Tänapäeval ei kujuta paljud ettegi, mis oli minu ajal spordiga seotud probleem ja mure number 1. Need olid jalatsid. Mäletan, et keskkooli lõpus sain kusagilt Hiina ketsid, mis kooli aula libedal põrandal – jah, Tartu 2. keskkooli aula oli ühtlasi spordisaal – pidasid palju paremini, kui teiste nn tennised (nüüd ei saa enamik noori vist arugi, mis jalanõud on tennised) ning andsid kaitsetegevuses, kus olin väga tugev ja sitke – alati võtsin vastaste kõige kõvema mängumehe enda peale –, märgatava eelise.
Mis nüüd viga! Kui vaatasin, et Salomoni spordijalatsid, millega käisin sügisel ka Utah’s pedaalimas, hakkavad nii pealt- kui altpoolt tasapisi lagunema, läksin Lõunakeskusse SportsDirecti kauplusse. Õigemini sattusin sinna kanti juhuslikult ja otsustasin sisse astuda. Mul polnud aimugi, mis pood see on. (Nüüd vaatasin järele: the UK's No. 1 Sports Retailer.) Aga valik oli üüratu! Mitte nii, nagu vist enamikus teistes sporditarvete kauplustes, et müüakse vaid teatud brände. Seal oli aga kõike, Nike’st mulle tundmatute kaubamärkideni. Mida inimene sellisel juhul teeb?
Valib kaubamärgi, mis on varasemast tuttav ja end tõestanud. Kuna vajasin universaalset spordijalatsit, mis kõlbaks nii ratta väntamiseks kui mitmekesisel maastikul jalgsi liikumiseks, palusin müügiesindajal juhatada end Salomoni toodangu manu. See asus vasakpoolse seina kaugemas otsas. Sain sobiva paari (fotol paremal ja ülal vasakul) kõigest 88 euro eest.
Aga kuidas tuli vanasti vaeva näha! Ma ei mäletagi, millega jooksin ülikooli algul, kui hakkasin 1983. aasta sügisel Heiti Annuse juures trennis käima. Kuid isa, kes oli saanud mingi teaduslepingu kas Tšehhis või Ungaris, ei mäletagi enam, kus täpselt, tõi sealt mulle paksu pehme tallaga nahast valged spordijalatsid. Kui läksin nendega sügisel Viljandisse, kus Raimond Luts (800 m rekord 1.49,8) korraldas Eesti lootustandvaile noorjooksjaile laagrit – selle pundiga käisin järgmise aasta kevadel kolmeks nädalaks laagris Musta mere lähedal Adleris –, ütles minust kolm aastat vanem Raivo Raspel (hilisem 400 m rekord 48,1 ja 800 m rekord 1.48,96), kes õppis ülikoolis bioloogiat, et need jalatsid on isejooksjad. Tema jooksis siis lihtsate nn Vene Adidastega. Nii „kõva sõna” olid mu uued tossud tol ajal. (Siis nimetati tosse botasteks.)
Kuna olin koolikaaslastega võitnud 1983. aasta kevadel televiktoriini „Turniir”, saime 1984. aasta talvel rongiga läbi Kiievi kahenädalase preemiaekskursiooni Ungarisse, kust Luts soovitas mul tingimata osta jooksujalatseid. Kui õigesti mäletan, vahetati meil forintite vastu 330 rubla. Ostsingi ühed õhema tallaga sinised jalatsid fartleki jooksmiseks (Lutsu nõuandel) ning teised, punakad, pikemate trennide tarbeks. Nood sinised rebenesid juba esimese korra järel kanna tagant katki ja rohkem kasutada ei kõlvanud, punakatega jooksin edasi veel siis, kui okupatsiooniarmee mind 1986. aasta mais tulema lasi.
Nood punakad lagunesid ka ajapikku, sest pealisosa oli riidest. Suure varba piirkonda tekkis mõlemal auk. Nagu teate, tegin osa trenne koos Eesti ühe parema 400 m jooksja Aivar Otsaltiga (400 m rekord 47,26), hilisema politseijuhiga, kes omakorda teadis Mihkel Konsat, kes oli 1970ndate lõpus Eesti paremaid keskmaajooksjaid (800 m rekord 1.49,8). Otsalt oli Konsale öelnud, et mul pole millegagi joosta. Ja siis saingi Otsalti kaudu Konsalt tumesinised tundmatu brändi tossud, mis pidasid päris pikalt vastu. Maksin nende eest vist 35 rubla, taas täpselt ei mäleta; igal juhul vähem, kui oli mu kõrgendatud stipendium, 50 rubla, sest mul olid ülikoolis ainult „viied”.
Teine mureteema olid naelikud. Neid polnud samuti saada. Kuskilt hankisin mingid vanad „juustud”, millest üks püsis jalas tänu sellele – ausõna, see kõik on tõsi! –, et õmblesin kanna sisse püksikummi, mis aitas välja veninud naelikut jalas hoida. Aga 1984. aasta algul spordiühingu Kalev noorte meistrivõistlustel TÜ uues kergejõustikuhallis astus keegi mul selle 600 meetri jooksus pooleteise ringi ehk umbes 200 meetri järel ikkagi jalast ära. Jooksin lõpuni, üks jalg naelikuta, aga ikkagi võitsin ja tulin meistriks.
Siis sain mingid rohelised Vene naelikud, millega jooksin esimese kursuse lõpuni. Õnneks oli üks tuttav, kes laenas mõnikord oma valgeid, nn Vene Adidaseid. 1984. aasta kevadel enne Eesti noorte meistrivõistlusi pakkus Valdek Apivala (800 m hilisem rekord 1.49,56) müüa päris ehtsaid Adidaseid. Oi, need olid ilusad! Apivala ütles, et kui ta sellistega esimest korda jooksis, oli tal tunne, et tõuseb lendu. Ei mäleta, miks need ostmata jäid – kas sellepärast, et hind oli soolane/krõbe või ei näinud mõtet, sest Vene okupatsiooniarmee ootas mind umbes kuu pärast oma ridadesse.
Pärast sõjaväest naasmist sain kuskilt valged Karhu naelikud, millega jooksin oma lühikese karjääri lõpuni ja isegi veel 2000ndate algul, kui tegin kaasa ajakirjanike kaks kümnevõistlust.
Praegusajal on igasuguste jalatsite valik nii suur, et lausa raske valida. Mul on seda valikut kergendanud Art Soonets (800 m rekord teadmata), kelle kaudu olen saanud New Balance’i tosse lausa 20 euro eest – need on olnud mudelid, mis on müümata jäänud, kui uued on peale tulnud. Ega mind bränd kui arvatav prestiižimärk huvita, peaasi on see, et jalatsid oleks mugavad ja vastupidavad ning teeniks eesmärki, milleks need on soetatud.
Aga teie kogemused?
Foto 1: Triatleet Saksamaal Baden-Württembergis jooksudistantsil. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 2 ja 3: Priit Pulleritsu uued Salomoni jalatsid. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod
4 ja 5: Emajõe-äärne Tartus möödunud pühapäeval. Siin 1980. ja 1990.
aastatel eriti palju jooksmas ei käidud, sest häid radu polnud. Fotode
autor: Priit Pullerits
Foto 6: Nike Alphafly 3 jalatsite esitlus 11. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Naelik, millega Carl Lewis tuli 1984. aasta Los Angelese olümpial 100 m jooksu võitjaks. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 8: USA keskmaajooksja Athing Mu Budapesti MMil, kus sai 800 meetris 3. koha. Foto autor: Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto
9: Keenia jooksja Kelvin Kiptum on võitnud 2023. aasta Chicago maratoni
maailmarekordiga 2:00.35. Foto autor: Getty Images / AFP / Scanpix
.jpg)
55 Kommentaarid:
No just.
NB jalatsid, millega Soonets hangeldab, on kindla peale minek.
Vanasti sai unistatud nendest (mis unistuseks ka jäid):
Jugo Adid
Siin on ikka tõsised näod, karmid unistused noorena.
Vintidž on kindla peale minek.
Väga korralikke jooksususse rahvasportlasest tipptasemini on Eestist keeruline leida. Kui ka midagigi leidub, siis hind on 20-30% kõrgem kui tellides netipoest. Tihti müüvad müüjad täiesti jalga kahjustavaid tooteid nt. üleproneerivale jalatüübile alaproneerivaid susse. Jalavõlvidest ja kanna-päka suhetest ei teata halligi ja erinevate distantsidele sobivad ju samuti erinevad sussid. Müüjad saavad koolitusi, aga kas nad teadmised on liiga ahtakesed.
Tuleks kogenumaid jooksjaid kuulda võtta.
Priir, sinu kommentaari ja arvamust oleks vaja! Sõprade sõit. Tegu ei ole võistlusega! Miks Eesti Suusaliidu koduka võistluskalendris selline üritus???
Kas tegu võib olla et Teppanite kamp promob oma tuluallikat varjatult?
Tänapäeval ei maksa olla kooner ja leppida odava kraamiga, mis sobib vaesele üliõpilasele kellel tervis korras ja vigastused on kauge tulevikumuusika. Nüüd on igati sobilikke tosse ka neile, kes armastavad ka jooksu ajal luksuslikku pehmust ilm, et silmad peas põruksid. Need teevad jooksmise lausa lennuks. Hind ei hakka muidugi 2-ga nagu NB Soonetsi hinnaga vaid 3-ga ja samuti on hind kolme kohaline. Iga puumataltsutaja ei saa neid muidugi endale lubada. Aga kui sa pole neid proovinud, siis pole sul ka mõtet rääkida teistest tossudest.
Härral nüüd küll Goretexi vaja poleks olnud, huvitav kas ise nõudis, et tuttav termin?
Puumataltsutajal on vaja universaalset jalatsit, kerget aga kummi tallaga et ei libise kui silm silma vastu puumaga seisad ja vaja otsustav hoop anda.
Puumaga võib ka vesisel purdel kokku saada ja siis pole kummist enam abi. Sel otsustaval hetkel peab talla all olema hulk ehedast haljast terasest naelasid, mille puu sisse surud ja teed otsustava sammu.
Puuma hüppab kihvad irevil aga sina põikad kõrvale ja külje pealt suskad kiire liigutusega pussi kaela arterisse. Läheb veel tükk maadlemist sest hirmus loom on vitske kerega kohati 650 kg. Saba peksab kohutava jõuga vastu kolorado punast kanjoni kivi. Külma närviga sportlane peab olema heade jalatsitega et lõpuni viia võitlus elu ja surma piirjoonel.
Priit ei käi pussiga, tema kägistab kätega. Nii kui ta asendi sisse võtab, nii puuma tardub hirmust ja heidab alistumise märgiks selili. Siis astub Priit puuma juurde, tõmbab jala sandaalist välja ja asetab võidu märgiks jala puuma rinnale. Puuma sulgeb infarkti eelses seisundis silmad. Mingeid tosse pole vaja. Tossud on nõrkadele.
Kui su jooksusussidel on piigid mis ka on piigid, siis pole puumat vaja karta. Jooksed üle peletise ja valmis.
Veri tardub siinseid jahi lugusid lugedes. Surnud puuma haiseb nagu jubedus.
Mitte ainult veri ei tardu. Kui Priit kohtub purdel puumaga, siis tardub purde all ka oja ning Priit võib rahulikult astuda oja peale, et võtta õige asend sisse puuma tarretamiseks.
Olid ajad! Sai pea terve aasta rublasid koguda, et siis 80ndatel sommi käest jooksusussid osta. Kui palju neid sai hiljem lapitud/parandatud. Nendega sai joostud üle 3000 km.
See on tõsi, et ostes netist saab vähemalt kolmandik odavamalt. Meil on see kaup ikka väga ülehinnatud. Aga ka mõistetav. Kuna käive on väike, siis iga eseme müügilt tahetakse võtta hingehind. Mis müüjate asjatundmisse puutub, siis see on alla igasuguse arvestuse mitte ainult spordipoes, vaid ka muudes müügikohtades. Reeglina olen ise alati targem kui müüja, kas siis ostes televiisorit, jooksutosse või mingit ehitusmaterjali.
Et läbi torgatud puuma keskkonnasõbralikult utiliseerida peab olema pika teraga filee nuga (kas Soonetsi pood müüb sellist?) ja tugevad käsivarred. Kolorado küti kogemus suur ulukite modifitseerimisel trofee võiduks.
Eestis ongi müüjatel väga raske, sest iga ostja on kõigi alade ekspert.
to 10:35 ja 11:34. Teil on õigus!
Juba mu poeg tõdes seda, et isa küsib müüjalt 3 küsimust ja vastab nendele ise ära ning lahkub sellest poest. Nii on see olnud SAT-süsteemide poes ja ka spordipoes. Müüjad pole kuulnud sõna pronatsioon, rääkimata sellest, et teevad vahet ala-, normaal- ja ülepronatsioonil. Mulle soovitati osta poes Asics Gel Kayano jooksujalatsid -- nendega jooksvat Andrus Veerpalu. Need jalatsid sobivad ülepronatssiooniga, madala pöiavõlviga jalgadele. Mul on kõrge pöiavõlv ja mu jooksujalatsid peavad olema kas normaalse või alapronatsiooniga. Seega valisin Asics Nimbuse. Eestist ma neid osta ei saanud, sest mul on lai jalg ja tellisin UK-st 2E laiusega jalanõud. Meie poe müüja polnud 2E-st kuulnudki, kuigi U.S.A.-s on müügil ka 4E laiusega jooksukingad erilistele "pardijalgadele".
Vaata https://jooksuekspert.ee/pronatsioon/
Kolorado kogenud kütid räägivad et vähemalt 35 sentim peab pikk puss olema siis tõmbad grisli karul siuh säuh kõrvad maha. Puumale otse silmade vahele.
Vaevalt, et AV-l madal pöiavõlv on, aga teil, 12:47, on arvatavasti lampjalad, mitte pardijalad ja kõrge võlv. Unistage edasi.
Parem on pika püssiga. Võtad puuma või punanaha kirbule ja trahh, sirakil kohe pole vaja võidelda pikkade hüpetega ja kägistada nagu Herakles Zeusi poeg.
Miks on selle postituse piltidel ainult Nike tossud? Salmonid on sellepärast et need ta ostis, sellest saan ma aru.
Kas tegu on õnnestunud product placementi ja lobitööga?
Influencer Pullerits on ju kõigi "müüjate" unistus!
Vastus 17:28-le: lõin Scanpixi pildiarhiivis otsingusse "running shoes" ja seal tulid esimestel külgedel valikus välja vaid Nike' tossude pildid. Tegemist ei ole tootepaigutuse ega salareklaamiga, mul on brändidest täielikult suva ning ühe või teise brändi pildi avaldamise eest ei teeni ma sentigi, ei ole kunagi teeninud. Selle blogiga teenitud tulu on mul ümmargune null. Just see tagabki sõltumatuse.
Nike contra Adidas on tommy kässil hästi välja triblatud videos Just do it
Ei no mis jama, kas pole siis kedagi, kes Priidule tipp Nike tosse laenaks? Kõik Viljandijärve jooksu tipud jooksid nendega.
Adidas mõnitab niket
https://m.youtube.com/watch?v=Rqcb0C0PNHI
Need Salomonid on rohkem matkamiseks, rogainiks või multispordiks ...
Priit just sellega tegelebki, niiet igati õige valik.
Haibite spordijalatsid, aga tegelikult peaks jooksma hoopis võimalikult palju paljajalu või siis nende varvasjalatsitega , vähemalt trennis. Igasugu toed, pehmenduspadjad ja muu jama teeb teie õrnad jalad veel õrnemaks.Ise käin juba aastaid palju paljajalu ja võimalusel jooksen ka. Paljud probleemid on ära kadunud. Kes tahab muidugi invaliid olla, see toestab, pehmendab ja süstib.Ega ma keela.
Kui salomonidega saab paigalt kiirenduse tõmmata siis soovitan puumade vastases tõrjelahingus kasutusele võtta.
Salmonitega puuma eest ära ei tõmba. Võimsust jääb vajaka.
Vahemärkusena soovin öelda, et spordidress on mul Puma. Nagu Erki noolel omal ajal. Palun Pulleritsul avalikustada, mis mark dress on soetatud, ja ei maksa hämada, et bränd ei oma tähtsust.
Tõelised atleedid vanas Kreekas võistlesid alasti. Võidsid ennast oliiviõliga sisse ja ei mingeid adidaseid ega pumasid.
18:26, Daehlie dressid on kaks viimast, sh praegune.
12:51, siis on mul õige valik, kuigi rogaini ja multisporti ei tee.
Daelie on kõva mark! Talvehooajal ehk üks etemaid, Craft (SWE) tundub endale paremgi. Aga rattasõiduriided?
Peaasi et poleks häbi. Nikega on häbi see pole Ida-Euroopa kaubamärk.
Las villadressidega jooksevad paljasjalgsed ja süstivabad. Esteetika on spordis omal kohal.
18:26
Noolel polnud Puma, vaid Fila.
Puma ja adi on Ida-Euroopa mark. Kes tuleb nikega saab litaka kirja.
21:20, õige. Väga vabandan oma Puma vaimustusega. Jah, Adidase ja Puma brändide mõõduvõttu huvitavalt kajastatud.
19:46, moomoo. Soonetsi orgunnitud ja kingitud, ühed Postimehe logodega ja teised minu enda nimelised, personaalsed-unikaalsed.
Kui lähed Venemaale võistlema vali õige dress. Nike dressiga saad juba lennujaamas kurikaga kips ja kops.
Kas moomoo jällegi Itaalia kui rattariigi kangaid ei kasuta, kuigi kooste käib meie meeste masinate all? Fila juured on samuti Iaalias.
Niion, 22.13, aga missiis?
Kessee loll värdjamaale võistlema läheb, 21.59!
Mehed, Giro läheb homme lahti, kas meil on täna suurem lootus Mihkelsiga kui kunagi Vaderi ja Kanx'iga? Vändra mehed olid viimase nädala üritajad, kuid kas Tartu mees on esimese nädala tegija Wanty ridades?
Tänavune Paris-Roubaix sõit jättis Mihkelsist väga hea mulje.
Nii on, soov on näha Mihkelsit pildis aga eks näeme kuidas Giro lahti rullub.
Roubaix sõidul oli Mihkelsil õnne, et tiimikaaslane Rex kumm purunes, muidu oleks pidanud tema heaks tööd rassima ja poleks oma võimalust saanud.
Dress kood on tähtis. Puma ja Kappa on turvaline valik, Skandinaavia brändid on ok. Tartu on vene linn Nikes pole soovitav patseerida karistavad kohe ära.
Dressidest - Marati oma on parim!
Loodame et Pullerits reguleerib kes saab Tartus kukke panna Adi toss jalas ja kes ei saa.
Dress kood ja tossu kood on olulised identiteedi küsimuse ja grupikuuluvuse identifikaatorid. Tahad olla Pulleritsu ja tema sõpradega sõber pane Dählie selga. Võib ka Puma olla.
Hakkasin juba Nike Vaporfly ostma aga kuulsin et Tartus teevad märkuse pimedal põiktänaval. Ostsin Adidas Zero ja kindel tunne kohe. Kerged nagu udu ja oranži värvi.
Ära sa Nikega Tartusse tule meil on traditsioon ja väärtused paigas. Botas karhu fila tiger adidas puma. Täts it.
Mina mäletan hästi, kui valus oli Tartu botastega (mis nende ametlik nimi nüüd oligi) joosta. 1983 aasta vihmasel Paide-Türi jooksul lagunesid liimi ja naharibadega parandatud jalatsid mul ära, aeg oli 1.20 kanti 14km. Nüüd ma tänapäevaste jalanõudega muide nii aeglaselt jooksengi. Aga ega praeguse külluse ajastul nr. 49 kõige uuemaid Nike jalatseid pole lihtne saada, seda enam et Nike leheküljelt Eestisse tellida ei saa.
Postita kommentaar
<< Esileht