Pullerits: Vahur Teppan toob päevavalgele selle, mida olümpia suusavõistlustel telekaamerad ei näidanud

Vestlesin Tartus Tähtvere spordikeskuses 54 minutit Eesti suusakoondise hooldemeeskonna liikme Vahur Teppaniga (fotol vasakul) sellest, mida ta tegi ja nägi Milano Cortina taliolümpia murdmaasuusavõistlustel.

Olümpia suusarajad paistsid televiisorist vaadates ilusad, kus tahaks isegi sõita, v.a mõni tõus, mis näis raske. Millised need rajad tegelikult olid?

Radade raskus sõltub ilmaoludest. Kui oli 20 sentimeetrit värsket lund sadanud ning järgmisel päeval oli väljas päike ja sulatas, siis selle kleepuva tati peal oli raske, sest lihtsalt ei libisenud.
Esimese võistluse, suusavahetusega sõidu eelneval päeval oli pluss viis-kuus kraadi, aga öösel tuli -10 kraadi. Rada tehakse öösel valmis rajatraktoriga. Hommikul olid piltlikult öeldes betoonist klassikarennid ja uisurajal nagu betoonist triibuharjased. Ühel hommikul, kui [Eesti koondise peatreener] Aivar Rehemaa, [suusatreener] Bert Tippi ja Kaupo Tammemäe, [suusakoondislase] Teesi Tuule elukaaslane käisid pidamismääret testimas, andsid nad raadiosse info, et on mäe otsas, aga soomlased võtsid suusad alt ära ja lähevad jooksuga alla. Seal sai laskumisel kätte 50–60 kilomeetrit tunnis ja järgnes 90-kraadine kurv. Oli kaks varianti: soomlased kas ei tahtnud jää peal määret ära sahatada või nad kartsid, et sõidavad end suure hoo pealt katki. See oli koht, kus [rootslanna] Ebba Andersson tegi [naiste teatesõidus] oma kukerpallisalto ja kus Rootsi [193 cm pikkune] koljat Edvin Anger pani suusavahetusega sõidus külili ja murdis kepi. 

Miks Andersson järsku kukkus? Telerist vaadates ei paistnud seal midagi hullu.

Seal oli sõit paksu sulalöga sees ja ta hakkas suure hoo pealt sahamata. Aga sa ei näe, kus vaalu sees sul üks hetk tekib [suusale] vastupanu ja suurem klomp haagib suusa kinni. Sellise hoo pealt, kui sulaplöga on poolde säärde, tuleb sahka väga-väga ettevaatlikult sõita, kui üldse, sest suuski ei ole kurvis lihtne suunata. Ju tal oli hirm naha vahel, et hoog läheb suureks. Seal võis ka kliister naksata, aga pigem arvan, et tal tõmbas suusa paksu lume sisse korraks kinni.
Samasugune asi juhtus [suusastaadioni lähedal] nõelasilma-kujulises kurvis Hiina kahevõistlejaga. Kui rada oli jäine, oli seal laskumisasendis tulles 60 kilomeetrit tunnis raudselt sees. Kuna seal on tagasipöörduv kurv 180 kraadi, siis selle hoo pealt ei astu sa toda kurvi ära. Osad tulidki seal lihtsalt püsti, käed laiali, nii-öelda langevarjurina. Hiina kutt hakkas seal sahatama, aga läks valesti nagu Anderssonil. Anderssonil vedas, tal läks keha rulluvalt saltosse, aga hiinlasel, vaesekesel, käis pea plaksuga niimoodi lume alla, et ta jäi oimetuna mitmekümneks sekundiks lamama. Pidasin aru, kas lähme ja tõmbame ta välja. Aga ta tuli tuikudes püsti ja sõitis edasi. Mõtlesin, kas ta sai peapõrutuse.
Kui ta järgmisel ringil tuli, nägin, et ta nägu on verine, põsk nagu liivapaberiga üle käidud, aga lõpuni ta minu meelest sõitis. Suuski murti seal mitmel korral – mina nägin kahte juhtumit – ja keppe ka. 

Teleris suuskade murdmist küll silma ei jäänud.

Telepilt jälgib liidreid, ega nad kõiki kaadrisse saa.

Kuidas võrrelda olümpiaradasid Tehvandi radadega, mille kohta on öeldud, et need on nii rasked, et sinna ei maksa väga sageli treenima minnagi? 

Raskusaste sõltub sellest, kas tõusunurk on ebameeldivalt raske või tõus on pikk. Tehvandi tõus on pikk ja vaevarikas kindlasti. Aga mis raja raskeks teeb, on see, kui ka laskumised on nõudlikud. See tähendab, et kiirused on suured ja suure kiiruse pealt on ka kurvid. Mis tähendab, et oled nagu mäesuusataja, kogu aeg on jalgades staatiline pinge.
Tehvandi rada on selles suhtes lihtne, et sõidad tõusu otsa, lükkad seal hoo sisse, võtad asendi ja rahulikult hingad. Lihtsalt sul peab olema närvi ja julgust, et suure kiiruse pealt rennis püsida. Tehvandi tõusu all on üks pööre, aga see ei ole midagi keerulist, see on sujuv. Või Tehvandi staadionile tulek – mis saaks olla lihtsamat? Lükkad üleval Kunimäel hoo sisse, tuled üle silla, 30 sekundit lihtsalt taastud, hea suusk tuleb väljajooksuga poole tribüüni ette.
Kui lähed Norras Lillehammeri radadel või olümpial Val di Fiemmes või [2023. aasta MMil Sloveenias] Planicas laskumistele, on kogu aeg järsud suure hooga pöörded. Sulle ei anta ka laskumistel asu, et lihtsalt oled ja puhkad. Laskumistel tehakse samuti tööd.
Olümpiarajal oli üks samasugune hea hooga lauge kurv nagu Tehvandil, aga selle järel tuli järsak ning järsaku tagant 90 kraadi paremale niimoodi, et pead minema juba ennetavalt kas triivima või hakkama sisse lõikama – nagu rallimees, pead nägema, mis on kurvi taga. Kui Berdiga rada esimest korda läbi sõitsime, siis ma ei teadnud kurve. Nipa-napa tegin asjad ära. Aga ühisstardist sõidus on grupis 50 meest. Sa ei saa valida trajektoori, sest sul on paremal mees ja vasakul mees – nagu jalgratta grupisõidus lähed lihtsalt hooga kaasa ja loodad, et keegi sinu ees ei pane mäsa, sest ega sul reageerimisaega palju jää.
Toon veel ühe näite: viimane laskumine staadionile. Tegelikult oli see ka väga kiire, lauge 90-kraadine kurv finišipõndaku peale. 

See tundus lapsemäng!

See tundubki lapsemäng, aga Priit, kui sa läheksid sinna sõitma, võin mürki võtta, et sa ei tule sealt laskumisasendis astudes läbi. Sa lööd lehviku laiali, tõused pooleldi püsti ja siis värisedes tuled. See on väga kiire hoo pealt väga nõudlik laskumine. [Kuuekordseks olümpiavõitjaks tulnud norralane Johannes Hösflot] Kläbo ja teised parimad tulid korralikult asendis, madalalt jalgadega pahh-pahh! hoogu juurde tõugates. Aga kui vaatasin naiste sprinti, siis pooltel olid hõlmad laiali.
Vahe tulebki sisse sellest, kas sa lihtsalt läbid laskumise või annad ka seal hoogu juurde. Kläbo ja teatud mehed ongi niivõrd head ja võidavad alati ka väljajooksus, sest nad oskavad iga suunamuutmisega hoogu juurde anda. Nad ei läbi laskumisi värisedes, vaid päriselt töötlevad kõiki kohti. 

Kui ränk oli olümpiarajal viimane tõus, kust Kläbo üles jooksis?

Ma ei tea, kas Tehvandi Püksisääre tõus ütleb lugejaile midagi? See on [Tehvandi rajal] järsk osa, mis tuleb silla alla, enne Hobuserauda tagasitulekut.

See on harrastussuusatajale ilmselgelt kääris astumise koht.

Jah. Too tõus olümpial oli kolm Püksisäärt. Kohati oli seal tunne, et jäädki seda tõusu sõitma. Minu teada oli see 11–12-protsendine tõus.

See on järsem kui Tartus Jakobi mäe tõus, mille otsast algab sõit Tallinna poole.

Ütleme kokkuvõttes, et olümpiarajad olid nõudlikud. 

Kui keeruline oli olümpial hooldemeeste töö?

Mina olin lihtne töömees. Mängude alguses saime ühe ehitussoojaku, mille pidime kiiresti sisustama oma töölaudade, sahtlite, töövahenditega. Neli meest said seal korraga suusapuki peal tööd teha. Teine ehitussoojak oli meil sportlaste suuskade jaoks. Iga sportlane tuli [olümpiale] kahe suusakotiga, osadel oli lausa kolm kotti. Kolmas ehitussoojak oli riidevahetusruum.
Samal ajal olid suured riigid, nagu Norra, Soome, Rootsi, USA, Prantsusmaa ja Itaalia suurte rekadega, kus teevad tööd 15 meest. Rekast jooksevad seinad vasakule ja paremale, norrakatel veel ka üles, nii et üks rekahaagis muutub põhimõtteliselt neli korda suuremaks.

Kuidas sellisele väele paari hooldemehega üldse vastu saada? 

Stardiaeg oli tavaliselt kell 10 hommikul. Kell 9.40 pidi suusad viima [fluorikohtuniku] Robert Peetsi juurde fluorikontrolli. Selleks ajaks pidid suusad olema määritud ja valmis. Kuna sportlased tahavad enne võistlust suuski proovida ja pärast proovimist peab võib-olla määret muutma, siis tegelikult peavad kõigi suusad saama valmis kell 8.40.
Igale sportlasele tuli teha kaks paari suuski, maratoniks kolm paari: kaks läksid võistlusesse, ühed jäid soojenduseks. Näiteks naiste maratonis, kus meil läks starti kolm naist, pidime kell 8.40-ks valmistama ette üheksa kliistriga suusapaari. Aga mis määret sa alla paned?
Sa pead hommikul testima. Kolm meest testivad pidamist kuue erineva pidamismäärde variandiga. Samuti pead testima pulbrit, milline annab parim libisemise. Ja siis pead testima [käsitsi struktuurirauaga tõmmatavat] struktuuri. Vahel pead testima ka vedelikke, erinevaid kiirendeid. Aga sul on kokku neli meest.
Kell 8.10 pidime naiste maratoniks hakkama suuski määrima, kokku üheksa paari. Selleks ajaks pidime saama info, milline kliister on parim. Selleks, et seda teada saada, alustasime kell 7.40 pidamismäärde testi. Enne seda, kell 7.00, oli vaja ära teha pulbritest ja struktuuritest. Pulbritesti tehakse kaheksa paari suuskadega nii, et kaks meest panevad kumbki alla paari suuski, sõidavad mäe otsa ja lasevad sealt kõrvuti alla. Väljajooksu lõpus mõõdetakse ära, kui mitu sentimeetrit emb-kumb meestest eespool oli. Siis vahetavad mehed omavahel suusad ära ja lähevad uuesti alla laskma. Nii selgub, kumb suusapaar on parem. 
Samamoodi testitakse omavahel võrdluses läbi ka ülejäänud kuus paari. Neli paremat paari pääsevad järgmisse vooru, kus kaks võitjat liiguvad finaali. Kutsume seda turniiriks. Nii saame lõpuks teada, mis on päeva parim pulber. 
Ega paremat meetodit ole. Paralleeltesti teevad kõik riigid. See on kõige lollikindlam moodus nägemaks, milline paar ja määre ja mis struktuur on päriselt parim. Ainus mure on see, et testinõlva lumeolud ei pruugi olla täpselt samad, mis on kilomeeter eemal suusarajal.

Libisemistestiks tuleb hakata juba vähemalt kell 6.00 kaheksale suusapaarile pulbrit alla panema. Teised kaks meest teevad [suusapõhjale erinevaid] struktuure. Seda kõike tuleb teha hommikul, sest ega sa ju eelmisel päeval tea, mis olud järgmisel päeval on. Selleks pead jõudma hoolderuumi juba kell 5.30.
Samal ajal kui meie neljakesi tegime libisemisteste, pidi [Eesti hooldetiimi pealik] Eero Bergman üksinda 40 minutiga valmis määrima kuus erinevat kliistrikombinatsiooni, krundid alla panema. Kui käis pidamise testimine, pulberdasime meie Eeroga, maskid peas, üheksa paari naiste võistlussuuski. Kui tuli pidamisinfo, hakkasime võistlussuuskadele kohe kliistrit alla panema. Kell muudkui tiksub, sest sportlased tahavad kell 8.40 oma kolme paari proovima minna. 
Suurtel riikidel on pulbritesti jaoks kaks meest, pidamismäärde testi jaoks kolm meest, struktuuride tegemiseks kaks meest. Kokku seitse meest. Rekas on teised seitse meest, kes ootavad infot ja hakkavad sportlaste suuski tegema. Kui me Aivar Rehemaa appi võtsime, siis meid oli viis. Teistel on kolm korda rohkem tööjõudu. Okei, võib-olla on neil sportlasi stardis rohkem – MK-etappidel küll, aga olümpial tihtipeale mitte.
Aga kui ilm muutub?! Mida stardile lähemal sa testida saad, seda tõenäoliselt parema variandi leiad. Meil ei ole füüsiliselt selleks isegi varianti. Kuid saame hakkama, väga tublilt saame hakkama. Kui väike tiim suudab suure üle mängida või võrdväärse suusa teha, siis on juba pöial püsti.
Kui suusad on fluoritestis, on sul 20 minutit aega riided vahetada, lisaks raadiosaatjad külge, varukepid ja mõnel juhul, kui on pikem sõit, joogipudelid kaasa ning 10 minutit enne starti pead juba rajale, oma tsooni liikuma.
Nii kui võistlus lõpeb, tuled tagasi. Kaheksa paari testsuuski on vaja puhastusvahendiga ära pesta ja ära harjata, uuesti parafiin alla. Struktuurisuuskadel on vaja saada roheline parafiin alla ja nii kuumaks, et see tõstaks struktuuri välja, sest järgmisel korral pead n-ö plangu suusa saama, sa ei saa uut struktuuri panna vana struktuuri peale. Siis on vaja üheksa paari naiste kliistrisuuski ära puhastada, libisemisalad puhtaks saada, sinine parafiin alla. Kui kella kuueks õhtul lõpetad, on hästi. Järgmise päeva sportlaste koosolekuks kell seitse õhtul pead olema [koondise juures] tagasi, et uue päeva asju arutada. Sa lased keskmiselt 12 tundi mõnusalt tööd ja nii kolm nädalat jutti. Vahel oled poolteist, kaks tundi testinõlva 250-meetrise ringi peal, muudkui tiirutad ja valid suuski, nii et märkamatult saad päevaga 15–20 suusakilomeetrit täis.

Eestlaste parimate tulemuste kohta on väidetud, et Alvar Johannes Alevi 15. ja Keidy Kaasiku 13. koht 50 kilomeetri maratonis tuli tänu sellele, et paljud sel alal ei osalenud, osad olid olümpialt selleks ajaks juba ära sõitnud ja osad katkestasid, mistõttu konkurents oli hõre. 

Naiste sõidus nägin, kuidas meie tüdrukutele (fotol vasakul), kes startisid mõistlikult ja läksid väga hea tempo jaotusega, hakkasid Soome koondislased Johanna Matintalo ja Krista Pärmäkoski selg ees vastu tulema. Nad lihtsalt ei jaksanud. Ameerika teine number Rosie Brennan rippus ja rippus paar ringi hambad ristis, aga ei jaksanud ära rippuda. [Norralanna] Karoline Simpson-Larsen, hiljutine kahe MK-etapi võitja, sai umbes 40. kilomeetril paneeli. Väga tugev [norralanna] Astrid Slind katkestas teisel ringil. Ta ei suutnud isegi 15 hooldemehe abiga leida õiget määret, läks liiga libeda [suusa] peale, rippus seal käte najal ja maksis lõivu. Jah, [kaks olümpiakulda võitnud rootslanna] Frida Karlsson jäi haigeks, aga Rootsi teised primadonnad olid koju läinud ja neil ei olnud kedagi asemele võtta. Mis me siis teeme? Märgime protokolli sulgudesse, et oleks olnud nii, oleks olnud naa? Naiste 50 kilomeetri maraton oli ebareaalne katsumus sellistel radadel. Jutt ei ole Mõedaku või Jõulumäe või isegi mitte Tehvandi rajast. See ei olnud naljaasi, kus kilomeetrid tulevad liueldes, vaid rügasid tõusudel ja möllasid kurvilistel laskumistel. See oli real deal. Norra, Rootsi või Soome omadest keegi ära napsata oli kõva sõna. Aga neid sai rohkelt napsatud. Keidy ja Kaidy Kaasikul on sisu, sitkust ja jaksu.

Alvar Johannes Alevist (fotol vasakul) jäi ka igast suurest suusariigist mitu meest tahapoole. Norrakad said küll kolmikvõidu, aga Harald Östberg Amundsen katkestas. [Soomlane] Iivo Niiskanen ka katkestas, kops oli koos. Tollel päeval olid nad meie mehest kehvemad, ei sõitnud lõpuni. Ega seda protokolli panda, et olid tõbine. Alevist tahapoole jäid kõik itaallased, rootslased Calle Halfvarsson ja Johan Häggström. Prantslased Mathis Desloges ja Hugo Lapalus, olümpiamedali võitjad, ka ei jaksanud.
Ma ei saa sellest aru, kuidas meil oma sportlasi tambitakse. Ameerikas, kus olen ülikoolis käinud, räägivad kodukandi inimesed uhkusega, et see või teine käis kaks või kolm korda olümpial. Neile vaadatakse alt üles. Meil öeldakse, et ta oli olümpiaturist. See, kuidas ühiskond halvustab noori, kes pürgivad oma eesmärkide suunas, teeb haiget. Teistes riikides ülistatakse neid, kes võidavad, aga ei halvustata teisi, sest nemad on ka ikkagi tegijad.
Lõppude lõpuks on need parimad, kes meil on olümpiale saata. Meil ei ole ka suurt talendibaasi. Olin [aastate eest suusatreener] Hiinas. Seal võetaksegi 3000 noort, pannakse kõik staadionile jooksma, noist 300 parimat valitakse välja, saadetakse neljaks aastaks koonduslaagrisse sporti tegema. Lõpuks saavad sellest valimist ka ainult üksikud olümpiale. Vaata protokollist, kui mitmendad nad olid! Nad ei jõudnud neljakümnegi hulka. 

Miks Hiina suusatamine kehvaks jäi, kui sealt ära tulid?

Hiinal ei ole teadmist. Nad võivad palgata ja me võime teha head tööd, aga sealne süsteem ei lase ka meil teha tööd nii, nagu on vaja. Nad ei usalda. Lõpuks arvab mingisugune minister, et tehke nüüd nii. Neil on ka see arvamus, et las nad iga nädal võistlevad. Et mida rohkem piitsa annad, seda parem. Aga spordis on oma loogika, seal on treeningute ja puhkuse dünaamika, seal peab olema mõtestatud tegevus.
Kläbo ei jääks ellugi sellise jama peale, mida nemad seal [Hiinas] peavad tegema. See tapab ära.

Olümpia suusavõistlustel osales ka kaks venelast. Kuidas nendesse suhtuti? 

Neid sportlasi nägin harva, ainult võistlusnumber seljas. AINi [neutraalse esinduse] hooldemehed olid ka testinõlval. Nad olid seal neutraalselt, nad osalesid neutraalselt ja nende vastu oli hoiak ka neutraalne.

Ega keegi nendega sõbrustanud?

Otseselt ei. Üks nende hooldekutt rääkis päris palju isegi eesti keelt. Aga võeti neutraalselt: nemad teevad oma asja, sina teed oma asja, suurt kokkupuudet ei olnud.

Kas rahvusvahelisele suusakogukonnale meeldis see, et venelased võistlevad?

Keegi ei pööranud neile tähelepanu. Võib-olla kui [Saveli] Korosteljov oleks medali võitnud, oleks hoiakut näha saanud. Ta jäi neljandaks ja viiendaks. Kõik on seal võidusõiduhobused: igaühel on oma asi ajada.
Eeldan, et Korosteljov ja [Darja] Neprjajeva on oma olekult neutraalsed. Ma ei tea, miks nemad said rohelise [tule olümpial osalemiseks]. Kui oleks osalenud [Putini toetajatena tuntud Aleksandr] Bolšunov või [Veronika] Stepanova, siis, arvan, oleks läinud päris nugade peale. Rootslastel on nende kohta väljaütlemisi olnud. 

Olen mõelnud, et kui olnuksin olümpial, siis oleks ignoreerinud neid, näiteks pärast võistlust ei oleks andnud neile kätt ja oleks vaadanud neist mööda, nagu oleks nad tühi koht.

Pigem nii oligi. Ma ei näinud mingit sõbrustamist nendega. Ma võin ju peaga noogutada eesti keelt oskavale mehele, aga vestlusesse ei lasku. Kui muidu vahetatakse olümpial märke, siis keegi ei läinud nende juurde rinnamärke vahetama. Eks nad said ise ka vast aru, kes nad on. Mitte et nad olid häbipostis, aga ma ei näinud, et nad oleks olnud osa sellest kõigest [olümpial]. Nad toimetasid ikkagi võrdlemisi eraklikult seal.

Fotod 1-5 ja 12: Vahur Teppan hooldemehena Milano Cortina olümpial. Fotod Vahur Teppani erakogust
Foto 6: Vahur Teppani tööpõll. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Vahur Teppan Eesti koondise hoolderuumis. Vaata pudelit laual! Foto Vahur Teppani erakogust
Foto 8: Vahur Teppan (esiplaanil) Eesti koondise peatreeneri Aivar Rehema (taga vasakul) ja prillide taha varjunud kahe hooldemehega olümpial. Foto autor: Vahur Teppan
Foto 9: Vahur Teppani joonistatud olümpia töögraafik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Keidy Kaasiku (nr 30) ja Kaidy Kaasiku (nr 25) Milano Cortina olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 11: Alvar Johannes Alev (nr 22) Milano Cortina olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 13: Vahur Teppan ja Bert Tippi Milano Cortina olümpial. Foto Vahur Teppani erakogust
Foto 14: Siinne intervjuu Vahur Teppaniga reede keskpäeval Postimehe veebiküljel neljandal kohal. Kuvatõmmis Postimehe veebikülje ekraanilt 

Pullerits: Kas nüüd hakkab suusakiirus lõpuks tõusma?

Vist on tõesti nii, et sportlik areng toimub puhates.

Pärast eelmist nädalat, kui suusatasin seitsmel päeval jutti, sõitsin selle nädala algul kolmeks päevaks Narva-Jõesuusse. Et lõõgastuks ja taastuks. Kaks ööd sealses Meresuu spaahotellis (fotol vasakul) maksis 198 eurot, hommikusöök sisaldus hinnas, basseinid ja saunad ka. Õhtusöök tuli lisaks osta. Selle sai kolmekäigulisena kahele 79 euro eest (originaalhind 89 eurot), Itaalias valmistatud vahuvein sisaldus hinnas.

Juba esimesel õhtul nägin, et oleksin pidanud vist suusad ka kaasa võtma. Piki Narva-Jõesuu randa, mis on Eesti pikim, oli mere äärde sisse tõmmatud täiesti talutav klassikajälg (fotol paremal). Meri oli silmapiirini jäätunud, nagu nägin Meresuu seitsmenda korruse numbritoa aknast. Ka siis, kui läksin 11., kõrgeimale korrusele, jäi vaatepilt põhja suunas täpselt samaks.

Aga vabariigi aastapäeval tekkis sportliku hasardi asemele sootuks teistsugune hasart. Päikselisel hommikul mere ääres (fotol vasakul) kõndides ning seejärel sealt linna tänavatele pöörates märkasin, et miski ei anna märku, et täna on riiklik püha. Elumajade ees ega küljes ei märganud tükk aega ainsatki Eesti lippu. Võtsin nõuks lähemalt uurida, kas tõesti lippe pole. Sammusin tänavatel maha kuus kilomeetrit ja leidsin viimaks kolm lippu, neist üks oli kohaliku koduloomuuseumi küljes (fotol all paremal).

Pärastlõunal jätkasin vaatlusega. Kõndisin veel kolm ja pool kilomeetrit ning avastasin veel kolm lippu. Nii et rohkem kui üheksakilomeetrise ringkäigu peale kuus Eesti lippu. Pidasin seda niivõrd uudisväärtuslikuks, et andsin sellest Eesti rahvale ka Postimehe vahendusel teada.

Enamiku muust ajast, mis Narva-Jõesuu tänavail (fotol vasakul ja all paremal) reportritööd tehes üle jäi, veetsin basseinides ja saunades. Need mõjuvad rammestavalt. Mäletan, et omal ajal, kui tudengipõlves keskmaajooksu harrastasin, käisin ka talviti mõnel nädalalõpul veidi ujumas, kuid üldiselt polnud see soovitav, sest vesi pidi lihased tuimaks tegema.

Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse tagasi jõudsin, läksin Tähtvere spordiparki (fotol all vasakul) suusatama. Sõitsin klassikatehnikas 47.44ga 10,3 kilomeetrit, mis teeb ühe kilomeetri keskmiseks ajaks 4.39. Sel talvel polnud nii kiiresti sõitnudki. 

Eks muidugi soosis ka see, et ilm oli peaaegu tuuletu, temperatuuri vaid mõni miinuskraad ning rada tugev. Nii et objektiivseid asjaolusid arvestades oli varasemast kiirem sõit ilmselt ootuspärane. Mis tekitab küsimuse, kas sportlik areng toimub ikka puhates või oma määravamad siiski muud asjaolud.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits 

Pullerits: Kas selle talve suusasõidud annavad lõpuks põhjust ka starti tulla?

Kas Haanja maratoniks kahe nädala pärast hakkab ettevalmistusest piisama? 

See võiks olla küsimus, mis võiks pärast olümpiat esile kerkida. Ja mis võiks oodata vastust.

Ei ole kerge pärast aastast pausi ja vaagnaluu hulgimurdu tunamullu sügisel ning sellele järgnenud pikka taastusravi tagasi tulla. See on tõsiasi, millest saab mööda vaadata ainult see, kes ei tea, millest ta räägib. Tol saatuslikul õhtul, kui saabusin Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonda, vasak jalg liikumisvõimetu, ütles valves olnud arst esimese ja sisuliselt ainsa asjana, et ega see jalg mul enam samamoodi liikuma hakka, nagu varem. Arvestades abitut olukorda, milles olin, ei näinud põhjust tema sõnades kahelda.

Sel talvel panin esimest korda suusad alla 10. jaanuaril. Hästi ettevaatlikult. Oli väga võõras ja ebakindel tunne. Suusatasin, pigem küll kulgesin klassikatehnikas Tähtvere spordipargis Lauri ca 1,15 km pikkust ringi neli korda. Kokku 4,6 km 31.12-ga. Keskmine kilomeetri aeg 6.42, keskmine pulss 114. Rohkem esimese korraga ei söandanud. Järgmisel päeval suusatasin sealsamas 6,2 km keskmise kilomeetri kiirusega 6.02. Võtsin asja rahulikult, võiks öelda, et tuletasin suusatamist meelde.

Tasapisi hakkas asi paranema. Järgmise nädala lõpus suusatasin juba keskmiselt kiirusega 5.33–5.46 kilomeetri kohta, aga mitte rohkem kui 6–7 km korraga. Ikka klassikas, sest uisutehnika mõjub põlvedele ruineerivalt ning dr Leho Rips, selles vallas Eesti autoriteet, on „uisutamise” juba ammu ära keelanud, öeldes, et see inimesele mitteloomuomane põlvede väänutamine tuleb keskeas ära lõpetada, kui vanemas eas käia tahad (ja see, muide, kehtib kõigi kohta!). Veel nädal edasi ja tempo tõusis kilomeetri kohta 5.21–5.23 kanti ning sõidukorra kilometraaž 8–9 km-ni.

Jaanuari viimasel päeval tegin juba 11 km klassikasõidu ning veebruari esimesel päeval 12,7 km. Ikka peamiselt Tähtvere spordipargis, ehkki vahel põikasin ka dendroparki, aga sealsetele tõusudele ei roninud, sest alla sõites ei saa kukkumisega riskida.

Aga kukkumine tuli.

Ja täiesti süütus olukorras.

Veebruaris hakkasid keskmised kilomeetri ajad tulema juba alla viie minuti ja distantsid venima 10 km peale, näiteks 7. veebruaril 13,6 km keskmise kilomeetri kiirusega 4.57 ja pulsiga 125. Selle aasta viiendal nädalal kogunes suusakilomeetreid juba 39,5. Jah, pole teab mis palju, aga arvestades, mis seisust tulin, siis rohkem kui kamaluga.

Eelmise nädala algul ühel pimedal õhtupoolikul tundus, et miski on jäänud suusapõhja alla ja kriibib maad. Kuu aega tagasi oli Emajõe lähedasel rajal kinnistunud täpselt suusasoonde üks piklik puutükk, mis isegi suuska vastu maad lüües lahti ei tulnud. Ei tulnud lahti ka siis, kui võtsin suusa jalast ja püüdsin puutükki sõrmedega lahti kangutada. Viimaks pidin appi võtma kepi ning tolle otsaga kleepunud puutüki minema taguma. Kahtlustasin, et nüüd on juhtunud midagi samasugust.

Keerasin Lauri ringi kõrgeimas osas klassikarajalt kõrvale ja suundusin kõrge lambi alla, sest seal on loodetavasti näha, milles probleem. Ja kui ma siis uisusõitjate poolt siledaks hõõrutud rajaosal lambile jalakäija kiirusega astudes lähenesin, libisesid suusad ootamatult alt. Maandusin rajale sama küljega, millega olin maandunud siis, kui murdsin vaagnaluu (ja ei välista, et ka mõned roided, sest rindkere tegi samuti tükk aega valu, aga sellele polnud mahti tookord haiglas keskenduda). 

Sain paugu õlale, samale poole, kus olin 2016. aasta suvel Valgas rattaga kukkudes murdnud rangluu (ja viis roiet), ning puusale, mis oli 15 kuud tagasi saanud kapitaalse trauma. Ehmatus oli suur.

Püüdsin end ettevaatlikult püsti ajada. Ei õnnestunud. Sellepärast et rada oli libe ja ei saanud suuskadel võtta niisugust asendit, mis oleks jalule aidanud. Võtsin suusad alt. Siis tõusin. Tegin kindlaks, et saan vasakut kätt õlast liigutada küll. Aga õlg oli valus. Kummalisel kombel – ja see oli kahtlemata hea märk – ei tundunud puusal häda midagi. Kuigi raviarst oli hoiatanud, kui üle-eelmiste jõulude eel haiglast välja sain, et kaheksa kuud kindlasti kukkuda ei tohi. 

Tõenäoliselt olid õlas ainult mingid sidemed saanud põrutada. Sest suutsin kerge valuga isegi edasi suusatada. Tahtsin näha, kas läheb hullemaks või mitte. Tundus, et ei lähe. Puusakont andis muljudes küll õrna lokaalse valuaistingu, aga jalg liikus puusast ilma probleemideta. Järgmise päeva õhtul jäid kaelas lihased või kõõlused või mis iganes valusaks – tüüpiline olukorras, kui inimene järsku kukub ning püüab instinktiivselt säästa pead.

Möödunud nädalal käisin suusatamas kõigil seitsmel päeval ja sain niiviisi kirja 64,6 km. Kokku on sel talvel suusakilomeetreid kogunenud 206,8. Tunda on, et kätesse on toonus tagasi tulnud ja jalgadesse samuti. Arvata võib, et ka selja- ja korsetilihastele on mõjunud klassikasõit tugevdavalt. Küll aga juhtus pühapäeval veel üks ootamatus.

Olin vaevalt sõitnud Lauri ringil tuisust ebakvaliteetseks muutunud rajal poolteist kilomeetrit, kui tundus, et vasaku jala suusaside on läinud lahti. Pidasin kinni ja kontrollisin – ei, side oli kinni. Sõitsin edasi, kuid tundsin, et suusk pole juhitav, justkui kipuks minema oma teed. Siis märkasin: Salomoni hallil suusasaapal, mille olin kunagi, arvatavasti üle kümne aasta tagasi ostnud kasutatuna Alar Savastverilt, vist 50 euro eest, oli esiosas tulnud tald saapa korpusest lahti.

Kuidagimoodi sõitsin veel viis ja pool kilomeetrit, siis lõpetasin ära, enne kui saabas täitsa ära laguneb. Näis, kas sellest veel elulooma saab. Eks kõik, mis liigub, ju kulub. Aga kui nüüd Haanja maraton peaks jääma saapa rikke taha, siis... Kuid palju tõsisem on esiteks küsimus, kas senine ettevalmistus on pikaks sõiduks ikkagi piisav, ja teiseks, kas Haanja laskumised võivad olla liiga ohtlikud, et minna sinna kukkumisega riskima.

Fotod 1-5 ja 8: Lumine talv Tartus Tähtveres. Kes tunneb täpsemalt ära, kus on pildid tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Laupäevase Tallinna maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Laupäevase Tallinna maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet 

Pullerits: Miks suusahüpped on jäänud kinni möödunud sajandisse ja muutunud veelgi läbipaistmatumaks?

Küllap on seda varem ka näidatud – ma ei vaata telerist sporti kuigi palju, sest enda elu ja tegemised on väärtuslikumad, kui elada kaasa teistele –, aga täna hommikul, kui juhtusin nägema katkeid Niina Petrõkina eilsest vabakavast – pean ütlema, et väga liigutav oli näha tema siirast rõõmu etteaste õnnestumise üle (seni ainus ehedalt positiivne emotsioon taliolümpialt) –, sai ekraanilt sentimeetri täpsusega näha, kui kõrgele ta hüppas, ja sajandiku täpsusega, kui kaua ta õhus lendas, rääkimata sajandiku täpsusega antud kohtunike hinnetest, mis, kui nüüd vaadata talisporti laiemalt, on nii karjuvas kontrastis suusahüpetega, kus käib endiselt piltlikult öeldes laias laastus rohmakas kirvetöö, nagu oleks kinni jäädud eelmise sajandi keskpaika.

Suusahüpetes mõõdetakse lennu kaugust endiselt poole meetri täpsusega ja antakse stiilihindeid poole punkti kaupa. Seda esiteks. Võistluse õigluse nimel on küll kasutusele võetud tuulekompensatsioon, aga see teeb vaatajate vaatevinklist asja ainult segasemaks: näiteks teeb Kristjan Ilves pikima, 127-meetrise hüppe, aga siis võtavad kohtunikud justkui tagataskust publikule nähtamatu kaardi, mis ütleb, et kahjuks oli tuul hüppe ajal selline, et 10 punkti tuleb pikkuse ja stiili koondskoorist maha võtta.

Kas hea spordiala esmatunnuseid pole mitte see, et vaataja peaks saama aru, mis toimub ja kuidas tulemus kujuneb? Moodsa sõnaga väljendades: hea spordiala peaks olema läbipaistev. Suusahüpped on aga liikunud läbipaistmatuse suunas.

Läksin oma küsimustega Eesti ühe tunnustatud stiilikohtuniku jutule. Alustasin sellest, miks mõõdetakse hüppe pikkust siiamaani poolemeetrise täpsusega, nagu poleks tehnoloogia areng suusahüpetesse jõudnudki.

Alustuseks, kas te teate, kuidas ja kust hüppe pikkust mõõdetakse? Mõõdetakse maandumisel mitte eesolevast või tagumisest jalast, vaid kahe ajal keskelt. Ja ei mõõdeta elektroonikaga, vaid mõõdab inimese silm. Sain teada, et FISis pole täpsemat mõõtmist ilmselt isegi arutatud, ehkki vestluskaaslane tunnistas, et see võiks teemaks saada küll. Ent ta lisas, et kuna hüpete erinevus võib olla mitukümmend meetrit, ei pruugi kogu maandusmisnõlva katmine mõõtmiseks vajalike elektrooniliste seadmetega olla lihtne ja odav

Edasi võtsime jutuks stiilihinded. Needki, mööngem, teevad pealtvaatajaile asja läbipaistmatumaks, sest ega ju kunagi järgne kommentaari, miks keegi sai 18,0 ja keegi teine kõrvalt vaadates sama kena hüppe eest 16,5. Palju lihtsam ja arusaadavam oleks, kui loeks ainult hüppe pikkus, nagu näiteks kaugushüppes: pole tähtis, mis moodi sa läbi õhu lendad ja mis moodi maandud, loeb üksnes see, kui kaugele hüppasid.

Sain kinnitust varem kuuldule, et stiili hindamine on seotud turvalisuse tagamisega. Nimelt: väga pikaks venitatud hüpetega, mis kanduvad üle mäe kriitilise piiri, kaasneb vigastada saamise oht, sest ülipikkade hüpete maandumine ei pruugi välja tulla. Seetõttu ongi siis mõistlik hüpata pigem veidi vähem, aga maanduda korralikult, sest maandumisest sõltub stiilihinne kõige rohkem. 

Küsisin, kas sellepärast ongi nõutav telemark-maandumine, et liiga kaugele hüpates ei ole seda võimalik hästi sooritada. Sain teada, et põhiline tegur on siin siiski seotud tuulega, aga selle seletamine läheb juba üksjagu nüansirohkeks, mida ma ei söanda siin enda vastutusele võtta, sest ei soovi mõnes pisiasjas eksida.

Küsisin, kas FISis on tõsiselt arutatud stiilipunktide kaotamist. Sain teada, et tõenäoliselt ei ole. Aga sain teada ka seda, et püütakse tehisaru õpetada stiili hindama. Sain teada ka seda, et FISis on arutatud stiilipunktide vahe kärpimist 0,5-lt 0,1-le, kuid see võib minna keeruliseks, sest eeldab väga hea silmaga stiilikohtunike olemasolu. Ent juttu on olnud 0,25-punktiliste vahede kehtestamisest.

Stiilihinde teemal on liikvel muidki mõtteid. Näiteks see, et stiilikohtunikud ei pea tingimata võistlusele kohale sõitma, vaid võiks hindeid anda kas või oma kodunt arvutiekraanil nähtu põhjal. Kuid mis saab siis, kui peaks tekkima mingi tehniline tõrge, näiteks side katkestus? Teine mõte on see, et iga kohtunik võiks hinnata sportlase hüppe teatud faasi, näiteks üks hindab lendu, teine maandumist jne. Kuid mis saab siis, kui kohtunik peaks eksima?

Uurisin ka seda, mil määral on hüppe pikkus seotud stiilihindega. Küllap on paljud märganud, et sportlane teeb lühikese õhulennu, kuid hüppab justkui puhtalt, ent saab ikkagi kehvad stiilihinded, võrreldes näiteks sportlasega, kes hüppab kaugele, kuid kelle juures märkab isegi vilumatu silm ebastabiilsust ja võbelusi. Vestluskaaslane seletas, et see, kuidas paistab hüpe televiisorist ja kuidas kohtunike tornist, on väga erinev, nagu on erinev ka see, millised on 85-meetrised hüpped võrreldes 120-meetriste hüpetega. Vestluskaaslane ütles, et telerist vaatades ei saa arugi, et nende hüpete vahel oleks teab mis erinevus, aga tegelikult on erinevus suur, aerodünaamika on hoopis teine.

Ja nüüd kolmas teema: tuulekompensatsioon. Arusaadav, et see teeb võistluse õiglasemaks, sest tuul mängib hüppe pikkuses väga suurt rolli. (Eks see mängib rolli ka kaugushüppes, kas tuul puhus 2 m/s vastu või tagant, aga seal seda ei arvestata, kuigi lõpptulemuse määravad üksikud sentimeetrid.) Aga vaataja, kes nägi, et Ilves lendas maru kaugele ja lendas ka ilusti, ei saa olla kindel, et ta tuleb ka esimeseks, kuni kohtunikud ei ole löönud lauale tuulenäitajaid, mis võivad ta kukutada palju kohti tahapoole. Ometi, mäletate, Matti Nykänen ja teised ässad võitsid võistlusi ka siis, kui tuulekompensatsiooni polnud ning keegi ei arvestanud, kust ja kui kõvasti tuul parajasti puhus. (Äkki peaks purjetamises ka hakkama arvestama tuulekompensatsiooni, et sealgi muutuks võistlus  õiglasemaks?)

Lisaks tuulele on veel üks tegur, mis lõpptulemust mõjutab: poomi kõrgus. See on peamiselt seotud teleülekannetega, sain teada. Kui vanasti läks nii, et tuul oluliselt muutus, siis võistlus katkestati ja alustati otsast peale. Tagajärg oli see, et võistlus võis venida liiga pikaks ega mahtunud selleks ettenähtud saateaega. Nüüd viiakse poom kas kõrgemale või madalamale ning võistlus toimub ühe jutiga lõpuni.

Asjatundjast vestluskaaslane möönis, et tuulekompensatsiooni arvestus pole veel sugugi ideaalne, ning väitis, et mõnel juhul ei ole kompensatsioon piisav, arvestades tuule tekitatud kahju hüppe pikkusele, mistõttu seda süsteemi tuleb veel korrigeerida. Kuid samas peaks need korrigeerijad mõtlema ka sellele, mis moodi kõiki neid nüansse, mis mõjutavad tulemust, vaatajaile reaalajas paremini nähtavaks ja mõistetavaks teha. Praegu ei osanud ju isegi telekommentaatorid öelda pärast hüpet rohkemat, kui et „siit peaks ka korralik kompensatsioon tulema”, mis on telerist asja vaatava inimese seisukohast sisuliselt sama hea, kui vaadata, millise pluss- või miinuspunktide arvu kohtunikud kaardipakist välja tõmbavad.

Fotod: Kristjan Ilves Milano Cortina taliolümpial 19. veebruaril meeskonnavõistlusel (fotod 1-5) ja 17. veebruaril suure mäe võistlusel (fotod 6-12). Fotode autorid (ülalt alla): AFP, AP, AFP, Reuters, AFP, AP, Zumapress.com, AP, AFP, EPA, Zumapress.com, Reuters / kõik Scanpix

Pullerits: Miks täidab ETV laskesuusaülekandeid tarbetu infomüraga?

Eesti Televisiooni laskesuusaülekanded olümpialt on klassikaline näide selle kohta, kuidas püüd pakkuda iga hinna eest järjest rohkem infot, ent jätta see mõtestamata, ei tee reportaaži kübetki paremaks, vaid tekitab üksnes tarbetut müra.

Nagu vaatajad Milano Cortina otselülitustest märganud, on pärast Eesti koondise esindaja lahkumist lasketiirust täitnud osa ekraanist tahvel (fotol paremal), millel on näidatud, kuhu lendasid sportlase tulistatud kuulid, taustal Eesti koondise esindaja kirjeldus selle kohta, mis on teleekraanil niigi näha. Küsimus on selles, mida on tolle infoga peale hakata televaatajal ehk kuidas teeb see tema arusaamise Eesti sportlase esinemisest sisukamaks ja paremaks. Või veel ümber sõnastades: milline on saadav informatsiooniline lisaväärtus?

Seda, et Eesti sportlane lasi näiteks teise lasu mööda ja ülejäänud kõik pihta, näeb ju igaüks, kes jälgib laskmise käiku. Kas too teine lask läks veidi üles vasakule või pisut alla paremale, ei oma mingit tähtsust. See ei ütle televaatajale absoluutselt midagi, kui ta ei saa teada, mis oli eksimuse põhjus. Toda põhjust ei tea ka ekraanil sõna saav Eesti koondise esindaja, kuni ta ei ole saanud seda sportlaselt hiljem järele küsida.

Ja kui kõik ülejäänud lasud tabasid märki, siis mida peab televaataja peale hakkama tahvlilt saadava teadmisega, mis näitab, kuhu lastud kuulid lendasid? See on ju loogiline, et need ei saa kõik minna n-ö kümnesse, arvestades, kui kõrge pulsiga tuleb tiirus lasta. Kuulid lähevad sinna, kuhu nad parajasti lähevad pärast seda, kui sportlane on vajutanud päästikule. Otsida sealt kiirkorras mingit põhjapanevat järeldust on lootusetu ülesanne, mida tõestab ka see, et laskmistulemusi kommenteeriv – kommentaariks on seda muidugi liig nimetada – Eesti koondise esindaja ei suuda pakkuda rohkemat, kui selle kirjeldust, mis on niigi ilmselge.

Jah, võib ju öelda, et see, kuhu kuulid lendasid, on ikkagi faktid ja fakte peaks näitama. Kuid sellistel puhkudel meenub mulle alati Postimehe/Edasi endise peatoimetaja ja Eesti Meedia omaaegse kauase juhatuse esimehe Mart Kadastiku ütlus: fakt iseenesest ei räägi midagi, fakt tuleb rääkima panna. See tähendab, et fakti tuleb seletada, sellele tuleb lisada ka võrdlus ja kontekst.

Seletust ja põhjendust Eesti koondise suusatajate eksimustele pole me ülekannetes saanud, sest neid pole selleks ajaks, kui laskmistulemustega tahvel ekraanile ilmub, olemas. Fakt hakkaks rääkima rohkem siis, kui seda saaks võrrelda näiteks teiste samal ajal tiirus käinud sportlaste laskmisnäitajatega või sama Eesti sportlase eelmiste laskmistulemustega olümpial, ehkki seal hakkavad juba rolli mängima erinevad muud tegurid, alates ilmast ja lõpetades konkreetse võistlussituatsiooniga. 

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: Eesti sportlaste laskmistulemuste kuvamine tahvlilt teleekraanile ei anna televaatajatele mingit olulist infot, vaid näib pigem ülepingutatud püüuna lisada juba niigi populaarsetele laskesuusaülekannetele veel midagi, mis võiks võistluse jälgimist huvitavamaks ja põnevamaks muuta. Ent nagu sageli niisugustel puhkudel, hakkab infoga ülepakkumine mõjuma liigse müra tekitamisena.

Kui ETV kommentaatorid tahavad tõesti teha ülekannet sisukamaks, võiks nad pakkuda palju kõnekamaid fakte – mis nõuab väikest eeltööd. Aga õnneks on enamik eeltööks vajalikku rahvusvahelise laskesuusatamise liidu IBU kodulehelt kergesti leitav.

Palun väga, seal on kenasti välja toodud, kui palju kaotab näiteks Eesti teateneliku kolmanda vahetuse sõitja Mark-Markos Kehva (vasakpoolsel pildil vasakul ja kahel ülemisel pildil) parimale sõidukiiruses (7,7 sekundit kilomeetri kohta), milline on tema tabavusprotsent lamades ja püsti lastes (vastavalt 88 ja 86). Enne starti on ju teada, kes on kolmandas vahetuses tema konkurendid, nagu saab IBU lehelt Kehva konkurentide kohta teada, milline on nonde kaotus parimale ning tabavusprotsendid.

Kui reporterid ja kommentaatorid teeks pisutki eeltööd ja varustaks end enne ülekannet selle infoga, saaks nad võistluse käigus pakkuda teavet, kui kõvad on tegelikult need sportlased, kellega Kehval tuleb rajal heitlust pidada. Sealt saaks juba vaheaegade põhjal välja lugeda, kui püütav võib olla mõni eespool teele läinutest või kui tõsised ohustajad on need, kes tulevad tagantpoolt.

Kuna see töö on tegemata – ja selle asemel panustavad kommentaatorid lihtsalt n-ö killu rebimisele –, siis saidki televaatajad teatesõidu viimase, neljanda etapi keskel kuulda vaid ebamäärast ja laialivalguvat tõdemust, et oma vahetust seitsmendana alustanud ankrumehe Jakob Kulbini (fotol vasakul ja ülemisel parempoolsel fotol paremal) ees ja taga sõidavad tugevad suusamehed. Hea kommentaator oleks osanud vaatajaile sisukamalt vahendada, teades, milline on Kulbini jälitajate tegelik sõiduvõimekus, millised on Eesti reaalsed šansid. Siis poleks ka televaatajad pidanud tundma pettumust, et noor mees mängis lõpus Eesti koondise hea alguse maha.

Teisipäevane meeste teatesõit näitas kujukalt, mis on laskesuusatamises otsustava tähtsusega, kui tahad pretendeerida kõrgele kohale. See on suusatamise kiirus. Nägite, tänu millele tõusis Prantsusmaa avaetapi punase laterna rollist võistluse liidriks? Tänu kiirele suusatamisele. Prantslased kasutasid teatevõistluse jooksul üheksa varupadrunit (ja käisid ühel trahviringil) teiseks ja kolmandaks tulnud Norra ja Rootsi neliku kuue vastu. Eestit ei aidanud 13. kohast kõrgemale ka Norra ja Rootsiga varupadrunite arvult võrdne, kogu võistluse parim laskmine, sest eestlaste sõiduaeg oli alles 14. Järeldus?

Järeldus telemeestele on see, et laskmistulemustega ekraanil epateerimise asemel peaks hoopis rohkem aega ja energiat kulutama suusakiiruse vaatamisele-näitamisele, lahkamisele ja analüüsimisele. Eriti sellele, kui kiiresti sõitis Eesti sportlane viimasest tiirust vahetusala või lõpujooneni - see lõik, kus laskmise nimel pole enam vaja tagasi hoida, vaid tuleb pingutada täiega, toob kõige selgemalt esile sportlase peamise, kehalise suutlikkuse tulemuse struktuuris.

Kahjuks on ETV läinud lihtsama ja mõttetuma vastupanu teed, täites väärtuslikku eetriaega tarbetu infomüraga selle kohta, kuhu maandusid märklaual kuulid.

Foto 1: Kristo Siimer Milano Cortina olümpial enne eilset teatesõitu lasketuuris laskmas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Lasketulemusi näitav tahvel ETV ekraanil. Kuvatõmmis ETV ekraanilt
Foto 3: Milano Cortina olümpia meeste teatesuusatamise esimese vahetuse sõitjad esimest korda lasketiirus. Alt: Justus Strelow (Saksamaa), Sean Doherty (USA), Patrick Braunhofer (Itaalia), Tomas Mikyska (Tšehhi), Rene Zahkna (Eesti), Sebastian Stalder (Šveits) and Dmytro Pidrutschnyj (Ukraina). Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 4: Veebis leviv laskesuusameem. 
Foto 5: Michal Krcmar Tšehhist ja tema kannul Mark-Markos Kehva Milano Cortina olümpial 20 kilomeetri distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Mark-Markos Kehva eilse teatesõidu kolmandal etapil lasketiirus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Mark-Markos Kehva (vasakul) 9. veebruaril Milano Cortina taliolümpial lasketreeningul. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Joscha Burkhalter Šveitsist ja Jakob Kulbin tema kannul Milano Cortina olümpial 10 kilomeetri distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Eesti laskesuusatajate teateneliku viimase vahetuse sõitja Jakob Kulbin Milano Cortina olümpial lasketiirus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 10: Prantsusmaa teatemeeskonna esimese vahetuse suusataja Fabien Claude koos pruudiga pärast kuldmedali võitmist Milano Cortina olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 11: Prantsusmaa teatemeeskonna viimase vahetuse suusataja Eric Perrot langeb pärast võitu Milano Cortina olümpial lumme. Tema taga lõpetab teisena Norra koondise ankrumees Vetle Christiansen. Foto autor: AFP/Scanpix