Pullerits: Puust ja punaseks, kelle hulgast otsida Eesti spordi tulevasi tipptegijaid
EOK presidendiks pürgijad on hakanud üksteise võidu pakkuma retsepte, kuidas leida Eesti tulevasi medalivõitjaid. Kes räägib sellega seoses rahast, kes räägib mingist andmetöötlusest. Elust mööda räägivad nad mõlemad. Niisiis, konkretiseerin ja annan pidepunktid kätte.
Mõni aeg tagasi näitasin siin, kui vilets on meeste tulemuste põhjal Eesti kergejõustiku tase, aga selle asemel, et arutleda kaasa, millest see on tingitud, on nüüd päevakorda nihutatud, ja jõuliselt, kellest võiks saada Eesti olümpiakomitee järgmine president – nagu see midagi sportlike tulemuste poolest muudaks. Ei muuda!
Vaatama peab hoopis teises suunas ja teisi asju, kui seda, kes saab EOK juhiks. Võtame näiteks minu omaaegse lemmik- ja trumpala keskmaajooksu, kuid teeme asja selle võrra huvitavamaks, et ärme vaata meeste keskmaajooksu, vaid vaatame hoopis naiste keskmaajooksu, kus on näha, et valged naised saavad väga hästi aafriklastele vastu.
Te ainult vaadake – ja mida te näete!
800 meetri jooksu võitis Pariisi olümpial inglanna Keely Hodgkinson (fotol paremal). Ta on kahekordne MM-hõbe ja kahekordne Euroopa meister, Tokyo olümpial tuli teiseks. Kuid mis siin on oluline: ta on pikk 168 cm (mõnedel andmetel 170 cm) ja kaalub 54 kg.
Vaatame veel ühte valget medalisti Pariisist: 1500 meetri jooksus sai hõbeda Jessica Hull (ülal vasakpoolsel fotol kollases särgis) Austraalist. Tal on pikkust 165 cm, paraku kaalu kohta andmeid ei leidnud, kuid piltide järgi on see umbes sama, nagu inglannadel.
Need näitajad osutavad väga selgelt, kelle hulgast peab otsima Eesti võimalikke tulevasi tugevaid kesk- ja samuti pikamaajooksjaid. Pikkus peab jääma 165 ja 170 cm vahele ning kaal 50 ja 54 kg vahele. Siis on kõige suurem tõenäosus, et jooksjal on eeldusi kusagilegi välja jõuda. (Ja loomulikult peab vaatama ka maksimaalset hapnikutarbimise võimet.)
Foto 1: Ameeriklannad Parker Valby (vasakul) ja Karissa Schweizer Pariisi olümpial naiste 10 000 meetri jooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Inglanna Keely Hodgkinson võidab Pariisi olümpial nasite 800 meetri jooksu. Foto autor: ChineNouvelle/SIPA/Scanpix
Foto 3: Jessica Hull Austraaliast tuleb Pariisis olümpial 1500 meetri jooksus teiseks ning Georgia Bell inglismaalt kolmandaks: Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Jemma Reekie (keskel) Inglismaalt jääb Pariisi olümpial 800 meetri poolfinaalis viiendaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Ameeriklanna Parker Valby Pariisi olümpial naiste 10 000 meetri jooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Kelly Nevolihhin neli suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kelly Nevolihhin (vasakul) ja Helin Meier neli suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Mõlemad isiklik rekord 800 meetri jooksus on 2.05,79. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 09:25
kommentaare: 23
23 Kommentaarid:
Küll on ilusad fotod! Olen nõus vabatahtlikuna liituma talendiotsijate löögigrupiga, mõõdulint ja kaal olemas.
Need niinimetatud talendiotsijate programmid on suur nuhtlus keskmiselt kõvade tegijate jaoks. Vader ka kurtis selle üle, et rattaspordis läbi nende programmide on tulnud uued näod, kes loonud uue tunduvalt kõrgema taseme.
Lugesin Teigamäe platvormi ja treenerite kolledži loomine, mida Jaan Martinson kõvasti kiitis, ajas päris naerma. See on igatpidi jama. Samuti on täiesti vale järgnev väide, mis näitab, et Teigamägi ei tunne valdkonda: "Vaatamata sellele, et kaks ülikooli jagavad meil erialast haridust, võidame aastas juurde alla 20 uue treeneri."
