Pullerits: Kuidas mul õnnestus Norras püstitada maailma tippmark?

Kas olete käinud suvel Norra suusakuurortides? Ma ei mõtle Holmenkollenit. Mõtlen mägisemaid piirkondi. Nagu näiteks riigi lõunaosas asuva Hardangervidda mägiplatoo lõunaservas maantee E134 ääres asuvat peaaegu nimetut asulat – postiaadressi järgi Vinje, aga see on valla nimi Telemarki maakonnas –, kus Evindbu järve põhjakaldal on mäeserv täis palkmaju (fotodel), mis on ehitatud ühtses stiilis, kuigi erinevalt: välisseinad mustad, katus kaetud mätastega.

Peatusin seal ühe kõrgemal asuva maja kõrvalhoones (ülemisel fotol vasakul), mille leidsin Airbnb kaudu. Kaks korrust: alakorrusel köök söögitoaga, magamistuba kolmele ja vannituba dušinurgaga, ülakorrusel, kuhu sai mööda järsku redelit, veel üks magamistuba kahe voodiga ning elutuba laia diivani ja teleriga. Redeli kõrval olid seinale kaunituseks kinnitatud väga vanaaegsed puidust suusahüppesuunad. Allkorrusel oli mitu suusa- ja joogiteemalist raamitud väikest retroplakatit. Üks öö seal maksis 105 eurot. 

Nagu mul kombeks, käisin saabumise õhtupoolikul jalgsi ümbrusega tutvumas. Kurviline kruusatee viis 1,7 kilomeetrit 956 meetri kõrguselt mäest veidi rohkem kui sada meetrit alla maantee ja järve äärde (fotol paremal). Ilus kant, pole midagi öelda. Eriti kui taevas lisab dramaatikat. Aga jahe. Juuli keskmine temperatuur seal on kõigest 11 kraadi. Igatahes hakkasid mul käed külmetama.

Kui ööbimispaika tagasi jõudsin, nägin, et teekonnale jäi üks 0,99 kilomeetri pikkune Strava lõik. Tõusuprotsent 9,7. Seda juhtis nime järgi otsustades üks norralane ajaga 11.31 teiste norrakate ja rootslaste ees. Mul kulus sealt üles tulekuks 15.12 – nii kaua sellepärast, et keskendusin ümbruse imetlemisele ja pildistamisele. Kuid Strava tulemusi nähes küpses plaan, et nii ma seda asja ei jäta. Tuleb näidata norrakatele ja rootslastele eesti mehe sisu.

Niisiis järgmisel hommikul võtsin matkakepid kaasa ja laskusin jalgsi mööda teed alla sinna, kust algas Listöylvegen Oppi nimeline lõik. Keerasin otsa ringi ja hakkasin siis sammuma üles. Ei salga, et eesmärk oli Stravas juhtpositsioon enda kätte saada.

Ei hakka ka luiskama, et ma ei pingutanud eriti. Pingutasin küll. Kui midagi ette võtta, siis korralikult, sest ega parandamisruumi hiljem olnuks – tuli edasi sõita Oslo ja sealt Göteborgi suunas. Pulss kerkis kohati 130 löögini minutis, aga enamasti püsis 110 ja 120 vahepeal. 

Kui kohale jõudsin, nägin, et eesmärk sai saavutatud. Ajaks tuli 9.57 ehk senisest liidrist üle pooleteise minuti kiiremini. Aga mida ei olnud – ei olnud märget Stravas, et läksin edetabelit juhtima. Säh sulle IT-d ja digitaalmaailma!

Uurisin asja ja lõpuks avastasin, milles probleem: mu teekonna algus- ja lõpp-punkt, mis jäi Listöylvegen Oppi marsruudi sisse, olid teiste jaoks varjatud. Võtsin selle blokeeringu maha ning kõik läks paika. Strava paigutas mind Norras ühel raskel tõusul esikohale. 

Kes veel on üleilmses konkurentsis suutnud norrakatele ja rootslastele tuule alla teha?

Fotode autor Priit Pullerits 

Pullerits: Siin teile suvine inspiratsioon, mida elus veel ette tasub võtta!

Eks igaüks valib, kus sõidab. Olümpiapronksimees Allar Raja murdis enam kui kolm kuud tagasi jalaluu. Järgnes operatsioon: hüppeliiges pandi tagasi paika ja üheksa kruviga plaat peale. Kuid kõigest kolm päeva pärast murdu võttis ta vastu ühel suurtuuril mitu luud murdnud Tanel Kangerti pakkumise sõita juuli keskel Bergamos 150 km kruusarallit. 

Kui see talle meeldib, andku minna. Kes nii kaugele ei taha reisida, saab meeleoluka ja kiire sõidu ka Eestimaal.

Aga seda kõike, tunnistagem ausalt, on vähe ja seda kõike on juba tehtud. Tegusid tehakse kodust ikka palju kaugemal. Ega Kolumbus ka sellega ju kuulsaks saanud, et sõitis naaberriiki või kontinendi teise serva.

Kauged käigud nõuavad muidugi põhjalikku planeerimist. Kui nullist alustada, võib teha palju vigu ja palju olulist üldse tegemata jätta. Siin teile eluline, läbiproovitud päevakavaga spikker, täpselt sellises järjekorras, nagu kõik juhtus, mida lähiajal ette võtta. Ükskord ju elate - tehke ära!

Kõigepealt sõit San Rafaeli kõrgendikul sügava sakilise kanjoni serval.

Edasi seikluslik teekond läbi kuumaastikku meenutava kõnnumaa, kus on kerge ära eksida (ja küllap eksitegi).

Singlisõit Goblini oru ülaserval, kus enda külge äestasin.

Ring ümber müstilise Templimäe, kus asusid viiekümnendatel uraanikaevandused.

Rattaga kuratlikus kuumuses kivikonarlikel nõlvadel ja liivasiledas sängis ning lõpuks mootorratturite rajale, kus tekib probleem, et järsust servast alla saada.

Vähimagi inimasustuseta mürgiväljadel, kus mitmed teed tekitavad kõhklust, kas ikka on vaja neid mööda edasi sõita.

Õhtune rahulik sõit roheka taimestikuga avarates kanjonites.

Pikk ring mitmekesise maastikuga radadel, kus parim osa on küllap kaljuäärsetel singlitel.

Neetult raske, üles väntamise võimaluseta pika tõusuga rada, kus teises otsas tuleb ratast üle poole tunni alla tassida.

Vahelduseks kiire sõit mööda mitmekilomeetrise laskumisega kergliiklusteed.

Rattasõit mägedesse, mis, olgu ausalt tunnistatud, käis üle jõu.

Rattaga vastikult rasketel jõhrate džiipide vastupidavusteedel.

Kaunis sõit läbi värvikireva kanjoni mööda selle veega täidetud põhja.

Tõestus, et ka sügava liivaga kanjonites on võimalik rattaga sõita, ja kiireltki.

Sõit, mis algas valusa ja ehmatava kukkumisega, kuid viis lõpuks sinna, kus loodus oli suur ja suursugune.

Kohati hirmutav slickrocki-sõit järsu kaldega nõlval viib sinna, kuhu üliharva satub mõni rattur, sest teekond on raske ja keeruline.

Lõõgastuseks maailmakuulsa Shafer Roadi kergem, meeleolukam osa.

Klassikaline singlite võrgustik, millele Eestis pole ligilähedaseltki võrdset leida.

Ja mõelda vaid, seda kõike jõudsin 14 päeva jooksul. Esitasin need videod siin teile ajalises järjestuses, et saaksite päris maitse suhu.

Tehke järele! Ausõna, see kõik on kogemist väärt, sest päriselt on saadud elamus kordi, kordi suurem ja võimsam kui siit videotest paistab.

Foto 1: Rait Ratasepp juulikuisel rattasõidul läbi Euroopa. Foto autor: Jakob Meier
Foto 2: Priit Pullerits jalgrattaga Utah's Canyonlandsi rahvuspargi inimtühjas Needlesi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Utah''s Moabi lähedal teekonnal Gold Bar Rimi servale. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas Taivo Mägi joobejuhtumit üritati vaikselt kalevi alla pühkida?

16. juulil ilmus Lõuna-Eesti Postimehes märkamatuks jäänud uudis, et sel päeval kella 18.45 paiku oli 65-aastane purupurjus mees sõitnud Kääriku spordibaasis Renault Arkanaga vastu puud, misjärel kiirabi toimetas ta haiglasse. See uudis jäi enamikule märkamata, ja need, kes märkasid, et hakanud ka selle üle juurdlema.

Aga mõned tundsid auto ära, panid tähele ka õnnetuse asukohta, vaatasid mehe vanust ja üht-teist hakkas koitma.

Pole kahtlust, et Eestis on mõjukates ringkondades neid, kes soovisid, et see juhtum jääkski tähelepanuta, vajuks unustuse hõlma nagu enamik seesuguseid purjuspäi plekimõlkimisi. Sest võttis ikka üksjagu aega, enne kui asi avalikuks hakkas kooruma.

Läksin eelmise nädala kolmapäevast puhkusele. Lahkusin Eestist. Kuid reedel, kaheksa päeva pärast vastu puud sõitmist Käärikul, küsiti mult, kas ma tean, kellega tegu. Paar vihjet ja asi sai selgeks. Ühtlasi sain hoiatuse, et arvestaksin, et sellest asjast ei taha keegi rääkida, sest õnnetuse peategelane on teatud jõudude kaitse all. Sest miks muidu pole ajakirjandus sellest rohkem kui nädala jooksul silpigi kirjutanud ega rääkinud

Uurisin toimetusest – keegi ei teadnud midagi, kellega tegu. Uurisin algse loo autorilt, kas tema teab, et mees, kes sõitis raskes alkojoobes vastu puud, oli Taivo Mägi. Ta ei teadnud. 

Läkitasin laupäeva hommikul, Eestist eemal olles e-kirja nii EOK-le, EADSE-le ja EKJL-le, ja esmaspäeva hommikul ka TÜASK-le. Seadsin nad fakti ette, et tean, kes on loo peategelane, mitte ei hakanud küsima, kas olete kursis ja teate, sest sellise käiguga panin nad olukorda, kus nad pidid hakkama asja sisuliselt kommenteerima, mitte ei saanud hakata mängima „peitust”:

„Treener Taivo Mägi tegi raskes joobes avarii:
https://lounapostimees.postimees.ee/8510351/raskes-joobes-mees-soitis-vastu-puud
Küsin, kas te kavatsete sel teemal ka oma hinnangu anda ja seisukoha võtta ja seda väljendada või vaatate vaikides mööda ja teete näo, et midagi pole juhtunud ja see ei puutu teisse.
Kui juhtumi kohta puudub teil informatsioon, siis siin kirjas ja lisatud lingiga on vajalik informatsioon teile olemas.
Palun, kas saate öelda, mida selle juhtumi kohta ütlete või ei ütle, ja kui ei ütle, siis miks ei ütle.”

Läkitasin kirjad korraga mitmele adressaadile, et kindlustada, et keegi organisatsioonist selle ikkagi kätte saab (mõned ju võivad olla puhkusel) ning lisaks, kui kiri on läinud mitmele adressaadile, ei saa keegi teha „nägu”, et pole kirja saanud, sest keegi ikkagi on seda näinud, ja kõik kaasadressaadid on ühtviisi asjasse pühendatud.

Pühapäeval andsin info edasi kolleeg Ville Arikesele, kes polnud sellest loost midagi kuulnud nagu kõik teisedki toimetuses, ja ta vormistas esmaspäeval materjali ära. 

Läks tervelt 11 päeva, enne kui kogu lugu välja tuli. Vastused, v.a EADSE-lt, kes ei ole reageerinud – ei tea, miks?! –, tulid esmaspäeval kiirelt, sest eks oli ju nädalavahetus aega asja seedida ja sõnu seada ja mõelda, mida ette võtta.

Mõni võib küsida, miks oli vaja asi avalikuks teha. Esiteks, see oli juba poolavalik, info liikus teatud kitsas ringkonnas ja oleks sealt nagunii millalgi välja murdnud. Teiseks, ei ole õige näidata näpuga ajakirjanikele, vaid siin lasub ikka kogu sü Taivo Mägil. Kui vaatate õnnetuskohast pilte, siis näete, et sealsamas kõrval, kus ta sõitis purjus peaga vastu puud, on laste mänguväljak. Avariil oleks võinud olla palju traagilisemad tagajärjed. 

Ja kolmandaks: see on kergejõustikuringkondades juba ammu teada ja seni mahavaikitud tõsiasi, et Taivo Mägil on juba tükk aega alkoholiga tõsised probleemid. Nüüdne juhtum oli nende probleemida järjepideva eiramise tagajärg. Loodetavasti ei peideta seda probleemi enam mingite hingeliste vaevuste juttude taha, vaid järgneb protsess, mille eesmärk on alkolembusest võõrutamine. Sellest probleemist ja ohust kirjutasin siin blogis võrdlemisi otsesõnu juba poolteist aastat tagasi – aga kõik, kelle võimuses olnuks teemat lahendama hakata, otsustasid seda edasi ignoreerida.

Eks siin praegugi üritata teemat pehmendada. Erich Teigamäega liigagi lähedastes suhetes Urmo Soonvaldi juhitav Delfi pealkirjastas Postimehe kiiluvees oma loo nii: „Endine aasta treener Taivo Mägi sattus joobes olekus raskesse liiklusõnnetusse”. Sattus?!?

Foto 1: Taivo Mägi 2019. aasta veebruaris Martin Kutmani mälestusvõistlustel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Taivo Mägi 2016. aasta juulis Amsterdamis EM-võistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Milline üllatus ootas mind ees norrakate kuulsas Holmenkollenis?

Hüljatud oli reede õhtul norrakate kuulus Holmenkollen (fotodel). Suusahüppemäe maandumisnõlvast kasvab kümmekonna ja enama senitmeetri kõrgune umbrohi läbi. Ei ühtki hüppajat. Suusarajad korraliku asfaldiga kaetud, aga ei ainsatki asfalditoksijat. Vaid aeg-ajalt kostis tiirust mõni pauk ja pisut plekikolinat: üksainus laskesuusataja lasi märki.

Aga keda oli palju - kettagolfimängijaid. Nemad olid suusaradade vahetu ümbruse lausa vallutanud. Kõik nõlvad olid neid täis. Kuhu jääb niiviisi Norra suusatajate järelkasv? Või on juuli endiselt veel puhkamiskuu?

Või on asi selles, et Holmenkolleni rajad on ikkagi sigarasked? Näib, et lausiklõike mujal kui suusastaadionil polegi. Igal pool mujal on kas kurviga kiired laskumised või üles rügamise tõusud. Arvan, et isegi Vahur Teppan ei naudiks neil radadel kuigi kaua sõitimist - pikapeale hakkaks tedagi kurnama.

Aga üks mees sõitis rullsuuskadel Holmenkolleni otsast mööda autoteed alla, pani võrdlemisi uljalt isegi lamavatest politseinikest üle. Ei tea, kuidas ta ohu korral pidama saab? Vist paras risk? 

Uudistasin Holmenkollenis õhtupoolikul päris pikalt ja põhjalikult ringi. Käisin ka sealse kiriku juures (fotol ülal paremal), suuskadel kuninga Olev V kuulsast ausambast (fotol ülal vasakul) suusatribüüni ülaservas rääkimata.

Ööbin siinsamas suusahüppemäe kõrval Kollen Slottenis, seal on mul luxury apartment number 202. Siin on hea, sest kõik vajalik on käe-jala juures, ka metroorongi peatus on ainult 400 meetrit, kui tuleb tahtmine alla, Oslo kesklinna sõita.

Fotod 1, 2 ja 7: Holmenkolleni suusahüppetorn. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Holmenkolleni kirik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kuningas Olav V ,älestusmärk Holmenkolleni suusastaadioni servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade Holmenkollenist alla Oslole. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Kollen Slotteti ajalooline maja Holmenkollenis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma saavutasin maailma esimese ja kolmanda tulemuse?

„Sa oled maailmas kiiruselt kolmas!” teatas Strava. („You’re the third fastest worldwide!”)

Huvitav, et maailma kiiruselt esimeseks tõusmise puhul kõlab Strava palju napimalt ja ebamäärasemalt: „Kroon on sinu!” („The crown is yours!”)

Ega maailma esimese ja eriti teise edestamine lihtne olnukski. Esimene on Pugola-nimelisel 650-meetrisel lõigul eelmise aasta augustis saavutatud 0.58-ga Leivo Sepp, tuntud ultramees, ja teine eelmise aasta kevadel sõidetud 1.00-ga Quick Pro Teami rattaproff Taavi Kannimäe, kes esindas tunamullu Eestit eraldistardist sõidus nii EM- kui MM-võistlustel. 

Jäin üle-eelmisel nädalalõpul Kannimäele krobelisel ja ebatasasel läbi Misso aleviku kulgeval lõigul alla kahe sekundiga. 

Kuid Soodi oja nimelisel lõigul, mis põikab Kagu-Eestis 5,42 kilomeetriks kõrvale siledalt Riia-Pihkva kiviteelt (kõige esimesel fotol), sõitsin välja maailma kõigi aegade kõige kiirema tulemuse. Kroon sai mulle! Varem kuulus seal liidripositsioon 9.51-ga ühele lätlasele. Mul õnnestus temast sõita kuus sekundit kiiremini. Juba kaugemale jäävad maha Pait Peri ja Timo Palo ning Olavi Mõts.

Eksivad, kõvasti eksivad need, kes arvavad, et nüüd on mul põhjust endast hästi arvata. Loomulikult ei ole need sellised lõigud, kus paljud kõvad mehed käiks Stravas kõva kohta jahtimas. Aga kes teab, äkki muutuvad need kaks lõiku, Pugola ja Soodi oja, edaspidi märksa populaarsemaks, nagu juhtus mõni aasta tagasi Rahinge järve tõusu nimelise 430-meetrise lõiguga pärast seda, kui edestasin seal rattaproff Madis Mihkelsit. Nüüd on too lõik nii populaarne, et esikümnesse ei mahu enam mina ega mahu ammugi ka Mihkels. Esikümnesse, mida juhib Martin Seiler 0.28-ga ja kus jagab 0.30-ga kolmandat kohta endine Eesti suusakoondislane Karel Tammjärv, mahub viimasena 0.32-ga. Minu rekord seal on 0.33.

Mis nüüd muud, kui suvel rattaga Kagu-Eestisse ja vaadake, kui kaugele õnnestub teil mind ja Kannimäed Pugola lõigul tõrjuda ning kas õnnestub minust Soodi oja lõigul mööda pressida. Jalgpalli MM lõppemisest lisanduv vaba aeg peaks selleks võimaluse andma. 

Ja muide, pidasin sõna: ei vaadanud jalgpalli MMi minutitki, nagu lubasin.  

Foto 1: Eesti ja Läti piir Riia-Pihkva kiviteel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Kuvatõmmised Strava ekraanilt 
Foto 5: Nii saab ratta transportida kerge vaevaga Kagu-Eestisse, Võrru - Lux Expressi pakiruumis. Rattapilet on tasuta, tuleb vaid sõidupiletit ostes rattale koht broneerida. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas naiskergejõustiklased seksikusega liialdades endale häda kaela tõmbasid?

Paljud seninähtud telekaadrid naiskergejõustiklastest jäävad nüüd ajalukku. Võimalik, et need, mis juba tehtud ja kuskile talletatud, lähevad koguni tsenseerimisele – ega seda Euroopa Ringhäälingute Liidu uute juhiste valguses välistada saa. Selle teema tõin täna põhjalikult esile Postimehe loos.

Nimelt ei ole enam edaspidi soovitav eestvaates näidata, kuidas hüppeala võistlusvormis naisesindaja istub maas, toetudes kätele ja põlved kõverdatud. Samuti pole soovitav näidata varem klassikalist küljelt tehtud kaadrit naisjooksjast enne stardijoonele asumist, teatepulk käes – sest nii fokuseerib kaamera liialt tema puusale ja tuharajoonele. Põlu alla lähevad ka sellised operaatorite võtted, kus nad näitavad eestvaates just lati ületanud naisteivashüppajat, käed veel tõstetud, et latti mitte alla tuua, ja kehaga lati ületanud naiskõrgushüppajat, kel on veel jäänud üksnes jalad üle lati tuua ja keha on hakanud juba maanduma (fotol ülal vasakul). Kaugushüppes on kindel no-no eestvaade lennufaasis naissportlasest, samuti temast siis, kui ta ajab end liivakastis käpuli ja püsti, et tulla sealt välja – sest taguots jääb ju objektiivi ette

Selliseid keelde on palju ning need on kõik graafiliselt näidatud siin.

Mis on nende tegelik põhjus? Jah, ametlikult tuuakse välja, et sellised kaadrid näitavad naissportlasi liiga paljastavalt ja seksikalt ja tekitavad soostereotüüpe ning on häirivad. Kuid meil on ju aju – ja me oskame näha sügavamale, kui ametlikult põhjusi presenteeritakse. 

Põhjus on selles, et naissportlased on ise hakanud kandma võistlusriietust, mis on napimast napp. Ja nüüd siis kurdavad, kui see napp riietus kaamera ette jääb. Olete ju näinud, kuidas hüppealadel on püksikud nii tillukesed, et paljud on sunnitud alatasa neid üle kannikate sikutama? Aga kas meestel on sama probleem? Ei ole ju. Meestel ei ole riietust, mida on vaja üle tuharate venitada, sest nende püksid katavadki tuharad ja suure osa reitest ka. Samuti pole meestel särgid sellised, et keskkoht ja naba on paljas. See tähendab, et järelikult pikem riietus ei sega sportlike tulemuste saavutamist ning napi riietuse põhjus ei ole see, et saaks tänu sellele võita sentimeetri või kümnendiku.

Naised on ise muutnud end staadionil oma riietusega sellisteks, et nad on hädas, sattudes neile piinlikkust tekitavasse olukorda, ja nüüd siis peavad telemehed hakkama mõtlema sellele, et nemad ei seaks oma aparatuuri nii, et mõni naine või uute juhiste järgimise üle valvav tegelane neile turja kargaks, sest siis võivad nad äkki tööta jääda.

Lühidalt: naiskergejõustiklased on ise end oma keha välja pakkudes ja paljastades ning seksikusele rõhudes – otse öeldes end staadioni- ja telepubliku silme all seksobjektiks tehes – tekitanud endale probleemi ning nüüd nõuavad – ja EBU juhtidel ei jää üle muud, kui nende nõudmiste ees taganeda –, et teised nende tekitatud probleemi lahendaks.

Foto 1: Niiviisi, et sportlane kallutab tribüüni ees end ettepoole ja taguots on kergelt upakil, nagu Belgia mitmevõistlejal Nafissatou Thiamil 15. juulil kaugushüppevõistlusel Liege'is, pole soovitav naiskergejõustiklasi enam telekraanil näidata. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Sellises asendis ja sellise nurga alt, nagu juuli algul võistlustel Poolas, pole soovitav kõrgushüppajaid enam telepildis näidata. Foto autor: Newspix via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Nii, nagu fotograaf on tabanud 4. juuli võistlustel USAs Eugene'is Oregonis Ameerika sportlase Tara Davis-Woodhalli, ei ole soovitav naiskaugushüppajaid enam teleekraanile tuua. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Sellises asendis, nagu on pärast finišeerimist võtnud staadionirajal Hollandi veerandmailer Lieke Klaver, ei ole soovitav edaspidi naisjooksjaid enam näidata. Foto autor. Reuters/Scanpix
Foto 5: Nii, nagu forograafi kaadrisse on 31. jaanuaril 2021 Saksamaal Düsseldorfis jäänud Rootsi sportlane Khaddi Sagnia, ei ole soovitav naiskaugushüppajaid enam teleekraanile tuua. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Turvaline moodus, kuidas näidata kriitilises asendis naisteivashüppajat, nii et miski ei oleks seksistlik, paljastav ega häbistav. Šveitsi teivashüppaja Angelica Moser 10. juulil Teemantliiga võistlusel Monacos. Foto autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas suutis Rait Ratasepp rattaga läbi põrgukuuma Euroopa sõita?

Rait Ratasepp tunnistas mulle, et tegi vea, kui valis juuni keskel Portugali läänerannikult alustatud rattasõidul läbi kõrvetavalt kuuma Euroopa Eestisse, Lämmijärve kaldale Räpina sadamasse ennast lisaks Škoda sedaanile saatma renditud matkaauto.

Esmapilgul tundus matkaauto valik mõistlik. Sa ei pea muretsema, kus ööbid, kas jõuad mõnda motelli. Nii kui parkimiseks kohta näed ja tunned, et vajad und, heidad seal auto asemele pikali.

Aga tuli välja, et matkaauto on magamiseks liiga kitsas. Ei, mitte voodi polnud kitsas, vaid selle eluruum oli kitsas.

Võib ju küsida, milleks vaja palju ruumi, kui nagunii veedad enamuse ajast väljas ratta sadulas.

Kui ta seda mulle eelmise nädala lõpus seletas, sain asjast aru, sest endalgi ligilähedane ruumiküsimus tuttav. Nimelt, kui olen käinud rattaga Moabi piirkonnas seiklemas, siis on üksinda hea, kui majakeses või motellitoas on piisavalt ruumi, eriti, kui teine voodi on vaba. Siis saab sinna laotada kogu oma kraami. Kogu aeg on pilt silme ees, kus miski asub ja kas kõik vajalik sai ikka teekonnale kaasa pakitud. Väga lihtne on, et miski ununeb maha. Näiteks kord – see juhtus küll juba siis, kui olin autoga sõitnud kavandatud raja algusse – jäi maha koguni fotoaparaat, kuigi kandsin seda rattasõidu ajal alati kaelas. Õnneks kahe-kolme kilomeetri järel märkasin, et fotokas on puudu, ja sõitsin auto juurde tagasi.

Samamoodi, kuigi Ratasepal ei olnud pärast ärkamist vaja seljakotti pakkida ega fotoaparaati kaela riputada, vajas ta enne teele asumist ülevaadet, kus on riided ja muu varustus, näiteks kas või päiksekreem. Selleks oli vaja kõik asjad laiali laotada – kuid matkaautos nappis selle tarvis ruumi.

Liiati tuli renditud matkaauto Tšehhi-Poola piirilt tagasi Eestisse saata, sest rattateekond venis kavandatust pikemaks ning rendiaeg sai otsa. Koos matkaautoga jäi Ratasepp ilma ka neljaliikmelise saatemeeskonna kahest liikmest.

Miks venis tema rattasõit plaanitust pikemaks, kuidas ta võitles lämmatava palavusega ja vastupandamatu unega, mismoodi taastas jõuvarusid ja kas juhtus ka ohtlikke olukordi (jah, juhtus küll), sellest saate lugeda mu täna Postimehes avaldatud loost, kus on lisatud ka graafiliselt marsruut, mida saate kiirenduses läbi teha. Head seiklust!

Fotod: Rait Ratasepp tänavu juuni teises pooles rohkem kui 5000 km pikkusel rattasõidul läbi Euroopa. Fotode autor: Jakob Meier 

Pullerits: Kuidas mind raadios ristküsitluse ja lehes analüütilise vaatluse alla võeti

Kolleeg Raul Ranne, kellega esimesed lähemad, ehkki tollal veel pealiskaudsed kokkupuuted tekkisid kaks kümnendit tagasi Itaalias Torino taliolümpia ajal, kutsus mind Kuku raadio „Sörgiraadio” saatesse, mida ei ole mõtet ümber kirjutada, sest seda saab igaüks ise kuulata.

Üllatas Postimehe arvamus- ja kultuurilisa AK eelmise laupäeva, USA 250. sünniaastapäevale pühendatud number, kus semiootik ja ajakirjanik Janar Ala lahkas seda, kuidas on Ameerika mõjutanud Eesti kultuuri. Kõrvuti Martin Müürsepa, Toomas Hendrik Ilvese ja Järvide dünastiaga pühendas ta seal terve peatüki mulle, alapealkirjaks „Priit Pulleritsu revolutsioon”. Paljusid käsitles ta kergelt iroonilises võtmes, aga mulle ja Järvidele tegi erandi. Pigem püüdis mõista – ja mõistiski. Pean Ala tunnustama: kuigi ma olen temaga elus väga vähe ja põgusalt kokku puutunud, siis läbinägemisvõime on tal suurepärane ja taju täpne.

Lisan tema kirjutatule kursiivis mõned kommentaarid.

1990ndatel ilmus ajakiri Favoriit. Selle üheks asutajaks ja peatoimetajaks oli Priit Pullerits (fotol vasakul). Tema peatoimetaja veergu saatnud pildil võis näha laual väikest USA lippu. Ilmselt ei olnud see seal niisama, vaid ikkagi signaliseeris suundumust.
Jah, väga õige: signaliseeris suundumust. Favoriiti asutades ja toimetades oli mul kaks eeskuju, esiteks ajakiri Vanity Fair, kus olid pikad ja põhjalikud, kaasahaaravad lood, ja teiseks nädalakiri U.S News & World Report, kust võtsin üle sealse utilitaarse rubriigi „News You Can Use”, mis Favoriidi tagaotsas sai lihtsa nime „Loe ja kasuta”. Need olid mõlemad Ameerika ajakirjad. Ameerika mõju oli suur ja sealt sai häbenemata malli võetud.  

Pullerits õppis 1990ndate alguses Columbia ülikoolis (fotol paremal ja all vasakul) ja keskel töötas Newsweekis. Temaga seostus uut tüüpi ajakirjandus, otsustavalt erinev nõukaaegsest surnud kirjatähest. Ikka hoogne ja meelelahutuslik. Nagu Favoriitki, mida huviga lugesin ja kust snitti võtsin, kuidas tuleb kirjutada.
Jah, Ameerika eeskujude järgi tehtud Favoriit oli üheksakümnendatel Eesti ajakirjanduses omamoodi suuna näitaja ja taseme kehtestaja. Seda oli huvitav teha, ja kui endal on huvitav, siis tavaliselt on huvitav ka lugejatel. Favoriiti tehes sain aru, et täpselt nii palju, kui paned millessegi energiat sisse, paistab see ka teistele lõpp-produktist välja. 

Ka tema loengud Tartu Ülikoolis olid sellised, vähemalt nagu neid esimestel kordadel 1990ndate lõpus imetlusega tunnistasin. Ta suutis kommunikeerida. Show-element oli sees. Kindlasti ei võtnud ta ära tahtmist ajakirjanikuks saada, vaid vastupidi, jättis mulje, et ajakirjandus on midagi cool’i.
Nagu ajakiri, pidid ka loengud olema huvitavad, sest kes tahaks näha igavlevaid ja haigutavaid üliõpilasi. Pidasin alati loenguid püstijalu, mitte istudes, nagu mäletan, et seda tegid õppejõud minu õpingute ajal, ja tõesti pingutasin selle nimel, et üliõpilased saaksid need lihtsad asjad, millest neile rääkisin, selgeks. Tollal, üheksakümnendatel oli ajakirjandus popp eriala ja oli seda küllap ka veel nullindatel. Tollesse aega ongi minu meelest jäänud Eesti ajakirjanduse kõige energilisem ja kuldsem aeg. 

Ameeriklasi on laialt üldistades seostatud lapsikusega (meenub üks Jaan Kaplinski essee). Umbes sama laialt üldistades (mis võiks olla parem kui laialt ja mõõdutundetult üldistada) olen näiteks USA krimikirjandust (Raymond Chandler kasvõi) lugedes mõelnud, et see on ju täiskasvanulikkus ise. Täpsetes doosides ja mitte vulgaarseks muutuv meelelahutus. Sellise tegemine nõuab täiskasvanulikku pead. Ka pulleritsulik arusaam ajakirjandusest.
Siin on Ala tabanud naelapea pihta. Jah, polnud vähe neid, kes süüdistasid mind omal ajal Eesti ajakirjanduse amerikaniseerimises ja muutmises meelelahutuseks. Nende arusaam minu tegevusest ja eesmärkidest oli täpselt selline, nagu Ala neile ette heidab. See meelelahutus, millest mina rääkisin, oli lihtsamast lihtsam: selleks et lugeja üldse viitsiks sinu kirjatükki lugeda, peab tal olema kohe esimesest lausest alates huvitav, ja see huvi, mis teda kaasa haarab, peab säilima loo lõpuni. Kui lugeja ei loe, on kirjutaja töö täiesti mõttetu ja tarbetu. Punkt. 

Priit Pullerits on kirjutanud lakoonilise pealkirjaga raamatu «Ameerika» (2007). Olen kaasa elanud tema rattareisidele USA kõrbetes (fotol vasakul). Kõrbe võib pidada üheks USA kultuuri ja mentaliteedi jõujaamaks. Seal on inimene halastamatult üksi. Kõrbe puhul tuleks rääkida nii askeesist kui ka voolujoonelisusest, usun, et mõlemad mõisted passivad Pulleritsu-teemaga.
Järelikult ei ole Moabi rattaseikluste lood, enamasti siin blogis, jäänud sahtlisse kirjutatuks. Et Ala otsustas oma lühikeses ülevaates need välja tuua, on, mis siin salata, kõvas valuutas kompliment. Kõigest paari lühikese lausega tabab ta nii Ameerika kõrbe olemust kui seal seiklemise essentsi. Nagu oleks ta seal ise käinud ja kõike näinud. Aga ju on mu Utah-lood suutnud tekitada temas vähemalt mõningase tunde, et äkki ongi.

Foto 1: Priit Pullerits 2023. aasta sügisel rattaga Ameerikas Utah's. Foto Priit Pulleritsu eraakogust
Foto 2: Priit Pullerits 1993. aasta augustis Tartus ajakirja "Favoriit" toimetuses. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 3: Columbia ülikooli linnak New Yorgis, paremal ajakirjanduskooli hoone. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Columbia ülikooli ajakirjanduskool. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vabadussammas New Yorgis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits 2019. aasta kevadel Utah' kõrbes. Foto Priit Pulleritsu eraakogust 

Pullerits: Kas tahate näha, milline on rattureile Eesti raskemaid, aga ka kiiremaid maanteid?

15 kilomeetriga vertikaalseid tõusumeetreid üle kahesaja – jah, see on Eestis võimalik. Selleks tuleb vändata Võrust Haanjasse, mida tegingi, kusjuures preemiaks sain Haanjast kiired laskumised Ruusmäe poole ja sealt edasigi.

Võib-olla on see rattureile reljeefilt Eesti raskemaid, ent samas ka kiiremaid maanteelõike. Pidin alustamisega veidi ootama, sest päeva esimeses pooles sadas vihma. Õnneks leidsin võimalust, et aega Võrus parajaks teha.

Üllatav oli see, et tõus Haanja poole polnudki raske. Sest seal puuduvad sellised lõigud, kus tõus oleks järsk. Mõnes kohas, nagu videos näete, saab isegi pisut laskuda.

Haanjast edasi lõuna poole, Läti suunas sõites läheb põnevamaks. Seal saab korduvalt kätte kiiruse üle 50 km/h, kuigi tuul puhus mu sõidu ajal enamasti küljelt ja asfalt on krobeline, seega ei soodusta veeremist. Rekordkiiruseks näitas Strava koguni 63,8 km/h – ja seda ilma, et pidanuks selle nimel pingutama.

Nii et kui suvel Lõuna-Eestisse satute, siis ärge ratast koju jätke, vaid hüpake sadulasse – väärt kogemus ja emotsioonid on garanteeritud. Lisatud videost saate aimu, mis ees ootab. Aga korrutage nähtav vähemasti kahega, kui satute sellele teele päikselise ilmaga.

Postimees hindas mu salvestatud kogemust sedavõrd huvitavaks ja usaldusväärseks, et söandas seda ka oma lugejatele pakkuda. 

Foto 1: Priit Pulleritsu rattateekonna lõpu lähistel Rõuge vallas Missoküläs. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Teelõik Suure Munamäe jalamilt Haanja suunas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Trepp otse maantee servast, mille otsast algab järsk tõus Suure Munamäe otsa. Siit maanteel edasi sõites algavad kiired laskumised. Foto autor: Priit Pullerits

Marek Lemsalu: suure sportimise kahjulikkusest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub

Selle nädala algul sain kokku Marek Lemsaluga, omaaegse Eesti jalgpallikoondise kapteniga, kellega olema mõõtu võtnud nii suusa- kui rattarajal, ning rääkisime rohkem kui poolteist tundi. Näiteks sellest, millest Eesti jalgpallureil puudu jääb – kas või kiiruslikust tehnikast. Aga samuti sellest, kuidas ta omal ajal kõvades Lääne klubides testimas käis, sh FC Liverpoolis – koguni kaks korda. Eks täpsemalt saate lugeda minu intervjuust temaga – palun väga! 

Meil tuli juttu ka sellest, mis jälje jalgpall ja üldse tippsport organismile jätavad.

Kas keha kuskilt tunda ka annab? 

Puus. Mäletan hästi täpselt, kuidas ma umbes 2003 ühes Norra kõrgliiga mängus maandusin valesti ja tundsin, et puusas käis laks. Tõenäoliselt lõi mingi kõhre puruks või tekitas prao ja sealt hakkas ilmselt asi arenema. Hooajavälisel ajal lõi äkki põletiku sisse. Puus oli täiega valus. Võtsin tablette, sain põletiku maha ja siis oli asi unustatud. Mängisin veel viis aastat edasi, aga siis hakkasin vaikselt ikkagi tundma, et puusa liikumine on piiratud. Ma ei saanud enam jalga igas suunas vabalt liigutada, kogu aeg oli kubemelihas pinges.
Lõpuks oli nii, et ei saanud sokki ka jalga, nii valus oli. Lonkasin täitsa. See kestis väga pikalt. Vahepeal tegin mingi puusapuhastuse. Ma ei uskunud, et asi on väga hull. Aga kolm aastat hiljem, see oli vist 2018, tegin ikkagi puusavahetuse. Puusapuhastus ei aita midagi, see on suht mõttetu. Kui keegi mõtleks selle peale, siis ütleks, et ärge tehke.
Nüüd on mul teise jalaga samamoodi: kuskil lõi põletiku sisse, tunnen, et on valus. Seega on teada, et nüüd hakkab [operatsiooni] aeg vaikselt kätte jõudma. 

Nii et puusahädad on jalgpalliplatsil kolki saamise tagajärg? 

Arvan, et üks asi on koormus. Mul on mõned koondisekaaslastest sõbrad, kellel ei ole puusaliigest vahetatud, ja on väga mitmed, kellel on vahetatud. (Loetleb kiirelt mitu endist mängijat.) Natuke tuleb geneetika ka mängu: mõni on võib-olla pisut nõrgem.

Kui lähed hooaja jooksul ikkagi paarkümmend korda õhuvõitlusse ja maandud selle järel kõmdi! küljele, siis ei saa see ju tulemuseta jääda.  

See on julm, julm. See on ikka väga karm. Kui oled üle viiskümne, siis oleme ausad, ütle mulle üks tippspordi kontaktala, mis on kehale kasulik! Veel hullem variant on see, kui need, kes pole elus midagi teinud, hakkavad maratone läbima – see on täitsa absurdne! Vaata, milline triatloni buum on! Võid ju öelda, et tulge mõistusele, see ei ole kehale kasulik. Aga kedagi ei huvita. Sellest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub.
Arvan, et kontaktalal tippsporti teha ilma kolme kuni viie operatsioonita ei ole võimalik. Tean, et mõnel on neid üle kümne. Mul on endisest koondislasest sõber, kellel on ainuüksi põlve ristatisidet lõigatud kaks korda. Ja siis on kaks head sõpra, kes ka noorpõlves mängisid jalgpalli, olid mõlemad andekad, aga jätsid järele. Nemad ei räägi põlvede või puusade hädadest. Nendest räägivad ainult need, kes on ennast totaalselt ära ruunanud.

Fotod: Eesti jalgpallikoondise endine kapten Marek Lemsalu 29. juunil Niitvälja golfiväljakul. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix