Pullerits: Miks on Andrus Veerpalu jäetud unustuse hõlma?

Aru ma asjast ei saa. Kirjutasin siin eile igati neutraalse loo, et uurida, kas kahekordset olümpiavõitjat ja maailmameistrit Andrus Veerpalu on lootust sel talvel veel võistlemas näha, ja pea ainus, mis ma selle eest sain, oli pahameel, et miks ma olen pahatahtlik. Soovitan selle süüdistusega esinenuil veel kord eelmist sissekannet lugeja ja näidata, kus kohas ma seda olen. See on igati faktipõhine ja neutraalne tekst. Samuti soovitan süüdistajail võtta arvesse, et see, mille peale nad pahaseks saavad, on mõtted ja assotsiatsioonid nende enda peas - aga nii võimas ma nüüd ka ei ole, et ma suudaks võõrastes peades segadust korraldada -, mitte minu tekst.

Mõned hakkavad nüüd kuulutama, et vaadaku ma oma seniste kirjutiste konteksti. No mis argument see selline on!? Te teate ju väga hästi, et ma olen ajakirjanik, ning ajakirjanikul on kohustus omada kriitilist ja skeptilist meelt. Ilma nende omadusteta poleks ta mingi ajakirjanik. Ja teiseks, ajakirjanikuna peangi ju suutma vaadata asju kord ühest, siis teisest küljest, nii poolt kui vastu küljest. Ehk varem vaatasin ühest küljest, eile ja nüüd siin vaatan teisest küljest.

Ja see teine külg seisneb nimelt selles, et mina olen siin riigis millegipärast ainus, kes ilmutab mingisugustki huvi Eesti viimase tosina aasta ühe edukama ja populaarsema sportlase käekäigu vastu ka siis, kui ta enam tiitlivõistlustel medaleid ei jahi. Kummalisel kombel on kõik teised Veerpalu täielikult ära unustanud. Nagu poleks teda enam olemaski. Et mis meelest, see keelelt? Et äraaetud hobused lastaksegi siin maal maha?

Hämmastav, kui lühiajaline võib olla lugejate ja ajakirjanduse ja kõigi teiste hoolivus. Seni kui Veerpalu tõi medaleid, tahtsid kõik end tema aupaistes soojendada. Mäletate Edgar Savisare jõulukaarti? Mäletate kõiki neid uhkeid vastuvõtte, suuri ja pidulikke kõnesid, mida riigi ja kohalike üksuste juhid tema auks medalivõitude järel pidasid? Aga nüüd on suursangar traagilisel kombel spordist loobuma pidanud - haigus ei hüüa tulles... - ja mitte keegi ei taha Veerpalust enam väljagi teha. Mitte kellegi jaoks ei ole teda olemas. Vabariigi president, kes korraldas eelmisel nädalal vastuvõtu noorele bioloogiateadlasele, ei ole Eestile kulda ja karda ja au ja kuulsust toonud mehe austamiseks leidnud sekunditki. Peaminister Andrus Ansip, suusalembese erakonna esindaja, kes ise käinud olümpial Veerpalule kaasa elamas, ei ole teda tehtu eest avalikult tänanudki. Isegi Veerpalu partner teatesprindis, Kein Einaste, ei tea temast midagi ega ole temaga sõnagi vahetanud.

Mulle ei mahu pähe, miks kõik on Veerpalu täiesti unustuse hõlma jätnud. Kas nii siis peabki Eesti riik ja rahvas oma kangelastest lugu? Et kui sinust enam medalinõudlejat pole, siis pista oma vanad medalid kappi klaasi alla, vahi vaikselt neid enne magama jäämist, aga ära meie elu rohkem sega. See, mis sa kunagi tegid, on nüüd möödanik, nii et saa üle, vana, sellest - sinu aeg on läbi. Kas nii?

Kas siin on mõni tark inimene, kes suudab ära seletada, miks on armastatud Andrus Veerpalust saanud Eesti riigis justkui persona non grata, kellega keegi enam justkui tegemist teha ei taha ja keda keegi tehtu eest avalikult tänama ei vaevu?

Ümber sõnastades ühte kuulsat ütlemist: õnnetu on see rahvas, kes ei oska lugu pidada oma kangelastest...
******
Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Andrus Veerpalu ETV-Swedbanki noorte suusasarja etapil. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix