Pullerits: Maailma parim spikker laupäevaseks rattaralliks!

Nüüd ei saa te küll enam süüdistada - alusetult, nagu alati! -, et olen egotsentrist ja arrogant, kes mõtleb ainult enda peale. Näete, mõtlen ikka konkurentide peale ka. Käisin möödunud laupäeval sõitmas Jõgeva rattaralli rada. Ei, mitte kogu rada, vaid seda osa rajast, mida tuleb läbida kolm korda. Ehk teha kolm ringi ümber Kuremaa järve (ühe ringi pikkus ligi 30 km). Siin allpool näitan ja kirjeldan ja annan vihjeid, mis ootab ees siis, kui olete pärast starti sõitnud Jõgevalt umbes tosin kilomeetrit kagusse, Kuremaa poole, ja teete täisnurkse pöörde vasakule. (Kui tahate pilte lähemalt uurida, siis tehke neil klikk, ja kui veelgi lähemalt, siis veel üks klikk. Piltidel nähtava kirjeldus on paigutatud piltide alla [mitte kohale!].)

Nii, siit algab ring ümber Kuremaa järve (jääb pildilt paremale). Kerge laskumisega lähenete Kuremaa alevikule – see asub taamal puude taga.

Kuremaa alevikku sisenedes algab kerge tõus, mis aleviku südames muutub üksjagu järsuks. Kuid see pole pikk. Kui hooga tulla, saab sealt mängeldes üles. Ponnistama ei pea. Heitke enne tõusu algust pilk vasakule: seal asub pargis Kuremaa mõisa peahoone (pildil).

Kui olete Kuremaa aleviku tõusust üles saanud, algab suurte puude vahel pikk ja sirge laskumine, kus kiirus võib vabalt küündida üle 50 km/h. Mäe otsas heitke pilk paremale: näete, seal on üks poolelijäänud kolmekorruselise korterimaja karp (pildil paremal). Sadakond meetrit edasi näete paremal värvikirevat hoonet – see on Kuremaa ujula.

Kui Kuremaa jääb selja taha, hakkab maantee keerama tasapisi, õrnalt tõustes paremale. Seal peab laskma tugevamad mehed ette tempot tegema – ja tõenäoliselt tuult murdma. Sest edasi tuleb ligi 5 km põldude vahel kulgevat teed. Mullusel rattarallil puhus seal vasakult, mis tähendab, et kõvemad väntajad võtsid härrasmehelikult vasakule ja nõrgemad või väsinumad said paremal nende tuulevarju nautida.

Põldudevaheline tee on lauge, puuduvad tõusud ja laskumised.

Nagu näete, pole tee kuigi lai. Kui nõrgematest tahetakse lahti saada, siis võivad tugevamad kasutada taktikat, et nad ei võta teel tuulepoolsesse äärde, vaid hoiavad pigem tee keskele. Siis on raske neile tuulde mahtuda ning igaüks peab suuresti enda eest võitlema.

Kui näete vasakul neid suuri karjalautasid – ja kui ei näe, sest vaatate vaid asfalti, siis ilmselt tunnete lõhna järgi, kui tuul puhub vasakult, et siinkandis käib kõva karjakasvatus –, siis teadke, et Palamuseni jääb umbes kilomeeter. Paremkurvi tagant kulgeb tee õrnalt-õrnalt vastumäge, aga siis, vahetult enne Palamuset, hakkab laskuma. Mullu võtsin seal teise ringi ajal üles kiiruse 55 km/h ja sõitsin grupil veidi eest ära. Palamusele sisenedes muutub asfalt veidi halvemaks: on krobelisemaid kohti, on asfaldilappe.

Kui Palamuse suur ristmik on selja taha jäänud, algab siit, alevikust väljudes kerge, umbes protsendine lauge tõus, mis kestab ligi 700 meetrit. Palamusel on kuues-seitsmes kohas olnud tee kunagi üles kaevatud, mis tähendab, et risti üle tee on pandud uut asfalti, kus ühenduskohad pole kõige siledamad, nii et pisut põrutavad. See on veidi ebamugav, ei hullemat.

Kilomeetri jagu Palamuselt välja saanud, ootab ees suur laskumine avarasse orgu, millele järgneb päris tummine tõus – see paistab taamal. Siin algav laskumine lõpeb kurviga paremale, kuid ärge kartke – sinna saab vabalt siseneda kiirusega üle 50 km/h, kui hoida ilusasti haneritta. Kurvis on küll mõned pikipraod, nendega tasub ettevaatlik olla, kuid närvi ei maksa minna. Eelmisel aastal, ehk mäletate, oli oru põhjas vastikult krobeline ja hüplik asfaldilõik. Nüüd on see kaetud musta värske sileda asfaldiga.

See on nüüd vaade üle õla tagasi orule. Kui hooga tulla ja õigel ajal pedaalidega vunki juurde anda, saab tõusul inertsist päris lihtsalt päris kõrgele välja jõuda. Teil tuleb poolel tõusul, hargemiskohas, hoida paremale (peatee läheb otse Luuale – see foto on tehtud peateelt). Sealt algab ilmselt tõusu kõige raskem ja järsem osa, kuid see pole pikem kui sada meetrit. Ent ärge arvake pärast selle läbimist, et olete tippu jõudnud: just siis, kui tundub, et nii, nüüd olen mäe otsas, näete, kuidas teile vaatab vastu veel umbes kahesajameetrine laugem tõusuosa. Mullusest mäletan, et just seal panid tugevamad gaasi juurde.

Kui olete tõusu tippu jõudnud, olge valmis kiirendamiseks – nii käis see igatahes mullu. Järgneb tempokas laskumine läbi metsa, kus kiirus küünib vabalt 60 km/h-ni. Olge seal ettevaatlik, sest esiteks on asfalt väga krobeline ja teiseks on väga paljudes kohtades keset teed augud. Hoidke silmad lahti, et te aukudesse sisse ei põruta!

Kui metsast välja saate, näete vasakul laia kollast põldu. Vaadake veel kord üle-eelmist pilti: näete, kuidas seal tee läheb korraks orgu ja tõuseb siis nukile? Too on koht, kus saate tagant tuulest välja tulles hästi rünnata. Nagu tegin seda mullu esimesel ringil. Kohe seletan – vaadake järgmist pilti.

Nii kui nuki otsa olete saanud, järgneb hoogne laskumine pöördega vasakule ning sealt edasi katab tuult vasakul laiuv mets. Andke gaasi! Umbes poole kilomeetri kaugusel näete ees taas väikest tõusuküngast – uskuge, ka tollest saate hooga üle. Olete jõudnud Pikkjärvele.

Pikkjärvel on huvitavaid kurve ning laugeid tõuse ja laskumisi. Kiirus läheb seal üpris suureks, aga kui riskite, heitke pilk paremale – siis näete sellist veekogu, nagu siin pildil. Pikkjärvelt väljudes tuleb kõigepealt puude vahel pööre vasakule ning siis vähem kui saja meetri pärast pööre paremale. Olge ettevaatlik, et parempöördes teelt välja ei sõidaks ega kedagi välja trügiks. Mullu oli seal kurvis ka lahtisi kive maas, kuulsin vist isegi kellegi rehvi lõhkemist, kuid möödunud laupäeval oli kurv võrdlemisi kivitu.

Kurvi edukalt läbinud, paistab ees ligi kilomeetrine sirge, mis lõpeb umbes kolmesajameetrise tõusuga. Tõusu otsas pöörate paremale. Olge ettevaatlik, sest too pööre on kohati kaetud liiva-tolmukihiga ja ka kivikestega. Sealt edasi järgneb veel ligi kilomeeter lauget tõusu – seda saab rahulikult sadulas sõita, kangutama küll ei pea. Mullusest mäletan, et pildil nähtav tõus oli vägagi salakaval, võttis paljudel hinge välja.

Pildil nähtavast kohast vasakul näete kulgemas Tartu-Jõgeva maantee uut lõiku ning sealt rattaralli rajale juhatavat haruteed. Tähelepanu: enne ristumist haruteega on maas palju peenikest killustiku, mis võib ratta alt ära lüüa, kui olete hooletud või liiga kergekäeliselt vingerdate! Ristmikult, kus tuleb teha väiksel künkal kaks lauget slaalomipööret (üks neist nähtav sel fotol), jätkate otse, Kaarepere suunas.

Asfalt on kergelt krobeline. Mullu oli Kaarepere lõigul mitmeid auke, aga nagu sellelt pildilt näete, on need nüüdseks lapitud. Fotol paistval sirgel saab arendada head kiirust, möödunud laupäeval sõitsin siin vaevata, mõnuga üle 40 km/h.

Kui eelmisel pildil näidatud sirge lõpeb pika kurviga paremale, avaneb teile selline pilt: kitsas metsavaheline tee, tolle lõpus paistmas tõus. Too on lihtne tõus: kui hästi ajatada, saate seal tuulemurdjaid kasutades vaevatult üles, ehk vaid kümmekonnaks vändapöördeks peate sadulast tõusma.

Nii kui olete saanud eelkirjeldatud tõusukesest üles, avaneb koheselt selline laskumine – saate veidi taastuda. Kui on palav ilm – ja ilmateade lubab, et tuleb palavus –, siis hoiduge siin sõitmast mustal pigisel asfaldil, ehkki see on siledam kui pinnakate. (Pigine osa on hästi näha ka järgmisel pildil piki teed.) Eelmisel laupäeval korjasin seal sulanud pigi rehvide külge ja pigi külge omakorda hulga terakesi, mis veeremist takistama hakkasid.

No nii, niipea kui olete teinud eelmisel pildil näidatud pöörde paremale, avaneb teile selline pilt: ees ootab raja kõige raskem tõus. See hakkab tasapisi muudkui ülespoole kerkima. Olge hoiatatud, et foto petab – siin paistab tõus vägagi lauge. Vaadake ees, vasakkurvi paremal küljel teeviita – vaat sealt õige tõus alles algab. Proovisin, kuidas seda sõita. Sain hakkama, kui ees hoidsin ketti suurel hammasrattal ja taga panin suuruselt teisele. Kui eest väiksele panna, kardan, et läheb liiga siblimiseks. Esimesel ringil soovitan kindlasti nii sõita, nagu siin just kirjeldasin. Eks järgmistel kordadel siis otsustate, kui palju jaksu jagub. Teeviida juurest jääb tippu veel ligi 200 meetrit, nii et see on terade sõkaldest eraldamise koht.

Eelkirjeldatud tõus on taas pettev: kui tundub, et kohe-kohe jõuate tippu, siis näete, et ees ootab veel umbes 200 meetrit lauget tõusu. Jah, toda saab ka sadulas võtta, aga uskuge, enamikul on selleks ajaks toss väga väljas. Nii et see on koht, kus need, kellel on jõudu, võiksid korraldada organiseeritud rünnaku, sest järgneb pikk laskumine, kus juhul, kui puhub veel vastutuul, saab üksteise alla ees tempot kruvides mahajääjatega selge vahe sisse tõmmata.

Laskumine Palamusele on tõesti pikk, vaat et kilomeeter. Mullu olid mehed raskeimast tõusust nii läbi, et keegi ei ilmutanud laskumisel initsiatiivi tempot teha. Läksin avaringil ise ette, aga keegi appi ei tulnud. Enamik kasutab seda laskumist hingetõmbamiseks.

Pika laskumise lõpus järgneb umbes 300-meetrine tõus Palamusele. Taas, kui hooga tulla, ei ole see kuigi kontimurdev. Igatahes mullu ei rünnanud seal küll keegi. Paremal mäe otsas, kui teil on jaksu kõrvale vaadata, asub Palamuse vallamaja, nn säästumaja (pildil).

Palamusel järgneb täisnurkne pööre vasakule – ärge seal rabistage, sest tee on kitsas, pööre järsk. Järgneval lõigul läbi aleviku tasub hoida paremale – seal on uus asfalt. Kuid ettevaatust: asfaldisse peitub mitu terava äärega ja libedat kaevukaant.

Kui Palamuse selja taha jäänud, järgneb hästi lauge, ligi kilomeetrine vähem kui protsendiline tõus üle preerialiku lagendiku. Mullu puhus siin tuul paremalt. Mäletan, et teisel ringil jäin halvale positsioonile ja pidin nägema kurja vaeva, et eessõitjate tempos püsida. Seega, positsioonivalik on Jõgeva rattarallil äärmiselt oluline. Sellist lagedat lõiku on veidi rohkem kui 4 km.

Lageda lõigu lõpus hakkab tee keerama tasapisi paremale ja siseneb umbes kilomeetriks metsa vahele. Siin saate arvatavasti veidi hinge tõmmata, kuid viimasel ringil olge valmis, et just siin hakatakse kiirendama, et tagasipöördeks Jõgeva peale saada parim positsioon. Vähemalt mullu nii juhtus.

Sellisel hõredal alleel saabki ring läbitud. Pärast esimest ja teist ringi tuleb jätkata otse, pärast kolmandat ringi aga pöörata väikse mäe all teravalt vasakule – sinna, kust paistab pildil valge auto. Sealt kulgeb ralli rada tagasi Jõgevale, finišisse.

Kas midagi olulist jäi märkimata?
******

Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi Jõgeva rattaralli raja piltide autor: Priit Pullerits. Pildistatud 17. mai pärastlõunal 2014.