Pullerits: Kuidas ma likvideerisin kapitaalse valeinfo Kersti Kaljulaiu ja Tõnis Sildaru kohta?

Kui kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter tuli EOK asepresidendina märtsi lõpus välja väidetega, et Henry ja Tõnis Sildaru kätlemata jätmine 22. veebruari vastuvõtul Tallinnas Rottermanni kvartali peaväljakul ei olnud EOK presidendi Kersti Kaljulaidi nimme tehtud žest, vaid Tõnis Sildaru nõudmine, et Kaljulaid pidulikul tänuüritusel tal ja Henryl kätt ei suruks, tundus see mulle kohe algusest peale imelik.

Esiteks, miks peab sellise avalduse avalikkuse ees tegema Kanter? Miks ei tee seda Kaljulaid, kes peaks ikka kõige täpsemalt ja paremini teadma ning ütlema, kes mida nõudis, seda enam ju, et kätlemata jätmises süüdistati ikkagi teda? Ja teiseks, kuna Kanter oli oma avaldusega õli tulle valanud ehk niigi palju tähelepanu pälvinud intsidendis veeretanud süü ja vastutuse Tõnis Sildarule, miks pole ükski ajakirjanik Sildarult küsinud, kas oli nii, nagu Kanter väitis, ja kui oli, siis miks ta seda nõudis?

Ehk lühidalt: kui palju poleemikat tekitanud intsidendis oli süüdlaseks tehtud Tõnis Sildaru, pidanuks ajakirjandus objektiivsuse põhimõttest ja süüdistatule vastulauseks sõna andmise nõudest tulenevalt pidanud küsima Tõnis Sildaru versiooni juhtunu kohta.

Kui Vikerraadio teisipäevases «Võimla» spordisaates (alates 24.55) rääkis ka Maarja Värv, käesolevast kuust Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu asepresident, et Kaljulaiu-vastane kampaania sai alguse sellest, et ta ei andnud Tõnis Sildarule kätt, kuigi hiljem selgus tema sõnul, et kätlemise ärajätmine oli hoopis Tõnis Sildaru soov, otsustasin, et siin tuleb ise teiste räägitusse sekkuda ning järele uurida, kuidas lood ikkagi tegelikult olid.

Tõnis Sildarult selgituse palumise peale läkitas Sildaru mulle e-kirja, mille ta oli saatnud juba 31. märtsil Kanterile, kuid millele Kanter polnud vastust saanud. Kiri algas palvega, et Kanter selgitaks, millal on Tõnis või Henry Sildaru nõudnud, et Kaljulaid neid ei kätle.

Võtsin seejärel ühendust ka Kanteri ja EOK uue kommunikatsioonijuhi Mirjam Endlaga, kelle kohta mul on senisest lühiaajalisest, ent korduvast suhtlusest öelda ainult kiitvaid sõnu, sest kuigi ta teab, et kui ma tema poole küsimustega pöördun, ei ole need eales meeldivad ja kerged küsimused, ent ta on alati abivalmilt vastanud – sama saan öelda ka Spordikoolituse ja -Teabe SA juhi Jarko Koorti kohta, kellele mul on samuti olnud ainult keerulisi ja puurivaid küsimusi –, siis sedapuhku sain vastuseks kõne, milles sisalduvat off the record infot ma ei saa avaldada, kuid vähemasti läks kirja see, mis Postimehes ilmunud uudise lõpus kirjas on.

Ma saan aru: mida muud saanukski Endla vastata. Müts maha selle ees, et ta ei hakanud mulle «kägu» ajama, mida oleks selles olukorras ilmselt teinud paljud tema ametikaaslased.

Vähemasti sai üks oluline viga ja väärarvamus enne esmaspäevast tähtsat EOK kokkusaamist korrigeeritud, vale likvideeritud ja tõde jalule seatud. See ongi antud juhul ajakirjaniku tähtsaim ülesanne – saavutada tulemus, et asjad oleks faktiliselt maksimaalselt õiged. Ja et keegi ei jääks avalikul areenil süüdi selles, milles ta süüdi ei ole.

Fotod 1-3: Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamine Tallinnas Rotermanni kvartalis. Teda ja Tõni Sildaru õnnitlevad Urmas Sõõrumaa (1. fotol), Mustamäe linnaosa vanem ja Isamaa Mustamäe osakonna juht Marja-Liisa Veiser (2. pildil) ning tuvastamist vajav tegelane kapuutsi all. Fotode autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 4: Henry Sildaru (vasakul) ja Tõnis Sildaru Milano Cortina taliolümpial vigursuusatamise rennisõidu kvalifikatsioonivõistluse ajal 20. veebruaril. Foto autor: Kiur Kaasik, Delfi Meedia / Scanpix 

Pullerits: Kuidas kõne kahekordsele olümpiavõitjale EOK presidendi tagandamise protsessis uue lehekülje keeras?

„Tere, Priit,” ütles tuttav hääl täna hommikupoolikul telefonis. „Tead, üks huvitav asi on.”

Mul oli kiire, ühe ministriga oli juba nädal tagasi kokku lepitud tunnine intervjuu ja pidin seda ette valmistama. Enne olin just koostannud ja saatnud EOK-le ühe päringu, järjekordselt ebameeldiva, mis seal salata. Kuid andsid helistajale siiski šansi, lühidalt. Ta oli uus allikas, tekkinud umbes nädal aega tagasi.

„Helista Erikale,” kõlas soovitus. Ja kõne lõpp.

Helistasin siis. Tulemus ilmus mõni aeg hiljem Postimehe veebis.

Seejärel avanes Kersti Kaljulaidi umbusaldamise saagas täiesti uus peatükk. Kõva kaart löödi lauale.

Kui seni oli umbusaldamise eestvedajale Heino Märksile ette heidetud, et pole seda, keda ta pakub Kaljulaidi asemele – kusjuures etteheitjad unustavad ära või pigem ei tea, et Märksil kui mehel metsast polegi võimalik kedagi ametlikult ette lükata, nagu pole ka mingi valimisprogrammi koostamine tema asi –, siis nüüd ilmus tänu Erika Salumäele lõpuks Kaljulaidile ka vastaskandidaat. Ja tugev vastaskandidaat.

Erki Nool on mees, kellega Kaljulaid peab arvestama, tõsiselt. Mis siis, et Noolt esmaspäevasel EOK üldkogul kusagile kandidaadiks esitada ei saa. Aga vähemalt pole Kaljulaidi vastasleer enam näo ja nimeta. Noole sümboolset väärtust sel kohal ja kõhklejaid mobiliseerivat jõudu ei maksa alhinnata.

Pärast seda on terve päeva olnud mul telefon punane. Ideid, soovitusi, spekulatsioone, kuuldusi tuleb hulganisti. Kuuldavasti on EOKs tekkinud segadus ja peataolek. Räägitakse, et sealgi on moodustunud leerid. Väidetakse, et Kaljulaidi mahavõtmiseks on hääled koos. Kui küsin, kas kindlasti, muutub väide veidi ebalevamaks. Aga igal juhul koondavad pooled ridu. Mõnel on juba mitmeid volitusi esmaspäevaks taskus. Sten Teppan salvestab reedeseks "Vikerhommikuks" Salumäega intervjuu. Üks mõjusal positsioonil valitsusliige küsib mult otse, mis on see, mille nimel on Kaljulaid üldse EOK president. Ega minagi tea, oskan vaid oletada: et prestiižne amet, sest ega eelmisel vabariigi presidendil aktiivses elus palju valikuid ole. Kaljulaiu esinemise kohta ETV "Impulsi" saates ütleb nii spordist kui kõigest muust hästiinformeeritud allikas, et põhjus, miks tal oli nina pidevalt paberites, on selles, et tal on lühike süütenöör ning muule keskendumine aitab tal emotsioone taltsutada. Teine, kel lähikonnas autistlik laps, teatab, et peretuttav teab isiklikult presidenti lähemalt ning tal esineb samuti autistlikke jooni. Samuti kuulen, et Nool olla siiski vaid varikandidaat, et põhitegija lükatakse areenile hiljem. Kui pärin, kas see on Tõnu Tõniste, kellele viitas minuga vestluses ka Nool, saan vastuse, mis seda varianti ei välista, ning see tuletab omakorda meelde päeva peale kuuldut, et Tõniste on rahulik mees, kes sõjakalt võitlusse ei torma, nagu Nool, vaid astub areenile siis, kui verine lahing peetud ja oodatakse lepitajat – versioon, millele annab elujõudu tõsiasi, et erakorralise üldkogu 13 kokkukutsuja hulgas oli ka purjetamise liit.

Homme tuleb veel üks terav päev, sest õhtuks peavad mõlemad leerid oma väed kokku koondama, et siis esmaspäeval laupkokkupõrkes lahingusse söösta. Tuleb elu ja surma peale heitlus.

Foto 1: Erika Salumäe. Foto: Erika Salumäe erakogu
Foto 2: Priit Pullerits kolmapäeval Kagu-Eestis tanketõrjekraavi serval. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits kolmapäeval Kagu-Eestis sügavas metsas punkri sissepääsus. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kui kaua kestab Eestis mõne treeneri solgutamine ja millal kaotavad halvad treenerid tegevusloa?

Mäletate, kirjutasin siin laupäeval, et saatsin treenerite koolituste korraldamisega tegeleva Spordikoolituse ja -Teabe SA juhile Jarko Koortile (fotol vasakul ja all paremal) muude küsimuste seas sellise: kas te ei leia, et oleks aeg lõpetada Tõnis Sildaru avalik alandamine, sundides maailmas oma tipptaset näidanud treenerit tegema n-ö lastetreeneri eksamit?

Koorti auks tuleb öelda, et kuigi olen talle saatnud palju ebamugavaid küsimusi - aga ajakirjaniku ülesanne ei olegi tegelda suhtekorralduse ehk paitavate küsimuste esitamisega -, on ta alati neile vastanud. Vastas ka nüüd, kuigi nädalavahetusel jõudsin talle teele panna veel hulga kriitilisi küsimusi, mis puudutasid seda, et treenerikvalifikatsiooni teema ei ole, nagu nüüd ilmneb, sugugi ainult Tõnis Sildaruga seonduv teema. Vastused noile küsimustele leiate siit.

Aga vastus küsimusele, mis käis Tõnis Sildaru solgutamise kohta:

"Ma väga loodan, et keegi siiski pole sundinud Tõnis Sildarut treenerikutset tegema. Treenerikutse omandamise soov peaks tulema inimesest endast. Kui inimene ei näe selleks vajadust, siis ei pea seda tegema, kuid kui inimene soovib kutset taotleda, aga ei näe sellel kasutegurit, siis tuleb probleemidest avatult rääkida ja püüda aru saada, mida peaksime süsteemis muutma, et inimene tunneks selle vajalikkust. Samuti [tuleks] selgeks arutleda, millistel juhtudel ja milliste kriteeriumide alusel võiks treeneriks saamist kiirendada ja lihtsustada. Seega tegeleme hetkel aktiivselt sellega, et mõista süsteemi kitsaskohti ja pakkuda neile lahendused.

Antud [Sildaru] kaasuses on mitmed asjad käsitletud läbisegi. Täiesti eraldiseisev teema on see, kas ja kuidas peaks EOK tunnustama inimesi, kellel puudub kutsetunnistus. Eelnev ei puutu kuidagi treenerikutse süsteemi olemusse. Sellest eraldiseisev küsimus on, kas väga heade tulemuste eest – mitte ainult spordis, vaid ka muudel erialadel –, peaks andma kutseid lähtuvalt tulemustest, mitte läbitud koolitusprogrammist. Teema ilmestamiseks, järgnev näide pole otseselt kutsestandardiga seotud, aga siiski võrreldav: kui ajakirjanduse esimesel kursusel õpib inimene, kes on saanud just Pulitzeri preemia, kas sellega peaks kaasnema automaatselt ülikoolis vähemalt magistrikraadi diplom?"

Kuna Spordikoolituse ja -Teabe SA tegutseb treenerite kutseandmise keskusena ning viib läbi kutseeksameid ja -teste, ei saanud täna hommikul jätta Koortilt pärimata, mida teeb tema juhitav sihtasutus nende kolme vene jalgpallitreeneriga, kellel, erinevalt Tõnis Sildarust, on ikkagi 5., 6. ja lausa 7. tase, pärast nende juhendatava Legioni noortemeeskonna laupäevast vägivallapuhangut eesti poiste jalgpallimeeskonna vastu. 

Kuigi Koort pidi kell 11 algavas EOK infotunnis A. Le Coq Arenal (fotol vasakul) Eesti Jalgpalli Liidu konverentsikeskuses tutvustama EOK liikmetele treenerikutse visioondokumenti, jõudis ta enne seda vastata ka minu küsimustele, mida näete siit.

Praegu on Eesti spordis põnevad ja pinglised ajad, kas teile ei tundu?

Fotod 1 ja 2: Spordikoolituse ja -Teabe SA nüüdne juht Jarko Koort näitab 2017. aasta mai lõpus füsioterapeudina, kuidas peaksid end venitama kontoriinimesed. Fotode autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: EOK peasekretär Kristo Tohver (vasakul) ja EOK asepresident Gerd Kanter Eesti Olümpiakomitee pressikonverentsil Tallinnas 6. aprillil. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Lillekülas oli mullu septembri keskel müügis VIP-looži tuba A. Le Coq Arena staadionil. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Vaadake, kuidas Eesti spordis ja EOKs käib raha teemal vee sogamine!

Pühapäeval laekus mu e-postkasti kiri, mille adressaadid olid mitme teise seas ka EOK president Kersti Kaljulaid ja peasekretär Kristo Tohver. Olgu kohe ära öeldud, et kirja mulle edastajaks ei olnud selle autor ega ka ükski EOK eelmise juhtkonna liige. Kiri oli kriitiline vastus Kaljulaiu intervjuule, mille ta andis pärast EOK etteotsa valimist. (Lähemalt suures ajakirjanduses siin!)

Kirjas sisalduva tähendus on laiem, kui ainult valeväidete ümberlükkamine. See kiri tuletas meelde, kui palju on ajakirjandusse paisatud informatsiooni, mille tõesust me ei saa kontrollida. Häda on selles, et kuulad ühte osapoolt, kes esitab oma fakte, ja siis kuulad teist osapoolt, kes esitab sama asja kohta aga hoopis teistsuguseid fakte, süüdistades, et vastaspoolel on kas valed andmed või ei saa ta asjast aru – see ei ole kokkuvõttes üldsuse informeerimine, vaid on üldsuses segaduse tekitamine.

Üks, mis segadusi tekitab, on raha. Antud juhul küsimus, kui palju seda EOK-l ikkagi on, kust ja kui palju on seda tulnud ning millele kulunud. Hoolimata avalikkuse ette paisatud andmetest on pilt nii segane, et, nagu öeldakse, siga ka ei söö.

Vaadake siis mulle edastatud kirja põhjal, kuidas käib infosõda. 

Kaljulaid intervjuus: „...sest avastasime, et juba EOK 2024 eelarve oli planeeritud defitsiidiga.”

Vastus Kaljulaidile: „EOK 2024. aasta eelarve võeti esindajate kogu poolt vastu 23. novembril 2023. ja vastuvõetud eelarve on tasakaalus. Seega ei saanud seda keegi ju miinusage planeerida. Nagu ma ka 17. oktoobril teile [antud kirja adressaatidele] saadetud memos kirjutasin, on EOK sponsorid rahalised toetajad ning asjadega toetajad Toyota – autod, Nike (AS Jalajälg) ja Sportland – varustus, JCDecaux – reklaampinnad. Nende panus on eelarvesse arvestatud tuluna ning projektidega ka kulusse. Seega vahetatakse majandusaasta lõppedes alles saldokinnitusi ehk saab täpselt eelarve sponsorlusreale panna reaalsed summad.” 

Kaljulaid intervjuus: „Tulime oktoobris majja ning selgus, et keegi ei ole tegelikult pidanud läbirääkimisi sponsoritega, kelle lepingud on lõppemas.”

Vastus Kaljulaidile: „Pariisi olümpial rääkisid nii Urmas Sõõrumaa kui [EOK turundusjuht] Margus Kiiver, kes oli kogu aeg sponsoritega koos, esimest korda lepingu pikendamistest. Peale mänge kohtusin ise ja ka koos Margusega: 16. september AS Jalajälg, 3. oktoober Olympic Casino, 10. oktoober JCDecaux ning 16. oktoober Estravel. Nad kõik olid valmis jätkama EOK-ga, ootasid vaid valimiste järgset juhtkonda, et koostööd täpsustada. Loodan, et sellise info andis Margus ka Kristo Tohverile edasi.
Ainuke eitus tuli 16. septembril Toyotast, kelle fookus oli järgmisel perioodil paralümpiakomiteel.”

Kaljulaid intervjuus: „Ehk siis EOK eelarve oli meie üllatuseks väga halvas seisus...”

Vastus Kaljulaidile: „2023 majandusaasta aruandes on kirjas, et EOK-l oli 31.12.2023 vabasid vahendeid 1 522 653 eurot. EOK-st lahkudes [kirja koostaja räägib EOK eelmisest juhtkonnast] oli arvetel 18.10.2024 raha kokku 2 164 892 eurot. 15. oktoobri seisuga oli jooksva aasta tulude ja kulude vahe +659 147 eurot.

Meenutan, et kui me tulime EOK-sse, oli eelarve ca 5,0 miljonit ja arvete tasumiseks kasutati arvelduskrediiti. Selleks aastaks oli eelarve 15,0 miljonit ja arvel raha, et kohe sai uue hooga alustada.”

Kirja koostaja ütleb, et on õppinud mitte midagi isiklikult võtma, aga lugedes Kaljulaidi vastuseid ajakirjanikule, tekkis tal tunne, et siin on tegemist ebaõiglusega. „Kas see on tahtlik või tahtmatu, ei oska öelda,” on kirjutanud kirja koostaja. „Aga inimesed tundsid ennast puudutatuna.”

Mida siis nüüd teha, kui üks ütleb ühte ja teine teist?

Ainuvõimalik lahendus, mida välja saab pakkuda – ja millele andis omapoolse heakskiidu ka spordiga lähedalt seotud olnud Eestis tuntud finantstegelane –, on see, et EOK-s tuleb kiiremas korras teha sõltumatu audit. Alles sel juhul on lootust, et inimesed, nii üldsus kui EOK presidendi saatuse üle otsustajad, saavad usutava informatsiooni, mille pealt edasi toimetada. Seni kui auditit ei tehta, saab vee segamine takistamatult edasi kesta.

Fotod 1 ja 2: Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid mullu 2. mail Tallinnas EOK strateegia avalikustamisel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid president Kersti Kaljulaid (keskel) ja peasekretär Kristo Tohver (vasakul) mullu 2. mail Tallinnas EOK strateegia avalikustamisel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks Tõnis Sildaru treeneriteemal ei tohi mingil juhul lasta vaibuda?

Nagu mõni on väljendanud - loodetavasti kahetsedes hiljem oma väljendatut -, polnuks Henry Sildaru olümpiamedalit justkui vaja. Sest vaadake, kui palju probleeme on sellest tekkinud. Varem oli treenerite tase ja koolitus treenerite tsunfti üksikute julgete sõnavõtjate kitsas probleem, aga nüüd on see kerkinud üleriigiliseks teemaks, mis ei taha kuidagi vaibuda.

Ega saagi vaibuda, sest sel ei tohi lasta vaibuda, kui süsteem on nii košmaarne. Eile helistas mulle Eestis tuntud ja lugupeetud majandusinimene, kellega ikka aeg-ajalt mõtteid vahetan ja kelle mõtteid olen varemgi edastanud, kes väitis, et EOK president Kersti Kaljulaid on selline inimene, kes pooldab lähenemist, et kui panna reeglid paika, siis saabki kõik küsimused justkui iseenesest lahendatud. Aga ei saa.

Kui reeglid on halvad ja nende elluviimine raske, isegi absurdne, siis on tulemuseks segadus ja rahulolematus, mis on viinud selleni, et nüüd on Kaljulaid nii tugeva tule all, et tema koht EOK presidendina suisa kõigub.

Saatsin nädala keskel Spordikoolituse ja -Teabe SA juhile Jarko Koortile järjekordsed küsimused, et treenerikoolituse teemas veidigi lahendusele lähemale liikuda.

Esiteks. Hüva, teeb Tõnis Sildaru ära 3. taseme koolituse, aga edasi? Kui tahab teha 5., 6. või 7. taset, siis kes seda koolitust läbi viib? Või peabki ta jääma selle beebitasemega treeneriks?

Teiseks. Kuulsin, et aastaid tagasi oli ESL mõelnud vigursuusatamises 5. taseme treeneri nõuetele, aga sai siis aru, et see pole võimalik, sest ala areneb pidevalt ja see, mis võis olla nt paar aastat tagasi 5. taseme treeneri arsenalis, ei kõlbaks nüüd kusagile, sest kogu aeg, iga hooaeg, mõeldakse midagi uut välja, sest ala olemus ongi piiride ületamine ja uute trikkide väljamõtlemine. Ehk siis: alles hiljutine 5. tase võib piltlikult öeldes kiirelt manduda 4. või 3. tasemeks. Mida selle kohta öelda? Ei ole ju mõeldav, et vigursuusatamise treener teeb iga aasta uue eksami, ja veel vähem on mõeldav, et leidub koolitajaid, kes suudaks igal aastal tõusnud tasemel koolitada. 

Ja kolmandaks. Kas te ei leia, et oleks juba aeg lõpetada Tõnis Sildaru avalik alandamine, sundides maailmas oma tipptaset näidanud treenerit tegema n-ö lastetreeneri eksamit?

Foto: Tõnis Sildaru poja Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamisel 22. veebruaril Tallinnas Rotermannis. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix 

Pullerits: Kas tõesti peab olümpiamedali ja MK-sarja võitja treener tõestama end algajate kursusel?

Tõnis Sildaru (fotol vasakul) ütles mulle, et ta ei kavatse enam treenida mitte kedagi teist peale oma poja Henry - ja Henry on teadupoolest jõudnud vigursuusatamise pargisõidus ja rennisõidus maailma absoluutsesse tippu -, ent sellegipoolest jäävad reeglite kehtestajad selle juurde, et reeglid on reeglid, mis tähendab, et Tõnis Sildaru peab hüvede saamiseks, mille hulka liigitub, nagu nüüd oleme teada saanud, kas kandideerimine aasta treeneri konkursil, läbima vigursuusatamise treenerikutse koolituse ja tegema kutseeksami, kuigi sellel koolitusel jagatakse teadmisi algajale treenerile algajate treenimiseks, mis on selgelt allpool Tõnis Sildaru aastatepikkuse töö ja tulemustega tõestatud oskusi ja pädevust.

Kui jabur see olukord on, seda saate lugeda mu tänasest loost. Kommentaarid? 

Foto: Tõnis Sildaru Milano Cortina taliolümpial freestyle-suusatamise rennisõidu finaali ajal 20. veebruaril 2026. Foto autor: Kiur Kaasik, Delfi Meedia / Scanpix

Pullerits: Erki Nool leidis noorte sporti raha, mis peaks tegema EOK kadedaks

Kes ütles, et Eesti spordis on raha otsa saamas, ja veelgi enam - et seda ei jätku noortele?

Eesti ajakirjandus teile sellest ei räägi, niisiis teatan siin: raha on ja jätkub noortele ka.

Erki Nool (fotodel) ja temanimelise kergejõustikukooli pidaja MTÜ Spordiklubi Elite Sport on leidnud 120 000 eurot - ehk üle kahe korra rohkem, kui mõni mees terve aasta jooksul teenib -, mille jagavad välja kuni viie 18-24-aastase kergejõustiklase vahel aastaks. Kandideerida võivad kõik, selleks ei pea olema Noole kooli õpilane.

Kust nad selle raha äkki leidsid? Tegemist on eraisikute ja erasektori ettevõtete annetustega. Ma ei hakanud Noolelt uurima, kes need toetajad on, sest Noole sõnul panevad nad oma raha mängu selleks, et toetada sporti, mitte reklaamida iseennast.

Kas EOK on ka sellised toetussummad kokku võlunud?

Toetuse saamine on lihtne. Tuleb kirjutada 24. aprilliks vabas vormis sooviavaldus, sest spordis saavutatud tulemused räägivad enda eest, teatab Elite Sport. Toetuse saajad ja saajatele määratud summad kinnitab Elite Spordi juhatus. 

Toetust saab kasutada treeningute, treeninglaagrite ja võistluste kulude katmiseks; treening- ja võistlusvahendite ja -varustuse kulude katmiseks; enda poolt valitud sporditegevust toetavate tugiteenuste ja koolituste kulude katmiseks.

Üks aga siiski on. Toetust ei saa sportlane, kes saab EOK noorsportlaste toetusprogrammist sportlasele nimeliselt määratud või mõne sihtasutuse toetusprogrammist määratud toetust või stipendiumi. Asi ei ole selles, et vastanduda EOK-le, vaid asi on selles, ütles mulle Nool, et laiendada toetuste saajate ringi.

Vaat nii hoolitsetakse Eesti spordi järelkasvu eest, mille pärast siin mõned kommentaatorid paar nädalat tagasi vesistasid - ise raha kogudes, mitte riigilt almust oodates. Nool on ikka päriselt kõva tegija, kas pole, mitte niisama sõnavõtja, nagu mõni tikkunud ekslikult väitma?

Foto 1: Erki Nool Pariisi olümpia võistlusriiete esitlusel Noblessneris Valukoja Nobeli saalis 30. mail 2024. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erki Nool annab mullu 1. veebruaril Tallinnas rahvusvahelisel mitmevõistlusel nõu Yuma Maruyamale. Foto  autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3. Erki Nool mullu 15. juunil Tartus Eesti karikavõistlustel kergejõustikus Tamme staadionil õpetust jagamas. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Mis saab Tuuli Tomingast tükk aega tehtud dokumentaalfilmist?

Mul on teile seekord üks pettumust valmistav uudis.

Kas mäletate, kuidas sügisel ujus pinnale teave, et Tuuli Tomingast (fotodel) on tegemisel dokumentaalfilm? Ja et selle tegemine ei alanud sugugi alles hiljuti, vaid ikka mitu head aastat tagasi. Filmitegijad olid mullu varatalvel kohal ka laskesuusatajate hooaja avavõistlusel Rootsis, kuid nagu sealtmailt infot tilkus, siis ega nad Tomingale liiga ligi tikkunud. Sest ega tema tulemused ju kuigi säravad ja lootustandvad polnud. Eks see võtab suhtlusisu ära.

Filmi kulminatsiooniks pidi saama Milano Cortina olümpia. Tomingas oli ju varemgi end tiitlivõistlusteks august välja kaevanud. 

Aga üle-eelmisel kuul Itaalias ta imet teha ei suutnud.

Mis tähendab, et filmi kavandatud kulminatsioon jäi ära. 

Kas filmitegijate töö oli olnud asjata?

Tegelikult, kui järele mõelda, saakski nüüd palju huvitavama, põnevama ja ebatraditsioonilise spordifilmi. Enamik spordifilme tikub ju olema ikka sellest, kuidas läbi raskuste ja tagasilöökide, vigastuste ja kaotuste tuleb lõpuks ihaldatud võit. Sedapuhku saaks filmi, kuidas pärast üksikuid optimismi süstinud sähvatusi möödunud hooaegadel tuleb hoopis fiasko – see kajastab Eesti spordi tüüpilist käekäiku ja olemust palju paremini, kui film, mis lõpeks võidukalt. See oleks ka realistlik, elulisem, sest spordis on kaotajaid ja põrujaid alati rohkem, kui medalivõitjaid ja õnnelikke

Teine võimalus oleks filmi stsenaarium ümber teha. Kuuldavasti pidi mängufilmi „Kalev” peategelaseks saama Tiit Soku tegelaskuju, aga ta ei kandnud välja. Nii tõusis peategelaseks Aivar Kuusmaa tegelaskuju. Miks mitte teha Tominga asemel peategelaseks Regina Ermits või Susan Külm?

Nüüd tuleb see algul lubatud pettumust valmistav uudis.

Nimelt, ma tean, mis on filmitegijatel plaanis ja mis Tominga filmist saab. Neil ei ole plaanis peategelast vahetada, sest materjali on aastaid kogutud ikka Tominga kohta. Selleks et tehtava filmi saatuse kohta üldse mingit infot saada, pidin lubama, et ma ei avalda filmitegijate plaane kellelegi teisele. Seda sõna tuleb pidada. Igatahes võin kinnitada, et püssi nad põõsasse visanud pole ja töö jätkub.

Aga keegi ei keela teil siin kommentaariumis pakkuda, mis oleks teie arvates parim lahendus. Kes teab, äkki saavad filmitegijad teilt isegi mõne väärtusliku idee?

Foto 1: Tuuli Tomingas 10. märtsil 2026 Otepääl laskesuusatamise MK-etapi eel treeningul. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tuuli Tomingas 11. veebruaril 2026 Milano Cortina taliolümpial Anterselvas 15 km sõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Tuuli Tomingas 10. aprillil 2025 Tallinnas Proto avastustehases laskesuusatamise hooaja lõpetamise üritusel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tuuli Tomingas 10. märtsil 2025 Tartus. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma pingutusest hoolimata Anett Kontaveiti jutule... ei pääsenud

Mõnikord näed vaeva - ja tulemust ei mingit.

Millalgi selle kümnendi algul tekkis olukord, kus, kui õigesti mäletan, levis sõna, et Anett Kontaveit on nõus andma üha intervjuu, aga et otsustada, kellele, paluti saata teemad ja küsimused. 

See on väga halb variant. Sest kuidas ma saan panna kirja umbes 20 küsimust, kui ma ei tea, mida ta vastab mu teisele või kolmandale küsimusele? Äkki koorub sealt midagi sellist, mille kohta soovin täpsustust ja kust võib hakata hargnema hoopis uus teema? Siis ei saa ju sellest kinni haarata, sest need küsimused polnud kokku lepitud. Ent intervjuu on lõpuks ikkagi kahe inimese vestlus, olgugi et üks küsib ja teine vastab, aga hea küsija oskab vastaja öeldust haarata, seda peegeldada, arendada, kas või vastu argumenteerida. Eelnevalt kokkulepitud küsimustega usutlus ei ole vaeva väärt - ja lugeja aega pahatihti ka mitte.

Aga olgu: sageli on potentsiaalne intervjueeritav, eriti kui ta annab intervjuusid haruharva, tugevamal positsioonil ja võib tingimusi dikteerida. Ja kuna Postimees soovis samuti seda intervjuud saada, läkitas ta mind konkureerima. Koostasin siis laiemad, teemadele viitavad küsimused, et enda mänguruumi mitte liialt ahendada, pannes rõhu sellele, et küsimused ärgitaksid Kontaveiti tegelema sisekaemuse ja eneseanalüüsiga. Ehk avama endast neid külgi, mida tavaliselt teised ei näe. Sellisena, leidsin, võiks sel intervjuul olla laiemat kandvust ja suuremat tähendust. Saatsin siis, nagu kästud, oma teemad-küsimused Tarmo Sumbergile. Ja jäin ootama vastust. 

Need teemad on minu valitud ja küsimused minu koostatud ning sellisena ei saa keegi keelata mul neid avaldamast:

Kolleeg Ville Arike meenutas, et oli aastal 2009, kui Anett võitis 13-aastasena Eesti meistrivõistluste finaalis Margit Rüütlit, öelnud, et sellel tüdrukul tasub silma peal hoida, sest temast võib tulla midagi. Kui nüüd lapsepõlve roosad unistused kõrvale jätta ja meenutada tegelikkust, siis millised tundusid endale tollal realistlikud väljavaated, arvestades oma eeldusi, et kui kaugele võiks välja jõuda?

Räägime sellest, kuidas enda võimete tajumine ning arusaamine sellest, mida tuleb teha, et tennises edasi minna, aastate jooksul arenes ja muutus. Pean silmas, et 14-aastaselt võib ju tunduda, et teen kõvasti trenni, küll siis jõuan tippu, aga 18-aastaselt tuleb arusaamine, et hoolimata trennist pole tulnud neid tulemusi, mida algul sai loodetud, ja siis on kerged tekkima kahtlused, et kas minust saab ikkagi asja.

Tennises on alati võimalus ennast konkreetse vastasega võrrelda. Huvitav oleks meenutada, et kui omal ajal tulid esimesed tõeliselt kõvad vastased vastu, mis tunde ja arusaamise enda võimetest ja tasemest see tekitas. (Näiteks, et oeh, nad on kosmiliselt tugevad või hoopis, et annab nendega mängida küll, kui teen veel seda ja toda.)

Võiks meenutada mõningaid olulisi kohtumisi nimekate vastastega, mis õnnestus omal ajal võita, ja kuidas need endale mõjusid, mis jälje jätsid, mis impulsi edasiseks andsid.

Pikka aega ei olnud erilist edasiminekut, vähemalt WTA reitingu järgi, mis võiks ju tekitada kahtluse, et ju siis kolmas kümme, heal juhul teine kümme ongi mu tase, aga suurt kala siiski ei püüa: võin jõuda kolmandasse ringi, heal juhul neljandasse, aga siis on kõik. Ega WTA turniirivõite ka ju tükk aega eriti tulnud. Tahaks rääkida neist võimalikest kahtlustest endas, nendega hakkamasaamisest, motivatsiooni leidmisest ja hoidmisest.

Olen mõelnud, mis ikkagi hoiab aastast aastasse edasi mängimas ja pingutamas, kui suured võidud jäävad selgelt käeulatusest välja. Või äkki on mingid võtted, mille abil endale ikkagi sisendada, et kunagi on suur võit võimalik. Ent teisalt, ega lõpmatuseni end ju petta saa, kui neid võite ei tule ega tule.

Hooaeg on kohutavalt pikk, turniire on palju. See on kehaliselt ja vaimselt kurnav. Mis moodi hoida füüsist ja vaimu erksana, et iga mängu eel ikkagi lahingusse minna, või äkki ei olegi see võimalik. Siinkohal huvitaks ka enda tundmine: et kui siiski on selline tunnetus, et ei jaksa, siis kuidas ennast võitluseks häälestada ja kas see on alati ikkagi võimalik.

Tugevatest ja ebamugavatest vastastest tahaks rääkida, nagu näiteks Sabalenka ja küllap veel mitmed, kes on saavutuste ja võimsuse poolest üle, et mis moodi nendega mängima minna ja mitte kartma lüüa, kui teisel pool võrku on nii tugev, lausa võitmatuna tunduv mängija.

Tribüünilt vaadates on tennis elegantne mäng, aga mida ilmselt ei nähta ega osata tähele panna, on see, mis koormus see tegelikul on. Näiteks imestan, et servikäsi kõigil ei valuta. Ja mis koormuse saavad põlved. Ja süda ja kopsud – anaeroobset pingutust peaks seal olema vist üksjagu?... Ehk siis, kui valus mäng tennis tegelikult on. Ja kuidas oma keha üldse terve hoida.

Selline lihtne küsimus ka, et milleks need paarismängud. Need ei huvita mu meelest suurt kedagi, ainult võtavad energiat.

Sooviks rääkida ka sellest, mida tavaliselt spordiga seoses väga ei vaadata ja mille kohta väga ei küsita – tennisistide pikk ja palju reisimist nõudev võistluskalender. Ainuüksi see, tundub, võiks võtta võhmale. Sellised lihtsad küsimused, et kas lendamine on äriklassis, kus on rohkem jalaruumi ja kus saab pikali heita, kas lennuaeg on magamiseks, kas ja kuidas käib mõte reisidel seda rada mööda, et mis moodi energiat säästa, kuidas viia mõtteid eemale sellelt, et kogu aeg eelseisvatele mängudele ei mõtle, kui palju enne järjekordse vastasega kohtumist tuleb teha eeltööd või pole seda vajagi, sest nagunii kõik tunnevad kõiki, mida teha turniiridel siis, kui pole mängu jne.
*
Ma ei saanud Kontaveitilt intervjuud. Kirjavahetuse privaatsusest tulenevalt ei saa ma ka siin öelda, mida Sumberg mulle vastas. Ainult nii palju, et ütles ära. Kui õigesti mäletan, siis sai intervjuu ühe telekanali naisajakirjanik.

Nii nagu Kontaveit ei suutnud võita kõiki mänge, ei ole ka mina saanud alati kõiki intervjuusid. Nagu öeldakse: vahel võidad, vahel kaotad.

Korra olen siiski Kontaveiti jutule pääsenud. 2013. aasta kevadel, mil ta oli veel noor, kuid juba piisavalt nimekas mängija, kirjeldas Postimehe Arterile oma tüüpilist päeva - siis oli seal selline rubriik, kus tuntud inimesed pajatasid detailselt, mida nad päeva jooksul teevad (fotol ülal paremal pilt tolle loo juurest). Olin tollal mitteformaalselt Arteri juhataja ning pidin temaga telefonitsi päeviku pidamise ja fotode tegemist kokku leppima ning lugu toimetades üht-teist täpsustama. Mäletan, et rääkisime isegi tema koerast. Koera tõttu too ammune vestlus mulle põhjalikumalt meelde jäigi.

Foto 1: Laulja Alika Milova (vasakul) ja endine tennisist Anett Kontaveit 31. märtsil 2026 Tallinnas restoranis RIVA Keili Sükijaineni elamussaate "Kuldne pilet" hooaja avapeol. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 2: Anett Kontaveit 6. detsembril 2025 Tallinnas Volta Padelis. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Anett Kontaveit 10. detsembril 2024 Tallinnas Fotografiskas oma elulooraamatu "Võitlejahing" esitlusel. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Anett Kontaveit Priit Pulleritsu sünnipäeval 30. juulil 2020 Tallinnas Tondi tennisekeskuses Läti vastu mängimas. Foto autor: Raul Mee, Scanpix
Foto 6: Anett Kontaveit 2. aprillil 2013 Tallinnas lõunatamas. Foto tehtud Postimehe Arteri loo juurde rubriigis "Minu päev". Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma andsin panuse rekordi sündi ja mis elamuse sellest sai?

Kõrvatropid jäid maha, oli esimesi mõtteid, kui olin leidnud reede õhtul endale koha Tartu Ülikooli spordihoones. Kusjuures mäng ei olnud veel alanudki. Mängu alguseni jäi rohkem kui kolmveerand tundi.

Olin Postimehes pikki aastaid korvpalli kajastanud kolleegilt päev varem küsinud, kui vara peaks kohale minema, et saada istekoht keskjoone lähedal. Ta ütles, et pool tundi kindlasti. Aga lisas, et arvatavasti veelgi varem.

Jõudsin saali (fotol vasakul) umbes 50 minutit enne Tartu ja Tallinna meeskonna vahelist Eesti-Läti ühisliiga poolfinaali kolmandat, otsustavat mängu. Seis oli 1:1. Küljetribüünidel ei paistnud ainsatki vaba kohta. Kõik istmed olid rahvast täis. Vend, kes oli perega korraks Rootsist Eestisse käimas, oli saabunud viis minutit varem, oli roninud ühe küljetribüüni ülemisele servale ja raporteeris telefoni teel, et tema ei näe samuti ühtki vaba kohta.

Venna kaudsel mõjutusel ma sinna saali jõudsingi. Ta oli kaks päeva varem maininud, et läheb reede õhtul korvpalli vaatama. Otsustasin siis, et hüva, lähen vennaga kaasa.

Viimati käisin korvpalli vaatamas 1995. aasta detsembris Washingtonis, kus töötasin pool aastat üleilmse levikuga uudisteajakirjas Newsweek. Ega ise oleks vaatama läinud, aga majaperemehe poeg kutsus kaasa ja tegi pileti välja. See maksis, kui õigesti mäletan, umbes 25 dollarit. See oli suurimaid pettumusi, mida Ameerikast ja korvpallist olen saanud.

Kohalik Wizards mängis Cleveland Cavaliersi vastu. Ei olnud just NBA kõige kõvemad satsid. Saalis oli vabu kohti hulgi, pakun mälu järgi, et isegi neljandik. 27. rida, kus istusin, oli väljakust nii kaugel, et mängu jälgisin platsi kohal rippuvalt suurelt ekraanilt. Korvpallurid paistsid sealt platsil nagu sipelgad. Mingit elamust, mida lootsin, ei saanud. Mul oli kama kaks, kes võidab. (Cleveland võitis.) Ainus, mis muljet avaldas, oli väike hall dirižaabel, mis vaheaegadel lae all aeglaselt liikus. Küllap oli sellele ka mingi firma logo kõhu peale maalitud

Enne seda olin käinud korvpalli vaatamas korra 1980. aastate lõpus Tallinnas Kalevi hallis, kui Kalev alustas Liidu meistrivõistluste hooaega Tbilisi Dünamo vastu ja võitis. Pärast mängu tegin lühiintervjuu Harri Drelliga, Henri Drelli isaga, mis ilmus Postimehes, kus ajakirjandust õppinud korvpallifänn Marko Saaret oli kaubelnud välja, et iga mängu järel paneb ta kokku terve lehekülje jagu materjali. (Selles lõigus esitatud mõned faktid vajavad arhiivist kontrollimist.)

Ja omakorda enne seda, 1970. aastate lõpus, käisin venna ja tulevase Hoiupanga juhi, minuga Tähtveres samas majas elanud Aare Kilbiga vaatamas EPA võimla rõdult Eesti meistrivõistluste mänge. Oli päevi, kus vaatasime nüüdses Maarja kiriku kitsas saalis ära kõik neli mängu hommikust õhtuni. Olin ju käinud lühikest aega Eha Sügise ja mõni kuu isegi Harri Russaku juures korvpallitrennis, aga jätsin pooleli, sest olin, mis siin salata, Russaku rühmas kõige kehvem. Tegelikult oli see üldse ime, et Russak mind ühes näidismängus nähtu põhjal oma rühma kutsus. Aiman küll, mille pärast: tema tollase rühma pikim poiss läks palliga otsejoones korvi suunas, kui tulin tagant ja panin talle kulbi.

Ent Washingtonis saadud NBA korvpallikogemus oli nii elamustevaene, et hiljem ei tekkinud mõttepoegagi, et võiks veel kunagi korvpalli vaatama minna. 

Reedene õhtu Tartus pani omaaegsele NBA mängule pika puuga ära.

Leidsin vabad kohad otsatribüüni ülaserva all eelviimases reas (fotol vasakul vaade sealt väljakule). Peale selle, et oleks pidanud kaasa võtma kõrvatropid, sain aru, et häälepaelu ei maksa kulutada. Kui vennale midagi öelda tahtsin, tuli talle sõna otseses mõttes kõrva karjuda. Ja kordan: mäng ei olnud selleks ajaks veel alanudki. (Õhtul kodus tõdesin, et hääl on ära, kuigi kaasaröökimisele ma seda absoluutselt ei raisanud – selline tegevus jäägu noorematele.)

Too reedeõhtune mäng, nagu nüüd kõigile teada, kujunes publiku arvult Tartu Ülikooli spordihoones rekordiliseks – 2707. See oli fakt, mis tikkus meediakajastustes kohati konkureerima tõsiasjaga, et Tartu alistas Kalev/Cramo ja pääses finaali. Isegi laupäevane ETV spordisaade rääkis eraldi pealtvaatajatest, samuti tuli see teemaks pühapäevase saate stuudiointervjuus Tartu meeskonna spordidirektori Janar Taltsiga.

Pärast mängu koduteel mõtlesin, mis oli kõige ägedam. Jah, kahtlemata hea, et Tartu võitis, sest võit kütab alati publiku meeleolu üles. Liiati kui võit saadakse lausa filmiliku stseraariumi järgi, kus esimene veerandaeg kaotatakse 15:30. Visked ei läinud, praaki oli palju. Teine veerandaeg kulges vahe vähendamise tähe all, kolmanda teises pooles õnnestus viimaks ette minna, ja veenvalt, ning neljas veerandaeg oli sama hästi kui võidu vormistamine, mis lasi publikul mängu nautida. Mäng lõppes ühislauluga, Raimond Valgre „Tartu marsiga”: „Kauneim linn on Eestis Tartu...”

Kõige ägedamad olid need hetked, kui mäng seiskus ja muusika pandi mürtsuma. Selle abil köeti emotsioone lakke. Minust paremal oli ligi kümmekond umbes 16-aastast noormeest, kes tegid pasunatega põrgulärmi ja koorisid mingil ajal koguni särgid seljaks – nii kuumaks läks nende olemine. Poiste tekitatud lärm hoidis ka otsatribüüni n-ö mängus sees. Sest ega mõlema küljetribüüni trummid üldises melus otsatribüünil istujateni kostnud.

Ma olen näinud oma silmaga Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi olümpiavõite, mis olid kahtlemata suured, meeliülendavad elamused. Kuid eks aja jooksul sellega kaasnenud emotsioonid paratamatult tuhmu. Reede õhtul sai aga lausa kolm tundi show’d täie raha eest. Jah, maksin pileti eest 15,90 eurot, kuigi saanuks saali ka pressikaardiga. Aga ma ei läinud sinna ajakirjanikutööd tegema. Seetõttu leidsin, et ametist tulenevat privileegi ei ole ilus ära kasutada. Keegi peab selle show ju kinni maksma.

Fotodel reedeõhtune mäng Tartu Ülikooli spordihoones, kus Eesti-Läti korvpalliliiga finaali pääsme eest kohtusid kohalik Tartu Ülikool Maks & Moorits ja BC Kalev/Cramo. Võõrustajad võitsid 89:81 ning pääsesid finaali. Fotode (v.a fotod 2 ja 8) autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix; fotode 2 ja 8 autor: Priit Pullerits