Pullerits: Miks Raio Piiroja ei suutnud Haanja maratonil Jaanus Laidvee rünnakule vastu panna?

Kümmekond kilomeetrit enne Haanja klassikamaratoni lõppu hakkas eespoolt paistma Raio Piiroja (fotol esiplaanil) selg, kusjuures Eesti jalgpallikoondise endise kapteni kehakeel reetis, et kõige kergemini tal parajasti ei lähe.

Jaanus Laidvee (51) on endast viis aastat noorema Piirojaga suusaradadel arveid klaarinud juba üle kümnendi. Algul polnud nurgelise suusaoskusega eksjalgpallurist talle vastast, aga kui Piiroja algeline tehnika veidi lihvi sai, pidi Laidvee hakkama alatasa tunnistama, et hiljutise tippsportlase sitkusele on tavaharrastajal keeruline vastu saada.

Kuid nüüd, Eesti pikamaasuusatajate Estoloppeti sarja viimasel, laupäevasel 42-kilomeetrisel etapil Võrumaal Haanjas sattus Piiroja Laidveele (fotol nr 69) käeulatusse.

Laidvee enesetunne oli hea – parim, mis ta tänavuse talve võistlustel kogenud –, kuigi selja taha oli jäänud juba 32 kilomeetrit. Ainus häda: tema kliistrimäärdega suusad Haanja künklikel radadel peaaegu üldse ei pidanud.

Ometi oli ta saabunud Haanjasse juba maratonile eelneval päeval, et laupäevaseks sõiduks suuski testida (fotol paremal). Niipea kui ta sealses parklas autost väljus, astus talle vastu endine Eesti laskesuusakoondislane, nüüdne laskesuusakommentaator Margus Ader, kes tuli rajalt, et saiast energiat ammutada, ning siis rajale tagasi suunduda. Ei, tema järgmise päeva maratoniks varustust ei katsetanud, vaid – nagu nüüd räägivad kahetsus- ja naeruväärselt paljude alade paljud Eesti koondislased – oli tulnud nautima, samuti ka Haanja kogukonnale lugupidamist avaldama, et austuse märgiks maratonirada lihtsalt läbi sõita.

Haanja suusaentusiastid olid tõepoolest näinud kurja vaeva, et eelmise nädala lõpust saabunud suure sula vastu võitlust pidada (fotol). Haanja puhke- ja spordikeskuse juhataja, Eesti endine suusakoondislane Anti Saarepuu rääkis maratonieelsel pealelõunal, et tema meeskond eesotsas polaarrändurist rajameistri Timo Paloga oli juba kolm ööd-päeva lund kühveldanud ja traktoriga vedanud. Hea uudis oli tema kinnitusel see, et öösiti oli tavaliselt külmetanud, mistõttu reedel oli metsade all püsinud suusarada igati tahke koguni kella poole kaheni päeval. Ta avaldas lootust, et midagi samasugust võib loota ka maratonipäeval, sest sellele eelnevaks ööks lubas ilmaprognoos kolm miinuskraadi.

Saarepuu sõnul kulgeb Haanja maratoni rajast (2x21 kilomeetrit) metsa all umbes kolmandik. Aga lagedatel kohtadel võib minna kohati tõsiseks, isegi ekstreemseks (fotol paremal), möönis ta. Ta ütles, et ilmselt ei saa mõnda kohta klassikajälge sisse tõmmata, sest lumekiht on liiga pehme ja õhuke. Ühtlasi prognoosis ta, et teisel ringil läheb tõusudel raskeks, sest seal muutub lumekate juba poolesaja suusataja järel pudruks.

Sellegipoolest kuulutas Saarepuu reede pärastlõunal, et laupäeval tuleb vinge suusapidu, sest ilm on nagu Aplides, päike paistab ja sooja tuleb kuus kraadi. «Jessie Diggins läheks starti kindlasti topiga,» lausus ta. (Diggins on USA kuulsaim naismurdmaasuusataja.)

Selleks ajaks oli Palo teinud Saarepuu andmeil juba 48 tundi jutti maratoniradade kallal tööd (fotol ülal vasakul). «Nüüd läheb ta kolmeks tunniks magama, et siis öösel jälle tegutsema asuda,» sõnas Saarepuu.

Samal ajal veendus Laidvee (fotol laupäeval tund enne starti) Haanjas, et no-wax-suuskadega maratonile minna ei maksa. Selleks olid Haanja spordikeskuse lähedased rajad liiga kõvad ja isegi jäised. Ta sõitis tosin kilomeetrit, aga Hallimäele, kus on maratoniraja kõrgeim koht, ei jõudnudki, sest rajal oli palju musti lõike ning mõnel pool oli lausa maa väljas. Aga töö nende kohtade parandamise kallal käis. Igatahes otsustas Laidvee, et laseb Skiwaxi määrdemeestel homseks ette valmistada kliistrisuusad – siis saab nendega kasutada vahelduvtõukelist sõiduviisi, mis talle meeldib.

Kui ta pärast reedest suusatesti Haanja keskuse kohvikus kõhtu kinnitas, saabusid sinna ka maratoni peakorraldaja Aare Eiche ja Estoloppeti sarja juht Kunnar Karu. Eiche avas sülearvuti, mille ekraanilt vaatas vastu maratoni raja kaart, kus paari päeva tagused lumekehvad kohad oli märgitud punase sõõriga. Noid sõõre oli vähemalt 20, võib-olla koguni 30. «See oli jõhker,» lausub Laidvee. «See näitas, milline võitlus loodusjõududega käib.» (Vt fotol ülal vasakul.)

Võistluspäeva hommikul poolteist tundi enne starti Võrust autoga Haanjasse (fotol) saabudes näitas tema sõiduki termomeeter juba ühte plusskraadi. Lume temperatuur püsis silma järgi otsustades siiski veel miinuses. Keskuse läheduses vonklevad rajad olid heas korras, nagu korralikud klassikarajad olema peavad. Kliistriga määritud suuski (fotol all vasakul) testides tundus, et need peavad. Laidvee võttis soojenduse tegemiseks no-wax- ehk zero-suusad – nood ei pidanud jäisel rajal kohe üldse.

Maratoni start anti neljas reas lasketiiru eest (fotol all paremal), mitte madalamalt lohust, nagu varasematel kordadel. Mõned päevad tagasi oli seal liiga vesine ning korraldajad ei võtnud riski, et osalejate jalad kohe algul märjaks võiks saada. (Laupäeva hommikul seal märg ei olnud.)

Juba esimesel tõusul sai Laidvee ootamatult tunda, et suuskade pidamine on siiski hell. Ta lootis, et äkki sõidu peale asi paraneb, sest keskuse lähedal metsade vahel, kuhu päike eriti ei paista, on rajaolud siiski erinevad, kui eemal, lagedates kohtades. Kliister peaks toimima ju siis, kui päike hakkab lund sulatama ja rada muutub pehmeks, rahustas ta end. Kuid esialgu ei tulnud isegi vahelduvtõukelisest sõiduviisist suurt välja. Kergem ja kiirem oli liikuda paaristõugetega.

Juba teise kilomeetri lõpus, kui laskumise järel keerab kurv 90 kraadi paremale, lebasid kaks meest pikali maas. Oli üksjagu tegemist, et nendest mööda saada, tunnistab Laidvee. Kokku oli 21-kilomeetrisel ringil kolm trikiga, st lõpus pöördega laskumist, kus tuli vaeva näha, et rajalt mitte hange või võssa sõita. Kaks traditsioonilist keerulist laskumist olid korraldajad seekord välja jätnud.

Neljanda kilomeetri järel imestas Laidvee, et selja tagant tuli meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist Peeter Poopuu, Tartu maratoni üheksas. (Fotol vasakul Haanja maratoni rada Haanja keskuse lähedal.) Ta oletas, et ju oli Poopuu üks noist kahest kukkunust. Kuid ei. Küsimise peale selgus, et Poopuul oli juba teisel kilomeetril üks kepp pooleks sõidetud. Radasid oli ju kohe pärast stardist väljumist kaks. Poopuu oli saanud klubikaaslaselt Kalev Kaldalt, kes esindas Suusasemude teist võistkonda, uue kepi. Aga tavapärasele kohale esikümnesse ta enam ei jõudnud, lõpetas 15. kohaga

Kuid oli ka üks hea uudis: juba esimestel laskumistel jõudis Laidvee tõdemuseni, et tal on väga hea libisemisega suusad. (Fotol paremal Skiwaxi määrdestaap Haanjas.) Eessõitjaid tuli laskumistel alatasa keppidest lükata või end laskumise viimasel kolmandikul püsti ajada, et neile tagant mitte sisse sõita. Kui suusad korralikult pidama ei hakka, siis vähemalt lipe aitab palju, järeldas ta.

Üllatus oli ka see, et isegi Haanja keskusest kaugemal leidus rajal vähe musti kohti, kus tuli suuskade hoidmiseks jäljest välja astuda – või kohti, kuhu polnud ettevaatuse mõttes klassikajälge sisse tõmmatudki. Isegi teisel ringil pidas rada suusatajate massi ja päikese all hästi vastu, v.a muidugi tõusudel, kust enamik läks üles käärsammuga. Eelmisel päeval, meenus Laidveele, olid rajaolud märksa kehvemad.

Ringi lõpus, Suure Munamäe jalamil Suure Muna kohviku ees (fotol ülal vasakul) oli platsi võtnud Vasaloppeti võitja Raul Olle. Nii kui ta nägi suusatajat, kelle ära tundis, teatas ta tema nime Kurgjärve igihaljate naiste ühendusele, kes siis kooris ergutas.

Selleks ajaks oli Laidvee jäänud sõitma paarisrakendis Talis Nurgaga, kes oli kaks nädalat tagasi lõpetanud Tartu maratoni täpselt 100. kohaga. Teise ringi algul sai ta juua tiimikaaslase Alar Savastveri abikaasalt Reedalt. Kuna jook oli väga rammus, andis see nii palju jõudu, et lõpuks tõi ta kahest kaasa võetud energiageelist ühe finišisse tagasi. Enne taas kord Hallimäele jõudmist lõi Laidvee kepi kogemata suusa ette, mistõttu pani käed maha. Nurk tõusul mööda ei saanud ja pidi ootama, kuni ta end uuesti jalule ajab.

Pikka aega ei paistnud ees kedagi, keda püüda, ega paistnud ka tagapool kedagi, kes ähvardanuks järele tulla. Kuni 32. kilomeetril nägid nad eespool võistlejat numbriga 36. See oli Piiroja, kes oli Tartu maratoni lõpetanud 135. kohaga. Laidveel jäi tänavu Tartu maraton vahele, kuna ta eelistas sõita sel ajal abikaasa Nelega Itaaliasse elama kaasa Milano Cortina taliolümpia suusavõistlustele.

Piiroja liikumisest oli näha, et suusad tal pidasid. Seal, kus Laidvee pidi kasutusele võtma käärsammu, läks tema üles vahelduvtõugetega. Aga kolm kilomeetrit hiljem jõudis ta Piirojale ikkagi järele.

«Kuidas on?» küsis Laidvee Piirojalt.

«Okei, aga ei libise,» tuli vastuseks. (Fotol vasakul keskel Vahur Teppan võistlust kommenteerimas.)

See oli selge, et Laidveele kaotada Piiroja ei tahtnud. Olles laskumistel ja järgnevail laugetel lõikudel Laidvee selja taha jäänud, tormas ta tõusudel temast uuesti mööda. 

Aga lõpuni eksjalgpallur vastupanu osutada siiski ei jaksanud. Laidvee lõpetas 51. kohaga, ajaga 2:21.26, M50 vanuseklassi viiendana. Piiroja jõudis üle lõpujoone 22 sekundit hiljem ja kaks kohta tagapool. Nurk, kellega Laidvee oli suure osa maratonist koos sõitnud, läks tal eest veidi enne seda, kui ta Piirojale järele jõudis, ning lõpetas 20 sekundit eespool, 49. kohaga. Nende vahele mahtus Sulev Kraam, kes möödanikus võitnud suurt tähelepanu sellega, et osalenud kestvusvõistlustel loomakostüümis. (Fotol ülal paremal Estoloppeti meeskondade arvestuses juba viiendat hooaega järjest võitnud Suusasemude tiim autasustamisel.)

«Kummaline, et sõidad paaristõukemaratoni, ainult et kliister on all,» kommenteerib Laidvee. «Sel juhul oleks võinud üldse mitte midagi alla panna.» Aga ta ei arvusta Skiwaxi määrdemeest Thomas Kuusi, sest kust võis tema ette teada, et rada ei lähe siiski nii pehmeks ja vesiseks, nagu ilmaprognoosi järgi võis oletada. Oleks seda ette teadnud, oleks Laidvee lasknud enda sõnul veel kaks kihti kliistrit pidamiseks alla panna – siis oleks saanud küllap ka vahelduvtehnikat kasutada. 

Haanja maratoni võitis hiljutine Eesti suusakoondislane Marko Kilp Laidveest ligi pool tundi kiirema aja, 1:52.30ga. Teised endised suusakoondislased, Raido Ränkel ja Karel Tammjärv, jäid vastavalt neljandaks ja kuuendaks. (Fotol ülal vasakul meeste esikolmik ja fotol paremal naiste esikolmik.)

Osa võistlejaid said lõpetamise järel teada, et Haanjas oli kohal ka aparaat, mida suusatajad kutsuvad isekeskis põrgumasinaks. See on fluorikontroll. Protokolli järgi keegi vahele ei jäänud – diskvalifitseerituid seal kirjas pole. Kaheksa osalejat startinud 343-st katkestasid.

Fotode 1, 2, 11, 12, 14-16, 19 ja 20 autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Ülejäänud fotode autor Jaanus Laidvee või on need pärit tema erakogust 

Jaanus Laidvee: Miks Milano Cortina olümpia jäi alla Trondheimi suusaalade MMile?

Kui kolm suve tagasi käisime perega Põhja-Itaalias puhkusereisil ja külastasime nii Cortina d’Ampezzo kui Val di Fiemme piirkonda, ühtlasi nähes Predazzo hüppemägede suurt renoveerimistööd, mis sisuliselt tähendas mõlema hüppemäe täielikku moderniseerimist [pildil ülal paremal], tekkis esimest korda mõte, et võiks minna vaatama ka Milano Cortina taliolümpiamänge. Kuna võistlused olid laiali paisatud kuude asukohta, siis paratamatult tuli teha valik, mida vaadata, mida mitte, sest igapäevased pikad ja aega raiskavad sõidud eri võistluspaikade vahel välistasime juba eos. Seda enam, et lisaks sportlastele kaasaelamisele oli kindel soov ka ise regulaarselt suusarajale jõuda.

Olümpia kaheksanda päeva varahommikul lendasime otselennuga Münchenisse, sealt sõitsime rendiautoga Predazzo lähistel 1400 meetri kõrgusel asuvasse ilusasse mägikülla nimega Bellamonte. 360 km kestel kulges liiklus tõrgeteta ja ummikuid kuskil polnud. 

Meie valikusse jäid Tesero murdmaasuusatamise staadion, kus toimusid lisaks kahevõistluse suusasõidud, Predazzo suusahüppemäed ja Anterselva laskesuusatamise areen, kus vaatasime üheksa päeva jooksul kokku kaheksat võistlust.

Esimeseks võistluseks oli naiste murdmaateade [pildil ülal vasakul] ja see pakkus Rootsi naiste ülemvõimust hoolimata kohe väga kaasahaarava ja põneva võistluse, kus teises vahetuses rootslanna Ebba Andersson oma tänaseks juba kurikuulsa kukerpallisalto tegi ja suusast ilma jäi, ühtlasi kullast. Tulenevalt pehmetest rajaoludest nägime ärevaid momente mitmeid ja rootslannast veelgi kurioossem lugu juhtus Prantsuse naiskonna neljanda vahetuse sõitjal Claudel Delphine’l. Nimelt kukkus ta esimese ringi kiirel staadioni laskumisel - see toimus vahetult meie ees -, mille käigus murdus üks suusk pooleks, kuid kokkuvõttes pidi ta vahetama siiski mõlemad suusad. Ülimalt ebatavaline oli aga see, et kui ta alustas oma vahetust sinistel Salomonidel, siis võistluse lõpetas ta ühes jalas kollase Fischeri ja teises jalas punase Atomicu suusaga!

Käis peast läbi, et kui juba naiste sõidus nii palju kirevust pakuti, mis siis veel homses meeste teates saab. (Naiste teatevõistlusele elasime kaasa koos Agur Alevi, Alvar Johannese isa ja kogu nende perega [pildil paremal].) Seda hoolimata ROKi idiootsetest olümpiale kvalifitseerumise muudatustest, mille tõttu lasti meestest võistlema ainult kümme riiki!

Meeste teatesõidu [pildil vasakul] suurim lugu polnud siiski kukkumine, vaid spordiajalugu: üheksanda olümpiakuldmedali võitnud Johannes Høsflot Klæbost sai ajaloo edukaim taliolümpiamängude sportlane. Spordiajalugu, küll mõneti vähemat, pakkus ka Rootsi nelik, kes lõpetas pikalt viimasena.

Sel päeval saime osa ka ühest mängude valjemast atmosfäärist Tesero staadionil, kui karjääri lõpetav Federico Pellegrino viimases vahetuses Soome kinni püüdis ja lõpukilomeetritega Itaaliale pronksi tõi. Vägev! Need hetked ei unune. Ka meiega koos kaasa elanud soomlased. [Pilt paremal.]

Meeste 4x7,5 km teatevõistluse ajal astus meie juurde Ameerika lipuga keskealine mees ja ütles, et täna on ju Tartu maratoni päev. Ta pole küll kunagi Eesti käinud, kuid soovib lähemal ajal sellel kiidetud võistlusel kindlasti startida. Näitas meile telefonis maratoni kodulehte ja uuris lume- ning ilmaolude kohta. Jah, see on iga hingelt suusasõbra jaoks väga oluline päev alati ning minu 19. osalemiskord jäi teatava kripeldusega ootama uut aega.

Võistluspaika kohale jõudmiseks on esmalt vaja leida auto parkimiskoht ja sealt kas jalgsi või shuttle-bussiga areenile sõita. Ametlikes parklates parkimine oli tasuline (v.a Anterselvas) ja maksmine käis ainult läbi vastava telefoniäpi. Tutvume äpi sisuga ja 40 eurot iga parkimise eest on siiski arutult palju!

Kuna Teseros on ka avalikke parklaid, siis uus plaan oli selline, et sõidame piisavalt vara kohale ja leiame koha mõnes neis. Plaan töötas hästi kõikidel päevadel ja kui olime umbes poolteist tundi enne võistluse algust parklas, saime koha alati esimesse soovitusse [pildil vasakul]. Paar korda jäime hiljemaks - jõudsime pärale umbes tund enne võistluse algust - ning siis oli juba tiirutamist ja viimase parkimisaugu otsimist. Hotellist parklasse oli 20 minutit sõitu ja sealt staadionile 15 minutit jalgsi mööda järsku, kohati 28%-list nõlva alla [pildil all paremal] ja pärast siis tagasi korralikku turnimist üles [pildil all vasakul].

Kui võrrelda eelmisel aastal toimunud Trondheimi MM-iga, siis Tesero võistlusalal lubati publikul väga piiratult liikuda. Inimesi lasti tribüünile ja raja äärde ainult kahele alale. Norras lasti publikut ligi pea kogu raja ulatuses, mis tähendas ka seda, et nii masside hulk kui melu oli olümpial märksa väiksem kui Trondheimis. Maksimaalne publiku hulk, mida Tesero murdmaavõistlust vaatama lasti, oli 15 000. Laskesuusaareen Anterselvas mahutas kuni 19 000 inimest. Kahevõistlust käib vähe rahvast vaatamas pea igal pool, kuid meeldiv oli näha, et nii hüppemäel kui ka raja ääres oli siin ka kahevõistluse päevadel täiesti arvestatav publik kaasa elamas.

Korraldus oli üldjoontes ladus ja asjad sujusid ning massid liikusid, kui piisavalt vara liikuma mindi, kuid sisse viskas ka üllatavaid momente. Osa shuttle-busse oli asjakohase märgistuseta ja näiteks kui läksime kahevõistluse hüppeid vaatama, siis Predazzo suusahüppemägedele sõitsime Teserost bussiga ja teada saamiseks, mis liiniga konkreetsel juhul tegu, pidime bussijuhilt küsima selgitust. Peatus Predazzo mägede juures oli aga ebaloogilisuse tipp. Sinjoore peatas bussi keset kitsast teed ja sellises olukorras tagumistel mööduda polnud võimalik, kuna liiklus oli tihe ka vastassuunast. Kogu liiklus bussi taga seisis seni kuni inimesed maha said. Samas oli 100 meetrit edasi suur parklaala, mis sel hetkel ka hõredalt autodega täidetud ja oleks seal saanud liiklust häirimata operatsiooni lõpetada.

Järgnes Kristjan Ilvese suure mäe võistlus. Hüppemäed uued, hoopis teine pilt silmadele kui kolm aastat tagasi [pildil paremal]. Kui Kristjan hüppas, oli meeliülendav kuulda eestlaste (kuid mitte ainult nende) tehtud lärmi ning näha erinevas suuruses Eesti lippe. Hüpe oli pikk, päeva pikim, Kristjan maandus aga 6. kohale.

Pärast hüpet, enne mix-tsooni ajakirjanike ette minekut tuli Kristjan tribüünil seisvate Eesti fännide, sh meie ette ja selgitas natuke oma hüpet ning seda, et maandumine võttis 3-4 punkti ära ja ta poleks tohtinud sellist lihtviga teha. Muidu aga kõik hästi. [Pildil vasakul Ruubert Teder möödumas fännide eest.]

Murdmaarajal tegi Kristjan korraliku sõidu ja aitasime kaasa häälekalt ning värvikalt, kuid väikseks imeks - medaliks - seekord sellest ei piisanud.

Val di Fiemmega seondub veel üks legendaarne sündmus – Marcialonga maraton.
Marcialonga rada algab kohe Lago di Tesero olümpiastaadioni aia tagant (originaalis läbib rada ka staadionit) ja loomulikult polnud võimalik sellist võimalust kasutamata jätta. [Pildil paremal loo autor, taga Tesero staadion ja hooldusrekad.] Sõita sai küll ainult 7 kilomeetri pikkust lõiku kuni Predazzo olümpiakülani edasi-tagasi, mille jooksul tuli kaks korda ka suusad teeületuseks jalast võtta. Kuna Marcialonga rada kulgebki sisuliselt külast külla ja ka külade sees, siis on teeületusi (isegi tänavatel suusatamist) omajagu ning täielikult suusatatav ongi kogu trass ainult maratoni päeval.

Enne Predazzot sõitis meile vastu Milano Cortina olümpiavõitja klassikasprindis Linn Svahn koos abimehega. Svahn osales veel ka Rootsi teatenaiskonnas, kus nad kindlana tundunud kullast ilma jäid, kuid oli seejärel haigestunud ja isoleeritud ülejäänud sportlastest. Svahn oli silmnähtavalt löödud olemisega ja vaid „jalutas“ suuskadel. Seda Marcialonga rajalõiku kasutatigi paljude sportlaste poolt n-ö pealesõiduks või ka kergemaks treeninguks. [Pildil ülal vasakul loo autori abikaasa Nele.]

Kuna enamus päevadel valitsesid „all“ (Tesero staadion ja Predazzo asuvad 950-1000 meetri kõrgusel) plusskraadid ja päike, siis Marcialonga rada (kui just hommikul vara pärast öiseid miinuskraade välja ei läinud) oli suusatamiseks liiga pehme ja kohati vesinegi, seetõttu sõitsime ülejäänud päevadel suusatama Teserost 15 minuti autosõidu kaugusele mäkke, täielikku suusaparadiisi nimega Lavaze [pildil ülal paremal].

Itaalia keeles Passo di Lavazè on Dolomiitides asuv kõrge platoo, mida peetakse üheks Euroopa parimaks murdmaasuusatamise treeningpaigaks. Seal treenivad regulaarselt maailma tipud, sh Norra koondised. Lavaze pakub mitmekümne kilomeetri ulatuses hooldatud suusaradu ning paiga eelisteks, miks see on eriti hinnatud tippsportlaste seas, on sealne kõrgus (rajad on 1800-2050 meetri kõrgusel) ning stabiilsed lumeolud, mis püsivad pikalt läbi hooaja. [Loo autor pildil vasakul.]  Lisaks palju päikest, vaikne ja suhteliselt vähe rahvast - puudub massiturism nagu suurtes alpikuurortides. Igal päeval nägime seal treenimas ka eri riikide olümpiasportlasi.

Lisaks füüsisele pakub Lavaze ka hingematvaid vaateid pea igal sammul ja kui mitte olla väga keskendunud suusasammule, siis võib seda ilu imetlema jäädagi, hing kinni [pildil paremal ja all vasakul].

Kõike seda ja maailmatasemel radu ei saa nautida aga päris niisama, päevapilet maksab 13 eurot ja alates kella ühest 7 eurot.

Just siin, Lavazes, elas ja treenis detsembris ka Norra koondis, kui neid tabas traagiline sündmus - laskesuusataja Sivert Guttorm Bakkeni ootamatu surm.

Külastasime ka laskesuusavõistluste viimast ala, meeste 15 km ühisstardist sõitu.
Olime varem käinute juttudest teadlikud Anterselva rasketest liiklusoludest ja seetõttu oli plaan varakult kohale minna. Sinna oli 150 km sõita ja startisime hommikul piisavalt vara. Viimast ja ainsat Anterselvasse viivat 11 km pikkust teelõiku sõitsime 80-90 km/h kogu ulatuses ja olime enam kui üllatunud liiklusvoo ladususest.

Kaks ja pool tundi enne starti olime kõige viimases parklas kohal [pildil ülal paremal]. Kokku sõitsime kolm tundi. Kohe seal kõrval oli busside ala [pildil vasakul]: seitse minutit bussiga mäkke, seejärel 700 meetrit kõndides veelgi kõrgemale, umbes 1600 meetri peale.

Tund ja kümme minutit enne starti olime ainsal suurel tribüünil kohe lasketiiru kõrval [pildil paremal]. Plaan oli vaadata ka melu poolest kiidetud fännitelki, kuid pärast kümneminutilist esmatutvust panid turvajad üles tuleva trepi kinni - tribüün oli praktiliselt täis - ja läbi lasti veel vaid mõni üksik [pildil all vasakul].

Mille alusel läbi lasti, see jäi tavaloogikale hoomamatuks. Selge aga oli see, et kui me läheme fännitelki joodeldama, siis me tribüünile tagasi enam ei saa. Joodeldamise ärajäämisest on muidugi tuline kahju.

Siin olime tunnistajaks olümpiamängude tõenäoliselt ühele vaiksemale hetkele, kui itaallane Tommaso Giacomel pärast teist tiiru liidrikohalt katkestama pidi. Sellest paugust andis areenitäiel toibuda [pildil paremal].

Anterselvas oli rahvast, tümakat, melu ja kaasaelamist rohkem kui Teseros või Predazzos, kuid võrreldes Trondheimiga siiski selgelt vähem.

Võistluste aladel oli toitlustamine kesine ning hinnad krõbedad. Pitsa [pildil vasakul]  eest küsiti 15 eurot, võileib maksis 7 eurot, koogike 5 eurot, juustuvalik 10 eurot. 

Õllest oli saadaval ainult 7 euro eest suursponsori Corona 310 ml nii alkoholivaba kui alkoholiga õlu, mida valikuvabaduse tingimustes juua poleks mõeldav. Samas oli õlu efektses purk-pudelis [pildil paremal loo autori käes]. Vein ja hõõgvein maksid 6 eurot tops. Maksta sai ainult kas Visa kaardiga või sularahas.

Ametlikku olümpianänni müüdi aga kõvasti, isegi nii kõvasti, et maskott Tina [pildil vasakul] müüdi esimestel päevadel läbi ja kuigi lubati peagi saabuvaid uus Tinasid, siis kohale need ei jõudnudki. Kui Trondheimis tehti viimastel päevadel kaubale ka märkimisväärseid allahindlusi, siis olümpial seda polnud. Kas oli korraldajate usk mängudejärgsesse marketingi nii kõva või ongi OM-reeglid nii jäigad, et vähemalt olümpia ajal pole selline müügivõte lubatud, mine võta kinni.

Mina ootasin kõige rohkem meeste 50 km maratoni päeva [pildil paremal, seljas Alvar Johannes Alevi fännisärk]. Sellel pikkade traditsioonidega kuninglikul distantsil on eriline koht nii suusatamise ajaloos kui suusasõbra jaoks. See on tohutu füüsiline pingutus suurvõistluste rasketel radadel. Ja seda vahetult lähedalt näha ning kaasa elada on hoopis teine tunne kui teleri ees. 

Lisaks võis loota head esitust ka meie Alvar Johannes Alevilt [pildil vasakul]. Kui Alvaril määrdevalik päris kümnesse ei läinud - ta valis liiga tugeva pidamisega variandi, pidi libisemisele lõivu maksma ja laskumistel tublisti kohti loovutama -, siis ilma ja lume soojenedes hakkas suusk järjest paremini tööle ning seejärel ka pidev tõus võistlejaterivis. Ühtlasi muutus ring ringilt suuremaks ka fännide emotsioon. Finišijoont ületades oli Alvar tõusnud 15-ndaks. Ta enda püstitatud eesmärgist jäi küll natuke puudu, mis kõikide asjaolude kokkulangemisel oleks tõenäoliselt ka reaalne olnud, kuid ilma kahtlusteta väga kõva sõit!

Uskumatuna kõlava kaheteistkümnenda järjestikuse võidu tiitlivõistlustel võttis norralane Johannes Høsflot Klæbo ja kinnistas sellega veel kord oma suusakuninga staatust. Need olid emotsionaalsed ja ajaloolised hetked pärast finišit [pildil paremal].

Eesti fänne ja lippe võistlustel oli, aga mitte ka väga palju ning viimasel nädalavahetusel ainult mõned üksikud. Siiski leiti meid üles. Just siis, kui olime tegemas kõige esimesi samme Tesero olümpiaareenil, nii Johannes Vedru koos operaatoriga meie poole suundus ja pärast tervitamist kavala näoga lausus, et nüüd me ei pääse ning tal on meiega üks plaan - 15 minuti pärast olimegi otse-eetris [pildil vasakul].

Võistluste viimasel päeval astusid ligi kaks Coloradost pärit ameeriklast, esmalt soovisid meie kui eestlastega ühispilti teha ning seejärel uurisid nii Eesti, Läti kui Leedu kohta, sest plaanivad kõiki kolme riiki suvel külastada. You are very welcome!

Mängud olid apteekri täpsusega ajastatud, sest viimase võistluspäeva eelne öö oligi viimane, mil olid miinuskraadid. Edasi valitseid kogu aeg pluss-temperatuurid ja kui esmaspäeval tagasi Müncheni lennujaama poole sõitsime, näitas termomeeter vahepeal isegi +15 kraadi. Sellistes oludes head võistlusrada teha oleks olnud juba ülimalt keeruline, kui mitte võimatu [pildil paremal].

Fotode autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kui noored ekstreemsportlased loovad korratust, siis vanad suusahundid trotsivad raskeid olusid

Mõned lugejad on nõudnud kirjutist noorte ekstreemspordist. Aga palun! Alustame taristust.

Tartus Tähtveres Supilinna spordipargis mullu avatud 600 meetri pikkuse rajaga rattapargi ehitus maksis 108 750 eurot. See summa on väike võrreldes tõelise ekstreemspordipargiga. Tunamullu Tähtveres tenniseväljakute kõrval avatud betoonist rulapargi ehitus maksis tervelt 1,3 miljonit eurot.

Nüüd lähme nende manu, kes seal sõidavad. Nende kohta sai mullu Tartu Spordi küljel lugeda sellist ametlikku kokkuvõtet:

"Osadel skatepargis käivatel sõitjatel ning külastajatel on arusaam heakorra reeglitest täiesti olematu!

Süüdimatult lõhutakse Tähtvere Skatepargi (fotol paremal) vara – vetsudes on ära lõhutud wc potid, pistikud, mähkimislaud ja enda hädad on tehtud igale poole mujale, kui selle jaoks ette nähtud wc-potti. Prügi visatakse sinna, kuhu hing ihaldab, aga mitte prügikasti. Prügikaste on ometi skatepargis rohkem kui kunagi varem. Soditakse info- ja heakorrareeglite tahvleid. Rikutakse haljastust, sõites suurte ratastega ja lohistades enda tõukerattaid läbi kasvama pandud põõsaste ning taimestiku. Ka taimi tõmmatakse maa seest välja koos juurtega. Kasutatakse väga ropendavat ja ülbet kõnepruuki üle terve pargi ja ollakse sõitjatena omavahel väga toksilise suhtumisega."

Peame ikka naasma murdmaasuusatamise juurde, seda enam, et selle kohta tuleb lootust andvaid sõnumeid.

Estoloppeti sarja organiseerijailt tuli täna teade, et kuigi sulailm on tekitanud olukorra, kus Haanja maratoni rada vajab parandamist, on korraldajad optimistlikud ja liiguvad edasi plaaniga, et maraton toimub.

Väljastatud pressiteatest saab lugeda, et rajameister Timo Palo hinnangul on üldine olukord lumega hoolimata soojakraadidest enamusel rajast hea, kuigi metsa all ja ka lagedatel on mitmeid kohti, kus lumekiht on peaaegu olematu ja maapind paistab. Palo sõnul on need kohad labidatööga lapitavad. Olge hoiatatud: nii ilusaid olusid, nagu Haanjas neli aastat tagasi, sel nädalavahetusel ärge lootkegi.

Ilmaprognoos külmakraade ei näita, kuid Palo märgib pressiteates, et neljapäevast alates peaks tuuled pöörduma rohkem põhjakaarde ja suurenema peaks kõrgrõhkkonna mõju, mis võiks anda lootust öisele jahtumisele ning pidurdaks ka päevast lume sulamist.

Haanja maratoni peakorraldaja Aare Eiche ütleb pressiteates, et praegu ei ole põhjust maratoni toimumises kahelda. "Jah, raja olukord ei ole kindlasti nii suurepärane, nagu me seda sooviks," tunnistab ta. "Ootamatud soojakraadid ühes kevadiste vihmadega on teinud palju kahju, kuid siiski on Haanja rajad suusatatavad. Oleme ka varasemalt sarnases olukorras olnud ja ühes kogukonnaga raja parandamiseks võimalused leidnud. Oleme ka sel korral valmis kas või viimse hetkeni labidatööd tegema selleks, et sadadel suusatajatel säiliks võimalus oma hooaeg Haanjas lõpetada." Hallid suusaolud Haanjas on sellised.

Küll aga on Eiche sõnul rajal muudatused paratamatud. Kuna stardi- ja finišiala on vee all, tuleb maratoni alustamise ja lõpetamisega seoses teha muudatusi. Samuti tunnistab ta, et on äraootaval seisukohal, mida toob järgmiste päevade ilm. Neljapäeval on ta lubanud anda täpsema info selle kohta, millisel rajal Haanja maraton laupäeval suusatatakse. Praeguse seisuga on lisaks pühapäeval kavas Haanja vabamaraton. Kuid niisugustest ideaalsetest vabatehnikaoludest ärge unistagegi...

Foto 1: Haanja suusastaadion ja lasketiir 1. märtsil 2026. Foto autor: Kaisa Äärmaa, Estoloppet
Foto 2: Tartu vastavatud rulapark 23. augustil 2024. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Haanja suusarajad 1. märtsil 2026. Foto autor: Kaisa Äärmaa, Estoloppet
Foto 4: Rajatööd Haanjas. Foto: Estoloppet