Juba kolmveerand aastat pärast seda, kui olin ülikooli viiendal, viimasel kursusel jooksutreeningutega lõpparve teinud – sest motivatsioon kadus: sain aru, et olin seniste treeningutega saavutanud oma võimete lae ning edaspidi muutus tähtsaks muu eluga edasi minna –, läks mul hangitud vastupidavust hädasti tarvis. Ja kokkuvõttes tõi see kõigest nelja kuuga tulemuse, mille nimel paljud mehed pikki aastaid roppu vaeva pidid nägema. (Fotol 1988 kevadel TÜ staadionil kõrgkoolide 100x1000 m teatejooksu eel.)
Professor Marju Lauristin korraldas, et sain 36 aastat tagasi, sügisel 1990, veidi rohkem kui kaks kuud pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, lennata õppima New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli (vasakpoolsel fotol hoone paremal), mida peeti tollal ja peetakse ka praegu omas vallas maailma parimaks. Elu New Yorgis on teadagi kohutavalt kallis. Mäletan, et mees, kes mulle Kennedy lennujaama ilmselt rendiautoga vastu tuli, ütles, et endal tal autot ei ole, sest tal ei ole kuus üleliigset 400 dollarit, mis tuleks tasuda kuskil maa-aluses garaažis parkimiskoha eest.
Minusugusele, kes ma olin äsja tõusnud ülikoolipingist, ja seda veel endisel N Liidu territooriumil, oli New Yorgi elu mõrvarlikult kallis. Kui ma õigest mäletan, siis tollase palga eest, mida ma vastselt ülikooli palgale võetuna sain, oleksin mustal turul saanud pisut üle kümne dollari. Metrooga sõit maksis tollal New Yorgis dollari ja kümme senti. Lihtne matemaatika näitas: sõidad kümme korda metrooga, ongi kuupalk läinud; jätad sõitmata, on kuupalk nagu maast leitud. (Fotol paremal metroorong Harlemi 125. tänava peatuse kandis, Columbia ülikoolist peatuse jagu põhja pool.)
Järeldus oli lihtne: tuleb jätta sõitmata. Jalad, ikkagi treenitud, on ju all – kasuta neid!
Nüüd tuleb anda konteksti tabamiseks pisut linnageograafiat. Elasin International House’is (fotol vasakul), tudengite ühiselamus Riverside Drive’i ja 123. tänava ristumiskohast veidi põhja pool. Mul oli kuuendal korrusel otse liftide vastas väike tuba: laud ja tool, kraanikauss, väike kapp ning voodi akna all, kust avanes üle Sakura pargi vaade imeilusale Riverside’i kiriku kellatornile. Columbia ülikooli ajakirjanduskooli Broadway ja 116. tänava nurgal oli sealt kas piki Broadway’d või sellega paraleelselt kulgevat Claremonti avenüüd kilomeeter.
Aga õppetööga seoses tuli katta palju, palju pikemaid vahemaid.
Ülikoolis olid esmaspäevast kolmapäevani reporteritöö päevad. Reporteritöö kohad olid sageli üle linna laiali. Kõige esimene ülesanne, mis pidi ilmselt panema proovile, milleks ajakirjanduskooli veidi üle kahesaja tudengi on üldse suutelised, oli teha lugu mõnest New Yorgi etnilisest kogukonnast. Olin kuskilt kuulnud, et venelastel on suur kogukond Brooklyni lõunaservas Brighton Beachis (fotol paremal ja all vasakul, mõl. aastast 1998), Atlandi ookeani kaldal. See oli hirmus kaugel, sinna juba jala ei lähe. Sõitsin sinna metrooga, mis võttis umbes kolmveerand tundi.
Ja sain hakkama. See võttis suurema osa pähapäevast. Intervjueerisin võhivõõraid inimesi tänaval. Läksin isegi sealsesse politseijaoskonda, et küsida, kas venelased tekitavad palju probleeme. Ega mind seal väga jutule tahetud võtta. Aga arvestades aega ja kohta, kust olin tulnud, oli see kokkuvõttes kõva eneseületus. Lõpuks sai lugu isegi kiita. (Kaheksa aastat hiljem käisin seal Postimehe ajakirjanikuna uuesti ja tegin loo, kuid internetiotsing ei suutnud seda üles leida.)
Ent too oli vist ainus ülesanne, mille tegemiseks kasutasin ühistranspordi abi, sest vajalikud allikad asusid ikkagi väljaspool Manhattanit.
Ühel oktoobrinädalal oli teemaks kohtuprotsesside kajastamine. Kohtuhooned paiknevad Manhattani lõunaosas (fotol paremal, aastast 2013), seal, kus numbritega tänavaid enam pole, vaid need on nimedega. Kohtumajja pidi jõudma hommikul kella kümneks. Sinna oli minu elupaigast 12 kilomeetrit. Pole hullu – asusin kell kaheksa mööda Broadwayd teele. Üks noist protsessidest, mida tuli kajastada, oli kurikuulus
Central Park jogger case.
Istusin umbes kella 12ni protsessil, siis asusin piki Broadwayd (fotol vasakul Priit ja Külli Broadway'l 1998 sügisel) tagasiteele ülikooli – ikka jalgsi. Sest kella veerand viieks tuli lugu valmis kirjutada. Tähtaeg oli range. Ei minutitki hilinemist! Niisiis, 11 kilomeetrit kand-ja-varvas ülikoolini. Ega ma siis tossudega käinud, ikka viisakalt tuli end riidesse panna, sh kingad jalga. Aga jõudsin – ja sain ka loo tähtajaks tehtud. Mäletan, et mingil hetkel läks tagasiteel kõht väga tühjaks. Siis seadsin eesmärgi, et kui jõuan teatud tänavani, panen suhu ühe iirisekommi; olin neid Eestist kaasa ostnud. Ja et pikk distants kiiremini mööduks, siis ei vaadanud mõnda aega tänavanurkadel, kui kaugele olen jõudnud – sihtpunkt asus 116. tänaval –, ning kui mõne aja pärast pilgu tänavaviitadele heitsin, siis oli tore tõdeda, et vaat kui palju maad olen edasi astunud.
Ühel nädalal oli teema ÜRO peaassamblee kajastamine. Mäletan, et käisin kuulamas Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheri ja N Liidu välisministri Eduard Ševardnadze esinemist. ÜRO-sse (vasakpoolsel fotol tsentrist paremal) oli mu ühiselamust 8,5 kilomeetrit. See tundus kohtumajadega võrreldes igati normaalne vahemaa. Pärast jälle 7,5 kilomeetrit ülikooli ja lugu kella veerand viieks valmis. Minu rühmas, kuhu kuulus umbes kuraditosin tudengit, oli abiõppejõud Associated Pressi ÜRO korrespondent, nii et kommenteeritud ÜRO-tööde kättesaamiseks tuli õhtupoolikul võtta ette veel üks jalgsi käik ÜROsse ja tagasi.
Nüüd küsivad kõik kannatamatult, kust ma elamiseks raha sain. Loomulikult ei olnud mul seda endal ega olnud ka Tartu Ülikoolil, mis maksis siiski kinni mu lennupiletid Moskvast New Yorki ja tagasi. Õppeaasta Columbia ülikooli (fotol paremal; ajakirjanduskool vasakul) maksis tollal 24 500 dollarit. Lisaks elamiskulud. See kõik oli pööraselt kallis, mistõttu, mäletan, jõudis minu kõrvu kuuldusi, et mõned New Yorgi eestlased olid arvanud, et olen nõukogude agent.
Tegelikult oli asi väga lihtne. Õppida sain tänu Lauristini ja tema hea tuttava, New Yorgi advokaadi Jenik Radoni sidemetele ja asjakorraldusele tasuta. (Radon, vasakpoolsel pildil vasakul Ronald Reagani ja Lennart Meri kõrval, oli üks neist, kes aitas mu maailmavaadet suunata reaganliku parempoolsuse vakku.) Too oli aeg, mil sai küllap rõhuda sellele, millise panuse Ameerika annab, kui aitab levitada vaba ajakirjanduse ideaali. Elamise eest tasus aga Rockefeller Brothers Fund, mis kandis mulle iga kuu üle summa, millest osa läks ühiselamukoha eest tasumiseks, ülejäänu jäi mulle elamiseks – sealt andiski ökonoomitada.
Vendade Rockefellerite fondis hoidis mul pilku peal Bill Moody, kes kutsus mind ühel pärastlõunal lõunale. Tema kontor asus kusagil 40. tänava kandis, kuhu läksin pärast õppepäeva lõppu mõistagi jala. See oli võrdlemisi lühike maa, kõigest 7 kilomeetrit. Ta viis mind sööma New Yorgi Moodsa kunsti muuseumi (MoMA) söögikohta, ja kuna olin juba muuseumi sisse pääsenud, sain seal õhtupoolikuni tasuta maailma tippkunstiga tutvust teha. Siis 7 kilomeetrit jalgsi ühiselamusse tagasi. Nii et 1+1 km ülikooli ja tagasi, siis 7+7 km kesklinna ja tagasi, kokku päevas 16 kilomeetrit – ei midagi hullu. (Fotol ülal paremal Priit ja Külli Pullerits Columbia ülikooli linnakus 1998 sügisel.)
Radon, kelle juures 71. tänaval ma igal nädalal vähemalt korra käisin (fotol vasakul Radon, tema abikaasa Heidi [nüüdseks surnud] ja saksa lambakoer Kasha Priit Pulleritsuga 1990 tänupühade aegu oma maja ees) – ta oli mulle New Yorgi pingsas elus ikkagi väga oluline tugiisik –, elas minu ühiselamust ligi 5 km kaugusel. Ainuüksi tema pool käimine tähendas edasi-tagasi kokku 10 kilomeetrit. Kahel nädalavahetusel kutsus ta mind vaatama Columbia ülikooli staadionile ülikooli meeskonna Ameerika jalgpalli mängu. Küll see oli igav, tüütu ja arusaamatu! Staadion asus 218. tänava kandis, sinna oli ligi 8 kilomeetrit. Elamuse sain sellest, et kord otsustasin sinna minna piki Henry Hudson Parkway serva, mis oli päikselisel hommikul lehtede värviliseks mineku aegu kaunilt kirev ja andis tiivustava emotsionaalse laengu.
Staadionil sain ka ühe ameerikaliku elu õppetunni. Nimelt müüdi seal vahekäigus ratastel kärust
hot dogi ehk viinerisaia. Radon küsis, kas soovin viinerisaia. Jeerum, see maksab ju tervelt kaks dollarit, mõtlesin (mõtlemata sellele, et Radon elab Broadway lähedal neljakorruselises eramus [fotol paremal], mis maksab tont teab kui mitu miljonit). Niisiis vastasin ebalevalt, et ei tea. Ja sain siis kuulda: see ei ole Ameerikas mingi vastus, Ameerikas tuleb öelda, kas jah või ei. Selge – ütlesin siis loomulikult jah. Kõht sai täis.
Kõike kaugem jalgsi käik tuli ette võtta ühel vihmasel laupäeval. Mu isa ristiema, kes elas Rootsis, oli, kui kuulis, et õpin New Yorgis, saatnud mulle tšeki sajale dollarile. See oli suur raha. Seda sai rahaks vahetada New Yorgi lõunaosas Wall Streeti kandis (fotol vasakul New Yorgi börsi hoone), kus asuvad igasugused pangad. Sinna oli vähemalt 13 kilomeetrit. Aga ma ei hakka ju kulutama rohkem kui kahte dollarit, mis on viiendik mu kuupalgast, et saada kätte sada dollarit. Kui jalad on all, siis tuleb neile rakendust pakkuda.
Ökonoomitades õnnestus mul New Yorgis säästa pisut üle 2000 dollari (millest PanAmi lennukompanii võttis silmagi pilgutamata ära 106 dollarit, sest mu pagasil oli räme ülekaal – ai, see oli valus! Fotol paremal oma kohvritega International House'i ees Claremonti avenüül ärasõidupäeva hommikul detsembris 1990; fotol all vasakul Kennedy lennujaamas -
back to the USSR). Nüüd oleks see Eestis ligikaudu keskmine kuupalk, aga tollal oli see pöörane raha. Sellise rahaga sai elu alustav noor inimene tunda end lausa rikkana. Kui Eestisse tagasi jõudsin, ostsin 1370 dollari eest võrdlemisi uue, vaid mõni aasta kasutatud Žiguli 2107, millel olid kõrge seljatoega esiistmed, nagu Ikaruse bussil. See oli tol ajal ikka tippklassi auto. Lisaks jäi raha üle Jaapani videomaki ja muu kodutehnika soetamiseks. Ja seda kõike suuresti tänu sellele, et jalad kandsid (ja oskasin ka mujalt kokku hoida, mis on aga juba omaette lugu).
Tolle Žiguliga sõitsin kaks aastat. Siis hakkas vene autode aeg Eestis otsa saama. Ma ei jõudnud sellega tollal Tallinna maantee poole viiva Ringtee ääres Tartu autoturu platsilegi sõita, kui juba astus üks Venemaa venelane ligi ja küsis, kui palju ma selle eest tahan. Ütlesin, et 2000 dollarit. Täpselt nii palju ka sain. Vaat see oli tolle aja bisnis: 1370ga ostad, kaks aastat pruugid ja siis müüd peaaegu poole kallimalt edasi. Tehke järele!
Fotode autor Priit Pullerits, fotod Priit Pulleritsu erakogust, v.a 11. foto
