Pullerits: Üks väga hull ja traagiline lugu

Ilmselt mõned küsivad, miks siin ühtäkki ühe mureliku isa kiri teemal, mida ühed vähemused on tema lapsega teinud. Aga selgub, et ses kõiges on mõningane roll ka mu spordiblogil. Soovitan nüüdse nn abieluvõrdsuse teema taustal see kiri kindlasti läbi lugeda, et saaksite aru, millega mingi osa vähemustest tegeleb ning miks teatud teemaga ei maksa flirtida, sest tegemist, nagu allpool näete, ei ole noori inimesi mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt sandistava ajupesutunnustega liikumisega.

Teavitasin sellest juhtumist mureliku isa nõusolekul ka peaminister Kaja Kallast, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo (fotol paremal), terviseminister Riina Sikkutit, võrdse kohtlemise volinikku Christian Vesket ja eelmist volinikku Liisa-Ly Pakostat ning ka ühte soovahetuskomisjoni liiget. Saatsin neile kõik allpool esitatud materjalid edasi. Nii et ka nemad on sellest juhtumist informeeritud.
*
Olen 48-aastane tavaline eestlane, mees, abikaasa ja isa. Olen kõrgema haridusega insener ja väikeettevõtja. Olen eluaeg olnud üldiselt liberaalse maailmavaatega ja arvanud, et igal inimesel on õigus elada nii, kuidas ise soovib, kui ta sellega teisi ei sega. Pooldasin nn LGBT liikumist ja samasooliste seadustatud kooselu. Poliitikat väga tähelepanelikult ei jälgi. Valimas olen küll alati käinud. Kuni saabus, nagu öeldakse, pauk luuavarrest.

Umbes 3–4 aastat tagasi tekkis tollal 12–13-aastasel tütrel tohutu LGBT vaimustus. Ei pööranud sellele eriti tähelepanu, kuna see vaimustus oli/on noorte tüdrukute seas väga levinud. Arvasime abikaasaga, et kui laps küpseb, siis hakkab maailma asjadest paremini aru saama. Tegemist oli ränga eksiarvamusega.

Juba aasta pärast teatas tüdruk, kes on kogu elu olnud väga tüdrukulik ja naiselik, et tema on hoops poiss! Enne seda oli talle tekkinud klassiõde, kes samuti n-ö identifitseeris ennast poisina. Edasine elu on olnud suhteliselt põrgu eeskoja moodi. Laps on sellest ideoloogiast selliselt pimestatud, et ta hakkab üle keha värisema vihast, kui antud teemal rääkida: vanemad on transfoobid, homofoobid, heteronormaalse maailma pooldajad jne. Juuksed lõigati maha, kantakse meeste riideid, rindasid seotakse nn binderiga, mis tekitab pea- ja kaelavalusid. Tütre «suur unistus» on ära lõigata rinnad ja hakata tarvitama testosterooni. Tuba ehib vikerkaare- ja translipp. Varasemalt väga suur sõpruskond (teised tüdrukud) on kuivandud täielikult kokku. Enamus aega veedetakse internetis, suheldes sama ideoloogiat toetava seltskonnaga, kust siis ilmselt ammutatakse ideid. Õnneks ta otseselt nende Eesti LGBT aktivistidega veel ei suhtle, kes suunaskid teda sinna, kuhu «vaja»... ehk Eestiski on olemas arstid, nimetaks neid küll pigem lihunikeks, kes lõikavad ära täiesti tervete noorte naiste rindasid.

Olen suhelnud ka teiste lapsevanematega, kelle perekonda on sama probleem mõjutamas. Kõik need lood on nagu üks ühele koopia, kus tublist, rõõmsast ja rahulolevast tüdrukust saab üpris kiiresti tige, ennast võimalikult koledaks tegev, oma vanemaid ja kõiki seda ideoloogiat mitte toetavaid inimesi vihkav kibestunud noor.

Olude sunnil olen viinud ennast antud ideoloogiaga ka kurssi. Põhimõtteliselt meenutab see teatud määral kommunismi. Gender-ideoloogia eesmärk on luua n-ö uus inimene, kes on vabastatud soo ja rahvuse taagast. Sugu ei ole mitte bioloogiline fakt, vaid sotsiaalne konstruktsioon, mida luuakse inimeste omavahelise suhtlemise käigus üha uuesti ja uuesti, kuni kinnistuvad soorollid. Kõige kurvem on, et antud jura (seda see ideoloogia on kahtluseta) tungib vaikselt ka igapäevaellu. Päevalehe veebi tellimust tehes või teatud veebiküsitlusi tehes pakutakse soo kohta variante mees, naine ja muu. E-koolis ei ole lapsevanemad enam ema ja isa, vaid vanem 1 ja vanem 2.

Minu suur palve oleks, et antud teemal ei lastaks nii-öelda vaibuda. See ideoloogia lõhub meie ühiskonna alustala, perekonda, ja on hävitava mõjuga eelkõige just naistele. Näiteks Kanadas võivad osadel spordialadel (näiteks jõutõstmine!) mehed minna naistega võistlema ainult teatades, et nemad idenitifitserivad ennast nüüd naisena. Isegi habet ei pea ära ajama! Rääkimata naiste WC-sse ja riietusruumidesse sisenemisest. Meie meedia on need teemad lükanud kuidagi kuhugi kõrvale, aga oleme maas «progresiivsematest» riikidest võibolla ainult 3–5 aastat ja see vahe väheneb.

Sooviks, et eesti keelde tõlgitaks Abigail Shiereri raamat «Irreversible Damage». Iga tütre lapsevanem peaks selle tänapäeval läbi lugema.
*
PP: Kirjutasin sellele isale, jagasin oma mõtteid, mis tema kirja lugedes tekkisid, ja ta kirjutas mulle asjast veel lähemalt.
*
Väga meeldiv, et mulle vastasite. Huvitaval kombel on minu nö LGBT ajaloo mõistmisel teiega väga huvitav otsene seos. Olin aastaid tagasi innukas teie spordiblogi lugeja. Kuni juhtus selline asi, et kritiseerisite oma blogis LGBT liikumist mõnedes postitustes. Ja ma tundsin kuidagi isiklikku pettumust teis, et intelligentne inimene ja ütleb sellise puhast «headust» kultiveeriva liikumise kohta midagi halba. Lõpetasin blogi n-ö pideva jälgimise. Kas just selle pärast? Mine tea, aga mingi alge sealt selleks tuli. Selgus, et saatusel oli teine tahtmine ja nüüdseks on minust saanud antud religiooni osas päris ekspert juba. Mitte, et ma selle üle rõõmustaks...

Minu enda arvamus on, et tegemist ongi religioosse liikumisega. Kusjuures seksuaalsusega on seal pistmist pigem suhteliselt vähe. Tegemist on sektiga. Seal on ülitähtis osa semantikal: lipud, erinevad «identiteedid», saatanlikud «vastased», pühakud, preestrid, asesõnad jne. Ohver langeb sinna minu meelest suhteliselt juhuslikult. Kõige suurema protsendi lõikab see liikumine aga kõige haavatavamalt inimgrupilt – teismelised tüdrukud ja noored naised. Mingil põhjusel on ajaloos alati nii olnud, et nemad on kõigi selliste sektide ja n-ö massipsühhoosi tekitavate liikumiste esimesed ja kõige arvukamad ohvrid.

Kuna olen enda tütre kulgemise protsessi jälginud väga lähedalt (ka veebisuhtlust), siis on mul protsessist väga selge arusaam. Riskifaktor on näiteks kunstihuvi. Satud kohe veebis foorumitesse, kus vastav info ja mõjutustegevus käib. Seejärel sõbrannad. Muutumine toimub PÄEVADEGA. Meil hakkas 12-aastaselt lesbiks, aga sellega oli probleem. Probleem oli selles, et temale meeldivad poisid! Tütar kurtis (privaatvestluses), et ükskõik, kuidas ta ei pinguta, temal tüdrukud n-ö seksuaalses mõttes mingit erutust ei tekita, ainult poistele mõeldes tekib n-ö õige tunne. Siis tekkis uus sõbranna, kes oli poiste riietes ja tütar ütles emale (minu abikaasale), et sõbranna tahabki poiss olla. Seejärel umbes poole aasta pärast teatas tütar, et tema on poiss ja nõudis nimevahetust. Tagantjärgi sain kätte vestluse, kus see sõbranna teda veenis, et ega transmehed ei peagi mehelikud olema. Võivad naiselikud olla, kleitegi kanda jne. Nii et meil ei levinud see ideoloogia otseselt organisatsiooni kaudu, vaid põhimõtteliselt hübriidselt internetifoorumite ja sõbranna kaudu.

Tütrel oli suhteliselt vara alanud puberteet. Ta oli pikkuses tublisti kosunud ning klassikaaslastest vahepeal peajagu pikem. Kaal kippus ka lappesse minema (õnneks võttis selle käsile ja sai paari aastaga normkaalu). Ehk füüsilise muutumise ja välimuse pärast oli suur ebakindlus, mis on puberteedi ajal ka loomulik nähtus.

Enamasti tüdrukud «nakatuvadki» sõbrannade kaudu. Siis minnakse LGBT ühingu «transõhtule» ja edasi tuleb allamäge sõit. Teine variant on sotsiaalmeedias transmõjuisikuid jälgides. Vahepeal jälgisin ka ise Youtube’is mõnda säärast isikut ja eelkõige kommentaaride osa. Sellised kommentaarid, et «jälgin sind 5 aastat ja nüüd avastasin ise ka, et olen transsooline», on tavalised. Kui ühel oli topeltmasektoomia video, siis üks fänn ütles, et samas haiglas sündis samal päeval talle õde, kuid teda see ei huvitanud, ta muretses hoopis soovahetaja operatsiooni pärast. Ameerikas ja Suurbritannias tervete klasside kaupa hakkavad tüdrukud «mittebinaarseks» ja «transmeheks».

Mina algselt ka arvasin, et seal on tugev seksuaalne komponent, aga kummalisel kombel on see osa just pigem väiksem. Kõik need lipud, (ase)sõnade mäng, enda sandistamine operatsioonide ja hormoonidega jne on hoopis tähtsam, vähemalt tüdrukute puhul. Olen aru saanud, et seksuaalne pool on tähtis eelkõige meeste puhul. Seal on teatud fetišitega inimestel oma n-ö kinke võimalik nautida. See grupp on hea koht tavalistele heteromeestele, kes on nn seksuaalsed kiskjad, pääseda tüdrukutele lähedale ja neid ära kasutada või pääseda naiste privaatruumidesse.

«Transinimestel» on seksiga pärast operatsioone üldse suht nutune. Suguorganid on ju moondatud, tugevasti kahjustatud. Rahuldust pakkuv seksuaalelu on välistatud. Pigem on antud liikumise puhul tegu sellega, et see annab inimesele mingi kuuluvuse. Sa oled justkui mingi «võitlusgrupi» liige, kuulud poolsalajasse organisatsiooni, kes võitleb halbade cis-inimeste ja heteronormaalse maailma vastu. Nagu Nashville’i koolitulistamisest oli näha, on tekkinud ka vastavateemaline terrorism. Vaadake veebis videosid «trans activists vs TERFs».

Täpselt sama stsenaarium, kui 1847 kirjutati kommunistliku partei manifest ja 1917 toimus ühes suures riigis üks Suur Pööre. Siin võiks öelda, et Judith Butler kirjutas «Gender Trouble». Need teooriad «kosusid« USA ülikoolides ja arenesid. Imbusid ülikoolidest USA poliitikasse, edasi Lääne-Euroopasse jne. Tänapäeval on protsessid kiiremad info leviku tõttu. Meil on ka poliitika ja meedia päris suurelt neid aktiviste täis. Nad ei ole huvitatud diskussioonist, nagu seda ei olnud marksistid-leninistid. Jõuga tuleb asjad lahendada. Sotsiaalmeedias lämmatada. Delfis ja Päevalehes esineda jõuliselt, mitte oma seisukohti kaitstes, vaid «vastaseid» sõimates ja alavääristades.

Ega lapsed ja teismelised seda peent mängu mõista. Nad lähevad vooluga kaasa. Uued Pavlik Morozovid on tekkimas. Lapsed lähevad annavad vanemad koduse «vihakõne» peale võimudele üles.

Tavainimene, kes ise ei ole probleemiga rinda pistnud või lähebki LGBT nõustamisele, tinistatakse nii ära, et ta ei saa midagi aru. Paljud psühholoogid on n-ö seltskonna oma inimesed. Kahtlustan, et ka arstid. Kust muidu testosterooni saadakse. Ega kitsa eriala arstid mõistagi seda teemat. See polegi ju meditsiini probleem, vaid sotsiaalne nähtus. Muideks, Lisa Littman, kes selle sotsiaalse nakkuse hüpoteesi püstitas, tühistati selle peale. Suure pingutusega suutis ta siiski enda teadusöö n-ö tagasi listi saada. Aga sõna ROGD on LGBT transseltskonnas kõige suurem sõimusõna.

Kiri sai pikk, aga tunnen ikkagi mingit teatud kergendust, et ehk on mingi variant, et saab selle teema kodudest n-ö välja. Liiga palju on kannatavaid inimesi ja neid, kes kardavad tühistamist. Mulle abikaasagi ütles, et mind võidakse tühistada. Kuna olen ise enda tööandja, siis mind vallandada ei saa. Ainuke mõjutamisviis on lapse kaudu, mida kardan. Hoolimata kõigest meil on ikkagi enam-vähem normaalne suhe tütrega õnnestunud säilitada. Üks isa, kellega suhtlen, üritab igal pool jääda anonüümseks. Mina arvan, et selliselt ei ole su sõnal ja arvamusel kaalu.

Oleks vajalik, et antud teemal võtaks ühiskonnas sõna näiteks meditsiiniteadlased, arstid, sotsioloogid. Selleks et LGBTQI+ asja absurdsusest aru saada, tuleks lihtsalt kogu see ideoloogia «lahti pakkida». Sinna kuuluvad ju ka sellised asjad, nagu Fat Activism, Ableism jne. Transgenderism on ainult selle «tähestikumaffia» üks paljudest totrustest. Juba Eesti TikTokis olen näinud neid «kehapositiivseid» enda surnuks õgimise protsessi presenteerimas.

Ühe lausega: SEE IDEOLOOGIA ON VÄGA KURITEGELIK. Kas hullem kui kommunism? Ei tea. Ehk saame midagi ära teha, et piduri saaks peale.

PS! Kiri sai, pikk, aga öelda oleks veel väga palju...
*
PP: Edastasin selle isa kirjutatu tema loal ka käsitletava valdkonna tunnustatud tippspetsialistile. Sain teada, et see pole talle kahjuks midagi uut, ta on ka varem saanud lapsevanematelt samasisulisi kirju. Ta ütles, et on kirjades esitatud nägemusega nõus.

Foto 1: Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: LGBT liikumise tegelane Saksamaal. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Soovahetusaktivistid Pakistanis. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix