Pullerits: Mis seos on Eesti Suusaliidul Evelin Ilvesega?

Ma ei ole kultuuri-, popp- ega sotsiaalpsühholoog - aga äkki võiks mõnikord olla. Näiteks nüüd. Sest pealtnäha ei leidu ju nii erinevaid tegelasi, nagu Evelin Ilves ja Eesti Suusaliit, ent ometi selgub lähemal uurimisel, et nende vahel on tugevad ühised jooned.

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi avaldasin analüüsiva kirjutise, miks kukuvad Evelin Ilvese head algatused alati vildakalt välja, teenides toetuse asemel totaalse taunimise. Seda võiks kohalikus kultuuriruumis nimetada isegi Evelin Ilvese sündroomiks. Loomulikult, kui avaldada end riigi esileediks pidava naise kohta nii selgesõnalist kriitikat - ja tegelikult, kui avaldad avalikku kriitikat ükskõik kelle pihta -, siis ikka mõtled ja ka kahtled, et ega ma liiga teinud. Need kahtlused olid ka pärast Ilvese-loo valmimist, mistõttu lasin toimetuses seda lugu kolleegidel eriti teraselt lugeda, et kusagilt ei paistaks läbi midagi, mida lugejad võiks tõlgendada pahatahtlikkusena. Nad ei leidnud midagi sellist. Ja kui kaks päeva pärast loo ilmumist juhtusin vestlema inimesega, kes, ütleme nüüd ümmarguselt, teab esipaari vägagi hästi, ja kuulsin, millist sõnavara mu loo peategelane pruugib ja millist suhtumist teistesse temast kiirgab, siis hingasin kergendatult - ei, enamgi veel: siis sain aru, et olin teda koguni põhjendamatult palju säästnud.

See, kuidas Evelin Ilvese pealtnäha edumeelsed algatused kõik üksteise järel nurjuvad ja tema vastu pöörduvad, tuli meelde, kui vaadata Eesti Suusaliidu viimase poolaasta tegemisi. Usutavasti on ka Eesti Suusaliidu juhid tahtnud teha asju, mis peaks Eesti suusatamisele kasuks tulema. Kuid kentsakal kombel on juhtunud nii, et kõik astutud sammud on pööranud nende kahjuks. Kas siin pole Evelin Ilvesega ühist see, et nii nagu enamik rahvast ei võta Evelin Ilvest austusega ega tõsiselt, sest ta käitub nii kõrgilt ja kõiketeadjalt ning vaatab teistele ülalt alla, olles tegelikult ju rahvast võõrandunud, nõnda ei võta rahvas, kellest paljud toetasid Eesti Suusaliitu veel Andrus Veerpalu dopingujuhtumi lahvatamise järel, enam ESLi austusega ega tõsiselt, sest suusaliit on samuti käitunud kõrgilt ja kõiketeadvalt ja üleolevalt, nähes ennast Eestis maailmanabana, nagu näeb ilmselt Evelin Ilveski?

Aga pühapäeval, kui olin tegelenud Alar Arukuuse juunikuise kirja pseudoskandaaliga, tundsin endale üllatuseks, et mul on Eesti Suusaliidust südames siiralt kahju. Ausõna: lausa valusalt kahju, ilma vähimagi irooniata. Sest tegelikult on seal üksipulgi võttes ametis ju toredad mehed. Mati Alaver on väliselt karm ja karune, aga tegelikult on ta mulle oma jäägitu pühendumuse ja nõudlikkuse ja maksimalismiga alati meeldinud - rääkimata tema fantastilisest sõnaseadmisoskusest, mis on nii unikaalne, et isegi kui ta sind teiste ees pooleldi maatasa teeb, naerad kaasa, sest ta teeb seda nii efektselt, nauditavalt. Andrus Veerpalust olen läbi aja kirjutanud mitmeid poolehoidva hoiakuga lugusid. Jaak Mae on alati olnud mõnus jutukaaslane, ja isegi kui ta on mu peale pahandanud - eriti pärast seda, kui avaldasin ligi kümnend tagasi loo Eesti naiste suusatamise hukust, kus jäi peasüüdlaseks Alaver, mille peale Mae pahaseks saigi -, on ta pärast seda andnud mulle ikkagi mitu head intervjuud. Raul Olle on alati olnud meeldivalt sõbralik ja abivalmis ja viisakas. Sedasi võiksin seda nimekirja pikalt-pikalt jätkata. Kõigi kohta oleks rääkida palju head ja ilusat, igaühega on midagi südantsoojendavat meenutada.

Ja ilmselt seepärast hakkaski Eesti Suusaliidust - pean siin tegelikult silmas inimesi, kes on Eesti suusatamises võtmekujud, olgu nad liidus või mitte -, sügavalt ja südamest kahju. Nüüd on nad tekitanud endale seesuguse probleemimülka, kus neid avalikult ei toeta vist mitte keegi (või on siin mõni kange mees, kes kuulutab avalikult, et tema toetab? - ja see kuulutamine on avalik ainult juhul, kui ta paneb oma ees- ja perekonnanime alla!). Nad on üksi, nad on hüljatud, neile ei tunne keegi kaasagi.

Kes see ütles: it's lonely at the top ehk et tipus olles ongi üksilduse tunne? Vaatasin järele - ütles keegi Larry Kersten: “Elitism - It's lonely at the top. But it's comforting to look down upon everyone at the bottom.” Suusaliidu juhid on pidanud ka end elitaarseks klubiks. Kindlasti oli neil sealt ülevalt mõnus vaadata alla teiste siblimisele. Aga nüüd vaatavad need teised, kellele ülalt alla vaadati, üles ega jõua naeru pidada, kui näevad, mis moodi nood seal ülal end kõigi nähes lolliks teevad. Tegelikult on see kurb - sest see, mida ma kõik tunnistame, on suur inimlik traagika. Väga suur.
******San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusaliidu endine president Toomas Savi (vasakul) ja tema mantlipärija Sandor Liive. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mulluse talve järel suurest suusatamisest loobunud mehed (vasakult) Erkki Jallai, Priit Narusk, Kaspar Kokk ja Jaak Mae Eesti Suusaliidu hooaja lõpuüritusel Eckerö Linesi Norlandia pardal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusaliidu president Sandor Liive (vasakul) vestlemas Õhtulehe juhtiva suusaajakirjaniku Jaan Martinsoniga. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix