Pullerits: Hull lugu - maailmakuulsa jooksja isa tuleks Eestis vahi alla võtta!

Ma ikka tungivalt soovitan neil, kes on üles tõmmanud teemat, et treener tohib sportlasel ainult pead paitada, aga valjemal toonil öeldud sõna eest tuleb asi saata EOKsse ja EADSEsse, et las siis Remo Perli menetleb, tutvuda lähiaja spordilooga, enne kui suu paksu täis võtavad.

Mina tutvusin. Nagu ennist mainisin, loen ajakirjanik Pat Butcheri raamatut Coest ja Ovettist (fotol paremal noorusajal). Ja seal on juba 24. leheküljel laused: „Tema [Seb Coe] isa oli jalgrattur, aga ta andis oma pojale rohkem kui sportlikud geenid. Ta andis talle valu.” Inglise keeles kõlas see teine lause veelgi vängemalt: „He was going to give him hell.”

Ehk siis peaks raamatus järgnema materjal, mis võiks olla EADSE- ja Perli-sugustele piisav, et avada Sebastian Coe isa kohta uurimine (kui see neil vaid võimalik oleks). Seal tõdetakse, et enamik, kes teda tundsid, pidasid teda distsipliinihulluks, kelle vaated jäävad Margaret Thatcheri ja Tšingis-khaani vahele.

Tolsamal 24. küljel viitab raamat ühele Seb Coe kaasaegsele, kes oli tunnistajaks, kuidas väike Coe oli mitmel korral pärast võistlusi pisarais. Ei, mitte sellepärast, et ta ei võitnud, vaid sellepärast, et isa oli talle kehva võistluse eest teinud korraliku peapesu. Ilmselge vaimne vägivald väikse lapse kallal, kas pole?

Seb Coe oli niigi juba väiksest peale hirmus konkureerimisaldis. Tema isa seal raamatus: „Ta oli kõige kuratlikuma võitlejahingega poiss, keda ma olen näinud. Ta ei käinud poes kunagi ilma, et ma oleks tal stopperiga aega võtnud, sest ta tahtis olla kiirem kui eelmisel korral. Kaotus ei sobinud tema plaanidesse. Ükskord, kui ta oli umbes 13-aastane, kaotas ta emale tennises ja see oli talle katastroof.”

Tuleb tuttav ette endalegi. Kui olin koolipoiss (fotol vasakul), asus me auto garaaž kodunt umbes 400 meetri kaugusel. Kui isa auto garaaži viis, jooksime sealt vennaga mööda Jakobsoni tänavat koju ja mõõtsime aega – muidugi pidin olema kiirem, kui eelmisel korral. Kunagi sellest varem jooksime vennaga õhtuti ümber kvartali ja isa võttis samuti aega. Kord Hiiumaal Kassaris tegime võidujooksu rannast telgini, mis asus eemal kadakate vahel, ja kuna ma ei valinud otsesemat teed, siis kaotasin nii isale kui vennale – ai, ma olin löödud.

Aga mis on tänapäeval? Üks tuntud hariduspsühholoog seletas mulle hiljuti pikalt ja veendunult, kuidas igasugune võistlemine on väga halb ja kuidas laste areng tuleb ainult siis, kui nad ei võistle, vaid naudivad seda, mida saavad sportides teha. (Vastupidist suhtumist nimetas ta onuheinolikuks suhtumiseks.) Kurat, peamine, mida spordis nautida, ongi võidurõõm! Või nagu Jaan Kirsipuu on öelnud: „Teistele pähetegemise rõõm on nii suur.”

Butcher kirjutab oma raamatus, et Seb Coe varases nooruses andis isa talle rohkem piitsa kui präänikut („more stick than carrot”) – aga tänu sellele tulid ka tulemused. Ja muide – õuduseks hariduspsühholoogile –, need tulemused tulid tänu piitsale mitte ainult spordis, vaid ka õpingutes.

Raamatus on üks hea stseen, mis iseloomustab seda, et Peter Coe sai ise ka aru, et tema antud mahv võib olla pojale karm. Ega ta olnud ju mingi treener – ta oli insener ja tehases juhataja; treenerina oli ta iseõppija. Ta polnud rahul sellega, kuidas klubitreenerid ta poega treenisid, ja otsustas asja enda kätte võtta. Niisiis, selleks, et poega pikkadel jooksutrennidel saata, otsustas ta osta jalgratta. Aga lõpuks ei ostnud. Miks?

Sellepärast, et ta sai aru: kui poeg peaks pikal jooksuotsal kodunt 8-10 kilomeetri kaugusel jalalihase ära tõmbama, poleks rattast mingit kasu, et teda aidata. Ta otsustas poega saata trennides autoga.

Isegi Coe ema Angela arvas sageli, et ta mees, Peter, on poja suhtes sageli liiga karm. Näiteks jõuluõhtul, kui maha oli sadanud rohkelt lund, tuletas isa pojale meelde, et poiss, ma tean, sul on vaja koolitükke ka teha, aga aeg on teha pikk jooksutrenn – on vaja ja kogu lugu. Ja Seb Coe tegi. Ei ajanud vastu ega kurtnud, et isa oli halastamatu, ajas pühade ajal hullu koerailmaga välja.

Kas Seb Coe (fotol vasakul) on kunagi selle üle kurtnud, et isa oli kohutavalt karm ja nõudlik ning pani liiga suured koormused peale? Ei ole, mitte kunagi. Ja tulemust teavad kõik: maailma parim sportlane 1979 ja 1981, kaks olümpiakulda ja kaks -hõbedat, hulk maailmarekordeid. Coe’l oli eesmärk ja ta teadis, mille nimel ta pingutab. Umbes kümme aastat enne Moskva olümpiat, kui Coe oli 14, rääkis ta pärast trenni ühe tuttava mehega, kes oli 30, ja lausus talle: „Tead, isa ütleb, et kui ma niimoodi tööd edasi teen, võin tulla 1980. aastal olümpiavõitjaks.” Kusjuures, lisab too mees, ei öelnud Coe seda kuidagi kelkides või talle mulje avaldamiseks, vaid ütles seda iseenesestmõistetavusega, mis oli temasse juurdunud.

Oleks Peter Coe pojal ainult pead silitanud, poleks ta tema konkurentsihimu tagant utsitanud, ei oleks Coe pruukinud seda eesmärki suure tõenäosusega seada – ja kui sul pole eesmärki, siis pole ka seda, mille nimel tööd teha, et see saavutada. Ei tea, kas EADSE, Perli, hariduspsühholoogid ja teised pehmete meetodite toetajad suudavad sellest aru saada?

Foto 1: Sebastian Coe krossijooksuvõistlusel 13-aastasena, tema selja taga seisev poiss on temast ainult aasta vanem; Steve Ovett 13-aastasena. Repro Pat Butcheri raamatust „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry”
Foto 2: Sebastian Coe 16-aastasena. Repro Pat Butcheri raamatust „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry”
Foto 3: Priit Pullerits (paremal) konkureerimas 1975. aasta suvel 9-aastasena tulevase Eesti koondislasega odaviskes Sulev Lepikuga Harjumaal Valkla pioneerilaagris 30 meetri jooksus. Repro Spordilehest
Foto 4: Priit Pullerits jooksmas teismelisena perekonna maakodus Mullaveres Jõgevamaal ligi 200-meetrisel krossiringil. Foto erakogust
Foto 5: Priit Pullerits 1980. aastate teises pooles Tartus Jakobi mäe tõusul trenni tegemas. Foto autor: Tiia Leps
Foto 6: Sebastian Coe jooksmas 1984. aasta Los Angelese olümpial 1500 meetrit. Foto autor: picture alliance / SZ Photo / Scanpix 

Pullerits: Salanipid, kuidas ära tunda, kas te jalgades on võimeid või olete päntajalg

Kas olete vahel mõelnud, miks te tulemused jooksus on viletsad, pole küündinud 800 meetri distantsil alla kahe minutigi? Nüüd sain ootamatult niidiotsa kätte, kuhu sellele küsimusele vastust otsides peate vaatama.

Eelmisel laupäeval tegin Tartus raamatuvahetuse. Toomas Tarm oli lugenud ajakirjast Jooksja mu viimast kolumni, kus vahendasin mõnesid treeningutarkusi, mida jagas oma autobiograafias Steve Ovett, ning avaldas soovi seda raamatut lugeda. Vastu pakkus ta mulle Financial Timesi spordikorrespondendi Pat Butcheri pehmekaanelist, ligi 300-leheküljelist „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry” (fotol ülal vasakul; tagakülg alla paremal). Aus pakkumine, sest kui lihtsalt oma raamatu välja laenad, ei pruugi mõne aja pärast mäletadagi, kellele selle andsid. Nüüd pakkus Tarm, et jätab oma raamatu „panti”.

Asusin seda siis otsast lugema ja kohe sattusin kahele olulisele tähelepanekule, millega autor seletab Coe ja Ovetti suurepäraseid jooksjavõimeid. Ehk seda, millest enamikul puudu jääb ning mille tõttu nad siis teevadki suurt numbrit maratonijooksust, pidades maratoni läbimist mingiks jooksmisega seotud kangelasteoks. No andke andeks! See pole jooksmine, mida enamik maratoni läbides teeb.

Ovett oli nooruses hea hüppaja, nii kõrgus- kui kaugushüppaja. Tema noorpõlves hüpatud 6.28 püsis omas vanuseklassis kaks kümnendit Sussexi krahvkonna rekordina. Raamatu autor Butcher, kelle rekord miilijooksus on 4.09,4, juhib tähelepanu, kui oluline on hüppevõime. Te saate nüüd ka ise järele uurida, kas teis on jooksupotentsiaali.

Nimelt, seiske küljega seina vastu ja sirutage seinapoolne käsi hästi üles ning märkige ära kõrgeim koht, kuhu sõrmed küündivad. Nüüd laske end põlvedest alla ja hüpake nii kõrgele üles, nagu suudake, ning laske ära märkida see koht, kuhu te sõrmed ulatusid. Seejärel mõõtke kahe märgi vahe ära.

Mis tähtsus sel on, kui kõrgele te kohalt hüppate, küsivad küllap paljud. Aga vaat, on! Keskmaajooksjatel on see väga määrav näitaja, tuleb välja. Coe ja Ovetti hüppevõime oli noorena kõvasti üle endaealiste keskmise. Alumise ja ülemise märgi vahet, mis on 23 tolli ehk 58 cm, peetakse väljapaistvaks tulemuseks. Aga Coe ja Ovett, nagu raamat kirjutab, olid piltlikult öeldes hüpanud läbi katuse. See näitab jalgade elastsust, mis on jooksus ülioluline.

On teie jalad elastsed?

Teine näitaja: edasihüppevõime – sest jooksus peab liikuma edasi, mitte üles. Coe oli ühel jalal hüpates läbinud 25 meetrit kaheksa hüppega. Kusjuures heaks näitajaks peetakse kümmet ja väga heaks üheksat hüpet. Kaheksa hüpet, kirjutab raamat, tähendab, et ta hüppas nagu känguru.

Nii et need, kes ei ole sügaval eksiarvamusel, et jooksmine tähendab maratoni – maraton võib tähendada ja tähendabki jooksmist maailma tipp-, aga mitte harrastajate tasemel –, võtke nüüd mõõdulint kätte ja tehke koduste vahenditega lihtsalt selgeks, kas teis on pisutki jooksja soont ja geeni või kujutate endale seda üksnes ette. Ja kui jalgades elastsust üldse pole, ei ole mõtet ka jooksjana edasi ponnitada – te ei jõua kusagile.

Fotod 1 ja 2: Pat Butcheri raamatu „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry” esi- ja tagakaas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sebastian Coe võidab 1984. aasta Los Algelese olümpial 800 meetri jooksus ameeriklase Earl Jonesi ees hõbemedali. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe Los Angelese olümpia 1500 meetri jooksu võitjana Memorial Coliseumi staadionil auringil. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma tegin aasta pikima ja meeleolukaima rattasõidu?

Arvan tõsiselt, et teil, kes te suusarullidega sõidate ja keppidega asfalti toksite, ei ole mõtet väga talvele panustada. Vaadake välja! Laupäeval, 3. oktoobril (fotol vasakul Vooremaal) olid päeval sellised olud, et sai rattaga sõita samamoodi, nagu suvel, lühikese võistlusdressiga, ja külm ei hakanud, pigem oli soe. Soojenemine, mida näitab ka liustike sulamine Šveitsis, on ilmne.

Ja milline laupäev see ikkagi oli! Vahel tasub vanu häid aegu meelde tuletada.

Vedasin Scotti maanteeratta Toyota RAV4 pakiruumis maale. Miks upitada seda katusele, kui mahub ka salongi, kui tagaistmed alla lasta? Mõni aasta tagasi sättisin Cube’i maastikuratast kodu ees auto katuseraamile, aga see sadas mulle järsku pähe. Esikahvel tabas pealage. Sekundi pärast nägin, kuidas verenire lärtsatas prilliklaasile. Helistasin isegi hädaabinumbrile, et mis nüüd teen, kas pean haiglasse kihutama; vastati, et oleneb haava suurusest; aga kust ma näen pealaele, kui suur seal haav on?; apteegist sain miskit salvi, mis justkui liimis haava kinni.

Laupäeval keerasin rattaga Mullaverest üle Tartu-Jõgeva maantee Visusti peale (kogu sõidu marsruut ülal paremal Strava kuvatõmmisel). Veidi enam kui kilomeetri järel, pärast voorelt laskumist, saab seal sõita üle raudteed ületava verivärske viadukti. Lapsepõlves asus seal Mullavere rongipeatus, millest nüüd pole jälgegi; raudtee ise asub süvendis (fotol ülal vasakul), mitte tammil, nagu vanasti.

Visustisse viival teel (fotol paremal) oli vanasti kruusakate, nüüd on krobeline asfalt, aga lubas sõita kenasti üle 30 km/h. Eks kerge taganttuul – aga ainult kerge – toetas ka pisut. Polnud seda teed elu sees sõitnud, kuigi lapsepõlves möödusid kõik suved Mullaveres ja seal sai sõidetud päevas algul Ereliukase, siis isa vana Minski ja lõpuks neljakäigulise Sputnikuga ikka kümneid kilomeetreid. Avastasin, et on isegi Visusti mõis (fotol kauguses valge hoone) ja mõisapark.

Kuraditosina kilomeetri järel ronis tee Pikkjärve ja Kaarepere vahel tagasi Tartu-Jõgeva maanteele, kus väntasin üle raudteeviadukti ning keerasin siis taas krobelisele asfaldile, mis viib omaaegse Jõgeva rattaralli stammrada mööda Palamusele. Seal jääb teele 620-meetrine Stravas Laiuse climb’iks nimetatud tõus: tõusumeetreid 33, tõusuprotsent 5,3. Arvude järgi ei tundugi teab mis hull, aga kui sõitma hakkad, siis pigem vaheta eest väikse peale ja aja tagumik sadulast püsti. 

See oli tõus, mida omal ajal tuli mõnel Jõgeva rattarallil võtta kolm korda. Seal sai ähitud ja puhitud ja kuuldud-nähtud teisi sama tegemas. Läksin nüüd sealt mõõdukalt üles 2.19ga, keskmine kiirus 16,1 km/h – imestan, et niigi palju. Maksimaalne pulss kerkis 148ni. Kõigi aegade pingerida juhib sel tõusul Siim-Erik Alamaa 55 sekundiga (40,6 km/h), mis tundub ebareaalne. Kiiruisutaja Marten Liiv on sealt üles sõitnud 36,6 km/h, poliitik Kristo Enn Vaga ning rattaprofid Mihkel Räim ja Karl Patrick Lauk 35,5 km/h.

Mäe otsast (ülemisel vasakpoolsel fotol) saab Palamusele hea pika laskumise, kus kiirus küünib üle 50 km/h. Palamuselt läbi, kagusse, seal läbi Amme jõe oru ning ees ootab järgmine vastik tõus (fotol vasakul), kus, mis seal salata, jäin Jõgeva rattarallil vähemalt kahel korral oma grupist maha. Kord sain järgnenud laskumisel grupi kätte, teine kord jäingi. Selle nimi on Stravas Kivimäe tõus Pikkjärve poole, pikkust 430 meetrit, tõusumeetreid 27, tõusuprotsent 6,1. Sealt läksin sedapuhku üles ennastsäästvalt 1.52ga, keskmine kiirus 14,1 km/h. Kõigi aegade pingerida juhib Henri Arjus 42 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 37,6 km/h, naistest on sealt kõige kiiremini üles vändanud Kristel Sandra Soonik – 30,9 km/h.

Pikkjärvel keerasin taas tagasi Tartu-Jõgeva maanteele, mis viib voore harjal, kus kulgeb ka kergliiklustee (fotol paremal), mööda Pikkjärve järvest (fotol all vasakul). Kuna ilm oli vaat et suviselt soe, otsustasin teha Navalt põike Luuale. Sealt viib voorele Strava järgi 800-meetrine Nava põnts, keskmine tõusuprotsent 2,2, mille läbisin 2.12ga ehk 21,9 km/h. Voorelt allasõit läks juba korraliku kiirusega: spidomeeter näitas kohati 61 km/h, Strava fikseeris maksimumina 59,8 km/h. Eks see kajastus ka tagasiteel Luualt, kui tuli samast kohast üles sõita: 920-meetrine Nava tõusu nimeline lõik 28 tõusumeetriga, keskmine tõusuprotsent 2,7 – aeg 3.10 ja keskmine kiirus 17,5 km/h. Rekord on seal Randar Saare käes: 1.11, keskmine kiirus 46,7 km/h. Ausalt, ei kujuta seda enne.

Muidugi läks selline sõit pikale, koos pildistamistega, millele sekka haukasin ka tagataskus kaasa võetud halvaad, sest pedaalisin vaid varase hommikusöögi najal, ligi kaks tundi. Puhast sõiduaega kogunes 1:42.37, mis teeb keskmiseks kiiruseks 28 km/h. Kes arvutada oskab, saab teada, et läbisin kokku 47,8 km. See, nagu Strava teatas, oli mu tänavune pikim rattasõit. Aga oli ka põhjust – sest ilm oli suurepärane (päikseline, soe ja vähese tuulega), loodus värviline, teed vähese liiklusega ja vahelduva profiiliga, aega laupäeval maa ja ilm.

Ei tea, kas see jäi viimaseks niisuguseks meeleolusõiduks sel sügisel?

Kõigi fotode autor Priit Pullerits; pildistatud 3. oktoobril 2026 Vooremaal. 

Pullerits: Miks rahulik sportimine ei suuda teha kedagi õnnelikuks?

Kohe ei oskagi öelda, miks asjad nii lähevad ja mida sellest arvata – sellepärast siin selle teema üles võtangi.

Peaaegu iga kord, kui rattaga sõitma lähen, mõtlen, et nüüd võtan rahulikult, et oleks mõnus. Ja peaaegu mitte kunagi ei tule sellest midagi välja.

Algul, esimesed kaks, vahest isegi kolm kilomeetrit võibki sõita rahulikult ja mõnusalt, pingutamata. Aga siis, kui olud on vähegi soodsad – ei ole vastikut vastutuult, vihma ei peksa näkku, jahedus ei pitsita sõrmi ja kõrvu, asfalt on ilus sile, tee kulgeb laugelt või siis pigem kergelt allamäge –, hakkad tasapisi kiirust lisama. Nagu eile, neljapäeval, mil päike paistis: sõidad Tartu servas mööda Ringteed Lõunakeskuseni – see on küll pisut vastumäge, Strava järgi nelja kilomeetriga umbes 20 tõusumeetrit –, kiirus umbes 27 km/h, keerad seal Valga maanteele ja näed varsti, kuidas üks teine rattur liigub paremal, kergliiklusteel hea hooga ning püüad maantee paremas servas temaga tempot hoida, et kui võimalus tekib, suundud samuti kergliiklusteele ja tõmbad tuulde, kuid sellist kohta ei leia ega leia, kiirus kerkib juba üle 40 km/h, aga ratturil paremat kätt on see veelgi suurem, nii et ta libiseb tasapisi eest, ja kui siis lõpuks kergliiklusteele saad, mõistad, et enam talle järele ei jõua, ent ikkagi proovid hoida head kiirust, nii 36-37 km/h, ja kui siis tajud, et tegelikult on endale keegi tuulde haakinud, siis loomulikult enam kiirust alla lasta ei taha ja nii kihutadki jutti kuus kilomeetrit, kuni keerad Külitsel ära paremale, tõusust üles Viljandi maantee suunas. Mis tulemus tuli?

Tuli 26,7 km pikkune sõit keskmise kiirusega 30,1 km/h. Mis siis, et nii kiirelt polnud planeeritud. Sekka ka isiklik rekord 1.14 Haage järve äärsel Riviera-nimelisel 650-meetrisel ligi üheprotsendilise tõusukaldega lõigul (31,9 km/h), mis seal küll kõigi aegade top-10-sse ei viinud, kuid vähemasti naiste arvestuses tõstnuks teiseks – asi seegi.

Päeva esimeses pooles helistas Pärnust Raio Piiroja, kes on alles 47, minust 14 aastat noorem, ja muu jutu seas mainis, et kui suudan hoida keskmist 30 km/h, peab jalg ikka päris terav olema. (Jaanus Laidvee uhab üle 70-kilomeetriseid sõite keskmisega 32-33 km/h ja siis ütleb, et oli mõnus minek.)

Ausalt öeldes ei ole mul terve nädal õnnestunud kavandatud (kujuteldavatest) plaanidest kinni pidada. Täna pärast töönädala lõppu 25 km keskmisega 30,9 km/h. Üleeile, kolmapäeval 18 km keskmisega 29,6 km/h, teisipäeval 14 km keskmisega 29,5 km/h, esmaspäeval 19 km keskmisega 30,5 km/h ja möödunud pühapäeval 37 km keskmisega 31 km/h. Ükski neist sõitudest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt sõidu käigus läks nii, et kiirus kippus suurenema.

Muidugi on mu kilometraaž naeruväärselt väike. Aga ma ei valmistu ju Tour de France’iks, isegi mitte Balti keti velotuuriks, et peaksin päevas tundide kaupa sadulas pedaalima. Sõita tuleb seni, kuni sportlikult mõnus on. Ja mida kiiremini sõidad, seda rutem mõnu kätte saad. Arvan, et kolmveerandtunnine piisavalt pingutav sõit annab suurema rahulolu, kui kaks tundi ratta seljas tasapisi tiksumine või kügelemine. Õigemini, mitte ei arva nii, vaid olen veendunud. Miks? Seletan.

Teate ju, mis on koolihariduses ja lastespordis viimasel ajal eesmärk? Loomulikult see, et lapsed oleksid rahul ja õnnelikud. Aga kas on? Enamik ei ole. Pigem vastupidi. Ja nad ei saagi olla õnnelikud ja rahul, sest pingutamine ja võistlemine on kuulutatud taunitavaks. Niisama tuleb kulgeda – ja siis arvatakse, et see teeb lapsed õnnelikuks. Püha lihtsameelsus!

Kui mulle ja teistele oleks omal ajal koolis öeldud, et poisid, jookske staadionil kaks ringi, tähtis pole, kui kiiresti, ja see ei ole võidu peale, peaasi et läbi jooksete – kas ma olnuks pärast selle läbi jooksmist õnnelik ja rahul? Muidugi mitte! Kui aga jalg pandi joonele ja stopper käima ning sul õnnestus ära võita – ja kui äkki tüdrukud kuskilt silmanurgast seda nägid ka –, vaat siis olid õnnelik ja rahul!

Lühidalt: rahulolu ja rõõm millestki tuleb siis, kui oled selle nimel vaeva näinud ja pingutanud. Ehk lihtsalt öeldes: kui ikka suudad sõita oma õhtuse tööpäevajärgse rattaringi keskmise kiirusega 30 km/h, mille nimel tuleb end kokku võtta, siis võid endale ausa näoga öelda, et tubli. Ja tunda heameelt, et endiselt suudad.

Selline rahulolu ja heameel, mille väljas pingutades-liigutades saad – õnnetlikkuseks on seda muidugi palju nimetada, sest õnnelikkus on üldse väga haruldamine tunne, mistõttu on suur karuteene, kui räägitakse õnnelikkusest kui ülimast eesmärgist, sest see on väga harva saavutatav –, ongi andnud küllap motivatsiooni, et viimasest 57 päevast on mul jäänud rattaga sõitmata ainult seitsmel. Mis tähendab kesmiselt, et seitse päeva rattasõitu ja siis päev vahele, taas seitse päeva rattasõitu ja päev vahele ning nii kaheksa nädalat jutti.

*

Üks eluline õppetund veel. Inimesed arvavad pahatihti, et nende hääl ei maksa midagi ja keegi neid ei kuula. Asjatult arvavad nii!

Kümmekond päeva tagasi ilmusid Tartus mu elukanti Tähtvere linnaosas Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedusse kolm vana puunotti (fotol paremal). Need olid koledad, nagu oleks mingi risu sinna maha pandud. Andsin sellest teada kolleegile Tartu Postimehes, kes uuris linnavalitsuselt järele, millega tegu. Tuli välja, et need olid sinna nimme pandud, ja linnavalitsus ootab tagasisidet, mida inimesed arvavad.

Ma siis kirjutasin linnavalitsuse ruumiloome osakonda:

„Siin mu tagasiside:
esiteks, võiks lähedalolevate majade omanikke ja ühistuid teavitada, enne kui nende vahetus naabruses midagi sellist teha kavatsete;
teiseks, need puutüved näevad paar aastat tagasi võsast puhastatud muruplatsil ja korda tehtud hea kattega kõnni- ja kergliiklustee ääres koledad välja - nagu suuremõõduline prügi;
arvata võib, et ajaga läheb vaatepilt aina koledamaks, sest tüvede vahelt on raske muru niita ja vohama hakkab umbrohi;
kui mõtlete, et see peaks edendama elurikkust, siis tänan väga: kui te oleks uurinud muruplatsi, kuhu need tüved tõite, lähemalt, siis oleks te kindlasti tuvastanud, et seal elab juba niigi palju hiiri - milleks närilistele veel soodsaid elupaiku linnaservas juurde tekitada?”

Päev hiljem udusel hommikul nägin, et need puunotid olid sealt minema veetud (fotol ülal vasakul). Plats puhas!

Foto 1: Remonditav Tuglase tänav Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sissesõit Tartusse mööda Tallinna maanteed selle suvise remontimise ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Õhtukuma Tartu külje all Viljandi maantee lähedalt vaadatuna. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tallinna maantee hiljuti remonditud algus Tartus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Õhtune taevas Tartu piiril nähtuna Vaksali tänavalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartus Tähtveres Vaksali tänava kergliiklusteele jäetud rendirattad. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Kolm puunotti Tartus Tähtveres Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Vaksali ja Tuglase tänava ristmik neljapäeva hommikul pärast kolme puunoti eemaldamist. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Miks suurte võistluste teleülekanded on sattunud ERRis löögi alla?

Olukord rahvusvaheliste suurvõistluste ülekannetega Eesti Rahvusringhäälingus on muutunud nii kriitiliseks, et ERRi juhatuse esimees Erik Roose (fotol paremal) pidi saatma kultuuriminister Heidy Purgale koguni kolme lehekülje pikkuse kirja, kus ta kirjeldab rahalist kitsikust ning viitab otsesõnu, et nii ületuleva aasta Los Angelese suveolümpia kui tuleva aasta mitme tiitlivõistluse näitamine on muutunud keeruliseks ja küsitavaks.

LA olümpiaülekanneteks on vaja miljon eurot, kirjutab Roose. Samal ajal annab Roose kirjas kultuuriministrile teada, et ERRi eelarves puudub raha ka järgmisel aastal Eesti koondise osalusel toimuva võrkpalli MM-finaalturniiri, samuti suusaalade MM-võistluste, ujumise MM- ja EM-võistluste ning Euroopa mängude ülekandeõiguste omandamiseks ja edastamiseks.

Ja vähe sellest: Eesti laskesuusatamise föderatsiooni president Tarmo Kärsna (fotol paremal), kellest sai poolteist nädalat tagasi rahvusvahelise laskesuusaliiduliidu (IBU) juhatuse liige, avaldas mulle kui Postimehe esindajale, et Otepää MMilt kvaliteetse, rahvusvahelisele standardile vastava telematerjali tootmiseks on puudu ligi miljon eurot, mis peab katma muu hulgas tehnilise personali majutuse ja toitlustuse, seadmete rentimise, Eestisse toomine ja tagasi viimise. Seda raha ootab ELSF Eesti valitsuselt.

Miks rahast puudu on, see on avatud ja seletatud mu täna ilmunud ligi 11 000 tähemärgi pikkuses loos Postimehes. 

Ja nüüd tuleb mängu küsimus: kui avalik-õiguslikul meedial ei jätku raha, et suuri spordivõistlusi, sh olümpiamängud, üle kanda, siis kas ei peaks nad osade võitluste teleõiguste soetamisest ja ülekannete tegemisest loobuma erameedia kasuks, sest nagu ka Roose oma kirjas kultuuriministrile tõdeb, siis Eesti Rahvusringhäälingu seadus ei määratle selgelt spordisündmuste kajastamise vajalikkust rahvusringhäälingu programmides. Miks enamik suurte võistluste ülekandeid on jätkuvalt ERRis, kellel on rahaga üha kitsam - miks on kitsas, see on taas kirjeldatud mu loos -, on minu arvates tulenev sellest, et ERRil on pikk spordiülekannete tegemise traditsioon ja ERRil on ainsa siinse teleettevõttena eraldi sporditoimetus, kellele tuleb ju tööd ja tegevust anda.

Foto 1: Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose eelmise aasta algul. Foto autor: madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti laskesuusatamise föderatsiooni president Tarmo Kärsna tänavu märtsis Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3. Los Angelese olümpiasaation. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Kas Los Angelese suveolümpial on taas karta korralagedust?

Niisiis mõtlevad mõned, kelle asi on otsustada, et anname suveolümpia suure riigi suurele linnale, Los Angelesele korraldada ja kõik lähebki hästi?

Püha lihtsameelsus! Kes LA-s käinud, see teab, milline hullumaja seal on. Ja ma ei räägi siin sellest pildist, mille maalib Quentin Tarantino 350-leheküljelises raamatus „Ükskord Hollywoodis”, mis viib 1960. aastate lõppu ja mille suvel läbi lugesin. Toetun omaaegse Inglise jooksukuulsuse Steve Ovetti kogemusele 1984. aasta LA olümpialt. Kes arvab, et järgnevate kümnenditega on seal hiidlinnas asjad paremaks läinud, eksib. Näiteks tipptundide liiklusummikud laiadel kiirteedel on košmaarsed, autod liiguvad teosammul, kui üldse liiguvad, ja linna kohal hõljub pidevalt hallikas sudu.

Aga esmalt väike eellugu, kui pingeline võib olla viimane ettevalmistuslihv olümpiaks. 18. juulil 1984 võitis Ovett (fotol paremal) Edinburghis 1500 meetrit 3.36,9ga. Juba järgmisel päeval pidi ta startima Norras Larvikis 800 m jooksus. Ovett lendas kõigepealt varahommikul Edinburghist Londonisse, ootas seal tund aega lendu Oslosse, mis kestis kaks ja pool tundi (ma ei saa aru, miks nii kaua, aga Ovett seda oma autobiograafias ei seleta), ootas Oslos tund aega, kuni talle tuli järele auto, mis viis ta kahe tunni kaugusele Larvikisse, kuhu ta saabus tund enne starti. Pole ime, et ta suutis sellise teekonna järel joosta vaid 1.46,4 ja kaotas võitjale kolme kümnendikuga.

Briti kergejõustikukoondisel oli LA olümpia eel kaks elupaika. Üks asus Beverly Hillsi lähedal LA University College’i üliõpilaskülas, 26 kilomeetri kaugusel Coliseumi olümpiastaadionist, ning teine asus LA-st lõunas San Diego (fotol paremal) lähedal Loma Pointis Vaikse ookeani rannikul. Mõlemad kohad olid Coliseumist parajalt kaugel, aga Ovett pidas neid heaks valikuks, sest atmosfäär oli vaba, polnud olümpiapinget. Ovetti elupaik enne olümpia algust oli Loma Pointis, aga ta ei elanud seal, kus teised koondislased, vaid võttis endale hotellitoa sadama lähedal. Ka mitmed teised tollased kuulsused, nagu Seb Coe ja Carl Lewis, elasid mujal kui oma koondise ametlikus majutuspaigas, kus tulnuks korterit jagada veel kolme sportlasega

Kaks päeva enne oma esimest starti olümpial, 800 m eeljooksu, otsustas Ovett kolida koos abikaasa Racheliga (vasakpoolsel fotol paremal) LA-sse hotelli. Ja jamad algasid. Selgus, et Racheli tehtud broneering polnud kohale jõudnud ja hotellis ei olnud ainsatki vaba tuba. Ovett läks tagasi olümpiakülla, kus, nagu ta avastas, elas nüüd korterites kuni seitse sportlast. Õnneks sai ta kätte ühe Briti koondise juhi, kellel oli nimekiri võimalikest üürimajadest. Ovett üüriski ühe neist Beverly Hillsi naabruses Wilshire Boulevardi lähedal. Sealt oli autoga olümpiastaadionile poole tunni pikkune teekond. Hea asi tolle loo puhul oli see, tunnistas Ovett, et tolles piirkonnas ei osanud ajakirjanikud ja fotograafid teda otsida nig ta sai rahus võistlusteks valmistuda.

Ovett kirjeldab, et kergejõustikuvõistluste esimestel päevadel valitses LA-s täielik segadus. Veel 15 minutit enne seda, kui ta pidi end soojendusstaadionil 800 m eeljooksus n-ö näole andma, uitas ta paaniliselt Coliseumi lähedal tänavatel ja küsis neilt, keda kohtas, kus asub soojendusstaadion. Kellelgi polnud aimugi. Asja tegi Ovetti sõnul eriti irooniliseks see, et kõik nood ameeriklased soovisid talle lühikese vestluse lõpus ameerikalikult „Have a nice day” – kena päeva!

Ovett tunnistab, et kui ta oleks läinud oma üürimajast olümpiakülla ja sõitnud sealt bussiga olümpiastaadionile, poleks probleemi tekkinud. Aga selleks, et toda logistikat vältida, lasi ta sõber Mattil ja abikaasal end autoga staadioni juurde sõidutada. Nad varusid pooletunnise sõidu tarvis igaks juhuks kolm korda rohkem aega, tunni ja pool, aga kui nad Coliseumile (fotol ülal paremal) lähenesid, sattusid nad LA kurikuulsasse ummikusse.

„Kas te oskate öelda, kus asub soojendusväljak?” küsis Ovett rohelist ja oranži värvi dressis ja ka sinise pintsakuga ametnikelt.

„Soojendusväljak?!”

„Jah, sportlastele.”

„Sportlastele?”

„Ma mõtlen kergejõustikuvõistlustel osalejaile.”

„Oi, ei, kardan, et seda ma küll ei tea.”

Aeg muudkui läks ja läks, kuni Ovett jõudis viimaks kontrollpunkti, kus seisis mitu ametnikku ja neil oli telefon.

„Ei, me ei või informatsiooni pärimiseks helistada. See ei ole meie ülesanne.

Selline peata olukord kestis pool tundi. Ovett püüdis abi saada isegi politseinikelt. Aga pidi tõdema, et süsteemid on jäigad ja paindumatud ning igaüks sai tegutseda ainult selles raamistikus, mis talle oli antud.

Lõpuks märkas Ovett silti „Athletes Report Area” („Sportlaste kogunemisala”) ja hingas kergendatult. Ta astus ligi ja küsis: „See on kogunemisala? Ma osalen 800 meetri jooksus.”

„Ei, see on tseremooniate kogunemisala,” tuli vastus. Ja Ovett tundis enda sõnul, kuidas algab paanika. Vähemalt juhatas too ametnik teda transpordipeatusse.

Ovett astus ajakirjanike bussi, mis sõitis Lõuna-California ülikooli linnakusse, kuigi bussijuhil polnud aimugi, kas tema teele jääb ka soojendusstaadion. Buss tegi peatusi, kus tuli peale üha uusi ja uusi ajakirjanikke.

Järsku, kui buss peatus, et lasta jalakäijaid üle tee, märkas Ovett bussi esiaknast, et sellest mõni auto eespool on Matti auto. Ta ütles bussijuhile, et tahab maha minna.

„Ma ei saa sind välja lasta,” teatas naisbussijuht (ilmselt tsiteerides oma käsiraamatut, oletas Ovett). Mille peale Ovett teatas, et kui ta ust lahti ei tee, siis ta murrab selle maha. Ta jooksis Matti auto juurde, tagus vastu selle küljeklaasi, et nood peatuksid, ning istus siis masinasse. Matt sõidutas ta Lõuna-California ülikooli kontrollpunkti, kus oli umbes 20 ametnikku, kellest üks isegi teadis, kus asub soojendusstaadion.

Kui Ovett palus, et ametnik ta sinna sõidutaks – soojendusstaadionile oli sealt alla kilomeetri –, kuulis ta: „Ei, me ei tohi oma postilt lahkuda.” Aga ametnik andis juhised, kuidas soojendusstaadionile jõuda, ja Ovett jooksis nende järgi kohale. Tal oli jäänud viis minutit aega, et enda osalemine registreerida.

Ovett ajas võistlusvormi ja dressi selga, jooksis staadionil paar ringi ning astus siis bussi, mis pidi ta viima kahe minutiga võistluseelsesse kontrollpunkti. Tegelikult venis sõit sinna 15 minuti pikkuseks, mis tähendab, et ta oli hiljaks jäänud. Igal muul võistlusel poleks teda sel juhul üldse starti lubatudki. Aga võistlused olid kõvasti veninud – Ovett imestas, et võistluseelne kontrollpunkt oli paksult sportlasi täis – ja tema eeljooksu oli edasi lükatud.

Viimane tund enne starti tuli tal veeta enamasti kõrvetava päikese all. Ja kes on suvel LA-s käinud, see teab, kui lämmatav seal päike on. Coliseumi kõrval asunud telgialune oli vaevalt poole hokiväljaku suurune ning sel ajal, kui Ovett sinna jõudis, oli seal juba umbes kakssada sportlast ees. Ovett kirjutab autobiograafias: „Ma kinnitan, et selles võrdluses pole vähimatki poliitilist tagamõtet, aga võrreldes sellega, kuidas olid asjad korraldatud Moskvas, oli Los Angeleses korralagedus.”

Kõigest hoolimata lõpetas Ovett oma eeljooksu teisena, aeg 1.46,66. Lõpuks pääses ta oma poolfinaalist viimase, neljandana ajaga 1.44,81 finaali, kus jäi paraku pikalt viimaseks (fotol vasakul). Aga selleks ajaks oli ta tervis nii hullus seisus, et ta sattus pärast haiglasse. Kuid see on juba hoopis teine lugu, kuidas ta sealt ikkagi välja tuli ning püsis 1500 m finaalis kuni viimase ringi alguseni medalikonkurentsis, kuni...

Foto 1: LA 2028 orgkomitee juht Casey Wasserman esinema LA Coliseumi staadioni pildi taustal ROKi 144. istungjärgul Costa Navarinos Kreekas 20. märtsil 2025. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Steve Ovett on võitnud Moksva olümpial 1980 800 m eeljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: San Diego jahisadam Marriotti hotelli ees 2011. aastal. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 4: Steve Ovett abikaasa Racheliga Londoni Heathrow lennujaamas augustis 1986. Foto autor: Alamy/Scanpix
Foto 5: Los Angeles Memorial Coliseum aastal 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: LA 28 olümpia logo Los Angeles Memorial Coliseumi taustal. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 7: LA 2028 mark Los Angeles Memorial Coliseumi ees 13, sptembril 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Steve Ovett tähistab Moskva olümpial võitu 800 meetri eeljooksus ajaga 1.49,4. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 9: Sebastin Coe (paremal) juhtimas Moskva olümpial 1500 m finaaljooksu lõpusirge eel Steve Ovetti ees. Coe võitis, Ovett jäi kolmandaks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 10: Sebastian Coe (359), Steve Ovett (388) Joaquim Cruz Brasiiliast (93) ja ameeriklane Earl Jones (909) Los Angelese 1984. aasta olümpial 800 m finaaljooksus. Cruz võitis, Coe tuli teiseks ja Jones kolmandaks. Ovett jäi viimaseks. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma vastupidavuse najal uhke sõiduauto välja teenisin - ja enamgi veel

Juba kolmveerand aastat pärast seda, kui olin ülikooli viiendal, viimasel kursusel jooksutreeningutega lõpparve teinud – sest motivatsioon kadus: sain aru, et olin seniste treeningutega saavutanud oma võimete lae ning edaspidi muutus tähtsaks muu eluga edasi minna –, läks mul hangitud vastupidavust hädasti tarvis. Ja kokkuvõttes tõi see kõigest nelja kuuga tulemuse, mille nimel paljud mehed pikki aastaid roppu vaeva pidid nägema. (Fotol 1988 kevadel TÜ staadionil kõrgkoolide 100x1000 m teatejooksu eel.)

Professor Marju Lauristin korraldas, et sain 36 aastat tagasi, sügisel 1990, veidi rohkem kui kaks kuud pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, lennata õppima New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli (vasakpoolsel fotol hoone paremal), mida peeti tollal ja peetakse ka praegu omas vallas maailma parimaks. Elu New Yorgis on teadagi kohutavalt kallis. Mäletan, et mees, kes mulle Kennedy lennujaama ilmselt rendiautoga vastu tuli, ütles, et endal tal autot ei ole, sest tal ei ole kuus üleliigset 400 dollarit, mis tuleks tasuda kuskil maa-aluses garaažis parkimiskoha eest.

Minusugusele, kes ma olin äsja tõusnud ülikoolipingist, ja seda veel endisel N Liidu territooriumil, oli New Yorgi elu mõrvarlikult kallis. Kui ma õigesti mäletan, siis tollase palga eest, mida ma vastselt ülikooli palgale võetuna sain, oleksin mustal turul saanud pisut üle kümne dollari. Metrooga sõit maksis tollal New Yorgis dollari ja kümme senti. Lihtne matemaatika näitas: sõidad kümme korda metrooga, ongi kuupalk läinud; jätad sõitmata, on kuupalk nagu maast leitud. (Fotol paremal metroorong Harlemi 125. tänava peatuse kandis, Columbia ülikoolist peatuse jagu põhja pool.)

Järeldus oli lihtne: tuleb jätta sõitmata. Jalad, ikkagi treenitud, on ju all – kasuta neid!

Nüüd tuleb anda konteksti tabamiseks pisut linnageograafiat. Elasin International House’is (fotol vasakul), tudengite ühiselamus Riverside Drive’i ja 123. tänava ristumiskohast veidi põhja pool. Mul oli kuuendal korrusel otse liftide vastas väike tuba: laud ja tool, kraanikauss, väike kapp ning voodi akna all, kust avanes üle Sakura pargi vaade imeilusale Riverside’i kiriku kellatornile. Columbia ülikooli ajakirjanduskooli Broadway ja 116. tänava nurgal oli sealt kas piki Broadway’d või sellega paraleelselt kulgevat Claremonti avenüüd kilomeeter.

Aga õppetööga seoses tuli katta palju, palju pikemaid vahemaid.

Ülikoolis olid esmaspäevast kolmapäevani reporteritöö päevad. Reporteritöö kohad olid sageli üle linna laiali. Kõige esimene ülesanne, mis pidi ilmselt panema proovile, milleks ajakirjanduskooli veidi üle kahesaja tudengi on üldse suutelised, oli teha lugu mõnest New Yorgi etnilisest kogukonnast. Olin kuskilt kuulnud, et venelastel on suur kogukond Brooklyni lõunaservas Brighton Beachis (fotol paremal ja all vasakul, mõl. aastast 1998), Atlandi ookeani kaldal. See oli hirmus kaugel, sinna juba jala ei lähe. Sõitsin sinna metrooga, mis võttis umbes kolmveerand tundi.

Ja sain hakkama. See võttis suurema osa pühapäevast. Intervjueerisin võhivõõraid inimesi tänaval. Läksin isegi sealsesse politseijaoskonda, et küsida, kas venelased tekitavad palju probleeme. Ega mind seal väga jutule tahetud võtta. Aga arvestades aega ja kohta, kust olin tulnud - ikkagi raudse eesriide tagant -, oli see kokkuvõttes kõva eneseületus. Lõpuks sai lugu isegi kiita. (Kaheksa aastat hiljem käisin seal Postimehe ajakirjanikuna uuesti ja tegin loo, kuid internetiotsing ei suutnud seda üles leida.)

Ent too oli vist ainus ülesanne, mille tegemiseks kasutasin ühistranspordi abi, sest vajalikud allikad asusid ikkagi väljaspool Manhattanit.

Ühel oktoobrinädalal oli teemaks kohtuprotsesside kajastamine. Kohtuhooned paiknevad Manhattani lõunaosas (fotol paremal, aastast 2013), seal, kus numbritega tänavaid enam pole, vaid need on nimedega. Kohtumajja pidi jõudma hommikul kella kümneks. Sinna oli minu elupaigast 12 kilomeetrit. Pole hullu – asusin kell kaheksa mööda Broadwayd teele. Üks noist protsessidest, mida tuli kajastada, oli kurikuulus Central Park jogger case.

Istusin umbes kella 12ni protsessil, siis asusin piki Broadwayd (fotol vasakul Priit ja Külli Pullerits Broadway'l 1998 sügisel) tagasiteele ülikooli – ikka jalgsi. Sest kella veerand viieks tuli lugu valmis kirjutada. Tähtaeg oli range. Ei minutitki hilinemist! Niisiis, 11 kilomeetrit kand-ja-varvas ülikoolini. Ega ma siis tossudega käinud, ikka viisakalt tuli end riidesse panna, sh kingad jalga. Aga jõudsin – ja sain ka loo tähtajaks tehtud. Mäletan, et mingil hetkel läks tagasiteel kõht väga tühjaks. Siis seadsin eesmärgi, et kui jõuan teatud tänavani, panen suhu ühe iirisekommi; olin neid Eestist kaasa ostnud. Ja et pikk distants kiiremini mööduks, siis ei vaadanud mõnda aega tänavanurkadel, kui kaugele olen jõudnud – sihtpunkt asus 116. tänaval –, ning kui mõne aja pärast pilgu tänavaviitadele heitsin, siis oli tore tõdeda, et vaat kui palju maad olen edasi astunud.

Ühel nädalal oli teema ÜRO peaassamblee kajastamine. Mäletan, et käisin kuulamas Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheri ja N Liidu välisministri Eduard Ševardnadze esinemist. ÜRO-sse (vasakpoolsel fotol tsentrist paremal) oli mu ühiselamust 8,5 kilomeetrit. See tundus kohtumajadega võrreldes igati normaalne vahemaa. Pärast jälle 7,5 kilomeetrit ülikooli ja lugu kella veerand viieks valmis. Minu rühmas, kuhu kuulus umbes kuraditosin tudengit, oli abiõppejõud Associated Pressi ÜRO korrespondent, nii et kommenteeritud ÜRO-tööde kättesaamiseks tuli õhtupoolikul võtta ette veel üks jalgsi käik ÜROsse ja tagasi.

Nüüd küsivad kõik kannatamatult, kust ma elamiseks raha sain. Loomulikult ei olnud mul seda endal ega olnud ka Tartu Ülikoolil, mis maksis siiski kinni mu lennupiletid Moskvast New Yorki ja tagasi. Õppeaasta Columbia ülikooli (fotol paremal; ajakirjanduskool vasakul) maksis tollal 24 500 dollarit. Lisaks elamiskulud. See kõik oli pööraselt kallis, mistõttu, mäletan, jõudis minu kõrvu kuuldusi, et mõned New Yorgi eestlased olid arvanud, et olen nõukogude agent.

Tegelikult oli asi väga lihtne. Õppida sain tänu Lauristini ja tema hea tuttava, New Yorgi advokaadi Jenik Radoni sidemetele ja asjakorraldusele tasuta. (Radon, vasakpoolsel pildil vasakul Ronald Reagani ja Lennart Meri kõrval, oli üks neist, kes aitas mu maailmavaadet suunata reaganliku parempoolsuse vakku.) Too oli aeg, mil sai minusuguste toetamiseks küllap rõhuda sellele, millise panuse Ameerika annab, kui aitab levitada vaba ajakirjanduse ideaali. Elamise eest tasus Rockefeller Brothers Fund, mis kandis mulle iga kuu üle summa, millest osa läks ühiselamukoha eest tasumiseks, ülejäänu jäi mulle elamiseks – sealt andiski ökonoomitada.

Vendade Rockefellerite fondis hoidis mul pilku peal Bill Moody, kes kutsus mind ühel pärastlõunal lõunale. Tema kontor asus kusagil 40. tänava kandis, kuhu läksin pärast õppepäeva lõppu mõistagi jala. See oli võrdlemisi lühike maa, kõigest 7 kilomeetrit. Ta viis mind sööma New Yorgi Moodsa kunsti muuseumi (MoMA) söögikohta, ja kuna olin juba muuseumi sisse pääsenud, sain seal õhtupoolikuni tasuta maailma tippkunstiga tutvust teha. Siis 7 kilomeetrit jalgsi ühiselamusse tagasi. Nii et 1+1 km ülikooli ja tagasi, siis 7+7 km kesklinna ja tagasi, kokku päevas 16 kilomeetrit – ei midagi hullu. (Fotol ülal paremal Priit ja Külli Pullerits Columbia ülikooli linnakus 1998 sügisel.)

Radon, kelle juures 71. tänaval ma igal nädalal vähemalt korra käisin (fotol vasakul Radon, tema abikaasa Heidi [nüüdseks surnud] ja saksa lambakoer Kasha Priit Pulleritsuga 1990 tänupühade aegu oma maja ees) – ta oli mulle New Yorgi pingsas elus ikkagi väga oluline tugiisik –, elas minu ühiselamust ligi 5 km kaugusel. Ainuüksi tema pool käimine tähendas edasi-tagasi kokku 10 kilomeetrit. Kahel nädalavahetusel kutsus ta mind vaatama Columbia ülikooli staadionile ülikooli meeskonna Ameerika jalgpalli mängu. Küll see oli igav, tüütu ja arusaamatu! Staadion asus 218. tänava kandis, sinna oli ligi 8 kilomeetrit. Elamuse sain sellest, et kord otsustasin sinna minna piki Henry Hudson Parkway serva, mis oli päikselisel hommikul lehtede värviliseks mineku aegu kaunilt kirev ja andis tiivustava emotsionaalse laengu.

Staadionil sain ka ühe ameerikaliku elu õppetunni. Nimelt müüdi seal vahekäigus ratastel kärust hot dogi ehk viinerisaia. Radon küsis, kas soovin viinerisaia. Jeerum, see maksab ju tervelt kaks dollarit, mõtlesin (mõtlemata sellele, et Radon elab Broadway lähedal neljakorruselises eramus [fotol paremal], mis maksab tont teab kui mitu miljonit). Niisiis vastasin ebalevalt, et ei tea. Ja sain siis kuulda: see ei ole Ameerikas mingi vastus, Ameerikas tuleb öelda, kas jah või ei. Selge – ütlesin siis loomulikult jah. Kõht sai täis.

Kõike kaugem jalgsi käik tuli ette võtta ühel vihmasel laupäeval. Mu isa ristiema, kes elas Rootsis, oli, kui kuulis, et õpin New Yorgis, saatnud mulle tšeki sajale dollarile. See oli suur raha. Seda sai rahaks vahetada New Yorgi lõunaosas Wall Streeti kandis (fotol vasakul New Yorgi börsi hoone), kus asuvad igasugused pangad. Sinna oli vähemalt 13 kilomeetrit. Aga ma ei hakka ju kulutama rohkem kui kahte dollarit, mis on viiendik mu kuupalgast, et saada kätte sada dollarit. Kui jalad on all, siis tuleb neile rakendust pakkuda.

Ökonoomitades õnnestus mul New Yorgis säästa pisut üle 2000 dollari (millest PanAmi lennukompanii võttis silmagi pilgutamata ära 106 dollarit, sest mu pagasil oli räme ülekaal – ai, see oli valus! Fotol paremal oma kohvritega International House'i ees Claremonti avenüül ärasõidupäeva hommikul detsembris 1990; fotol all vasakul Kennedy lennujaamas - back to the USSR). Nüüd oleks see Eestis ligikaudu keskmine kuupalk, aga tollal oli see pöörane raha. Sellise rahaga sai elu alustav noor inimene tunda end lausa rikkana. Kui Eestisse tagasi jõudsin, ostsin 1370 dollari eest võrdlemisi uue, vaid mõni aasta kasutatud Žiguli 2107, millel olid kõrge seljatoega esiistmed, nagu Ikaruse bussil. See oli tol ajal ikka tippklassi auto. Lisaks jäi raha üle Jaapani videomaki ja muu kodutehnika soetamiseks. Ja seda kõike suuresti tänu sellele, et jalad kandsid (ja oskasin ka mujalt kokku hoida, mis on aga juba omaette lugu).

Tolle Žiguliga sõitsin kaks aastat. Siis hakkas vene autode aeg Eestis otsa saama. Ma ei jõudnud sellega tollal Tallinna maantee poole viiva Ringtee ääres Tartu autoturu platsilegi sõita, kui juba astus üks Venemaa venelane ligi ja küsis, kui palju ma selle eest tahan. Ütlesin, et 2000 dollarit. Täpselt nii palju ka sain. Vaat see oli tolle aja bisnis: 1370ga ostad, kaks aastat pruugid ja siis müüd peaaegu poole kallimalt edasi. Tehke järele!

Fotode autor Priit Pullerits, fotod Priit Pulleritsu erakogust, v.a 11. foto