teisipäev, november 17, 2026

Pullerits: Olge hoiatatud - ärge uskuge kõike, mida treener teile ütleb!

Niisiis olete otsustanud, et hakkate korralikult ja süsteemselt harjutama. Võtate treeneri, sest treener ju teab, kuidas treenima peab. Kas tõesti?

Vaatan neid, kes on lasknud endale koostada treeningplaani, ja mõtlen, kust küll nende palgatud treener teab, millist treeningut nad ühel või teisel päeval tegelikult vajavad. Aus vastus, mida keegi tunnistada ei julge, on see, et ega teagi. Millisel juhul tekib küsimus, mille eest te ikkagi maksate.

Lugesin Inglismaa omaaegse maailma tipptasemel keskmaajooksja Steve Ovetti elulooraamatust, et isegi tema treener ei teadnud alati täpselt, mida teeb – mis seab küsimärgi alla kõik need täpsed kavad, mille koostavad Eesti harrastajatele nende palgatud treenerid.

Ovetti treener oli Harry Wilson, kes võttis oma treeningmetoodika loomisel eeskuju austraallasest Percy Ceruttyst, Rooma olümpia 1500 meetri jooksu võitja Herb Elliotti (fotol vasakul) treenerist. Ovett toob näite, kuidas Wilson kirjutas talle ette lõigud 8x300 meetrit 36–37 sekundiga, mis tähendaks sisuliselt 400 meetri aega alla 50 sekundi, ning lõikude vahele 20–30 sekundi pikkuse sörgipausi.

Ovett saatis treeneri sellise plaaniga Kuu peale.

Kust võttis Wilson idee, et Ovett vajab just sellist treeningut, nagu ta välja pakkus? Talle oli lihtsalt tundunud, et Ovett ei harjutanud piisavalt kõvasti ning kui teha üks tugev lõigutrenn, tuleb see talle kasuks. Aga mida arvab ja tunneb treenitav?

Ovett ütleb, et sportlasele võib vabalt piisata neljast-viiest 300-meetrisest lõigust, ja teisalt, talle võib vahel ka tunduda, et vajab hoopis lõikude arvu suurendamist, kuid samal ajal kiiruse vähendamist. Lühidalt, väidab Ovett – ja jätke see meelde: treeningute planeerimisel tuleb kuulata tähelepanelikult, mida ütleb treenija sisetunne, millist harjutuskorda ta parajasti vajab. 

Aga Ovettil on veel palju muudki öelda. Teadagi, nüüdisaja treeningud on äärmiselt pulsikesksed. Pulss on A ja O. Ka Ovett meenutab intervalltreeninguid, kus tuli jälgida südamelöögisagedust. Levinud tõekspidamise kohaselt tulevat kasuks, kui lõikude lõpuks tõuseb pulss vahemikku 170–200 lööki minutis, aga kui pulss läheb sellest kõrgemale, siis see rohkem lõhub kui arendab. Kui pulss on taastumistsüklis langenud 120 löögini minutis, võib alustada järjekordse lõiguga.

«See on teooria,» nendib raamatus Ovett.

Aga inimese füsioloogia, eriti kui on tegemist maailmatasemel sportlasega, ei allu alati tavateooriale, väidab ta. Ta kirjeldab, kuidas tema südamelöögisagedus võis tõusta üle 200 löögi minutis, aga sellegipoolest tundis ta end lõike joostes üsna mugavalt, ja mõni teine kord, kui pulss oli taandunud 120-ni, tulitasid jalad nii kõvasti, et järgmist lõiku ei suutnud ta soovitud kiirusega enam läbida.

Pole ju uudis, et enamik teeb intervalltreeningut ettemääratud taastumisajaga. Kui järgida ettekirjutatud taastumisaega pimesi, siis viimasteks lõikudeks kiirus sageli kahaneb, mis tähendab, et treeningu kasutegur väheneb, nendib Ovett. Näitlikustatult: kui sportlane jookseb 400-meetriseid lõike 58 sekundiga, aga paar viimast lõiku suudab läbi häda läbida vaid 61–62 sekundiga ehk võistlustempost selgelt aeglasemalt, on osa treeningust raisku läinud.

Ovett seadis juba Wilsoniga koostöö alguses pulsinäitajate teooria kahtluse alla ning üheskoos töötasid nad välja süsteemi, mis sobis talle paremini ja tõi suuremat kasu. Just tänu sellele, et ta tundis oma keha, kuulas seda ja arvestas sellega – mille vajadusest olen siin blogis rääkinud korduvalt –, suutis Ovett enda väitel püsida maailma tipus kauem, kui enamik teisi jooksjaid, kokku tosin aastat: alates aastast 1974, mil ta tuli 18-aastasena EM-võistlustel 800 meetris 1.45,76-ga (tollal juunioride Euroopa rekord) teiseks, kuni aastani 1986, mil ta võitis Briti rahvaste ühenduse mängudel 5000 meetris kuldmedali.

«Paljud kuulavad seda, mida treener ütleb, olgugi et nende enda tunded räägivad muust,» kirjeldab Ovett raamatus. «Tagajärg on see, et neil tekivad mingid probleemid või juhtub nii, et ühel aastal asi toimib, aga teisel aastal kahjuks mitte.»

Niisiis, olen teile vahendanud siin kuldaväärt nõu – ja on teie valik, kas võtate seda kuulda või raiute pimesi ikka oma edasi, usaldades pimesi ka treenerit.

Foto 1: Intervalltreening. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 2: Austraallane Herb Elliott võidab Rooma olümpial 1500 meetri jooksu maailmarekordiga 3.35,6. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Jamaika sprinter Kerron Stewart viimas 2020. aasta märetsis läbi jooksutreeningut Pärnu kergejõustikuhallis. Foto autor: Urmas Luik, Parnu Postimees / Scanpix
Foto 5: Ühine jooksutrenn 1990. aastate teises pooles. Foto autor: Peeter Sirge, Postimees/Scanpix
 

reede, november 13, 2026

Pullerits: ETV lipulaevasaade andis endale aru andmata karmi hoiatuse hurraaga sportijatele

Viimast „Pealtnägijat” oli väga valus vaadata. Seal rääkis saate viimane, kolmas lõik sellest, kuidas ERRi ajakirjanik Kristjan Pihl jooksis New Yorgis (fotodel) maratoni pisut alla nelja tunni, mis on tavainimese kohta normaalne tulemus, keskmine kilomeetri aeg umbes 5.40, kuid hull oli see, kuidas samal ajal läbis Märt Belkin, kes mõnda aega tagasi oli Postimehe majandustoimetuse juhatajana minu kolleeg – ehkki silmast silma ei kohtunud ma temaga kordagi – Tallinnas maratonipikkuse distantsi seitsme tunni ja 58 minutiga. Aeg ajaks, valus oli see, kuidas ta jooksis.

Niisugust jooksmist ei peaks televisioonis näitama. Vähemasti ilma selgelt hoiatava kommentaarita.

Belkin (fotol vasakul) on jooksmiseks kahtlemata ülekaalus. Aga vaadake ta koormusi: juunis ligi 200 kilomeetrit, juulis üle 300 ja augustis üle 500 kilomeetri. Kolme kuuga maratonile! Telelõigu autor Pihl märgib, et suure hurraaga alguse saanud jooksuharrastus päädis Belkinil ülekoormusvigastusega – pole ka ime, ega ju! –, millest andis ekraanil märku tema tugevasti lonkav jooksustiil. Sellegipoolest otsustas Belkin võtta novembris ette maratonipikkuse jooksumaa.

Mis see siis nüüd oli, mida meile näidati? Kui too lühiviide vigastusele välja arvata, siis laias laastus oli tegemist pigem Belkinit heroiseeriva kajastusega – et inimene on küll ennast jooksmisega sandistanud, aga ikkagi paneb edasi, viib oma suure eesmärgi ellu.

Vaat siis, kuhu on suure jooksu- ja maratonivaimustuse levitamisega jõutud.

Ma jään kindlaks oma varasemale väitele, et suur hulk inimesi, kes viimasel ajal maratone ja poolmaratone jooksevad, ei peaks seda tegema. Nende keha pole selleks loodud ja ettevalmistatud. Nad võivad küll üks-kaks, isegi kolm võistlust vastu pidada, aga kahju, mida nad endale tekitavad, võib olla pöördumatu. Seda enam, et nad ei oska piiri pidada ja õigel ajal lõpetada.

Usun, et üks õigemaid otsuseid, mida olen harrastussportlasena teinud, on see, et lõpetasin 2012. aastal pärast Tartu jooksumaratoni paugupealt jooksmise. Seal sai parem põlv nii ränga kõhrekahjustuse, et sügisel pidi dr Leho Rips seda opereerima. Ja kuigi siis leidus nii mõnigi, kes suure suuga kuulutas ja julgustas, et pole hullu midagi, saan edasi joosta küll – jube lihtne on teisi utsitada, kui ise ei pea mingit vastutust võtma –, tegin ikkagi lõpliku otsuse, et nüüd enam kunagi ei jookse. Sest tahaks ka edaspidi elus omal jalal käia.

Aga paljud ei kuula kainet mõistust. Jätkavad jooksmist ka siis, kui keha on ammu märku andnud, sageli korduvalt, et ei taha enam seda põrutavat koormust. Nad ei arvesta, et kui näiteks põlved ja puusad on juba pihta saanud ja kulunud, siis ega need ole küüned, mis uuesti asemele kasvavad. Ja isegi kui mõnda aega põlved ja puusad tunda ei anna, siis neid edasi kahjustades saabub päev, mil peab jälle minema operatsioonile, et asendada kulunud osad näiteks kunstliigestega, kätte palju varem, kui saabuks muidu, neid hoides.

Belkin tegi endale üüratu karuteene. Ja mille nimel? Et joosta Tallinnas maratonidistants kaheksa tunniga ja pääseda mõneks minutiks ETV ekraanile. Ei usu, et on midagi sellist, mida ta oleks endale selle jooksuga kestvalt head teinud.

Fotod 1 ja 3-5: Tänavune New Yorgi maraton. Fotode autorid: SOPA Images via ZUMA Press Wire / Scanpix (1 ja 4), ZUMA Press Wire /Scanpix (3) ja Xinhua via ZUMA Press / Scanpix (5)
Foto 2: Märt Belkin Postimehe majandustoimetuse juhina mullu juunis. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix 

teisipäev, november 10, 2026

Pullerits: Miks ma sobinuks Sebastian Coe isa juhendatavaks?

Arvan, et kui Sebastian Coe isa oleks veel kellegi peale oma poja juhendada võtnud, siis võinuksin sobida. Et miks?

Sellepärast, et ma jooksin ühes aspektis sageli samamoodi, nagu Seb Coe (fotol vasakul). Talle heideti pahatihti ette, et tal on kehv taktika, sest ta läheb ise ette ja veab jooksu, selle asemel et passida teiste taga ja siis lõpusirgel asjad ära klaarida. Tema isa Peter Coe ütles selle peale – lugesin seda just äsja Coe ja Steve Ovetti rivaliteedist rääkivast rohkem kui 300-leheküljelisest raamatust –, et paljud ei saa paraku aru, et ka jooksu algusest peale juhtimine on taktika.

Selline taktika mulle meeldis. Sellise taktika vilju sain esimest korda maitsta 1983. aasta jahedas septembris, kui polnud kergejõustikutreeningutega veel õieti alustanudki, mil võitsin Tallinnas Komsomoli, nüüdsel Kalevi staadionil endalegi üllatuseks spordiühingu Kalev noorte Eesti meistrivõistlustel 800 meetrit 2.01.6-ga. Minu järel jäi teiseks Ivar Kompus, kes oli tollal kõva tegija, aga lõpusirgel minust mööda ei saanud – kaotas kahe kümnendikuga. Pärast kuulsin, et ta oli sellest allajäämisest jahmunud, sest ei osanud arvestada, et mingi suvaline tüüp võib niimoodi eest minema panna.

Järgmise, 1984. aasta algul võitsin samamoodi algusest peale lõpuni juhtides TÜ hallis 150-meetrisel ringil Kalevi noorte Eesti sisemeistrivõistlustel 600 meetrit 1.29,4-ga, edestades Rainer Võsastet, kes hiljem esindas Eesti koondist saalihokis, nelja kümnendikuga. Sama aasta kevadel tulin TÜ staadionil soolojooksuga Tartu meistriks 800 meetri jooksus 1.58,8-ga; Aivar Kits, kellest sai tulevikus Eesti piirivalve loojaid ja kes hukkus 1993. aastal liiklusõnnetuses, kaotas mulle teisena 1,1 sekundit.

Jätkasin sama taktikaga ka pärast seda, kui sain 1986. aasta mais tulema okupatsiooniarmeest. Sellest aasta hiljem, augustis 1987, toimusid Raplas ropult tuulise ilmaga sealsed karikavõistlused. Tagasirgel puhus pöörane vastutuul. Sellest hoolimata läksin ühisele rajale minnes juhtima. Mäletan, et teisel ringil pidin täie jõuga vastu tuult raiuma. Ma ei tea, mis selja taga toimus, aga kui lõpusirgele tulin, puhus taganttuul ja küllap selle toel sain kiiruse üles – nagu ilmselt ka teised, kuid kätte nad mind ei saanud. Aeg oli küll üle kahe minuti, 2.00,3 (armeeteenistuse lõpuks kogutud tosin lisakilo ja kadunud aeroobne võimekus andsid jätkuvalt tunda), aga selja taha jäid mitmed minust kõvemad jooksjad, nagu Margus Keerma (2., +0,3), Raivo Altmets (3., +0,3; isiklik rekord 1.51,4), Risto Ütsmüts (6., +3,6; isiklik rekord samuti 1.51,4). Ma olin nii tundmatu jooksja, et keegi ei tundnud mind ka pärast võistlust ära; juhtusin riietusruumis kuulma, kuidas Keerma (suri 2018) küsis treener Uno Källelt, kes see oli, kes võitis, ja Källe vastas, et pole aimugi. Seisin sel ajal sealsamas nende kõrval.

Ja veel üks näide: 1989. aasta juuli keskel TÜ staadionil Eesti GP 4. etapp, mis kuulus ühtlasi Gustav Sule mälestusvõistluste kavva. Seal tegi 800 meetri jooksus kaasa ka NSV Liidu ametiühingute koondis, kes laagerdas Tallinnas. Seetõttu toimus kolm jooksu, kõige tugevamad startisid viimases, kolmandas. Võitis keegi Dobrovolski 1.47,8-ga. Eesti parimana oli Raivo Mägi 1.48,7-ga neljas. Mina osalesin esimeses jooksus. Mäletan, kuidas keegi minu tasemega meestest ütles, et siin on täna nii kõva konkurents, et pole häbi ka viimaseks jääda. Läksin kohe juhtima ja jäingi kuni lõpujooneni ette. Võitsin oma jooksu 1.57,5-ga, mis andis Eesti jooksjate hulgas 9. ja kõiki osalejaid arvestades 13. koha.

Mis on kõige selle õppetund? Aga täpselt see, mida rõhutas ka Peter Coe: et kui sa oled kõva – mitte et ma võrdleks end Seb Coe’ga –, siis sa dikteerid ise võistlust ega hakka passima teiste kannul, et oodata sobivat hetke. Peter Coe õpetas oma poega, et ees joostes näitad sa oma tugevust, sest sedasi pead suutma kannatada rohkem, kui teised. Ja kannatus 800 meetri jooks mulle tõesti oli – milles oligi selle võlu.

Foto 1: Sebastian Coe on püstitanud 18. juulil 1979 22-aastasena Oslos Bisletti staadionil miilijooksu maailmarekordi 3.48,95. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Sebastian Coe (nr 326) võidab 1986. aasta EM-võistlustel Stuttgartis 800 meetri eeljooksu ajaga 1.47,64, edestades soomlast Ari Suhoneni (nr 189) seitsme sajandikuga. Selle jooksu viimaseks jäi Gibraltari esindaja 1.57,45-ga. Coe tuli lõpuks 800 meetris Euroopa meistriks. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 1980ndate teises pooles Tartu Ülikooli staadionil pärast ajakirjanike kümnevõistluse viimase ala, 1500 meetri jooksu lõppu. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 4: Priit Pullerits intervjueerimas ajakirja Favoriit peatoimetajana 1990. aastate keskel Tartu Ülikooli staadionil kümnevõistleja Indrek Kaseorgu. Foto autor: Toomas Kalve, Favoriit
Foto 5: Sebastian Coe alustamas Los Angelese olümpial 1500 meetri jooksu finaalis lõpuspurti. Ta võitis olümpiarekordiga 3.32,53. Tema kannul teiseks tulnud britt Steve Cram ja tema varjus kolmandana lõpetanud Jose Manuel Abascal Hispaaniast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe 25. augustil 1986 Stuttgarti EM-võistluste eel pressikonverentsil. Foto autor: Reuters/Scanpix

neljapäev, november 05, 2026

Pullerits: Viie minutiga selgeks: mida kujutab endast Norra popim matkarada?

LISATUD VIDEO.

Alatasa vaatan, et videod, mille inimesed oma seiklustest Youtube’i panevad, jagunevad laias laastus kaheks. Ühed on need, mis dramatiseerivad asju üle, ja teised on need, mis ei anna asjust adekvaatset ettekujutust.

Veelgi riskantsem, nagu sain taas kord kinnitust viimatisel reisil Ameerikasse, kuhu nüüd enam minnagi ei taha, enne kui see riik normaalseks ei hakka, on teiste inimeste käest hinnanguid küsida, kas näiteks eesootav rada on raske ja tehniliselt keeruline. Isegi need, kelle kehaehituse ja sportliku vormi põhjal ei eeldaks, et nad võiks olla tegijad, võivad vabalt öelda, et eesootav on käkitegu, ehkki tegelikult tuleb läbida mitmeid riskantseid ja tehniliselt nõudlikke kohti.

Norra üks kuulsamaid matkaradasid viib Preikestoleni ehk Kantslikalju otsa (fotodel). Selle kohta, nii palju nagu Youtube’ist eelnevalt vaatasin, ei ole samuti videosid, mis näitaksid tõeselt, millega tegemist. Ma siis tegin ühe niisuguse, veidi rohkem kui viie minuti pikkuse. Tegelikult kulus edasi-tagasi rännakule koos rohkete peatustega 5:51. Kilomeetreid kogunes 9,3. Aga tasus ära. Kinnitan, et siit saate ühe parema ettekujutuse, mida Preikestoleni rada endast kujutab.

Fotode autor Priit Pullerits 

teisipäev, november 03, 2026

Pullerits: Kuidas ma jalgrattal Kagu-Eestis luuretööd tegin

Vaat mis juhtub, kui elu koondub Tallinna: keegi ei näe ega tea, mis toimub teises Eestimaa otsas, seal, kus Riia-Pihkva nn kivitee lõikab 22 kilomeetrit läbi meie riigi. Ma siis uurisin ja informeerisin ka avalikkust.

Selleks tuleb istuda ratta selga. Võtsin suuna Luhamaa piiripunkti poole. Sinna viib hea ja sile asfalttee, sest liiklust on vähe. Sageli ei kohta minutite kaupa kummaski suunas ainsatki sõidukit.

Enne kui piiripunkti jõuate, näete vasakule teeserva parkinud sõiduautosid, millest paljud on Läti numbrimärgiga. Nende juhid ootavad Venemaalt saabujaid. Mind aga huvitas, mis läheb Eestist Venemaa poole.

Olin ligi kaks nädalat tagasi saanud vihje, et Eesti-Läti endises piiripunktis, Murati kandis, on kinni pidanud ja parkinud kolm Venemaa numbrimärgiga veoautot. Loomulikult tekitas see huvi, mis toimub, sest alates 2023. aasta septembrist on Venemaa numbrimärgiga autodel Eesti territooriumile sisenemine keelatud. Mu Kagu-Eesti agent oli samuti näinud mõni aeg tagasi Misso poe ees peatunud kahte Venemaa numbrimärgiga raskeveokit, mille juhid olid sealses poes saia ostmas. Ise, tunnistan, polnud ma näinud ainsatki Venemaa numbrimärgiga autot sellest ajast saadik, kui need said Eestisse sisenemise keelu, kuigi olen Riia-Pihkva nn kivitee Eesti lõiku sõitnud loendamatu arv kordi.

Kahjuks ei pidanud pettuma, et teekonna Luhamaale sel pühapäeval ette võtsin. Enne piiripunkti väravaid keerasin vasakule, tõkkepuust mööda, sinna, kus asub kahe suure parkimisplatsi vahel suur toitlustusasutus. Käisin seal isegi mõni aeg tagasi kõhtu kinnitamas, seakarbonaad maksis kümme eurot. Küll aga pani imestama, et mustal hinnatahvlil olid nimetused, nagu kohv, tee, piim jne, ainult venekeelsed.

Parempoolsel parkimisplatsil nägin kolme raskeveokit, mille välismaistel numbrimärkidel oli kahel tähis AZ ja ühel IR. AZ tähendab mõistagi Aserbaidžaani, aga IR kohta arvasin, et see on Iirimaa. Võta näpust – on hoopis Iraan.

Vasakpoolsel parkimisplatsil tundsin aga juba eemalt ära kolm veoautot (fotol vasakul), mille heledatel haagistel oli samasugune kiri, Leo Logistic, ja samasugune lõvipea kujutis nagu neil haagistel, mille pildid olid tehtud Muratil ja mulle saadetud. Kõik need kolm raskeveokit kandsid Venemaa numbrimärki.

Siit käivitus uurimine, mille tulemused ja kontekst on kirjas täna Postimehes ilmunud loos.

Foto 1: Tee üle Haanja kõrgustiku Plaani lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Üksik talukoht Rõuge vallas viie kilomeetri kaugusel Eesti ja Venemaa piirist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Pedetsi käänuline jõgi Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kolm Venemaa numbrimärgiga raskeveokit pühapäeval, 1. novembril Luhamaa tollipunkti parklas. Foto autor: Priit Pullerits 

reede, oktoober 30, 2026

Pullerits: Miks on spordis ohtlik langeda arvude lõksu?

Puhugu tuul kust tahes, olgu asfalt krobeline või sile, ma suudan spidomeetrit vaatamata peaaegu alati täpselt öelda, kui kiiresti parajasti sõidan. Täpsuseks hindan seda, kui ei eksi rohkem kui 1 km/h. Et kui sõidan 32 km/h, aga arvan, et sõidan 30 või 34 km/h, siis olen palju eksinud. See, mis aitab kiirust õigesti ära arvata, on kogemusel põhinev tunnetus, mis muud, kuigi ma pole proff.

Aga mida ma ei tunneta, on südamelöögisagedus. Neljapäeva õhtul sõitsin 24 km mõõdukas tempos (keskmine kiirus 28,8 km/h) ja imestasin pärast, et Garmini kell oli randmelt mõõtnud keskmiseks pulsiks tervelt 130. Päev varem olin sõitnud 22 km pisut pingutades keskmise kiirusega 30,3 km/h ja keskmine pulss oli koguni 138. Aga vaadake seda: omakorda päev varem sõitsin 18 km keskmise kiirusega 30,8 km/h ja keskmine pulss oli kõigest 121!

Paneme siin veel veidi näitajaid kõrvuti. Pühapäeval Kagu-Eestis (fotol vasakul) 35 km keskmise kiirusega 28,3 km/h (ainult pisut aeglasemalt, kui neljapäeval) ja keskmine pulss ainult 113. Laupäeval sealsamas kandis samuti 35 km keskmise kiirusega 29 km/h ja keskmise pulsiga 117.

Lühidalt: pulsinäitajad ei ole usaldusväärsed, neil ei paista mingit seost distantsi ja kiirusega. Ometi on pulsikell paljude silmis endiselt A ja O.

See tekitab küsimuse, kas tasub ikka igasuguseid andmeid tõsiselt võtta või tasub usaldada kogemust ja sisetunnet, nagu olen seda teinud täpselt kiirust määrates.

Mõtisklus selle üle viis mind tagasi suvisesse Viljandisse kaks aastat tagasi, kui vestlesin enne Pariisi olümpiat sõudjate Allar Raja ja Tõnu Endreksoniga (alumisel vasakpoolsel fotol). Küsisin neilt, mille järgi nemad sõidavad. „Jalgratturid sõidavad powermeetri järgi. Kas teil sõudepaadis on ka selline asi olemas?” uurisin.

Raja: „Tehnoloogiliselt on olemas, aerude külge saab panna, et näed ära poweri high peakid, aga me ei kasuta seda, sest selle kasutamine on kohmakas.”

Endrekson: „Ja see ei anna sulle tagasisidet 100 protsenti, sellepärast, et tingimused on erinevad. Ilmastik mõjutab väga palju, vee peal mõjutab see, kuidas sa aeru vette saad, kust puhub tuul, kas vihma sajab. See [võimsusmõõdik] ei anna sulle täit tagasisidet. Treeningutel saad seda kasutada, et näha, kas tõmme läks kõigil ühtemoodi ja jõutõmbe kaar tuli ühesugune.”

Raja: „Sealt saab infot, aga see viib natuke keskendumise ära. Sõudmises on põhiasi, nagu peatreener ütleb, et feel the boat. Tunneta paati, tunneta meeskonda. Kui sa rammid jõudu nii, et sa paati ei tunneta, siis ei liigu paat ega ole sa meeskonnana üks ja sa väsid ruttu ära. Kui paned keskendumise numbritele, siis on keskendumine numbritel. Su numbrid võivad olla korras, aga paat ei liigu. Vähe abi sellest!

Endrekson: „Paadis on tempomeeter, mis näitab, kui mitu tõmmet teed minutis. Me näeme ka paadi kiirust. Üldiselt tunnetad ära, mis su tempo, aga see on eessõudjale hea väike kontroll, kui hakkad väsima, et tempo ei hakkaks langema.”

Muidugi ei maksa sõudmist võrrelda rattasõiduga, aga meeste jutus on iva, mis toetab seda, mida minagi arvan ja usun: peamine on tunnetus ja arvulistele näitajatele keskendumine võib pigem segada.

Või teie loete nende räägitust välja midagi muud? Kui jah, siis lõpetage fantaseerimine.

Fotod 1 ja 5: 26. Mulgi rattamaraton 3. mail 2026 Viljandis ja selle ümbruses. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Riia-Pihkva maantee Kagu-Eestis Misso lähedal tänavu 10. oktoobil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Venemaalt tuleva maagaasi ülekandetorustiku trassi tähis Kagu-Eestis Missokülä-Laura tee ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Sõudjad Allar Raja ja Tõnu Endrekson 15. juulil 2024 Viljandis Pariisi olümpia eelses treeninglaagris. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix 

teisipäev, oktoober 27, 2026

Pullerits: Kas tahate teada, kus saate mu rekorditele tuule alla teha? Aga kas suudate?

Nüüd vist võib aktiivsele rattahooajale joone alla tõmmata. Kui selga peab ajama üikkade varrukatega higisärgi, üle keha tõmbama Salt Lake City olümpia aegse suusakombe, selle peale Rein Taaramäelt soetatud vesti ja kõige peale Postimehe logoga rattapüksid ja rattasärgi ning üle kõrvade vedama memmeräti, et kõrvalestad külmetama ei hakkaks, nagu hakkavad kinnastest hoolimata nagunii külmetama sõrmed ja mõistagi ka varbad (pole veel rattakingakatteid kasutusele võtnud), siis suvist sõitu enam ei tee. Kuigi teisipäeval pärast kella nelja, päevaga võidu sõites, tuli keskmiseks kiiruseks ikkagi tummine 30,8 km/h ja seda keskmise pulsiga ainult 121.

Nädalavahetusel sõitsin niisketes oludes Kagu-Eestis Riia-Pihkva nn kiviteel, kummalgi päeval laias laastus 35 km (keskmine kiirus vastavalt 29 ja 28,3 km/h ning keskmine pulss vastavalt 117 ja 113), kusjuures nägin, mis moodi käib igasuguste eritunnusteta sõidukitega migrantide jaht, millest ma siin lähemalt rääkima ei hakka, et piirikaitsjate tööd mitte õõnestada, sest eks see ole ka mu enda julgeoleku ja turvatunde huvides.

Aga mõned asjad võib kokku võtta küll, kuigi leidub neid, kes väidavad, et Stravas võistlemine pole mingi õige võistlemine; kuid sellele saab vastu vaielda, et pundis suurte kiiruste saavutamine on veelgi vähem märkimisväärne, sest me teame ju kõik, kui kergesti saab grupis kätte 50 km/h – aga proovige see ise, ainult endale lootes ja panustades välja pigistada!

Kagu-Eestis olen Soodi oja 5,4 km lõigul 9.45-ga kõigi aegade pingereas endiselt esimene, minust rohkem kui minut tagapool on rattakohtunikuna tuntud Pait Peri ja polaarpiirkondade uurija Timo Palo.

Missos olen läbi aleviku kulgeval Pugola-nimelisel 650-meetrisel lõigul 1.02-ga (38,1 km/h) kolmas, minust eespool on 1.00-ga rattaproff Taavi Kannimäe ja 0.58-ga pikki maid läbiv Leivo Sepp.

Tartu-Viljandi maantee ääres olen Haage järve kaldal vastumäge kulgeval 650-meetrisel Riviera-nimelisel lõigul 1.05-ga (36,2 km/h) viies, sekundiga itaallase Frederico Cellioni ees.

Tartus Tähtveres raudtee ääres kulgeval l’attaque!’i-nimelisel 1,27 km lõigul olen 1.46-ga (43,3 km/h) kaheksas, üks sekund eespool Alo Jakinit. Juhib Martin Parv 1.31-ga (50,5 km/h).

Küll aga edestab Jakin mind 4,63 km pikkusel Vorbuse põikel kolme sekundiga. Minu 8.00 (34,7 km/h) annab seitsmenda koha, seal juhivad Martin Seiler (6.17), Martin Parv (7.01) ja Taavi Kannimäe (7.10). Minust 16 sekundit jääb maha Rein Taaramäe, kes on kümnes.

Taaramäe jääb minust maha ka Tähtvere linnaosa külje all Bumerangi-nimelisel 770-meetrisel näisnurkse pöördega lõigul. Seal jagan 1.07-ga (41,6 km/h), triatleet Henry Räppost kaks sekundit kehvema tulemusega kümnendat kohta.

Ja loomulikult läheb tänavuse aktiva poolele Norras tehtud tulemus Listöylvegen Oppi nimelisel 0,99-kilomeetrisel lõigul tõusuprotsendiga 9,7, kus ületasin kõnnikategoorias esikohal olnud norraka tulemuse enam kui pooleteise minutiga ning läksin maailma kõigi aegade edetabeli liidriks.

Kust see Strava-hullus pihta hakkas? Loomulikult sellest, kui sõitsin kaks aastat tagasi Tartu lähedal Rahinge järve ääres Joosepi teel Rahinge järve tõusu nimelisel 430-meetrisel lõigul mitme rasvase sekundiga üle Madis Mihkelsi tulemuse, mille peale rattaproff, sellest kuulnud, teatas, et nüüd teab, kus järgmine kord rattaga sõitma minna. Seda tahtsin ka ise näha ja tunnistada ning pidasin temaga isegi sidet ja kirjavahetust, et leppida kokku, et tulen vaatama, kuidas ta mu tulemusele tuule alla teeb – aga ju ei mahtunud see väljakutse tema plaanidesse.

Ent tollest laia kõlapinda leidnud duellikutsest said ilmselt innustust paljud teised. Mu aeg 33 sekundit (47,4 km/h) püsis tol lõigul pikka aega kindlalt esikümnes, aga nüüd on sealt välja tõrjutud. Esikümme läheb lukku 32 sekundiga. Kusjuures esikümne kaheksa tulemust (1.-7. ja 10. tulemus) on sõidetud peale seda, kui tegin seal oma rekordi. Juhib Martin Seiler 28 sekundiga (55,9 km/h), kolmas on endine suusakoondislane Karel Tammjärv 30 sekundiga (52,1 km/h).

Tunnistan, et olen oma mitme Strava-rekordi ületamise üritamisest loobunud. Kahel lihtsal, kuid praktilisel põhjusel: esiteks, kiirused lähevad liiga suureks ning sellega kasvavad riskid, ning teiseks ei pruugi olla tark tegu südant metsikult tööle kihutada. Nii et kui mind mõnel pool Strava esikümnest välja tõrjute, võite olla mureta – ma ei lähe seda kohta iga hinna eest tagasi võitlema.

Fotod 1, 5 ja 7: Tartu Toomemägi 18. oktoobril. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 4: Missokülä-Laura tee Kagu-Eestis 24. oktoobril. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sügisene tiik Missoküläs 24. oktoobril. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartu Toomemägi 26. oktoobri vihmasel hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Ajalooline Oru villa, mille ehitas 1929. aastal Eesti esimene riigivanem Ants Piip, Kassitoome nõlval 18. oktoobril. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Eesti keele ja läänemeresoome keelte uurija Lauri Kettuni monument Tartus Kassitoome oru serval 16. oktoobril. Foto autor: Priit Pullerits
 

reede, oktoober 23, 2026

Pullerits: Kas teil on mõtet kulutada suurt summat supertossude soetamiseks?

Tiidrek Nurme saabus minuga kohtumisele Tartu Ülikooli kergejõustikuhalli suur musta kotiga. See oli jooksususse ehk tosse täis. Mind huvitas, et ta seletaks, kuidas uued, ekstrapehmendusega ja süsinikkiust tallaga jooksujalatsid toimivad ning millest tuleneb see, et need annavad väidetavalt ajavõitu – ja kas üldse annavad?

Sel teemal tegin laupäevasesse Postimehesse põhjaliku loo. Usutlesin lisaks Nurmele ka Roman Fostit ja Karel Hussarit ning Nike’de maaletoojat Erik Aibastit, samuti lugesin läbi mitu rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldatud artiklit. Väga ühest ja kindlat vastust kasuteguri suuruse kohta pole, aga et kasutegur on, seda kinnitavad kõik uurijad. Ühtlasi on nad enam-vähem üksmeelel, et kes kilomeetrit alla nelja minuti ei jookse, sellele supertossudeks nimetatud jalatsite karbontaldadest kasu pole.

Aga vähem on räägitud kahjust. Harry Lemberg edastas mulle artikli, mis tõstatab küsimusi, kas supertossud teevad jooksjatele hoopis haiget. Artikkel nendib, et maailma kaks parimat maratonijooksjat on kimpus vigastusega ning käib arutelu, kas selles on süüd ka supertossudel. „Sabastian Sawe ei jõudnud Berliini maratoni starti ja Tigst Assefa jõudis vaevu finišisse,” kõlab artikli esimene lause. Sawel, kes püstitas kevadel maailmarekordi 1:59.30, tekkis sääreluu väsimusmurd. Assefa jooksis Berliinis 40 km maailmarekordi tempos, siis hakkas järsku paremat jalga lonkama ja lõpetas maailmarekordist 2:09.56 minut ja 18 sekundit aeglasemalt. Ta oli rebestanud Achilleuse kõõlust ja pidi minema operatsioonile.

Keegi ei väida, et mõlema jooksja trauma oli tingitud üksnes või põhiliselt supertossudest, ent need juhtumid tõstatasid küsimuse, mil määral võivad supertossud aidata kaasa vigastuste tekkele, sest jooksumehaanika on nendega teistsugune, kui on tavaliste tossudega.

Enne kui lähete välismaiste allikate juurde, mis võivad ajada teil pisiasjadega pea segi, soovitan kindlasti lugeda kõigepealt läbi mu lugu Postimehes, et peamiste baastõsiasjadega end kurssi viia. Igatahes ütlen teile julgelt, et kui te pole jooksja – ja jooksja on see, kes suudab 10 km läbida alla 40 minuti –, siis ärge hakake karbontallaga tossudele raha kulutama, sest kasu te neist ei saa, vaid vastupidi: ilmselt teete oma jalgadele hoopis halba.

Või on kellelgi teistsuguseid kogemusi, et väita vastupidist?

Foto 1: Tiidrek Nurme viimase pooleteise kümnendi jooksul kasutatud erinevad tossud. Kuhja peal on kõige moodsama sõna järgi valmistatud roosa ninaosaga supertoss. Fotode: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Tiidrek Nurme jooksutossud: kõige ees ülimoodne superjalats, selle järel ajalises tagurpidi järjestuses jooksusussid, millega ta on võistelnud alates eelmise kümnendi algusest. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurmele kuuluv Nike' karbontallaga supertoss. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
 

esmaspäev, oktoober 19, 2026

Pullerits: Kust maalt alates muutub tulemus uhkeks?

Minu tööandja Postimees teatas pühapäeva hommikul, rõhutades seda nii pealkirjas kui juhtlõigus, et pikamaajooksja Leonid Latsepov (fotol paremal) püstitas Norras 10 km maanteejooksus uhke (sic!) Eesti rekordi 28.47, millega sai kuuenda koha, teenis 8000 Norra krooni (ligikaudu 800 eurot) ja ületas kuus aastat Tiidrek Nurmele kuulunud Eesti rekordi 17 sekundiga. Aga mille poolest on see tulemus uhke?

Millelegi hinnangu andmiseks on hädavajalik kontekst. Ma saan aru, et maailma tipptase jääb Latsepovi (fotol vasakul) tulemusest kaugele. Maailma hooaja edetabelit juhib sel alal Harbert Kibet Ugandast 26.39ga, edestades Latsepovi tulemust rohkem kui kahe minutiga. Maailmarekord kuulub 26.31ga Yomif Kejelchale Ehioopiast. Laias laastus kaotab Latsepov meile 700 meetriga. Eurooplastest on tänavu olnud kiireim prantslane Yann Schrub 26.43ga. Hooaja edetabeli kolmas on rootslane Andreas Almgren 26.45ga. Tänavuses maailma edetabelis paigutub Latsepov oma 28.47-ga neljanda saja lõppu, 377. kohale.

Naiste maailmarekord koos meestega joostes on Agnes Ngetichi (Keenia, fotol paremal) 28.46 ehk sekund kiirem, kui jooksis Latsepov. Olgem faktides põhjalik: ainult naiste konkurentsis on kiireima aja 29.24 jooksnud seesama Ngetich. Küllap tal olid 28.46 joostes kõvad „jänesed”, aga seda, et Norraski olid head tempotegijad, kellest hammastega kinni hoida, tunnistas ka Latsepov.

Paneme tema tulemuse veel ühte taustsüsteemi ehk konteksti. Naiste 800 meetri jooksus on maailmarekord juba 1983. aastast Jarmila Kratochvilova (Tšehhi, fotol vasakul) nimel 1.53,28ga ja 400 meetris 1985. aastast sakslanna Marita Kochi nimel 47,60ga. Need on tulemused, mille kohal on tugev dopingukahtluse vari. Kui nüüd mõni Eesti meesjooksja jookseks nendega võrdväärsed ajad, kas me nimetaksime ka neid tulemusi uhkeks? Ei, need tulemused ei pääseks kuskil spordiuudistessegi. Sama kehtib siis, kui mõni Eesti sportlane saavutab võrdväärse tulemuse naiste maailmarekordiga teivashüppes (5.06), kaugushüppes (7.52) või kõrgushüppes (2.10).

Niisiis, kes oskab seletada, mis teeb Latsepovi tulemuse uhkeks?

Fotod 1 ja 2: Leonid Latsepov sai tänavu 12. septembril Tallinnas Swedbank poolmaratonil 5. koha. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 3: Agnes Jebet Ngetich Keeniast osalemas mullu 22. augustil Brüsselis Teemantliiga võistlusel 5000 meetri jooksus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Tšehhitar Jarmila Kratochvilova on püstitanud 26. juulil 1983 Müncheni olümpiastaadionil 800 meetri jooksu maailmarerkordi 1.53,28. Pöörake tähelepanu tema selja taga oleva fotograafi tegevusele! Foto autor: AP/Scanpix
 

neljapäev, oktoober 15, 2026

Pullerits: Kuidas ma alahindasin EOK presidenti Erich Teigamäge?

Jah, tunnistan, et alahindasin EOK presidenti Erich Teigamäge (parempoolsel fotol esiplaanil). Kirjutasin kuu aega tagasi Postimehes, et ta istub kahel toolil. Mis kahel?! Vähemalt kolmel.

Nädala algul ilmus Postimehes kultuurirubriigis rutiinse pealkirjaga lugu „Aasta kolmandas voorus jagas kultuurkapital 8,2 miljonit eurot”. Isegi kui see vähekutsuv uudis avada, tuleb sinna kaevuda, sest esitatud on mitu tabelit – ja need on massiivsed. Aga huvitavamaks siis just lähebki, kui vaadata sügavamale.

Kultuurkapitalil on nimelt kaheksa sihtkapitali, mille liikmed otsustavad valdkonna taotluste üle, samuti on sihtkapitalil – pange tähele! – õigus määrata ise toetusi või stipendiume. Kehakultuuri ja spordi sihtkapital, mille liikmete hulka kuulub ka Teigamägi, tegi äsja kokku 219 otsust kokku 252 250 euro eest. Ja kellele siis raha läks?

Kõige suurem summa, 12 500 eurot, läks Eesti Kergejõustikuliidule (vt vasakul). Sellele järgnes suuruselt arvukalt 3000-euroseid stipendiume, mille üks saaja oli taas EKJL. EOK president Teigamägi kuulub endiselt EKJLi juhatusse.

Kui selle kohta uurida, kas niisugune asi on aus ja eetiline, saab kahtlemata vastuseks, et Teigamägi taandas end hääletuse ajaks. Aga lugege eespoolt veel kord: sihtkapitalil on õigus määrata ise toetusi või stipendiume. Millega ma ei ürita väita, et EKJL sai nood kaks toetust tänu sellele, et Teigamägi lülitas EKJLi nende toetuste taotlejate hulka, aga igal juhul käib enne, kui läheb otsustamiseks, mingi arutelu, kus on võimalik kaasa rääkida. Ainuüksi see, et Teigamägi, kes on EOK president ja EKJLi juhatuse liige, kuulub kehakultuuri ja spordi sihtkapitali liikmete hulka, avaldab moel või teisel sihtkapitali teistele liikmetele mõju. Eks katsuge EKJLi toetuste poolt hääletamata jätta.

Ja mis moodi see oletatav EKJLi toetuse üle otsustamiselt taandamine välja näeb? Nagu mainisin, siis kehakultuuri ja spordi sihtkapital tegi 219 otsust. Kas need kõik tehti ükshaaval läbi hääletades? Usute tõesti, et sihtkapitali liikmeil tuli 219 korda kätt tõsta? Aga muud moodi pole see võimalik, sest kui eeldame, et Teigamägi end EKJLi toetuse otsustamise ajaks taandas ja ruumist lahkus, siis ei ole mingi nn paketthääletamine võimalik – siis pidi hääletama iga toetust ja stipendiumi eraldi, et Teigamägi saaks kahe hääletuse ajaks ruumist lahkuda.

Ja isegi kui lahkus, kas te usute, et tema kohalolek polnud teistele otsustajatele jätkuvalt tajutav?

Eelnevast tuleneb veel üks sulaselge põhjus, miks EOK president peab olema igasuguste huvide konfliktideta. Nii see aga ei ole.

Foto 1: Erich Teigamägi (esiplaanil) 30. septembril Tallinnas dokumentaalfilmi “Magnus Kirt: Tagasitulek” esilinastusel Solarise kinos. Tema kõrval Kristel Berendsen. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali toetuste saajaid. Kuvatõmmis Postimehe veebilehes ilmunud tabelist
Foto 3: Erich Teigamägi (paremal) 8. oktoobril Tiit Karuksi raamatu "Spordiraadio sajand" esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix