Pullerits: Miks täidab ETV laskesuusaülekandeid tarbetu infomüraga?

Eesti Televisiooni laskesuusaülekanded olümpialt on klassikaline näide selle kohta, kuidas püüd pakkuda iga hinna eest järjest rohkem infot, ent jätta see mõtestamata, ei tee reportaaži kübetki paremaks, vaid tekitab üksnes tarbetut müra.

Nagu vaatajad Milano Cortina otselülitustest märganud, on pärast Eesti koondise esindaja lahkumist lasketiirust täitnud ekraani tahvel, millel on näidatud, kuhu lendasid sportlase tulistatud kuulid, taustal Eesti koondise esindaja kirjeldus selle kohta, mis on teleekraanil niigi näha. Küsimus on selles, mida on tolle infoga peale hakata televaatajal ehk kuidas teeb see tema arusaamise Eesti sportlase esinemisest sisukamaks ja paremaks. Või veel ümber sõnastades: milline on saadav informatsiooniline lisaväärtus?

Seda, et Eesti sportlane lasi näiteks teise lasu mööda ja ülejäänud kõik pihta, näeb ju igaüks, kes jälgib laskmise käiku. Kas too teine lask läks veidi üles vasakule või pisut alla paremale, ei oma mingit tähtsust. See ei ütle televaatajale absoluutselt midagi, kui ta ei saa teada, mis oli eksimuse põhjus. Toda põhjust ei tea ka ekraanil sõna saav Eesti koondise esindaja, kuni ta ei ole saanud seda sportlaselt hiljem järele küsida.

Ja kui kõik ülejäänud lasud tabasid märki, siis mida peab televaataja peale hakkama tahvlilt saadava teadmisega, mis näitab, kuhu lastud kuulid lendasid? See on ju loogiline, et need ei saa kõik minna n-ö kümnesse, arvestades, kui kõrge pulsiga tuleb tiirus lasta. Kuulid lähevad sinna, kuhu nad parajasti lähevad pärast seda, kui sportlane on vajutanud päästikule. Otsida sealt kiirkorras mingit põhjapanevat järeldust on lootusetu ülesanne, mida tõestab ka see, et laskmistulemusi kommenteeriv – kommentaariks on seda muidugi liig nimetada – Eesti koondise esindaja ei suuda pakkuda rohkemat, kui selle kirjeldust, mis on niigi ilmselge.

Jah, võib ju öelda, et see, kuhu kuulid lendasid, on ikkagi faktid ja fakte peaks näitama. Kuid sellistel puhkudel meenub mulle alati Postimehe/Edasi endise peatoimetaja ja Eesti Meedia omaaegse kauase juhatuse esimehe Mart Kadastiku ütlus: fakt iseenesest ei räägi midagi, fakt tuleb rääkima panna. See tähendab, et fakti tuleb seletada, sellele tuleb lisada ka võrdlus ja kontekst.

Seletust ja põhjendust Eesti koondise suusatajate eksimustele pole me ülekannetes saanud, sest neid pole selleks ajaks, kui laskmistulemustega tahvel ekraanile ilmub, olemas. Fakt hakkaks rääkima rohkem siis, kui seda saaks võrrelda näiteks teiste samal ajal tiirus käinud sportlaste laskmisnäitajatega või sama Eesti sportlase eelmiste laskmistulemustega olümpial, ehkki seal hakkavad juba rolli mängima erinevad muud tegurid, alates ilmast ja lõpetades konkreetse võistlussituatsiooniga. 

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: Eesti sportlaste laskmistulemuste kuvamine tahvlilt teleekraanile ei anna televaatajatele mingit olulist infot, vaid näib pigem ülepingutatud püüuna lisada juba niigi populaarsetele laskesuusaülekannetele veel midagi, mis võiks võistluse jälgimist huvitavamaks ja põnevamaks muuta. Ent nagu sageli niisugustel puhkudel, hakkab infoga ülepakkumine mõjuma liigse müra tekitamisena.

Kui ETV kommentaatorid tahavad tõesti teha ülekannet sisukamaks, võiks nad pakkuda palju kõnekamaid fakte – mis nõuab väikest eeltööd. Aga õnneks on enamik eeltööks vajalikku rahvusvahelise laskesuusatamise liidu IBU kodulehelt kergesti leitav.

Palun väga, seal on kenasti välja toodud, kui palju kaotab näiteks Eesti teateneliku kolmanda vahetuse sõitja Mark-Markos Kehva (vasakpoolsel pildil vasakul ja kahel ülemisel pildil) parimale sõidukiiruses (7,7 sekundit kilomeetri kohta), milline on tema tabavusprotsent lamades ja püsti lastes (vastavalt 88 ja 86). Enne starti on ju teada, kes on kolmandas vahetuses tema konkurendid, nagu saab IBU lehelt Kehva konkurentide kohta teada, milline on nonde kaotus parimale ning tabavusprotsendid.

Kui reporterid ja kommentaatorid teeks pisutki eeltööd ja varustaks end enne ülekannet selle infoga, saaks nad võistluse käigus pakkuda teavet, kui kõvad on tegelikult need sportlased, kellega Kehval tuleb rajal heitlust pidada. Sealt saaks juba vaheaegade põhjal välja lugeda, kui püütav võib olla mõni eespool teele läinutest või kui tõsised ohustajad on need, kes tulevad tagantpoolt.

