Pullerits: Miks superstaarisaade on parem kui jalgpall?

Oi, kui te vaid teaksite, kui inspireeriv nädalavahetus mul oli! Sõitsin rullidega ja põlv ei teinudki häda. Sõitsin rullidega ja mõtlesin, et meil võiks ju ka olla üks kena komme, nagu on Ameerikas: et kui sõidab keegi vastu, siis ütled talle igal juhul tere või soovid jõudu, sõltumata sellest, kas tunned teda või mitte. Samuti sõitsin maanteerattaga A&T Spordi kauplusse ning lasin ratta talvekorda seada. Selgus, et tagumine välisrehv oli nii kulunud, et tuli lausa välja vahetada. Aga kas te arvete, et varatalvel on hinnad samad, mis varakevadel? No muidugi mitte. Tuli puhas võit Euroopa rahas.

Nädala lõpp oli eriti õpetlik. Vaatasin superstaarisaadet – ja muide, selle kohtunik Mihkel Raud käis mul reede õhtupoolikul Tartu Ülikoolis külalislektoriks, rääkis  reporteritöö kursuse tudengitele poolteist tundi oma tööst «Kolmeraudse» saates – ja mõte läks lõpuks jalgpallile, aga ka korvpallile, mille niru seis ja tase Eestis pälvis käsitlust isegi «Kelgukoerte» reedeõhtuses osas. Superstaarisaates jätkasid kõik kolm kohtunikku varasemast veelgi ägedamalt madalahäälse Toomas Kolgi otseöeldes kottimist, mille peale sai mõõt täis. Tõusin diivanilt ja valisin telefoninumbri, millega sain anda hääle Kolgile (kõne hind 95 senti, aga see on väike hind suure toetuse eest). Sama tegi oma mobiiliga ka mu naine. Nii et tulemus, mille kohtunikud oma kriitikaga saavutasid, oli risti vastupidine sellele, mida nad ilmselt lootsid. Ja meie rõõm oli suur ning ühine – ausalt öeldes suurem neist puhkudest, kui olen juhtunud Eestit nägemas jalgpallis väravat löömas –, kui Kolk vaatajate häältega puhtalt järgmisse vooru pääses. (Et teil oleks kogu info: hoian pöialt ka Karl-Erik Taukarile, kes oli kevadsemestril mu tudeng Tartu Ülikoolis uudise sotsioloogia kursusel.)

See, et superstaarisaade tekitas minus suuremaid tundeid kui jalgpall, on ajast ja arust jalgpallile muidugi valus õppetund. Superstaarisaate võlu ongi selles, et erinevalt jalgpallist on mul oma mõju tulemuse üle. Aga selline ongi kaasaja suundumus: pealtvaatajad ei pea olema enam ainult pealtvaatajad, pealtvaatajad peavad saama sündmuses osaliseks, siis tunnevad nad end veelgi paremini kaasatuna. Minu meelest võiks ka üdikonservatiivse jalgpalli juhid mõelda rohkem sellele, kuidas pealtvaatajaile suurem sõnaõigus anda. Olete ju kuulnud – vähemasti mina olen küll, eriti Eesti kaotatud mängude puhul –, kui inimesed ütlevad allajäämise õigustuseks, et tegelikult mängis kaotanud võistkond ju hästi, lõi sama palju väravavõimalusi kui võitja, aga  kahjuks realiseerida ei suutnud. Kindlasti muutuks jalgpall paljude silmis õiglasemaks  mänguks, kui vaatajad saaks mängu käigus näiteks mobiilihääletuse teel anda teada, kumma võistkonna mäng neile rohkem meeldib ja hingestatum näib. Olenevalt häälte vahekorrast võiks siis anda löödud/löömata väravatele lisapunkte.

Usun, et kui sellist kaasaegsena kõlavat süsteemi oleks rakendatud näiteks Eesti ja Brasiilia mängus, oleks Eesti vähemalt viigi saanud, kui mitte võitnud. Liiati sunnib selline hääletussüsteem ka  tugevamat meeskonda nõrgema vastu täie jõuga võitlema, mitte 1:0 eduga piirduma, et hääletuse teel mitte kaotajaks osutuda.
Aga annan endale aru, et selline kaasaegne interaktiivne süsteem jääb kahjuks vaid unistuseks, sest pole arhailisemat mängu kui jalgpall. Kujutage ette, seal ei kasutata siiamaani vaieldavate olukordade lahendamiseks videokordusi, vaid piirdutakse pelgalt selle usaldamisega, kuidas miskit inimsilmale näis. See on ju sama absurdne, kui kergejõustiku jooksualadel või ka muudel kiirusaladel ei kasutataks fotofinišit, ja sama absurdne, kui näiteks Londoni olümpial oleks naiste ülitasavägise triatloni võitja selgitatud lihtsalt silma abil.

Kuid peaküsimus on siiski vist selles, kuidas mul koguneb kilometraaž. Üle-eelmisel nädalal sõitsin rullidega 5:22ga kokku 64,4 km ja lõppenud nädalal 6:02.30ga 80 km. Kõige pikema sõidu tegin pühapäeval, kui sõitsin oma vanade klassika-Swenoritega koduukse eest mööda Jõgeva maanteed Mullaverre. Distantsi pikkuseks kujunes 28,8 km, aega kulus 2:06.15 (sh neli joogipausi). Umbes 70% kogu maast läbisin paaristõugetega, ülejäänud ühesammuliste paaristõugetega. Ei see teinud mu kätele ega õlgadele midagi – eks ole kodus õhtuti ka harjutusi tehtud.
******

Mill Canyon Mesa and Joe Camel Loop trailhead, GMC Terrain, two Trek bikes & Jaanus Laidvee, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1 ja 4: Rullsuuskadel sõitjad Austrias Zell am Sees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Toomas Kolk on Miina Härma gümnaasiumi vilistlane. Pildil krabavad teda kaks korda superstaarisaatest väljalangemise ohus olnud Liis Reisner (vasakul) ja eile saatest kolmandana pudenenud Anisa Vänikver. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Henrik Kalmet (vasakul), kes läheb iga superstaarisaatega järjest paremaks ja vaimukamaks saatejuhiks, ning Karl-Erik Taukar, kes oli kevadsemestril mu tudeng Tartu Ülikoolis uudise sotsioloogia kursusel. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix