esmaspäev, mai 28, 2007

Pullerits: Hirmus rattaralli, oi kui hirmus

Hindrek Riikoja, Postimehe majandusajakirjanik, kes oli võtnud üheks eesmärgiks minust Tartu rattarallil jagu saada, pani kohe alguses hirmsa tempo peale. Mul oli tegu, et ta kannul püsida. Riia mäest läks ta nii üles, et isegi vist ei pingutanud, ning edasi pedaalis lusti ja lauluga. See kõik ei tõotanud midagi head, seda enam, et Riikoja tegi enne starti mitu sigaretti.

Oma eesmärgi täitmiseks oli ta kuskilt hankinud udupeente kummide ja profipedaalidega võidusõiduratta. Ma ei suutnud uskuda, et see nõnda suure eelise võiks anda, nagu Riikoja demonstreeris. Kui viimases stardigrupis, 1000-..., koha sisse võtsime, lootsin, et ma pole kaugeltki ainus, kes tuleb starti vana maastikurattaga, mil jämeda mustriga kummid all ja porilauad ka igaks juhuks peal, kui vihma hakkab sadama. Aga pilt, mis seal kõige tagumises stardigrupis avanes, oli sootuks teine.

Ma ei tea, mis varustusega sõitsid teise ja kolmanda stardigrupi mehed, kuid arvan, et ega nad tagumise pundi startijaist oluliselt paremini varustatud polnud. Minu olukord oli selline, et ratas oli naise oma, kiiver oli tütre oma, vorm oli Postimehe oma ja joogipudel oli Art Soonetsi oma. Adidase ketsid olid siiski enda omad.

Nagu head nõuandjad siin blogis olid õpetanud, tuleb alguses kihutada nii, et silme eest must, sest muidu ei satu õigesse gruppi. Püüdsin seda nõu kuulda võtta. Aga Ivar Tupp, Rõuge rattamaratoni korraldaja, oli kihutanud sedavõrd kõvasti, et kui mina raudteeviadukti alla jõudsin, oli tema sõidu juba lõpetanud. Tema kompuutri ajanäit oli peatunud 3.25 peal. Ta oli nii rängalt kukkunud, et küünarnukki ja jalga tuli õmmelda. Ratas oli tal lagunenud suisa tükkideks.

Võru maanteel hakkas juba mingi grupp moodustuma. Seal tekkis aga maastikurattast ootamatu kasu. Kui kõik teised hoidsid kramplikult asfaldile, siis sain rahumeeli tuulevarjust, paremalt, mööda teepeenart mööda sõita, et 1) Riikoja lahti raputada ja 2) saada võimalikult grupi etteotsa, sest taga võib kergesti ära kukkuda ja maha jääda.

Enne Põlva poole ärakeeramist avastasin end järsku grupi eesotsast - ja see oli minu meelest väga suur punt, üle poolesaja sõitja kindlasti - eessõitjaid püüdmas. Täiesti tarbetu ponnistus nii sõidu algul. Õnneks tulid tagantpoolt puhanuma jalaga mehed ja vajutasid mööda ning sain tuulde võtta. Minu üllatuseks oli nende puhanud jalaga meeste hulgas aktiivsust ilmutamas ka Riikoja. Ei noh, kui nii edasi läheb, siis minust täna talle küll vastast ei ole, puges kartus hinge.

Aga sõit võttis hoopis teise ilme, kui Vana-Kuuste kandis tuli esimene pikk tõus. Siis kukkus võidusõiduratastega meeste tempo nagu kivi. Vajutasin mööda. Umbes 100-150 meetri kaugusel paistis ees väiksem grupp, üritasin toda püüda, ja kuigi peagi tuli üks mees veel appi, siis kätte me eessõitjaid ei saanud. Hoopis mahajäänud grupp sai meid kätte. Seejärel mõistsin, et ei maksa hakata kangelast mängima ja võtsin pundis koha sisse. Pole ju mõtet end asja ees teist taga kulutada.

Kuni Liiva TPni ei juhtunud midagi. Sealt sõitis enamik peatumata mööda. Ja ega Liiva tõusud ka midagi rasket olnud. Kasutasin oma suusasõitude taktikat: ei ole mõtet tõusudel väga kangutada, pärast on hingamine kinni ja jalad kanged ning kokkuvõttes tolku mitte mingit. Laskumistel püüdsin turvalisuse mõttes hoida vabamat trajektoori, mitte trügida pundi sisse kellegi tuulevarju.

Kui Liiva tõusud läbi said, tundus, et enam ei taha keegi ees tööd teha. Selleks ajaks, oletan, oli grupp juba vähemalt sajaliikmeline. Sest eestpoolt tuli aeg-ajalt väiksemaid gruppe selg ees vastu. Mulle kohe ei istu selline passimine, kui tunned, et endal jõudu jaguks. Siis tahaks ikka ette tormata, et tekitada grupis elevust, ehkki selge ju see, et ega kusagile eest minna ole, vaid tegu on rohkem jõuvarude raiskamisega. Ent ju on kihk vajutada ja adrenaliin nii üleval, et kaine mõistus jääb alla. Eriti siis, kui grupist mööda sõites Tartu uue vabaajakeskuse Tasku projekti juht Erik Pallase, endine kergejõustikuliidu peasekretär, hüüab: "Vedage Pullerits lahti!"

Ihamaru kandis võis näha, mis saab, kui mõistust mitte kuulata. Seal oli kiirabi tee ääres ning ühte võistlejat tõsteti kanderaamil masinasse. Kokku nägin kogu distantsi jooksul kolme huilgava sireeniga kiirabiautot. Karm võistlus... mitte mingi rahvasport.

Enne ristumist Võru maanteega - ma ei saa ise ka aru, mille ajel - panin grupi eest plagama. Vajadust selleks polnud. Okei, salamisi ehk lootsin, et õnnestub tempo üles tõmmata, aga ilmselt tulin nii kiiresti tagant välja, et keegi sappa ei haakinud. Ja küllap on kollektiivne mõistus üle individuaalsest ning saab aru, et ei ole mõtet iga lolli taga ajama hakata, sest nagunii kukub ta varem või hiljem ära. Aga vähemasti sain paarikümnemeetrist edumaad kasutada rahumeeli selleks, et batooni süüa ja peale juua.

Söömiseks-joomiseks arvestasin nõuannet, mille oli mulle andnud Toomas Mägi, Lõunakeskuse Hawaii Expressi müügispetsialist, endine tipprattur. Ta oli soovitanud, et kui grupis kõhtu kinnitada ei julge - ja mina küll ei julgenud -, siis võta grupi sappa ja söö-joo seal - on ohutum. Aga grupi saba tundub mulle liiga ohtlik selles mõttes, et võid maha jääda. Kasutasin pisut modifitseeritud taktikat: spurtisin grupi etteotsa, võtsin kõrvale ning sõin-jõin siis. Selle ajaga jõudsin alati peaaegu gruppi sappa kukkuda, aga vähemasti oli turvaline.

Kanepis otsustasin vedeliku säästmiseks kasutada TP abi, lasin kiiruse alla ning haarasin joogipudeli. See oli riskantne samm, nagu selgus. Sest ajaks, kui joomise lõpetasin ja kiiruse uuesti üles sain, oli grupp juba poolsada meetrit eest ning järgnenud laskumisel ei näidanud mu maastikukummide ja porilaudadega Optima just parimat libisemiskiirust. Õnneks oli mahajääjaid riburada teisigi ning üksteise tuules imesime end tõusu alguseks gruppi tagasi. Ent üle tüki aja tuli tõsiselt vaeva näha.

Otepääni kulges mõnus grupisõit. Korra käisin ka grupi eesotsas vaatamas, kuidas minek on. Selgus, et seni, kuni grupi etteotsa rühid, on minek hea, aga kui ette saad, läheb minek raskeks. Ja laskumistel - seal vaata, kuidas võidusõiduratastel eest ära saad, et nad tagant selga ei tuleks.

Pärast Otepää TPd tuli järjekordne kriitiline punkt. Sealgi haarasin toitlustajate joogipudeli, et säästa oma, õigemini Soonetsi joogipudeli vedelikku distantsi viimaseks kolmandikuks. Järsku nägin, et üks mees on rattaga keset teed siruli. Pidurdasin hoo kinni, ja kuni hoo taas üles ning joodud sain, nägin õudusega, et suur punt liigub kui üks mees 60-70 meetri kaugusel ja minu ees haigutab tühik, kus vaid üksikud mehed rabelevad. Kas tõesti lasin selle neetud joomisega pundi eest?

Panin viimase välja, et gruppi kätte saada. Aga ei täheldanud, et vahe oleks vähenenud. Polnud ka kellelegi sappa võtta. Pigem nägin, kuidas üksikud teised mahajääjad käega lõid ja jala sirgu lasid. Ent just siis, kui situatsioon näis peaaegu lootusetu, ilmus kuskilt oma võidusõidurattaga Jaak Teppan, Martin Šmutovi suusatreener, ja ehkki tema tempo tundus mulle pisut ülejõukäiv, hoidsin küünte ja hammastega temast kinni. Uskumatu, kuid ta vedas mind gruppi järele. Olin talle pööraselt tänulik, sest üksi poleks ma suutnud mitte midagi teha. (Peaks vist tänutäheks laskma tal järgmisel talvel end suusatamises korra võita.)

Kui grupi kätte sain, ei jätnud enam midagi juhuse hooleks, vaid vajutasin ühe hooga kohe ettepoole, et poleks ohtu maha jääda. Ja umbes kilomeeter-kaks hiljem avastasin end sootuks grupi eesotsas tempot kruvimas, sest eespool, umbes 200 meetri kaugusel, paistis üks väiksem grupp, kes nõudis kinnivõtmist. Kuigi minuga koos ilmutasid veel umbes kaks meest püüdmistahet, jäi sellest väheks. Me ei saanud eesmisi kätte. Ja pärast seda viljatut spurti, pisut enne Nõunit, otsustasin, et aitab, mina enam initsiatiivi rohkem üles näitama ei hakka.

Tundus, et enamik grupi esimese otsa mehi võttis selleks ajaks vastu samasuguse otsuse. Igatahes oli tunda, et keegi enam tempot teha ei taha. Hoidsin kuuendat-seitsmendat positsiooni, ja ehkki korduvalt oli võimalus ette minna, ei hakanud ma endale antud lubadust murdma. Aeg oli hakata lõpukilomeetreiks jõudu säästma.

Teises mäefinišis, tundub, et toimus väike grupi rebenemine. Igatahes olin sedavõrd valvel, et sain esimesel pundil sabast kerge vaevaga kinni. Järgnenud nn karjalauda laskumisel pidin tööd tegema, et teiste tempos püsida. Ja teist korda pidin kiirendama Tatra orus, kui samuti tahtis grupp eest veereda. Tõusu alguses sain pundi taas kätte, võtsin vasakule tuulevarju ja väntasin võimalikult ette, sest enne Reolat oli teada, et tuleb kiire lauge laskumine ja seal on mul uuesti oht oma Optimaga maha jääda.

Kuid seda küll ei osanud loota, et Tatra oru teise tõusunuki tipus olen koos ühe eksprofi välimusega veteraniga grupi peas ja püüan tema sabas ees paistvat väikest gruppi kätte saada. See oli rumal ja mõttetu tegu, aga õnneks ei lasknud grupp mul seda lollust kaua edasi teha, vaid neelas mind alla.

Enne Ülenurme kaarega tõusu hoidsin grupis vasakule tuulevarju ja olin valmis, et nüüd tõstetakse tempo üles. Mäletasin mullusest lühema raja sõidust väga elavalt, kuidas enne raudtee viadukti vajutama hakati ning ma viadukti tipus maha jäin. Tunnistan, et olin pisut hirmul: äkki juhtub nüüd taas midagi säärast.

Õnneks jätkus sõit ühtlases tempos. Ainus, mis rahu häiris, oli hirmus kõmakas keset gruppi - kellelgi purunes kumm. Teine intsident juhtus 5 km enne finišit bussipargi juures, kui algab pikk laskumine vangla juurde. Järsku kõmatas üks mees grupi peas asfaldile ning järgmine sõitis talle otsa ning kukkus samuti. Taevale tänu, et mul oli piisavalt ruumi pidurdada ja mööda manööverdada. Silmanurgast jõudsin märgata teisena kukkunu hirmvihast pilku. Kuid ega too kukkumine kellelgi hoogu peatanud, kohe keriti kiirus taas üles. Igaks juhuks hoidsin siiski paremale, kus näis rohkem vaba ruumi.

Enne raudtee ülesõitu neelas minu grupp alla umbes 10-liikmelise eessõitjate pundi. See võis noile küll mõru pill olla, sest kui tagant grupp tuleb, kukud enamasti kohe selle lõppu. Ausalt öeldes oli tunne seesuguses suures pundis lõpukiirenduse ajal üksjagu kõhe, mistõttu hüüdsin igaks juhuks, et hoiame sirget trajektoori. Art Soonets oli mulle rääkinud, kuidas eelmine aasta tema grupis oli finišisirgel kohutava raginaga kukkumine toimunud.

Seekord läks siiski ilma valusate intsidentideta. Keegi rohkem kui 50-liikmelises grupis lõpusirgel poogendama ja trügima ei hakanud. Nii saingi oma gupis umbes 25ndana tervete kontidega finišisse. Aeg, tuleb möönda, tuli küll selline, mida poleks osanud lootagi: 3:44.13,4. Koht 708.

Riikoja ma pärast Vana-Kuuste tõusu rohkem ei näinudki. Selgus, et tal oli selg nii valutama hakanud, et oli sunnitud katkestama. Kahju. Oleks tahtnud näha, kas ta suutnuks ka lõpuni nii uljalt vastu pidada.

Mida öelda kokkuvõtteks? Hirmus oli, üksjagu hirmus. Sest rattasõit on ikkagi neetult ohtlik ala. Isegi kui püüad sõita turvaliselt, pole garantiid, et keegi teine sulle probleeme ei tekita. Positiivselt üllatas see, et tagumik ja selg ei jäänudki valusaks. Ja võrreldes Tartu jooksumaratoniga polnud jalgadel suurt midagi viga. Täna hommikul ei ole küll sellist tunnet, et oleks suure maa maha sõitnud. Üksnes kael on ette kummargile olemisest veidi kange.

Nüüd üks palve ka. Kui sattusite kukkumisse või nägite mõnda oma silmaga, siis pange oma muljed kirja ja võimalusel jätke mingi kontakt ka (nt mobiil; võib kirjutada ka mulle meilile priit.pullerits@postimees.ee), sest tahaks kirjutada nende põhjal ühe haarava loo. Ja siis on ikka korrektne viidata, kust allikast info pärineb.

Foto 1: Postimehe rattarallitiim (vasakult) Art Soonets, Peep Pahv, Priit Pullerits ja Hindrek Riikoja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits enne rattaralli starti vedelikku tankimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Rattaralli lühema distantsi start. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets, Postimehe parim rattur. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Poolakas Lukasz Podolski rattarallit võitmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 6: Kukkumine lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Renee Tuul sõitis lühema distansti läbi selg ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

23 Kommentaarid:

At 11:47, Anonymous Anonüümne said...

Aga kuidas Sa ise prognoosisid oma aega ja kohta? Ja kuidas praegusega rahul oled?

 
At 12:17, Blogger Priit Pullerits said...

Ei osanud midagi prognoosida. Aga viiest tunnist tahtsin jagu saada ja esituhande sisse mahtuda kindlasti, ja loomulikult alistada oma väljakutsuja Hindrek Riikoja. Aga ju olid ilmastikuolud nii soodsad, et lubasid oma kehtestatud ajalimiidist tunni ja veerandi jagu kiirem olla.

 
At 13:44, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits, ära palun võta sõna rattasõidu ja eriti veel grupisõidu teemal. Ses osas oled ikka tume, mis tume.

ja kukkumistest midagi kokku kirjutada on tobe. See ju teiste õnnetus ja pole selles midagi huvitavatki.

 
At 13:57, Blogger Priit Pullerits said...

Täiesti nõus, et ma ei tea rattasõidust suurt midagi. Aga ma ei tulegi selle koha pealt kedagi õpetama, vahendan lihtsalt oma kogemust ja emotsiooni, et teistel oleks võimalik oma tähelepanekuid millegagi võrrelda.
See siin ei ole mingi rattasõiduõpik!
Aga kukkumiste kohta kirjutamine võiks minu arvates anda tulevastele põlvedele olulist profülaktikat. Igal õnnetusel on oma põhjus ja tark on neid analüüsida - miks need õnnetused juhtuvad. Sellest oleks palju õppida.

 
At 14:01, Anonymous Anonüümne said...

Ma arvan et härra anon kell 13:44 võiks kirjutada siis njuubidele, mis ja kus ja kuidas ja miks see grupisõit siis on. Niisama targutada oskame me kõik, ning oma teadmised on ka pärit kogemustest. Mulle ei meeldi sellised lambad lahmijad.

 
At 15:18, Blogger Tõnuke said...

Kes tahab lugeda Pangodi külakuhja muljeid, võib vaadata minu blogisse: http://tonuhe.blogspot.com/

 
At 15:35, Anonymous Anonüümne said...

Neli või viis aastat tagasi olid inimesed võtnud raja äärde kaasa ka sinimustvalgeid lippe, mida lehvitati sõitjatele. See oli minu meelest ilus ja vahva. Tekitas sellise kangelase tunde. Meedias võiks promoda, et kui lähete kaasa elama võtke lipuke või suisa suur lipp kaasa. Ratturitele on see ikkagi aasta sündmus. Rahvuslipp sobib ju ideaalselt ilusasse kevadisse Eestimaa loodusesse.

 
At 16:03, Anonymous Anonüümne said...

Võiks mõelda ka sellele, kuidas julgustada harrastajaid pikka distantsi sõitma. Lugedes foorumite sissekandeid ja blogisid, on läbiv teema milline tulistamine ja rebimine käib kohtade pärast. See aga hirmutab paljud ära. Arvestades, et tegemist on rahvaspordiga võiks olla ka 5 ja kuue tunniga sõitjate osavõtuarv palju suurem. Kui senine trend jätkub siis varsti sõidavad pikka distantsi ainult alla 4 h sõitjad, kellest 5 protsenti vajab ohtliku kihutamise tõttu arstiabi ja spordipidu pole ollagi. Lühikeselt distantsilt ikka sellist spordipeo emotsiooni ei saa.

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Targutame siis.

1. Grupis ei poogeldata (loe vänderdata), st hoitakse sõidujoont.
2. Grupisisesel liikumisel antakse käega märku ja veendutakse, et manööver on ohutu.
3. Näidatakse võimalusel auke ja takistusi (autod, liiklussaared jne) teel.
4. Grupis ei pidurdata (järsult).
5. Grupis ei tõusta lambist rattal püsti, kuna sel hetkel liigub ratas suts tahapoole. Ringutamiseks minnakse korraks grupist välja või tehakse ringutus vändapöördepealt (et elimineerida tagasijõnksu).
6. Grupi ees on alati raskem kui grupis sees, isegi nõrga tuulega. St kuigi ka tundub grupis sees tempo madal pole alati vaja tõmmelda ja ette ronida.
7. Grupis sõites tuleb hoida silmad umbes eessõitja turja kõrgusel, mitte vahtida eessõitja tagaratast. Siis jõuab reageerida ka.
8. Kui läheb kumm või tekib muu tehniline probleem, siis tuleb säilitada sõidujoon ja tõsta käsi püsti. Alles seejärel vaikselt siirduda grupiserva poole kruusale.
9. Juua ja süüa tuleb ohutult, st vältida vänderdamist. Kui grupis sees seda ei suuda, siis tuleb jääda grupi lõppu või küljele.
10. Kui grupis keegi kogenum korrale kutsub või juhendab, siis on viisakas ja kasulik seda järgida. Seda tehakse kõigi huvides.

Fakt on see, et turvalisim on olla grupi peas või külgedel. Keskel on suurim oht matsudes osaleda ja taga on suurim oht maha jääda.

Kindlasti on neid terasid veel, kuid kohe ei tule kõik oluline kindlasti meelde.

 
At 20:17, Anonymous Anonüümne said...

Loen siin lahmija lamba juhtnööre ja mitte ei näe, millise antud juhise vastu Pullerits oma loos nii hirmsasti patustas, et tuli hakata kohe karjuma, et ära võta sõna rattasõidu teemal ja eriti grupisõidust.
Ta ütles, et grupis ärge poogeldage, vaid sõitke sirgelt - ütles!
Ta ütles, et grupi ees on raskem kui sees - ütles!
Ta ütles, et probleemide korral mitte tõmmata kohe tee äärde - ütles!
Ta ütles, et süüa tuleb grupi küljel või lõpus - ütles!
Ta ütles, et kutsus grupis teisi korrale - ütles!
Muude punktide kohta ei saa siin kommenteerida, sest neid Pullerits oma loos ei maininud. Kuid temaga ühes grupis sõitnuna tean küll, et ta kutsus korrale ühte meest, kes rabarberit võtma poogeldas ja karjus taha, kui ees oli auto või muu takistus. See, et tal meeldis aeg-ajalt ette tõmmata, on tema enda õigus ja vabadus. Ja ausalt öeldes mulle meeldivadki rohkem mehed, kes initsiatiivi näitavad, mitte need, kes grupis luuslangi lasevad.

 
At 21:15, Anonymous Anonüümne said...

Blogis oli huvitav pilt mehes, kes selg ees raja läbis. Kas sellest rohkem ei saaks midagi teada?

 
At 22:20, Anonymous Anonüümne said...

to mari,

Mida siin huvitavat on kas diagnoos või haiguse kestus? Sellised artistid rikuvad kleebivad ju ratturitele idiooide märgi külge.

 
At 23:59, Anonymous Anonüümne said...

Rõõm näha, et on juba vaikselt tekkimas mingisugune arutelu. Kui paar niisama lahmijat välja arvata. Kui inimesed räägivad enda kogemustest või püüavad nõu anda, siis mis selles halba on. Kukkumistest võiks kirjutada küll, kuid siis peaks keskenduma peaasjalikult nende põhjustele. Osad käituvad tõesti suht süüdimatult. Maastikurataste suur eelis on jah see, et nendega saab muretult sõita ka teepeenral. Kuid maanteerattaga seal sõites on väga suur oht kukkumiseks. Ka sel aastal suruti mind päris jõhkralt teepeenrale, kus oli lahtine kruus. Õnneks kukkumisi sellega ei kaasnenud, sest kiirused olid väikesed. Rabarberipakkujad tuleb ka ära mainida. Nende tegu on ilus ja õilis, kuid need paar väikest tükikest ei ole seda väärt, et mõni mees pikali käiks. Sõidu ajal vist tõesti ei tööta kõigi meeste ajud korralikult ja kui näevad naisi, siis kaotavad üldse aru. Üks süüdimatu käitumise juhtum oli selline, et tüüp jõi pudeli tühjaks ja viskas selle grupi keskele maha. Maanteerattale pole palju vaja, et tasakaalu kaotada. Kui juba pudel minema visata, siis võiks veenduda, et tagant kedagi ei tule ja see kraavi visata (mis aga reostab loodust - kuid vähemalt ei põhjusta kukkumist. Kummipurunemised võivad ikkagi kukkumisi põhjustada, sest oleneb selle inimese reaktsioonist. Piisab väikesest vingerdusest ja sõidetakse kellegile sisse. Kui võistu kihutada, siis pole kukkumistest pääsu, kuid kaine mõistusega saab paljusid olukordi vältida. Minu deviis on "parem kaotada mõni koht, kui murda mõni luu".
Tulistamisest ja kihutamisest räägitakse seepärast nii palju, et peaasjalikult on kirjutajateks needsamad, kes kimavad. Siinolijaid huvitab kuidas veelgi kiiremini sõita, kuid 7 tunni sõitjatel pole erilist huvi varustuse ega taktika vastu. Ning nad ei taha ka enda elamustest siin kirjutada. Lihtne järeldus on see, et kui tahta sõita võidu, siis tuleb arvestada kukkumistega, aga kui minna loodust nautima, siis on kukkumise oht üliväike ning kihutamisest ei saa juttugi olla.
Selle aasta ralli kujunes jah ootamatult kiireks. Ma panin enda aja ennustamisega ka 30min puusse, sest polnud õrna aimugi uue raja profiilist ja igalpool räägiti pikkadest tõusudest jne. Kohati meenutas jah rada ameerika mägesid, kuid midagi väga hullu polnud. Traditsiooniline rada on raskema profiiliga. Pealgi oli ilm väga hea. Varasematel aastatel on olnud stardis ka 10 kraadi sooja ning sadanud vihma.
Olen varemgi toonud esile Priidu edukat esinemist ning teisedki on siin öelnud, et ta on hea tõestus sellest, et sõidab mees, mitte ratas. Siiski kasutaks täpsustamiseks üht ütlust: "Õnnestumised kirjutatakse enese arvele ja ebaõnnestumised olude arvele". Kui Priit oleks sõitnud 5 tunni peale, siis oleks kindlasti tulnud kõvasti kriitikat varustuse kohta. Kuid praegusel hetkel on tõesti Priit selle au ära teeninud.
Kas keegi teenis ennustuse eest vähemalt lohutusauhinna?

 
At 00:35, Anonymous Anonüümne said...

to anonüümne 22:20
No mis selles halba on, et mõni mees tagurpidi julgeb sõita? Sellised sõitjad lisavad ainult värvi ja rahvapeo tunnet.

to 15:35
Ralli ajal lippudega fänne silma ei halanud, aga jooksumaratoni ajal lehvitas üks Otepää mees koduukse ees küll aktiivselt sinimustvalget.

 
At 01:03, Anonymous Anonüümne said...

Ah ei tea, populaarteadus paras. Minu arvates võiks ka PP pigem suusatamisest või hoopis jooksmisest kirjutada. See "punktide kaupa asjast" postitus on siin kõige asjalikum.

 
At 08:45, Anonymous Anonüümne said...

Lugupeetud lugejad ja kommenteerijad! See koht ei ole mingi rattasõidu foorum (mina isiklikult saan nii aru) vaid koht, kus inimesed jagavad omi emotsioone ja muljeid, parajasti lõppes Tartu rattaralli, sellepärast ka teemaks rattasõit.
See sissejuhatuseks. Sõitsin ka ise, esimest korda pikka, alustasin lugupeetud blogipidaja kõrvalt, lõppaeg oli 4.18 s.t. finišeerisin viimase kolmandiku sees. Minu üllatuseks ei olnud selles seltskonnaski mingeid matkajaid vaid kõik üritasid püsida grupis, korraks võeti Kanepis juua (mina sain banaani ka), Otepääl täitsin pudeli ja võtsin tüki leiba, siis pidin edasi kihutama, sest muidu läheb punt eest ära. Mis tõestab, et tegemist on tõsise võidusõiduga ning enamus inimestest läheb ikkagi püüdma aega ja kohta. Ilmselt kannustab mitte pundist maha jääma ka see, et üksi või kahekesi on oi kui raske. Proovisin isegi üksinda ühte punti kätte saada, aga peale jõu kadumise jalgadest mingit muutust ei toimunud, kätte ma neid ei saanud. Nii et matkajaid võib olla seal 1400-st 100 inimest. Minu arvates oma võimete poolest võiksid ka pooled lühikese maa sõitajad edukalt pika distantsi läbida, mis näitab, et tegelikult on Eestis rahvasportlaste-ratturite tase kõvasti tõusnud.
Kas keegi kommenteeriks radade raskusastet, ma mõtlen traditsioonilist ja selle aasta oma? Nagu ütlesin, sõitsin esimest korda.

 
At 09:50, Anonymous Anonüümne said...

See on tegelikult jah pigem nelikürituse blogi. Talvel olid suusateemad, mai alguses jooks ning nüüd ratas. Ning teemad kujunevad tavaliselt selle järgi, mis üritustel Priit käib.
Ise olen sõitnud traditsioonilist rada 4 korda ning subjektiivse arvamuse kohaselt tundus selle aasta rada lihtsam. Vana raja peal pole küll selliseid lõike, kus lühikesed tõusunukid ja laskumised vahelduvad. Laskumised tundusid siin ka pikemad ja kiiremad. Sel aastal ma ei saanud arugi, et Otepää kandis olime, sest kõik oli nii lauge. Vana raja peal sõidetakse kaks korda Otepäält läbi ning mõlemal korral tuleb võtta järske tõuse. 2 hüüumärgiga laskumisi oli ka vana raja peal ainult üks. Sel aastal oli oluliselt parem Tartusse tagasi tulla, sest Võru maanteel on korralik asfalt ja mingeid erilisi tõuse pole. Vana raja puhul tuldi Valga mnt poolt ning siis läks kogu aeg juba 10km enne lõppu täiega panemiseks. 6km enne lõppu on üks viadukt, mis tegi jällegi viimased kilomeetrid raskemaks. Eelmisel aastal sõitsin 4 tunni peale ning sel aastal 3.30 peale, kuigi treenitus oli sama kehv. Seepärast saigi Priidule ennustatud "nii kehva" aega.
Loodetavasti tuleb järgmisel aastal see vana rada tagasi ja siis saate ise neid kogemusi võrrelda. Ja kui vaadata kõikide inimeste aegu, siis võiks teha jah üldistuse, et selle aasta rada oli kiirem (seega kergem).

 
At 11:32, Anonymous Anonüümne said...

Härra Tedja Lammas (nüüd jäi nimi külge), kas poleks olnud kergem esimene comment kirjutada kohe selline nagu su teine oli? Milleks seda targutamist vaja oli? Et enda riista pikkust tõestada? Kummardun su ees, sa oled kõige _heam_. Rahul?
Igatahes on mul hea meel, et vaevusid kirjutama enda mõtteid/teadmisi.
Jõudu

 
At 07:21, Anonymous Anonüümne said...

plastikiniai langai
kvepalai
mobilieji telefonai
darbas anglijoje

 
At 05:41, Blogger oakleyses said...

oakley sunglasses, tiffany and co, prada outlet, louboutin shoes, michael kors outlet, ray ban sunglasses, gucci outlet, christian louboutin outlet, longchamp outlet, tory burch outlet, replica watches, nike free, michael kors outlet, cheap oakley sunglasses, ray ban sunglasses, prada handbags, tiffany jewelry, longchamp, michael kors outlet, louis vuitton outlet, ugg boots, ugg boots, louis vuitton, burberry, uggs on sale, oakley sunglasses, oakley sunglasses, louis vuitton, burberry outlet online, michael kors outlet, louboutin outlet, nike outlet, louboutin, louis vuitton, jordan shoes, michael kors outlet, oakley sunglasses, ray ban sunglasses, replica watches, ugg boots, nike air max, louis vuitton outlet, michael kors, nike air max, polo ralph lauren outlet, chanel handbags

 
At 05:43, Blogger oakleyses said...

abercrombie and fitch, mulberry, ray ban pas cher, hollister, air force, nike air max, air jordan pas cher, nike blazer, nike air max, vans pas cher, hermes, michael kors, true religion jeans, lacoste pas cher, louboutin pas cher, converse pas cher, coach outlet, north face, air max, ray ban uk, coach outlet, longchamp pas cher, tn pas cher, true religion jeans, ralph lauren uk, lululemon, timberland, true religion outlet, nike free run uk, vanessa bruno, michael kors, sac longchamp, hollister pas cher, north face, ralph lauren pas cher, new balance pas cher, nike roshe run, coach purses, hogan, coach factory outlet, nike free, kate spade handbags, nike roshe, nike air max, sac guess, michael kors, true religion jeans, michael kors, burberry, oakley pas cher

 
At 05:43, Blogger oakleyses said...

mac cosmetics, mcm handbags, wedding dresses, beats by dre, birkin bag, vans, asics running shoes, north face outlet, p90x workout, new balance, mont blanc, ray ban, hollister, bottega veneta, babyliss, nike huarache, vans shoes, nike trainers, louboutin, baseball bats, jimmy choo shoes, north face outlet, hollister, giuseppe zanotti, nike roshe, nike air max, celine handbags, nike air max, chi flat iron, insanity workout, reebok shoes, converse, gucci, converse outlet, timberland boots, soccer shoes, iphone 6 cases, lululemon, soccer jerseys, abercrombie and fitch, instyler, herve leger, longchamp, valentino shoes, hollister, ferragamo shoes, nfl jerseys, ghd, oakley, ralph lauren

 
At 05:44, Blogger oakleyses said...

montre pas cher, pandora jewelry, canada goose, juicy couture outlet, doke gabbana outlet, hollister, moncler, karen millen, marc jacobs, louis vuitton, replica watches, coach outlet, wedding dresses, swarovski, pandora charms, moncler, barbour jackets, canada goose outlet, ugg pas cher, canada goose, lancel, thomas sabo, ugg,uggs,uggs canada, canada goose, moncler outlet, moncler, louis vuitton, ugg boots uk, canada goose outlet, swarovski crystal, pandora jewelry, moncler, juicy couture outlet, michael kors outlet, ugg,ugg australia,ugg italia, louis vuitton, sac louis vuitton pas cher, moncler, barbour, supra shoes, canada goose uk, links of london, michael kors handbags, toms shoes, moncler, bottes ugg, moncler, doudoune canada goose, michael kors outlet online, louis vuitton, canada goose, pandora charms

 

Postita kommentaar

<< Esileht