Pullerits: Mis ootamatu emotsiooni pakkus täna Tartus 10 km jooks?

Klassikuid tsiteerides on see miljoni dollari küsimus, miks käisin täna, laupäeval Tartu linnamaratoni 10 kilomeetri jooksul. Ei, mitte joostes, vaid rattaga. Loomulikult mitte võistlemas. Kui rattaga sai käidud, siis eks sel pidi oma põhjus olema. Kes suudab ära arvata, milline? (Ei, miljonit dollarit mul preemiaks anda ei ole.)

Pärast vaatasin siiski protokolli ka. Omal ajal, kui olin neljakümnendates, jooksin seda maad 37 minutiga, parimal korral isegi alla selle. Millise koha oleks see aeg täna andnud, arvestades, et oli jooksmiseks ideaalilähedane ilm?

Jahmatuseks nägin, et 37 minutiga oleks saanud 23. koha. Vanasti selle ajaga nii kõrgele küll ei pääsenud. Ükski naine poleks täna ettepoole tulnud – noist oli kiireim endine maratonijooksja Liina Luik 37.09ga (24. koht). Samamoodi üllatas, et Tuuli Tomingas, maailma tippu püüdlev laskesuusataja, kaotas Luigele ligi minutiga – aeg 38.04 (35. koht). Sel tasemel vastupidavussportlane peaks siiski kiiremini jooksma, kas pole nii?

Meestest üllatas, et tippspordist loobunud laskesuusataja Raido Ränkel edestas rohkem kui minutiga koondise esinumbrit Rene Zahknat – ajad vastavalt 32.29 ja 33.45. Kohad vastavalt neljas ja üheksas. Samuti üllatas, et alla 40 minuti suutis 1711 lõpetanust joosta kõigest 65 ning esisaja hulka viis veel nii tagasihoidlik tulemus, nagu 42.19.

Sõitsin rattaga märksa tagapool, aga emotsiooni sain ikkagi missuguse!

Fotod 1-4: Tartu linnamaratoni 10 km jooks. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kelle kasuks kallutas eilne teledebatt EOK valimiste eel võidušansse?

On alles geograafiline konkurents: võistlevad maa, mägi ja laid. Nime järgi peaks võitma kõige suurem, Urmas Sõõrumaa, ja viimaseks jääma kõige väiksem, Kersti Kaljulaid. Kolmas, Erich Teigamägi, peaks platseeruma nende vahele. Kuid eilne ETV „Esimene stuudio” näitas, et Kaljulaiul ei ole mitte üksnes kõige rohkem kogutud toetajaid, vaid tal on ka muid eeliseid.

„Esimese stuudio” debatt oli selle tõttu tänuväärne, et oli võimalus näha kõiki kolme EOK presidendiks pürgijat korraga üksteise kõrval. Ja sealt, just sellest võrdlusest, tuli välja kaks olulist tõsiasja, mis mängivad ja räägivad Kaljulaiu kasuks.

Levinuim hoiak, mida olen seoses EOK presidendi valimistega kohanud, on resümeeritav nii: ma ei ole küll eriline Kaljulaiu fänn, aga EOK juhtimisse on vaja muutust ning las tütarlaps proovib, sest kahe mehe senist tegutsemist oleme juba näinud ning ega hullemaks ikka minna saa.

„Esimese stuudio” telepilt näitas esiteks seda, et Kaljulaiul on kõige rohkem pealehakkamist ja energiat. Paistab, et temast saaks proaktiivne president. Mehed olid tema kõrval väga loiud. Nende energia oli peaaegu olematu. Ka Kaljulaid ise rõhutas, et EOK president peab aktiivselt teisi kaasama, tööd tegema, mitte ootama, et altpoolt tuleb ettepanekuid ja mõtteid. Sõõrumaa ja Teigamäe esinemine jättis mulje, et nemad käiseid jõuliselt üles ei kääri. Kaljulaid aga jättis mulje, et tema sukeldub pea ees tegevusse. Jah, see võib küll puhuti minna liigseks agaruseks, nagu eile kohati teledebatiski, kus ta kippus dikteerimist enda kätte võtma – näiteks siis, kui saatejuht Andres Kuusk püüdis teda katkestada, ütles Kaljulaid (tahtnuks siin kirjutada, et nähvas Kaljulaid, kuid see oleks emotsionaalselt laetud ja hinnanguline verb), et ta pole veel lõpetanud – ning pidas saate teises pooles vajalikuks konkurentide sõnavõttude järel omalt poolt paar lauset lisaks esitada. Kuid eks liigset agarust ole loodetavasti kergem taltsutada, kui tuima ja loidu tegelast innukalt tegevusse utsitada.

Teiseks selline mõte. Eesti spordi tulevik sõltub noortest, nendest, kes praegu on koolis või selle just lõpetanud. EOK peab just nendega aktiivselt tegelema. Kujutage nüüd ette olukorda, et on vaja kohtuda ja asju arutada Eesti spordi homsete tegijatega. Kes kolmest kandidaadist saaks sellega kõige paremini hakkama? Väidan, et Kaljulaid. Miks? Sellepärast, et tal on selleks autoriteeti, eriti noorte seas – ikkagi vabariigi eelmine president; mööngem, et noortele ta enamasti meeldis. Teiseks, ta on ka ise spordivõistlustel kohal, ja mitte ainult tribüünil, vaid tegijate hulgas, olgu suuskadel, uiskudel või rattal. Ja kolmandaks – ta lihtsalt on võimeline inimestega vahetult suhtlema, tal on ka selleks tahet ja valmidust. Ta on näidanud, et käib n-ö põllul, mitte ei piirdu käikudega koosolekutele ja lennujaama.

Muidugi, ega ola ka Kaljulaid veatu. Kes meist oleks? Aga eilses teledebatis näitas ta, et temas on tahtmist ja energiat Eestis spordiasju vedada ja muuta, mitte endisel moel asjadel kulgeda lasta.

Foto 1: Kersti Kaljulaid 6. septembril saates "Otse Postimehest", saatejuht on Timo Tarve. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Urmas Sõõrumaa ja Siim Sukles 28. septembril Tallinnas BeActive Night perepäeval Kalevi keskstaadionil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erich Teigamägi õnnitleb 5. märtsil Tallinna lennujaamas kergejõustiku sise-MMil pronksmedali võitnud Johannes Ermi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas sport on Eestis tõesti muutunud kõige ohtlikumaks valdkonnaks?

Arvestades seda dokumentide hulka, mille eelmise nädala alguses oma infoallikate kaudu sain, pole Eestis ilmselt probleemsemat, kuritahtlikumat ja karmimat valdkonda, kui seda on sport.

Üks dokument käsitleb Eestis loodava spordikohtu meneteluse korda. Seda on 14 ja pool lehekülge. Eesti Spordikohus, nagu saab lugeda EOK põhikirja kavandatavast täiendusest, „on sõltumatu ja erapooletu vahekohus, mis menetleb spordiga seotud vaidlusi (va dopinguga seotud vaidlused) juhul, kui osapooled on seotud vastava vahekohtu kokkuleppega või andnud pädevuse vaidluse lahendamiseks vahekohtule” Seal on kirjas ka, et „spordikohtul on alaline koosseis ja spordikohtusse kuulub seitse kuni üheksa füüsilisest isikust liiget (sh esimees ja esimehe asetäitja). Spordikohtu koosseisu kuulub vähemalt kolm juriidilise kõrgharidusega liiget ning vähemalt kolm liiget, kes on või on olnud spordijuht või sportlane”.

Teine mulle saadetud dokument käsitleb Eesti spordieetika reegleid. Seda on samuti 14 ja pool lehekülge.

Kolmanda dokumendi sisuks on Eesti Olümpiakomitee spordieetika distsiplinaarkolleegiumi menetluse kord. See on mahtunud 11 leheküljele.

Ja neljas dokument on EOK põhikiri koos plaanitavate muudatustega, mis tuleks kinnitada EOK üldkogu istungil juba kümne päeva pärast, 11. oktoobril. Selle on allkirjastanud EOK president Urmas Sõõrumaa ja peasekretär Siim Sukles (fotol vasakul). Näiteks lisandub põhitegevuste hulka: „Tagab sõltumatu kohtuvälise vaidluste lahendamise süsteemi (sh spordi vahekohtu) olemasolu spordiga seotud vaidluste lahendamiseks.”

Huvitav on selline lisandus: „[EOK liige] nõustub, et spordireeglite alusel määratavad sanktsioonid ei ole vaidlustavad riiklikus kohtus ja loobub oma õigusest pöörduda sanktsiooni vaidlustamiseks või muu spordireeglitega seonduva vaidluse lahendamiseks riiklikusse kohtusse ja annab oma nõusoleku spordireeglite rikkumisest tekkinud vaidluste lahendamiseks rikutud reeglites sätestatud vaidluste lahendamise korras Eesti Spordikohtus või spordireeglites sätestatud muus pädevas distsiplinaarorganis või vahekohtus (sh spordialaliidu vahekohus, Šveitsis Lausanne’s asuv Rahvusvaheline Spordi Arbitraažkohus (edaspidi CAS), tunnustades nimetatud distsiplinaarorganite ja vahekohtute jõustunud otsuseid lõplikuna ja kohustudes neid tingimusteta täitma ning riiklikussekohtusse ei pöördu.”

Samuti selline lisandus: „[EOK liige] tunnustab kõikides spordialastes vaidlustes, mis on seotud või tekivad seoses spordiala siseste või spordiüleste spordieetika reeglitega (sh Eesti spordieetika reeglid), spordialaliidu põhikirjas või muudes spordialaliidu dokumentides, või nendes viidatud dokumentides sätestatud eetiliste kohustuste täitmisega, Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA (EADSE) uurimis- ja menetluspädevust ning allutab ennast asja lahendamisele spordireeglites (sh Eesti Spordieetika reeglites) sätestatud distsiplinaarorganites ja spordivahekohtus (Eesti Spordikohtus ja CAS-is) vastavate menetlusreeglite alusel, tunnustades distsiplinaarorganite ja vahekohtute jõustunud otsuseid lõplikuna ja kohustudes neid tingimusteta täitma ning riiklikusse kohtusse ei pöördu.”

Samuti on lisanduse järgi EOK liige kohustatud „järgima spordireeglite alusel määratavate sanktsioonide vaidlustamisel ja spordireeglite rikkumisest tekkinud vaidluste lahendamiseks rikutud reeglites sätestatud vaidluste lahendamise korda Eesti Spordikohtus või spordireeglites sätestatud muus pädevas distsiplinaarorganis või vahekohtus (sh spordialaliidu vahekohus, CAS), tunnustades nimetatud distsiplinaarorganite ja vahekohtute jõustunud otsuseid lõplikuna ja kohustudes neid tingimusteta täitma ning riiklikusse kohtusse ei pöördu. Vahekohtu (spordiala sisesed distsiplinaarorganid, Eesti Spordikohus ja CAS) menetlus ja vastava distsiplinaarorgani menetlusreeglid, on EOK liikme suhtes kohustuslikud.”

Neid punkte sel teemal on veel, aga ei hakka siin ruumi rohkem koormama.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: Eesti sporti tuleb juurde massiivselt juriidilist asjaajamist, mis teeb spordi üheks enim ja sügavamalt reguleeritud valdkonnaks. On see hea või on liiale mindud, kes teab? 

Foto 1: Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: EOK peasekretär Siim Sukles. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Harrastusrattur Taavi Kannimäe ehedad muljed MMilt dramaatiliselt kulgenud eraldistardist sõidust

Kommentaariumis nõuti mult: kus on intervjuu Taavi Kannimäega (fotol paremal MMil), kes käis amatöörina võistlemas proffide vastu nii EMil kui MMil? Aga palun väga, siin see on!

Kannimäe (33) sai eelmisel pühapäeval Zürichis MMil 46 km eraldistardist sõidus 59 osaleja seas 45. koha. EMil Belgias sai ta poolteist nädalat varem samal alal 29 ratturi seas 23. koha.

Kui sa MMil ja EMil debütandina starti läksid, kas oli kuidagi teistmoodi tunne ka, kui tavalistel võistlustel Eestis?

Jaa, absoluutselt. Kui muidu lähen starti üpris rahulikult, siis nüüd oli tunne, nagu telekas: kõik oli hästi suur ja teistmoodi. Sul tehakse rattakontroll, siis oled soojendusruumis, siis ootad oma järge, siis kutsutakse sind ette, kõnnid paar korrust ülespoole, lähed kõrge stardipoodiumi peale, sul on kaamerad näos. Ju ikka närv oli võrreldes Eesti võistlustega sees.
Muidu ma stressaja ei ole, aga seal tulid pähe mõtted, kuidas võistlus välja tuleb. Peas oli pigem põdemise tunne, kas suudan ikka oma ära teha. 

Mis näoga maailma kõvemad mehed sinusugust vaatasid või olid neile n-ö tühi koht?

Minu stardijärjekord oli neist tugevalt eespool, nii et ega ma nendega kokku puutunudki. MMil näiteks startis [esimeseks tulnud] Remco Evenepoel (fotol vasakul) minust tund aega hiljem. Arvan, et ta polnud soojagi hakanud tegema, kui mina olin juba rajal.

Tundsid ennast ässadega võrreldes nagu vaene võrumaalane?

Jah, vahe oli suur. Olin seal oma ühe rattaga ja seegi oli keskpärane. Olin teistega võrreldes stardis nagu tippsportlase pühapäevarattaga.
MMil juba soojendust tehes sulasin. Teistel olid jäävestid seljas, mehi hoiti jahedana enne sõitu. Ma olin ülekuumenenud juba enne, kui sain stardipoodiumile ronida.
MM-il tegid minu kõrval sooja ka eksootiliste riikide sportlased, suhteliselt samastusin nendega. 

EMil kaotasid võitjaks tulnud Edoardo Affinile (fotol paremal) Itaaliast 31-kilomeetrisel distantsil 2.53. Oli seda sinu hinnangul vähe või palju?

Mul oli võib-olla hirm selle ees, et äkki tuleb kahvatu sooritas. Aga kui olin 10 kilomeetrit ära sõitnud, vaatasin kompuutrilt, et [võimsust näitavad] keskmised vatid on täiesti soliidsed, 440.
Arvestades, et raja esimesel kilomeetril oli kümme kurvi, oli lõpuks saadud keskmine kiirus 49,3 kilomeetrit tunnis väga hästi. Ja kui arvestada, et ma ei julgenud seal pea maas sõita – kuigi [juhiseid jagav] tiimiraadio oli kõrvas –, siis oma [ideaal]asendit hoides ja tipprattaga oleks saanud kaotusest parimale ligi poolteist minutit maha lõigata. 

See oleks andnud 12. koha! (Fotol vasakul EMil finišeerimas.)

Sealt ettepoole saamiseks peaks füüsiliselt oluliselt tugevam olema. Igat järgmist kümmet sekundit võita on eksponentsiaalselt raskem, kui enne seda: mida suurem on kiirus, seda rohkem vatte kulub, et üksainus kilomeeter tunnis kiiremaks saada.

MMil said keskmiseks kiiruseks ainult 44,3 kilomeetrit tunnis. Mis juhtus? 

MM algas kehva ööunega. Hommikul surusin endale ühe võileiva sisse. Võistluspaika sõit algas kell pool üks päeval. Kella 11 paiku hakkasin endale süüa tegema, et saaks neli tundi enne starti korraliku söögi. Tegin riisi ja kana, aga üle 500 kalori ei suutnud sisse panna, ja seegi läks jõuga pressides ning tekitas iivelduse. Ma ei tea, kas see oli närvidest või oli mingi viirus kehas.
Elasime [MMi ajal] Saksamaal, kuna seal on oluliselt odavam ööbida kui Šveitsis, mis on kallis. Tunnike tuli starti sõita autoga. Aga sellepärast ma väga ei närvitsenud.
Tund enne starti panin riidesse ja hakkasin sooja tegema. Siis tekkis üsna ränk ülekuumenemise tunne, tundus, nagu mitu liitrit vett tuli kehast välja.
Aga sain soojenduse tehtud. 15 minutit enne starti rattakontroll. Läksin oma ootejärjekorda. Vaatasin, kas näen mõnda maailmakuulsat inimest ka. Tundusid justkui tuttavad näod, aga mina nende nägusid ja nimesid kokku ei pannud. Samas tuli joogijanu. Ise mõtlesin, et ei tasu üle juua, see tekitab [vetsu]häda.
Siis oligi poodiumile minek. Vaatasin enda ümber tohutut rahvahulka, vaatasin kaamerasse – olengi päriselt MM-il. (Naerab.)
Alguses oli okei, aga viiendal-kuuendal-seitsmendal kilomeetril sain aru, et tavapäraste vattide genereerimine tekitab põrgupiina. Ma ei loobu ega katkesta kunagi. Aga seekord oleksin maha tulnud, kui see poleks olnud MM. Ma suudan võidelda oma peaga, aga nüüd sain aru, et probleem ei ole peas, vaid mul on füüsiliselt täiesti võimatu oma tavapärast tempot hoida.
10–12 kilomeetrit oli sõidetud, kui piilusin rattakompuutri numbreid ja nägin, et keskmine kiirus oli ainult 48 kilomeetrit tunnis. See oli koht, kus mõtlesin, et keskmine kiirus peaks olema kindlasti 52 – sellises keskkonnas ja sellise rahvaga oleks pidanud oma tavapärast kiirust kindlasti ületama. Teekate oli üsna hea, esimesed 21 kilomeetrit olid tasased.
Aga mida kilomeeter edasi, seda keerulisemaks mul läks. Vaatasin, et vatid hakkavad juba 400 juurde langema. Siis tuli tõusude kaskaad, mille esimene osa kestis neli ja pool kilomeetrit. Tõusude otsa jõudes nägin, et ma ei suuda isegi tõusu peal kuidagi 400 vatti hoida – mitte mingit moodi, lihtsalt ägisesin.

Kuidas sundisid end edasi pingutama? 

Alates 10. kilomeetrist ma ei võistelnud enam, vaid mõtlesin, mida ütlen inimestele, et asi nii nässus on.
Siis tuli laskumine. Eelmine päev harjutatud kurvid. Ilmselt läksin kiiremini ja üks kurv läks pikaks. Hoog oli üleval, pidurid ei pidurdanud piisavalt hästi ja ratas veidi hüples konarliku tee peal. Mul oli enne seda kiirus 70 kilomeetrit tunnis. Sain selle küll suurelt jaolt maha pidurdatud, aga 30–40-ga [km/h] lendasin külg ees barjääridesse. Lohisesin nende ääres ja kui barjäärid lõppesid, lendasin üle pea kõnniteele, peaga asfaldile.
Lebasin seal ja mõtlesin, et nonii, nüüd on mul vähemalt põhjendus olemas, miks ma nii kehva olin. See oli lihtsalt kirsiks tordil. (Muigab.)

Kui kaua seal lebasid? 

Kui aus olla, siis selle laksu peale ma erilist aega ei kaotanud, kuigi panin sinna päris korralikult pikali. Aga ratas jäi terveks ja adrenaliini tõttu ei saanud midagi aru. Pärast selgus, et ei olnudki erilisi probleeme, natukene marrastatud ja riided katki, muus osas olin terve.
Hüppasin kohe rattale tagasi ja sõitsin n-ö käik väljas lõpuni. Üritasin pingutada, aga üle 350 vati minust mingit moodi välja ei tulnud. Füüsiline piir oli ees.
Kui olen heas vormis, on mul Eesti võistlustel keskmine pulss 175. Seal oli alguse pingutuse peale kogu aeg üle 180. Midagi oli nii valesti, kui olla saab.
Läksin seda rada ikkagi sõitma alla tunni, umbes 58 minutiga, 47,5 kilomeetrit tunnis keskmist. Selle ajaga oleks saanud 33. koha. Ega tavainimesele suurt vahet ole, kas olid 33. või 45., aga mu sooritus oli tegelikult täiesti null. Kui oleksin kaotanud Remcole nelja minuti lõppu või viie minuti algusse, oleksin rahul olnud. Sellisel raja, kus on niisugune tõus ja niivõrd tehniline laskumine, kus proffidel on nii oskustelt kui ka füüsilised eelised, oleks see väga kõva tulemus olnud. 

Mis tunne oli pärast finišeerimist?

Pärast võistlust istusin meditsiinipunktis, sest ega mul silm ei seletanud, pilt virvendas ees. Jõin poolteist liitrit jääkülma vett ära ja rääkisin töötajatega juttu, sest olin ikkagi peaga asfaldile lennanud ja nad ei tahtnud mind niisama minema lasta. Mind ootas peagi lennukisse minek ja seal on riskid suured.
Ei olnud häda midagi, aga olin väga löödud. Paar päeva olin täiesti augus, et miks nii läks.

Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Kas said isu juurde, et prooviks järgmine aasta veel või mõtled nüüd, et ahh, sai MMil ära käidud, las edaspisi esindavad Eestit profid? 

Arvan, et mind jääks hästi palju närima, kui ma ei saaks mingit sarnast võimalust uuesti. Ma ei ütle, et peaksin minema MM-ile, kus on mägine rada. Aga näiteks Euroopa meistrivõistlustel, kui mul õnnestub saada hea ratas, saab asi ainult paremaks minna. Mul on ju alles aastakene eraldistardikogemust.
Eks algul oli järelemõtlemist ja ülesaamist, mis toimus, aga mida päev edasi, seda rohkem isu kasvab. Tunnen, et tahaks veel ja veel.

Kus järgmisel aastal MM ja EM toimuvad ja kas sealsed rajad sulle sobivad? 

MM on [Aafrikas] Rwandas ja arvestades, et olen tööinimene, siis sinna kaheks päevaks ei sõida; see on pikem projekt. Rwanda on ülimägine, 90-protsendise tõenäosusega on seal mulle ebasobilik rada ja tõenäoliselt minu ajagraafikusse see ka ei sobi.
EM toimub Lõuna-Prantsusmaal. On oht, et ka seal on tõusudega rada.
Olen mõelnud ka sellele, et okei, Taavi, sõitsid [MMil] sellise sõidu, miks peaks sind veel kuhugile saatma. Aga kui saan talvel teha väga tugeva baasi alla ja näidata kevadel eraldistartides häid tulemusi, teha Eesti meistrivõistlustel veel parema soorituse kui sel aastal (tuli kolmandaks – P.P.), siis eks see ole minu kätes. Ega keegi mind põlga ja ära lükka. Kui tulemused on olemas, siis on tõenäoliselt ka võimalus uuesti [tiitlivõistlustele] saada. Nüüd läheksin sinna ikkagi oluliselt targemana – nagu inimene, kes pole kunagi lund ja vett näinud ja on esimest korda sinna sisse visatud, teab teisel korral juba paremini, kuidas seal käituda.

Foto 1: Taavi Kannimäe võistlemas Zürichis MMil 46,1 km eraldistardist sõidus 22. septembril. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Remco Evenepoel treenimas Zürichis MM-võistluste rajal. Foto autor: Panoramic via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Euroopa meister Edoardo Affini Itaaliast võistlemas Zürichis MMil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Taavi Kannimäe lähenemas EMil Belgias 31,2 km eraldistardist sõidu finišijoonele 11. septembril. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Remco Evenepoel tähistams MM-tiitli võitu eraldistardist sõidus. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 6: Remco Evenepoeli naine Oumaima Oumi Rayane õnnitleb teda MM-tiitli võidu puhul. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 7: Pealtvaatajad ergutamas Šveitsi ratturit Stefan Küngi MM-võistlustel Zürichis. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Austraalia rattur Jay Vine kukkununa MMil Zürichis eraldistardist sõidus. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 10: Itaalia rattur Filippo Ganna sõitmas MMil Zürichis. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kes usaldaks EOK presidendi tooli Erich Teigamäe istumise alla?

Pehmelt öeldes huvitav, et Eestis ja Soomes saab teha täpipealt ühesugusest olukorrast täiesti erinevad järeldused.

Eelmisel kuul lõppenud Pariisi olümpial jäid nii Eesti kui Soome mäletatavasti medalita. Kõnekas on spordijuhtide reageering selle peale. Soome olümpiakomitee andis kaks nädalat tagasi teada, et sellise põrumise järel lahkuvad ametist nii tippspordi direktor kui eliitspordi juhi asetäitja. Eestis, nagu näha, annab medalita jäämine tõuke sootuks teises suunas: Eesti olümpiakomitee asepresident, tippspordikomisjoni esimees Erich Teigamägi (fotodel) on otsustanud astuda sammu edasi – kandideerida EOK presidendiks.

Nüüd, kui on alanud Teigamäe, Urmas Sõõrumaa ja Kersti Kaljulaiu võidujooks Eesti ühiskonna ühe ohutuma-turvalisema prestiižikoha nimel, tulevad pinnale, nagu ikka enne valimisi, igasugused visioonid ja lubadused, kuid neist selgemat ja veenvamat keelt räägib see, mis on seni tehtud. Ja Teigamäe puhul on ajalugu, mida tasub vaadata, piisavalt pikk.

Teigamäest sai EOK täitevkomitee liige juba 16 aastat tagasi. Neli aastat tagasi sai temast EOK asepresident ja tippspordikomisjoni esimees. Eilses [kolmapäevases] usutluses Delfile teatas Teigamägi uhkusega, et EOK ja selle president Sõõrumaa tagasid talle nende küsimuste lahendamisel, milleks teda EOKsse kutsuti, suures osas iseseisvuse. «Arvan, et omalt poolt juhitud tippspordikomisjoniga oleme seda õigust päris ulatuslikult kasutanud,» lausus ta.

Õigusi on kasutatud – aga tulemusi pole. Kusjuures ei olnud nii, et Eesti sportlasi, keda pääses olümpiale niigi vähe, kõigest 25, tabas Pariisis ootamatult pöörane ebaõnn ning sellepärast jäi medal võitmata. Kes ei hõlju pilvedes, vaid seisab kahe jalaga maa peal (jah, räägin siin ka iseendast), võis juba enne olümpiat eksimist kartmata väita, et Eestil medalilootust ei ole.

Olümpiaülekandeid teinud Kanal 2 pingutas küll lausa naba paigast, et rääkida Eesti sportlaste viiendad ja seitsmendad kohad suureks, kuid medalita jäämine on siiski fakt. Keegi peab võtma selle eest vastutuse. Soomlased näitasid konkreetselt, millisel ametipostil tegelased.

Aga on veel üks mõõdupuu, mille järgi Teigamäe töö tulemusi hinnata. Ta on olnud peaaegu kaks kümnendit, aastast 2006 Eesti kergejõustikuliidu president. Kas keegi on vaadanud, milline on Eesti kergejõustiku tase?

Mina olen. Vaadake siia!

Eesti kergejõustik ei ole ainult Rasmus Mägi, tagakiusatud Karmen Bruus, Johannes Erm ning veel paar-kolm kümnevõistlejat. Kergejõustikus on palju-palju teisigi alasid – ning noil on Eesti parimate tase pehmelt öeldes kesine. Liiati, ega spordiala elujõudu näita kolm-neli tippu, sest alati leidub visasid ja andekaid, kes jõuavad kõrgele alaliidu juhtkonnast sõltumata. Spordiala elujõudu näitab see, kuivõrd on alaliit suutnud luua võimalused ja tingimused, et ala tervikuna areneks ja õitseks.

Loomulikult, ega kergejõustikuliidu president koosta kellelegi treeningplaane ja ei käi kedagi staadionil treenimas. Kuid presidendi ülesanne on seista ja võidelda selle eest, et spordialal, mille eest ta vastutab, oleks kandepinda, oleks konkurentsi, oleks taset, oleks rohkelt tegijaid ja oleks tervikuna arengut. Tipud, nagu öeldud, saavad tematagi hakkama.

Pariisi olümpial medalita jäämise ning Eesti kergejõustiku nukra käekäigu taustal jääb ainult üksainus küsimus: miks usaldada Eesti olümpiakomitee juhtimine mehele, kes Eesti tippsporti ja kergejõustikut suunava-juhtiva tegelasena ei ole näidanud, et suudaks olla oma ülesannete kõrgusel?

Foto 1: Erich Teigamägi tänavu 6. juunil Roomas Eesti koondise liikmetele Rooma EMi stardinumbreid üle andmas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erich Teigamägi mullu 15. veebruaril pressikonverentsil, kus Eesti kergejõustikuliidu juhatus andis teada, et võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erich Teigamägi tänavu 12. veebrauril Tallinnas Jüri Tarmaku mälestustähise avamisel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix

Pullerits: Mida vastab Mehis Viru Henn Vallimäe sõnavõtule Õhtulehes?

Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutuse eksjuht Henn Vallimäe (fotol vasakul) ütles eelmise nädala lõpus usutluses Õhtulehele, et reeglitesse tuleb kirja panna, et karistada tuleb seda, kes teeb keelatud isikuga ehk teiega koostööd. See tähendab, et Vallimäe silmis olete kahjustanud Karmen Bruusi, sest nüüd ei jää üle muud, kui asuda teie endiste õpilaste sanktsioneerimise kallale. Mehis Viru, mida kostate?

Pean alustama veidi kaugemalt. 22. veebruaril 2023 tegin pöördumise Tallinna halduskohtule, et tunnistada kehtetuks EKJL-i juhatuse ja EKJL-i distsiplinaarkomisjoni otsused, millega määrati mulle tähtajatu kergejõustikus tegutsemise keeld. Eesti Kergejõustikuliit seletas oma seisukohtades Tallinna halduskohtule minule määratud karistuse osas nii:

«EKJL juhatuse 15. veebruari 2023. a. protokolliline otsus on täimiseks ühingu sisesuhetes, otsus on adresseeritud EKJL kui mittetulundusühingu liikmeteks olevatele kergejõustikualal tegutsevatele spordiklubidele (mittetulundusühingutele). Vaidlustatud otsused ei kohusta Mehis Viru, tema ei ole EKJL kui mittetulundusühingu liikmeks. Mehis Viru saab soovi korral jätkata treeneritööd vaidlustatud otsuse kehtivuse ajal, välistatud on treeneritöö jätkamine EKJL liikmeskonda kuuluvates spordiklubides. Vaidlustatud otsustel ei ole mõju Mehis Viru töösuhete jätkumisele õppeasutuste ja muude EKJL liikmeks mitte olevate isikutega.»

Tahan rõhutada, et see on EKJL-i enda ametlik dokumenteeritud seisukoht mulle määratud karistuse kohta. Kõik muud, nagu täielik kergejõustikus tegutsemise keeld jt, on mitteametlikud väljamõeldised, mis ei kehti. Ükskõik kelle poolt need ka ei oleks öeldud.

EKJL on seega asunud seisukohale, et kõnealune otsus keelab minul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga muus osas ei ole mulle õiguslikult siduv ja ma võin jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovin. Minu tööleping EKJL-i liikmeks oleva Tartu Spordiselts Kaleviga lõppes üle aasta tagasi ja ma ei tööta praegu ühegi EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi juures.

Iga sporti teha sooviv isik võib ise vabalt valida, kellega ta koostööd teeb. Seda ei saa EKJL täiskasvanud sportlasele ette määrata, kellega sportlane võib koostööd teha ja kellega mitte, sest see pole Eestis kehtiva õiguse kohaselt EKJL-i pädevuses.

EKJL on arvanud, et neil on justkui õigus sekkuda ka sellesse, kellega teeb koostööd EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi liikmeks olev sportlane, näiteks Karmen Bruus, kuigi spordiklubide liikmeks olevad sportlased ei ole EKJL-i liikmed. EKJL ei saa nende suhtes õiguslikult siduvaid otsuseid teha. EKJL ei ole ka selle seisukoha väljendamisel selgitanud, milline õigusakt annab EKJL-ile pädevuse selliseid nõudmisi esitada.

EADSE endine juht Henn Vallimäe (fotol paremal) kindlasti teab Eestis kehtivaid spordi valdkonda puudutavaid seadusi. Miks ta neid aga mõnikord eitama hakkab ja meedias valeinfot levitab, seda tuleb temalt endalt küsida. Samuti seda, miks ta oma ametikohalt lahkununa jätkab Karmen Bruusi ründamist. Kellele see kasulik on?

Ka teine EADSE ametnik, [juhtivuurija] Remo Perli on minu kaasuses valeandmeid esitanud. 15. septembril 2022 toimunud kohtumise käigus selgitas Perli, et minu menetlust EKJL-i komisjoni poolt viiakse läbi haldusmenetluse sätete alusel. Hiljem aga EKJL väitis, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja asja lahendamine ei allu halduskohtule. Sellepärast lükkas Tallinna halduskohus mu taotlused tagasi.

Samasuguseid negatiivseid fakte on veel välja tulnud. Ilmselt püüavad EADSE ametnikud Eestis eetilist sporti edendada oma valede abil.

Kes aga kontrollib, et selliseid asju ei juhtuks ehk kes kontrollib EADSE tööd? Selleks võiks olla kuluuriministeeriumi spordiosakond, aga Vallimäel ja [kultuuriministeeriumi spordi asekantsleril] Tarvi Pürnil on ühine firma – Stuff OÜ. Seega Vallimäe tööd ei ole keegi kontrollinud. 

Kas teil on ka mingit infot, eeldusel, et teie abikaasa oli ja ilmselt on ka praegu mingil määral Karmen Bruusi treener, kuidas on Bruus reageerinud Vallimäe järgmistele sõnadele Õhtulehes: «Kogu sümpaatiast Bruusi vastu, tegelikult on ta eiranud Mehis Virule pandud tegutsemiskeeldu ja seal on see konks. Minu arvates on ainuvõimalik tee karistada koostöö tegijat.»? 

Meil ei ole infot, mida Karmen Bruus mõtleb sellest Henn Vallimäe arvamusest. Ta ei loe selliseid artikleid. Kuid teda on siin viimastel aastatel EKJL-i juhtide poolt erinevate võtetega päris korralikult treenitud: halvustav suhtumine, häirivad meilid jne. Viimane halenaljakas juhtum oli Tallinna lennujaamas, kui Karmen Bruus tuli Limast tagasi MMi pronksmedaliga (fotol ülal vasakul). Lennujaamas viibis koondist vastu võtmas ka EKJL-i peasekretär Sirje Lippe, aga Karmeni sõnul ta teda ei õnnitlenud. Selline väiklane käitumine ajas Karmeni naerma. Ka EKJL-i president Erich Teigamägi ei ole Karmenit tema medalivõitude puhul õnnitlenud. No aga Teigamäele ei olegi Bruusi medaleid vaja.

Põhiline etteheide teile viimasel ajal on, et olete eiranud EKJL-i määratud tähtajatut kergejõustikus tegutsemise keeldu, ja teinud seda kohati provotseerivalt. Miks te seda teinud olete?

Ma ei ole kedagi provotseerinud, kuid EKJL ei saa määrata, kus ma käin ja kellega ma suhtlen. See ei ole nende pädevuses.     

Vallimäe ütles, et on video, kus on näha, et te töötasite Limas juunioride MMil treenerina. Kas oli nii?

EKJL-i juhatus ei arvanud Limas toimunud U20 maailmameistrivõistluste koondisse Karmen Bruusi treenerit Kersti Viru, kuna öeldi, et Bruus on halb sportlane ja koondises kõrgushüppajatest alles nr 2. Samamoodi ei arvanud EKJL juhatus Kersti Viru koondisse eelmisel aastal, kui toimus U20 EM. World Athletics [rahvusvaheline kergejõustikuliit] pühendas oma kodulehel Lima U20 MMi tutvustamisel Karmen Bruusile kui võistluste ühele favoriidile päris pika jutu. See muidugi EKJL-i juhatust ei mõjutanud.

Aga noor sportlane, eriti kui ta läheb medali pärast võitlema, vajab tiitlivõistlustel igal juhul toetust ja tuge. Kersti Viru otsustas oma kuludega Limasse sõita, et Karmenit aidata. Sõit teisele poole maakera Peruusse ja seal kohaliku transpordi ning hotelli korraldamine ei ole just lihtne tegevus. Sellepärast soovis Kersti Viru, et ma kaasa tuleksin ja lahendaksin kõik võistlussõidul ette tulevad korralduslikud probleemid. Nii me koos Limasse sõitsime.

Lima võistlustel oli Karmen Bruusi treeneriks Kersti Viru. Erich Teigamägi, Henn Vallimäe ja mõned EKJL-i ametnikud on väitnud, et mina olen vaatamata EKJL-i [määratud] tegevuskeelule tegutsenud treenerina. Jättes praegu kõrvale EKJL-i keelu olemuse ja vastavuse Eesti seadustele, tahan neile ametnikele meelde tuletada, et Kersti Viru on üles kasvatanud ja tiitlivõistluste kuldadeni viinud Mirjam Liimaski, Kaire Leibaku, Liane Pintsaare ja Karmen Bruusi. Lisaks veel paljud Eesti meistrid. Kersti ei vaja võistluste ajal õpetamist ja juhendamist, ta teab ise väga hästi, mida tegema peab, et ta sportlane medali võidaks. Ja kui kaks treenerit samal ajal ühte sportlast õpetavad, siis ilmselt läheb see võistlus nurja.

Seega olin ma Limas pealtvaataja. Sõitsin taksoga kohale, ostsin kassast võistluste piletid ja võistluste ajal hõikasin nii Karmenile kui ka teistele Eesti sportlastele «läheb, läheb, tubli, pane juurde!».

Lugedes Henn Vallimäe väidet, et mind on staadionil filmitud, näitab see jälle, et EKJL ja EADSE on viinud läbi minu ebaseadusliku jälitamise. Üha enam tundub, et EKJL juhte ei huvita oma tegevuses Eesti seaduste järgimine. Selle video tegija oleks võinud treenerina parem aidata teisi Eesti sportlasi. Vahest oleksid siis meie koondise tulemused ka paremad olnud. Kümme minutit enne kõrgushüppe finaali kogunemisruumi minekut üritas see isik ka sekkuda Karmeni võistluseelsesse valmistumisse, aga Karmen oli selleks valmis. Ta pani kõrvaklapid pähe ja keeras selja ning lasi end temast häirida nii vähe kui võimalik.

Kui teie poole pöördub mõni spordihuviline palvega, et aitaksite õpetada talle kõrgushüpet või juhendada tõkkejooksutehnikat, kas leiate, et teil on seda õigus teha? Ja millega seda põhjendate?

Kindlasti saan ma mõnele huvilisele veidi nõuandeid anda. EKJL on väitnud ja selle kohta on ka dokument, millest ennist oli juttu, et EKJL-i otsus keelab minul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga muus osas ei ole mulle õiguslikult siduv ja ma võin jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovin. Seega, kui leian tahtmist ja soovi, jagan oma teadmisi huvilistele. Arvestades muidugi EKJL-i dokumendis väljatoodud nõuet.

Foto 1: Henn Vallimäe 2019 veebruari lõpus saate «Otse Postimehest» stuudios. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 2: Henn Vallimäe 2016 augustis Pärnus Pernova loodusmajas. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu Kalevi tegevjuht Kaire Nurja õnnitleb 2. septembril Tallinna lennujaamas U20 MMi pronksmedaliga koju saabunud Karmen Bruusi. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix

Pullerits: Totaalne ämber ehk kogu karm tõde Eesti kergejõustikuliidu õiguslikult vildakast ja puudulikust tegevusest

Meie õigusriigiga on asjad sandisti, kui igaüks, ka see, kel puudub vastav pädevus ja seaduslik õigus, võib hakata õigust mõistma – ja vähe sellest, õigust mõistes ka õigust väänama või ignoreerima. Paraku lähevad sellised asjad liiga kergelt läbi, sest vähe on neid, kes vaevuks isehakanud õigusemõistjaid kontrollima ja esitama kriitilisi küsimusi. Ajakirjandus võiks siin olla üks, kes seda rolli täidab, kuid kahjuks sööb teatud osa ajakirjandusest mõnikord isehakanud õigusmõistjailt peost, ja mis veelgi hullem – muutub ise õigusemõistjaks, enne kui asi üldse kohtussegi on jõudnud.

Eesti kergejõustikuliidult kergejõustikus tegutsemise keelu saanud treener Mehis Viru lugu on üks selline lugu. Mis on seal siis viltu?

Alustame sellest, et spordiseadus (SpS) reguleerib treeneri tegevust kutsekvalifikatsiooni kaudu. Treenerikutse andmisel ja äravõtmisel lähtutakse kutseseadusest (KutS).

Spordiseaduse järgi on treener treenerikutsega sportimist juhendav spordispetsialist (SpS § 6 lg 2), kuid pole välistatud, et sportimist võib juhendada ka treenerikutseta inimene (SpS § 61 lg 6 p 2).

Teisisõnu, seadus ei sätesta, et sportimist saab juhendada vaid isik, kes töötab spordiklubis (mis on spordialaliidu, antud juhul EKJLi liige) või omab kutsetunnistust. Selline piirang välistaks näiteks personaaltreenerite töövõimalused läbi enda loodud juriidilise isiku, samuti looks see eeldused ebaausaks konkurentsiks konkurentsiseaduse mõttes.

Arusaadav? Vaatame siis edasi.

Spordialaliidu liikmed võivad olla juriidilised isikud (SpS § 4 p 1, Eesti Kergejõustikuliit MTÜ põhikiri, p 16). Treenerid pole seega õiguslikult spordialaliidu liikmed ning spordialaliidul puudub võimalus treenereid ühingust välja arvata või nende tegevust piirata ka põhikirjale tuginedes. See ei tähenda, et spordialaliidu põhikirjas kehtestatud reeglid ei võiks laieneda treeneritele läbi spordiklubide kui tööandjate; kuid isegi juhul, kui spordiklubi treeneriga lepingulise suhte lõpetab (see tähendab, et treeneri ja spordiklubi vahel puudub töösuhe), ei seas seadus tingimust, et treenerina töötamiseks peab töölepinguseaduse (TLS) mõttes treenerina töötama.

Loogiline, kas pole? Elementaarne, Watson, nagu öeldakse.

Seaduse järgi võib kutsekomisjon teha kutse andjale (Eesti Olümpiakomitee) ettepaneku tunnistada väljastatud kutsetunnistus kehtetuks, kui on alust arvata, et inimese tegevus ei vasta kutsestandardi nõuetele (KutS § 22 lg 1 p 3), kuid lõpliku otsuse saab teha üksnes kutse andja (EOK). Kutseseadus (KutS § 22 lg 2) sätestab, et väljastatud kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamisel kustutatakse see kutsetunnistus kutseregistrist ning kutsetunnistuse kehtetuks tunnistanud organ teatab otsusest asjaomasele isikule tähtkirjaga ja avaldab sellekohase kuulutuse Ametlikes Teadaannetes. Säte seob kutsetunnistuse kehtivuse otseselt kutseregistri kandega. Mehis Viru kutsetunnistus on 13. septembri 2024 seisuga endiselt kutseregistris kehtiv, seega pole Mehis Viru kutsetunnistus kehtetuks tunnistatud (vt kuvatõmmised paremal üleval ja all).

Huvitav ja kummaline, kas pole?

Mehis Viru kohta tehtud distsiplinaarkomisjoni otsus viitab kuriteole. Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamisest – mida Mehis Virule sisuliselt ette heidetakse – korral saab tegutsemiskeelu lisakaristusena seada üksnes kohus kuni kolmeks aastaks (karistusseadustiku § 49); seda enam on Mehis Viru tegevuse piiramine vastuoluline. Ent vähe veel sellest: MTÜ-l Eesti Kergejõustikuliit puudub pädevus isikuandmete töötlemiseks sellisel määral, mis võimaldaks läbi viia piisavalt põhjalikku uurimist. Miks ei pöördutud koheselt uurimisasutuse poole (antud juhul Politsei- ja Piirivalveamet), vaid jätkati iseseisva uurimisega, kusjuures võimalik, et Mehis Viru põhiõiguseid riivates (süütuse presumptsioon jmt), jääb arusaamatuks.

Siit järeldubki, millest alustasin, et Eestis võib iga eraõiguslik juriidiline isik astuda kohtumõistja rolli ja ükskõik kelle elutöö hävitada.

See oli nüüd suur plaan. Kuid see pole mõistagi kõik. Vaatame nüüd kujunenud olukorda märksa suurema luubiga, et detailid tuleks paremini esile.

Nimelt, EKJLi tegevus on tõstatanud mitmeid küsimusi selles osas, millistest õigusaktidest EKJL oma tegevuses lähtub. Isegi kui jätta Mehis Viru kaasus kõrvale ei saa olla vaidlust selles, et EKJL-i tegevus peaks olema selge ja läbipaistev ning toimuma kindla korra alusel, mille puhul on nii menetlust läbi viival organisatsioonil kui ka menetlusalusel isikul selge arusaam, millised õigusaktid vastavale menetlusele kohalduvad ja millised on kellegi õigused ning kohustused.

Mehis Viru pöördus mullu 22. veebruaril kaebusega Tallinna halduskohtu poole EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning 11.veebruaril distsiplinaarkomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning taotles ühtlasi esialgse õiguskaitse korras EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse täitmise ja kehtivuse peatamist.

Mullu 6. märtsil esitas EKJL Tallinna halduskohtule seisukoha, milles leiti, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja kõnealused otsused pole seega ka halduskohtumenetluses vaidlustatavad.

Samas oli EKJL eelnevalt, 2022. aasta 15. septembri kohtumise käigus selgitanud Mehis Viru esindanud vandeadvokaadile, et menetlust viiakse läbi haldusmenetluse sätete alusel ehk teisisõnu: menetluse läbiviimisel ajal esitatud info lõi mulje, et EKJL lähtub menetluse läbiviimisel haldusmenetluse sätetest. Hilisemas EKJL-i seisukohas on leitud, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja asja lahendamine ei allu halduskohtule.

Mullu 6. märtsil esitatud seisukohas selgitas EKJL 15. veebruari protokollilise otsuse kehtivuse ja siduvuse osas järgmist: „Vastustaja juhatuse 15. veebruari 2023. a. protokolliline otsus on täimiseks ühingu sisesuhetes, otsus on adresseeritud vastustaja kui mittetulundusühingu liikmeteks olevatele kergejõustikualal tegutsevatele spordiklubidele (mittetulundusühingutele). Vaidlustatud otsused ei kohusta kaebajat, kaebaja ei ole EKJL kui mittetulundusühingu liikmeks. Kaebajal on kehtiv treeneri kutsetunnistus, mille väljastas Eesti Olümpiakomitee. Vastustaja ei ole kutset andev organ ja vastustajal puudub pädevus kutse andmiseks ja kutsetunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja saab soovi korral jätkata treeneritööd vaidlustatud otsuse kehtivuse ajal, välistatud on treeneritöö jätkamine EKJL liikmeskonda kuuluvates spordiklubides. Vaidlustatud otsustel ei ole mõju kaebaja töösuhete jätkumisele õppeasutuste ja muude EKJL-i liikmeks mitte olevate isikutega. Õiguskirjanduse kohaselt ei ole üksnes teatud ebamugavuste talumine kohtuvaidluse ajal piisav, et esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.“

Järelikult on EKJL asunud seisukohale, et kõnealune otsus keelab Mehis Virul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga pole muus osas Mehis Virule õiguslikult siduv ja ta võib jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovib. Mehis Viru tööleping EKJL-i liikmeks oleva MTÜ-ga Tartu Spordiselts Kalev on lõppenud 1. septembril 2023 ehk ta ei tööta ühegi EKJL-i liikmeks oleva isiku juures treenerina.

Kui võrrelda EKJL-i 15. veebruari otsust ja kohtule esitatud seisukohti, siis tekib küsimus, et kui EKJL saab teha otsuseid ainult oma liikmete osas (kelleks Mehis Viru pole ega ole kunagi olnud), siis kuidas sai EKJL üldse teha otsuse füüsilise isiku suhtes, kes pole EKJL-i liige.

EKJL-i selgituste kohaselt puudub organisatsioonil pädevus teha otsuseid treenerikutse andmise või äravõtmise osas.

Kui aga lugeda EKJL-i mulluseid 11. ja 15. veebruari otsuseid, siis pole seal ega ka üheski muus EKJL-i seisukohas, millega on olnud võimalik tutvuda, selgitatud, millistest õigusaktidest tulenevalt on EKJL-il, MTÜ-l, õigus määrata füüsilisele isikule, kes ei ole tema liige, eluaegse tegutsemise keeld tervel spordialal. (Võrdluseks: suur osa Eestis karistatavaid kuritegusid võimaldavad määrata tähtajalisi karistusi kuni viieks aastaks, mitte kohaldada eluaegseid sanktsioone. Seega on selle keelu pikkus ja proportsionaalsus täiesti omaette teema.)

See on küsimusi tekitav olukord, kus ühelt poolt leiab EKJL, et ta ei saa treenerikutse andmise üle otsustada ja tema otsused on siduvad ainult tema liikmetele, aga samas teeb seni teadmata õiguslikul alusel otsuse tema liikmeks mitte oleva Mehis Viru suhtes ja keelab temal justkui kogu kergejõustikus tervikuna tegutseda. Millisel õiguslikul alusel on EKJL-il väidetavalt selline pädevus, jääb selgusetuks.

Iga sporti teha sooviv isik, sh profisportlane, võib ise vabalt valida, kellega ta koostööd teeb ja seda ei saa EKJL asuda sportlasele ette kirjutama, kellega sportlane võib koostööd teha ja kellega mitte, sest see pole kehtiva õiguse kohaselt EKJL-i pädevuses.

EKJL on jõudnud seisukohale, et neil on justkui õigus sekkuda ka sellesse, kellega teeb koostööd EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi liikmeks olev sportlane (näiteks Karmen Bruus), kuigi spordiklubide liikmeks olevad sportlased ei ole EKJL-i liikmed ja EKJL ei saa nende suhtes õiguslikult siduvaid otsuseid teha. EKJL ei ole ka selle seisukoha väljendamisel selgitanud, milline õigusakt annab EKJL-ile pädevuse selliseid nõudmisi esitada.

Seega tuleb eristada EKJL-i väidet/seisukohta sellest, kas väite/seisukoha esitamiseks on tegelikult ka õiguslik alus või on tegemist lihtsalt EKJL-i arvamusega, mis pole õiguslikult siduv.

Nagu öeldakse: chew that, Eesti kergejõustikuliit! Ja juristid - mõtlen kvalifitseerituid, mitte isehakanuid -, mida kostate?

Fotod 1 ja 2: Troika (vasakult) Eesti kergejõustikuliidu distsiplinaarkomisjoni liige Margus Mugu, Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja EADSE juhtivuurija Remo Perli mullu 15. veebruari pressikonverentsil, kus tegid teatavaks, et Eesti kergejõustikuliidu juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ja nii ongi - kergejõustikuliit on ületanud oma pädevuse piirid

Ma ei ole kunagi varjanud, et mulle meeldib asju vaadata teisest vaatenurgast, kui teeb seda sageli enamus. Enamusel on ju tavaliselt lihtsad ja kiired lahendused, mis võimenduvad seetõttu, et väga odav, kerge ja populaarne on levinud seisukohaga kaasa joosta ja sellele kaasa karjuda. Kuid elus ei ole asjad enamasti liiga ühesed ja liiga mustvalged. Liiati on ajakirjaniku, hea ajakirjaniku kohustus ära kuulata ka teine pool.

Mina ei tea ja teie ka ei tea, kas sellel, mida räägitakse treener Mehis Viru ja tema õpilaste suhete kohta, on alust. Aga ajakirjanduses on asju esitletud nii, et kui väidetavalt on kokku kogutud 300, 400 või 500 lehekülge uurimismaterjale - näete, isegi selles lihtsasti loendatavas arvus puudub selgus ja üksmeel -, siis järelikult see tähendab, et isik, kelle kohta on materjale kogutud, on süüdi.

Mina sellise ennatliku ja põhjendamatu ning tõestamata süüdistusega päri ei ole. Süüd mõistab meil ikkagi kohus. Ja asi ei ole kohtusse veel jõudnudki. Aga ma ei ole seniste levinud käsitlustega päri ka seetõttu, et näen, kuidas neid materjale on kogutud. Sellest olen korduvalt ja põhjalikult kirjutanud seoses Viru ja Karmen Bruusi kohta avaldatuga. Hiljuti, eelmisel nädalal, jäi mulle silma, kuidas materjali kogumine jätkub. Ja see ei paistnud õiguslikult kuidagi õige ja põhjendatud välja. Sellest mu tänane lugu Postimehes räägibki. Lugege ja mõelge kaasa.

Foto: Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi 15. veebruaril 2023 Eesti Kergejõustikuliidu pressikonverentsil, kus teatas, et EKJLi juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks mind ei olnud Tartu rattamaratoni stardis?

Vastuse sellele küsimusele leiab siit.

Lühidalt: see on kõik üks ja seesama. Korduvalt tehtud ja ammu pähe kulunud. Mida on seal uut ja seninägematut? Võib ju silmad kinni panna ning mõttes raja paari minutiga läbi sõita.

Võrrelge näiteks sellega, mis on lisatud videos ja mida te varem ei ole näinud. Esimeses kohas (esimesed kolm minutit) ei ole väga-väga suure tõenäosusega mitte ükski eestlane eales käinud. Oleksin äärmiselt üllatunud, kui mõni oleks. Vaevalt muidugi. Sest isegi mina ei olnud seal kunagi käinud, ehkki võimalusi olnuks korduvalt – aga ikka olid teed viinud mujale.

See, et pole käinud, teebki asja põnevaks. See on nagu avastusretk. Sa ei tea, mis ees ootab. Sa ei tea, kui raske ja keeruline rada on, mil määral on see üldse rattaga läbitav. Ja loomulikult ümbrus – millised värvid! Ja milline eriline maastik, mida siinkandis, kuskil Euroopas, kusagil ei näe.

Ja siis edasi – milline vaheldusrikas rada (neljandast kuuenda minuti lõpuni). Kord kivine, siis astangud; seejärel kurviline, siis veidi liivane. Ja jälle – sa ei tea, mis ees ootab. Avastusretk jätkub. Ning siis järsku avarad vaated – justkui lõpmatusse. Ja mis mulle eriti meeldib: keegi „ei ela” seljas ega trügi mööda ega jää ette, saad liikuda oma tempos. Saad ringi vaadata. Kui palju jääb aega Tartu rattamaratonil ümberringi vaadata?

Ja siis jälle uus salapärane koht (alates kuuenda minuti lõpust ehk 5.58st), kus, tean, on üks eestlane peale minu veel käinud. Küllap ta mäletab seda ja kui tahab, jagab ise oma mälestust, mis ta sellest arvas. Kuid ega ta pruugi kõike mäletada. Mullegi tulid mõned kohad varasemaga võrreldes üllatusena.

Kõik see, mis videos kümmekonna minutiga näete, kestis tegelikult palju kauem, kui kestab keskmisele harrastajale Tartu rattamaraton. Selle olulise vahega, et kui Tartu rattamaraton on taas see, mida olnud kõigil varasematel aastatel, siis niisugused käigud, mida teiega siin jagan, on unikaalsed ja enamasti kordumatud. Ning mis seal salata: kutsuvad tagasi. Millal?

Foto 1: Tartu rattamaratoni liidergrupp mullusel sõidul Puka toitlustuspunktile lähenemas. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ratturid mullusel Tartu rattamaratonil 16. septembril. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Tähelepanu, kergejõustikuliit ja spordieetika sihtasutus jahivad Mehis Viru!

Kui te väljute Tartu Ülikooli spordihoone (fotol paremal) kergejõustikuhalli-poolsest pääslast ja heidate pilgu paremale, sinna, kus istub spordihoone administraator, siis mida te näete?

Seal on istuva administraatori kõrvale leti serva kleebitud paberil silt, mida saab lugeda igaüks, kellel on vähegi terav silmanägemine või nägemispuudulikkust kompenseerivad prillid, nagu mul. 

Sellele sildile on kirjutatud (fotol vasakul): „Kui Mehis Viru saabub taas halli, siis palun adminnil võtta kohe ühendust kas Remo Perliga +372 50 27 604 või siis Sirje Lippega +372 50 62 390.” Perli on EADSE juhtivuurija ja Lippe on EKJLi peasekretär-tegevjuht.

Paraku puudub sildil märge, kes on see, kes palub administraatoril kohe ühendust võtta. Ehk kelle palvel/käsul/ülesandel on Tartu Ülikooli spordihoones, mida haldab Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, paigutatud eelkirjeldatud palvega silt.

Selline silt, nagu kinnitavad minu käsutuses oleva ülesvõtte makroandmed, on seal olnud juba vähemalt juulikuu lõpust ning see silt oli üleval ka eile, kolmapäeva õhtupoolikul, nagu oma silmaga veendusin.

Siin tekivad mõned küsimused, mis väärivad uurimist ning mille kallale olen ka asunud.

Esiteks, kas antud juhul võib olla tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega, kus MTÜ ja SA paluvad kanda TÜASKil ette ühe isiku liikumisest? Kas sellise tegevuse teostamiseks peab olema luba kõrgemalt, kui seda on MTÜ või SA palve või korraldus?

Mõelge ise, mis te arvaksite sellest, kui mingi asutus palub teist asutust, et too annaks jalamaid teada, kui on teid seal näinud. Pole võimatu, et samasugused sildid on väljas ka näiteks TÜ staadionil ja Tamme staadionil. Siis oleks juba tegemist laiaulatusliku jälitamisega.

Teiseks, mis voli on EADSE-l või EKJL-il kohustada TÜASKi kandma ette ühe isiku liikumistest? Jah, TÜASK on EKJLi liikmesklubi, aga mis alusel saab katusorganisatsioon panna oma liikmesklubi jälitama isikut, kes ei ole juba ammu isegi mitte TÜASKi treener ega klubi hingekirjas, vaid on hoopis Tartu Spordiseltsi Kalev nimekirjas?

Edasi: TÜ spordihoone administraator peab teada andma siis, kui isik saabub spordihalli (fotol vasakul). Siin tekib küsimus, kas see pole liikumisvabaduse põhjendamatu piiramine. Miks ei või isik hallis viibida, sest ega pelgalt hallis viibimine tähenda seda, et isik hakkab automaatselt tegelema kellegi treenimisega, mis on oletatavasti see, mis EKJLi ja EADSEt huvitab.

Seega, vaja on põhjust, miks on isiku juurdepääs piiratud kohta, mis pole eravaldus, vaid, kui ma nüüd ei eksi, mille haldaja on avalik-õiguslik juriidiline isik. Konsulteerisin tunnustatud õiguseksperdiga, kes lausus, et kindlasti peaks olema esitatud ka põhjendus, sest vastasel juhul võib olla tegemist diskrimineerimisega. Küsisin seda põhjust TÜASKi juhatuse esimehelt Gert Prantsilt, kellega olen kahel korral olnud Vahur Teppani korraldatud Sõprade sõidul grupijuht, kuid vastust küsimusele ei saanud.

Ja see pole veel kõik. Teame, et EKJL on määranud Mehis Virule kergejõustikus tegutsemise keelu. Kui sõnastus on tõepoolest ametlikus keeludokumendis just selline, on see minu pädeva konsultandi hinnangul probleemne. Sest see tähendab seda, et Viru ei tohi ka ise kergejõustikut harrastada, sh joosta, heita, hüpata, sest see kõik on samuti kergejõustikus tegutsemine. Ja vähe sellest.

Ütlesin auväärsele konsultandile, et kui advokaat visatakse välja advokatuurist, ei tähenda ju see, et ta ei või enam anda juriidilist nõu. Jah, võib küll, seda ei saa keegi keelata, kuid ta ei tohi end enam esitleda advokaadina. See tähendab, et kui ükskõik milline eraisik palub Mehis Viru, kas too annaks talle nõu jooksu-, hüppe- või heitetreeninguil, ei saa keegi seda takistada. Ja keegi ei saa Viru selle eest karistada. Konsultant möönis, et sel juhul tuleb sellist treenimist nimetada küllap juhendamiseks. Mis iganes, minu pärast kas või järeleaitamiseks. Ja liiati väheneb ükskõik kelle sõnaõigus Viru tegevuse üle veelgi, kui paluda Virult juhendamist venitus-, painutus- või jõuharjutuste tegemisel.

Lühidalt, ükskõik kes teist, kes te ei ole EKJLi liikmesklubi liige, vaid olete eraisik, võite pärast sissepääsusumma maksmist sammuda koos Viruga Tartu Ülikooli spordihoonesse ning lasta tal seal ennast juhendada nii palju, kui süda lustib. Ei EKJLil ega EADSE-l, ei Perlil ega Lippel ole võimu seda keelata, ammugi mitte selle eest karistada.

Mis kokkuvõttes panigi mind pöörduma erapooletu ja pädeva riikliku organi poole, et saada sealt teadmine ja vastus, kas too silt, mis käsib Viru nägemisest TÜ spordihoones ette kanda, on ikka igati seaduslikult põhjendatud või on tegemist isetegevusega, milleks pole juriidilist alust. Olen jätkuvalt vastuse ootel, sest ilmselt pole tegemist lihtsate küsimustega.

Foto 1: Tartu Ülikooli spordihoone. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Silt Tartu Ülikooli spordihoone administraatori leti serval. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 3: Sprinter Õilme Võro treenimas tänavu kevadel Tartu Ülikooli spordihoones. Foto on illustratiivne; Võrol puudub igasugune seos selle looga. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix