kolmapäev, oktoober 04, 2023

Pullerits: Kuidas päev tõi ridamisi üllatusi - nii meeldivaid kui ebameeldivaid

Märke tuleb osata lugeda.

Ametlikele allikatele tuginedes võib petta saada. Monticellos sadas öösel taas vihma, isegi müristas, ja kui hommikul kella kaheksa ajal, mil end voodist välja ajan, nina Canyonlands Motor Inni toast number 118 välja pistsin, oli kohe tunda, et väljas on kõle. Üldsegi mitte selline ilm, nagu olin Utah’s lootnud. Asja tegi veelgi hullemaks see, et ilmaprognoos tõotas Canyonlandsi rahvuspargis vastikuid olusid. Kella kümnest pidi seal vihma tõenäosus olema 15 protsenti – ja seda hilise pärastlõunani välja –, mis on tõsiseks võttev näitaja, sest Monticellos näitas prognoos vihma tõenäosuseks ainult 7 protsenti. Aga taevas Monticello kohal oli sama hall nagu eelmisel hommikul ja muudkui sadas.

Sõida või tunni kaugusele Moabi, kus prognoos näitas päevaks päikest ja sooja.

Aga plaanis oli veeta ka teine päev Canyonlandsi rahvuspargi lähedal (fotol ülal paremal). Kavas oli sõita Lockhart Basin Roadi (fotol vasakul), mis on siinkandis üks pikemaid ja põhjapoolses otsas keerulisemaid maasturiteid. Pikkust on 96 kilomeetrit. Ligi kolm aastat tagasi sai see tee põhjapoolsest, kergemast otsast kõvasti vatti, kui inimesed tormasid hordide kaupa otsima ja vaatama Lockhart Basini tee keskkoha lähedusse tumepunaste kivimassiivide vahele üleöö tekkinud hõbedast monoliiti

Ega muud üle jäänud, kui võtsin riski ja asusin ilmaprognoosist hoolimata Kanjonimaa poole teele, lootes, et äkki seal vihma siiski ei tule. Monticellos, nagu aru olen saanud, püüavad pilvi kinni Abajo mäed, aga Canyonlandsi rahvuspark asub ikka mitu sada meetrit madalamal, kõrbes (fotol paremal).

Lootus õigustas end. Terve päeva püsis taevas seal sinine ja päike paistis, kuigi temperatuuri ei olnud vist 20 kraadigi. Igatahes panin rattasärgi alla õhukese suusapesusärgi (fotol vasakul) ning sellega palav ei hakanud.

Mõtlesin, et sõidan algul Falls Missile ATV-rada, mis kaardi järgi keerutab läbi kanjonite, et ühte ja sama Lockhart Basini teed edasi-tagasi mitte kaks korda sõita. Falls Missile peaks olema saanud nime kunagi külma sõja ajal katsetuse käigus sinnakanti allakukkunud raketist. Rada oli algul kenasti sõidetav, sest kulgeb kõval punasel liivakivil (fotol all vasakul) ja tumepunasel võrdlemisi tahkel pinnasel (fotol ülal paremal). Jõudsin just endamisi kiita, et hea rada, kui...

Peaaegu olematul kiirusel ühes käänakukohas, kus kivide vahel trajektoori valisin, prantsatasin järsku vasakule küljele maha. Põhjust ei suutnud taibatagi. Nüüd sai siis ka vasak õlg paugu kirja, ehkki õnneks mitte nii valusa, nagu parem õlg veidi enam kui nädal tagasi Goblin Valley rajal kukkudes. Lisaks sai rattaraamiga kõvasti pihta parema jala sääremarja alumine osa ning kivi kraapis vasaku jala sääre väliskülge.

Seda ütles Moabi Chile Pepperi rattapoe mehaanik mulle juba esimese Moabi-ekspeditsiooni ajal aastal 2012, et Moab damages bikes – Moab lõhub rattaid. Aga mida ta ütlemata jättis: Moab lõhub ka rattureid.

Pidasin seda kukkumist hoiatavaks märgiks, et ära mine Falls Missile ATV-rajale. Ei läinudki.

Jätkasin sõitu Lockhart Basini teel (fotol ülal paremal) ja ei kahetse. Raamatutest loetu põhjal oli jäänud mulje, et see tee kulgeb enamasti võrdlemisi lamedal ja tühjal maastikul, kus ilmestuseks on ainult idapoolsel küljel kogu teekonna pikkuses kulgevad kaljud. See mulje jäi ka aastast 2017, kui perega nonde kaljude otsas käisime ja seal lõpmatusse alla vaatasime – igal pool punane nn kuumaastik.

Aga Lockhart Basini tee üllatas. Heas mõttes. Tee laskus kurvitades Indian Creeki ehk Indiaanioja äärde (fotol ülal vasakul), millest veerohketel aastaaegadel sageli autoga üle ei saagi. Nüüd oli ületuskohas pehme tolmav liiv. Enne seda väikesed kanjonid ja mõnes kanjonis roheline karjamaa puude ja põõsastega.

Otse ojaületuse kohas on väga imeliku, väikeste kausikeste kujulise musta pinnasega kose koht (fotol ülal paremal). Praegu on selline aeg, et mingit vett seal mõistagi ei voola. Seetõttu oli üks seltskond kose alla kanjoni liivasele pinnale paigutanud oma telgi (fotol vasakul). Üldse oli telkijaid ja treileritega suvelõpu nautijaid igal pool kividevahelistes soppides. See mulle meeldis, sest inimtühjus, mis eelmistel päevadel igal pool valitsenud, hakkas juba ärevaks tegema.

Pärast kuivanud oja ületust väntasin liivasest mäest üles ning keerasin seal tumedate kaljude vahelt laskumisele. Vasakul laius järjekordne kanjon, sängi kohta tähistamas hele vonklev liivariba ning selle kõrval kasvamas rohelised puud (fotol paremal). Nii geoloogiliste formatsioonide kui värvide mäng oli erakordne, sõnul seletamatu. Laskumise lõpus sisenesin paarisajaks meetriks valdavalt kivise pinnasega vadisse, kust väljudes kõrgusid ümberringi taas erksad ja eripalgelised kivimoodustised. 

See kõik oli midagi sellist, milleks polnud absoluutselt valmis. Mu ettekujutus Lockhart Basini teest oli täiesti teistsugune, palju üksluisem ja igavam.

Too üksluisem osa ei jäänud siiski tulemata. Lõpuks hakkasid vastu vaatama tuttavad kaljumassiivid (fotol vasakul) ning edasi kulges tee nendega enam-vähem paralleelselt, kaljudest umbes poolteist kilomeetrit eemal. See ei olnud sirge tee. Ei, ikka üles ja alla, pöörded siia ja tänna.

Kui jõudsin sinna, kus paremalt läheneb Harts Draw Road (fotol paremal), mida otsustasin pisut uurida, kuulsin selja tagant kaugusest justkui inimhäält. Ahh, küllap eksisin, ajasin segamini mõne linnu häälega, mõtlesin. Aga siis kõlas hääl jälle. See ei olnud linnuhääl, see oli kahtlemata inimese hääl. Ent kust see tuli?

Vaatasin selja taha ja nägin saja meetri kaugusel Lockhart Basini teel ühte jooksjat. Jooksja sellises kohas?! Siis märkasin, et tal on halli karva linnukoer kaasas. Ilmselt temaga jooksja rääkiski. Koer nägi mind ja hakkas kõrbetaimede vahel minu poole jooksma. Siis märkas ka jooksja mind (fotol vasakul) ja jäi seisma.

Ma ei saanudki aru, kust kuhu ja milleks ta jooksis, aga tal oli veega camelback kaasas, nii et ta oli valmistunud. Küsisin, kas tal üksinda niiviisi kõrbes veidi hirm ei ole. Ta vastas, et ei, sest on harjunud üksi pikki retki ette võtma. Ta oli pärit Colorado osariigist Durangost.

Sõitsin Lockhart Basini teel (fotol ülal paremal) veel umbes kolm kilomeetrit edasi, siis otsustasin, et aitab (fotol vasakul). Esiteks polnud ümbristev loodus enam kuigi põnev ega kaugeltki eriline, teiseks, mis seal salata, hakkab metsiku looduse sügavusse minek ühel hetkel heidutama. Mis siis saab, kui kukun? Mis siis saab, kui ratas katki läheb, näiteks kett katkeb või rehv puruneb? (Kasutan sisekummita rehvi.) Mis siis saab, kui jälle kuskil eksin? (Lockhart Basini teel on eksimine peaaegu võimatu, kuigi haruteid lähtub sellest palju, aga need on kõik tillukesed, mõeldud peamiselt ATV-dele.)

Tagatipuks ei ole ma siin ju kilomeetreid kogumas ega sõida radasid nn linnukese pärast, et saaks pärast kirja panna: tehtud!

Tagasiteel, vadis, valisin ATV-dele mõeldud harutee paremale, mis keerutab kaks kilomeetrit Indian Creeki kanjoni serval (fotol paremal). See osutus targaks valikuks. Iga paarisaja meetri järel sai taas uue nurga alt vaate kanjonisse – ja need olid tõepoolest erinevad vaated (fotol all vasakul). Samuti muutusid pidevalt paremat kätt kõrguvad kiviseinad. Tunnistan, et ei ole suuteline neid kirjeldama. Või isegi kui kirjeldaks, muutuks see igavaks, sest üks pilguheit on seal kordi-kordi kõnekam kui tuhat sõna.

Kuna olin võtnud päeva rahulikult – ühelt poolt turvalisuse ja teiselt poolt energia säästmise nimel, kolmandaks aga vaadate nautimiseks –, oli kell jõudnud märkamatult poole kolmeni. Tõusin ühel kõrvalteel künkale, kust avanes vaade veel ühte kanjonisse – vasakut kätt põhjas avar punane väli (fotol all paremal), paremat kätt paistmas rohelus ja puud –, ning otsustasin, et see on paslik koht lõunapausi pidamiseks.

Lõunamenüü on mul lihtne. Kas banaan või kaks. Tavaliselt üks, sest esimese banaani olen juba varem ära söönud. Peale joon vett, mida on kaks pudelit rattaraami küljes ja kaks seljakotis. Seljakotis on ka rattapump, esmaabipaun, igaks juhuks nn viimseks reserviks väike halvaa, ka pikkade varrukatega särk (mis nüüd ja eelmisel päeval läks selga) ning dressipluus autovõtme, kahe rahakotiga ja passiga; koti välistaskus akupank, GoPro kaamera varuakud ja paberkaart. Mobiili kannan rattasärgi parempoolses tagataskus, vasakpoolses taskus on huulekaitsekreem (seda kulub siin päikese, tuule ja kuivuse käes palju) ning keskmises taskus ratturikindad. Ei teagi, miks olen loobunud siin nende kańdmisest. Ilmselt palavusest. Esimestel päevadel tekkis kummagi käe pihku ka kaks villi, millest üks läks katki ja teised on hakanud taanduma. 

Kui 37 kilomeetrit sai läbinud ning Lockhart Basini tee algusse pargitud auto juurde tagasi jõudsin, oli päike piisavalt kõrgel, et võtta ette veel üks teekond. Teisel pool Kanjonimaa rahvuspargi sissepääsuni viivat 211. maanteed pidi kaardi järgi kulgema diagonaalis üle karjamaa (fotol vasakul) väike tee Corral Pocket Roadi ehk Karjaaediku tasku teeni.

Aga mõnesaja meetri järel avastasin end hoopis punaste kaljude alt sõitmas mööda arroyot. Kuidas ma kaardil – ja mul on väga hea kaart – näidatud teed ka ei otsinud, seda ma ei leidnud. Ei mingit märki, et kunagi oleks diagonaalis üle karjamaa tee läinudki. Küllap, oletan, on asi selles, et mu kaart on ostetud eelmise kümnendi keskel ning sellest ajast saadik on nii mõndagi muutunud.

Sõitsin siis mööda asfaltkattega maanteed (fotol ülal paremal) Corral Pocket Roadi algusse. See viib peaaegu noolsirgelt (fotol vasakul; vaade tagasiteel allamäge) üle karjamaa taamal paistvate hallide kivimassiivide poole. Sinna on ligi neli ja pool kilomeetrit. Mõtlesin, kas sel käigul on ikka mõtet. Aga kui siia juba tuldud, eks siis vähemalt proovin: et kui tee muutub väga vastikuks, saan alati otsa ringi keerata.

Mida kaugemale ma seda teed pidi sõitsin, seda kõhedamaks enesetunne läks. Seda teed, nagu jälgedest näha, polnud tükk aega kasutatud. Poolel teel oli tuul puhunud kõrgematesse kohtadesse liiva, nii et korra või kaks pidin ratast isegi käe kõrval lükkama. Ja mida rohkem lõpu poole, seda rohkem tungisid sõidujälgedele peale teravate okastega kõrbetaimed (fotol ülal paremal). Need mitte ainult ei kriibi sääri, vaid jätavad okkad kinni ka sokkidesse, kus nood siis jätkavad eriti järjekindlalt jalgade torkimist.

Kuid enam ei saanud alla anda. Vasakut kätt kõrgumas North Six-Shooter Peak (fotol vasakul), üks väljapaistvamaid maamärke, jõudsin tee lõppu – seda tähistas tee kadumine taimestikku (fotol all paremal) –, kus tõepoolest moodustasid kaljuseinad ümberringi justnagu karjaaediku. Märkasin, et kui olin jõudnud tee lõppu, siis ka ärevus, mis teel olles pidevalt kasvas, hakkas taanduma.

Kogu selle pealtnäha vähemõtteka käigu preemiaks kujunes tagasisõit. Nüüd sain aru, et olin kogu tee vändanud ülesmäge. Seega kujunes tagasõit peaaegu katkematuks laskumiseks. Siiski tuli säilitada ettevaatust, sest teel oli liivaseid lõike ja mitu raskesti nähtavat lohku. Kümme minutit vaevata veeremist oli igati seda ettevõetud teekonda väärt.

Kokku viibisin sedapuhku Kanjonimaal väljas (fotol vasakul) viis minutit üle viie ja pool tunni, millest ratta seljas olin Strava järgi 4:02 ning kilomeetreid läbisin 47,3. Keskmiseks kiiruseks kujunes 11,7 km/h ning tõusumeetreid loendas Strava peaaegu pool tuhat, 470.

Õhtul läksin Monticellos (fotol paremal) kõhtu kinnitama Gustavo’sesse, Mehhiko restorani. Seal ootasid juba enne mind kolm inimest sissepääsu – vabu kohti polnud.Mõned minutid pärast mu saabumist hakkas uksetagune järjekord eriti jõudsalt pikenema. Kuid mul ei olnud kavatsustki üksinda tervet lauda ära võtta. Küsisin, kas saab toitu ka kaasa osta, to go. Jah, saab küll.

Selleks on oma põhjus, majanduslik.

Roogade hinnad algasid 12–13 dollarist ja küündisid 20-ni. Aga oli ka õhtusöögi erimenüü, mingi vürtsikas burrito, hind 11 dollarit. Selle valisingi (fotol vasakul). Lisaks sain kaasa kotitäie Mehhiko kollaseid krõbuskeid salsaga. Koos maksuga läks mul 12,29 dollarit. Kui ma oleks restorani sööma läinud, siis 1) oleks mul tulnud toitu palju kauem oodata (need, kes olid kohal enne mind, istusid ja ootasid endiselt oma roogasid, kui ma omaga lahkusin), 2) oleks tulnud juurde tellida ka jook, aga Ameerikas teenivad restroranid põhikasumi just jookide pealt ja 3) oleks tulnud jätta tip ehk jootraha, mis on 20 protsenti arvest. Kui oletada, et jook oleks maksnud kolm dollarit (mul on külmik Coke’i täis, 12-purgine pakk maksab 8–9 dollarit), oleks koos jootrahaga kujunenud mu väljaminekuks umbes 18 dollarit ehk poole rohkem, kui tegelikult maksin.

Kokkuhoitud kuue dollari eest sain Monticellos hommikul Subwayst võileiva, mis kandis mind kenasti poole päevani.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

teisipäev, oktoober 03, 2023

Pullerits: Kuidas ma avastasin liivases kanjonis eduka sõitmise nipi

Suvaliste võõraste ja vastutulijate käest ei maksa siin nõu küsida. Mitte et nad polels vastutulelikud ja seda ei püüaks anda. Aga kasu sellest ei ole.

Täna oli see haruldane päev, kui kohtasin rajal kahte džiipi. Sõitsin Canyonlandsi ehk Kanjonimaa rahvuspargi lähedal Lavenderi kanjonis (fotol paremal). See on tuntud liivase põhja poolest. Ja sealse liiva sügavuse kohta tahtsingi maasturijuhtidelt küsida.

Kuid hommikul oli küll selline tunne, et ei tea, kas päevast asja saabki. Kui Monticellos Canyonlands Motor Inni toa eest veidi enne kella kaheksat kardinad eemale lükkasin, nägin, et taevas on tinahall ja sajab (fotol vasakul ja ka fotol all paremal). Vihm muudab siinkandis osa metsikuid teid nende saviseguse pinnase tõttu kiiresti mülkaks, seega läbimatuks. Ent positiivne oli see, et liiva, nagu Lavenderi kanjonis, pakib vihm kõvemini kinni, seega suurendab läbitavust.

Aga kui enamiku päevast sajab, teeb see märjaks, ning see oli halb variant: esiteks pole mul kaasas vihmakeepi (tõenäosus selle vajamise järele on minimaalne), teiseks oli väljas jahe, lausa külm. Eks põhjus ole ka selles, et Monticello asub kõrgendikul, 2155 meetrit üle merepinna. Lisaks jätkusid juba eile alanud tugevad tuuleiilid, mis olid motelli hindust administraatori sõnul ühel seltskonnal öösel mägedes koguni telgi minema viinud, nii et nad pidid tulema linna ulualust otsima. Motelle umbes 2000 elanikuga Monticellos jagub.

Kui hakkasin oma rendi-Toyotaga 55 kilomeetri kaugusele Canyonlandsi rahvuspargi poole sõitma, oli taevas endiselt paksult tumesiniseid ja halle pilvi täis ning muudkui sadas, millest kasu oli see, et sain tolmuteedel niigi suure tolmukorra kogunud autole tasuta pesu. Aga kui Monticello–Moabi maanteelt ära keerasin ning varsti Indian Creeki ehk Indiaanioja laia, kõrgete seintega kanjonisse (fotol vasakul) laskusin ning seal kruusakattega Cottonwood Canyon Roadile keerasin, nägin, et siinkandis polnud sadanudki. Järelikult võib ka liiv Lavenderi kanjonis olla neetult paks ja pehme.

Cottonwoodi kanjoni teeäärses parklas sain esimese õppetunni, et küsida pole mõtet. Seal oli viie-kuueliikmeline matkajate seltskond, varustuse järgi otsustades piisavalt kogenud. Pärisin, kas nad Lavenderi kanjonis on käinud ja mida sealsete liivaolude kohta öelda oskavad. Ega midagi sisukat osanud, ehkki seda kanjonit nad teadsid.

Sõitsin rattaga ümber Bridger Jacki mesa hambulise põhjatipu (fotol ülal paremal) ning laskusin siis nõlvalt alla (fotol vasakul). Seda teed, mille valisin, ei olnud keegi juba ei tea mis ajast kasutanud. See oli osalt rohtunud ja mingeid värskeid jälgi polnud. Vähemasti leidsin kergesti hargnemise, mis suunas mind Lavenderi kanjonisse.

Lavenderi kanjon (fotol paremal) on 14 miili ehk 22,5 kilomeetrit pikk. Aga olen kohanud andmeid, et ka ligi 30 kilomeetrit pikk. Oleneb, kui kaugele ja sügavale selles tungida. Parim osa on viimane kolmandik, mis jääb Kanjonimaa rahvuspargi piiresse, mis tähendab, et sinna minekuks on vaja hankida luba. Lõpukolmandikul muutub kanjon kitsaks, seal on hulk harukanjoneid, vanade indiaanlaste elupaikade jäänuseid ja ka paar looduslikku kaart. Ütlematagi selge, et nii kaugele ei kavatsenud ma rattaga sõita. Selle eest on igal pool ka tõsiselt hoiatatud, kuna tegemist on väga kauge ja vähekülastatud kohaga, kust häda korral on abi sama hästi kui lootusetu saada. 

Siiski üritasin Lavenderi kanjoni põhjas edasi sõita (fotol vasakul). Algul tundus see liiva tõttu hirmus raske, kohati võimatugi. Aga siis avastasin nipi, mis olukorda kapitaalselt muutis. Nimelt tuli hoiduda sõitmast maasturite sisseaetud jälgedes – need olid pehmed. Palju kõvema pinnase võis leida pearaja kõrval, kus vihmad on suve jooksul pinnase kõvaks vajutanud. Eriti kõva on see käänuline säng, mida on voolinud allavoolavad tulvaveed – seal leidub ka kiviklibu (fotol all paremal).

Sedasi, otsides pidevalt silmadega eespool kõvemat pinnast, läks sõit isegi kergesti (fotol all vasakul). Neid hetki, mil ratas pehmesse liiva jooksis ja hoo kinni tõmbas, enam peaaegu ette ei tulnudki. Kui nõnda edasi läheb, mõtlesin, võin ju isegi kanjoni lõpus ära käia.

Aga see oli pelgalt teoreetiline mõte. Liiga palju päevi pikalt tsivilisatsioonist eemal on vaimu ettevaatlikuks muutnud. Ja parem ongi. Kõrbes ei maksa uljaks minna ja liigseid riske võtta. Alati tuleb meeles pidada, et kui midagi juhtub, kas siis suudad omal jõul end kuidagi päästa. Siinne kant on täis lugusid, kuidas inimesed on entusiastlikult seiklema läinud ega ole sealt enam omal jalal tagasi tulnud.

Kuid tobe on sama kanjoni liivast põhja mööda tagasi sõita. Kaart näitas, et ümber kõrgendiku viib väike rada loodesse ning umbes kilomeetri järel pöörab kirdesse ning viib sinna, kust olin teekonda Lavenderi kanjonis alustanud. Aga mida ma ei leidnud, see oli kaardil märgitud väike tee.

Strava abil sättisin end täpselt kohta, kust tee pidi minema, aga kuskil polnud mingeid jälgi. Hüva, Strava mõnikord pisut eksib. Niisiis otsustasin omal käel asja uurida. Ent seejuures tuleb olla ettevaatlik. Motelli hindust administraator oli mulle hommikul, kui käisin kohvi võtmas, rääkinud, kuidas ta kohtas kõrbes lõgismadu.

Ainus, mis ma leidsin, oli kitsas kuivanud ojasäng (fotol ülal paremal ja ülal vasakul). Selliseid nimetatakse siinkandis vist arroyodeks. Kuna paremat varianti polnud, otsustasin sõita selles. Kuid mõnesaja meetri pärast marsruuti Strava abil kontrollides nägin, et olen väidetavast teekesest kõvasti vasakule kaldunud. Ronisin arroyost rattaga välja ning liikusin madala taimestiku vahel sinna, kus Strava andmeil pidi kulgema tee.

Ja tõepoolest, oligi aimatav mingi rada, mida tõenäoliselt polnud aastaid kasutatud. Sest see oli enamasti taimi täis kasvanud. Võtsin siis jäljed n-ö üles. Samas hoidsin n-ö silmadega kuklas seda suunda, kuhu tagasi minna (fotol ülal paremal), juhul kui vastleitud tee – õigemini, kujuteldav tee – peaks ära kaduma.

Kuid ei kadunud. Leidsin hõlpsasti ka pöörde kirdesse (fotol ülal vasakul) ning sain preemiaks üle rohumaa kahekilomeetrise laskumise (fotol paremal) tagasi Lavenderi kanjonisse. Tõsi, ega see laskumine eriline nauding olnud, sest esiteks peksid teravad ja kriipivad kõrbetaimed pidevalt vastu sääri ning teiseks tuli silmad väga lahti ning pidurid rakendamisvalmis hoida, sest paaris kohas olid vasakult kõrgendikult tulnud veed uuristanud taimestiku vahele vaevumärgatavad, et sügavad süvised, millesse täie hooga sisse sõitmine oleks lõppenud karmi kukkumisega.

Lavenderi kanjonis mõtlesin, et sõidan veidi Bridger Jacki mesa läänepoolsel küljel. Selle serva all kulgeva peamise teeni viis taas väiksem tee. Kui see osutus sama vaevumärgatavaks ning jalgu kriipivaks nagu äsja kasutatud tee, loobusin. Sõit sellel oli ainult üks ebamugavus ning nagu veendusin, muutus rada järjest raskemini tajutavaks (fotol vasakul).

Tagasi Lavenderi kanjonisse (fotol paremal), kus otsustasin, et suundun Davise kanjonisse. Sinna viib nelja kilomeetri pikkune ühendustee. Ja seal tulidki vastu kaks maasturit, esimeses, suuremas, mees ja naine lastega ning nende järel Wrangleris kaks vanainimest, ilmselt vanaema ja vanaisa. Küsisin suure maasturi roolis mehelt, kas seal teel, kust nad tulevad, on palju liiva või on see jalgrattaga sõidetav. Ta ütles, et enamik teed on ikka parajalt liivane, nii et kui tahan seda mööda sõita, pean kõvasti vaeva nägema.

Nii head teed, nagu Davise kanjonini (fotol vasakul ja all paremal), ei olnud ma selle päeva jooksul veel näinudki. Jah, siin-seal oli paar liivast lõiku, aga need olid kõik hooga läbitavad; jah, ka ülejäänud teed kattis liivakiht, aga see oli niivõrd õhuke, et sellest läbi sõitmine ei valmistanud mingeid raskusi.

Sain lõplikult aru, et juhuslikelt võõrastelt ei ole mõtet nõu ega soovitusi küsida. Sellepärast, et inimeste hinnang teedele ja oludele on väga erinev. Võib-olla polnud see mees kunagi jalgrattaga liivas sõitnudki ega kujutanud ette, kui raske või kerge see võib olla. Kindlasti ei olnud tal mingit ettekujutust minu võimekusest ega motivatsioonist. Kui ta hindas mind kui tavalist linnavurlet, võis ta muidugi öelda, et liivas tuleb kõvasti vaeva näha.

Davise kanjoni asemel jõudsin aga South Sixshooter Peaki alla (fotol vasakul). See on ümar mägi, mille tipus on 1855 meetri kõrgusele küündiv teravik. Üllatav oli see, et ei olnud märganud, kus Davise kanjon hargneb, mis näitab, et isegi seal, kus liikumissuund võiks olla ilmne, on võimalik eksida.

Põhjus on selles, et nii Davise (fotol paremal) kui ka Lavenderi kanjon on n-ö allavoolu otsas ainult nime poolest kanjonid. Tegelikult on need üüratul tasandikul keerutavad, laienevad, kitsenevad veesängid. Mõned kohas võib nende laius küündida poolesaja meetrini. Ja kui arvestada, et autodega on sinna sisse aetud kohati mitmeid jäljepaare, ja kui ise püüad jälgedest väljas sõites tugevamat pinnast leida, siis ongi lihtne juhtuma, et vajalikku hargnemist ei märka. Näiteks Davise kanjonist on ühendustee Lavenderi kanjonisse nii varjatud, et sinna on lausa suunav silt pandud.

Oma veast sain aru siis, kui olin South Sixshooter Peaki alla jõudnud. Ega ma kaarti enne lugenud, sest mõtlesin ju, et siin ei saa ju kuskile valesti minna. Aga sai!

Sellegipoolest tegin umbes kolmekilomeetrise uurimisretke ka Davise kanjonisse. Ega see Lavenderi kanjonist millegi poolest erinenud. Sealse teekonna lõpus (fotol ülal vasakul), kui kell oli peaaegu kolm, sõin poolteist banaani (pool banaani oli seljakotis plögaks läinud), sest olin seni pedaalinud hommikuse kolme pitsaviilu toel, ning alustasin siis tagasiteed.

Tagasitee kujunes soodsaks. Märkasin, milline on erinevus, kui sõita kanjonis üles- või allavoolu. Nüüd sain isegi maasturite sisseaetud pehmetes jälgedes vabalt hakkama. Lisaks tõukas tagant vali tuul. Tagasipöörde kohast umbes kaheksa kilomeetrit hiljem (fotol paremal) jõudsin Canyonlandsi rahvusparki viivale asfaltteele.

Keerasin sel teel lõunasse, oma auto suunas. Sinna oli kümme kilomeetrit. Hämmastaval kombel hakkasid just asfaldil jalad senisest pikast päevast kergelt valutama. Kuid õnneks kiiret polnud. 211. maantee (fotol vasakul) läbi Indiaanioja kanjoni on üks kaunimaid ja võimsamaid, mis andis aeg-ajalt täiesti põhjendatud põhjuse kinni pidada ja pilti teha. Kiiret ei olnud, kell oli alles neli.

Autoga tagasi Monticellosse sõitsin samuti teist teed mööda. Valisin 29 kilomeetri pikkuse Harts Draw maantee (fotol paremal), mis tõuseb Abajo mägedesse ja läheb läbi Manti–La Sali metsade. Tee tõuseb 2650 meetri kõrgusele, kust avaneb ka takistamatu vaade kanjonimaale. Peab ütlema, et nii kõrgelt ei ole mõtet loodust vaadata – detailid lähevad kaotsi.

Samas oli Abajo mägede nõlvadel näha, et sügis on tasapisi siiagi saabumas (fotol vasakul). Mõned kased olid juba erkkollased, siin-seal paistis ka punaseid toone. Need on need tüüpilised sügisvärvid, mis Ameerikas oktoobrikuu nautimisväärseks teevad.

Kuna jõudsin hoolimata mägedes tehtud ringist tagasi Monticellosse juba kella kuue ajal, tõstsin motelli ees ratta Toyota salongist välja ning läksin linnaga tutvuma. Niisugust trööstitust ja vaesust, nagu jäi silma Green Riveri linnakeses, siin ei kohta. Monticellos (fotol paremal) on ikkagi põhikooli ja keskkooli hoone, koolide suured spordiplatsid, on ka väike haigla. Millegipärast tundub, et kõige rohkem loob siin korda mormoonide kogukond. Neil on linna servas isegi oma tempel (fotol all vasakul), raudaiaga ümbritsetud, kuldne pasunapuhuja tipus. 

Lavenderi ja Davise kanjonis käigud võtsid kokku veidi rohkem kui viis ja pool tundi, millest sõiduaega oli Strava andmeil 4:19. Kilomeetreid tuli kokku 51 (neist kümmekond asfaldil) ning keskmiseks kiiruseks kujunes 11,8 km/h. Arvestades, et sõitsin valdavalt kanjonites, mis on ikkagi tasased, on Strava näidatud 337 tõusumeetrit korralik näit. Monticello tänavail läbisin 11,4 km keskmise kiirusega 14,2 km/h.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits