Pullerits: Mis alad tuleks olümpialt kiires korras kõrvaldada?

Ivar Juršenko ütles teleülekandes, et Tanel Kangerti (fotol vasakul) eraldistardist sõit Tokyo olümpial oli keskpärane. Kangert ise andis veelgi karmima hinnangu: kohutav. Grupisõidus sai Kangert pisut rohkem kui kümneminutilise kaotusega 46. koha. Peeter Pruusi võtsid kohtunikud liidritega liiga suureks kärisenud vahe tõttu sootuks maha. Naiste maastikusõidus sai Janika Lõiv loodetud esikümnekoha asemel 17. koha. Rohkem Eestist ükski rattur olümpial starti ei pääsenud.

Sõna on spetsialistidel: mis hinnang Eesti rattaspordile Tokyos anda?

Võime öelda, et rattaspordis on maailmatase hirmkõva ja pelgalt seetõttu on kiiduväärne juba see, et üldse kolm Eesti ratturit olümpiale sai. Ja see taseme väide muutub veenvamaks, kui vaadata näiteks sellist ala, nagu 3x3 korvpall, kus osalevad ka lätlased (kahel alumisel fotol heledates särkides), kes pääsesid lausa finaali. (Üleüldse, miks 3x3? Mida tahetakse selle tehtega, mille tulemus on 9, meile öelda? Õige oleks 3 v. 3 [3 versus 3] ehk kolm kolme vastu korvpall.)

Vaadanud kolm kolme vastu korvpalli, jõudsin paari minutiga järeldusele, et see ala ei peaks olümpiaprogrammi kuuluma. Sest kes näinud pisutki klassikalist korvpalli, saab isegi mitteprofessionaalse pilguga aru, et 3x3 korvpall on amatöörlik, heal juhul tugevate harrastajate turniir. Olümpial peaks aga olema iga kavas olev ala maailma absoluutsel tipptasemel, mida on nauding vaadata.

Kuid kolm kolme vastu korvpall Tokyos on sama, et lähed La Scalasse või Metropolitan Operasse, aga seal esinevad lauljad, kellel poleks kohta isegi Estonia või Vanemuise lavale. Ei mingit atleetlikkust, ei mingit erilist meisterlikkust. Läti ja Hollandi mängus nägin paari minuti jooksul kolme olukorda, kus kolme punkti joone tagant teele saadetud pall ei tabanud isegi korvirõngast.

Nii see olümpia alla käibki...

Mis on veel alad, mis teie meelest ei peaks oma osalejate tasemelt kuuluma olümpia programmi?

Foto 1: Tanel Kangert Tokyo olümpial eraldistardist sõidus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: AP fotoallkiri Scanpixis väidab, et pildil Tanel Kangert Tokyo olümpial eraldistardist sõidus. Aga ei ole ju! See on sakslane. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 3 ja 4: 3x3 korvpalli mäng Läti ja Jaapani vahel Tokyo olümpial. Fotode autor: SIPA/Scanpix ja AP/Scanpix

Pullerits: Kus ma avastasin rattasõiduks põnevaima laudtee kogu Eestis?

Tähenärijad ja juuksekarva lõhki ajajad võiks nüüd sellest, mis lisatud videos värviliselt näha, hirmsasti erutuda. Et kuidas siis rattaga sellises kohas sõita tohib, ja veel nii riskantselt ja kiiresti!

Ega ma oleks sinna sõitma teadnud minna, kui poleks eelmise päev õhtul, mil päike oli juba laskumas, pärast meres suplemas käimist seal juhuslikult jalutama sattunud. Meri jäi mu elamiskohast, Vabaduse tänava külalistemajast (fotol all vasakul), kus sain kõige suurema toa, kõigest 300 meetri kaugusele. Kuid seal see oli: ilus laudtee piki rannikut sihvakate mändide all luidete harjal (fotodel). Kiusatusele oli raske vastu panna.

Järgmisel hommikul ilmusin rattaga läbi paksu liiva laudtee Venemaa-poolsesse otsa. St Venemaani jääb sealt ikkagi umbes kilomeeter. Rannas oli vaid üksikuid inimesi. Seda vajasingi, et inimeste liikumine oleks minimaalne, et minimeerida riske.

Narva-Jõesuu laudtee, nagu hiljem järele uurisin, on ehitatud juba seitse aastat tagasi, ent kvaliteet on endiselt tipp-topp. Ei ainsatki puuduvat lauda. Ei ühtki turritavat naela ega kinnituskruvi. Sedasi, nagu videost näete, sai seal julgesti pedaalidele vajutada.

Aga laudteel on mitmed salakavalad kohad. Ja neid peab teadma, et mitte käkaskaela lennata. Või vähemasti peab nendeks valmis olema. Sest need ilmuvad järsku, hoiatamata.

Hea uudis on see, et kel vähegi vilumust ning jänes püksis pole, saab laudteele jäävatest treppidest rahulikult alla sõita. Selleski saate video vahendusel veenduda. Teine lugu on aga siis, kui trepist üles tuleks nikerdada. Kindlasti leidub osavaid ja tehniliselt vilunuid, kes sellega hakkama saaksid, aga kuna ise seesugust asja varem proovinud pole, siis ei hakanud ka katsetama, et rumalusest ülejäänud suve mitte tuksi keerata. Eelmise kuu lõpul Valgas Eesti grupisõidu meistrivõistluste eel läbielatud kukkumisest saadud marrastustelt olid just koorikud eelmisel nädalal maha tulnud, ei ole tahtmist uusi haavu asemele saada.

Hoolas peab olema ka paaris kurvilises kohas, et keegi põõsaste tagant ootamatult vastu ei tuleks või leistang mõne männi nagu slaalomitoki taha kinni ei jääks ja sind pikali tõmbaks. Ja mis seal salata, kahes kohas rada ka katkeb, kui ei taha just liiga kõrgete astmetega ja järsust betoontrepist alla sõita (mina ei tahtnud) või läbi paksu liiva pressida.

Kuid kokkuvõttes on tegemist siiski hiiglama vahva teega, mille potentsiaal rattavõistluse läbiviimiseks on täiesti kasutamata. Saaks teha nii, et kõigepealt ajasõit ühes suunas ja siis teises suunas. Oleks kiirust, tehnilisust, parajalt riskimist. Ei oleks ainult jõuga uhamine. Minu meelest võiks rattaliit ja kohalik omavalitsus seal igal suvel sellise võistluse korraldada, et Narva-Jõesuu vastu rohkem huvi tekitada.

Ei, tegelikult pole vaja! Narva-Jõesuu on seni siiski veel piisavalt vaikne koht, kus on mõnus suvitada, sest saab nautida üksjagu üksindust, keegi ei ela pidevalt seljas ega pressi külje alla, nagu kujutan ette, et see juhtub näiteks Pärnus ja muudes ülerahvastatud paikades. Nii et vaadake mu video ära, jätke oma mürgine kommentaar, et täiesti mõttetu ja ebahuvitav laudtee ning võtke siis autoga suund Pärnu poole.

Ahjaa, tähenärijaile ja juuksekarva lõhki ajajaile: mitte ükski märk ei keela laudteel - mille pikkuseks näitas Endomondo, mis mu telefonis jätkuvalt töötab, umbes 1,25 kilomeetrit - jalgrattaga sõita. Nende teede ees, mis viivad Aia tänavalt Narva-Jõesuu randa, mille servas laudtee kulgeb, on sildid, et edasi saab kas kõndides või rattaga sõites. Seda ma tegingi.

Fotod 1, 4, 5 ja 7: Laudtee Narva-Jõesuu rannas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vabaduse külalistemaha Narva-Jõesuus. Linna ajaloost rääkiv raamat kirjeldab seda kui romantilist keskaegset Austria chalet'd. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy Narva-Jõesuu ranna laudteel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Narva-Jõesuu rand. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Palun väga, väärt spordinõuandeid olümpiavõitja Erki Noolelt ja Caspar Austa abikaasalt!

Erki Nool andis mulle nädala pärast algava Tokyo olümpia puhul sisuka intervjuu oma olümpiakogemustest, ja nagu Noolele tavaks, jagas ta väga otsesõnu väärt tõdemusi - ka selliseid, mida nüüdisajal pigem eiratakse. Üks neist puudutab leviva ülipositiivsuse pahupoolt. Ta rääkis nii:

"Kui mul istuks siin vastas nais-Pullerits, meeldiks talle kindlasti, kui ütlen, et oo, sa näed 30-aastane välja, kuigi kõik teame – näeme seda, kui peseme hommikul hambaid –, et 30-st on asi väga kaugel. Meile meeldib ennast petta. Aga tippsport on selline valdkond, kus ei saa petta, ei iseennast, mitte kedagi. Kui sul on odaviske ajal rütm vale, siis see on vale. Siis peab treener sulle seda ütlema. Aga kui treener ei julge öelda või kui sulle ei meeldi saada negatiivset tagasisidet, ei saa sinust kunagi tippsportlast.

Arvan, et tippspordis ei saagi areneda heas mõttes ilma negatiivsuseta. Sa pead kogu aeg saama adekvaatset informatsiooni: sul on rütm vale, oled kurvis aeglane, viimased sammud on pikad, mida iganes. Kui treener ütleb kogu aeg, et suurepärane, suurepärane, ei ole areneda võimalik."

Usutlust Erki Noolega saate lugeda siit.

Samal ajal ei saa unustada rattasporti. Mitte seepärast, et homme lõpeb Tour de France, vaid ka sellepärast, et on ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordne, juba 28. number, kus mul on koguni kaks lugu. Seoses Tour of Estonia linnasõiduga kirjutan harrastaja vaateviniklist Lossi tänava tõusu kohta, millest võistluse ajal korduvalt proffidega kõrvuti üles väntasin, ja omanimelises kõvade harrastajate rubriigis vahendan endise tippratturi Caspar Austa abikaasa Avely Austa (alumisel parempoolsel pildil ratta taga keskel) kolme rattasõiduaasta kogemusi. Lugu algab, muide, Caspar Austa ja tema tulevase kaasa esimesest kohtumisest:

Ostnud poest ühe odavama maanteeratta, veidi vähem kui tuhat eurot maksnud Focuse, saabus Avely Kaldoja sellega kolm aastat tagasi Lõunakeskuse juurde, kust algasid Eesti ühe parema maastikuratturi Caspar Austa juhendatavad ühistrennid. 

«Kui palju sõitnud oled?» küsis Austa heleda patsiga uustulnukalt.

«Kakssada kilomeetrit,» kõlas vastus.

Austa keeras selja ja astus eemale. Tema ilme ja olemine, nagu Kaldoja välja luges, ei väljendanud mingit usku järjekordsesse algajasse, kes tuli tema treeningupundiga kaasa sõitma.
*
Rattaajakirja värskes numbris on aga juttu järgnevast:

*Tanel Kangerti Giro: mida sina seal pundis teed Yatesi aitajana?
*Rein Taaramäe (fotol paremal) Giro: mida enda kohta õppisid ja teada said selle võistluse käigus?
*Maastikurattur Peeter Pruusi lugu – kogu oma karjääri vältel on ta hüpanud ühelt rattalt teisele. Nüüd hüppab olümpial maanteerattale.
*Mida rääkis Mihkel Räim pärast võitu grupisõidu Eesti meistrivõistlustel
ja mida ta arvab oma hooajast Poola klubis
*Oma rollist räägib Tallinna rattalinnapea Pärtel-Peeter
Pere: mis on rattalinnapea jõud?
*Simple Session näitab sel suvel maailma tasemel tänavasõitu.

*Mis on ühe rattasõidu hing? Sangaste Valgete Teede rattaralli näitel.
*Infograafikad otse Hollandist – jalgrattasõit on jätkusuutliku majanduse arengu poliitika.
*Lossi tänava munakivitõus (fotol vasakul) – legend, mida on saanud proovida vähesed. Tour of Estonial tuli legend tagasi.
*Miks Hollandi naised sõidavad rattaga?
*Rattamehaanikute sarjas räägib seekord Veiko Põder.
*Põnev persoon. Kõrgrataste kuningas George Waller.

Nii et rannalugemist nädalavahetuseks teile jagub. Andke minna!

Aga kui te lugeda ei viitsi, siis võite Postimehe veebist vaadata, kuidas ma Scanpixi esindaja Art Soonetsiga Rally Estonia homse punktikatse rajal Ott Tänakule ja teistele aja ette sõitsin.

Foto 1: Erki Nool näitab 13. juulil Kadrioru staadionil, et stardiasend on tal endiselt maailmatasemel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erki Nool imiteerimas 13. juulil Kadrioru staadionil kettaheidet, mis oleks talle Sydney olümpial äärepealt saatuslikuks saanud. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeima numbri esikaas. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre
Foto 4: Avely Austa (ratta taga keskel) Tour de France'i rahvaetapil koos abikaasa Caspar Austa (paremal) ja Eesti presidendi Kersti Kaljulaiuga. Foto: Avely Austa erakogu
Foto 5: Rein Taaramäe tänavu 29. aprillil Šveitsis Tour de Romandie' teisel etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Saateautode rivi tänavuse Tour of Estonia Lossi tänava munakivitõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits küsib Erki Noolelt: kas jalgpall suretab Eesti sporti?

Mul oli hiljuti pikem jutuajamine kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Noolega, kes rääkis mulle olümpia pingetest, kogemuste tähtsusest, altminekute põhjustest ja võidutunnetest ehk kõigest sellest, mis tavaliselt tulemuste ja medalite varju jääb. Sellest kõigest saab lugeda laupäevases Postimehe Nädalas. Aga rääkisime Noolega ka muust, näiteks küsisin talt:

Kas jalgpalli arendamine Eestis on kurjast, sest kõik poisikesed meelitatakse platsi peale palli taga ajama ning muud spordialad kannatavad? 

Kui jalgpallurid trenni teeks, siis see ei oleks probleem. Nad teevad trenni kolm korda nädalas, nädala lõpus võistlevad, misjärel nad esmaspäeval millegipärast trenni ei tee. Neil on mingi lollakas traditsioon siis puhata. Aga jalgpallis kogu võistkond ju ei võistle!

Kui võtame 13–14-aastased, siis neil on pikkuse vahe 50 sentimeetrit. Loogiline, et 50 sentimeetrit pikem pääseb platsile. Kuid see, kes on 50 sentimeetrit lühem, võib nelja aasta pärast olla andekam kui see, kes praegu on pikem. Aga kui ta iga esmaspäev puhkab ja saab nädalas kokku ainult kaks-kolm trenni, siis ta 16. eluaastaseks [mingi] Valga Velje täiskasvanute meeskonna liige ei ole ja tema spordikarjäär on läbi. Ta maandub neljandas liigas ja on spordile kadunud. 

Kui [mu poeg] Robin hüppas teivast 2.60, hüppas [Eesti lootustandvaim noorkergejõustiklane Hans-Christian] Hausenberg (parempoolsel fotol paremal)4.80. Mõned aastad hiljem olid nad võrdsed. Jalgpallis kaob 2.60 poiss kohe minema, sest ta ei saa platsi peale. [Jalgpallifännist spordikommentaator] Aet Süvari saab praegu südamerabanduse, aga nii see on. Kui noored teeks iga päev täiega trenni, kolm korda nädalas jalgpalli ja kolm korda nädalas kergejõustikut peale, oleks okei, et Valga Velge ei pääsenud, sest kergejõustikus suudad veel midagi teha, võid jõuda Eesti tasemele. Aga nad kaovad ära.

13–15-aastasena peaks kubatuuri üles ehitama. Võid ju visata ralliauto uksed minema ja istmed ka, aga kui su mootori kubatuur on 1,1 liitrit, siis sõidadki 50 meetrit, mitte kaks kilomeetrit.

Miks on meil kümnevõistlus jätkuvalt heal tasemel? 

Jah, see on täitsa ebaloogiline, et Kristjan Rosenberg (fotol paremal), tänavu maailma 12. mees, ei pääse olümpiamängudele. Sürr!

Kui Eestis on kaheksa tegevsportlast, kes on teinud 8000 punkti, siis Soome kõigi aegade kuues tulemus on 8000 punkti. Ometi on Soome kergejõustikuriik! Arvan, et põhiline on meie TV 10 olümpiastardi süsteem, mis annab lastele mitmekülgsuse.

Peame Eesti traditsioonilistel aladel, kus oleme kogu aeg olümpial väljas olnud, väga jõuliselt, ilma demokraatia mängimiseta jälgima, mida teevad vehklejad juunioride Euroopa ja maailmameistrivõistlustel, mida teevad maadlejad ja kümnevõistlejad, ning heas mõttes andma treeneritele [nuuti], kui tulemused hakkavad kukkuma. Kui olin olümpiakomitee tippspordikomisjonis, ütlesin, et naisvehklejatega (fotol ülal vasakul Katrina Lehis) on hästi küll, kõik ei mahu võistkonda ära, aga kui üks armub, teine jääb rasedaks, kolmas lööb käega ja neljas saab vigastuse, pole enam kedagi. Kettaheites, näe, ei ole meil ühtegi meest olümpial stardis – absurd ju! Kuigi oleme saanud sel alal kolm olümpiamedalit.
*

Heiki Nabi dopingujuhtumuist ja Eesti medalivõimalustest Tokyo olümpial rääkisime samuti. Lugeda saab sellest laupäevases Postimehes.

Foto 1: Erki Nool (vasakul) õnnitleb 2019. aasta sügisel kergejõustiku MM-võistlustel Dohas kümnevõistluses hõhemedali võitnud Maicel Uibot. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti meistrivõistlused jalgpallis, Tartu JK Tammeka võõrustas 25. juunil Paide Linnameeskonda. Paide võitis 2:0. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erki Nool annab 2018. aasta veebruaris teivashüppenõu Hans-Christian Hausenbergile. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kümnevõistleja Kristjan Rosenberg Eesti meistrivõistlustel 26. juunil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Epeevehkleja Katrina Lehis mullu oktoobris Amserv Toyota esinduses. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kelle jõudmine olümpiale näitab kõige paremini Eesti taset riigina?

Esmalt tuleb tänada Tanel Kangertit (fotol paremal), kes hoolimata sellest, et tal oli kuuldavalt kiire, leidis selle nädala algul ühel hilisel õhtul aega, et minuga telefonis veidi rääkida. Ta küll ütles algul, et tundi tal lobisemiseks pole, mille peale kostsin, et ega ma lobiseda tahagi, mul on konkreetsed küsimused, ja tundi ma ammugi ei palu ega ootagi.

Saime vajalikud jutud räägitud, minut jäi veel varugi.

Millest rääkisime, seda saate lugeda siit.

Kangert on Eesti olümpiakoondises üks vähesed, kes teeb kaasa rohkem kui ühel alal, mis on iseenesest kõva kvaliteedi ja taseme näitaja. Ent kui vestlesin eelmisel nädalal olümpivõitja Erki Noolega (vasakpoolsel fotol paremal), kuulsin tema suust sama mõtet, millele olin päev varem isegi tulnud. Nimelt mainis Nool oma olümpiaid meenutades, et kõige suurema mulje avaldas talle – oli see nüüd Atlantas või Sydneys, seda ma enam meie pikast vestlusest täpselt ei mäleta – see, kui olümpiakülla saabusid Inglismaa ratsutajad. Tuua hobused üle ookeani olümpiale – seda ei suuda iga riik. Näiteks Barcelona olümpial ei suutnud Eesti kogu kergejõustikukoondise peale isegi ühtainust treenerit kaasa saata, ütles Nool.

Sedasi lausus Nool, et koolisõitja Dina Ellermanni (fotol paremal) jõudmine olümpiale on märgiline – ses suhtes, et nüüd kuulub ka Eesti suurte ja arenenud riikide hulka.

Täpselt sama mõttekäiku olin maininud selle nädala hakul pärastlõunases telefonivestluses Ellermanniga (all vasakpoolsel fotol), kes oli parajasti teinud teel Saksamaale peatuse Poolas, et oma hobust Donna Annat 20 minutit veega jahutada. Iraagi pealinnas Badgadis sündinud Ellermann (jah, minu kontrollitud fakt otseallikast!) rääkis mulle omalt poolt seda – mida mainis ka mitu teist olümpiasportlast –, et olümpia ajal võistluste eel lülitavad nad end sotsiaalmeediast välja.

Vaat seda oli rõõm kuulda! Sotsiaalmeedia, nii Facebook kui Instagram ja muu sedasorti värk, on lapsik ja haiglaselt nartsissistlik: inimesed käivad vargsi-vaikimisi nurumas teiste kiitust oma välimusele ja tegevustele. Need on naeruväärsed ego paitamise ja upitamise kohad. Kui te loete seal neid üksteisele kirjutatud läägusest nõretavaid kiitusi, jagatavaid südamekesi ja muid ultrapositiivsusest pakitsevaid märke, tahan küll küsida, kas inimestel endal selle peale tõesti süda pahaks ei lähe ja piinlik ei hakka. Nagu põhikooli alama astme tüdrukud! (Ja ärge lootkegi, et ma selle ausa ja otsekohese jutu peale vabandama hakkan – ei maksa paludagi seda!)

Kui tahate näha midagi sellist, kuhu südamekeste panijatel ja ninnu-nännu jutu veeretajatel asja ei ole, siis siin teile minu mehine sissevaade järgmise nädalalõpu Eesti ja maailma spordi suursündmuse kõige tehnilisemale ja keerukamale etapile – ehk sinna, kuhu naistel, muide, osalejana üldse asja ei ole.

Foto 1: Tanel Kangert mullu 14. augustil Criterium du Dauphine'i 157 km pikkusel etapil Corencist Saint-Martin-de-Belleville'i. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Erki Nool (paremal) juhendamas tänavu 28. mail Tartus Tamme staadionil Gustav Sule mälestusvõistlustel kõrgushüppaja Grete Udrast. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Dina Ellermann oma hobuse Donna Annaga enne teeleasumist Tokyo olümpiale. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas neetud kõrvaklapid tuleks rattasõitjail keelata?

Tour of Estonial mai lõpus – küll aeg lendab! – juhtus selline intsident: laskusin rahulikult Lossi tänava mäest (fotol vasakul) alla, et siis koos võistlejatega seda mõne aja pärast uuesti üles sõita – sellest on terve video –, kui ühest hoovist keeras välja tavaline, välimuse järgi argisele linnasõidule siirdunud umbes 25–27-aastane rattur, ja kuna tema kiirus oli tunduvalt aeglasem kui minu oma, jäi ta mulle ette. Aga ta ei kavatsenudki eest kõrvale võtta.

Miks, sellest polnud raske aru saada.

Tal olid suured hallid kõrvaklapid peas. Ta ei kuulnud minu lähenemist selja tagant. Ja kui kõrvadesse jookseb muu informatsioon, on ka ülejäänud meeled, mis võiksid anda märku, et tagant on keegi lähenemas, selle võrra tömbimad.

Pidin päris tugevasti pidurdama, et keset kõnniteed kulgeva ratturiga kokkupõrget vältida.

Kui mäest alla jõudsime ja kõnnitee algusse tõmmatud lint peatuma sundis, jäime kõrvuti seisma, misjärel pöördusin valju häälega – sest polnud ju teada, kui palju ta mind üldse kuuleb – ratturi poole ja ütlesin, et võtku need neetud kõrvaklapid peast, sest nende tõttu ei kuule ta seda, mis ümberringi toimub ning oleks äärepealt õnnetuse põhjustanud.

Ta vaatas mulle süüdlaslikult otsa. Ilmselt jõudis noomitus kohale.

Aga ei näinud, et ta oleks kõrvaklapid seejärel, kui edasi sõitis, peast võtnud.

See lugu tuli meelde, kui nägin eile Tartu Ringteel Ilmatsalu ringristmiku juures vastu sõitmas ratturit, kel polnud kiivrit peas, aga see-eest olid peas suured mustad kõrvaklapid. Ma ei kujuta ette, mida ta taganttulevate autode kohta üldse kuulda võiks. Minu meelest peavad maanteel sõites olema meeled pidevalt erksad, et ohutust suurendada. Nii kui kuulen tagant autot lähenemas, võtan kohe võimalikult teepeenra serva, et anda piisavalt möödumisruumi – eriti kui samal ajal peaks mõni auto vastu tulema – ja ennekõike ikka selleks, et kaitsta end.

Ent see, kui teepeenar on kitsas, on teinekord kahe otsaga asi. Hiljuti oli olukord, kus võtsin küljejoonest kõigest 5–10 sentimeetrit paremal, sest rohkem ei saanud – oleksin sattunud teravate väikeste kivide otsa ja suuremate kividega kruusa peale. Samal ajal tuli tagant mitu autot. Ja kujutage ette: mitte ükski neist ei võtnud tolligi vasakule, et veidigi suurema kaarega minust mööda sõita, ehkki vastassõidurada oli täiesti tühi. Kas peaks siit järeldama, et ei ole vaja autojuhtidele liiga vastu tulla?

Kui nüüd keegi minult küsiks, mis punktiga liiklusseadust täiendada, teeksin ettepaneku, et rattaga maanteel ja tänavatel sõites olgu kõrvaklappide – vahet pole, kas suurt või tillukeste – kasutamine keelatud.

Pole ju võimalik, et mõni arukas rattur sellele vastu võiks vaielda?

Muide, kes tahab sõita nii, nagu homset poleks, siis palun väga: vaadake, minge metsa vahele ja vajutage nii palju, nagu torust tuleb!

Foto 1: Lossi tänava tõusu algul Tartu raekoja tagant tänavusel Tour of Estonial. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Filippo Ganna sättimas tänavusel Giro d'Italial kõrvas kuuldeaparaati. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Ratturid tänavusel Tour of Estonial Lossi tänava tõusu otsas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ratturite saateautod tänavusel Tour of Estonial Lossi tänava tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks liigne andmete kogumine on spordis vale?

Sitke rattur Meelis Leidt, kellest kirjutasin kõige esimesena ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid», juhtis hiljuti tähelepanu huvitavale kirjutisele, mille võiks jätta laiema tähelepanuta, kui seal ei oleks rohkelt tsiteeritud pikaajalise kogemusega proffi Mitchell Dockerit, kes on lubanud, et see hooaeg jääb talle viimaseks. Niisiis saab ta vabalt suud pruukida.

Dockeri seisukoht veebižurnaalis Stickybottle omandas mu silmis ekstra-akuutsuse, kui lugesin laupäevase Postimehe spordiküljel pikka lugu, kuidas sportmängudes on meeskonnad võtnud ulatuslikult kasutusele igasuguste andmete kogumise ja nende analüüsimise. Ma ei ole sportmängude asjatundja ega hakka seetõttu väitma, kas andmete tagaajamisega on võrkpallis või korvpallis liiale mindud või mitte. Küll aga pani Docker oma väljaöelduga juurdlema selle üle, et rattaspordis ei too andmepõhisus sugugi ainult head.

See, et pulssi mõõdetakse, on vana lugu. Nagu ka see, et jälgitakse vatte. Eks rahakamad meeskonnad saa ilmselt koguda veel kümneid liiki andmeid, mis aga minu hinnangul on kaldumine äärmusse, millel on kahjulikud tagajärjed, nagu igal äärmusel, sh veganidieedil. Ja Docker kinnitab mu arvamust.

Docker räägib Stickybottle’i loos, et meeskonnad jahivad oma ridadesse nüüd selliseid sõitjaid, kes suudavad jalgest kõvasti vatte välja pigistada. Aga asja pahupool on see, et neil jalgadest tugevail sõitjail puudub sageli elementaarne ja hädavajalik rattasõidukool – nii rattatunnetus, ratta valdamise oskus kui ka kogemusel põhinev nn sõidu lugemise oskus –, mille nähtavaim tagajärg on see, et need nn jõujuurikad põhjustavad võistlustel palju õnnetusi.

Ma ei tea, kas see ka nii on, sest selleks peaks uurima viimaste võistluste kukkumisi ning nende põhjuseid ning vaatama, kui palju on meeskondades vajaliku rattakoolita jõujuurikaid ning kas nende põhjustatud õnnetuste protsent on suurem kui neil rattureil, kel on rattakogemust juba lapsepõlvest saadik ning kellel on seetõttu arenenum tagumiku- ja kõhutunnetus. Ent nii või teisiti pani Dockeri öeldu mind mõtlema, kas spordis peaks nii palju tuginema külmadele arvudele. Sport on ju suuresti ka emotsioon.

Lihtne näide. Oletame, et võtame meeskonda sõitja, kes suudab Eestis kõige rohkem vatte vändata. Kas te usute, et ta suudab seetõttu kõik võistlused või isegi enamiku võistlusi võita? Mina ei usu. Sest näiteks tark ja elukogenud meeskond laseb jõujuurikal kohe algul üksi ette minna, isegi atrõõvi. Las loll pedaalib end surnuks. Ja siis, kui lollil hing pooleldi paelaga kaasas, hakkab vastasmeeskond tööle ja  jätab ta enne finišit kaugele maha.

See on kõige lihtlabasem (ja küllap ka lihtsustatud) näide, mis õõnestab liigset lootmist andmetele. Lisaks ei näita kogutavad andmed ju ka seda, kas jõujuurikal on üldse võitlejaomadusi. Kas tal on taktikalist taipu? Võib-olla on ta nii loll, et ei pea režiimi ja vahib poole ööni internetis ja on kolmandaks võistluseks seetõttu täiesti tühi. Seal võib olla veel kümneid ja kümneid, isegi sadu tegureid, mida igasugused andmed ei näita ja mille kohta andmeid koguda ei saagi. Aga mis on sama otsustavad nagu seegi, et jõujuurikas suudab reitega välja pressida kümme vatti rohkem kui kõik konkurendid. 

Pidagem meeles, mida ütles mulle hiljuti olümpiavõitja Erki Nool: spordis ei võida mitte kiireim ega tugevaim – kui rääkida näiteks sprindist või maadlusest –, vaid spordis võidab alati parim. Ja parimaks saab see, kellel leidub lisaks jõu- ja vastupidavusnäitajaile ka palju muid võidumehele vajalikke omadusi.

Nii et ükskõik, kas andmetega välja peilitud võimsaimad ratturid põhjustavad oma väheste oskuste tõttu ohtlikke olukordi või mitte, on kindel see, et ainuüksi vatid, maksimaalne hapnikutarbimise võime ega maksimaalne või keskmine pulss ei tee kellestki veel parimat. Ja hea ongi! Sest mulle meeldib rohkem sport, kus on loomingulisust, üllatusi, ootamatusi, ettearvamatusi, mitte sport, kus inimesed on taandatud justkui programmeeritud robotiteks.

Foto 1: Ronimine Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Libe laskumine Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Ronimine Tour de France'i 9. etapil, kõige ees Nairo Quintana. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Tour de France'i liider Tadej Pogacar (vasakul) 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Ergutaja Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Sloveen Tadej Pogacar Tour de France'i 8. etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 7: Sloveen Tadej Pogacar Tour de France'i 8. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas rattaõnnetuse põhjustaja pääseb karistuseta?

LISATUD TEMPOSÕIDU VIDEO! 

Eile tuli uudis, et naine, kes tõenäoliselt põhjustas oma tobeda ja mõttetu papp-plakatiga tee ääres vehkides Tour de France'i esimesel etapil massilise kukkumise, on kinni võetud ning süüdimõistmise korral ootab teda CNNi väitel kuni 35 000 dollari suurune rahatrahv ja kuni kahe-aastane vanglakaristus.

Arvan, et trahvisumma on liiga väike ja vanglakaristus liiga pikk. Tegemist on ilmselgelt rumala ja ettevaatamatu inimesega, kes ei olnud nimme paha peal väljas, mistõttu vanglasse saatmisel pole mõtet. Liiati, vaevalt kohus talle nii pika vabadusekaotuse määrab. Küll aga võiks trahvisumma olla märgatavalt suurem - see oleks hoiatuseks ka teistele pealtvaatajatele, kes on suurtel rattavõistlustel sportlastele liiga lähedale roninud.

Minimaalselt õiglane karistus oleks, kui naine peaks kinni maksma kõik lõhutud rattad ning samuti arstikulud. Maksimaalselt õiglane karistus oleks ka see, kui võetaks arvesse, mil määral rikkus ta paljude sportlaste võistluse - ja see oli ikkagi sportlaste elatisallika ruineerimine! - ning võib-olla isegi olulise osa hooajast. Kuid see kahju on spekulatiivne ning seda on raske määrata.

Kuid nüüd tuleb kannapööre: ma ei ole kindel, et kui asi läheb kohtusse, siis naine hoopis karistuseta ei pääse.

Esiteks, formaalselt polnud pealtvaatajate ala võistlejate alast kuidagi eraldatud. Seega võib naise kaitseks väita, et ratturid, ennekõike plakatile sisse sõitnud Tony Martin, oleks pidanud ise elukutselistena suutma olukorda adekvaatselt hinnata ja vastavalt reageerima. Teisisõnu: sama hästi võib Martin ise olla süüdi hooletuses ja ettevaatamatuses. Mis veelgi hullem: kõik teised ratturid, kes tema taga kukkusid, võivad süüdistada juhtunus just Martinit, mitte toda amatöörlikku plakatiga pealtvaatajat.

Pidage silmas, et kui mängu astuvad juristid, on tulemus ennustamatu. Mäletate, kuidas juba paistis, et tippjurist Paul Keres suudab maadleja Heiki Nabi dopingusüüdistuste alt puhtana välja vedada, ent võtke näpust - ei suutnud. Sedasi pole kindel, et ka totra plakatiga pealtvaataja kaitsjad ei võiks teda süüst puhtaks pesta ning veeretada juhtunu eest vastutuskoorma hoopis sportlasele, Martinile. Ei me eales ette tea.

Kellel nüüd pulss erutusest tõusis, rahustagu seda minu seltsis erilise temposõiduga siin!

Fotod 1-4: Massiline kukkumine Tour de France'i esimesel etapil. Foto 1 autor: Reuters/Scanpix; fotode 2-4 autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Kus asub Eestis rattureile parim kergliiklustee?

LISATUD VIDEO.

Üks tabel ja pingerida on Eesti jalgratturitele puudu. See on parimate kergliiklusteede pingerida. Ma tean kõvasid mehi, kes ei julge maanteel rattaga sõita – näiteks tunnistas mulle paar nädalat tagasi Eestis siiamaani väga tuntud endine laskesuusakoondislane, et tema ei söanda Tartu-Tallinna maanteele rattaga minna –, mistõttu muutub ilmselt üha aktuaalsemaks, kus saaks korralikult, st ohutult ja ilma rohkete ristmike takistusteta rattaga vajutada.

Kindlasti on selles edetabelis üks pretendente kõrgele kohale parajasti viimast lihvi saav Narva-Jõesuu ja Narva vaheline ligi tosina kilomeetri pikkune kergliiklustee. Käisin seda piki Narva jõe läänekallast (fotol vasakul) kulgevat teed nädala lõpus proovimas, mõlemas suunas. Plussid on: piisav pikkus; vähe segavaid ristmikke; hea sile asfalt, vähene liiklus, olgu jutt jalutajatest, jooksjatest, rulluisutajatest või ratturitest; mõlemas otsas linn (mitte nii nagu enamik teisi kergliiklusteid, mis viivad küll linnast välja, aga lõpevad siis põllu servas või metsa ääres). Ülevaate sellest rajast saate siin!

Igal juhul on Narva-Jõesuu ja Narva (fotol paremal) vaheline kergliiklustee palju etem, kui ükskõik milline Tartu ümbruse kergliiklustee, mis on enamasti liiga liiklustihe; arvukate ristmikega, kus peab hoogu maha võtma; siin-seal ka muhliku või kulunud asfaldiga. Ma teisi Eesti kergliiklusteid eriti ei tea, mistõttu küsin – kui olete Narva-Jõesuu ja Narva vahelise kergliiklustee reportaaži ära vaadanud –, mis võiks olla harrastajaile veel paremad või vähemalt sama head ja mõnusad kergliiklusteed. Palun, kas lisaksite mõne argumendi ka, nagu lisasin omalt pool eespool, olgu nii poolt kui vastu, et pilt saaks aus.

Äkki saame siin kamba peale kokku rattureile parimate kergliikulusteede edetabeli või vähemasti loetelu, millest oleks suvel kõigile kasu ja vaheldust! Ja miks mitte avaldada see pingerida suures ajakirjanduses?! Kes soovib, et tema panus seejuures saaks ära märgitud, lisage julgesti oma nimi, kuid kohustuslik see mõistagi pole.

Teeme üheskoos ära ka midagi asjalikku!

*

Teadmiseks neile, kes maasikaid ostavad, olgu sportimiseks vajaliku raua või muude ainete saamiseks: sain läbinisti veenva teadusliku kinnituse, et kui soovite võimalikult puhtaid, st keemiliselt töötlemata maasikaid, siis eelistage igal juhul eestimaiseid.

Foto 1: Narva-Jõesuu ja Narva vaheline tee Narva jõe kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Eesti piiri tulp Narva jõe kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Narvat (vasakul) ja Jaanilinna ehk Ivangorodi lahutavalt Narva jõele. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Vaade Vene poole rajatisele Narva jõel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade Jaanilinnale ehk Ivangorodile laupäeva hommikupoolikul. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma saatuse kiuste eliidi grupisõidust ikkagi osa sain?

LISATUD VIDEO!

Muhk, suur veritsev muhk vasaku küünarnuki peal tekkis nii kiiresti, et Tarmo Mõttus, kelle südameprobleemist kirjutasin mullu sügisel Postimehele suure loo ja kes nüüd tuli Valgas näitama, kus ja kuidas kulgeb Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste lühem, 11-kilomeetrine ring, kahtlustas koguni, et käeluu on murdunud.

Umbes kaks kilomeetrit varem, Transpordi tänaval Bauhofi kaupluse ees, hakkas esirehv tegema rütmiliselt imelikku heli. Kas tõesti auk sees? Vaatasin, et rehv tühjemaks ei jookse, ja kui pärast Tartu maanteele pööramist Mõttusele hüüdsin, et pidagu hoogu, vaadaku oma asjatundliku pilguga kõrvalt, kas kumm on katki, tõdes ta, et kõik paistab korras. Tõepoolest, ka kentsakas rütmiline heli kadus. Tunde järgi näis, et ratas jookseb ilusti, nii nagu peab.

Siis, kui pidime pärast Valga surnuaiast möödumist vasakule, Jaanikese teele pöörama, tuli vastu maastur, mistõttu võtsin hoogu maha, ja kui maastur möödus, tegin võrdlemisi järsu pöörde, keskmisest ilmselt enam kallutades, sest järelejäänud trajektoor eeldas seda – kui ühtäkki kadus ratas alt. Kukkusin asfaldil külili.

Ei saanud ju jääda keset teed pikalt lebama. Ajasin end püsti. Siis märkasin, et küünarnukil haigutab suur haav. Rattasärgi oli kukkumine õlalt maha lükanud. Peaaegu esimene mõte oli, kas nüüd lõhkusin särgi ära. Ei, särk oli terve, aga õlg oli saanud äestada. Ja puus samuti. Vasakul peopesal olid väiksed kriimud, sest ligi 30-kraadine palavus ei tekitanud tahtmist kindaid kätte ajada. Ja vasak põlv ja säär said ka kriimud peale.

Jutt võimalikust käeluumurrust ei tundunud veenev, kuigi mõne sekundiga kerkinud punn oli tõesti suur. Painutasin kätt siia-sinna, nii küünarnukist kui õlaliigesest – kõik liikus laitmatult ja valutult.

Sealsamas olid liikluse reguleerijad, kollased vestid seljas. Nad küsisid, kas peaksid kutsuma kiirabi. Ütlesin, et pole vajadust. Küsisin vastu, kas neil sidet on. Sidet polnud, küll aga andsid nad niiskeid lappe, millega haavu puhastada ja loodetavasti ka verejooksu pidurdada. Panin lapid püksi puusale ja vasakule küünarnukile, kus hoidsin neid parema käega kinni. Siis istusin ratta selga ja ühe käega leistangi hoides sõitsin tühja esirehviga neli kilomeetrit linna tagasi, üle mitme koha, kus tuli ratast tee-ehituse tõttu kas tõsta või käe kõrval talutada, Valga haiglasse EMOsse. 

EMOs tuli oodata pool tundi, võib-olla rohkemgi, sest enne tuli ühel purupurjus mehel haav kinni õmmelda ja ühel naisel varbaküüne probleem lahendada. Siis kutsus kirurg mind ruumi, pani lavatsile istuma, puhastas kõik mu haavad ja sidus kinni (fotol ülal paremal).

Kui Valga keskväljakule võistluskeskusse tagasi jõudsin – autoga ja siis jalgsi, mitte rattaga kahjuks –, oli meeste eliidi sõit kestnud kaks ja kolmveerand tundi ning lõpuni jäi viis 11-kilomeetri pikkust ringi. Need võtsin videosse, et teha siiski ära see, milleks Valka olin tulnud – videoreportaaž Eesti meistrivõistluste grupisõidust. Ei saanud ju seatud eesmärki maha matta. Tulemust saate näha siin!

Foto 1: Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste meeste eliitklassi osalejad Valga keskväljakul stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kohtunike auto Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistlustel Valga keskväljakul stardi- ja finišikoridoris. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suur leedekraan Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste jälgimiseks Valga keskväljakul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Valga kesklinn. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu seotud käsi ja jalg pühapäeval Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistlustel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste stardi- ja finišikoridor Valga keskväljakul. Foto autor: Priit Pullerits