Pullerits: Kuidas panustada vene sportlaste Eestist eemale tõrjumisse ja venelaste tõelise olemuse paljastamisse?
Meie riigil tikub minema liiga kaua aega, et nullida Venemaa sportlaste tahtmine Eestisse võistlema tulla. Seepärast siis kirjutasingi vabast tahtest ja omal initsiatiivil vastu jaanipäeva loo, et survestada sedasi siseministeeriumi määrama kiiremini sissesõidukeeld Venemaa rallipaarile, kes on siiamaani Rally Estonia stardinimekirjas. Loodetavasti leiab ministeerium on selgroo üles ega hakka põlvi nõtkutama, ehkki FIA, rahvusvaheline autospordiliit, ei ole seadnud venelaste osalusele stopp-märki ette.
Kuid jaanieelne hittlugu on kahtlemata minu intervjuu Ukraina ajakirjaniku Volodõmõr Zolkiniga, kes on intervjueerinud üle 220 vangi langenud Vene sõjaväelase. Lehte ei mahtunud paljutki, seetõttu soovitan seda lugeda veebis, kus on selline absurdsuse piiri ületav lugu:
Käisin haiglas, kus on Vene sõjavangid. Üks neist oli ilma jalata, teisel olid käed täiesti ära põlenud, nii et ta ei saanud nendega midagi teha, ja kolmas oli hädavaevu kokku lapitud. Vestlustest emadega selgus, et kahe noormehe matused olid juba peetud. Neile oli öeldud, et nende pojad ei ole enam elavate kirjas. Ma rääkisin nendega ning emad väljendasid normaalseid inimlikke tundeid: olid väga rõõmsad, tänasid mind. Poisid, 19-aastased, nutsid.Aga ühe noormehe ema väitis mulle, et Venemaa pole oma ajaloos kunagi kellelegi kallale tunginud. Ütlesin, et teate, ma ei ole ajaloolane ja ei ole vaja siia ajalugu segada, muidu läheb jutt väga pikale, aga räägime sellest, mis praegu on juhtunud – kuidas ei ole Venemaa kellelegi kallale tunginud? Näitasin telefoni videopildis talle tema poega. Küsisin, kas see on tema poeg. «Jah, minu poeg.» Mina: «Poeg, ütle, kus sa olid ja mida sa tegid.» «Ma olin seal ja seal automaadiga tanki peal.» Ütlesin, et näete, ema, ta on automaadiga tanki peal Ukrainasse tulnud, kas pole nii? Ema vastus: «Ma ei tea.» Kuidas sellisega rääkida?!Ütlesin veel kord: «Siin on teie poeg, kes oli Ukraina territooriumil tanki ja automaadiga. Kas ta tungis siia või mis ta tegi?» Ja seal tulid sellised vastused: me ei tea kogu tõde; poliitika mind ei huvita; televiisorist räägitakse meile teisiti.Ütlesin, et mis iganes teile televiisorist räägitakse, aga see on siin teie poeg minu kõrval Ukrainas vangis, ta tuli siia automaadi ja tankiga – mida ta tuli siia tegema? «Tuli kaitsma venekeelseid inimesi.» Küsisin: «Kes palus tal siia tulla neid kaitsma?» «Meile öeldi, et Donbassi elanikud palusid kaitsta venekeelseid inimesi.»
Ütlesin, et hästi, oletame, et ta tuli kaitsma Donbassi elanikke – aga mida tegi ta sel juhul Harkivi oblastis? Sest poeg oli öelnud, et ta oli Izjumis, ja Izjum asub Harkivi oblastis. Ta vastas, et tal on kooli lõpetamisest palju aega möödas, ta ei mäleta geograafiat hästi.Ütlesin, et hästi, mu kolleeg võtab Ukraina kaardi ja näitab nooltega, kus on Harkiv, kus Donetsk, kus Luhansk ja kust teie poeg siia tuli. Isegi 5-aastasele on seda asja kergem seletada. Ema vaatas, vaatas ja ütles: «Need teie faktid ei ütle mulle midagi, mul on teistsugused faktid.» Nii vestlesime temaga 25 minutit.
«Mõttetu ju!» ütlesin seepeale.
Zolkin vastas: «Võimalik. Aga seda näevad ka teised venemaalased, kes saavad aru, milline lollpea ta tegelikult on. Kõik seal pole nii lollid. Ja kõigile, kes pole päris lollid, jõuab tükihaaval midagi kohale.»
Ei tea, kas Aare Tammele ka asjalood kunagi kohale jõuavad?
Foto 1: Ott Tänak tänavu mais Portugali rallil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Kalle Rovanperä tänavu aprillis Horvaatia rallil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Vene sõdur 13. juunil Mariupolis Azovstali tehase territooriumil. Fotode autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Sõjakuritegudes süüdistatud Vene sõjaväelased Aleksander Vladimirovitš Bobõkin (vasakul) ja Aleksander Aleksejevitš Ivanov 26. mail kohtus Ukrainas. Prokurör nõudis neile 12 aasta pikkust vangistust. Foto autor: AP/Scanpix