Pullerits: Miks mulle meeldib Andrus Veerpalu?

Eile õhtul läks Andrus Veerpalu teemaga taas kuumaks. Mõned on ütelnud, et teema tuleks unustada. Aga mis ma teha saan, kui mitu asjaga tegelevat inimest pöördub minu poole, et valusat küsimust arutada ja vaagida, kuidas edasi toimida. Siit on kõrvalseisjail muidugi lihtne tekkima igasugu järeldusi, mida mõned on tõlgendanud kui vimma Veerpalu vastu. Raske on leida midagi, mis oleks sellest tõlgendusest veelgi ekslikum.

Vaadake, kümme aastat tagasi, kui Veerpalu oli tulnud Lahtis maailmameistriks, kirjutasin sellise loo, mis nüüdseks oli ajaloo prügikastidesse kadunud. Postimehe IT-mehe abil kaevasin selle sealt välja, lugesin uuesti läbi ja leidsin, et kirjutaks sellele jätkuvalt alla. Loo pealkiri oli "Kuidas võita rahva süda" ja selle alapealkiri teatas: "Nii Erki Noolel kui Kristina Šmigunil leidub palju, mida Andrus Veerpalult õppida. Ja spordiga pole sel midagi pistmist." Lugege ja mõelge - ja öelge, mis arvate! Või ütlete nüüd, et olid ikka ajad... Muide, selle loo hindas Eesti Spordiajakirjanike Liidu ajakirjanduskonkursi žürii tol aastal Eesti parimaks.
*
Erki Noole olümpiavõitu ja Andrus Veerpalu maailmameistritiitlit võrreldes unustasid Eesti ajakirjanikud võidurõõmus omanäolise sarnasuse. Mõlema mehe kuldmedal rippus nimelt juuksekarva, täpsemini, komakohtade otsas. Tšehhi eksperdid kinnitasid jaanuaris Noole otsustava kettaheitekatse määrustepäraseks 0,9 sentimeetriga – mis on vaid kaks millimeetrit rohkem kui tema liignime pikkus siinses kirjapildis. Lahti kellasüsteem mõõtis Veerpalu võiduks 0,2 sekundit – mitu korda vähem, kui kulub aega tema perekonnanime hääldamiseks.

Aga see on ka peaaegu kogu sarnasus, mida Eesti kahe esimeessportlase vahel õnnestub täheldada. (Meenutagem: meedia jäi kimpu isegi mõlema mehe medali väärtuse võrdlemisel.) Mis siis, et ajakirjandus – see ainus kanal, kelle vahendusel Eesti rahvas Noolt ja Veerpalu tunneb –, on pühendanud mõlema suurtegudele kümnete külgede kaupa tähelepanu, pole need ometi üksnes resultaadid, mille järgi publik sportlasi hindab. Neil, ja samuti Eesti parimal naissuusatajal Kristina Šmigunil tuleb leppida, et peale tulemuste kajastamise kujundab meedia ka nende avalikku nägu.

Õigemini, Eesti tippsportlaste nägu ehk imagot ei kujunda üksnes meedia. Seda kujundavad meedia kaudu endast sportlased ise. Mis tõestab, et rahva silmis pole sportlast ilma meediata sama hästi kui olemaski. Ja mis omakorda annab ajakirjandusele litsentsi sportlaste vastu, olgu nad võidu harjal või vormi madalseisus, alati huvi tunda.

Sellest on nii mõnelgi sportlasel, sealhulgas Šmigunil ja Noolel, olnud aegade jooksul raske aru saada. Kaks aastat tagasi, mil Šmigun saabus pärast esimest MK-etapi võitu Tallinna lennujaama, pööras ta ära tervitajaist ja istus pikema jututa autosse. Ajakirjanikud jäid tulutult intervjuud noolima. «Tüdrukud olid väsinud,» põhjendas hiljem ema Rutt Šmigun. «Nad ei olnud terve öö maganud, ees oli pikk kojusõit ja järgmisel päeval taas võistlused.»

Vaevalt tahtnuks meedia noorelt suusatajalt lennujaamas seitset nahka koorida. Piisanuks neljast-viiest lühivastusest, kasvõi kõige triviaalsemast ja formaalsemast, lisaks mõned naeratused piltnikele – ja Šmigun oleks rahulikult minekule lastud. Ent tookordsest sõnatust vastuvõtust söövisid tuhandete poolehoidjate mällu dramaatilised telekaadrid sellest, kuidas pika ninaga jäänud fotograafid püüdsid õhtupimeduses läbi autoakna Šmiguni kaadrisse saada. Need olid kaadrid, mille üle ajakirjandus arutles veel kolm kuud hiljemgi.

Liiati tuletas see intsident meelde napilt aasta eest Šmiguni tabanud mootorsaaniõnnetust, milles eestlaste Nagano olümpialootus murdis rangluu. Toogi kord jäi meedia ukse, nimelt palatiukse taha. Ajakirjanikud, avalikkuse huvide kaitsjad ja rahuldajad, protestisid. «Šmigun on ikkagi avaliku elu tegelane ja peaks ajakirjandusega suhtlema,» lausus toonane Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre.

Meeldigu see tippsportlastele või mitte, neil tuleb Kalmre tõdemusega nõustuda. Kasvõi sellepärast, et ei Noole ega Šmiguni nimi ilmu eales tabloole ilma lühendita EST, Eesti. Kasvõi sellepärast, et nii MM-idel kui olümpial esinevad nad rahvusvärvides ja riigilipu all. Kasvõi sellepärast, et iga sportlase unelmvõistlusele, olümpiamängudele, ei kutsu ROK personaalselt teda, vaid kutsub rahvuslikke olümpiakomiteesid. Kasvõi sellepärast – ja see on siin kõige kulunum argument –, et sportlane ei sõida tiitlivõistlusele mitte oma, vaid rahva raha eest.

Nool, kellega meedia on aegade jooksul rohkelt piike murdnud, peaks värskelt mäletama põhjusi, miks sporti ei saa taandada üksnes tema isiklikuks vaevaks ja lõbuks. Sest mis lippu mähkis ta end Sydneys auringi sooritades? Mis hümni mängiti talle olümpiastaadionil pärast kuldmedali kaelariputamist? Kas samasugune kummaline tundeklõnks käinuks tal pjedestaalil kurgust läbi ka siis, kui tol võidul polnuks miljonile kaasmaalasele mingit tähtsust ja tähendust?

Vastustes neile lihtsatele küsimustele peitubki ajakirjanduse – ja ei maksa unustada, et ka üldsuse – kõrgendatud huvi põhjus sportlaste vastu. Ent see ei tähenda, et ajakirjanikud oleksid šmigunide ja noolte suhtes pahatahtlikult häälestatud. Vastupidi, ajakirjandus tunnistab sportlasi Eesti rahvusliku varana ja on neid enamasti kaitsnud, isegi kätel kandnud.

Näiteks pole ükski väljaanne tõstnud lärmi selle üle, et sportlaste esinemisi kajastades käib paratamatult kaasas kõige häbematum nn varjatud reklaam. Keegi ei protesti, kui Šmigun seab oma Fischeri suusad suurelt pildile. Või kui ta palub, et lehed ei avaldaks temast eelmise hooaja pilte, sest noil pole uute toetajate logosid. Või kui ta kirjutab BMW punase maasturi taustal alla järjekordsele sponsorlepingule. Ja keegi pole õieti huvigi tundnud, mis raha eest soetas Nool endale kalli Mercedese ning mis summade eest püstitasid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu Otepääle uhked eramud.

Ajakirjanike heatahtlik suhtumine kumab läbi sellestki, mida nad ei ole Lääne kolleegide kombel pikalt-laialt kirjutanud, või on sootuks kirjutamata jätnud. Paljud Eesti toimetused, alates Luubist ja lõpetades Kroonikaga, on põrganud probleemile, kuidas Nool on nendelt intervjuu ja pildistamise eest raha nõudnud. Ning on solvunud, kui neile nõudmistele mittealistuvad väljaanded on ikkagi temast kirjutise ja fotod trükki paisanud. Kuid keegi pole Noole rahapressimiste küsimust suures meedias suure kella külge pannud.

Samamoodi on ajakirjandus vapralt alla neelanud mõrud pillid, kui Šmigunide tiim on ta korduvalt pika ninaga jätnud. Seda juba alates 1997. aasta Trondheimi MM-ist, kus Šmigun pärast finišeerimist lehemeeste eest üle võistlusrada ümbritseva piirdeaia ronis. Tunamulluse Ramsau MM-i eel hoidsid õed Šmigunid Eesti ajakirjanikke kuude kaupa infovaeguses, ehkki võtsid samal ajal jutule Soome sulerüütleid.

Tänavuse hooaja künnisel käis Postimees põhjanaabrite juures Olosel Kristina Šmiguni ettevalmistust kaemas, kuid tiimi mänedžer, Šmiguni elukaaslane Kristjan-Thor Vähi ei lasknud ajakirjanikke üle uksegi. Samas treeninud meeste koondise peatreener Mati Alaver ei keelanud midagi. Tulge, räägime, kutsus ta, ja tehke pilti, palju kulub – meeste köögist, magamistubadest, määrdetallist.

Põhjus, miks meedia neid tagasilööke on talunud, peitub asjaolus, et Šmiguni ja Noolega tuleb paratamatult hästi läbi saada. Muidu võib kaduda lootus neilt järgmise võistluse järel või järgmisel hooajal intervjuud saada. Ent see on kahe teraga mõõk, mida tippsportlased ajakirjanduse suunas viibutavad. Sest piisab neil vaid korra-kaks võistlustel ebaõnnestuda, kui seesama mõõk võib lõigata neid endid. Ajakirjandus ei allu enam nende vaikivale kontrollile.

Järelikult on see ka sportlaste endi elulistes huvides, et nad meediaga hästi läbi saaksid. Juhul, kui nad hoolivad, mis pildi ajakirjandus neist rahvale maalib. Ja nad hoolivad sellest. Seda tõendavad kasvõi Noole mitmed etteheited meedia aadressil. Kulus tal ju tükk aega, et vabaneda 1992. aastal Spordipeegli (kes üldse mäletab sellist ajakirja?) antud kõige lollima sportlase tiitlist. Ja Sydney olümpia kümnevõistluse järel keskendus üldsus meedia kaasaaitamisel eeskätt tema kettaheite tulemuse seaduslikkuse arutamisele. Nende kahe sündmuse vahele jäävad Saksa kergejõustikuväljaandes avaldatud dopingusüüdistused, mille ilmumise järel meedia sugugi ennastsalgavalt Noole kaitseks dzotile ei viskunud.

Mida Nool ka ei arvaks, kuid kõik need detailid – ja tema valulised vastureaktsioonid neile – on kujundanud tema avalikku imagot rohkemgi kui ta tulemused. Nagu on Šmigunide meediaapsud, millest möödunud nädalal esitas kokkuvõtte Seltskond, tekitanud publikus arusaamatust, kes on nad tegelikkuses. Pole ime, et need vastuseta küsimused andsid eelmisel sügisel pinnast alusetutele kuuldustele, nagu tahaks nad emigreeruda Ameerikasse.

Tõsi, Noolega suhtlevad Eesti ajakirjanikud möönavad, et aastate jooksul on tema lävimine meediaga muutunud vastutulelikumaks. Ehkki endiselt kumab aegajalt läbi «vana» Nool, kes kõike ainult rahas mõõdab. Kasvõi sügiseses teleintervjuus, kus ta keeldus nimetamast poolelioleva raamatu pealkirja kartuses, et äkki suurendab see mõne kaupluse läbimüüki.

Šmiguni kohta on nentinud eri põlvkondade kommentaatorid, alates manalateed läinud Toomas Ubast ja lõpetades SL Õhtulehe toimetaja Urmo Soonvaldiga, et sportlikult on ta ümbritsetud professionaalidega, ent avalikud suhted on usaldatud vähepädevate ja otsustusvõimetute vaagida. Seevastu need, kel on õnnestunud Šmiguni kaitsevallist läbi murda, kiidavad teda meeldiva, asjaliku, isegi teravmeelse vestluspartnerina. Paraku on neid läbimurdnuid liiga vähe, et nende loodav kuvand meediaareenil maksma pääseks.

Seni, kuni Nool tundub endiselt paljudele ülemäära enesekindla, ehk arrogantsenagi, ja Šmiguni tõeline olemus jääb sadadele kirjutistele vaatamata jätkuvalt mõistatuseks, on nii ajakirjandus kui rahvas valmis pikemalt vaagimata kuulutama uueks rahvussangariks Andrus Veerpalu. Malbe naeratuse ja tagasihoidliku olekuga suusamehe. Mehe, kes reageerib maailmameistritiitlile ehteestlasliku tagasihoidlikkusega: «Ei noh, hea võistlus oli.» Mehe, kes ei ärple startide eel suurte lubadustega. Mehe, kelle vaat et ainus emotsionaalne purse pärineb tänavuste Eesti meistrivõistluste tagaajamisdistantsilt, kus ta pärast allajäämist Jaak Maele suusakepi vastu põlve pooleks lõi. Pereisa, kes, nagu fotodelt näha, hoiab oma naist ja hoiab oma lapsi.

Pealegi pole Veerpalu mees, kes küsiks intervjuude eest raha või põgeneks pärast võistlust üle piirdeaia. Tema kutsub ajakirjanikud nonde intervjuusoovi peale endale Otepääle külla. Ja kui sulemeestel seal kusagil ööbida pole, lubab ulualustki anda.
******
Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Andrus Veerpalu esmaspäeval Mõedakul Eesti noorte meistrivõistlustel. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil 2011. aastal. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil 2011. aastal. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil 2011. aastal. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Andrus Veerpalu jääb 2003. aasta MMil Val di Fiemmes 30 km ühisstardist sõidus kolme norralase järel neljandaks. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix