neljapäev, november 08, 2018

Pullerits: Kuidas krediitkaardid Ameerikas üles ütlesid ja ma seal vanglasse läksin

Te küllap juba teate seda, et endisel peaministril ja eurokomissaril Siim Kallasel oli õigus, kui ta hoiatas, et ei maksa Eesti krediitkaardiga USAs vehkima hakata. Silicon Valley südames Palo Altos ulatasin maksmiseks ühe – declined. Pakkusin siis teist – samuti declined. Lõpuks maksin sulas. No questions asked. Näete siis, kui räbalaks on rahapesijad meie aktsiad rahvusvaheliselt kukutanud.

Kuna ka kolmas kaart sai peagi teate, et declined, siis mu vastutulelik kontaktisik pakkus, et aitab oma autoga mind edasi, st San Francisco suunas tagasi. Tuli välja, et auto oli tulevikust: 2019. aasta tumekirsipunane 5,4-liitrise mootoriga Ford Mustang GT (pildil ülal vasakul), kiirendus nullist sajani alla nelja sekundi. Kui kiirendas, siis kogu Silicon Valley kajas. Küsisin juhilt, et nüüd ilmselt kõik vaatavad, kes need siin paarutavad. Mille peale mu kontaktisik vastas, et ei, sest see on California ning lahtised autod on osa Californiast ning keegi neid ei vaata viltu või imelikult. Selge: siin on massidesse sulandumiseks kasulik omada kabrioletti.

Aga kabriolett oli kontaktisiku oma. Mul polnud kaartigi, mis töötaks. See ei saa lõppeda rõõmsalt.

Küllap teate, et on kaks kuulsat Michigan Avenue’d. Ühte teavad kõik: see kulgeb Chicagos Michigani järve tuulise kaldapealse lähistel, teisel pool avenüüd Chicago suursuguse arhitektuuri hiilgavad näited. Teist Michigan Avenue’d teavad vähesed, veel vähesemad on seal käinud. Ja mitte keegi ei tahaks seda mööda vabatahtlikult käia.

Kuid just sinna sattusingi.

Too teine, kurikuulsam Michigan Avenue asub vanglas (fotol ülal paremal). Ja sealt ma end ühel päikeselisel päeval, kui sooja oli üle 20 kraadi, leidsingi. Krediitkaardiprobleemid kaasas ja lahendamata. Siim Kallas küll hoiatas, aga hoiatas liiga vähe.

Michigan Avenue on koridor vangla A-blokis. Kongid (fotol vasakul) on ülispartalikud, ja mitte ainult. Need on vanad ja väsinud. Nende ees on rasked metallvarbadega uksed. Kogu aeg oled valvurite või teisel pool Michigan Avenue’d asuvate kinnipeetavate vaateväljas. Kui liiga palju lärmi tõstad või õiendama hakkad, viiakse sind D-bloki lõppu, kus asub The Hole, Auk. Seal ei ole mitte midagi, isegi valgust ei ole. Augu ees on rasked metalluksed, et seal kohe üldse muu maailmaga ühendust poleks.

Ainus lohutus ja lootus on vangidel nädalavahetustel, kui pääsed The Yardi, Aeda (fotol vasakul). Ainult seal näeb taevast ja päikest. Pind on aga kaetud betooniga, nii et katsu sa seal joosta – varsti hakkavad põlved või sääred valutama. Aga ameeriklastele pesapalli mängimiseks käib see küll.

Vaat selline koht on maailma üks kuulsamaid ja kurikuulsamaid vanglaid, maksimumturvalisusega Alcatraz. Vaid mõnel üksikul on õnnestunud siit põgeneda. Varem ei tahtnud keegi siia sattuda, nüüd aga maksavad sajad ja tuhanded lausa peale, et siia saada. Tahad Alcatrazis ära käia, osta San Francisco 33. sadamakai äärest väljuvale laevale 38 ja poole dollari eest pilet; suviti pidavat pileti lausa pikaks ajaks ette broneerima – nii suur on tung Alcatrazile (fotol all paremal).

Veetsin seal kaks ja pool tundi. Väärt käik, ei kahetse. (Pileti olin ostnud juba Eestis veebis, siis ja seal krediitkaart töötas.) Ainus, mis häiris, oli igal pool tekstides ja juttudes kumav kaastunne, et küll see oli hull koht, et küll siin oli ikka raske olla, et küll see murdis paljude meeste igasugused lootused. Mida juttu?! Mida on siin kaasa tunda? Alcatrazis istusid ligi kolme kümnendi jooksul kuni 1963. aastani ikkagi kõige paadunumad ja jõhkramad kurjategijad, kes väärisidki seda, et nad sinna saadeti. Mida on neid haletseda? Kas keegi neid ka haletseb ja neile kaasa tunneb, keda nad tapsid ja röövisid? Kõige tagatipuks istub vangla raamatupoes William Baker, endine vang nr 1259, ja müüb elulooraamatut oma aastatest Alcatrazis. Selle kohta ütleks: only in America.

Nagu näete, on omal ajal Alcatrazi (fotol vasakul) kongi ja trelle väärinud mees nüüd Ameerikas lugupeetum ja õigem tegelane kui Euroopast tulnud aus kodanik (vasakpoolsel fotol keskel), kelle krediitkaartegi siin vastu ei võeta, vaid ära põlatakse – declined.

Foto 1: Priit Pullerits 2019. aasta Ford Mustang GT juhi kõrvalistmel Californias Sunnyvale'is. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 2: Alcatrazi vangla San Francisco külje all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Alcatrazi vangla kong. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Alcatrazi vangla jalutus- ja spordiväljak. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Alcatrazi vangla asub kümmekonna minuti laevasõidu kaugusel San Franciscost. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pulerits Alcatrazi vangla paraadväljaku taustal, taamal mäe otsas tuletorn ja vanglahoone. Foto autor: Priit Pullerits

18 Kommentaarid:

At 10:03, Anonymous Anonüümne said...

Kahju, et vanameister pealkirjaga kollase ajakirjanduse poole tüürib: krediitkaartide ülesütlemine ja vanglasse minek ei ole ju omavahel seoses. Väga kahju. Aga noh, ju siis blogi peremees arvab nii.

 
At 10:16, Anonymous Anonüümne said...

Padre vaevleb vähese une ja jetläägi pitsituses. Korda kaks Siim K nime mainimine on ilmselge ebaõnnestunud katse juhtida koju jäänud semude tähelepanu teravik sohustele radadele. Kiitma peab loo lõppu ehk puänti, jõuline nätakas valitsevale idealistlikule arvamusele, justkui oleksime meiegi "läände" jõudnud.

 
At 10:55, Anonymous Anonüümne said...

Me kõik oleme omadega sohu jõudnud.

 
At 13:26, Anonymous Anonüümne said...

Me kõik oleme hingelises tupikus. Kes rohkem kes vähem. Aga olgu sellega.
PP probleemid krediitkaartidega teevad muidugi tuska, kuid mees sõidab San Hose laiadel prospektidel muskel Mustangi roolis juuksetukk tuules lehvimas. Kusjuures, pange tähele, neegrid ja latiinod on selleks ajaks kui härrad välja ilmuvad trotuaari juba puhtaks pesnud.
Meie siin koduses külmavineses Eestis oleme väga kadedad. Meie tänavaid ei roogi keegi varahommikul siledamaks.

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Padre P on meile nagu sturmbannführer Stirliz nõukogude inimesele - õilsa kadeduse objekt. Mõelda vaid, olgugi et natside teenistuses, kuid patseeris Berliini peentes lokaalides, kurameeris valgete saksa naistega ja käis üle piiri Šveitsi suusatama millal ise heaks arvas. Vähe siis kadeduseussi ei pane hinges keerama.

 
At 14:19, Anonymous Anonüümne said...

Satiir, mis on suunatud alkoholismi kui ohtliku sotsiaalse pahe vastu. Film täiskasvanutele.

 
At 15:06, Anonymous Anonüümne said...

Seda see on, 13:26. Padre rokib päikeselise kalifornia bulvaritel, naudib vaateid, kihutab mustangi, flirdib puertoriiko tüdrukutega, aga meie, meie siin rõskes Eestis ägame europolitrukkide rõhumise all turjanahk õhukeseks pekstud pihud verevermeis.
Aga ärge muretsege, Issand on suur ja armastab meid kõiki võrdselt.

 
At 16:49, Anonymous Anonüümne said...

Moraal on, et ei tasu igas urkas krediitkaardiga vehkida. Ega asi nii hull ka ei ole. On hullemaid kohti. Hull lugu on vot see, kui lähed ATM-i ette ja see teatab, et teenindab vaid kohalikke, no siis pole tõesti miskit teha peale sobiliku paiga otsimise või kompetentse teenäitaja leidmise. See Mustangi poiss on kõva käsi. Seda ei või PP ovaalile lasta, teeb meele kõrvalistujal mõruks.

 
At 17:17, Anonymous Anonüümne said...

Padret armastab rohkem. Kes meist ei tahaks puertoriiko tüdrukutega hullata? Aga näe vähestele saab see õnn osaks. Ikka neile keda issandjumal päriselt armastab ja soosib.

 
At 18:25, Blogger Priit Pullerits said...

Mustangi mees on meie oma mees.
Siin olid üleeile valimised. Väga vaikne oli. Nägin kahte jaoskonda: üks asus tuletõrjedepoos ja teine asus garaažis.
Seepärast, 16:49, ei olegi oma krediitkaarte enam kellelegi näidanud, vaid olen maksnud sulas. Ühel mu krediitkaardil on mu enda pilt, kui olen Moabis punakollaste mägede taustal oma rattaga, see ärataks siin kahtlemata kahtlust, seetõttu vist on tõesti õigem kaarte kotis hoida.

 
At 19:18, Anonymous Anonüümne said...

Kalifornia, see pole pelgalt päikesepaiste. See on ka kiired autod, vahused lained, roosa vein ja puertoriiko tüdrukud.
Kadeduseuss raisk sööb hinge seest.

 
At 19:32, Anonymous Anonüümne said...

See oma mees tõmbas must suusarajal sellise vungiga mööda, et kui talle tuulekotti hüppasin, siis oli hetkeks säärane vaakum nagu Pacifica luugi taga. Kahjuks võhma ei jätkunud ja lasin tal minna.

 
At 20:00, Anonymous Anonüümne said...

Siin oli kord juttu et Eesti spordimeestel pole motti. Istuvad niisama ja vahivad tülpinult mobiiltelefoni. Kui liigutavad siis maratonitempos. Puertoriiko tüdrukud aga on tegijad 200, 300 ja 400 jardi jooksus. Kas siit mingit ühisplatvormi või startappi...? Et nagu eesti spordi tulevikku silmas pidades?

 
At 20:34, Anonymous Anonüümne said...

Mustangimehel oleks väike vaev 2-3 puertoriiko tüdrukut ära rääkida. Padre ise võtab immigratsiooniametkonna ülemused letti. Et nagu eesti spordi tuleviku sammas muld ja mätas. Haanjatiimi poistest ikka tubli 40% on holostjakid. Kergejõustiku kamanda omadest veel rohkem. Ülejärgmisel olümpiaadil võib juba 4x400m finaali unelmaid hellitada. Ka sprinditeade võtab viimaks vedu.

 
At 22:42, Anonymous Anonüümne said...

Kas punaPostimehe ringkaitse hakkab murduma? Aavikult tubli arvamuskolumn migaratsioonileppe asjas.

 
At 09:03, Anonymous Anonüümne said...

Ajakirjanikuhärra paneb pada - vangi minek on seisundi muutuse kirjeldus (tavakodanikust vangiks), samas vanglasse minek on kuhugi sisse minek (näit. turistina).

Aga ilmselt selline eksitav kirjutamine ongi tänapäeval TÜ-st tulnud noortele kirjatsuradele õpetatud kirjutamismaneer. Pidevalt tudengitele korrutades jääb endalegi külge?

 
At 09:05, Anonymous Anonüümne said...

Täpsustan neile kes ei saanud aru -
VANG kui seisund vs. VANGLA kui hoone/asutus.

ikka sama kes 09:03

 
At 05:17, Blogger yanmaneee said...

chrome hearts
longchamp bags
kobe 9
offwhite
curry 4
yeezy boost 350 v2
moncler
nike flyknit
jordan 12
nike air max 270

 

Postita kommentaar

<< Esileht