laupäev, mai 15, 2021

Pullerits: Kuidas ma panin kolm väga kõva tulemust kirja

Täna saate tänu minule loodetavasti elus paljud asjad tagasi õige raja peale. Nii kerge on ju kõrvale kalduda, eriti kui ümberringi võimendatakse nii vildakaid sõnumeid.

Teile olulisim on mu intervjuu spordiarst Gunnar Männikuga (fotol all paremal), kes ütleb välja mitu olulist sõnumit igaühele. Mõned lõigud minu vestlusest temaga.

Kui sageli võiks keskealised inimesed võistelda, et mitte end ära tappa?

Inimorganismi ainevahetus hakkab kardinaalselt aeglustuma juba peale kolmekümnendat eluaastat, seega aeglustub ka taastumine. Kui üle 40- või 50-aastased jätkavad suure mahuga võistlemist, peavad nad selleks tegema vastaval spordialal aeroobses režiimis treeninguid, jälgides kogu aeg pulssi. Kui lähed läbima maratoni ja oled eelnevalt jooksnud ainult 42 kilomeetrit, on see absurdi tipp. Niimoodi teha ei tohi! Sellega ainult tapad oma tervist. 

Kas 40- ja 50-aastased, kes on treenitud ja tugevad, peaks sellest hoolimata hakkama võistlemisega tagasi tõmbama?

Muidugi, see on selge, sest sa lihtsalt ei suuda enam selliste koormustega trenni teha, nagu varem, ja ei tohigi teha. Kuid samas liikuma pead. Liikumine on elu alus. Fakt on see, et trenni tuleb teha, aga trenni tuleb teha mõistusega. Nädalas peab võtma vähemalt kaks puhkepäeva. 

Kuidas ära tunda, kui ärapanemine võistlustel muutub mõõdutundetuks?

Ärapanemissporti 40st vanematele ma ei soovitagi. Tehke ikkagi tervisesporti! Kui hakkad ärapanema, muutub tervisesport võistlusspordiks. Kui tahad võistelda, tee seda iseendaga. Näiteks kui saavutasid rattasõidul mullu mingi koha ja aja, siis võrdle järgmisel aastal selle tulemusega iseennast, mitte ära võrdle end teistega.
*

Teiseks, kahtlemata olete kuulnud, et nii palju põevad depressiooni; äkki olete isegi kahtlustanud, et see häda on mõnel lähedasel, ja mõni ehk on arvanud, et äkki koguni temal endal. Depressioonist räägitakse nii palju, nagu oleks selle levik epideemiline. Aga kuidas on lood tegelikult? Andsin endast parima (fotol paremal loo plaan), et tõele jälile jõuda. Ja mis selgus...

*

Kolmandaks - ja seepärast kolmandaks, et loodetavasti see spordimehi ei panina - rääkis kolleeg Neeme Raud väga avameelselt, kuidas tal tekkis alkoholisõltuvus, kuidas ta peaaegu põhja jõudis, mis moodi sealt välja ronis ja kuidas peab nüüd elama, et uuesti samasse kraavi ei kukuks. Õpetlik lugu kõigile, kes on silmitsi ükskõik millise sõltuvusega. Miks mitte ka sportimissõltuvusega, millest rääkis mulle intervjuus dr Männik.

Ärge nüüd öelge, et ma pole oma tööga rahvale kasulikku panust andnud.

Foto 1: 2013. aasta Tallinna maratoni lõpetamise järel kokku kukkunud osaleja. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Spordiarst Gunnar Männik on loonud ka klaveriteoseid. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 3: Koolipsühholoog Karmen Maikalu, üks depressiooniteemalise loo allikaid. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu depressiooniteemalise loo plaan. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Neeme Raud ei võta enam tolkagi alkoholi. Käes on tal veeklaas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

teisipäev, mai 11, 2021

Pullerits: Mida enne rattavõistluse starti juua?

Hommikul võistlusele sõites joob autoremondilukksepana töötav Margo Kippasto autos ära poolteist liitrit Borjomi mineraalvett – sellepärast, et siis on startides varutud organismi piisavalt vedelikku ega pea muretsema, kui joomine sõidutuhinas meelest läheb. 

Tehnilistel maastikuradadel ei ole suurel kiirusel pudeli haaramiseks tihti head võimalustki. Seda, et n-ö ettejoomisest pissihäda peale tuleks, pole Kippastol kordagi juhtunud. Vedelik kaob higistades kehast niigi.

Vytautase mineraalvett Kippasto ei soovita, sest selles sisaldub liiga palju magneesiumi ning temal on see löönud kõhu lahti. Värska vesi ei ole tema väitel jällegi nii tõhus nagu Borjomi, kus leidub vähem gaasi kui enamikus teistes karboniseeritud jookides.

Paar päeva enne võistlusi magneesiumi süüa ja loota, et tänu sellele pingutuse ajal krampe ei teki, on Kippasto sõnul asjatu lootus. Selleks tuleks teha siiski paarinädalane kuur, lausub ta. Tema puistab rajale kaasavõetavatesse joogiveepudelitesse hüdrotablette, mis aitavad tõsise pingutuse ajal organismil paremini vett omastada. Ta on täheldanud, et puhta vee joomine ei too higistades sageli kasu, vaid vastupidi: vesi «peseb» olulised ained kehast hoopis välja.

Vaat siis, millist nõu jagab värskes rattaajakirjas Ma Olen Jalgrattur minu nimelise rubriigi «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» tegelane Margo Kippasto, kes alustas rattasõiduga alles kuldses keskeas, kümme aastat tagasi. Ta alustas maastikusõitudel kohtadega kolmandas ja neljandas sajas, jõudis kaks aastat hiljem tulemuste poolest teise saja algusse ning on viimased neli hooaega olnud pea eranditult kindel lõpetaja esisajas. Seega tasub tema kogemusi usaldada.

Millised on Kippasto ülejäänud kuus õppetundi, seda saategi lugeda rattaajakirja uuest numbrist, nagu ka sellest:

* Rattaäri naudib Eestis pärituult. Ülevaatlikus tabelis on kirjas üle kolmekümne viie rattapoe.
* Maksimalist Aksel Nõmmela vaatab tagasi oma viiele profiaastale.
* Mis värk Eestis selle Colnagoga ikkagi on? Jalgrattad seinal. Juba kuues lugu.
* Rattajutt keskealiselt keskealistele. Jutustab Andres Keil.
* Sangaste Valgete Teede rattaralli keerab veel vinti peale.
* Podcastid vahendavad üle maailma ägedaid rattalugusid. Rattaajakirjale räägivad taskuhäälingutest inglased, eestlased ja ameeriklane.
* Rattamehaanikute rubriigis räägib seekord Risto Usin Bora-hansgrohest.
* Tour of Estonial tuleb mängu Lossi tänava munakivitõus.
* Itaalias prooviti enne Girot roosat värvi.
* Eesti olümpiakoondise ratturite võistlusvormist.
* Ottavio Bottecchia. Itaalia kangelase salapärane surm.

Foto 1: Giro d'Italia liider Filippo Ganna pühapäevasel etapil joomas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Cube'i maastikuratta ja kahe joogiveepudeliga pärast Flat Iron Mesa raja läbimist Moabist lõunas. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, 27. numbri esikaas. Kujundus: Artur Kuus. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre

reede, mai 07, 2021

Pullerits: Kas tahate rattasõiduga teenima hakata? Eks hakake kulleriks!

LISATUD VIDEO!

Ühel päeval nägin Tartus Postimehe toimetuse hoones viiendal korrusel noort meest, keda ma ei tundnud. Tal olid linnaratturi tumedad riided seljas ning suur sinine Wolti kott käe otsas. Tuli kellelegi süüa tooma. Kasutasin juhust ja astusin ligi: palusin näidata, milline see kott seestpoolt välja näeb, sest olen alati juurelnud, kuidas toit seal ümber ei lähe ja supp kaane alt välja ei immitse, kui kuller läbi linna kihutab.

Ta siis näitas lahkesti. Misjärel küsisin, kas võin temaga ühe tööpäeva kaasa teha – selleks, et sellest reportaaž kirjutada.

Ta oli taas lahkesti nõus.

Siis küsisin nime ka, et helistan peagi ja lepime täpsemalt kokku.

Tuli välja, et olin tabanud Eesti ilmselt ühe sitkema rattakulleri. Marten Soesoni, Tartu Ülikooli majandustudengi nimi on isegi FISi ametlikul leheküljel kirjas. Ta on saanud aastate eest Põhjamaade meistrivõistlustel sprindis 31. koha (teisisõnu, jäänud esimesena veerandfinaalist välja), kuid juba paar aastat enam võistlusspordiga ei tegele. Siiski näitab FISi kodulehekülg, et ta sai Tartu maratonil 26. koha. (Ei tea, kust nad sellise tulemuse võtsid...) Kindel fakt on see, et Eesti meistrivõistlustel sprindis sai ta tänavu 13. koha. Pole paha!

Eelmise nädala reedel tegingi temaga pärastlõunal kella neljast alates ligi viietunnise tööpäeva kaasa. Selle kirjeldust saate lugeda laupäevase Postimehe uuendatud nädalalõpus leheküljel 16.

Vähese lugemisoskusega tüüpidele panin kokku ka video, sest öeldakse ju, et oma silm on kuningas ja parem üks kord näha kui kolm korda lugeda.

Statistikat ka!

Kulleri reedene tööpäev 

Tööpäeva pikkus 4:52.
Puhas rattasõiduaeg 2:25.
Rattaga sõidetud 44 km.
Keskmine sõidukiirus 18,3 km/h.
Maksimaalne sõidukiirus 42 km/h.
Keskmine südamelöögisagedus minutis 127.
Maksimaalne pulss 177.
Kulutatud energia 2063 kilokalorit.
Täidetud tellimusi 17.
Teenistus 68 eurot.

Toiduvedaja staaž

Marten Soeson on toidukullerina tegutsenud 2019. aasta algusest. Ta teeb nädalas neljal-viiel päeval keskmiselt nelja ja poole tunni pikkuseid vahetusi.
Rattaga läbitud distants:
2019 – 10 000 km;
2020 – 7000 km;
2021 – 3000 km.
Kokku täitnud rattaga umbes 5700 tellimust.
Edukaima päeva teenistus 115 eurot (üheksatunnine vahetus).
Suurim täidetud tellimuste arv päevas 37.
Suurim tipp ehk jootraha 15 eurot.
Pikim tellimussõit 10 km Tallinnas kesklinnast Viimsisse.
Lühim tellimus 35 sammu jalgsi.
Suuremad tellimused: 10 karpi pitsat; 20 pooleliitrist pudelit õlut.
Kokkupõrkeid ja õnnetusi kokku 4. 

Foto 1: Wolti toidukuller Marten Soeson väntamas üles Lossi tänava mäest Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits toidukuller Marten Soesoni (ees) töövarjuna Tartus. Kes tunneb ära, mis tänav see on? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kuller Marten Soeson viib tellitud portsjonid Tartus Teguri tänava eramusse. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Marten Soesoni ja Priit Pulleritsu reedese kulleripäeva marsruut. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, mai 06, 2021

Pullerits: Kas minu või Eesti ratturite olümpiavorm on erilisem?

Kas teate, kuhu jäid minu esimesed ratturipüksid? Helesinised ja valgete traksidega. Õigemini peaks alustama sellest, et kas oskate ära arvata, mis nendega juhtus.

Need ei pidanud lihtsalt vastu. Üheksa aastat tagasi, kui viisime Jaanus Laidveega oma Salt Lake Cityst, olümpialinnast ostetud Treki maastikurattad Moabi peatänaval rattapoodi hooldusse, ütles sealne mehaanik lause, mis on meeles siiani: "Moab damages bikes." Moab lõhub rattaid. Nii karmid rajad seal.

Niisiis pole ime, kui ka püksid seal vastu ei pidanud. Järgmise Moabi-ekspeditsiooni lõpus rändasid need prügikasti. Polnud mõtet neid Eestisse tagasi vedada - taguots oli vertikaalselt lõhki rebenenud.

Praegu on mul kahed rattapüksid. Ühed on väga erilised, milliseid pole maailmas kellelgi. Need on nimelised. Kummalgi reiel ilutseb mu perekonnanimi. Isegi Tanel Kangertil ega Peeter Pruusil, kes lähevad Eestit esindama Tokyo olümpiale, pole omanimelisi rattapükse. Vaat nii! Rein Taaramäel ka pole. Vot!

Mis siis saab, kui need unikaalsed püksid ka katki lähevad? Siis pole katki midagi! Allan Oras ütles mulle mullu, et tal peaks oma moomoo ettevõttes need lõiked või mis iganes alles olema, et vajadusel saab lasta uued püksid teha. Igatahes on mu vorm isikupärasem ja erilisem kui see, millega Kangert ja Pruus lähevad olümpiale. Kui nad tahavad seal veidigi silma paista, ei jää neil üle muud, kui tuleb medalile sõita.

See on muidugi kosmos, mida ma siin teile endast ja Kangertist ja Pruusist räägin. Mõned üritavad ka sinnapoole küünitada, soetades endale Cofidise või Astana või lausa Sky meeskonna aastatetaguse vormi, arvates, et ehk paistavad sellega silma, ent arvestamata, et kõik vähegi kainelt mõtlevad inimesed näevad ju läbi, et nad ehivad end võltssulgedega.

Tundub tühine teema? Aga ei ole! Ega siis muidu jalgratturite liit lasknud Eesti olümpiaratturite vormist terve pildiseeria teha, et see mööda Eestit laiali saata. Põhjus, miks rattavormist paraku liiga palju juttu ei tehta, peitub selles, et vähestel on, mida isikupärast enda seljas näidata - millest sul siis ikka rääkida, kui sõidad mingi masstoodangu särgi ja pükstega; siis räägidki parem oma sadulapostist või lenksupaelast.

Fotod 1-3: Gleb Karpenko (Ampler Development Team), Eesti mullune meister eraldistardist sõidus, näitab Eesti ratturite vormi, mida nad kannavad Tokyo olümpial. Disain: Timo Saabas (moomoo). Fotode autor: Adam Illingworth / Eesti Jalgratturite Liit

esmaspäev, mai 03, 2021

Pullerits: Kuidas ma teile vastu tulen ja te sportlikku tuju üleval hoian?

Ei tahaks kõlada pessimistlikult, aga asjalood on ikka väga käest ära. Mitte üksnes seetõttu, et Tartu rattaralli toimub ka tänavu virtuaalsõiduna ehk õigem oleks öelda: igaüks omaette või tillukese seltskonnaga, mis ei tekita küll erilist tiivustust. Kuigi olen pigem üksik hunt, siis mõnikord on seltsis segasem - nagu see, et mulle maitseb tort, ei tähenda, et peaksin seda sööma kolm korda päevas. Seega, tõenäoliselt jääb Tartu rattaralli ka tänavu sõitmata, ehkki mul on Klubi Tartu Maraton arvel 60 eurot krediiti, sest sain ju Tartu suusamaratonist arstitõendiga vabastuse. Aga loodetavasti tekib atraktiivsemaid võimalusi seda 60 eurot ära kasutada.

Asjalood on sandid ka selle poolest, et razve eto mai mesjats, nagu küsiks venelased. Muidugi mitte! Vaadake, mis õues toimub: Tartus vali tuul, jahedus, lörts. Õige peremees ei aja sellise ilmaga isegi koera välja. Ja õige rattur, kes hoolib oma jalgrattast sama palju nagu hea peremees koerast, ei aja ka oma ratast välja. Või kui rattast kahju ei ole, sest see on asendatav, siis iseendale võiks küll mõelda.

Mida ma öelda tahan, küsite. Õige küsimus! Tahan öelda seda, et alles kaks aastat tagasi oli samaks ajaks juba saadud korralikult rattasõitu nautida, sellest lausa viimast võttes. Saate aru küll, millest jutt, eks ju? Kuid ega ma ainult endale mõtle - ikka teistele ka, mistõttu panin teile kokku meeleoluvideo Moabi parimatest rattaradadest. Saan aru, et enamikule ei paku huvi vaadata 20-minutilist videot ühest rajast - et tüütuks läheb. Aga kui Moabi rajad oma mitmekesiseses on kuude minutisse kokku surutud ja muusika ka taustaks pandud, siis ehk hakkab juba looma, kas pole?

Niisiis, palun väga: ajal, mil koroonaviirus raskendab reisimist ja laagerdamist ning mil kodused olud ka sadulasse ei meelita, olgu teile minu poolt tuju tõstmiseks kokkuvõte sellest, mida te elus eales oma silmaga näinud pole - ja kui elu meil samamoodi edasi läheb, siis väga-väga suure tõenäosusega kunagi ei näegi. Nautige!

Foto 1: Üksik jalgrattur Rollercoasteri rajal, kus saab sõita nagu mööda Ameerika raudteed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Ratturid Gooney Bird Rocki ehk Albatrossi kalju ees Gold Bar Rimi raja alguse läheduses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ratturid õhtupoolikul pressimas läbi liivase vadi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mary's Trailil tuleb rada jagada koos mootorratturitega. Foto autor: Priit Pullerits

reede, aprill 30, 2021

Pullerits: Kuidas ma lõppeval nädalal kuuma andsin?

Noored mehed ei kujuta seda ettegi, aga nii see oli – oli 1984. aasta hilissügis, öösiti olid juba miinuskraadid, ma seisin teisel pool Peipsit kuskil õhtupimedusse mattunud väljal, koos minuga veel 30-40 noort meest, kelle igaühe nime siis ohvitser välja hõikas, veendumaks, et keegi pole kaduma läinud.

«Valner!» kõlas järsku üks nimi.

«Jest!» tuli vastus. Eesti keeles: olen siin ja olemas.

Valner?! Kõlab väga eesti nime moodi. Märkasin, kust see «jest!» tuli, astusin ligi ja... järgmised kaks ööd ja päeva istusime Heiki Valneriga (alumisel vasakpoolsel fotol) platskaart vagunis akna all, sõitsime põhja poole ning rääkisime peaaegu kogu  teekonna oma elust ja tegemistest. Liikusime tundmatusse. Meist ei sõltunud me saatuses mitte kui midagi. Olime lihtsalt sõdurid, nõukogude armee ajateenijad, kelle asi polnud küsimusi esitada, vaid teha seda, mida kästakse.

Teisel ööl käsutati kõik vagunist välja perroonile. Seal oli juba lumi maas. Külm. Olime jõudnud Kandalakšasse, nagu kuskilt selgus. Taas loendus. Mingi ohvitser küsis, kes tahab siin aega teenida. Mind see ettepanek ei puudutanud. Minu sihtpunkt oli veelgi kaugemal.

Varahommikul jõudsime Alakurttisse. Valner läks sealsesse jalaväkke ja mina raketiväkke.

Nii ma Valneriga tuttavaks saingi. Ja nii oli hea ning usalduslik teha temaga selle nädala Arterisse karm intervjuu loomade piinamisest Eestis. Valner on nimelt Eesti aktiivseim loomakaitsja. See on üks ausamaid, jõulisemaid, otsekohesemaid, karmimaid intervjuusid, mida olen viimastel aastatel teinud. Selliseid karmi jutuga intervjuusid hea meelega teekski – aitab nämmutamisest ja poliitkorrektsest ibast!

Palju on tekitanud furoori, mis asja ajasin hiljuti Tartus Tähtvere serval A. Le Coqi õlle- ja joogitehases. Mõned on ekslikult pakkunud, et kohtusin Indrek Kelguga ja haudusime salaplaane. Ei, kohtusin kahel päeval tehase kauase juhi Tarmo Noobiga (fotol paremal ja kõige esimesel fotol). Olin kuulnud, et ta teeb seal rohepööret, aga mulle on algusest peale tundunud, et selle rohepöördega on seotud palju asju, millest väga avalikult ei räägita. Asju, mis mulle ei meeldi, ja ilmselt teile ka mitte. Need varjatud asjad õnnestuski Noobi käest teada saada. (Üllataval kombel oli see minu ja Noobi, kauaste tartlaste kõige esimene intervjuu.)

Kõik loosse ei mahu, midagi – eriti palavad palad – tuleb jätta ka selle blogi lugejaile eksklusiiviks. Ma ei hakka teile sellest rääkima, kuidas A. Le Coq plaanib vähendada 2025. aastaks lisatud suhkru osakaalu oma toodetes senisega võrreldes 15 protsenti, et harjutada tasapisi inimesi uute maitsetega. Teile on küllap palju intrigeerivam see, mis juhtub õllega.

Õlle ja teiste joovastavate jookidega on sedasi, et 2023. aastaks peavad mittealkohoolsed joogid moodustama rohkem kui poole soomlastele kuuluva A. Le Coqi toodangust. Selleks tuleb iga aasta kahekordistada mittealkohoolsete jookide müüki. Näiteks viis aastat tagasi moodustas alkoholivaba õlu 1-2% kogu Eesti õlletoodangust, nüüd on see juba 7%. See on õnnestunud kahel põhjusel, märkis Noop: esiteks on rohkem reklaamitud alkovaba õlut ja teiseks on alkovaba õlle kvaliteet oluliselt paranenud. Ent ärme seejuures, et te ei teeks ennatlikke ja taas ekslikke järeldusi, unusta, mida Noop (ülemisel fotol) veel ütles: «Ma ei ole karskuspropaganda eesrindlane.» Ta avaldas arvamust, et alkovabale õllele üleminek ei lähe siiski nii kiiresti, nagu on läinud üleminek alkovabale long drinkile.

Ühte tunnistas Noop veel: et tema palganumber sõltub sellest, kui kõvasti kasvatab ta alkovabade toodete osakaalu. 

Mu kolmas lugu Arteris on Tõnis Millinguga, näitleja Madis Millingu noorema vennaga, kes stardib esmaspäeval Talinnast ümber maailma teekonnale. Jalgrattaga. See on siinseid lugejaid arvestades nii põnev lugu, et selle kohta pole vaja pikemat sissejuhatust. Mu lugu vastab enamikule küsimustele, mis teil seoses Millingu seiklusega võib tekkida, alates sellest, kui palju selline ettevõtmine maksab, lõpetades loomulikult sellega, kuidas kogu ta varustus (vähemalt 50 kilo!) ratta peale mahub ja mis rattaga ta üldse teele asub.

Kui arvestate, et tegin sellesse Arterisse, mis ilmus täna, päeva tavapärasest varem, kolm lugu, siis saate aru, miks ma ise ratta selga pole jõudnud. On tulnud kuuma anda töisel rindel.

Foto 1: A. Le Coqi joogitehase juht Tarmo Noop vaatab õlleraba laadimist veoauto kasti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Loomakaitsja Heiki Valner Šveitsi lambakoera pähe müüa proovitud nelja-aastase Ruudi, kutsikavabriku kasvandikuga. Kolm aastat tagasi otsis Valner talle uut kodu ja leidiski, aga Ruudi lasi sealt jalga. Ta nõustus jääma ainult koos oma päästja, Heiki Valneriga, kes jäi seetõttu koguni Kreekasse elama kolimata. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Tarmo Noop tehase logistikakeskuse katusel päikesepaneelide juures. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tõnis Millingu Hollandis käsitööna valmistatud jalgratas Koga WorldTraveller (hind 5500 eurot). Foto autor: Tõnis Milling

kolmapäev, aprill 28, 2021

Pullerits: Millised on tõeliselt olulised võitlused?

Kas peab alati võitlema ainult spordirajal vastaste vastu? Isegi kui juhtub, et võidad, siis mida see võit suures pildis muudab? Mitte midagi ju. Sest tuleb uus võistlus, kus võid sama hästi kaotada, kaotada palju rohkemgi, kui võitsid; võid isegi katkestada.

Palju olulisemad on need võitlused, millel on suurem eesmärk. Nagu näiteks võitlus eesti keele, kauni, puhta ja korrektse eesti keele hoidmise eest. Usun, et siin ühinevad minu arvamusega ka selle blogi lugejaskonna päris-, mitte ainult pseudointellektuaalid.

Pühapäeval nägin «Aktuaalse kaamera» ekraanil sellist pilti, nagu siin teilegi näitan (kaader kõige ülal vasakul). Kas märkate, mis on valesti? Kui ei märka, siis – välistades selle, et teil on vaja paremaid prille – on asi küll halvasti. Teiega halvasti. Siis ei maksa teil vist otsidagi viga sellelt ETV kaadrilt vasakul, kus usutletav on kolonelleitnant Erkki Roosnurm. (Vihje: vaadake esimest sõna auastme nimetuse all.)

Mul tekkis pühapäeval ETV stuudio seinal teleajakirjanik Priit Kuuse selja taga teksti silmates küsimus, kas keegi ERRis ja ETVs eesti keele õige kasutamise järele ka vaatab. (Ei, eelmise lause lõppu ei käi küsimärk, vaid käib punkt, sest see on jutustav lause, mitte küsilause.) Efektiivsus kahe f-tähega!? Ja miks üldse kasutada võõrsõna? On ilusad eestikeelsed sõnad, nagu tõhusus ja mõjusus. See ei ole kaugeltki esimene kord, kui ETV ekraanilt loll viga vastu vaatab. Ometi seal ju kirjalikku teksti nii vähe...

Juba järgmisel päeval nägin, kuidas ETV saate lõpus jooksis ekraanilt läbi: ERR Uudistetoimetus. Te ei näe jälle, mis on valesti? Vaadake siis hoolega – seal on lausa kaks viga!

Seletan: uudistetoimetus kui asutuse allüksus tuleb kirjutada väikese algustähega ja ERRi peab panema omastavasse käändesse. Seega: ERRi uudistetoimetus. Loogiline ju! Mis siin keerulist on?!

Aga näete, ERRile on.

Kui nüüd ERR pärast seda kriitikat, mille ka laiemalt avalikkuse ette toon, oma lolluse saadete lõpus ära parandab, on see palju suurem saavutus ja kordaminek kui see, et kedagi Tartu rattarallil 30 koha võrra või poole minutiga võita.

Foto 1: «Aktuaalne kaamera» eelmise pühapäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vigase tekstiga kaader ETV ekraanilt. Ekraanipildi edastas Art Soonets
Foto 3: Kas oskate ära arvata, mida olen pildistanud? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kas teate, kust see pilt on tehtud ja millega seoses? Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, aprill 22, 2021

Pullerits: BLMi stiilis põlvitamist olümpial ei tule. Kas ikka tõesti?

Hea uudis on meile tulnud Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt. Ei, ma ei pea silmas seda, et Tokyo olümpia toimub, vaid pean silmas seda, et ROK keelas autasustamistseremoonial BLM-stiilis põlvitamise ja muud protestimeeleavaldused.

Taevale tänu! Õigemini, olgu tänatud need veidi rohkem kui kaks kolmandikku ROKi küsitletud 3547 sportlasest (185 riigist), kes olid põlvitamise ja teiste protestiavalduste keelustamise poolt. (Mis muidugi jätab õhku küsimuse, et mis aju osaga mõtleb see kolmandik sportlasi, kes olid põlvitamise poolt.) Sest see veel puudus, et olümpia muutuks mingiks poliitiliste ja ideoloogiliste meelsuste näitamise ürituseks. Kui muutuks, ei saa ju keegi tulla näiteks Venemaa sportlasi keelustama, kui nad näitavad autasustamisel, et Eesti tuleks uuesti okupeerida. Kas see meile meeldiks? (Aga see oleks ju sõnavabadus!) Ei meeldi, ja seepärast on igasuguse palagani keelamine sada protsenti õigustatud. Või leidub selles küsimuses ka mõni loll, kes vastu vaidleb ja arvab, et võiks küll lasta põlvitada ja kõike muud teha, mille iganes vastu keegi vaid protestida soovib?

Pärast seda, kui nägin mullu suvel FC Liverpooli jalgpallimeeskonda staadionimurul põlvitamas, olen mõelnud, kuidas küll Ragnar Klavanil vedas, et ta sealt meeskonnast õigel ajal minema sai. Sest kas te kujutate ette, et tal olnuks võimalus jääda eriarvamusele ja põlvitamisest loobuda, kui teised kõik seda teevad? Isegi kui klubi talle öelnuks, et ei, sa ei pea meie põlvitamist kaasa tegema, kui sa ei taha, siis ei ole raske ette kujutada, millise surve alla ta tegelikult sattunuks. Ei ole kerge meeskonnast eristuda, isegi siis, kui suur osa neist, kes põlvitamisega kaasa lähevad, seda sisimas ei poolda. Väga raske on jääda valgeks vareseks.

Ma ei kujutaks küll ette, et nõustuksin põlvitama. Mitte mingil juhul! See oleks mulle üdini vastumeelt. Aga kui vastasel juhul võid jääda näiteks jalgpallurina pingile või müüakse sind kuskile kurat teab kuhu, oled n-ö kahvlis. Väga vastik on kujuteldava ja ülevõimendatud üldsuse sunnil laskuda madalale ja minna avalikult oma põhimõtete vastu, et vaid grupiga sobituda ja hääleka vähemuse dikteeritud pilli järgi tantsida.

Seetõttu on mul kohutavalt hea meel, et ROK sellele jubedale perspektiivile hakata olümpial ideoloogilisel eemärgil põlvitama kriipsu peale tõmbas. Sest kujutage ette: te olete tulnud olümpiavõitjaks – unistamine pole ju kellelegi keelatud! –, teie auks tõmmatakse masti sinimustvalge Eesti lipp ja mängitakse Eesti hümni ja siis mingi tüüp, kes jäi teiseks või kolmandaks – lühidalt: on teie käest pähe saanud –, otsustab teie triumfihetke kaaperdada ja teie suurvõidu valguses oma mingit meelsust avaldada. See oleks jäle! 

Seetõttu olen isegi selle poolt, et neil, kes hoolimata keelust põlvitavad, võetaks kas või medal ära. Jah, ma möönan, et nii karmiks ei julge ROK minna, aga karta võib, et mingi leebem variant, näiteks olümpialt minema saatmine, ei hoia põlvitajaid tagasi, sest mida muud ongi sportlasel pärast võistlust teha, eriti koroonaajastul, kui ära koju sõita. USA olümpiakomitee on juba põlvi nõtkutavalt teatanud, et nemad ei kavatse omalt poolt kedagi selle eest karistada, kui ta autasustamisel põlvitab või rusika püsti ajab.

Seega, küll neid põlvitajaid leidub, öelgu ja keelaku ROK, mida tahab. Ja siis saab olümpiast juba karneval. Kahju. Kui see nii läheb, siis mina sellist olümpiat jälgida ei kavatse.

Foto 1: NJ/NY Gotham FC naisjalgpallurid põlvitamas USA hümni mängimise ajal 20. aprillil New Jerseys. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kohtunikud, NJ/NY Gotham FC ja Orlando Pride'i naisjalgpallurid põlvitamas USA hümni mängimise ajal 15. aprillil Orlandos. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 3: Londoni Arsenali jalgpallurid põlvitamas Londonis 3. aprillil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Sellise põlvitamise vastu, nagu teevad Saksa jalgpallurid, ei ole vist spordimeestel küll midagi. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 5: USA naiste jalgpallikoondise kolm liiget pole ühinenud ülejäänute põlvitamisega 22. jaanuaril Orlandos Floridas enne mängu  Kolumbia vastu. Foto autor: USA Today Sports / Scanpix
Foto 6: Georgetown Hoyase korvpallurid põlvitamas USA hümni ajal 3. märtsil New Yorgis Madison Square Gardenis. Foto autor: USA Today Sports / Scanpix

teisipäev, aprill 20, 2021

Pullerits: Kas Eesti spordimehed toetavad Eesti politseid, ah?

Arvatavasti ei tule see enamikule üllatusena, et olen jõu ja jõuliste lahenduste pooldaja. Niisama mökitamine ei anna muud, kui lõputu mökitamise. Seda enam olin üllatunud, ebameeldivalt üllatunud, kui eelmise nädala algul hakkas ETV kasutama Eesti politsei tegevuse kohta Toompea ja Vabaduse väljaku meeleavaldajate ohjeldamisel väljendit «jõudemonstratsioon». Tõenäoliselt heitusid mitmed õrnahingelised, kes tegelikult tahtnuks sisimas hea meelega näha mõne provokaatori tegevuse järel nuiade välkumist ja vere lendamist, kui koos politseiga tulid välja ka kiirreageerijad. Igaks juhuks küsisin endiselt kriminaalpolitseiametnikult, justiits- ja siseministrilt Andres Anveltilt, kas jõudemonstratsiooni-hinnang oli põhjendatud.

Anvelt vastas:

"See on natukene ajakirjanduslik väljend: vaja on utreerida, kasutada selliseid sõnu, mis panevad inimesi pöörama pilku külmutuskapilt teleka poole. Kui öeldakse, et on jõudemonstratsioon, siis ikka keerad pead ja vaatad, mis toimub.

Mina seda küll niimoodi ei hindaks. Kindlasti politsei peabki näitama, et ta on olemas; peab ju riigivõimu esindama, kui on oht avalikule korrale, inimeste elule ja tervisele. Kiirreageerijad on lihtsalt parema väljaõppe saanud politseitöötajad. See, et keegi on tööasjade tõttu pidanud käima rohkem jõusaalis, ei tähenda seda, et ta on jõudemonstreerija. Ta on riigivõimu esindaja. Jõudemonstratsioon on see, kui näidatakse füüsilist jõudu just selleks, et lõpetada suurem rikkumine, näiteks hakatakse meeleavaldust kokku pakkima või laiali ajama – kuidas keegi tahab nimetada. Juhul, kui sa viid korrarikkuja minema ja võib-olla oled sunnitud kasutama selleks mingit jõudu, ei ole jõudemonstratsioon. See on adekvaatne reageerimine."

Ma ei saa aru, kuidas inimesed võisid oma hinnangutes politsei ja kiirreageerijate väljailmumisele nii üle-, valesti ja ülekohtuselt reageerida. See on ju loomulik, et igal normaalsel riigil on politsei ja on ka kiirreageerijad - ja selleks nad ongi, et korda tagada. Igasugused jutud, et Toompeal oli rahvas ja politsei läks oma rahva vastu, on tugevasti liialdatud. Esiteks oli Toompeal, arvestades nii Tallinna kui Eesti elanike arvu, käputäis rahva esindajaid, kellega suur enamik ju kaasa ei läinud, kuigi võimalust selleks oli neil tervelt kuraditosin päeva, ja teiseks ei jaganud politsei kellelegi ühtegi nuiahoopi ega muud matsu, vaid pigem käitus ja toimetas siidikinnastes ehk ülikannatlikult, arvestades, kuidas meeleavaldajad nende korraldusi eirasid, kuidas nad vastu õiendasid ja kuidas kõiki koroonapiiranguid eirates tegid demonstratiivselt grupikalli.

Seda tahtsin öelda ja muud ei ole mul öelda, et taevale tänu, et meil on politsei, keda saab usaldada. Nagu siin öeldakse: tak deržat!

Foto 1: Politsei viib üle-eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakult ära meeleavalduse ühe kõneisiku Tanel Gabtšenko (Daniel Rüütmann). Ta läks korrakaitsjatega rahulikult kaasa. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Politsei viib üle-eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul politseibussi viiekümnendates naise, kes oli rünnanud meeleavaldust jäädvustanud operaatorit. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kiirreageerija üle-eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval meeleavaldusel.
Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

neljapäev, aprill 15, 2021

Pullerits: Mis õnnetus juhtus Tartu lähedal kõva harrastusratturiga?

Täna, neljapäeval ilmus Tartu Postimehe veebis lakooniline teade: "Kolmapäeval kell 13.58 juhtus liiklusõnnetus Tartumaal Kastre vallas Tartu-Värska maantee 11. kilomeetril, kus 86-aastane naine juhtis sõiduautot Mazda 6 ja sõitis otsa jalgrattaga sõitnud 42-aastasele mehele." (Fotod siin on illustratiivsed, ei ole seotud kirjeldatava õnnetusega.)

Võtsin rattur Toomas Lepikuga, kes viibib Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravi osakonnas, täna ühendust ja sain teada, mis juhtus.

Nagu õnnetuse pealtnägija, mootorrattur, oli seda kirjeldanud (kirjelduse edastas Lepik), sõitis vanem naine, kelle auto kiirus oli olnud üle 80 km/h, ratturile tagant otsa. Jalgrattur oli lennanud löögist mitme meetri kõrgusele ja maandunud silla piiretes. "Jumala õnn, et mitte teisele poole piiret ja alla [jõkke] ei lennanud," oli tsiklimehest pealtnägija lisanud. Ta pidurdas oma mootorratta kohe seisma, võttis kiivri peast ja tõttas appi.

"Sain aru, et asi hapu," oli tsiklimehe kirjeldus. "Lahtised luumurrud ja jube ühesõnaga."

Ka mööduvad autojuhid pidasid kinni ja tulid appi ning helistasid kiirabisse, samal ajal kui tsiklimees tegeles valudes kannatanuga.

Kui tsiklimees maanteele vaatas, märkas ta, et õnnetuse põhjustanud naine oli jäänud seisma sada meetrit eemal bussipeatuses.

Abilisi tuli muudkui juurde. Mõned tahtsid kannatanu bussi põrandale tõsta, et kiirabisse sõita, aga tsiklimees ei lubanud seda teha, sest tema hinnangul polnud see niisuguste vigastuste korral õige teguviis.

Siis märkas tsiklimees ühtäkki, et õnnetuse põhjustaja oli bussipeatusest kadunud.

Kuna kiirabi oli juba teel ja abis oli palju inimesi, otsustas mootorrattur õnnetuse põhjustajale järele sõita. Järele ta jõudiski ja tegi sõidult, telefon kiivri vahel, kõne politseisse. Ta edastas auto margi ja numbri. Teisel pool toru oli politsei esindaja andnud nõu, et hoidku ohutut vahet, jälitagu sõiduautot ja ärgu kadugu liinilt.

Mootorrattur püüdis nii signaali andes kui lehvitades autojuhti peatuma panna, kuid sai peagi aru, et autojuht tahab ka teda teelt välja suruda. Edasi hoidis ta jälitades ohutut kaugust, samal politseiga ühendust pidades.

Enne Räpinat sai mootorrattur koos politseiga autojuhi seisma. Autojuht oli mootorratturi sõnul väitnud, et tema auto on ammu katki, tema pole kellelegi otsa sõitnud ja hoopis tsiklimees oli tahtnud teda rammida.

Foto 1: Liikusõnnetus 2005. aasta aprillis Kadrina-Viitna teel, kus jalgrattur sõitis autole ette. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Tartumaa Päästeteenistuse korraldatud maakondlik päästeõppus Tartus Vabaduse puiestee ja Laia tänava ristmikul 2004. aasta suvel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Politsei ja kiirabi tegelemas 2017. aasta oktoobris Valga linna piiril Valga-Uulu maantee alguses jalgratturiga. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane