Pullerits: Lumine salakohtumine ehk kas keegi suusatab ka või?

Eelmise nädala algul helistas mulle ootamatult Vahur Teppan, endine Eesti suusakoondislane. «We need to talk,» kõlanuks ta sõnum, kui Alaskal elanud-õppinud-treeninud Teppan kasutanuks Ameerikas käibel olevat keelt. Ehk: «Me peame rääkima.»

Küsimus oli selles, kus ja kuidas, et kõrvalised peale ei satuks. Äärepealt oleksin lasknud läbi suure vea.

Esialgne variant oli kohtuda nädalavahetuse varahommikul mõnes spordiklubis rattapukkidel. Läksin laupäeva hommikul koeraga välja, tõmbasin ninaga läbi värske õhu, päike paistis, värske lumi puudel ja põõsastel sillerdas – taipasin, et ma peaks peast soe olema, kui lähen mingisse kunstõhuga spordisaali pedaalima! Pealegi, seal võidakse meie salakõnelustele peale sattuda ja katsu siis levivaid jutte peatada.

«Change of plans!» helistasin Teppanile. Ehk: «Plaanid on muutunud.»

Tunni aja pärast võttis Teppan mind auto peale, millega tal oli eelmisel ööl kulunud Tallinnast Tartusse jõudmiseks kolm ja pool tundi ning mille hallil kerel ilutses punaste tähtedega ühe teise Eesti suusataja nimi. Viskasin oma Swixi kepid pakiruumi ja potsatasin juhi kõrvalistmele.

Kui Teppan viimaks auto kinni pidas ja me välja tulime... jäimegi koheselt vahele. Nüüd jääb vaid loota, et too tuntud suusamees, kellele Teppan oma punaseid Alpina saapaid proovida andis, hoiab nähtu-kuuldu samamoodi varjul, nagu ta peitis oma silmad tumedate prilliklaaside taha.

Kinnitasime Teppaniga alla Fischeri kõige odavamat marki suusad ja kadusime avalikust vaateväljast. Järgmised poolteist tundi toimus liikumine lumel. Valdavalt paaristõugetega, aga kohati ka vahelduvalt, sest pehmemates kohtades pakkis lumi hirmus paksult alla. Isegi mõnest laskumisest sai alla sõidetud. Teppan õpetas, kuidas seda teha: üks jalg tuleb viia ette ja keharaskus nihutada taha, sest siis, kui ees miski suusa kinni võtab, ei kuku kergelt ninuli.

Kuid peamine ei olnud suusatamine. Tähtsaim oli see, et toimus ääretult olulise informatsiooni vahetus. Eelmisest hooajast on ju möödunud palju kuid ning tuleb end taustateadmistega kurssi viia. Kes teist teab, näiteks, mida Teppan kaks kuud suvel tegi? Suusatas nii palju, et selle sügise alates oli ta ilmselt suuskadel enim kilomeetreid läbinud eestlane. Ta sai Austraalias Kangaroo Hoppetil 9. koha, alistades lõpuspurdiga Šveitsi kuulsuse Reto Burgermeisteri. Konkurents eesotsas oli kõva: Venemaa koondislased Aleksandr Legkov, Ilja Tšernoussov ja Ivan Alõpov said kolmikvõidu. Ühel Austraalia sprindivõistlusel oli Teppan saanud aga  kahe venelase järel ja Alõpovi ees koguni kolmanda koha.

Ent ka see pole peamine. Peamine infovahetus toimus ikka seoses Eesti teemadega. Pisut kannatust: peagi annan neist avalikult teada.

Pühapäeva hommikul võtsin Tartu dendropargis suusatamise üksinda ette. Lumekate oli õhem kui eelmisel hommikul, kuid kannatas sõita küll. Liikusin peamiselt paaristõugetega. Sõitsin kokku 1:41.40, kilometraaži ei oska öelda, aga kui arvestada 8 minutit kilomeetri peale, tuleb kokku ligi 13 km. Selle aja jooksul ei näinud ma mitte ühtegi teist suusatajat, ja vaevalt nad hiljem, kui ilm soojemaks ja õhuke lumekirme veelgi vesisemaks muutus, välja tulid. Huvitav, kas konkurendid kasutasid kuivemat asfalti ja sõitsid sellal hoopis rattaga? Kui laupäeva õhtul naise ja tütre restorani viisin, siis nägin, kuidas üks Paralepa rohe-valges rattavormis mees akna alt mööda pedaalis. Nagu näha, siis ega tõelistel tegijail lumi rattasõitu sega.
******

View from Bartlett Wash Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Esimene lumi Tartus reedel, 26. oktoobril. Foto autor: Kalle Kiiranen
Foto 2: Vahur Teppan (vasakul) ja Priit Pullerits lõpetamas laupäeva pärastlõunal kella poole ühe ajal pooleteisetunnist suusaretke. Foto autor: Kalle Kiiranen
Foto 3: Vahur Teppan näitab, kuidas värske lumi mullasuuskade alla pakib. Foto autor: Kalle Kiiranen