Pullerits: Miks peaminister Kristen Michalil on pärast Henry Sildaru saadetud kirja suu vett täis?

Pärast seda, kui peaminister Kristen Michal oli sõna võtnud perekond Sildarude teemal, sai ta lõppeva nädala keskel sõnumi Milano Cortina olümpial vigursuusatamise rennisõidus hõbemedali võitnud Henry Sildarult, kes tegi talle ettepaneku, et valitsusjuht kuulaks enne avalduste tegemist ära ka selle, mida on temal möödunud aastate kohta öelda.

«Kuna võtsite avalikult sõna teemal, mille päris sisu Te ei tea, aga samas olete valmis nõrgemate eest seisma, siis päris huvi korral olen valmis järgmises sõnumis mineviku asjaolusid Teile selgitama,» kirjutas Henry Sildaru Michalile.

Seni ei olnud Michal talle midagi vastanud. Henry Sildaru saatis Michalile sõnumi samal numbril, millelt Michal oli läkitanud talle pärast olümpiamedalivõitu õnnitlused.

Lõppeval nädalal, mil Michael sildistas Facebookis Eesti Olümpiakomitee need liikmed, kes tagandasid ametist EOK presidendi Kersti Kaljulaiu, onu Heinodeks ja tigedateks vanameesteks, võttis ta samas korduvalt üles Sildarude teema.

Henry Sildaru, kes võitis lisaks olümpiahõbedale tänavu vigursuusatajate MK-sarja, põhjendas sõnumis Michalile, miks ta soovib teda puudutavail teemadel Michaliga rääkida:

«Ma olen kõik need aastad vaikinud, sest leian, et konflikte ei lahendata avalikult. Samuti olen palunud kogu selle teema mitte kajastamist, et saaksin rahulikult tegeleda oma tööga – spordiga. On kahetsusväärne, et antud palvet on eiranud nii tavakodanikud kui ka riigiametnikud. Seega leian, et on aeg kontekstist välja rebitud väidetele anda tegelik sisu.

Henry Sildaru ütles Postimehe järelepärimise peale, et ta ei otsi antud olukorras mingit poliitilist konflikti, kuigi vahel tekib tal tunne, et teda on sellesse kistud. Henry Sildaru selgitas, et Michalile läkitatud sõnumi eesmärk oli pakkuda valitsusjuhile võimalus ära kuulata ka tema käes olevad teda puudutavad faktid, enne kui Michal hakkab avalikult sõna võtma asjade kohta, mille sisu ja tagamaid ta ei tea.

Pärast seda, kui Henry Sildaru võitis olümpial hõbemedali, kiitis Michal teda nii Facebookis kui Instagramis uskumatult võimsa soorituse eest, mida on põhjust tähistada tervel Eestil.

«Täname Sind Eesti väärika esindamise eest!» kirjutas Michal oma sotsiaalmeedia kontodel. «Sinu saavutus annab inspiratsiooni kogu meie spordikogukonnale ning noortele, kes alles oma teed alustavad. Palju-palju õnne ja aitäh elamuste eest, Henry!»

Foto 1: Peaminister Kristen Michal Euroopa liidu ja regionaalsete partnerite liidrite kohtumisel Küprosel 24. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kristen Michal Euroopa Nõukogu informaalse kohtumise eel Ayia Napas 23. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kas kergliiklusteel tohib jalgrattaga teha tempotrenni?

See on igati asjakohane küsimus, mis kerkis eelmise sissekande kommentaariumis: kas kergliiklusteedel võidukaga treenimine on üldse OK või on kergliiklustee mõeldud ikkagi 5-6-aastastele juntsudele, kärudega emadele-jalutajatele ning ratastega temposõitjad kobigu sõiduteele? 

Teisipäeva õhtul kerkis see küsimus täies reaalsuses. Olin esmaspäeval parandanud Ilmatsalu-Tartu kergliiklustee 3,18 km pikkusel lõigul isiklikku rekordit, viinud selle 4.28ni. Keskmine kiirus 42,8 km/h. Strava kõigi aegade pingereas esikümnesse jõudmisest jäi siiski 10 sekundit vajaka. Seda edetabelit juhib Alo Jakin, kes sõitis kaks päeva enne mind aja 3.28, mis teeb keskmiseks kiiruseks 55,1 km/h.

Teisipäeva õhtul olid olud samasugused, nagu päev varem. Otsustasin, et teen uue katse, sest eelmine läks veidi vett vedama: keset kergliiklusteed vänderdas rattaga vastu ca 5-6-aastane poisiklutt, kes algul ei paistnud mind märkavat, ja kui lõpuks märkas, siis ei suutnud otsustada, mida teha, vaid jäi keset teed vingerdama, mistõttu pidin hoo maha pidurdama ja pärast temast möödumist uuesti tempo üles võtma. Sinna võis kaduda mitu sekundit.

Aga sattus teisipäevalgi kergliiklusteele takistus. Olin lõigu alguseks just hoo üles võtnud – Garmini spordikella ja Strava järgi küündis maksimumkiirus 51 km/h-ni –, kui märkasin eespool minuga samas suunas kõrvuti veeremas kahte ratturit. Nüüd tuli kalkuleerida, millal neile enda lähenemisest märku anda. Hüüad „Hei!” liiga vara, ei pruugi nad seda kuulda, hüüad liiga hilja, ei jõua nad kõrvale võtta. Kui vahemee nendeni võis olla kahanenud 40 meetrini, hõikasin „Hei!”, mille peale nad vaatasid esmalt üle õla taha, kes kust tuleb, ja alles siis tõmbasid paremale tee serva ja jäid seal seisma. Kui neist möödusin, ütlesin neile „Aitäh!”. (Muidu veel mõtlevad, et mida see Estonia sinimustvalges vormis rattur käsutab ja ülbitseb siin.)

Sedapuhku pressisin tunduvalt kõvemini, kui päev varem. Aga pettumus oli suur, kui kogu selle pingutamise peale suutsin rekordist kärpida kõigest kaks sekundit. Aeg 4.26 tähendas keskmist kiirust 43,1 km/h.

Randmekellalt fikseeritud pulsi järgi oli teisipäevane uue rekordi tegemine kergem töö: keskmine pulss lõigul oli 131. Esmaspäeval oli see näitaja olnud 137. Ometi, nagu ütlesin, punnisin teisipäeval palju kõvemini. Tuul oli tunde järgi mõlemal päeval sama tugev ja puhus samast suunast, nii et selles asi polnud. 

Üllatas see, et teisipäeval lõiku lõpetades taastus hingamine hetkega. Hingeldamist õieti ei tekkinudki. (Esmaspäeval oli muidugi veelgi kergem tunne.) Küll aga sain teisipäeval peagi aru, et kopsud olid saanud vatti. Kurku tekkis vastik kuivus, mis pani tükiks ajaks läkastama. Ja kopsud, erinevalt esmaspäevast, andsid veel õhtulgi käredusega tunda. 

Oletasin, et äkki oli teisipäevase sõidu algus liiga kiire. Vaatasin andmeid – võrreldes esmaspäevase sõiduga ehk vaid 2 km/h nobedamalt. See ei tohiks ju nii kriitiline erinevus olla?

Aga nagu küsitud, siis kas üldse tohib kergliiklusteel niiviisi temposõitu teha. Vaatasin järele, et kergliiklusteel iseenesest otsest kiirusepiirangut ei ole, aga jalakäijal on siiski eesõigus (poisiklutt ei olnud jalakäija, kaks aeglast ratturit samuti mitte). Paljude kaasratturite jutust olen aegade jooksul aru saanud, et nende väitel peab jalgrattur liiklema siiski kergliiklusteel, mitte maanteel, kui selle kõrval on kergliiklustee.

Mis tekitab omakorda küsimuse, kuidas teha ratturina tempotrenni, kui Tartust enam-vähem kõigis suundades on maantee kõrval kergliiklustee. Sest kergliiklusteel, kus eesõigus on jalakäijail, on 40+ km/h kiirusega sõita riskantne ning peab kogu aeg jalakäijate ja teiste liiklejate ohutuse nimel pidurdama, mis ei lase ju tempotrenni teha.
 
Mis on tempotrenni tegevatele ratturitele sel juhul praktiline, kasutatav lahendus?

Küsisin seda täna Transpordiametilt. Mainisin neile igaks juhuks, et lahendus ei ole kiiruse valimine vastavalt oludele, sest kui olud käsivad pidevalt pidurdada, ei saa niiviisi ju tempotrenni teha. Samuti ütlesin Transpordiametile, et mind rahuldab igati ka vastus, et käige oma tempotrenniga kus kurat, sest peaasi on mulle see, et saaks selguse, mis oleks ka kasutatav selgus, mitte selline vastus, mis ütleb palju, aga tegelikult mitte midagi ehk millest reaalses elus kasu ei ole.

Transpordiameti liiklusohutusekspert Darja Lukašenko-Tšistotin tegi asja selgeks, nii et võtkem kõik edaspidi teadmiseks: „Liiklusseadus ei keela sõita sõidutee paremas ääres ka jalgratta-jalgtee olemasolul. Pigem tuleb lähtuda põhimõttest, et kui rattur seab oma kiirusega kergliiklusteel jalakäijad ohtu, on mõistlikum sõita sõidutee paremas ääres.”

Nüüd võib sellele teemale joone alla tõmmata. Esitatud lahendus on selge ja kasutatav.

Foto 1: Sissesõit Tallinna maanteelt Tartusse, taamal Eesti Maaülikooli administratiivhooned. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 5: Tartus Tähtveres Vaksali tänavalt hargneva nimetu tee äärne kergliiklustee. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Tartu Ülikooli peahoone eest ülikooli kohvikule, Jaani kiriku tornile ja Postimehe toimetuse endisele hoonele Gildi tänava nurgal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu Näituste messihoone Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Mis tekitab rattasadulas müstilisi/seletamatuid pulsi erinevusi?

EOK ja treenerite teema pole end sugugi ammendanud, kuid vahepeal tuleb endaga ka tegeleda. Ja seal ei ole asjad sugugi vähem intrigeerivad.

Nüüd on vaja kahte sorti spetsialiste. Esiteks neid, kes jagavad midagi meditsiinist, ja teiseks neid, kes tunnevad tehnoloogia hingeelu.

Sõitsin eelmise nädala lõpus üksinda maanteerattaga Tartus ja selle ümbruses. See on järgnevat silmas pidades oluline – tingimused olid kõigil päevadel samasugused. Aga näitajad – väga erinevad.

Reedel sõitsin 29,3 km ajaga 1:04.19, keskmine kiirus 27,3 km/h – aga keskmine pulsisagedus 148 (ja maksimaalne pulss koguni 175). Üüratult kõrge pulss, olgu märgitud.

Laupäeval sõitsin 28,0 km ajaga 58.42, keskmine kiirus 28,7 km/h (märgatavalt kiirem kui eelmisel päeval) – aga keskmine pulsisagedus 115 (ja maksimaalne pulss 134). Pigem isegi madal pulss, ütleks.

Pühapäeval sõitsin 27,4 km ajaga 1:00.19, keskmine kiirus 27,3 km/h (ehk täpselt sama, mis üle-eelmisel päeval) – aga keskmine pulsisagedus kõigest 103 (ja maksimaalne pulss 124). Väga madal, kas pole?

Tuletan meelde, et reedest pühapäevani olid vabad päevad ning muid kohustusi ja tööstressi ei olnud. Ent millest ikkagi nii suur pulsi erinevus? Või tuleb viga otsida Garmin Forerunner 55 spordikellast?

Sõna on spetsialistidel! (Panikööridel mitte kirjutada.)

Foto 1: Vaade Tartus piki Emajõge. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Maaülikooli tornühiselamu Tähtveres õhtuses punakas päikesekumas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaksali tänava pikendus raudtee ääres. Sel 1,27 km pikkusel lõigul kuulub Priit Pullerits ajaga 1.46 Strava kõigi aegade pingereas 7. kohale. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Miks kinkis Eesti Jalgratturite Liidu juhtkond president Kersti Kaljulaiule hinnalise ja erilise maanteeratta?

Helistasin mõni aeg tagasi Eesti Jalgratturite Liidu presidendile ehitusettevõtja Raivo Rannale, et täpsustada fakte. Küsisin, kas jalgratas, mille ta kinkis Kersti Kaljulaiule (fotodel), oli tema või jalgratturite liidu kingitus ning kas see oli kingitud Kaljulaiule kui EOK presidendile või eraisikule.

„Ei kommenteeri,” oli kõik, mis Rand mulle vastas. Pärast seda kõne katkes.

Helistasin igaks juhuks uuesti, et äkki vajutasin ise kogemata kõne katkestavale nupule või tekkis mingi muu tehniline tõrge. Rohkem Rand mu kõnele ei vastanud.

Aga faktid vajasid tõepoolest täpsustamist. Näiteks see, mis marki ja hinnaga rattaga oli tegu.

Selle teada saamiseks helistasin Sigvard Kukele, kes mulle laekunud andmeil oli selle ratta Rannale müünud. Ja see polnud mingi tavaline ratas. See oli väidetavalt Eddy Merckxi ratas. Räägiti, et selle hind jääb 3000 ja 4000 euro vahemikku. Miks hind on tähtis?

Mitte ainult sellepärast, et teada saada, kui kalli kingituse Kaljulaid sai, vaid ka sellepärast, et ei saanud välistada, et seadusest tulenevalt määrab maksumus, kas Kaljulaid pidi saadud kingituse deklareerima või mitte.

Helistasin ühele endisele tuntud tipp-prokurörile, kes tunneb korruptsiooni teemat, ning uurisin talt, kuidas nii kalli kingituse deklareerimisega lood on. Tuli välja, et see teema on väga keeruline ja nüansirohke. Sain suunise tutvuda huvide konflikti vältimise juhendiga kolmanda sektori juhtidele ja käsiraamatuga vabaühendustele ning vaadata ka korruptsioonivastast seadust, mille rakendamine sõltub omakorda MTÜ juhtorgani liikme rollist. Igatahes n-ö puusalt vastust saada polnud võimalik.

Sigvard Kukk, kellele telefonis selgitasin, miks ma temalt Merckxi ratta kohta küsin, ei hakanud mulle kärbseid pähe ajama, et tema ei tea sellest rattaostust midagi, vaid lubas hinna järgmiseks päevaks dokumentidest järele vaadata. Ent siis teatas juba samal päeval sõnumiga, et ei saa klientide kohta andmeid avaldada.

Siis võtsin ühendust EOK-ga, kellelt küsisin Kaljulaiule kingitud ratta kohta. Kommunikatsioonijuht, kes on seal alles hiljuti tööle võetud, ei teadnud asjast midagi, aga saatis küsimuse edasi President Kaljulaidi Fondi kommunikatsioonijuhile. Temalt sain telefonitsi peagi vastuse, et tõepoolest, Kaljulaiule on kingitud Eddy Merckxi maanteeratas, aga see juhtus juba aastal 2019 ehk siis, mil ta oli Eesti Vabariigi president

2019. aasta seletab ka, miks Enn Veskimägi, jalgratturite liidu juhatuse liige ja nüüdne asepresident, väitis end mitte midagi teadvat Kaljulaiule kingitud rattast, sest mu erinevad algallikad, kelle jagatud teavet asusingi kontrollima, olid rääkinud, et Kaljulaid sai Merckxi ratta pärast seda, kui temast oli saanud EOK president (see juhtus 2024. aasta lõpus).

See seletab samuti seda, miks maksu- ja tolliameti andmebaas, kuhu tegin päringu Kaljulaiu saadud kingituste kohta, ei öelnud ratta kohta midagi – sellepärast, et seal ligipääsetavad andmed ulatuvad ajas tagasi ainult 2023. aastani.

Samuti sain President Kaljulaidi Fondilt kinnituse, et Merckxi ratta kinkis Eesti Jalgratturite Liidu juhatus. 

Kuulsin täna ühelt allikalt, et Kaljulaid oli käinud aprilli algul Hispaanias rattalaagris, mis on üllatav, kui see tõesti nii oli – vajab veel kontrollimist –, sest sel ajal maa tema jalge all juba põles ehk ta oleks pidanud tegelema oma toetajate mobiliseerimisega.

Nüüd jääb veel vastata küsimus, miks ikkagi kinkisid Rand ja Eesti Jalgratturite Liidu juhatus president Kaljulaiule nii hinnalise ja erilise ratta. Kuni sellele vastust ei ole, on paratamatult õhus variant, et ju tahtsid Rand ja jalgratturite liidu juhatus Kaljulaidi kuidagi mõjutada. Nüüd, kui ratta kinkimise fakt on avalikuks saanud, on Ranna ja jalgratturite liidu ülesanne igasugused kahtlused maha võtta.

Fotod 1-4: Uurimistööd spetsialistidele! Vaadake, kas suudate tuvastada, mis rattaga osales president Kersti Kaljulaid 18. juunil 2021. aastal Rakveres NATO sõduritega ühissõidul! Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Teisipäevane Postimehe lugu teatab, et Postimehe ajakirjanduskooli lõpetajad valisid parimaks õppejõuks Priit Pulleritsu. Kuvatõmmis Postimehest 

Pullerits: Millise inimliku omaduse puudumine kukutas Kersti Kaljulaiu?

Meil tehakse avalikes vaidlustes, kus kaalul on mõne inimese amet või karjäär, peaaegu alati ühesugune viga: olukorda ja tegureid vaetakse püüdlikult ratsionaalselt, inimfaktorit arvestamata. Arusaadav, miks: kardetakse, et kui viidata inimlikele puudustele, siis seda peetakse ebaausaks, alatuks võtteks, mis võib liiati solvata. Ent sedasi jäävad olulised ja tegelikud põhjused, miks inimene oma kohalt taandada, sageli märkamata. Ja nii luuakse olukorrast moonutatud, eksitav pilt.

Kuid tunnistagem: meist keegi pole ideaalne (jah, ka mina), meil kõigil on puudused (jah, ka mul). See on paratamatu osa inimeseks olemisest. Ainult et kui sa liigud avalikus elus mõjukale positsioonile, nagu seda on näiteks EOK president, pead olema valmis, et su puudused muutuvad avalikuks asjaks, sest need võivad mõjutada terve organisatsiooni käe- ja teiste inimeste elukäiku. 

Seetõttu, kuna seni on minu arvates vaadatud EOK presidendi puhul kramplikult mööda sellest, kuidas ta paljudele paistab - mis minu arvates ütleb aga tema kohta palju -, siis nii mu järgmine arvamusavaldus, mille avaldas ka Postimees, sündiski:

See on fakt, et Kersti Kaljulaid uskus, et tal on suur võimalus esmaspäeval võitjana välja tulla. Muidu poleks ta ju pea ees otsustavasse lahingusse sööstnud, vaid taandunud juba varem.

Varasem taandumine oleks palju päästnud. Sest see, mis esmaspäeval toimus, oli avalik kohtuprotsess kaamerate ees. Ja otsus kõlas: süüdi.

Aga süüdistada, et ta süüdi jäi, saab Kaljulaid ainult iseennast. 

Juba algusest peale, kui vahetult taliolümpia järel tema jalgealune tuliseks kiskus, käitus ta valesti. Näha ju oli, et olukord üha pingestub. Mida sellises olukorras teha?

Loomulikult pingeid maha võtta.

Aga Kaljulaid ei püüdnudki võtta. Ilmselt – ja see on nüüd oletus, tunnistan – uskus ta, et tal on õigus ja ka enamik teisi arvab, et tal on õigus. Pole isegi tähtis, õigus milles, sest igaühel oli eri põhjuseid, miks temaga rahulolematu olla: olgu need EOK eelarve ja rahaasjad, Kaljulaidi suhted Sildarudega või lihtsalt tema isik. Sellises segases olukorras on ainult üks konstruktiivne lahendusvariant: otsi lepitust, mitte ära võimenda vastasseise.

Kaljulaid ei otsinud lepitust. Kui tekkis konfrontatsioon Tõnis ja Henry Sildaruga, kas ta püüdis nendega ühe laua taha istuda, et asjad selgeks rääkida või leida mõistlik lahendus Tõnis Sildaru treeneriteemale? Ei püüdnud ju. See oli tema asi ja ülesanne läheneda Sildarudele, mitte ehitada enda ja nende vahele seina ja raiuda oma edasi.

Nii läks sellepärast, et – ja pange nüüd tähele, sest see on oluline ja saigi lõpuks saatuslikuks – Kaljulaiul puudub empaatiavõime. (Kusjuures see ei ole ainult minu arvamus.) Ta on olnud kõrgepalgaline tippametnik, kes on peamiselt määratud oma kohtadele, mis küllap – jah, tunnistan, et järgnev on oletus – on kinnistanud temas veendumust, et ta on juhina igati pädev ning tema väärtus ja kompetents seisneb just selles, et ta on kõiges eksimatu asjatundja. 

Valitavates ametites, nagu on EOK presidendi amet, jääb sellest vajaka. Seal ei ole vaja pelgalt mõistust, vaid vaja on ka tundeid. Seal on vaja empaatiavõimet. Lihtne näide: spordiinimesed on ju rääkinud, kuidas nad on tahtnud tema jutule, aga pole pääsenud; ega nad oota, et Kaljulaid võtab seifist 10 000 eurot, et näete, poisid, tehke treeninglaager, vaid soovivad, et neid lihtsalt ära kuulataks. 

Empaatiavõime on inimlik omadus, mis Kaljulaiuga seondub eriti vähe.

Osati viitab empaatiavõime puudumisele ka see, kuidas ta hakkas esmaspäevases esinemises ründama EOK eelmist juhtkonda. Esiteks, nagu märkis mulle kolleeg Postimehest, istusid saalis inimesed, kellest 90% tunnevad ja mäletavad eelmist peasekretäri Siim Suklest ning enamasti arvavad temast hästi. Teiseks, kui ülesanne on päästa enda nahka, ei aita see, kui mustad teisi, eriti neid, kes pole kohal (Sukles ju polnud) ja kes ennast kaitsta ei saa. Teisi maha tehes ennast juhi kohal kõrgemale ei upita.

Empaatiavõime puudumine ei lasknud Kaljulaiul näha tema ümber kasvanud probleemi sügavamat olemust. Selle asemel et püüda ehitada sildu, ajas ta jonnakalt juttu ebamäärasest väärtuskonfliktist – kas keegi sai aru, milles selle konflikti tuum tema nägemuses seisnes? –, kus tema on õigel poolel ja kõik teised valel poolel, mis oli ka sõnum, millega lõppes ETV õhtuses spordisaates tema kaotusejärgne lühiusutlus.

Niiviisi minakeskselt, vähimagi soovita asju arutada – sest pole ju kellegagi arutada, kui vastaspool on nii sügaval eksiteel ja mina olen üdini õige, võis, oletan, töötada Kaljulaiu mõte – läkski nii, et ta kaotas tänavalt välja kasvanud spontaansele mässule, millel polnud selget liidrit ega ka selget, ühest sõnumit peale selle, et võtame Kaljulaiu maha. Mässajate selge liidri ja selge sõnumi puudus võis vabalt olla ka põhjus, miks Kaljulaid nende eduvõimalusi alahindas, ent samas, kainelt järele mõeldes, on seda uskumatum, et niivõrd kaootiline mäss ta ikkagi ametist pühkis. 

Kaotada oma organisatsiooniga nii organiseerimata vastasele saab olla ainult kaotaja enda, mitte kellegi teise süü. Põhjust, miks nii läks, peab kaotaja antud juhul otsima iseendast.

Fotod 1-5: Eesti Olümpiakomitee (EOK) president Kersti Kaljulaid esmaspäeval EOK erakorralisel täiskogul, mis hääletas 61:50 tema umbusaldamise poolt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma likvideerisin kapitaalse valeinfo Kersti Kaljulaiu ja Tõnis Sildaru kohta?

Kui kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter tuli EOK asepresidendina märtsi lõpus välja väidetega, et Henry ja Tõnis Sildaru kätlemata jätmine 22. veebruari vastuvõtul Tallinnas Rottermanni kvartali peaväljakul ei olnud EOK presidendi Kersti Kaljulaidi nimme tehtud žest, vaid Tõnis Sildaru nõudmine, et Kaljulaid pidulikul tänuüritusel tal ja Henryl kätt ei suruks, tundus see mulle kohe algusest peale imelik.

Esiteks, miks peab sellise avalduse avalikkuse ees tegema Kanter? Miks ei tee seda Kaljulaid, kes peaks ikka kõige täpsemalt ja paremini teadma ning ütlema, kes mida nõudis, seda enam ju, et kätlemata jätmises süüdistati ikkagi teda? Ja teiseks, kuna Kanter oli oma avaldusega õli tulle valanud ehk niigi palju tähelepanu pälvinud intsidendis veeretanud süü ja vastutuse Tõnis Sildarule, miks pole ükski ajakirjanik Sildarult küsinud, kas oli nii, nagu Kanter väitis, ja kui oli, siis miks ta seda nõudis?

Ehk lühidalt: kui palju poleemikat tekitanud intsidendis oli süüdlaseks tehtud Tõnis Sildaru, pidanuks ajakirjandus objektiivsuse põhimõttest ja süüdistatule vastulauseks sõna andmise nõudest tulenevalt pidanud küsima Tõnis Sildaru versiooni juhtunu kohta.

Kui Vikerraadio teisipäevases «Võimla» spordisaates (alates 24.55) rääkis ka Maarja Värv, käesolevast kuust Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu asepresident, et Kaljulaiu-vastane kampaania sai alguse sellest, et ta ei andnud Tõnis Sildarule kätt, kuigi hiljem selgus tema sõnul, et kätlemise ärajätmine oli hoopis Tõnis Sildaru soov, otsustasin, et siin tuleb ise teiste räägitusse sekkuda ning järele uurida, kuidas lood ikkagi tegelikult olid.

Tõnis Sildarult selgituse palumise peale läkitas Sildaru mulle e-kirja, mille ta oli saatnud juba 31. märtsil Kanterile, kuid millele Kanter polnud vastust saanud. Kiri algas palvega, et Kanter selgitaks, millal on Tõnis või Henry Sildaru nõudnud, et Kaljulaid neid ei kätle.

Võtsin seejärel ühendust ka Kanteri ja EOK uue kommunikatsioonijuhi Mirjam Endlaga, kelle kohta mul on senisest lühiaajalisest, ent korduvast suhtlusest öelda ainult kiitvaid sõnu, sest kuigi ta teab, et kui ma tema poole küsimustega pöördun, ei ole need eales meeldivad ja kerged küsimused, ent ta on alati abivalmilt vastanud – sama saan öelda ka Spordikoolituse ja -Teabe SA juhi Jarko Koorti kohta, kellele mul on samuti olnud ainult keerulisi ja puurivaid küsimusi –, siis sedapuhku sain vastuseks kõne, milles sisalduvat off the record infot ma ei saa avaldada, kuid vähemasti läks kirja see, mis Postimehes ilmunud uudise lõpus kirjas on.

Ma saan aru: mida muud saanukski Endla vastata. Müts maha selle ees, et ta ei hakanud mulle «kägu» ajama, mida oleks selles olukorras ilmselt teinud paljud tema ametikaaslased.

Vähemasti sai üks oluline viga ja väärarvamus enne esmaspäevast tähtsat EOK kokkusaamist korrigeeritud, vale likvideeritud ja tõde jalule seatud. See ongi antud juhul ajakirjaniku tähtsaim ülesanne – saavutada tulemus, et asjad oleks faktiliselt maksimaalselt õiged. Ja et keegi ei jääks avalikul areenil süüdi selles, milles ta süüdi ei ole.

Fotod 1-3: Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamine Tallinnas Rotermanni kvartalis. Teda ja Tõni Sildaru õnnitlevad Urmas Sõõrumaa (1. fotol), Mustamäe linnaosa vanem ja Isamaa Mustamäe osakonna juht Marja-Liisa Veiser (2. pildil) ning tuvastamist vajav tegelane kapuutsi all. Fotode autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 4: Henry Sildaru (vasakul) ja Tõnis Sildaru Milano Cortina taliolümpial vigursuusatamise rennisõidu kvalifikatsioonivõistluse ajal 20. veebruaril. Foto autor: Kiur Kaasik, Delfi Meedia / Scanpix 

Pullerits: Kuidas kõne kahekordsele olümpiavõitjale EOK presidendi tagandamise protsessis uue lehekülje keeras?

„Tere, Priit,” ütles tuttav hääl täna hommikupoolikul telefonis. „Tead, üks huvitav asi on.”

Mul oli kiire, ühe ministriga oli juba nädal tagasi kokku lepitud tunnine intervjuu ja pidin seda ette valmistama. Enne olin just koostannud ja saatnud EOK-le ühe päringu, järjekordselt ebameeldiva, mis seal salata. Kuid andsid helistajale siiski šansi, lühidalt. Ta oli uus allikas, tekkinud umbes nädal aega tagasi.

„Helista Erikale,” kõlas soovitus. Ja kõne lõpp.

Helistasin siis. Tulemus ilmus mõni aeg hiljem Postimehe veebis.

Seejärel avanes Kersti Kaljulaidi umbusaldamise saagas täiesti uus peatükk. Kõva kaart löödi lauale.

Kui seni oli umbusaldamise eestvedajale Heino Märksile ette heidetud, et pole seda, keda ta pakub Kaljulaidi asemele – kusjuures etteheitjad unustavad ära või pigem ei tea, et Märksil kui mehel metsast polegi võimalik kedagi ametlikult ette lükata, nagu pole ka mingi valimisprogrammi koostamine tema asi –, siis nüüd ilmus tänu Erika Salumäele lõpuks Kaljulaidile ka vastaskandidaat. Ja tugev vastaskandidaat.

Erki Nool on mees, kellega Kaljulaid peab arvestama, tõsiselt. Mis siis, et Noolt esmaspäevasel EOK üldkogul kusagile kandidaadiks esitada ei saa. Aga vähemalt pole Kaljulaidi vastasleer enam näo ja nimeta. Noole sümboolset väärtust sel kohal ja kõhklejaid mobiliseerivat jõudu ei maksa alhinnata.

Pärast seda on terve päeva olnud mul telefon punane. Ideid, soovitusi, spekulatsioone, kuuldusi tuleb hulganisti. Kuuldavasti on EOKs tekkinud segadus ja peataolek. Räägitakse, et sealgi on moodustunud leerid. Väidetakse, et Kaljulaidi mahavõtmiseks on hääled koos. Kui küsin, kas kindlasti, muutub väide veidi ebalevamaks. Aga igal juhul koondavad pooled ridu. Mõnel on juba mitmeid volitusi esmaspäevaks taskus. Sten Teppan salvestab reedeseks "Vikerhommikuks" Salumäega intervjuu. Üks mõjusal positsioonil valitsusliige küsib mult otse, mis on see, mille nimel on Kaljulaid üldse EOK president. Ega minagi tea, oskan vaid oletada: et prestiižne amet, sest ega eelmisel vabariigi presidendil aktiivses elus palju valikuid ole. Kaljulaiu esinemise kohta ETV "Impulsi" saates ütleb nii spordist kui kõigest muust hästiinformeeritud allikas, et põhjus, miks tal oli nina pidevalt paberites, on selles, et tal on lühike süütenöör ning muule keskendumine aitab tal emotsioone taltsutada. Teine, kel lähikonnas autistlik laps, teatab, et peretuttav teab isiklikult presidenti lähemalt ning tal esineb samuti autistlikke jooni. Samuti kuulen, et Nool olla siiski vaid varikandidaat, et põhitegija lükatakse areenile hiljem. Kui pärin, kas see on Tõnu Tõniste, kellele viitas minuga vestluses ka Nool, saan vastuse, mis seda varianti ei välista, ning see tuletab omakorda meelde päeva peale kuuldut, et Tõniste on rahulik mees, kes sõjakalt võitlusse ei torma, nagu Nool, vaid astub areenile siis, kui verine lahing peetud ja oodatakse lepitajat – versioon, millele annab elujõudu tõsiasi, et erakorralise üldkogu 13 kokkukutsuja hulgas oli ka purjetamise liit.

Homme tuleb veel üks terav päev, sest õhtuks peavad mõlemad leerid oma väed kokku koondama, et siis esmaspäeval laupkokkupõrkes lahingusse söösta. Tuleb elu ja surma peale heitlus.

Foto 1: Erika Salumäe. Foto: Erika Salumäe erakogu
Foto 2: Priit Pullerits kolmapäeval Kagu-Eestis tanketõrjekraavi serval. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits kolmapäeval Kagu-Eestis sügavas metsas punkri sissepääsus. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kui kaua kestab Eestis mõne treeneri solgutamine ja millal kaotavad halvad treenerid tegevusloa?

Mäletate, kirjutasin siin laupäeval, et saatsin treenerite koolituste korraldamisega tegeleva Spordikoolituse ja -Teabe SA juhile Jarko Koortile (fotol vasakul ja all paremal) muude küsimuste seas sellise: kas te ei leia, et oleks aeg lõpetada Tõnis Sildaru avalik alandamine, sundides maailmas oma tipptaset näidanud treenerit tegema n-ö lastetreeneri eksamit?

Koorti auks tuleb öelda, et kuigi olen talle saatnud palju ebamugavaid küsimusi - aga ajakirjaniku ülesanne ei olegi tegelda suhtekorralduse ehk paitavate küsimuste esitamisega -, on ta alati neile vastanud. Vastas ka nüüd, kuigi nädalavahetusel jõudsin talle teele panna veel hulga kriitilisi küsimusi, mis puudutasid seda, et treenerikvalifikatsiooni teema ei ole, nagu nüüd ilmneb, sugugi ainult Tõnis Sildaruga seonduv teema. Vastused noile küsimustele leiate siit.

Aga vastus küsimusele, mis käis Tõnis Sildaru solgutamise kohta:

"Ma väga loodan, et keegi siiski pole sundinud Tõnis Sildarut treenerikutset tegema. Treenerikutse omandamise soov peaks tulema inimesest endast. Kui inimene ei näe selleks vajadust, siis ei pea seda tegema, kuid kui inimene soovib kutset taotleda, aga ei näe sellel kasutegurit, siis tuleb probleemidest avatult rääkida ja püüda aru saada, mida peaksime süsteemis muutma, et inimene tunneks selle vajalikkust. Samuti [tuleks] selgeks arutleda, millistel juhtudel ja milliste kriteeriumide alusel võiks treeneriks saamist kiirendada ja lihtsustada. Seega tegeleme hetkel aktiivselt sellega, et mõista süsteemi kitsaskohti ja pakkuda neile lahendused.

Antud [Sildaru] kaasuses on mitmed asjad käsitletud läbisegi. Täiesti eraldiseisev teema on see, kas ja kuidas peaks EOK tunnustama inimesi, kellel puudub kutsetunnistus. Eelnev ei puutu kuidagi treenerikutse süsteemi olemusse. Sellest eraldiseisev küsimus on, kas väga heade tulemuste eest – mitte ainult spordis, vaid ka muudel erialadel –, peaks andma kutseid lähtuvalt tulemustest, mitte läbitud koolitusprogrammist. Teema ilmestamiseks, järgnev näide pole otseselt kutsestandardiga seotud, aga siiski võrreldav: kui ajakirjanduse esimesel kursusel õpib inimene, kes on saanud just Pulitzeri preemia, kas sellega peaks kaasnema automaatselt ülikoolis vähemalt magistrikraadi diplom?"

Kuna Spordikoolituse ja -Teabe SA tegutseb treenerite kutseandmise keskusena ning viib läbi kutseeksameid ja -teste, ei saanud täna hommikul jätta Koortilt pärimata, mida teeb tema juhitav sihtasutus nende kolme vene jalgpallitreeneriga, kellel, erinevalt Tõnis Sildarust, on ikkagi 5., 6. ja lausa 7. tase, pärast nende juhendatava Legioni noortemeeskonna laupäevast vägivallapuhangut eesti poiste jalgpallimeeskonna vastu. 

Kuigi Koort pidi kell 11 algavas EOK infotunnis A. Le Coq Arenal (fotol vasakul) Eesti Jalgpalli Liidu konverentsikeskuses tutvustama EOK liikmetele treenerikutse visioondokumenti, jõudis ta enne seda vastata ka minu küsimustele, mida näete siit.

Praegu on Eesti spordis põnevad ja pinglised ajad, kas teile ei tundu?

Fotod 1 ja 2: Spordikoolituse ja -Teabe SA nüüdne juht Jarko Koort näitab 2017. aasta mai lõpus füsioterapeudina, kuidas peaksid end venitama kontoriinimesed. Fotode autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: EOK peasekretär Kristo Tohver (vasakul) ja EOK asepresident Gerd Kanter Eesti Olümpiakomitee pressikonverentsil Tallinnas 6. aprillil. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Lillekülas oli mullu septembri keskel müügis VIP-looži tuba A. Le Coq Arena staadionil. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Vaadake, kuidas Eesti spordis ja EOKs käib raha teemal vee sogamine!

Pühapäeval laekus mu e-postkasti kiri, mille adressaadid olid mitme teise seas ka EOK president Kersti Kaljulaid ja peasekretär Kristo Tohver. Olgu kohe ära öeldud, et kirja mulle edastajaks ei olnud selle autor ega ka ükski EOK eelmise juhtkonna liige. Kiri oli kriitiline vastus Kaljulaiu intervjuule, mille ta andis pärast EOK etteotsa valimist. (Lähemalt suures ajakirjanduses siin!)

Kirjas sisalduva tähendus on laiem, kui ainult valeväidete ümberlükkamine. See kiri tuletas meelde, kui palju on ajakirjandusse paisatud informatsiooni, mille tõesust me ei saa kontrollida. Häda on selles, et kuulad ühte osapoolt, kes esitab oma fakte, ja siis kuulad teist osapoolt, kes esitab sama asja kohta aga hoopis teistsuguseid fakte, süüdistades, et vastaspoolel on kas valed andmed või ei saa ta asjast aru – see ei ole kokkuvõttes üldsuse informeerimine, vaid on üldsuses segaduse tekitamine.

Üks, mis segadusi tekitab, on raha. Antud juhul küsimus, kui palju seda EOK-l ikkagi on, kust ja kui palju on seda tulnud ning millele kulunud. Hoolimata avalikkuse ette paisatud andmetest on pilt nii segane, et, nagu öeldakse, siga ka ei söö.

Vaadake siis mulle edastatud kirja põhjal, kuidas käib infosõda. 

Kaljulaid intervjuus: „...sest avastasime, et juba EOK 2024 eelarve oli planeeritud defitsiidiga.”

Vastus Kaljulaidile: „EOK 2024. aasta eelarve võeti esindajate kogu poolt vastu 23. novembril 2023. ja vastuvõetud eelarve on tasakaalus. Seega ei saanud seda keegi ju miinusage planeerida. Nagu ma ka 17. oktoobril teile [antud kirja adressaatidele] saadetud memos kirjutasin, on EOK sponsorid rahalised toetajad ning asjadega toetajad Toyota – autod, Nike (AS Jalajälg) ja Sportland – varustus, JCDecaux – reklaampinnad. Nende panus on eelarvesse arvestatud tuluna ning projektidega ka kulusse. Seega vahetatakse majandusaasta lõppedes alles saldokinnitusi ehk saab täpselt eelarve sponsorlusreale panna reaalsed summad.” 

Kaljulaid intervjuus: „Tulime oktoobris majja ning selgus, et keegi ei ole tegelikult pidanud läbirääkimisi sponsoritega, kelle lepingud on lõppemas.”

Vastus Kaljulaidile: „Pariisi olümpial rääkisid nii Urmas Sõõrumaa kui [EOK turundusjuht] Margus Kiiver, kes oli kogu aeg sponsoritega koos, esimest korda lepingu pikendamistest. Peale mänge kohtusin ise ja ka koos Margusega: 16. september AS Jalajälg, 3. oktoober Olympic Casino, 10. oktoober JCDecaux ning 16. oktoober Estravel. Nad kõik olid valmis jätkama EOK-ga, ootasid vaid valimiste järgset juhtkonda, et koostööd täpsustada. Loodan, et sellise info andis Margus ka Kristo Tohverile edasi.
Ainuke eitus tuli 16. septembril Toyotast, kelle fookus oli järgmisel perioodil paralümpiakomiteel.”

Kaljulaid intervjuus: „Ehk siis EOK eelarve oli meie üllatuseks väga halvas seisus...”

Vastus Kaljulaidile: „2023 majandusaasta aruandes on kirjas, et EOK-l oli 31.12.2023 vabasid vahendeid 1 522 653 eurot. EOK-st lahkudes [kirja koostaja räägib EOK eelmisest juhtkonnast] oli arvetel 18.10.2024 raha kokku 2 164 892 eurot. 15. oktoobri seisuga oli jooksva aasta tulude ja kulude vahe +659 147 eurot.

Meenutan, et kui me tulime EOK-sse, oli eelarve ca 5,0 miljonit ja arvete tasumiseks kasutati arvelduskrediiti. Selleks aastaks oli eelarve 15,0 miljonit ja arvel raha, et kohe sai uue hooga alustada.”

Kirja koostaja ütleb, et on õppinud mitte midagi isiklikult võtma, aga lugedes Kaljulaidi vastuseid ajakirjanikule, tekkis tal tunne, et siin on tegemist ebaõiglusega. „Kas see on tahtlik või tahtmatu, ei oska öelda,” on kirjutanud kirja koostaja. „Aga inimesed tundsid ennast puudutatuna.”

Mida siis nüüd teha, kui üks ütleb ühte ja teine teist?

Ainuvõimalik lahendus, mida välja saab pakkuda – ja millele andis omapoolse heakskiidu ka spordiga lähedalt seotud olnud Eestis tuntud finantstegelane –, on see, et EOK-s tuleb kiiremas korras teha sõltumatu audit. Alles sel juhul on lootust, et inimesed, nii üldsus kui EOK presidendi saatuse üle otsustajad, saavad usutava informatsiooni, mille pealt edasi toimetada. Seni kui auditit ei tehta, saab vee segamine takistamatult edasi kesta.

Fotod 1 ja 2: Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid mullu 2. mail Tallinnas EOK strateegia avalikustamisel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid president Kersti Kaljulaid (keskel) ja peasekretär Kristo Tohver (vasakul) mullu 2. mail Tallinnas EOK strateegia avalikustamisel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks Tõnis Sildaru treeneriteemal ei tohi mingil juhul lasta vaibuda?

Nagu mõni on väljendanud - loodetavasti kahetsedes hiljem oma väljendatut -, polnuks Henry Sildaru olümpiamedalit justkui vaja. Sest vaadake, kui palju probleeme on sellest tekkinud. Varem oli treenerite tase ja koolitus treenerite tsunfti üksikute julgete sõnavõtjate kitsas probleem, aga nüüd on see kerkinud üleriigiliseks teemaks, mis ei taha kuidagi vaibuda.

Ega saagi vaibuda, sest sel ei tohi lasta vaibuda, kui süsteem on nii košmaarne. Eile helistas mulle Eestis tuntud ja lugupeetud majandusinimene, kellega ikka aeg-ajalt mõtteid vahetan ja kelle mõtteid olen varemgi edastanud, kes väitis, et EOK president Kersti Kaljulaid on selline inimene, kes pooldab lähenemist, et kui panna reeglid paika, siis saabki kõik küsimused justkui iseenesest lahendatud. Aga ei saa.

Kui reeglid on halvad ja nende elluviimine raske, isegi absurdne, siis on tulemuseks segadus ja rahulolematus, mis on viinud selleni, et nüüd on Kaljulaid nii tugeva tule all, et tema koht EOK presidendina suisa kõigub.

Saatsin nädala keskel Spordikoolituse ja -Teabe SA juhile Jarko Koortile järjekordsed küsimused, et treenerikoolituse teemas veidigi lahendusele lähemale liikuda.

Esiteks. Hüva, teeb Tõnis Sildaru ära 3. taseme koolituse, aga edasi? Kui tahab teha 5., 6. või 7. taset, siis kes seda koolitust läbi viib? Või peabki ta jääma selle beebitasemega treeneriks?

Teiseks. Kuulsin, et aastaid tagasi oli ESL mõelnud vigursuusatamises 5. taseme treeneri nõuetele, aga sai siis aru, et see pole võimalik, sest ala areneb pidevalt ja see, mis võis olla nt paar aastat tagasi 5. taseme treeneri arsenalis, ei kõlbaks nüüd kusagile, sest kogu aeg, iga hooaeg, mõeldakse midagi uut välja, sest ala olemus ongi piiride ületamine ja uute trikkide väljamõtlemine. Ehk siis: alles hiljutine 5. tase võib piltlikult öeldes kiirelt manduda 4. või 3. tasemeks. Mida selle kohta öelda? Ei ole ju mõeldav, et vigursuusatamise treener teeb iga aasta uue eksami, ja veel vähem on mõeldav, et leidub koolitajaid, kes suudaks igal aastal tõusnud tasemel koolitada. 

Ja kolmandaks. Kas te ei leia, et oleks juba aeg lõpetada Tõnis Sildaru avalik alandamine, sundides maailmas oma tipptaset näidanud treenerit tegema n-ö lastetreeneri eksamit?

Foto: Tõnis Sildaru poja Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamisel 22. veebruaril Tallinnas Rotermannis. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix