Pullerits: Mis saab siis, kui treeneril tekib sportlasega suhe? Meie aja käsitlus (kohutav)

Nüüd on siis lõpuks saamas lahendust küsimus, mida teha, kui treeneril tekib sportlasega suhe nagu mehel ja naisel. Iseasi, kas see on mõistlik lahendus.

Mul oli sel teemal hiljuti arutelu ühe selle teemaga tegelenud tegelasega. Las nimi jääda varju, keskendume sellele, mis oli tema põhisõnum – ja ta on osalenud selle sõnumi kujundamisel.

Niisiis, juhtub Eesti spordis selline lugu, et sportlase ja treeneri vahel tekib romantiline tõmme. Nii nagu seda Eesti spordis on juhtunud küll ja küll: Mihkel Ustav ja Kelly Sildaru (fotol all paremal); Ksenija Balta ja Andrei Nazarov (fotol ülal paremal ja kolmel kõige alumisel fotol); Ingrid Puusta (fotol vasakul) ja Matthew Rickard jpt. Aga seda ei taheta enam millegipärast lubada, nagu oleks tunded keelata või käskida. Seega, keegi kolmas peab suhtesse vahele astuma.

Sest muidu võivad asjad minna äkki hapuks. Armastusest vihkamiseni on ju üksainus samm. Teame, et inimesed, kes on suurest armastusest kokku läinud, on pahatihti lahku läinud nii, et teineteisega enam ei räägigi ja mõlemad mõtlevad: kuidas ma küll sain olla nii loll, et sellise inimesega koos elama hakkasin?

Siis tulevadki süüdistused, et üks on kasutanud teist ära, teda ahistanud, vastumeelsesse suhtesse surunud ja vangistanud. Ja kaotajaks on tavaliselt treener, sest treener on enamasti mees ja vanem ning treenitav enamasti naine ja noorem. Treener, väidetakse, et on võimupositsioonil, mis iseenesest on jabur: sama hästi saab väita, et võimupositsioonil on treenitav naissportlane, sest kui ta on võistlustel edukas ja saab selle eest preemiat, ütleb tema, kes on tema treener ja kes preemiast osa saab. Meenutagem Eesti vehklejate lugusid.

Mida siis nüüd treener ja treenitav, kes suhtesse astuvad, tegema peavad, et võimalikest sekeldustest hoiduda? Vastus on järgmine: kui nad kuuluvad spordiklubisse (no kuhu siis veel?!), peavad nad klubi juhtkonnale sellest teada andma. Kas pole absurdne: täiskasvanud inimesed – ja ma räägin siin suhetest, kus mõlemad pooled on täisealised, mitte suhetest, kus üks pool on alaealine – peavad minema kellegi neile tegelikult võõra või poolvõõra inimese juurde tegema ülestunnistust, et jah, me käime ja mis iganes?

Aga nüüd alles kurioosseks läheb. Nimelt sain teada, mida klubi juhil on seejärel soovitav teha. Klubi juht peaks siis sportlase viima mõne teise treeneri juhendamise alla.

Ausõna, ma ei mõelnud seda välja. Just seda asjas väga kompetentne inimene mulle täiesti tõsisel häälel seletas.

Aga kujutage nüüd ette naissportlast, kes on aastaid treeninud ühe ja sama treeneri käe all ning peab nüüd temast lahti ütlema ainuüksi sellepärast, et tal tekkisid treeneriga vastastikused tunded. Kui paljud sellega nõustuksid? Kui palju pingeid see tekitaks? Kui paljusid spordist üldse loobuma paneks? Ja lõppeks: kas see pole sportlase suhtes omakorda vägivaldne, sundida teda tegema otsust, mida ta teha ei taha?

Küsin täiesti tõsisel häälel: kelle kuradi asi see on, mida kaks täiskasvanud inimest omavahel teevad, kui nad mõlemad on sellega päri ja rahul? Mis kuradi reegli järgi ei tohi inimene, keda naissportlane armastab ja kellega ta tahab koos olla, enam tema treener olla?

Sain vestluspartnerist aru, et see on Põhjamaade lähenemine, mida nüüd ka Eesti on otsustanud omaks võtta

See on täiesti idiootne lähenemine. Ilmselt on see ajendatud kartusest, et mis siis saab, kui treener ja treenitav kunagi lahku lähevad - et siis läheb lahti vastastikune süüdistamine. Aga lahku minnakse ka ilma, et üks oleks treener ja teine treenitav. Suure tüli ja vastastikuste süüdistustega minnakse lahku ka siis, kui üks ei ole treener ja teine treenitav. 

Kõiksugused katsed spordis täiskasvanute inimeste omavahelist isiklikku suhtlust reguleerida on midagi sellist, mille peale poleks ilmselt tulnud isegi George Orwell. Aga elu on edasi läinud. Nüüd on selline eraelusuhete ja vabatahtliku tegevuse, nagu sport, reguleerimine saamas normiks. Kas teile meeldib selline maailm?

Foto 1: Ksenija Balta ja treener Andrei Nazarov 2016. aasta juulis kergejõustiku EMil Amsterdamis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ingrid Puusta Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mihkel Ustav ja Kelly Sildaru 2022. aasta detsembris spordiaasta tähtede galal Alexela kontserdimajas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ksenija Balta ja Andrei Nazarov 2016. aasta veebruaris Tallinnas Eesti talvistel meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Ksenija Balta ja Andrei Nazarov (paremal) 2016. aasta juulis Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Hästi hoitud saladus päevavalgele: kes on Vene kodakondsed Eesti spordis?

Täiesti märkamatult oli Venemaa kodakondsusega Sergei Uger sõitnud pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale, mil Eesti keelustas Venemaa passiga sportlaste osalemise siinsetel võistlustel, siinsetel autorallidel, sh kolm korda Rally Estonial, kuni eelmisel nädalal Lõuna-Eesti rallil tegi ta vea. Sõiduvea. Ta keeras teise võistluspäeva esimesel katsel oma Ford Fiesta salakavalas kurvis üle katuse.

Poleks seda juhtunud, poleks Ugeri (58, fotol ülal paremal ja all vasakul) tegelik kodakondsus ilmselt päevavalgele tulnudki. Ta osales ju Eesti ning samuti Läti rallidel Iisraeli lipu all. Tema naine, kaardilugeja Maria Obolenskaja Uger (43) on Iisraeli kodakondne. Tema kaudu ta ilmselt lisaks Venemaa kodakondsusele Iisraeli kodakondsuse saigi.

Mu kolleeg Ülle Harju, kes jälgib rohkem majanduslikke sahkerdamisi kui sporti, märkas Ugerit just tänu äsjasele avariile. Ta oli tema tegemistest kuu aega tagasi kirjutanud ja seal ütles Uger talle sõna-sõnalt nii: «Mul on Vene kodakondsus.»

Edasine oli juba vormistamise küsimus. Harju edastas info mulle ning ma võtsin ette nii Lõuna-Eesti ralli korraldajad, Eesti Autospordi Liidu, EOK kui kultuuriministeeriumi ning küsisin, kuidas on see võimalik, et üle kolme aasta on Eestis võistelnud Venemaa kodakondsusega sportlane ning mida nad ütlevad selle kohta, et oma Venemaa kodakondsust on Uger varjanud Iisraeli lipu all võisteldes. Postimehes ilmunud tulemus on siin 

Toda lugu tehes vaatasin, ega Uger ole äkki taas Rally Estonia startijate nimekirjas. Ei ole. Küll aga leidsin sealt venelased Nikolai Grjazini ja Konstantin Aleksandrovi (fotol paremal ja all vasakul), kellele Eesti siseministeerium kehtestas kolm suve tagasi kaks nädalat enne Rally Estonia algust Eestisse sissesõidukeelu. Nüüdsel rallil on nad stardis vastavalt Bulgaaria ja Kõrgõzstani esindajana.

Pöördusin eile, neljapäeva hilisel pärastlõunal järelepärimisega nii PPA kui siseministeeriumi poole. Küsisin, kas nad suudavad teha kindlaks, kas Grjazinil ja Aleksandrovil võib olla endiselt ka Venemaa kodakondsus. Palusin vastata reedel keskpäevaks, sest võistlus ju läheneb.

Siseministeerium vastas täna, reede ennelõunaks, et «Eesti lähtub teadmisest, et kõnealuste sportlaste näol on tegemist Bulgaaria ja Kõrgõstani kodanikega».

Andsin omakorda teada, et selline vastus ei jäta Eesti riigi tegevusest just head muljet. Põhjendasin:

«See, et me lähtume teadmisest, et tegemist on Bulgaaria ja Kõrgõzstani kodanikega, ei tähenda seda, et neil ei võiks olla ka Venemaa kodakondsus, arvestades seda, et Venemaa ei lase kuigi kergesti oma kodanikel kodakondsusest loobuda. 

Küsin, arvestades, et need on sportlased, kellele siseministeerium määras alles kolm aastat tagasi Eestisse sisenemise keelu: kas siseministeerium peab vajalikuks kontrollida või on n-ö proaktiivselt juba ka kontrollinud, ega tegemist ei ole siiski endiselt ka Venemaa kodanikega, kes lihtsalt kasutavad teiste riikide kodakondsust, et mööda hiilida Eesti riigi poliitikast, mille järgi Venemaa sportlasi Eestisse võistlema ei lubata?»

Lisasin, et praegu jääb mulje, et Eesti riik vaatab lihtsalt formaalselt meeste esitatud Bulgaaria ja Kõrgõzstani dokumente ega vaevu isegi uurima, kas nad on samal ajal edasi Venemaa kodanikud, kellel Eestisse võistlema asja ei tohi olla.

Sellele veel vastust pole. PPA ei ole tänaseni mu algsele päringule vastanud.

Mida ma järeldan? Tõenäoliselt olen vajutanud ebamugavatele klahvidele, mistõttu piisava selgusega vastata ei soovita, kuna kontroll, mille vajadusest rääkisid eilses Ugeri loos nii EOK kui kultuuriministeerium, on riigiasutustel teostamata. Ilmselt kardetakse, et täpsustava kontrolli käigus võib tulla välja, et Grjazinil ja Aleksandrovil (fotol ülal paremal) võib alles olla ka Venemaa kodakondsus, ja kui peaks hakkama seda teemat tegelikult menetlema, tekitab see vaeva ja probleeme ning võib jätta oma jälje ka Rally Estonia korraldamisele või vähemalt tõmmata tolle võistluse raames tähelepanu teemale, millele tähelepanu tõmbamist paljud osapooled ei soovi.

Kas eksin?

Vähe veel sellest. Vaatasin neljapäeva õhtul telerist ETV spordiuudiseid ja imestasin, et Eesti tennisemeister Jelena Malõgina (fotol vasakul) andis ETV-le intervjuu inglise keeles. Eesti meister mitte ainult ei võiks, vaid lausa peaks rääkima eesti keeles.

Läkitasin nii Eesti Tennise Liidule kui ERRi spordiuudiste juhile Rivo Saarnale küsimuse: miks vastas Malõgina intervjuus inglise keeles, mitte eesti keeles?

Saarna soovitas mul selle küsimusega pöörduda Malõgina poole.

Seletasin Saarnale, et see on reporteri määrata, mis keeles ta intervjuu läbi viib; et reporter oleks võinud ju kindlaks jääda sellele, et meile on Eesti ja meil on eesti keel ja Eesti meister andku intervjuu eesti keeles; et reporter ei oleks tohtinud lasta Malõginal mugavalt inglise keele taha varjata tõsiasja, et ta pole aastate jooksul rahuldaval tasemel eesti keelt selgeks saanud.

Saarna, kes muidu pole jätnud kunagi mulle vastamata, mille ees võtan mütsi maha, päris siiralt, rohkem ei vastanud.

Kuna Malõgina (fotol paremal) on sündinud Peterburis ja avalike andmete järgi Venemaalt pärit, siis palusin ETL-il kontrollida ja täpsustada, ega Malõginal ole järsku ka Venemaa kodakondsust.

ETL-ilt saadud vastus jahmatas. Mitte see, mis oli seal kirjas Malõgina keele kasutuse kohta, vaid see, mis pass tal endiselt taskus on.

Fotod 1 ja 2: Sergei Uger Venemaa numbrimärgiga ralliautoga 2009. aasta septembris Mulgi rallil Mõõnaste-Sultsi katsel. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Nikolai Grjazin 7. juunil Itaalias Škoda Fabiaga autoralli MM-i kuuendal etapil. Fotode autor: ZUMAPress/Scanpix
Foto 5: Nikolai Grjazin (paremal) Bulgaaria esindajana ja Konstantin Aleksandrov neutraalse sportlasena mulluse MM-sarja viimase, 13. etapi järgsel autasustamisel Jaapanis: Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Jelena Malõgina 9. juulil Tallinnas Eesti tennisemeistrivõistluste poolfinaalis. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas Rait Ratasepp sõitis rattal vähem kui tosina ööpäevaga läbi Ameerika

Siin on teile ülesanne: vaja on rattal läbida ligi 5000 kilomeetrit ja aega selleks on 12 ööpäeva – mida teete?

Rait Ratasepp (fotodel) rääkis mulle, et seadis eesmärgiks läbida igas ööpäevas 500 kilomeetrit. Kui sõita keskmise kiirusega 30 km/h, tuleb ööpäevas vändata 16 tundi ja 40 minutit. Seega jääb pisut üle seitsme tunni puhkamiseks.

Aga te ei sõida ööpäevas nii kaua sellise kiirusega, isegi Ratasepp ei sõida. Või kui tahta 500 kilomeetri eesmärgist kinni pidada, tuleb lühendada puhkamise aega. 

Ja keegi ei jaksa vändata ligi 17 tundi vahet pidamata. Tuleb teha pause, kas või selja sirutamiseks ja jalalihaste venitamiseks. Mis kokkuvõttes tähendab, et ülesande täitmine, sõita üksinda rattaga Ameerika läänerannikult tosina ööpäevaga idarannikule, näib võimatu, kas pole nii?

Ahjaa, unustasin mainida, et esimestel sõidupäevadel läbi California, Arizona ja Utah – jah, Utah! – tuleb vastu pidada ligi 40-kraadises kuumuses, mis asendub keset Ameerikat Suurel tasandikul 30-kraadise äärmiselt niiske palavusega.

Ometi sai Ratasepp võimatuna näiva ülesandega hakkama. Mis moodi, sellest kirjutan ma Postimehes siin.

Rattasepa koguaeg RAAMil (Race Across America), mil pikkust 4938 kilomeetrit ja tõusumeetreid 37 479 (ehk neli korda rohkem, kui merepinnalt Mount Everesti otsa) oli 11 ööpäeva 3 tundi ja 22 minutit, mis andis 25 startinust 13 lõpetanu hulgas 4. koha. (Võitja, austerlase Philipp Kaideri koguaeg oli 8 ööpäeva 22 tundi ja 32 minutit.)

Ratasepa liikumisaeg oli 8 ööpäeva 11 tundi ja 22 minutit ning puhkeaeg 2 ööpäeva ja 16 tundi. Ta magas tavaliselt öösel kella kahe ja viie vahel kolm tundi. Viis tundi röövis tema aega käik EMOsse, kus tal diagnoositi Kaljumäestikus saadud kõrgushaigus, ja igal hommikul kaotas ta enda hinnangul asjatoimetustega umbes tunni, sest oleks pidanud saama palju kiiremini liikuma.

Ratasepa keskmine sõidukiirus oli 24,3 km/h (võitjal 25,9 km/h). Pulsisagedus oli esimesel sõidupäeval 121 lööki minutis, järgmistel päevadel jäi see näitaja 101 ja 110 vahele. (Võistluse teise poole kohta pulsiandmed puuduvad, sest Ratasepa vasaku käe sõrmedesse hakkas sundasendi tõttu tekkima tasapisi närvisurin, misjärel ta võttis kella käe pealt ära välistamaks, et kellarihm seda muret võimendaks.)

Keskmine vändapöörete arv minutis oli 79, keskmine power 161 vatti. Käiku vahetas ta rattal 25 456 korda.

Energiat kulus Ratasepal 101 868 kilokalorit. Võistluse jooksul kaotas ta kehakaalust kolm kilo.

Ratasepa võistluse eelarve oli 27 000 eurot, sh üle 4000 dollari osavõtutasu, viie meeskonnaliikme lennupiletid, kahe saateauto rent, ööbimised jne.

Karm värk. Nii karm, et üks India mees diskvalifitseeriti, sest ta tegi suure tõenäosusega sohki. Ratasepp möödus temast kaks päeva enne finišeerimist. India mees oli liikunud üliaeglaselt, nii et Ratasepp imestas, kuidas ta sai temast üldse eespool olla. Pärast oli indialase andmeid uurides ilmnenud, et tema liikumist jälginud andur oli mõnes kohas näidanud ebaharilikult ühtlaselt kiiret liikumist, umbes 44 km/h. See viitas, et ta oli osa maast läbinud arvatavsti saateautos.

Fotodel: Rait Ratasepp sõitmas rattaga Edela-Ameerika kõrbealadel, sh Monument Valleys (fotod 1 ja 3). Fotode autor: Jakob Meier 

Pullerits: Gedly Tugi vajab abi - aga kellelt ja millist?

Nüüd peame rääkima ka odaviskaja Gedly Tugist (fotodel). Miks? Sellepärast, et aasta tagasi siin rääkisime ja nüüd on paras aeg vaadata, mis on muutunud, et mitte teha ajakirjanduse sagedast tüüpviga, kus unustatakse jälgida, mis on teemast, mis sai tõstatatud, edasi saanud.

Tugi (23) on olnud viimaste aastate Eesti naiskergejõustiklaste seas suuremaid lootusi, pakun, et Karmen Bruusi ja Elisabeth Pihela järel ses arvestuses kolmandal kohal. Seitse aastat tagasi saavutas ta noorte olümpiamängudel Buenos Aireses 6. koha. Aasta hiljem võitis Euroopa U18 meistrivõistlustel Ungaris 55.28ga (500-grammine oda) pronksmedali ning sellest omakorda veel aasta hiljem Euroopa U20 meistrivõistluste Rootsis 54.52ga samuti pronksmedali.

Tunamullu juunis viskas Tugi Krakówis Euroopa mängudel isikliku rekordi 60.19 ning juulis Pärnus 60.65, millega tõusis Eesti läbi aegade edetabelis kolmandaks ja mis andis hooaja kokkuvõttes maailmas 36. koha. Kaks nädalat hiljem võitis ta Soomes Espoos U23 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel 57.62ga hõbemedali. Kuldmedali võitmiseks tulnuks parandada isiklikku rekordit üheksa sentimeetriga. Igatahes tolle ajani näis areng üldjoontes paljulubav. 

Aga eelmisel hooajal tulemused enam ei paranenud. Parimana jäi kirja hooaja lõpus, septembris Tartus visatud 59.64. (Maailma mulluses edetabelis seda tulemust kirjas pole, seal oli ta 58.19ga 71.) Tänavust Eesti edetabelit juhib ta maikuus Tšehhis visatud 58.96ga, mis andis eelmise nädala lõpus hooaja edetabelis 50. koha. 

Ent nagu teame, siis sportlase taset ei näita üks-kaks sähvatust, vaid paremate tulemuste keskmine. Vaatasin Tugi viimase nelja hooaja viie parema võistluse keskmist tulemust:

2022 – 57.44
2023 – 60.14
2024 – 56.89
2025 – 57.06

Siin on vastuvaidlematult näha, et Tugi saavutas tipptaseme üle-eelmisel hooajal. Kaks järgmist hooaega, millest tänavune, tunnistagem, on alles poole peal, on tal olnud nõrgemad. Siin, pange tähele, pole tegemist paari-kolme võistlustel altminekuga, siin on tegemist ilmselge tagasiminekuga. 

Milles probleem? 

Tean ja saan öelda ühte: probleem ei ole Magnus Kirdis, kes on Tugi treener. Probleem on Tugi peas, kahe kõrva vahel. Ei saa sporti teha ja minna võistlema niimoodi, et mõtled kogu aeg Eesti rekordist, mis kuulub 63.65ga Liina Laasmale. Vaja on maa peale tulla, mitte hõljuda mõtetega pilvedes. Sest mis juhtub, kui tegelikkus soovidele järele ei tule? Siis juhtubki see, et kui mõni vise või võistlus suurest tahtmisest välja ei tule, kipub kõik koost lagunema. Ja odavise on hirmus tehniline ala, kus on kümneid nüansse, ja kui mõni neist logisema hakkab, lendabki oda mitu meetrit vähem. 

Kes Tugi viskamas näinud, teab, et ega tema tehnikal viga ole, ehkki viske lõppfaasis leidub ka mõningaid apse, aga kellel neid poleks. Tõenäoliselt on Kirt temaga head tööd teinud, sest jalad on tal märksa tugevamaks muutunud. Kui nüüd veidi spetsiifilisemaks minna, siis häda tikub olema selles, et viimasel ajal viskab ta liiga palju käega. Tõsi, ega ta käed halvad ole, juba nooruses viskas palli nii, et vähe pole – siiski, Laasmal olnud vise Tugi omast pisut parem –, aga ta peaks viskama rohkem jalgadega (mis ma just äsja ütlesin: Kirt on tal jalad tugevamaks treeninud), sest hoojooks on tal hea. 

Mis nüüd teha tuleb? Psühholoogia tuleb ennekõike korda saada. Aga see ei ole midagi sellist, mida saaks Kirt ainuisikuliselt teha. Siin on abi vaja. Spetsialistide abi. Muidu, senisel moel jätkates, jääbki unistus Eesti rekordist Tugi kammitsema ja rikkuma. Ja ta hakkab Eesti kergejõustikuloos täiendama nende sportlaste ridu, kes nooruses näisid andekad ja paljulubavad, aga täiskasvanuna ei suutnud end realiseerida ja kadusid midagi saavutamata areenilt.

Foto 1: Gedly Tugi mullu 10. juunil Roomas EM-võistlustel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Gedly Tugi tänavu 15. juunil Tartus Tamme staadionil Eesti karikavõistlustel kergejõustikus. Fotode autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kas Elisabeth Pihela on Eesti kergejõustiku allakäigu ohver?

Midagi pole parata, aga me peame rääkima Elisabeth Pihelast (fotodel). Sellepärast, et ta on viimastel aastatel ainus rahvusvaheliselt arvestatav Eesti naiskergejõustiklane. Või oli?

Eelmisel nädalalõpul Sloveenias Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teises liigas (kohad 17.-32.) sai ta kõigest 1.83ga alles 7. koha. Ja sellegi kõrguse ületas ta viimasel katsel. Isikliku rekordi 1.92 püstitamisest möödus tal eelmisel kuul kaks aastat. Tänavu on ta kahel korral ületanud 1.89, seda sise-EMil, nii kvalifikatsioonis kui finaalis, kus sai igati tubli 6. koha. Aga isiklikku rekordit korrates oleks võinud võita pronksmedali. Mullu ületas ta korra 1.90 ja samuti kahel korral 1.89. Eelmisel aastal oli tema viie parema võistluse keskmine 1.88,8.

Kaks hooaega tagasi hüppas Pihela märksa paremini. Lisaks 1.92-le Pärnus sai ta üle 1.91 Lausanne’is. Tema viie parema võistluse keskmine oli 1.89,8 ehk sentimeeter rohkem kui mullu. Tänavu on tema viie parima võistluse keskmine 1.88,2 ja seda mööndusega, et sise-EMi kvalifikatsioon ja finaal lugeda kaheks eraldi võistluseks. Ilma selleta oleks viie parema keskmine 187,2 ehk 2,6 sentimeetrit kehvem kui tunamullusel, parimal hooajal. Muidugi tuleb lisada, et tänavusest hooajast on pool veel ees. Aga samamoodi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tänavusel välishooajal on ta parim tulemus kõigest 1.84.

Tean, et paljudel on kombeks asju ilustada ja faktidest mööda vaadata või tõlgendada neid meelevaldselt ning lajatada viimases meeleheites lauale argument, et Karmen Bruus on hüpanud veelgi vähem. Aga Bruus ei ole ka Eesti koondislane. Ükskõik mis hookus-pookusi vastuväitjad nüüd teevad, üritades tõestada, et olen asjatundmatu ja eksin kõiges, siis faktide eest pääsu pole. Pihela areng ei ole peatunud. Pihela puhul on tegemist taandarenguga. 

See ei peaks nii olema. Ta on noor sportlane, sai kevadel alles 21. Seega parimas eas, et tulemusi parandada. Muidugi ei saa välistada, et tunamullune 1.92 ongi tema lagi. Igal sportlasel tuleb võimete piir kunagi ette. Ent ta võiks oma noores eas taset vähemasti säilitada. Paraku pole see õnnestunud. Mis toob mind tagasi selle juurde, millest kirjutasin siin eelmise aasta augustis: kas Elisabeth Pihela peab andma treenerile hundipassi? 

Ja siin läheb nüüd teema Pihela pealt palju ja olulisemalt laiemaks. Nimelt: kas meil on kergejõustikutreenereid, kes üldse suudavad viia sportlasi rahvusvahelisse konkrentsi? Eriti juhul, kui tegemist ei ole ürgandega, mida Pihela ilmsesti ei ole. Selleks ei piisa sellest, et oled ise olnud tippsportlane ja lõpetanud näiteks Tartu Ülikoolis kehakultuuriõpingud. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju kõigist endistest tippsportlastest, kes on saanud treeneri kõrghariduse, tulla tipptreenerid. Aga ei tule. Selleks on vaja teha pidevalt tööd, palju lugeda, uurida, hankida kogemusi, orienteeruda teaduses, suhelda välismaa kolleegidega – ja mitte põgusalt how are you?, vaid süvitsi.

Kui ei ole piisavalt häid treenereid, ei saa olla ka heade tulemustega sportlasi. Kas me saame välistada selle, et Pihela ei ole antud olukorras hoopis süütu ohver?

Fotod 1 ja 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpial naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela hüppamas tänavu 26. aprillil Hiinas Xiamenis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Elisabeth Pihela tänavu 9. märtsil Hollandis Apeldoornis sise-EMil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Paneme Eesti kergejõustiklaste äsjased tulemused halastamatult pingeritta!

Mul on hea meel, et suutsin oma võistluseelsete võrdluste ja analüüsidega tekitada huvi Eesti kergejõustikukoondise esinemise vastu Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teise liiga jõuproovil – aga vaatame nüüd tulemusi ka ikkagi! 

Seekord võtsin hindamise aluseks WA ehk maailma kergejõustikuliidu universaalse punktitabeli, mille alusel on selgelt näha, mida on üks või teine tulemus rahvusvahelises konkurentsis tegelikult väärt.

Näeme, et Sloveenias Mariboris ainsa Eesti rekordi püstitanud naiste sprindinelik tegi parima tulemuse. Uurige tekkinud pingerida, kommentaarid selle järel.

1136 4x100 m naised (Miia Ott, Anna Maria Millend, Kreete Verlin, Ann Marii Kivikas [fotol ülal paremal]) 43,98 (Eesti rekord), 4. koht

1129 Robert Kompus, teivashüpe 5.50, 3. koht 

1116 Ann Marii Kivikas, 200 m 23,18, 4. koht 

1113 Kreete Verlin, 100 m tj 13,27, 9. koht 

1108 Uku Renek Kronbergs, 800 m 1.47,18, 5. koht 

1104 Adam Kelly, vasar 73.66, 3. koht 

1090 Hans-Christian Hausenberg, kaugus 7.78, 2. koht 

1085 Laura Maasik, 3000 m tak 10,04,02, 5. koht 

1081 Henri Sai, 200 m 20,91, 9. koht

1079 Mia Lisett Meringo, 400 m tj 58,06, 8. koht 

1070 Ann Marii Kivikas, 100 m 11,61, 4. koht 

1059 4x100 m mehed (Rasmus Jaanson, Reimo Sepp, Henri Sai, Rain Kirsipuu) 40,22, 13. koht 

1053 Deniss Šalkauskas, 1500 m 3.44,02, 5. koht 

1052 Elisabeth Pihela, kõrgus 1.83, 8. koht 

1049 Kelly Nevolihhin, 800 m 2.06,50, 13. koht 

1047 Lishanna Ilves, kaugus 6.22, 5. koht 

1046 Viktor Morozov, kolmik 15.88, 5. koht 

1045 4x400 segateade (Rain Kirsipuu, Mia Lisett Meringo, Uku Renek Kronbergs, Viola Hambidge) 3.24,41, 14. koht 

1043 Keiso Pedriks, 100 m tj 14,13, 9. koht 

1028 Taavi Tšernjavski, 400 m tj 52,10, 9. koht 

1018 Gedly Tugi, oda 56.74, 7. koht 

1006 Hege-Lee Pielberg, 400 m 55,18, 14. koht 

999 Ervin Markus Raudsepp, 400 m 47,71, 15. koht 

986 Anna Maria Čeh, vasar 63.35, 7. koht 

974 Kalev Hõlpus, 3000 m tak 9.04,89, 7. koht 

955 Kunnar Erich Viisel, oda 69.68, 13. koht 

949 Andres Hantson, kõrgus 2.04, 14. koht 

911 Gevin Genro Paas, ketas 51.84, 13. koht 

909 Tiidrek Nurme, 5000 m 14.27,66, 13. koht

876 Andri Matrov, kuul 15.89, 13. koht
 
893 Anete Randma, 1500 m 4.41,75, 16. koht

852 Johanna Ardel, 5000 m 17.52,65, 16. koht 

817 Lilian Turban, kuul 13.73, 10. koht

772 Katarina Verst, ketas 43.72, 15. koht

0 Daria O'Konnel-Bronin, kolmik

0 Marleen Mülla, teivas

0 Karl Erik Nazarov, 100 m

Esinelikus on kolm sprinditulemust, kõik naistelt. See justkui vaidleb vastu minu eelmisele sissekandele, et sprinti ei maksa panustada, sest sprindis on maailma tipptase Eesti rekordite järgi hinnatuna Eesti tipptasemest kaugemal, kui paljudel teistel aladel. Ent teisalt peame vaatama, kui palju on sprinteritel arenguruumi. Väidan, et vähe. Miia Ott ei ole tänavu igatahes enam näidanud, et areng jätkuks.

Kui vaatame ka Ann Marii Kivikase aega 100 meetri jooksus, mis tõi talle 4. koha, siis see oli Eesti sportlaste tulemustest Mariboris alles 11. Temast eespool on isegi näiteks 400 meetri tõkkejooksja Mia Lisett Meringo

Kõige tihedam on konkurents Eesti sportlaste tulemuste teise kümne algul, kus 17 punkti suurusesse vahemikku mahub koguni kaheksa tulemust. Üllatav on, et MMil ja olümpial osalenud kõrgushüppaja Elisabeth Pihela on alles 14., napilt eespool Kelly Nevolihhinist (fotol paremal), kes viimasel ajal jooksnud pigem pikemaid maid kui keskmaad.

Odaviskaja Gedly Tugi, kellest räägitud aastaid kui Eesti viskealade lootusest, on oma tulemusega alles 21., jäädes maha isegi Taavi Tšernjavskist (fotol all vasakul esiplaanil), kellele 400 m tõkkejooks ei ole olnud mingi põhiala.

Eesti koondise raudvara Tiidrek Nurme aeg 5000 m jooksus jääb alla isegi Andres Hantsoni 2.04-le kõrgushüppes ja Gevin Genro Paasi kettatulemusele 51.84 – neid kahte võis enne võistlust lugeda Eesti koondise nõrgemate lülide hulka. 

Pingereastatud tabel näitab mõne üksiku erandiga, et need, kelle tulemus on WA punktitabeli järgi väärt suuremat summat, said ka enamasti palju kõrgema koha kui need, kes jäid siinses pingereas teise poolde. 

Aga ennekõike näitasid võistlused Mariboris – ja seda ilma WA punktitabelitagi –, et kui Rasmus Mägi on vigastatud ja Karmen Bruus intriigidega kõrvale tõrjutud ning kümnevõistlejail pole areenile asja, ei anna Eesti kergejõustik ainest rääkida selle ala heast seisust ja käekäigust. 

Ja veel üks asi: minu isiklik rekord 800 meetri jooksus 1.55,9 annab 865 punkti, millega ei olnuks ma Eesti koondises Mariboris sugugi kõige kehvem liige. Aga omal ajal, 1980ndate teises pooles pääses selle ajaga vaevalt Eesti meistrivõistlustel B-finaali.

Foto 1: Ann Marii Kivikas mullu Roomas EMil naiste 200 meetri eeljooksus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kreete Verlin (190) ja Diana Suumann (313) 15. juunil Tartus Tamme staadionil Eesti karikavõistlustel kergejõustikus. Foto autor Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Kelly Nevolihhin võidab mullu 5. oktoobril Tartu linnamaratoni. Foto autor Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Taavi Tšernjavski 28. mail Pärnu rannastaadionil 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Miks tuleb Eestis lõpetada kiirjooksu upitamine?

Miks eestlased ei suuda sprinti joosta, sain paar päeva tagasi küsimuse. „Kuidas ei suuda?” pidanuksin vastu küsima. Sest nagu Jaanus Kriisk on välja toonud, ja seda õigustatult, on kiirjooks saanud Eesti kergejõustikus suurt tähelepanu – ja Kriisk teab, millest räägib. Eks seda tähelepanu on suurendanud Karl Erik Nazarovi (fotol paremal) mõned head jooksud sisehallis, millele pole paraku järgnenud vähegi arvestatavaid kordaminekuid suvel, staadionil, ja naiste 4x100 meetri teateneliku pürgimine Pariisi olümpiale, mis küll, tõsi, kusagile ei viinud.

Vaatame siis seda Eestis esile tõstetud kiirjooksu taset Eesti rekordite järgi. Olge hoiatatud: vaatepilt ei ole ilus.

Meeste 100 meetri jooksus asub Eesti oma rekordiga, Nazarovi joostud 10,18ga maailma riikide hulgas 110.-113. kohal.

Naiste 100 meetri jooksus on Ksenija Balta (fotol paremal) 11,35ga 97.-99. kohal.

Meeste 200 meetri jooksus on Marek Niit 20,43ga 99. kohal.

Naiste 200 meetri jooksus on Ksenija Balta 23,05ga 89.-90. kohal.

Mõnes klassifikatsioonis loetakse kiirjooksuks ka 400 meetrit, milles on Rasmus Mägi meestest 45,35ga 81. kohal ja Egle Uljas (fotol paremal) naiste hulgas 51,91ga 88. kohal.

Näib ja näeme, et mida pikemaks muutub jooksumaa, seda kõrgemale tõuseb maailma riikide pingereas Eesti rekord.

Jah, nii see on. 800 meetris, mis pole enam kiirjooks, on Urmet Uusorg (fotol all paremal) 1.45,87ga 77. kohal ja Raissa Ruus 2.02,1ga 86. kohal. (Huvitav on teada, et oleksin oma isikliku rekordiga 1.55,9 kuraditosina riigi, sh nt kaheksa miljoni elanikuga Laose rekordiomanik.)

Miks siis eestlased kiirjooksus teistega võrreldes ikkagi nii aeglased on? Vastus on lihtne: vaadake 19. sajandi pilte talupoegadest. (Kindlasti oskab ajaloolane Pärtel Piirimäe siin kaaluka sõna minu toetuseks sekka öelda.) Loomulikult pole see ainus põhjus, aga väidan, et sealt vaatab vastu peapõhjus. Sealt kõik algab. Geneetiline baas määrab spordis ju nii palju. Te vaid vaadake, millised mehed nüüdisajal sprindis tulemusi teevad!

Järeldus: lõpetage Eestis kiirjooksjatesse panustamine ning arendage neid alasid, milleks eestlastel on sünnipäraseid eeldusi.

Foto 1: Karl Erik Nazarov mullu Roomas EM-võistluste 100 meetri eeljooksus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ksenija Balta mullu jaanuaris treeningul Audentese spordihoones. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 3: Egle Uljas 2008. aasta veebruaris kergejõustiku kuldliiga võistlustel TÜ spordihoones 800 meetrit jooksmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4. Urmet Uusorg võitmas 2000. aastal Tartus Eesti meistrivõistlustel 400 meetri jooksu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kus on toimunud Eesti kergejõustikus suurim allakäik?

Nii üllatav kui see ka pole, on Eesti kõige tugevamad kergejõustikualad kiirjooksud. Kuidas nii?

Seda näitab külm analüüs. Vaatasin, kui mitu protsenti on nädalavahetusel Sloveenias Mariboris Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel Eesti koondist esindavate kergejõustiklaste tänavune parim tulemus nõrgem Eesti rekordist. Ja mis tuli välja?

Nii meeste kui naiste hulgas kuuluvad kuuest Eesti rekordiga võrreldes parimast tulemusest kolm kiirjooksjatele (arvestasin nende hulka ka lühema maa tõkkejooksjad).

Alati võib väita, et analüüsi meetod pole parim. Möönan, et ideaalset meetodit on raske leida. Muidugi võinuks ma vaadata Eesti tulemusi võrreldes tänavuse Euroopa või maailma edetabeli juhi tulemustega või vaadata koondislaste kahe või kolme viimase aasta parimat tulemust. Valisin metoodika selle järgi, et loeb ikkagi Eesti sportlase tänavune vorm ja tase (mis võib väga palju erineda eelnevate hooaegade tasemest) ning taset tasub hinnata Eesti rekordiga võrreldes, sest Euroopa ja eriti maailma kontekst annaks meisse vähepuutuva tulemuse. Ei tasu ju vaadata, milline on Eesti meeste 100 meetri jooksu parim tulemus võrreldes maailmarekordiga, sest maailmatasemel jooksevad ikka hoopis teistsugused inimesed.

Kui nüüd tehtud analüüsi tulemusi vaatate, joonistub välja mitu huvitavat tõsiasja, näiteks heitjate-tõukajate praegune silmatorkavalt nõrk tase. See on igal juhul uudisväärtuslik, mida tõestab siinne lingitud ilmutus.

Niisiis, nädalavahetusel Mariboris startivate Eesti kergejõutiklaste pingerida selle järgi, kui mitu protsenti erineb nende tänavune parim tulemus Eesti rekordist. (Protsent; Eesti esindaja tänavune parim tulemus; sulgudes Eesti rekord.)

Mehed

0,9 – Uku Renek Kronbergs 800 m 1.46,84 (1.45,87)*
1,5 – Karl Erik Nazarov 100 m 10,33 (10,18)
2,9 – Deniss Šalkauskas 1500 m 3.45,00 (3.38,59)
4,1 – Hans-Christian Hausenberg kaugus 7.77 (8.10)
4,5 – Henri Sai 200 m 21,35 (20,43)
4,6 – Keiso Pedriks 110 m tj 14,25 (13,62)
5,8 – Ervin Markus Raudsepp 400 m 47,99 (45,35)
5,8 – Viktor Morozov kolmik 16.35 (17.35)
6,1 – Robert Kompus teivas 5.50 (5.86)
7,8 – Andreas Hantson kõrgus 2.12 (2.30)
8,3 – Taavi Tšernjavski 400 m tj 51,79 (47,82)
9,5 – Kalev Hõlpus 3000 m tak 9.16,94 (8.28,55)
10,2 – Adam Paul Kelly vasar 75.81 (84.40)
10,8 – Tiidrek Nurme 5000 m 14.43,46 (13.17,2)
10,8 – Andri Matrov kuul 18.52 (20.76)
20,3 – Kunnar Erich Viisel oda 72.19 (90.61)
29,2 – Gevin Genro Paas ketas 51.98 (73.38)

*Kronbergsi tulemus 1.46,84 on joostud sisehallis. Välitingimustes on tema tänavune parim 800 meetri aeg 1.50,08, mis on Eesti rekordist nõrgem 4 protsenti.

Naised

0 – Marleen Mülla teivas 4.57 (4.57)
1 – Ann Marii Kivikas 200 m 23,28 (23,05)
1,2 – Ann Marii Kivikas 100 m 11,49 (11,35)
1,4 – Kreete Verlin 100 m tj 13,11 (12,93)
3,6 – Elisabeth Pihela kõrgus 1.89 (1.96)
4,4 – Mia Lisett Meringo 400 m tj 59,04 (56,56)
5,2 – Lishanna Ilves kaugus 6.51 (6.87)
5,7 – Kelly Nevolihhin 800 m 2.09,12 (2.02,1)
7 – Anete Randma 1500 m 4.29,09 (4.11,44)
7,2 – Hege-Lee Pielberg 400 m 55,65 (51,91)
7,3 – Daria O’Konnel-Bronin kolmik 13.37 (14.43)
7,4 – Gedly Tugi oda 58.96 (63.65)
7,6 – Laura Maasik 3000 m tak 10.28,83 (9.44,20)
8,4 – Johanna Ardel 5000 m 16.48,87 (15.30,84)*
8,2 – Anna Maria Čeh vasar 65.64 (71.50)
18,6 – Lilian Turban kuul 14.67 (18.03)
29,3 – Katarina Verst ketas 46.99 (66.42)

*Johanna Ardelil tänavu 5000 meetri jooksu tulemus puudub. Siin on arvestatud tema mullust parimat aega sel alal.

Foto 1: Naiste 100 meetri jooksu 15. juunil Eesti karikavõistlustel kergejõustikus Tamme staadionil võidab Ann Marii Kivikas (94). Mia Ott (104) kaotab talle. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Eesti Kergejõustikuliit tutvustamas Euroopa sisemeistrivõistlustele sõitvat Eesti koondist 26. veebruaril Tallinnas. Vasakult Johannes Erm, Ann Marii Kivikas ja Uku Renek Kronbergs. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kas Uku Renek Kronbergsi toetajad? Ei, Läti toetajad võrkpallimängus Kreeka vastu Daugavpilsis 15. juunil. Foto autor: LETA/Scanpix

Pullerits: Miks motomehed mind sürreaalsel maastikusõidumaastikul ette võtsid?

LISATUD VIDEO.

Ma ei ole siiamaani rääkinud sellest, mis juhtus mullu oktoobri lõpus sellises kohas, kust üles väntamine käiks üle jõu ka Rein Taaramäele ja Tanel Kangertile, tõenäoliselt isegi Tadej Pogačarile ja Jonas Vingegaardile. Kui ei usu, siis veenduge oma silmaga siin.

Nüüd, enne jaanipühi, on paras aeg sellest rääkida. Koht, kuhu sattusin, pidanuks olema maastikurattureile soodne: rasked tõusud ning järsud ja kiired laskumised. Aga maastikurattureid näha polnud. Nende asemel oli kaks krossimootorratturit, kes võtsid ühtäkki 60–70 meetri kauguselt suuna otse minu poole.

Nad olid mootorite möirates kihutanud üles järsust, vähemalt 45-kraadisest hallist nõlvast (fotol ülal vasakul) ja kui hoog hakkas raugema, keerasid nõlva tipus otsa ringi ning laskusid alla. Niimoodi kaks korda järjest. Sain nende mõlemad sõidud salvestada kaameraga.

Siis suundusid nad minu poole. Jäid meeter enne mind pidama (fotol paremal ja all vasakul). Mis nüüd?

Kas neile ei meeldinud, et olin neid GoPro kaameraga filminud? Kas olin sattunud luba küsimata nende territooriumile?

Koha nimi oli Swing Arm City ehk Pöördõla linn. Aga linnaga pole sel mingit pistmist. Seal pole ainsatki märki elust: ei tilkagi vett, ei ühtki puud ega põõsast. Sürreaalne kuumaastik (fotol all paremal).

Mehed olid algatuseks väga viisakad. Küsisid, kust pärit olen. Nemad olid Ogdenist, mis on Tartust pisut väiksem linn veidi üle poolesaja kilomeetri Salt Lake Cityst põhja pool.

Võtsin võimalike pingete maandamiseks vestluse üles. Küsisin, kas niimoodi sõita, nagu nad just sõitsid, on ohtlik. Nad seletasid, et alla tundub hirmsam sõita kui üles, sest tekib tunne, et laskud pea ees; et kui üles sõites mootorrattal ühtäkki jõust puudu tuleb – ehk kui tagasipöördega liialt viivitad –, pead viskama end nõlva poole pikali – siis on pinnas more forgiving, rohkem andestav.

Kasutasin võimalust ja tegin juttu sellest, on olen varemgi korduvalt Utah’s käinud, ja mainisin, et Salt Lake City olümpial ka ajakirjanikuna. Selle peale küsis üks meestest, kas ma Soldier Hollow’s ka käisin. Muidugi, sain rõõmsalt teatada, sest seal peeti ju murdmaasuusavõistlused. Mille peale tuli jätkuküsimus, kas ma mäletan sealt ühte meest, kes oli erilises kostüümis (ta kirjeldas ka kostüümi, kuid see kirjeldus on nüüdseks ununenud). Ei hakanud talle valetama, et nägin küll ja mäletan hästi. Ütlesin, et pole välistatud, et nägin, sest veetsin enamiku päevi Soldier Hollow suusastaadionil. Motomees teatas seepeale, et too mees oli tema isa.

Igatahes jättis meeste viisakas jutt, nende väga selge ja korrektne hääldus neist äärmiselt hea mulje. Hoopis teistsuguse, kui võiks eelarvamuste põhjal Ameerika motomeestest arvata. Kahetsen, et ei küsinud, millega nad tegelevad. (Sain teada vaid nii palju, et nad on käinud Pariisis, aga mitte Suure kanjoni ääres, mis asub nende naaberosariigis Arizonas.) Ei imestaks, kui tulnuks välja, et nad töötavad näiteks pangas. Sest suvalised vennad endale nii kallist hobi vaevalt võimaldaksid. Krossimootorrattad tuleb ikkagi treileriga kohale vedada, nende seljas maanteel sõita ei tohi, et kihutad nende sadulas Utah’ põhjaosast lõunaossa, et seal siis hallidel nõlvadel hullata.

Foto 1: Lossi-nimeline moodustis Swing Arm Citys. Foto autor: Külli Pullerits
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits Swing Arm Citys vastakuti kahe krossimootorratturiga. Fotol 2 on taamal North Caineville Mesa. Fotode autor: Külli Pullerits
Foto 4: Vaade osale Swing Arm Cityst. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 5: Külli Pullerits Swing Arm City järsu nõlva allosas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida võtta ette jalgratturite süüdimatute ohustajatega?

Kergliiklusteed on ohtlikud. Tartust Ilmatsalu poole vändates nägin ees elektritõuksiga sõitvat last, pakuks pikkuse ja kehaehituse järgi, et umbes 12-aastast, suur mootorratturi kiiver peas. Selliste kohta ei tea eales, mida nad teevad. Ja ta hakkaski ees vänderdama, keskjoonel slaalomit sõitma.

Jõudsin talle järele ja märkasin, et ta aeglustab kiirust. Sisetunne ütles, et ta võib keerata minu ees vasakule, just sinna, kust poolt olin otsustanud temast mööduda. Hüüdsin kaks korda kõvasti „Hei!”, „Hei!” - ei tea ju, kui hea on kiivri all kuuldavus. Õnneks ta vist kuulis, heitis pilgu üle vasaku õla, jäi seisma. Pääsesin mööda.

Ilmatsalust tagasiteel, enne Rahinget nägin, et vastu tuleb Tartu rendirattal sõitev noor. Ja ühtäkki kaldus ta vastassuunda, minu teepoolele. Kui talle lähemale jõudsin, sain aru, miks. Ta vaatas ja näppis sõidu ajal mobiiltelefoni.

Õnneks ta märkas, et on sattunud tee valele poolele ja korrigeeris kohe oma trajektoori. Aga kas ta lasi end sellest kõrvalekaldest häirida? Ega vist, sest kui kohakuti jõudsime, nägin, et ta jätkas rahumeeli mobiili vahtimist. Mõtlesin hetke, kas peaks talle midagi ütlema, et näiteks pangu mobiil sõidu ajal käest, aga olen neid märkusi varasematel aegadel juba üksjagu teinud – ei need ilmselt mõju. Või oleksin pidanud ikkagi noomima?

Poolel teel Rahinge ja Tartu vahel silmasin juba kaugelt, et vastu tuleb kaks ratturit. Nad sõitsid kõrvuti. Kui nood lähemale jõudsid, nägin, et nad ei ole treenijad, vaid rendiratastel väntajad. Sellele osutas ka kiivri puudumine. Seesugused on ohtlikud, sest nad ei taha või oska teistega arvestada, on tavaliselt kogenematud ja hooletud. Panin näpud piduritel valmis ja alandasin kiirust, hakates kergemini pedaalima.

Kui vastutulevate ratturiteni jäi veel umbes meetrit 20 kuni 25, ei olnud see, kes sõitis mulle otse vastu minu rajal, mind ikka veel tõenäoliselt märganud. Ta liikus kokkupõrkekursil. Noormehed näisid ajavat omavahel juttu. Siis vist ilmselt silmas mind ja keeras järsku eest ära, kaaslase selja taha.

Nüüd, tunnistan, sai mõõt täis. Eelmised kaks olukorda olid juba piisavalt adrenaliini tekitanud. Kui noormehed, vilksamisi hinnates umbes 16-17-aastased, minuga kohakuti jõudsid, käratasin tollele, kes oli äsja liikunud mulle vastu: „Vaata ette, kurat!”

Pärast mõtlesin, kas läksin liiale. Et kas oli vaja sinna lisada kurjalt „kurat!”. Kirjeldasin olukorda kodus ja sain vastuse, et ei läinud liiale, sest kui oleksin öelnud neutraalselt, poleks see kinldasti mõju avaldanud. Nüüd, karmilt öelduna, oli vähemalt lootust, et noormehel käis jõnks südme alt läbi ja võib-olla on ta järgmine kord ettevaatlikum. Kuid ega kunagi tea...

Foto 1: Vaksali tänava äärne jalakäijate ja rattatee Tartu servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaksali tänava pikendus Gardesti kaupluse suunas koos kergliiklusteega selle ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu ja Ilmatsalu vaheline kergliiklustee veebruaris. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Ringtee äärne kergliiklustee. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix