgendust siin kasutada, juhtus Tartu rattamaratonil pärast Ande TP-d, umbes 25. kilomeetril nii, et tõmbasin oma ligikaudu tosinaliikmelisel grupil eest minema. (Seda ja minu muud sõitu näete minu ratta leistangilt salvestatud videos!) Seda hoolimata endaga vaikimisi sõlmitud kokkuleppest, et ma ei tee atrõõve ega üleüldse musta, enda tulemust silmas pidades tarbetut tööd, vaid püüan sõita võimalikult säästlikult. Sest mäletan, kuidas Allan Oras, Tartu rattamaratoni võitja 2009, mulle kunagi seletas, et tuleb sõita ökonoomitades, säästes jõudu vändapöörde kaupa kord siin, kord seal, kord kolmandas kohas jne.
Aga kõik need õpetused lendavad peast välja, kui jaksu jagub, minek tundub hea, ilm on ilus, oma grupi tempo sugugi mitte maksimaalne ning näed eespool neid, keda püüda. Noid püütavaid oli silma järgi hinnates vähemalt kaks tosinat. Võib-olla rohkemgi. Vahe nondega vähemalt 150, kui mitte 200 meetrit. Ja kruusatee – see võimaldab vunkida, ei pea mudas puude vahel nikerdama.
Niisiis, toetasin käsivarred leistangile, et võtta madalam asend, ja sõitsin oma grupi eest lihtsalt ära. Atrõõv!
Ise teadsin, andsin endale aru, et see pole kogu võistlust silmas pidades just kõige arukam manööver. Aga! Kas sellel on siis rohkem mõtet, et kulged turvaliselt teiste selja taga lõpuni ning pärast ei olegi midagi, mida meenutada? Ei, sellisel sõidul, kus sa midagi eristuvat korda ei saada, pole erilist iva. Vähemasti mitte minu silmis.
Ei, ma ei saanud toda gruppi kätte. Lähemale sain küll, kärpisin vahe umbes sajale meetrile, aga siis nägin taha piiludes, et ka minu äsjane grupp oli jalad tööle pannud ning hakkas mulle aegamisi lähemale jõudma. Võtsin vasakule, lasin tagant kolm-neli meest mööda ning siis haakisin end rivvi. Mõni minut hiljem, seal, kus rada keerab paremale, et laskuda diagonaalis üle heinamaa metsasalu äärde, jõudsime kõik koos eespool liikunud grupile järele. Et siis üheskoos tempo nullini lasta, sest kivide taha tekkis tropp. Enamik oli sunnitud ratast üle kivide käe kõrval lükkama. Mina ka.
Seni olin tegutsenud igati targalt. Ei olnud terve nädala trenni teinud, et lasta jalgadel värskust koguda. Ei käinud ka eelmisel pühapäeval avatud raja sõidul, sest viimaste aastate kogemus hakkas näitama, kuidas see röövib võistluspäevaks ikkagi mõningase särtsu ja jõu. Reedel tegin nn soojenduseks 13 km ja oligi kõik.
Juba stardist panustasin peaga sõitmisele. Eelluure ütles, et stardijärgse heinamaa parem serv on pehme ja vesine, mistõttu sättisin end stardikoridoris aia äärde vasakule. Ja saingi sealt oma stardigrupist 501-700 hooga minema. Söandan pakkuda, et vana lasketiiru järsku tõusu alla jõudes olin vähemalt sada kohta ettepoole saanud.
Jätkasin peaga sõitmist. Olin endaga teinud kokkuleppe, et tõusudel punnima ei hakka. See oleks rumalus, mis maksaks pikapeale valusalt kätte. Väsimus ju koguneb. Sedasi on tõusudel rohkem kaotada, kui võita. Pöörasin tähelepanu sellele, et saaks tõusudest kerge käiguga kerides üles, ning siledatel ja kergetel laskumistel püüdsin rakendada eessõitjate tuulekotti. See kokku ongi üks osa ökonoomitamisest, nagu oli õpetanud Oras.
