kolmapäev, august 29, 2018

Pullerits: Mis tähtsus on sportlase homoseksualismil?

Kaks päeva enne seda, kui olin avaldanud absoluutse hittloo nüüdsest täiesti mittelahedast põlvkonnast, millega suutnuks lugejate arvult ühe kogenud lehetoimetaja hinnangul konkureerida vaid mõne verinoore beibe kirjutis, kuidas ta annab oma emaka kahetoalise korteri eest rendile, püstitas Joosep Susi laupäevase Postimehe spordirubriigis küsimuse, kellele kuulub sportlase keha kui kunstiteos.

Seal oli mitmeid vastu vaidlema ärgitavaid kohti, nagu näiteks tsitaat endiselt võrkpallurilt Anna-Liisa Sutilt (fotol vasakul): «14–18aastased tüdrukud on väga-väga tundlikud kaalu teema osas. Meid reastati ka järjest kaalu peale ja öeldi, et sina pead maha võtma ja sina pead maha võtma ja sul on sealt natuke üle.» Sellest rääkis Sutt mõistagi hukkamõistval toonil. Mille peale ei saanud ma kuidagi alla suruda mõtet, et mis lumehelbesportlase jutt nüüd see on. Loomulikult, kui sa tahad korralikul tasemel trenni teha ja võistelda, pead jälgima toitumist ja kehakaalu, sest kui sul on 60 kilo asemel 75 kilo, siis esiteks hüppad sa võrgu kohale palju madalamale ning teiseks suureneb vigastuste oht, sest maandudes põrutab 75 kilo kahtlemata rohkem kui 60 kilo. Ja heita treenerile ette, kui ta ütleb, et tuleb alla võtta, näitab antud juhul seda, et esiteks on sportlane lasknud end käest ning teiseks, et temas pole tegelikult sportlase ainest, kui ta niisuguse asja peale solvub. Mis järgmiseks? Kas järgmiseks jookseme kitule, et näe, vastik ülemus vaatas me töötulemusi ja ütles, kes peab paremini tööd tegema? Või ma tulen siia pisaraid valama ja solvumist näitama, et näete, Vahur Teppan vaatas mu suusasõite ja ütles, et pean hakkama aeglasemalt harjutama, et kihutan liiga palju?

Susi loo lõpp läks aga eriti kummaliseks. Ta pani kirja kaks punkti, mida ta nimetas tabudeks, «millega spordilembesed inimesed peavad edu saavutamise puhul juba lapsest saati kokku puutuma». Neist teine oli noorsportlaste ahistamine ja väärkohtlemine, millega olen päri, et sellised teod on lubamatud. Aga kas nende sooritajad lüüakse alati risti? Las ma olen enesekriitiline: kas ma ise olen ühe endise kuulsa sportlaste väidetava ahistaja nime, mida tean juba kümmekond aastat või enamgi, avalikkuse ette toonud? Ei ole. Miks ei ole? Sest mul pole vettpidavaid tõendeid, kuna naised, kes mulle sellest rääkisid, tegid seda üksnes tingimusel, et ma nende nimesid mängu ei tooks ja asja suure kella külge ei paneks. Niisiis, see on nende otsus, et omaaegseid valusaid kogemusi enda teada hoida, ja pole minu asi veenda neid süüdistustega lagedale tulema (mille tõestamiseks neil vaevalt et endalgi mingit tõendusmaterjali leidub), sest ma ei ole ju uurimisorgan. Seesuguste asjade avaldamine ja mitteavaldamine on iga kannatanu enda otsus. Liiati, see, mida me Eestis kõige vähem vajame, on ameerikalikult arulage ja soppa loopiv MeToo kampaania, kus piisab kellelgi ainult kisada, et näe, keegi kunagi ahistas, ja ilma, et too süüdistus saaks mingigi tõenduse, on teise inimese elu hävitatud. Aga võib-olla oli see väidetava kannataja alatu kättemaks? Sest kahe inimese suhtes, kus kolmandaid pole tunnistajaks, on väga raske kohtumõistjaks hakata – mis on, muide, ka põhjus, miks Eesti valge ajakirjandus ei kirjuta lahkuminekute puhul suhete klaarimisest, sest võta seal kinni, kes on tegelik süüdlane ja kes tegelik kannatanu.

Aga kummastavalt kõlas Susi loo teine nn tabuteema. Ta kirjutas: «Tippsportlane ideaalkehana on heteroseksuaalne. (Nõus! – P.P.) Maskuliinses ruumis on mitte heteroseksuaalsetel sportlastel harukordselt keeruline, iseäranis meestel. Kujutan ette, et mõne aasta pärast näeme esimest juhtumit, kui näiteks naiste jalgpallikoondislane avalikult teatab, et on homoseksuaalne. See oleks normaalne ja vajalik.»

Mis mõttes on mõne sportlase homoseksuaalsusest kuulutamine vajalik? Mis see sporti puutub? Mis tähtsus sel on, kas sportlane on nii- või naasugune? Tema ainus väärtus ja peamine kvaliteet seisneb tulemuse tegemises, vastaste alistamises ning medali võitmises. See, kas ta on omasooihar või mitte, on sama vähe tähtis kui see, kas Tanel Kangert annab Eesti Laulu konkursi hääletusel hääle Ivo Linnale või Liis Lemsalule. Kinnituseks, et seksuaalne orientatsioon pole oluline, on näiteks kaks 800 meetri jooksjat, ameeriklane Nick Symmonds (fotol ülal vasakul punases võistlusvormis) ja lõunaaafriklane Caster Semenya (fotol all paremal valges särgis). Keegi ei ole teinud numbrit sellest, et Symmonds on homo ja Semenya abiellus naisega. (Tehkem vahet: Semenya puhul on probleemiks tema enda tegelik sugu, mitte see, kas ta abiellus naise või mehega.) Teame maailma spordis teisigi homosid, alates tennisistidest Billie Jean Kingist ja Martina Navratilovast kuni vettehüppaga Greg Louganiseni, aga mida me ei tea, on see, et nende homoks olemine on kuidagi nende sportlike tulemustega seotud ja et see on spordiareenil üldse tähtis. (Nojah, HIV-positiivse Louganise puhul siiski pisut oli: mäletate, ta sai hoolaual verise trauma ja veri valgus basseini ning tekkis mure, kas ta võis niiviisi teisi sportlasi nakatada; kuid siin on küsimus tema HIV-positiivsuses, mis, jah, oli seotud tema homoseksuaalse praktikaga, mitte homoseksualismis kui sellises.)

Seega, kainelt mõeldes on võimatu leida tugevat argumenti, miks peaks spordis kellegi homoseksualismist tegema tähtsa asja, nagu tahab seda Susi. Või on siin asi selles – mõeldes, kuidas igasugused vähemused teinekord käituvad –, et kui teatad avalikult, et oled homo, ja siis jääd koondisest välja, on sul hea, mugav ja lihtne võtta ohvripositsioon ning hakata taguma trummi, et sind tõrjutakse ja diskrimineeritakse ja jäeti koondise ukse taha seetõttu, et oled homo?

Jah, järele mõeldes on see tõesti ainus käik, millega end homoseksuaalina avalikustanud sportlane saab homoseksualismist teha spordis kõneka argumendi. Paraku oleks selline käitumine üdini ebasportlik. 

Foto 1: Naiste rannavõrkpallis on napid rõivad kohustuslikud. Foto autor: imago / Beautiful Sports / Scanpix
Foto 2: Anna-Liisa Sutt koos Brasiilia võrkpallitreeneri Bryan Romano Faraniga viis aastat tagasi Pärnus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ameeriklannad tähistavad võitu rannavõrkpalliturniiril Moskvas. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 4: Blogi heteroseksuaalsed lugejad ja kommenteerijad on valmis kandma vene popartisti Njušat kätel, nagu teevad seda noormehed kontserdil Moskvas. Foto autor: Sputnik/Scanpix 
Foto 5: Ameeriklane Nick Symmonds (keskel punases võistlusvormis) võidab Londoni olümpial 800 meetri eeljooksu ajaga 1.45,91. Venelane Juri Boržakovski (vasakul teiseks tulnud Kanada esindaja Geoffrey Harrise taga) jääb viiendaks, aga pääseb tänu ajale 1.46,29 siiski järgmisse ringi, poolfinaali, mis jääb hoolimata seal joostud hooaja tippmargist 1.45,09 Londonis tema laeks. Londoni olümpia 800 meetri eeljooksudes saavad neli meest kehvema aja, kui on Priit Pulleritsu 800 meetri rekord 1.55,9. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Lõunaaafriklane Caster Semenya (800 meetri isiklik rekord 1.54,25) Teemantliiga etapil Monacos. Foto autor: Reuters/Scanpix

125 Kommentaarid:

At 13:46, Anonymous Anonüümne said...

Sportlane võiks ka osata armastada, kellelegi perse keeramine pole ju armastus. See on sitaga nikerdamine ja ekspluateerib inimese naisaspekti ehk emaarmastust, raiskab seda.

 
At 14:52, Anonymous Anonüümne said...

Ameerika lesbide tselluliidipakkide rullimine rannaliival on rüvedus ja jälkus. Sellist ei soovi vaenlaselegi mitte. Üleüldse, sportlasest ja tema kehast ei saa teha mingit ühiskondliku elu toodet. Olgu ta hetero või homo, vahet pole. Kollane meedia kahjuks teeb. Neil raisakotkastel on vuugitäidet vaja.
Kus on Njuša mandlisilmad, lainetav juus ja vaevuaimatavad vaarikanublud pluusikumeruse all? Vaat see on see mis isamaalisele spordimehele tugeva särtsu ja plahvatusliku sooritusvõime indutseerib. Õigesuunalise fookuse ja kange vektori tekitab.

 
At 16:27, Anonymous Anonüümne said...

Ei Semenya, ei ameerika lesbid ega muud sulelised ei kõneta ega intrigeeri. Meie poisid on njuušale müüdud juba jaanipäevast saadik. Kas nad hommikul voodistki välja tulevad ilma njušata? Me ei tea. Väga võimalik, et keegi ei tea.
Mida ette võtta? Kuidas päästa noorte meeste põlvkond Njuša mandlisilmade ja vaarikanuppude lummusest? Härra Pullerits! Kas te mõistate kui jõulise mõjuvektori te tookord, juunikuu sumeduses valla päästsite?

 
At 16:52, Anonymous Anonüümne said...

Rahvuskehandi revitaliseerimise aspektist lähtudes pole ju üldse paha kui spordipoisid njuša ja ksjuša vaarikanuppudesse lummuse-miseerivad. Tulemused võivad olla rõõmsalt üllatavad. Kulmineeruda suure slämmi võiduks, mitmevõistluse rekordiliseks punktisummaks mõnekümne aasta pärast. You bet! Eesti lipp vardasse!

 
At 17:40, Anonymous Anonüümne said...

Eesti lipp vardasse! Ammu pole nii patriootilist slõuganit lugenud. Ning mis peamine, tegemist on jõuliselt heteroseksualistliku sõnumiga. Edasi mehed!

 
At 18:42, Anonymous Anonüümne said...

Kas suusablogi on viimane kants, kus heteroseksuaalset inimest ei represseerita, ega alandata riukalikul kombel? Kui nii, siis ... kiidame heaks.

 
At 10:50, Anonymous Anonüümne said...

Suusablogi on demokraatia kants. Ole sa homo, hetero või metro seksualist, oma koslepi saad ikka ära. Õiglus, võrdsus ja vendlus valitsevad nagu reformistlikul Prantsusmaal. On siin veel hübriid seksualiste, kuid neid on vähe ja neid esialgu ei tümita. Õitsegu rahus.

 
At 11:10, Anonymous Anonüümne said...

Mu meelest põhilise koslepi saavad sitakotid. Isegi siis kui nad milleski süüdi pole. Homo ja hübriid seksualiste ei puutu keegi, need saavad rahus uneleda.

 
At 11:40, Anonymous Anonüümne said...

Jaa, just, see on tolerantne blogi!

 
At 13:22, Anonymous Anonüümne said...

No ei tõmba see homoteema siinseid mehepoegi käima.

 
At 13:52, Anonymous Anonüümne said...

Sekkumise ja mittesekkumise puhul on arusaamad vastastikused. Üks asi on natsikurjategijaid (90 aastaseid raukasid) kohtu ette tarida et nad oma 50 aasta tagustest tegudest aru annaks. Samuti ei taha reegline ka ohvrid seda ammust aea enam välja tirida.
Teine asi on kui see ahistaja on tegevtreener, siis sellisel juhul tuleks teha küll kiire avalik hukkamine.
Muidu tore lugemine.
Ma tegelikult ootasin kuidas Priit ütleb et pede näe pole mees , ei suuda kiiresti joosta. Suudab küll.

Huu

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Kahju jah, et siinsed mehepojad njuša noppimisküpsetest vaarikanuppudest kaugemale ei näe. Kas meie mehepojad on vähe haritud? Kas peaks neile rääkima et maailm on suur ja väärt avastamist? Kes neile seda rääkima peaks? Kaitsejõudude suurtükiväepataljoni ülem kapten Krivanoss? Tartu Ülikooli õppejõud doktor Pullerits?

 
At 14:24, Anonymous Anonüümne said...

Teinekord on see ahistaja treener nö guru. Igal olümpial toovad tema õpilased vähemalt kaks medalit. Mida arvab asjast juhtkond? Rahvas ootab edu, varsti on valimised, jne.
Suurtes riikides on asi teistsugune. Edu peab olema ja tulema. Me ei tea missuguseid ohvreid nõudis cccp - rumeenia naisvõimlejate vaheline rivaliteet. Arvata võib, et ahistaja treener polnud see suurim mure. Võib öelda et toona olid totalitaarsed olud. Ei ole kindel, et täna asjad palju teistmoodi oleks.

 
At 14:26, Anonymous Anonüümne said...

Mehed, kas te ikka artiklile lisatud Njuša pilti (pilt nr 4) olete tähele pannud? Blogi peremees annab nestet meie janustele huultele.

 
At 14:27, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits tuleb H100-le?

https://haanja100.ee/

 
At 15:50, Blogger Priit Pullerits said...

Ei tule H100-le. Mul pole Tartu rattamaratonikski võistluskeeld veel maha võetud, ehkki nime panin ehku peale ikka kirja. Korraldajad panid mind teise stardigruppi 301-500. Aga see on teooria, sest praktikas, nagu ütlesin, pole võistluskeeldu veel tühistatud.

 
At 16:09, Blogger Anna-Liisa Sutt said...

Tore jututükk aga kuidas sa saad sel teemal sõna võtta nii kindla ja kriitilise tooniga? palun ütle mida sa tead spordipsühholoogiast? Mida sa tead anatoomiast ja biomehhaanikast? Sest "minu" teema mida sa puudutasid nõuab just väga konkreetseid teadmise mainitud valdkondadest. Siin on ka põhjus miks ma võtan seda kui hinge- missiooni... lihtne on kritiseerida ning kirjutada olles kõrvalt vaataja rollis. Meil kõigil on sõnaõigus ning vaba voli öelda mida me tahame aga see on ka põhjus miks me kasvatame ühes ja samas kehas "tublisid" sportlasi ja katkiseid inimesi.

 
At 16:40, Anonymous Ps. dr Naked Truth said...

1. Siis ärgu tehku tippsporti, kui kardab kurja sõna peale haiget saada ja ei suuda tippspordi tegemiseks vajalikku kehalist distsipliini hoida.
2. Kes treeneri kriitikat oma kehalise vormi kohta üle ei ela, on
a) juba järelikult vormist ära ehk mitteprofessionaal, kes on kriitikaks põhjust andnud ja kel sedasi pole tippsporti asja
b) nii labiilse ja pehme närvikavaga, et temast tippsportlast ei saagi.
3. Valigu mõni muu ala, kus pole tulemuse saavutamiseks vaja kinni pidada kehalistest nõuetest.
4. Psühholoogia kui selline rõhutab kõigi mõistmist, kõigist hoolimist ja kõigi toetamist, olles sedasi empaatilis-tolerantsena risti vastunäidustatud tippspordiga, mis nõuab vastaste igasuguse kaastundeta purustamist.
5. Kokkuvõttes: elus on muidki asju, millega tegelda, kui pole tippspordiks vajalikku meelekindlust, tugevat närvikava ja distsipliini.

 
At 17:02, Anonymous Anonüümne said...

Asjalik kommentaar proua Anna-Liisalt, kuid ometi, kaitsta tuleb ka Padre Pulleritsu. Kindlasti teab ta palju psühholoogiast ja anatoomiast, kuid tema põhiline panus on SUURE PILDI nägemine. Miks on suured riigid spordis edukad? Neil on alale sobiva anatoomia ja biomehhaanikaga noor kohe võtta. Väikese valikuga riigis tuleb tihti noor alale sobivaks treenida, mis sisaldab kaalujälgimist, erilist nõrkade kohtade järele treenimist ja muid vastikuid meetmeid jõudmaks geneetiliselt sobivama sportlasega samale stardiplatvormile. Sedasama püüdsid teha neidude võrguvõistkonna treenerid.

Eriti tuleb see kurb asjaolu esile võistkonna aladel, teatejooksudes, teateujumistes, kus väikesed riigid reeglina finaaliringi ei jõua. Kuna pole võtta piisaval hulgal rahvusvahelisele tasemele vastavaid tüüpe. Siin ka põhjus miks Eesti jalgpall kuhugi ei jõua. Ega ka Walesi jalgpall. Neil on Bale, mees, kes võetaks ka Brasiilia mansasse, kuid vaja oleks selja taja kolmveerand beilisid, keda aga ei ole.

 
At 17:53, Anonymous Anonüümne said...

Sportliku valiku laiuse ja rasside erinevuse lugu saab näidata Leedu korvpalli näitel. Veel 90 aastatel mängisid nad akadeemilist korvpalli oma kavalate kombinatsioonide ja isiklike trikkidega, kuigi ka siis ei saadud füüsiliselt võimsamate nba neegritele vastu. Ühel hetkel läks kogu maailm üle nba stiilis jookse-kiirelt-hüppa-kõrgele-raiu sisse stiilile. Suuri tugevaid noori toodi kõikjal korvpalli juurde. Leedu läks 2000 alguses samale taktikale üle. Nende mängu oli kole vaadata, kuid vähemalt püsisid nad konkurentsis.
Algne korvpall mida oli kena vaadata tänu kavalatele kombinatsioonidele põhineb täna võimsale füüsisele. Kes mäletab 2013 Euroopa meistrikaid, kus finaalis olid Leedu ja Prantsusmaa. Mäng oli jookse-viska, ning leedul polnud neegrikängi vastu võimalust, nad joosti üle. Mis on su trikkidest kasu kui vastane on tugevam ja kiirem?

 
At 18:03, Anonymous Anonüümne said...

Preili Anna-Liisale kui ilmselgele uustulnukale siin Eesti tõeliste ja karmide spordimeeste seltskonnas väike järeleaitamise tund: nimelt on tal kasulik teada, et siin keskkonnas on üks autoriteet, Padre Pullerits, kelle seisukohavõtte avalikult küsimärgi alla ei seata, eriti kui oled uustulnukas. Pullerits on siin autoriteet, kes ütleb meile, kohatistele lödipükstele ja sagedastele sitakottidele, kuidas asjad peavad käima ja tegelikult käivad. Meie asi on see esmalt teadmiseks võtta ja siis heaks kiita. Anna-Liisale taas teadmiseks, et meid on elu ja praktika siin aastate jooksul õpetanud, et isegi kui algul ei tundu, et PP-l on õigus, siis lõpuks oleme kõik sunnitud tõdema, et tegelikult ikka on küll. Ma ei näe siin karastanud ning tulest ja veest läbi käinud mehena põhjust, miks seekord peaks olema teisiti. Rohkem austust higi, verd ja vene kroonut näinud meeste vastu! Siin ei sallita rahuaja lumehelbekesi.

 
At 18:58, Blogger TT said...

Treeneri ülesanne on juhendamine, mille alla kuulub vigadele osutamine ja kritiseerimine. Kui kriitikat ei kannata siis vigadest ei õpi ja areng saab olema väga vaevaline. Põhimõte "tähtis on osavõtt mitte võit" ei kehti ju tegelikult sisimas isegi hobisportlaste puhul, miks me muidu nii kiivalt oma aegu ja kohti kiibitseme ;)

 
At 19:11, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole see asi nii lihtne. Treener peab oskama kritiseerida. Antud juhul tekitati 14-aastastele noortele trauma. Kes teab kuhu see noor arenenud oleks 6 aasta pärast? Nagu te Inetu Pardipoja lugu ei teaks?

 
At 19:47, Anonymous Anonüümne said...

Selles suhtes 100% Priiduga nõus. Kui närvisüsteem vastu ei pea, siis tuleks omale mõni muu ala leida.

Tippsportlaseks saamiseks on 2 eeldust: füüsilised eeldused ja vaimsed eeldused. Antud võrkpalluril pole ju kumbagi. Füüsilelt vormist väljas ja kui sellele osutatakse tähelepanu, siis on ka vaimselt vormist väljas. Seega, sellisel sportlasel pole tippspordis mitte midagi teha. Inimesena on kõik sellised inimesed kindlasti toredad ja neid ei tohikski kritiseerida inimestena. Igaüks teeb seda mis tahab, aga kui oled sportlane, siis peab selliste asjade eest saama ka täiega.

Ma ei lähe ju Superstaari saatesse, viisi ei pea ja kui Mihkel Raud ütleb, et ma ei pea viisi, siis hakkan nutma ja ütlen, et Raud ei tohiks nii öelda ?

Mehed Ei Nuta spordisaates just äsja arutlesid Pahv, Martinson ja Palju naiste pallimängude üle. Imestasid ja nentisid, et Eestis pole võrreldes mitte ühegi naaberriigiga mitte midagi. Nüüd võrkpallis midagi loota on. Olen isklikult käinud naiste võrku ja kossu vaatamas sageli. Sry, aga isegi minu oma naine küsis, et nad ei näe välja nagu sportlased. Terve ühiskond läheb seda teed, et kellelegi midagi öelda ei tohi, kõigil peab olema tore. Ma olen ikka seda meelt, et leia omale õige ala, tegele tervisespordiga ja elu ongi lill. Tuleb siis Pulleritsu kombel rahvamartonidel osaleda ja ükski ajakirjanik ei kritiseeri ega kiru. Aga kui käid rahva raha eest sporti tegemas ja siis kriitikat ei talu, siis oled vales kohas.

Sport ongi meestele rohkem loomupärasem kui naistele. Tänapäeva pehmod muidugi tahavad kõike võrdseks teha ja isegi auhinnarahasid võrdsustada. Aga endiselt käiakse meeste võrku ja kossu ja jalkat rohkem vaatamas kui naiste mänge. Naistel võimalus ju ise publikuna kohale minna ja tõestada, et naiste sport on vingem. Keda naiste mängul ma ei näe, on naisfännid. Ma ei räägi siin sõbrannadest ja sugulastest, kes vahel mänge vaatama tulevad. Miks ei tule suvaline tädi Maali naistevõrku vaatama ja miks suvaline Juhan meeste mängu läheb vaatama. Mõtlemise koht.

Mehed suudavad pakkuda etendust, nende füüsis on parem ja nende vaim on kõvem. Nagu enne mainisin spordialustalad on neil olemas, tugev vaim ja füüsis. Aga kui Naistel pole kumbagi, siis ei tahagi seda keegi vaadata. Mida ma nendest pehmetest ja nutvatest naistest seal platsil vaatan. Nüüd on võrgunaised juba paremas konditsioonis. Tartu naised pillivad Ojametsa reaktsioonidele ka oluliselt vähem kui hooaja alguses. Aga mis tulem oli. Ojamets tegi naistest Eesti meistrid. Ega palju ei puudunud, et nii mõnigi piiga oleks murdunud. Saalis ju näed vaheaegadel naiste nägusid.

Vaimselt nõrgad võrkpallurid peaksid rohkem silmad lahti tegema ja vaatama põhjamaade naiste käsipalli, mis võitlus käib seal ja mõtlema, kuidas nende vaim nii kõva on.

Kui Merike Anderson midagi kossunaistega kohta ütles, siis hakkasid kõik ju nutma ja satsis tekkisid lahkhelid. Eesti naiste pallimängude probleem ongi selles, et liiga pehmelt on neid üles kasvatatud.

Spordipsühholoogia on lihtne. Kui kuppel vastu ei pea, siis pole koht saavutusspordis.

Sellised peavad mängima ilma treenerita võis siis peab olema neil mängiv treener, kes ise on ka paras ümmargune pall :)

 
At 19:49, Anonymous Anonüümne said...

Ärge minge teemast mööda, head karmid spordimehed. Ajalooline hetk on koitmas: Eesti president isiklikult külastab Narvas jalgpallimatši. Missuguse sõnumi edastab see aktsioon eestimaalaste teadvusse? Kas oleme võimelised lahkama selle teo semantilist olemust? Meespresidendi puhul asi lihtne - tegemist oleks puhtakujulise penetratsiooniga (vastasvõistkonna) vaenlase aadressil. Naispresidendi puhul aga on lugu komplitseeritum. Tahtmatult kerkib esile kogu homoerootiliste allusioonide hübriidne kompleks.

Aga jätame naljad,
Kas Eesti president oma immitsit taaskord liiga odavaks ei müü? Venelased vaatavad seda asja oma õigeusu kontekstis. Korralik naisinimene (olgu või president) istub kambris, mitte ei roni lahinguväljale vere ja pori sisse. Jalgpall kui tapluse sublimatsioon on orjade asi ajada.
Miks arvab president, et kamraadi mängides tekib mingi lähenemine? Mis on siin tegelik sõnum? Eesti president on ladna seltsimees, kellel pole muud tegemist olemist kui samal puupingil istudes jalgalli vaadata.

 
At 19:54, Anonymous Anonüümne said...

Üks eelnev väide ei pädenud, et jutt käis 14 aastasest sportlasest, et äkki oleks temast midgai tulnud. ÄKKI võib püksi tulla. Palju Eestis siis neid naisi on kellest midagi tulnud. Palju naaberiikes neid tulnud on. Pigem olen seda meelt. Et Eesti treenerid tänu Eesti väiksusel on isegi liiga leebed. Kui ei usu, küsige Merike Andersonilt.

Naised nutavad nii pehmete ütlemiste peale. Aga mis need mehed pidid tegema, kellele Andres Sõber midagi ütles ja kellele Allan Dorbek midagi ütles. Vaadake kossu Euroliigat, kuidas miljonärid saavad peapesu nii et vähe pole. Eesti naispallimängudes sellist asja pole eluilmaski olemas. Ainuke kes võrkpallis karmimat joont hoidis, oli Ojamets. Aga tulem oli kohe ka olemas.

 
At 22:27, Blogger Priit Pullerits said...

Suurepärane! Viimased mehed on andnud väga hästi argumenteeritud ja väga jõulise vastulöögi. Tänan teid, super töö. Huvitav, mida on Anna-Liisa Sutil nüüd öelda? Algne uimane konmentaarium sellele sissekandele on väga elavaks ja sisukaks muutunud, vägev töö, mehed!

 
At 22:59, Anonymous Anonüümne said...

Käed eemale Sutist! Ka aurude peal saab kiiremaid ringe sõita, kuid kohe on kööga. Kuradi ufode kogunemine siin on?! Tausta ei mõika või? Sutt lihtsalt vihjab teile, et õhk on lõpukorral. Ärge erutuge. Kui TM-il keegi trügib üle suuskade, on see eetika küsimus.

 
At 23:36, Anonymous Anonüümne said...

19.47 ütles kõik ja Eesti spordi asjapulgad võiksid seda blogi külastada. Me võime küll totalitaarriikide spordisüsteemi kiruda aga sport ongi vaim ja füüsis, tugevam jääb ellu. Paraku meie pehmostunud ühiskond ei taha aru saada, et see on kogu ühiskonna ellujäämise garant.

 
At 08:01, Anonymous Anonüümne said...

Paljudele EKRE ei meeldi, aga miskipärast EKRE toetus aina tõuseb ja tõuseb ja sotside oma muudkui langeb ja langeb. Mingi aeg toimiski maailm normaalselt, aga siis hakkas läänest mingit pehmostumise jura peale tulema, Eestiski said paljud ajupestud. Kas sotside toetajad tõesti arvavad, et EKRE tekkis tühja koha pealt?

Nagu Priit tabavalt varem öelnud, et vähemus valitseb enamuse üle. Õnneks nüüd enamus hakkab ka vaikselt häält tegema.

Kusjuures spordimehed tahavadki just normaalset elu. Nii nagu Priidule, ei meeldi ka mulle see läänet tulev tilulilu ja ka venelased panevad üle võlli. Võtame kasvõi selle homo teema. Miks me ei võiks elada kusagil keskel? Ei propageeri neid, samas päris kasti ka kohe ei lööks. Kui tahavad, siis elagu kuskil vaikselt oma elu, aga samas peavad nad tunnistama, et nad on väärarenguga. Looduse silmis on see väärareng ja sellised päris looduses ellu ei jää.

Kogu see homo teema, veganluse värk, pagulaste värk, kõik tulnud ju läänest ja kõik teemad on loodusega vastuolus. Lihtsalt tulid mingid tegelased ja hakkavad loodusevastaseid asju normaalsuseks kuulutama. No see ei ole normaalne, et kanad ja rebased tuleks ühte puuri elama panna ja siis kiita takka, et lõimume ning et erinevus rikastab. Teeme ümarlaua ja mõtleme kuidas asja paremaks saab (Pahv võttis viimatises Mehed ei nuta saates hästi selle ümarlaua teema kokku) - idiootsus. Need veganid ju vabsee peast segi. Varsti hakkame huntidele ka metsas rohtu söötma. Homod pole lihtsalt jätkusuutlikud.

Õnneks sotsid teevad kõik selleks, et tulevastel valmistel hävida. Las pehmod teevad veel häält, see just ongi hea. Lõpuks kehtivad siiski looduse reeglid, tugevam võidab. Spordimehed tahavad muidugi sportlikult asja lahendada, aga kui need läänlased jõuga omi asju peale suruvad, siis ei jää spordimeestel muud üle kui need pehmod mättasse lüüa - jõuga!

Nõrgad peavadki ära surema ja tugevamad jäävad ellu - see on loodusseadus. Mitte midagi ei juhtu kui mõned nõrgad ära surevad, päike tõuseb homme jälle! 100% kindel :)

 
At 09:31, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 10:21, Blogger Anna-Liisa Sutt said...

Priit, tsiteerin sind, enne kui oma argumendi juurde lähen: Suurepärane! Viimased MEHED on andnud väga hästi argumenteeritud ja väga jõulise vastulöögi. Tänan teid, super töö. Huvitav, mida on Anna-Liisa Sutil nüüd öelda? Algne uimane konmentaarium sellele sissekandele on väga elavaks ja sisukaks muutunud, vägev töö, MEHED!
Härra Pullerits on ehk piisavalt arukas et mõista miks on üks sõna suuremalt kirjutatud? :) Kui mitte, siis võiks mõne psühholoogia raamatu kätte võtta või mõtiskleda küsimuse kallal: mis mind nii väga traumeeris elus?
Sa/ teie olete väga valesti aru saanud MIKS ma siia kommentaari jätsin esialgu. Ma olen teadlik mis toimub võrkpalli maastikul ning nõus et tänapäevad noored on nii füüsiliselt kui vaimselt nõrgemad ning see hakkab kõik juba muutunud elustiilist. Kuid ma ka tean kui suur roll on treeneril. Asjatundmatud eeldavad et meist lihtsalt kasvavad tublid, andekad ja tugevad sportlased ning et me peame kõik alla neelama, ükskõik mis treenerid ütlevad. Ma olen treeninud Venemaalt pärit treeneri all kes kunagi juhendas venemaa koondist, kes sõimas mängijaid nimedega mis isegi teid panevad punastama. Iga viga tähendas kilomeetrit jooksu, iga vasturääkimine oli eemale jäämine mängust. Ma olen ka treeninud Brasiilias kohaliku klubi all, kus meil oli 3 trenni päevas, iga trenn 2-3 tundi. Ma olen treeninud nii oma ema kui Härra Ojametsa all, kes mõlemad on väga konkreetse ütlemise ning vankumatute põhimõtetega treenerid. Ma olen teadlik mis tähendab profi sport ja ma olen teadlik teie teadmatusest. Taaskord tuleb mängu KOGEMUS, mitte teadmised või pealtvaataja roll. AGA see ei ole absoluutselt see teema millele ma rõhusin oma esialgses kommentaaris. Kui te tunnete et see on võistlus või võitlus üllama tõe nimel siis te tõest ei näe kaugemale kui Härra Pullerits teid laseb näha. Keegi mainis et Pullerits näeb suuremat pilti , minu arust on just see vastupidi sest vastasel juhul ta ei tunneks et see siin on miski võitlus?! Kui tegemist on niivõrd isikliku ning keerulise psühholoogise teemaga siis ole sa kes tahes, sinu sõnadel ei ole mitte mingit põhja all ILMA et sa oleksid ise seda kõike kogenud. Ma oskan ka Google- ist otsida ja teha copy- paste, see ei tee veel minust asjatundjat. Päeva lõpuks on minu missioon erinev härra Pulleritsi omast, sest ma teen seda hingest, läbi oma valuse kogemuse. Ma ei aja taga "vägev töö mehed", ma ei aja taga "mida on NÜÜÜÜÜÜÜD Pulleritsil öelda". See sama "lumehelbeke" siin on tänulik kogu selle põneva diskussiooni eest , mis tahes tahtmata kohati paneb muigama sest päeva lõpuks olen ma oma kogemusele tugevam ja rohkem mees kui nii mõnigi siin kommenteerijatest. Ma ei ole järjekordne lammas kes silmad kinni põlvitab sellise nime ees nagu Pullerits. Ma olen siin et ajagada oma hingemissiooni ning muu on minu jaoks täiesti teisejärguline. Kriitikal ja kriitikal on vahe. Punkt

 
At 10:34, Anonymous Anonüümne said...

Erand kinnitab reeglit. Saavad teinekord ka veidrad tegelased kõrgeid kohti. Aga see vähemus, kes tahab enamuse üle valitseda, nende eesmärk ongi ju see, et see erand saaks reegliks. Ükskõik mis elualal siis.

Tõsi ta on, et Eesti naiste sport on maailma tipust kordi rohkem maas kui meeste sport. Kuidas põhjamaad mängivad käsipalli, kuidas soomlased mängivad hokit, kuidas Läti naised mängivad kossu jne jne jne. Mida teevad Eesti naised? Kusjuures maailma mõistes on naiste spordis palju lihtsam läbi lüüa. Sest pea igal alal on naiste konkurents hõre ja seda saab tõestada ka faktidega. Absoluutne tipus ei pruugi erinevus olla, suusatamise näitel Bjöergen ja mõni kõva norra mees (neid ju palju). Aga asja point on selles, mitme minuti, sekundiga kaotab võitjale 30.s koht ajaliselt samal pikal pingutusel. Puusalt tulistades pakun, et 90% aladel on meeste konkurents OLULISELT tihedam. Võtame kasvõi meie tubli Kelly Sildaru ala. jh, ta on tipp ja saab 90 pluss punni reeglina oma sõitudes ja see on tase. Aga palju saab reeglina meeste 10s koht punne ja naiste kümnes koht punne?

Naiste spordis on oluliselt lihtsam läbi lüüa kui meestes ja ometi on Eesti naiste sport võrreldes muu maailmaga olematu.

Naised tahavad jooksuvõistlustel ka, et nende võitjad saaks sama palju pappi kui meeste võitjad. Aga võtke rahvajooksude protkollid lahti. Võtsin JUST praegu lahti viimatise suurürituse, Rakvere Ööjooksu protkolli, kus 10 km distantsil oli naisi rohkem (!) kui mehi. ca 2500 naist ja 1500 meest. Võiks eeldada, et naiste konkurents on tihedam ja raskem edu saavutada. Mis protkollist selgub. Kui võtame võitja mehe ja võitja naise. Siis mis te arvate, kelle konkurents on tihedam, kui vaatame sellist sportlast, kes kaotab võitjale mint ja kilt. Ainult naiste edetabelis saaks selle tulemusega 35-nda koha, meeste konkurentsis ei saaks 50 sekka. Kuigi naisi on stardis oluliselt rohkem kui mehi. M.O.T.T

Selliseid näiteid võib tuua tuhandeid erinevatelt aladelt.

Mis krdi võrdsust need naised tahavad saada. Naised tahavad vaid endale mugavaid võrdsusi, saaks aga pappi võrdselt. Ma olen seda meelt, et auhinnarahade suurus jooksualadel peaks võrduma sellega, kui mitu % kaotad maailmarekordile. Seda muidugi keeruline teostada, aga oluline on asja mõte.

Naised, ärge virisege, tehke tööd, kui füüsis ja vaim ei kannata, siis tegelege tervisespordiga, aga ärge ronige sinna mängumaale kuhu te ei kuulu.

 
At 10:39, Anonymous Anonüümne said...

Ei saa kahjuks aru. Mida nutta naiste võrkpalli langusest? Kust kõrgelt ta siis langeb? Mida me kaotame? Mis on naiste võrkpalli viimase 30 aasta saavutused? Või naiste korvpalli käsipalli jalgpalli? Ei ole ju midagi.
Me oleme harjunud et sport on Eestis meeste asi. Eesti naisi tipus kes? Šmigun ja Salumäe ja kõik. Naisvehklejad maailmameistrid, kuid vehklemine kahjuks ikkagi B ala. Vähe ebastabiilne tundub see vehklemine, täna võidad homme kaotad. Sildaru on juunior ning vigursuusk on väga nišisport. Meil on see meedia abil suureks puhutud nagu autoralli. Kui meedia suurendab, siis meile TUNDUB et kogu maailm teab maailmakuulsaid Sildaru ja Tänakut. Minge küsige oma läti tuttavate käest. Tennisega sama asi. Hea lakmus on Youtube. 10 naise ring kellest maailmas vahutatakse. Kanepi ja Kontaveit sinna ei kuulu.
Kas ongi vaja Eesti naisi tippsporti? Arvan et pole. Rahvajooksud ja suusad on piisav naistele.

 
At 10:51, Blogger Priit Pullerits said...

Tegelikult väga kiiduväärne, et Anna-Liisa Sutt on ilmutanud mehisust (!) ja julgenud tulla karukoopasse meestega arutlema - jah, preili Sutt, see siin on meeste blogi! -, ent sellele vaatamata ei saa kahe silma vahele jätta, et tema hoiakust kumab läbi noorte nüüdisaegne mittesportlik ühiskondlik pehmus ja põlvede nõtkutamine, millele siinsed mehed (!), eelmised kommenteerijad, on ka oma sõnavõttudes väga jõuliselt tähelepanu juhtinud.

Lisaksin senistele jõulistele arvamusavaldustele omalt poolt mõned märkused.

Preili Sutt vist ei saa ise ka aru ega näe läbi, et ta esindab seda tänapäeva nõrka ja mannetut põlvkonda, kes reageerib valuliselt, kui keegi osutab kellegi soole, püüdes aseksuaalselt sugereerida, nagu poleks tegelikult sugudel vahet ja kõik on ühtemoodi sootud inimesed. Mina nii ei arva. Ma oskan näha naistes nende erilisi omadusi, mida meestel ei ole, ja mis meestele väga meeldivad ja mille pärast nad naisi hindavad. Vastupidine vaade on lihtsalt ebaeluterve. Seda esiteks, ja see ei ole peamine, kuid see annab sellegipoolest kätte võtme, et mõista kogu ülejäänut ja järgnevat.

Preili Sutt teeb selle vea, et ta lähtub keti kõige nõrgemast lülist, mille tagajärg ongi see, et naiskonnast ei saa asja. Kõige nõrgemast lülist lähtumine tähendab seda, et treener peab tema arvates kõige esmaselt silmas pidama seda, et võistkonnas võib olla mõni, kes on nõrga ja labiilse närvisüsteemiga ja võib solvuda (mis on nii lumehelbelik). Kui esmasjoones sellest lähtuda, siis kogu nivoo, mis tasemel treeningtöö toimub, taandubki sellele, et tüdrukud, kas te olete õnnelikud, kas kõik on kussu-kussu, võtame nüüd üksteisel kätest kinni ja teeme šalalaa ja kallistame üksteist ning pole üldse tähtis, kas homme tuleb 0:3 (12, 8, 13) või 1:3, peaasi, et te olete õnnelikud ja rahul. Sellise suhtumise tekke korral ütlen otse: siis ei ole meil mitte mingit mõtet naiste koondist üldse elus hoidagi. Treener peab ikkagi lähtuma tugevatest, sest nemad on need, kes n-ö kastanid tulest välja toovad; treener peab häälestama võistkonda selle järgi, et tugevad oleks võitlusvalmis, motiveeritud, vastaste suhtes halastamatud. Ja kui võistkonda on sattunud mõni selline, kes võitluslikkuse üleskütmist alla veab, siis tuleb ta kui võistkonna nõrgestaja sealt lihtsalt minema saata. Sport ei ole nagu tänapäevase luuserpõlvkonna elu, kus pehmolikult on kõige alus tunnete eest hoolitsemine. Spordis on tähtis tulemus ja seda pehmoliku suhtumisega ei saavuta. Millega ma ei õigusta ega kiida heaks preili Suti viidatud vene treeneri käitumist, mis oli sellisena, nagu preili Sutt seda kirjeldab, tõesti ekstreemne. Aga samas ei kiida ma heaks ka teist äärmust, mida preili Sutt siin on kõlada lasknud, et - veidi metafoorselt väljendades - sportlastel tuleb päid paitada ja hoolitseda ellkõige selle eest, et nad mingil juhul millegi peale ei solvuks ega end millestki puudutatuna ei tunneks.

Having said that, nagu öeldakse inglise keeles, tahan ma sellegipoolest tunnustada preili Sutti erakordse söakuse, lausa mehisuse eest, et ta julges siin karmide spordimeeste halastamatus blogis oma nime ja näoga sõna võtta ja vastu vaielda, mis, mehed (!!), on midagi, mida enamik teist siin teha pole julgenud. Vaat seda julgust tasub teil küll preili Sutilt eeskujuks võtta ja õppida!

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

Priidu loogika järgi, selleks et tippu jõuda, piisab kõige tugevama vastase mahalöömisest, 1 konkurent vähem ja konkurents on ju halastamatu. Nii nimetadki Anna-Liisa Sutt'i mehiseks??? Mitte vapraks vms.

 
At 11:10, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinu enda sõnade järgi, sportimiseks peab olema ka hea tuju.

 
At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Anna-Liisalt väga huvitav jutt. Teada see on, et naiste võistkondi treenitakse sõimu ja alanduse abil. Kas on KOGEMUSEST õpitud, et selline suhtumine kasvatab naistest gladiaatorid, kes nö hakklihamasinast läbi käinuna on tugevamad kui vastane? Väga võimalik. Psühholoogia. Mehi nii treenida ei anna, võib lõuga saada.
Sport on karm võistlus ning miks peavad naised jooksma 10000m, 3000tak, tõstma, poksima ja suuskadega hüppama? Absoluutselt ei pea. Kes vaatab naiste jalgpalli ja hokit?

Ei ole nõus eelmise väitega et Eesti naised ärge vinguge vaid tehke trenni. Usun et nad ei vingu ja teevad trenni. Naiste konkurents on nõrgem tänu ajaloole ja naiste erinevusele meestest, kuid maailma tase on kõva. Eesti naised on targad, nad valivad higi ja sõimu asemel elu.

 
At 11:30, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, 11:10, sportimiseks peab olema kas just hea tuju, aga selleks paslik tuju, kuid võistlemiseks - ja tippspordi, millest siin on olnud juttu, eesmärgiks on ikkagi võistlemine - on vaja tahtmist vastasele iga hinna eest ära panna. Kui ei pane, pannakse sind. Punkt.

 
At 11:33, Anonymous Anonüümne said...

Sport on äri ning äril on omad seadused. Kui on vaatajaid, tuleb ka auhinnaraha. Naiste tennis saab samasuurt auhinnaraha nõuda, olgugi et naiste tennis on tasemelt nõrgem, naiste tennist ikkagi vaadatakse. Kes vaatab vabatahtlikult naiste vasaraheidet või meeste kettaheidet? Kas pole nii, et meeskettaheitjate auhinnaraha teenivad välja 100m jooksjad?

Protsenti maailmarekordist aluseks võtta ei saa. Meeste maailmarekordid on teravamas tipus, kuna meeste alad on kauem olnud harrastatud. Naistel on kergejõustikus väga palju uusi alasid. Teine jutt on nsvl, sdv ja tšehhi dopingunaiste kunagised maailmarekordid.

 
At 13:03, Anonymous Anonüümne said...

Naist ei pea panema kartuses, et ta sind võib panna:) millega ta paneks?

 
At 13:07, Anonymous Anonüümne said...

Tippsport on ensv funktsionäride keeledemagoogia suursaavutus. Sellist asja ei eksisteeri. On sport. Nn tipp on tola mängimise kunst.

 
At 13:20, Anonymous Anonüümne said...

Sõim treeneri poolt on lihtsalt puhas energia raiskamine,minuarust peaks just energiat koguma võistlusteks.Räägime ju tihti kui tähtsad on spordis pisi asjad.Üks kaotatud halb treening päev on konkurendile võidetud päev ja oi kui palju jõuab sellega ära teha.Treener peaks sportlasele olema tugiisik,kõige lähemal olev inimene kellele tõsiselt ka korda läheb sportlase käekäik.Ma võin mürki võtta, et tasa ja targu treeniv sportlane kus ei lasta emotsioonil võimust võtta jõuab küll aeglasemaks ,aga jõuab tippu ja olles seal stabiilselt pikki aastaid.Aga selge see inimesed on erineva aju ehitusega igal ühel oma valik.

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

Viimased pikad postitused mis lahkavad sportmängude psühholoogiat lähtuvad õpiku teooriast. Jah õige, paneme kõva füüsilist vunki ja treenime vaimset vastupanu. Sellegipoolest, ei tule Eesti naiskonnast euroopa tasemel võistkonda tublile sõimule ja kangitrennile vaatamata. Samal põhjusel miks Eesti meeste võistkonnad, mis on suuremad kui 4 nuppu ei jõua.

Nagu kirjutab ka Anna-Liisa,
Võistkonna psühholoogia on omaette teema. Seal ei ole vaikset sussutamist nagu individuaalse sporti korral. Mis on Eesti meeste võrkpalli tõusu põhjus? Välismaa treener. Ka suured riigid toovad oma võistkondade ette peatreeneri välismaalt, kuigi ka oma kodus leiduks. Võõras treener ei pruugi üldse paremgi olla, oluline on teatud psühholoogiline efekt asjas.

 
At 13:40, Blogger Priit Pullerits said...

13.20-le jätkuks: ...jah, sellest ma räägingi, et kui pääseb valitsema Suti hoiak, siis käib töö the lowest common nominatori järgi ehk selle põhjal, et aluseks võetakse naiskonna kõige nõrgema närvikavaga ja kõige solvuvam lüli ning kogu naiskonna treening- ja innutustegevus on seatud selle järgi, et too nõrgim lüli taeva pärast "ei minestaks" ega heituks.

13:34-le: juhin tähelepanu, et Cretul on ka tekkinud mängijatega lahkhelid, mälu järgi on Puppart ja Juhkami need, kes on temaga koostööst ära öelnud. Ka seal ei ole ilmselt peade paitamist ja käte hoidmist, nagu võiks Cretu väljanägemise järgi oletada, et paistab selline rahulik ja poolvaikne välismaalane.

 
At 13:45, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd püüdsime hr Pulleritsu küll kotti! Ka venemaa, saksa, usa, hiina naiskondades on aluseks nõrgim lüli. Keegi on alati nõrgim ning tänavalt sa asendust ei too.

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Asi pole treeneri isikus, vaikne või plahvatav, vaid asjaolus, et sportlased ei tunne võõrast treenerit, ei tea ega oska tema reaktsiooni oodata, ning seetõttu pingutatakse ise rohkem. Pikapeale õpitakse treenerit tundma, ning juhitakse olukord endale soodsaks, seda täiesti alateadlikult.
Kas Eesti koondise koss pole pehme kuna poisid on Tiiduga juba mõnusad kamraadid?

 
At 14:43, Anonymous Anonüümne said...

Vaadake millist lumehelbekese juttu räägib meeste koondise liige. Mida me naistelt ootame?
http://sport.delfi.ee/news/korvpall/eesti/vene-ma-ei-taha-motelda-et-laheme-niisama-toksima-voi-lihtsalt-hasti-mangima?id=83516257

 
At 15:14, Anonymous Anonüümne said...

Kui tihti tänapäeva meeskonna sportlased koormus teste teevad?Selle põhjal saaks treener hinnata päris hästi, kes kui palju tööd keegi panustab.Eks ta kalliks läheb ,kui iga 2 nädala tagant teha aga pilt tunduvalt selgem valikute tegemisel.

 
At 17:01, Anonymous Anonüümne said...

Lgp blogi peremees. Avastasin juhuslikult, et Borzakovski on teil kirjutatud ž tähega. Õige on z. Tundub väike viga, kuid hääldus on teine ja kirillitsas on eri tähed kasutusel. Selline pisiasi siis. Vabandust tüli tegemise eest.

 
At 17:14, Anonymous Anonüümne said...

Meeste võrkpallis ei saa ülehinnata peatreenerit. Mis on pallimängude edu aluseks nr 1??? Kui palju mehi mängib välismaa tippliigades. Jalgpallis on Klavan, oli ka Vassiljoev, aga väljakul 11 nägu. Kossus on/oli Vene. Palju on tugevates liigades võrgumehi väljas??? See ongi vastus. Imelihtne.

Miks ei saa maailmarekordeid aluseks võtta???

Võtame 10000m jooksu, kõige klassikalisem ala, parim ala mida üleüldse võrrelda, ei nõua erilist tehnikat ega ka lisavarustust. Seda distantsi jooksevad absoluutsed maailmatipud ja nii naiste kui ka meeste maailmarekord on tehtud mitte väga ammu. Meeste maailmarekord on 26:17 aastast 2005 Kenenisa Bekele nimel ja naiste rekord on aastast 2016 (!) (Rio OMil tehtud) Almaz Ayana nimel, rekordiks 29:17. Rekordite vahe täpselt 3 minutit. Kui nüüd numbreid Mati Alaveri kombel võrrelda, siis naiste maailmarekord on 11,4% aeglasem kui meeste maailmarekord.

Võtame ette Eesti suurima jooksuürituse, Tallinna maratoni. Tugevate harrastajte piiriks loetakse ju 40 min 10 km kohta. Kes selle ikka täis teinud, see on suht harrastaja. Umbes 50% kaotus ongi 40 min. Ehk siis 26:17+13:08=39:25. Ajaga 39:25 sai Rainer Bõkov 63.koha. Kui naiste maailmarekordile 50% juurde liita, siis saame ajaks 29:17+14:38=43:55. Eveli Nurmeots sai ajaga 43:49 33. koha. Ehk siis sama kaotuprotsent oma sugupoole maailmarekordile ja vahe on ca pool osalejate arvust. Ma ei pea kõikide spordialasid eraldi arvutama hakkama. Kõik me seda teame, lihtsalt nüüd sai veelkord faktiliselt tõestatud. Üksikuid erandeid on, aga enamasti naised ei saa meestele vastu. Veelkord, jutt ei käi absoluutse tipu võrdlemisest. Keegi ei ütlegi, et naised peavad samas koguses sporti tegema, ei peagi. Tehku tervisesporti, olgu ilusad, meestel meel rõõmus ja elu lill. Aga kui tippu soov jõuda, siis vaja hoopis teistsugust kuplit.


.....

 
At 17:14, Anonymous Anonüümne said...

......

Kelly Sildaru on küll andekas ja vägev tüdruk, aga tema alal keeruline võrrelda. Aga kas keegi julgeb väita, et Kelly on andekam ja tugevam kui tema enda vend? Isegi kui vennal ei tule selliseid võite, ei pruugi ta tase lahjem olla. Kellyl siiski niivõrd uus ala. Aga eelmainitud 10000 maailmarekordi võrdlus on vägagi pädev. Kui mõni naine tahab mehega võidu joosta. Siis vaadaku, kes kaotab maailmarekordile rohkem protsente. Ehk siis mees on naisest tugevam 11,5%. Rahvasportlaste tasemel on see ca 5 min, kui mees jookseb 45 min, siis naine peaks jooksma 50 min ja mõni sekund peale. Tallinna maratonil jooksis alla 45 minuti 242 meest ja alla 50:08 100 naist. Peab veel midagi tõestama?

Mis alal on Eestis naised kõvemad kui mehed. Kindlasti vehklemine. Ja ongi kõik ???

Jalgpall? Ei. Korvpall? Ei. Võrkpall? Ei. Käsipall? Ei. Suusatamine? Ei. Tõstmine? Ei. Maadlus? Ei. (Epp mäe saavutused ei ületa Nabi oma ja Eesti väga palju teisigi maadlejaid, kes tiitlivõistlustel TOP 10s). Uus ala või ei, keda see huvitab? Kõikidel nendel aladel on tiitlivõistlustel naistel sama palju medaleid kui meestel. Sellevõrra lihtsam peakski Epp Mäel ja Sildarul olla medaleid võtta. Võtame kergejõustiku. Mis on Eesti naistel meestele vastu panna?. Kirt, Värnik, Kanter, Tammert, Mägi, Nool, Loskutov. Kõik nad sel sajandil medaleid saanud väliselt tiitlivõistluselt. Palju naisi sellesse nimistusse lisada on? ümmargune null. Arvestades seda, et naiste konkurents on lahjem kui meeste oma, siis peaks naistel oluliselt lihtsam medaleid noppida kui meestel. Ometi on vastupidi. Kergejõustikus saavad naised ju sama palju medaleid kaela kui mehed. Kus on naised? Süüdistavad Eesti treenereid, et need käsivad kaalule minna?

Miks paljud naised ei lähe Eesti naiste võrku vaatama ? Aga mida pakub see vaatepilt, kui mingid tüdrukud seal üksteist kallistavad ja säravad ja siis on ise parajalt pehmed. Keegi ei taha seda näha. Antiikajal mindi ikka gladiaatorite võistlust vaatama.

Tarkpead peaks midagi välja mõtlema, milles asi on. See on loodusseadtuste järgi loomulik, et naisi sport nii palju ei huvita. Pigem võiks neid huvitada tervisesport ja mitte tippsport. Olen sellega väga päri. Aga mida ma ei mõista, on see, et Eesti naistel on võrreldes muu maailmaga null tase. Naiste vehklemine on suur erand.

 
At 17:36, Anonymous Anonüümne said...

Väga asjalik jutt viimased kaks kommi. Kõik on õige ja numbritega ära tõestatud. Igatpidi respekt!

Kes teab kuhu kadus lätlaste lootus Ikauniece? Tuli ta Nazarovi juurde trennigi viimati. Kas vigastus või tark otsus oma noorust mitte neegritega võidu jooksmisele pühendada?

 
At 17:55, Anonymous Anonüümne said...

Kelly suhtes pole tulevik kindel. Tema alal hüppavad mehed ülepea salto. Naised mitte, naised piirduvad ümber telje pöörlemisega. Aga homme? Arvata võib, et homme hüppavad naisedki ülepea salto. Kelly on pikk vibalik kehatüüp. Akrobaatika on teadaolevalt väikeste kämbude ala. Kas ta saltotab võrdselt pisikeste kompaktsete sportlastega?

Eesti talispordi tulevik on tume. Meie trumpalad suusk ja hüpped? Väga võimalik on järgmised 10 aastat sooja lumeta talve. Harrastajaid juba niigi vähe. "Põhjamaa" Eestil polegi nagu põhjust talveolümpiale minna. Kiiruisus tipputõusmiseks on vaja suuri jäähalle, mis maksavad korraliku rahanutsu. Pole rahvamasse, pole üleliigset raha. Škoda Eesti sponsib ultratriatleet Rataseppa, kuigi võiks naiste võrku sponssida.

 
At 18:12, Anonymous Anonüümne said...

Teema on kuidagi väga laialivalgunud. Algus oli ikka homod ja karmid spordimehed Njuša vaarikanuppude kallal askeldamas. Või nokitsemas, või kuidas seda tegevust täpselt kirjeldada?

 
At 18:16, Anonymous Anonüümne said...

Mina saan Anna-Liisa Suti kriitikast aru võibolla natuke teisiti. Minu meelest paneb ta kahtluse alla Priit Pulleritsu teadmised teemast, talle tundub, et need teadmised ei ole kaasa rääkimiseks piisavad. Sama tundub ka mulle. Priit Pulleritsu kogemused ja teadmised antud teemaga piirnevad ilmselt sellega, et kui ta jooksis kord staadionil 1.56, kuulis ta, kuidas keegi teine ütles "Nahhui, pidr" ja finišis oli tal süda paha.
Sest nagu me teame, homo ta ei ole ja tippsporti pole kunagi teinud (vaimselt liiga nõrk? või füüsiliselt).
Söömishäireid välisel vaatlusel välistada samas ei saa.

 
At 18:24, Anonymous Anonüümne said...

Mõtlesin veelkord oma ülaltoodud kommentaaride kohta ja selle 10 000m jooksu võrdluse kohta. Mida näitab see, et meeste ja naiste absoluutse tipu vahe on 11,4 %, aga poole kuni 2 kord aeglasemate tulemuste korral naised ei saa üldse meestele vastu?

Mu meelest näitab see ainult seda, et meeste ja naiste vahe füüsiliselt on väiksem kui on see vaimselt. Ilmselt on oma osa ka loodusel. Naised pole nii võitlushimulised, neile sport nii ei meeldi. Kuigi enamus mõtleb pigem nii, et meeste füüsis on nii palju üle. Analüüs näitab seda, et naiste füüsis jääb meeste füüsisele vähem alla, kui naiste vaim meeste vaimule. Naine hakkab nutma, kui kaalust räägitakse, mees ei hakka. Erandeid on alati. Seega tippsport polegi paljudele naistele mõeldud. Ja endiselt see ongi normaalne. Aga miks need naised siis ikka oma auhinnarahasid nõuavad ja tahavad kangi tõsta ja maadelda ja muude lollustega tegeleda??? Ja siis halada, et treenerid teevad liiga. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Erika Kirpu kannatas Nauskase stiili ära, tasuks EM kuld. Kes ei kannata, see tehku tervisesporti, nii lihtne see eluke ongi. Ma ei olegi seda meelt, et naised peaks end halvasti tundma. Aga niipalju võiksid naised endale teadvustada, kui kuppel vastu ei pea, siis otsigu endale selline tegevus, selline trenn, kus kuppel liigset koormust ei saa. Ja seda ma ei ütle halva pärast. Meestele meeldivad sportlikud ilusad naised. Polegi meestele neid tippvasaraheitjaid vaja :))

 
At 18:30, Anonymous Anonüümne said...

Nii nagu ka preili Sutt, nii ei saa ka 18:16 antud teemast aru. Priit ei peagi seda teemat valdama. Priidu mõte oli see, et loeb tulemus, kedagi ei huvita kellegi söömishäire ja vaimutugevus. Loeb vaid tulemus. See reegel kehtib tippspordis ja saavutusspordis. Need kes seda ei talu, siis need peavad omale valima treeningrupi selle järgi kes on treener. Miskipärast saavutusspordis pole tugevaid tulemusi selliste treenerite käe all, kes tupsukussununnutavad
need vaimselt nõrgad ise ronivad karmide treenerite käe alla. Looge oma võrkpalliklubi, kutsuge naised sinna mängima ja ajage oma asja. Nii lihtne see ongi.

 
At 18:34, Anonymous Anonüümne said...

Jeesus Kristus ja taevased apostlid! Ilma Naukaseta oleks kulda ja saavutusi 2x rohkem!

 
At 18:39, Anonymous Anonüümne said...

Naistele on spordiga väga väga vastu tuldud. Mida teeksid tugevad, mehised naised kui neile poleks tõstmist, maadlust ja jalgpalli? Iluvõimlemisse neid vastu ei võetaks. Paljude mehelike naiste valik on sport. Mida teeks Semenya kui poleks sporti? Läheks turvameheks. Nüüd aga näed võidab kuldasid.

 
At 19:01, Anonymous Anonüümne said...

Konflikt tekkis sellest, et Padre rääkis maailmaspordi tasandist, preili Sutt taas kohalikust. Nagu ta ütles, kasvatame tublisid sportlasi kuid katkisi inimesi.
Suured miljoniriigid võivad seda endale lubada, et palju tipptasemele pürgijaid põleb läbi (kuna konkurents on ülikõva) ning jäävad oma probleemidega üksi, nö katkised inimesed. Eesti oma väiksuse juures ei saa sellist hakklihamasinat lubada. Parem tore töö- ja pereinimene kui kõrbend psüühikaga spordikuulsus.

Mis edasi? Padre palub Anna-Liisalt andeks ja meie Padre käest? Sellest vennast kes noorele Padrele hei, pidr! hüüdis teen ma hakkliha. Tulgu aga heaga lagedale.

 
At 19:02, Anonymous Anonüümne said...

Mehed! Njušal pole trussikuid jalas.

 
At 19:04, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 19:16, Anonymous Anonüümne said...

Võtsin luubi kätte ja tõepoolest, 19:02-l on õigus. Ometi üks õige mees, mitte sittakott! Tubli töö, 19:02 ja Priit Pullerits!

 
At 21:05, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, mehed ja naised (!), see teema ei ole veel läbi. Vaatame meest, kes tegi revolutsiooni... jalgpallis. Arsene Wenger. Mida ta tegi, et mehed hakkaksid professionaalsemalt mängima? Preili Sutt pangu nüüd eriti tähele: ta seadis meeskonnas sisse trahvid, et kui jalgpallur tuli puhkuselt ülekaalulisena, sai rahatrahvi kohe kraesse. Mõelgem nüüd sellel, kuidas mõjuks see preili Suti kaitstud naisvõrkpallureile - et neile ainult ei öelda, et nad on vormist väljas ja ülekaalus, vaid nad peavad selle ülekaalu eest ka maksma hakkama! Aga vaat nii kasvatas Wenger võitjameeskonna. Oleks ta ka hakanud ninnu-nännutama, hoidnud mokka maas ja paitanud isalikult sportlaste päid, poleks tema meestest mingit asja saanud.

Vaat nii on lood! Psühholoogid...

Teine küsimus tekkis, kui preili Sutt rääkis, et tema teab tippsporti. Küsimus tekkis siis, kui sõitsin täna pärast pikka töönädalat ratast, ja nagu viimasel ajal kombeks, siis pidevalt püstiasendis ja raske käiguga ja puhkepausita raiudes. Nii üle 26 km järjest. Nüüd on mul, lihtsal harrastajal, kes pole enam kaugelt esimeses nooruses, küsimus: kas Eesti noored naisvõrkpallurid, kellel samuti on tähtis jalgade jõud ja särts ja töö, suudavad püstises asendis minu tempoga sõita kas või 5 km? No olgu, neli. Millegipärast on mul kuri kahtlus, et kui nad seda tegema panna, siis on nad pärast omadega nii läbi, et kõõksuvad ja vaaguvad ja ähivad, pulss laes ja jalad pehmed. Millega ma esitan küsimuse, et kui palju on ikka Eesti naisvõrkpall, mille preili Sutt teemaks võttis, veidikenegi tippspordi moodi. Kui on, peaksid need naised suutma minuga koos seesuguse püstisõidutrenni lõdvalt kaasa teha. Nii palju jalgades jõudu ja hinges sitkust võiks neil ju ometi olla. Mida teie arvate, kas on?

 
At 21:06, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei saanud eelnevalt sellest mõttest aru? Miks Eesti ei saa seda endale lubada ?

Suured miljoniriigid võivad seda endale lubada, et palju tipptasemele pürgijaid põleb läbi (kuna konkurents on ülikõva) ning jäävad oma probleemidega üksi, nö katkised inimesed. Eesti oma väiksuse juures ei saa sellist hakklihamasinat lubada. Parem tore töö- ja pereinimene kui kõrbend psüühikaga spordikuulsus.

See kas vaimselt nõrgad saata kohe õige eriala juurde või tantsida nende pilli järgi, see ju mängu ei muuda. Sellistega pallimängudes nii või naa tiitlivõistlustele ei kvalifitseeru. Pole kaotada mitte midagi.

Naised, kelle vaim tippsporti või siis saavutussporti välja ei kannata tuleb õigeaegselt saata tervisesporti. Loomulikult meil vaja terveid ja toredaid pereamasid, mitte läbipõlenuid saavutussportlasi. Vaimselt nõrgad tuleb kiirelt suunata õigele teele. Mitte hakata nende reeglite järgi ikka saavutussporti tegema.

Mitte midgai ei juhtu, kui need naised tippsporti ei tee, Eesti ei jää millestkist ilma. Sellise VAIMSE MATERJALIGA MEDALEID NIIKUINII EI SAA, PIGEM MINGU NAD (oih, suured tähed tulid vahepeal) tervisespordi juurde. Olgu kenad ja ilusad ja toredad naised oma meestele. Propageerigu tervislike eluviise jne jne.


 
At 21:22, Anonymous Anonüümne said...

Kas on võrreldav võrdlus? Rahatrahv oli rahanutsuga ärahellitatud proffidele ainuke võimalik motivaator. Võistkonnast väljaheitmise kõrval.
Amatöörvõrkpallureid rahatrahvida on vist liiga ekstreemne? Nälga jäävad.

Kui jätaks naisvõrkpallurid rahule? Nad ei ole meile midagi võlgu.

Kuidas elab meie kunagine paraadala, Eesti korvpall? Eesti kossumehed ei tule isegi laagrisse kohale, nagu kuulda tuli. Kas Lätis Leedus treenerid otsa on lõppenud? Pealegi nad seal kõik kuulsa serblase Jassiknevici õpilased. Kui sulle serbo-horvaadi murrakus juhatust antakse siis pumpad nagu duracelli jänes 3 seeria asemel 5 seeriat.

 
At 21:39, Anonymous Anonüümne said...

21:06 millest sa aru ei saa?
Kui suuname vaimselt nõrgad minema, siis ei jää üle ühe kahe mängija võistkonda. Aga vaja on kümme. Suured riigid saavad selle kümme kokku, Eesti ei saa.

Võtame jalgpalli näite. Miks ei saa Eesti koondis Nigeeria või Hispaania vastu? Eesti jalgpall oli enne MM sõda ülikõva. Vene ajal ei olnud suurem asi, kuid olid nsvl koondise tasemel Mõtsnik, hiljem Oper. Ehk siis Eestis on jalgpalli nõu hau täitsa olemas. Nigeerlased sõid alles banaani kui Evald Tipner ungarlaste vastu kaks kolli kõmmutas. Noh? Miks siis Nigeeriale vastu ei saa?

 
At 21:54, Anonymous Anonüümne said...

21:39

Väga hästi saan kõigest aru. Aga mis juhtub, kui meil ei olekski seda võrgunaiste satsi sel tasemel ? Mitte midagi ju. naiste sporti pole nii või naa ju olemas, eriti pallimänge. Tiitlivõistluste kvalifikatsioonidturniiridel saadakse teistelt satsidelt ikka tõsiseid pakke.

Ei saa neid võrkpallureid rahule ju ka jätta. Jätaksin siis, kui kamp naisi paneks satsi kokku, ise maksaksid saaliüüri ja treeneripalga ja mitte üks kopikas ei tuleks riigikassast, siis tõesti poleks mul midagi kobiseda. Aga miks krt mina maksumaksjana pean neid võrkpallureid ülal pidama ??? Kui saata nad metsajooksule, siis nende füüsis oleks parem ja maksumaksa raha jääks ka järgi. Kui Eesti riigil ei ole selliseid mängijaid meistriliiga jagu kes peaksid vastu, siis polegi midagi teha. Pole seda naistesporti siis saavutusspordi tasemel vaja. Päris paljud tasuta metsajooksjad on ka füüsiliselt oluliselt paremas seisundis kui meistriliiga tasemel teatud naisvõrkpallurid.

Kellele seda Eesti naiste jalgpalli vaja on ?

Jah, Eesti ongi väike ja naised vaimult nõrgemad kui mujal lähiriikides. Mis oleks lahendus. Riik väike, ei saa panustada kossule, võrgule, jalkale jakäsipallile. Kõik meistriliigad virelevad. Midagi pole teha, tuleb panna valik ühele kaardile. Ja olen kindel, et mingil valitud alal tuleks ka tulemust. Mina maksumaksjana ei taha küll neid treenereid ja neid saaliüüre kinni maksta, kus meistriliiga tasemel laisad ja vaimselt nõrgad naised niisama virelevad. Mingu klubitrenni, tehku metsajooksu nagu minagi. Krt, ma maksan kõik ise ja olen kordi tugevamas füüsilises konditsioonis. Jah, meistriliiga pallurid ei saa tasu, samas nad ei maksa peale ka. Mina maksan. Aga miks peavad sellised riigi raha kulutama, kui nende ambitsioon polegi kuskile jõuda ja suvalisele maalile kaotavad ka 10 km metsajooksus.

On meil siis sellisel kujul naiste pallimängude meistriliigasid vaja ?

Kui treenerid enam kaalule astuda ei käse, siis 10 aasta pärast jõuaks mõni pallimängu satsi tiitlivõistluste finaalturniirile ja teeks seal ka tulemust ?



 
At 22:03, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits, kas te mitte liiga julgelt ette ei võta? Sportmängude naised on väga tugevad. Teevad teist veel hakkliha, kui õige motivatsiooni kätte saavad. Kes siis populaarset blogi kirjutab? Parem mitte riskida ja jätkusuutlikult tasahilju majandada.
Olen ise suht pikka kasvu sitakott, kord nägin Kuuba naisvõrkpallurite mängu. Milline jõud ja kiirus. Ise olid nad sellised kleenukesed, noh nagu suusatajad või kergejõustiklased, kui aga pommitamiseks läks siis hoia taevas! Spordihalli konstruktsioonid ragisesid.

 
At 22:06, Anonymous Anonüümne said...

Miks peaks blogi peremees Kuuba naisi kartma :)? Kuuba naised pole ju Eesti naised :))

 
At 22:15, Anonymous Anonüümne said...

Ega ei pea tõesti. Aga eesti naised oskavad ka hakkliha teha.

 
At 22:22, Anonymous Anonüümne said...

21:54 väga nõus. Ma ei arvestanud antud teemas finantsilist külge. Tõde on see, et Eesti riik raiskab palju ressurssi hobiharrastajatele. Toetada tuleb kitsast ringi oma ajalooga ja edulootusega alasid. Me ei ela enam nsvliidus, kus raha ei loetud.

 
At 22:25, Anonymous Anonüümne said...

Oht on see kui Eesti naised ütlevad Kuuba naistele et Pullerits neid kiusab. Siis mehed on suusablogiga aidaa.

 
At 22:53, Anonymous Anonüümne said...

Arvan, et IGA võrkpallur võidaks püstisõidu. Vaata, Priit, kui satuksid naivõrkpalluri reite vahele ja need kokku pigistatakse, jääb sinust märg plekk järele.

 
At 23:05, Anonymous Anonüümne said...

Faktiline tõestus Kambja tervisejooksult. TÜ Eedeni mängija Renate Pikk jooksis metsaradadel 10 km 1:05ga (http://www.kambjasport.ee/tulemused/#1528894193915-24e55e21-65f6). Teades esimeste meeste kiirusid, siis siledal maal võiks ajast maha võtta kuni viis min. Ehk siis Eesti meister suudab joosta 10 km 60 minutiga. Päris halb, kas pole. Eriti kui naine on füüsiliselt normaalses konditsioonis. Jah, temporündaja ei peagi jaksama joosta. Aga. Selleks et suudaks trenni teha, ka selleks oleks füüsist vaja. Leian, et 50 minutiga võiks ära küll joosta. Ja ka siis kaotaks maailmarekordile 20 minutiga. Ma joon õlut ja teen metsajooksu ja kaotan maailmarekordile 13 min. Milleks me peame toetama materiaalselt sellist jura ?

Jah, ühe võistlustulemuse põhjal ei saa järeldusi teha, aga olen enam kui kindel. et kui võrgunaised füüsilistele katsetele saata, siis tulemused võivad spordirahvast ahhetama panna.

 
At 23:12, Blogger Panta Rhei said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 23:31, Blogger Priit Pullerits said...

Nüüd ajate teema huvitavaks. Mind hakkas nimelt eelneva valguses huvitama, millised olid minu siinse naiskriitiku jooksuajad. Kas ta oleks nii hea ja avaldaks need siin, siis vaatame, mida see tema professionaalse spordi jutt endast õige tähendab ja väärt on.

Ah et miks jooks, tegemist ju võrkpalluriga, küsib mõni vastu. Aga jooks on iga spordi alus. Jooks on see, millega sa arendad aeroobset töövõimet, vastupidavust, sitkust jne. Ilma selleta ei saa üheski tõsises sportmängus. Te vaid vaadake, kuidas korralikul tasemel võrgumängijad leemendavad - iga kord, kui pikali viskavad, on pürstidega poisid platsis, et põrand saaks kuivaks. Või mängivad Eesti naisvõrkpallurid nii, et keha ei saagi märjaks? Kui nii, siis on mängutempo aeglane, ja kui on aeglane, siis seepärast, et kiiremini ei suuda, ja kiiremini ei suuda seepärast, sest pole joostes end piisavalt treenitud.

Aga mis me siin räägime naistest ja preili Sutist... Ma isegi vabandan, et olen tema suhtes olnud võib-olla liiga karm ja otsekohene (eriti arvestades, et naisvõrkpallurid, nagu ta teada andis, on vist õrna hingega). Räägime pigem meessportmängijatest!

Teada ju on, et Valmo Kriisa oli Eesti koondises kõvemaid jooksumehi. Mäletate, ta alalõpmata tilkus higist ka platsil. Aga mäletan ka seda, et kui Tallinnas oli 10 km jooks sügisel, siis ta sai (olles Eesti koondislane!) minu käest mitmeminutilise paki, kusjuures kes olin mina - keskeas töö kõrvalt harrastaja, kes, nagu vist preili Suttki õigesti osundas, pole mingit tippsporti teinudki, aga Kriisa oli ikkagi Eesti korvpallikoondise põhijõud, kusjuures 40 minutit, nagu kestab korvpallimäng (olgugi vaheaegadega), pidanuks ju ometi olema temale just see kõige sobilikum distants.

Ja teie, mehed, räägite, et Renate ei jõua joosta... Vaadake enne ikka Eesti sportmängude meeste otsa!

 
At 23:42, Anonymous Anonüümne said...

ära Priit naistega plõksi, ennem hoia 36km/h keskmist 180km järjest nagu Alusalu suutis. P.s. tunde vältav rattasõit ei ole tema ala.
Tee kükki 150kg kangiga ja suru rinnalt 80kg. Vat seal on kuskil nais võrkpallurid. Könn.
Kuna Haanjasse kardate tulla, eks me peame siis Tartu põhjal aru saama , kuidas see püsti raiumine mõjunud on.
Võin eksida, kuid minu arust pole teil TKM poolt keeldu olnud. Või oli siis kui katkise rangluuga uhama tahtsite minna?
Osta ise pilet ja sõida on nagu pigem olnud. Tasuta kaigaste kodaratesse loopijat peale ei luba oleks nagu keeluna olnud.

 
At 00:07, Anonymous Anonüümne said...

Ou nou Kuuba naiste reite vahel oleks õige mõnna.

 
At 00:23, Anonymous Anonüümne said...

Võtame näiteks võrgukoondise diagonaali Rene Teppani. Ma ei ole testi tulemusi näinud, aga visuaalselt on mees füüsiliselt ikka oluliselt jämedamaks läinud. Järelikult töö käib ega seal Itaalias ei saanudki teisti.

Võrgukoondises üldiselt meeste füüsis ok. Üks erand on, Oliver Venno, paduandekas ja sama laisk. Ei viitsi kaalu ja füüsist korras hoida.

Aga ülejäänud põhimeestele pole küll miskit ette heita. Täht, Teppan, Kreek, Rikberg. Võrkpallurid ei peagi olema kulturisti välimusega. Aga antud mehed näevad välja ikka sellised, et ma nende füüsises ei kahtle. On seljalihast, on millega palli lüüa :)

 
At 09:02, Anonymous Noh, mehed! said...

https://goo.gl/images/fvJHRq

 
At 10:04, Anonymous Anonüümne said...

Pilte vaadates julgen pakkuda et Kuuba naised teeks 10K 35 minutiga ümber.

 
At 10:23, Blogger Priit Pullerits said...

Lisaksin veel ühe mõtte, olulise.

Preili Suti soov, et lähtutaks inimestesse suhtumisel nõrgimast lülist - ehk kui võistkonnas on keegi, kes võib ülekaalu etteheitmise peale nutma puhkeda, siis tuleb kõigil piltlikult öeldes vaid pead paitada -, on sotsiaalselt ja rahvuslikult ohtlik, kui me vaatame SUURT PILTI, mille nägemise võimes on mõni, sh preili Sutt, mind kahtluse alla seadnud - asjata.

Suur (!) pilt nõrgimast lülist lähtumisel on see, et sellise suhtumise levikul ühiskonnas hakatakse kõiges lähtuma nõrgimast lülist. Seega - ja sellele on juba tähelepanu juhitud (nt Kaire Uusen hiljuti Postimehe kommentaaris) -, kui kollektiivis on eestlaste seas kas või üks venelane, kes eesti keelt hästi ei mõista, lähevad eestlased tema seltsis sujuvalt üle vene keele kasutamisele. Ehk lähtuvad nõrgimast lülist. Tegelikult peaks olema vastupidi: venelane teeb kõik endast oleneva, et saab eesti keele selgeks, või läheb tagasi Venemaale. Ja sama spordis: kui oled ülekaaluline, teed kõik endast oleneva, et saaksid normaalkaalu, või lähed ülekaalulisena võistkonnast minema.

Loogiline? Jah, on loogiline. Väga. (Nagu näete, olen väitlemiseks taas tippvormi jõudmas.)

 
At 10:45, Anonymous Anonüümne said...

PP on preili Suti peale ennast eriti käima tõmmanud)))

 
At 11:23, Anonymous Anonüümne said...

PP on tõesti tippvormis. Nii vaimselt kui füüsiliselt.
Julgen õige vähe talle vastu vaielda. Võistkonna alad on veidi teistsugune sport just vaimses plaanis kui individuaalne. Olles ise igipõline võhmamees, siis tihti imestan isegi nähes videolt kui vaevaliselt sörgivad (lausa taaruvad) itaalia koondise jalgpallurid. Olen väga nõus PP väitega et jooksuvõime on iga spordi alus.

Aga, kui see kergelt ülekaaluline võistkonna liige on taktikas tugev, võistkonna hing, aimab teiste meeleolu ja oskab instinktiivselt õigel ajal tulla kaaslasi innustama? Ühesõnaga tal on mingi spetsiifiline roll täita? Võistkonnas pole ju kõik võrdselt skoori tegijad, sellest hoolimata on nullipoisid ja -tüdrukud võistkonnas.

 
At 13:06, Anonymous Anonüümne said...

See vene ja ingliš ja keeltele üleminek pole mitte nõrgem lüli, vaid tingitud eestlase 800 aastasest orjaseisusest. Oleme oma popsiseisusega väga harjunud. Hakkab silma igal sammul. Haridus viiakse järk-järgult kakskeelseks. Kas eestlane protesteerib. Ei, ta ootab et keegi teine seda tema eest teeks.

 
At 13:25, Anonymous Anonüümne said...

11:23

Pallimäng ja individuaalne vastupidavussport ongi kaks erinevat asja. Aga jooks on kõikide spordialade alus, kus tuleb oma jalgadel ja tossuga liikuda :)

See kui mõni pehme tüüp ongi palliplatsil ja eriti kaval ja suudab platsil anda endast rohkem, siis ta seal ju on ka. Aga kui treener näeb, et sidemängija on tõesti andekas, näeb väljakut, oskab tõsta, tõstab taktikaliselt kavalalt jne jne. Aga kui teinekord pole vastuvõtt nii hea, siis see pehme mängija ei jõua lihtsalt palli alla, et palli tõstma ja sidemängija blokk jääb madalaks, sest kaalu liiga palju. Treener ütleb sellisele, et kaal vaja korda saada, siis oled veelgi parem. See mängija, kes ei näe väljakut, kuid on heas füüsilises konditsioonis. Sellised saavad ju ka pidevalt treenerilt pragada, pigem nemad just enamuses saavadki. Et mis sa lööd sinna, kus kaitsemängija all kükitab, miks sa siin riskisid, siin olukorras tuleb pall mängu jätta jne jne. Treeneri ülesaenne on osutada mängija nõrkadele kohtadele ja mängija ülesanne on anda endast parim. Aga kui mõni mängija hakkab nutma selle peale, et ta pea ei võta seda mängu nii palju, mis siis nüüd saab?

Siis ongi Priidu tähelepanek ju õige. Treener hoiab täpselt nii ranget joont, et ükski mängija ei solvuks mitte kunagi. Mis sellest siis välja tuleb? Sellest tulebki välja tänane Eesti naiste sport! Mina pole nõus sellist jura toetama materiaalselt. Naised mingu marss klubitrenni ja metsa jooksma. Pole vaja seal soojas saalis mugavustsoonis olla.

Selge on see, et kui treener mõnitab päevast päeva ja väljendab end ebaviisakalt, siis pole see ok. Aga kui treener ütleb, et sa pead kaalust alla võtma, siis nii on! Kui hakkama ei saa, siis mine üksi metsa jooksma või mine klubitrenni. Kusjuures, nende naiste koht just klubitrennis ongi. Miks? Sest see ju seal on äri, lähete trenni, maksate 50 euri kuutasu, kuna Teie olete klient ja treener on teenindaja, siis treener kohtlebki teid just täpselt nii, et te areneksite ja samas on ta just nii range, et te trennist minema ei läheks. Sest iga sent loeb.

Aga saavutusspordis nii ei saa, seal loeb tulemus, BodyPumpis pole tulemust vaja. Naised, palun leidke omale sobiv väljund ja siis ei ole ka nutmist. Ma ei propageerigi seda, et naised peaksid stressi ja alandust taluma. Propageerin seda, et naised tegelegu spordiga, et head välja näha, aga leidke omale sobiv väljund.

Kui vaim ei kannata, siis on koht klubitrennis või siis tuleb treenida Priidu moodi. Siis on välistatud, et keegi pahasti ütleb.

Tartu 8. klassi noorvõrkpallurid, üks on sidemängija (tüdruk) väitis, et ta ei viitsi taha kehalises joosta, sest ta on sidemängija ja sidemängijal pole vaja joosta. Kui treener teda sunnib, siis ilmselt lähebki ta grupist minema. Kui treener teda edas poputab ja kunagi tuleb uus karmim treener, siis ongi Suti taolised lood leheveergudel. Nüüd jõuame juba Eesti spordisüsteemini, kus pearaha määrab kõik. Treenerid peavad tegema nii, et mingi grupp oleks koos ja see reaalselt tähendabki seda, et lähtutakse kõige nõrgema järgi. Ja tuleb on see, mida ennegi mainisin. Olematu tasemega treeninggrupp.

 
At 14:32, Blogger Priit Pullerits said...

Ma väga loodan, et Anna-Liisa Sutt ikka loeb siin, mida siinsetel kaine mõistusega ja otsekohestel spordimeestel on talle ja ta mõttekaaslastele öelda. Kui ta kaasa mõtleb, siis see peaks kahtlemata avardama tema kitsasse vakku kinni jäänud psühholoogi vaadet, mis on seadnud peakriteeriumiks selle, et kõik oleks õnnelikud ja rahul ning keegi ei peaks tundma end hetkegi ebamugavalt. Sellise suhtumisega ei saa spordis kaugele jõuda. Enamgi veel: sellise suhtumisega ei saa kasvatada põlvkonda, kelle ülesandeks jääb Eesti arendamine ja kaitsmine. Juba ongi näha sellelt pea paitamist nõudvalt põlvkonnalt esimesi allaandmise märke, nagu üks hiljuti viitas, milleks on kakskeelse hariduse pealetungi lubamine nii, et silmgi ei pilgu, ja ebaseaduslikesse immigrantidesse tolerastlik suhtumine, mida oleme viimase kolme aasta jooksul saanud tülgastuseni näha.

 
At 14:36, Anonymous Anonüümne said...

Millest tekib hell hing üldse?

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sul piisab ka vaid kaalus alla võtta 10 kg ja 2x rohkem treenida ning läbida TRM ühe tunniga, et olla võitja omas vanuseklassis. On see siis nii raske, vana laiskvorst!?

 
At 15:08, Anonymous Anonüümne said...

Kui Anna-Liisa Sutt on siiani postitusi lugenud, siis ilmselt ta natuke mõistab ka meie seisukohtasid. Aga kui ta siin enam ei loe, no siis polegi muud järeldada kui seda, et vaim on nõrk. Ilma võitluseta allaandmine, kellele see omane on ? Vaimult nõrkadele ju.

Aga eelmiselt (14:36) hea küsimus. Millest tekib hell hing üldse? Kas teile ei tundu, et neid helli hingi on tänapäeval oluliselt rohkem kui varasemalt?

Kui nüüd tänapäeva maailma noorte kasvatus numbrite keeles kokkuvõtta, siis ma näen asja nii.

Paljud mu mõtted on hüpoteesid, aga olen kindel, et kui uuring taustaks teha, siis hüpotees peab paika.


Vanasti keka tunnis suutsid lapsed rohkem kui täna. Tänapäeval pole nad võimelised isegi mitte ronima. Kindlasti oli vanasti paar sellist tegelast rohkem, kes sporti vihkasid, sest ei pidanud vastu.

Numbrite keeles tähendab see seda. Et kui vanasti oli klassi keskmine Cooperi testi (12 minuti jooks) tulemus nt 2300m. Siis selle tulemuse tegid tugevad spordipoisid ja keksmise tõmbasid alla "nullimehed", kes tänaseni elavad oma sõnul selle traumaga, et seepärats nad sporti ei tee, kuna omal ajal olid normid. Oletame et see nii oligi ja seetõttu trosist teatud näod enam ei spordi.

Tänapäeva loogika on selles, et KÕIK peavad olema õnnelikud. Ehk siis, lähenemine hakkab kõige nõrgema järgi. Tulemuseks on see, et kõik teevad Cooperit ja on testi läbides õnnelikud, paberi järgi tegelevad spordiga ja liiguvad, mida ju vaja ongi. Kui korraldada test. Siis see kõige nõrgem ehk ongi sips kõvem kui vanasti see kõige nõrgem. Aga mille hinnaga, selle hinnaga, et klassi keskmine on nüüd 2300 asemel 2000m. Sest ülejäänud grupp pole saanud võideldes areneda. Mõistate?

Kogu see kaasav haridus tapab selle ühiskonna varsti ära. Kaasav haridus alles algas ju, kõik erikoolid kinni, kõik ühte klassi, hakkama lõimuma ja põimuma ning individuaalselt lähenema. Kõik inimesed peavad õnnelikud olema.

Mis toimub loomariigis. Käib armutu võitlus, nõrgad surevad, tugevad jäävad ellu. Inimesel on aju ja inimene saabki veits reguleerida tetuid asju, aga tänapäeval reguleeritakse kõike üle.

Tänapäeva kekatunnid on ju naljanumbrid. Eesmärk nr on õnnetunne! Mis kasu sellest on, kui laps tahab liikuda. Rakvere Ööjooksul liikusid paljud paksud ja neil oli sära silmis. Ometi needsamad vajavad ilmselt mõne aasta pärast arstiabi ja on riskigrupis. Kellele vaja neid 1:20ga 10 km läbijaid ???

Ilmselt Anna-Liisa Suti taolised inimesed näevadki maailma minakeskseklt ja piiratult, mina ja mu psühholoogia. Nagu blogiperemees õpetas, tuleb osata näha suurt pilti.

Spordimehed tihti oskavad ja spordimees on pigem EKRE kui sotside valija. Anna-Liisa Suti taolised on pigem sotside kui EKRE valijad. Eksin?

Õnneks sotsid kolinal praegu kukuvad. Sotsid ei oska ju suurt pilti näha, Ossinovskiga eesotsas.

 
At 15:55, Anonymous Anonüümne said...

Miks eestlane ei protesteeri. Vana rebane Olari T ütles kunagi kuldaväärt eestluse mahasurumise retsepti. Andke eestlasele laenu ja ta ei haugu ega urise. Kes urhatab, selle laenutagatised lähevad haamri alla. Nii lihtne see ongi. Laenuori ei ole eestlane. Ta on taltsas hiireke. Ainsad eestlased on laenudeta noored. Aga neile makstakse väikest palka ja karjääri nimel nad suurt suud ei pruugi. Vanakesed aga on juba haiged ja sõltuvad arstiabist. Seega, jama lugu lillekesed!

 
At 16:25, Anonymous Anonüümne said...

15:55 karm kokkuvõte. Eks ta nii ole.
Ütleksin et oma osa on nõukaaegsetel mõjudel ja harjumustel. Emakese NSVLi tiiva all elamine kasvatas arvamuse nagu peaks keegi anonüümne, kuid hea onuke Eesti üle ja järele valvama.

 
At 16:26, Anonymous Anonüümne said...

Padre on tippvormis ning üritab siinsetest sitakottidest tublisid mehi voolida. Kerge see töö tal ei ole, sest vaadake mehed millised lontud te olete. 10km te joosta ei jõua. Lõuga ja kanksi te tõmmata ei jõua. Vaid mulisema olete mihklid.

 
At 16:43, Anonymous Anonüümne said...

Kanks ei ole süüdi kui siin mehed lontud on.

 
At 17:52, Anonymous Anonüümne said...

Sain ma õigesti aru, et blogiperemehel pole vahet kas sportlane on homo? Et sport on ainult oluline, et palju keegi hüppab ja heidab ainult? Mis tunne on rahval, keda see isik esindab? Ja mis tunne on võita esikoht pedena ja tulla koju, kus on näiteks kõik katkised pedehakatised.

 
At 18:35, Blogger Priit Pullerits said...

Raporteerin: täna keskpäeval Cube'i MTBga soojenduseks 11,4 km ainult püstises asendis.
Seejärel õhtupoolikul maanteerattaga 39,8 km ühte jutti püstises asendis, kusjuures raskust lisas keskjooks, mis on untsus ja krõgiseb.
Kokkuvõtteks siis 51,2 km rattaga püstises asendis raiumist.

Siin eespool rääkisite, et tänane noorsugu on nõrk. Paar päeva tagasi oli Õhtulehes lugu endise Eesti jalgpallikoondislase Marko Kristaliga. Seal oli kirjas nii:
Praegu, 2018. aastal, kurvastab teda kõige enam asjaolu, et noortel pole enam tahtmist ise jalgpalli mängida. „Põlemist on võrreldes sellega, kui meie alustasime, jäänud palju vähemaks,“ leiab ta.

Kui isegi labast jalgpalli ei taheta enam mängida, mis me siis enam muust räägime! Aga just selliseid mittetahtjaid kultiveerib ka preili Sutt, kes pooldab mitte kusagile viivat nn pea silitamise metoodikat.

Preili Sutt võiks tollest loost lugeda veel ühte Kristali tähelepanekut ja mõelda:
„Praegu käiakse jalgpalli mängimas sellepärast, et see on lahe, mitte sellepärast, et keegi tahaks väga jalgpalluriks saada. Vanasti polnud probleemi. Käisime bussiga trennis. Praegu sõidab aga Lexus kohale, laps astub välja ja ütleb, „noh treener, treeni mind”. Pärast astub tagasi autosse ja unustab selle ära.“

Juhtusin paar päeva tagasi nägema maja taga 1.-2. klassi poissi. Ta ei olnud päris paks, aga selline chubby, nagu enamik nüüdisaja lapsi. Maja taga on paar kangi. Poiss läks sinna ühele rippu. Proovis end kätest üles vinnata. No ei kerkinud ta üldse, ei saanud käsigi kõveraks. Siis andis maast jalgadega hoogu, tõukas ülespoole. Aga ta oli nagu jahukott, vaevu kerkis mõne sentimeetri. Muidu näis norm poiss, sõitis tõuksiga ringi ja isegi dressid olid seljas. Mõtlemapanev, kas pole?

 
At 18:51, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole ju nii, Priit, sa hõljud pilvedes, hoiad oma kuulsuse mundrist veel kramplikult kinni. Mida sa riidled, kellega? Riidled juba nõrga ja haavatud olendiga, kes ei saagi ju tugev olla. Tugevad tulevad maalt. Mõtle edasi. Põhimõtteliselt on muidugi 5 kilo allavõtmine õige, aga selle asja teine ots ulatub juba sotsiaalsusse. Väidan, et hullumajas sa ei saa nii kergelt 5 kilo alla võtta kui vabas keskkonnas. See 5 kilo peab kuhugi minema, energia jäävuse seadus.

 
At 18:54, Blogger Priit Pullerits said...

Väga terane tähelepanu juhtimine, 15:08: "Kogu see kaasav haridus tapab selle ühiskonna varsti ära. Kaasav haridus alles algas ju, kõik erikoolid kinni, kõik ühte klassi, hakkama lõimuma ja põimuma ning individuaalselt lähenema. Kõik inimesed peavad õnnelikud olema."

Tõesti, mis kuradi kaasav haridus! Ma tegin laupäevasesse Arterisse loo Heleni koolist, kus õpivad pimedad, kurdid ja need, kes õieti rääkida ei oska. Mis te arvate, kas seal koolis on mõni õpetaja, kes tahab, et sellised lapsed pandaks ühte kooli tavalastega? Muidugi ei ole! Sest seal satuksid nad kiusu ja põlguse alla ning seal poleks sellist spetsialistide tuge, nagu on Heleni koolis. Kuradi kaasava haridusega lolliks läinud haridusjuhid...

Ja veel: mina ja kindlasti veel sajad teised ei oleks mingis lõimivas-põimivas koolis õnnelikud. Me tahaksime teistest paremad olla, saada paremaid hindeid, kirjutada paremaid kirjandeid, mida teistele eeskujuks tuuakse ja ette loetakse, osaleda olümpiaadidel ja saada seal häid kohti ja olla klassis ja koolis spordis parim (no jooksus vähemalt). Aga kuradi lõimivas-põimivas koolis võetakse see, mis mind ja sadu teisi õnnelikuks teeb, meilt ära: ei või seal avalikult kedagi kiita ega tunnustada ega pingeritta seada ega esile tuua, kõik peavad olema ühesugune võrdne hall, õndsalt naeratavate nägudega mass. Käige kuradile: minu ja sadade teiste õnn on selles, kui suudame teistest paremad olla. Mis pagana õigusega meilt see õnn ära võetakse, ah? Mis õigusega tehakse meid õnnetuks, et meil ei lasta oma võimeid täiega realiseerida ning oma saavutustest heameelt tunda, ah?

 
At 18:54, Anonymous Anonüümne said...

2 klassis tõmbasin mina 10-20 lõuga.

 
At 19:07, Anonymous Anonüümne said...

Ei, see tuli vist ikka hiljem, 5ndas. Algul kuni 10 võis olla.

 
At 19:38, Anonymous Anonüümne said...

Ära sõber luuleta. Siin on kõvameeste blogi ja sinu titepõlve siputused ei huvita kedagi.

 
At 19:53, Anonymous Anonüümne said...

Ütle seda Pulleritsule, loe oma peremehe kommentaari.

 
At 19:56, Anonymous Anonüümne said...

Pretending to be a savage won't heal that hole in your heart, baby.

 
At 20:10, Anonymous Anonüümne said...

Kõik ümberringi on järjest pehmem ja lödim, kas me sitakotid julgeme peeglisse piiluda ja tunnistada, et suuresti on see meie endi teene, või viibutame rusikat ja süüdistame õndsas usus noori edasi?

 
At 21:33, Anonymous Anonüümne said...

Priit The Big Shark Padre on tõesti hirmsas vormis. Sellest annab tunnistust komm 18:54. Kui füüsis on kõva, siis on ka vaim terav ja võitlushimune. Kui situatsiooni ära kasutada, siis paneks Daugavpilsi ja Riia kerge vaevaga kotti. Vilna ja Köniksbergi jätab järgmiseks kevadeks. Las hingavad viimase pool aastat vabadust.

 
At 22:20, Anonymous Anonüümne said...

Spordisõber valib EKRE väitja võib oma väitega sitale sõita. Ma olen spordimees ja ei vali kindlasti EKRET. Mul on ajud alles.
Kristal kurdab et jalkat ei mängita tõsiselt. Vaid on funi ja popppärast.
Mis kurat selles halba on?
Peaasi et liigutakse.
Miks ma ratast sõidan? Et fun oleks loomuylikult.
Mis kuradi tulemusi keskea kriisis siplev mees ikka taga ajab. Mida varem see Priidule kiohale jõuab seda parem.


Huu

 
At 09:53, Anonymous Anonüümne said...

Huu

Väidad nii: peaasi et liigutakse?

Paljudel siinsetel lugejatel on pulsikellad. Ma olen käinud rattaga sõitmas. Oletame et mu max tase mtb-ga sõites 30 km/h 30 km sõidus. Sel ajal mu pulss nt 180 keskmiselt. Aga kui sõidan vaid 5 km/h aeglasemalt, siis on pulss 140. Kas te kujutate ette kui palju rohkem trenne peab tegema see inimene, kes ratal lihtsalt on, et saavutada sama efekti?

Aina rohkem on kuulda sellist juttu, ma liigun küll pidevalt, aga näed, geenid sellised et see kaal tuleb ja tuleb. Mis krdi kasu on õnnetundest ja liikumisest kui see tulemit ei anna. Saate aru, tervis ja normaalkaal on tulem. Kui tervist pole ja oled riskigrupis oma kaaluga, siis üsna pea midgai tervisega ka juhtub. Mis krt sellest õnnelikust liikumisest kasu on??? ma ei mõista, üldse ei mõista.

Selle liikumise propageerimisega on hulluks mindud. Samas olen nõus, et seda tulebki teha. Samas tuleb seda teha nii, et inimesed ei tegeleks enesepettusega. Rumalukesed ju arvavad, et kui iga päev veerevad rattaga 15 km/h, siis nad liiguvad ja tervis muutub paremaks. 15km/h ratta seljas on ju lihtsalt istumine.

Huu ei saa vist aru EKRE loogikast ka. Ma ise ei valiks ka EKRET, aga veel vähem ma valiks sotse, selles on mõte. Kui EKRE pulti saaks (mida ju ei juhtu), siis olen kindel, et nad nii julmi reegleid ei teeks. Selleks, et nad end kuuldavad oleks, selleks nad peavadki täiega üle panema. Kui nad ninnu-nännutaks, siis ei paneks neid keegi tähele. Mõistate?

Olen ka enne maininud, EKRE erakonda poleks olemaski, kui poleks sellist idiootsust siin Eestis ja Euroopas olnud. EKRE roll polegi valitseda, EKRE roll on kärpida idiootide tiibu. Kasvõi selle kaasava hariduse näitel. Et igakord, kui sotsid lollusega välja tulevad, siis EKRE neid näpistab. Mis sest, et teised erakonnad teevad EKRE maha ja jätavad mulje, et neid ei huvita EKRE ütlemised ja asjad, sis olen kindel, et neid siiski need näpistused häirivad. Ja seda ongi vaja.

Lõpuks võidab niikuinii reformierakond :)

 
At 09:58, Anonymous Anonüümne said...

"...Seejärel õhtupoolikul maanteerattaga 39,8 km ühte jutti püstises asendis, kusjuures raskust lisas keskjooks, mis on untsus ja krõgiseb..." Mida ma loen?!

Priit, kas uue ratta raha juba koos? Kui keskjooksu nii hoorata, siis varsti ei aita ka enam laagrite vahetus, s.t. kogu raami võid prügimäele viia!
Ka parimad mehhaanikud ei saa midagi parandada, isegi kui ähvardad neid oma blogisse pista...

Aga sul on tõsine "sportlase mentaliteet" - kui jõudu on, siis mõistust pole vaja!

 
At 13:01, Anonymous Anonüümne said...

Pildivalik on hea. Ma ainult ei saa aru, et kas Njuša ei kannagi esinemise ajal alukaid või on brasiilia bikiinid paigast nihkunud. Kas teravama resoga pilti ei ole või? Siis saaks vastuse kätte.

 
At 14:16, Anonymous Anonüümne said...

Oi mehed mehed! Õigemini poisikesed! Teile õpetatakse siin kuidas trenni teha, kuidas kannatada, kuidas Suur-Eestit ehitada, kuidas Riia linna pommitada ja muid kangelaseks kasvamise meetodeid. Aga teie? Teie siht on Njuša küngaste vahele rübelema pääseda. Häbi mehed! Õigemini poisikesed. Keskeas Padre treenib, muretseb, koolitab, kaasab, toob elulisi näiteid, valmistub halvimaks, aga teie? Teie unelete Njuša trussikutest. Häbi.

 
At 15:39, Anonymous Anonüümne said...

Värsked tulemused Jüri Jaansoni jooksult, mis ilmselt on Eesti tugevaim 10000m jooks, kus osalevad nii harrastajad kui ka tipud. Võrdleme seekord ainult eestlasi. Värsked andmed, et võrrelda mehi ja naisi. Meeste võitja Allar Lamp sai ajaks 30:26, mis on 4 min ja 9 skeundit nõrgem kui maailmarekord. Naiste võitja Liina Tšernov sai ajaks 34:49, kaotas naiste maailmarekordile 5 minuti ja 32 sekundiga. Allar Lampi tase on kõvem kui Tšernovil. Fakt. Seda fakti ilmsetab ka asjaolu, et Tšernov pole kaugeltki Eesti kiireim 10000m jooksja praegusel ajahetkel. Pea minutilise paki sai Kaidi Kiviojalt, kes täna sai MK-l 2 koha ja jooksis peale 1,5 km ujumist ja 40km ratast 10km ajaga 33:53. Vot see juba on midagi. Õnneks pisike Luna pani selle õnneliku Luige kotti. Mis seis siis Eesti jooksumaastikul naistes on? nooruke Luna on Eestis tasemelt kolmas ja kõrvalala tegija Kivioja paneb pika puuga teisele kohale ära. Tase - kasin.

Nüüd siis võrdleme seda Eesti meeste ja naiste sajandat kohta. Meeste 100.s koht sai ajaks 38:59, kaotus maailmarekordile 12 min ja 42 sekundit, kaotus tänasele võitjale 8:33

Naiste 100.s koht sai ajaks 50:07. Kaotus maailmarekordile on 20 min ja 50 sekundit. See on pea 8 minutit rohkem kui meeste 100 koha kaotus meeste maailmarekordile. 100. koha naine kaotas naiste võitjale 15:17, see on pea kolm pool minutit aeglasem, kui sama võrdlus meeste arvestuses.

Seega. Eesti parim naine on võrreldes mehega nõrgem, kui võrdleme absoluutse tipuga. Eesti 100s naine kaotab maailmarekordile OLULISELT rohkem kui EESTI 100.s mees Eesti 100s naine kaotab parimale Eesti naisele oluliselt rohkem kui Eesti 100s meest meeste parimale.

Kokkuvõttes, Eesti naised on valguaastate kaugusel meestest. Pange nüüd tähele, ma võrdlesin mehi ja naisi Pakostalikult. Ehk nais naiste maailmarekordiga ja mehi meeste maailmarekordiga. Kes ütles, et tulemusi ei saa võrrelda? Eesti naiste tipu tase on madalam ja konkurents kordi hõredam. FAKT.

Eesti naised, hakake tööle, enne kui sõna võtate! Nõrgad! Samas mul pole selle vastu midagi, et naisi sport nii palju ei huvita ja ma peangi seda normaalsuseks. Aga ma vihkan kui naised tulevad midagi võrdsusest rääkima, et miks me auhinnarahasid ei saa ja plaa-plaa-plaa. Psüühika ei pea jne. Tugevatel naistel peab psüühika, nõrkadel ei. Kelle psüühika ei pea, see metsa jooksma ja ostku oma raha eest tossud. Ei ole virinat ja pirinat. On naised ilusad ja mehed õnnelikud.

Naised sobivadki klubitrenni rohkem kui võistlussporti/saavutussporti/tippsporti. Aga tippspordis ja saavutusspordis hinnaalandust ei tehta, jätke see endale meelde! Kui juba sinna mängu ronid, siis peab pea seda kannatama. Nii lihtne see eluke ongi!

Naised, tehke sporti, aga ärge nõudke paitust seal, kus pole selleks õige koht.

 
At 15:42, Anonymous Anonüümne said...

jätkan...

Parandan ühe vea.

Siin ma eksisin.

100. koha naine kaotas naiste võitjale 15:17, see on pea kolm pool minutit aeglasem, kui sama võrdlus meeste arvestuses. See aeg ei ole kolm pool minutit aeglasem, see on ju pea kaheksa pool minutit aeglasem. Eksisin kolossaalselt naiste kasuks. Vabandan.

 
At 15:48, Anonymous Anonüümne said...

Tubli analüüs.

 
At 16:24, Anonymous Anonüümne said...

Aga öelge üks kaalukas argument, miks see EKRE nii halb on? Kas peale eelarvamuse seal ka midagi on?

 
At 16:25, Anonymous Anonüümne said...

Kõike ei saa ainult jooksu ja kaalu numbri peale ka taandada. Kahtlane, kas Serena Williams on üldse võimeline 10km järjest jooksma. Ja kaalu on ilmselt ka tipptennisisti kohta veidi palju. Aga tennises lammutab nii mis kole.

 
At 16:32, Anonymous Anonüümne said...

Selle, HUU, et sa hundijalavett tarbid, anname sulle andeks. Selle, et sa eestikeelses tekstis kadakate "fun" kasutad, anname sulle andeks. Aga et sa EKREt ei vali, sellega on juba pahad lood. Võime sulle ette öelda, nii reservatsioonidega sõpruse raames, et päeval, kui EKRE võimule tuleb, rakendatakse reetur-eestlaste vastu meetmeid. Maailma praktika on näidanud, et rahvuse kurjem vaenlane tuleb omade seast. Kvislingite poomine Norras, demokraatide elusalt keetmine Kreekas, kommarite jõkke uputamine Hispaanias. Andis see hea tulemuse kaugetes maades, annab ka hea, ning pane tähele, õiglase tulemuse ka koduses Eestis.

 
At 16:58, Anonymous Anonüümne said...

Väga imelik, et suured spordisõbrad, kõvamehed, saavutusvajadusega tüübid härja kehakujuda käivad netis seltsielu elamas ja kommenteerimas ja üksteist üles kütmas nagu ma ei tea, kes. Ikka puhta lolliks läinud, üks on kiirem, teine ei seedi seda ära ja peab veel kiirem olema. Ostke parem poksikott.

 
At 17:36, Anonymous Anonüümne said...

Kõvad mehed jõuavad nii sporti teha kui ka kirjutada. Kui ühe näpuga või teloga sõnumeid toksid, siis lähe muidugi palju aega.

Serena Willamsi võrdlus ei päde väga. Mart Seim ei suuda ju ka joosta. Jüri Jaansoni jooksus võrreldi teisi asju.

Antud kontekstis võrreldi Jüri Jaansoni jooksul osalenud tegelasi ja sai tõestatud, et Eesti naised pole just väga teravad.

Pallimängudes on tulemused subjektiivselt hinnatavad, aga tulem on sama.

Maailma parimatele naistele kaotab Eesti naine rohkem kui Eesti mees maailma parimale mehele, seda peaaegu kõikidel aladel. Meeste konkurents on kordades tihedam.

Erandeid on alati (vehklemine), kuid erandid kinnitavad reeglit.

Kommentaariumis olevad kommentaarid saab kokku võtta nii. Naistele pole sport nii loomupärabe kui meestele, seetõttu on konkurents ka hõre ja see normaalne. Naiste koht on klubitrennis. Loomu poolest ei kannata naiste psüühika seda välja, mida meeste oma. Ka see normaalne. Ebanormaalne on see kui naine hakkab saavutusspordis oma reegleid peale suruma. Saavutusspordis peab tugev vaim olema ilma igasuguse hinnaalanduseta.

Igal inimesel on õigus sportida, lihtsalt tuleb leida endale sobiv koht.

 
At 17:57, Anonymous Anonüümne said...

See naiste sport maailma mastaabis on üldse imelik. Usudogmatest johtuvalt ei ole araabiamaade naisi sportimas. Okei. Moslemeid on, Türgi naised näiteks, kuid need on sellised imelikud poolsoolised ning kipuvad kohe võitma. Türgi naisjooksjad lammutasid mõned aastad tagasi tiitlivõistlustel medaleid kamaluga. Parem mitte saata oma erakordseid eesti naisi maailmasporti. Mõelge mehed kas teist oleks rajal või platsil võistlejat pärast mõne semenyasarnasega ühes riietusruumis viibimist? Minust küll ei oleks. Padre ja temasugused vankumatu psüühikaga mehed ehk veaksid välja, aga mina mitte. Etterutates võib öelda, et täna semenjasid 1-2, aga tulevikus 8, nüüd mõtle nääpsuke eesti naine on ÜKSI sellistega riietusruumis. Kui palju võitlustahet talle alles jääb? Psühholoogiline poks hakkab pihta juba pikalt enne starti.

 
At 18:11, Anonymous Anonüümne said...

Hea 16:58,
Üles kütma peab siin selle pärast, et mitte lolliks minna. Kakskeelset kooli tekitab siin, liivimaalastuvate eestlaste sees mitte Putin, ega YanaToom, vaid meie enda rasmused ja kristiinad!
Vaadake kuhu on meid viinud uusmarksismus! Eesti vanemate lapsed räägivad sellist juttu et vene keelt ja kultuuri peab Eesti riik kaitsma, muidu venelased solvuvad ja ei taha meiega sõbrad olla. Sellist ila on meile räägitud juba aastaid, nüüd järgnevad konreetsed sammud nagu kakskeelne kool, sujuv edasiarendus on kakskeelne parlament, kakskeelne riik.

 
At 18:45, Anonymous Anonüümne said...

Noja mille poolest see EKRE siis ikka halb ja kõlbmatu on, pole ma ikka aru saanud.... keegi ei seleta ka argumenteeritult, ainult lahmivad väited ja toored hinnangud...

 
At 18:59, Anonymous Anonüümne said...

Vaid lödipüks püstitab küsimuse sellest nurgast. Õige küsimus oleks kuidas moodi Eesti teised, globalismuseideoloogiat kandvad, oma rahva riisumist ja petmist soosivad erakonnad EKREst paremad on?

 
At 19:00, Anonymous Anonüümne said...

Padre tegi väga kavala sotsiaalpsühholoogilise eksperimendi. Ning mis välja tuli? Välja tuli see, et hulgad kõvamehed kes siin suusatasid sada, jooksid tuhat ja kümpis 7800 punni kokku panid osutusid hoopistükkis Njuša aluspükste andunud fännideks! Kas selliste meestega saab Eestit kaitsta? Kas selliste meestega saab Tripoli merekindlust rünnata? Muidugi ei saa! Padre on ise ka vait. Ilmselt on väga pettunud ja loobub nukralt Suur-Eesti ehitamise plaanidest.

 

Postita kommentaar

<< Esileht