Pullerits: Kuidas Veerpalu meie sekka tagasi tuua?

Tahaks uskuda, et kahekordse olümpiavõitja ja kahekordse maailmameistri Andrus Veerpalu elu kulgeb pikast juriidilisest solgutamisest hoolimata nii, nagu poleks seda solgutamist ollagi. Inimlikult asjale lähenedes on ju äärmiselt narr, et üht inimest nii kaua avalikul tulel praetakse.

Kuid mind on teinud murelikuks, päris tõsiselt, et kõrvalt vaadates jääb mulje, nagu peaks Veerpalu end üldsuse eest varjul hoidma. Minu meelest on oluline mõelda, kuidas Veerpalu, tulgu järgmise kuu lõpus rahvusvahelisest spordiarbitraažist tulemus milline tahes, avalikult Eesti ühiskonda rehabiliteerida. Mõelge ise, meil on ju palju piinlikumatest olukordadest tagasi tulnuid, alates umbroolijoodiklusega vahele jäänud Kalev Kallost (3,4 promilli ehk üliraske joove!) ja lõpetades illegaalse lindistaja Edgar Savisaarega.

Samas, ega saa öelda, et Veerpalu end peitma peaks. Ega peidagi. Ta oli näiteks 22. septembril laste ja abikaasa Angelaga Tartus Tähtvere spordipargis sügisrulli võistlusel, ergutas ja filmis keskmist last Andersit. Samuti oli ta septembris kohal Võru-Kubijal Võru spordikooli võistlustel, kus lisaks Andersile lõi kaasa ka Anlourdees. Samuti oli ta lastega kaasas eelmisel talvel igasugustel võistlustel, määris nende suuski ja ergutas neid raja ääres ning vaatas ka teiste laste, mitte ainult enda omade võistlemisi. Möödunud kevadel oli ta Tartu Lõunakeskuses iluuisuvõistlustel, talvejope seljas, seltsiks Angela ja kahevõistluse olümpiapronksimees Allar Levandi. Sügisel käis ta sisseoste tegemas Tartus Decora kaupluses. Umbes poolteist aastat tagasi tegeles ta terviseradade kaardistamisega ning oli väikestes kohtades soojalt vastu võetud. Selle aasta teisel ja kolmandal päeval andis ta Valgehobusemäel noortele klassikatehnikatunde. (Näete, kui palju mul igale poole silmi jagub... Tegelikult: ükski ajakirjanik ei ole parem, kui on tema allikad.)

Loomulikult, elu peabki edasi minema. Ja mul on hea meel, ausõna, kohe siiralt, et Veerpalu ei ole lasknud sel pikal ja närvesööval protsessimisel oma isiklikku elu rööpast lüüa. Mõelge ise korraks: mis te arvate, kuidas teie tunneksite end Veerpalu olukorras? Tunnistan ausalt: isiklikult tunneksin end ilmselt väga viletsasti, palju sandimalt, kui näib tundvat Veerpalu.

Ent kõigest hoolimata on näha, et avalikest üritustest ta hoidub. Jah, Veerpalu pole kunagi n-ö mürtsumees olnud, vaid paistnud eelistavat pigem omaette olemist. Aga on siiski teatud olukorrad, kus kehtib noblesse oblige. Näiteks pole teda kahel viimasel aastal olnud aasta paremate sportlaste väljakuulutamise suurejoonelisel üritusel, kus on alati kohal enamik tituleeritud sportlasi. Samuti ei tulnud ta Eesti Olümpiakomitee presidendi valimise üritusele. Ja ajakirjanike kõnedele ta samuti ei vasta. (Aasta lõpu eel avaldas Eesti Päevaleht pika loo, kus küsis, mida küll Veerpalu teeb. Päevaleht oleks võinud minu poole pöörduda, oleksin võinud valgustada.)

Lõppude lõpuks ei ole keegi ju seadnud kahtluse alla Veerpalu kahte olümpiavõitu ja ühte olümpiahõbedat ega kahte maailmameistritiitlit. Need saavutused seisavad kindlalt tema kontol ja sellest tulenevalt ei näe põhjust, miks peaks Veerpalu end juba ligi kaks aastat avalikult areenilt pingsalt eemale hoidma. Kui küsite minu isiklikku arvamust, siis see on selline: aitab vintsutamisest, Veerpalu kui Eesti tituleeritumaid sportlasi tuleks meie sekka tagasi tuua. Mitte et ta peaks paistma vähegi avalikemail puhkudel persona non grata.

Ei pea olema hiromant, et kuulda, mida paljud siinkohal mõtlevad: esiteks, et mina olin üks neist, kes Veerpalu tagaplaanile tõrjus, ja teiseks, et kui nüüd liiguvad spekulatsioonid, et Veerpalu väljub rahvusvahelisest spordiarbitraažist võitjana, on viimane aeg hakata mul positsiooni vahetama.

Esiteks, ei mina ega ükski teine ajakirjanik ole Veerpalu tagaplaanile tõrjunud. Jääme ikka faktide juurde, nagu paljud armastavad rõhutada. Veerpalu alustas ligi kaks aastat tagasi ise hämamisega (et põlv ei luba MMil osaleda). Edasi valetas Eesti Suusaliit, et mingit positiivset dopinguproovi pole olnud, ja oli sunnitud siis lõpuks avalikult tunnistama, et nad olid valetanud. See, millega nii mina siin blogis kui Eesti ajakirjandus tegeles, oli ESLi valetamise ja vassimise väljatoomine (kus Veerpalu oli pelgalt etturiks). Valede paljastamine on lõppude lõpuks ajakirjanduse üks pühamaid kohustusi. Tõsiasjad, millest ajakirjandus kirjutas, on ju endised: Veerpalu dopinguproov osutus positiivseks – see on fakt. Ja seda fakti ajakirjandus ka edastas.

Teiseks, nagu sooviks mina ja muu ajakirjandus positsiooni vahetada. Ütleks, et meil ei ole  positsiooni olnudki – ega tohigi olla. Selline on ajakirjaniku töö. Ajakirjanik peab lähtuma soovist tuua välja tõde, ükskõik kui ebameeldiv see on, ja lähtuma tõsiasjade edastamise vajadustest. Seda me olemegi teinud: tõime välja tõe ESLi valetamise ja Veerpalu dopinguproovi kohta ning oleme edastanud Veerpalu juhtumiga seotud asjaolusid, ja pange tähele: oleme edastanud nüüd ka spekulatsioone, et Veerpalu saab õiguse – aga millegipärast, erinevalt ligi kahe aasta tagusest ajast, ei pane keegi meile sedapuhku nende spekulatsioonide edastamist pahaks. Ühtlasi näitab selliuste spekulatsioonide edastamine seda, mida äsja just rõhutasin: et meil ei ole positsiooni. Ajakirjanike tööd juhivad faktid, mis õnnestub välja kaevata (kusjuures, ärge unustage, et faktide väljakaevamine on protsess: kunagi ei tule kõik faktid korraga ehk lõplik tõde päevavalgele.)
***
Eelmisel nädalal suusatasin 7:25 ja läbisin 103,5 km.
******

Bull Canyon Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Venelane Aleksandr Legkov (esiplaanil) ja Andrus Veerpalu Vancouveri olümpial 50 km võistlusel. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Andrus Veerpalu õpetamas aasta alguses Valgehobusemäel lapsi suusatama. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu 2010. aasta märtsis Lahtis MK-etapil, kus ta sai 30 km suusavahetusega sõidus 6. koha. Foto autor: AFP/Scanpix