Pullerits: Mida näitas hooaja avastart?

Eile enne hooaja avavõistlusele minekut lõin kodus pöidla kapi ukse vahele, nii et küüne alla tekkis verevalum. Suusavendade hoolderuumis lõin pea vastu madalat lage, nii et muhk tekkis otsa ette. Hooldemehed soovitasid nende äparduste peale, et ära parem starti minegi.

Aga kesist tulemust vabandavaid asjaolusid oli kogunenud juba piisavalt, nii et otsustasin siiski minna. 5 km dendropargi seitsme tõusuga tuttaval ringil ei saanud ju olla midagi sellist, millega hakkama ei saa.

Kuid enne starti tabas mind veel üks ootamatus. Vanuse tõttu olin tõugatud kõige vanemasse, M45 võistlusklassi. Seal on konkurents loogilistel põhjustel palju väiksem kui M35 klassis, kus sõitsin mullu. Tahtsin ikka nooremate rivaalidega mõõtu võtta. Seetõttu lükkasin ülesandmislehel end allapoole ehk M35 vanuseklassi tagasi.

Stardist sain küll kergelt minema. Kuigi rada läks kohe vastu mäge, märkasin endalegi imestuseks, et paaristõugete ajal tulid kannad suuskadelt väga kergelt lahti, tõus varvastele oli selline, millist trennis polnud veel kogenud, nii et peaaegu oleksin esimesest tõusust ainult paaristõugetega üles läinud.

Teisele, raja kõige pikemale tõusule minnes kordus sama lugu - kätega, ikka ainult kätega. Aga üles jõudes tundsin, et... Nagu võistlusi jälginud endine tippsuusataja Jaanus Teppan pärast märkis: esmalt lähevad täis jalad, siis tõuseb see sealt järjest ülespoole. Igatahes esimese kilomeetri märgiks oli esmane jaks kadunud. Suhtumises tuli teha korrektiive ehk käiku veidi allapoole lülitada.

Kolmandale tõusule minnes ei tundunudki suusatamine enam eriti lahe ja lõbus spordiala. Kõige järsemast nõlvast üles rühkides ei püüdnudki ma enam jäljes sõita, vaid võtsin appi kerge käärsammu. See võimaldas hõlpsalt sooritada ka rajavahetuse, mis eilses võistluses tundus üksjagu tähtis. Kuna rada oli rohkete pööretega, tuli hoolikalt jälgida, kus hüpata sisemisse jäljepaari, mis ei pruukinud küll alati olla nii hea ja tugev kui välimine, aga lühendas distantsi mitme olulise meetri võrra.

Neljanda, raja kõige kaugema tõusu tipus oli see võistlus muutunud juba kõike muud kui naljakaks. Raske oli, mis seal salata. Samas tundsin, et laskudes taastus hingamine kiiresti ja korralikult. Aga häda oli selles, et laskumisasendit hoides läksid jalad veelgi kangemaks kui seni. Ei tea, kas see on tehniline või isikupärane probleem?

Kuna jalad olid kanged, tuli taas ainult kätega lükata. Õnneks ülakeha streikima ei hakanud. Kuid viienda tõusu järel, distantsi kõige pikemal laugemal lõigul tuli täheldada, et paaristõugetes seda hoogu ja lennukust enam ei leidunud, nagu päris algul. Hoidsin ka mõningast varu, sest kaks arvestatavat tõusu oli veel ees.

Eelviimase tõusu tipus tuli tagant mingi Rakett, kes minust väliskurvis mühinal mööda kihutas. Ei, see ei hämmastanud. Hämmastas see, et laskumisel jõudsin talle isegi pisut järele. Tegelikult tundsin juba soojenduse ajal, et mu hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist oli mu suusad suurepäraselt libisema saanud. Kui ta need mulle üle andis, siis ütles, et näe, siin on su Boeing 747d. Nii nad tundusid tõesti olema. Lõpuks ometi sain näha ja kogeda, et olen laskumistel konkurentsivõimeline. Nii et kui Emeri Lepp oleks seda eile näinud, pidanuks temagi ilmselt oma arvamuses korrektiive tegema ja nentima, et näe, ei olegi nii, et mu suusad jälle ei libise.

Mis veelgi kummalisem: siledal paaristõukemaal jõudsin Raketile isegi veelgi lähemale. Kuid nagu korvpall algab Jaak Salumetsa väite kohaselt kaitsemängust, algab ka suusatamine tõusudest. Ehk mustast tööst.

Ja viimasel tõusul ei olnud minust Raketile absoluutselt vastast. Teadusajakirjanik Villu Päärt, kes oma objektiivse pilguga asja kõrvalt jälgis, mainis, et mu suusad olevat justkui hellad olnud. Võib-olla tõesti oli pidamist libisemisele ohverdatud, sest Kunts oli varem märkinud, et mu suuskade pidamisala tundub liiga pikk, ning oli teinud ettepaneku, et äkki peaks seda lühendama.

Kuid arvan, et viga oli siiski rohkem minus. Olin küll viimastel treeningutel püüdnud tõusudel libisevat sõidufaasi harjutada, aga võistlusolukord on siiski midagi muud. Siis on väsimus, ja kui on väsimus, kipub tehnika lagunema, on rääkinud Jaak Mae. Teiseks on kiirused teised: üks asi on rahuliku sõiduga suusk äratõukel kinni vajutada, teine asi on üritada seda pidama saada, kui hing niigi paelaga kaelas.

Sellest hoolimata võis viimasel laskumisel juba kergendust tunda. Et lõpp pole enam kaugel. Loomulikult oli see viga. Sest kui hakkad nii mõtlema, vajub võitlusvaim hange. Mitte et ma enam pingutada poleks suutnud, aga tagantjärele mõeldes ei saa viimase kilomeetri loiu tööga küll rahule jääda.

Lõpetamise järel olid kopsud nii valusad, et piin oli hingata. See sundis lausa kägarasse. Kuid minust märksa tugevamad sõidumehed nentisid samuti, et veremaitse on suus ja rinnust on valus. Trööstisid, et see on esimese võistluse probleem: organism pole veel seesuguse pingutusega harjunud.

Tiit Tali mõõtis mu ajaks oma kellaga mõned sekundid alla 15 minuti. Kui pärisin, kui kiiresti tema sõitis, siis vastas, et 15 ja pool. See ei olnud hea märk. Mulle. Tali on ju puhtmaratoonar, ja edestada teda 5 km distantsil - ärgu ta pahaks pangu - kõigest poole minutiga on vähe, hirmus vähe. Või on minust viis aastat vanem Tali tänavu eriti kõva?

Tali tuli M45 klassis ajaga 15.20 võitjaks, edestades 37 sekundiga rulluisutajat ja endist laskesuusatajat Heiki Mäesalu (4. koht), kes olla A&T Spordi allikate kinnitusel lubanud mulle sel aastal maratonides tuule alla teha. Muidugi, mis seal salata, Tali tuli võitjaks tänu sellele, et otsustasin nooremas vanuseklassis kaasa lüüa. Aga selle eest tuli mul maksta. Kohaga.

M35, 5 km kl
1. Kaupo Kattai, 1973, Suusahullud, 14.00
2. Rein Kullamaa, 1969, VW, 14.33
3. Janek Truu, 1972, Suusahullud, 14.39
4. Kalev Vunk, 1969, Suusahullud, 14.40
5. Karli Kõvatomas, 1968, EMÜ, 14.53
6. Andres Säre, 1974, Team Red Bull, 14.53
7. Janek Vana, 1972, G4S Eesti, 14.57
8. Priit Pullerits, 1965, Postimees/Spordiblogi, 15.00
9. Andres Pae, 1970, Suusahullud, 15.10
10. Ergo Rästas, 1974, Suusahullud, 15.15

Ei ole siin mõtet teha nägu ega kujutada ette, et 1970. aastate meestele vastu võiks saada. Selge see, et minu vanuses on kiiruslike võimete langus eriti kiire. Nagu öeldakse: iga aasta loeb. Aga tegelikult, kui kaks esimest meest välja jätta, oli konkurents järgmiste vahel ju tihe. Nii et seis pole sugugi lootusetu. Ja arvestades, mis on mu tegelik vanuseklass, on tulemus ju suurepärane. (Ainult et Tiit Tali oli tema vanust arvestades veelgi suurepärasem.) Siit, nagu on vist öelnud Mati Alaver, on võimalik edasi minna. Sest kuidas ongi võimalik kõigest kahe kiirustreeninguga ja vähem kui 500 treeningkilomeetriga loota, et saad vastu endast tunduvalt noorematele, kes ju samuti ahju peal ei maga, vaid, kui tiimi nime arvestada, hullumoodi harjutavad.

Kuid vaadakem konteksti ka. Meeste põhiklassis võitis mäekõrguselt Vahur Teppan 11.25ga. Kristjan Oolo ja Jaak Teppan Suusavendade tiimist kaotasid talle rohkem kui poolteist minutit, olles vastavalt 13.10 ja 13.11ga neljas ja viies. Oleksin meeste põhiklassi 43 lõpetaja hulgas jaganud 20. kohta ehk mahtunud esimese poole sisse. See pole ju paha. Igatahes oleksin 25 sekundiga edestanud sellist noormeest nagu Timo Sild, kes sporditeadjatele tutvustamist ei vaja. Võit seegi.
******Badwater (85,5 meetrit allpool merepinda), Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rootslane Daniel Rickardsson pressimas Tour de Skil paaristõugetega mäest üles. Foto autor: SFP/Scanpix
Foto 2: Tšehh Lukaš Bauer võtmas Tour de Skil tõusu norralase Petter Northugi ees. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Tšehh Lukaš Baueri laskumisasend. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Šveitsi suusataja Dario Cologna stiilinäide tõusul. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Norralane Petter Northug on võtnud Tour de Ski finišis täpselt samasuguse poosi, nagu võttis Priit Pullerits hooaja avavõistluse lõpetamise järel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Kasahh Sergei Tšerepanov Tour de Skil. Foto autor: Reuters/Scanpix