reede, juuni 21, 2024

Pullerits: Kuidas metsamehest harrastaja rattasõidus proffidest veenvalt jagu sai?

Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus üllatas siinseid tipprattureid magistrikraadiga metsakasvataja Taavi Kannimäe (fotol paremal ja teistel fotodel), kes tuli proffide Rein Taaramäe ja Norman Vahtra järel kolmandaks, ent jättis seljataha kõik teised startinud, sealhulgas mitmed välismaa klubides sõitjad.

Taavi Kannimäe, kaotasid Rein Taaramäele esikoha ainult 18 sekundiga. Oli see pettumus, et nii vähe võidust puudu jäi?

Mulle olid olulised pigem sõiduaeg ja kiirus, medal ja kaotus ei olnud põhilised. Võrdlesin end Taaramäe ajaga, mis näitab, et mu tulemus on ligilähedal maailma tasemele, mis annab kindlust, et siit alles algavad võimalused ehitada midagi suuremat.
Otseselt kaotus pettumus ei olnud, aga ikka kõlkus mõtteis läbi, et kui oleksin saanud seda sõitu kümme korda uuesti teha, siis kahel korral oleksin võib-olla parema aja saanud. Küsimus on selles, kuidas rajalõikudel jõudu jaotad. 18 sekundit oleks ikka kusagilt võetav, kuid ega see nii väike aeg ka siiski ole, et mingi nõks või kurvi lõikamine aitaks. See on siiski piisav vahe, et midagi kripeldama ei jäänud.

Mis eesmärgiga starti läksid? 

Arvestades minu keskmisi kiirusi 50 km/h Filtri temposarjas, ütlesid sõbrad, et mul on reaalne võimalus Eesti meistri särk selga saada. (Muigab.)
Tean, et Taaramäe on mitte natuke, vaid aste minust kõrgemal. Aga tema on ka inimene: päevi on erinevaid, ta tuli just Šveitsi velotuurilt. (Sai kokkuvõttes 144 lõpetaja seas 43. koha. – P.P.) Hindasin teda kindlasti endast tugevamaks. Arvan, et kui ta oleks puhtalt selleks võistluseks valmistunud, oleks vahed olnud teistsugused.
Intervjuudest sain aru, et Taaramäe ja [teiseks tulnud] Norman Vahtra jäid oma sooritusega väga rahule. See annab indu, et järelikult tegin ikkagi väga hea sõidu.
Läksin medali järele, seda ütlesin juba varem välja. Medali sain, aga tean, et mul oli väike võimalus ka kuld võtta – maalt ja hobusega, nagu ma olen. (Naerab.)

Milline on sinu võistlusvarustus võrreldes kahe parema ja paari järgmisega? 

Maailmatasemel võistlusriietuse nüansse ma ei tea, need maksavad 6000 eurot. Võistlusvormi ehk aeroelementi ei saa alahinnata. Ka sokid võivad määrata kas või kümme sekundit raja läbimise ajas.
Ma olen lihtne poiss, ma ei käi teiste rattaid vaatamas, aga sain aru, et ega Taaramäel ka olnud kõige tipmisem ratas. Normanil oli kuuldavasti väga-väga hea ratas, värskem mudel kui mul. Ostsin oma ratta Cycling Tartu tiimilt, see oli neli aastat vana, nii et praegu viies jookeb. Ratta raami aerodünaamilisus ja kokpiti ehk lenksu osa on vahepealse ajaga maailmas kõvasti edasi arenenud. Kui ma ütleks, et mu ratas oli kindlasti kehvem kui teistel, siis ma natuke oletaksin. Pigem ma sel teemal väga põhjapanevaid avaldusi ei teeks. Aga et mu ratas on tippsõnaga võrreldes ammu aegunud kraam, selles olen kindel.

Kui põhjalik oli sul selleks võistluseks ettevalmistus? 

Talvel tegin otsuse, et sel aastal enam maastikurattaga ei sõida. Müüsin maastikuratta maha ja ostsin eraldistardi ratta. Selle ajasin kuurist välja enne Transtari temposarja esimest sõitu [aprilli keskel Tõraveres]. Tegin kaasa paar etappi. Ega ma selle rattaga palju trenni jõudnud, sest kevadel oli hästi palju tööd. Talvel sain küll põhja laduda, kaks rattalaagrit teha, kuigi teise ajal jäin haigeks, mis selle poolenisti ära nullis, nii et eestlaste velotuur Hispaanias läks aia taha.
Aprillis algusest siiamaani olen nädalas treeninud 7–8–9 tundi, mis on tugevalt alla poole teiste poiste treeningumahtudest. Olin üllatunud, et sain nüüd selle pealt niisuguse tulemuse sõita, aga ju sai talvine põhi hea ja vähene trenn oli piisav, et saadud taset hoida.
Ma ei ole kunagi liialdanud intensiivsete trennidega. Mu trennid on üldiselt rahulikult. Intensiivsete ja lõigutrennide eest on võistlused, ja kui neid on nädalas kaks, siis sellest piisab.
Eraldistardi meistrivõistlusteks valmistudes käisin rada mitu korda spetsiaalselt läbi sõitmas. Vaatasin erineva päikesevalguse järgi, kus on teel kõige siledamad kohad, mida mööda saab sõita umbes 1 km/h kiiremini, kui sõita suvalise koha peal. Kaalusin läbi, mis lõikudel tuleb võimsuses natuke järele anda ja mis lõikudel tuleb see kokkuhoitud osa ära kulutada – see on tähtsamaid asju eraldistardist sõidus. Taganttuulega mäest alla tulles tuleb jalg lõdvaks lasta, aga kui tuul puhub vastu ja on tõus, siis tuleb vajutada. Selle kasutegur on kolossaalne versus sellega, et sõita terve sõit samasuguse võimsusega.
Mu keskmine võimsus oli 440 vatti. Kui oleksin terve tee sõitnud tuimalt 440 vatiga, oleks aega olnud erinev sellest, kui sõidad kerged lõigud 400 vatiga ja rasked lõigud 480ga. Targemad mehed on testidega selgeks teinud, et niiviisi võidab rohkem, kui ühtlast võimsust hoides.

Kui palju saab võita, kui trajektoor võimalikult otseseks sõita? 

Tegin enne võistlust kindlaks, et asfaldi kõige siledamat osa on palju tee keskel, aga seal ei tohtinud võistluse ajal sõita. Need, kes autoga mu taga sõitsid, ütlesid, et sõitsin kõige eeskujulikumalt, et teised ilgelt lõikasid.
Muidugi saab trajektooriga kõvasti sekundeid võita. Kui sõidad tee võimalikult sirgeks, siis teekond lüheneb. Aga võtsin seda keeldu üsna tõsiselt, et vältida pärast üllatust, kui kohtunik tuleb näitama videot, et näe, siin läksid selgelt üle telgjoone ja nüüd on su medal läinud. Sellega ma riskida ei tahtnud ja sõitsin kogu aeg oma poole peal. Sinna läks kindlasti sekundeid.

Kas sõidad peamiselt vattide järgi või vaatad muid näitajaid ka? 

Kuna olen sel aastal teinud 8–9 eraldistarti, tean üsna täpselt – kui mul tõbist tunnet ei ole ja ettevalmistus on olnud hea –, mis võimsust hoida suudan, ja selle järgi ka sõidan. Kui minna sõitma enesetunde järgi, siis see on alguses väga petlik. Siis kärsatad end esimese osaga läbi, sest sul ei ole veel hapnikuvõlga tekkinud ja lihased on valmis rohkem vajutama, kui kogu distantsi arvestades parajasti tohiks. Sa pead täpselt ajastama seda, et kui jõuad trassil sinna kohta, kus peab vajutama, sõitma 500 vatiga – ja kui tead, et 30 kilomeetrist on selliseid lõike kokku kaheksa kilomeetrit –, siis pead kusagil kokku hoidma. Sest kui vatid ära kulutad, siis seal, kus on võidukohad, sul neid vatte enam saada ei ole.
Pulssi ma üldse ei vaata. Vaatan ainult võimsust ja silmanurgast vahel kiirust, kuigi see on ebaoluline, sest kiirus ei määra midagi. Kui mul on rajal mingis kohas kiirus väike, aga võimsus on suur, siis on ka teistel meestel seal kiirus väike. Ei tasu end lasta ära petta sellest, et oi, mul on nüüd ainult 43 km/h sees, siin ma kindlasti kaotan teistele. Ei kaota! Kui mul on 500 vatti ja kiirus 43 km/h, siis Taaramäel on ka umbes samasugune kiirus.

Millal läheb 30 kilomeetri pikkune sõit kuratlikult raskeks? 

Mul oli õnn, et võistlus toimus kodule lähedal. Ajasin raja äärde päris palju toetajaid. Hoidsin distantsi esimesel poolel natuke tagasi, samas ei saa väga palju ka tagasi hoida. Siiski ei valinud ma perfektset tempot ja alguses kärsatasin ennast natuke läbi.
Kui läksin stardis minema ja keerasin 20 meetri pärast maanteele, sõitis mulle keegi autoga ette ja jäi tiksuma. Tulin aeropositsioonist välja ja ütlesin, et palun, mine eest ära. Seejärel sõitsin Tilleorgu kiirusega 87 km/h, mis oli teistest 10 km/h kiiremini. Võib-olla mu mass aitas kaasa. (Muigab.)
Enne tagasipöördepunkti oli tee ääres hunnik toetajaid Hauka veloklubist pasunatega raja ääres ja see tekitas niisuguse eufooria – nad tulid minu pärast kohale! –, et unustasin väsimuse ja tuiskasin seda lõiku.
Tagasipöörde järel hakkas tuul puhuma vastu. Nii kui otsa ringi keerasin, hakkas pea ütlema, et ära pulli, anna natuke järele, lase elada, ma ei suuda olla selles faasis. Aga siis mõtlesin, et ei, Taavi, see kestab ainult 15 minutit veel, pärast seda saad lõdvaks lasta.
Ideaalis võiks see punkt tulla võimalikult hilja, kus sa ei suuda enam vastu panna oma peale, mis ütleb, et jää nüüd seisma või lase lõdvemaks. Kuid mul tuli see juba tagasipöörde kohas.
Hiljem vaatasin, et ma ei kaotanud pärast tagasipööret teistele midagi, sain isegi mõned Strava KOMid (King of the Mountain ehk mägede kuningas, st tõusu parim aeg – P.P.) tõusude peal, kus ma ei oleks pidanud neid oma massiga saama. Järelikult oli teistel ka raske. Tundub, et vahe minuga tehti sisse põhiliselt raja esimeses pooles.
Kui tagasi mõtlen, siis sõidu teises pooles olid peas mõtted, et mul on nii halb olla, seda on juba nii pikalt olnud, järelikult olen palju sekundeid kaotanud, ega mul enam poodiumile asja ole. Pea on nii halb kaaslane. Seal tulebki mängu see, kes on vaimselt tugev. Poole otsustab see, mis sul jalgades on, aga teise poole – või isegi rohkem kui poole – see, mis su jalgu juhib.
Pool sõidust möödus silmamunade peal ja viimased 600 meetrit viimasel tõusul hoidsin võimsust 665 vatti. See on väga hea näitaja eraldistardist sõidus, sest sinnamaani oli täistamp, nii palju, nagu torust tuleb; ja siis veel viimast lõiku sellise poweriga panna – sellega jäin väga rahule.

Kas oskad kirjeldada kõige jälgimat tunnet rajal? 

Võib-olla see tunne on siis, kui veel väga palju on minna – kui hullus on alles ees. Ja mida rohkem on minna, seda raskem on. Siis mõtled, et pidin ju hoidma jõudu raja lõpuks, kus võidetakse kõige rohkem sekundeid, aga olen juba tühi. Seda tunnet tekitab süsteemne lagunemine, millest tuleb üle olla.
Mida lähemale lõpule saad, seda rohkem annab üks ajupool teisele signaale, et kuule, varsti saab läbi, selle järelejäänud osa ikka pingutad ära.
Lõputõusu kohta teadsin, et seal ma ei jäta midagi sisse. Mõtlesin lausa, et kutsun sinna kellegi, kes mind kinni püüaks, kui olen end kaltsuks sõitnud.

Mida ütlesid need kutselised sõitjad, kes jäid sinust tahapoole? Tegid suured silmad?
 

[Neljandaks jäänud] Oskar Nisu, kellega olen laagris koos palju trenni teinud, tuli kohe ütlema, et Kannimäe, sa oled hull mees, et ma oma arust tegin kõva sõidu ja sa ikka oled minust 20 sekundit eespool – müstika, kust sul see tuleb. Olen natuke nõus temaga, sest tean, kui kõva ta on. Aga kuidagi suutsin talle ära panna.
Teised on rohkem grupisõidumehed, mina olen keskendunud eraldistardist sõidule ja neist rohkem eraldistardist sõite teinud. See oli minu eelis, kui meie võimsused on suhteliselt ühesugused.

Siit, nagu Eestis spordis öeldakse, on hea edasi minna. Kuhu oleks minek? 

Vaatasin just vanu protokolle, kus olin vähe kehvema eraldistardirattaga, millega sõitsin kaks aastat, ja kiirused jäid alla 45 km/h. Ei olnud raha, et osta samasugune tippratas, nagu oli neil meestel, kes lõpetasid minust eespool. Teadsin, et kaotasin neile puhtalt ratta tõttu ja loobusin. Müüsin tolle ratta maha ja mõtlesin, et enne kui ma väga head eraldistardiratast ei saa, ei ole ma nõus rohkem eraldistarte sõitma.
Eelmine aasta sain teha ühe väga hea eraldistardi ühe väga hea rattaga ning olin pärast nii rahulolev ja mõtlesin, et kui mul oleks veel oma ratas – see oleks minu ala! Otsustasin, et vahelduse ja vaimse puhkuse mõttes maastikusõidust teen teist ala, eraldistarti. Täna kahetsen, et ma varem tõsisemalt eraldistardi peale ei mõelnud, sest ilmselgelt sobib see mulle tulemuste põhjal paremini, kui ükskõik milline teine rattaala.
Kuhu edasi? Ilmselt panen järgmisel aastal eraldistardile rohkem rõhku, elan oma rattaga kokku. Eraldistardi nüansid ongi selles, et oled sama rattaga sama asendit harjutanud. Päris nii ei ole, et on sama kõva mees [nagu mina] ja annad talle samasuguse ratta – ta kindlasti kaotaks mulle päris palju, kui ta ei ole selle rattaga kokku kasvanud.
Plaan oleks soetada veel parem ratas ja ka minu kehatüübile sobilik ehk võimalikult suur kiiver, mis lammutaks õhu ära enne, kui see jõuab mu õlgadeni, et ma paremini õhust läbi lõikaks.
Ja siis Eesti meistrivõistluste kuldmedali suunas liikuda. 

Ja seejärel MMile?

Kui see võimalus tekib. MMile lähen ainult siis, kui tean, et tehnika taha ei jää mul sekunditki.

Sa ei pea sinna jõudmist ulmeliseks mõtteks?

Enda jaoks pean. (Naerab.) Aga kui suudan järgmisel aastal kõiki võita ja tekib võimalus saata Eestist keegi MMile, ei tohiks probleem olla – sel juhul peaks see mina olema. See on reaalne, kuigi tundub utoopia. Nüüd mõtlen, et kus varem olin. 

Tööl olid!

Hakkasin tugevalt treenima alles 24–25-aastaselt pärast magistriõpingute lõpetamist. Selleks ajaks oli ka kõige suurem nooruse hullus üle läinud ja tegin esimese rattalaagri Hispaanias. Pärast seda tuli suur vormi paranemine. Vaatasin, et ei olegi nii, et ainult talent sõidab, vaid töö ka sõidab.  

Taavi Kannimäe
Vanus: 33
Pikkus: 186 cm
Kaal: 94 kg
Töö: Toftani Metsade noore metsa kasvataja, varem neli ja pool aastat RMK metsakasvataja
Haridus: magistrikraad metsamajanduse erialal Eesti maaülikoolis

Muide, see intervjuu sai nii hea, et isegi Postimees otsustas selle avaldada ning usutlus maandus isegi veebis esiküljele ehk esiritta.

Fotod 1-3, 7, 13: Taavi Kannimäe Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Fotode autor: Art Soonets
Foto 4: Taavi Kannimäe sääremarjalihased. Foto autor: Raul Soome
Foto 5: Taavi Kannimäe andmas intervjuud Õhtulehele. Foto autor: Art Soonets
Foto 6: Rein Taaramäe Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Raul Soome
Foto 8: Eesti meistrivõistluste tulemused eraldistardist sõidus. Kuvatõmmis
Foto 9: Rein Taaramäe õnnitlemas Taavi Kannimäed. Foto autor: Raul Soome
Foto 10: Taavi Kannimäe Eesti meistrivõistluste pronksmedaliga. Foto autor: Raul Soome
Fotod 11 ja 12: Eesti meistrivõistluste medalikolmik (vasakult) Norman Vahtra (2.), Rein Taaramäe (1.) ja Taavi Kannimäe (3.). Fotode autor: Raul Soome

teisipäev, juuni 18, 2024

Pullerits: Millega lõppes rattaduell Madis Mihkelsiga?

Elu ei olnud mind veel Eesti parima ratturi Madis Mihkelsiga – arvestades, kes Eesti rattureist osales viimati maailma suurtuuril – kokku viinud, kuni Alar Nigul, Eesti parimaid rattureid oma, sh minu vanuseklassis üritas kaks nädalat tagasi viia. Õigemini: andis selleks impulsi.

Strava rakendus näitas, et juuni algul lõin üle Mihkelsi tulemuse Tartu ja Ilmatsalu vahele jääva Rahinge järve (fotol ülal vasakul ja all paremal) 430-meetrisel keskmiselt 1,1-protsendilisel tõusul. Läbisin selle 37 sekundiga, s.o kolm sekundit kiiremini, kui on Mihkelsi tulemus 2021. aasta novembrist. Nigul, saanud sellest teada, küsis tallinlasena, mis lõigust ikkagi jutt käib. Seletasin talle, lisades: „Peaks olema Mihkelsile sobiv, kerge tõusuga.” 

Ja siis läks lahti! Tarmo Mõttus Võrumaalt teatas: „Kardan, et Madis ei teagi, et ta seal nimekirjas on või teda lihtsalt ei huvita.” See, rõhutan, oli Mõttuse arvamus, mitte fakt.

Vastasin Mõttusele ausalt: „Arvan ka, et ta ei tea, et ta seal nimekirjas on, ja kui teab, siis on tal kama kaks, kes temast eespool on. Mis muidugi ei tühista must valgel fakti, et ta on minust seal tagapool. Ja miks mulle ei peaks see fakt meeldima, olgu asjaolud selle fakti taga millised tahes?!”

Ja siis ühtäkki teatas Mihkels, et tuleb uuel nädalal Tartusse ning siis teab, mis ringi sõitma minna.

See tähendas otsest väljakutse esitamist.

Nigul sattus ilmselt segadusse, et kes kellele nüüd pähe tegema peab, ning pidas vajalikuks Mihkelsile teada anda, et tema see pole, kes oma aegu tema tulemustega võrdleb, „vaid kõikvõimas Priit Pullerits”.

Mihkels teatas seepeale lakooniliselt: „Tean.”

Kuna Nigul oli oletatavasti endalegi üllatuseks seadnud püsti vastasseisu Mihkels versus Pullerits, ei jäänud mul üle muud, kui Mihkelsiga telefonitsi ühendust võtta, et mõõduvõtu aeg kokku leppida.

See, mis ma siiani olen edastanud, on avalik info, kõigile kättesaadav, mistõttu ei ole selle reprodutseerimine siin ühegi kirjutatud ega kirjutamata reegli rikkumine, ent selle sõnumivahetuse, mille pidasin järgnevatel päevadel Mihkelsiga, jätan küll enda teada. Sest mul pole Mihkelsilt mingit luba seda teistele avaldada ning kui seda küsimata teeksin, „tulistaksin” selles mõttes endale jalga, et edaspidi ei julgeks keegi minuga enam mõtteid ja sõnumeid vahetada – kuid ükski ajakirjanik pole teatavasti parem, kui on tema allikad. Antud juhul oleks ka Mihkels käsitletav allikana.

Nii palju saan öelda, et läbirääkimised näisid kulgevat minu hinnangul edukalt. Vahepeal ajasin Mihkelsi jaoks latti ka kõrgemale, kui viisin Rahinge järve tõusul oma isikliku margi 33 sekundini (keskmine kiirus 47,4 km/h), mis oli juba tervelt seitse sekundit parem Mihkelsi parimast tulemusest.

Aga vahepeal lülitusid konkurentsi mõned teisedki. Näiteks Kristian Kool, kes tänavu ja mullu saanud Transtari temposarjas ridamisi 4. kohti, sõitis 13. juunil seal lõigul aja 34 sekundit, mis paigutas ta pingereas otse minu selja taha. Kuid samal päeval pani Karel Tammjärv maha veelgi kõvema margi – 30 sekundit! Keskmine kiirus 52,1 km/h. Sellega ületas ta seni kogu pingerea parimat tulemust tervelt kahe sekundiga. Ja Mihkelsi rekordit koguni kümne sekundiga. Seega, ühtäkki ei olnud Mihkelsi ülesanne lüüa üle ainult minu aeg, vaid mängu läks maailmaklassi ratturi au endise suusataja vastu; liiati oli 30 sekundit aeg, mida vaevalt saaks minna mütsiga lööma.

Kelle uut aega Rahinge järve tõusul aga pole, see on Madis Mihkels. Käisin eelmisel nädalavahetusel kontrollimas, kas ta on üritanud. Kuna ta oma vana tulemust ületanud ei olnud, siis vaevalt seal käis. Kuigi lootus oli suur, et ikka teeb seda. Ju siis tuli midagi vahele, st profil on ikka muud teha, kui käia amatööridele ja harrastajatele oma võimu näitamas.

Fotod 1 ja 2: Rahinge järv. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Teed Vooremaal. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Prossa järv Jõgevamaal. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, juuni 13, 2024

Pullerits: Ausalt sellest, mida ma kogenud ajakirjanikuna Rooma EM-i spordiülekandeis kuulsin ja nägin

Sõitsin autoga teisipäeva hommikul korraks läbi Läti, aga Vikerraadio lained jõudsid ka sinna kohale. Need kandsid autoraadiosse „Võimla” saate, kus kümnevõistluse Euroopa meistri nimekaim küsis kahelt ühesuguse nimega spordireporterilt kõige mõttetuma küsimuse, mida ühegi tiitlivõistluse eel küsida saab. Mul on jalgpalli EMist täiesti ükskõik ja ma ei kavatse selle jälgimisele kulutada minutitki oma väärtuslikust ja erilisest elust, aga saate avaküsimus sel teemal pani kõrvu kikitama. See kõlas: kes tuleb Euroopa meistriks?

Tule, taevas, appi, kes seda teab?! Endale laskesuusatamise stammkommentaatoritena nime teinud meestel oli nii palju oidu, et vastata, et nemad seda ei tea. Mind pani aga mõtlema, kas spordiajakirjanikel tõesti targemat teha pole, kui küsida teineteiselt ilma igasuguse teabeväärtuseta küsimusi. Milleks nad raiskavad enda ja teiste aega?

Aga kergejõustiku EMi vaatasin. Mõnikord nägin, et Juhan Kilumets ja Helar Osila võiks rohkem vaadata ka seda telepilti, mida Eesti vaatajad näevad, siis läheks pilt ja tekst paremini kokku ning siis ei magaks nad maha ega jääks neil märkamata mitmed ilmselged asjad, mis vääriks tähelepanu, aga mille nemad lasid silme eest läbi nii, nagu poleks midagi juhtunudki. 

Kokkuvõttes sain taas tõdeda, kui õige otsuse tegin, kui ülikooli viimasel kursusel spordiajakirjandusest otsustavalt distantseerusin. Valus oleks ettegi kujutada, kui hilisemas eas, tänaseni välja, sellega tegeleksin. Et mille peale oleksin oma elu küll kulutanud! Käia õhtuti vaatamas kuskil Eesti väikelinnades käsipalli või kügeleda viletsa ilmaga jalgpallistaadionil, püüdes kõigest hingest rääkida suureks midagi, mille kohta tead, et see mitte kunagi suureks ei saa. Veeta nädalalõpud, kui normaalsed inimesed lõdvaks lasevad, puhkavad ja meelisharrastustega tegelevad ning pere seltsis aega veedavad, mingitel suvalistel võistlustel, mille tulemusel ei ole juba järgmise päeva hommikul mingit tähtsust ning mida keegi tolle päeva õhtuks enam ei mäletagi. Nagu ma hooliks, kes võitis hiljuti mingi suure tenniseturniiri, kus iganes see ka toimus. Who cares?!

Eriti kurb on vaadata seejuures naisspordireportereid. Olen pidanud naisi tervemõistuslikumateks ja arukamateks kui mehi, kellel on igasugu lapsikuid veidrusi, nagu himu vahtida jalgpalli... Aga joosta nagu kutsikas mööda staadioni ja toppida higistele välismaa sportlastele mikrofoni nina alla ning isegi kui küsimused on täitsa toredad, soravalt esitatud, saada vastuseks mingi väheütlev ja üldine loba täis ettearvatavaid mõtteid ja stampväljendeid... Kui ma oma intervjueeritavate ja infoallikatega samamoodi käituks, et kaks-kolm küsimust, vastuseks puhas formaalsus, kaotaksin küll usu oma töö mõttekusse ja vajalikkusesse. Aga näe, mõned lasevad entusiastlikult edasi – loodan vaid, et nad annavad endale aru, et see, mida nad vastuseks kuulevad, ei ole sisuliselt peaaegu midagi väärt; ei ole midagi sellist, mida kõlbaks sisutühjusest tulenevalt lehes ära trükkida (lehte mõttetu mula ei kõlba); ei ole midagi sellist, mille juures ma oma nime vahendajana näha tahaks.

Ega mõned kirjutava pressi esindajad veenvamaid etteasteid tee. Täna, neljapäeva hommikul lugesin Elu24st lugu Rasmus Mäe (fotol all paremal) võistlusjärgse intervjuu teemal, kus olid sellised lõigud:

Vaatamata sportlase enda emotsioonidele, kiitsid paljud spordifännid Mägi ühismeedia vahendusel. «Rasmus, ära heida meelt, küll see medal tuleb, ei ta tulemata jää!» motiveeris keegi.

Postitusega nõustunud naisterahvas nentis: «See oli tõesti piinlik.»

Lisaks videointervjuule jäid mõnele silma ka meediaväljaannete negatiivsed pealkirjad. «Ei, ta võitis neljanda koha. Lõpetage need alandavad pealkirjad ja rõõmustage, et meil on nii tublid kaasmaalased, kes esindavad meid suures maailmas,» rõhutas keegi Facebookis.

«Tubli saavutus ikkagi!» võttis keegi Mägi soorituse EMil lühidalt kokku.

Keegi?!? Kes, kurat, kes??

See on sama, kui ma läheks oma loos tsiteerima suvalist inimest, kelle kuskilt leidsin ja kelle nime ma isegi ei tea – mõeldamatu ju! Ja see ei ole mingi vabandus, et see lugu ilmus kollases ajakirjanduses – ka kollases ajakirjanduses saab teha korralikku, kvaliteetset, usaldust äratavat tööd. Teiseks, miks peab ajakirjandus võimendama sotsiaalmeediast mingeid x-tüüpe ja esitlema neid arvamusekspertidena?

Normaalse ajakirjanduse tunnus on see, et seal on nimelised allikad ning on lisatud ka viide allika pädevusele ja asjasse puutuvusele.

Ja lõpetuseks tahan öelda, et seekord olen 100% nõus ERRi spordiuudiste juhi Rivo Saarnaga, kes astus vastu sellele kriitikale, mida Elu24 vahendas sotsiaalmeediast Rasmus Mäega pärast finaali tehtud teleintervjuu kohta. Saarna ütles: «Ajakirjaniku võistlusjärgne intervjuu Rasmus Mägiga oli korrektselt ja tundlikult tehtud. Etteheideteks küsijale pole alust. /--/ Rasmus Mägi pettumus oli ilmne. Ajakirjaniku roll ei ole sportlast lohutada, vaid adekvaatselt toimuvale reageerida, mida reporter ka tegi. Arvamused sotsiaalmeedias ei ole veel meediakriitika, kuid igaühel meist on vabadus oma emotsioone väljendada – ka sotsiaalmeedias, kui selleks soovi on. Küll aga on meelevaldne väita, et ajakirjanik «pisendas Mägi tulemust» – see väide, vabandust, on täielik jama. Nagu ka retoorika: «sportlasele löödi nuga selga».»

Jalgpalli EMi ei tasu kas või seepärast vaadata, et seal tuuakse stuudiosse taas trobikond eksperte, kes hakkavad mõnusast stuudiost targutama, mida üks või teine meeskond tegema peaks, keda peatreener peaks platsile panema ja kelle mõnele muule positsioonile liigutama. Tule, taevas, appi, kellele seda mokalaata vaja on ja mida on vaatajal sellega peale hakata?! Helistada Saksamaale ja öelda Inglismaa peatreenerile edasi, et tere, söör, aga teate, meil siin Eestis üks mees stuudios ütles, et nihutage tipuründaja kõrgemale ja tõmmakse kaitses rohkem koomale?

Oeh...

Foto 1: Kuld Ukrainale! Teise koha saanud Angelina Topic Serbiast õnnitleb võitjat Jaroslava Magutšihhi. Foto autor: IPA/SIPA/Scanpix
Foto 2: Euroopa naised jooksevad aegalsemalt kui selle blogi pidaja omal ajal. Keely Hodgkinson Suurbritanniast võidab 800 meetri finaali Rooma EMil. Foto autor: IPA/SIPA/Scanpix
Foto 3: Midagi ei klapi. Hispaaniat esindav Fatima Diame naiste kaugushüppe finaalis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Rasmus Mägi Rooma EMil pärast 400m tõkkejooksu finaali. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Muusikainstrumendi nimetusega Lieke Klaver Hollandist võidab 400 meetri jooksus oma poolfinaali. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Itaalia võitis Rooma EMil enaim medaleid. Ühe neist tõi naiste kaugushüppes Larissa Iapichino. Foto autor: LaPresse / ZUMA Press / Scanpix

reede, juuni 07, 2024

Pullerits: Kuidas ma muutsin Madis Mihkelsi väljakutse veelgi raskemaks?

Nagu nüüdseks kõigile teada, ei saanud Madis Mihkels (fotol vasakul ja all paremal kõige ees) seda niisama jätta, et temast Rahinge järve tõusul parema aja sõitsin, ja lubas uuel nädalal sealt samuti läbi vändata – teadagi, milleks. Kuid ega ta avaliku väljakutse esitamisega asja endale kergemaks teinud.

Pärast eilset, neljapäeva õhtut, ei maksa tal loota, et tuleb pika trenni lõpus ning möödaminnes, pulssi üles ajamata, mu tahapoole tõrjub. Või kes teab?

Igatahes minus tekitas ta huvi, kas mu 37 sekundit 430-meetrisel kergelt vastumäe osaga lõigul on ikka maksimum. Selgus, et ega ikka ole küll.

Käisin eile pärast kella kuut sealsamas uuesti proovimas. Et minek oleks kergem, jätsin päeval lõunasöögi vahele – kaalu vähem mäest üles vedada. (Nüüd võtke seda muidugi surmtõsiselt ja hakake kaagutama; fakt on loomulikult õige, ega ma siin valeta, aga põhjus on pärast leitud – stiilitundlikumad lugejad saavad sellest küllap aru.) Teine pluss oli veel: ilm oli teisipäevaga võrreldes jahedam, mistõttu järve otsa tee äärde oli pargitud ainult üks auto, nii et ei pidanud muretsema, et mõni rüblik kuskilt järsku ette jookseb.

Olin möödunud korrast ühe järelduse teinud: nimelt, et ei maksa kohe algul sadulast end püsti ajada ja täie jõuga rammida, sest 430 meetrit on liiga pikk, et seda ära kesta, kui algul lihased piimhapet täis ja kopsud lõõtsutama paned. 

Poolde tõusu (vasakpoolsel fotol taamal) väntasin seega sadulas ja alles siis ajasin tagumiku püsti, et kiirust säilitada. Tundus, et oli õige käik. Nii jätkus vunki ka lõigu teiseks pooleks. Kui üle kujuteldava lõpujoone veeresin – ega sa straavatades ju tea, kus rakendus aja täpselt kinni lööb –, nägin, et kiirus oli 49 km/h.

Otsustasin, et teen igaks juhuks teise katse ka, sest kes teab, äkki Strava vedas alt. Ega elektroonikat maksa eales lõpuni ja pimesi usaldada. Sõitsin kilomeetrise ringi ümber põllu tagasi ja spurtisin uuesti.

Mis seal salata, eelmine kiirendus andis siiski tunda. Kui Rahinge järvest (fotol all paremal) veidi eemal üle kujuteldava lõpujoone veeresin, nägin spidomeetril kiirust 45 km/h.

Seejärel sõitsin mööda Viljandi maanteed koju, kus sain Haage-Märja 3,5-kilomeetrisel lõigul oma elu paremuselt teise aja. Tähtveres tegin kodu juurest veel põike Gardesti poole, kust tagasi tulles, Gardesti-Tuglase 1,27-kilomeetrisel lõigul parandasin oma rekordit ühe sekundiga, ehkki Strava pingereas see mind kõrgemale ei aidanud: jään sekundilise kaotusega Martin Parvele endiselt kuuendale kohale.

Mida näitas Strava Rahinge järve tõusu kahe katse tulemuseks? Tulemused olid päris üllatavad. Esimesel katsel sain aja 33 sekundit, mis teeb keskmiseks kiiruseks 47,4 km/h. See oli tervelt neli sekundit kiirem, kui teisipäevane tulemus, mis sundis Mihkelsit selle ületamise oma plaani võtma.

Kui Ville Arike, kolleeg Postimehes teada sai, et kärpisin eelmisest rekordist tervelt neli sekundit – see on ikkagi üle kümne protsendi! –, teatas ta: „KÄRPISID 4 sekundit – sa peaks valitsusse minema!!!”

Ka teise sõidu aeg tuli teisipäevasest rekordist parem – 35 sekundit.

Vaatamata suurele rekordiparandusele tõusin Strava edetabelis viienda koha jagamiselt ainult kolmanda koha jagamisele Martin Seileri ja Robin Mölliga (Strava kuvatõmmisel vasakul). Esikoha jagamisest jäi lahutama ainult üks sekund. Jaanus Laidvee, kes on siin viimastel talvedel kirjutanud mitu menukat suusamaratonide reportaaži, küsis: „Kuhu jäi ikkagi terve sekund, mis esikohast suu puhtaks pühkima paneb?”

Mis mul jäi vastata... „Jah, nüüd tuleb istuda maha ja teha analüüs. Tunne oli hea, aga ise ei saanud ka aru, kuhu selle sekundi kaotasin. See jääb kripeldama. Aga siit on nüüd hea edasi minna.” (Igaks juhuks, kui mõni pihta ei saa: kasutasin talle vastates levinumaid klišeesid, mida Eesti sportlastelt altminekute puhul kuulda saab.)

Arvan, et ka Mihkels (fotol paremal) talitaks õigesti, kui teeks enne, kui Rahinge järve tõusul konkurentsi lülitub, väikse analüüsi. Mitte et ma kahtleks, et ta seal esikohta ei hõivaks, kui vähegi pingutab. Kahe-kolme sekundiline võit harrastajate üle ei oleks temasugusele mingi võit. Pärast Rahinge järve tõusu konkurentsi avalikuks saamist, pärast avalikku väljakutse esitamist ei tohiks teda rahuldada vähem, kui tavaliste pedaalijate mäekõrgune paikapanek.

Nagu ütles spordireporter, kui Sebastian Coe läks 1979. aasta suve lõpus, pärast maailmarekordeid 800 meetri ja miilijooksus, Zürichis 1500 meetri jooksu starti publiku ootuse foonil, et ta püstitab ka sel alal maailmarekordi: „Everything else would be a major disappointment.”

Coe tegi selle rekordi ära. Kuigi napilt.

Mihkelsil ei ole nii kõvasid marke ees, nagu oli Coe’l.

Foto 1: Madis Mihkels mullu 5. oktoobril võistlusel Itaalias. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 2: Madis Mihkels võidab mullu Saksamaa velotuuri kolmanda etapi. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 3: Joosepi tee Rahinge järve ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Rahinge järv. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Madis Mihkels mullu 26. augustil Saksamaa velotuuri kolmanda etapi võitjana. Foto autor: dpa/picture-alliance/Scanpix
Foto 6: Rahinge järve tõusu pinigerida 6. juuni 2023 seisuga. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava rakenduse ekraanilt

kolmapäev, juuni 05, 2024

Pullerits: Kuidas ma Madis Mihkelsi rekordi kindlalt üle lõin?

Kuskilt lugesin või keegi rääkis – äkki Jaan Kirsipuu? –, et Madis Mihkels (fotol vasakul) pole puhas sprinter, vaid talle sobivad sellised raskemad, vastu mäge finišid.

Hüva, proovime siis järele. Üks selline sirge, algul laugem, siis kergelt vastu mäge, siis jälle lauge, kokku 430 meetrit, on Tartu lähedal Rahinge järve otsas (fotol all paremal), seal, kus asub ufolikult hõbedane kuppel. Teadsin juba varasemast, et Mihkels on seal aja kirja saanud – 40 sekundit. Teadsin seepärast, et kunagi, mullu või tunamullu, jäin seal tema tippmargile kaks sekundit alla.

Aga jalgrattasõidus pole päevad vennad. Kirsipuugi on rääkinud, et mõnikord on minek, mõnikord ei ole. Tundsin teisipäeval, et võiksin proovida, kas minekut on. Eks siis pärast tulemuse pealt paistab, kas oli või mitte.

Keerasin Pihva teelt Joosepi teele. Seal tuleb olla ettevaatlik, sest suvisel ajal, nagu oli ka teisipäeva õhtupoolik, on tee äär autosid täis pargitud: inimesed käivad lastega suplemas. Seetõttu silmad kinni või pahupidi seal uhada ei saa.

Kuid hoo sain üles. Ja üllatuseks tajusin, et tõusul see suurt ei vähenegi. Ent hirm, tunnistan, oli küll. Minek oli tunde järgi nii hea, et pelgasin, ausõna, mis siis saab, kui vajutan nii kõvasti, et ratta küljes midagi katki murdub. Ega mul ju kõige uuem ratas ka ole, ikka palju aastaid juba teeninud.

Nelisada meetrit ja pisut peale, tuli välja, on ikkagi liiga pikk maa, et seda täiega vajutada. Tippsprinterid ka ju panevad maksimumi välja ainult 250 meetriks, rohkemaks ei jaksa. Aga pilk kiirusemõõtjale näitas, et tempo enam-vähem siiski püsis.

Ega kohe tulemust näe. Tuleb sõita koju tagasi, lüüa seal Strava kinni ning küll siis süsteem arvutab ja ütleb. Sain teada, et olin Mihkelsi (fotol ülal paremal ees) rekordi löönud üle kolme sekundiga. Strava näitas, et mul kulus 37 sekundit, mis tegi keskmiseks kiiruseks 42,3 km/h.

Esimeseks sellega Strava kõigi aegade pingereas (fotol vasakul) ei kerkinud, kuid see polnudki eesmärk. Eesmärk oli katsetada, kui hästi saan Mihkelsile vastu. Tuli välja, et sain küll. Kuid ega kokkuvõttes viienda koha jagamine ka paha ole.

Nüüd teate, kus minu ja Mihkelsiga mõõtu võtta. Kui hästi läheb, saate raporteerida, kuidas end minu ja Mihkelsi vahele kiilusite.

Foto 1: Madis Mihkels enne 86. Gent-Wevelgemi sõidu starti Belgias 24. märtsil. Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 2: Rahinge järv. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Ähvardavad pilved kolmapäeval Tartu Lõunakeskuse kohal õhtuse rattasõidu ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Madis Mihkels Bredene Koksijde Classicu võistlusel Belgias 15. märtsil. Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 6: Rahinge järve rattalõigu pingerida 4. juuni 2024 seisuga. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava rakendusest 

esmaspäev, juuni 03, 2024

Pullerits: Mida ette võtta, kui rattasõit muutub tüütuks?

Kas teil ei saa juba siiber, ei saa villand, ei tule kopp ette nendest samadest teedest ja marsruutidest, küll väikeste variatsioonidega, kus päevast päeva, kuust kuusse väntate? Ausalt, mul küll selles mõttes saab ja tuleb, et kõik teed Tartu külje all ja ümbruses ning nende detailid on ajapikku pähe kulunud. Mis siis aitab?

Siis tuleb vahetada sõidukohta. Vaadake!

Tegin pika nädalalõpu Kagu-Eestis. Tavaliselt algab see sellega, ja algas ka seekord, et võtsin õhtul tühja seljakoti selga ning pedaalisin Missost Pullijärve äärest (fotol vasakul) käänulist ja väikeste tõusude-laskumistega metsateed mööda Nopri piimafarmi, kus asub Nopri talupood. Seal saab värsket kraami. Ladusin seljakoti kaupa täis, tegin ise kaardiga makse ning sõitsin siis laiemat kruusateed pidi tagasi. 

See ring on veidi alla 20 kilomeetri, kuid tegin Noprist Tsiistresse (fotol paremal) väikese, umbes viiekilomeetrise lisaringi – et saaks pikema sõidu. Nägin, mida eelmise päeva kõva vihm oli teinud – oli osa väikseid teid nõlvadel minema viinud. Varem polnud sellist asja sealkandis täheldanud. Kokku 24,8 km 1:01.35ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all; täpsema ülevaate saamiseks teekonnast klikkige kaks korda kaardile - see suureneb siis).

Järgmine päev – ja teistsugune ring. Kuna pooleteise kilomeetri järel tuli meelde, et olin ID-kaardi unustanud tagataskusse panna, hoidsin Eesti piirist venemaaga kaugemale. Paraku ei õnnestunud piirivööndit täielikult vältida. Mõneks ajaks sisenesin sinna, nagu teeäärne silt teatas. Aga ainult lühidalt. Tegin sealt võimalikult kähku minekut. Sõidu lõpu eel tegin väikse ringi Misso krossirajal. Olete seal käinud? Kokku 26 km 1:12.05ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).

Õhtupoolikul (fotol ülal vasakul) tegin ajaviiteks veel ühe ringi, ümber Misso ja Pullijärve, 8,9 km 28.55ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).

Laupäeval võtsin ette klassika (fotol paremal): Missoküläst viis kilomeetrit Kiviorale ning sealt piiritara äärde, kus venemaa ulatub kõige kaugemale läände; siis seal, kus kolmekilomeetrine tee suundub punase katusega seenekujulise varjualuse juurest nn kolmikpunkti poole, kus kohtuvad Eesti, Läti ja venemaa, keerasin läände Läti piiri suunas. Kolmikpunktis käisin kaks korda 2022. aasta suvel, kuid nüüd pidasin targemaks Eesti piirivalvet mitte ärevaks ajada, et kes see üksik mees seal rattaga sõidab. Lõpuks Hino järve kaldal ja Andri-Peedo kitsefarmi juurest algusse tagasi. Kokku 24,0 km 1:00.50ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).

Pühapäeval võtsin uurida metsaveoteid (fotol vasakul), mis jäävad Misso ja Luhamaa vahelise maantee äärest Pältrest läände. Seal on neli haru, igati hea pinnasega, mis lõpevad ühe-kahe kilomeetri järel ümberpööramiskohaga. Seega tupikteed. Lühikesed tõusud ja laskumised võimaldavad erisuguseid kiirendusi. Kokku 23,2 km 56.55ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).

Sai vaheldust küll. Aga teie – tallate sissetallatud radu?

Kõigi fotode autor Priit Pullerits. Kuvatõmmised Priit Pulleritsu Strava ekraanilt.

neljapäev, mai 30, 2024

Pullerits: Kuidas ma avastasin Eestis rattaga seigeldes rabava vaatepildi nagu Utah’s

LISATUD VIDEO.

Mis pagana nipiga leida üles suured veega täitunud kaevanduskanalid (fotol vasakul), mille kohta oled kuulnud, et need asuvad Ida-Virumaal Sirgala harjutusvälja alal, aga mida ei näita sulle Google’i kaart ega isegi rahvusvaheline militaarkaart, mille Art Soonets, nooruses Eesti tippu kuulunud orienteeruja, oma mobiiliekraanile kuvab?

Olime päeva esimese poole veetnud Aidu karjääris (fotol paremal), sõitnud seal vana Volvo veoautoga ja Yamaha paadimootoriga kaatriga, mis arendas Aidu kuulsail kanaleil kiirust ligi 70 km/h. Seal oli meil juht, Imre Poom Adrenaatorist, aga Sirgalas pidime omal käel hakkama saama.

Strava rakenduse kaardil on mingid enamasti noolsirgelt ja paralleelselt kulgevad põlevkivi väljaveo laiad teed siiski näha. Aga kaks neist teedest, mida mööda fotoagentuuri Scanpix juhi Art Soonetsiga sõidame, muutuvad madala veega üleujutatuks, nii et edasi ei saa. Kolmandale teele järsakute vahel on äärest ääreni risti ette rajatud vähemalt kümne meetri kõrgune vall (fotol ülal vasakul vaade vallilt blokeeritud teele) – huvitav, kas pealetungiva vee pidurdamiseks (fotol all paremal)? 

Eesti Energia tütarettevõtte Enefit Poweri juhatuse esimees Andres Vainola oli mai teise nädala lõpus ERRile rääkinud, et pärast Viivikonna kanali sulgemist ja vee pumpamise lõpetamist mullu on vesi kanaleis tõusnud juba 26 meetrit. Aga kus kohas?

Kahel teel takistavad autoga edasisõitu tõkkepuu ning selle kõrval betoonist koonused. Olin paar päeva varem hankinud kaitseministeeriumilt loa, et tohime ratastega harjutusväljale sõita, sest just sel päeval seal laskeharjutusi kavas polnud. Igaks juhuks helistasin ka tõkkepuu kõrval infotahvlil oleval numbril ning sain kinnituse, et rattaga polügoonile minna võib. Aga mida sa sinna lähed, kui sihtpaigast pole aimu? (Fotol ülal vasakul Aidu endine karjäär ja tuulikud, all paremal igapoolseim kanal.)

Proovime veel ühte kitsast, väikeste betoonplaatidega ja selle äärest tiheda võsaga teed, kus Soonetsi auto, kaks maastikuratast salongis, saab põhja alt tunda koguni kriipimist, ent seegi ei vii meid kusagile. Tee lõpeb valli ees.

Juhuslikult kohatud orienteeruja soovitab meil sõita mööda Pannjärve teed Alutaguse spordikeskusse ning üritada sealt otsida juurdepääsu ida poole Viivikonna vana kaevanduse aladele.

Saab sellest alles seiklus! Arvestades, et sihtpunkt on ebamäärane – kaardid seda ju ei näita –, sõidame ratastega algul paarsada meetrit asfalteeritud rollerirajal, keerame sellelt metsarajale, kust suundi ida poole ei leia, misjärel väntame kivisel metsavaheteel, mis isegi rattarehvide alt parajalt tolmab, lõunasse, kuni tee hargnemiskohas on kahe haru ees lukustatud tõkkepuu. Valime loogilisemana paistva haru, mis keerab vasakule, ja möödume tõkkepuust, kuid kilomeetri järel lõpeb tee suure turbavälja lähistel (fotol ülal vasakul).

Edasi tuleb vaevuaimatav rada läbi padriku, kus oksad peksavad sageli näkku ja läbi kõrge rohu ei näe, mis ootab ees. Padrikust väljas, algab sügavate, tõenäoliselt nii raskeveokite kui ATVde tekitatud aukudega metsatee turbapinnasel. Jääb vaid tänada, et ilm on olnud eelnevail päevadel põuane – märjaga oleks see tee totaalne mülgas. (Fotol ülal paremal kummipaat Aidu karjääri veekanalis.) 

Järgneb liivane ja kivine tee läbi laia madala veekogu, mis on kaardil täitsa olemas. Aga see on kuivanud peaaegu tilgatumaks.

Lõpuks paistab vasakul puude vahelt hall lage väli. Keerame sinna.

Umbes saja meetri järel avaneb vaatepilt, mille järele olime tulnud (fotol ülal paremal; pildil Art Soonets).

Oleme pärast tunniajalist otsimist jõudnud ilusa helesinise veega kanali (fotol vasakul) kõrgele kaldale. Juhuslikult viib sealt alla lai, kuid ääretult kivine veokite tee (fotol ülal paremal), mis on juba võrreldav Utah’ kiviste laskumistega. Ühes kohas ei jää vääratusest palju puudu.

Sõidame ümber kanali läänepoolse otsa. Selleks tuleb esmalt üles pressida kergelt liivase pinnasega mäest ning seejärel jätkata teisel kaldal pedaalimist üles kivisest, praguneva pinnasega nõlvast (fotol paremal). Tuleb olla ettevaatlik, et kuskil ei takerduks ja kukuks. Ümbrus näeb välja nagu kõrbemaastik Utah’s – USA osariigis, kus Eesti Energia oli soetanud põlevkivimaad, mida püüab nüüd maha müüa.

Näen eemalt, et Soonets, kes on saanud minust sadakond meetrit ettepoole, sest jäin pildistama (fotol vasakul), on seal kinni pidanud, lausa ratta seljast maha tulnud. Ega kaugelt aru saa, miks. Ju ootab mind järele?

Kui Soonetsi juurde jõuan, saan aru, miks ta peatus ja rahulikult võttis. Ta oli avastanud minu meelest kõige vingema ja erilisema vaate, mida Eestimaal leida annab. Kuigi ta ei ole Utah’s käinud, avaldas ta arvamust, et see vaatepilt peaks küll olema nagu Utah’s (fotol paremal).

Võin kinnitada, et on küll (kuigi palju-palju kordi väiksemas mastaabis): sealt avanes ootamatu, lausa pahviks lööv vaade justkui veega täidetud kanjonile Utah’s (fotol ülal paremal ja ka vasakul). Selle nimel tasus vaeva näha ja seigelda!

Aga seikleme edasi. Viibime justkui Utah’ kõrbes platool, kus avarust on ropult palju, taimestik kidur, aga maapinnas meist paremat kätt haigutab suur lõhe nagu kanjon. Ja tee – see on samuti peaaegu nagu Utah’ maasturitee: sügavate läbisegi roobastega, kivine ja liivane, nii et tuleb olla pidevalt tähelepanelik ning otsida kogu aeg parimat trajektoori. (Paremal kuvatõmmis Strava ekraanilt läbitud marsruudist.)

Sõidame Viivikonnas leitud kanjoni (fotol vasakul) ääres edasi vähemalt kilomeetri, küllap rohkemgi. Kohati on tee päris tolmune. Siis jõuame kanjoni teise otsa, kust näeme, et vee seest keerab välja autotee (fotol all paremal). Nii need veega täidetud kanalid ongi sinna tekkinud: veel hiljuti oli nende põhjas kaevandusautode tee, aga kui kaevandus suleti ja vee väljapumpamine lõpetati, on vesi kiiresti võimust võtnud.


Kui mõni ütleb, et kaevandused on Ida-Virumaa ära rikkunud, siis mina nendega vaidlema ei hakka. Igal asjal on hea ja halb külg. Igatahes on tänu kaevandamistele tulemuseks maastik, mis on nii eriline ja imeline, et ainult imesta. Muidu oleks kõik üks lõputu ühtlane metsaga kaetud tasandik. Mitmekesisus, nagu öeldakse, rikastab.

Tagasiteeks Alutaguse spordikeskusse leiame juba otsesema marsruudi. Aga sealgi on üks trikiga koht. Nimelt jõuame metsa servas paigani, kus on suur pehme ja sügava liivaga väli. Pole lootustki, et sealt läbi pressida. Tuleb ratast mõnda aega käe kõrval lükata. Seegi meenutab seiklusi Utah’s. 

Seda kõike saate näha ka mu kokkupandud videos.

Kõigi fotode ja video autor Priit Pullerits