Pullerits: Kas tahate teada, kus saate mu rekorditele tuule alla teha? Aga kas suudate?

Nüüd vist võib aktiivsele rattahooajale joone alla tõmmata. Kui selga peab ajama üikkade varrukatega higisärgi, üle keha tõmbama Salt Lake City olümpia aegse suusakombe, selle peale Rein Taaramäelt soetatud vesti ja kõige peale Postimehe logoga rattapüksid ja rattasärgi ning üle kõrvade vedama memmeräti, et kõrvalestad külmetama ei hakkaks, nagu hakkavad kinnastest hoolimata nagunii külmetama sõrmed ja mõistagi ka varbad (pole veel rattakingakatteid kasutusele võtnud), siis suvist sõitu enam ei tee. Kuigi teisipäeval pärast kella nelja, päevaga võidu sõites, tuli keskmiseks kiiruseks ikkagi tummine 30,8 km/h ja seda keskmise pulsiga ainult 121.

Nädalavahetusel sõitsin niisketes oludes Kagu-Eestis Riia-Pihkva nn kiviteel, kummalgi päeval laias laastus 35 km (keskmine kiirus vastavalt 29 ja 28,3 km/h ning keskmine pulss vastavalt 117 ja 113), kusjuures nägin, mis moodi käib igasuguste eritunnusteta sõidukitega migrantide jaht, millest ma siin lähemalt rääkima ei hakka, et piirikaitsjate tööd mitte õõnestada, sest eks see ole ka mu enda julgeoleku ja turvatunde huvides.

Aga mõned asjad võib kokku võtta küll, kuigi leidub neid, kes väidavad, et Stravas võistlemine pole mingi õige võistlemine; kuid sellele saab vastu vaielda, et pundis suurte kiiruste saavutamine on veelgi vähem märkimisväärne, sest me teame ju kõik, kui kergesti saab grupis kätte 50 km/h – aga proovige see ise, ainult endale lootes ja panustades välja pigistada!

Kagu-Eestis olen Soodi oja 5,4 km lõigul 9.45-ga kõigi aegade pingereas endiselt esimene, minust rohkem kui minut tagapool on rattakohtunikuna tuntud Pait Peri ja polaarpiirkondade uurija Timo Palo.

Missos olen läbi aleviku kulgeval Pugola-nimelisel 650-meetrisel lõigul 1.02-ga (38,1 km/h) kolmas, minust eespool on 1.00-ga rattaproff Taavi Kannimäe ja 0.58-ga pikki maid läbiv Leivo Sepp.

Tartu-Viljandi maantee ääres olen Haage järve kaldal vastumäge kulgeval 650-meetrisel Riviera-nimelisel lõigul 1.05-ga (36,2 km/h) viies, sekundiga itaallase Frederico Cellioni ees.

Tartus Tähtveres raudtee ääres kulgeval l’attaque!’i-nimelisel 1,27 km lõigul olen 1.46-ga (43,3 km/h) kaheksas, üks sekund eespool Alo Jakinit. Juhib Martin Parv 1.31-ga (50,5 km/h).

Küll aga edestab Jakin mind 4,63 km pikkusel Vorbuse põikel kolme sekundiga. Minu 8.00 (34,7 km/h) annab seitsmenda koha, seal juhivad Martin Seiler (6.17), Martin Parv (7.01) ja Taavi Kannimäe (7.10). Minust 16 sekundit jääb maha Rein Taaramäe, kes on kümnes.

Taaramäe jääb minust maha ka Tähtvere linnaosa külje all Bumerangi-nimelisel 770-meetrisel näisnurkse pöördega lõigul. Seal jagan 1.07-ga (41,6 km/h), triatleet Henry Räppost kaks sekundit kehvema tulemusega kümnendat kohta.

Ja loomulikult läheb tänavuse aktiva poolele Norras tehtud tulemus Listöylvegen Oppi nimelisel 0,99-kilomeetrisel lõigul tõusuprotsendiga 9,7, kus ületasin kõnnikategoorias esikohal olnud norraka tulemuse enam kui pooleteise minutiga ning läksin maailma kõigi aegade edetabeli liidriks.

Kust see Strava-hullus pihta hakkas? Loomulikult sellest, kui sõitsin kaks aastat tagasi Tartu lähedal Rahinge järve ääres Joosepi teel Rahinge järve tõusu nimelisel 430-meetrisel lõigul mitme rasvase sekundiga üle Madis Mihkelsi tulemuse, mille peale rattaproff, sellest kuulnud, teatas, et nüüd teab, kus järgmine kord rattaga sõitma minna. Seda tahtsin ka ise näha ja tunnistada ning pidasin temaga isegi sidet ja kirjavahetust, et leppida kokku, et tulen vaatama, kuidas ta mu tulemusele tuule alla teeb – aga ju ei mahtunud see väljakutse tema plaanidesse.

Ent tollest laia kõlapinda leidnud duellikutsest said ilmselt innustust paljud teised. Mu aeg 33 sekundit (47,4 km/h) püsis tol lõigul pikka aega kindlalt esikümnes, aga nüüd on sealt välja tõrjutud. Esikümme läheb lukku 32 sekundiga. Kusjuures esikümne kaheksa tulemust (1.-7. ja 10. tulemus) on sõidetud peale seda, kui tegin seal oma rekordi. Juhib Martin Seiler 28 sekundiga (55,9 km/h), kolmas on endine suusakoondislane Karel Tammjärv 30 sekundiga (52,1 km/h).

Tunnistan, et olen oma mitme Strava-rekordi ületamise üritamisest loobunud. Kahel lihtsal, kuid praktilisel põhjusel: esiteks, kiirused lähevad liiga suureks ning sellega kasvavad riskid, ning teiseks ei pruugi olla tark tegu südant metsikult tööle kihutada. Nii et kui mind mõnel pool Strava esikümnest välja tõrjute, võite olla mureta – ma ei lähe seda kohta iga hinna eest tagasi võitlema.

Fotod 1, 5 ja 7: Tartu Toomemägi 18. oktoobril. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 4: Missokülä-Laura tee Kagu-Eestis 24. oktoobril. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sügisene tiik Missoküläs 24. oktoobril. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartu Toomemägi 26. oktoobri vihmasel hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Ajalooline Oru villa, mille ehitas 1929. aastal Eesti esimene riigivanem Ants Piip, Kassitoome nõlval 18. oktoobril. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Eesti keele ja läänemeresoome keelte uurija Lauri Kettuni monument Tartus Kassitoome oru serval 16. oktoobril. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Kas teil on mõtet kulutada suurt summat supertossude soetamiseks?

Tiidrek Nurme saabus minuga kohtumisele Tartu Ülikooli kergejõustikuhalli suur musta kotiga. See oli jooksususse ehk tosse täis. Mind huvitas, et ta seletaks, kuidas uued, ekstrapehmendusega ja süsinikkiust tallaga jooksujalatsid toimivad ning millest tuleneb see, et need annavad väidetavalt ajavõitu – ja kas üldse annavad?

Sel teemal tegin laupäevasesse Postimehesse põhjaliku loo. Usutlesin lisaks Nurmele ka Roman Fostit ja Karel Hussarit ning Nike’de maaletoojat Erik Aibastit, samuti lugesin läbi mitu rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldatud artiklit. Väga ühest ja kindlat vastust kasuteguri suuruse kohta pole, aga et kasutegur on, seda kinnitavad kõik uurijad. Ühtlasi on nad enam-vähem üksmeelel, et kes kilomeetrit alla nelja minuti ei jookse, sellele supertossudeks nimetatud jalatsite karbontaldadest kasu pole.

Aga vähem on räägitud kahjust. Harry Lemberg edastas mulle artikli, mis tõstatab küsimusi, kas supertossud teevad jooksjatele hoopis haiget. Artikkel nendib, et maailma kaks parimat maratonijooksjat on kimpus vigastusega ning käib arutelu, kas selles on süüd ka supertossudel. „Sabastian Sawe ei jõudnud Berliini maratoni starti ja Tigst Assefa jõudis vaevu finišisse,” kõlab artikli esimene lause. Sawel, kes püstitas kevadel maailmarekordi 1:59.30, tekkis sääreluu väsimusmurd. Assefa jooksis Berliinis 40 km maailmarekordi tempos, siis hakkas järsku paremat jalga lonkama ja lõpetas maailmarekordist 2:09.56 minut ja 18 sekundit aeglasemalt. Ta oli rebestanud Achilleuse kõõlust ja pidi minema operatsioonile.

Keegi ei väida, et mõlema jooksja trauma oli tingitud üksnes või põhiliselt supertossudest, ent need juhtumid tõstatasid küsimuse, mil määral võivad supertossud aidata kaasa vigastuste tekkele, sest jooksumehaanika on nendega teistsugune, kui on tavaliste tossudega.

Enne kui lähete välismaiste allikate juurde, mis võivad ajada teil pisiasjadega pea segi, soovitan kindlasti lugeda kõigepealt läbi mu lugu Postimehes, et peamiste baastõsiasjadega end kurssi viia. Igatahes ütlen teile julgelt, et kui te pole jooksja – ja jooksja on see, kes suudab 10 km läbida alla 40 minuti –, siis ärge hakake karbontallaga tossudele raha kulutama, sest kasu te neist ei saa, vaid vastupidi: ilmselt teete oma jalgadele hoopis halba.

Või on kellelgi teistsuguseid kogemusi, et väita vastupidist?

Foto 1: Tiidrek Nurme viimase pooleteise kümnendi jooksul kasutatud erinevad tossud. Kuhja peal on kõige moodsama sõna järgi valmistatud roosa ninaosaga supertoss. Fotode: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Tiidrek Nurme jooksutossud: kõige ees ülimoodne superjalats, selle järel ajalises tagurpidi järjestuses jooksusussid, millega ta on võistelnud alates eelmise kümnendi algusest. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurmele kuuluv Nike' karbontallaga supertoss. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kust maalt alates muutub tulemus uhkeks?

Minu tööandja Postimees teatas pühapäeva hommikul, rõhutades seda nii pealkirjas kui juhtlõigus, et pikamaajooksja Leonid Latsepov (fotol paremal) püstitas Norras 10 km maanteejooksus uhke (sic!) Eesti rekordi 28.47, millega sai kuuenda koha, teenis 8000 Norra krooni (ligikaudu 800 eurot) ja ületas kuus aastat Tiidrek Nurmele kuulunud Eesti rekordi 17 sekundiga. Aga mille poolest on see tulemus uhke?

Millelegi hinnangu andmiseks on hädavajalik kontekst. Ma saan aru, et maailma tipptase jääb Latsepovi (fotol vasakul) tulemusest kaugele. Maailma hooaja edetabelit juhib sel alal Harbert Kibet Ugandast 26.39ga, edestades Latsepovi tulemust rohkem kui kahe minutiga. Maailmarekord kuulub 26.31ga Yomif Kejelchale Ehioopiast. Laias laastus kaotab Latsepov meile 700 meetriga. Eurooplastest on tänavu olnud kiireim prantslane Yann Schrub 26.43ga. Hooaja edetabeli kolmas on rootslane Andreas Almgren 26.45ga. Tänavuses maailma edetabelis paigutub Latsepov oma 28.47-ga neljanda saja lõppu, 377. kohale.

Naiste maailmarekord koos meestega joostes on Agnes Ngetichi (Keenia, fotol paremal) 28.46 ehk sekund kiirem, kui jooksis Latsepov. Olgem faktides põhjalik: ainult naiste konkurentsis on kiireima aja 29.24 jooksnud seesama Ngetich. Küllap tal olid 28.46 joostes kõvad „jänesed”, aga seda, et Norraski olid head tempotegijad, kellest hammastega kinni hoida, tunnistas ka Latsepov.

Paneme tema tulemuse veel ühte taustsüsteemi ehk konteksti. Naiste 800 meetri jooksus on maailmarekord juba 1983. aastast Jarmila Kratochvilova (Tšehhi, fotol vasakul) nimel 1.53,28ga ja 400 meetris 1985. aastast sakslanna Marita Kochi nimel 47,60ga. Need on tulemused, mille kohal on tugev dopingukahtluse vari. Kui nüüd mõni Eesti meesjooksja jookseks nendega võrdväärsed ajad, kas me nimetaksime ka neid tulemusi uhkeks? Ei, need tulemused ei pääseks kuskil spordiuudistessegi. Sama kehtib siis, kui mõni Eesti sportlane saavutab võrdväärse tulemuse naiste maailmarekordiga teivashüppes (5.06), kaugushüppes (7.52) või kõrgushüppes (2.10).

Niisiis, kes oskab seletada, mis teeb Latsepovi tulemuse uhkeks?

Fotod 1 ja 2: Leonid Latsepov sai tänavu 12. septembril Tallinnas Swedbank poolmaratonil 5. koha. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 3: Agnes Jebet Ngetich Keeniast osalemas mullu 22. augustil Brüsselis Teemantliiga võistlusel 5000 meetri jooksus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Tšehhitar Jarmila Kratochvilova on püstitanud 26. juulil 1983 Müncheni olümpiastaadionil 800 meetri jooksu maailmarerkordi 1.53,28. Pöörake tähelepanu tema selja taga oleva fotograafi tegevusele! Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma alahindasin EOK presidenti Erich Teigamäge?

Jah, tunnistan, et alahindasin EOK presidenti Erich Teigamäge (parempoolsel fotol esiplaanil). Kirjutasin kuu aega tagasi Postimehes, et ta istub kahel toolil. Mis kahel?! Vähemalt kolmel.

Nädala algul ilmus Postimehes kultuurirubriigis rutiinse pealkirjaga lugu „Aasta kolmandas voorus jagas kultuurkapital 8,2 miljonit eurot”. Isegi kui see vähekutsuv uudis avada, tuleb sinna kaevuda, sest esitatud on mitu tabelit – ja need on massiivsed. Aga huvitavamaks siis just lähebki, kui vaadata sügavamale.

Kultuurkapitalil on nimelt kaheksa sihtkapitali, mille liikmed otsustavad valdkonna taotluste üle, samuti on sihtkapitalil – pange tähele! – õigus määrata ise toetusi või stipendiume. Kehakultuuri ja spordi sihtkapital, mille liikmete hulka kuulub ka Teigamägi, tegi äsja kokku 219 otsust kokku 252 250 euro eest. Ja kellele siis raha läks?

Kõige suurem summa, 12 500 eurot, läks Eesti Kergejõustikuliidule (vt vasakul). Sellele järgnes suuruselt arvukalt 3000-euroseid stipendiume, mille üks saaja oli taas EKJL. EOK president Teigamägi kuulub endiselt EKJLi juhatusse.

Kui selle kohta uurida, kas niisugune asi on aus ja eetiline, saab kahtlemata vastuseks, et Teigamägi taandas end hääletuse ajaks. Aga lugege eespoolt veel kord: sihtkapitalil on õigus määrata ise toetusi või stipendiume. Millega ma ei ürita väita, et EKJL sai nood kaks toetust tänu sellele, et Teigamägi lülitas EKJLi nende toetuste taotlejate hulka, aga igal juhul käib enne, kui läheb otsustamiseks, mingi arutelu, kus on võimalik kaasa rääkida. Ainuüksi see, et Teigamägi, kes on EOK president ja EKJLi juhatuse liige, kuulub kehakultuuri ja spordi sihtkapitali liikmete hulka, avaldab moel või teisel sihtkapitali teistele liikmetele mõju. Eks katsuge EKJLi toetuste poolt hääletamata jätta.

Ja mis moodi see oletatav EKJLi toetuse üle otsustamiselt taandamine välja näeb? Nagu mainisin, siis kehakultuuri ja spordi sihtkapital tegi 219 otsust. Kas need kõik tehti ükshaaval läbi hääletades? Usute tõesti, et sihtkapitali liikmeil tuli 219 korda kätt tõsta? Aga muud moodi pole see võimalik, sest kui eeldame, et Teigamägi end EKJLi toetuse otsustamise ajaks taandas ja ruumist lahkus, siis ei ole mingi nn paketthääletamine võimalik – siis pidi hääletama iga toetust ja stipendiumi eraldi, et Teigamägi saaks kahe hääletuse ajaks ruumist lahkuda.

Ja isegi kui lahkus, kas te usute, et tema kohalolek polnud teistele otsustajatele jätkuvalt tajutav?

Eelnevast tuleneb veel üks sulaselge põhjus, miks EOK president peab olema igasuguste huvide konfliktideta. Nii see aga ei ole.

Foto 1: Erich Teigamägi (esiplaanil) 30. septembril Tallinnas dokumentaalfilmi “Magnus Kirt: Tagasitulek” esilinastusel Solarise kinos. Tema kõrval Kristel Berendsen. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali toetuste saajaid. Kuvatõmmis Postimehe veebilehes ilmunud tabelist
Foto 3: Erich Teigamägi (paremal) 8. oktoobril Tiit Karuksi raamatu "Spordiraadio sajand" esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Hull lugu - maailmakuulsa jooksja isa tuleks Eestis vahi alla võtta!

Ma ikka tungivalt soovitan neil, kes on üles tõmmanud teemat, et treener tohib sportlasel ainult pead paitada, aga valjemal toonil öeldud sõna eest tuleb asi saata EOKsse ja EADSEsse, et las siis Remo Perli menetleb, tutvuda lähiaja spordilooga, enne kui suu paksu täis võtavad.

Mina tutvusin. Nagu ennist mainisin, loen ajakirjanik Pat Butcheri raamatut Coest ja Ovettist (fotol paremal noorusajal). Ja seal on juba 24. leheküljel laused: „Tema [Seb Coe] isa oli jalgrattur, aga ta andis oma pojale rohkem kui sportlikud geenid. Ta andis talle valu.” Inglise keeles kõlas see teine lause veelgi vängemalt: „He was going to give him hell.”

Ehk siis peaks raamatus järgnema materjal, mis võiks olla EADSE- ja Perli-sugustele piisav, et avada Sebastian Coe isa kohta uurimine (kui see neil vaid võimalik oleks). Seal tõdetakse, et enamik, kes teda tundsid, pidasid teda distsipliinihulluks, kelle vaated jäävad Margaret Thatcheri ja Tšingis-khaani vahele.

Tolsamal 24. küljel viitab raamat ühele Seb Coe kaasaegsele, kes oli tunnistajaks, kuidas väike Coe oli mitmel korral pärast võistlusi pisarais. Ei, mitte sellepärast, et ta ei võitnud, vaid sellepärast, et isa oli talle kehva võistluse eest teinud korraliku peapesu. Ilmselge vaimne vägivald väikse lapse kallal, kas pole?

Seb Coe oli niigi juba väiksest peale hirmus konkureerimisaldis. Tema isa seal raamatus: „Ta oli kõige kuratlikuma võitlejahingega poiss, keda ma olen näinud. Ta ei käinud poes kunagi ilma, et ma oleks tal stopperiga aega võtnud, sest ta tahtis olla kiirem kui eelmisel korral. Kaotus ei sobinud tema plaanidesse. Ükskord, kui ta oli umbes 13-aastane, kaotas ta emale tennises ja see oli talle katastroof.”

Tuleb tuttav ette endalegi. Kui olin koolipoiss (fotol vasakul), asus me auto garaaž kodunt umbes 400 meetri kaugusel. Kui isa auto garaaži viis, jooksime sealt vennaga mööda Jakobsoni tänavat koju ja mõõtsime aega – muidugi pidin olema kiirem, kui eelmisel korral. Kunagi sellest varem jooksime vennaga õhtuti ümber kvartali ja isa võttis samuti aega. Kord Hiiumaal Kassaris tegime võidujooksu rannast telgini, mis asus eemal kadakate vahel, ja kuna ma ei valinud otsesemat teed, siis kaotasin nii isale kui vennale – ai, ma olin löödud.

Aga mis on tänapäeval? Üks tuntud hariduspsühholoog seletas mulle hiljuti pikalt ja veendunult, kuidas igasugune võistlemine on väga halb ja kuidas laste areng tuleb ainult siis, kui nad ei võistle, vaid naudivad seda, mida saavad sportides teha. (Vastupidist suhtumist nimetas ta onuheinolikuks suhtumiseks.) Kurat, peamine, mida spordis nautida, ongi võidurõõm! Või nagu Jaan Kirsipuu on öelnud: „Teistele pähetegemise rõõm on nii suur.”

Butcher kirjutab oma raamatus, et Seb Coe varases nooruses andis isa talle rohkem piitsa kui präänikut („more stick than carrot”) – aga tänu sellele tulid ka tulemused. Ja muide – õuduseks hariduspsühholoogile –, need tulemused tulid tänu piitsale mitte ainult spordis, vaid ka õpingutes.

Raamatus on üks hea stseen, mis iseloomustab seda, et Peter Coe sai ise ka aru, et tema antud mahv võib olla pojale karm. Ega ta olnud ju mingi treener – ta oli insener ja tehases juhataja; treenerina oli ta iseõppija. Ta polnud rahul sellega, kuidas klubitreenerid ta poega treenisid, ja otsustas asja enda kätte võtta. Niisiis, selleks, et poega pikkadel jooksutrennidel saata, otsustas ta osta jalgratta. Aga lõpuks ei ostnud. Miks?

Sellepärast, et ta sai aru: kui poeg peaks pikal jooksuotsal kodunt 8-10 kilomeetri kaugusel jalalihase ära tõmbama, poleks rattast mingit kasu, et teda aidata. Ta otsustas poega saata trennides autoga.

Isegi Coe ema Angela arvas sageli, et ta mees, Peter, on poja suhtes sageli liiga karm. Näiteks jõuluõhtul, kui maha oli sadanud rohkelt lund, tuletas isa pojale meelde, et poiss, ma tean, sul on vaja koolitükke ka teha, aga aeg on teha pikk jooksutrenn – on vaja ja kogu lugu. Ja Seb Coe tegi. Ei ajanud vastu ega kurtnud, et isa oli halastamatu, ajas pühade ajal hullu koerailmaga välja.

Kas Seb Coe (fotol vasakul) on kunagi selle üle kurtnud, et isa oli kohutavalt karm ja nõudlik ning pani liiga suured koormused peale? Ei ole, mitte kunagi. Ja tulemust teavad kõik: maailma parim sportlane 1979 ja 1981, kaks olümpiakulda ja kaks -hõbedat, hulk maailmarekordeid. Coe’l oli eesmärk ja ta teadis, mille nimel ta pingutab. Umbes kümme aastat enne Moskva olümpiat, kui Coe oli 14, rääkis ta pärast trenni ühe tuttava mehega, kes oli 30, ja lausus talle: „Tead, isa ütleb, et kui ma niimoodi tööd edasi teen, võin tulla 1980. aastal olümpiavõitjaks.” Kusjuures, lisab too mees, ei öelnud Coe seda kuidagi kelkides või talle mulje avaldamiseks, vaid ütles seda iseenesestmõistetavusega, mis oli temasse juurdunud.

Oleks Peter Coe pojal ainult pead silitanud, poleks ta tema konkurentsihimu tagant utsitanud, ei oleks Coe pruukinud seda eesmärki suure tõenäosusega seada – ja kui sul pole eesmärki, siis pole ka seda, mille nimel tööd teha, et see saavutada. Ei tea, kas EADSE, Perli, hariduspsühholoogid ja teised pehmete meetodite toetajad suudavad sellest aru saada?

Foto 1: Sebastian Coe krossijooksuvõistlusel 13-aastasena, tema selja taga seisev poiss on temast ainult aasta vanem; Steve Ovett 13-aastasena. Repro Pat Butcheri raamatust „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry”
Foto 2: Sebastian Coe 16-aastasena. Repro Pat Butcheri raamatust „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry”
Foto 3: Priit Pullerits (paremal) konkureerimas 1975. aasta suvel 9-aastasena tulevase Eesti koondislasega odaviskes Sulev Lepikuga Harjumaal Valkla pioneerilaagris 30 meetri jooksus. Repro Spordilehest
Foto 4: Priit Pullerits jooksmas teismelisena perekonna maakodus Mullaveres Jõgevamaal ligi 200-meetrisel krossiringil. Foto erakogust
Foto 5: Priit Pullerits 1980. aastate teises pooles Tartus Jakobi mäe tõusul trenni tegemas. Foto autor: Tiia Leps
Foto 6: Sebastian Coe jooksmas 1984. aasta Los Angelese olümpial 1500 meetrit. Foto autor: picture alliance / SZ Photo / Scanpix 

Pullerits: Salanipid, kuidas ära tunda, kas te jalgades on võimeid või olete päntajalg

Kas olete vahel mõelnud, miks te tulemused jooksus on viletsad, pole küündinud 800 meetri distantsil alla kahe minutigi? Nüüd sain ootamatult niidiotsa kätte, kuhu sellele küsimusele vastust otsides peate vaatama.

Eelmisel laupäeval tegin Tartus raamatuvahetuse. Toomas Tarm oli lugenud ajakirjast Jooksja mu viimast kolumni, kus vahendasin mõnesid treeningutarkusi, mida jagas oma autobiograafias Steve Ovett, ning avaldas soovi seda raamatut lugeda. Vastu pakkus ta mulle Financial Timesi spordikorrespondendi Pat Butcheri pehmekaanelist, ligi 300-leheküljelist „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry” (fotol ülal vasakul; tagakülg alla paremal). Aus pakkumine, sest kui lihtsalt oma raamatu välja laenad, ei pruugi mõne aja pärast mäletadagi, kellele selle andsid. Nüüd pakkus Tarm, et jätab oma raamatu „panti”.

Asusin seda siis otsast lugema ja kohe sattusin kahele olulisele tähelepanekule, millega autor seletab Coe ja Ovetti suurepäraseid jooksjavõimeid. Ehk seda, millest enamikul puudu jääb ning mille tõttu nad siis teevadki suurt numbrit maratonijooksust, pidades maratoni läbimist mingiks jooksmisega seotud kangelasteoks. No andke andeks! See pole jooksmine, mida enamik maratoni läbides teeb.

Ovett oli nooruses hea hüppaja, nii kõrgus- kui kaugushüppaja. Tema noorpõlves hüpatud 6.28 püsis omas vanuseklassis kaks kümnendit Sussexi krahvkonna rekordina. Raamatu autor Butcher, kelle rekord miilijooksus on 4.09,4, juhib tähelepanu, kui oluline on hüppevõime. Te saate nüüd ka ise järele uurida, kas teis on jooksupotentsiaali.

Nimelt, seiske küljega seina vastu ja sirutage seinapoolne käsi hästi üles ning märkige ära kõrgeim koht, kuhu sõrmed küündivad. Nüüd laske end põlvedest alla ja hüpake nii kõrgele üles, nagu suudake, ning laske ära märkida see koht, kuhu te sõrmed ulatusid. Seejärel mõõtke kahe märgi vahe ära.

Mis tähtsus sel on, kui kõrgele te kohalt hüppate, küsivad küllap paljud. Aga vaat, on! Keskmaajooksjatel on see väga määrav näitaja, tuleb välja. Coe ja Ovetti hüppevõime oli noorena kõvasti üle endaealiste keskmise. Alumise ja ülemise märgi vahet, mis on 23 tolli ehk 58 cm, peetakse väljapaistvaks tulemuseks. Aga Coe ja Ovett, nagu raamat kirjutab, olid piltlikult öeldes hüpanud läbi katuse. See näitab jalgade elastsust, mis on jooksus ülioluline.

On teie jalad elastsed?

Teine näitaja: edasihüppevõime – sest jooksus peab liikuma edasi, mitte üles. Coe oli ühel jalal hüpates läbinud 25 meetrit kaheksa hüppega. Kusjuures heaks näitajaks peetakse kümmet ja väga heaks üheksat hüpet. Kaheksa hüpet, kirjutab raamat, tähendab, et ta hüppas nagu känguru.

Nii et need, kes ei ole sügaval eksiarvamusel, et jooksmine tähendab maratoni – maraton võib tähendada ja tähendabki jooksmist maailma tipp-, aga mitte harrastajate tasemel –, võtke nüüd mõõdulint kätte ja tehke koduste vahenditega lihtsalt selgeks, kas teis on pisutki jooksja soont ja geeni või kujutate endale seda üksnes ette. Ja kui jalgades elastsust üldse pole, ei ole mõtet ka jooksjana edasi ponnitada – te ei jõua kusagile.

Fotod 1 ja 2: Pat Butcheri raamatu „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry” esi- ja tagakaas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sebastian Coe võidab 1984. aasta Los Algelese olümpial 800 meetri jooksus ameeriklase Earl Jonesi ees hõbemedali. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe Los Angelese olümpia 1500 meetri jooksu võitjana Memorial Coliseumi staadionil auringil. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma tegin aasta pikima ja meeleolukaima rattasõidu?

Arvan tõsiselt, et teil, kes te suusarullidega sõidate ja keppidega asfalti toksite, ei ole mõtet väga talvele panustada. Vaadake välja! Laupäeval, 3. oktoobril (fotol vasakul Vooremaal) olid päeval sellised olud, et sai rattaga sõita samamoodi, nagu suvel, lühikese võistlusdressiga, ja külm ei hakanud, pigem oli soe. Soojenemine, mida näitab ka liustike sulamine Šveitsis, on ilmne.

Ja milline laupäev see ikkagi oli! Vahel tasub vanu häid aegu meelde tuletada.

Vedasin Scotti maanteeratta Toyota RAV4 pakiruumis maale. Miks upitada seda katusele, kui mahub ka salongi, kui tagaistmed alla lasta? Mõni aasta tagasi sättisin Cube’i maastikuratast kodu ees auto katuseraamile, aga see sadas mulle järsku pähe. Esikahvel tabas pealage. Sekundi pärast nägin, kuidas verenire lärtsatas prilliklaasile. Helistasin isegi hädaabinumbrile, et mis nüüd teen, kas pean haiglasse kihutama; vastati, et oleneb haava suurusest; aga kust ma näen pealaele, kui suur seal haav on?; apteegist sain miskit salvi, mis justkui liimis haava kinni.

Laupäeval keerasin rattaga Mullaverest üle Tartu-Jõgeva maantee Visusti peale (kogu sõidu marsruut ülal paremal Strava kuvatõmmisel). Veidi enam kui kilomeetri järel, pärast voorelt laskumist, saab seal sõita üle raudteed ületava verivärske viadukti. Lapsepõlves asus seal Mullavere rongipeatus, millest nüüd pole jälgegi; raudtee ise asub süvendis (fotol ülal vasakul), mitte tammil, nagu vanasti.

Visustisse viival teel (fotol paremal) oli vanasti kruusakate, nüüd on krobeline asfalt, aga lubas sõita kenasti üle 30 km/h. Eks kerge taganttuul – aga ainult kerge – toetas ka pisut. Polnud seda teed elu sees sõitnud, kuigi lapsepõlves möödusid kõik suved Mullaveres ja seal sai sõidetud päevas algul Ereliukase, siis isa vana Minski ja lõpuks neljakäigulise Sputnikuga ikka kümneid kilomeetreid. Avastasin, et on isegi Visusti mõis (fotol kauguses valge hoone) ja mõisapark.

Kuraditosina kilomeetri järel ronis tee Pikkjärve ja Kaarepere vahel tagasi Tartu-Jõgeva maanteele, kus väntasin üle raudteeviadukti ning keerasin siis taas krobelisele asfaldile, mis viib omaaegse Jõgeva rattaralli stammrada mööda Palamusele. Seal jääb teele 620-meetrine Stravas Laiuse climb’iks nimetatud tõus: tõusumeetreid 33, tõusuprotsent 5,3. Arvude järgi ei tundugi teab mis hull, aga kui sõitma hakkad, siis pigem vaheta eest väikse peale ja aja tagumik sadulast püsti. 

See oli tõus, mida omal ajal tuli mõnel Jõgeva rattarallil võtta kolm korda. Seal sai ähitud ja puhitud ja kuuldud-nähtud teisi sama tegemas. Läksin nüüd sealt mõõdukalt üles 2.19ga, keskmine kiirus 16,1 km/h – imestan, et niigi palju. Maksimaalne pulss kerkis 148ni. Kõigi aegade pingerida juhib sel tõusul Siim-Erik Alamaa 55 sekundiga (40,6 km/h), mis tundub ebareaalne. Kiiruisutaja Marten Liiv on sealt üles sõitnud 36,6 km/h, poliitik Kristo Enn Vaga ning rattaprofid Mihkel Räim ja Karl Patrick Lauk 35,5 km/h.

Mäe otsast (ülemisel vasakpoolsel fotol) saab Palamusele hea pika laskumise, kus kiirus küünib üle 50 km/h. Palamuselt läbi, kagusse, seal läbi Amme jõe oru ning ees ootab järgmine vastik tõus (fotol vasakul), kus, mis seal salata, jäin Jõgeva rattarallil vähemalt kahel korral oma grupist maha. Kord sain järgnenud laskumisel grupi kätte, teine kord jäingi. Selle nimi on Stravas Kivimäe tõus Pikkjärve poole, pikkust 430 meetrit, tõusumeetreid 27, tõusuprotsent 6,1. Sealt läksin sedapuhku üles ennastsäästvalt 1.52ga, keskmine kiirus 14,1 km/h. Kõigi aegade pingerida juhib Henri Arjus 42 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 37,6 km/h, naistest on sealt kõige kiiremini üles vändanud Kristel Sandra Soonik – 30,9 km/h.

Pikkjärvel keerasin taas tagasi Tartu-Jõgeva maanteele, mis viib voore harjal, kus kulgeb ka kergliiklustee (fotol paremal), mööda Pikkjärve järvest (fotol all vasakul). Kuna ilm oli vaat et suviselt soe, otsustasin teha Navalt põike Luuale. Sealt viib voorele Strava järgi 800-meetrine Nava põnts, keskmine tõusuprotsent 2,2, mille läbisin 2.12ga ehk 21,9 km/h. Voorelt allasõit läks juba korraliku kiirusega: spidomeeter näitas kohati 61 km/h, Strava fikseeris maksimumina 59,8 km/h. Eks see kajastus ka tagasiteel Luualt, kui tuli samast kohast üles sõita: 920-meetrine Nava tõusu nimeline lõik 28 tõusumeetriga, keskmine tõusuprotsent 2,7 – aeg 3.10 ja keskmine kiirus 17,5 km/h. Rekord on seal Randar Saare käes: 1.11, keskmine kiirus 46,7 km/h. Ausalt, ei kujuta seda enne.

Muidugi läks selline sõit pikale, koos pildistamistega, millele sekka haukasin ka tagataskus kaasa võetud halvaad, sest pedaalisin vaid varase hommikusöögi najal, ligi kaks tundi. Puhast sõiduaega kogunes 1:42.37, mis teeb keskmiseks kiiruseks 28 km/h. Kes arvutada oskab, saab teada, et läbisin kokku 47,8 km. See, nagu Strava teatas, oli mu tänavune pikim rattasõit. Aga oli ka põhjust – sest ilm oli suurepärane (päikseline, soe ja vähese tuulega), loodus värviline, teed vähese liiklusega ja vahelduva profiiliga, aega laupäeval maa ja ilm.

Ei tea, kas see jäi viimaseks niisuguseks meeleolusõiduks sel sügisel?

Kõigi fotode autor Priit Pullerits; pildistatud 3. oktoobril 2026 Vooremaal. 

Pullerits: Miks rahulik sportimine ei suuda teha kedagi õnnelikuks?

Kohe ei oskagi öelda, miks asjad nii lähevad ja mida sellest arvata – sellepärast siin selle teema üles võtangi.

Peaaegu iga kord, kui rattaga sõitma lähen, mõtlen, et nüüd võtan rahulikult, et oleks mõnus. Ja peaaegu mitte kunagi ei tule sellest midagi välja.

Algul, esimesed kaks, vahest isegi kolm kilomeetrit võibki sõita rahulikult ja mõnusalt, pingutamata. Aga siis, kui olud on vähegi soodsad – ei ole vastikut vastutuult, vihma ei peksa näkku, jahedus ei pitsita sõrmi ja kõrvu, asfalt on ilus sile, tee kulgeb laugelt või siis pigem kergelt allamäge –, hakkad tasapisi kiirust lisama. Nagu eile, neljapäeval, mil päike paistis: sõidad Tartu servas mööda Ringteed Lõunakeskuseni – see on küll pisut vastumäge, Strava järgi nelja kilomeetriga umbes 20 tõusumeetrit –, kiirus umbes 27 km/h, keerad seal Valga maanteele ja näed varsti, kuidas üks teine rattur liigub paremal, kergliiklusteel hea hooga ning püüad maantee paremas servas temaga tempot hoida, et kui võimalus tekib, suundud samuti kergliiklusteele ja tõmbad tuulde, kuid sellist kohta ei leia ega leia, kiirus kerkib juba üle 40 km/h, aga ratturil paremat kätt on see veelgi suurem, nii et ta libiseb tasapisi eest, ja kui siis lõpuks kergliiklusteele saad, mõistad, et enam talle järele ei jõua, ent ikkagi proovid hoida head kiirust, nii 36-37 km/h, ja kui siis tajud, et tegelikult on endale keegi tuulde haakinud, siis loomulikult enam kiirust alla lasta ei taha ja nii kihutadki jutti kuus kilomeetrit, kuni keerad Külitsel ära paremale, tõusust üles Viljandi maantee suunas. Mis tulemus tuli?

Tuli 26,7 km pikkune sõit keskmise kiirusega 30,1 km/h. Mis siis, et nii kiirelt polnud planeeritud. Sekka ka isiklik rekord 1.14 Haage järve äärsel Riviera-nimelisel 650-meetrisel ligi üheprotsendilise tõusukaldega lõigul (31,9 km/h), mis seal küll kõigi aegade top-10-sse ei viinud, kuid vähemasti naiste arvestuses tõstnuks teiseks – asi seegi.

Päeva esimeses pooles helistas Pärnust Raio Piiroja, kes on alles 47, minust 14 aastat noorem, ja muu jutu seas mainis, et kui suudan hoida keskmist 30 km/h, peab jalg ikka päris terav olema. (Jaanus Laidvee uhab üle 70-kilomeetriseid sõite keskmisega 32-33 km/h ja siis ütleb, et oli mõnus minek.)

Ausalt öeldes ei ole mul terve nädal õnnestunud kavandatud (kujuteldavatest) plaanidest kinni pidada. Täna pärast töönädala lõppu 25 km keskmisega 30,9 km/h. Üleeile, kolmapäeval 18 km keskmisega 29,6 km/h, teisipäeval 14 km keskmisega 29,5 km/h, esmaspäeval 19 km keskmisega 30,5 km/h ja möödunud pühapäeval 37 km keskmisega 31 km/h. Ükski neist sõitudest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt sõidu käigus läks nii, et kiirus kippus suurenema.

Muidugi on mu kilometraaž naeruväärselt väike. Aga ma ei valmistu ju Tour de France’iks, isegi mitte Balti keti velotuuriks, et peaksin päevas tundide kaupa sadulas pedaalima. Sõita tuleb seni, kuni sportlikult mõnus on. Ja mida kiiremini sõidad, seda rutem mõnu kätte saad. Arvan, et kolmveerandtunnine piisavalt pingutav sõit annab suurema rahulolu, kui kaks tundi ratta seljas tasapisi tiksumine või kügelemine. Õigemini, mitte ei arva nii, vaid olen veendunud. Miks? Seletan.

Teate ju, mis on koolihariduses ja lastespordis viimasel ajal eesmärk? Loomulikult see, et lapsed oleksid rahul ja õnnelikud. Aga kas on? Enamik ei ole. Pigem vastupidi. Ja nad ei saagi olla õnnelikud ja rahul, sest pingutamine ja võistlemine on kuulutatud taunitavaks. Niisama tuleb kulgeda – ja siis arvatakse, et see teeb lapsed õnnelikuks. Püha lihtsameelsus!

Kui mulle ja teistele oleks omal ajal koolis öeldud, et poisid, jookske staadionil kaks ringi, tähtis pole, kui kiiresti, ja see ei ole võidu peale, peaasi et läbi jooksete – kas ma olnuks pärast selle läbi jooksmist õnnelik ja rahul? Muidugi mitte! Kui aga jalg pandi joonele ja stopper käima ning sul õnnestus ära võita – ja kui äkki tüdrukud kuskilt silmanurgast seda nägid ka –, vaat siis olid õnnelik ja rahul!

Lühidalt: rahulolu ja rõõm millestki tuleb siis, kui oled selle nimel vaeva näinud ja pingutanud. Ehk lihtsalt öeldes: kui ikka suudad sõita oma õhtuse tööpäevajärgse rattaringi keskmise kiirusega 30 km/h, mille nimel tuleb end kokku võtta, siis võid endale ausa näoga öelda, et tubli. Ja tunda heameelt, et endiselt suudad.

Selline rahulolu ja heameel, mille väljas pingutades-liigutades saad – õnnetlikkuseks on seda muidugi palju nimetada, sest õnnelikkus on üldse väga haruldamine tunne, mistõttu on suur karuteene, kui räägitakse õnnelikkusest kui ülimast eesmärgist, sest see on väga harva saavutatav –, ongi andnud küllap motivatsiooni, et viimasest 57 päevast on mul jäänud rattaga sõitmata ainult seitsmel. Mis tähendab kesmiselt, et seitse päeva rattasõitu ja siis päev vahele, taas seitse päeva rattasõitu ja päev vahele ning nii kaheksa nädalat jutti.

*

Üks eluline õppetund veel. Inimesed arvavad pahatihti, et nende hääl ei maksa midagi ja keegi neid ei kuula. Asjatult arvavad nii!

Kümmekond päeva tagasi ilmusid Tartus mu elukanti Tähtvere linnaosas Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedusse kolm vana puunotti (fotol paremal). Need olid koledad, nagu oleks mingi risu sinna maha pandud. Andsin sellest teada kolleegile Tartu Postimehes, kes uuris linnavalitsuselt järele, millega tegu. Tuli välja, et need olid sinna nimme pandud, ja linnavalitsus ootab tagasisidet, mida inimesed arvavad.

Ma siis kirjutasin linnavalitsuse ruumiloome osakonda:

„Siin mu tagasiside:
esiteks, võiks lähedalolevate majade omanikke ja ühistuid teavitada, enne kui nende vahetus naabruses midagi sellist teha kavatsete;
teiseks, need puutüved näevad paar aastat tagasi võsast puhastatud muruplatsil ja korda tehtud hea kattega kõnni- ja kergliiklustee ääres koledad välja - nagu suuremõõduline prügi;
arvata võib, et ajaga läheb vaatepilt aina koledamaks, sest tüvede vahelt on raske muru niita ja vohama hakkab umbrohi;
kui mõtlete, et see peaks edendama elurikkust, siis tänan väga: kui te oleks uurinud muruplatsi, kuhu need tüved tõite, lähemalt, siis oleks te kindlasti tuvastanud, et seal elab juba niigi palju hiiri - milleks närilistele veel soodsaid elupaiku linnaservas juurde tekitada?”

Päev hiljem udusel hommikul nägin, et need puunotid olid sealt minema veetud (fotol ülal vasakul). Plats puhas!

Foto 1: Remonditav Tuglase tänav Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sissesõit Tartusse mööda Tallinna maanteed selle suvise remontimise ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Õhtukuma Tartu külje all Viljandi maantee lähedalt vaadatuna. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tallinna maantee hiljuti remonditud algus Tartus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Õhtune taevas Tartu piiril nähtuna Vaksali tänavalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartus Tähtveres Vaksali tänava kergliiklusteele jäetud rendirattad. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Kolm puunotti Tartus Tähtveres Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Vaksali ja Tuglase tänava ristmik neljapäeva hommikul pärast kolme puunoti eemaldamist. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Miks suurte võistluste teleülekanded on sattunud ERRis löögi alla?

Olukord rahvusvaheliste suurvõistluste ülekannetega Eesti Rahvusringhäälingus on muutunud nii kriitiliseks, et ERRi juhatuse esimees Erik Roose (fotol paremal) pidi saatma kultuuriminister Heidy Purgale koguni kolme lehekülje pikkuse kirja, kus ta kirjeldab rahalist kitsikust ning viitab otsesõnu, et nii ületuleva aasta Los Angelese suveolümpia kui tuleva aasta mitme tiitlivõistluse näitamine on muutunud keeruliseks ja küsitavaks.

LA olümpiaülekanneteks on vaja miljon eurot, kirjutab Roose. Samal ajal annab Roose kirjas kultuuriministrile teada, et ERRi eelarves puudub raha ka järgmisel aastal Eesti koondise osalusel toimuva võrkpalli MM-finaalturniiri, samuti suusaalade MM-võistluste, ujumise MM- ja EM-võistluste ning Euroopa mängude ülekandeõiguste omandamiseks ja edastamiseks.

Ja vähe sellest: Eesti laskesuusatamise föderatsiooni president Tarmo Kärsna (fotol paremal), kellest sai poolteist nädalat tagasi rahvusvahelise laskesuusaliiduliidu (IBU) juhatuse liige, avaldas mulle kui Postimehe esindajale, et Otepää MMilt kvaliteetse, rahvusvahelisele standardile vastava telematerjali tootmiseks on puudu ligi miljon eurot, mis peab katma muu hulgas tehnilise personali majutuse ja toitlustuse, seadmete rentimise, Eestisse toomine ja tagasi viimise. Seda raha ootab ELSF Eesti valitsuselt.

Miks rahast puudu on, see on avatud ja seletatud mu täna ilmunud ligi 11 000 tähemärgi pikkuses loos Postimehes. 

Ja nüüd tuleb mängu küsimus: kui avalik-õiguslikul meedial ei jätku raha, et suuri spordivõistlusi, sh olümpiamängud, üle kanda, siis kas ei peaks nad osade võitluste teleõiguste soetamisest ja ülekannete tegemisest loobuma erameedia kasuks, sest nagu ka Roose oma kirjas kultuuriministrile tõdeb, siis Eesti Rahvusringhäälingu seadus ei määratle selgelt spordisündmuste kajastamise vajalikkust rahvusringhäälingu programmides. Miks enamik suurte võistluste ülekandeid on jätkuvalt ERRis, kellel on rahaga üha kitsam - miks on kitsas, see on taas kirjeldatud mu loos -, on minu arvates tulenev sellest, et ERRil on pikk spordiülekannete tegemise traditsioon ja ERRil on ainsa siinse teleettevõttena eraldi sporditoimetus, kellele tuleb ju tööd ja tegevust anda.

Foto 1: Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose eelmise aasta algul. Foto autor: madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti laskesuusatamise föderatsiooni president Tarmo Kärsna tänavu märtsis Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3. Los Angelese olümpiasaation. Foto autor: Reuters/Scanpix