Pullerits: Kuidas küpses eas sportlikku arengut saavutada?
Mida te, mehed, Eestis passite? Ootate nädal lõpuks lörtsi, et äkki saab juba vaikselt erialast trenni teha? Minge küsige tööandjalt raha, et vajate ka toetust sõiduks Norrasse, nagu sai Pullerits, kes on seal juba nädala algusest platsis! Ja tõepoolest, treeningtöö käib siin tihe. Mõnes kohas on lund juba 20 sentimeetri ligi.Aga osa mehi ei usu, et minusugusest võiks asja saada. Üks tegelane kirjutas mulle nii (selguse huvides toimetatud): «Ei ole vahet, mis Pullerits teeb või mida oma treeningutest kirjutab, see on ainult vaht – tulemus on ikka sama. Seetõttu ei tasu siin kiibitseda ega tema juttu tõsiselt võtta. Ta on oma lae saavutanud ning mingi nipitamine ja trikitamine tulemust ei paranda. Võin selle peale kihla vedada.»
Sel tegelasel on õigus. Ja ei ole ka. Kohe üldse ei ole. Sest tal on liiga kitsas vaatepunkt. Avarust on vaja, avarust! Aga saan aru: kui kogu aeg Eesti metsade vahel konutada, kust see avaram vaade tulla võikski?
Olete minuga päri, et inimese elu ei arene muudkui ülespoole, nii et kui ta kunagi sureb, siis on ta täiesti tipus? Muidugi olete. Nagu ilmselt olete päri ka sellega, et teatud vanusest füüsiline areng pidurdub, siis peatub ja edasi algab taandareng. Eks inimeseti ole see individuaalne,
millal nood pöördepunktid kätte jõuavad. Aga vaevalt leidub siin arukate hulgas neid, kes tulevad väitma, et 45-46-aastase liigeste-lihaste-luustiku jms võimekus on sama hea nagu 20-35-aastasel. Ei ole ju! (Mõistagi räägin siin nendest, kes pikka aega enam-vähem järjepidevalt sporti teinud, mitte nendest, kes 40. eluaastani suitsetasid ja jõid viina ja olid 30 kilo ülekaalus ega suutnud kolmandale korruselegi kõndida, aga siis hakkasid sportima ja nüüd kõnnivad ludinal üheksandale korrusele, näiteks.) Ja ühegi 45-46-aastase kiiruslikud ja vastupidavuse ja jõu ja elastsuse ja painduvuse jms näitajad ei saa olla võrdsed samasuguse treenitusega 20-30-aastase vastavate näitajatega. Nõus?Kes kahtleb, eks mingu Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsi juurde. Laske end viia mõnele lõikusele ja seal näete, mida vanus inimesega teeb, kui te mind ei
usu. Karme asju teeb! (Aga sellest lugege lähemalt juba laupäevase Postimehe Arterist – seal tuleb hea lugu Eesti arsti karmist elust, garanteeritud.)Niisiis, kui me joonistaksime siia ühe kõvera, mis näitab inimese anatoomilise suutlikkuse ja füüsilise võimekuse arengut tema eluteljel, siis saaksime kõvera, mis umbes 40. eluaastani (mõni aasta siia-sinna olenevalt isikut) tõuseb ja siis hakkab langema, paratamatult. See tähendab, et need, kes teevad noorena trenni, arenevad juba seetõttu, et nad saavad ajaga iseenesest üha paremaks. Kiireim on areng ilmselt murdeeas, otsustavaks saavad arvatavasti 17-22 aasta (kui räägime hüppest maailmaklassi) ning edaspidi areng aeglustub. Aga ta võib jätkuda siiski.
Alates umbes 40. eluaastast tuleb võidelda juba langeva trendi vastu. Te liigesed on kulunumad. Te luud on hapramad. Te lihasmass ja jõunäitajad vähenevad. Te kiirus kahaneb. Te vastupidavus hakkab samuti vähenema, sest maksimaalne hapnikutarbimise võime, näiteks, kuivab kokku iseenesest (selle kohta on selged teaduslikud graafikud olemas).
