Pullerits: Kuhu on kadunud noorte meeste võitlusvaim?

Olukord on Eestile ohtlik ja ärev, sest ei ole noortes meestes enam võitlusvaimu ja -valmidust. Selle kinnituseks, teema sissejuhatuseks, kaks näidet.

Kuulake, mida ütles viimatine Eesti superstaar Uudo Sepp usutluses Arterile oma konkurentide kohta: «Meil valitses omavahel täielik soe toetus – hoolimine, sõprus, armastus. Südamest tahad, et teisel läheks hästi. Ma olen tohutult õnnelik, et just need inimesed mind seal saates ümbritsesid.»

Või vaadake, kuidas suhtub Tallinnas lavakooli lavastaja erialale pürgiv Tartust pärit Mart Piirimets oma rivaalidesse. Tänane Postimees kirjutab, et «[k]onkurendiks ta katsetel kedagi ei pea, pigem juba sõpradeks». Kuigi nood uued sõbrad on need, kes võivad just tema lavakooli ukse taha jätta.

Kas teile ei ole viimasel ajal silma jäänud, et noorema põlvkonna esindajad võtavad kõiki nii ninnunännutavalt sõpradena, kellega võtta üksteisel kätest kinni ja teha kalli-kalli ja kussu-kussu? Ja et veelgi rohkem kui enda kordaminekute üle väljendatakse heameelt teiste edusammude üle – isegi siis, kui ise ollakse need, kes nonde edusammude tõttu joone alla jäävad?

Kas sellistes inimestes on võitlejahinge? Karta on, et ei ole. Loeme, mida ütleb sellise uue põlvkonna kohta kirjanik Mihkel Mutt. Tema kirjutab Postimehes: «Lumehelbekeste ideaalis pole kohta roomlaslikele hingeomadustele (tahtekindlus, raskuste trotsimine, võime silma pilgutamata taluda kannatusi ja hingevaeva jne), samuti mitte nn protestantlikele väärtustele nagu usinus ja kokkuhoidlikkus. Neid omadusi ei maksa ühekülgselt idealiseerida, aga ilma nendeta on inimene siiski kuidagi amööbilik.»

Las ma ütlen otse. Kui ma poleks 1983. aastal ülikooli sisse saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes said ja minu koha ära võtsid. (Ma sain keskkooli- ja eksamitulemuste põhjal sisse kõige esimesena.) Kui ma poleks 1990. aastal Ameerikasse New Yorki Columbia ülikooli (fotol paremal) õppima saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik selle üle, kes tolle koha minu asemel oleks saanud. (Tegelikult olin õpitulemuste poolest ainus kandidaat sellele kohale.) Kui ma poleks 1995. aastal Washingtoni Newsweeki toimetusse tööle saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende välismaalaste üle, kes tolle võimaluse minu eest said. (Üle maailma kandideeris USA suurväljaannetesse 160 inimest, kellest tööle pääsesid kümme.) Kui ma poleks 1997. aastal Marylandi ülikooli Fulbrighti teadusstipendiumi saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes selle stipendiumi minu asemel said. (Raivo Palmaru, kellel oli siseinfot avalduse esitanute kohta, ütles, et mu avaldus oli kõvasti tugevam kui kellelgi teisel.)

Või veel, sportlikumalt. Kas keegi arvab, et ma olin rõõmus ja õnnelik, kui 2011. aasta Tartu maratonil, mil pidamismääre Harimäel suuskade alt ära kadus, tuli tagant, ei kuskilt ja märkamatult Art Soonets ning sõitis otse finiši eel minust mööda? Muidugi mitte.

Loomulikult ei saa sa kõiki võistlusi võita. Isegi Seb Coe (fotol vasakul) ei võitnud. Petter Northugist või Mark Cavendishist rääkimata. Ei ole minagi võitnud kõiki stipendiumikonkursse. Aga ma ei lange eales ka sellele lapsikule tasandile, et hakkan mängima, kui rõõmus ja õnnelik ma selle üle olen, et teised mulle pähe tegid. See oleks võlts, vale, ebasiiras. Ja see poleks tervemõistuslik ega mehelik. Sellise ebaterve käitumise väljenduseks on, muide, ka läänest meile levinud pidev ja valimatu kallistamine.

Kust selline pehmostumine, mille kohta näiteid tõin, on tulnud? Ühelt poolt on see äärmuseni viidud tolerastia vili, teisalt ega kollektiivsuse tähtsustamine individuaalsuse ees. Mulle on selline kollektiivne, marksistlik lähenemine võõras. Ma eelistan raudselt ameerikalikku, individuaalset lähenemist. Kollektiivse lähenemise propageerimise mõte on just selles, et inimest tasa lülitada, allutada ta teiste tahtmistele ja huvidele. Need, kellele selline allasurumine ei meeldi, eelistavadki individualistlikku ellusuhtumist. Tugevad isiksused jäävad alati individualismi pooldajateks.

Üks lihtne näide. Nüüdisajal soositakse koolides ja ka ülikoolides grupitöid. Mina neid ei poolda ja ei ole lasknud neid ka tudengitel teha, sest tulemus on enamasti see, et üks-kaks pingutavad ja ülejäänud lasevad nonde seljas liugu. Individualismi pooldajana olen selle poolt, et igaüks peab olema ise enda eest väljas.

Olen elus kirjutanud ainult ühe loo kellegagi kahasse ja sellest sai õudus. Vähemasti sain aru, et enam ei tee seda kunagi kellegagi. Ja ei ole ka teinud. Sa saad ennast inimesena täielikult realiseerida üksnes siis, kui vastutad ainult ise oma tegude ja otsuste eest. Seepärast ei kuulu ma ka ühtegi ühendusse – lisaks argument, et ühendusse kuulumine kahjustaks sõltumatust ajakirjanikuna – ning eelistan Moabis rattalaagris käia üksinda, mitte Hispaanias või Itaalias grupiga.

Kõige üllatavam on siin aga seos, mis valitseb Eesti rattaspordiski tugevasti levinud, isegi juurdunud grupimentaliteedi ja nüüdse noorsoo ninnunännutava ja kussutava ellusuhtumise vahel. Vaadake ette, et te ei libastu: täna teete grupitrenni, homme... (Mäletate seda ütlemist: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa?)

Foto 1: Serbia jalgpallur kallistamas Venemaal MM-võistlustel brasiillast, kelle meeskond on teda äsja võitnud 2:0. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Hispaania naisvõrkpallurid kallistamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto: Priit Pullerits
Foto 4: Sebastian Coe on võitnud Los Angelese olümpial 1984. aasta suvel 1500 meetri jooksu. Foto autor: S&G and Barratts / EMPICS Sport / Scanpix
Foto 5: Prantsusmaa ja Taani jalgpallur, äsjased vastased, lahkuvad staadionilt sõbralikult. Foto autor: Sputnik/Scanpix