Pullerits: Kuidas ERRi spordijuhi konkurss muutus jalgratta grupisõiduks?

Marineerisin nõutud motivatsioonikirja ja CVd ikka päris mitu päeva. Kui nägin ligi kuu aega tagasi Postimehe spordiküljel kuulutust, et ERR otsib sporditoimetuse juhti, tabasin uuele juhile esitatud nõudmisi lugedes, et ohohoo, täidan need kõik. Lisaks, kuna nõutud oli magistrikraad, tabasin, et Eestis pole just palju neid, kes kuulutuses esitatud tingimusi täidaks. Sealt läkski mõte liikuma.

Aga motivatsioonikirja ja CV ärasaatmisega venitasin mitu päeva. Sest tegemist polnud kerge otsusega. Jah, olin varemgi kandideerinud, ja edukalt – näiteks Fulbrighti teadusstipendiumile või ajakirja Newsweek reporteriks USAs –, kuid töökonkurssidel polnud kunagi osalenud. Aga televisioon, Tallinn – see on hoopis midagi muud. Liiati polnud ühtki põhjust, miks Postimehest lahkuda ja töökohta vahetada. Kuid ilmselt lõi võitluskirg lihtsalt lõkkele.

Niisiis, õhtupoolikul päev enne tähtaja kukkumist panin meilitsi oma CV ja töökuulutuse teele.

Ja ei möödunud kahte minutitki, kui tuli telefonikõne. Helistati ERRist – ma ei saa öelda, kes, sest teatavates asjades tuleb säilitada diskreetsus ja konfidentsiaalsus, kuna vastasel korral võid tulevikus oma šansse õõnestada –, igatahes väga tipptasemelt, ja ei saanud tekkida mingit kahtlust, et helistajal oli ääretult hea meel, et olin oma kandidatuuri üles seadnud.

Loomulikult tegin enne kandideerima asumist paar telefonikõnet ERRi siseelu hästi tundvatele inimestele, et uurida, mida sealne sporditoimetus endast kujutab (õhkkond, suhted, leerid, hoiakud...), millised võiks olla ERRi ootused ning millised šansid võiks mul olla. Pakuti, et 50-50.

Selle nädala esmaspäevaks sain kutse vestlusele. Aga ajakirjandusel oli juba hais ninas. Laupäeva õhtupoolikul sain kõne ühest suurest lehest, kus ajakirjanik küsis, kas ma olen andnud avalduse ERRi spordijuhi kohale kandideerimiseks. Hmm, päris ebameeldiv kõne, sest tol hetkel teadis minu kandideerimisest vaid mu pere ning lisaks paar inimest, kellelt, nagu ütlesin, olin küsinud nõu. Ent süüvisin küsimusse, ja vastasin sellele, mida küsiti.

«Juba selles küsimuses on kaks asja täiesti valesti,» vastasin. Ja lisasin: «Ei, ma ei ole andnud avaldust ERRi spordijuhi kohale kandideerimiseks.»

Ajakirjanik proovis veel nii- ja naapidi küsida. Kuulasin ta küsimusi hoolega ja vastasin ka täpselt sellele, mida küsiti. Lõpuks päris ta, et olgu, kui ma pole avaldust andnud, kas olen selle siis äkki saatnud. Vastasin: «Ei, nii nagu ma ei ole avaldust andnud, ei ole ma seda ka saatnud.» (Vaadake selle sissekande algust: kandideerimiseks tuli ERRi läkitada motivatsioonikiri ja CV, mingit avaldust polnud nõutud.)

Tegelikult oli see lõbus vestlus, palju lõbusam, kui siin must valgel tundub. Mõlemad naersime. Me saime mõlemad aru, millest jutt ja kuidas asjad tegelikult on, aga seni, kui ma midagi ei kinnita, pole ka infot, mille põhjal uudist teha. Ja uudist ei soovinud ma seepärast, et mõni meediaväljaanne on küll viimane koht, kust Postimehe ülemused peaks mu kavatsuste kohta nädalavahetusel lugema. Sellistest asjadest tuleb isiklikult teatada. Ja teatada kavatsesin siis, kui olen ERRis vestlusel ära käinud.

Niisiis, esmaspäeval panin valge triiksärgi ja tumeda ülikonna selga ning punase lipsu ette – muide, Ameerikas peab lips olema tingimata ees, kui tahad, et sind üldse kellekski peetakse ja tõsiselt võetakse, erinevalt Euroopast, kus pealetungiva pehmonduse all on mehed end väga käest ära ja lõdvaks lasknud, käivad lahtise kaelusega ringi nagu vene platnoid vangilaagris – ja läksin kella poole kaheks ERRi peamajja. Washingtoni ja Newsweeki tunne tuli peale: ülikond, lõõskav päike, kõrged hooned Postimehe taga, nende vahel uluv tuul. Jõudsin kohale viis minutit ettenähtust varem – hilinemine olnuks viimane, mida endale sellistel puhkudel lubada võiks (ja see on taas üks asi, mida pehmostunud tänapäev kaasa on toonud; tudengitest olen hilinemist tõhusalt välja juurinud võttega, et igal hommikul algavad mul kontrolltööd täpselt kell 8.15 – kes hiljaks jääb, see esimestest küsimustest ilma jääb). Teatasin administraatorile oma nime, ja too, nagu ERRi personalitöötaja oli mind informeerinud, kutsus mulle kellegi vastu, kes juhatas mind tööintervjuule.

Minuti pärast astusingi saatja saatel ERRi nõukaaegsesse kitsasse, jõnksutavasse lifti ja sõitsin viiendale korrusele, kus minu edasijuhatamise võttis üle järgmine saatja – nagu korralikus spioonifilmis –, kes juhatas mind nõupidamiste ruumi. Tol ruumil, mille keskel on pruun piklik laud, on suured aknad, kust päike sisse leekis, nii et pintsaku võtsin peagi seljast. Ümber laua istus viis inimest, kes kõik tõusid ja ennast kättpidi tutvustasid – kuid kelle nime ma arusaadavail põhjusil taas öelda ei saa.

Intervjuuks oli ette nähtud pool tundi. Ja täpselt pool tundi see ka kestis. Selle sisu peab jääma nõupidamisruumi, ent nii palju võin mainida, et sain rääkida, kuidas võiks ERRi sporditoimetust arendada; millistest kriteeriumidest lähtudes langetada valikuid, mis alasid ekraanil näidata; milline on üldjoontes mu palgasoov jne. Tulemus, kas ma osutun valituks või mitte, lubati mulle teatada reedeks.

Vaevalt olin kella veerand kolmeks tagasi Postimehe toimetusse jõudnud, kui Delfist tuli kõne, kas ma kandideerin ERRi sporditoimetuse juhiks. Sealt edasi sai minu kandideerimine avalikuks. Nii et edasine sündmuste käik on ilmselt enamikule teada.

Tulemus tuli juba kolmapäeva varasel õhtupoolikul. Sain ERRist väga tähtsalt isikult kõne, kes teatas, et valituks osutus Rivo Saarna. See oli üllatav – mitte seepärast, et mind ei valitud. Ei, ma olin algusest peale üsna kindel, et valitakse Lembitu Kuuse. Seda võivad kinnitada kõik need, kes vahepealsetel päevadel minult küsisid, mis tulemusega minu arvates konkurss lõpeb. Üllatav oli Saarna valik seepärast, et ükskõik, kellega ERRi spordijuhi koht ka jutuks tuli, ei teinud mitte keegi panust tema peale. Enamik tunnistas, et ei teagi, kes see inimene on, et pole temast kuulnudki.

Nüüd peaks muidugi kahjurõõmsate heameeleks tunnistama, et läksin pärast tulemuste teada saamist koju ja a) nutsin kolm tundi patja, b) jõin end maani täis, c) peksin naist ja lapsi ning d) sõitsin rattaga 150 km, kuni pimedaks läks, jaks otsa sai ja maanteekraavi vajusin.

Tegelikult tuleb tunnistada, et vaagisin juba algusest peale järgmisi olulisi vastutegureid. Kuid ärge arvake, et need tähendaksid, nagu poleks ma konkurssi tõsidusega võtnud.

1. Kui ma selle konkursi võidaks, tähendaks see tõenäoliselt minu lõppu ajakirjanikuna.
2. Kui ma võidaks, pean end kogu naha ja karvadega pühendama spordile ja spordiajakirjandusele, aga ma tean, et mu huvid on tegelikult palju laiemad (eks te ole seda saanud näha siin blogiski, kui olete ette heitnud, miks põimin sporditeema sekka ka muid teemasid).
3. Kui ma selle koha saaks, tähendab see nädalavahetustest ilmajäämist, sest spordivõistlused, mida üle kanda ja kajastada, toimuvad peaasjalikult just laupäeviti ja pühapäeviti – ja järelikult ei saaks ma Eestis enam konkurentsi pakkuda.
4. ERRi spordijuhi töö, kui seda ikka korralikult ja pühendunult teha, ei jäta muuks ilmselt üldse aega: ei treenimiseks, ei blogimiseks, ei lugemiseks, ei ülikoolis õpetamiseks, ei ajakirjanduses sõna võtmiseks.

Kokkuvõttes võib öelda nii: ERRis sporditoimetuse juhi konkursil osalemine oli mulle nagu jalgratta grupisõidus kaasalöömine. Nimelt: Eesti ajakirjanduses askeldab ja siblib palju-palju inimesi, suur-suur hulk – see on nagu jalgrattaspordis peagrupp; nüüd läksin sealt mõneks ajaks atrõõvi – minust tehti uudiseid, kolleegid menusaates «Mehed ei nuta» jagasid ka oma toetust (aitäh teile!), inimesed kommenteerisid minu kandidatuuri, arutlesid ja vaidlesid selle üle – ehk rebisin grupist mõneks ajaks lahti ja tegin tempotki. Aga, nagu grupisõidus ikka, leidus üks mees, kes hoidis tasahilju varju, kuid tegi see-eest väga võimsa ja üllatava lõpu. Palju õnne talle esikoha puhul! Ja jaksu ja energiat ja julgust ja meelekindlust! Võidab alati parim.
******

Sand Flats Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits dopinguteemalisel arutelul SA Domus Dorpatensise populaarteaduslike seminaride sarjas "Teeme tutvust" Eesti Spordimuuseumis 23. aprillil 2014. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti Rahvusringhäälingut juhib Margus Allikmaa. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Marko Kaljuveer, Lembitu Kuuse, Anu Säärits ja Kristjan Kalkun Marko Kaljuveeri ärasaatmise peol 22. aprillil 2014. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Vasakul ERRi hoone Tallinnas Faehlmanni 12. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Rivo Saarna, ERRi sporditoimetuse uus juhataja. Foto edastaja: ERR
Foto 6: Luke Rowe (Team Sky) on California velotuuril peagruppi vedama asunud. Foto autor: AP/Scanpix