Hoolimata sellest, et hinnanguliselt sõitsin juba eespool 400. kohta, tundsin end suurepäraselt, ja enamgi veel: tundsin, et olen jaksu poolest enamikust teistest ümberkondsetest üle. See oli seda üllatavam, et järjest hakkas selg ees vastu tulema ka seljanumbriga sõitjaid. Seljanumbri said teatavasti ainult esimesed kolmsada parimat osalejat (lisaks mõned naised). Vahetult enne Matu TP-d jäi ette koguni number 195, kelles tundsin ära Haanja rattaklubi kõva sõitja Olavi Mõtsa, kellega ma ei ole eales end samasse «masinaklassi» kuuluvana tundnud. Panin talle tervituseks käe õlale, et ehk saab ta sellest hoogu juurde. Ega vist.
Pärast sain teada, et olin Matu TP-ks kerkinud juba 332. kohale. Kaotust liidrile oli vähe, kõigest 4.55.
Harimäe tõusul täheldasin, et kuulun taas pigem nende kilda, kes teistest rohkem jõuavad. Ent hoidusin, et ei tekiks – kui tsiteerida Leninit – peapööritust edusammudest. Enamik võistlusmaast oli ju veel ees.
Puka TP-sse jõudsin suures pundis. Pakun, et sinna kuulus ligi 40 sõitjat. Terve tee ühest servast teiseni oli neid täis. Mõneks ajaks lasti tempo alla. Kuid seekord säilitasin külma pea. Ehkki tundsin tahtmist, et liiguks korra ette ja aitaks tempo üles vedada, ei asunud ma seda soovi ellu viima, sest mõned aastad tagasi oli just too, kergelt vastumäge ja pahatihti ka vastutuulega lõik see, kus eesmist gruppi püüdes end niimoodi läbi põletasin, et distantsi teiseks pooleks sai jaks tuntavalt otsa. Tuletasin meelde kokkulepet iseendaga: ei mingit lolli rabamist!
Sedasi läks ka Meegaste mäele jõudmine kergelt. Täheldasin koguni, et tõusu lõpuosas olin üks võimekamaid. Aga kiiret polnud, sest ega sa järgneval kiirel laskumisel kellelgi eest ju sõida. Veidi hiljem metsavahelistel veoautotee lõikudel tikkus me grupp küll pikaks ja tükkideks rebenema, ent Astuvere TP-ks sai enamik uuesti kokku. Seal pigistasin suhu ka kolmanda SiS-i geeli, mille olin eelmisel päeval ostnud võistluskeskusest kõigest 50 sendi eest. Astuvere TP-sse jõudsin juba 288. kohal.
Küsite, kuidas sain hakkama metsaalustel mudastel lõikudel. Vastan: ettevaatlikult. Lähtusin põhimõttest, et pigem karta, kui kahetseda. Mulle ei meeldi kukkuda. Ja selleks et kukkumisi vältida, tuleb riskida minimaalselt. Ühes laias, lageraiutud kohas vajusingi paremas servas juba peaaegu külili, aga keegi jäi paremal ette; arvasin, et nüüd lükkan tema ka pikali, aga ta sai jala maha ja toetama ning mina sain omakorda toetuda talle. Jäin püsti. Vabandasin tekitatud olukorra pärast ja tänasin teda mind aitamast. Mulle jäi selge arusaamine, et too sõitja suhtus juhtunusse igati rahulikult ja mõistvalt. Ameeriklased ütelnuks:
we are in this shit together. Ehk: olime selles pasas ju kõik üheskoos.
Too oli mulle ka kõige ohtlikum olukord. Korra ühel metsaalusel lõigul, kus ees laius üüratu mudaauk, pidin samuti jala maha panema, sest sattusin sellest mööduma valelt poolelt, vasakult, kus, nagu selgus, oli muda palju rohkem kui paremal. Lisaks kividega metsatukka sisenemise kohale jalutasin ratast ka raja kõige järsemal, ehkki lühikesel tõusul. Kunagi ei tea, mis seisus seal pinnas on, kas äkki liiga pehme, nii et ratas hakkab all ringi käima ja siis prantsatad külili; sedasi on targem kohe nõlva all sadulast tulla, sest, nagu ilmnes, ega võrreldes ülespressijatega niiviisi aega eriti kaota, küll aga säästab märkimisväärselt jõudu; lisaks saab reie- ja säärelihaseid venitada.
Üks mulle sageli kriitiliseks osutuvaid kohti on umbes 55. km-l, seal, kus mõnda aega kiiret kruusasõitu võimaldav rada pöörab nõlvast alla vasakule ning läbib madala veega kraavi. Pärast kraavi ületust, kui tuleb tugeva teekattega lõik, olen pahatihti endalegi arusaamatul põhjusel sattunud raskustesse. Seetõttu olin tolleks kohaks eriti valmis – ent ikkagi pean tunnistama, et tuli üksjagu pingutada, püsimaks rivis. Järgneval kivisel ja uhteteedega tõusul liikusin paremalt tasapisi ettepoole, aga kui tasasele osale jõudsin, märkasin, et minu ees pedaalija oli esimese seitsme-kaheksa mehega mitmemeetrise vahe sisse lasknud. Tõmbasin ülejäänute seas kõige ette ning üritasin noid eesmisi järgmise kilomeetri jooksul, kuni Palu TP poole viivale kruusateele pööramiseni üksinda püüda, ent tulutult. Jäin sedasi pooleks läinud suure grupi kahe osa vahele. Midagi polnud parata: pikal laskumisel Palu TP-sse ootasin tagant tulijad järele.
Pärast Palu TP-d, kuhu jõudsin 294. kohal, läks moodustunud punt taas tükkideks. Metsaalustel teedel sõitsin enamiku ajast üksinda. Õnneks hakkas tasapisi teisi mu ümber kogunema. Ja kui lõpuks metsaalustest välja sai, läks enesetunne paremaks ja enesekindlus suuremaks. 14. kilomeetril, veidi pärast Elva jõe sillakese ületamist, kihutasin järgnevaid vedades hooga mööda isegi eksproff Rene Mandrist (nr 42), kes oli poolel maal sõitnud veel teise saja alguses, aga vähese treenituse ning eelmise päeva pingeliste asjaajamiste tõttu energiat tühjaks jooksnud. (Lõpuks kaotas ta mulle kolme minutiga.) Hellenurme TP-sse jõudsin 295. kohal. Sealne teadustaja oletas, et vaevalt ma laua pealt süüa-juua võtan. Jah, süüa ei võtnud ma kusagilt, küll aga haarasin peaaegu igas TP-s jõujoogiga pudeli.
Viimaseks kümneks kilomeetriks moodustus väike, silma järgi pakkudes seitsme-kaheksaliikmeline punt, kus hoidsin teist-kolmandat positsiooni. Tõusudel viis-kuus kilomeetrit enne lõppu hargnes see aga laiali. Püüdsin leida neid, kellega kampa lüüa. Neli kilomeetrit enne lõppu, kui tuleb laskumine Elva jõe äärde, saingi kaks kaaslast. Haakisin nende taha kolmandaks. Kõrv fikseeris, et minu taga võis olla veel üks-kaks sõitjat.
Pärast RC Cola joogipunkti tabasin ära, kui üks me seast, Ott Pärna, teistest veidi lahti sai, ning pärast kahte sõõmu jooki, millest osa loksus topsist välja ja kleepus näole, tõmbasin talle kohemaid järele. Ta läks hea hooga. Võttis üksinda vedades eestpoolt paar meest kinni ja jättis selja tahagi. Siis andis küünarnukiga märku, et teised ka vedama läheks. Tema sabas väntas kuus-seitse meest. Keegi ei tahtnud minna. Tõmbasin Pärnale kõrvale ja ütlesin, et kui jaksab, lasku aga ees edasi, ning lubasin, et mina teda finišis tagant ründama ei hakka, sest see poleks aumehelik. Ta lasi ees vapralt edasi.
Aga minu antud lubadus käis ainult minu kohta. Paraku mitmed teised, kes meil sabas istusid, samamoodi ei arvanud. Vaid hakkasid kilomeeter enne lõppu tagant ründama. Nende õigus ja vabadus, ega keegi seda neile keelata või neid takistada saa. Ent kõrvalt vaatasin, et ilus see pole, eriti arvestades, et ega mäng käinud ju võidu peale. Võrdluseks: kui endine jalgpallikoondislane Marek Lemsalu, kes sedakorda lõpetas minust üle 21 minuti hiljem, sõitis aastaid tagasi viimased tosin kilomeetrit pidevalt minu tuules, oleks ta võinud, nagu hiljem piltidelt nägin, minust lõpusirgel vabalt mööduda, kuid ei teinud seda, ja kui küsisin, miks, siis vastas ta, et see olnuks ülbe ja kohatu.
Lõpetasin kuueses pundis Ilmar Vähi, Margus Nermani, Ott Pärna ja Mihkel Arro järel ning Janek Trepi ees oma kõigi aegade parima,
284. kohaga. Aega kulus 3:13.59. Omas, M55 vanuseklassis sain kuuenda koha. Selja taha jäi mitmeid nimekaid sõidumehi. (
Videot minu sõidust näete, kui vajutate sellele lingile!)
Foto 1: Priit Pullerits kolmveerand tundi enne Tartu rattamaratoni starti Tehvandi staadioni taga. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Ratturid tänavusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Priit Pullerits veerand tundi enne Tartu rattamaratoni lähet stardigrupi 501-700 värava taga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattamaratoni algus. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Foto 5: Tartu rattamaratoni stardigrupp 501-700. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartu rattamaratonil osalejad lähenemas vanale lasketiirule. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Foto 7: Scanpixi agentuuri Baltimaade juht Art Soonets Matu TP-s. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8-10 ja 12: Ratturid Matu TP-s. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 11 ja 13: Priit Pullerits 21 km enne finišit pärast Palu TP-d. Fotode autor: Aiki Lill
Foto 14: Tartu rattamaratoni liidrid on alustanud lõpuspurti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 15: Alo Jakin võidab Tartu rattamaratoni, kolmandana lõpetab Peeter Tarvis. Foto autor: Ervin Kaljola / Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
52 Kommentaarid:
Reportaaš loetud. Täitsa tore lugemine.
Positiivne. Peaga sõit ja arusaamine ,et kruusal atrõõvides on vähe tolku. Grupp tuleb ikka selga.
Nagu ka mitu korda kirjeldasid et grupp läks metsavahel pikaks ja põllu "off camber"sektsioonil vajusite ees grupile kergelt järgi ,kuigi olid kruusal neid pea lenksu alla ennem just edutult taga ajanud.
Kui atrõõvi mees oled, siis just need on kohad kus minna. Saab palju kergemalt need paar sekundit vahet sisse ,mis jälitajad kõhklema panevad. Sirgel kruusateel seda teha on mõttetus suurema grupi vastu.
Ka seal pole midagi hämmastavat et tehnilise kohti pelgad ja mis veel veidram, ei lähe tõusu sõitma kuna kardad et järsku hoog raugeb ja kukud pikali. Kas tõesti pole avastanud et klipist saab jala kukkumata ka lahti teha tõusul?
Huu
Näed siis Priit , kõigil on suud m...... täis,see oli löök allapoole vööd,otse munadesse ja jumala eest,et keegi paela kaela ei paneks,naise käest peksa sai vist enamus,aga not aeg parandab haavad.
https://leht.postimees.ee/7068814/alaveri-kohtutoimik-paljastab-salasuhtluse-saksa-dopinguarstiga
Mati tõi meile kullad.
Eelmine,ära topi siia mingit prahti,see meie muljetamise koht.
Kas juhtkirja autor on Pullerits?
https://leht.postimees.ee/7068808/mitte-meie-nimel
Ei.
Öeldi juba, et ärge toppige siia prahti.
Teil on suurepärane võimalus esitada peateemast oma analüüs ja nägemus, kõik tõsiasjad on teie ette laotatud. Ärge tegelege siin kõrvalisega. Lööge oma tulemus letti ja räägime asjast. Tõestuseks pange ikka link ka juurde, nagu mina panin oma tulemusele. Kõik olgu avalik ja läbipaistev, siis saab olla kindel, et asi on aus. Muinasjutuvestjaid (sõitsin lõdvalt kolme tunniga ja muud sellised jutupaunikud) oleme siin juba varem näinud.
Nagu eilses postis öeldi Padre dikteerib tempo, takti ja kriteeriumid. Nagu ka selle et jutupaunikud hoiavad pudrumulgu kinni.
Kas Oras on Pulleritsu treener?
Mis vahendid aitasid nii hea sõidu teha?
Mulle jäi tunne(s.h. enda sõidu ja koha järgi), et seekord jagati neid kohti ikka märksa madalama hinnaga kui muidu...
Mis vahendid aitasid nii hea sõidu teha?
Väga lihtne-lõpetanuid oli sedavõrd vähe, vähem lõpetanuid on olnud ainult esimesel maratonil 1998.a.
Avastasid end järsku vana tiiru tõusu alt või oli tõus järsk?
See, kui enamik kohtadele 1000+ või isegi kohtadele 500+ sõitjad ei tule starti, ei mõjuta nende lõpukohta, kes sõidavad esimese 300 sisse.
to 13:40
Osalejaid oli vähem igas segmendis, mitte üksnes sinu selja taga.
Väga hea kireda,aga tulnud ja pand siis ratted joonele.
Just, väga tabavalt öeldud, 15:02!
Ja isegi kui osalejaid olid vähem igas segmendis, nagu väidate, siis ei seleta see kuidagi, kuidas viimati TRMil saadud 664. koht muundus nüüd 284. kohaks. Tehke matemaatika ära, kui ei usu!
Kordan veel.284. koht mida tasub hauakivile tahuda ja mille pärast ülbitseda. Rahune maha. Haanjas veel ruumi 70 kohta (somme ja lätlasi vähe teatud põhjustel), pane nimi kirja ja näita mis mees oled.
"Tehke matemaatika ära, kui ei usu!"
Palun-kohaprotsent lõpetanute üldarvusse-ehk on olnud edukamaid aastaid,
2015. a 300.-s koht 3044 lõpetaja juures anomaalselt hea.
2010-25%
2011-21
2012-26
2013-22
2014-18
2015-9.8
2017-17
2018-27
2020-19
ma käve pühapä õdakul Tartun ja sial olli misksise suuret pidustuseö. Ma mõtli, et mis tuu om? Sükis algas? Nüt tian, tähistati Pulleritsu 284 kohta!
Nojaa, aastad pole vennad. Kui sõit oli puhas mõnu, siis pole lõpunumber oluline. Teine asi on, et kui iga aasta käiď ja tõestad ei tea kellele, ei tea mida. Täna oleme veendunud, et esituhande mehed on ilma COVID-19 nakkuseta. Vaevalt, et haiged nii kärmed on. Vähemalt ei pea muretsema sõidu ajal tekkinud kontaktide pärast. Ma panin meelerahu saamiseks omale moblale eestlaste tehtud haigete tuvastamise äpi peale. Huvitav oli, et ca nädalaga muutus mobla venivaks nagu kaameli ila. Tavalise kõne tegemine muutus ilgeks ponnistuseks. Ilmselgelt on eestlastest tarkvara arendajate põhieesmärgiks midagi halli, nagu tasuta asjade puhul ikka.
So what ehk no ja siis, 16:58? Mida te mulle siin tõestada tahate? Mina tõestasin rajal, et olen enamikust siin sõnaliselt kõvatajatest hulga parem. Olen 284. kohaga väga rahul. Ja mul on kama kaks, mida te arvate. Te võite öelda, et see on maailma kõige halvem koht no ja siis? Miks peaks mind teie arvamus huvitava? Absoluutselt ei huvita. Ma tean ise, et ma olen hea, oma iga ja tänavust kilometraaži arvestades väga hea. Kogu moos.
Ja kui te tahate minna Haanja 100 sõitma, siis minge. Mina ei taha ja ei lähe. Ma ei pea käima seal, kus teie arvate, et ma peaks. Aga vaat ei pea!
Oleme ausad- boss on täkku täis.
Haanja 100 on ainult hulludele.Sinna lähevad hullud:)
to 18:46
Üksnes seda, et su seekordne tulemus EI olnud kaugeltki elu parim tulemus, ilus number küll - aga ei muud.
Võrdluseks -minu parim koht on ca 100 võrra sinu tänavusest parem-esimeselt TRM-lt (831 lõpetanut), protsentuaalselt või Kuuse Lempsi valemi järgi rehkendatult on hiljem paremaid sõite olnud kuigi kohanumber on olnud tunduvalt kehvem.
18:58
Kurat,siin jälle mingid %kalkuleerijad välja ujunud———esimesed 500 on pea alati platsis,palju neid seal tagapool stardis on——on pajebatt.
Mis plõksite, pange excelis nimed joonele ja selgub paljud esimesest 500 kohal tegelikult olid. Valdavalt on pooled uttu tõmmanud.
Kõva tulemus Pulleritsult, väärib tunnustust. Kuid kas mitte 2015. aastal polnud tulemus parem? Kas ei olnud siis mitte alla kolme tunni aeg? Osalejaid oli samuti 2015 umbes kaks korda rohkem kui tänavu. Niiviisi kontekst pannes ma ütleks, et viis aastat tagasi tegid kõvema tulemuse. Veerand tundi kiiremini on ikka kõva vahe ja ma ei ütleks, et selle aasta rada oli mudane. Paar kerget mudalompi oli, kuid veerand tundi aeglasem selle aasta rada 2015. omast küll polnud. 2015. aasta ajaga oleks tänavu kombanud esisaja piiri. Kuid sellegi poolest tugev sõit.
Aitäh. 2015 oli Võrumaa mehe Baruto kõva kahvliga mitmetonnine ülikerge ratas ja seda mäletan ka, et rada oli ülikõva. Too oli tõesti elu parim sõit vist, tõesti tsipa alla kolme tunni. Aga ka viis aastat tagasi. See on pikk aeg. Selle ajaga minu eas paremaks ei lähe, kui oled juba niigi väga hea.
Väga tubli Priit, tunnustus.
Päeva lõpuks vajab siiski ka klaarimist Alaveri teema, kas Priidul ikka klapid silmade ees, pea liiva sisse peidetud ja mees vaja tagasi tuua suurde sporti, et meie noori treenida.
Pahvi kommentaar vajaks ikka selgitust: https://sport.delfi.ee/news/arvamus/lood/peep-pahv-dopingu-abil-petmine-ja-roovimine-vajab-karmimat-karistust?id=91133595
Eelmine——sellest tuleb arvatavasti eraldi teema,seniks aga muljetama.."...
Tubli matkasõit!
7:30 - kumb siis on hullem patt, kas Pätsu I EV rahapesu või dopingu teema? Tänases ajakirjanduses on näha, et rahapesu on ok aga dopingupatused tuleb lintsida viimase kubemekarvani ära. Jah, ajakirjanikele ei räägitud tõde. Lasti nii ausate silmadega üle ja kõigil rahva valgustajatel on piinlik, et nad sellega aastaid kaasa jooksid. Tegelikult peab vaatama ajakirjandus peeglisse, et miks on rahva tõde ja südametunnistus petnud süstemaatiliselt oma lugejaid ja vaatajaid?! Ajakirjanikud on ju need kõige suuremad petised, kes väikeste sullerite ja marginaalse spordiala üles haipisid nagu PP haibib oma kiviklibust Moabi. Puhas PP õpikond. Valetasid ajakirjanikud süsteemi huvides vene ajal ja sama tegid nad ka EV ajal. Sama teevad nad ka edaspidi. On ju tõsi, Priit!
Täitsa 10-sse
Kas PP arvab endiselt nii?
http://suusk.blogspot.com/2019/11/pullerits-lopetage-mati-alaveri-suhtes.html
Loodame, et Priidul on mune ja seekord pole ta oma seisukohta muutnud.
Valusat kirjutab 9:40 aga nagu teame valu peab mehiselt ära kannatama nagu Gagarin 1961 kevadel kosmosesse lennates ja Pullerits eesti spordimaailma vaimse liidrina järel vedades
Alaveri tagasi treenima toomine oli ja on halb mõte. Mitte selle pärast, et dopingureegleid painutati ja ka rikuti vaid selle pärast, et tal on selles vallas sisuliselt kiviaegne knowhow.
See, et tippspordis dopingut tehakse, ei peaks üllatav olema, aga paistab, et on. Reaktsioon on sellele sama, mis vorstitegemise protsessi või öko puit- ja pabertoodete valmistamise protsesse teada saades (lageraie jms): šokeeritult eitav ja keelav, samas töötavat alternatiivi mitte pakkuv.
Alaveri asemel on vaja tänapäevaseid aineid ja meetodeid tundvaid spetsialiste, mitte kaustikust 70ndate, 80ndate ja 90ndate tippnõkse, mida igas laboris kinnisilmi tuvastatakse, otsivat eilset spetsi...
Irritaator realist.
Alaverist kirjutan pikema loo laupäevaks, sellest saab hittlugu.
Seni ikka veel Tartu rattamaratonist, sest te analüüs, mis siin teete, on täiesti küündimatu.
Näiteks need jutud, et oi kui paljud jätsid starti tulemata. Ei ole selle kohta saanud teilt veel mingit kinnitust. Ja oletame, näiteks, et jätsidki mõned mullused esikolmesaja mehed osalemata. Aga sel juhul peaks kogumõju vaatama sedasi, et kui palju tuli juurde neid mehi, kes mullu ei osalenud nagu minagi, aga tänagu sõitsid samuti 300 sisse. Teisisõnu: kui vaadata ärajääjaid, tuleks kindlasti vaadata ja juurdetulijaid.
Aga seda te muidugi teha ei taha, sest see looks tasakaalustatuma pildi, mitte ei laseks teil leelotada ainult ärajääjatest, justkui oleks osaluses protsessid ainult ühesuunalised, st ärajääjate poole.
Mati Alaver: “Ma imetlen teda. Tema persoon on toonud muidu hallile spordimaastikule värvi ja vürtsi. Ma olen väga õnnelik selle üle, et just praegu on meil olemas Priit Pullerits, ja ma olen väga õnnelik, et ta just suusatamisest huvitub.”
Priit, mida sa ise leelotad?, rattasõit on aja peale võistlusala ja järelikult oleks adekvaatne võrrelda aegasid. Kohtadearvestust loevad asjatundmatud! See ei anna pädevat arenguperspektiivset aimu, liiga juhuslikkusel baseeruv number.
Kassid kadunud - hiirtel pidu. Seda küll aga ühe käe peal loetavate, suure ninakirtsutamisega ka kahe käe kohtade puhul. Tavalisele ärplejale võib ju hetkelist isiklikku rõõmu parim koht pakkuda aga ta on ka ainuke, kes sellele tähelepanu pöörab ja kellele see pseudorahulolu pakub. Teised ikka vaatavad numbri taga olevat kaotust võitjale ajas. Kuubiku arvestuses on kahtlemata tegu statistilise vedamisega... Mõnikord peab õnne kah olema. Kahjuks on Kuubikus koht oluliselt nigelam kui ainult rattasõidus. Seega rõõm vedamisest on väga lühike.
23:07 oli siin vist esimene, kes tõi välja kaotuse võitjale ajas,millega võiks võrrelda ja õige ta on Kui nüüd täpsem olla, siis kõige parema pildi annab ajalise kaotuse % võitjale. Raskemates oluded puhul on ka võitja aeglasem ja kergemates kiirem, nii nagu ka 284. või mis iganes kohal sõitjadki.
Võitjaga saad võrrelda,kui temaga kõrvuti leekima paned.
Kas Mati on homse Arteri kaanepoiss?
---
Peremees, tsiklistid on hommikul stardis.
Virisevad need, keda rajal ei olnud.
Just, Ain, siin on kõige kõvemad targutajad need, kes ise ei osalenud ja kel pole aimugi, mis tegelikult toimus. See on elus alati nii, et neil, kes on asjast/sündmusest kõige kaugemal, on selle kohta kõige rohkem öelda, st kobiseda, sest nemad... nemad teavad ju kõige paremini, kuidas peaks, oleks, tuleks...
Homme toimub kaks suurt rattavõistlust - EC Valgehobuse ja H100.
Valgehobusemäel startides on kõrgem koht, kui eelmine aasta, tagatud.
Kas PP on stardis?
Priit, sinu kommentaar 12:49 kuulub kullafondi!
(Mitte ainult teiste kommentaaride, vaid ka mitmete sinu enda omade pärast!)
Seda nimetatakse statistikaks. Selle alusel on võimalik hinnata sooritust mõõtes erinevaid parameetreid. Kui võtta aluseks koht lõpuprotokollis, siis oli tegemist elu parima tulemusega. Fakt. Siinkohal ei mängi mitte mingit rolli see kui palju oli osalejaid. Sellele lisaks on võimalik hinnata tulemust nagu eelnevalt mainiti kohaprotsendi alusel lõpetanute üldarvu. Sel juhul on olnud edukamaid aastaid kolmel korral. Veel saab aluseks võtta ajalise kaotuse % võitjale. Seda vaadatakse näiteks Vasaloppetil medalite jagamisel - 50% kaotust võitjale. Mõnel aastal annab tagapool sõitmine eelise, mõnel aastal kaotuse. Isiklikult olen vaadanud neid kahte viimast alati koos- see annab adekvaatsema pildi isiklikust vormist võrrelduna teistega. Näiteks paarkümmend aastat tagasi alustades on olnud kaotusprotsendid 70% ja ülespoole, siis viimastel aastatel hindan vormi heaks kui protsent on alla 10-ne ja väga hea kui 5%. Koht lõpuprotokollis- tuleb osata valida aastat ja võistlust.
Mina hindan selle kirjutise puhul finišeerimise küpsust. Varasemalt on jäänud mulje, et igal võimalusel kasvõi ühele kaasvõistlejale lõpusirgel mütsi pähe tõmbamine annab parima adrenaliinilaksu ja võitja tunde- mina ei ole seda kunagi mõistnud. Seekordne tagasitõmbumine on väärikas ja aumehelik. Tegelik võistlus on ju peetud juba varasemalt.
No tahan siiski öelda, et fakt kohast lõppprotokollis on alati protsent lõpetajatest hinnangu andmisel. Tean sellist kes on ärbelnud just selle numbriga aga see number on väga umbmäärane näitaja. Lihtsalt mõttetu statistiline kiiks. Statistika on aga suurim vale. Suurem vale kui kanakarja kambakaga suusatajate lintsimine.
Nõrk finiš näitab tarka sõitu, jaks jäi rajale nagu peab. Tavaliselt ei suudeta nii kõvasti pingutada rajal ja purakas jääb sisse. Seda on õige alati lõpus välja lasta, viimane minut peab olema kõva. Kui aga jaksu on ainult veerandminutiks siis tuleb teha jõuline spurt. Seda tehes saad teha tasuta jõutrenni ilma rebestamisohuta kuna lihased on soojad. Vanakestel on vaja teha jõudu just väheneva lihasmassi kompenseerimiseks. Seega pikale spurdile võiks eelistada võimast ja lühikest kogu täiega laksu finiši sirgel. Iga skalp sellel teel on lihtsalt boonus. Ehk siis, kui oled toss, siis taastu lõdval tempol paar minutit enne lõppu ja pane tekkinud purakas siis välja. Nii tagad, et lõpp on hea, lõpp hea - kõik hea!
Tark otsus selles eas nädal puhata ja taastuda enne sõitu.
Esiotsas oli tänu viirusele palju lähiriikide rattureid puudu.
Aasta oli siis 2010...
https://epl.delfi.ee/arvamus/alaver-ara-mine-dopingupessa?id=51285009
Tuleb küsida, kes kindralile hoogu andsid? Eks ikka Eesti spordiajakirjanikud! Oodati sangareid. Saadi sangarid. Jah, võimalik, et mängureegleid rikkudes, me tegelikult ei tea, medalid on meestel siiski alles ja alust nende ära võtmiseks pole. Muidugi tegi kindral valesti, sportlased olid nõrga iseloomuga, aga pekstud on süüdlasi küllalt juba, parem on lasta sel teemal vajuda ajalootolmu alla.
Postita kommentaar
<< Esileht