pühapäev, veebruar 17, 2019

Pullerits: Kuidas õnnestus Tartu maraton? Reportaaž rajalt

Määrdemees Jaanus Kunts astus kella veerand üheksa ajal Tehvandi staadioni hooldealal aia äärde, kus seisis autode taga vähemalt poolsada suusapaari, silmitses neid mõne sekundi ja valis siis ühe välja ning ulatas mulle: «Võta need!»

Fischerite ninale oli veekindla vildikaga kirjutatud V.T. 18. V.T. tähendab mõistagi Vahur Teppanit ja 18 on seerianumbri kaks viimast tähist. Need olid Hiina koondise treeneri Vahur Teppani, omaaegse Eesti sprindikoondislase Fischerid (Soft).

Eilse Tartu maratoni lumestruktuur ja ilmaolud nõudsid spetsiaalseid suuski. Oma ainsa, umbes 15 aasta vanuse paariga polnud mõtet jäisele ja kõvale rajale õnne otsima minna – see poleks sobinud niikuinii.

Suusad aegsasti joonele, uisu-Atomicud jalga. Nondega vana lasketiiru lähedase esimese tõusuni ja tagasi. Paaristõugetega. Soojenduseks aitab küll.

Seis oli selline: vasak ranne teibitud; mõlemad küünarnukid teibitud; ümber keskkoha krõpsuga lai vöö, et selga ära ei tõmbaks (nagu juhtus aastaid tagasi juba 8. kilomeetril). Neljapäeval oli löönud klassikat sõites vasaku käe küünarnukki selline valu, et ei suutnud käega tõugatagi; õigemini ei suutnud kätt õlakõrguselegi viia. Aga haavatuna on mehed varemgi lahingusse läinud. Traumad pole piisav põhjus, et võtta sinine leht.

Algul võtsin rahulikult. Teppan oli õpetanud, et sõita tuleb ökonoomselt. Seega, ei ole mõtet tõusudel pulssi üles ajada – sest kurnatus koguneb pikkamisi, aga koguneb kindlalt.

Tajusin, et jõudu justkui oleks. Enamiku tõuse Matuni võtsin paaristõugetega. Keegi küll hüüdis, et Priit, kasuta jalgu ka – aga milleks? Kui käed ajavad asja ära, ei ole mõtet jalgu mängu tuua, need ajavad vaid pulsi üles.

Üllataval kombel nägin, et nihkusin targalt ja ökonoomselt sõites tasapisi ettepoole. Matusse jõudsin 303. kohal, keskmine kiirus koguni 20,33 km/h, kaotust liidrile vaid 7.15. Olin otsustanud, et igas TPs võtan topsi juua, ei hakka selle pealt kokku hoidma. Rajale võtsin rohelise väikse vöökotiga kaasa neli SiS-i geeli, mille tarbimise olin samuti laias laastus läbi mõelnud – ja pidasin plaanist ka kinni.

Harimäe all algavat tõusu võtsin mõõdukalt, et mitte end kinni tõmmata. Kliistriga määritud suusad pidasid hästi. Lipe oli niikuinii üks paremaid, vähemalt lähikonkurentidega võrreldes – vähemat ei saagi ju Teppani suuskadelt eeldada. Harimäe viimase osa läbisin taas paaristõugetega – nii tundus kiirem ja kergem võrreldes vahelduvtehnikaga sahmimisele.

Ja siis läks sõiduks! Kohe nii kõvaks sõiduks, et üks mees paarkümmend meetrit eespool lendas käkaskaela rajale. Õnneks oli aega, et sättida temast möödasõitu. Kuid laskumise teises pooles tekitas üks naissõitja radasid vahetades säärase olukorra, et oleks tema kannul sõitnud mehe ja takkapihta minu ka peaaegu maha vedanud. Siiski pääsesime vaid ehmatusega.

Harimäelt laskumine tundus seekord kuidagi eriti pikk.

Edasisest suurt ei mäleta. Sest mitmeid kilomeetreid ei toimunud midagi erilist. Üks suur ühine kulgemine. Aga umbes poolel maal ilmnesid esimesed ärevaks tegevad märgid.

Nimelt märkasin, et suusad ei tahtnud tõusudel enam hästi pidada. Ja mida rohkem neid tõuse tuli, seda viletsamaks pidamine muutus. Kuutsemäe kandis pidin nägema lausa kurja vaeva, et sealsest viimasest, kõige kõrgemale viivast tõusust jäljes kuidagimoodi üles saada. Samas täheldasin, et ka paljud konkurendid olid pidamisega jännis.

Igatahes distantsi teisel poolel oli olukord selline, et muidu ülessipsitavatest tõusudest ei proovinudki pidamise abil üles kangutada. Aga hull oli see, et ka kääri jooksmisest ei tulnud midagi välja. Sest seal, kus jälgede vahel oli lumekate tugev, lipsasid suusad muudkui tagasi. Nii ei jäänud üle muud, kui kasutada käte jõul enda üles lükkamist.

Sedasi tuli käte jõus paraku lõivu maksta lausikul – ja mitte ainult jõus. Vaatamata sellele, et käed olid kolmest kohast teibitud, hakkasid randmed ja küünarnukid ikkagi valu tegema. Proovisin sellest lihtsalt mitte välja teha.

Ent poolel maal hakkasin täheldama, et parema käega pole tõuge kuigi terav. Mitut puhku libises kepp alt ära. Eks püüdsin seda tugevamini lumme raiuda – mis omakorda jällegi suurendas valu küünarnukis. Pärast finišeerimist vaatasin, milles asi, ja sain juba rajal tekkinud kahtlusele kinnituse: parema kepi teravikku ei olnud enam. See oli ära murdunud.

Õnneks tundus ka Palu TP-sse laskumine seekord kuidagi eriti pikk. Jõudsin sinna 2:31 ehk sama ajaga, millega kiiremad finišisse.

Palu järgsetel sirgetel kannatas siiski päris hästi sõita ning püsisin kaaslaste tempos. Aga niipea, kui tuli tõus umbes 10 km enne lõppu, läks asi jälle käest. No ei saanud sealt kuidagi üles! Proovisin nii ja naa, lõpuks pidin ikkagi oma tuikavate kätega paaristõukeid pressima hakkama.

Hellenurme TP-s võtsin oma viimase, koolamaitselise geeli. Selleks ajaks oli selge, et otsustavad kaks tõsiasja: kuidas käed vastu peavad ja mismoodi pidamatute suuskadega paarist mäest üles saan. Ega hästi saanudki. Ikka valutavate käte jõul.

Sedasi läksin viimastel kilomeetritel üle pigem säästurežiimile. St tervise säästmise režiimile. Kui tagant mõned tulid ja möödusid, ei hakanud üritama neile maksku mis maksab sappa võtta, sest elu läheb edasi ka pärast Tartu maratoni. Lõpetasin ajaga 3:25.40,9, mis andis 410. koha. Keskmine kiirus oli täitsa korralik – 18,38 km/h.

Vaheajad: TP – km – koht – aeg TPs – kaotus liidrile – min/km – km/h

Matu, 12 km     303    00:35:25.4    07:15.8    2:58    20.33
Ande, 23 km     334    01:12:56.3    16:39.1    3:25    17.59
Kuutse, 32 km  354    01:42:37.8    24:19.6    3:18    18.19
Peebu, 39 km    354    02:07:32.6    31:11.2    3:34    16.86
Palu, 46 km       370    02:30:49.2    38:18.2    3:04    19.59
Helle.,53.5 km  372    02:53:36.2    44:36.4    3:19    18.17
Info, 62.85 km  409    03:25:22.7    54:28.7    3:24    17.6
Finiš, 63 km      410    03:25:40.9    54:32.0    2:02    29.8

Sellegipoolest ei hakka ma siin seekord avaldama nimekirja neist, keda tunnen ja kes mulle kaotasid. See tuleks üllatavalt pikk. Aga võite selle minu eest siia panna! Arstid mõõtsid pärast lõpetamist riietusruumis vererõhuks 130/70 ja pulsisageduseks 84; ütlesid, et näitajad on sellised, nagu poleks pingutanudki.

Foto 1: Priit Pullerits veerand tundi enne Tartu maratoni starti banaani söömas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusad Tartu maratoni stardialas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 37 minutit enne Tartu maratoni starti soojendus- ja võistlussuuskadega Tehvandi staadioni tribüüni kõrval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4-6: Tartu maraton on alanud! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits tegemas Tartu maratoni finišialas akrediteeritud jakirjanikuna uurivat ajakirjanikutööd. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits veerand minutit pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits pool minutit pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

65 Kommentaarid:

At 20:13, Anonymous Anonüümne said...

Tagant plangu äärest startides oli alguse laskumistel üllatavalt palju sahatimst ja mehiselt kukkumisi aga muidu üle ootuste hea rada arvestades laupäevast soojarekordit.

 
At 20:16, Anonymous MargusM said...

Priit, kas sõidutunnetust üldse pole või oli adrekas nii üleval et alles finišis avastasid kepiotsa puudumise?

Sõidu kirjeldus on tubli "fifty-sixty" ja vääriline konkureerima kadunud Matti tsitaatidega.

 
At 20:38, Anonymous Anonüümne said...

Kaks videot üleval, Ansomäe laskumisel jälle karm vaatepilt, täna ka kiirused suured.
Kas seal ei annaks sõitjate ja varustuse täiesti arutut lõhkumist kuidagi leevendada?

 
At 02:23, Anonymous 1000+ said...

Iga aasta läheb seal Ansomäel hullemaks. Kui ise võiks alla sõita küll, aga kuna ees on kukkujad ja sahatajad, siis tuleb seal passida ja leida kõrvalt tee alla. Igal juhul läheb seal kõvasti aega. Seal on nagu grupi stressikas. Üksi või väiksema seltskonna pole sealt probleem laskuda.

 
At 07:18, Anonymous Anonüümne said...

Naiste konkurentsis oleks Priit tulnud 20ndaks, seega punktikohale. Aga ka 410 koht üldjärjestuses pole laita. Veiko Täärile ja Alar Nigulile kogunes kaotusminuteid siiski palju.

 
At 07:38, Anonymous Ants said...

Seal tuleks teha nagu Eesti 200, ühes ääres kukkujad, teises laskujad. Videost näha, et kui kukkujad hakkasid jala tulema siis said laskujad kenasti laskuda.

 
At 07:42, Anonymous Anonüümne said...

Viimase kümne kilomeetriga andis Priit ära ligi 40 kohta. Seda on ikka palju veterani kohta.

 
At 08:20, Anonymous S.hunt said...

Kus tulemused on

 
At 09:18, Anonymous Anonüümne said...

Ansomäe osas olen mõelnud korraldajatele välja pakkuda variandi, et radu vähem teha, jätta suurem ruum sahatamiseks ja möödapõikamiseks kui ees kuhi tekib. 2015 aastast on mitu videot sealsest kaosest. Ise olen ühes üks peakannatajaid kui ees oli suur kukkumine ning mina aegsasti hoo maha pidurdasin aga taganttuleja mulle täiskiirusel selga sõitis ning lõpuks ka kukkujatele otsa. Mina sain nii ränga löögi, et hing oli kinni hetkeks ja püstisaamine võttis aega.

 
At 09:46, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas vaesed eestlased talvisele laulupeole aidata? Mina näiteks pole käind.

 
At 09:55, Anonymous Anonüümne said...

Rada oli ulme kiire. Suusk ei pidanud.
Täielik seiklus, kukkusin 5 korda. 4 korda olin sunnitud kaasvõistlejate süül ennast pikali laskma pidanud. Mingi karma värk radade valikul, senine maratonide kukkumise saldo olnud 0.
Kui neljandal korral mees laskumisel üle nelja rea taarudes ette prantsatas , siis sõitsin sisse ja murdisn suusa. Mõtlesin et nii, korras selleks korraks. Sõidetud oli u. 10km. Kuid plastik suusk on visa, kestis lõpuni see lotendavaga ninaga suusk ära.
Toidualas astuti suusa kulp otsast koos teraga. See hakkas lups ja lups lumme jääma, pidin tagasi pöörame 3-4x. ja otsa tagasi litsuma.
Järgmises punktis lappisin suusakeppi teibi ja suusaaluse kliistriga. Pidas!..kuid vaid järgmise punktini. Siis loobusin, läks see otsik tasku ja ülejäänud 35 km. läbisin pulgaga kus otsas polnud midagi, täitsa töötas kuidagi. Ära ei raatsinud anda ega vahetada. Need on olnud aastaid head truud kaikad.
Varustusega jahmerdamine ja ka pidamatu suusk ei lubanud rekordit teha, TM kiireimal rajal. Kus laskumistel küündis kiirus 50km/h.
Tähelepanek. Rattasõidus virisetakse et inimesed ei oska sõita. Suusas on asi palju hullem. Ise kaasaarvatud. See kuidas laskumistel käitutakse ja millised on tehnilised oskused suisa norib ja eeldab kukkumisi.
Viimased 15km. paaristõugetes.
Hämmastavalt hea rada ja tänud Kelgu teamile. Kelgul vedas et Priit ei kukkunud, veel hullem et ta ennast ega varustust ei lõhkunud. Oleks 100 aastane sõda kütet juurde saanud.
Oli tore päev ja ilm.

Huu

 
At 10:07, Anonymous Anonüümne said...

Olen sel aastal sõitnud ca 500km (enamuse Tehvandil), sealhulgas kolm Estoloppeti maratoni ja talve 2 esimest kukkumist tulid eile. Keegi teine süüdi pole, lihtsalt ebaõnn rajavalikul kus laskumise põhjas kurvis negatiivsel kallakul üks radadest lagunenud ja suurel kiirusel enam suuska tagasi ei suuda tõmmata. Eelmised kukkumised TM-il jäävad ca 15a taha kui sai sõidetud poolplastikutega. Ilmselt ühel kukkumistest sai ka kepp viga ning see murdus veidi hiljem, lisaks sai uus kiht kliistrit alla määritud poolel maal, kokku 24min seisuaega tõid need probleemid.

 
At 10:30, Anonymous Anonüümne said...

Kus näeb TM tulemusi, kus ka Matu, Palu jne vaheaegadega tulemused. Championchips ei avane enam.

 
At 10:32, Anonymous Anonüümne said...

Võtke õppust Huu käest kuidas üks tõsine lahingu reportaaž kirjutada. Huu oleks omal ajal keiser Nabullioni eliitväeosas teeninud.

 
At 10:41, Anonymous Anonüümne said...

Esimeses pooles niipalju, kui suusk pidas tuli võimalikult maksimaalselt jalgu kasutada, ja säästa ülakeha, sest oli ju teada, et pidamine kaob lõpus sisuliselt ära.
Alates Peebust praktiliselt ainult paaristõuked ja üle 150 möödumise.

 
At 11:03, Anonymous Anonüümne said...

Ansomäele ei peaks üldse klassikajälge sisse lõikama.
Esimestel pole vahet ja tagumised tulevad vaikselt hanereas sahatades, sest eks jälg annab julguse.
Pole hoogu pole ka nii ränkasid matse.

Ise ootasin Ansomäe, Poslavitsa ja veel mõnel laskumise üleval kaks sekundit kauem veendumaks et jälg on lõpuni vaba ja ei ühtegi ohtliku olukorda, kuigi suusavalitsemine pole kiita.




 
At 11:03, Anonymous Anonüümne said...

PP: "Kui käed ajavad asja ära, ei ole mõtet jalgu mängu tuua, need ajavad vaid pulsi üles"

Huvitav taktika. Eriti eredalt avaldusid selle järelmõjud pärast Hellenurmet.

 
At 11:18, Anonymous Anonüümne said...

10:41 tark tegu! Ei ole mõtet loodusjõududega võidelda, tuleb kohanduda ja mitte rajal aega raisata.

 
At 11:23, Anonymous Anonüümne said...

Tulemuste link:

http://www.championchip.ee/results/1216

 
At 11:25, Anonymous Anonüümne said...

Kukkumisi oli rajal näha omajagu, enamik küll mõtetute rajavahetuste-tõmblemiste tõttu. Ilgelt rapsitakse, kui kedagi otse ees jalus ei ole, mida asja on vaja kõrvale hüpata ilma enne veendumata, et kedagi ei tule. Vähemalt 3 korda oli kukkumine ees või kõrvalrajal, kuidagi õnnestus mööda laveerida. Vähemalt 10x korda kurvides kadus jälg ära, samuti õnnestus püsti jääda. Keeruline seetõttu, et ereda valguse tõttu alati ei olnud aru saada, milline see jälg on - jäine, ära sahatatud, pehme jms. Õnnetuste vältimise vastukaaluks sai end liiga kinni kliisterdatud. Jäisel rajal ei olnud libisemine kõige hullem, aga niiskemates kohtades selgelt pidurdas. Rohkest kliistrist kuni Kuutseni vähemalt tõusudel oli abi, peale Palut vist ei pidanud kellelgi, siis puhtalt käte peal üles ronimine.
Sõidu rahustamiseks võiks muidugi stardi teha 500 kaupa lainetena, aga nagu teada, siis Kelk on sellele põhimõtteliselt vastu.

 
At 11:55, Anonymous Anonüümne said...

10:32 Ajaloo ilu pole kuhugi kadunud. Keiser Nabullion on surnud, aga sul on võimalus oma oskused ja energia kuningas Pulleritsu teenistusse rakendada.

 
At 12:27, Anonymous Kadjaste küla mees Vändra lähedalt said...

Vaatasin, eile ETV 2 pealt paaris sega teate võistlust, kus Eestit esindasid Regina Oja ja Rene Zahkna. Oja sai viimasesse vahetusse minnes teate esikolmikus mõned sekundid liidrist maas. Neljas koht oli üle 30 sekundi maas. Arvasin, et heitlus hakkab käima 2-3 nda koha peale, aga ma eksisn. Nii oleks juhtunud kui Oja oleks teinud oma tavapärase sõidu ja laskmise. Ilmselt tuli tüdrukul lihtsalt võidu hirm peale. Millegipärast tuli mulle meelde hr. Pullerits ja tema kurikuulus teatesõit, kus ta kõigevägevamat palus, et võistkonnakaaslased ei annaks talle teadet üle heal kohal. Ilmselt sai ka Oja sellest shoki, et tal tuleb ootamatult hakata heitlema medalitele ning kuigi ta oli selleks füüsiliselt täiesti valmis ei suutnud ta seda vaimsel tasandil. Kohe kui ta oli esimeses tiirus kukutanud Eesti teatevõistkonna oma tavapärasele kohale suutis ta teises tiirus taas normaalselt lasta. Mõtisklesin, et kui võistlus oleks toimunud tavapäraselt, et finisheeriaks oleks olnud mees sportlane, kas siis Zahkna oleks suutnud teha samasuguse hiilgava esituse? Tundub, et Mare Porkiga ei vea enam välja, vaja on asjatundliku spordipsühholoogi.

 
At 12:38, Anonymous Anonüümne said...

On 2 võimalust. Oja kas küsis keppi enne laskmist või ei küsinud. Asi on ainult kepis.

 
At 12:52, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

To 12:38 Kuldsed sõnad Seltsimees! Kepi osatähtust spordis ei saa kuidagi alahinnata. Iseäranis paljudel talialadel nagu suusatamine, laskesuusatamine, jäähoki jne on korralik kepp ülioluline. Küsimus on kas sportlane julgeb ja oskab õigel hetkel keppi küsida või siis mitte. näiteks Blogiperemehe kange konkurent Raio küsis eile ühelt naiselt keppi( ja sai ka) ning päästis sedaviisi oma sõidu, samas Blogiperemees ise ei mõistnud õigel hetkel keppi küsida ja tulemus pole päris see mis ta olla võiks.

 
At 12:56, Anonymous Anonüümne said...

Asjaolu, et psühholoogi on kõrvale vaja, näitab, et sportlane pole valmis. Tipptasemel sport on füüsika ja vaimu kompleks. Kindlasti oli kõvemaid jooksjaid kui Nurmi ja Gebreselassie, kuid asja otsustas nende meeste kõvem psühholoogia.
Tee siis kuiva suusatamist, kui psüühika vastu ei pea. Eriti Eesti sugune väikeriik ei saa raha raisata psühholoogidele. Sildarul vast ei ole psühholoogi abistamas.

 
At 13:15, Anonymous Anonüümne said...

Tavaline inimene nagu Hermaküla, suudab leida lahenduse iseseisvalt tekkinud saapa probleemile ja vahetas ära suusad viimasel minutil. Ei ole psühholoogi appi vaja. Samas tulla välja valede saabastega ja sõita mitte medalile nii, et midagi läheb meelest ära on vist paratamatus. Siin aitavad ainult taustajõud. Kui ma veel noor olin ja väisasin üle lahe Finlandia Hiihtot, siis külastas ka mul kodus, enne starti 48 tundi selline Alzheimer, et kepid jäidki Eestisse. Avastasin selle alles stardi hommikul varustust kokku lapates. Õnneks oli meil kaasas ka naisterahvas, kes tahtis ka rajale minna aga nägi, et olen hädas ja ennast ohverdavalt päästis mu päeva ja andis mis mul vaja. Ise ta rajale minu kepijama tõttu ei jõudnudki. Ma loodan, et ma ikka küsisin kah, et ma nii dementne veel ei olnud, et ei mõistnud abi paluda.

 
At 13:29, Blogger Priit Pullerits said...

Hermaküla Hannes rääkis minust Päevalehe loos päris pikalt.

 
At 13:41, Anonymous Anonüümne said...

Ei näe kahjuks lugeda. Ma loodan et rääkis aupaklikult, austava tooniga hääles. HH võib olla tv staar, kuid maratoni asjas on ta õpipoiss doktor Pulleritsu kõrval.

 
At 14:31, Anonymous Anonüümne said...

Me kõik oleme õpipoisid doktor Pulleritsu kõrval.

 
At 15:25, Anonymous Anonüümne said...

Vot see video on lahe

Tartu Maratoni kukkumised 2019

 
At 15:26, Anonymous kah kolge said...

Peale suurepärase ilma ja hirmkiire raja jääb selle aasta Maratonist meelde üks kolge (#733), kes enne stardipaugu kõlamist võttis ja vajus ca. 300st konkurendist ette. Kas padre küsiks tüübilt, miks ta arvas et see hea mõte on?
Oleks veel ehk kuidagi mõistetav kui lõppkoht esisajas oleks olnud aga lihtsalt minna ja näidata, et kõik on võrdsed aga mõned on võrdsemad, on ikka ülim nahhaalsus.

 
At 15:30, Anonymous Anonüümne said...

Lasin kunagi TM-iks rahaeest suusad määrida aga enne starti järgi minnes neid enam polnud... Stardihetkeks olid seinaäärde jäänud ühed minu uisusuuskadele (ei olnud tollal eraldi klassikasuuski mul) väga sarnased klassikasuusad. Miski 5min peale starti ilmus ka "süüdlane" välja, tal lapsed olid stardis avastanud, et isal pole õiged suusad. Oli täiesti omakandimees, viha ma ei pea, esi 2000 sisse niikuinii poleks sõitnud.

 
At 15:53, Anonymous Anonüümne said...

Live järelvaatamiseks:

https://www.facebook.com/tartumaraton/videos/780669945659852/

 
At 16:00, Anonymous Anonüümne said...

Eks oleks pidanud ka kelleltki korralikud kepid laenama juba enne starti, aga see jääb nüüd järgmiseks korraks.
Roheline väike vöökott oli väga õige valik, see päästis olukorra, must või sinine ei oleks sobinud.

 
At 16:23, Anonymous Anonüümne said...

12.20 on efektne kukkumine, mitmendal km see kurv on?

 
At 16:28, Anonymous Anonüümne said...

Klikkige Pulleritsu.

https://sport.postimees.ee/6525412/pulleritsu-maratonireportaaz-kui-antakse-voimalus-runnata-rekordeid

 
At 16:53, Anonymous Anonüümne said...

Palju on ka süüdimatuid, oskusi pole, all on kukkumine ja ikka tullakse ülevat täiega, kulutades püstijäämisele tohtu energia, samas kontrollitud sahaga oleks kiirus ja manööverdamine kontrolli all.

Vaadake videolt, kaks kuud suuskadel olnud Grete Lõbu tuleb Ansomäelt kerge sahaga turvaliselt naeratus näol alla, õppige.

 
At 17:01, Anonymous Anonüümne said...

Lp nördinud 15:26, aga mis te imestate? Sedasama tegi aastate eest tema äi ka. Pullerits kirjutas sellest isegi loo, Sellest on ka siin blogis palju juttu olnud.

 
At 17:09, Anonymous Anonüümne said...

Vaadake mis eestis vabalt läbi läheb kuna me justkui oleme harjunud krae vahele kusetud saamisega, näiteks venemaal või soomes oleks vennike hakklihaks tehtud vahet pole kelle väimees või kälimees sa oled.

 
At 17:16, Anonymous Anonüümne said...

Nagu lugeda tegi Lõbu Pulleritsule siiski ära.

"Pullerits saavutas oma vanuseklassis 52. koha ning Lõbu 40"

 
At 17:22, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Loo kokkuvõttev moraal on siis selline, et sa võid olla küll Pullerits, sul võivad olla all Teppani suusad ja sa võid lasta need määrida kas või Kuntsil endal, aga kui sul pole korraliku keppi, siis jäävad tulemused kesise poolseks

 
At 18:19, Anonymous Anonüümne said...


Nr 733

https://www.sportfoto.com/ee-et/p/4097188

 
At 18:35, Anonymous Anonüümne said...

To 15.26. See kolge oli kuulsa Ansipi väimees, paljud vilistasid ja hüüdsid talle. 300 kohta trügis ette. Enne kuutset tuli mulle selg ees vastu. Pallasepoiss, pole mõtet sinna trügida, kus pole sinu koht.

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Mida statistika numbrid vigastuste kohta ütlevad?

 
At 18:44, Anonymous Anonüümne said...

Aegluubis on kukkumisi lõbus muidugi vaadata.

 
At 18:46, Anonymous Anonüümne said...

Oi kurrram nüüd tõmbas küll käima! Postimehes näksivad Padre kallal. Padre juhendab olümpia tasemel, isegi professor Alaver kuulab kõrv kikkis mis Padrel rääkida, siis tuleb keegi Saarna mökitama. Ei ole ikka korda majas. Mis ajast tirtsud poisinolgid võtavad sõna seal kus tšempionid ees?

 
At 19:03, Anonymous Vana Kult said...

Meenutusi EE-st: "Sportlasel on tore mööda väljakut ringi trampida ja trallitada, kui medal käes on. Aga kes su sinna võistlusele lubas? Kes su medalite ligi laskis? Kes sulle selle võimaluse kätte mängis?

Mõtle nende küsimuste üle, kui leiad vaba minuti!

Ja ütle Pallasele aitäh."

Ja

"Keegi märkis kuskil, et peasekretär Pallase mängivat suurt tuusa. No ja mis selles halba on, et mängib. Las ta mängib. Igaühele tuusamängimine ei sobi, temale sobib. Tema esituses mõjub tuusamängimine tõepäraselt ja usutavalt. Orgaaniliselt, kui kasutada terminit teatrikriitikast."

 
At 19:49, Anonymous Anonüümne said...

Ma olen ka väga kuri.

 
At 20:00, Anonymous Anonüümne said...

See isegi etvs järelvaadatav, kuidas seal trügis mees ette ja oli ainuke patustaja seal esiotsas. Võistluste peakohtunik võiks seda vaadata, petturile Vakra palk, st eksmatt.

 
At 21:09, Anonymous Anonüümne said...

muhe lugemine, tõsi
https://ekspress.delfi.ee/kuum/erik-pallase-on-meie-spordi-au-ja-uhkus?id=69017811

 
At 22:13, Anonymous Anonüümne said...

Veel üks äge suusamaratoni kirjeldus: https://marathon100.com/uudised/vaata/esimese-tartu-maratoni-kogemus-suusamaraton-on-age

 
At 09:37, Anonymous Anonüümne said...

keegi Rivo Saarna otsustas PP kallal sõna hakata võtma:

https://www.facebook.com/grete.lobu/posts/10213842963895084?comment_id=10213843136779406&reply_comment_id=10213843142779556

no aga saab PP-lt korralikult vastu ka.

 
At 09:53, Anonymous Anonüümne said...

Link ei tööta kas on raske tekst üle kopida raisk kuradi poisikesed.

 
At 10:19, Anonymous Anonüümne said...

Aga kuidas nende kokku jooksnud radadega ikka oli siis? PP blogiski lugudes läbi jooksnud HV kirjutas suusagrupis, et võtab TMi tõsiselt ette sel teemal?

 
At 10:40, Anonymous Anonüümne said...

Jooksevad need rajad kokku või mitte, probleem on ikkagi pigem suusa kontrollis. Kui juba laskumise algfaasis on näha, et inimene värisevate jalgadega mingit kahtlast poosi üritab võtta siis kaasneb sellega ka kukkumine hilisemas faasis (jooksku need jäljed kuhu tahes). Mida vanemas eas on suusatamisega tegelema hakatud, seda raskem on ebaharilikus olukorras suuskade liikumist kontrollida, olgu seda võhma ja jõudu palju tahes.

 
At 10:54, Anonymous Anonüümne said...

Padre kirjutas juba jaanuari postituses et mehed õppige laskuma ja sahkama. Kus te siis olite? Siis te ainult naersite. Nüüd on perse lõhki ja juhe koos. Aga ise süüdi. Või kes?

 
At 12:46, Anonymous Stseene ühest näoraamatust said...

Rivo Saarna Grete Lõbu sõidu kohta: Hea, et Pullerits Su käest pähe ei saanud.
PP: Oh ei olnud hirmugi pähe saada, siin on veel tagaajajal kõvasti arenguruumi.
Saarna: Tõsi, viienda saja sisse sõitmiseks tuleb Gretel veel trenni teha.
PP: Jaa, tuleb küll treenida! Ta kaotas mulle 2:20ga. Ma jõudsin selle ajaga peaaegu Paluni (2:31-ga), kust lõpuni jääb vaid 16,4 km. Äkki leiate ERRist mulle kõvema konkurendi? Hermaküla? Tema sai ka ligi poole tunniga... Vaid mõni minut rohkem kui poole tunniga jõudsin Otepäält Matule, nii et see teeb 63 km peale ligi 10 km kaotust... Jõudu tööle!
Saarna: Võimas, Priit, võimas! Sinu treenituse ja -mahtude juures pole see tõepoolest lihtne. Kahju, et tänavu nii kiire rada oli, Sa ei saanudki vist kogu oma potentsiaali välja panna, võistlus sai enne läbi?
PP: Jälle valesti! Ikka vastupidi. Võistlus oli minule kui endisele keskmaamehele liiga pikk. Oma tõelist suutlikkust näitasin neli päeva enne maratoni, kui arendasin viimasel kontrollvõisltustel täpselt sama kiirust nagu Peeter Kümmel kolm päeva varem teatemaratoni avaetapil minu võistkonnas.

 
At 13:40, Anonymous Anonüümne said...

Muaahhahha, see peab olema taas hea huumor PP poolt; ei saa üks mees nii hale ju olla

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Kõigile ja pidevalt on vaja tõestada, ka täitsa algajatele, kui kõva mees olen mina...vanuse järgi võiks see aeg juba möödas olla...

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Padre ei peaks etv hilpharakatele tasemele langema. Kes on tühikargaja Saarna? Kes on Saarna Padrega võrreldes? Nullide null! Padre on ikkagi lõunaeesti vojevood ja Tartu vürst, Poola kunni enda vasall, Eesti amatöör- ja profisportlaste tegelik juht.

 
At 14:14, Anonymous Anonüümne said...

Kahju, et Saarna Muttikat võrdlusse ei lisanud ...

 
At 16:27, Anonymous Anonüümne said...

Loen seda:

"PP: Jälle valesti! Ikka vastupidi..... Oma tõelist suutlikkust näitasin neli päeva enne maratoni, kui arendasin viimasel kontrollvõisltustel täpselt sama kiirust nagu Peeter Kümmel kolm päeva varem teatemaratoni avaetapil minu võistkonnas"

ja ma ei saa taas aru kas Priit Pullerits teeb mingit "kõvatamist" - poolkomöödiat stiilis "Top Gear" või kui see nii ei ole, on need suusajutud pigem "Vakra tase", sest sellised võrdlused on infantiilsed.

Mida me teame ?
Peeter Kümmeli keskmine kiirus Teatemaratonil oli 21,21 km/h.
Priit Pullerits väidab et sõitis kontrollvõistlusel sama kiiresti (21,28 km/h).
Üks mees sõitis 12 km distantsi, teine 5,6 km. Pealegi olid olud erinevad. Paljud võivad valida kergelt allamäge lühikese (näiteks 1 km) lõigu ja näidata "sama kiirust" nagu olümpiavõitja näiteks 15 km peal.

Mida me veel teame ?
Kontrollvõistlusel (Lemeksi Suusatalve Dendropargi etapp) oli M50 distantsiks 5,6 km ja Priit Pulleritsu ajaks 17:12,2 ehk 0,2867 tundi. Füüsikas saadakse keskmine kiirus kui jagatakse läbitud distants ajaga ehk 5,6/0,2867 = 19,53 km/h. Tegelik (füüsikaline) keskmine kiirus jäi alla 20 km/h, infantiilne Top Geari laadne "keskmine kiirus" oli üle 21 km/h.

Missugune võiks olla reaalne võrdlus Kümmeliga ?
Lemeks Suusatalve Lähte etapil osales nii Pullerits kui ka Kümmel. Pulleritsu aeg oli 11:24. Kümmeli aeg oli poole pikemal maal 21:02. Kas Kümmeli aeg poole lühemal maal oleks olnud kaks korda väiksem ehk 10:31? Reeglina suudetakse poole lühemat maad siiski kiiremini läbida. Pigem tulnuks Kümmeli aeg kuhugi 10:00 kanti kui ta oleks Lähtel Pulleritsuga sama distantsi sõitnud.

 
At 18:01, Anonymous MargusM said...

Aitäh 16.27 -le objektiivse analüüsi eest, kainet mõistust on siia plogisse vähe alles jäänud.
Kui isegi tubli algaja Grete PP egot riivab siis vist blogi kaudu diagnoosi panna lihtne pole.. Napoleoni sündroom või kiusati väiksena?

 
At 18:31, Blogger Priit Pullerits said...

No objektiivne pole 16:27 analüüs küll kuskilt otsast, kui juba lähteandmed on valed.

Täiesti arusaamatu, kust on võetud distantsi pikkus 5,6 km. Distantsi pikkus oli tegelikult 6,1 km, aga et tulemus ei tuleks liiga minu kasuks, siis andsin 0,1 km ära ja ümardasin distantsi pikkuse 6,0 km peale.

Palun arvutage õigete lähteandmetega uuesti ja teatage meile ka siis see tulemus. Manipulaator selline... Ja siis üks loll veel kiidab takka ka...

 
At 22:23, Anonymous Anonüümne said...

Ühes eelmises blogipostituses kirjutas Priit: "Viimase võrdluse tegin 850-meetrisel omanimelisel ovaalil". Ka minu GPS-ga Polari kell mõõdab selle ringi pikkuseks 0,85km.
Lemeksi ringiks oli Lauri ring + Dendropargi ring + kahekordne teeületus nende kahe vahel, need kõik kokku annavad minu Polari põhjal 5,58km.

 

Postita kommentaar

<< Esileht