Pullerits: Kuidas tulla raske alguse kiuste Tartu maratonil oma vanuseklassi võitjaks?

Tallinlane Alar Savastver (56 a) ei salga, et pärast Harimäe pikka tõusu tuli tal Tartu maratonil enesehaletsus peale.

Tal ei olnud päris selline minek, nagu ta oli lootnud. Nii mitmedki sõitsid temast mööda. Just tõusudel läks raskeks. Nii mõnestki Harimäele järgnenud künkast pidi ta käärsammu kasutades sisuliselt üles astuma. Miks ma siin olen, käis peast läbi küsimus.

Ent maratoni alguse üle polnud tal põhjust kurta. Rinnanumbriga 26 sai ta Tehvandi staadionilt startida kolmandast reast. Ja hakatuseks polnudki tempo, mille esimesed üles võtsid, kuigi hull. Vana lasketiiru taga, vähem kui kaks kilomeetrit stardist, täheldas Savastver, et sõidab teise kümne esimeses pooles. 

Päev varem oli ta teinud Suusasemude meeskonna kahe kaaslase, endast tugevamate Andres Juursalu ja Peeter Poopuuga kolm kolmeminutilist eeldatavas võistlustempos lahtisõitu. Kõik tundus Savastveri sõnul hästi. Aga Tartu maratoni avakilomeetrite järel hakkasid ajapikku ilmnema mõned märgid, et samasugust kergust, nagu eelmisel päeval, kehas pole. Igatahes nädal varem Alutaguse maratonil, mille Savastver lõpetas 14. kohal, edestades hiljutist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi seitsme minutiga, oli organismis ja jalgades teravust rohkem, nendib ta.

Nagu paljud teisedki eliitrühma mehed, tuli Savastver (fotol paremal) Tartu maratonile uisusuuskadega, niisiis ilma pidamismäärdeta. See tähendas paaristõuketööd esimesest meetrist viimaseni. Ta oli laupäeval suuski testinud ning leidnud, et tema valikust lippavad pehmed uisusuusad kõige paremini. Ta kinnitas kolm tundi pärast maratoni lõpetamist, et see oli õige valik. Sest uisusuuskadega oli rajal mullastest kohtadest, mida polnud põrmugi vähe, palju kergem mööda manööverdada, kui olnuks klassikasuuskadega.

Teine teema, mis nõudis enne maratoni kaalumist ja otsustamist, oli riietus. Hommikul Otepääle sõites oli auto termomeeter näidanud kohati 25 külmakraadi. Tehvandi staadionil näitas suur termomeeter enne starti -18 kraadi (fotol vasakul). «Õnneks oli tuuletu,» lisab ta.

Savastver pani suusakombinesooni alla tuuletõkkega lühikese ja pika spordipesu. Õhukese suusamütsi alla sättis nn memmeräti ning mütsi peale tõmbas külma eest kaitseks peapaela. Jalga saabaste alla plaanis ta tõmmata elektrilise soojendusega sokid, ent laupäeva õhtul avastas, et üks noist ei tööta. Küllap oli aeg teinud selle kallal oma töö, oletab ta. Nii tuli piirduda lihtsalt paksude sokkidega. Suusasaabaste peale tõmbas ta saapakatted

Ent poolel võistlusmaal, kui sõidetud sai umbes poolteist tundi, pääses külm ikkagi varvastele ligi. Need jäid natuke kangeks, kirjeldab Savastver.

Kätte tõmbas ta veidi suured sõrmikud ning nende alla aluskindad. Aga ikkagi oli esimesed kümmekond kilomeetrit sõrmed külmad ja tuimad. Seejärel hakkasid tasapisi soojenema.

Külmaga pidasid võitlust paljud teisedki. Mõned olid pakase vastu plaasterdanud ninaotsa ja põsesarnad. Kes seda ei teinud, noist nii mõnelgi olid Elvas lõpetades põsenukid punased. Ühel osalejal oli lõug nii külmunud, et ta ei suutnud pärast finišeerimist rääkidagi. 

«Oli neid, kellel energia sai otsa ja kes siis külmetasid,» lausub Savastver. Ta pooldanuks, kui korraldajad oleks starti tunni võrra, kella kümneks edasi lükanud, ent möönab, et siis oleks ilmselt osa aeglasemaid inimesi pimeda peale jäänud.

Selgele arusaamisele, et minek pole samasugune kerge, nagu möödunud nädalavahetusel Alutagusel, jõudis Savastver Harimäele tõustes. «Käed olid lödid,» ütleb ta. Võib-olla sellest, oletab ta, et polnud maratonieelsel nädalal käinud kordagi jõusaalis, et kätele enne Tartu maratoni puhkust anda. Konkurendid, keda ta oli Alutaguse maratonil edestanud, sõitsid nüüd Harimäe tõusul ridamisi mööda.

Aga ta ei andnud alla. Liikudes paaristõugetega jooksvas pingereas kolmanda kümne algul, ajas Savastver pärast Harimäge 7–8 kilomeetrit taga 7–8-mehelist punti. Kuid kätte neid ei saanud. Ja kui tulid uued tõusud, hakkas langema tahapoole.

Siis tabaski teda enesehaletsus. «Foon ei olnud nii positiivne, nagu lootsin,» sõnab ta. Kuid lisab, et haletsust leevendas päikseline suusailm, mis pani Otepää kõrgustikul särama avarad lumeväljad, mida oleks tahtnud vaiksema tempoga sõites nautida.

Paraku tegi pehme tuisulumi, mis oli kogunenud nii klassikajälgedesse kui jäljepaaride vahelisel lumekihile, suusatamise vaevarohkemaks, ennekõike tõusudel. Sellisel lumel suusad hästi ei libisenud. «Tõusudel polnud parim päev,» tunnistab Savastver. Tagantjärele leiab ta, et äkki oleks pidanud päev varem lahtisõitude arvu vähendama kolmelt kahele või need sootuks ära jätma. Nonde sõitude tempo oli umbes kolme minutiga kilomeeter

Poolel maratonil sai Savastver kokku Võru lahingukooli endise ülema, endavanuse Kaupo Kaivi (fotol paremal) ja kaks kümnendit noorema Hans Teearuga, kellega asusid üheskoos tööd tegema. Enne eelviimast, Palu teeninduspunkti jõudsid nad järele Soome tuntud pikamaasuusatajale, Finlandiahiihto meeskonna liikmele Teemu Virtanenile (58 a), kes oli pudenenud eespool sõitnud pundist. Edasi jätkus ühistöö neljakesi. 

Savastver oli rajale kaasa võtnud viis geeli, noist kolm kinnitanud spetsiaalse teibiga reitele ning kaks pannud vöökotti. Juua sai ta Suusasemude tiimi jootjailt, sh abikaasa Reedalt. Korra pidi ta joogitopsi krabama ka toitlustuslaualt, sest oma jootjani ulatumiseks tulnuks sõita läbi pundi, mida pole viisakas teha. Üks geelipakend pudenes tal maha, sest geel oli sedavõrd külmunud, et pakend libises sõrmede vahelt lihtsalt välja, kui ta selle sisu kätte püüdis saada. (Savastver vabandab, et geel jäi metsa alla.

Pärast Palu TP-d (fotol ülal vasakul) võttis Savastver neljase grupi vedamise peamiselt enda peale. Peagi jäi maha Virtanen. Pärast viimast, Hellenurme TP-d käis Savastveri pakutud tempo üle jõu Kaivile. Koos Teearuga püüdsid nad eespoolt kinni nii mõnegi mehe, sh kilomeeter enne lõppu Mikk Jakobsoni

Savastver sai ajaga 3:15.36 lõpuks 33. koha, mille eest ei anna endale kõrgemat hinnet kui 3+. Sest see oli tema viimase nelja Tartu maratoni kõige kehvem koht. Mullu oli ta 18., kahel varasemal korral enne seda 20. Siiski kinnitab ta, et andis endast parima, kuid värskusest jäi lihtsalt vajaka. Võitjale Christopher Kalevile kaotas ta 25 ja pool minutit. Näitleja Jan Uuspõld sai ajaga 5:53.59 1752. koha.

Seda, et Savastveri organism polnud parimas võistlusvalmiduses, näitab ka südametöö. Keskmine pulss oli 152, tavaliselt küünib see tal maratonidel üle 160. Maksimumpulss oli 168, enamasti läheb see tal üle 170. «Ju siis ei jaksanud,» järeldab ta.

Ometi oli Savastveril seekord asja autasustamisele. Ta sai M55 vanuseklassis esimese koha. Kunagi varem polnud tal Tartu maratonil õnnestunud oma vanuseklassis võita. Ikka ja jälle oli tulnud alla vanduda endistele maailmanimedele, nagu Andrus Veerpalu või norralane Anders Aukland.

Vanuseklassi võidu eest sai Savastver (fotol ülal vasakul) auhinnaks karika ja kolm smuutit. Estoloppeti maratonide sarja etappidel on vanuseklassi parimad saanud auhinnaks karika, tordi, kaks paari spordisokke ja suusamäärde.

Fotod 1, 8, 9 ja 10: Suusatajad Tartu maratonil. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu maratoni start. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Alar Savastver õhtul enne Tartu maratoni. Foto autor: Alar Savastver
Foto 5: Temperatuur enne starti oli -18 kraadi. Foto autor: Reet Savastver
Foto 6: Suusatajad püüavad kilesse mässituna enne Tartu maratoni starti sooja hoida. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
foto 7: Soome suusataja on teipinud maratoniks näo. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: Kaupo Kaiv enne Tartu maratoni starti sooja tegemas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Palu teeninduspunkt. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 13 ja 14: Tartu maratoni medaliheitlus. Võitis Christopher Kalev (nr 6) Henri Roosi (nr 2) ja Fabián Štočeki (nr 4) ees. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 15: Alar Savastver vanuseklassi M55 võitjana autasustamisel. Foto autor: Reet Savastver

Pullerits: Kuidas tagati see, et Tartu maratonil keegi sohki ei teeks?

Kuidas pühapäevase maratoni esimeseks, Matu TP-ks kõik valmis seatakse, ja miks seal tuleb arvestada Newtoni jahtumisseadust, saate lugeda mu sellest loost siin lingi all. 

Need, kes ei ole just alles eile sündinud, mäletavad kindlasti, et 1982. aasta Tartu maratonil ei tohtinud sõita pilk ja nina liiga maas, sest siis võis juhtuda, et ei saagi tulemust kirja.

Too oli minu kõige esimene Tartu maraton. Olin siis Tartu 2. keskkooli eelviimase, 10. klassi poiss. Maratoniks olin valmistunud Tartus dendropargis, kus olid suusatajate sisseaetud rajad. Tähtvere spordipargi kohal laius tollal võsastunud prügimägi. Kogusin dendropargis pärast koolitunde suusatamas käies enne maratoni 330 suusakilomeetrit, mida pidasin piisavaks. Raja pikkus oli tookord 52,7 km, distants Matult Elva lähistele.

1982. aasta maraton tähistas maratonibuumi algust Eestis. 1981. aastal oli lõpetajaid 2353, minu debüüdiaastal aga juba üle kahe korra rohkem, 5072. Mälu järgi oli mu stardinumber kõvasti üle 5000. Stardinumbreid hakati kõikidele osavõtjatele jagama alles kaks aastat varem.

Mäletan, et hommikul läksin koos klassivenna Hannes Kirisega, nüüdse riigikohtunikuga, varakult Tartu kesklinna Vanemuise teatri alumisse parklasse, et saada stardipaika viivas kollases bussis istekoht. See õnnestus. Buss viis Matu lagedale väljale, kus oli süüdatud mitu suurt lõket, mille juures sooja saada. Kuhu tuli jätta riidepakid, seda, nagu paljusid teisi asju, enam ei mäleta. Stardialasse sisenedes tuli laste korraldajail ära rebida osa rinnanumbri külge kinnitatud talongist. Talongi teine osa tuli loovutada pärast finišeerimist, et tõendada lõpuni jõudmist ja tulemus kirja saada.

Kuna osalejaid oli tuhandeid ja alustasin tagaotsast, tuli enamik võistlusmaast sõita nii, et suusatajad tihedalt ees ja kõrval. Harimäe otsas, kus rada sisenes metsa alla, tekkis pudelikael ja tuli mitu minutit oodata, kuni sai hakata laskuma. Rajameister Arvo Kütt kirjeldas mulle täna, et oli sinna tõmmanud kolm jälge, kuid soomlased, kes olid käinud enne maratoni rajaga tutvumas, väitsid, et nii läheb tihedaks, sest jäljed tulid mäest alla mööda kitsast autoteed, mis oli kaetud paksu lumega; lund oli nii palju, et see oli nädal enne maratoni puidki rajale painutanud. 

Kütt tegi kolme jäljepaari asemele kaks ning loomulikult tekkis siis Harimäel suusatajaist tropp, sest Harimäe otsa oli viinud koguni 15 jäljepaari. Järgmisel aastal sai Kütt Tamsalust kolm buldooserit ning lükkas Harimäe laskumise laiemaks. "Aeg oli selline, kõik oli meie," ütles ta raja kiirelt käinud laiendamise kohta.

Alles nüüd sain temalt teada, et Harimäe laskumine kujunes 1982. aasta maratonil kõigi aegade karmimaks. Küti andmeil oli üks suusataja nihestanud kukkudes puusaliigese ning mitu osalejat murdnud rangluu.

Poolel teel tervitas osalejaid suur hele plagu, mis andis teada, et pool maad on läbitud. Sealkandis tuli selja tagant hirmsa hooga kolm aastat noorem koolivend Aivo Pärn, kes tollal oli kõva suusataja, käis suusatrennis, ning kihutas mööda – tal oli stardis tekkinud mingi tehniline probleem.

Ausalt öeldes ongi see enam-vähem kõik, mida tollest esimesest maratonist mäletan. Peale selle, et endast tuli rajal märk kirja panna. Ja sellepärast ei tohtinudki kogu aeg sõita nina ja pilk maas.

Kõigile osalejatele oli antud teada, et rajal on värvilised pliiatsid, millega tuleb, kui nüüd õigesti mäletan, rinnanumbri küljes olnud paberitükil teatud kohta märge teha. Sellepärast, et tõestada, et oled raja ikkagi ausalt läbi sõitnud. Sest Tartu maraton oli tollal saamas juba prestiižiürituseks, mis olevat kaasa toonud selle, et osad tulid starti, sõitsid siis pisut, seejärel istusid autosse, tulid enne finišit autost uuesti rajale ja said uhke tulemuse kirja. 

Küsisin rajameister Kütilt, kas päriselt ka nii tehti, et läbiti osa maratonist autos, sest mis muu võis olla selle põhjus, miks osalejad pidid rajal värvilise pliiatsi märkega distantsi läbimist tõendama. 

Kütt kinnitas, et selliseid juhtumeid oli. Need olid kerkinud esimest korda teemaks 1981. aasta Tartu maratonil, mis lõppes Illil (kus asus Elva tarbijate kooperatiivi limonaaditehas). Ta ütles, et on ka oma silmaga näinud neid, kes istusid mõni kilomeeter pärast starti autosse või väljusid lõpu eel autost. Enamasti olid need olnud mehed.

Ja oligi nii, et, pakuks, umbes 15 km enne lõppu olid metsavahelisele peente puudega lõigule tõmmatud puude vahele umbes kahe ja poole meetri kõrgusele nöörid ning nende küljes rippusid omakorda nööri otsas rohelised pliiatsid. Just, kõik olid rohelised. Et kui tegid autos märke paberitükile sinise või punase pliiatsiga, siis jäidki sohi tegemisega vahele. Noid pliiatseid rippus seal ikka kümneid.

Ega viimastest kilomeetritest ma muud mäleta, kui et oli üks lohk, kust tuli hooga läbi sõita ja kus rada oli muutunud juba kollakas-pruunikaks pudruks. Finišiosa kulges aedikute vahel. Lõpetasin ajaga 4:36.39, mis andis 1684. koha. Klassivend Kiris, kooliaja parim sõber, jäi 5:30-ga ligi tuhat kohta tahapoole. Tulemused ilmusid kevadel paksus trükises. (Kahjuks ei mäleta, kas sõitsin puusuuskadega või olid mul juba Visu nn poolplastikud, st alt plastik, pealtpoolt puit, pidamisalal kalasabamuster.)

Too oli erandlik maraton, sest võitjatena läks kirja kolm meest: Mati Albert, Tõnu Sirel ja Uno Leist. Kahtlen, et avalikes allikates leiduv võiduaeg 3:21.10 on õige. Ilmselt on tunniga eksitud.

Aasta hiljem olin taas Tartu maratoni stardis. Lõpuklassis tuli õppimine tõsiselt käsile võtta, sest ülikooli astudes arvestati ka keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet, mistõttu suusatamiseks ei jäänud enam nii palju aega, nagu varem. Harjutasin enne ainult 70 kilomeetrit ja see andis tunda. Selg jäi alatasa valusaks, mispärast pidin rajal korduvalt seisma jääma ja puhkama. Nii kujunes ka tulemus aastatagusega võrreldes palju kehvemaks. Sain 6805 lõpetaja hulgas 2786. koha. 55,8 kilomeetri pikkuse maratoni läbisin 5:31.22-ga. Aga ikkagi ligi pool tundi kiiremini, kui Kiris. Võitis Jaanus Teppan 2:53.33-ga.

Kui õhtul pärast bussiga Tartusse saabumist Kirisega Tähtvere linnaosas kodu poole vantsisime, suusad käes, juhtus meid aknast nägema meie legendaarne matemaatikaõpetaja Igor Holts. Järgmisel päeval ta tunnis kommenteeris, et olime olnud väga väsinud sammu ja olemisega.

Tol aastal korraldas ajalehe Edasi sporditoimetuse juht Vahur Kalmre Tartu maratonist reportaažide kirjutamise võistluse ning lubas avaldada parimad tööd lehes. (Selle kohta loe lähemalt sissekande kommentaariumis.) Loomulikult otsustasin kaasa lüüa, sest plaanisin ju astuda Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ning seal oli loomingulisele konkursile vaja nn kaasavara, et sind üldse jutule võetaks. Kaasavara tähendas ajakirjanduses ilmunud töid. 

Mu reportaaž sai umbes viie või kuue lehekülje pikkune. Seda ei ilmunud Edasis kunagi. Sellegipoolest lisasin selle ülikooli pürgides oma kaasavara hulka. Juhan Peegel, Marju Lauristin ja teised komisjoni liikmed otsustasid mind loominguliselt konkursilt, mis koosnes kaasavarast, esseest ja vestlusest, sisseastumiseksamitele lasta. Neli eksamit tegin kõik viitele, millele lisandus keskkooli lõputunnistuselt 4,5 palli. Tol võistlusel, mille tulemus tõepoolest edasise elu osas maksis ja luges, sain 24,5 punktiga esikoha.

Fotod 1 ja 2: Tartu maratoni stardis millalgi eelmise sajandi lõpus. Fotode autor: Malev Toom (foto nr 1) ja Meelis Lokk (foto nr 2), Postimees/Scanpix
Foto 3: Suuskade määrimine millalgi eelmise sajandi lõpus Tartu maratoni eel bussiparklas. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel metsa vahel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Fotod 5, 6 ja 10: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel. Fotode autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 7: 1984. aasta Tartu maraton. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Suusatajad Tartu maratonil millalgi 1990. aastate algul. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 9: Suusatajad uudistamas Tartu maratoni auhindu aastal 1984. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Väike osa suuskadest, mis olid laupäeva pärastlõunaks Tähtvere spordikeskuses ette valmistatud pühapäevaseks Tartu maratoniks. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas Alutaguse maraton oli tõesti ajaloo sündmustevaesemaid?

Seda oli karta, et Swixi suure kulbiga suusakepid, mille teravik, nagu kogenud suusaharrastajad teavad, pole piisavalt tugevast sulamist, ei pea järvejääl, olgu see pealegi kaetud õhukese lumekirmega, jõulisest õlavöötmest lähtuvale pidevale tambile vastu. 

Ja ei pidanudki.

Jaanus Laidvee klassikakepi teravik murdus pühapäevasel Alutaguse maratonil tosin kilomeetrit enne lõppu, Aknajärvel. Ta teadis, et suure kulbiga keppidega sõitma minnes kaasneb risk, et väikse kulbiga keppidega võrreldes pikem teravik ei pruugi kõva pinnast kohates vastu pidada. Aga teadis ja arvestas ka seda, et väikse kulbiga kepid võivad pehmes lumes kohati läbi vajuda.

Igatahes sai ta kohe aru, kui Aknajärvel keppidega paaristõuketööd tegi, et vasak kepp on jäänud järsku teravikuta. Kepiots ei ramminud jäässe, vaid libises tagasi. Aga just paaristõukeline sõiduviis on olnud tema trump

Laidvee läks 45-kilomeetrisele kahel ringil peetud maratonile (marsruudi skeem vasakul) starti klassikasuuskadega, kuid jättis nende keskosa pidamismäärdeta. Lasi hooldemeestel ka sinna tõmmata libisemismääret. Tõuse, kust saanuks otse vahelduvtõukelise sõiduviisiga üles sõita, sel rajal eriti polnud. Ta panustas käte ja ülakeha rammule. Sel juhul võinuks ju võistlema minna ka uisusuuskadega, ent ajapikku on talle maratonidel saanud selgeks, et ta klassikasuusad on paremate libisemisomadustega kui vabatehnikasuusad.

