reede, november 01, 2019

Pullerits. New Yorgi absurd - kogu raha eest! (2. osa)

Selle loo alguse leiate eelmisest sissekandest!
Teen lühidalt, ehkki kogu «ooper» kestis vähemalt tosin minutit, ehk enamgi. Selleks, et stendi ees ja vihma käes Vesseli (fotol paremal ja alla vasakul) pilet saada, tuli stendil vastavasse lahtrisse toksida sõrmega oma telefoninumber, et siis saadetakse pilet mobiilile. Proovisin oma Eesti koodiga numbrit sisestada küll nii ja küll naa – ikka teatas süsteem, et midagi on valesti.

Leidsin tumedas ülikonnas tumedanahalise abimehe, Hudson Yardi kompleksi (fotol all paremal) töötaja. Seletasin oma probleemi ja ta hakkas tegutsema – aitama, mis oligi üks tema ülesandeid. Proovis nii ja naa, ikka tulemuseta. Laususin seepeale, et näete nüüd, miks ma vihkan IT-asju. Ta oli viisakas ja ütles, et saab minust täiesti aru. Kuid jätkas katsetamist. Proovis teisi süsteeme ja võimalusi. Ikka tulemuseta. Ütlesin, et hea küll, aitab, ei ole mõtet aega raisata, sain teada, et see süsteem ei tööta. Aga ta soovis ikka heatahtlikult jätkata – ilmselt ei tahtnud, et ma pettununa lahkuksin. Ta ütles, et eurooplastega on varemgi raskusi olnud, kuid sain aru, et enamasti on need raskused õnnestunud ületada.

Lõpuks võttis abimees välja oma telefoni ja tegi minu eest sellega registreerimise ära. Pilet tuli tema telefoni. Siis läksime sellega piletikontrollide juurde. Abimees pidi seal noile veel midagi seletama, misjärel üks kontrollijatest läks mingisse putkasse ja tuli sealt piletiga tagasi. Tasuta piletiga.

Lõpuks sain Vesseli otsa minna. See võib küll olla originaalse ideega rajatis, aga vihma korral täiesti halvasti toimiv, sest mitmesse kohta kogunes vesi nii, et sorises nagu räästast kaela.

Kui otsustasin üleval liftiga Vesseli (fotol vasakul) otsast alla sõita ja vihma käes lifti ootasin – ja ootasin ja ootasin  –, sain viimaks ühelt valvetöötajalt, kes oli oma musta keebi alla vihma eest varju tõmbunud, teada, et lift käib iga 15 minuti järel. Mis asja?! Neil on rajatises lift, mis sõidab ainult iga veerand tunni järel?! Muul ajal seisab paigal?! Arusaamatu...

Üldiselt näitas Ameerikas käik mitut puhku, et uut paljukiidetud tehnoloogiat ei maksa usaldada. Näiteks Broadwayst (fotol paremal) poole kvartali kaugusel 107. tänaval asuvasse Morningside Inni sisse registreerides sain järsku teada, et pean kahe öö eest maksma kokku 240 dollarit. Kuidas nii?! Mul oli kaheks ööks eraldi broneering, kumbki 82 dollarit koos kõigi maksudega. Mis maksud nüüd siis järsku otsa tulid?! Ütlesin, et Booking.com on mulle lubanud küll hoopis teistsugust, väiksemat summat.

Kas saan seda väiksemat hinda kinnitada, küsis mustanahaline sale noormees, kes maneeridelt ja käitumiselt meenutas geid. (Fotol paremal The Peninsula hotell Viiendal avenüül.) Jah, saan küll – ja võtsin kotist välja kaks paberit, mõlemal Booking.comi kinnitus, et ööd maksavad 82 dollarit. Ta vaatas neid ja helistas siis kellelegi, ilmselt ülemusele, ja ütles, et mul on 82 dollari kohta paberil kinnitus. See veenis. Poleks mul seda vanamoeliselt paberile trükitud kinnitust olnud, oleksin ilmselt pidanud palju rohkem maksma.

Ja siis see New Yorgi ühistranspordi pilet, MetroCard, kuhu saad raha laadida. Aga et sellega ka metroosse pääseda... (Fotol paremal Broadway.) Alatihti pidin nikerdama, kui seda pilust läbi tõmbasin, et värav avaneks. Kord teatas ekraan, et tõmbasin kaarti läbi liiga aeglaselt, siis jälle, et liiga kiiresti. Ja iga kord, kui läbi tõmbasin, rammisin puusadega vastu väravat, lootuses, et ehk nüüd läks lahti. Värav mõistagi. Ei läinud. Kahel korral tulid kohalikud appi ja ütlesid, et pean kaarti läbi tõmbama õige kiirusega – aga milline see on, kust mina tean, sest esiteks pole ma njuujorklane ja teiseks polnud keegi, ka ükski silt mitte, mind õpetanud, missuguse tempoga kaarti läbi tõmmata.

Käisin vihmasel päeval, kui pärastlõunal taevas pisut selgines, isegi helesinist näitas, 104 korrusega One World Trade Centeri (fotol vasakul ja all parempoolsel fotol paremal) 386,5 meetri kõrgusel asuval suletud vaateplatvormil. Pilet sinna koos maksudega maksab 42 ja pool dollarit. Olid ajad, üheksakümnendate keskel ja lõpus, mil Empire State Buildingu platvormile sai kõigest kolme või nelja dollari eest. Nüüdne soolane hind on siiski arusaadav: vaatlusala hõlmab kahte korrust ja keegi peab ju nende pöörase rendi kinni maksma. Kes muud, kui huvilistest külastajad.

Aga häda oli selles, et kui liftiga vähem kui 50 sekundiga tippu jõudsin, valitses akende ümber ühtlane hall läbimaistmatus. Mõtlesin algul, et see on äkki trikk – et kohe klaasidelt see efekt kaotatakse ja mu silme ees avaneb igas suunas New Yorgi võimas panoraam. Aga ei olnud mingit efekti. Ega tulnud mingit efekti. Kõik oligi kogu aeg hall. Ei mingit nähtavust. Olin pettunud: see on mu elu kõige mõttetumalt kulutatud 42 dollarit...

Siiski oli aeg-ajalt näha, et pilvemassiivid akna taga liiguvad. Otsustasin jääda kannatlikuks ja oodata. Ja näe imet: juhtuski nii, et tasahilju hakkas loodest puhuv tuul pilvi laiali ajama. Manhattani lõunatipp koos Vabadussambaga (fotol vasakul) sai mitut puhku peaaegu tervikuna nähtavaks. Ka tornist põhjapoolsem osa tuli pisut pilvede tagant välja (fotol alla paremal), kuid siiski ei kordagi täielikult. Näiteks Empire State Buildingut ei näinudki, Central Parki ammugi mitte. Ometi võib öelda, et vähemalt pool kulutatud rahast läks nähtu põhjal siiski asja ette.

Torni tippu piletimüüjatest olnuks aus, kui nad oleks all inimesi informeerinud, mis neid üleval (fotol paremal) ees ootab. Miks ei võiks olla piletimüügisaalis teleriekraane, kust oleks saanud kõigis neljas suunas näha, milline on tipust nähtavus? Arusaadav, miks ei või: sest siis inimesed näevad pilvise ilmaga, et tõesti midagi ei näe, ja jätavad oma raha välja käimata.

Kui tornist alla olin tulnud (fotol vasakul 9/11 Memorial), nägin hoone ees mitmeliikmelist perekonda, kes uuris turvatöötajalt, kas ülevalt midagi näha on, ja pidas isekeskis nõu, kas minna tippu või mitte. Astusin neile ligi ja ütlesin: «Ärge minge! Vaevalt te sealt midagi eriti näete.» Nad naeratasid mulle tänulikult ja keerasid minekule. Suur summa sai neil kokku hoitud.

Aga oli ka mõningaid häid üllatusi. (Fotol paremal kõrghooned Manhattani lõunaosas.) Kui ööbimiskoha lähedal esimesel õhtul Domino’s Pizzast 16-tollise kolme kihiga pitsa otsin, maksin selle eest 14 dollarit. Järgmisel õhtul läksin samasse kohta ja maksin samasuguse pitsa eest vaid 8.70. Küsisin, ega pitsapoiss eksi. Ei, vastas ta naeratades ja lisas, et tegi mulle allahindluse. Ju ta siis mäletas mind eelmisest õhtust.

(Albuquerque’is [fotol vasakul linna keskväljak] ostsin enne rendiauto tagastamist bensiini, võtsin paagi täis. Enne tankimist jätsin tanklatöötajale 50 dollarit. Bensiini võtsin 18.11 eest. Kui ülejäänud rahale järele läksin, ulatas tumedanahaline naistanklatöötaja mulle millegipärast kaks 20-dollarilist rahatähte. Ütlesin, et seda on ju liiga palju. Ta vaidles vastu, et kõik on õige. Ütlesin, et ei, ta andis mulle liiga palju tagasi. Ta ei tahtnud seda ikka uskuda. Lõpuks veensin teda, et vaadaku rahulikult järele – on ju liiga palju. Siis sai ta viimaks aru, et oli ligi kaheksa dollariga minu kasuks eksinud.)

Viiendal avenüül (fotol paremal) astusin sisse Starbucksi kohvikusse, et proovida järele, kas sealne kaup on ka haipi väärt. Ostsin macchiato caramele, hind 5.72. Müüja küsis mu nime – see kirjutatakse papptopsile ja nime järgi saad oma kohvi teisest letist kätte. Üllatus oli suur, kui seekord oli mu nimi kirjutatud täiesti õigesti – Priit. Tavaliselt kirjutatakse seda Ameerikas Pritt, sest jänkid ei suuda kuidagi aru saada, et mehe nimes võib olla pikk vokaal. Aga eesti keel ongi ju ilus!

Statistikast nii palju, et ühe õhtupooliku, järgneva vihmase päeva ja ühe hommikupoolikuga käisin New Yorgis jalgsi maha kokku 44 kilomeetrit. Nii et võib öelda: New Yorgi maratonidistants läbitud ja pisut enamgi veel.

Fotode autor Priit Pullerits.

11 Kommentaarid:

At 14:39, Anonymous Anonüümne said...

Selleks, et turistide nöökimist tabada ei pea mitte minema üle suure lombi. Kuigi jah käisin Washington DC-s. Tänaval olid rendirattad. Nende kasutamine käis automaadiga ilma klienditeenindajata. Soov oli sõita Washingtoni monumendi taga asuvasse rahatrükivabrikusse elavjärjekorda tasuta pileteid bronnima. Sisestasin rattarendi automaati krediitkaardi ja siis hakati kah pärima mobiilinumbrit, et kuhu pilet saata. Eesti number ei läinud sinna mingi trikiga läbi. Kuivõrd ühistransport on seal kesklinnas suht õnnetu, siis kõige optimaalsem oli rendiratta asemel valida kas neegrist juhiga takso või punakaela kombel kandvarvas meetod. Valisin viimase võimaluse, kuna nii sai tunda vahetumat kontakti ümbritsevaga. Eks ta ole, igas linnas omad kombed. Kusjuures, sinna taalavabrikusse saabki sisse ainult tasuta piletitega. aha eest neid lunastada pole võimalik. Tasuta värgiga on aga nii, et kui päeva limiit otsa saab, siis pannakse luuk kinni ja edasi tuleb järgmine päev sama asja uuesti üritada. Õnneks endisest defitsiidi maailmast saabununa polnud selline asi üllatuseks ja järjekorras sai ka piisavalt varakult koht sisse võetud, et vältida pika ninaga jäämist.

Tuleme meie pealinna. Protos. Igati äge koht. Rahvast murdu täis. Ühegi eksponaadi kallale ei saa asuda. Kõik on puhkepäeval blokeeritud järjekordadega. Õnneks taga nurgas oli miski tasakaalu hõljumise laadne värk kuhu sai järjekorrata. See vajas lausa kasutamiseks heatahtliku stendivahi poolset sehkendamist. Õnneks oli ka üks massimeelelahutus, mis töötas 2 korda tunnis, sic! Siin Eestis, mitte NY-s. Põhjus selleks oli proosaline. Ülejäänud aja pidi laadima akusid, et 5 minutit ülikehvakvaliteediga 360 kraadi multikat vaadata eriti põrutavatel istmetel. Aga stendivalvur oli lahke. Nähes lootusetult pikka järjekorda, tegi ta enne järjekordset laadimistsüklit lisaseansi, et huvilised tunde ootma ei peaks. Ilmselgelt ei ole järjekordne turistimagnet masside teenindamiseks valmis.

 
At 18:36, Anonymous Anonüümne said...

Ei või kahjuks välistada et Padre on arreteeritud. Liiga vara naases Ameerikast kodumaale. Ma aimasin seda kurbmängu ette. Oleks võinud teda hoiatada.

 
At 12:57, Anonymous Anonüümne said...

Patrioodi saatus. Kapten Tenkeš ka meelitati lõksu ja poodi üles. Õnneks siiski olid noored tenkešid kes oma rahva võidule viisid.

 
At 11:07, Anonymous Anonüümne said...

Mis saatus ootab Padret? Vangla või emigratsioon?

 
At 11:14, Anonymous Anonüümne said...

Klikkige Pulleritsu
https://leht.postimees.ee/6816337/miller-uibo-higi-ja-pisarad-kaivad-400-meetriga-kaasas

 
At 12:18, Anonymous Anonüümne said...

Kuumemad osad intervjuust võiks siia kleepida kui bisnisplaaniga väga vastuollu ei lähe.

 
At 12:22, Anonymous Anonüümne said...

Nii tekkis Sinu paljukiidetud USA - https://www.youtube.com/watch?v=FB6nCwoVCYw

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

800m on 2x rohkem pisarat ja igi. Punakaelad! sööge muru.

 
At 16:43, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav oleks teada, kas Priit osales ka postimehe expeatoimetaja Helme umbusaldamise kampaanias. Nn ekrelikud konservatiivsed väärtused Priidule just nagu sobisid. Kas nüüd neid nn "litakaid" jääb ka Priidu sulest vähemaks.

 
At 19:28, Anonymous Anonüümne said...

Padret ei suuda keegi peatada. Pealegi, pärast Reikopi saates käimist otsustasime, et homod on OK. Me oleme ikkagi moodsad mehed.

 
At 18:21, Blogger المتوكل على الله said...


شركة مكافحة الفئران بالرياض
شركة مكافحة الصراصير بالرياض
شركة مكافحة النمل الاسود بالرياض
شركة مكافحة البق بالرياض
شركة مكافحة الوزغ بالرياض
شركة مكافحة الحمام بالرياض

 

Postita kommentaar

<< Esileht