Reede, august 08, 2008

Pullerits: Miks sportlased olümpial äparduvad?

Teadagi, et olümpial on rohkem kaotajaid kui võitjaid. Seda dikteerib juba matemaatika. Aga tegelikult on kaotajad ka need, kes oma stammtulemust ei suuda teha. Ja neid on ikka ja jälle palju, ja viimasel ajal on neid olnud palju ka Eesti sportlaste seas. Milles asi, uurisin Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadurilt Aave Hannuselt, kes on spordipsühholoogilisi oskusi õpetanud nii sportlastele kui treeneritele. (See usutlus siin on pikem variant tänases Tartu Postimehes ilmunust.)

Millised ootamatused võivad tabada sportlast, kes astub olümpiaareenile?

Kuna ta on paljude pealtvaatajate ees, tema sooritust hinnatakse ja olümpia on eriline olukord, kogetakse hästi suurt vastutust. Siis võib küll tekkida rahva ees paanika, et nüüd ei ole enam pääsu.

Mis siis saab, kui paaniline ärevus tekib?

Esiteks, kui ärevus läheb liiga suureks, suureneb lihaspinge ja sportlane suuda oma keha enam niimoodi koordineerida, nagu trennis madalama ärevusega harjunud. Teiseks, kui ta on trennis harjunud rahulikult keskenduma tehnikale ja taktikaliste otsuste tegemisele, siis võistlusel võib osa tähelepanu kuluda sellele, et peab tegema tulemuse. Selle võrra jääb jällegi vähem ressursse keskenduda tehnikale ja taktikale. Siit tulevadki vead sisse.

Tooge mõned näited pisiasjadest, mis võivad sportlase sooritust olümpial häirida!

Olümpia on suur paindumatu ja bürokraatlik masinavärk, mis paneb sportlasi ootamatutusse olukordadesse ja kus on hästi palju teadmatust. Teadmatus tekitab ärevust.
Või näed konkurenti, keda oled terve hooaja võitnud, aga siis tekib mõte, kuidas täna läheb. Sportlane ei kontrolli seda, mis koha ta saab. Tema koht sõltub konkurentidest. Kui ta hakkab mõtlema kohale, siis ta tegelikult keskendub kontrollimatule asjale ja unustab keskenduda sellele, mis on tema kontrolli all, nagu tehnikast kinnipidamine ja taktikaliste otsuste te
gemine.

Kas sellised ärevushood esinevad vaid algajail või tuleb neid ette ka kogenud sportlastel?

Austraalia ujuja Ian Thorpe kommenteeris pärast olümpiavõitu Sydneys, et ta ei kujutanud enne ette, et ta nii närvi läheb. See oli talle täesti ootamatu: astuda basseini juurde ja näha rahvamasse. See võib põlve korraks nõrgaks võtta küll. Küsimus on selles, kas sportlane oskab ära tabada, et nüüd läheb keskendumine ebaolulistele asjadele. Stopp! Keskendun tagasi sellele, mis on minu kontrolli all!

Samas, ega stardiärevuseta ka edukalt võistelda saa. Kust jookseb piir motiveeriva ja pidurdava ärevuse vahel?

Piir jookseb sealt, kus ärevusest saab muretsemine ja hirm. Nii kaua, kui see on elevus ja põnevus, seni see soodustab sooritust. Kui tekib hirm ja keskendumine sellele, mida treener mõtleb, mida ajakirjandus kirjutab ja mida sponsorid arvavad, siis see hakkab sooritust halvendama.

Olen kuulnud, et vastaseid saab juba enne starti töödelda. On teil selle kohta näiteid?

Niimoodi tehakse. Küsimus on jälle, kas sportlane oskab sellega toime tulla. Vastane võib ju üritada sportlast närvi ajada, aga kas sportlane närvi läheb, see on tema otsus. Kui ta otsustab, et tema närvi ei lähe, siis ei pruugigi minna. Ei ole mõtet ehitada oma strateegiat üles sellele, et ajan vastase segadusse. Niiviisi, kui üritada midagi teise inimesega teha, mille kohta ei ole teada, mis sellest välja tuleb, võib hoopis oma keskendumist segada.

Enne tähtsat starti pole ilmselt ime, et öösel kaob uni või hommikul tekib kõhulahtisus. Leidub selle vastu rohtu?

See on hästi sagedane, et õhtul on uinumisega raskusi, ja kui kõhus hakkab keerama, siis see on üks ärevuse tunnuseid. See on täitsa normaalne. Saab õppida lõdvestustehnikaid, mis aitavad magama jääda: alates rahvameditsiinivahendist, nagu lammaste lugemine, lõpetades süstemaatiliste lihaste lõdvestamise meetoditega.

Kui palju vilets uni järgmisel päeval sooritust mõjutab?

Oleneb sportlasest ja spordialast ka. Praktikas on näiteid, kus paremad tulemused tulid siis, kui hommikul oli pigem natuke väsimust, mitte täiesti väljapuhanud olek. Arvan, et väsimuse tajumine aitab mõnel sportlasel end hoopis mobiliseerida.

Nii mitmedki sportlased on kuuldavasti oma mõtetega juba enne võistlust end läbi kõrvetanud. Kas liigne mõtlemine on kahjulik?

See võib ära väsitada küll, kui hakkad erinevaid stsenaariume, eriti negatiivseid, peas läbi ketrama. Aga uurimustes on kinnitust leidnud, et enda soorituse ja tehnika visualiseerimine aitab küll keskenduda, paremini valmis olla. Kui kujutad ujumises ette, et 160 meetri peal on eriti raske, ja sa oled end kujutluses ette valmistanud, kuidas selle raskusega toime tulla, siis sa ei kaota seal väärtuslikku aega.

Mis moodi mõjuvad sportlasele meedia ja üldsuse ootused?

Sõltub sellest, mis tüüpi lubadused on sportlane välja andnud. Kui need on seotud kohaga või medaliga, siis see võib tekitada hirmu, kas ta ikka saab lubatud tulemuse. Kui sportlane suudab ootusi võtta väljakutsena, et temalt loodetakse head sooritust – ja see on informatsioon selle kohta, et temasse usutakse –, siis see võib innustada.

Kui tähtsad on olümpial edukalt esinemiseks varasemad suurvõistluste kogemused?

Minu hinnangul väga olulised. Siis on sportlane saanud läbi proovida erinevaid situatsioone, saanud teada, mis ootamatused võivad tekkida näiteks seoses korraldusega. Kui tal on kogemus, kuidas olümpial asjad käivad, annab see palju juurde. Mitmed olümpial käinud sportlased on kirjeldanud, et esimene kord ja hilisemad kogemused on ikka täiesti erinevad.

Kas spordipsühholoogias leidub mõni nõks, mis aitaks kaasa kas või väikse ime sünnile?

Ei. Eelmiste olümpiate ajal on aeg-ajalt kostnud hüüatusi, miks ei saadetud olümpiale psühholoogi. Olümpial ei ole psühholoogil enam midagi teha. See töö tehakse ära enne olümpiat. Teaduslik teadmine ütleb, et psühholoogiline treening peab algama 18 kuud varem. Sellega on sama, mis kehaliste võimete ja tehniliste oskustega – need peavad automatiseeruma. Psühholoogilised oskused, oma mõtete suunamise ja kujutluste kasutamise oskus peavad ka automatiseeruma. See võtab pikalt aega. Ei tasu loota, et täna räägin spordipsühholoogiga, ülehomme lähen olümpiale ja siis juhtub ime.
******

Paria, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 26. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kas terror konkurendi kallal? Ei, Läti jalgrattur filmib Pekingi olümpia eel treenides ümbrust. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus. Foto autor: Priit Mürk, Postimees / Scanpix
Foto 3: AFP fotograaf on tabanud Pekingi olümpiaujulas Arena Powerskini ujumistrikoo Eesti sportlase seljas. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Hiinlased heiskamas kolmapäeval Pekingi olümpiakülas Eesti riigilippu. Foto autor: Xinhua / Phtotshot / Scanpix

12 Kommentaarid:

At 22:06, Blogger Rivo said...

hästi asjalik intervjuu ja jutt. laiendatav ka harrastussportlasele, kes küll võibolla poodiumikoha pärast ei võistle, ent end tahaks ikka ületada. unetu öö ja võistluse enne rajale minekut läbi elamine on ilmselt päris tavalised tõsisemal harrastamisel.

 
At 18:44, Blogger Priit Pullerits said...

No aitäh! Mõnikord on jäänud juba mulje, et kirjutas mis tahad, tappa saad niikuinii.

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

Tuttav kogemus. Eriti kui ise veel tõsisemalt spordiga tegelesin. Minu puhul oli aga nii, et kui mingit ärevust enne starti polnud, siis ei tulnud ka tulemust. Tavaliselt nii, et mida parem vorm, seda suurem närv enne, aga sellega saab hästi hakkama. Mina ei suuda näiteks treeningul mitte iial ligilähedalegi jõuda võistlussooritusele. Arvan, et vastupidavusalal tuleb ärevus kasuks, tehnikaalal jälle võib pärssida tehnikat. Unetuse vastu aitab klaas piima-uni tuleb mis mühiseb.

 
At 09:17, Anonymous Anonüümne said...

Pudel õlut ja lammaste lugemine - uni garanteeritud!

 
At 11:58, Blogger Kidra said...

Selle asjaliku artikli põhjal eriti - meie ujujad on meie tegijad :)

Ja Grete Treieri luhtunud võimalusest on ikkagi kuidagi kahju - tundub, et individuaalselt on selle naise võimed maailma tipptasemel, aga saatetiimi ja võistkonda pole. Eesti ikka on jube väike. Aga nii on.

 
At 06:06, Blogger Unknown said...

air jordan
true religion outlet
air force ones
hogan outlet online
adidas stan smith
huarache shoes
atlanta falcons jersey
pandora bracelet
yeezy boost
hermes belt

 
At 04:10, Blogger raybanoutlet001 said...

zzzzz2018.4.27
michael kors outlet
michael kors handbags
nike trainers uk
ed hardy clothing
adidas superstars
canada goose jackets
oakley sunglasses
air jordan uk
nike huarache
coach outlet online

 
At 10:57, Blogger Unknown said...

www0525

lacoste soldes
nike shoes
longchamp handbags
coach outlet
cazal sunglasses
mulberry handbags
ugg outlet
hermes belt
manolo blahnik outlet
tory burch outlet

 
At 05:22, Blogger Unknown said...

www0705

polo ralph lauren
ralph lauren polo shirts
ugg boots
tory burch outlet
air jordan 4
links of london
gucci outlet
soccer shoes
cazal sunglasses
nhl jerseys

 
At 05:34, Blogger jeje said...

skechers outlet
manolo blahnik outlet
canada goose jackets
cheap snapbacks
ugg boots on sale 70% off
golden goose sneakers
polo lacoste
golden goose
moncler outlet
golden goose sneakers

 
At 06:17, Blogger Unknown said...

michael kors factory outlet
nike dunk low
lebron soldier 10
christian louboutin
yeezy boost
michael kors
adidas iniki
kd 10
fitflops sale
tory burch outlet

 
At 10:25, Blogger miki said...

0815jejeCela signifie Air Jordan Femme que vous avez pris la décision que vous avez besoin d'une nouvelle Nike Air Max 2018 soldes paire de baskets pour le basketball. Une orthèse air jordan 5 captain america plantaire moyenne ou une aide à l'arche est généralement asics gel kayano evo blanche un produit fantastique qui devrait également permettre. La air jordan future low noir rouge semelle très nette a créé une meilleure traction, ce air jordan qui est essentiel pour tous ceux qui jouent dans le basket.

 

Postita kommentaar

<< Esileht