Kuna see töö on tegemata – ja selle asemel panustavad kommentaatorid lihtsalt n-ö killu rebimisele –, siis saidki televaatajad teatesõidu viimase, neljanda etapi keskel kuulda vaid ebamäärast ja laialivalguvat tõdemust, et oma vahetust seitsmendana alustanud ankrumehe Jakob Kulbini (fotol vasakul ja ülemisel parempoolsel fotol paremal) ees ja taga sõidavad tugevad suusamehed. Hea kommentaator oleks osanud vaatajaile sisukamalt vahendada, teades, milline on Kulbini jälitajate tegelik sõiduvõimekus, millised on Eesti reaalsed šansid. Siis poleks ka televaatajad pidanud tundma pettumust, et noor mees mängis lõpus Eesti koondise hea alguse maha.

Teisipäevane meeste teatesõit näitas kujukalt, mis on laskesuusatamises otsustava tähtsusega, kui tahad pretendeerida kõrgele kohale. See on suusatamise kiirus. Nägite, tänu millele tõusis Prantsusmaa avaetapi punase laterna rollist võistluse liidriks? Tänu kiirele suusatamisele. Prantslased kasutasid teatevõistluse jooksul üheksa varupadrunit (ja käisid ühel trahviringil) teiseks ja kolmandaks tulnud Norra ja Rootsi neliku kuue vastu. Eestit ei aidanud 13. kohast kõrgemale ka Norra ja Rootsiga varupadrunite arvult võrdne, kogu võistluse parim laskmine, sest eestlaste sõiduaeg oli alles 14. Järeldus?

Järeldus telemeestele on see, et laskmistulemustega ekraanil epateerimise asemel peaks hoopis rohkem aega ja energiat kulutama suusakiiruse vaatamisele-näitamisele, lahkamisele ja analüüsimisele. Eriti sellele, kui kiiresti sõitis Eesti sportlane viimasest tiirust vahetusala või lõpujooneni - see lõik, kus laskmise nimel pole enam vaja tagasi hoida, vaid tuleb pingutada täiega, toob kõige selgemalt esile sportlase peamise, kehalise suutlikkuse tulemuse struktuuris.

Kahjuks on ETV läinud lihtsama ja mõttetuma vastupanu teed, täites väärtuslikku eetriaega tarbetu infomüraga selle kohta, kuhu maandusid märklaual kuulid.

Foto 1: Kristo Siimer Milano Cortina olümpial enne eilset teatesõitu lasketuuris laskmas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Milano Cortina olümpia meeste teatesuusatamise esimese vahetuse sõitjad esimest korda lasketiirus. Alt: Justus Strelow (Saksamaa), Sean Doherty (USA), Patrick Braunhofer (Itaalia), Tomas Mikyska (Tšehhi), Rene Zahkna (Eesti), Sebastian Stalder (Šveits) and Dmytro Pidrutschnyj (Ukraina). Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 3: Veebis leviv laskesuusameem. 
Foto 4: Michal Krcmar Tšehhist ja tema kannul Mark-Markos Kehva Milano Cortina olümpial 20 kilomeetri distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Mark-Markos Kehva eilse teatesõidu kolmandal etapil lasketiirus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Mark-Markos Kehva (vasakul) 9. veebruaril Milano Cortina taliolümpial lasketreeningul. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Joscha Burkhalter Šveitsist ja Jakob Kulbin tema kannul Milano Cortina olümpial 10 kilomeetri distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Eesti laskesuusatajate teateneliku viimase vahetuse sõitja Jakob Kulbin Milano Cortina olümpial lasketiirus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Prantsusmaa teatemeeskonna esimese vahetuse suusataja Fabien Claude koos pruudiga pärast kuldmedali võitmist Milano Cortina olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 10: Prantsusmaa teatemeeskonna viimase vahetuse suusataja Eric Perrot langeb pärast võitu Milano Cortina olümpial lumme. Tema taga lõpetab teisena Norra koondise ankrumees Vetle Christiansen. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas tulla raske alguse kiuste Tartu maratonil oma vanuseklassi võitjaks?

Tallinlane Alar Savastver (56 a) ei salga, et pärast Harimäe pikka tõusu tuli tal Tartu maratonil enesehaletsus peale.

Tal ei olnud päris selline minek, nagu ta oli lootnud. Nii mitmedki sõitsid temast mööda. Just tõusudel läks raskeks. Nii mõnestki Harimäele järgnenud künkast pidi ta käärsammu kasutades sisuliselt üles astuma. Miks ma siin olen, käis peast läbi küsimus.

Ent maratoni alguse üle polnud tal põhjust kurta. Rinnanumbriga 26 sai ta Tehvandi staadionilt startida kolmandast reast. Ja hakatuseks polnudki tempo, mille esimesed üles võtsid, kuigi hull. Vana lasketiiru taga, vähem kui kaks kilomeetrit stardist, täheldas Savastver, et sõidab teise kümne esimeses pooles. 

Päev varem oli ta teinud Suusasemude meeskonna kahe kaaslase, endast tugevamate Andres Juursalu ja Peeter Poopuuga kolm kolmeminutilist eeldatavas võistlustempos lahtisõitu. Kõik tundus Savastveri sõnul hästi. Aga Tartu maratoni avakilomeetrite järel hakkasid ajapikku ilmnema mõned märgid, et samasugust kergust, nagu eelmisel päeval, kehas pole. Igatahes nädal varem Alutaguse maratonil, mille Savastver lõpetas 14. kohal, edestades hiljutist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi seitsme minutiga, oli organismis ja jalgades teravust rohkem, nendib ta.

Nagu paljud teisedki eliitrühma mehed, tuli Savastver (fotol paremal) Tartu maratonile uisusuuskadega, niisiis ilma pidamismäärdeta. See tähendas paaristõuketööd esimesest meetrist viimaseni. Ta oli laupäeval suuski testinud ning leidnud, et tema valikust lippavad pehmed uisusuusad kõige paremini. Ta kinnitas kolm tundi pärast maratoni lõpetamist, et see oli õige valik. Sest uisusuuskadega oli rajal mullastest kohtadest, mida polnud põrmugi vähe, palju kergem mööda manööverdada, kui olnuks klassikasuuskadega.

Teine teema, mis nõudis enne maratoni kaalumist ja otsustamist, oli riietus. Hommikul Otepääle sõites oli auto termomeeter näidanud kohati 25 külmakraadi. Tehvandi staadionil näitas suur termomeeter enne starti -18 kraadi (fotol vasakul). «Õnneks oli tuuletu,» lisab ta.

Savastver pani suusakombinesooni alla tuuletõkkega lühikese ja pika spordipesu. Õhukese suusamütsi alla sättis nn memmeräti ning mütsi peale tõmbas külma eest kaitseks peapaela. Jalga saabaste alla plaanis ta tõmmata elektrilise soojendusega sokid, ent laupäeva õhtul avastas, et üks noist ei tööta. Küllap oli aeg teinud selle kallal oma töö, oletab ta. Nii tuli piirduda lihtsalt paksude sokkidega. Suusasaabaste peale tõmbas ta saapakatted

Ent poolel võistlusmaal, kui sõidetud sai umbes poolteist tundi, pääses külm ikkagi varvastele ligi. Need jäid natuke kangeks, kirjeldab Savastver.

Kätte tõmbas ta veidi suured sõrmikud ning nende alla aluskindad. Aga ikkagi oli esimesed kümmekond kilomeetrit sõrmed külmad ja tuimad. Seejärel hakkasid tasapisi soojenema.

Külmaga pidasid võitlust paljud teisedki. Mõned olid pakase vastu plaasterdanud ninaotsa ja põsesarnad. Kes seda ei teinud, noist nii mõnelgi olid Elvas lõpetades põsenukid punased. Ühel osalejal oli lõug nii külmunud, et ta ei suutnud pärast finišeerimist rääkidagi. 

«Oli neid, kellel energia sai otsa ja kes siis külmetasid,» lausub Savastver. Ta pooldanuks, kui korraldajad oleks starti tunni võrra, kella kümneks edasi lükanud, ent möönab, et siis oleks ilmselt osa aeglasemaid inimesi pimeda peale jäänud.

Selgele arusaamisele, et minek pole samasugune kerge, nagu möödunud nädalavahetusel Alutagusel, jõudis Savastver Harimäele tõustes. «Käed olid lödid,» ütleb ta. Võib-olla sellest, oletab ta, et polnud maratonieelsel nädalal käinud kordagi jõusaalis, et kätele enne Tartu maratoni puhkust anda. Konkurendid, keda ta oli Alutaguse maratonil edestanud, sõitsid nüüd Harimäe tõusul ridamisi mööda.

Aga ta ei andnud alla. Liikudes paaristõugetega jooksvas pingereas kolmanda kümne algul, ajas Savastver pärast Harimäge 7–8 kilomeetrit taga 7–8-mehelist punti. Kuid kätte neid ei saanud. Ja kui tulid uued tõusud, hakkas langema tahapoole.

Siis tabaski teda enesehaletsus. «Foon ei olnud nii positiivne, nagu lootsin,» sõnab ta. Kuid lisab, et haletsust leevendas päikseline suusailm, mis pani Otepää kõrgustikul särama avarad lumeväljad, mida oleks tahtnud vaiksema tempoga sõites nautida.

Paraku tegi pehme tuisulumi, mis oli kogunenud nii klassikajälgedesse kui jäljepaaride vahelisel lumekihile, suusatamise vaevarohkemaks, ennekõike tõusudel. Sellisel lumel suusad hästi ei libisenud. «Tõusudel polnud parim päev,» tunnistab Savastver. Tagantjärele leiab ta, et äkki oleks pidanud päev varem lahtisõitude arvu vähendama kolmelt kahele või need sootuks ära jätma. Nonde sõitude tempo oli umbes kolme minutiga kilomeeter

Poolel maratonil sai Savastver kokku Võru lahingukooli endise ülema, endavanuse Kaupo Kaivi (fotol paremal) ja kaks kümnendit noorema Hans Teearuga, kellega asusid üheskoos tööd tegema. Enne eelviimast, Palu teeninduspunkti jõudsid nad järele Soome tuntud pikamaasuusatajale, Finlandiahiihto meeskonna liikmele Teemu Virtanenile (58 a), kes oli pudenenud eespool sõitnud pundist. Edasi jätkus ühistöö neljakesi. 

Savastver oli rajale kaasa võtnud viis geeli, noist kolm kinnitanud spetsiaalse teibiga reitele ning kaks pannud vöökotti. Juua sai ta Suusasemude tiimi jootjailt, sh abikaasa Reedalt. Korra pidi ta joogitopsi krabama ka toitlustuslaualt, sest oma jootjani ulatumiseks tulnuks sõita läbi pundi, mida pole viisakas teha. Üks geelipakend pudenes tal maha, sest geel oli sedavõrd külmunud, et pakend libises sõrmede vahelt lihtsalt välja, kui ta selle sisu kätte püüdis saada. (Savastver vabandab, et geel jäi metsa alla.

Pärast Palu TP-d (fotol ülal vasakul) võttis Savastver neljase grupi vedamise peamiselt enda peale. Peagi jäi maha Virtanen. Pärast viimast, Hellenurme TP-d käis Savastveri pakutud tempo üle jõu Kaivile. Koos Teearuga püüdsid nad eespoolt kinni nii mõnegi mehe, sh kilomeeter enne lõppu Mikk Jakobsoni

Savastver sai ajaga 3:15.36 lõpuks 33. koha, mille eest ei anna endale kõrgemat hinnet kui 3+. Sest see oli tema viimase nelja Tartu maratoni kõige kehvem koht. Mullu oli ta 18., kahel varasemal korral enne seda 20. Siiski kinnitab ta, et andis endast parima, kuid värskusest jäi lihtsalt vajaka. Võitjale Christopher Kalevile kaotas ta 25 ja pool minutit. Näitleja Jan Uuspõld sai ajaga 5:53.59 1752. koha.

Seda, et Savastveri organism polnud parimas võistlusvalmiduses, näitab ka südametöö. Keskmine pulss oli 152, tavaliselt küünib see tal maratonidel üle 160. Maksimumpulss oli 168, enamasti läheb see tal üle 170. «Ju siis ei jaksanud,» järeldab ta.

Ometi oli Savastveril seekord asja autasustamisele. Ta sai M55 vanuseklassis esimese koha. Kunagi varem polnud tal Tartu maratonil õnnestunud oma vanuseklassis võita. Ikka ja jälle oli tulnud alla vanduda endistele maailmanimedele, nagu Andrus Veerpalu või norralane Anders Aukland.

Vanuseklassi võidu eest sai Savastver (fotol ülal vasakul) auhinnaks karika ja kolm smuutit. Estoloppeti maratonide sarja etappidel on vanuseklassi parimad saanud auhinnaks karika, tordi, kaks paari spordisokke ja suusamäärde.

Fotod 1, 8, 9 ja 10: Suusatajad Tartu maratonil. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu maratoni start. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Alar Savastver õhtul enne Tartu maratoni. Foto autor: Alar Savastver
Foto 5: Temperatuur enne starti oli -18 kraadi. Foto autor: Reet Savastver
Foto 6: Suusatajad püüavad kilesse mässituna enne Tartu maratoni starti sooja hoida. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
foto 7: Soome suusataja on teipinud maratoniks näo. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: Kaupo Kaiv enne Tartu maratoni starti sooja tegemas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Palu teeninduspunkt. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 13 ja 14: Tartu maratoni medaliheitlus. Võitis Christopher Kalev (nr 6) Henri Roosi (nr 2) ja Fabián Štočeki (nr 4) ees. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 15: Alar Savastver vanuseklassi M55 võitjana autasustamisel. Foto autor: Reet Savastver

Pullerits: Kuidas tagati see, et Tartu maratonil keegi sohki ei teeks?

Kuidas pühapäevase maratoni esimeseks, Matu TP-ks kõik valmis seatakse, ja miks seal tuleb arvestada Newtoni jahtumisseadust, saate lugeda mu sellest loost siin lingi all. 

Need, kes ei ole just alles eile sündinud, mäletavad kindlasti, et 1982. aasta Tartu maratonil ei tohtinud sõita pilk ja nina liiga maas, sest siis võis juhtuda, et ei saagi tulemust kirja.

Too oli minu kõige esimene Tartu maraton. Olin siis Tartu 2. keskkooli eelviimase, 10. klassi poiss. Maratoniks olin valmistunud Tartus dendropargis, kus olid suusatajate sisseaetud rajad. Tähtvere spordipargi kohal laius tollal võsastunud prügimägi. Kogusin dendropargis pärast koolitunde suusatamas käies enne maratoni 330 suusakilomeetrit, mida pidasin piisavaks. Raja pikkus oli tookord 52,7 km, distants Matult Elva lähistele.

1982. aasta maraton tähistas maratonibuumi algust Eestis. 1981. aastal oli lõpetajaid 2353, minu debüüdiaastal aga juba üle kahe korra rohkem, 5072. Mälu järgi oli mu stardinumber kõvasti üle 5000. Stardinumbreid hakati kõikidele osavõtjatele jagama alles kaks aastat varem.

Mäletan, et hommikul läksin koos klassivenna Hannes Kirisega, nüüdse riigikohtunikuga, varakult Tartu kesklinna Vanemuise teatri alumisse parklasse, et saada stardipaika viivas kollases bussis istekoht. See õnnestus. Buss viis Matu lagedale väljale, kus oli süüdatud mitu suurt lõket, mille juures sooja saada. Kuhu tuli jätta riidepakid, seda, nagu paljusid teisi asju, enam ei mäleta. Stardialasse sisenedes tuli laste korraldajail ära rebida osa rinnanumbri külge kinnitatud talongist. Talongi teine osa tuli loovutada pärast finišeerimist, et tõendada lõpuni jõudmist ja tulemus kirja saada.

Kuna osalejaid oli tuhandeid ja alustasin tagaotsast, tuli enamik võistlusmaast sõita nii, et suusatajad tihedalt ees ja kõrval. Harimäe otsas, kus rada sisenes metsa alla, tekkis pudelikael ja tuli mitu minutit oodata, kuni sai hakata laskuma. Rajameister Arvo Kütt kirjeldas mulle täna, et oli sinna tõmmanud kolm jälge, kuid soomlased, kes olid käinud enne maratoni rajaga tutvumas, väitsid, et nii läheb tihedaks, sest jäljed tulid mäest alla mööda kitsast autoteed, mis oli kaetud paksu lumega; lund oli nii palju, et see oli nädal enne maratoni puidki rajale painutanud. 

Kütt tegi kolme jäljepaari asemele kaks ning loomulikult tekkis siis Harimäel suusatajaist tropp, sest Harimäe otsa oli viinud koguni 15 jäljepaari. Järgmisel aastal sai Kütt Tamsalust kolm buldooserit ning lükkas Harimäe laskumise laiemaks. "Aeg oli selline, kõik oli meie," ütles ta raja kiirelt käinud laiendamise kohta.

Alles nüüd sain temalt teada, et Harimäe laskumine kujunes 1982. aasta maratonil kõigi aegade karmimaks. Küti andmeil oli üks suusataja nihestanud kukkudes puusaliigese ning mitu osalejat murdnud rangluu.

Poolel teel tervitas osalejaid suur hele plagu, mis andis teada, et pool maad on läbitud. Sealkandis tuli selja tagant hirmsa hooga kolm aastat noorem koolivend Aivo Pärn, kes tollal oli kõva suusataja, käis suusatrennis, ning kihutas mööda – tal oli stardis tekkinud mingi tehniline probleem.

Ausalt öeldes ongi see enam-vähem kõik, mida tollest esimesest maratonist mäletan. Peale selle, et endast tuli rajal märk kirja panna. Ja sellepärast ei tohtinudki kogu aeg sõita nina ja pilk maas.

Kõigile osalejatele oli antud teada, et rajal on värvilised pliiatsid, millega tuleb, kui nüüd õigesti mäletan, rinnanumbri küljes olnud paberitükil teatud kohta märge teha. Sellepärast, et tõestada, et oled raja ikkagi ausalt läbi sõitnud. Sest Tartu maraton oli tollal saamas juba prestiižiürituseks, mis olevat kaasa toonud selle, et osad tulid starti, sõitsid siis pisut, seejärel istusid autosse, tulid enne finišit autost uuesti rajale ja said uhke tulemuse kirja. 

Küsisin rajameister Kütilt, kas päriselt ka nii tehti, et läbiti osa maratonist autos, sest mis muu võis olla selle põhjus, miks osalejad pidid rajal värvilise pliiatsi märkega distantsi läbimist tõendama. 

Kütt kinnitas, et selliseid juhtumeid oli. Need olid kerkinud esimest korda teemaks 1981. aasta Tartu maratonil, mis lõppes Illil (kus asus Elva tarbijate kooperatiivi limonaaditehas). Ta ütles, et on ka oma silmaga näinud neid, kes istusid mõni kilomeeter pärast starti autosse või väljusid lõpu eel autost. Enamasti olid need olnud mehed.

Ja oligi nii, et, pakuks, umbes 15 km enne lõppu olid metsavahelisele peente puudega lõigule tõmmatud puude vahele umbes kahe ja poole meetri kõrgusele nöörid ning nende küljes rippusid omakorda nööri otsas rohelised pliiatsid. Just, kõik olid rohelised. Et kui tegid autos märke paberitükile sinise või punase pliiatsiga, siis jäidki sohi tegemisega vahele. Noid pliiatseid rippus seal ikka kümneid.

Ega viimastest kilomeetritest ma muud mäleta, kui et oli üks lohk, kust tuli hooga läbi sõita ja kus rada oli muutunud juba kollakas-pruunikaks pudruks. Finišiosa kulges aedikute vahel. Lõpetasin ajaga 4:36.39, mis andis 1684. koha. Klassivend Kiris, kooliaja parim sõber, jäi 5:30-ga ligi tuhat kohta tahapoole. Tulemused ilmusid kevadel paksus trükises. (Kahjuks ei mäleta, kas sõitsin puusuuskadega või olid mul juba Visu nn poolplastikud, st alt plastik, pealtpoolt puit, pidamisalal kalasabamuster.)

Too oli erandlik maraton, sest võitjatena läks kirja kolm meest: Mati Albert, Tõnu Sirel ja Uno Leist. Kahtlen, et avalikes allikates leiduv võiduaeg 3:21.10 on õige. Ilmselt on tunniga eksitud.

Aasta hiljem olin taas Tartu maratoni stardis. Lõpuklassis tuli õppimine tõsiselt käsile võtta, sest ülikooli astudes arvestati ka keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet, mistõttu suusatamiseks ei jäänud enam nii palju aega, nagu varem. Harjutasin enne ainult 70 kilomeetrit ja see andis tunda. Selg jäi alatasa valusaks, mispärast pidin rajal korduvalt seisma jääma ja puhkama. Nii kujunes ka tulemus aastatagusega võrreldes palju kehvemaks. Sain 6805 lõpetaja hulgas 2786. koha. 55,8 kilomeetri pikkuse maratoni läbisin 5:31.22-ga. Aga ikkagi ligi pool tundi kiiremini, kui Kiris. Võitis Jaanus Teppan 2:53.33-ga.

Kui õhtul pärast bussiga Tartusse saabumist Kirisega Tähtvere linnaosas kodu poole vantsisime, suusad käes, juhtus meid aknast nägema meie legendaarne matemaatikaõpetaja Igor Holts. Järgmisel päeval ta tunnis kommenteeris, et olime olnud väga väsinud sammu ja olemisega.

Tol aastal korraldas ajalehe Edasi sporditoimetuse juht Vahur Kalmre Tartu maratonist reportaažide kirjutamise võistluse ning lubas avaldada parimad tööd lehes. (Selle kohta loe lähemalt sissekande kommentaariumis.) Loomulikult otsustasin kaasa lüüa, sest plaanisin ju astuda Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ning seal oli loomingulisele konkursile vaja nn kaasavara, et sind üldse jutule võetaks. Kaasavara tähendas ajakirjanduses ilmunud töid. 

Mu reportaaž sai umbes viie või kuue lehekülje pikkune. Seda ei ilmunud Edasis kunagi. Sellegipoolest lisasin selle ülikooli pürgides oma kaasavara hulka. Juhan Peegel, Marju Lauristin ja teised komisjoni liikmed otsustasid mind loominguliselt konkursilt, mis koosnes kaasavarast, esseest ja vestlusest, sisseastumiseksamitele lasta. Neli eksamit tegin kõik viitele, millele lisandus keskkooli lõputunnistuselt 4,5 palli. Tol võistlusel, mille tulemus tõepoolest edasise elu osas maksis ja luges, sain 24,5 punktiga esikoha.

Fotod 1 ja 2: Tartu maratoni stardis millalgi eelmise sajandi lõpus. Fotode autor: Malev Toom (foto nr 1) ja Meelis Lokk (foto nr 2), Postimees/Scanpix
Foto 3: Suuskade määrimine millalgi eelmise sajandi lõpus Tartu maratoni eel bussiparklas. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel metsa vahel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Fotod 5, 6 ja 10: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel. Fotode autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 7: 1984. aasta Tartu maraton. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Suusatajad Tartu maratonil millalgi 1990. aastate algul. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 9: Suusatajad uudistamas Tartu maratoni auhindu aastal 1984. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Väike osa suuskadest, mis olid laupäeva pärastlõunaks Tähtvere spordikeskuses ette valmistatud pühapäevaseks Tartu maratoniks. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas Alutaguse maraton oli tõesti ajaloo sündmustevaesemaid?

Seda oli karta, et Swixi suure kulbiga suusakepid, mille teravik, nagu kogenud suusaharrastajad teavad, pole piisavalt tugevast sulamist, ei pea järvejääl, olgu see pealegi kaetud õhukese lumekirmega, jõulisest õlavöötmest lähtuvale pidevale tambile vastu. 

Ja ei pidanudki.

Jaanus Laidvee klassikakepi teravik murdus pühapäevasel Alutaguse maratonil tosin kilomeetrit enne lõppu, Aknajärvel. Ta teadis, et suure kulbiga keppidega sõitma minnes kaasneb risk, et väikse kulbiga keppidega võrreldes pikem teravik ei pruugi kõva pinnast kohates vastu pidada. Aga teadis ja arvestas ka seda, et väikse kulbiga kepid võivad pehmes lumes kohati läbi vajuda.

Igatahes sai ta kohe aru, kui Aknajärvel keppidega paaristõuketööd tegi, et vasak kepp on jäänud järsku teravikuta. Kepiots ei ramminud jäässe, vaid libises tagasi. Aga just paaristõukeline sõiduviis on olnud tema trump

Laidvee läks 45-kilomeetrisele kahel ringil peetud maratonile (marsruudi skeem vasakul) starti klassikasuuskadega, kuid jättis nende keskosa pidamismäärdeta. Lasi hooldemeestel ka sinna tõmmata libisemismääret. Tõuse, kust saanuks otse vahelduvtõukelise sõiduviisiga üles sõita, sel rajal eriti polnud. Ta panustas käte ja ülakeha rammule. Sel juhul võinuks ju võistlema minna ka uisusuuskadega, ent ajapikku on talle maratonidel saanud selgeks, et ta klassikasuusad on paremate libisemisomadustega kui vabatehnikasuusad.

Stardis (fotol paremal) oli üheksa miinuskraadi. Muret tegid käed ja varbad. Need olid hooaja esimesel, kolme nädala tagusel Viru maratonil külmaga valusat võitlust pidanud, nagu paljudel teistelgi. Laidvee on märganud, et kui pakast on üle kümne kraadi, siis üle tunni suurt sõita ei kannata, ilma et peaks hakkama käteringidega sõrmedes verevarustust parandama. Ta on proovinud eri sorti kindaid, sh labakuid, sh isegi koos aluskinnastega, kuid abi neist suurt pole olnud. 

«Labakinnastega võib niisama sõita, aga ma ei saa nendega tugevalt keppidega pikemat aega tõugata,» ütles Laidvee. «Sõrmed liiguvad kinda sees oluliselt rohkem ja seetõttu hakkab rihm kätt pooma ning sõrmed hakkavad surema.»

Nüüd läks ta sõitma nn lobsterite ehk sõraliste kinnastega, kus sõrmed on paarikaupa koos, ning jalga pani akusokid ja peale tõmbas saapakatted. Hakaku pigem palav kui külm, otsustas ta.

Valik õigustas end: kätel ja jalgadel külm ei hakanud.

Stardist väljunud neli klassikarada koondusid umbes kilomeetri järel kaheks rajaks. Suusajälgede põhi oli kõva. Siin-seal olid korraldajad lund juurde loopinud, kuid sellegipoolest tuli ette ka kehvemaid kohti, kus pidi jäljest välja astuma, et suusapõhju mullastel lõikudel mitte kraapida. Siiski polnud põhjale tekkinud kriimudest pääsu.

Viie kilomeetri järel, kui kiiremad olid läinud juba oma teed, sattus Laidvee paarikümneliikmelisse punti, kus sõitis 7.–11. kohal. Tollesse punti kuulusid näiteks Tatjana Mannima, kes, nagu lõpus selgus, tuli selgi maratonil naiste arvestuses võitjaks (fotol ülal paremal), ja Aimer Peensalu, kellega Laidvee oli käinud novembris Soomes Vuokattis laagris.

Laidvee sõnul käis järgmised kümme kilomeetrit heas tempos kühveldamine. Ta hoidis end Mannima lähedusse. Seitse-kaheksa kilomeetrit, tunnistas ta, oli sedasi sõita mõnus, aga siis hakkas tundma, et kiirust on pisut liiast. Pundi esimesed hakkasid eest ära libisema. 

Kui sõidetud sai tosin kilomeetrit, avanes Laidvee ees huvitav vaatepilt. Metsavahelisel siledal lõigul vajus Peensalu ühtäkki ettepoole ning langes siis paremale küljele lumme. Põhjus, nagu peagi selgus, oli selles, et kepp oli lumes läbi vajunud. Aga ta ajas end püsti, kogus end ja maratoni lõpuks edestas Laidveed seitsme minutiga; edestas isegi endist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi pooleteise minutiga.

Pärast pundi lagunemist liitus Laidvee järgmise grupiga, kus teiste hulgas jõudis talle kannule naiste arvestuse tugevuselt teine esindaja, Merilin Jürisaar. Ühel tõusul sattusid nad kõrvuti ning kuna seal oli lumi tallatud juba pudruks – ja läks teisel ringil veelgi pudrusemaks –, astus Laidvee kogemata Jürisaare kepi peale. Õnneks sedasi, et kepp jäi terveks. Ta vabandas. (Ja palus vabandused edastada ka siin.)

Edasi, kuni kepiteraviku murdumiseni Aknajärvel, ei juhtunud Laidvee silme ees maratonil midagi märkimisväärset. Ta ütles, et see oli võistlus, mis kuulub värvikate seikade vähesuse poolest kindlasti Estoloppeti sarja maratonide toppi.

Isegi murdunud kepiteravik ei löönud teda rivist. Ta nihkus üle järvejää viinud rajal kaldapoolsemasse serva, kus lund oli pisut paksemalt, ning sai seal ka otsikuta kepiga enam-vähem tööd teha, ehkki põhikoormus jäi mõistagi terve teravikuga kepile. Kuid metsa all avastas ta, et polnud tõugates vahetki, kas teravik on või ei ole. Ta kinnitas, et kepiintsidendi tõttu ta tulemus küll suurt ei kannatanud.

Kui viimased kümmekond päeva on paljud Eesti inimesed otsinud autoga elamust merejäält, siis Laidvee ütles, et üle järvede sõita oli küll omapärane, kuid vaadata palju ei ole, kõik on ümberringi ühtlaselt sile ja valge. Päikesega oleks kindlasti emotsiooni rohkem olnud, lisas ta. Ainsana tõid vaheldust... kalamehed (fotol paremal ja ülal vasakul).

«Töötavatest kalameestest ei ole mina varem nii lähedalt mööda suusatanud,» lausus ta muigega. «Oli huvitav kogemus.» Mõned kalastajad olid jätnud õngitsemise sinnapaika ning tulnud järvejääl suusaraja äärde võistlejaid lähemalt kaema. Laidvee ei välistanud siiski, et sisimas võisid nad sajatada, et keppidega klõpsivad suusatajad peletavad kalad eemale.

Laidvee sai 60. koha, kaotust võitjaks tulnud Eesti endisele sprindikoondislasele Marko Kilbile (vasakpoolsel fotol keskel) pisut üle 25 ja poole minuti. Ta möönis, et lõpus hakks tempo langema, sest vastupidavusest jäi vajaka ning ka teravust lihvivaid trenne pole saanud piisavalt teha. Mitme teisegi suust kostis tema kõrvu, et lõpus hakkas jaks raugema.

«60. koht väga hull ei ole,» kõlas tema resümee. «Enam-vähem võib kohaga rahul olla.»

Foto 1: Alutaguse maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 2: Üks kolmest järvest, millel kulges Alutaguse maraton. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 3: Alutaguse maratoni raja skeem. Kuvatõmmis Jaanus Laidvee Strava küljelt
Foto 4: Alutaguse maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 5: Suusatajad Alutaguse Alutaguse maratonil järvejääl. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 6: Tatjana Mannima võidab naiste arvestuses Alutaguse maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Naiste esikolmik Alutaguse maratonil. Keskel võitja Tatjana Mannima. Aga kes on teine ja kolmas? Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 8: Ka tunned Eesti harrastussuusatajaid? Pildil on Alutaguse maratoni N, M40 ja M50 klassi võitjad. Mis võistkonnast ja kes on kes? Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 9 ja 10: Alutaguse maratoni osalejad möödumas kalastajatest järvejääl. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 11: Alutaguse maratoni kolm paremat (vasakult) Henri Roos (2. koht), Marko Kilp (võitja) ja Raido Ränkel (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet 

Pullerits: Mis ootab ees pühapäeval Alutaguse maratoni järvejääl?

Ega sellepärast, et Robert Peets, Alutaguse maratoni korraldaja ja kontaktisik, on praegu Itaalias Val di Fiemmes, kus tema vastutada on selle kontrollimine, et kõik Milano Cortina taliolümpial võistlevad suusatajad kasutavad õigeid määrdeid – ehk ei kasuta fluori sisaldavaid määrdeid –, mis siinses keelepruugi tähendab, et tema organiseerida on põrgumasina töö, pühapäevane maraton Alutagusel pidamata jää. (Maratonist rääkiv lause peabki olema pikk ja paljude käänakutega, peaasi, et sisuliselt ja lauseehituse poolest koos püsib, ehkki mõtte jälgimine võib olla pingutav – kuid maraton ei peagi olema kerge.)

Helistasin talle reede pärastlõunal kella nelja ajal, ta oli olümpial koosolekul, mistõttu ei saanud kohe vastata, aga ta helistas tagasi ja andis ülevaate, mis kahe päeva pärast suure tõenäosusega kahel 24-kilomeetrisel ringil ees ootab.

Peets ütles, et olud on läinud ajaga järjest paremaks, sest mehed on ATV-de kärudega lund maratonirajale (fotol ülal paremal) juurde vedanud, lisaks tuli reede hommikul ka taevast looduslikku lund lisaks. Ta lausus, et võistlema tasub tulla heade suuskadega, ent lisas, et ühelgi suusavõistlusel, isegi rahvusvahelistel suurvõistlutel, ei saa eales garanteerida, et suusa alla mõni kriim ei tuleks.

Teadupoolest kulgeb Alutaguse maratoni rada kahel ringil kokku kuuel korral kolmel järvel. Esmalt tuleb teha Liivjärvel veidi rohkem kui kilomeetrine paun, teiseks tuleb sõita Aknajärvel ja kolmandana Jaala järvel (fotol vasakul). Kokku on ühel ringil järvedel sõitmist umbes neli kilomeetrit, seega maratonil kaheksa kilomeetrit.

Peets kinnitas, et ka järvedel on rada sees. Enamasti kulgeb rada järvedel mööda kaldaäärseid – v.a Jaala järvel, kus üks paun tuleb teha järve keskele –, kus lund on rohkem kui mujal järvejääl. Ta rääkis, et järvedele sai rada hakatud rajama juba siis, kui väljas oli kohati 25 külmakraadi, mis tähendab, et lumi on seal tugevasti kokku pressitud; ja kuna järvejää oli krobeline, kui algas lume pressimine ja raja tegemine, siis on lumi ka jääle korralikult kinni vajutatud. Seda muret Peetsi sõnul pole, et suusakepi teravik libisema hakkaks. Ta pakkus, et sõit järvejääl hakkab ses osas meenutama rullisõitu, et kepid muudkui kõlksuvad.

Uurisin, kas järvedele tuleb üks klassikajälg või kaks. Peets ütles, et üks kindlasti, aga teise osas ei oska ta praegu vastata, ligi kaks päeva on veel aega. Ta rääkis, et kahte kõrvuti rada on tavaliselt vaja stardist esimese TP-ni ja viimasest TP-st finišini, mujal sõidetakse nagunii enamjaolt ühes jäljes.

See, kas järvejääle tuleb ka teine klassikajälg, selgub homse päeva, laupäeva jooksul.

Fotod 1 ja 4: Mullune Tartu maraton Alutagusel. Fotode autorid: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpic (foto 1) ja Margus Ansu, Postimees/ Scanpix (foto 4)
Foto 2: Tänavuse Alutaguse maratoni rada männimetsa all. Foto autor: Estoloppet
Foto 3: Jäätunud Jaala järv. Foto autor: Estoloppet