Pullerits: Olge hoiatatud - ärge uskuge kõike, mida treener teile ütleb!
Niisiis olete otsustanud, et hakkate korralikult ja süsteemselt harjutama. Võtate treeneri, sest treener ju teab, kuidas treenima peab. Kas tõesti?
Vaatan neid, kes on lasknud endale koostada treeningplaani, ja mõtlen, kust küll nende palgatud treener teab, millist treeningut nad ühel või teisel päeval tegelikult vajavad. Aus vastus, mida keegi tunnistada ei julge, on see, et ega teagi. Millisel juhul tekib küsimus, mille eest te ikkagi maksate.
Lugesin Inglismaa omaaegse maailma tipptasemel keskmaajooksja Steve Ovetti elulooraamatust, et isegi tema treener ei teadnud alati täpselt, mida teeb – mis seab küsimärgi alla kõik need täpsed kavad, mille koostavad Eesti harrastajatele nende palgatud treenerid.Ovetti treener oli Harry Wilson, kes võttis oma treeningmetoodika loomisel eeskuju austraallasest Percy Ceruttyst, Rooma olümpia 1500 meetri jooksu võitja Herb Elliotti (fotol vasakul) treenerist. Ovett toob näite, kuidas Wilson kirjutas talle ette lõigud 8x300 meetrit 36–37 sekundiga, mis tähendaks sisuliselt 400 meetri aega alla 50 sekundi, ning lõikude vahele 20–30 sekundi pikkuse sörgipausi.
Ovett saatis treeneri sellise plaaniga Kuu peale.
Kust võttis Wilson idee, et Ovett vajab just sellist treeningut, nagu ta välja pakkus? Talle oli lihtsalt tundunud, et Ovett ei harjutanud piisavalt kõvasti ning kui teha üks tugev lõigutrenn, tuleb see talle kasuks. Aga mida arvab ja tunneb treenitav?Ovett ütleb, et sportlasele võib vabalt piisata neljast-viiest 300-meetrisest lõigust, ja teisalt, talle võib vahel ka tunduda, et vajab hoopis lõikude arvu suurendamist, kuid samal ajal kiiruse vähendamist. Lühidalt, väidab Ovett – ja jätke see meelde: treeningute planeerimisel tuleb kuulata tähelepanelikult, mida ütleb treenija sisetunne, millist harjutuskorda ta parajasti vajab.
Aga Ovettil on veel palju muudki öelda. Teadagi, nüüdisaja treeningud on äärmiselt pulsikesksed. Pulss on A ja O. Ka Ovett meenutab intervalltreeninguid, kus tuli jälgida südamelöögisagedust. Levinud tõekspidamise kohaselt tulevat kasuks, kui lõikude lõpuks tõuseb pulss vahemikku 170–200 lööki minutis, aga kui pulss läheb sellest kõrgemale, siis see rohkem lõhub kui arendab. Kui pulss on taastumistsüklis langenud 120 löögini minutis, võib alustada järjekordse lõiguga.
«See on teooria,» nendib raamatus Ovett.Aga inimese füsioloogia, eriti kui on tegemist maailmatasemel sportlasega, ei allu alati tavateooriale, väidab ta. Ta kirjeldab, kuidas tema südamelöögisagedus võis tõusta üle 200 löögi minutis, aga sellegipoolest tundis ta end lõike joostes üsna mugavalt, ja mõni teine kord, kui pulss oli taandunud 120-ni, tulitasid jalad nii kõvasti, et järgmist lõiku ei suutnud ta soovitud kiirusega enam läbida.
Pole ju uudis, et enamik teeb intervalltreeningut ettemääratud taastumisajaga. Kui järgida ettekirjutatud taastumisaega pimesi, siis viimasteks lõikudeks kiirus sageli kahaneb, mis tähendab, et treeningu kasutegur väheneb, nendib Ovett. Näitlikustatult: kui sportlane jookseb 400-meetriseid lõike 58 sekundiga, aga paar viimast lõiku suudab läbi häda läbida vaid 61–62 sekundiga ehk võistlustempost selgelt aeglasemalt, on osa treeningust raisku läinud.Ovett seadis juba Wilsoniga koostöö alguses pulsinäitajate teooria kahtluse alla ning üheskoos töötasid nad välja süsteemi, mis sobis talle paremini ja tõi suuremat kasu. Just tänu sellele, et ta tundis oma keha, kuulas seda ja arvestas sellega – mille vajadusest olen siin blogis rääkinud korduvalt –, suutis Ovett enda väitel püsida maailma tipus kauem, kui enamik teisi jooksjaid, kokku tosin aastat: alates aastast 1974, mil ta tuli 18-aastasena EM-võistlustel 800 meetris 1.45,76-ga (tollal juunioride Euroopa rekord) teiseks, kuni aastani 1986, mil ta võitis Briti rahvaste ühenduse mängudel 5000 meetris kuldmedali.
«Paljud kuulavad seda, mida treener ütleb, olgugi et nende enda tunded räägivad muust,» kirjeldab Ovett raamatus. «Tagajärg on see, et neil tekivad mingid probleemid või juhtub nii, et ühel aastal asi toimib, aga teisel aastal kahjuks mitte.»
Niisiis, olen teile vahendanud siin kuldaväärt nõu – ja on teie valik, kas võtate seda kuulda või raiute pimesi ikka oma edasi, usaldades pimesi ka treenerit.
Foto 1: Intervalltreening. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 2: Austraallane Herb Elliott võidab Rooma olümpial 1500 meetri jooksu maailmarekordiga 3.35,6. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Jamaika sprinter Kerron Stewart viimas 2020. aasta märetsis läbi jooksutreeningut Pärnu kergejõustikuhallis. Foto autor: Urmas Luik, Parnu Postimees / Scanpix
Foto 5: Ühine jooksutrenn 1990. aastate teises pooles. Foto autor: Peeter Sirge, Postimees/Scanpix


.jpg)












