Stardis (fotol paremal) oli üheksa miinuskraadi. Muret tegid käed ja varbad. Need olid hooaja esimesel, kolme nädala tagusel Viru maratonil külmaga valusat võitlust pidanud, nagu paljudel teistelgi. Laidvee on märganud, et kui pakast on üle kümne kraadi, siis üle tunni suurt sõita ei kannata, ilma et peaks hakkama käteringidega sõrmedes verevarustust parandama. Ta on proovinud eri sorti kindaid, sh labakuid, sh isegi koos aluskinnastega, kuid abi neist suurt pole olnud. 

«Labakinnastega võib niisama sõita, aga ma ei saa nendega tugevalt keppidega pikemat aega tõugata,» ütles Laidvee. «Sõrmed liiguvad kinda sees oluliselt rohkem ja seetõttu hakkab rihm kätt pooma ning sõrmed hakkavad surema.»

Nüüd läks ta sõitma nn lobsterite ehk sõraliste kinnastega, kus sõrmed on paarikaupa koos, ning jalga pani akusokid ja peale tõmbas saapakatted. Hakaku pigem palav kui külm, otsustas ta.

Valik õigustas end: kätel ja jalgadel külm ei hakanud.

Stardist väljunud neli klassikarada koondusid umbes kilomeetri järel kaheks rajaks. Suusajälgede põhi oli kõva. Siin-seal olid korraldajad lund juurde loopinud, kuid sellegipoolest tuli ette ka kehvemaid kohti, kus pidi jäljest välja astuma, et suusapõhju mullastel lõikudel mitte kraapida. Siiski polnud põhjale tekkinud kriimudest pääsu.

Viie kilomeetri järel, kui kiiremad olid läinud juba oma teed, sattus Laidvee paarikümneliikmelisse punti, kus sõitis 7.–11. kohal. Tollesse punti kuulusid näiteks Tatjana Mannima, kes, nagu lõpus selgus, tuli selgi maratonil naiste arvestuses võitjaks (fotol ülal paremal), ja Aimer Peensalu, kellega Laidvee oli käinud novembris Soomes Vuokattis laagris.

Laidvee sõnul käis järgmised kümme kilomeetrit heas tempos kühveldamine. Ta hoidis end Mannima lähedusse. Seitse-kaheksa kilomeetrit, tunnistas ta, oli sedasi sõita mõnus, aga siis hakkas tundma, et kiirust on pisut liiast. Pundi esimesed hakkasid eest ära libisema. 

Kui sõidetud sai tosin kilomeetrit, avanes Laidvee ees huvitav vaatepilt. Metsavahelisel siledal lõigul vajus Peensalu ühtäkki ettepoole ning langes siis paremale küljele lumme. Põhjus, nagu peagi selgus, oli selles, et kepp oli lumes läbi vajunud. Aga ta ajas end püsti, kogus end ja maratoni lõpuks edestas Laidveed seitsme minutiga; edestas isegi endist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi pooleteise minutiga.

Pärast pundi lagunemist liitus Laidvee järgmise grupiga, kus teiste hulgas jõudis talle kannule naiste arvestuse tugevuselt teine esindaja, Merilin Jürisaar. Ühel tõusul sattusid nad kõrvuti ning kuna seal oli lumi tallatud juba pudruks – ja läks teisel ringil veelgi pudrusemaks –, astus Laidvee kogemata Jürisaare kepi peale. Õnneks sedasi, et kepp jäi terveks. Ta vabandas. (Ja palus vabandused edastada ka siin.)

Edasi, kuni kepiteraviku murdumiseni Aknajärvel, ei juhtunud Laidvee silme ees maratonil midagi märkimisväärset. Ta ütles, et see oli võistlus, mis kuulub värvikate seikade vähesuse poolest kindlasti Estoloppeti sarja maratonide toppi.

Isegi murdunud kepiteravik ei löönud teda rivist. Ta nihkus üle järvejää viinud rajal kaldapoolsemasse serva, kus lund oli pisut paksemalt, ning sai seal ka otsikuta kepiga enam-vähem tööd teha, ehkki põhikoormus jäi mõistagi terve teravikuga kepile. Kuid metsa all avastas ta, et polnud tõugates vahetki, kas teravik on või ei ole. Ta kinnitas, et kepiintsidendi tõttu ta tulemus küll suurt ei kannatanud.

Kui viimased kümmekond päeva on paljud Eesti inimesed otsinud autoga elamust merejäält, siis Laidvee ütles, et üle järvede sõita oli küll omapärane, kuid vaadata palju ei ole, kõik on ümberringi ühtlaselt sile ja valge. Päikesega oleks kindlasti emotsiooni rohkem olnud, lisas ta. Ainsana tõid vaheldust... kalamehed (fotol paremal ja ülal vasakul).

«Töötavatest kalameestest ei ole mina varem nii lähedalt mööda suusatanud,» lausus ta muigega. «Oli huvitav kogemus.» Mõned kalastajad olid jätnud õngitsemise sinnapaika ning tulnud järvejääl suusaraja äärde võistlejaid lähemalt kaema. Laidvee ei välistanud siiski, et sisimas võisid nad sajatada, et keppidega klõpsivad suusatajad peletavad kalad eemale.

Laidvee sai 60. koha, kaotust võitjaks tulnud Eesti endisele sprindikoondislasele Marko Kilbile (vasakpoolsel fotol keskel) pisut üle 25 ja poole minuti. Ta möönis, et lõpus hakks tempo langema, sest vastupidavusest jäi vajaka ning ka teravust lihvivaid trenne pole saanud piisavalt teha. Mitme teisegi suust kostis tema kõrvu, et lõpus hakkas jaks raugema.

«60. koht väga hull ei ole,» kõlas tema resümee. «Enam-vähem võib kohaga rahul olla.»

Foto 1: Alutaguse maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 2: Üks kolmest järvest, millel kulges Alutaguse maraton. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 3: Alutaguse maratoni raja skeem. Kuvatõmmis Jaanus Laidvee Strava küljelt
Foto 4: Alutaguse maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 5: Suusatajad Alutaguse Alutaguse maratonil järvejääl. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 6: Tatjana Mannima võidab naiste arvestuses Alutaguse maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Naiste esikolmik Alutaguse maratonil. Keskel võitja Tatjana Mannima. Aga kes on teine ja kolmas? Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 8: Ka tunned Eesti harrastussuusatajaid? Pildil on Alutaguse maratoni N, M40 ja M50 klassi võitjad. Mis võistkonnast ja kes on kes? Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 9 ja 10: Alutaguse maratoni osalejad möödumas kalastajatest järvejääl. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 11: Alutaguse maratoni kolm paremat (vasakult) Henri Roos (2. koht), Marko Kilp (võitja) ja Raido Ränkel (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet 

Pullerits: Mis ootab ees pühapäeval Alutaguse maratoni järvejääl?

Ega sellepärast, et Robert Peets, Alutaguse maratoni korraldaja ja kontaktisik, on praegu Itaalias Val di Fiemmes, kus tema vastutada on selle kontrollimine, et kõik Milano Cortina taliolümpial võistlevad suusatajad kasutavad õigeid määrdeid – ehk ei kasuta fluori sisaldavaid määrdeid –, mis siinses keelepruugi tähendab, et tema organiseerida on põrgumasina töö, pühapäevane maraton Alutagusel pidamata jää. (Maratonist rääkiv lause peabki olema pikk ja paljude käänakutega, peaasi, et sisuliselt ja lauseehituse poolest koos püsib, ehkki mõtte jälgimine võib olla pingutav – kuid maraton ei peagi olema kerge.)

Helistasin talle reede pärastlõunal kella nelja ajal, ta oli olümpial koosolekul, mistõttu ei saanud kohe vastata, aga ta helistas tagasi ja andis ülevaate, mis kahe päeva pärast suure tõenäosusega kahel 24-kilomeetrisel ringil ees ootab.

Peets ütles, et olud on läinud ajaga järjest paremaks, sest mehed on ATV-de kärudega lund maratonirajale (fotol ülal paremal) juurde vedanud, lisaks tuli reede hommikul ka taevast looduslikku lund lisaks. Ta lausus, et võistlema tasub tulla heade suuskadega, ent lisas, et ühelgi suusavõistlusel, isegi rahvusvahelistel suurvõistlutel, ei saa eales garanteerida, et suusa alla mõni kriim ei tuleks.

Teadupoolest kulgeb Alutaguse maratoni rada kahel ringil kokku kuuel korral kolmel järvel. Esmalt tuleb teha Liivjärvel veidi rohkem kui kilomeetrine paun, teiseks tuleb sõita Aknajärvel ja kolmandana Jaala järvel (fotol vasakul). Kokku on ühel ringil järvedel sõitmist umbes neli kilomeetrit, seega maratonil kaheksa kilomeetrit.

Peets kinnitas, et ka järvedel on rada sees. Enamasti kulgeb rada järvedel mööda kaldaäärseid – v.a Jaala järvel, kus üks paun tuleb teha järve keskele –, kus lund on rohkem kui mujal järvejääl. Ta rääkis, et järvedele sai rada hakatud rajama juba siis, kui väljas oli kohati 25 külmakraadi, mis tähendab, et lumi on seal tugevasti kokku pressitud; ja kuna järvejää oli krobeline, kui algas lume pressimine ja raja tegemine, siis on lumi ka jääle korralikult kinni vajutatud. Seda muret Peetsi sõnul pole, et suusakepi teravik libisema hakkaks. Ta pakkus, et sõit järvejääl hakkab ses osas meenutama rullisõitu, et kepid muudkui kõlksuvad.

Uurisin, kas järvedele tuleb üks klassikajälg või kaks. Peets ütles, et üks kindlasti, aga teise osas ei oska ta praegu vastata, ligi kaks päeva on veel aega. Ta rääkis, et kahte kõrvuti rada on tavaliselt vaja stardist esimese TP-ni ja viimasest TP-st finišini, mujal sõidetakse nagunii enamjaolt ühes jäljes.

See, kas järvejääle tuleb ka teine klassikajälg, selgub homse päeva, laupäeva jooksul.

Fotod 1 ja 4: Mullune Tartu maraton Alutagusel. Fotode autorid: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpic (foto 1) ja Margus Ansu, Postimees/ Scanpix (foto 4)
Foto 2: Tänavuse Alutaguse maratoni rada männimetsa all. Foto autor: Estoloppet
Foto 3: Jäätunud Jaala järv. Foto autor: Estoloppet 

Pullerits: Professionaalne õpetus, kuidas Tartu maratoni võidu peale sõita

Võtsin Tähtveres rajalt maha Jaanus Teppani, sest soovisin täpsemalt teada, kuidas haigus ja vigastus keerasid tal kihva Lillehammeri taliolümpia, kuidas Vasaloppeti viienda koha auhinna realiseerimine tekitas lisaväljaminekuid, kuidas norralane kasutas König-Ludwig-Laufi lõpuheitluses tema vastu jõhkraid võtteid, kuidas Venemaal ähvardas võistluspäeva 30-kraadine pakane silmanägemist kahjustada ja kuidas seal võistlusraja kõrvalt suusatajate peast suusamütse rööviti, kuidas Eesti teatesuusameeskond võitles Liidu koondise järel Liidu meistrivõistlustel välja teise koha ning kuidas ta enne Finlandiahiihtot Rutt Šmiguniga halbu konserve sõi ja miks ta end stardis ässade kõrval näruselt tundis.

Kõike seda saate lugeda tänasest Postimehest, kuhu Teppani läbielamised kirja panin. 

Aga arvestades siinse lugejaskonna erihuve, siis Teppani lugu, kuidas ta võitis Tartu maratoni ja kuidas seal ka võidust ilma jäi, teile preemiaks allpool. Ülalviidatud lugudele saate kaasa elada Postimehe küljel. (Siin on juures Postimehe pildiarhiivist leitud vanad fotod, seega on vaja asjatundjate kinnitust, kas nendel on ikkagi kõigil Jaanus Teppan.)

«Olin alles 20, kui mul õnnestus tulla Partsimäe ümbruses, mis on Harimäe lähedal ja kus vanasti peeti kõik võistlused, Eesti meistrivõistlustel 30 kilomeetris teiseks. Kaotasin Arne Sirelile 1.20. Kõik teised paremad jäid selja taha.

Tartu maratonile Sirel ei läinud. Mul suuski väga valida polnud. Spordiühingu Jõud meestel, sh Sirelil, oli suuski rohkem. Neil olid ka kollase põhjaga Karhud. Küsisin, kas saaks, kuigi endal oli hirm naha vahele, et kas antakse. Sirel andis.

Olin noorena Tartu maratoni rada mõned korrad läbi sõitnud. Seda hirmu küll ei olnud, et ei jõua. Aga tol korral, 1983. aastal, olid vastas ikkagi staažikad ja kogemustega vanemad mehed, nagu eelmise aasta võitja Uno Leist, Vasaloppeti viies.

Distantsi keskel tekkis järgmistega vahe sisse, mehed pudenesid tagant ära. Palult saati jäime kolmekesi: mina, Leist ja Johannes Toim. Siis hakkas ka Toimil raske, ta ei jõudnud enam tõugata. Saime Leistiga eest ära.

Aga mulle tundus mingi hetk, et Uno tempo jääb nõrgaks. Olin seni istunud tema taga, kus on kergem sõita. Ütlesin, et võin ka vedada. Läksin ette ja vedasin sellise tempoga, nagu mulle tundus, et oleks kohane. Siis vaatasin selja taha – Unot ei ole.

Sain aru, et nüüd on minu võimalus. Lõpuni ei jäänud enam palju, tuli pressida, et äkki tuleb võit. Tuligi. Umbes minutiga.

Võitjana sain saunaahju ja Tartu linn pani ka igasugu auhindu välja. Oli uhke tunne olla Tartu maratoni võitja.

1995. aastal suusatati Tartu maraton esimest korda Worldloppeti maratonina. Rootslastel oli väga hea tiim, kuhu kuulus Håkan Westin, väga tugev paaristõukaja, kes oli mitu aastat järjest võitnud Worldloppeti sarja. Norrakad olid samuti tugevad.

Moodustus kümnemeheline tuumik, kust nõrgemad raputati saba pealt maha. Jäid viis-kuus meest, sõitsime rivis. Püüdsin enne lõppu kogu aeg kellegi tuules olla, sest teadsin, et viimasel kahel kilomeetril läheb paugutamiseks.

Saanimehed sõitsid meil kõrval ja filmisid. Nad ajasid tegelikult ühe raja kinni ja lõid suitsu ka näkku. See ajas hinge täis. Tahaksid minna kõrvale, sõitu dikteerima, aga ei saa, sest rada on lõhutud.

Kui sai selgeks, et nüüd läheb kohtade jagamiseks, hakkasid rootslased kiirendama. Hüppasin Raul Olle taha, aga Raulil ei olnud võimu. Siis üritasin saada Westini taha, aga keegi jäi ette. Westin sai 500 meetrit enne lõppu väikse vahe sisse. Rebisin end teiseks, aga see oli ka kõik.»

Foto 1: Postimehe arhiivi andmeil on sel pildil Jaanus Teppan. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaanus Teppan jaanuaris 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Teppan detsembris 1992. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaanus Teppan tõenäoliselt millal 1990. aastatel. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 5: Vasakult Anatoli Šmigun, Kristina Šmigun, Tiia Teppan, Jaanus Teppan ja Silja Suija 15. märtsil 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tahate lõbusaid suusajutte? Eks rääkige... teadagi, kellega!

Jan Uuspõld (fotodel) saabus krapsaka, isegi lennuka sammuga. Soe villane müts peas, paks hall sall mitmekordselt ja kohevalt ümber kaela. Kohe näha, et proff: vaja hoida tervist, sest haigena lavale ei astu ja Tartu maratonile ammugi ei lähe.

Kohtusime Tallinnas Nõmmel Teatrirestos, mida peab näitleja Margus Prangel. Ta astus ligi, kui me Uuspõlluga suusatamisest rääkisime. Uuspõld ütles talle, et öelgu ka midagi Postimehele, mille peale Prangel teatas lõbusalt, et ei hakka tema vahele segama, kui meil on erialane vestlus.

Vestluse tulemus on tarbitav siin, mille kohta Vahur Teppan ütles, et lahe lugemine. Kaks lahedat lugu alljärgnevalt.
*

Ükskõik, kui palju sa kardad, kui oled roninud, suusad õlal, Mustamäel Nõmme suusahüppetorni tippu, aga sa ei tule sealt jalgsi tagasi alla, sest siis jääb trennikaaslaste ees häbisse, teadis Jan Uuspõld poisina.

Kardad sellepärast, et kuigi oled alla sõitnud ja hüpanud kahest väiksemast tornist, on trampliin, kust kõvemad lendavad üle poolesaja meetri, ikka senisega võrreldes topeltsamm edasi.

«Kuigi oled hüppamist treeninud, tead teoorias, mida pead tegema, siis kui sa päriselt oled seal üleval, tuul ainult viliseb kõrvus, midagi ei ole ümber...» kirjeldab ta.

Aga siis tuleb otsustada: tõugata end laskumisele ja võtta hoovõtuasend.

Ainult et hoog, mida mujal saab külge ette keerates või slaalomi pöördeid tehes pidurdada, muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab, meenutab Uuspõld oma esimest suurt hüpet. «Siis tekkis niisugune tunne, nagu seest oleks kõik õõnes, nagu oleksin tühi tünn. See ei olnudki nagu mina, vaid lihtsalt, et tuleb, mis tuleb.» 

Pärast trampliini otsalt äratõuget, oletab Uuspõld, laperdas ta kuidagi läbi õhu.

«Lendamise tunne oli kõige mõnusam tunne,» lausub ta. «Aga siis hakkab tulema maandumine, et mis nüüd sellest saab.»

Ta hoidis maad ligi, nagu treener oli soovitanud, aga mingil hetkel lasi ikkagi keha rullima. «Suu ja silmad olid lund täis, sa ei kuule, sa ei näe mitte midagi,» kirjeldab ta. «Sa ei tea, kus sa oled. Oled nagu pesumasinas. Lõpuks, kui seisma jääd, teed silmad lahti. Vaikselt hakkavad mingid helid tagasi tulema, keegi kuskil räägib. Tõused püsti, vaatad, et tore, terve!, midagi pole juhtunud.»

Seejärel tõstis noor Uuspõld oma suusad taas õlale ja sammus tagasi torni, et teha kohe järgmine hüpe. Enne andis treener nõu, millele tähelepanu pöörata.

Nii alustavad kõik suusahüppajad. Enam-vähem kõik kukuvad oma esimese hüppe lõpus. See on paratamatus, sest nagu sõnab Uuspõld: erinevalt Tartu maratonist trampliinil katkestada ei saa. «Kui juba tornist ära tõukad, siis pead asja lõpule viima,» ütleb ta, naeruga.

* 

Tuletage Jan Uuspõllule meelde, mis juhtus 14 aastat tagasi Otepääl, kuhu olümpiapronksimees Jaak Mae (fotol vasakul) kutsus ta osalema MK-etapi teise võistluspäeva vaheajal peetud kuulsuste 5 kilomeetri klassikasõidule, ning ta hüüatab silmade põledes: «Oi, see oli põnev!»

Põnev sellepärast, et Uuspõld startis Tehvandi suusastaadionil pooleminutiliste vahede järel alles 16ndana, aga jõudis sinna tagasi kõige esimesena.

Sellise kiire finišisse saabumise põhjustas MK-etapile kogunenud publiku tekitatud melu.

Uuspõllu sõnul oli ta stardis igati rahulik. Aga kui rajale pääses, kuulis, kuidas rahvas hakkas tribüünil kaasa elama ja ergutama. «Jõu, jõu, jõu!» kaikusid hüüded tema kõrvus. Nagu osaleks ta tõesti suurel võistlusel.

Uuspõld võttis end igati kokku, püüdes vähemalt staadionil ja sealt algaval Kunimäe tõusul näidata nii ilusat suusasammu, kui oskab (fotol paremal). 

«Seal olid suured teleekraanid ja ja mul tõmbas hinge kinni, kui staadionilt minema sain,» meenutab ta. «Mul tekkis... mitte paanika, aga niisugune tunne, et täitsa lõpp, ma ei suuda, et mida ma nüüd teen. Oleksin pidanud lihtsalt natuke rahulikumalt võtma, edasi suusatama, aga keerasin suusad tagasi ja juba laskusin sealt alla.»

Ta mäletab, kuidas staadioni kommentaator küsis, kas siit tuli maailmarekord (fotol vasakul).

«Finišis tahtsid nad mind isegi liidritoolile istuma panna,» räägib Uuspõld. «Ütlesin, ma ei taha. Nemad, et «istu, istu».»

Uuspõld, professionaalne näitleja, oletab, et see oli rambipalavik, mis tema üle võimust võttis. Ja tema võistluse enneaegselt lõpetas.

«Ma polnud kilomeetritki sõitnud, kui sain korraliku haamri,» lausub ta. Haamriks nimetatakse spordis seda, kui igasugune jõud saab otsa.

Aga ühest asjast hakkas ta tolle intsidendi järel aru saama paremini, kui eales varem: kui psühholoogiliselt tugevad on tippsportlased, kes igast suunast tuleva turmtule all vastu peavad.

Fotod 1-4: Jan Uuspõld treenimas eelmise nädala kolmapäeval Nõmmel Tartu maratoniks. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae ja Jan Uuspõld 22. jaanuaril 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu eel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 8: Jan Uuspõld 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidul. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jan Uuspõld andmas intervjuud pärast 2022 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu enneaegset lõpetamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix