Lootsin Moabist tagasi Eestisse jõudnuna, et Kõlleste rattamaraton toimub saabuval nädalavahetusel. Aga oli eelmisel juba ära. Kahju. Kõlleste sõit on mulle alati meeldinud: mitte liiga palju osalejaid, et läheks trügimiseks; enamasti kiire rada, kus pole puude vahel nikerdamist; Tartule lähedal, nii et vähem kui tunniga saab kohale; sümpaatsed korraldajad, keda tahaks ikka toetada. (Fotol paremal Klonzo alumiste radade võrgustiku algus Moabist põhja pool.)
Ärge nüüd arvake, et käisin Moabis tagamõttega, et maastikusõiduks sportlikku vormi koguda. Ma ei teinud seal ühtegi sõitu, mille võinuks liigitada trenniks. Tegemist oli kulgemisega kaunil, põneval ja ilusal maastikul, et näha looduslikult ägedaid kohti. Ehk ühendada üks lemmiktegevusi, rattasõit, lemmikpaigaga. (Fotol vasakul
Dee Pass Loopi raja algus: fotol all paremal sama raja geoloogiliselt põnev koht.)
Aga selge see, et 19 päeva ratta väntamist peaks jätma oma jälje, isegi kui seda pole tehtud sportlikul eesmärgil. Seitse kevadet tagasi naasin Moabist ning püstitasin kahe nädala pärast Tartu nn jooksumaratonil oma isikliku rekordi 1.33.56, sain 70. koha – seda kahtlemata suuresti tänu Moabis veedetud ajale. Eks seal oli ka väike keskmäestikuefekt: Moab asub veidi rohkem kui 1220 meetri kõrgusel, osa radasid viib sealt 300-400 meetrit kõrgemale. Kolm ööd veetsin seekord ka Monticellos, mis asub koguni 2155 meetri kõrgusel.
Tõenäoliselt peaks parim vorm saabuma nädala-kahe jooksul, kui olen piisavalt aklimatiseerunud. Praegu on küll enesetunne väga sassis ja segane. Huvitav, et naasmine ja taaskohanemine läheb iga korraga justkui vaevalisemaks.
Eks see tagasitulek ole ka paras seiklus, nagu kogu Moabis käik on üks suur logistiline operatsioon. Reedel umbes kella kolmeks lõpetasin sõidu viimasel rajal, Dee Pass Loopil, misjärel võtsin suuna mööda kiirteed I-70 (fotol ülal vasakul) itta, Grand Junctionisse. Teekond oli pikk vaevalt sada miili, aga korduvalt kippus uni peale. See tekitas ärevust, et mis saab küll järgmisel päeval, mil tuleb sõita Grand Junctionist Denverisse, mis on võrdne sellega, kui sõita Tartust Tallinna ja tagasi.
Olin algul arvanud, et Grand Junction on mingi mõttetu tolmune väikelinn. Aga võta näpust! Elanikke üle 62 tuhande ning pindala kaks ja pool korda suurem kui Tartul. Ehk pindala kaks kolmandikku sama suur kui Tallinnal. Parkisin auto Knights Inni motelli ette ning tegin rattaga linnas ligi kaheksakilomeetrise tiiru – väga armsad ja viisakad majad (fotol paremal), mitu ajalooliselt hästi säilitatud piirkonda. Kohalikud olid juba siis, kui alles Moabi poole liikusin, mult küsinud, kas ma Grand Junctionisse ei taha rattaga sõitma tulla, sest seal pidi ka piisavalt rattaradasid olema. Ei tahtnud, sest küsimus, nagu olen teile siin korduvalt rääkinud, pole rattasõidus, vaid küsimus on selles, kus seda teha. Ja maailmas on üks koht, kus seda on teha teistest palju parem ja meeleolukam – see on Moab.
Lõpuks keerasin Grand Junctioni peatänaval (fotol vasakul) The Gear Junctioni rattapoodi, kus seesama Jacob, kes oli aidanud mul kolm nädalat varem ratta kokku panna ning nn piima rehvide sisse lasta, mäletas mind ilusasti ning aitas mul pedaalid väntade küljest lahti keerata. Selleks mul võtit polnud. Ülejäänuga sain ise hakkama, mis siis, et ratta pakkimine võttis aega tublisti üle tunni. Kodanik Männik Hawaii Expressist oli rattale selle USAsse lennutamiseks nii palju kaitsvat porolooni ümber pannud, et mul andis nuputada, kuidas nüüd kõiki tükke taas ära kasutada. Paar tükki jäigi üle.
Järgmisel hommikul ärkasin kell seitse, et jõuaks kell kaheksa teele asuda. Arvuti pakkus Grand Junctionist (fotol paremal maja Grand Junctioni kaitsealuses vanalinnas) Denveri lennujaama sõiduks neli ja pool tundi. Arvestasin, et võib kuluda viis või enamgi – sest kunagi ei tea, mis ummikud suurlinnas võivad oodata. Ja kes teab, äkki tekib vahepeal vajadus ka puhkepeatus teha.
Hilinesin väljasõiduga plaanitust vaid veerand tundi. Algul puhus kõva tuul, mis tikkus autot teel lausa kõigutama. Kui Colorado jõe kanjonisse pöörasin, jäi tuul küll väiksemaks, aga kiirus langes, sest maantee I-70 (fotol vasakul) läks kurviliseks ja kulges ülesmäge. Paremale keeras tee kuulsasse Aspeni suusakuurordisse. Alles siis, kui Dotserosse jõudes sai läbitud vähemalt kolmandik kogu teekonnast, lahkus kiirtee Colorado jõe sängist eemale.
Olen käinud Moabis kolme marsruuti pidi. Kõige halvem on teekond Las Vegasest. Esiteks on lennureis Euroopast sinna kõige pikem (ma lendasin kolm aastat tagasi liiati Los Angelese kaudu), samuti on teekond sealt Moabi kõige pikem (457 miili, ligi seitse tundi) ja kõige vähematraktiivne. Teisele kohale paigutaksin marsruudi Salt Lake Cityst – 234 miili ning kolm ja kolmveerand tundi. Häda on see, et Salt Lake’i on väga vähe lende ja need on USAs ümberistumisega. Esikohale paigutan marsruudi Denverist (fotol ülal paremal): 266 miili ning neli ja veerand tundi. Denverisse käivad Euroopast otselennud, samuti on see Euroopale lähemal kui Salt Lake, LA või Las Vegas. Ja kiirtee I-70 on kahest konkurendist vaieldamatult ilusam: kohe, kui Denverist välja saad, algab Kaljumäestik (Rocky Mountains).
Ent see tähendab, et kiirtee (fotol vasakul) ronib kohati väga kõrgele. Tõepoolest, ronib. Oli lõike, kus mul oli Nissan Rogue’iga tegu, et hoida kiirust 50 miili tunnis. Ma ei ole ka selline, kes gaasi halastamatult põhja surub – ma ei ole auto ja looduse kurnaja. Vail Pass viib 3250 meetri kõrgusele, 2,7 kilomeetri pikkune Eisenhoweri tunnel lõikab Continental Divide’i kohal mäest läbi 3401 meetri kõrgusel. Selge see, et talvel pole see maantee alati läbitav. Tee ääres oli mitmel pool näha tõkkepuid, mis langetatakse siis, kui maantee suure lume tõttu suletakse. Samuti olid maantee ääres pikad suured kettide pealepanemise jaamad ehk «taskud».
Veel aprilli teises pooleski käis kiirteelt paistvatel nõlvadel (fotol paremal) vilgas suusatamine. Vaili kuurordis oli lumi väga ilus valge ja särav. Isegi renn oli täiesti töökorras. Breckenridge’is, Copper Mountainis, Silverthorne’is ja teistes kohtades oli näha suuri parklaid täis autosid – inimesed olid tulnud mäele. Aga kiirtee ise oli täiesti suvine: igasuguse jää ja lumeta. Ehkki kõrgus merepinnast ning temperatuuride vaheldumine on asfaltkattele ilmselt mõju avaldanud, sest paljudes kohtades oli see auklik ja pragudega.
Enne Denverit on pikk, ligi kümnemiiline laskumine, kus suured sildid hoiatavad veoautojuhte, et need pidureid üle ei kuumendaks. Õnneks polnud liiklus laupäeva lõuna ajal tihe ning ummikuid kusagil ei tekkinud. Keeranud Denveri läänepoolses otsas korraks kiirteelt maha Kiplingi tänavale, võtsin seal bensiinipaagi täis. Selleks et jõuda lennujaama, tuli sõita läbi kogu Denveri kirdesse. (Fotol vasakul ja all paremal Kaljumäed maantee I-70 ääres.)
Jõudsin lennujaama juba kella üheks, mis jättis üle kolmetunnise ajareservi, et Icelandairi Reykjaviki lennukile jõuda. Niisiis jõudsin lennujaamas rahulikult Panda Expressist veel 11 dollari eest hiina roa osta, kuna Icelandair tasuta süüa ei anna ning see söök, mis on tasu eest, pole eriti söömist ega raha kulutamist väärt. Näiteks lubatakse seal nuudlisuppi, mis pole aga muud kui tavaline plastkarbis kuivnuudlisegu, millele stjuardess lihtsalt kannust kuuma vee peale valab. Kas see on kellegi arvates viit eurot väärt?
Lennukis valin alati vahekäiguäärse koha, et oleks ruumi jalgu sirutada ning ei peaks end tundma teiste vahel nurka surutuna. Sedapuhku nägin kaks rida eespool kolme tühja pinki ning kolisin kohe sinna. Ometi ei tulnud magamisest ikkagi suurt välja, sest istukil ja väljasirutamata magamine mulle lihtsalt ei sobi.(Fotol vasakul ja all paremal
rest area ehk puhkepeatuskoht maantee I-70 ääres.)
Kõigepeale Denverist kuus ja pool tundi Reykjaviki ning sealt pooleteise tunni pärast ligi kolm tundi juba täiesti puupüsti täis lennukiga Stockholmi, kus tuli võtta välja pagas ehk kast rattaga ning sõidutada see käruga teisest terminalist viiendasse, mis polnud sugugi lihtne, sest teekonnale jääb mitu kaldteed, kus tuleb suure kastiga kasutada lifti, kuhu on aga jällegi raske käru peal kasti sisse mahutada, sest liftide uksed on liiga kitsad. Enamiku päevast vedelesin lennujaama kõvadel pinkidel, kus samuti magada ei saanud, sest kõik kohad jäid kiiresti kangeks ja valusaks. AirBalticu kolmveerandtühi lennuk Tallinna startis õhtul kell pool kaheksa.
Kui seni oli kõik läinud tõrgeteta, siis nüüd, kodumaal, ähvardas koju jõudmine määramatusse tulevikku nihkuda. Kella kümnesele bussile Tartusse olid piletid välja müüdud. Küsisin bussijuhilt, kas tal vaba kohta on. Ta ütles, et kahjuks ei ole. Ka kella üheteistkümnesele bussile, viimasele, mis sel päeval väljus, olid piletid välja müüdud, nagu telefonis välja uurisin. Jäin üksinda oma rattakasti ja kottidega peatusse seisma. (Fotol vasakul vaade maanteelt I-70; fotol all paremal mälestusmärk pargivaht John Ottole Grand Junctioni kevadises kesklinnas.)
Kui äkki astus kella kümnesest bussist välja üks naine ja sammus minu poole. Ta ütles, et kuulis, et olin küsinud, kas vaba kohta on. Ta ütles, et sai endale selle bussi peale pileti ning tal on kella üheteistkümnese bussi pilet üle. Ja ta ulatas väikses kirjas trükitud paberilehe mulle. Kui küsisin, kui palju see maksab, vastas ta, et raha ei ole talle tähtis, tal oleks see pilet nagunii üle jäänud, ning ta astus bussi tagasi. Olin talle ääretult tänulik. (Kuid kahetsen, et ikkagi võlgu jäin, sest ta osutas mulle väga suure ja meeldiva teene.)
Sedasi sain öösel kella poole kaheks koju, et tõusta kella poole seitsme ajal ning sõita taas Tallinna. Algas töönädal. Moab
over.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.
