Täiesti süütust olukorrast
tekitasin vastukajarohke hiti. Olin andnud eelmise nädala keskel Postimehe arvamustoimetusele lubaduse, täiesti omal initsiatiivil, et kirjutan kohe pärast olümpia lõppu kriitilise loo Eesti spordi käekäigust. Kui oma arvamusloo tugevdamiseks fakte kogusin, ei osanud arvata, et tõsiasjad nii masendavaks kujunevad. Esialgseks pealkirjaks panin kogutud faktide toel «Langev Eesti», aga mõistsin, et see oleks liiga jõuline ning tekitas koheselt vastureaktsioone, mis ei lase lugejail kirjutise sisu adekvaatselt mõista, mistõttu tasandasin pealkirjaks «Taanduv Eesti».
Kirjutis jõudis pühapäeva õhtul vaevu Postimehe veebis ilmuda, kui sain pika kirja ühelt tuntud ja lugupeetud ettevõtjalt, kes varem Eesti spordis küllaltki märkimisväärset rolli etendanud. Ta tõi omal poolt välja veel mitu mõtlema panevat asjaolu. Täna, esmaspäeva hommikul sain aga tunnustava sõnumi ühelt Eesti spordi lähiajaloos olulisi võite sepistanud mehelt, kellega polnud vist ligi kümme aastat suhelnud. Üllatus oli nii suur ja sõnum nii toetav, et südame alt läks soojaks, ning soovisin talle omalt poolt jaksu edasisteks võitlusteks Eesti spordis ja kaugemal ka. (Kes teab, võib-olla saab siit alguse leppimisprotsess?) Ja siis sain sõnumi Eesti tuntud spordiarstilt, keda teab suurepäraselt Raio Piiroja, kes enda sõnul oli jäänud Tallinna maratoni teisel ringil pisut hätta, sest Tartu maraton istus veel kontides, ja kes samuti soostus, et väga hea artikkel, sest toob selgelt esile, et Eesti tippspordis puudub korralik spordipoliitika. «Tippsport on nagu teisejärguline asi. Entusiastidele,» lisas ta.
Vastukaja oma valdkonna autoriteetidelt mõjub alati positiivselt, sest näitab, et oled välja toonud selle, mis enamikul südamel, ja näitab, et su tehtu läheb inimestele siiski korda. Sellest on rohkem kasu kui näiteks 327. kohast Tartu maratonil, rääkimata 528. kohast.
Aga vabariigi ümmarguse sünnipäeva eel võtsin ette veel ühe eksperimendi. Nimelt sõelusin välja,
mis on ehtne eestlaste spordiala. Sõelale jäi lõpuks kuus ala. Olete valikuga päri?
Ja kellel on jäänud kuulmata
minu viimased olümpiakommentaarid Kuku raadios, siis neid saate järelkuulata siin. Head kuulamist ja lugemist! Aga küsite kindlasti, et miks mind Tallinna maratonil polnud. See on pikem ja karmim lugu, seda nelja-viie lõiguga ei kirjuta. Iga asi omal ajal.
Fotod 1-3: Algo Kärp Pyeongchangi olümpial meeste 50 km ühisstardist sõidus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
67 Kommentaarid:
Ei pääse artiklit lugema aga pildi järgi hinnates on üheks spordialaks autoralli?
Kui nii siis väga kurb on eesti rahva pärast.
Väga kolinal käib alla. Vaadake Otepää noorte mm-i. Kui varem oli Eesti tuntud kui noorte ja juuniorite maailmameistrite kasvatajana siis täna on noored juba täiskasvanutele tuttavatel kohtadel. Ja 20 kohta loetakse kordaläinud saavutuseks.
Veidi teise teemasse. Kas mõni hea semu teab kuidas soomlase Heikkineniga asjalood? Mees on tuntud kui hirmus harjutaja ja juba aastaid rügab trenni. Õnnestub aga harva. Enamusel kordadest hävib. Tundub et ei tarvita keelatud aineid ja -trikke.
Mõned üksikud vennad tipus sellised omamoodi on. Ei tule esimese kümne sekka aga jätkavad ausat punnitamist sellest hoolimata. Kas mõni mees siin taustu teab?
Sedand küll aga PM is on juhtkiri et Pjöngchangi lainel purjetame optimistlikku tulevikku, kuna meil on noored kiiruisutajad ja laskesuusatajad. No ma ei tea, aga ju siis suure ajalehe juhtkiri peabki olema paduoptimistlik ja kriitikavaba. Tegelikkus on see et meil pole piisavalt noori spordihakatisi ega toetavaid jõudusid. Nüüd on popp kaagutada uisutamise taassünnist ja mõni ootab uusi antsoneid. Moodne kiiruisutamine vajab infrat. Eesti soojas talves lahtise taeva all ei harrasta. Antsoni aegadel tuli see kõne alla, kiirused olid väikesed ja võisteldi looduslikul jääl. Täna kunstjää aegadel on vaja pirakat halli, mitte väikest hokiringi. Rikas Holland võib seda endale lubada. Kas leidub eestis valda/linna kes riskiks sellise ehitada ja maksta aastaringi külmutusseadmete elektriarvet? Ega ikka küll. 'Alusalu ime' taga on ju Saksamaa kool.
Uisusport on meile liiga kallis harrastada. Algul tuleks ka treenerid väljamaalt palgata. Meil endal ei ole isegi korvpalli nõu haud, ammugi siis uisutamise. Üksik Adavere vanahärra on entusiast, mitte koolkond. Täna ta ju Alusalut ja Liivi ei treeni.
Võtame või meie paraadala kahevõistluse. Isegi norralaste abist ei piisanud, üksainus mees harrastab ala, kui lõpetab siis on kahevõistlusega konets.
Väga õige sõnavõtt, 21:57. Alusalu ja Liiv on välismaal jalule pandud sportlased, Ilvese tiim on samasugune pereprojekt, nagu Sildaru või Šmigun-Vähi. Jutt noortest perspektiivikatest laskesuusatajatest on diletantlik: soovitan vaadata tulemusi ja nende maailma eakaaslaste tulemusi.
Veel kord, jäädes endale kindlaks, mida on toetanud ka mitu Eesti spordi tõelist autoriteeti: Eesti spordis puudub süsteem, mis aitaks ette valmistada tõelisi tippe, sest Eesti spordis pole üldist vastutajat. Ega papa Ilves ega Tobreluts ega Treimann ega Alaver saa vastutada Eesti spordi eest. Tipptreeneril nagu Alaver ei jätku aega ja energiat, et vastutada isegi Eesti suusatamise järelkasvu ja pikemaajalise käekäigu eest. Kui ta sellega tegeleks, jääks tal tippudega tegelemata. Kes tegeleb? Alaliit kui MTÜ? EOK? Klubid? Noortetreenerid? Lugege veel kord mu kolumni.
Üle pika aja asjalik teema.
Piirojal õigus , edu saatnud entusiastide punti.
Šmigunid, Sildarud, Mägid , Kanterid.
Meil on olemas Audentes, Pohlak, rikkad tennisest huvitatud ärimehed. See on kõik positiivne. Midagi toimub.
Puudu on sisetrekk, 50m ujulaid, kaasaaegseid sõudebaase jne. Senikaua kui riik sellised asjad üle laseb ei saagi midagi tulla.
Millest tuleneb läti taliolümpia peamine edu?
Šigulda kelgu/ bobirada teeb seda.
Meil läks mitukümmend aastat et Otepääle suusahüppe torn saada.
Tunnen rõõmu eesti võrkpallist (unustage see korvpall vahelduseks), vehklejatest, sõudjatest, positiivsena mõjub ka laskesuusatamises toimuv Olümpia särava sähvaka puudumisele vaatamata.
Küsimus: mis alal on eestis üleüldse olemas läbimõeldud tulevikku vaatav süsteem, mis midagi arendab?
Kogu riik liigub enam vähem toimivates valdkondades inertsist nõukogude ajal ehitatud süsteemides. Sport laguneb enamasti silmnähtavalt, kuna selles valdkonnas vahetuvad põlvkonnad suhteliselt kiirelt ja endise süsteemi lammutamine annab lihtsalt suhteliselt kiiremini tunda, erinevalt pikalt kestvast ning kõpitsetavast infrastruktuurist.
Jalgpall on ainukene, kus on tugev süsteem. Aga meie kliima ei soodusta seda mängu. Maailmas on sel alal konkurents ka ülikarm. Maailma 50nda jalkariigisatsi mehed on ikka profid jalgpallurid, aga kas ka maailma tugevuselt 50ndad murdmaasuusatajad?
Individuaalaladel pole vist kuskil mingit süsteemi :) Audentses on ja ongi kogu lugu. Aga kui neil saab kool läbi ja selleks ajaks täiskasvanutes medalit pole tiitlivõistlustel, siis hakkavad enamus asju pakkima ja lõpetavad karjääri. Või siis andekamad paar aastat vinduvad ja kaovad siis.
Eestis jõuavad tippu puruandekad või pereprojektid. Aga seda süsteemi meil pole, et Eestil oleks selliseid tegelasi nagu Ränkel, Tammjärv, Kärp, Kipl. Neid peaks olema 10-15 sellisel tasemel, mitte 3-4. Kui 10-15 on sellisel tasemel, seda taset saab süsteemiga toota, siis tuleksid varem või hiljem ka medalid.
Kõik pereprojektid ju ka ei toimi või toimivad vähese efektiivsusega,esiteks meenub Team Haanja.Samas tänu sellele projektile meil üldse kedagi oligi välja panna. Mida öelda lemmikala valiku kohta, siis on ju autori(d) nende kuue väljapakutu osas isegi omaenda kriteeriumeid mitte jälginud! Sõudmist ja vehklemist harrastavad võimalikult paljud inimesed? 758 inumest harrastavad sõudmist ja vehklemine 548 harrastajat-töelised lemmikud tõesti. Kui tahat eneid alasid upitada, siis vähendage vähemalt ausa mängu jaoks kriteeriumeid.
kah priit
Kui arutada sportmängude üle, siis teha seda mille vastu on laiem huvi, ning neid on vaid 2 - jalgpall ja korvpall. Jalgpall jäägu heagu kõrvale, seal ei tõuse me kunagi keskmikeks. Korvpallis on see korralikult punnitades võimalik.
Võrkpalli keskmikke või isegi 5-6 kohta ei tunne keegi. Olgem ausad, võrkpall on küll ilus mäng, kuid huvi asja vastu on vaid mängijatel endil ja nende perekonna liikmetel.
Eesti rahvaressursi väiksuse juures on mõttetu harrastada lisaks võrkpalli ja käsipalli. Paar kõva kahemeetrist käsipallurit mängivad Saksamaal. Kui need mehed oleksid hoopis korvpallurid? Abi oleks.
Seda küll, vabal maal harrastame mida ise tahame. Keeglit ja diski golfi ja palju muud lahedat, AGA SIIS EI TOHIKS NEID EELARVEST TOETADA, sest selle võrra vähem saavad alad mis potentsiaalseid medaleid toovad (vehklemine ...).
Nii et mehed, nutame et süsteemi pole, aga pakkuge välja. Ei ole ju raketiteadus. Võimalus on ka kopeerida teisi väikeriike.
Tegelt peab tõdema et medalid jäävad siiski juhuste taha. Vaadake endist spordi suurmaad Soomet. Suveolümpiatel koos Eestiga samal kohal ühe pronksiga, ometi on neil rahvast rohkem, raha rohkem ja palju süsteemsem ja ratsionaalsem lähenemine. Lisaks on neil korralikult arenenud kultuur et kogu pere hõimkond küla linnake klubi toetavad ühte noort tasuta ja vabatahtlikult. Selline tugi on väga oluline. Meie aga oleme harjunud sellega et noortetreener on ülikooli diplomiga ja keegi peab andma raha massööri ja arsti palkamiseks.
Viimasele.
Ei mõista su huvi korvpalli pushimisel. Teha ka ümber alles olev 2m. võrkpalli ja käsipalli materjal mõtetuks korvpalli materjaliks?
Mida kuradit.
Millal me korvpallis viimati EM'il mängisime? Võrkpallurid olnud seda järjest.
Võrkpalli pole popp. Kui ise ei viitsi vaatamas käia vaata aktukast spordiuudistest mis võrkpalli mängu ajal hallides toimub. mis poolest Rakvere ja Valga korvpalli mäng etem on?
Nagu Peep Pahviga vaidleks kes ei suuda vaadata oma korvpallist kaugemale.
Kui ma ei eksi, siis Norras on mingi 5 miljonit inimest või natuke rohkem. Taani ja Soome on samas suurusjärgus ehk siis 4 korda rohkem elanikke kui Eestis.
Norra sai 39 medalit, kui see neljaga jagada, siis pidanuks Eesti ca 10 medalit saama :)
Soome on pikemat aega põhjas, Soome sai 5 medalit, selle loogika alusel pidanuks Eesti ühe saama (ilmselt saanukski kui Sildaru oleks terve olnud).
Olen endiselt veendunud, et Eesti peaks igalt olümpialt saama 2-3 medalit arvestades meie rahvaarvu.
Äsja kuulasin Mehed ei nuta saadet, seal arutati ka selle spordisüsteemi üle. Võtame konkreetselt Kristjan Ilvese ja Marten Liivi, mõlemad olid teises kümnes ja mõlemil on potentsiaal tulevikus ehk medalit saada.
Saskia Alusalu sai 4. koha tõttu nüüd 3100 euri nii palga kui treeningtoetuse nimel juurde, pluss veel isiklikud sponsorid. Marten Liiv saab 600 euri ja ilmselt seal lähevad ka veel maksud maha. Kelle asi see on et nt Marten Liiv saab teha edaspidi tippsporti?
Kui Ansip ütles kunagi, et tippsport pole riigi mure, siis milleks üldse EOK-l need toetused A-B-C kategooriatele on??? Pangu siis 100% kraanid kinni ja tehku selle raha eest EV100 kontserte vms :)
See on nagu täiesti ebareaalne, et OMil 11. koha saanud peab pillid kotti panema ja 10. koha saanud saab mõned aastad okeilt elada.
Endiselt ma ei saa aru, on riigile tippsporti vaja või ei ole?
Üks Ossinovski idiootlik otsus ja mijlonid riigist läinud. Keegi ei vastuta, MITTE KEEGI. Krt, selle raha eest saanuks Eesti vähemalt 5 OM medalit, täiesti kindlalt kohe.
Igas Eesti koolis mõnes klassis teab keegi vähemalt kümmet maailmakuulsat jalgpallurit ja korvpallurit (NBA). Olete kindlad, et suudetakse nimedata ka 10 maailmakuulsat võrkpallurit? Isegi võrgutrennipoisid jäävad sellega hätta. See ongi Jalgpalli/korvpalli erinevus võrkpalli, käsipalli ja muu pallimänguga.
See mis täna pallimängudes toimub, see ongi ikka täielik jura. Pole vahet on see koss või jalka või võrk. 10 aastat tagasi, kui Tartu Rockis olid Tein, Mürka, Kullamäe, Kikerpill ja paar kuulsat leegionäri, siis finaalmängudel oli rahvas tund varem saalis ja täis maja. Seda on rahvale vaja. Pole teistel aladel taasiseseisvnud Eestis midagi vastu panna. Just sel perioodil kui olid need tipud ja vastasseisud, siis läksidki trenni noor Kullamäe ja kõik need teised noored, kes nüüd noortes kõvasti kossus pannud.
Seega, kui need noored, kes on saanud viimase paarikümne aasta parimaid kohti noorte tiitlivõistlustelt, läksid trenni, siis olid neil eeskujuks tipud.
Ega see riik vist tõesti enne aru ei saa, kui pole tippsporti, siis pole ka tervisesporti :)
Miks autoralli MM sarjas on Toyotad, fordid, peugeotid jne jne. Sest Autotootjad tahavad reklaami saada. Nad panevad üüratud rahad sinna alla, vastutasuks saavad selle, et maailmas inimesed ostavad rohkem autosid.
Sama on tippspordiga, teatud seltskonnale tuleb papp alla panna, siis hakkavad liigutama end ka need inimesed, kes muidu ei liigutaks.
Ärge segage tervisesporti tippspordiga. Tippspordi promomine ei mõjuta kuidagi tervist, pigem on mõju vastupidine. Tervis läheb käest ära. Vigastused ja muud jamad veel lisaks. Paneme EOK kinni. Noh jätame sinna mõne Vigri. Ei juhtu tervisespordiga sellepärast midagi. Need kes maratonil võistlemas käivad ei tegele ju tervise turgutamisega. Näete Priitu. Vigane. alles eile sai koeraga õhtul jalutama. Tervis nihu. Oli seda vaja? Suured valmistumised Tallinna suusamaratoniks ja kõik pekkis. Hea, et vaim veel sees on.
Mõni ei saa ikka sellest tippspordi seosest aru tervisespordiga. Kui ei ole tippe, siis pole lastel eeskujusid. Tipud panevad lapsed trenni minema. Kõik tahavad olla Messid ja Ronaldod või siis Nabid ja Kanterid jne. Kui laps läheb trenni, siis ta saab tugevaks. Kui tugev laps läheb tööle, siis on ta kehaliselt piisavalt tugev, et tegeleda tervisespordiga. Kui tippe pole, siis paljud lapsed ei läheks trenni, ei tekiks seda asiotaaži, seega lapsed on nõrgad ja kohe nii nõrgad, et nemad ei hakka kuskil maratonidel käima.
Kui nt 3 miljonit euri panna iga aasta tippspordi peale, siis olen enam kui kindel, et see raha on tulevikuks investeering, eriti kui tuleb medaleid ja eeskujusid. Kaudselt mõjuvad Eesti sportlaste edud ka teistele aladele edasi. Ei ole nii, et kui Veerpalu võitis, siis ainult suusatajaid tuleb juurde. Nagu ütles Kantergi, et kui Šmiguni autasustamist nägi, siis käis tema seest jutt läbi ja see pani ta veelgi rohkem OMi võitu tahtma. Nii paljud selliseid detaile ikka alahindavad. Äkki Taaramäe ja Kangert said ka inustust Kirsipuu suurtest võitudest ? Peab neilt küsima. Tänaseks on Taarmäel Tartus ju omanimeline rattaklubi ka. Tiit Sokul oma korvpallikool, Erki Noolel ka oma asi. Need mehed on ammu tasunud oma tegudega selle raha, mis neisse investeeriti. Nad on rahva tervisesse oluliselt rohkem investeerinud kui Ossinovski :)
Ühesõnaga mehed, mina pürgin oma jutuga sinna et kuna meil on rahvast vähe ning seetõttu ka maksu ja sponsoriraha vähe, SIIS MEIL EI JÄÄ MUUD ÜLE harrastada üksikuid ja meile sobivaid alasid.
Tänane maailm küsib ka väikeriigilt immitsi olemasolu. Sellest lähtuvalt : meid ei tea ega tunne keegi kui oleme kossus 35., võrkpallis 15 ja käsipallis 5. Näiteks ungarit teatakse veepallis, aga nad on olnud maailma absoluutne tipp juba viiskend aastat. Keegi siin mainis et unustagu ma see korvpall, sest täna Eestis elab rahvas kaasa hoopis võrkpallile. Aga pole midagi parata, korvpalli immits MAAILMAS on kaks korda kõvem kui teistel käega pallimängudel. Maailmas juba läti korvpalli teatakse, tahtmise korral me peaks suutma tõusta läti tasemele. Võrkpall on PRAEGU popp, kuid olgem ausad, meil ei ole võrkpalli koolkonda 1968a nsvl meitritiitlist ja Viljar Loorist hoolimata. Korvpallis mingi põhi all siiski on. Peab ka tunnistama et tänases spordimaailma süsteemis on väikeriigil oma koolkonda raske luua, sest juba keskmikud ostetakse väljamaale mängima.
Indiv aladest teha vehklemist, kergejõustiku heiteid tõukeid ja sõudmist jalgratast, sest aafrika ja india hiina neid ei harrasta.
Vigursuusale pole mõtet panustada vaatamata Sildaru super-stardomile. Oodake kui hiinlased selle ala leiavad. Nad vallutavad ala tipu kohe, sest sarnaselt pinksile ja vettehüpetele põhineb see ala korduste arvule treeningul siin sa hiinlast ei võida.
Veel üks mõte on selline et tänases tehnokraatilises maailmas tasub panustada täpselt ja ühele. Näiteks olgu siin järgmine: murdmaasuusas ei näe me valgevenet ja ukrainat. Aga vaatame laskesuusatamist ja hopsti! BLR ja UKR lammutavad nii meestes kui naistes väga tugevalt. Nad on ka head suusatajad, kuid nähtavasti panustavad suusaraha hoopis laskesuusa poolele. Eestil seevastu ei maksa hellitada ennast ei Johanna Talihärma ega uute noortega. Meil lihtsalt ei jätku inimressurssi piisavalt. Laskesuusk on täna talispordi jalgpall. Seda tehakse ka Bulgaarias ja Rumeenias.
Ainuke ala kus Eestil oleks lööki talvemängudel on kahevõistlus (ja suusahüpped). Igav ja vähestes riikides harrastatav ning mis peaasi, suvalised hollandlased või egiptlased ei tule konkurendiks, sest hüppetorni veel sisehalli sisse ei ehitata. Nõnda see on.
Rõhutan veel et minu jutt lähtub motiivist et Eestil oleks pidevalt ÜKS sportmängude võistkond tiitlivõistlustel ning PAAR individuaalala kus väike medalivõumalus. Selle saavutab süsteemiga ehk koolkonnaga.
Tippspordi ja lastespordi suhe on perverssne. Lapsed pannakse aziotaaziga võistlema ja spordipoodide kukruid täitam überthnika väljanurumisega. See ongi see side. Laps ei pea veri ninast välja võistlema. Lapsed käivad heameelega trennis ka lihtsalt hullamas. Jah lõbutsemas ja aeroobselt liigutamas. EOK tuleb laiali saata, et nad ei promoks lastseporti. Lapsed peavad tegelema aktiivse ja tervisliku vabaaja veetmisega, mitte aga võistlema esikoha pärast, mis kuulub pea eranditult suuremale ja tugevamale. Male ja kabe on last võistlemise alad. Äärmisel juhul sulgpall ja meeskonnaalad, kus annab tugevaid miksida nõrgematega ja tugevamad ei hakka äpude peal dedovtšiinat rakendama. Ei ole vaja lastel tunde nühkida suusarajal. Lastel peab suusatades olema lõbus ja nad ei pea komperdama täiskasvanute rajal oma mittelibisevate laudadega risti laskumistel ees. Ei naudi nad seda kohe mitte nii sundides. Igale asjale oma koht. Las uisutavad parem. Libiseb hästi ja saavad kiirelt edasi. Tulevikuks on olemas ka vabastiili oskus suusatamises. Kehaline kasvatus koolis on piisav last kehaliseks arenguks. Vägisi ei tohi lapsi sundima spordisaavutuste nimel hulluks minema. Mida vähem on eeskujusid, kes aitavad lastel hulluks minna, seda parem. Ei tunne nad Veerpalusid, nende jaoks on need staarid null. Teavad Kellyt. Õnneks puuduvad selle alaga tegelemiseks Eestis piisavad võimalused. Seega jääb see nali jõukamate lapsevanemate sponsoreerimise pärusmaaks.
Et moraal see. Et peaks orienteeruma sellele , kuidas oleks võimalik õngitseda medal välja?
Ala ei tohi olla väga populaarne ja kui juba meeskondlik ala siis vaat et mida ebapopulaarsem, seda parem.
Saabki ennast eesti nimetada curlingu või vigursuusatamise rahvaks (nagu olime kettaheite ja korvpalli rahvas).
Selline ülesande tõstatus Kultuuriministeeriumi eesmärgina oleks nõme ja niru.
A la mehed jalutavad võrkpalli toksivate meeste trenni ja korjavad vähegi füüsiliste eeldustega mehed kokku, sest me peame korvpalli arendama.
Pigem oleks lahendus see et luuakse iga ala harrastamise jaoks head tingimused.
Inglismaa jalgpalli näide. Viimati võideti MM 1966 , mida teha? Vaatasid et prantslased edukad. Mis edu taga? Jalgpalli akadeemiad. tegid ka endale sellised. Nüüd hakkab looma. Juuniorites juba puhas töö tehtud.
Jalgpall oli vaid näitena. Selle infrastruktuur (meelega ei ütle taristu) hea tänu Pohlakule.
Suurbritannia jalgratturite edu taga enamusest Manchesteri trekk ja keskus.
Miks vingun just võistkonna ala pärast? Kuna see ÜHENDAB rahvast metsikult. Kes on sattunud Leetu kui nende kossarid mängivad tiitlivõistlustel? Rahvas on hullumas.
Kujutlegem korraks pilti et hoopis meie enda, ESTONIA korvimeeskond mängib olümpia poolfinaalis usa või argentiina vastu (ning kaotab). Sellest hoolimata oleks me ekstaasis ja valmis vallutama juba samal õhtul Berliini või Moskva, näita ainult suund kätte. Isegi kaotuse korral oleks see hetk suurem kui kümnevõistluse või kettaheite olümpiavõit.
14:03 teile on lihtne vastu vaielda. Ütlete et loome iga ala harrastamiseks head tingimused? Meiesid ei ole nii palju et meil jätkuks inimesi teha igat suvalist ala. Head tingimused nõuavad täna palju raha. Lisame siia juurde et pehmed ja lühikesed talved viivad meie trumbi lõunapoolsete riikide ees. Uisualad on katuse alla viidud. Lõuna-aafrika (veel) rikka ja rahvarohke riigina võib tõusta Hollandi konkurendiks, kuid mitte Eesti.
Britannias on 80 miljonit inimest, millest tuleneb et neil on vabalt maksuraha ehitada trekk, ja maksta ülikooli teadlaste grupp arendama rattasõidust high-tech ala. Ning mis peaasi Manchesteri Liverpooli tööstuspiirkonnas on piisavalt käblikuid kelle seast valida. Brittidel on maksuraha et igaks olümpiaks uus ala ette valmistada.
Valgevene on 10 miljonit vaest inimest. Tulid naiste laskesuusas olümpiavõitjaks. Viskan sellise hüpoteesi et juhul kui nad oleksid murdmaateates 6. tulnud ja ühe kahevõistleja olümpiale upitanud siis oleks nad oma kulda näinud nagu surnud eesli kõrvu.
Nõustun väga ka sellega, et tervisesport on tähtsam ja tippsporti ei tohiks riiklikult pushida. Aga kuna teemaks on siin praegu tippsport siis minu väike panus ....
Jalgpallist ei ole mõtet üldse rääkida. Pohlak võib nikerdada meile infra puhtast kullast, kuid miljonid maailma paljasjalgsed ja kõik riigid seda mängivad, siis meie lagi on ehk 60.koht ja meiega isegi sõprusmängust ei ole huvitatud näiteks poola tšehhi ungari, ammugi siis saksa hispaania. Üle oma varju ei hüppa.
Pohlak veab meid ju tillist. Eesti koondist arendaks kohtumine Soome ja Lätiga. Meie aga veeretame Vanuatu ja Gibraltariga. Tore, saab reisida ja rahvast huvitab ka mäng Vietnamiga, aga paremaks me ei lähe.
Et Islandi fenomen? Suured sisehallid ja traditsioonid. Rahva ühtsus. Vaielge vastu kes viitsib siin.
Tõsi, rahva tervist arendab laiapõhjaline kehva vuti tagumine rohkem kui paarile vigursuusatajale kaasa elamine.
Tihti kohtab kommides sellist juttu et kuniks meil on Sildaru Kontaveit ja Tänak on kõik hästi. Et need meie sportlased on maailmas eesti saadikud ???
Minge küsige Lätis kes teab Kelly Sildarut? Kes teab seal Kontaveiti? Ainult spetsialistid. Nii nagu meie ei tea teisi, samamoodi ei tea teised meid. Meile tuli eelmisel suvel üllatusena et Lätil on 2 naist tennises top20! Miskipärast arvame et - no Kanepit ikka maailmas teatakse! Kas Kanepi on top20? Kas Kanepi on finaalis mänginud? Kui neile küsimustele JAA ei saa vastata, siis ega ikka ei teata küll.
Ning küsimus on tennises. Ainuke ala maailma mastaabis jalgpalli ja golfi kõrval mille tulemused meediasse jõuavad.
Postimehes on Siim Kaasiku artikkel pealkirjaga mõtteid Eesti medalist. Kahjuks ei pääse tasulist lugema. Kes viitsib vihjata? Kardan et seal mingi populaarne möga stiilis paneme veidi rahalist tuge juurde, küll siis medal paistma hakkab.
15:22 jagab matsu. Naiste tennises teenib tuntust ainult iluga. Eks see on vaataja silmades. Ja pole neist spordisaadikutest kübetki kasu. Eestit teatakse ikkagi Venemaana. Ma ei või. 100 aastat on siin aetud Eesti asja ja ikka peetakse meid russideks. Midagi on pildil valesti. Selle aja jooksul on meil olnud igasuguseid spordi ja kultuuri kuulsusi aga ikka oleme tuntud oma vene sidemetega. Paneks siis need sidmed oma kasuks tööle kui muust abi ei ole?
"Selle aja jooksul on meil olnud igasuguseid spordi kuulsusi ...."
Aga loetle neist mõned
Keres, Palusalu, Lurich, Kotkas, Talts, Salumäe, Antson jne...
Lisaks veel muid toredaid inimesi muudelt aladelt - Tonga kalamees Leonhard Niit, kosmonaut Jaak Laasmaa, Moskva Patriarh Aleksius II, Lenini promootor Aleksander Kesküla, miljonärid Harry Männil, Sir Arvi Parbo, illustraator Ilon Wikland, näitleja Bruno O’Ya, ööbik Miliza Korjus...
Pagan, see kosmonaut sai nüüd täitsa valesti pandud. - „Eesti ajalugu. Kronoloogia“ (Tallinn 1994). Selle lk. 211 seisab 1972.a. all: „Esimese eestlasena stardib kosmoselennuks Jack Lousma (Jaak Laasmaa).“ Eestikõlaline nimi pettis ära New Yorgi „Vaba Eesti Sõna“ toimetaja, kes valeteate kosmonaudi päritolu kohta lehte pani, kust see ajaloolase kätte sattus. Tegelikult Lousma on tüüpiline hollandi nimi.
Targad mehed ajavad arukat juttu! Lisaksin oma isikliku mõtlemapaneva kogemuse. Ehki Klavan ei ole päris esimese suurusjärgu täht, julgen ma väita et ta on maailmas üks enimtuntud Eesti sportlane ja võibolla eestlane üldse. Kui vestelda spordist huvituvate inimestega Madagaskaris, Indoneesias jne. ( kohad kus ma olen viimasel ajal puhanud) siis leidub üsna palju lihtsaid tööinimesi, nagu kärestikugiidid, matkainstruktorid jne, kellele see nimi võõras ei ole. Samas näiteksd Ole Einar Björndahlen või isegi Marcel Hircheri nimi ei ütle neile absoluutselt midagi. Jalgpall on ääretult popp mäng ja Euroopa meistriteliiga mänge jälgitakse pea, et kõikjal maailmas
Ahaaa! Keda neist tuntakse väljaspool Eestit? Pakun et ainult Kerest.
Lurich on kirjutatud suureks vaid meie enda kodus. Palju, palju kuulsam on Hackenschmidt, kuid kes teab teda eestlasena? Sündis ta ju Vene Tsaaririigis. Palusalu on liiga kaugel aastate taga. Kotkas kandis trikoo peal nõukogude vappi ja väljamaa meedias oli ta soviet ja/või russian. Talts oli kahjuks vaid ühekordne kuld. Keda vanadest selle aja tõstjatest teatakse on Vassiljev Vlassov ja Riegert sest nad olid mitmekordsed võitjad. Antsonit ei tea küll keegi väljamaal. Ehk mõni hollandi spordistatistik aga kas ta teab Antsoni rahvust? Vähe usutav. Oleksid võinud lisada et Tarmak ja Uudmäe aga spordiajaloos on nad igal juhul USSR märkega. Salumäe ja naiste trekisõit on imepisike ala olümpial.
Võtke googlis ette Lurich ja Hackensmidt. Nagu öö ja päev. Kuigi Eestis on asi vastupidi. Huvitav paradoks.
Hackensmidti isa Georg Friedrich Heinrich oli riigisakslane, ema Ida-Louise Johansson isa poolt rootslane ja ema poolt eestlane. Kuigi Hackenschmidt pidas end eestlaseks ei ole tema nimel küll Eestiga miskit seost ja teda peetakse mujal baltisakslaseks...
Proovi veelkord.
Jah tean et baltisakslane. Minu kommi mõte oli näidata seda et Eestis ülikuulus Lurich on tegelikult maailmas tundmatu ja et palju tuntum on teine Maarjamaa mees.
Väga totter on arvata et maailmas teatakse eestlasi Kotkast ja Taltsi, või Antsoni. "Saksa" nimedest hoolimata. Esiteks on palju aega möödas. Teiseks isegi saatusekaaslaste ida euroopa meedia ei kirjutanud kunagi rahvust. Miks pidi Poola ajaleht kirjutama et tõstekuulsus Talts on eestlane? Keda see huvitas?
Testime ennast lätlaste peal. Teame Janis Lusist, veidi hiljem Dainis Kula (kergejõustiklasi ikka teatakse). Kindlasti oli ka lätlastel 50 60 aastatel omad olümpiavõitjad,nagu meil Kotkas ja Antson, kuid kes?
Kuulsaim lätlane oli neil aegadel maailmameister Mihhail Tal. Olgugi juut, aga lätlastele oma. Kui palju teati väljamaal et läti mees? Maleringkondades ehk teati, aga laiemalt?
17:00, aga mis see muudab või meile annab, kui Indoneesias Klavanit teatakse? Kas nad hakkavad meile selle eest soodsal hinnal kala eksportima? Lisaks arvan, et nood indoneeslased isegi ei tea, et Klavan on eestlane. Mis muudab teie arutluskäigu veelgi absurdsemaks.
Nõus härra Kägu. Klavan on tuntud. Mitte Sildaru ja Tänak.
Väga kuulus eestlane välismaal on Padre Pullerits. Berliinis Washingtonis Vilnas ja Moabis teatakse. McCain III teab, Sebastian Coe teab ka. Ning see on väga kõva sõna.
Yess, Priit. Teema algatus sellest et keegi väitis et kuigi meil on kuulsaid sportlasi kelle abil meid peaks tuntama kui eestlasi. Tõestuseks toodi nimed Kotkas Antson Talts.
Selline aspekt veel et mäletatakse mitmekordseid võitjaid. Eriti kui juba aastakümneid möödas. Kui Antson oleks 64 kolm kulda võitnud ja 68 veel ühe, siis oleks tasapisi koorima hakatud et legendaarne mees ja kust linnast pärit USSRis. Kuulsad jooksjad lähiminevikust on Gebreselassie ja Bekele, sest nad on raskel alal mitmekordsed võitjad. Olümpiavõit on suur asi ja väikerahva jaoks eriti suur, kuid maailma spordis väga tavaline. Et meelde jääda pead neid panema 2-3 korraga või mitmel olümpial järjestikku. Mäletatakse Ard Schenki ja Eric Heidenit. Norrakad on võitnud palju uisku, kuid mäletatakse vaid Olaf Kossi nime. Antsonit teame ainult meie ise. Nii kurb kui see ka pole.
Ma ei saa aru mis pehmo ühiskond meil tekkimas on, et lapsed ei või omavahel isegi mitte võistelda. Selge, et neile tuleb selgitada, et mäng ei käi alati mõisa peale ja kaotamine on ka ok. Miks seda teha? Aga miks tänapäeva inimesed üha sagedamini psühholoogide abi vajavad, ma ei pea siin silmas sportlaseid. Inimesed ei oska kaotada. Midagi ei tohi teha võidu peale ja kontrolltööde pingeridasid ei tohi panna seinale jne jne. Samas rahvamaratonidel on kõikide osalejate ajad kirjas. Võistlema peab ja peab tahtma olla teisest parem, samas veel rohkem tuleb osata kaotada.
Saage aru, loomariigis on võitlus ja tugevam jääb ellu. Me oleme ju ka sellisteks loodud. Tööle kandideerides võistled ju ka kümnete ja sadade inimestega. Naisevõtul ju samamoodi konkurents.
Inimese on tänapäeval psüühiliselt ääretult nõrgad. Tuleb õpetada võitma ja õpetada kaotama. Miks enamustel tekib trots, kui millegiga hakkama ei saa ? Sest neid pole õigel ajal õpetatud kaotama. Kui naine jätab maha ja mõni paneb siis paela kaela, see on ju sama asi, ei oska kaotada.
Seda maailma ei saa selliseks muuta, et enam kaotajaid ei ole. Miks tänased Eesti tippsportlased enamasti lähevad endast parimat andma, mitte ei ütle eesmärke välja. Sest kui eesmärk ei täitu, siis on kuidagi valusam. Seega - ei oska kaotada.
Juba varakult tuleb õpetada kaotama ja võitma. Kaotusi tuleb võtta kui õppetunde, mitte kui maailma lõppu. Mida vanemaks lapsed saavad, seda enam on võite vaja.
Saan aru et ühiskonnale ja riigile on kasu sellest, kui pole võitjaid (ambitsioonikaid inimesi), riigile vaja selliseid tublisid töömesilasi. Kes liiga palju oma peaga ei mõtle, aga teevad korralikult kõik töö ära.
Kui juba pikkuse mõõtmiseks läks siis... oleme ennast alati kõvemateks talisportlasteks pidanud kui lõunanaabrid läti ja leedu. Oli meil Uno Kajak ja Fjodor Koltshin. Uno Leist olümpial ei käinud, kuid lätlastele oleks ta pannud 5 minutiga igal distantsil.
Paneme stoppkaadri aastasse 1990. Eesti nsv-l on selleks hetkeks Antsoni kuld ja Levandi pronks. Leedu nsvl on laskesuusa kuld '84 ja murdmaasuusa kuld '88. Kumb siis oli tol hetkel kõvem talispordi maa?
Hr. Pullerits ,kõik mis koheselt ei haaku teie hetke seisundi ja arusaamadega, ei pruugi veel absurdne olla. Me kõik olema lugenud, kuidas te tambovi konstante ja mitte tavapärast loogikat appivõttes üritate tõestada jalgpalli mõtetust. Faktidega manipuleerides ja loogikat väänates võib tegelikult tõestada mida iganes. võin teile esitada mitmel A4 lehel tõestuse, et 2+2 ei = teps mitte 4. Te ei leiaks sellest tõestusest ühtegi loogikaviga. Minu eesmärk ei olnudki mitte midagi tõestada vaid lihtsalt arvamust avaldada. Loomulikult ei muutu meie jaoks sellest absoluutselt midagi, nagu ei muutu ka sellest midagi, mitu ringi ja millise tempoga hr Pullerits nädalavahetusel läbis. Põhimõtteliselt on mõtetu kogu sport oma olümpiamängude ja muu palaganiga ja kui veel sügavamale minna, siis võime mõtetuks tembeldada, kogu inimeksistentsi.
18:28 mis jura? Mida annab kaotus kiiremini suuremaks kasvanud lapsele? Kaotame noorte klassid ära. Ededtabelisse need ju ei lähe. Keegi noori ei tea. Need klassid ongi tehtud laste poputamiseks ja kaotusevalu vältimiseks. Selleks, et lapsed ei haavuks ja ei loobuks. Sellepärast polegi õige, et nende pseudovõitudega lapsi poputatakse. Kui on keelatud lapstööjõud, siis peab olema keelatud ka kaotamine pseudovõitjatele. Noori tuleb motiveerida huvitava harrastuse aga mitte vanuseklassi kohtade ja normidega. Inimesed kasvavad erinevas tempos. Sellepärast liiguvadki lapsed virtuaalmaailma, kuna seal saavad kõik võita ja ka kaotada. Päriselus paljud ei saagi lapsena võita, sest on pisikesed. Õige võistluse formaat on 1-1 ja võrdsete võimetega laste vahel. See arendab ja pakub lõbu. Õpib kaotusevalu ja võidurõõmu.
Peeter Simm ütles, et kui ta Nõo kooli geeniuste klassi läks, siis õpetajad tampisid need upsakad jõmmid kõik madalamaks kui muru keerukate ülesannetega. Geeniused olid raip ülbeks kasvanud. Nad võitsid seni kõiki. Õpetaja õpetas neid kaotama ja pingutama. Seda ei õpita nõrkadega jõudu proovides. Tugevaks ei saada kõvade käest peksa saades. Madin on ikka tulemuse ja hierarhia selgitamiseks. Sellepärast ei tohigi selgitada matkadel paremusjärjestus. Sest see ei tähenda midagi. Loeb ainult võit.
Kuulge, see mis te siin kõik räägite on täiesti mõttetu, kuna teete seda anonüümselt. Kedagi see ei koti.
toetan Kägu seisukohta. PP võngutab õhku.
lisaks, ega UK ka raha suvaliselt sporti kühvelda, ka jalkasse ja rattasporti panustati ikka väga suurelt ja täpselt. Koos taustajõududega! Eestis kipub olema nii et poliitikud on uhked et "ehitasime teile saali, kus tulemused on?" See on nagu Pärnu lennujaam.
Pigem ei hakkagi kunagi toimima meie süsteem sest raha on vähe ja sellepealt tulemuste saavutamine on õrn lootus.. vähese raha ja suure entusiasmiga jõuab teatud piirini ning arvan et see on meil praeguseks saavutatud. Edasi läheb raha ja tulemuste suhtarv arvatavasti hüppeliselt üles, ehk tegeleme EV-s optimeeritud spordisüsteemiga ja loodame joppamistele.
Õigust räägib mees nimega Kägu. Mõttetud on sekundid ja isegi medalid. Sest süüa neid ei saa. Küll aga räägivad inimesed et Tänaku Otil on suur töö teha kuna ta tutvustab maailmas väikest Eestit. Vaata Kägu, siin on spordi ja inimese eksistentsi mõte.
Nojah, mina mittetüüpilise eestlasena arvan hoopis et meisterpiloot Tänak on palgatööl kas Fordi, Toyota või mõne kolmanda auto juures. Inimesed lähevad vaatama kuidas Ford kurvi võtab, mitte seda et wow! Tänak on eestlane. Las mister Tänak teeb oma tööd ja jätame eesti tutvustamise asja president Kersti kaunitele õlgadele.
Võtame tubli rallimehe Paddoni. Meil on pohh kas ta on Austraaliast või Iirimaalt, me läheme vaatama kui ägedalt Citröen kurvi võtab. Või kuulus Le Mansi võidusõit. Seal võtab Audi mõõtu Mersu ja Toyota vastu. Mehed autodes on pärit kõikjalt, peaasi et usinalt rooli keeravad. Kujutlegem et üks sõitjatest oleks eesti mees Paul Kõrsik. Meie kodune meedia lendaks kärinaga taevasse (aga võibolla see ongi meie, eestlaste eksistentsi mõte).
19:02
Kallis inimene, sa tänitad ju ise ka täiesti anonüümselt! Näita siis isiklikku eeskuju ju kõnele oma ristinime all. Samas tunnistan ausalt, et minu jaoks muudab see vähe, kui tean, et miskise kirjutise on siin treinud keegi Ats Kask või Pavel Panov, kes vastavalt on saavutanud Tartu maratonil 2893 ja 398 koha näiteks. Niikaua kuni kirjutatakse viisakalt ja räägitakse asja on ju kõik OK. Enamus meist kirjutab ju teksti mida kõlbaks ka oma ristinime all avaldada.
WRC on anarhismi lipulaev. Igas riigis kehtivad liikluseeskirjad. Mõttega, et vältida mõttetuid surmajuhtumeid. Need tüübid käivad aga regulaarselt kraavis või puu otsas ja võsas. Nad tapavad süütuid pealtvaatajaid kes tahavad ainult oma jumalatest mõttetut pilti jäädvustada. Ja eestlane on tapatalgude promonägu. Oleme uhked. WRC-s peaks olema lihtne reegel. Hooaja võitjaks tuleb see kes pole kordagi teelt välja sõitnud ega avariid teinud. Siis oleks asjal mõte. Muidu selgitagu võitja ringrajal.
Siin blogis rääkimine nimetuna on sama mõttetu kui Foorumis või Räägime Veel saates oma nime all õhu võngutamine. Midagi ei muutu sellest. Kui muutuks, astuks sõõrukas kas siin või arvamussaadetes üles, vaidleks rahvaga ja viiks mõistlikud mõtted ellu. Sellist kaasamist Eestis ei eksisteeri, nagu osundas President. Eestis on EOK tsinovnikud oma kaevikus ja loevad pappi aga ei muretse eestluse arengu ja võudukuse pärast.
Mainiks ettevaatlikult et lugupeetud Padre, Kägu ja nende head semud jäävad hüüdjateks häälteks kõrbes.
Olümpia on seks korraks läbi ja esialgsed kokkuvõtted kõlavad et meil on perspektiivikad noored uisutamises ja laskesuusatamises ja ühest kahevõistlejast on järgmisel olümpial palju oodata. Vigursuusas tuleb ka kindel medal nii kõik on hästi. Ootame veidi ja siis 2022 naudime. Olümpia kogemus on käes, nüüd jääb vaid üle treenida, peenhäälestada, palgata psühholoog ja massöör ja medal on peaaegu kaelas. Aga kui vaatame lähemalt mida me näeme? Ilves peab sõitma 10km 2min kiiremini. 29 minuti pealt 27 minuti peale. See on pikk maa, vaja on kvalitatiivset hüpet. Kes on spordimees teab omast käest et peenhäälestades seda 2min ei tule! Lisa mahtu, uus treener, massöör, arst. Ikka ei tule. See massöör võib imet teha aga too 2min vajab võimsamaid reisi, tugevat õlga, lisa kopsumahtu. Suurem muskel võtab hüppe pikkust vähemaks, jälle probleem. Tolik teeb poisile 4 aastat suusatrenni, aga kas õnnestub 2min maha viilida? Ei ole kindel.
Saskia peab oma medalilootuse soojendamiseks 7sek 1000m ajas maha võtma. 1.20 pealt 1.13ni. See on samuti kvaliteedi muutus. Kas õnnestub? Stipendium on, kuid raha ei uisuta. Kui on aastaid trenni tehtud on 23-selt lagi lähedal. Need 7 sekundit vajavad hullult palju väga täpset tööd. Kas tervis peab sellele vastu? Grupisõit on palju õnnes kinni. Kas 4 aastat eesmärgi nimel pingutamist tasub ära kui tulemuseks on 6 koht? Või õnnetu kukkumine? Või küsime et kas olümpia hõbe või pronks kaaluvad üles 4 aastat kaotust noorest elust? Peenhäälestades seda 7 sekundit maha ei võta. Vaja on hullult panna.
Laskesuusatamise tase läheb kiiremini eest ära kui meie järgi võtame. Mis siis kui tuleviku biatlon peetakse hallis katuse all? 500m ring lund ja 6-8 korda tiirus laskmine? Stardid tehakse nagu trekirattas järgemööda. 10 võistlejat korraga rajal ja kui lõpetavad lastakse järgmine 10 sats rajale. Võistlus kestab tunde aga kuna on põnevust siis vahitakse. Katus peakohal hoiab ära et ühtedel on tuul ja vihm ja teistel ei ole. Kõik on võrdne ja aus. Osavõtvatesse riikidesse lisanduvad kohe Holland ja Uus-Meremaa, sest neil on suured külmutustehnikaga hallid juba olemas. Hiljem rikastudes Hiina ja Argentiina ja Saudi Araabia. Mida teeme meie Eestis et konkurentsis püsida? Jaan Martinson ehk teab aga kas ta meile ütleb?
Ärge liiga julgelt mölisege siin midagi. Padre tuleb ja paneb tisklahvi. Mis siis saab?
Väga sisutihedad sõnavõtud. Padre saab siit materjali mitme artikli jaoks. See selleks, üldsust huvitab, aga, miks ei oldud Tlna maratoni stardis ja miks ei ole Haanja must be maratoni stardinimekirjas Padre Pulleritsu.
21:22, sest Padre Pullerits on kunn, sina aga sitakott!
See, kus arutatkase, et mis alale peaks spordis keskenduma, et riiklikult tähtis olla, silma paista ning medaleid võita on tupiktee. BNii ei jõuta kuskile, võibolla tuleb korraks edu, aga mitte pikas perspektiivis.
Spordielu, nagu ka majandus peab olema laiapõhjaline. Nii ei ole me spordiriik vaid paarile alale sundpanustades nii ei ole me konkurentsivõimeline riik majanduse nurga alt vaadates kuni meil siin kunstlikult ITsse panustatakse ning sellest söögi alla ja söögi peale jahutakse.
Edu võti ühiskondlikus-riiklikus plaanis on põhjalik laiapõhjalisus.
Spordis näiteks: Sloveenia. Majanduses: Soome
P
19:12ga peab olema nõus.
Meil on see mürsiku eas riigi omapära, et elul pole muidu justkui mõtet, kui keegi maailmas millegi väljapaistva eest ei tunnusta, medaleid ei anna. Kust saaks medali, sinna tahaksime targalt tormata. Pikemas plaanis tuleks siiski tegeleda sellega, mis omale rõõmu pakub, sealt tuleb tahtmine ka seda asja paremini teha. Täna kostub hüüe, et pop on vigursuusk või ralli või võrkpall, ja kõikseemees tormab kampaania korras pimesi peale. Paistab totter.
Ja seda, et ega Antson, Keres või Leist vaevalt teadsid, mis maailmas see kõige popim ala hetkel on, et seda ala tegma hakata. Ilmselt on asjalood ikka teisiti.
Pealkiri on õige et käib kolinal alla. Jah nii on. Lugesin ka Postimehe artiklik. Ei ole nõus Priidu arvamusega et põhjuseks on vastutaja puudumine. Mingi spordiministri või -ametniku positsioonis isik. Administratiivselt siiski spordisaavutusi ei juhi. See peab tulema jõuliselt rohujuure tasandilt. Peaks olema mingi konsensus et teatud alasid poputatakse rohkem kui teisi ja see spordiametnik siis jagab suurema nutsu sellele kassile kes hiiri püüab.
Mõni aasta tagasi näitas telekast mingi ühekordse preemia jagamist. Võrdse nutsu 2kilo eurot said kõik. Üteldi nimed ja harrastatava ala. Pooled olid mitteolümpia alad nagu diskgolf, softpall, allveeujumine, taliorienteerumine. Oli ka kergejõustik ja suusatamine. Julia Beljajeva oli seks ajaks juba maailmameister. Aga tv-pildis oli ta võrdsustatud hobidega tegelevate jukude ja mannidega.
Võrkpall on popp kuna tekkis väike edu, mille näljane meedia suureks puhus nagu oleks maailma tippu, venemaa, brasiilia, itaalia, poola kõrvale jõudmine kukesammu kaugusel.
Tallinna turniiril nägime et pruugib suurtel vaid veidi pingutada ja Eesti on oma autsaideri kohal tagasi. Kas ei jõua ikka kohale et välismaa treener ja kolme parima mehe võistlemine välismaa klubis edu ei too kui kodus pole laste noorte treenereid ja eesmärgistatud tööd koolides. Soome ka ei tee, kuid neid on rahvast nii palju et maailma keskmikuks olemiseks piisavalt.
Kuidas läti ja sloveenia paugutavad aga eesti mitte? Järsku ongi rahvaarvu 1 ja 2 miljonit vahel see edu ja ebaedu piir?
Miks on lätil kõva jäähoki ja korvpall aga Eestil pole sittagi. Isegi saalihokis oleme parimatest kaugel. Pruugib see mäng rahvarohketes riikides popiks saada ja meil on taas kõõga.
Poleks paha kui PP sellele mokakõbinale siin lõpu teeks. Maksimaalselt 10 kommentaari ja vsjoo. Poks, sambo ja karatee on ainuksed alad mis sponsorit saavad. Teised teenigu ise oma palk välja.
Ja üleüldse. Unustage sport Eesti tutvustajana. Kõige paremad Eesti saadikud on kõige kardetuma mehe lähikondsed. See on väikeriigile pärast reparatsiooni kulla maha parseldamist suur au kui idanaaber meil asuvate pankade ja neid juhtinud endiste kommarite abil soovis raha pesta. Meid usaldatakse. Me oleme nagu pisike Ida-Šveits. Lihtsalt olen ekskommaritele siiralt tänulik Eesti tutvustamise eest. Meil peaks neid veel olema.
Kehakultuur on meil alla käinud aastaid 10 või enamgi. Oli ilmselge üllatus, kui mõni aasta tagasi vennal poeg endalegi üllatuseks tuli Estoloppetil omas vanuseklassis poolmaratonide arvestuses kolme hulka. Ei mingit treeningut, ei varustustki. Suusabaaside treenerid pidid p....li kukkuma, poiss metsast. Oleks pidanud saama iga kell kalendtriga, isegi neidudelt. Siis jõudis kohale, et Eestis noorte seas ainest ei ole.
Minu arvamus on, et juba varases nooruses tuleb saata eakaaslastega mõõtu võtma Eestist väljaspoole, suuremas koguses. Olenemata aladest. Siis annab vähemalt individuaalaladel mõned andekamad välja valida ja nendega toimetada. Loodetavasti tuleb kümnevõistluses lähiaastail mõni säravam tulemus.
Mis jama sa ajad? Ega siis noored sellest kõvemaks lähe kui välismaal käivad. Kas treenimas või võistlemas. Näiteid on ju miljoneid. Kahevõistlejad elasid norras mõned aastad. Tänaseks kadunud.
Loomulikult, las noored reisivad. Oma vanemate rahakoti peal. Nii on see koguaeg olnud ja seda ei tohi takistada. Alaliit peab andma dabroo, et võib Eesti eest poisiklutt esineda ja vanematae papi peal andku aga tuld. Kui tulemusi ei tule, siis vähemalt saavad aru, mis tasemega nad tegelikult on. Alaliit peaks jah julgustama oma rahakoti peal reisimist. Lausa ülsekutseid tegema, et kui mujale ei jõua minna, siis minge Lätti, Venemaale, Soome või Rootsi nädalavahetuseks. Saate korra tappa ja tulete vihaste ja motiveeritutena tagasi. Kodus annab paps ja mamps ka veel kitli peale raha ebaotstarbeka laristmise pärast. Ja kui nina reisil täist tõmbasid, siis selle eest saab pandlaga malakat.
Magnar Freimuth isegi korraldas selisei väljasõite noortele eesti lumelauduritele kümmekond aastat tagasi. Noh, tegelikult lasi ta noorte vanematel enese puhkusereisi kinni maksta...
12:21 - arusaamatu sarkasm. Alati võib igaüks minna üksi omal käel. Kui pea veel ei kanna, siis lapsevanemad puhkuseajast kaasa ja minek. Siin blogiski otsivad paljud kadunud papafiguuri. Järelikult emme peab olema ka isa eest ja rabama tööd teha, et peret ülalpidada. Kes siis lapse reisiks raha teenib, kui mamma lastega mäe peal puhkab?
Lõpuks on selgunud, miks eestlased ei saa ammu juba harrastada jaanuaris looduslikul lumel suustamist. Põhjus on selles, et Arktika stratosfääri soojenemine on jäänud ära. Protsess mis paneb meil lume sadama regulaarselt peaaegu iga aasta, lihtsalt puhkab ja kogub jõudu. Seekord jõudis kohale see alles veebruaris. Kas me oleme ainult selle üle õnnelikud? 12 kraadi külma nüüd on pidu soojatootjate rahakotile. Võib-olla mõni läheb veel poodi ja ostab ka talvevarustust. Aga probleem on ikkagi selles, et 12 pakase kraadiga on suusatamine väga nüri tegevus. Ja kõige uskumatum on, et sellest on aru saanud ka blogimeister ja asendanud igapäevased suusaringid lühikeste ja puhkereziimil peni pissitamiste sutsakatega. No kindlasti on tal vabanduseks nohu või köha või midagi karmimat. Aga siiski, mees puhkab külmaga ja see on fakt. Huvitav, kas järgmine aasta see protsess toimub õigel ajal? Või jääb see protsess jälle hiljaks? Teemat on uuritud aastakümneid, kuid keegi maistest geeniustest ei ole seda protsessi ikka veel lahti hammustanud ja suutnud leida seost kliima soojenemisega. Kes huvi tunneb, siis aastakümnete statistiline ülevaade on selle teema kohta täitsa saadaval kasvõi sellises uurimistöös - https://www.arl.noaa.gov/documents/JournalPDFs/Butler_et_al_2015_bams-d-13-00173.1.pdf Lisaülesandena võite selle põhjal teha TRM ja SSW (äkilise stratosfääri soojenemise) ärajäämise seoste analüüsi :)
Korduvalt käib läbi selline väljend nagu EESTI TUTVUSTAMINE MAAILMAS. Seletage palun ära, mida sisulist see annab, kaasa toob ja mis kirevuse pärast seda vaja on?
See 'Eesti tutvustamine' tuleb teemaks siis kui Kanepi, Sildaru ja Tänaku ponnistused kirjutatakse meedias nii suureks nagu oleks bolt peaaegu uue maailmarekordi jooksnud. Kui seal viitad mingile ebaloogilisele suurustlevale lausele, siis ründavad sind Kanepi ja Tänaku fännboid just selle argumendiga et sa töll sõidad vastu puud kui saad Tänaku auto ja ei ole paremat Eesti tutvustajat kui tolmune fordi auto pisikese eesti lipu kleepsuga.
Viimasega paljuski nõus. Meedia osa pildi kujundamises meile suur.
"Moe teemad".
Oranzid rongid on katki.
Uued laevad põhjas kinni.
Kanepi magas treeneriga.
Tänak hullult kiire.
Klavan mängis terve mängu.
Tambitakse, tambitakse, kuniks arvad et see ongi kõige tähtsam asi.
Miks Priit oma treeningu ja võistluspausist häbeneb rääkida? See huvitab enam kui Eesti tutvustamise probleem. Kas tegu on delikaatsete isikuandmetega, et Priidu siinsed kamraadid oma ilusa suu kinni hoiavad?
Lugege järgmist sissekannet, 22.26, seal on kõik ausalt ja ilustamata kirjas.
Postita kommentaar
<< Esileht