Pullerits: Kuidas katsesõit RMK uusimal matkarajal viis vastiku kohtumiseni vene naisega

Nonii, rattaseiklejad, lubage end juhatada Eesti kõige uuemale RMK matkateele, kuhu RMK, muide, ei soovita rattaga sõitma minna, sest rada on mitmes kohas liiga raske, keeruline ja tehniline. Aga läksin ja tegin sellest video ka, mis on siiski petlik, sest seal ei kajastu kaks kukkumist, mille üle elasin.

Matkarada viib Narvast (fotol vasakul) enamasti piki Narva jõe kallast (fotol ülal paremal) Narva-Jõesuusse ning seal merekalda ääres Sillamäe poole Mummassaare lõkkeplatsini. Enne kui teekonna ette võtate, võtke teadmiseks, et alustasin hommikul kella üheksa ajal ja lõpetasin õhtupoolikul kella veerand seitsme ajal. Kõige krooniks oli ebameeldiv kohtumine juua täis vene näitsikuga, millest allpool.

Esmalt sõitsin rattaga Narva-Jõesuust mööda kergliiklusteed Narvasse Rootsi lõvi mälestusmärgi juurde ning hakkasin sealt mööda Narva jõe äärset tagasi sõitma. Kui Narva promenaad ja sadam selja taha jäävad, algab singel, mis ei ole rattaga sõitmiseks tõesti kõige mõnusam. Palju on kive, juurikaid ja igasugust rohu alla peitunud risu. Ühes kohas, kus eelnevalt tuleb langenud puu alt läbi pugeda, on nii kõrge astang (fotol ülal paremal), et sellist ei näe sageli isegi Moabis (Utah’s).

Mõne kilomeetri möödudes keerab rada järsku kaldalt eemale ning ratast tuleb trepist (fotol vasakul) üles tassida. See on üks kummaline koht, sest esiteks keerab rada üleval järsaku peal ühe elamise hoovi, otse maja akende ja ukse alt läbi, nii et vaata võõra inimese tubadesse sisse, ning läheb siis üle õue – aga kõik on õige, raja tähistus näitab, et rada sealt tõepoolest läheb. 

Teise inimese õuest läbi avatud värava välja saanud, ei tule keerata vasakule, mis tundub loogiline, vaid „sukelduda” otse padrikusse, mis, nagu peagi selgub, on vana kalmistu, kus tuleb samuti olla ettevaatlik, et umbrohus kellegi hauaplatsist üle ei sõida. Mida oli aga meeldiv näha: seal, kus veel tunamullu suvel seisis augustini okupantide tank, on nüüd umbrohtunud plats, mis on liiati piiratud betoonkamatega, et keegi seal autoga parkida ei saaks (fotol ülal paremal).
 

Rada käib kolm korda kergliiklustee ja jõe kalda vahet. Õnneks muutub kaldaäärne ja -pealne tee ajapikku paremini sõidetavaks kui Narva vahetus läheduses, ent mõningaid tehnilisi oskusi eeldab siiski, kas või näiteks sildade ületamine (fotol vasakul). (Pikemalt ja täpsemalt saab matkateest ülevaate minu Postimehe loost „Kontvõõra tundega oma kaunil kodumaal”.)

Umbes poolel maal Narva ja Narva-Jõesuu vahel keerab rada neljaks kilomeetriks vasakule männimetsa alla (fotol paremal), kus on ka mõned liivased kohad, mis nõuavad jõu rakendamist. Seejärel jätkub sõit läbi suure suvilate rajooni, mis on masendav tagaminek vene aega, sest enamik sealseid piirkondi kannab kaardil jätkuvalt vene nimesid. Tänavate nimed on siiski eesti omad. Ainus positiivne asi on see, et sealse väikese poe ees on arteesiakaev, millest saab täita joogipudeleid.

Läbi männimetsa jõudsin tagasi pika, ligi 10-kilomeetrise liivarannaga (fotol vasakul) Narva-Jõesuusse ja kuna kell oli juba üle ühe, tegin kerge lõunasöögi ning küürisin tolmuse higi maha, et oleks veidigi inimlikum tunne. Siis sõitsin edasi Narva jõe suudme äärde, kus keerasin otsa lääne poole.

Algul tuli rammida läbi rannaliiva – uskumatu, aga see osa osutus täiesti sõidetavaks, ehkki vaeva näha tuli –, misjärel sain nautida 1,25 kilomeetri pikkust laudteed (fotol paremal), mis kohati, nagu ka videost näete, pakub sõiduelamust nagu ameerika raudtee. 

Seejärel, kui laudtee lõpeb, algab metsaalune singel, mis võimaldab samuti kiiret ja põnevat sõitu. Kuni sealkandis, kus algab nudistide rand, suundub rada rohkem metsa sügavusse. Seal kukub tempo alla, sest sisuliselt on tegemist ürgmetsaga (fotol vasakul), kus rada õieti polegi. Tuleb jälgida valge-kollast-valget tähistust puudel.

Ürgmetsalõik pole õnneks kuigi pikk, vast poolteist kilomeetrit, siis tuleb matkatee rannale tagasi. Seal, tunnistan, kadus järg käest. Nimelt: kus keerab rada rannalt uuesti metsa alla? Sellest seiklusest kirjutan taas pikemalt oma leheloos. Siin aga kokkuvõtvalt: jätkake piki kivist rannaäärt, kuni jõuate klindi ehk järsakuni (fotol ülal paremal ja all vasakul), ning jätkake ka sealt. Kui ületate Udria oja merre suubumise koha, jätkake ka sealt piki merekallast. Veidi enam kui poole kilomeetri pärast, kui märkate suurel hallil kivil tuttavat rajatähituse märki, tuleb silt, mis juhatab tagasi metsa alla.

Kuid olge seal samuti tähelepanelik: ärge minge singlit mööda üles, vaid umbes kümmekond meetrit pärast seda, kui olete suundunud metsa alla, keerab vaevu märgatav rada paremale. Sinna peate minema! Kuid olge hoiatatud: see on raja kõige vastikum osa. (Fotol all paremal rannas hästi sõidetav osa.)

Kohe algul peate tõstma ratast vöökõrguselt üle mitme langenud puu. Pinnast te peaaegu ei näe, sest metsik rohi on kõrge. Aga rajal on peidus kivid, augud, langenud puud ja igasugu muu värk, mis ühes kohas kukutaski mind külili, nii et lõin põlve ära. Esimene kord kukkusin Narva-Jõesuu lähistel singlil, kui otsustasin sõita üle langenud männi, ent pedaal jäi kuskile kinni ning lendasin õlg ja pea ees maha. Õnneks maandusin pehmele samblale, aga põrutada sain ikkagi.

Nood viimased kolm kilomeetrit enne Mummassaare lõkkekohta on tõesti ebameeldivad. Metsa all oli liikuda nii hull, et otsustasin keerata randa – äkki saan seal paremini edasi. Ei saanud. Rand on enamasti väikeste kividega ja pehme liivaga, mistõttu ainuüksi sadulas liikuma saamine on seal peaaegu võimatu. (Fotol ülal vasakul Utria dessandi maabumiskoha mälestuskivi Udria oja merre suubumise kohat idas.)

Päris hea meel oli, kui viimaks, kella viie ajal lõpp-punkti jõudsin. Sõitsin mööda Tallinna-Narva maanteed tagasi ning tegin veel tiiru Narva-Jõesuu lähedastes männimetsades, et saada paremaid videokaadreid. Kokku väntasin päeva jooksul 84,8 kilomeetrit ning veetsin sõites/liikudes viis ja kolmveerand tundi. (Fotol ülal paremal vana supelvanker Narva-Jõesuu rannas; alla vasakul matka marsruut Strava rakenduses.)

Kui õhtul sööma läksin, tuigerdas restorani terrassile ka umbes kahekümnedate keskpaika jääva vanusega heledapäine ja ümara näoga venelanna. Sellest, kuidas ta sõi ära võõras lauas teise inimese supi, on leheloos pikemalt juttu. Nagu ka sellest, kuidas ta minu lauda prantsates ja kuidas ma ta sealt minema lõin. Lehelugejaid säästsin aga kirjeldusest, kuidas ta seejärel läks sealsamas kõrval parklasse ning kadus mõneks ajaks ühe uhke valge auto ette. Kui ta sealt välja astus, oli ta vaevalt oma püksikud üles tõmmanud ning kiskus kleiti, mis hoidis talle niigi tihedalt ümber ihu ja ulatus napilt üle taguotsa, vöökohalt allapoole tagasi. Russki mir...

Käinud ära Narva-Jõesuus, kuulmata seal peaaegu üldse eesti keelt, teen üleskutse: mehed, võtke oma ratas, naine ja lapsed ning võtame Narva-Jõesuu tagasi!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.