Pullerits: Eksklusiiv: mida põnevat on kõvad tegijad mulle rääkinud enne Pariisi olümpiat?

Eelmine nädal pakkus huvitavaid kohtumisi. Näiteks neljapäeval rääkisin Jüri Piheliga, kes on Pariisi olümpiat üle kandva Duo Media juht, ning Toomas Varaga, kes on olümpiaülekannete peaprodutsent, ning sain kinnituse, et olümpia lauatennise võistlusi kommenteerib jalgpalliliidust Mihkel Uiboleht, keda pean Eesti üheks paremaks pressiesindajaks (kuigi ta formaalselt seda ametit enam ei pea), sest olgugi et oleme paljudes, kui mitte lausa enamikus jalgpalli puudutavates küsimustes eri meelt, on meil minu meelest teineteise seisukohtade suhtes respekt, igatahes oleme alati valmis teineteise argumente ära kuulama, aga sain ühtlasi ka teada, et Rahinge järve ääres suve algul minu väljakutse vastu võtmata jätnud Madis Mihkelsi sõitu olümpial kommenteerib Tanel Kangert, ning minu kunagine suusatreener, viimastel aastatel emotsionaalse-asjatundliku laskesuusakommentaatorina endale nime teinud Margus Ader kommenteerib koos Marko Albertiga triatloni.

Pärast kohtumisi Piheli ja Varaga läksin Tallinnas Postimehe toimetusest Toompeale Stenbocki majja, valitsuse residentsi (distants jalgi 3,15 kilomeetrit, seda läbisin ka tagasiteel, nii et lõpetatagu jutt, et Tallinnas on igas olukorras vaja ühistransporti või autot), kus kohtusin Ardo Hanssoniga (fotol ülal paremal), kes on 2021. aasta veebruarist pidanud peaminister Kaja Kallase majandusnõuniku ametit. Hansson on Ivy League’i mees, lõpetanud Harvardi ülikooli (Ivy League’i kuulub ka Columbia ülikool New Yorgis). Esimest korda kohtusime minu mäletamist mööda 1995. aastal Washingtonis, kui töötasin ajakirjas Newsweek. Igatahes oli tal meeles meie viimane kohtumine, mis leidis aset siis, kui ta sai tosin aastat tagasi Eesti Panga presidendiks. Nüüd rääkisime Stenbocki maja Sinises toas Kaja Kallase valitsuse majandusotsustest ning Eesti riigi praegusest rahandusseisust ning mis moodi sellest välja rabeleda. Hea on rääkida erudeeritud ja suurt pilti valdava inimesega, kes oskab ja julgeb asju seletada neist vaatepunktidest ja niisuguse analüüsi alusel, mis pimestava ja sõgeda vahkvihaga publikule ei pruugi meeldida.

Aga eelmise nädala esmaspäeval trehvasin Viljandis Viljandi järve ääres Aasa külalistemaja ees terrassil sõudjate Allar Raja ja Tõnu Endreksoniga (fotol paremal). Nad olid just lõpetanud lõunasöögi ning võtsid enne õhtupoolset treeningut lõdvalt. Märkasin, et Raja hoidis endiselt külma käel. Muidugi ei saanud ma jätta küsimata, mis jälje käevigastus on jätnud.

Raja: Positiivse. Vorm on parem, vaim on värskem, meeskond on mobiliseerunud.
Endrekson: Sa räägid enda eest?
Raja: Ma vaatan helikopteri vaates seda olukorda. (Ka seega suure pildi mees. – P.P.)

Pärisin, kas Raja on katsetanud ka, milline on tema füüsiline suutlikkus pärast rattaga kukkumise tõttu saadud traumat.

Raja: Ma siin ainult katsetangi. Kui paadis sõidad, siis ei ole adekvaatset datat, on võrdlus teistega ja tunnetuslik tagasiside. Olen kaks nädalat sõitnud wattbike’iga ja ergomeetril, seal on ainult numbrite möll. Seal on seis päris hea. Eilegi [14. juulil] tulin rattaga Pärnust Viljandisse (pisut alla 100 kilomeetri – P.P.) ja tundus, et ühe hingetõmbega võtsin selle tee ära. Oli mõnus. Täna tunnen, et lihased ja keha on värsked ja valmis pingutama.

Muidugi ei saanud ma jätta küsimata, kui kiiresti Raja sõitis.

Raja: Tunnetuslikult 280 kuni 300 vatti oli keskmine.

Kui trauma juhtus, oli siis hirm ka, et nüüd on olümpiaga kõik, uurisin edasi.

Raja: See sähvatas läbi kukkumise hetkel, kui pauk käis. Oli šokk. Valu oli hästi suur igal pool. Sain aru, et kuskilt tuleb verd, aga ei saanud aru täpselt, kust ja kui palju. Tegin kohe kükid ja testisin käed-jalad, vaatasin, et kõik justkui on terve ja hirm läks maha.
Siis läksin EMOsse. Seal öeldi, et kaks luumurdu. See ehmatas korra ära. Läksin sinna moe pärast, et teeme pildi ka, et oleks kindel. Tegelikult oli ainult üks luumurd loodetavasti; neid teisi kohti, mida ma ei skänninud – sealt on teadmata.
Positiivne oli see, et koht, kus oli murd, oli küünarluu jätk ja seal üks ots ei hoia midagi kinni, nii et sain juba kaks päeva hiljem ergomeetri peale. Rippuda ja tõmmata sain. Alaliidu viitsepresident Klementsov organiseeris korraliku wattbike’i Pärnusse. Kõik olud olid olemas, et jätkata treeninguid. Peaasi, et ise ja meeskond jääme rahulikuks.
Kehvemas seisus on ka varem oldud, kus on teadmata vigastused, mingi seljatrauma või liigese venitus, mis teinekord koormusega ei paranegi. Luu oli hästi konkreetselt fikseeritud vigastus, mulle tundus, et see tõmmet ei sega.
Tuleb välja, et Universum kuulab. Kui ma mingis trennis mõtlesin, et peaks varumeest paadis korra jooksutama, näiteks minu koha peal, siis sinna otsa kohe tuli ka õnnetus. (Muigab.)
Endrekson: Kui Allarilt kuulsin, et temaga on juhtunud õnnetus, oli mu esimene selge: riigihange tuleb korralda, meil on uut meest vaja paati, mis seal ikka. (Muigab.)
Kui Allar ütles, et tal on [katki] ranne, mõtlesin – natuke midagi mäletan anatoomiast –, kas nüüd on päris hull seis. Oleks luu katki, siis on selge, et kõik on pe***s. Kui on ranne, siis on vähe teine teema.
Raja: Faktiliselt ongi luu katki, aga see on nii väike, et see ei hoia midagi.
Endrekson: See ei ole sul reieluu või sääreluu murd!

Endrekson on olnud ligilähedases olukorras. Kui Tokyo olümpia oleks toimunud õigel ajal, suvel 2020, oleks tal seal vist seljatrauma tõttu käimata jäänud, küsisin.

Endrekson: Mul oli seljadisk kergelt rotatsioonis. See juhtus siinsamas laagris, ma ei saanud vee peal käia. Ei saanud isegi autorooli istuda, selg oli nii läbi. Meil olümpiale pääset veel polnud, valmistusime kvalifikatsiooniregatiks.

Jas see oli palju hullem kui Allari ranne, palusin tal võrrelda.

Endrekson: Ma ei saanud sõuda täie võimsusega. Sain valuvaigistiga istuda paati, aga kolme välimist varvast ei tundnud, sellepärast et närv oli kahjustada saanud. Ja reis oli ka pealt tundetu: sa võisid torkida, aga ei tunne reielihast.
Käisin EMOs, seal tehti kindlaks, milles on asi. Sain teada, et 80 protsendil juhtudel taastub see ise ära. Sai füsioterapeut Indrek Tustiti juures käidud ja harjutusi tehtud.

Kuid see, nagu selgus, ei olnud veel sugugi kõik. Raja käsi sai üle-eelmisel nädalal enam-vähem terveks, ta istus suurte ootustega paati – ja sai viirushaiguse. „Ebareaalne!” ütles ta mulle selle peale. Oli palavikuga maas kaks-kolm päeva, rögastas. Eelmise nädala esmaspäeval istus uuesti paati ja tõdes, et tunne on päris hea. „Jätkame sealt tööd, kus saab, teeme nii hästi, kui saab. Arvan, et meil on piisavalt aega, et leida õige fluidum üles,” rääkis ta mulle Viljandis.

Vaat, millised lood! Kas fluidum õnnestus leida, hakkab selguma juba sel laupäeval, kui Eesti paarisaeruline neljapaat koos Raja ja Endreksoniga läheb Pariisi olümpial tegema eelsõitu.

Foto 1: Pariisi olümpia pole veel alanudki, aga poolpaljad protestijad on juba platsis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson eelmise nädala reedel Stenbocki maja hoovis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits kohtumas ja vestlemas Viljandis Allar Raja ja Tõnu Endreksoniga. Foto autor: Elmo Riig / Allar Raja
Foto 4: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond (vasakult) Allar Raja, Tõnu Endrekson, Johann Poolak ja Mihhail Kuštein on tänavu mais Šveitsis Luzerni regatil taganud kvalifikatsioonivõistluse teise kohaga pääsme Pariisi olümpiale. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Allar Raja (vasakul) ja Tõnu Endrekson pärast paarisaeruliste neljapaatide finaali Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Allar Raja mullu 25. novembril Viljandis spordihoones Eesti sisesõudmise meistrivõistluste esimesel etapil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix