kolmapäev, detsember 22, 2010

Pullerits: Kas adrenaliini saab ainult spordist?

Teeme nüüd väikse jõulupausi ning räägime sekka millestki inimlikust. Näiteks sellest, et on palju paremaid kohti, kust saab palju võimsama adrenaliinilaengu kui spordist. Niisiis:

Esimesed 25 km olid kui lust ja lillepidu. Kaherealine asfalttee kulgemas piki Colorado jõe käänulist põhjakallast (fotol). Paremal käel erkpunased liivakivikaljud, millel alpinistid armastavad oma oskusi lihvida. Kuid mitte suvel, mil temperatuur küünib sealkandis 40 kraadini – see kütab seinad liiga tuliseks. Kes aeglaselt sõidab, võib paaris paigas silmata vanade indiaanlaste kaljumaalinguid. Kusagil pidi liivakivis leiduma koguni iidseid dinosauruste jalajälgi. Mõnes kohas, näiteks seal, kus kalju küljelt eendub omapärane Kruusisanga kivikaar (foto all vasakul), ilmub kõrgendike tagant nähtavale Denveri ja Rio Grande raudtee haru. Too viib Potashi asulasse, kus, nagu nimi viitab, asub potasekaevandus.

Aga just seal, kaevanduse taga, saab asfalt otsa. 1960. aastate algul, mil seda teed, Potash Roadi ehitama hakati, pidanuks ta viima Utah’ osariigi idaosas Moabi linnakesest palju kaugemale metsiku looduse sügavusse. Ent plaanid jäid katki. Sellegipoolest valis kümnetesse miljonitesse ulatuva tiraažiga pühapäevaajakiri Parade 1963. aastal Potash Roadi Ameerika nelja kaunima tee sekka.

Tegelikult ootasingi, mil asfalt ükskord lõpeb. Sest need, kes Moabi saabuvad, tulevad sinna ennekõike seiklema. 5000 elanikuga linna külje alla jääb maailma põnevamaid mägirattaradasid, 17 km pikkune Slickrock Trail. Ja igal aastal toimub seal lihavõttepühade nädalal Moab Jeep Safari, maasturite festival, kus eesmärgiks on katsetada pöörastel radadel nii oma sõiduki vastupidavust kui iseenda söakust ja võimekust.

Just selleks, et saada maasturimatka naudingut – ja mis seal salata, ka üksjagu närvikõdi –, olingi saabunud Moabi renditud Jeep Commanderiga. Seiklus algas siis, kui potasekaevandus ja asfalt selja taha jäid.

Algus oli kerge. Tee oli kruusane, piisavalt lai, kulges valdavalt tasasel maastikul (fotol). Kiirust sai hoida muretult 40, koguni 50 km/h kandis. Isegi vanem mees, kes pisut kivisemal lõigul oma truckiga vastu tuli ning lausus, et kaugemal läheb tee hulluks – hirmuäratavalt järsuks ja kividega pikituks –, ei tekitanud minus vähimaidki mõtteid, et äkki oleks mõistlikum ringi keerata.

Lõppeks olin aastate eest siinsamas Utah’s saanud maasturiteedel enda arvates piisavalt karastust. Olin Jeep Grand Cherokeega läbinud Kanjonimaa rahvuspargis pooleteise päevaga 150 km pikkuse White Rim Roadi, kus järsust ja kitsast, kivisest ja liivasest Murphy seaküürust üles ronides olid rehvid ühes kohas nii ägedalt tööd teinud, et kärsahais tungis salongigi; ja kui viimaks üle teravate ja suurte kiviservade tipule lähenesin, polnud jalgsi ees üles astunud lapsed enda sõnul näinud eales varem autot, millel teljed on nii lootusetult viltu keeratud.

Samuti olin Grand Cherokeega käinud ära paksu liivase põhjaga Hobukanjonis. Teadsin, et seal tuleb kinni jäämise vältimiseks kiirust üleval hoida. Aeg-ajalt, kui ees paistsid hullemad kohad, tegin pisut kõvemana tundunud rattajälgedes peatuse ning käisin jalgsi uurimas, kuidas autoga läbi võiks pääseda. Ühest sügavast liivaaugust põrutasin probleemide vältimiseks läbi eriti tugeva hooga, nii et pakiruumist asjad tagaistmel lastele selga lendasid. Aga hakkama sain – kordki ei tekkinud ohtu, et jääme liiva sisse lõksu.

Liiati olin sama autoga söandanud ette võtta reisi Utah’, aga võib-olla et kogu Metsiku Lääne ühte üksildasemasse paika, The Maze’i ehk Labürinti. 80 km pikkune tee mööda Colorado platoo tühermaad läbis samuti pika liivalõigu, kuhu, nagu hiljem kuulsin, olid Itaalia turistid mõni päev varem lootusetult kinni jäänud. Mul ei õnnestunud sealkandis kohata aga kahe päeva jooksul hingelistki. Tõsi, ega ma loodetud sihtpunkti siiski jõudnud. Laskumine Oranžide kaljude servalt mööda Flinti rada kanjonite labürinti viis südame saapasäärde. 1950. aastatel uraanikaevandajate rajatud teelõik algas nii järsu laskumisega, et hoolimata Jeepi kilpkonnatempost tikkusid rehvid pidurdades libisema. Poolel mäel peatusin kohas, mille kallak ja sellel turritavad kivikamakad paistsid nii teravad, et edasisõit tundus viivat katastroofini. Isegi kui alla õnnestuks saada, siis ei kujutanud ette, mis moodi hiljem tagasi üles jõuda. Imekombel õnnestus serpentiini peatuse-eelses kurvis leida nii palju vaba ruumi, et auto ots kalju serval ringi keerata. Sellest hoolimata olin kindel, et sain väärtuliku kogemuse võrra rikkamaks.

Tasapisi hakkas Potash Road mu Jeepi kiirust alla kiskuma. Siin-seal tuli ületada kevadiste tulvavete loodud kuivanud ojasänge (fotol ülal). Väikesed tõusunukid päädisid üha sagedamini liivikiviastangutega. Suurim üllatus oli aga tihe liiklus. Kui kivisest-liivasest teest sai läbitud ligi pool ehk 20 km, oli vastu sõitnud või tagant möödunud juba seitse-kaheksa maasturit. Kuus aastat tagasi, mil esimest korda Potash Roadi läbisin, mäletan, et nägin terve tee peale kokku heal juhul kahte-kolme masinat.

Samas andis autode ootamatu rohkus kindlustunnet (fotol all). Võis oletada, et kui peaksin jänni jääma või midagi peaks katki minema, siis abi kelleltki ikkagi saab. Vastasel juhul tuleks Moabist tellida puksiir, mis pidi kuuldavasti maksma mitmeid sadu dollareid.

Kartustunnet võimalike äparduste ees aitas pelutada fantastiline maastik. Paremat kätt kulgesid teest pisut kaugemal hiiglaslikud, 200-300 meetri kõrgused seinad, mille värvigamma ulatus helepunasest tumepruunini. Vasakut kätt vonkles omakorda 200 meetrit allpool rohekaspruunika veega Colorado jõgi (fotol all vasakul). Üle selle paistis kümnete kilomeetrite ulatuses asustamata kanjonimaa. Taamal liikuvad pilved värvisid horisondi müstiliselt lillakas-siniseks.

Ajapikku tuli aga hakata tegema sunnitud peatusi. Et aru pidada, milline sõidutrajektoor aitaks riske vähendada. Näiteks siis, kui püstjas liivakivisein surus treppi raputatud tee otse Colorado jõkke prantsatava järsaku servale. Või siis, kui laias kuivanud sängis oli vesi kogu lahtise pinnakatte minema pühkinud, nii et keset teed vaatasid vastu kõrged kivirandid, mis võiks auto põhja all paksu pahandust teha.

Kummatigi ei andnud Potash Roadi isegi kõige keerulisemates kohtades võrrelda Elevandimäe ületusega Kanjonimaa rahvuspargi Needlesi ehk mäeteravike piirkonnas. Olen tollest mäest kaks korda üle kõndinud ega suuda siiamaani aru saada, mis moodi on sealt võimalik autoga üle sõita. Aga on.

Elevandimägi on väidetavalt kõige raskem katsumus Utah’ sillutamata teedel, mida tavalise, n-ö ülesputitamata maasturiga ette võib võtta. Tõusu algul on paar lõiku kaetud betooniga, mille sisse on tõmmatud sooned, et rehvid järsul kallakul paremini nakkuksid. Seejärel tuleb nii terav parempööre, et selle väljavõtmiseks on mäenukile rajatud omaette platvorm, kus auto nina õigesse suunda rihtida. Järgneb tõus kitsal suurte kividega lõigul (fotol). Pärast seda tuleb üles ronida mitme meetri kõrgustest halli karva järsakutest. Ülesande vaevalisust kinnitavad arvukad autode poolt kivisse kratsitud sügavad kriimud.

Laskumine Elevandimäe teisest küljest tundub üle kõrgete kiviservade veelgi problemaatilisem (fotol all paremal). Poolel teel tuleb pugeda läbi prao, mis võib vähimagi hooletuse korral jätta sügavad kriimud auto külgedele. Liiati on prao kaldenurk sama suur nagu kõige järsematel treppidel. Tagatipuks, kuna manööverdamisruumi napib, tuleb osa laskumist läbida tagurpidi, sest raja kitsus teeb kahes äkilises kurvis normaalse pööramise võimatuks.

Täiesti juhuslikult kohtusin sealkandis nooremapoolse pargivahi, sportliku kehaehitusega Pete Haynesiga. Küsisin temalt, kuidas inimesed küll üle Elevandimäe suudavad sõita.

Ega kõik suudagi, seletas ta. Ja tõi näite, kuidas üks mees oli mõni aeg tagasi lõhkunud oma masina diferentsiaali ning teisel läks puruks radiaator. Siis tuleb Moabist tellida kohale äravedajad, kes nii kauge väljakutse eest nii rasketesse tingimustesse pidid kasseerima üle tuhande dollari. Haynes, kes armastas alatihti hammaste vahelt väikse süljelirtsaka kuumale liivale läkitada, ütles, et tõepoolest on mõned ilma spetsiaalrehvide ja ekstrakõrge vedrustuseta harilike maasturitega suutnud edukalt üle Elevandimäe saada, kuid soovitas mul seda Jeep Commanderiga isegi mitte üritada. Sest nii mitmedki edukad üritajad, nagu ta lisas, on kangelast mängides närvid kaotanud.

Kuid tõsiasi, et ka Potash Roadil tuli teeolude uurimiseks paaril korral autost välja astuda, pani südame ärevusest pekslema. Ent mul polnud aimugi, et murettekitavam osa ootab alles ees (fotol). Sedasi hoiatasin vastu sõitnud Chrysler Pacifica juhti – Pacifica pole ju õige maastur –, et see teelõik, millele ta peagi jõuab, võib ohustada tema masina mitte just kõige kõrgemat põhja. Soovitasin tal mõelda otsa ringi keeramisele.

Ent vaid mõni kilomeeter hiljem sain teada, et olin Pacifica juhti ilmselt olematu ohu eest hoiatanud. Mulle tuli ääretult kiviseks ja raputavaks muutunud teel Jeep Grand Cherokeega vastu tugevasti üle 60-aastane mees, kes väitis, et hoopis mind ootavad ees senisest kümme korda raskemad lõigud. Aga ta trööstis, et kui temasugune suutis kanjoniküljelt alla sõita, küll siis minusugune noorem mees suudab sealt ka üles saada. «Ole ainult autoga ettevaatlik!» hüüdis ta ja keris aknaklaasi üles, et tolm salongi ei pääseks, ning jätkas oma seiklust.

Jah, viimased 6-7 km tunduvad distantsilt vaadates suisa võimatud. Ees kõrguvad Shaferi kanjoni püstised kaarjad seinad. Kusagilt ei paista, et seal tee üles viib. Enamgi veel: see näib suisa võimatu, et seal üldse tee võiks ollagi.

Kui otsida internetist, mida on inimesed kirjutanud oma kogemustest Shafer Trailil – just nii kutsutakse selle tee kurikuulsat, serpentiinina mööda kalju serva üles ronivat vana karjaajajate rada (fotol) –, siis jääb mulje, et kohutavamat elamust annab otsida. Ühed on kirjeldanud seda kui hirmusõitu, nii et ei julge aknast väljagi vaadata. Teised on pajatanud, kuidas kõrvalistujad on targu silmad kätega katnud. Kolmandad on tunnistanud, et kulutasid Shafer Traili läbimiseks pool päeva. Neljandad on kirunud oma otsust, et üldse sellele rajale tulid, ning lubanud enam mitte kunagi tagasi tulla.

Kaheksa aasta tagusest sõidust mööda Potash Roadi ja Shafer Traili ei mäletanud ma küll midagi, mis nõnda fataalselt mõjunuks. Kuid Utah’s, olgu see kõigile teadmiseks, ei püsi loodus sageli isegi nädalast nädalasse muutumatuna. Pöörased vihmahood ja tuuletormid teevad alalõpmata kõikjale korrektiive.

See, et Shafer Trailiga pole kõik endises korras, hakkas selgeks saama siis, kui nägin silti: kahe kuu pärast pannakse tee kinni, sest see läheb kapitaalremonti.

Niipea kui tee hakkas tasapisi tõusma – esialgu küll sirgjooneliselt, veel mitte siksakitades (fotol) –, tuli peatuste arvu suurendada. Rängad kivikamakad ja sügavad augud nõudsid enne silmaga hindamist, kui autot neist üle ajada. Tagant tuli kaks Jeep Wranglerit. Nende järgi sai aimu, milline trajektoor tasub valida, ehkki selge oli see, et märgatavalt väiksem teljevahe ja palju suuremad-tugevamad rehvid tegid noile takistuste ületamise palju hõlpsamaks. Ent tõsiasi, et Pacifica juht oli siitsamast autot lõhkumata alla saanud, sisendas optimismi, et järelikult peab metsikuteks teedeks sobivam Jeep Commander samast teest ka üles saama.

Aga ühtäki turritasid keset teed äärmiselt kitsal lõigul sedavõrd suured kivid, et küsimus, kuidas nendest autot lõhkumata üle ronida, pani pehmelt öeldes kukalt kratsima.

Arupidamine kestis minuteid. Kalkuleerisin erinevaid variante. Hoiad vasakule, võib pehmel serval vajuda kuristikku. Kuuldavasti on seda seal küllalt juhtunud. Hoiad paremale kalju äärde, kraabid auto külje ära. Sõidad keskelt, löövad kivid karteri alt lõhki ja õli jookseb välja.
Säh sulle siis seiklust!

Lõpuks tuli mingi otsus siiski vastu võtta. Ja see oli, et tuleb loota ees keset teed kummargil reisikaaslaste juhendamisele.

Nood, kui hüüete järgi otsustada, olid vahepeal täitsa hirmul. Noile paistis, et veel üks kahtlane manööver – ja auto vajub kuristikku.

Ega ma ise vähem hirmul olnud. Tunnistan ausalt: oli suur tegu, et jalgu kindlalt gaasi- ja piduripedaalil hoida. Nii kõvasti värisesid need. Jalad, mõistagi.

Kui hirmukohast üles sain, jätsin auto seisma (fotol ülal) ja kobisin välja, et rahuneda. Tagantpoolt tuli peagi mootori üürates ja vedrude krääksudes vana Jeep Cherokee. Kui see minuga kohakuti jõudis, astus rooli tagant välja vähemalt 70-aastane texaslane. Ta oli endine veoautojuht, nagu selgus. Siis tuli Cherokeest välja ka tema abikaasa. Võttis naeratades tagaistmelt joogipurgi ja tõmbas selle krõksti! lahti. Janu vajas kustutamist. Sest järsul tõusul, kui mootor töötab enamasti täistuuridel, on soovitav konditsioneer välja lülitada.

«Hoia kiirust üleval,» õpetas Texase sohver, «ära seda alla lase, muidu jääd pehmesse kohta või liiva sisse kinni.»

Teadsin seda isegi. Aga rendiautoga ei saa ju kiirustades riskida.

Kui texaslane seejärel uuesti rooli istus ning hooga sõitu jätkas, oletasin, et ju on hullem osa nüüd möödas.

Ilmnes, et õnneks oligi. Kuigi hiljem, läbitud teekonnale ülalt alla tagasi vaadates oli selgelt näha, et viimased kaks kilomeetrit kulgasid sama hästi kui kitsa karniisi peal (fotol). Kuid eelnenud adrenaliiniküllaste lõikudega võrreldes tundus too nagu lust ja lillepidu.

Ligi 40 km läbimiseks kulus üle kolme ja poole tunni.

33 Kommentaarid:

At 18:46, Anonymous Anonüümne said...

Memmepoeg pildis http://www.youtube.com/watch?v=ozDI619Nmmc&feature=player_embedded

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Saade, paistab, ei küündi ERR Suusapäevikutega seatud väga kõrge latini. Staatiline montaaz. Pealkiri peletav (kes tahab hull olla?). Sellist saadet saab teha ikka ainult tippudega nagu Olle, Nurme, jne. Priit, vaata et sinu mainet kehva kraami reklaamimiseks ära ei kasutata.

 
At 20:45, Anonymous Anonüümne said...

Kas tarbijakaitse lubab Revo Raudjärvel veel tegutseda?

 
At 23:37, Blogger Madis said...

Priit, kas sellel rendimaasturil mäepidurit polnud? Kui tõesti nii, siis ei saa neist jänkidest küll aru. Aga ega need maasturid neil polegi väga heade läbivusomadustega kunagi olnud. Vbl mõne üksiku sähvatuse leiab aga üldjuhul vaid mugavusklassi sõidukid.

 
At 00:15, Anonymous Anonüümne said...

Mõtlesin kus ma seda 18:46 osutatud videos tutiga suusamütsi olen näinud.. "Operatsioon "Õ" ja Shuriku seiklused" - oli selline kultusfilm, seal oli tegelane kes käis ka sellise mütsiga

 
At 01:27, Anonymous Anonüümne said...

Muhe video, hea kuulata-vaadata, uisutehnika on kange, lõtvust rohkem sisse, mis imelik asi sul rinna peal on, mingi uus imevidin, mis see mõõdab-annab-toidab-joodab?

 
At 03:17, Anonymous uhuuu said...

Hei. Lihtsalt selline küsimus, et kuidas on see võimalik, et liivakivis on iidseid dinosauruste jalajälgi?


Kes on vähegi koolis käinud teab, et liivakivi tekib väga pika aja jooksul liiva settimise tulemusel. Seega mingit jalajälge seal küll olla ei saa. Kui just dinosaurus ei mõelnud, et jätaks ühe jälje inimestele ja seisaks mõned tuhanded aastad kohapeal.

 
At 10:36, Anonymous Ants said...

Kuidas suhtuda kõrbes memme rättide kandmisse päikesepõletuse ennetamiseks?

 
At 12:01, Blogger Priit Pullerits said...

Jõudu, mehed.

19:05 - pole sel lõigul häda miskit, arvestades, et selle tootmisel pole kasutatud ka ERRi ressursse.

Madis - mäepidur? Mis on mäepidur? Ma ei tea autodest suurt midagi.

00:15 - eksite, see on ESLilt saadud Eesti suusamüts, kindlasti olete seesugust näinud ka Priit Naruski peas (aga mul ei ole Naruski müts, olgu kohe märgitud).

01:27 - jah, nalja peab ju ka saama; ma loodan, et ei ole neid, kes selle videolõigu kõiki kohti tõsiselt võtavad. Rinna peal on TMi ja Torino olümpia ja Tour de Ski ja EKJLi rinnamärgid.
Äkki on kanguse põhjus see, et enamik neid lõike on filmitud vägagi järsul tõusul, kus enamik teisi tempovarianti üles sõita ei jaksagi?

uhuuu - olen neid jälgi näinud Arizonas Tuba City lähedal. Vt Google'is dinosaur tracks, seal saate oma küsimusele põhjaliku vastuse.

Ants - suhtun positiivselt.

 
At 13:03, Blogger Madis said...

http://en.wikipedia.org/wiki/Hill_Descent_Control_system

Kui autol on aeglusti, siis on see ka parem, kui mitte midagi.

 
At 13:16, Anonymous Anonüümne said...

Lp 11:52 - kirjutasite mulle: "Esiteks, Pullerits ei ole sellise tasemega sportlane, et keegi teda sponsoreeriks."
See ei vasta tõele: ma ju siin kirjutasin, et Pärn spondeeris. PP

Loogika viga, ehk demagoogia:
Priit, ara nii naiivne ka ole, et arvta, nagu oleks sind sportlike tulemuste eest sponsoreeritud.
Siis oleks pidanud ju kõiki, kes sinust tugevamad on, ka toetatama.
Mulle aga ei antud midagi.

 
At 13:23, Anonymous Anonüümne said...

"ka Saue. Viimati narritas saatus hiidlannat valusalt" -- ERR, 22.12.2010. Priidu siinses blogis avaldatud intervjuust selgub aga, et Eveli Saue elab hoopis Elvas. Isegi foto on juures. Millal saame ERR-i spordiuudistelt loota faktitäpsust?

 
At 15:33, Anonymous Kaarel said...

13:23le:
Eveli Saue sündis Hiiumaal ja elab Elvas - nii lihtne see ongi. Samamoodi nagu mina olen saarlane, aga elan Harjumaal.

 
At 23:12, Anonymous Anonüümne said...

Kindlasti on adrenaliini andvaid teid maailma eri paigus. Oskan anda paar soovitust lähemalt kui Ameerikast:
1. Gruusias on tee Kaheetiast Tušeetiasse üle 2926 meetrise Abano kuru. Sellel teel on vertikaaltõusu Alazani orust kuruni üle 2 kilomeetri, 55 kilomeetrit on pidevat roolimist kitsastel ja kohati väga järskude pööretega serpentiiniriiulitel. Kitsal teel kuristiku serval tuleb laveerida umbes 55 km jooksul. Tõsi - seal ei pea tavakolukorras jälgima, kas auto mahub üle kivide. Igaks juhuks on teel erinevates kohtades suveperioodil (kui tee on avatud) "valves" võimsad buldooserid, kuna pea iga tugevama vihmaga variseb kusagilt nõlvadelt "materjali" alla.
2. Islandil tee nr. F910 kõrvalharu üle Dyngjuháls'i ja Urðarháls'i, Vatnajökull'i põhjaserva juurest mööda. Seal pole kaljuserval kulgevaid serpentiiniriiuleid, kuid madala autoga (linnadžiibiga) sealt läbipääsu ei ole. Teed saab tihtipeale jälgida vaid laavakuhilate vahele asetatud kollaseks värvitud puutoigaste järgi. Kogu selle tee jooksul tuleb arvestada, millistest laavatükkidest pääseb üle, millistest ümber. Autojuhile on see päris hea õlavöö ja käte treening. Meil oli kasutada Landrover Defender, mis osutus suurepäraseks ronijaks. 34 kilomeetri läbimiseks kulus veidi üle nelja tunni (tõsi, lühikesi pildistamispeatusi oli üsna tihti).
Häid adrenaliiniotsinguid ja häid pühi.

 
At 23:44, Anonymous Anonüümne said...

Mida me siis nüüd kommenteerime ? Artiklit või saatelõiku ? Kas selline uisutehnika on saanud sinu kuulsate treenerite heakskiidu ? Wassberg wassbergiks aga kole nägi see silmale välja küll. Alustuseks võiks investeerida pulsikella asemel vähemalt 10 cm pikematesse suusakeppidesse. Äkki hakkab siis videos nähtud liigutused ka vilja kandma. Kuidas sellise uisutehnikaga on võimalik sõita Estlopetil esimese saja sekka ?

 
At 00:51, Anonymous Anonüümne said...

Üks teooria olevat muide, et endised ettekujutused suusakeppide pikkusest olevat asjatundjate poolt ümber hindamisel. Seni olevat sõidetud uisustiili liiga pikkade ja klassikat liiga lühikeste keppidega.

 
At 01:14, Anonymous Anonüümne said...

Väga palju on ilmunud ketiga sõitjaid. Selline läikiv moeasi, ma vaatan Tartu rattarallil kõik sõidavad ketiga! Tegelikult ketti ei ole üldse vaja. Mäes alla saab ilma ketita vabalt sõita. Tasasel, kui vaja, annad jalaga hooga. Tõusul jooksed ratas käekõrval. Esimesed jalgrattad olid kõik ilma ketita. Kui mina Vene sõjaväes olin, ei olnud seal mingeid ketiga rattaid, võeti tavaline stolovaja pink, tehti sellega velosipeedi

 
At 12:40, Anonymous Anonüümne said...

4 naist sõidavad rongis ühes kupees.
Esimene: "Mina sooviksin veeta öö sportlasega."
Teine: "Mina teadlasega."
Kolmas: "Mina sõjaväelasega."
Neljas: "Aga mina indiaanlasega."
Korraga vaatab vuntside ja prillidega mees ülemiselt narilt alla: "Lubage esitleda -meistersportlane, erupolkovnik ja professor Chingachcook."

 
At 16:28, Anonymous Anonüümne said...

Selles videolõigus oli päris tagurlik jutt. Kas see on tõesti see, mis müüb või on see kõneleja tase (võimete piir)?

 
At 22:48, Anonymous Anonüümne said...

"- igas saates on saatekülaliseks üks värvikas persoon suusarajalt
- samuti intervjuud tippsporlastega"

Saate formaat on selline, et "värvikas persoon suusarajalt" peabki natuke sellise palja ülakehaga suusataja laadi olema (ja-ja, ka Nõmmel on selline). Buffidega, kaelustega, maskidega on aga näha kuidas ka kõik suured brandid neid juba kõvasti täiustavad ja turule toovad.

 
At 01:08, Anonymous Anonüümne said...

Suusakoondislased kodus Eesti MV-tel ja ongi turg kaubaga üle ujutatud..

 
At 16:36, Anonymous Anonüümne said...

Tehke või tina, aga mina ei usu, et rooli taga oli sama mees, kes x-dreamil 10 õllekasti otsa ronimist eluohtlikuks pidas.

ain

 
At 01:37, Anonymous Anonüümne said...

10 points to ain!!!

 
At 10:19, Blogger Priit Pullerits said...

Ain, vaat see siin on küll üks kord, kui Sinu teadlaslik kahtlemise otstarve on täiesti ülearune.

16:28 - tagurlikuks võib jutu tembeldada siis, kui selle jutu ajaja enamikule suusarajal alla jääb. Vastupidistel puhkudel...

23:44 - veel kord. Tegemist on küllaltki järsust mäest üles sõitmisega, kust klassikamehed kääri jooksevad. Seepärast ka sellised liigutused - sõidan üle valdavalt reite jõul, nagu seesugustel puhkudel kombeks.

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

Priit, tõde ei selgu alati sellises pöördjärjekorras nagu mehed Tartu Maratoni finishisse sisse tulevad..

 
At 11:12, Anonymous Anonüümne said...

Aitähh 23.44 -tuletas meelde et Priidul on ju ainult ühed kepid mis liialt lühikesed et sõita uisku ja liialt pikad klassikaks-siit ka veel üks põhjus(lisaks määrete puudumisele) miks korralikus klassikatehnikas trenne ei saa teha.Ja see mägi"kust klassikamehed kääri jooksevad" on õigupoolest parim mägi dendropargis kus saab jäljes sõites tõusude võtmist harjutada.

 
At 12:36, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sama kangejalgne on Sinu uisutehnika ka ovaali peal. Äkki lased kellelgi filmida, et selles veenduda.

 
At 17:21, Anonymous Anonüümne said...

Klassikamehed ei jookse kääri, sellel tõusul, ära aja jama.

 
At 22:34, Anonymous Anonüümne said...

I have been exploring for a little bit for any high-quality articles
or weblog posts on this sort of space . Exploring in Yahoo I at
last stumbled upon this website. Studying this info So
i'm happy to convey that I've an incredibly just right uncanny feeling I found
out exactly what I needed. I such a lot without a
doubt will make sure to do not omit this web site and
give it a look on a continuing basis.

my page: click here

 
At 09:41, Blogger oakleyses said...

nike air max, ugg boots, oakley sunglasses, burberry outlet online, tory burch outlet, michael kors outlet, ugg boots, ray ban sunglasses, uggs on sale, replica watches, cheap oakley sunglasses, louis vuitton, louis vuitton outlet, louis vuitton, chanel handbags, jordan shoes, longchamp, longchamp outlet, michael kors outlet, michael kors outlet, louboutin, louis vuitton outlet, ray ban sunglasses, burberry, oakley sunglasses, nike air max, kate spade outlet, louboutin shoes, polo ralph lauren outlet, tiffany and co, tiffany jewelry, prada outlet, ugg boots, christian louboutin outlet, michael kors outlet, gucci outlet, replica watches, prada handbags, ugg boots, michael kors outlet, nike outlet, polo ralph lauren outlet, longchamp outlet, oakley sunglasses, louis vuitton, michael kors

 
At 09:45, Blogger oakleyses said...

north face, sac longchamp, louboutin pas cher, oakley pas cher, true religion jeans, michael kors, nike air max, lululemon, converse pas cher, coach outlet, ralph lauren uk, michael kors, sac guess, north face, nike roshe run, vans pas cher, hermes, hollister, timberland, coach purses, new balance pas cher, hogan, vanessa bruno, nike free, michael kors, true religion jeans, air jordan pas cher, air force, abercrombie and fitch, true religion outlet, coach factory outlet, ralph lauren pas cher, burberry, kate spade handbags, nike blazer, lacoste pas cher, mulberry, tn pas cher, nike free run uk, longchamp pas cher, ray ban pas cher, nike air max, hollister pas cher, michael kors, true religion jeans, nike air max, air max, nike roshe, coach outlet, ray ban uk

 
At 09:48, Blogger oakleyses said...

ralph lauren, longchamp, ray ban, mont blanc, herve leger, hollister, gucci, vans, birkin bag, nike roshe, iphone 6 cases, celine handbags, hollister, converse, timberland boots, valentino shoes, bottega veneta, abercrombie and fitch, jimmy choo shoes, ghd, north face outlet, nike air max, insanity workout, lululemon, beats by dre, louboutin, nfl jerseys, instyler, asics running shoes, babyliss, p90x workout, hollister, north face outlet, soccer shoes, oakley, baseball bats, reebok shoes, wedding dresses, giuseppe zanotti, nike air max, converse outlet, soccer jerseys, nike trainers, ferragamo shoes, mac cosmetics, mcm handbags, vans shoes, nike huarache, new balance, chi flat iron

 
At 09:52, Blogger oakleyses said...

coach outlet, supra shoes, ugg pas cher, toms shoes, canada goose, bottes ugg, barbour, moncler, canada goose, swarovski, pandora jewelry, pandora charms, canada goose outlet, juicy couture outlet, doudoune canada goose, louis vuitton, ugg,ugg australia,ugg italia, canada goose uk, moncler, michael kors outlet online, moncler outlet, canada goose, canada goose outlet, moncler, wedding dresses, louis vuitton, pandora charms, ugg boots uk, pandora jewelry, michael kors handbags, moncler, moncler, sac louis vuitton pas cher, louis vuitton, hollister, montre pas cher, barbour jackets, louis vuitton, doke gabbana outlet, canada goose, lancel, ugg,uggs,uggs canada, thomas sabo, moncler, links of london, michael kors outlet, juicy couture outlet, replica watches, karen millen, marc jacobs, moncler, swarovski crystal

 

Postita kommentaar

<< Esileht