Enne selliste väidete esitamist võiks ikka vaadata lõpetajate arvu ja õpetamisele kuluvat raha, mille saaks Priit Kaasikult.
Peamine on Teigamäe vildakas vaatepunkt, nagu praegu ei koolitata Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis piisavalt treenereid. See on vale. Probleem on hoopis selles, et treenerite palgad on väga madalad ja täiskohaga treeneritööd tehes keegi ära ei ela. Reaalseid lahendusi treenerite palgamurele keegi ei paku. Ka Teigamägi mitte.
Hea on tõmmata paralleel õpetajate puudusega Eestis. Seal valdkonnas ei hakanud keegi uut kõrgkooli nõudma ega looma, vaid survestati valitsust, et töötasu tõuseks. Olid protestid ja miitingud, aga samal ajal EOK ei teinud midagi. Lihtne oleks olnud liituda õpetajate nõudmistega ja küsida ka treeneritele palka juurde.
Lisaks muidugi igasuguste ressursside puudumine: uue kolledži jaoks pole raha. Järgmistel aastatel väheneb nii kõrghariduse kui ka teaduse rahastamine kümnete miljonite kaupa. Ja mis veel tähtsam: pole ka inimesi, kes õpetaksid. Ülikoolides saab koostööd teha teiste instituutidega, üksi kolledžina eksisteerides see võimalus puudub.
Priit Kaasik oskab öelda, mis see kõik võiks maksma minna ja mis mured seal veel tekivad. Kunagi käis vist ka Sõõrumaa välja idee, et tuleb luua suur treenerite kõrgkool, mis hakkaks välja laskma 300 treenerit aastas. Ilusaks roosaks unistuseks see tal jäigi. Ta on üks Audentese kooli omanikest, nii et teab väga hästi, mis hea haridus maksab. Kõrgharidus on veel kallim.
Noppeid veel Teigamäe programmist:
"Minu fookus saab ühemõtteliselt olema alaliitudele täiendava raha toomine.
Selleks, et suurendada EOK sponsorluseelarvet, tuleb muuta olemasolevat turunduskontseptsiooni, algatada läbirääkimised Eesti suurettevõtetega ja diskussioon riigiettevõtete panustamise taastamiseks.
Ma tean, et see on võimalik, sest olen olnud Eesti ühe suurima alaliidu juht nii majandusõitsengu kui ka -kriiside ajal. See kogemus on andnud mulle teadmised, kuidas tuua sporti raha juurde siis, kui see võib esmapilgul tunduda võimatu."
Samas on EKJL-i eelarve pidevalt vähenenud ja erasponsorite toetus muutunud väga pisikeseks. Kui Teigamägi ei ole suutnud oma kodu rahastada, kust ta siis äkki nüüd kõigile raha leiab?
Martinson kirjutab: "Ühte kinnitab Teigamäe programm igal juhul – ta on kogemustega praktik."
Kas praktik on ka see, kes suurt midagi ei tee või siis tal asjad ei õnnestu? Näiteks räägib Teigamägi tippspordi arendamise tähtsusest, aga OMile jõudnud kergejõustiklaste arv pidevalt väheneb. Seda tema tublil juhtimisel viimase 20 aasta jooksul.
Nool jääks tippametist ilma vaid Kaljulaidi võidu korral. Pallimängud võivad olla koondunud nüüd Sõõruka taha - poliitikud Kallas ja Pevkur seda indikeerivad.
Kui ma olin kindlalt Kaljulaidi taga, siis vaadates tema platvorme... oo ei! Pigem Sõõrumaa. TEIGAMÄGI ON IGALJUHUL VÄLISTATUD!
Kusagil hämarates võimukoridorides käib kindlasti arutelu selle üle, palju maksab haige pensionäri või lapse elu, autoga liikleja tervis või näiteks pordi-eeskujude loomine. Rahvani seda juttu tavaliselt ei tooda, sest poliitikute jaoks paistab millegi sellise väljastamine sama hea kui iseenda tooli all pommi süütenööri põlema pistmist. Ametnike jaoks pole aga kuuldavasti tabu.Siinses kommentaariumis peaks vast kah sõnavabadust jaguma.
Võiks siis ju küsida, et mis maksab Eesti toimimine rahvusvahelisel spordiareenil, kui kuuluksime hallide keskmikute hulka vs tippude lähedal, alla Uus-Meremaa. Ja millest oleme siis selle nimel valmis loobuma. Mitu haiget vanurit ja beebit küünilises võtmes või siis vähem näitlejaid või aktiivselt kultiveeritud rahvatervist pragmaatiliselt võtmes.
Igal juhul - kellegi või millegi arvelt peab see kopikas tulema ja aus oleks küsida see küsimus ja vastusega ka leppida - selle asemel, et iseendast mõistetavana nõuda rohkem medaleid või kohti. Me pole ju enam NSVL, kus spordi osaks oli imerialistlikule pursuideklannile koha kätte näitamine, olgu selle hinnaks siis rikutud noorsportlaste psüühika ja tervis või misiganes muu - peagi, et tulemusi oleks ning dekadentlik lääs saaks põlvili surutud.
Ehk siis - enne probleemile lahenduse pakkumist võiks ju küsimuse alla seada ka miks seda üldse teha ja mis on selle vääriline hind. Või see läheks juba liiga kaugele püha tõe käsitlemisel? ;)
Kui seda mõtet laiendada, siis sama hästi võiks kultuuri üleüldiselt kinni panna.
Ei, kultuuri ei saa kinni panna, see on oluline osa eesti rahva ajaloolise mälu ja järjepidevuse hoidmisest ning kestmisest. Kui seda poleks, siis saaks ju need vene värdjad käia üle ilma kellamas ja küllap leiaks ka vastuvõtlikke kuulajaid, et nemad tõid siia kultuuri. Tegelikult, nagu teame, oli asi täiesti vastupidi - nad hävitasid seda, mis meil oli.
Spordimedalid on toredad, ei vaidle vastu, kuid kahtlen üha rohkem, kas nende nimel tasub eraldi suurelt pingutada. See on nagu loto mängimine: ostame suure raha eest hulga pileteid (=paneme sporti tuhandete laste ja noorte heaks raha) ning loodame, et äkki mõni võidab. See on ebamõistlik raha külvamine, ükski ärimees, kes loodab investeeringult midagigi tagasi saada, nii ei teeks. Ja nagu teame, siis lotovõidud lähevad suht juhuslikult suvalistele inimestele. Sama ka spordis: me võime ju valada metsikult raha (ei räägi riigi rahast, vaid kogurahast, sh eratoetused, FIFA ja UEFA toetused) jalgpalli, aga kas me klubide või koondise tase on sellest paranenud? Ei. Medalivõitjad tulevad ikka üksikute eraprojektide käigus: Šmiguni peretiim, Alaveri suusatiim, Kanteri tiim, Mägi peretiim, Ermi Peeli-tiim, ka Noolel oli oma tiim (vahetas treenereid nagu sokke). Mida öelda tahan, on see, et spordis rahastamise suurendamine on ebamõistlik ehk küsitava, vähese tulususega. Sest ega ainult raha medaleid too. Tahtma peab. Nagu tahtsid Šmigun, Nool, Veerpalu, Mae, Kanter, R. Mägi, Erm.
Ja mis siis, kui medaleid ei tule? Jah, korraks on kurb, kui olümpia läbi saab. Aga elu läheb edasi ja pärast olümpiaažiotaaži selgub, et elus on palju olulisemaid asju, kui olümpiamedal, mis küll korraks võib anda rahvale hea tunde, kuid ei lahenda kuidagi kestvaid probleeme, alates hindade tõusust ja õpetajate puudusest kuni maksude tõusuni ja arstiabi kiire kättesaadavuseni. Uskuge, mitte keegi ei pane maailmas tähele ega tee sellest mingeid järeldusi, kui Eesti olümpial medaleid ei võida.
Kehalistele eeldustele lisaks on vaja ka mõtlemist ja palju muud. Eesti spordis on ju küllaga näiteid, kellele on loodud ideaalilähedased tingimused, aga mida pole, on tulemus. Huvitav, mitu tõsiselt võetavat korvpallurit on tulnud Audentesest või teiste alade tegijat! Ümbritsev kasvukeskkond ja sh kodune kasvatus, eeskujud määravad ikka tohutult palju. Pigem saavutavad sportlased häid tulemusi kõigi kehvade tingimuste kiuste kui kätel kandes. Ei tahaks uskuda, et selles vallas tänapäeval midagi oluliselt teisiti oleks. Tegelikult ei ole ju vahet, kes seal EOK president on. Minu arvates on ajakirjandus liiga palju tähelepanu pööranud presidendi valimisele. Iga kandidaat räägib oma plaanidest sellise aplombiga nagu temast sõltuks kõigi eesti sportlaste käekäik. Nad oleks nagu ainsad tegijad. Tegelikkus on ju vastupidine. Tänu tippudele saavad nemad olla pildis ja taguda vastu rindu, kui head tööd nad teinud on. See on muidugi nali.
Kui medalite võitmine teisi riike ei peaks huvitama, siis miks mängude medali- ja punktitabelit peetakse? Kas vaid friikidele? Sloveenia ja Uus-Meremaa edu vähemalt Eesti pannakse tähele. USA võrdleb end Hiinaga, vanasti NSVLiga, kus eesti sportlased oma panuse andsid. Ühendkuningriigid võrdlevad medalisaaki prantslaste ja austraallastega. See näitab, et rahvale läheb korda. Spordiülekannete populaarsuski näitab suurt huvi.
Jutt, et lotorahad lähevad suvalistele inimestele on väär. Statistika ütleb, et enamus rahasid lähevad neile, kes selle kärmelt ära kulutavad ja tarbimisse suunavad. See on igati ok. Õigemini see ongi see õige sihtgrupp. Teine asi on see, et kas lotorahad lähevad ikka täiesti suvaliselt suvalistele inimestele? Vene aja lõpus lugesime hirmujudinatega Orwelli kirjandust, et mis düstoopia võib juhtuda. Nüüd on see käes. Enam pole vaja agente, kes kannavad ette. Nüüd on meil seadmed mis meid 24/7 jälgivad ja algoritmid mis meie käitumist teada tuntud ja salastatud doktoriuurungutega teada olevate nihete kaudu juhivad. Täna ei ole välistatud, et ilusad siledad lotopallid on ka manipuleeritavad nende silmaga mittenähtavate eriomaduste kaudu. Kas olete näinud mõnda loto loosimist, kus pärast loosimasinas tulemuse selgumist kõik pallid üle kaalutakse ja ka teatud valik lahatakse, et kõik pallid on homogeensed ja neid eristab ainult niminumber kestal? Lotomasin mis väljastab just sobivaid numbrikombinatsioone on iga lotomasina omaniku unistus. Kas on see ainult unistus või ka reaalsus, selles on küsimus? Vale on arvata, et selle reaalsuseks saamise nimel ei pingutata. Kui see aga ongi reaalsus, siis on juba kõik probleemid lahendatud ja me jahume täiesti mõttetul teemal. Lihtsalt toimime lugupeetud algoritmide maailmas, mis otsustavad, et kas väärime medaleid või ei vääri. Enamik medaleid on lihtsalt emotsioon hetkes, mis kaob unustusse ja mille nimel keegi ei ole nõus sõjas surema või trennis vigaseks treenima. Siin on hr Pulleritsul õigus, et raha lisamine spordisüsteemi on ebamõistlik. Inimesed peavad tahtma kasutada neid samu areene, kus treenivad ka medali pretendendid. Ja need inimesed maksavadki. Spordiklubid teevad praegu suuri kasumeid. Keegi on väga õigesse auku investeerinud. Ajakirjandus on sportimise porpat teinud palju ja rahvas kulutab pappi spordile. Eestisse on tekkinud isegi omal ajal ulmeline spordikaubamaja mille nimelise rattaga sõitis meie au ja kuulsus Kirsipuu. Väita, et riik peab panustama erakapitali kasumi tõstmisse medalite tootmisega on kindlasti väga vale. Spordile kulutamise põhjused peavad ikkagi välja tooma eraomanikud. Nemad on need kes peavad maksma priisid kinni, et rahvas ihaldaks võistlustel neid taga ajada. Kas riik peab aga maksma kinni areenid ja areenide halduse, on suur vaidlemise koht. Kuku raadiomaja keldris käis äge jõutreening 100% erakapitalil kuni maja lammutati. Eks ikka stiimul oli seal treeninud advokaatidele mitte medali ootus vaid punnis lihas. Põhjus ja tagajärg oli selgelt seoses. Meid kooliajal ei viidud kunagi jõumasinatega saalidesse. Jalgrattad tuleb ka täna lastel ise osta. Tennise treeningud on kõik raha eest ja neid halle on ehitanud ikkagi ärihaid. Nii see käib seltsimehed. Riigi poolt võiks olla ainult olümpiavõitja pension sest kui inimene ainult võistleb siis tal ju sisuliselt töötasu puudub. Puuduvad oskused raha saamiseks töisest tegevusest. Selleks, et nad ei läheks kehvade asjaolude kokkulangemisel vargile, peaks olema pinss, mis aitab ots otsaga kokku saada.
Suurepärane, et pärast seda, kui ma siin kirjutasin, et spordikohtu idee on tume ja kahtlane asi, on see teema jõudsalt edasi arenenud. Nüüd annab ka Paul Keres sellele pihta:
https://sport.delfi.ee/artikkel/120327768/kommentaar-paul-keres-eadse-voimuhaarang-soltumatu-spordikohtu-asemel-luuakse-hoopis-olumpiakomiteest-soltuvat-distsiplinaarorganit
Kas keegi oskab nimetada mõnda juhtumit, mille Paul Keres on kohtus võitnud? Küllap neid ikka on, aga ajakirjandusse jõuavad millegipärast sellised loodi, kus Kerese klient õigust ei saa.
13:07 on tüüpiline lotos vaid kaotusi tunnistanud jorss.
Jah, Keres on koledasti kaotama hakanud. Vaid Sadama sulid suutis päästa, kui viimaseid kaasuseid vaadata . Nüüd on samas liigas, kus advokatuurist väljaheidetu Sarv.
Äkki võtab Keres liiga raskeid ja lootusetuid juhtumeid? Ma ju kirjutasin Nabi letrosoolist, uurisin neid, kes asjas kahtlevad, ja sain selgust, et Nabi on raske rongi alt välja tuua. Oligi. Kuigi Kerese materjale, mida ta siin avaldada lubas, oli huvitav ja hariv lugeda. Sama lootusetu oli ju Repsi kaitsmine. Kui tädi on ikka asju pihta pannud ning riigi rajakotti käsitlenud oma rahakotina, siis seal musta ikka valgeks ei räägi.
Ilmselt me teame Keresega seoses ka ainult neid protsesse, mis pälvivad avalikku suurt tähelepanu, ning ei tea midagi neist kümnetest ja kümnetest teistest lugudest, kust ta väljub võitjana. Keres on ise ka mulle öelnud, et kui asi kohtusse läheb, on šansid alati 50:50. Mitte nii, et Keres 95 ja prokuratuur 5.
Avamus, et advokaat alati võitma peab, on Ameerika filmide põhjal levinud valearusaam. Seal on tõesti nii, et karismaatiline advokaat suudab vandemehed pehmeks pajatada ja patune võib toredalt vabadust nautida. Meil siin on asjad teistmoodi. Fundamentaalselt teistmoodi.
Advokaat on meil eelkõige läbirääkija rollis. Näiteks, kui on teada, et X lõi Y-i maha. Tõendid on süüdistatava kahjuks. Nüüd räägitakse läbi detailid. Nendest sõltub kas ta saab 6 või 12 aastat.
Kahjuks ei anna need toodud pikkused ja kaalud küll mingit väärtuslikku lisainformatsiooni. Keskmise valge Euroopa naise pikkus ongi 165-170 cm, seega on täitsa loogiline, et kõik hr Pulleritsu välja toodud jooksjate pikkus ka sinna vahemikku jääb. No ja keskmaa jooksuga tegeleva naissportlase puhul on sellise pikkuse juures ka kaal ca 55 kg igati normaalne number. Tagatipuks ei hakata reeglina tippsportlastest talente "püüdma" ja treenima täiskasvanud naiste, ega isegi mitte hilisteismeliste hulgast, vaid ikkagi veel nooremas eas, mistõttu poleks nende numbritega nii või naa midagi tarka peale hakata.
See, kuidas noortest talente otsitakse, meenutab vanasti tsirkuste poolt toimunud paksude inimeste eksponeerimist, mida tehti raha teenimise eesmärgil. Selline lähenemine alandab inimväärikust. Noori ei tohiks meelitada lubadustega, et nad võivad saada kuulsaks, kui nad vaid piisavalt pingutavad ja treeneri sõna kuulavad. Treenerid kipuvad noortelt röövima lapsepõlve ja võimalused tegeleda muude huvidega, mis võiksid samuti viia edukate karjäärideni. Noorte kaasamine sporti enne keskkooli lõpetamist peaks olema seadusega keelatud. Neid ei tohiks lasta võistelda rahvusvahelisel tasemel, vaid peaks piirduma kohalike võistlustega. Kui noor sportlane on omaealistest kiiremini arenenud, võiks ta võistelda vanemate vastastega, kuid auhinnad peaks jääma tagasihoidlikeks, et see ei looks liigset motivatsiooni spordikarjääri valimiseks. Mõelge sellele, kui palju on meil olnud 13-aastaselt spordikarjääri alustanuid? Meie esimene taasiseseisvusaja olümpiavõitja tegeles 13-aastaselt alles kiiruisutamisega ja sai oma esimese ratta alles 18-aastaselt. Ta oli täisealine ja tegi teadliku valiku oma tuleviku suhtes. 13-aastased ei peaks veel oma tulevast karjääri valima, välja arvatud juhul, kui nende vanematel on piisavalt ressursse nende arengusse panustada. Kuigi Eestis on palju miljonäre, kes investeerivad oma lastesse, on tulemused väga tagasihoidlikud, mis näitab, et see pole ressursside mõttes jätkusuutlik tegevus. Kaugeltki riigi tasemel panustamiseks. 13 aastased võiksid olla lihtsalt mahutreeningutes seinast seina aladel, et registreerida neil siis biitsepsi arengu kiirust ja talendi avaldumist erinevates distsipliinides ja seejärel AI abil lasta teha kaalutletud valik vastavalt noore täiskasvanuna oma erinevate võimekuste baasilt. Võib-olla ongi nii, et väga andekas sportlane küll aga veel andekam iduettevõtja ja miljardibisnise looja. Milleks meile siis see õnnetu olümpiamedal, mille hind on olematu võrreldes rahvale toodava tuluga ärimaailmast.
Maailma parim teivashüppaja Duplantis alustas juba pisikese põnnina. Ja tegeles peamiselt ainult teivashüppetreeningutega. Aga targutajad teavad muidugi paremini, kuidas Eestis sporti arendada.
Täielik debiilsus! Noored peavad käima rahvusvahelistel võistlustel, et kogemusi saada ja karastuda. Muidu lähevad alles täiskasvanud vanuses MM; OM jne ainult kogemusi saama. Nii oleme teadlikult juba maha jäänud muu maailma sportlastest.
"Jooksmine on kõigi spordialade alus, see on tuum. Kui me räägime teivashüppest, siis see on põhimõtteliselt kergejõustik ja võimlemine. Kõik meie treeningud hõlmavad jooksmist; me harjutame pikamaajooksu, sprinte, kaugus- ja kõrgushüpet. Igaühel peab olema hea vorm ja suurepärane füüsiline seisund, et olla edukas mis tahes spordis," ütles Bubka. Ehk siis suurepärane füüsiline seisund on see mis on vajalik medalite jaoks. Spetsialiseerumine liiga vara keerab rohkem elusid lihtsalt perse. Vaadake Audentest, talentide paraad aga maailmatähti kerkib esile lootusetult vähe. Midagi on pildil valesti. Ilmselgelt tuleb Audentest reformida. Enesemotivatsiooni õpetus on nõrk.
Postita kommentaar
<< Esileht