Esmaspäev, august 15, 2022

Pullerits: Kuidas ma Bora-Hansgrohe sõitjad selja taha jätsin (aga Läti raskekaallasele ikkagi alla jäin)

LISATUD VIDEOREPORTAAŽ!

See, et keegi oli pühapäeva hommikuks valanud Jõgeva kesklinnas kultuurikeskuse kõrval laiuva Sõpruse pargi purskkaevu šampooni (fotol alla paremal), oli tühiasi võrreldes sellega, mis kriipis kõrva, kui olin pühapäeva hommikul Tartust rongiga sinna kohale sõitnud ning ootasin pärast haaknõeltega kahe numbri rattasärgile kinnitamist, millal võiks hakata soojenduseks mõnda väntamisliigutust tegema.

Esiteks lõi kõrva vene keel – valjuhäälditest. Astusin täispuhutud suures varjualuses (fotol vasakul, taamal paistmas kultuurikeskus) kommentaatorile ligi ja avaldasin kõva häälega protesti: «Mis asja?! Milleks siin vene keel?!»

Hiljem andsin oma meelepahast teada ka võistluse korraldajaile. Ja sel teemal kirjutasin ka kolumni Postimehele (mis jääb esialgu siiski menukuselt alla mu väikesele loole, kuidas Rita Ray kontserdil tegi korraldaja kohale tulnuile piletihinnaga tünga).

Teiseks – playlist ehk kõlaritest mängiv muusika... See oli selline tänapäevane ponnistatud ja tehislik ja äravahetamiseni ühesugune kurat-teab-mis-muusika, mis paneb veidigi pikema kuulamise korral igal normaalsel inimesel pea valutama. Rääkisin korraldajaile loo, kuidas tegin paar aastat tagasi Vahur Teppanile hoiatuse, kui ta mängis Lemeksi suusasarja võistlustel samalaadseid tüütuid lugusid. Hoiatus mõjus: juba järgmisel korral kõlasid 1980. ja 1990. aastate hittlood. Loodan nüüd samasugust reageerimisvõimet ka Filtri maanteekarikasarja korraldajatelt.

Jõgeval oli plaanis lühike, 42,9 km distants ehk rahvasõit. Sportsõidu starti poleks mind nagunii lastud, sinna saab vist ainult litsentsiga, ja harrastussõidust otsustasin loobuda, kuna mul polnud ühegi südamearsti garantiid, et stardikiirendus, mis pulsi üles lööb, ei tekita kahjustusi.

Kuid ega rahvasõidu algustki lõdvalt võetud. Esimesse ja teise stardiritta kogunesid nublumannid (fotol ülal vasakul ja kõige esimesel fotol), kes panid kohe algul minema nii, nagu oleks distants kõigest kilomeeter. Ei kavatsenudki nende provokatsiooniga kaasa minna. (See kõik, millest siin räägin, on nähtav ja kontrollitav minu jäädvustatud videoreportaažis.) Ja õigesti tegin, sest kilomeetri järel pärast raudteeviaduktile tõusmist, sai eesmistel hoog otsa – küllap lõi vastutuul noorsoole liiga karmilt näkku.

Sõidetud sai vaevalt kolm kilomeetrit, kui keegi korraldas grupis kukkumise. Õnneks jäi mul külakuhjaga piisav vahe, nii et ei näinudki, kes tegi ja mida, ning pääsesin isegi jalga maha panemata mööda. Küll aga märkasin silmanurgast, kuidas üks noormees jäi üle õla vaatama, mis juhtus – ja tulemus oli see, et järgmisel hetkel lendas ta ise asfaldile külili.

Kuid ega keegi kaastunnet avaldama jäänud, kõik litsusid edasi, pärast parempööret Kuremaa järve suunas. Seal puhus lagedal küljelt vastu traditsiooniline tuul, nii et paremale tee äärde tekkis pikk rivi, mis varsti rebenes tükkideks. Ja kuna mu mantra kõlab, et hinge paelaga kaela tõmmata ja organismi veripunasesse ajada ei tohi, lasin rutakamail minna ning vaatasin, kellest seltsi saab. Seltsilisi leidus.

Parimaks tööhobuseks osutus Bora-Hansgrohe profimeeskonna vormis Tõnu Ord (CC Superior), kes vedas enda järel samasuguses dressis ja sama klubi esindavat Veronika Sinilille (fotol vasakul; Priit Pullerits fotol paremalt neljas). Ord tegi Palamuseni ainuisikuliselt ees tööd. Püüdsin hoida nende kahe tuulde, sest eesmärk oli energiat säästa, kuna juba pool tundi enne starti tundsin, et kodune hommikune pastaportsjon ja pool tundi enne starti söödud kaks banaani jätsid kõhu heledaks.

Ega liidergrupp meist teab mis kaugele eest pääsenud. Umbes poolel maal, mõned kilomeetrid enne Kuremaale jõudmist mõõtsin rattakompuutriga, et esimeste edumaa meie ees oli umbes 350 meetrit. See oli sellisena püsinud juba ligi kümmekond kilomeetrit. Aga lähemale me noile ka ei saanud.

Kuremaal, kus ootas raja raskeim tõus, üllatas, et enamik võttis käigu välja. Järsku lülitasid peaaegu kõik end säästurežiimile. Mõistagi ei hakanud sellises olukorras lolli initsiatiivi näitama ja ennast kurnama. Aga kui pärast tõusust üles jõudmist ka kiirust juurde ei pandud, otsustasin esimest korda jalad kõhu alt välja võtta ning kiirendasin kõige ette. Oleksin peaaegu julgestusmootorrattale tuulde saanud, kuid tolle piloot märkas viimasel hetkel mu lähenemist ja andis gaasi.

Laiusele sõitsin üpris aktiivselt umbes kümneliikmelise grupi eesmiste hulgas. Aga tempot kruvima enam ei läinud, sest näha ju sai, kuidas lätlase Ilgvars Pletiensi rohkem kui sajameetrine sooloeestminek pärast Kuremaa tõusu lõppes Laiusel eimillegagi – mees kutsuti lõpuks ikkagi gruppi tagasi.

Pärast laskumist Laiuse voorelt tegi taganttuul sõidu lihtsaks. Kõigile oli selge, et tõmmelda ei maksa ning tuleb grupifiniš. Ei tehtud ühtki äraminekukatsepoegagi. Isegi viimase kilomeetri algul näis olukord rahulik. Koguni nii rahulik, et 700 meetri märgis mõtlesin, et äkki tõmban vasakule ja kiirendan, aga sama kiirelt, kui see mõttevälgatus tekkis, see ka kustus – üritus oleks ürituseks jäänudki.

Kõige rohkem üllatas mind grupis suur sinises särgis lätlane Janis Sokolovs, kel kaalu, pakuks silmaga hinnates, vähemalt 110, kui mitte 120 kilo. Ja vanust üle 65. Kuremaa tõusul ähkis-puhkis ta minu meelest kõige kõvemini, nagu vana auruvedur, aga kui selle üle elas, oli taas sõidumees. Kui ta võimeis viimaks veendusin, hoidsin sageli end nutikalt tema tuulde, mis oli mulle igatahes palju säästlikum, kui oli olude sunnil hoida enne Palamuset selle noorsõitja tuulde, kes paistis olevat loodud mägironijaks.

Finišisirgeks olid kohad välja mängitud ja ära jagatud, nii et enam midagi parandada ei andnud.  Sain keskmise kiirusega 37,01 kilomeetrit tunnis 36. koha. Hea oli, et litsenseeritud ja harrastussõitjate ühissõidule ei trüginud, sest seal võitis Team Ampler–Tartu2024 sõitja Joonas Kurits (fotol ülal vasakul), kes läbis 78 kilomeetrit keskmise kiirusega 45,5 kilomeetrit tunnis. See ei ole klassi, vaid lausa kahe klassi vahe.

Rongiga tagasiteel Tartusse kohtasin üle tüki aja Pavo Raudseppa, kes teadis rääkida, et üks endine ohtralt tituleeritud suusataja otsivat praegu tööd.

Kõike seda, millest kirjutasin, saate oma silmaga näha siit!

Fotod 1 ja 4: Jõgeva rattaralli rahvasõidust osavõtjad stardi ootel, eespool sport- ja harrastajate sõidust osavõtjad. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jõgeva rattaralli võistlusala Sõpruse pargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Šampooni täis purskkaev Sõpruse pargis pühapäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Jõgeva rattaralli rahvasõidust osavõtjad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits (heledas vormis, paremalt neljas) Jõgeva rattarallil. Foto autor: Kristjan Kivistik / Stuudio.eu
Foto 7: Jõgeva rattaralli rahvasõidust osavõtjad finišeerimas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Jõgeva rattaralli lõpuheitlus esikoha nimel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Jõgeva rattaralli sport- ja harrastajate sõidust osavõtjad finišeerimas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas läks Jõgeva rattarallil?

Väike video võib olla teinekord veenvam ja selgem kui pikk ja üksikasjaline jutt, ehkki kõik, mis seal salata, kaadrisse ei mahu, nagu näiteks grupikukkumine juba 3 kilomeetri järel. Aga ettekujutuse pühapäevasest Jõgeva rattarallist saate küllap sellegipoolest. Kui enamik keskendus väntamisele, siis mul pidi ennekõike pea raalima, kus ja milliseid lõike jäädvustada, sest niisama üksluist üksteise tuules pedaalimist ei ole ju huvitav vaadata. Et asi oleks selgem, lisasin kaadritele ka seletavad kommentaarid. Head vaatamist!

Foto: Jõgeva rattaralli sportsõidu lõpuheitlus, võidab Joonas Kurits. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, august 10, 2022

Pullerits: Mis üllatused olid varuks suve parimal maastikusõidul?

LISATUD VÕISTLUSVIDEO.

«Kus siin kuues stardigrupp on?» küsisin oma sünnipäeval, kui lähenesin Elvas Kesk tänavale lippude vahele kogunenud ratturite massile.

«Viies grupp on viimane. Kuuendat stardigruppi ei olegi,» kuulsin vastuseks.

«Kuidas nii?»

Võtsin rattasärgi tagataskust telefoni ja näitasin Estonian Cupilt eelmisel päeval saabunud sõnumit. Seal oli kirjas: «Sinu stardikordidor on 6.»

Ei jäänud muud üle, kui sättisin Elva rattamaratroni stardis oma Cube’i võistlejaterivi lõpuossa. Üllataval kombel märkasin, et sinna, kõige lõppu, kogunes veel mehi, kes nii riietuse, ratta, hoiaku kui jutu järgi andsid tõsise ratturi mõõdu välja. Ju neil oli sama plaan, millega läheb võistlema üha rohkem Eesti tippsportlasi. «Lähen nautima,» kõlab järjest sagedamini nonde suust.

Eks siis vaatan ka, kui kaugele ette tagant startides jõuan. Alguse plaanisin teha mõõduka.

Ja tegingi. Aga kui tükk aega ikkagi võistelnud ei ole, siis on isegi mõõdukust keeruline mõõta ja tunnetada. Igatahes tundsin pärast raudteealuse veetakistuse läbimist (ainult üks jalg sai märjaks) Tartu rattamaratoni viimaste kilomeetrite rajal, et hingamisaparaat on siiski ülekoormust saanud. Kuid see osutus õnneks ajutiseks ebamugavuseks.

Peaaegu kõigest muust saate ülevaate lisatud videoreportaažist, mille tegin Cube’i leistangile kinnitatud GoPro Black7 kaameraga. Umbes 17–18 kilomeetrit enne lõppu pidin asfaltteel sõitma mõnda aega lahtiste kätega ja paar meest eest ära laskma, sest ei tahtnud riskida, et kaamera aku järsku tühjaks saab ning võistluse viimane kolmandik jääb jäädvustamata. Vahetasin sõidu ajal aku ära, mis samal ajal vändates ei ole just kerge töö, sest esmalt tuleb kaamera korpusest kätte saada, siis akuluuk avada, aku välja koukida ning taskust võetud uus aku asemele panna ning kaamera uuesti korpusesse kinnitada. See võtab ikka tubli minuti. Vääratada ei tohi. Hakkama igatahes sellega sain.

Pärast Laguja toitlustuspunkti tuli tagant kollases särgis sõitja, kes tegi head tööd ning vedas mu eest lastud meestele järele ja neist ning samuti mitmest teisestki mööda.

Lõpuosa Elva mändide all ja raudteeäärsetel heinamaadel on vastik. Juurikad ja mättad panid ratta hüppama ning liikumise kvaliteet kannatas. Nood viimased viis kilomeetrit on muidu meeldiva ja lihtsa Elva rattamaratoni ebameeldivaim osa. Tõsi, seekord oli ka distantsi keskel singlitel mitu kohta, kus pori leidus tavapärasest rohkem, nii et ühe mehe keeras see isegi kummuli ning ühest metsaalusest tõusust pidi enamik ratast käe kõrval üles lükkama (seegi on videos talletatud).

Viimasel viiel kilomeetril jäin üksi, polnud ees kedagi püüda, kuid polnud ka tagant kedagi ohustamas. Nii tulingi rahulikult lõpuni ning sain 156. koha ajaga 1:57.45. Pärast seda sõitsin ruttu Tartusse ning Tartust läbi poole Eesti Läänemaale Rohukülla, kust päeva eelviimane praam viis puhkama Hiiumaale. Cube jätkas järgmisel üheksal päeval liikumist seal.

Fotod 1-4: Kaadrid Elva tänavuse rattamaratoni finišijärgselt pidurdusalalt. Fotode autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, juuli 27, 2022

Pullerits: Kaks nädalat sadulas. Milleks tuleb end valmis seada?

Olen kirjas laupäevase Elva maratoni 50 km sõidul. Sellele on seni eelnenud alates ülemöödunud nädala kolmapäevast, mil algas puhkus, järgmised tegevused (Cube on uus maastikuratas, Trek on vana maastikuratas, Scott on maanteeratas):

K, 13.7. - 24,0 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:01.15)
N, 14.7. - 27,3 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:08.15)
R, 15.7. - 23,6 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:03.20)
L, 16.7. - 42,8 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:50.40)
P, 17.7. - 44,0 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:53.35)
E, 18.7. - 34,7 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:29.55) + 4,7 km Tartus (11.35)
T, 19.7. - 19,7 km Scottiga Tartu läh. (40.30) + 13,7 km Trekiga Tartus (41.45)
K, 20.7. - 19,1 km Scottiga Tartus (41.55)
N, 21.7. - 22,2 km Scottiga Tartu läh. (42.55) + 9,4 km Trekiga Tartus (26.25)
R, 22.7. - 5,1 km Scottiga Tartus (12.35)
L, 23.7. - 43,8 km Scottiga Tartus ja Tartu läh. (1:35.50)
P, 24.7. - 36,8 km Scottiga Tartus ja Tartu läh. (1:21.35)
E, 25.7. - 56.9 km Scottiga Tartu läh. (2:05.55)
T, 26.7. - 11,3 km Cube’iga Kagu-Eestis (26.40)
K, 27.7. - 20,3 km Cube’iga Kagu-Eestis (49.19)
N, 28.7. - 25,1 km Cube’iga Misso ümbruses (1:09.31)

Laupäevasel Elva rattamaratonil on kirjas sellised mehed (vt allpool) - kas keegi teab, ega need ole Venemaalt? Nende nime juures ei ole mingit märget, keda nad esindavad. Saatsin selle kohta järelepärimise ka võistluse korraldajatele. Klubi Tartu Maraton teatavasti lasi kevadel Tartu rattaralli starti mitu Venemaa esindajat ja pärast sai ajakirjanduses selle eest korraliku koslepi – õigusega ja asja eest!

GP
Konstantin Gorbunov M40
Sergei Zeltov M40
Dmitri Novogran M40

Maraton
Pavel Kotkin M40
Vladimir Sidorov M60
Mihhail Kuznetsov M40
Andrei Lossev M
Julia Gustjakova N
Artjom Borovkov M
Juri Zobnitsev M40

Fotod 1-3: Pilte jalgrattasõitudelt Kagu-Eestis. Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, juuli 22, 2022

Pullerits: Kus harjutada riskantset sõitu nii, et proffide kombel mitte vääratada?

Ei õnnestu isegi maailma kõvematel rattaproffidel laskumine ilma hädade ja õnnetusteta. Nägite eilsel, neljapäevasel Tour de France’i etapil, kuidas võistluse liidril taanlasel Jonas Vingegaardil (vasakpoolsel fotol vasakul) viskas viimasel pikal laskumisel pärast ühte kurvi tagaratta lendu ja veidi risti, nii et ta pidi ühe jala klipist lahti tõmbama, et tasakaalu säilitada? Ja ei läinud kaua mööda, kui samal laskumisel võistluse üldarvestuse teise koha mees sloveen Tadej Pogačar (vasakpoolsel fotol paremal) käis pärast ühte vasakkurvi, kus tal oli niigi raskusi, et mitte kraavi sõita, lõpuks tee servas külili.

Tegelikult, kui miski üllatas, siis see, et Vingegaard, kellelt Pogačar oli püüdnud eelneval tõusul korduvalt eest kiirendada ja kelle eest spurtis ta minema ka siis, kui taanlasel tagaratta korraks lendu ja risti viskas, ootas Pogačari pärast sloveeni kukkumist järele, et siis kahekesi koos edasi sõita. Kuigi loogiline olnuks siis eest kiirendada, sest see oli ikkagi Pogačari enda viga, et ta külili maandus ning puusa ja säärt veristas. Vingegaard pidi ikka olema hirmus kindel oma suutlikkuses, et jaksab võrdsete võistluses, ilma konkurendi viga ära kasutamata, talle pähe teha. Ja tegigi, nagu seda lõputõusu viimasel viiel kilomeetril näha sai.

Meil on parim võimalus kiireid ja ebastabiilseid, kurvilisi laskumisi harjutada Lõuna-Eestis. Hiljuti tegingi seda Kagu-Eestis Haanja kõrgustiku äärealadel. 

 
See ülal on üks kurviline metsatee Missost idas, Pihkva-Riia nn kiviteest põhjas, kus on neli justkui sõrmedenahargnevat kruusateed metsade vahele. Need kõik on tupikteed, mille ääres ei asu ühtegi majapidamist.

 
Kagu-Eesti metsade vahel asub palju veesilmi (ülal). Mitte kõik neist ei ole tee äärest näha, sellepärast tasub Strava kaarti jälgida. Kõige paremad pildid, nagu õpetas mulle kunagi loodusfotograaf Jaanus Järva, saab vee ja maismaa piirilt.
 
 
Ühel päeval sõitsin Misso lähedaltr Vastseliinasse ja tagasi ning avastasin uusi kohalikke teid. Ühe tee ääres, olgu see org või nõgu, vaastas vastu selline veesilm (ülal).
 
 
Aga mäletate, ütlesin ju, et käisin Haanja kõrgustikul. Tõusin teel mäe otsa ning keerasin koristatud põllule, kust avanes dramaatiliste pilvede all selline vaade (ülal).
 
 
Hino järv (ülal) on Haanja kõrgustiku suurim ja saarterohkeim. Järvele saab tiiru peale teha, kuid selleks on samuti vaja Strava kaarti, sest muidu võib järve lõunaküljel suurtes metsades väikestel metsateedel ära eksida.
 
 
Kunagi ei tasu sõita pea leistangi all, sest siis jääb õmberringi märkamata palju haruldast (ülal).

Paremad pildid saab kas õhtul, nagu ülal Hino järve ääres, või hommikul (ülal), kui päike ei ole veel kõrgele tõusnud ja kõike suviste kuldsete kiirtega üle värvinud.

Aeg-ajalt tasub nn peateedelt kõrvale kalduda ja uurida, kuhu viivad tillukesed, vaevumärgatavad kitsad teed. Näiteks see vaevalt sajameetrine kõrvalrada viis sellise kohani (ülal) Hino järve kaldal.

Vaata ka üle õla tagasi, siis võib mõni koht, mis vastu päikest sõites tundus mittemidagi ütlevana, paista uudses valguses üksjagu värvikas (ülal).

 
Kõike ei pea ette ära nämmutama. Kes tunneb ära, mis järv see on (ülal)? Selle ääres on väike korralik liivarand ja kolmest küljest sillaga piiratud ujumisala.

 
Lõuna- ja Kagu-Eesti ei tähenda ainult metsi ja järvi. On ka põlde, ja mitte väikseid (ülal). Siit jääb lõunasse Rammuka külani vähem kui kilomeeter ning sealt omakorda Läti piirini veel umbes kilomeeter.
 
 
Viimasel ajal on taevas pakkunud harukordseid vaatemänge. See oleks nagu rammus rahutuvi Hino järve kohal (ülal), kas pole?

 
Tõmbame nüüd selle õhtuse pildiga Hino Järve kaldalt (ülal) sellele fotoreportaažile joone alla. Pange nüüd oma fotod oma rattasõitudelt ka võrdluseks välja! Selles osas, erinevalt tekstiloomest, peaksite ju ometi suutma veidigi konkurentsi pakkuda.

Foto 1: Jonas Vingegaard ja Tadej Pogačar Tour de France'i 17. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Ülejäänud fotode autor Priit Pullerits

Teisipäev, juuli 19, 2022

Pullerits: Väärt õppetunde sitkelt harrastajalt, Rein Taaramäelt ja kurikuulsalt linnaringilt

Kes poleks kuulnud, kuidas mõni enda sportlikus vormis ebakindel või vähese võistluskogemusega rattur, kes hoidnud kogu distantsi grupi lõppu, kurdab pärast finišis, et see oli tema elu kõige raskem sõit.

Ka psühholoog Birgit Tito (31, fotol vasakul) hoidis eelmisel hooajal sageli grupi sappa, sest tunamulluse hooaja lõpus oli ta kukkunud nii rängalt, et tema sõnul jäid terveks ainult sokid. Järva-Jaani rattarallil läksid kellegi õlad kokku, üks sõitjaist ehmus sellest ja tõmbus kõrvale, otse Tito peale. Ta sai asfaldil paremale küljele säärest küünarnukini nii kõvasti äestada, et pidi võtma nädalaks haiguslehe. Ratas sai uuesti sõidukorda putitatud alles sügiseks.

Tollest kukkumisest jäi sisse nii tugev hirm, et terve järgmise hooaja hoidis Tito (fotol paremal) ettevaatusest enamasti grupi lõppu. «Peale igat sõitu mõtlesin, kuidas ma küll aina nõrgemaks jään, et isegi grupi lõpus on nii raske,» meenutab ta.

Nüüd ta teab, milles asi: «Paljud harrastajad ei oska arvestada sellega, et kuigi grupi lõpus on näiliselt rahulikum, tuleb seal kõvasti rohkem tööd teha kui keskel või eespool. Grupi pea sõidab ühtlase tempoga, kuid tempo muutuse korral paneb iga järgmine rida sõitjaid natukene hoogu juurde, et vahed kokku sõita. Nii sa sõidadki seal taga 50-ga, kui esiots kulgeb 35-ga.»

Selline on kõigest neli aastat jalgrattaspordiga tegelenud Tito (fotol paremal keskel) üks õppetundidest, millest ta rääkis mulle ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri (fotol ülal vasakul) jaoks, kus ilmus järjekordne lugu sarjast «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Kuid selles numbris on veel mitu väga kasulikku, huvitavat ja harivat lugu.

Rein Taaramäe (fotol vasakul) räägib põhjalikult ja asjalikult oma kogemustest viimasel Giro d’Italial. Räägib lahti ka selle, mis toimus neljandal etapil Etna otsa (ja kuidas ta tavaliselt üritab krampidest lahti saada) ja samuti 12. etapil, kus ta sai 9. koha (ja mis moodi tekkis jooksikute punt), mida mõlemat läks ta võitma, aga samuti 10. etapil, kus ta dikteeris võistkonnakaaslase võidu nimel pikalt sündmuste käiku ning tegi kõigil tugevamatel grupis elu raskeks, nii et lõpuks jäid paar favoriiti suisa maha.

Kaheksa asjatundjat, sh Rene Mandri, Jaan Kirsipuu, Alo Jakin, Norman Vahtra, räägivad Tour of Estonia Tartu tänavasõidu X-faktorist ehk omapärast. Sellest kirjutasin, muide, ka siinses blogis juba 3. juunil «Miks Tartu GP on ägedam sõit kui Giro d'Italia või Tour de France?». Lisaks räägib tuuri peakorraldaja Indrek Kelk, mis võimalused on Tour of Estonial saada veelgi ägedamaks võidusõiduks ning kas ja kuidas soostub sellesse panustama A.S.O. (teate ju, mis see on?).

Pikem lugu on minu rattasõitudest Kagu-Eestis (fotol vasakul ja all paremal), selle juures väga head fotod, nagu kiitis ajakirja kujundaja Artur Kuus.

Kunstnik, disainer ja ultrarattur Mathias Väärsi kirjutab, kuidas ta sõitis veidi rohkem kui nädalaga rattal Narvast mööda piiri Ukraina poole.

Endise tippratturi Grete Treieri abikaasa Edgari Treier kirjeldab, mida teeb rattavõistlustel motokohtunik.

Jätke meelde selline nimi, nagu Alfonsina Strada, kes oli esimene ja ainus naine, kes on...?
Ega kõike pea ka ette ära rääkima. 

Foto 1: Birgit Tito tänavu kevadlaagris. Foto: erakogu
Foto 2: Birgit Tito mullu Kiilis temposõidus. Foto autor: Kristjan Kivistik / Stuudio.eu (Tito erakogust)
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeim number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Birgit Tito (ees keskel) tänavusel Ladies Tour of Estonial. Foto EJL FB arhiivist
Foto 5: Rein Taaramäe tänavu 1. mail Tour de Romandie viimasel etapil, 15,8 km eraldistardist sõidus Aigle'st Villars-sur-Olloni. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Madis Mihkels 28. mail Tartu GP järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Jalgrattateed kagu-Eestis juuli keskel. Fotode autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, juuli 13, 2022

Pullerits: Kas sportlaste kurvale saatusele Venemaal peaks kaasa tundma?

Kas mäletate MTV loodud animeeritud sarja «Kuulsuste surmaheitlus» («Celebrity Deathmatch»)? Sellele võiks teha uue osa. Vasakul nurgas Russkii Miri isevalitseja, rahvusvahelise judoliidu endine aupresident, taekwondo musta vöö endine omanik Vladimir Putin, ja paremas nurgas Kiievi linnapea, endine poksi raskekaalu tšempion Vitali Klõtško (fotol vasakul)!

Nagu ikka enne suuri heitlusi, antakse tööd suuvärgile. Klõtško (ausõna, ma ei mõtle seda välja!): «Ma saan öelda ainult ühte asja. Kui probleeme saaks lahendada rusikatega, siis ma ilmselt lööksin oma rusika talle näkku kinni.»

Me ei kahtle selles. Seda heitlust tahaks väga näha, mis siis et võitlus tuleks ääretult ühepoolne. Aga seda nauditavam ju!

Ei salga, et Vene sportlased tekitasid mulle veidi aega tagasi segadust – aga ainult ajutiselt. Esiteks siis, kui Vene armeelased või kes iganes võtsid kinni Ivan Fedotovi (fotol paremal), Vene hokikoondise väravavahi, kes oli otsustanud vahetada CSKA Philadelphia Flyersi vastu, ja viisid ta kuuldavasti pärast töötlust haiglas Murmanski oblastisse Severomorskisse; juttu on olnud, et tema lõppsihtpunkt võib olla Novaja Zemlja ja võib-olla koguni merevägi. Olin pisut hämmeldunud, et nii siis kohtleb riik, kus sport on tähtis, oma suuri sportlasi.

Siis tulid uudised, et Fedotovi saatust võib hakata jagama Pyeongchangi olümpiavõitja Kirill Kaprizov (fotol vasakul), kes mängib hokit Minnesota Wildis. See lugu on segasem, aga paistab, et Vene võimud tahavad ka tema karjääri tuksi keerata. Jube ja kahju?...

Ja siis muidugi uudised Ameerika lesbikorvpallurist, kahekordsest olümpiavõitjast Brittney Grinerist (fotol paremal), kes oli tulnud oma USA hooaja vaheajal mängima Venemaa liigasse ning kelle kotist leidis Vene toll veebruaris kanepiõli. Griner tunnistas end hiljuti süüdi ja nüüd ootab teda ilmselt aastatepikkune vanglakaristus. Vaat, mida Vene võim võib teha. Kohutav ja kahju?...

Veidi kainelt ja kaalutletult järele mõelnud, siis mida muud neil oligi loota. Esiteks, Fedotov (fotol vasakul) ja Kaprizov ja kõik teised välismaal raha teenivad Vene sportlased – saate nüüd aru, et sellele riigile ja sellele võimule, mida (mulle nii tundub, kuid möönan, et võin pisut ka eksida) te ilmselt toetate, sest seni on see ju toetanud teid, olete te tühi koht, ümmargune null; kui see riik ja võim tahavad, et jääte kõigest paugupealt ilma, siis ka jääte – ja keegi ei kobise ega kaitse teid, isegi mitte turvaliselt NHLis mängiv Aleksandr Ovetškin. Võib-olla saate nüüd aru – kuigi kahtlen, sest küllap on teilgi pea asemel televiisor –, et oma riigi ja selle võimu silmis peate olema truualamlikud orjad, kellel ei saa olla oma tahet; ja kui oma tahet ilmutate, siis arvestage, et sellel on tagajärjed. Paraku ma ei usu, et te sellest lõpuni aru saate – nii et leppige selle karmi saatusega, mis teile osaks on saanud ja saab, sest olete lihtsalt olnud pimedad ja lollid, kui sellele riigile ja võimule siiamaani, mil Venemaa algatatud sõda Ukrainas vältab juba viiendat kuud, ustavaks olete jäänud. Võtke seda kui õppetundi ja karistust oma tegelikkuse ees silmi sulgeva ja kas või vaikimisi Vene võimu toetava käitumise eest. 

Ja Griner (fotol vasakul) – millise ajuosaga tema mõtles, kui Venemaale mängima läks? Kas ta üldse mõtles? Normaalselt mõtlevatel inimestel oli juba ammu selge, et Venemaast tuleb hoida nii kaugele, kui võimalik, ja sinna oma nina mitte toppida. Aga näete, rahaahnus sai Grinerist võitu – väidetavalt maksab Vene liiga naiskorvpallureile mitu korda rohkem kui Ameerika liiga – ja nüüd on tulemus käes: Venemaal ootab ees vanglapõli. Võtku seda kui õppetundi ja karistust selle eest, et müüs normaalse, vaba maailma väärtused ja aated Venemaa pakutava mammona eest. 

Kui sedasi need juhtumid oma peas, mis ei ole televiisor, läbi vaagida, jõuab loogilise järelduseni, et Venemaal hätta sattunud sportlastele kaastundeks ja haletsuseks ei ole mitte mingisugust põhjust.

Huvitav, kas Bora-Hansgrohe meeskonnas Tour de France’il sõitval 26-aastasel Aleksandr Vlassovil (fotol paremal), kes püsib pärast 10. etappi 14. kohal, on Venemaa armeeteenistus läbitud või peaks ka tema, Venemaale selga pöörava Saksamaa klubi esindaja, viima kodumaale aega teenima? Eks saame kuulda, kui ta peaks oma nina oma kodumaale pistma.

Foto 1: Vitali Klitško Kiievis 26. aprillil enne Venemaa ja Ukraina sõprusmonumendi mahavõtmist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Ivan Fedotov Pekingi olümpiafinaalis, mille Venemaa kaotas Soomele. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kirill Kaprizov mängimas 2. mail Minnesota Wildi meeskonna eest. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Brittney Griner sisenemas 7. juulil Moskva lähedal Himkis kohtusaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Ivan Fedotov pärast kaotust Pekingi olümpia finaalis Soomele. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Brittney Griner mängimas Tokyo olümpia korvpalliturniiril USA eest. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Aleksandr Vlassov 1. mail Švetsis. Foto autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, juuli 06, 2022

Pullerits: Kes lubas Venemaa sportlased Eestisse võistlema?

Tunne oli selline, nagu oleks koduhoovis noaga selga löödud. (Miks, sellest kirjutasin kiretult ka Postimehes.)

Juba alates kõige esimesest päevast, mil Venemaa tungis kallale Ukrainale, olen oma avalikes sõnavõttudes võidelnud selle eest, et Venemaa ja tema sõdimist toetava Valgevene sportlased ei pääseks teistesse riikidesse võistlema. Kui algul jäid paljud rahvusvahelised spordialaliidud ses küsimuses äraootavale positsioonile, siis peagi andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee neile soovituse, et Venemaa ja Valgevene sportlastel ärgu olgu enam rahvusvahelistele võistlustele asja. Enamik alaliite, v.a rahvusvaheline tennise- ja autospordiliit, on seda soovitust ka kuulda võtnud ja järginud.

Olin kindel, et ühelgi spordivõistluste korraldajal Eestis ei tule mõttessegi, et võiks meie külje alla ning meid ajast aega ähvardanud, ohustanud ja okupeerinud Venemaa esindajaid starti lubada.
Kuidas ma eksisin!

Eestis populaarseid ja rahvarohkeid spordivõistlusi, sh Tartu suusamaratoni korraldava Klubi Tartu Maraton maikuu lõpus peetud Tartu rattaralli protokollist leiab kolm tulemust, mille omanikud on pärit Venemaalt.

Championchipi küljel, kuhu tulemused laekusid (ekraanipilt paremal), on 128 kilomeetri distantsil 213. koha saanud Mikhail Petrochenko (sünd. 1988) ja 60 kilomeetri sõidus 917. koha saanud Marat Kadyrmaev (sünd. 1960) märkinud end Venemaa esindajateks.

Sportose tulemuste arhiivist näeb, et Petrochenko on Tartu rattarallil osalenud ka kolmel eelneval korral ning seal on ta oma klubiks märkinud FreeCyclists Saint-Petersburg.

Marat Kadyrmaev, kes on rattarallidel ja -maratonidel ning triatlonidel Eestis osalenud palju aastaid, töötab Peterburi transpordifirmas juhtival kohal.

Rattaralli 60 kilomeetri distantsil (ekraanipilt paremal) sai 164. koha Venemaa esindaja Oleg Novikov (sünd. 1963), kes on märkinud oma klubiks Pskov Road Race, eesti keeles Pihkva Maanteesõit. Ta on sama klubi liikmena osalenud ka neljal eelmisel Tartu rattarallil.

Klubi Tartu Maraton teise kevadise suurürituse, 8. mail peetud Tartu maastikumaratoni protokolli süüvides tuli sealgi välja kaks osalejat, kes teatavad, et nende päritoluriik on Venemaa. 42 kilomeetri distantsil (ekraanipilt paremal) sai 108. koha Iurii Rogov (sünd. 1975), kes on esindatavaks klubiks märkinud Tallinna Tehnikaülikooli, aga esindatavaks riigiks Venemaa. Sportose arhiivis on see ainuke tulemus tema nimel.

Maastikumaratoni 24 kilomeetri distantsil (ekraanipilt paremal) sai 501. koha Aleksei Mamchits (sünd. 1974), kes on oma elukohaks märkinud Pihkva. Ta on löönud kaasa ka kuue aasta tagusel Tallinna maratonil.

Aprilli keskel, kui kirjutasin spordisanktsioonide teemal kolumni vastupidavusalade ajakirja Jooksja, kinnitasid mulle Mati Lilliallik ja Ain-Alar Juhanson, kes on tuntud Tallinna maratoni ja Tallinna Ironmani korraldajatena, et pärast Venemaa alustatud sõda Ukrainas venemaalastel nende võistlustele enam asja ei ole.

«Nulltolerants,» ütles Lilliallik Venemaa inimeste võimaliku osalemise kohta. «Teist varianti ei tohi ollagi.» Ning lisas: «Ei tahaks kedagi sealt [Venemaalt ja Valgevenest] näha.»

Juhanson ütles, et oli üks esimesi võistluste korraldajaid Eestis, kes Venemaa esindajate kaasalöömisele käe ette pani. Ta lisas, et Venemaa esindajatel ei maksa isegi pettuse teel starti trügida, näiteks pannes end kirja Läti või Leedu esindajana, sest võistlusmaterjalide kättesaamiseks tuleb esitada isikut tõendav dokument.

Küsisin Venemaalt pärit inimeste starti lubamise kohta ka Klubilt Tartu Maraton, kelle pressiesindaja vastas, et ei näe võimalust mulle selle kohta kommentaare jagada.

Polegi kommentaare vaja, sest sõnade asemel räägivad faktid. Need said just eelnevates lõikudes esitatud. Mis oli kui noahoop selga kahes mõttes. Esiteks, olen Klubi Tartu Maraton üritustel osalenud kümneid kordi ja lugenud neid alati aasta oodatumate sündmuste sekka. Teiseks, samal ajal kui olen suunanud paljude kirjutiste fookuse Venemaa sportlaste isoleerimisele suures spordis – näiteks viimati pühendusin sellele, et hoida silm peal, kas siseministeerium ikkagi kehtestab Rally Estonia ajaks Eestisse sissesõidukeelu Venemaa parimale rallipaarile Nikolai Grjazin ja Konstantin Aleksandrov (jah, kehtestas) –, on mu kodulinnas tegutsev MTÜ andnud silmagi pilgutamata rohelise tule agressorriigi Venemaa esindajatele oma üritustel.

Saatsin eelmise nädala reede hommikul Klubi Tartu Maraton mitmele aadressile küsimuse, millega klubi põhjendab ja õigustab Venemaa esindajate osalema lubamist oma võistlustele, ning palusin vastust esmaspäevaks. Vastuseks tuli pressiesindaja lühike kiri, et klubi kollektiiv on suvepuhkusel 1. augustini.

Mu süda, hing ja aju tõrguvad mõistmast, kuidas sai võimalikuks, et sellal kui teised võistluste korraldajad nii Eestis kui välismaal Venemaa esindajaid starti ei luba, saavad nad Eesti hinnatud ja populaarsetel spordiüritustel osaleda, nagu poleks maailmas meie kõrval midagi muutunud. Kui lugeda, kuulata, vaadata kas või üksainus kord, kuidas Venemaa hävitab Ukraina linnu ja külasid ning tapab sealseid inimesi, siis mis moodi saab anda kohutava sõja vallapäästnud Venemaa esindajatele loa ja võimaluse, et tulge aga pealegi Eestisse võistlema? Ma ei mõista, kuidas kellegi südametunnistus saab seda lubada. 

Praegu paistab, et samamoodi läheb edasi. Septembrikuisele Tartu rattamaratonile registreerunute nimekirjast (ekraanipilt paremal) leiab Dmitry Lebedinsky (sünd. 1977, varem kohtab protokollidest ka nimekuju Dmitrii Lebedinskii), kes on ülesandmislehel jätnud riigi nime märkimata, kuid esindatava meeskonnana on pannud kirja Pskov Ski Team, Pihkva Suusaklubi.

Nii et tere tulemast Eestisse, Ukrainas tapatalgusid korraldava Venemaa esindaja?... Sel juhul teatan, et mina Tartu rattamaratonil ei osale. See oleks moraalselt vastuvõetamatu.

Foto 1: Tartu tänavuse rattaralli lõpusirge. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rattur Tartu tänavuse rattaralli stardi ootel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix