esmaspäev, juuni 21, 2021

Pullerits: Kuidas ma saatuse kiuste eliidi grupisõidust ikkagi osa sain?

LISATUD VIDEO!

Muhk, suur veritsev muhk vasaku küünarnuki peal tekkis nii kiiresti, et Tarmo Mõttus, kelle südameprobleemist kirjutasin mullu sügisel Postimehele suure loo ja kes nüüd tuli Valgas näitama, kus ja kuidas kulgeb Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste lühem, 11-kilomeetrine ring, kahtlustas koguni, et käeluu on murdunud.

Umbes kaks kilomeetrit varem, Transpordi tänaval Bauhofi kaupluse ees, hakkas esirehv tegema rütmiliselt imelikku heli. Kas tõesti auk sees? Vaatasin, et rehv tühjemaks ei jookse, ja kui pärast Tartu maanteele pööramist Mõttusele hüüdsin, et pidagu hoogu, vaadaku oma asjatundliku pilguga kõrvalt, kas kumm on katki, tõdes ta, et kõik paistab korras. Tõepoolest, ka kentsakas rütmiline heli kadus. Tunde järgi näis, et ratas jookseb ilusti, nii nagu peab.

Siis, kui pidime pärast Valga surnuaiast möödumist vasakule, Jaanikese teele pöörama, tuli vastu maastur, mistõttu võtsin hoogu maha, ja kui maastur möödus, tegin võrdlemisi järsu pöörde, keskmisest ilmselt enam kallutades, sest järelejäänud trajektoor eeldas seda – kui ühtäkki kadus ratas alt. Kukkusin asfaldil külili.

Ei saanud ju jääda keset teed pikalt lebama. Ajasin end püsti. Siis märkasin, et küünarnukil haigutab suur haav. Rattasärgi oli kukkumine õlalt maha lükanud. Peaaegu esimene mõte oli, kas nüüd lõhkusin särgi ära. Ei, särk oli terve, aga õlg oli saanud äestada. Ja puus samuti. Vasakul peopesal olid väiksed kriimud, sest ligi 30-kraadine palavus ei tekitanud tahtmist kindaid kätte ajada. Ja vasak põlv ja säär said ka kriimud peale.

Jutt võimalikust käeluumurrust ei tundunud veenev, kuigi mõne sekundiga kerkinud punn oli tõesti suur. Painutasin kätt siia-sinna, nii küünarnukist kui õlaliigesest – kõik liikus laitmatult ja valutult.

Sealsamas olid liikluse reguleerijad, kollased vestid seljas. Nad küsisid, kas peaksid kutsuma kiirabi. Ütlesin, et pole vajadust. Küsisin vastu, kas neil sidet on. Sidet polnud, küll aga andsid nad niiskeid lappe, millega haavu puhastada ja loodetavasti ka verejooksu pidurdada. Panin lapid püksi puusale ja vasakule küünarnukile, kus hoidsin neid parema käega kinni. Siis istusin ratta selga ja ühe käega leistangi hoides sõitsin tühja esirehviga neli kilomeetrit linna tagasi, üle mitme koha, kus tuli ratast tee-ehituse tõttu kas tõsta või käe kõrval talutada, Valga haiglasse EMOsse. 

EMOs tuli oodata pool tundi, võib-olla rohkemgi, sest enne tuli ühel purupurjus mehel haav kinni õmmelda ja ühel naisel varbaküüne probleem lahendada. Siis kutsus kirurg mind ruumi, pani lavatsile istuma, puhastas kõik mu haavad ja sidus kinni (fotol ülal paremal).

Kui Valga keskväljakule võistluskeskusse tagasi jõudsin – autoga ja siis jalgsi, mitte rattaga kahjuks –, oli meeste eliidi sõit kestnud kaks ja kolmveerand tundi ning lõpuni jäi viis 11-kilomeetri pikkust ringi. Need võtsin videosse, et teha siiski ära see, milleks Valka olin tulnud – videoreportaaž Eesti meistrivõistluste grupisõidust. Ei saanud ju seatud eesmärki maha matta. Tulemust saate näha siin!

Foto 1: Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste meeste eliitklassi osalejad Valga keskväljakul stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kohtunike auto Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistlustel Valga keskväljakul stardi- ja finišikoridoris. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suur leedekraan Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste jälgimiseks Valga keskväljakul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Valga kesklinn. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu seotud käsi ja jalg pühapäeval Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistlustel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Baltimaade ja Eesti grupisõidu meistrivõistluste stardi- ja finišikoridor Valga keskväljakul. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, juuni 19, 2021

Pullerits: Kas väitluses pulsikell versus enesetunne kaldub kaalukauss lõplikult enesetunde kasuks?

Ultrasportlane Rait Ratasepp (38; fotol paremal) lisab täiesti uue ja kainestava argumentatsiooni igipõlisesse debatti enesetunne versus pulsikell, kallutades seda minu pooldatud enesetunde järgimise poole.

Küllap mäletate, et eelmise kuu lõpus tuli ta välja ambitsioonika plaaniga joosta kümne päevaga 20 maratoni, kõik kiiremini kui kolme tunniga. Aga plaan jäi poole peal katki. Juba neljanda päeva esimese maratoni aeg läks tal üle kolme tunni ning sama päeva teisele maratonile kulus enam kui kolm ja pool tundi.

Kas algus oli liiga kiire? (Sel ja teistel vastupidavuskogemust puudutavatel teemadel tegin tänasesse Postimehesse põhjaliku uuriva-valgustava loo - sisukaima, mis sel teemal viimastel aastatel Eesti ajakirjanduses tehtud. Muide, Ratasepp saatis ka täna kiituse, et "väga asjalik lugu sai".) 

Tartu Ülikooli spordibioloogia kaasprofessor Jarek Mäestu (alumisel parempoolsel fotol paremal) sõnul pidanuks Ratasepp jooksma allpool oma aeroobset läve, pulsivahemikus 120–125 lööki minutis, kus valdavaks on rasvaainevahetus. Ratasepp jooksis esimese maratoni Mäestu hinnangul liiga kiiresti, ajaga 2:46, mistõttu keskmine pulss oli 147.

Mäestu sõnul on aeroobne lävi salakaval, sest selle ületamist ei tunne nii selgelt nagu anaeroobse läve ületamist, misjärel suureneb organismis kiiresti laktaadi ja muude laguainete sisaldus, jalad muutuvad tuimemaks ja hingamine sageneb.

Samas hindas Ratasepp ise esimest maratoni raskuse poolest kümne palli süsteemis kolmega ehk mõõdukaks.

Teisel maratonil (aeg 2:53) neli tundi hiljem oli Ratasepa keskmine pulss 142, tema hinnang jooksu raskusele aga seitse palli (väga raske). Mäestu seletus: taastumisaeg neli tundi kahe maratoni vahel jäi liiga lühikeseks.

Neljanda päeva maratonid (järjekorras 7. ja 8.) läbis ta juba palju aeglasemalt, ajaga 3:11 ja 3:36, ning keskmine pulsisagedus tuli samuti alla, vastavalt 129 ja 116 peale. Samas andis Ratasepp mõlemale jooksule ühesuguse hinnangu, kümnest pallist tervelt kaheksa. Mäestu sõnul on see selge märk, et kuhjunud oli väsimus ja ammenduvaid jõuvarusid ei õnnestunud taastada.

Mäestu pakutud lahendus: Ratasepp oleks pidanud alustama aeglasemalt, jooksma esimesed maratonid napilt kolme tunni alla – sedasi oleks ta püsinud aeroobse läve all, keskmise pulsinäiduga 120–125, kus ta suudab pikka aega ökonoomselt töötada.

Ratasepp oponeerib Mäestu arvamusele, öeldes, et jälgib jooksu ajal enesetunnet, mida ta on õppinud arvestama ja mis ei ole teda varem alt vedanud. Ratasepp väidab, et laboris määratud aeroobsed ja anaeroobsed läved ei lähe tegelikkusega kokku, sest näiteks mullu sügisel jooksis ta maratoni keskmise pulsiga 176 (aeg 2:30), mis tähendab, et sellist tempot pidanuks ta kannatama kõigest kümmekond minutit, kuna tema anaeroobne lävi laboritingimustes on 155.

Muudest põnevatest asjaoludest - näiteks sellest, miks tahtejõud võib osutuda kahjulikuks ja miks koormuse ja vaäsimuse akumuleerudes kehakaal hoopis kasvab, mitte ei kahane - tegin, nagu ennist ütlesin, hariva loo. Soovitan tutvuda, siis olete edaspidi siin mulle võrdväärsem arutelupartner.

Foto 1: Ultrasportlane Rait Ratasepp kümnepäevasena kavandatud katsumuse avapäeval jooksmas Tartu äärelinnas. Foto autor: Jakob Meier
Foto 2: Rait Ratasepp alustamas kümnepäevasena kavandatud katsumust, eesmärk on joosta 20 maratoni. Foto autor: Jakob Meier
Foto 3: Spordibioloogia kaasprofessor Jarek Mäestu (paremal) võtab Rait Ratasepalt vereproovi. Foto autor: Jakob Meier
Foto 4: Rait Ratasepp teeb viimaseid venitusi enne järjekordse katsumuse algust. Eesmärk on läbida kümne päevaga 20 maratoni. Foto autor: Jakob Meier
Foto 5: Rait Ratasepp kümnepäevasena kavandatud katsumuse avapäeval jooksmas Tartu äärelinnas. Foto autor: Jakob Meier

neljapäev, juuni 17, 2021

Pullerits: Mida näitas värskeim koormustest?

Täna käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus spordimeditsiini osakonna juhataja dr Agnes Mägi vastuvõtul. Ta ise kutsus, et vaja pärast kahe ja poole nädala tagust olulist protseduuri seisundist parem selgus saada. Kõigepealt üldised andmed:

Siis veidi üksikasjalikumad andmed (lähemalt ja paremini vaatamiseks klõpsake pildile ja siis veel suuremalt vaatamiseks klõpsake veel kord!):

Seejärel EKG ja veloergomeetril koormustest:

Täpsemalt pulsid ja muud näidud koormustestil siin:

Resümee siin: 

Uurige ja puurige terviseks! Nagu näete, pole selliste andmete avaldamises midagi kurja ega halba - läbipaistvus missugune! Ma ei saa aru, miks inimesed sedasorti andmete avaldamise asjus nii pöördesse lähevad?! Kas nende tervis muutub sellest kuidagi halvemaks? Või paremaks? Kas minu tervis sellest kuidagi muutub? Vastus on ju ei!

Fotode 1-5 autor: Priit Pullerits

esmaspäev, juuni 14, 2021

Pullerits: Mida salajast näitasid mulle neli meest varahommiku kattevarjus? Ja mis kasu on sellest ratturitele?

Pühapäeval tuli tõusta vara, juba kella viie ajal. Sest täpselt 6.20 pidin startima ERMi eest teed mööda, mida hoiti minu eest saladuses. Aga lubati, et olen kõige esimene, kes sel sõita saab. Võiks isegi öelda, et seda katsetada saab.

Jõudsin igaks juhuks kohale kaks minutit enne kokkulepitud aega. Pikema tseremooniata pidin vahetama autot. Istuma oma ruumikast Chrysler Pacificast mulle tundmatusse masinasse. Et me ära ei eksiks, sain kätte legendi (fotol all vasakul). Jesver, ma pole elu sees legendi järgi sõitnud, ammugi mitte kedagi juhatanud!

Mul polnud aimugi, kuhu me ERMi tagant keerasime. Polnud seda teed mööda kunagi liikunud. Ega see suurem asi tee olnud, sõiduautoga sinna parema meelega ei läheks. Aga ajasin legendis pingsalt näpuga järge, vaatasin silmanurgast ekraanil jooksvaid meetreid ja jagasin korraldusi nii, nagu legendi tähistusest aru sain. Autojuht oli kannatlik. Näis, et ta sai kõigest aru, mida öelda tahtsin.

Meil oli aega täpselt 35 minutit. Ei vähem ega rohkem. Varem kohale jõuda ei tohtinud ja hiljem ammugi mitte. Läbida tuli 32,87 kilomeetrit.

Ja täpselt kohale me jõudsime. Selle tõestuseks esitan siin ainsa veenva asitõendi, video, mille taustatekstist paljastub paraku nii mõndagi kõnekat!

See oli selline paik, kuhu sildid keelasid sisenemast (fotol premal). Üks silt ähvardas koguni, et territooriumi valvavad peidetud kaamerad ja kui keegi ilma loata nende vaatevälja satub, läheb info jalamaid politseile. Küsisin kolmelt mehelt, kellega keelatud alale sisenesin, kas taoline ähvardus on usutav. Nad lõid käega ja väitsid, et ei maksa kõike uskuda, mis kuskil kirjas, et pole seal mingeid kaameraid.

Selle tõestuseks, et nad midagi ei karda, asusid mehed kartmatult ringi toimetama, ja vähe sellest: neljas, kes kampa lõi, läks lintidel liikuva buldooseri juurde (fotol vasakul), ronis selle kabiini ja keeras mõne aja pärast mootori tööle, nii et tossu tõusis ja mürin pidi kahtlemata kõik ümberkaudse metsa linnud üles ajama.

Ma ei saa praegu rääkida, mida need mehed seal tegid. Olen seotud vaikimisvandega. Ega kõik, mis Eesti metsade vahel nädalavahetuse varase hommiku kattevarjus toimub, saagi olla avalik asi. Selleks pead olema teatud asjadesse pühendatud, et sind ligi lastaks. Ja selleks, et ligi lastaks, tuleb usaldus välja teenida.

Hea uudis on see, et kõige selle katte varjus, mida nood mehed seal tegid (fotol paremal) ja veel pärast minu lahkumistki tegema jäid, lubasid nad tekitada midagi, millest ka jalgratturid edaspidi mõnuga osa võivad saada. Ja seda täiesti tasuta. Mul, teate, läksid seepeale kohe mõtted liikuma, mida seal korraldada võiks.

Kui vaikimisvande alt vabanen, saan teilegi lähemalt rääkida. Usun, et see idee paelub teid, ja kõvasti!

Foto 1: Üks neljast tegelasest keelatud territooriumil. Identiteedi varjamiseks on pea ära pööratud. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Legend, mida seni pole näinud keegi ja mis juhatas salajasse paika. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Keelavad ja ähvardavad sildid. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Liivanõlva all põõsaste varjus seisnud Komatsu buldooser. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Mehed asjatamas pühapäeva varahommikul suletud territooriumil. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, juuni 10, 2021

Pullerits: Kuidas Eesti rahvas taas mõttetult üles köetakse

Jälle on alanud ERRis lapsik kilkamine. Seda näeb pärast õhtust uudistesaadet juba tükk aega, mitmeid päevi jutti. Kuidas üks telereporter hõiskab, et tema on Inglismaa poolt, teine, et tema hoiab pöialt Hispaanile, kolmas kuulutab, et tema lemmik on Šotimaa, neljas... no neljanda hõiklemise ajaks on mul tavaliselt juba mõõt täis. Ehk kopp ees.

Taas on ERRis maad võtnud mõõdutundetu ja kriitikavaba jalgpallihullus. Ootaks rahvustelevisioonilt siiski väärikamat ja sotsiaalkriitilisemat kajastust, mis on kohane kvaliteetajakirjandusele, mitte poisikeselikku fanatismi. Nad poleks seal nagu teismeeast välja saanudki. Kui Postimees midagi säärast teeks ja paluks mul kaamerasse öelda, kellele mina pöialt hoian, siis keelduksin. Esiteks seepärast, et hea ajakirjanik ei pea võtma pooli ega tohigi võtta poolt, ja teiseks seepärast, et see poleks lihtsalt soliidne ega eakohane.

Seda kummalisem, et nii paljudel pealtnäha mõistlikel ja toredatel inimestel kaob jalgpalli silmapiirile ilmudes enesekriitiline meel.

Ja muidugi on ka täiesti ajuvaba kuulutada, et hoiad pöialt mingile välisriigile. Minu arvates peaks igaüks olema ikkagi oma maa poolehoidja. Seega oleks ainuõige ja ainuvõimalik vastus, et olen Eesti poolt ja hoian alati pöialt Eestile – aga kuna Eesti ei mängi, on see kama kaks, täiesti suva, kes seal võidab või kaotab. See on võõras mure. Täielikult.

Lisaks, kui vaadata suurt pilti – ma ei ole ju teatavasti nikerdaja, kuigi ka detailidel on suur tähtsus (aga neisse ei tohi kinni jääda) –, siis paneb kaasa tundma inimestele, kes ei leia elus endale muud sisukat tegevust ega muud meelelahutust, kui vahtida telekast jalgpalli. See on üks primitiivsemaid ja viljatumaid aja veetmise vorme. See on tühine ja tulutu. Passiivne ja mõttetu. Kui inimesed leiavad selles endale meelelahutust, siis on nende maailm, nii sisemine kui neid vahetult ümbritsev, küll kurvastavalt vaimuvaene.

Tagatipuks, kui jalgpall on hirmus suur, tähtis ja erutav asi, mis enamikku väidetavalt kaasa haarab, siis öelge, palun, miks vajab see suur, tähtis ja erutav asi nii palju kisa ja kära ehk reklaami? Kas pole nii, et head asjad räägivad ise enda eest, ilma et neid peaks meeleheitlikult vahtu kloppima?

Ja i-tähele täpiks: Postimehes kirjutab Eesti suur sõber Edward Lucas Ameerika-Euroopa-Venemaa-Hiina teljel olukorda analüüsides, et "Euroopa on tagahoov" ja "eurooplased on kehvad liitlased"; et "Euroopa Liitu juhivad kasutud lobamokad"; et "EL takerdub venitajate vetodesse ja jääb oma suurimate liikmesriikide poosetamise varju" (millest tulenevalt "Kreml tunneb juba kahjurõõmu oma uue mõju üle Ida-Euroopas") - ja mida teeb selles olukorras Euroopa: lülitab end kollektiivselt kuuks ajaks mingisuguse jalgpalli lainele. Milline kuratlik asendustegevus ja saatanlik enesepete!

Foto 1: Slovakkia tätoveeritud jalgpallur Marek Hamsik. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Venemaa väravavaht Matvei Safonov saab treeningul vatti. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Belgia rahvus(!)meeskond treeningul. Foto autor: Zumapress.com(Scanpix

esmaspäev, juuni 07, 2021

Pullerits: Kuidas läks Tartu rattaralli virtuaalsõit ja mida arvavad tudengid?

Pühapäeva pärastlõunal istusin tasa ja targu ratta selga. Võtsin Tähtvere linnaosast (fotol vasakul) suuna Valga maantee algusse, sinna, kus vanasti asus vasakut kätt Lukoili bensiinijaam, aga nüüd asub Olerex. Mõtlesin, et äkki on seal veel mõni minusugune, aga polnud. Seda parem! Lõin Suunto kellal näitajad nulli ja Endomondo rakendusel, mis vastupidiselt ammu räägitud juttudele endiselt töötab, samuti (fotol all paremal).

Lõppev nädal oli olnud sündmusterohke. Alles kuus päeva varem, esmaspäeva hommikul, lamasin justkui kosmoselaevas (vt eelmine sissekanne!). Teisipäeva hommikul saabusin koju tagasi. Kolmapäeval tõmbasin semestrile Tartu Ülikoolis joone alla. Tudengid iseloomustasid kokkuvõttes nii:

«Priit Pullerits suutis ka veebiloengutes tudengeid väga hästi kaasata ning muuta aine põnevaks ja huvitavaks. Andis põhjendatud ja põhjalikku tagasisidet. Rääkis oma ainest igati kaasahaaravalt ja pani tudengid pingutama ja seeläbi arenema.»

Eks ma ise pingutasin ka. Minu ainet nimega uudise alused (SOZU.01.193) alustas 75 tudengit, lõpetas 57. Veebiloengute pidamisele kulus aega 27:20, kodutööde parandamiseks 86:40, kokku seega 114 tundi. See teeb 14,25 tööpäeva ehk pisut vähem kui kolm töönädalat. Nüüd teile põhikooli matemaatikat: kui suur oli kursuse (5 EAP) läbiviimise tasu, kui keskmiselt ühe kursuse lõpetanud tudengi õpetamise tunnitasuks kujunes 30 senti? (Küll kõrgharidus on Eestis odav, kas pole?) (PS: ajaarvestus ei hõlma loengute ja kodutööde ettevalmistamist, tudengite töödel ülikoolis järel käimist ning parandatud tööde sinna tagasi viimist. Kui ka see aeg arvestusse liita, tuleks vähemalt 20 kuni 25 tundi 114-le juurde.)

Hoolimata pingutusest süüdistavad ikkagi paljud Eesti ajakirjanduse probleemides mind. Õnneks on siiski neid, kes asjast õigesti aru saavad, sest on läbinud minu kursuse ega lahmi asjatundmatute hinnangutega. Näiteks Susan Luitsalu, kes kirjutab väljaandes Edasi.org nii:

«Alati mõtlen ka sellele, et kas Priit Pullerits on veel täie vaimse tervise juures või on uudistemaastikul toimuv ajanud ta kuskile mäe otsa koopasse, kus ta on kasvatanud pika habeme ja silitab hellalt 30 aastat vanu Postimehe numbreid. Nimelt pidi vähemalt veel 18 aastat tagasi (aga tundub, et ka vähemalt 8 aastat tagasi) iga Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse tudeng (sh mina) läbima kohustuslikus korras Priit Pulleritsu uudise sotsioloogia kursuse, kus õpetati igasugu korrektseid liiste tundma. Muuhulgas ka seda, et uudistes edastatakse fakte, mitte reporteri isiklikke hinnanguid või oletusi. Tunnikontrollid olid karmid ja kes julges oma uudisnupukestes kasutada ilukirjanduslikke väljendeid nagu “hiigelsuur”, sai kohe hindest alla. Praegused netireporterid eksivad seal kursusel õpetatud reeglite vastu sedavõrd palju, et nad oleksid praeguseks ilmselt juba ära teeninud eluaegse ülikoolikeelu.»

Pühapäeval panin väikse rattasõiduga erilisele nädalale punkti. Valisin Tartu rattaralli kõige lühema, 25 km distantsi ja sõitsin selle üksinda omas tempos läbi (fotol vasakul). Jälgisin seda, et erinevalt muust elust ei tekiks mingit pingutust, ei hingeldamist ega südamelöögisageduse kiirenemist, sest esialgu on see keelatud. Seepärast läkski nii kaua aega, kuigi protokollist järele vaadates selgus, et kummalisel kombel kuulusin oma tulemusega (keskmine kiirus... ohohoo!) 25 km distantsil ikkagi kiiremate hulka. Aga tähtsust pole! See ei olnud võistlus, vähemasti mulle mitte.

Tagasiteel linnas Turu tänaval leidsin sõidutee äärest auto numbrimärgi 593 TNR (fotol paremal). Huvitav, mis ma sellega pihta peaks hakkama? Kui keegi teab, kes on omanik, võiks talle teada anda, ma siis ütlen, kust ta numbrimärgi kätte saab.

Foto 1: Uus teekate, kergliiklustee ja haljastus Vaksali tänava lõpus Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tartu rattaralli kõige lühem, 25 km distants Endomondo ekraanil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits pidamas kõnet 2018. aastal Tartu Ülikooli aulas lõpuaktusel. Foto autor: Andres Tennus, Tartu Ülikooli
Foto 4: Kitsetall tervitamas Priit Pulleritsu laupäeval Andri-Peedo talus Võrumaal Misso külje all.
Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu rattasõidu arusanne Tartu rattaralli kõige lühemal, 25 km distantsil Endomondo ekraanil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6. Tartu Turu tänaval sõidutee äärest leitud auto numbrimärgi 593 TNR. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, juuni 02, 2021

Pullerits: Mis põhjusel tekkis ühel mehel võistluspaus?

Tunne oli, nagu käiks ettevalmistus kosmoselennuks. Kõik maised riided tuli maha jätta. Ja siis astuda ruumi, mis oli täis keerulist, asjatundmatulegi silmale hirmkallist aparatuuri. Sellist, millega lihtsurelik ei oskaks mitte midagi pihta hakata. Taamal suure klaasakna taga kolm eririietuses meest. Ruumi sisenenuga, kel valge pikk rätik põimitud ümber niuete, asus tegelema kaks kaitseriietuses naist.

Tuli kahe astmega puittrepist ronida üles ja istuda lavatsile. Keha külge kinnitati hulk klemme ja elektroode – vähemasti sellisena need paistsid, võib-olla õige nimetus on midagi muud. Ettevalmistus oli pikk ja põhjalik, tundus, et veerand tundi vähemalt, misjärel pidi lõpuks, nagu filmides nähtud Juri Gagarin, pikali heitma ja rohkem mitte liigutama. Siis seati aparaadid ümberringi paika. Üks suur helehalli värvi agregaat paigutati rindkere kohale, sellest umbes 15 sentimeetri kõrgusele. Tekk pandi ka enne starti peale, sest ruumis oli jahe – konditsioneer töötas.

Seejärel kaks naist, kes ettevalmistusi tegid, taandusid, ja ligi astusid kaks meest, mingid erilised tumedate raamidega prillid tihedalt silme ees.

Üllatuslikult õnnestus säilitada rahu, kuigi olukord pidanuks olema pingeline. Seepärast oligi põhjust jahedust peljata, et kui närvipingele peaks lisanduma külmatunne, tekivad tahtmatud ja kontrollimatud värinad ja vapped, mis võivad edasist tegutsemist segada.

Üks torge oli veidi valus, aga ainult korraks. Edasi ei tundnud suurt midagi. Ei, mitte sellepärast, et pilt oleks eest kustunud või kustutatud. Seda polnud kellelgi plaanis. Isegi mingit osalt keha «halvavat» tuimastust ei tehtud. Võib-olla ainult midagi väga-väga lokaalset. Sest algul tehti kaks augukest ja siis mõne aja pärast veel kolmaski. Kahte oli vaja selleks, et leida probleemi allikas, ja kolmandat selleks, et asuda sealt kaudu probleemi likvideerima.

Päris palju sai meestega protseduuri ajal juttu aetud. Enne ikka igaks juhuks küsitud, kas küsida üldse tohib, et neid mitte segada. («Miks te nii raske eriala valisite?» – «Sellepärast, et kergemaid polnud saada.») Meeste silmad oli enamasti naelutatud hiiglaslikule ekraanile, mis oli vähemalt sama suur, nagu LG OLED teleril mu kodus. (Ei, ikka vist märksa suurem.) Hiiglaslikul ekraanil oli igasugu pilte ja graafikuid, nagu ühes lennujuhtimiskeskuses igaühe ettekujutuse järgi olema peab. Peale enda nime ja lühendi HR ei tulnud seal midagi arusaadavat ette. Nii palju vanem ja kogenum mees siiski näitas ja seletas, millele nad keskenduvad. Lõuna-Ameerikat meenutaval värvikireval kujutisel asus see lõunatipus.

Neid kahte meest tuli usaldada täielikult, sest ega muud varianti ju polnudki. Vanem ja kogenum mees on omal alal ikkagi Eesti tippspetsialist. Lisaks nooruses täitnud ühel Eesti kuulsusrikkamal alal meistersportlase normi, kuigi see ei puutu siin asjasse (kusjuures läbis viimase ala nii kiiresti, et isegi enamik siinseid võhmamehi ei küüni ilmselt eales sellise tasemeni). Tema erialast kogemust kinnitab see, et ta leidis probleemse paiga kerge vaevaga üles. (Hiljem ütles, muide, et ta polnud midagi sellist oma elu jooksul näinudki.)

Siis, kui päris lahendustööks läks, ütles kogenum mees, et nüüd võiks küsimused mõneks ajaks ära jätta. Ja isegi kui tema soovitust mitte kuulda võtta – ent loomulikult tuli alluda! –, oleks järgnev nagunii võtnud küsimise tuju ära, sest eks mehed pidid ikka haiget ka tegema, muud võimalust polnud. Ja haiget sai sellepärast, et teadvus polnud ju põrmugi välja lülitatud; liigutada sai nii sõrmi, mida tasus pinge maandamiseks aeg-ajalt teha, kui ka varbaid, kui tahtnuks, aga targem oli ikkagi püsida liikumatuna.

Sirakad olid päris karmid, mistõttu, nagu raportisse pärast kirja läks, pidid mehed neid tegema fraktsioneeritult. Kõigepealt kolm korda, millest kolmas oli eriti hull. Pani lausa vanduma – aga siiski viisakuse piires. «Ai, täitsa pekkis!» võis olla üks lendu läinud repliike, hambad ristis. Kuigi hambad ristis ei oleks pidanud seda asja vist taluma, nagu eelinfost võis järeldada. Aga eks inimeste tundlikkus ole erinev.

Siis andsid mehed veidi kosumisaega, läksid klaasakna taha midagi uurima ja vaatama. Kuid tulid peagi tagasi ja andsid veel kaks või kolm sirakat, millest üks läks õige pikaks, vähemalt pooleminutiliseks. Kuid noorem mees ergutas, et «tubli, väga hea, pea veel vastu». Sai peetud.

Kogu see «lend» koos põhjaliku ettevalmistusega kestis kaks tundi ja 10 kuni 15 minutit. Palju rohkem kui Juri Gagarini oma (tund ja 48 minutit). Pärast pidi muidugi taastuma ka, üle üheksa tunni ainult lamama. Selg jäi päris valusaks. Kuid vähemalt põis pidas kangelaslikult vastu.

Milles siis ikkagi asi, sai kogenud mees kuulda järgmisel päeval küsimust. «Halb iseloom ja kehv tähtede seis,» vastas ta muigega.

Tähelepanu: neil fotodel pole selle looga siin mitte mingit seost!
Fotod 1 ja 2: Arstid tööl Kielis Saksamaal. Fotode autor: Caro/Ruff/Scanpix
Fotod 3-5: Arstid tööl Tallinnas Eestis. Fotode autor: Albert Truuväärt, Scanpix

pühapäev, mai 30, 2021

Pullerits: Kuidas ma tegin Tartu Grand Prix rattasõidul seninägematu osalusreportaaži

LISATUD VIDEO! 

Küll on hea, et Tour of Estonia Tartu Grand Prix’ grupisõidu korraldajad klubist Tartu Maraton ei lubanud laupäeval pealtvaatajaid linnatänavaile kaasa elama. See avas mulle, roheline pressitöötaja särk seljas, hoopis uued võimalused ja täiesti ennenägematu perspektiivi. Selle nimel olin valmis laskma endale isegi peenikese pulga ninna torgata, sest ilma kiirtestita, mis pidi andma 15 minutiga negatiivse vastuse (ja andiski), ei tulnud pressisärgi saamine kõne allagi.

Eesmärk oli saada võistlusele nii lähedale, kui vähegi lastakse.

Ja pole midagi öelda: roheline särk tegi imet ning pealtvaatajaist peaaegu tühjaks tõrjutud tänavad lubasid võidusõidust teha vaat et osalusreportaaži.

Esimese ringi ajal jälgisin mängu ja olukorda raja kõrvalt. Et saada aimu, millise hooga võetakse Toomemäel Lossi tänava tõusu (fotol ülal vasakul) ja kui kiirelt kihutatakse alla Vallikraavi tänava libedatel klompkividel. Aga teisel ringil, kui soodsad positsioonid oli hoolega välja valitud ja üle kontrollitud, andsin ise ka väntadele valu.

Peab ütlema, et väga lahe oli päris ja poolelukutseliste kõrval Lossi mäest (fotol paremal) üles pressida! See andis ikka võistlusest sootuks teise tunde, kui liigud kaasa. Kõrvalt vaadates, nagu saate ise lisatud video vahendusel veenduda, ei tekiks võidusõidust kaugeltki adekvaatset arusaamist. Seetõttu, nagu võite oma silmaga veenduda, sõitsin kaasa lausa mitu korda.

Üllatuseks märkasin, et ei jäänudki võistlusratturitest üldse maha. Muidugi, eks jutt oleks hoopis teine, kui oleksin kogu ringi kaasa sõitnud. (Kogu võistluse kaasa tegemisest parem ärme unistamegi, eks!) Ja loomulikult jään realistiks: see, et suutsin nende tempoga kaasa minna, ei näita põrmugi minu tugevust, vaid illustreerib seda, kui raske on tegelikult Lossi mäe munakivitõus (fotol vasakul). Et sellest, mis eelmises lauses just ütlesin, paremini ja täpselt aru saada, peate vaatama videot. (Muidu, olge hoiatatud, võite teha ekslikke järeldusi!)

Olgu lisatud, et kui esimesed ja viimased ringid arvestusest välja jätta, siis Lossi tänava tõusust (fotol paremal selle algus Tartu raekoja tagant) läksid võistlejad üles kiirusega umbes 20 km/h. Eelviimasel ringil tõstsid nad seal tempo 23-24 km/h-ni.

Samuti sõitsin kaasa paar sirget Vabaduse puiesteel. Neil lõikudel näete, millise mõnuga saavad seal tirri lasta need, kes liiguvad grupi sabas. Kuulsin isegi meeste omavahelist vestlust.

Kus siis proffidega vahe tekkis, küsite.

Vahe tekkis Vallikraavi tänava (fotol vasakul minu taga) klompkividega laskumisel. Sealt ehk ongi ägedaimad kaadrid, kuidas ässad nagu püssikuulid minust mööda lendavad. Ilmselt trikk selles peitubki, et Vallikraavi tänaval ei tohi sõita 22-24 km/h, nagu tegin kaks nädalat tagasi rajal luurel käies, vaid tuleb alla tulla täie lauluga – äkki siis põrutab vähem?

Muljetavaldav on ka see, millise kergusega võttis juhtgrupp võistluse keskel Vanemuise tänava tõusu. Nagu näete, siis paistab, justkui tantsiksid mehed mõnuga ratta seljas.

Aga mis ma siin ikka rohkem seletan! Nüüd on teil pidepunktid käes, millele tähelepanu pöörata.

Usun, et see video on täiesti uus tase Eesti asjaarmastajate tehtud rattavõistluse osalusreportaažis. Head nautimist! Ja ettepanekud, mida järgmine kord veelgi paremini teha, on igati teretulnud.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu GP stardi ootel K. E. von Baeri tänava lõpus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Lossi tänava tõusu algus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Art Soonetsi auto võistlejaterivi kõige lõpus. Kes teab, miks on auto ees kaks luuda? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Katkestanud Soome rattur jälgib teistest maha jäänud ratturi ponnistust Lossi tänava tõusul võistluse lõpuosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits Vallikraavi tänava laskumise all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tartu GP sõidu võitja Martin Laas. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton

neljapäev, mai 27, 2021

Pullerits: Mis košmaar ootab rattureid laupäevasel Tartu GP võidusõidul?

LISATUD VIDEO!

Uskuge mind, tasub ikka ajakirjandust lugeda. Väljaandest Ma Olen Jalgrattur sain mitu nädalat tagasi teada, et tänavuse Tartu GP rattasõidu ring on muudetud oluliselt karmimaks ja põnevamaks. Seda võis aimata juba varakevadel, sest K. E. von Baeri tänav, mida mööda laskuti varem Kassitoome augu kõrvalt Jakobi mäe alla, läks remonti. Ja on remondis tänaseni.

Uus rada, oh õudust, viib üles Lossi tänavast ja laskub tagasi kesklinna mööda Vallikraavi tänavat. Neile, kes pole tartlased, olgu öeldud: need on mõlemad kaetud munakividega.

Seda õudust peab omal nahal järele proovima.

Kutsusin kampa Scanpixi foto- ja videoagentuuri Baltimaade juhi Art Soonetsi, kes omakorda kutsus kaasa noore kõva harrastaja Kaspar Kaasla ning, üllatus-üllatus, kui kaks nädalat tagasi õhtuks kokkulepitud ajal, mil liiklust linnas loodetavasti argiajast vähem, Vabaduse puiesteele kogunesime (esimesel fotol ülal paremal), tuli ühes ka tunnustatud traumatoloog-ortopeed Leho Rips. (Hea, kui selle ala spetsialist sellisel rajal kaasas!)

Ja siis läks sõiduks! Seda saate näha imposantse taustamuusikaga videost.

Muidugi on muljetavaldav Kaasla kiirendus Vanemuise tänava tõusul – läks seal nagu proff. Sama võimas on tema spurt Turu tänaval, kus vanasti hakati finišiheitluseks positsiooni valima. Nüüd on lõpujoon aga Lossi tänava tõusu otsas, minu ülikoolitöökoha kõrval.

Aga video sai tehtud ennekõike kahe munakivilõigu pärast. Lossi mäest (fotol ülal vasakul ja siin paremal) üles pedaalimine on ebameeldiv. Munakivid on seal ümarad ja libedad, mis tähendab, et kui tagumiku sadulast püsti ajad, hakkab ratas su all kivide vahel tantsima ning osa vändapöördest läheb tühja. Ühe korra üles sõidab sealt igaüks. Igatahes pole see raskuselt võrreldav Jakobi mäega – on palju hullem. Aga pole Jakobi mägigi kerge: profid on rääkinud, et suudavad sealt 6-7 korda enam-vähem muretult üles sõita, aga kui seda tuleb teha tosin ja rohkem korda, hakkab juba valusalt jalgele. Seega saab olema huvitav pärast kuulda, mis nad ütlevad Lossi tänava tõusu kohta.

Kuid karta võib, et veelgi hullem ootab ees pärast mäkke samist. Vallikraavi tänava laskumine on košmaar!

Sinna saab Kuradisilla alt laskudes hurraaga peale minna, aga enne endist kunstimuuseumi on vasakkurv, kus tuleb külili lendamise vältimiseks igal juhul hoogu maha pidurdada, sest Vallikraavi munakivid, küll palju ütlasema pinnaga kui Lossi tanava omad, on ikka salakavalalt libedad, ka kuiva ilmaga. Seejärel tuleb arvukalt lohke ja ebatasasusi, mis võivad hakata ratast viskama. Ent tegelikult pole seegi veel kõige hullem!

Kõige kohutavam on see, et kui hakkad Vallikraavi tänava laskumisel (fotol paremal) jõudma lõppu, tunned, kuidas kogu keha, ennekõike käed, on totaalselt läbi raputatud ja väristatud. Vibratsioon on seal meeletu! Ühe korra elasin selle üle, aga teist korda enam ei tahaks, enamatest kordadest rääkimata.

Sellest tuleb laupäeval karm võidusõit, kus grupp laguneb kiiresti tükkideks ning kus keha saab metsikut vatti. Vaadake läbi videokokkuvõte, mille teile tegin, ja te veendute selles ise!

Foto 1: Priit Pullerits Tartus Vabaduse puiesteel pärast Tartu GP ringi läbimist. Foto autor: Art Soonets
Fotod 2 ja 3: Tartu GP raja ettevalmistustööd Lossi tänava otsas Toomemäel neljapäeva keskpäeval. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Lossi tänava tõus ootamas rattureid. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Vallikraavi tänav. Fotode autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 7: Neljapäeval värske asfaldipaiga saanud Lossi mäe tipp Riigikohtu hoone kõrval, taamal Kuradisild. Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, mai 25, 2021

Pullerits: Mis jooks oli headel aegadel mai lõpus kohustuslik?

Tõelist elu näinud mehed küllap mäletavad, et omal ajal peeti mai lõpus Tartus TRÜ ja EPA vahel 100x1000 meetri teatejooks. 1988. aasta kevadel sõitsid Tallinnast bussidega osalema ka TPI jooksjad.

Tol korral TRÜ staadionil peetud võistlusel jooksin ülikooli eest esimest vahetust (fotol stardijoonel keskel). Siserajalt alustas tollane Eesti paremaid keskmaamehi Valdek Apivala. Kes oli väljas EPA eest, seda enam ei mäleta. Ülemisel fotol paremal annab stardi Heiki Tuul, tollaseid paremaid noori pikamaajooksjaid.

Läksin kohe ette tempot tegema. Siinne pilt on tehtud poolel distantsil. Umbes kolmandik enne etapi lõppu pani Apivala kiirust juurde ja andis vahetuse üle esimesena. Tema aeg oli mu mäletamist mööda 2.30 alguses, mul paar sekundit aeglasem. Lõpetasin oma etapi teisena, EPA mees jäi kaugele maha.

Lõpuks võitis teatejooksu ikkagi EPA ajaga 4:45.11. TRÜ jäi 4:50.08ga teiseks. TPI katkestas, sest neil said mehed enne lõppu lihtsalt otsa. Mu märkmetes on kirjas, et jooksin TRÜ eest paremuselt teise aja. Parima aja jooksis Aivar Ojastu. 

Kes soovib jätkuvalt liikuvaid pilte, sellele soovitan endiselt seda kiiruskatset. Kuni tuleb uus ja huvitavam.

Fotode autor: Tiia Leps