Olen seda kõike enda peal viimasel ajal selgelt tundnud. Näiteks jäi parem
põlv paarist kergest jooksutrennist valusaks. Näiteks lõi paremasse küünarnukki heast peast valu sisse. Näiteks võtavad lühikesed kiirendused hinge rohkem kinni kui varem. Näiteks teatud harjutusi tehes tekivad luustikku naksumised.Kokkuvõttes tähendab see, et anatoomilise ja füüsilise võimekuse kahanemise tõttu peaks kahanema ka sportlikud tulemused.
Aga ei kahane. Vähemasti mitte kõigil. Või vähemasti mitte nii hullusti, nagu objektiivsest paratamatusest lähtuvalt võiks või peaks.
Seega, fakt on see, et kui näiteks 45- või 46-aastane suudab korrata eelmise aasta tulemusi, siis on tegemist korraliku arenguga. Ta tulemused peaks muutuma kehvemaks, aga ei muutu – ja vaat see on kõva saavutus, kui murda eelkirjeldatud kõvera survet allapoole! Tõusva kõvera toel tulemuste parandamine seevastu pole mingi kunst. Noored mehed ei saa sellest võib-olla aru, aga oleks kurjast neid siin n
ende paratamatu noorusrumaluse ja vähese elukogemuse pärast siunata või karistada. Need, kes on minuvanused, saavad kindlasti aru, millest siin räägin.Ja kuigi protokollis võib ikkagi olla tulemus sama mis mullu või tunamullu – nagu mul on juhtunud viimased kolm hooaega Estoloppeti maratonidel –, siis tegelikult on selle pealtnäha seisaku varjus tegemist tulemuse märgatava paranemisega. Ja jutt mingist lae saavutamisest on samuti vale – too lagi muutub seda kõrgemaks, mida madalamale vajuvad eekirjeldatud paratamatu kõvera survel anatoomilise ja füüsilise suutlikkuse ootuspärased parameetrid.
Kas pole loogiline arutluskäik? On küll. Kui tahate vastu vaielda, ärge tulge rääkima üksikutest näidetest. Erandeid leidub alati. Siin on jutt looduliku arengu ja taandarengu vääramatust loogikast, taipate?
******
Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Sportlik trauma Norras 30 km Oslost põhjas, kust mäest ülesjooksu võistlusel ründas põder (taamal) ühte osalejat. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Norras talv juba paistab: Sognefjellsveien on vana tee, mis ühendab riigi ida- ja lääneosa. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 3: Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips õlaliigese artroskoopilist operatsiooni tegemas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Norras talvine rannikumaastik. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 5: Norra talv - kas pole ilus?Sognefjellsveien on vana tee, mis ühendab riigi ida- ja lääneosa. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 23:15
kommentaare: 34
34 Kommentaarid:
Tere Priit
Ütled "Seega, fakt on see, et kui näiteks 45- või 46-aastane suudab korrata eelmise aasta tulemusi, siis on tegemist korraliku arenguga. Ta tulemused peaks muutuma kehvemaks, aga ei muutu – ja vaat see on kõva saavutus, kui murda eelkirjeldatud kõvera survet allapoole!"
Olen sinuga täiesti päri! Kui võtta näiteks sind, siis tegeled suusatamisega tõsisemalt alles vist 3-dat aastat (paranda kui eksin, aga igatahes, see ei ole palju). Sinu areng veel kestab ja selle all mõtlen ma seda, et su tehnika areneb (kas või viimased "eratunnid" Teppaniga), kogemused kasvavad (tead kuidas ja kus nö vajutada, kus ennast grupis hoida jm) ja kindlasti midagi veel, mis mul sel hilisel õhtutunnil ei meenu.
white
Jutt Priidul õige, samas seda on talle siin teiste poolt varem rääguitud. Nüüd on ta selle omaks võtnud ja esitab oma seisukoha pähe. Tubli igatahes!
Mis puutub väitesse, et eelmise aasta tulemuse kordamine näitab, et tase püsib, siis see on natuke küsitav, sest olud muutuvad ja tulemused pole üksüheselt võrreldavad. Võrreldavad on mõõdetavad tulemused, näiteks 10000m staadionijooksu aegade võrdlus ja sedagi siis kui joostud on mitu korda (ühe korra puhul võib juhuslike faktorite osakaal liiga suur olla)
See vist on nüüd nii tösine jutt, et isegi köige suuremad oponendid varasel löunatunnil, olles sügavale pehmesse tugitooli vajununa möttesse jäänud ,kaalutlevad, et kas ongi kohane iitsatada. Selleks peab elama aastaid, aastakümneid möistmaks, et keegi meist pole surematu,köik me oleme samast lihast ja luust, köik saame kunagi vanaks, jääme väetiks, köik saame kunagi enda hauale risti. Iseasi mismoodi ja kui kiiresti keegi sinna löpp-punkti jöuab.
Samas öeldakse ju, et inimene on täpselt nii vana vöi noor kui ta ise end sisemuses suudab möelda. Noore vasika kombel, esmakordselt karjakoplisse lastuna, ringi kepsutada 40+ nii ehk naa ei jöua ja ei peakski. Pigem elukogenud, -targa pullina kasutades ära ratsionaalselt omi kogemusi, öpitut, jöuressursse, rünnata maksimaalselt väljavalitud sihtmärki(e).
Kui nüüd löpetuseks natuke Priidu kallal nokkida, siis lähtudes faktist, et aasta-aastalt konkurents üha tiheneb, kohad löppprotokollis ikka püsivad enam-vähem samad, siis tundub igati tubli tulemus olevat. Minu seisukoht on selline, et lähtuma peab siiski hindamaks oma arengut-taandarengut kaotusest protsentuaalselt vöitjale. Mis seis sellega on?
Lugupidamisega Maamees
Uhh, ma juba mõtlesin, et sind on röövitud ja keegi kirjutab sinu asemel, sest terves postituses polnud ühtki viidet Ameerikale, aga õnneks viimase pildiga tuli ikka ära. Tore teada, et sinuga kõik korras on. Tulemusrikast trenni.
Kui Pullerits Tähtvere ringile ilmub, siis on aeg maanteeratas keldrisse viia. (Tartumaa)
Eesti liberaalne haridussüsteem paneb noortele harjutusvõimele sellise põntsu, millest toibutakse alles 30-ndaks, 35-ndaks eluaastaks. (Mõni ei toibu elu lõpuni). Siis mõistetakse, et tervis ja sport on enda teha ja ise tuleb vaeva näha. USAs ülikoolis õppiv Laura Suur kirjutab hästi oma blogis:
"Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel pesen hambad, haaran väikse snäki (müslibatoon või banaan) ning lähen trenni, mis algab kell 7.00.
[..]
esmakursuslased ja rahvusvahelised tudengid peavad igal nädalal vähemalt 8h "registreeritult õppima". Selleks on spordimajas eraldi ruum, kus on trobikond arvuteid, kirjutuslauad ja printerid. Õhtuti kella 19.00-21.00 vahel toimub sama asi raamatukogus. Iga kord paned nime ja aja kirja. Sama reegel kehtib ka neile, kelle keskmine hinne on alla 3.2. Kui regulaarselt seda reeglit ei täida, võidakse sind treeningutest vabastada."
Ennekuulmatu tudengite inimõiguste rikkumine! Tallinna Ülikoolis näiteks on rektor Raua aetud populistlik "tudengisõbralik" poliitika viinud selleni, et läbiva hinde saab juba 51% töö ärategemisega. Õppetöö eeskirjas seisab, et loengutel käimine ei ole enam kohustuslik (kumab läbi: mittesoovitatav). Õige ka, loengus mittekäiv tudeng võtab vähem nappi pinda. Siis tekibki see, et õppejõudu, kes nõuab pidevat ja tähtaegset tööd (nagu Pullerits), vaadatakse nagu vasikad väravat.
Mille positiivne külg on, jah, selles, et küpsematel meestel on võimalus kauem konkurentsis vastu pidada.
Aitäh, pikematelt sõnavõtjatelt arukad kommentaarid. See siin on, jah, teema, kus noorematel tegijatel on vähe kaasa rääkida, ja kohe näha, et jutud on ka tõsisemad ja mõistvamad, noorulikku lahmimist pole.
Siiski, 11:03, vanuse pärssivast mõjust tulemustele olen ma varem korduvalt rääkinud, eraldi pole küll sellest kirjutanud sissekannet, aga kui olen vanust maininud, siis on seni ikka pigem süüdistatud, et mis ma poen olematu asja taha. Siin te eksite väites, et vanuse jutt on teiste jutt, milleni ma olen alles nüüd jõudnud. Pigem ikka vastupidi: see on olnud minu jutt, millest, nagu näha, ka teised aru saavad.
Mulle meeldis väga 14:04 kriitiline remark meie hariduse kohta. Ma ei ole ka liberaalsete süsteemide pooldaja. Sellepärast, et inimesed on enamasti laisad ja mugavad ja vaatavad, kust saab aga viilida. Liberalism soodustab viilimist. Õppimine on enamasti sundus, kohustus, mis segab muidu lahedat elu, ja selles ei saa liberalismile loota. Ma ka vanasti sinisilmsusest lootsin, ei kontrollinud, kas tudengid loevad kohustuslikku kirjandust - ja teate, mis oli tulemus? Eksamil kukkus 80-90 protsenti läbi, sest nad olid mu liberalismi ära kasutanud ning ei olnud lugenud, mis vaja. Nüüd on liberalismiga lõpp, kontrollin pidevalt lugemist, tudengid peavad järjepidevalt tööd tegema - ja põrujate protsent on kahanenud 10-20 peale. Tõsi, ka minu aines saab 51 %-ga läbi. Aga isegi selle 51 % nimel tuleb roppu tööd teha.
13:49 - lahe ja lõbus vanasõna!
Kas liberalism soodustab või hoopis võimaldab viilimist?
Vaevalt, et inimene, kes on huvitatud õpitavast ainest või sportlane kellel on kindel eesmärk viilima hakkaks, kui keegi teda tööle ei sunni. Ülejäänud peaksidki eksamitel põruma ja võistlustel viimaseid kohti jagama. Õppejõud ja treener ei tohiks joosta järel üliõpilastel ja sportlastel, vaid vastupidi. Põhiline probleem on see, et paljud treenerid ja õpetajad ei oska lapsi motiveerida, ehk liberaalse süsteemi toimimise eeldus on täitmata. See ei ole aga süsteemi, vaid treenerite ja õpetajate puuduliku töö viga.
Liberaalsess süsteemis kerkivad kõrgema potentsiaaliga inimesed esile varem. Kusjuures Eesti liberaalse haridussüsteemi tootena pean ära mainima, et minu esimene treening algab varem, kui kell 7.00 ja seda täiesti vabatahtlikult.
Lugege NatGeo esimesest eestikeelsest numbrist artiklit teismeliste ajudest. Seal on välja toodud palju huvitavaid mõtteid sundimisest ja eeskujudest.
Kuidagi prillitoosilik lugu, ei kiputa vist seetõttu "härgama".
Pigem nauditi heade kaassuusatajate kommentaare SLO-SRB vutilahingule.
Priit, tasub uskuda!
>> algab varem, kui kell 7.00 ja seda täiesti vabatahtlikult.
Siis oled õnnelik erand. Inimene võib olla huvitatud, kuid noore inimese huvi on väga-väga paljudel juhtudel fookuseta. Mis on ka mõistetav. Kahjuks kasutavad populistlikud haridusliberaalid seda nooruse nõrka kohta sageli ära - hullutades noori "vabadusega".
>> See ei ole aga süsteemi, vaid treenerite ja õpetajate puuduliku töö viga.
Räägid nagu haridusliberaal. Süüdi on õpetajad! Mitte kunagi õpilastega-üliõpilastega semutsev haridusadministraator!
>>Õppejõud ja treener ei tohiks joosta järel üliõpilastel ja sportlastel, vaid vastupidi. Põhiline probleem on see, et paljud treenerid ja õpetajad ei oska lapsi motiveerida
Siin räägid iseendale vastu. Teine haridusliberaali tüüpjoon.
Olen 20:36 arvamusega nõus, aga alati pole tegemist sellega, et õpetaja või õppejõud ei suuda oma õpilasi motiveerida, vaid asi on selles, et tihti on õpilasi liiga palju. Sellisel juhul jääb õpilase ja õpetaja vahele anonüümsus, sest kui on loengus 150 inimest, siis pole lihtsalt võimalik kõigiga erilist suhtlust arendada. Selle anonüümsuse katte all jäetaksegi asjad tegemata, sest õppejõud on õpilasele võõras. Õpilasel pole viilimise puhul seda piinlikustunnet, mis tal tekiks kui rühm oleks 20 liikmeline ja õppejõud teaks kõiki nime pidi.
"Põhiline probleem on see, et paljud treenerid ja õpetajad ei oska lapsi motiveerida"
Lapsi ei ole võimalik motiveerida, kedagi ei ole. Motivatsioon on inimese sees , kui on.
Huvitav vestlus hariduse teemal. Siin mõned minu põhimõtted, mida järgin.
Mul on ka masskursuseid, kus on sadakond tudengit. Olen alati esimesest loengust peale pingutanud, et võimalikult paljude nimed ära õppida, et 21:54 viidatud anonüümsusest üle saada. Töötan selle nimel eesmärgipäraselt (nimede äraõppimiseks on mul oma süsteem). See nimede õppimine on päris hästi õnnestunud. Tulemus on see, et üliõpilased ei tunne, et nad kaovad halli massi sisse ära, mis annab neile võimaluse viilida, vaid teavad, et ma tean nende nime ja nägu ja see paneb neile hoopis teistsuguse vastutuse ja kujundab neis vastutustundlikuma suhtumise.
Iga loengu eel kuvan videokahuriga tahvlile kodu- ja kontrolltööde tulemuste seisu järgi koondpingerea. Siis näevad tudengid, kus nad teistega võrreldes oma õpitulemuste järgi paiknevad. (Ja see ei lähe kuidagi vastuollu õpieeskirjadega, mis ei luba nimeliselt hindeid avalikustada, sest ma ei avalikustagi hindeid, vaid punktide koondseisu. Liiati, ajakirjanikuamet on avalik amet ja noori tuleb juba maast madalast õpetada, et oma sõnade eest tuleb isiklikult vastutada - ajalehes on ka ju lugudel nimed juures!) Kuvan tahvlile umbes 100st tudengist 40 esimest - s.o positiivne motiveerimine. Kusjuures 10 esimest kuvan suuremalt eraldi leheküljel ja 30 järgmist väiksemalt järgmisel küljel. Keegi ei pea tundma häbi, et tema on viimase 50-60 seas.
Tööd annan kätte niiviisi, et esimestena saavad töö kätte need, kes on saanud maksimumpunktid - neile annan tööd kätte loengu algul personaalselt ja kõigi ees - see on avalik tunnustus. Mõnikord näitan kõige paremaid töid tahvlil ja lasen tegijail seletada, kuidas nad selle tegid - veel tunnustust neile. Ülejäänud saavad tööd kätte loengu lõpus, aga siis ka järjekorras, et kõigepealt need, kel olid paremad tööd, ja kõige lõpus need, kel olid kehvemad tööd. Hindeid ma avalikult välja ei kuuluta, aga tudengid näevad ise lähtudes sellest, millises järjekorras nad töö kätte saavad, kui hästi nad võrreldes teistega tegid.
Aga semestri lõpus ilmub küll lõplik ja täielik nimekiri, kus on kodu- ja kontrolltööde punktide põhjal kõigi summa ja koht paremusjärjestuses kirjas. Et neil oleks adekvaatne ülevaade, kui hästi neil läks teistega võrreldes.
Olen ka küsinud, kui paljudele need pingeread ei meeldi. Viimati, mäletan, tõstis üks tudeng käe. Kui küsisin, miks talle ei meeldi, siis ta vastas, et sellepärast, et teda seal kunagi pole. Mõni nädal hiljem tegi ta ühe töö kõige paremini ja siis ma andsid selle töö talle eriti suure tunnustuse saatel tagasi.
Aga on ka teistsuguseid näiteid. Mul on meeles üks tudeng, kes tuli pärast kolmandat nädalat küsima, et mis tal seekord puudu jäi, et ta töö ei olnud ikka veel kõige parem, sest ta oli nii väga pingutanud. Vaat see mulle meeldis! Milline suhtumine - mida ma pean tegema, et veel parem olla. Selle ühe küsimusega näitas ta oma tõsist suhtumist ja teenis sellega minu silmis paratamatult kõvad plusspunktid (kuid oma hinded pidi ta sellegipoolest ikka ausalt ise välja teenima).
Vaat siis, millised motiveerimise nõksud. Nimetan seda Pulleritsu motivatsioonisüsteemiks, usun, et see on Eesti kõrghariduses unikaalne. Sest selle motivatsioonisüsteemi elus hoidmine nõuab meeletult tööd. Ma ei hakanud teile siin pikalt rääkima, kuidas ma ei anna tudengitele tagasi lihtsalt hinnatud töid, vaid üksikasjaliselt parandatud ja kokkuvõtlikult kommenteeritud töid jms. Parimatele töödele kirjutan suurelt peale kiituse jne. Kui keegi tahab seda süsteemi kopeerida, lasku käia, aga ärgu seda ainult nimetagu oma süsteemiks.
21:54
Sa eksid! Inimesi on võimalik motiveerida, see nõuab aga oskusi mide paraku enamus meist ei oma! Kuidas on inimene, kes läheb tööle Soome sama tööd tegema 3 korda produktiivsem ning motiveeritum? Sest teda motiveeritakse oma tööd tegema (selleks ei ole raha vaid töötingimused ning erinevad motivatsioonitehnikad).
Priit
Selle asemel, et tühja lobisedapane enda treeningud avalikult ülesse (näiteks eestlaste poolt loodud https://beta.sportlyzer.com/) et saaksime ka meie õppust võtta (avaliku raha eest saadud õpetusi tuleb ka teistega jagada :-)
Norrakale.
Ma ei enne jõudnud oma kommentaari lõpetada, sest kiire oli. Tegelikult on suures plaanis ikkagi kõige taga raha ja Eesti on võrdlemisi vaene riik, võrreldes vähemalt Soomega. Sa räägid parematest töötingimustest ja motivatsioonikoolitustest? Ma küsin, kes selle eest maksab?
Teiseks ma rääkisin haridusest. Eesti (kõrg)hariduse probleem näibki olevat selles, et see toimib täpselt samadel põhimõtetel nagu muu majandustegevus. Püütakse kulutusi minimeerides toota võimalikult palju. Ülikool on nagu tehas, kes toodab mingeid vidinaid, keda kõrgharituteks kutsutakse. Minu arust ei ole massülikoolis võimalik ilma ebainimlikke pingutusi tegemata (nagu Priit seda teeb)taset ühtlasena hoida ja õpilasi motiveerida ja kas sellisel massi motiveerimisel teatud motiveerimiskoolitustel omandatud võtetega on õppeasutuse kontekstis üldse mõtet? Goebbels oli ka väga hea motiveerija. Meil on vaja iseseisvalt mõtlevaid ja analüüsivõimelisi inimesi. Selleks on tarvis personaalselt lähenemist õpilastele.
Aitäh lingi eest. Aga esimesel pilgul jääb Sportlyzer minu silmis küll Endomondole alla. Liiga palju tegijate enesepromo ja üldse liiga agressiivne, konkurentsile orienteeritud stiil. See peletab. Taanlaste süsteemis on rohkem euroopalikke väärtusi, rohkem euroopalikku sotsiaalsust.
23:36 See mis inimese Soomes tööle paneb, ei ole motivatsioon, see on stimulatsioon. Palk on stiimul. Motivatsioon on see, miks ta sinna läheb, see on sisemine vajadus paremini elada või üldse elus püsida, oma bioloogilisi jne vajadusi rahuldada. Kui inimene Soomes hästi ei töötaks, siis jääksid tema vajadused rahuldamata, sest ta kaotaks selle töö.
Vahelduseks suusaliidust ka:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/grazin-suusaliit-rundas-meid.d?id=59719324&l=fplead
nonoh, kas 46 eluaastat on küps iga? kuidas Pullerits nimetab 60 aastast inimest? rauk?
Gräzini arrogantne avaldus on kindlasti vaidlustatav. Vajadusel Õiguskantsleri ja Euroopa Liidu Kohtuni välja. ERR ei saa lihtsalt niisama sellist otsust teha. Pealegi on ignoreerimise otsus vaieldab ja ajakirjanduslikult.
Ehk siis - Aivar Pilve bürool tööd jätkub. Sandor Liive tõenäoliselt suudab seda EE põhjatust rahakotist ka rahastada.
Mitmed uuringud on tõestanud, et eesti juhid ei oska oma inimesi motiveerida/stimuleerida! Raha ei ole motivaator vaid stimulaator! Motivatsioon tuleb hästi läbimõeldud töökorraldusest ja tunnustusest! Soomlased küsivad inimest tööle võttes eneslt - aga miks see inimene peaks just minu ettevõttesse tööle tulema, mida mõtleb aga Eesti ettevõtja...
Priit ju lubas Veerpalu skandaali ajel oma suusad põletada ja selle alaga lõpparved teha. Kuna ajab oksele. Nüüd juba kügeleb varajasele lapimaa lumele.
Nagu teada headest treenijatest saavad treenimismaailmameistrid ja headest õppuritest eksamisooritjad, aga ei midagi enamat.
Priidu toodud näide oma motiveerimismeetodite kohta näitab, et neil tudengitel on väline motivatsioonivajadus. Sisemise olemasolu pole tõestatud.
Kui need head õppurid lähevad ettevõtlusse, siis seal nad enam hakkama ei saa, kuna seal ollakse sellise välise motiveerimiseta tagasihoidlikud pehmelt öeldes.
Ettevõtluses ja ka spordis löövad läbi need, kel on kõrge sisemine motivatsioonimootor.
väline motivatsioonivajadus pole omane mitte ainult Priidu tudengitele, vaid ka ...
Kui tulemused hakkavad langema, võib ju valida mõne kergema spordiala. Näiteks jalgpalli. Jalgpall (jalka, soccer, futtis) on ju praegu populaarne. Kohe nii populaarne, et keegi poliitik ütles, et jalgpallile peaks rohkem panustama. Paneme suusatamise kappi lukku ja hakkama jalgpalli finantseerima. Ei saa tegelikult aru, miks juhtivad poliitikud juba praegu jalkastaadionil ei istu. Vist häbenevad -ja ka kardavad- jalkafänne. Euroopas on jalkafännid ju teada-tuntud paremäärmuslaste ja löömameeste kasvupinnas. Euroopas liikuda tahtev poliitik ei saa seetõttu end jalkafännidega siduda.
Aga jättes selle kõrvale ja keskendudes puhtsportlikule küljele, on jalgpallis tõenäoliselt kergem tulemusi saavutada kui vastupidavusaladel. Jalgpallurid on ju üldteada füüsiliselt väga tagasihoidlike näitajatega, kui võrrelda kergejõustiklastega. Mängu 90 minutist ainult 45 mängija jookseb. Tehakse küll spurte, kuid kergejõustiklane-sprinter, aga ka keskmaamees teeb keskmisele jalgpallurile jooksus kindlalt ära. Jooksualalt tulnud oleks seetõttu jalgpallis lihtne teisi üle mängida (= üle joosta). Kui ainult vastu sääri ei löödaks. Võib ka olla lihtsalt jalkafänn ja vennastuda paljutuhandeliste jalkafännide armeega. See tuntub kõvasti sama seltskond olevat, kes facebookis Andrus Veerpalu fännas. Tegelikult oleks kõik need stsenaariumid aga vastupidavusala mehele suisa surm. Parem on teha oma väljakujunenud alasid edasi, niikaua kui vastu peab. Järgiandmine ei ole pealegi suur. Tuleb lihtsalt veidi rahulikumas tempos, aga pikemalt teha.
Anonüümne 1:04 teeb jalgpalluritele minu arust liiga, kui väidab, et nende füüsiline võimekus võrreldes kergejõustiklastega jätab soovida. Huvitav, mis liiga jalgpallureid ta mõtles? Kas ta on ise jalgpalli mänginud? Kas ta on ise kergejõustikuga tegelenud. Tõsiselt tegelenud, mitte naljaviluks.
01:04 - teil on ilmselt elus kätte jõudnud aeg, kus tuleb leppida tõsiasjaga, et te ei tea jalgpallist ega jalgpallifänlusest midagi. Aga kindlasti teate te midagi mõnest teisest spordialast. Nii et kurvastamiseks pole põhjust. Ainult et jalgpallist ma teie asemel enam kunagi kõva häälega ei räägiks, et mitte rohkem väga piinlikku olukorda sattuda.
ESList ka. Esimesed viljad on nüüd nopitud. Dopingutreener on jätkuvalt pukis, dopingusportlane kondab kohtuid mööda. Eesti suusaspordist sai kõigest üheksa kuuga jälle meeldiv harrastussport.
"FIS otsustas, et Otepääl 2012/2013 aasta hooajal MK-etappi enam ei korraldata." Juhin eraldi tähelepanu ESLi lausele PM artiklis "Eesti Suusaliidu andmetel pole aga tegemist lõpliku otsusega, vaid üksnes ideega." Nii nad tapsid (ESL) meie suusaspordi.
Jättes ad hominem rünnakud kõrvale (mis tähtsust see omab, kas ja milliseid spordialasid olen või ei ole harrastanud?) - ja võttes ette vastupidavusalade võistluste protokollid - ei leia seal jalgpallureid. Vähemalt esimestes sadades mitte. Ei leia ka keskmaa- ega lühidistantside edetabelitest.
01:04
FIS-i otsusest. Et nõnda otsustada, pidid nad ikka väga vihased/pahased olema. Kahjuks põhjusega.
Hea sõber Rait ja teised ESL-i juhatuse liikmed, lõpetage see nali ära. Enne kui ise kollektiivselt tagasi astute, laske sisulised vastutajad lahti. Säilitate mingigi väärikuse.
1.04, palun vaata mitu pika-, kesk- või lühimaa jooksjat Sa leiad jalgpalli meistri- ja esiliiga mänguprotokollidest. Kuna Sa tõenäoliselt peale koondislaste teisi jalgpallureid ei tea, siis on ka kestvusalade protokollidest raske Sul jalgpallureid leida. Ise olen mänginud jalgpalli meistriliigas, enam mitte. Aga praegu leiaksid mind erinevate kestvusalade esisajast päris mitmel meie tippüritusel.
1:04-le. Jalgpallureid ei ole rahvajooksudel ees seepärast,et nad mängivad jalgaplli!!!igal näd vahetusel on mängud ja seepärast polegi vöimalik end "rihmaks tömmata" kas enne vöi peale mängu.lihtne. suusatamine nöuab aga siiski ka tehnikat.
Kui jalgpalluritele juba jutt läks, siis minu meelest Marek Lemsalu on mitmelgi rahvaspordiüritusel päris kõvad tulemused teinud.
1.04, võta soovitusi kuulda ja koli oma kommentaaridega taas n.ö avalikku meediasse.
Sõbralikult,
A.
Postita kommentaar
<< Esileht