Jaanus Laidvee: Miks Suurel Mõõduvõtul tuli end lumme kukutada ja suuski peksta? Ehk... elagu ühejäljeline maraton?!
Nii nagu juba aastajagu päevi on terves ilmas valitsenud erakordsed olud, nii tuli ka Tartu maraton täiesti teisiti. Ma ei pea silmas koroonast tulenevat, sellega on kõik nagunii tüdimuseni kursis, vaid ilma ja sellest tingitud määrimisgümnastikat. (Tähelepanu: sissekande fotogalerii on täiendamisel.)
Tavaoludes näeb rutiin välja nii, et nädala sees annan suusad Tallinnas määrdemeistrile ja saan maratonipäeva hommikul kohapealsetele oludele vastavalt määritult stardis kätte. Sel korral läks aga nii, et kesknädala ilmaprognoosid lubasid stardieelseks ööks suurt temperatuurimuutust ja iga päev muutus ka kellaaeg, millal ilm sulaks pöörab – ning erinevatel prognoosijatel mõistagi erinevalt. Seetõttu oli väga tõenäoline, et veel laupäeva päeval, kui teenust pakkuvad määrdemehed hakkavad suuski ette valmistama (sest hiljem alustades ei jõutaks töödega stardiks valmis), ei olnud selge, mis olud pühapäeval kella 9–12 ajal Otepää ja Elva vahel valitsevad. Sellistes oludes, kus ilm pöörab miinusest plussi, aga samas pole teada, kas pluss saabub stardi hetkeks või paar tundi hiljem, millele lisandub suur saju tõenäosus, ning kui sul pole Mart Kevin Põlluste sugust paaristõuke kätt, et minna sõitma uisusuusaga, jäävad valikusse paraku kõik variandid: karestatud ja määrimata suusk (võrdusena võib siia panna ka nowax-suusa), pooltahke pidamismääre või kliister.
Seega ütlesin neljapäeval määrdemeestele, et määrige ainult libisemine, pidamise osas teen otsuse laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul kohapeal.
Teadsin, et hea kamraad Indrek Teppo (täispika triatloni Eesti meister ja ka sellise lõbusa ettevõtmise nagu Tartu teatemaratoni meeskonna PSJJ asutajaliige) tuleb pärast kolmeaastast võistluspausi samuti rajale. Tema määrib tavaliselt oma suusad ise. Leppisin Indrekuga kokku, et määrime seekord pidamise koos. Reede õhtuks olid ilmaprognoosid sellised, et pigem läheme pooltahkega või suurema saju korral karestatud suusaga. Laupäeva õhtuks oli aga sisuliselt selge, et soojalaine jõuab Otepääle varakult ja juba stardis on nii õhk kui lumi plussis. Sellega langes tahke variant ära.
Kas aga kliister või karestatud suusk? Laupäevaõhtusest ETV spordisaatest ja jutuajamisest rajameistriga sai teada, et vähegi korralikuma saju korral lüüakse rajamasinale hääled sisse ja sõidetakse rada hommikul veel kord üle. Kõike eelnevat arvesse võttes kaldusin otsustama pigem kliistri kasuks, sest kui lund jäljes (eriti) ei ole, hakkab sajanda koha piirimail rada juba läikima. Siis pole karestatud suusaga enam midagi teha, pidamine puuduks.
Jätsin suusad boksi kuni hommikuni ja läksin Otepää ööbimiskohta asju pakkima ning õhtust söögikorda valmistama.
Staadionile jõudsin 7:40 ja melu poolest erines avanev vaatepilt oluliselt tavapärasest. Rahvast liikumas väga vähe. Suurimat rolli mängis selles kindlasti stardiaegade hajutamine, kuna rajale lasti viiesajastes gruppides 15-minutiliste vahedega. Põhiline sagimine käis nagu ikka klassikamaratonidel määrdebokside ja -meeste ümber.
Võtsin boksi välisseina najalt jahtunud suusad, et minna testiringile, aga Sammalsaar rõhutas, et ära suuski enne starti maha pane, kuna sadanud lahtine lumi pakib kohe alla kinni ja nii keeraks ma oma suusad juba enne starti tuksi. Sain väga hästi probleemi olemusest aru, aga kuidagi ei tahtnud omaks võtta mõtet, et tuleb täiesti proovimata suusaga 63 kilomeetrit sõitma minna.
Seetõttu vaatasin uurivalt ringi ja nägin, et kohe bokside kõrvalt Kunimäele viiva tõusu suusajäljed on juba testijatel küllaltki kinni sõidetud ja sinna saan peale minna küll. Sõitsin peaaegu tõusu tippu ja laskusin alla suusastaadionile. Pidas kui kännu taga, sellel väiksel lõigul (peaaegu) ei pakkinud ja libises ka täiesti normaalselt. All stardikoridoride kõrval – määrdemehe sõnad hästi meeles ja kerge pakkimistunne jalas – oli selge, et enne starti ma rohkem suuski lumele ei aseta. Samas puges hinge kahtlus, et kuidas on ikkagi kliistriga võimalik nendes oludes sõita, kui isegi stardikoridorides on kõik jäljed korralikult lund täis. Nagu suusa sellesse pehmesse asetan ja ühe jalaga saapa kinnitamiseks peale astun, nii on ju tõenäoliselt kohe pakid all… Ja juba enne pauku!
Kuna Indreku suusad olid küllaltki pehmed ehk kliistri panemiseks mitte eriti sobivad, tegi ta viimasel hetkel otsuse, et läheb karestatud suusaga. Et kui need eriti ei peagi, siis saab vähemalt paaris hästi lükata ja küll roomab ka tõusudest üles või jookseb järsematel nukkidel lihtsalt käärsammu.
Stardialasse sissepääsu oodates tundsin ajastukohasel maskiballil ära Raio Piiroja. Raio märkis esimese asjana muigega, et kurat, on ikka imelik aasta, mitte kedagi ära ei tunne! Üldiselt kanti maske enne stardialasse sisenemist väga korralikult ja seda oli rõõm näha, sest selline käitumine on praeguses suures ebakindluses võib-olla isegi suurim panus ka järelejäänud maratonide toimumisse (loe: nende mitte ärakeelamisse). Sellisel päeval kandus me jutt loomulikult kohe suuskade määrimisele ja Raio ütles, et tal on all pooltahke pidamismääre. Teades kohapealseid olusid, tundus valik üllatav, kuid keerulistel aegadel on ka lahendused sageli keerulised. Raio polnud valikus siiski sugugi enesekindel, aga eks lõplikult näitab ikka sõit ise, mis nendes oludes toimib ja mis mitte.
Kell 8:45 avati stardikoridorid, kus paiknesid 16 paralleelset jäljepaari, ja asetasin suusad eest kolmandasse ritta. Piiroja startis paar rida minust vasemalt esimesest reast. Enesekindlusega pole pikaaegsel Eesti jalgpallikoondise tugisambal ja kaptenil jätkuvalt probleemi. Ühtlasi oli see signaal, et Raio ei loovuta kellelegi ilma võitluseta midagi, just nagu koondisepäevil, mil me sellega nii harjunud olime.
Kell 9:00 käis pauk ja René Eespere meloodia kõrvus paugutati minema. Mitmedki mehed oleks end aga juba esimestel meetritel ninuli paugutanud, kuna stardialas suusa alla kleepunud lahtine lumi lõi selleks pea ideaalse eelduse. Ega algul midagi tagasi hoitud, sest ammu enne pauku oli selge, et tuleb suuresti ühes jäljes ja hanerivis sõidetav maraton ning iga eesmine positsioon oli kui just mitte kulla hinnaga, siis vähemalt ülioluline.
Esimesel korralikumal tõusul peale Valga maantee ületamist kolmandal kilomeetril nägin, et natuke eespool liikuva Piiroja suusk peab väga kohati või ei tee seda üldse. Raio astus kohe vasakule äärde käärsammu jooksma ja möödusin temast jäljes ilma vaevata. Kohakuti jõudes hüüdis Piiroja, et üldse ei pea! Selline äratundmine kolmandal kilomeetril, kui ees on veel 60 sama mittepidavat, on kindlasti füüsiline tagasilöök, aga veelgi rohkem psühholoogiline. Sellega suudavad hakkama saada ja mitte alla anda ainult hingelt võitlejad.
Paari tõusu pärast sain aru, et ka minu suusad ei tööta nii, nagu peaks, sest niipea kui läksin vahelduvale sammule, hakkasid alla tekkima pakid. Nende alt ärasaamine oli küllaltki tülikas (päästis peamiselt ainult vastu jäljepõhja tagumine) ja seetõttu oli mul olukord selge, et ühesammulist, rääkimata vahelduvast tõukest, vähemalt ilma täiendava soojenemiseni kasutada ei tohi. Mis siis sõelale jäi? Just, ainult paaristõuked ja nii ma neid tõuse kangutasin. Käärsammulise jooksu välistasin arsenalist samuti, kuna see oleks tähendanud kõige kindlamat «enesetappu».
Esimeses, Matu TP-s 12. km-l olin 68. kohal, kaotusega liidrile 4.05. Tunne ja enesekindlus oli kindlasti selle hooaja parim, ühtlasi adusin suurepäraselt, et ainult paaristöö eest ka tõusudel hakkan millalgi lõivu maksma. Vahelduvale minnes oleks aga lõivu, ja oluliselt kallimat, hakanud maksma kohe. Seega polnud peas ühtegi diskussioonialget, millise taktikaga jätkata.
Teises, Ande TP-s 23. km-l olin 70. kohal, kaotusega 4.42. Enesetundega oli jätkuvalt kõik okei. Libisemine oli samuti endiselt hea, kuid ega aeglasemast libisejast allamäge naljalt mööda saanud. Nagu kõrvalrajale astusid, nii hoog sinna ka kiirelt suri, ja seejärel oli tegu oma endise koha taastamisega, sest ega vanale rajale tagasi vahele keegi väga lasta tahtnud. Möödumine oli võimalik kas tõusudel või siis lausikul, aga kliistrimehed pidid hoolega jälgima, kuhu nad oma suusaga sõidavad. Sageli oli targim otsus kõrvale sõitmata jätta.
Pärast Ande TP-d ühel tõusul umbes 24. kilomeetril hakkasid mõlemad suusad nii pakkima, et tõusu otsast nendega laskumine osutus võimatuks. Ühelt poolt raskusjõud veab sind alla, teisalt jälle mõlemad suusad nakkuvad suvalistel hetkedel jäljes täiesti kinni. Sain aru, et võitlemine enda püsti hoidmisega ei lahenda probleemi ja viskasin ennast paremale külili, sest sellises olukorras järgneb kukkumine nagunii, ja mida meeter allpool, seda tugevam löök kehale. Ajasin ennast püsti ja hakkasin suuski vastu maad taguma, samuti jõuga edasi-tagasi nühkima. Õnneks sain suure lume alt ära ja õnnestus uuesti sõitma hakata.
Kokkupuude maaga oli aga piisavalt tugev, et parem õlg andis ennast igal paaristõukel segavalt tunda, mis tähendas, et edasi pidin lükkama väiksema jõuga. Sest läbi tuntava valu, mis tavapärase tõuke korral järgnes, ma sõitmisel ja enda täiendaval võimalikul vigastamisel mõtet ei näinud. Õnneks valu umbes poole tunni jooksul taandus ja edasi sain jälle lükata täiega. Kohe pärast kukkumist möödusid minust tol hetkel naiste kolmas Reeda Tuula-Fjodorov (nr 10005) ja neljas, Team Nordic Jobs Worldwide sõitja Piret Pärnik (nr 10012). Piret liikus märgatavalt reipamalt kui nädal tagasi Alutagusel.
Kohe nende kannul tuli ka Indrek Teppo (nr 61). Järgmise tõusu algul hüppas Indrek vasakpoolsele rajale ja sõitis lumises jäljes tervest rivist, nii kümmekonnast konkurendist, probleemideta mööda. Mul ei jäänud üle muud, kui sellisele lammutamisele ja mittepakkivale jõulisele libisevale, vahelduvtõukelisele sammule heldinud pilguga järele vahtida. Ei tekkinud hetkekski mõtet, et hüppaks oma suuskadega ka sedasi lumme. Reaalsustaju, eriti just läbielatud pakkimisaktsiooni tõttu, püsis jätkuvalt minuga. See oli parim tõestus, et karestatud (veelgi rohkem – tõenäoliselt nowax-) suusk oli nendes oludes kõige õigem valik.
Umbes 25. km-l oli Algo Kärp tulnud suuskadel loodusesse liikuma ja võistlejaid ergutama ning sain isegi tunnustava järelehüüde osaliseks.
Vaatamata väikestele tagasilöökidele olin poolel maal kolmandas, Kuutse TP-s 32. km-l tõusnud 56. kohale kaotusega 6.21. Aga kuna Kuutsele ronimine peamiselt paaristõuke jõul oli triitsepsi küllaltki pingesse ajanud, oli mõistlik nii ruttu kui võimalik koormust ülakehalt vähemaks võtta. Hakkasin jälle proovima ühesammulist ja meeldivaks üllatuseks enam peaaegu ei pakkinudki. Tõenäoliselt oli lumepind juba nii palju soojem, et lumekristallid jäätusid kliistrisse vähemal määral. Proovisin tõusudel ettevaatlikult jälle ka vahelduvat tõuget – seal toimus jätkuvalt pakkimine, kuid samuti märksa leebemas mahus.
Tegelikult on pakkimisohu korral omad nipid, kuidas sõita. Pead kogu aeg keskenduma ja tunnetama, mis põhjade all toimub, ja nagu hakkab natukenegi pakkima, tuleb kohe minna ainult paaris lükkamise peale ja libistades või isegi tagudes üritada pakke alt minema saada. Lisaks saab vahelduvat tõuget sõita mitut moodi, kas pika sammuga tugevalt tõugates või lühikeste sammudega tippides ning jalga ette tuua hooga läbi õhu või rohkem mööda maad libistades. Ehk erinevalt kombineerides on võimalik teatud piires olukorda parandada.
Kui suusad sain sellise mänglevama sõidustiiliga paremini tööle, siis pulsisagedusele ja laktaadi kuhjumisele mõjus tippiv ja otsiv sõiduviis loomulikult koormavamalt. Ühel hetkel läks kuidagi raskeks, mis oli selge signaal, et järgmises TP-s tuleb tarbida ka geeli.
Eelnev jutt kajastub hästi ka tulemuses, sest neljandaks, Peebu TP-ks 39. km-l olin langenud 73. kohale kaotusega 10.33. Peebul võtsin esimese geeli ja peale topsi spordijooki. Sõidetud oli siis 2:12. Kuni selle ajani olin tarbinud igas TP-s ühe spordijoogi.
Geeli mõju andis peagi tunda ja olek läks kergemaks ning samm reipamaks. Järgmisesse punkti Palul 46,6. km-l jõudsin 72. kohal kaotusega 15.30. Tunne oli Palusse laskumisel täpselt selline, et sisse tuleb imeda ka teine geel (kaks tükki mul neid numbri all plaastriga kinnitatult kaasas oligi ja tavaliselt on kaks ka maksimum, mida ühe sõidu jooksul tarbin). Hea mõte sai apla imemistehnikaga täide viidud, millele lisasin kaks topsi spordijooki.
Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas ülakehas tunda andma sõidu esimese poole mittetöötavat suuska kompenseeriv jõukulutus. Samas püsis jätkuvalt kõik kontrolli all ja keha saadetavad signaalid lubasid järeldada, et suure tõenäosusega olulist ärakukkumist ei tule – ehk hoida pole vaja midagi ja saab täiega lõpuni panna.
Viimases, Hellenurme TP-s 53,5. km-l olin langenud 80. kohale kaotusega 20.09, mis oli küllaltki loomulik asjade käik, sest käed olid juba liigagi palju vett ja vilet näinud.
Varsti pärast Hellenurmet jõudis mulle järele naiste viies, endine murdmaasuusataja Kaija Vahtra (nr 10008). Mööda ta minna ei tahtnud ja nii me paarisrakendis viimased 7–8 km lükkasime, mina ees, Kaija kohe kannul. Ma ei tunne Kaijat, aga kahe viimase sõiduga on mul tekkinud kindel veendumus, et tegu on sümpaatse inimesega, sest ka Alutagusel sattusime sõidu lõpus mitmel kilomeetril koos sõitma. Ja nii Alutagusel kui pühapäeval sõitis ta mulle korra tagant suuskadele, aga mitte palju. Seda rongis sõites ikka juhtub, eriti kui tagumisel ka paremini libiseb – pole midagi hullu (siis, kui see mõneks üksikuks korraks ka jääb). Mõlemal korral ta koheselt vabandas. Häälest ja olekust saad aru, et teine mõtleb seda siiralt. Ning otse loomulikult vastad sellisel juhul, et ah, tühiasi. Ei mingit probleemi rohkem.
Olen ise ka püüdnud hoida alati seda joont, et kui olen kellegi varustusele peale sõitnud või suuremas grupis võib-olla liiga kiiresti mõnele ette reastanud vms, siis alati midagi vabanduseks või vähemalt selgituseks öelnud. Selline käitumine silub alati olukorda ja on oma olemuselt laiem – see on suusakultuuri küsimus. Minu hinnangul on meil kultuuriga juba päris hästi, kui võrdleme näiteks 10–15 aasta taguse ajaga, aga paremini saab alati.
Kui lõpuni oli jäänud 300 meetrit – see on koht, kus rada teeb esmalt kurvi vasakule, siis väike laskumine ja seejärel kohe paremale, mille järel avanebki lõpusirge –, sööstis Kaija tuulevarjust välja ja tegi vägagi kiireid liigutusi ning sai edumaa, mida ma lõpusirgel küll osalt tagasi sõitsin, aga ette ta 0,6 sekundiga jäi. No mis mul öelda, noore vere vastu nii lihtsalt ikka ei saa.
Lõpetasin 84. kohal ajaga 3:29.53, kaotades võitjale Mart Kevin Põllustele 26.40. Vahetult pärast mind, 25 sekundit hiljem, lõpetas sõidu Raio Piiroja. Mees oli finišis ikka väga tuline nagu koondise parematel päevadel, kui soovis näiteks armeenlasi mutta tampida.
Selline reaktsioon oli mulle igati mõistetav, sest (pool)tahkega määritud suusad lihtsalt ei pidanud, kuid Raio tõestas veel kord, et on tõeline võitlejahing, kes võitleb lõpuni. Ta ei saavutanud küll kohta, mille järele tuli, kuid häbeneda pole ka midagi.
Indrek Teppo lõpetas aga uskumatult kõval 43. kohal, kaotades Põllustele 21.08. Indrek, tuleta meelde, mis ma sulle enne starti ütlesin: sõidad ennast homme 50 hulka! Naersid mu seepeale kõva häälega välja. Aga näed, tasub ikka vastava ala spetsialiste teinekord kuulata.
Lõpetuseks avaldan arvamust, mida väljendasid paljud sõitjad, kellega finišis rääkisin. Nimelt, rajameister oleks pidanud ikka öösel pärast sadu raja läbi sõitma. Jah, jäljed oleksid jäänud pehmemad, aga need kõik oleksid olnud sõidetavad nii esimestele kui tagumistele. Sest mis kasu oli algul 16 jäljepaarist või hilisemast kaheksast? Praktiliselt mitte mingit, sest sõita sai ainult ühes jäljes. See kõik põhjustas palju mõttetuid jäljest välja ja tagasi hüppamisi, suuskadel tallumist ja mitte kõige meeldivamat sõiduelamust.
Nagu Mart Kevin Põlluste ühes intervjuus ütles: «Tänu jumalale, et üks inimene oli suusatanud meie ees, ma ei tea, kes see oli, aga aitäh sulle, et sa selle teekonna võtsid sinna Elva suunas, sest ilma selleta oleksime kahekesi [teiseks tulnud Henri Roosiga] väga hädas.»
Täpselt sama hädas olid ka kõik tagumised suusatajad, kes pidid möödumiseks kasutame teisi radu peale selle ainsa libiseva. Kas see on normaalne ja me hüüame üheskoos, et väga lahe ja elagu ühejäljeline maraton!?
Ei, see ei ole normaalne, sest ilmaolud polnud kaugeltki ekstreemsed (oleks sadanud öö läbi ja veel ka sõidu ajal, siis oleks olnud igati mõistetav ainult ühe-kahe libiseva jälje teke), et olukorda poleks saanud küllaltki kerge vaevaga enne starti muuta.
Järgmisel korral loodab, vähemalt suur osa suusarahvast, jälle osa saada traditsioonilisest, aga mitte hanerivisse surutud suusasõidust.
Kõik muu oli aga super, nagu Suurel Mõõduvõtul alati on olnud, ning selle eest korraldusmeeskonnale sügav ja lumeni kummardus.
Fotod 1, 5, 6: Jaanus Laidvee (nr 86) Tartu maratonil. Fotode autor: Sportfoto (Jaanus Laidvee erakogust)
Fotod 2-4: Tartu maratoni finišiala Elva külje all. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
TÄHELEPANU: PÄEVA JOOKSUL LISAN VEEL FOTOSID! ÄKKI OLETE TEIEGI KAADRISSE JÄÄNUD!
Postitas: Priit Pullerits @ 09:47
kommentaare: 69
