Pullerits: Mis sai rahvuslikust põlvest nr 2?

Ühest keeldusin ma pikemalt mõtlemata – narkoosist.

Andsin endale aru, et ootused on kõrged. Teadsin, kui paljud ihkavad reportaaži, mis moodi ikkagi kulgeb rahvusliku põlve nr 2 lõikus Valga haiglas. Seda maha magades veaksin huvilisi rängalt alt. Lõppeks tahtsin ka oma silmaga näha, milles peitub ikkagi probleem, mis on kevadest saadik muret valmistanud ning tekitanud konkurentides ärevust, ega ma rajalt päris kõrvale astu.

Punkt kell seitse kolmapäeva hommikul võttis dr Leho Rips, Eesti kahtlemata vilunumaid õla- ja küünarliigese ja põlvede opereerijaid, mind maja juures oma Toyota peale ning algas sõit Valka. Kummalisel kombel oli haige parema põlve valulikkus taandunud ja kahe nädala tagune paistetus samuti, nii et sain mitte üksnes korralikult käia, vaid ka rullsuuskadega trenni teha. Midagi hullemaks ei läinud, isegi pärast rohkem kui kahetunnist rullitamist. Küsisin dr Ripsilt retooriliselt, et ta pole vist nii tervet patsienti näinudki.

Kes arvab, et Valga haigla on mingi kahtlane ja kauge koht, kuhu ei maksa operatsioonile minna, eksib rängalt. See nägi välja sama ilus ja klanitud nagu Tartu Ülikooli Kliinikumi peahoone. Pluss töötajate äärmiselt hoolitsev suhtumine, millist polnud elus veel kordagi kogenud. Mulle anti isikliku kempsu ja dušinurgaga erapalat. Alati, kui keegi sisenes, eelnes sellele viisakas koputus uksele. Ajasin valged haiglariided selga, riputasin oma riided kappi, täitsin küsimustiku varasemate haiguste kohta ning sättisin end voodile pikali ootele. Peagi tuli õde ja andis mulle jalakarvade eemaldaja (akuga). Palus mul minna vannituppa ja põlve ümbruse karvadest puhtaks ajada. No tundus see alles pentsikult perversne toiming! Ei saa aru, kuidas ratturid seda teha suudavad. Pärast oli tunne nagu naisel. Mehelik mõnus kaitsekiht oli puudu ning see mõjus väga võõristavalt.

Kui olin paremast põlvest karvutu, tuli sama õde uuesti ja suskas käsivarde kanüüli. Läbipaistvale pakile, kust hakkas vedelikku veeni tilkuma, olid maalitud tähed NaCl. Olin ju õhtust saadik söömata-joomata. Sisustasin aega lugemisega.

Umbes pooleteise tunni pärast sisenesid kaks õde ning sõidutasid mind voodiga, mu käsivars endiselt tilguti küljes, operatsioonitoa kõrvale. Seal võtsin NaCl-pakikese kätte ning läksin ja heitsin operatsioonisaalis operatsioonilauale. Selgus, et olen dr Ripsil seitsmest opereeritavast teine.

Rohelistes ürpides operatsiooniõed panid mulle igasugused juhtmed külge ning imestasid, arvestades olukorda, et mu SLS ehk südamelöögisagedus on vaid 51. Jah, mäletan, et Keenia jooksjal, keda nägin sügisel enne jooksulindi-testi, samuti juhtmed küljes, oli SLS tõusnud enne ühegi sammu tegemist erutusest juba 70-80 kanti. Isegi see, kui üks õdesest mul mõni aeg hiljem püksid jalast vedas – sest dr Ripsil ei tohi olla operatsiooni ajal mingeid segavaid tegureid –, ei põhjustanud SLSis mingit muutust. (Ausalt öeldes olin seda püksitrikki ette näinud ja aluspüksid targu jalga jätnud.)

Aga asend oli mul nagu surmamõistetul enne mürgisüsti saamist. Mugavuse suurendamiseks tõi üks õdedest tavalise peatoe asemele siiski pehme padja. Lamasin selili, käed olid viidud külgedest eemale ja alustele kinnitatud. Õnneks mitte kauaks. Tuli narkoosiarst, kes palus mul keerata paremale küljele ja tõmmata end kerra nagu kassipoeg. Oluline oli selg hästi kumeraks saada. Sain kiita, et hea ja ilus selg, sest anestesioloog leidis kergesti selgroos kohad, kuhu oma torked teha. Hoiatas, et torked võivad olla veidi valusad. Aga ei olnud. SLS tõusis üle 70. Nüüd jäi kaheksa minutit oodata, kuni alakeha tuimastus mõjub.

Pidin lamama paremal küljel, et tuimastus koguneks just opereeritavasse jalga ning vasak säilitaks mingigi tundlikkuse ja liikuvuse. Tundsin, kuidas jalad lähevad soojaks. Paari minuti pärast palus anestesioloog mul parema jala varbaid liigutada. Ei suutnud. See oli hea märk. Ju siis süstid mõjusid. Tunnistan ausalt, et kui millegi üle muretsesin, siis selle üle, et äkki süst piisavalt ei mõju. Aga seejärel juhtus midagi täiesti ootamatut.

Kui dr Rips operatsioonisaali tuli ning operatsiooniõed hakkasid mind linadega katma, algasid mul täiesti kontrollimatud külmavärinad. Dr Rips soovitas, et mõtleksin millelegi ilusale, tegi isegi oma ettepanekud, mille jätan siin ainsa saladusena operatsioonisaali. Mõju noil nagunii polnud. Ütlesin talle, et parem mõtlen sellele, kuidas teda rattamaratonil võidan. Oluline on ju doktoril ka adrenaliin üles ajada, et ta lõikust kui otsustavat võitlust võtaks.

Ja siis võttis anestesioloog nõela. Torkas sellega mulle puusapiirkonda. «Kas on tunda?» küsis ta. «On küll veidi,» vastasin. Seejärel torkas ta vasakut jalga ja küsis taas, kas tunnen midagi. «Jah, tunnen küll,» vastasin. Siis torkas ta nõela veel kusagile ja küsis, kas tunnen miskit. Ei tundnud ma mingit torget kusagil.

Ta oli torganud nõela paremasse põlve. Järelikult sai operatsioon alata.

Kuigi mu rindkere ette riputati «õrrele» tumeroheline lina, oli ekraan mu vasaku jala kõrval piisavalt suur, et näha, mida dr Rips oma artroskoopia riistadega mu paremas põlves teeb. Ega ma seda küll mingil määral tundnud, kuidas ta mu põlve kaks auku tegi ja sinna oma riistapuud sisse surus. Kuid ekraanil käis suures plaanis möll missugune! Vahel üritasin ka üle rohelise lina kiigata, aga dr Rips soovitas mul rahulikult lamada.

Et edasine oleks täpne ja usutav, siis olgu siin esitatud operatsiooni ametlik kirjeldus, millega ühtlasi tahan tõestada, et tundlike isikuandmete avaldamises pole absoluutselt midagi hullu.

Operatsioon: algus 10:52, lõpp 11:36.

Nimetus: artroskoopiline operatsioon.

Ncsp: NGF31: põlveliigese kõhre osaline ekstsisioon, artroskoopiline; NGF11: põlve osaline sünovektoomia, artroskoopiline.

Kirjeldus: Haige spinaalanesteesias. AM ja AL portaalid. Liigesest väljub koheselt umbes 15-20 ml kollakat liigesevedelikku. Kaamera viidud suprapatellaruumi. Nähtavale tuleb mõõdukas hatuline sünoviit. Ilmestuvad mitmed umbes 1 cm läbimõõduga kõhretükid. Mitmed tervikosadena eemaldatud. Osaliselt eemaldatud shaveriga. PF liigeses mõõdukad kulumisemuutused. Kõhr pehme. Lateraalsel reiepõndal ülaservas osaliselt mittefunktsionaalsel pinnal suur kõhredefekt, läbimõõt 1,5 cm, koos lahtiste servadega – IV st. Servadest ebastabiilsed segmendid eemaldatud. Servad shaveriga tasandatud. Lateraalpõndal põhitoetuspinnal 2 cm läbimõõduga sarnane kahjustus. Eemaldatud lahtised servad ja liigeses vabalt ujuvad kõhresegmendid. Fossa popliteast õnnestub eemaldada ümaraid tükke, vanu kõhrefragmente. Defektil IV st. Lateraalne menisk terve ja stabiilne. Sääreplatool I astme kulumine. PCL ja ACL terved. Mediaalsel põhitoetuspinnal 1,5x3 cm IV st. defekt koos ebastabiilsete servadega. Teostatud ebastabiilsete osade eemaldamine. Mediaalne menisk terve ja stabiilne. Sääreplatool I astme muutused. Liiges loputatud kokku umbes 3 l füsioloogilise lahusega. Haavad suletud. Side.

Kui see nüüd eesti keelde tõlkida, nagu sellest dr Ripsilt aru sain, siis kohe pärast põlve avamist tuli sealt välja üllatavalt palju põletikust tingitud vedelikku. Dr Rips eemaldas põlvest kümme umbes ühesentimeetrise läbimõõduga lahtist kõhretükki ja sadu (sic!) väiksemaid tükke. Lisaks avastas suured kõhrekulumised. Ta tunnistas, et põlve olukord oli hullem, kui ta oleks osanud arvata.

Pärast operatsiooni jäin operatsioonisaali juurde ühe õe pilgu alla, aga kuna mul polnud häda midagi, sõidutas ta mind poole tunni pärast palatisse. Ainus ebameeldiv tunne oli see, et mõlemad jalad oleks justkui totaalselt välja surnud, tuimad ja kerge surinaga, ning asendi muutmine voodis seda tunnet ei vähendanud.

Aga personal oli Valga haiglas uskumatult hoolitsev. Mitte et nad oleks käinud viisakusest niisama piilumas-küsimas, kas olen ikka elus, vaid igaüks tuli oma ülesandega. Lõuna ajal toodi isegi süüa. Ja vähe sellest! Kui haiglatoit oli söödud, tõi vanemõde tassi kohvi, kanapiruka ning kaks tükki magusat kooki takkapihta. Veel üks õde tuli ja lisas NaCl-i pakikesse süstlatäie valuvaigistit.

Kella poole neljaks oli dr Rips oma tööpäeva lõpetanud. See tähendas, et oli mulgi aeg end püsti ajada. Ettevaatlikult tõstsin jalad voodist välja, sest need tundusid ikka veel osalt väljasurnud ja tuimad. Aga kandsid. Ajasin rahulikult riided selga. Tasakesi, hoides opereeritud jalga sirgelt, astusin palatist välja. Ja kõndsin mööda koridori selle lõppu, kust sõitsin liftiga allkorrusele.

Kogu lõikus läks mulle maksma üks euro ja 60 senti voodipäevatasu. Arvestades, kui palju inimesi minuga tegeles ja kui suurt hoolitsust nad üles näitasid, siis oli see tasu vähem kui sümboolne. Dr Ripsi arvamuse järgi maksis mu põlvelõikus Haigekassa hinnakirja järgi umbes 450 eurot.

Et operatsioonipäevale korralik punkt panna, sõidutas dr Rips mind isiklikult Tartusse kodu ukse ette tagasi ning vastas terve tee mu küsimustele, kuidas taastuma peaksin ning mis edasi võib saada. Aga sellest edaspidi.

Suur aitäh kõigile, kes eilsel päeval mulle helistasid või sõnumeid saatsid, head soovisid ning käekäigu vastu huvi tundsid!
******

Mill Canyon, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Doktor Leho Rips. Pilt on tehtud aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Valga haigla näeb igati uhke ja kaasaegne välja. Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Fotod 4 ja 5: Õed valmistamas patsienti ette artroskoopiliseks õlaoperatsiooniks aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Need pildid ei erine oluliselt eilsest lõikusest Valga haiglas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 6-8: Doktor Leho Rips tegemas artroskoopilist operatsiooni aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Need pildid ei erine oluliselt eilsest lõikusest Valga haiglas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Käib operatsiooni haava õmblemine. Pilt on tehtud aasta tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix