Pullerits: Miks Eesti publik armastab korvpalli palju rohkem kui jalgpalli?

Laupäeval sattusid kõrvuti kaks arvu. Eesti korvpalli meistrivõistluste kolmas finaalmäng – 2795 pealtvaatajat. Eesti jalgpalli karikavõistluste finaalmäng – 1188 pealtvaatajat ehk peaaegu kaks ja pool korda vähem. Kusjuures korvpallis ei mahtunud kõik soovijad saali, aga jalgpallis jäi tühje kohti üle küllaga.

Seda kõike hoolimata sellest, et näiteks Eesti Rahvusringhääling on enne paljuvaadatavat „Aktuaalset kaamerat” ja enne sellele järgnevat spordisaadet reklaaminud meile jalgpalli nii palju, kui vähegi jõuab. Korvpallist on tolles ajavahemikus vaikides mööda mindud.

Käisin ka ise laupäeva õhtul Tartus kolmandat finaalmängu vaatamas. Sain koha n-ö esiritta, ajakirjanike rea nurka, sinna, kust Kalev/Cramo pingi otsani jääb umbes kolm ja väljaku nurka kaks meetrit. Kõik oli nagu peo peal. Sealt oli hästi näha ka kõik seda, mis toimub mõlemal tribüünil, ja ringi keerates ka seda, mis toimub otsatribüünil.

Esimese finaalmängu publikust kirjutasin pika loo laupäevases Postimehes. (Lisasin loole ka video mobiilide taskulampide rütmisõust!) Aga see, mida möödunud laupäeval nägin, lisas uusi dimensioone. Korvpalli kasuks ja jalgpalli kahjuks.

Saalis oli täielikult eesti publik. (Jah, eesti siin väikse tähega – tähistamaks rahvust ja keelt.) Kuigi lärm oli vali, oli see sõbralikult vali. Kui Kalev/Cramo fännid hakkasid oma trumme tagume, ei hakanud publik vilistama – nagu ei vilistanud publik ka siis, kui tallinlased platsile tulid –, vaid püüdsid külaliste toetajaid oma trummide, pasunate ja kisaga üle trumbata.

Kui kaks kalevlast said mängu jooksul paugu, mille järel nad platsile lamama jäid (fotol vasakul Andrijs Miška), ja võis tekkida mulje, et nad äkki teesklevad, et tõmmata hinge ja võtta võõrustajate hoogu maha, ning end seejärel pikkamisi püsti ajasid, ei hakanud publik nende peale vilistama. 

Publik võttis asja pigem huumoriga. Kui mõni kalevlaste vise täitsa mööda läks, tõsteti tudengitribüünil toki otsas kollane silt kirjaga „Tellis!”. Ja kui vastane esimese vabaviske mööda viskas, skandeeris tribüün: „Kor-ra-ta, kor-ra-ta!” See oli naljakas ja lahe.

Kui tartlased viimasel veerandil oma seitsmepunktilise edu maha mängisid ja kümne punktiga taha jäid, ei hakanud publik omasid välja vilistama, vaid toetas neid lõpuni, ka siis, kui viimasel 20 sekundil sai selgeks, et seda mängu päästa ei õnnetu.

Keegi ei sõimanud vastaseid ja kohtunikke. Keegi ei teinud tribüünil tuld ega loopinud midagi platsile. Sest korvpallipublik, nagu rääkisid mulle laupäevase Postimehe loo tarvis möödunud nädalal Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe ja Janar Talts, on tsiviliseeritud ja viisakas. Mu vend, kes jõudis Rootsist kohale viimase veerandi alguseks, ütles, et Göteborgis oli hiljuti jalgpallimäng lausa katkestatud, sest oli hakatud põletama vastasmeeskonna särke. Mäng tuli hiljem tühjade tribüünide ees lõpuni mängida.

Miks on see nii, et korvpallis on publik heatahtlik ja sõbralik?

Sellepärast, et korvpallis on eesti publik. Võistkondades on küll läti, soome ja ameerika mängijaid, aga kui vaatate Eesti korvpalli ja jalgpalli meeskondade koosseise, siis märkate ühte suurt erinevust: korvpallimeeskondades sama hästi kui puuduvad venelased. Korvpall on Eestis eestlaste mäng. Kui venelasi pole platsil, pole neid ka tribüünidel. Ja sealt algabki suur erinevus.

Fotod: Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ning Kalev/Cramo vaheline kolmas finaalmäng 23. mail Tartus ülikooli spordihoones Eesti korvpalli meisitrivõistlustel. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas mu esimene Tartu rattaralli lõppes intervjuuga Eesti Raadiole

See juhtus väidetavalt homme 44 aastat tagasi, kui läksin oma jalgrattaga hommikul Tartu Raekoja platsile. Sealt startis ajaloo esimene Tartu rattaralli. Võistlus, mis mul paraku pooleli jäi. Lõppes kraavis.

Mälupildid on katkendlikud. Osalesin paar aastat tagasi ostetud Sputnikuga, millel oli ees üks ja taga neli hammasratast. Käiguvahetus käis raamilt. Ega ma seda eriti pruukinud, enamasti sõitsin kõige raskema käiguga – see viis ju kõige kiiremini edasi. Porilauad olid ka rattal peal. Sputnik kvalifitseerus vist turistiklassi võistlusrattaks. Kohe kindlasti ei olnud mul peas kiivrit. Tollal ei sõitnud keegi tavainimestest kiivriga.

Raekoja platsilt liikusid ratturid pärast starti üles Riia mäest ning kui õigesti mäletan, siis Ekraani kino taga, seal, kus keerati Võru tänavale, kukkusid paar esimest meest juba asfaldile. Mõnisada meetrit hiljem küsis keegi suures grupis retooriliselt, kas nii aeglaselt sõidetaksegi.

Ega ma tollal rattasõidust midagi teadnud. Nagu ilmselt ka paljud teised osalejad. Puudus igasugune arusaam, et linnapiirini oli pidulik start, kus sõidetigi rahulikult. Arvasin kogetu põhjal, et ju siis ongi rattavõistlustel selline aeglane algus. Ilmselt kinnistas sellist arusaamist kusagilt ajakirjandusest kuuldu või loetu, et lääne proffide võidusõidul pidavatki esimesel veerandil distantsist peaasjalikult särkidel reklaame näidatama.

Kui võidusõiduks läks, lagunes grupi tagumine ots ribadeks ja jäin üksi. Mäletan, et umbes kilomeeter pärast seda, kui olin Võru maanteelt keeranud Põlva maanteele, tuli tagant hooga üks mees, kes hõikas, et võtaksin talle tuulde. Võtsingi, kuid ega ma seal kaua püsinud.

Mingil ajal sattusin väiksesse, viie-kuueliikmelisse punti. Selle tempo tundus paras. Tundsin end kindlalt.

Kuid ühtäkki – pakun, et sõidetud oli veidi üle 20 kilomeetri – lendasin kraavi. Ei saanud arugi, mis juhtus. Ajasin end kähku püsti ja proovisin uuesti sadulasse istuda, ent polnud mõtet – esijooks oli kõver. Siis märkasin ka, et põlv on verine, ja kui õigesti mäletan, siis käsi ka veidi.

Millalgi tuli viimaste sõitjate järel kollane linnaliinibuss ja korjas mind koos rattaga peale. Seal oli mõni katkestanu veel. Jätkus sõit Põlva poole, kus oli rattaralli finiš. (Rattaralli lõpetas 362 ratturit.)

Järsku pidas buss kinni ja sisse astus raadioreporter Rein Küttim, magnetofon õlal ja mikrofon käes. Astus joonelt minu juurde ja küsis, mis juhtus. Seletasin siis talle. See oli mu elu esimene intervjuu.

Buss sõitis tüütult aeglaselt Põlvasse ja seejärel sealt tagasi Tartusse Tamme staadionile, kus võtsin ratta käe kõrvale ning lükkasin selle esijooksu õhus hoides koju.

Järgmisel aastal ma rattarallil enam ei osalenud. Vaja oli pühenduda keskkooli lõpetamisele. Juunis ootas ees kuus lõpueksamit (kirjand, matemaatika, keemia, inglise keel, ajalugu, vene keel), juulis Tartu Ülikooli ajakirjandusõppesse loominguline konkurss ning augustis neli ülikooli sisseastumiseksamit (kirjand, eesti keel ja kirjandus, inglise keel, ajalugu). Ainuüksi ajaloo eksami progamm oli pikk 30 lehekülge tihedas kirjas – materjali andis ikka läbi töötada ja omandada. Seevastu inglise keele sisseastumiseksamil sain öelda kõigest üheainsa lause, kui õppejõud mind katkestas ja kirjutas „viie” – ta ju nägi dokumentidest, mis koolist ma tulen.

Rattasõit oli kõigi nende elumuutvate sammude kõrval 1983. aasta suvel täiesti ebaoluline.

Pilte Postimehe arhiivist esimestelt Tartu rattarallidelt. Fotode autorid: Ain Protsin (1, 2), Malev Toom (3, 4) ja Tõnu Noorits (5, 6), Postimees/Scanpix 

Pullerits: Mis nipiga jõuab Tour of Estonia pikka aega võistlusteks suletud Pirita trekile?

Eesti jalgrattaringkondadest jõudis juba nädal tagasi mu kõrvu küsimus, kuidas on võimalik, et Pirita veoldroom on võistlusteks ammuilma suletud, aga nüüd peetakse seal 4. juunil algava rahvusvahelise Tour of Estonia proloog - iga osaleja kihutab aja peale kolm ringi ehk kilomeetri.

Uurisin asja ja avaldasin selle kohta raporti täna Postimehe veebis.

Fotol Pirita velotrekk 2001. aasta septembris. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas sai rahaliselt kombineeritud Kersti Kaljulaiu käik taliolümpiale?

Strava teatas pärast eilset, kui sõitsin õhtupoolikul, mil hallist taevast poetas tuulega isegi mõne vihmapiisa, tööpäeva lõpetuseks rattaga 14-kilomeetrise ringi keskmise kiirusega 30,4 km/h (keskmine pulss 122), et see on mul sealses keskkonnas tuhandes tegevus, milleni on küündinud vaid neli protsenti Strava kasutajatest ehk iga 25 (vt kuvatõmmis vasakul, samuti kõige all). Ent siiski on sellest märksa kaalukamaid teemasid.

Nagu näiteks EOK senine rahakasutus, mis on segane ja mida möönis lõpuks ka ametist tagandatud president Kersti Kaljulaid. Üritasin tema enda olümpiakuludes mõni aeg tagasi selgust saada

Küllap mäletate, et enne pöördelisi sündmusi EOKs tõi peasekretär Kristo Tohver (fotol paremal) avalikult välja EOK juhtkonna lähetuskulud. Palusin EOK-l täpsustada Kaljulaiu kulutusi seoses tema käiguga Milano Cortina taliolümpiale.

Minu andmeil lendas Kaljulaid olümpiale äriklassis ja ööbis olümpia ajal hotellis, mille ühe öö hind oli umbes 840 eurot. Palusin EOK-l parandada, kui need andmed peaks olema ekslikud.

Ajakirjandusest teame, et Kaljulaid käis olümpia ajal Saksamaal Münchenis julgeolekukonverentsil.

Küsisin EOK-lt esiteks: „Minu andmeil oli olümpial hotell broneeritud ka ajaks, kui Kaljulaid seal ei ööbinud ja käis Saksamaal ehk olümpia ajal maksis EOK lähetusega seotud kulusid, kuigi tegelikult reaalset kulutust ei olnud, sest Kaljulaid Saksamaal käigu ajal tolles hotellis ju ei ööbinud. Kas EOK proovis seda ära hoida?”

Teiseks: „Minu andmeil, kui Kaljulaid käis Milanost Cortinas ja majutus seal, siis ka sel ajal jooksis Milano hotelli suur kulu edasi, kuigi Kaljulaid seal parajasti ei ööbinud. Miks selline nn tühikulutus?”

Kolmandaks: „Kui Kaljulaid ühendas olümpial käigu Saksamaal konverentsil käiguga, kas siis poleks õiglane, et ka poole Tallinnast olümpiale ja olümpialt tagasi Tallinna kulunud lennupiletite kulust ei oleks pidanud maksma EOK, vaid keegi teine (ilmselt Kaljulaidi fond, kui see rahastas tema käiku konverentsile?), kui ta olümpial käimise raames külastas ka konverentsi Saksamaal. Ehk siis: kas EOK ei peaks esitama Kaljulaidi fondile (või kellele iganes, kes rahastas tema käiku konverentsile) arve, et Saksamaal käigu rahastaja hüvitaks poole lennupiletite kulust Tallinnast olümpiale ja tagasi Tallinna?”

Ehk siis kokkuvõtvalt ja neljandaks: „Kas te ei leia, et EOK on kinni maksnud president Kaljulaiu olümpial käiguga seoses kulusid, mis ei ole seotud EOK tegevuste ja eesmärkidega ning need kulutused tuleks sisse nõuda sellelt, kelle huve esindades need muud kulutused tekkisid?”

Võib ju tunduda, et milleks urgitseda ja juuksekarva lõhki ajada. Aga rahaasjades, eriti seoses EOKga, mille raha kulutuse üle on olnud suur avalik huvi, peab minu arvates valitsema selgus ja läbipaistvus, millest ongi need küsimused ajendatud. Kui selgust ei ole, siis tekivadki spekulatsioonid ja küsimused, sh need küsimused, mille esitasin EOK-le.

EOK kommunikatsiooniesindaja vastas: „Olümpiamängudel osalemisega seotud presidendi majutuskulud kaeti Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt otse, mistõttu Eesti Olümpiakomiteele sellega seoses kulusid ei tekkinud. Samuti toetab Rahvusvaheline Olümpiakomitee osaliselt teatud arvu lennupiletite kulude katmist, kus arvestuslikult on ka maksimaalselt kahe reisija äriklassi piletid. Kersti Kaljulaidi lennupiletid Milanost Saksamaale julgeolekukonverentsile hüvitas konverentsi korraldaja.”

Selge, asi klaar. Võtame teadmiseks. Ega siin selgunu põhjal ajakirjandusliku produkti potentsiaali paista, kuid et küsimused, mis õhus ja inimeste peades, saaks ikkagi vastatud, sai seletus siin ära toodud. Võtke heaks või pange pahaks.

Fotod 1 ja 6: Strava informatsioon Priit Pulleritsu eelmise päeva rattasõidu kohta. Kuvatõmmised Strava ekraanilt
Foto 2: Kristo Tohver 6. aprillil Tallinnas Eesti Olümpiakomitee pressikonverentsil. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kersti Kaljulaid ja Kristo Tohver 27. aprillil Tallinnas EOK erakorralisel täiskogul. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyen ja Eesti president Kersti Kaljulaid 17. veebruaril 2017 Müncheni julgeolekukonverentsil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Kristo Tohver ja Kersti Kaljulaid 10. veebruaril Milano Cortina taliolümpial elamas meeste iluuisutamise lühikavas kaasa Aleksandr Selevkole. Foto autor: Kiur Kaasik, Delfi Meedia / Scanpix 

Pullerits: Kuidas sportlik lihasmälu mind Eesti meistrivõistluste finaali eel alt vedas

Laupäeva õhtul sain ootamatu õppetunni, mida tähendab lihasmälu.

Läksin Tartu Ülikooli spordihoonesse vaatama Eesti korvpalli meistrivõistluste esimest mängu Tallinna ja Tartu vahel (fotol paremal ja 4.-9. fotol). Mul oli sellega seoses tekkinud üks ajakirjanduslik veidi pikema vinnaga idee, mis vajas kohale minekut.

Paar päeva varem sealkandis eelluuret tehes olin saanud teada, et spordihoone sissekäigust vasakule on tehtud värske suure seinamaalingu ette ühe korviga plats (fotol all paremal), kus melu pidi juba varakult lahti minema. Nii oligi. Kui poolteist tundi enne mängu algust sinna jõudsin, külitas osa inimesi juba punastel kottidel, osa oli kätte võtnud õlletopsi ning mõni isegi burgeri (fotol vasakul).

Kõrv püüdis kinni kutse tulla vabaviskevõistlusele.

Kuna parajasti keegi osalemiseks initsiatiivi ei näidanud, otsustasin proovida. Seadsin sammud otsejoones vabaviskejoone taha. Mis siis, et viimati, pakun, viskasin palli maakodus korvi suunas ligi kümme aastat tagasi.

Aga pall püsis sellegipoolest käes. Ja viskeasend, tundus, et sai ka täiesti talutav. Vise läks enda arust samuti teele normaalse, mitte korvpallivõõra liigutusega, aga...

...jäi lühikeseks. Ei küündinud rõnganigi. Kuid vähemasti suund oli igati õige.

Arvasin, et sellega on mu osalus lõppenud, aga ümberolijad ütlesid, et visaku ma aga edasi, skoori hakatakse lugema esimesest tabamusest.

See, kui nii kõlbab öelda, võttis pinged maha – et loobi palju tahad, uuesti tuleb keskenduda pärast esimest tabamust. 

Ent pinge kadu ei toonud tabamust sugugi lähemale.

Teine vise – mööda. Kolmas – mööda. Neljas – mööda.

Mis toimub?!

Viies – mööda. Kuues – ikka mööda. Visked jäid pidevalt lühikeseks.

Selle peale meenus, kuidas poisipõlves sai sisse visatud kümnest vabaviskest kaheksa ja vist isegi üheksa. Viiendas klassis sai käidud Eha Sügise juhendamisel korvpallitrenniski, kuuendas klassis pääsesin isegi Harri Russaku rühma, kuhu ta koondas kõik Tartu parimad poisid, aga kuna osutusin seal kõige nõrgemaks, kadus motivatsioon.

Lõpuks tabasin umbes kümnenda viske. Vähemalt jäid kõrvalseisjad viisakaks. Keegi ei hakanud vilistama ega kommenteerima. Ka viskevõistluse läbiviija, kes mulle palli tagasi söötis, säilitas professionaalse, neutraalse asjalikkuse. Ei mingit muiet.

Pärast tabamust järgnes muidugi taas möödavise ning tulemuseks jäigi üks punkt. Korraldaja ütles, et seni oli parim tulemus 12 järjest sisse visatud vabaviset.

Korraldaja abimees oli mu masendavast tulemusest hoolimata helde. Tal oli kaks suurt kasti komme ja ta soovis mullegi ühe kommipaki anda. Ütlesin sellest ära. Sest sellise niru, et mitte öelda häbiväärse tulemuse eest oleks piinlik isegi lohutusauhinda vastu võtta. „Las kommid jäävad lastele,” ütlesin keeldumise põhjenduseks.

Siis sain ka esimese kommentaari. „Ega see ole siin mingi jalgrattasõit,” lausus mulle lõbusalt üks minuealine mees. „See siin on ikkagi tõsine sport.” (Vahetult enne korvpalli vaatama minekut olin teinud rattaga kodunt Ilmatsallu viival kergliiklusteel permanentses küljetuules edasi-tagasi 19-kilomeetrise sõidu keskmise kiirusega 30,6 km/h.)

Saalis esimese finaalmängu algust oodates ja oma viskeid analüüsides sain aru, miks enamik vabaviskeid lühikeseks jäi. Asi pidi olema lihasmälus. Päris korvpalliplatsil mängisin viimati vist 1990. aasta sügisel Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis õppides. Seal olin ühiselamus, Riverside Drive’il kõrguvas International House’is ühel õhtul ajaviiteks osalenud umbes kolm kolme vastu mängus. Pärast seda olin mänginud ainult maal rohuväljakul, kus – ja see on nüüd oluline – asub korvirõngas märksa madalamal kui päriselt, nii et peaaegu ulatusin seal varem pealt panema, ja teiseks on seal kokkuleppeline vabaviskejoon samuti korvile märksa lähemal, kui tegelikult peaks olema. Tolle aegade jooksul lihasmällu talletunud ja kinnistunud tunde pealt läksingi viskama – kusjuures viskeliigutus, nagu üks kõrvalseisja märkis, oli täitsa enam-vähem – ja seetõttu visked lühikeseks jäidki.

Loogiline, kas pole?

Kui õhtul vennale, kellega poisipõlves maal nõrkemiseni korvpalli mängisime, helistasin ja ütlesin, et visked ei tahtnud kuidagi sisse minna, polnud ta üldse imestunud, vaid lausus endagi kogemuse põhjalt, et kui pole pikka aega mänginud, on jube keeruline palli korvi saada. Ta ütles umbes sedasi: „See pole üldse nii, et muudkui lähed ja paned.”

Ei ole tõesti.

Fotod 1 ja 4-9: Eesti korvpallimeistrivõistluste esimene finaalmäng Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ja BC Kalev/Cramo vahel 16. mail TÜ spordihoones. Tartu võitis viie punktiga. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Lux Expressi välikorvpalliplats TÜ spordihoone kõrval Tartus. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Erich Teigamägi saab kõva konkurendi - Even Tudeberg on valmis kandideerima EOK presidendiks

Kaheksakümnendatel NSV Liidu paremikku küündinud laskesuusataja, nüüdne ettevõtja Even Tudeberg on andnud kindla lubaduse kandideerida Eesti Olümpiakomitee asepresidendiks, kuid on enda sõnul valmis kandideerima ka presidendiks, millest on tal juttu olnud EOK-le uut juhti otsivate tegelastega.

Tudeberg (63) rääkis telefonitsi Kreeta saarelt, kus ta teeb parajasti trenni ja loeb raamatuid, et otsest sundi tal Kersti Kaljulaiust tühjaks jäänud EOK presidendi kohale pürgida pole, ent möönis, et Eesti spordimaailm vajab pärast viimaste kuude pingeid ja heitlusi maharahustamist.

Tudeberg ütles, et ise ta ennast presidendi kandidaadiks suruma ei hakka, aga kui tema kandidatuur üles seatakse, siis vastu ta sellele ei ole.

Ta pidas vajalikuks, et Eesti sport ja EOK saaksid lõpuks uue väärika juhi.

Enda valmisolekut EOK etteotsa kandideerida põhjendas Tudeberg sellega, et peab lugu spordist ning peab Eesti patrioodina vajalikuks, et Eesti riik püsiks tugevana, milleks on vaja kasvatada nii füüsiliselt kui vaimselt tugevaid inimesi.

Telefoniusutluses rääkis Tudeberg pikalt, mida on tema silmis vaja teha Eesti riigi, rahva ja spordi arendamiseks. Tema sõnul on praeguseks küpsenud sama hästi kui revolutsiooniline situatsioon, kus vanamoodi enam edasi minna ei saa.

Näiteks on tal kaua läbimõeldud plaan, kuidas teha Otepääl Tehvandi keskus nii suureks ja mõjukaks spordi- ja õppekeskuseks, et see tõmbaks ligi noori tuhande kilomeetri raadiuses; kuidas kaasta spordiharidusse riikliku struktuuri kõrvale erastruktuur; kuidas luua Eestisse spordisanatooriumid; kuidas kasvatada üldist võimet toetada Eesti sporti, sest riigi eelarvest ei ole võimalik raha juurde küsida, nagu pole seda lootust juurde saada ka väikestelt erasponsoritelt; kuidas kaasata rohkem vabatahtlikke, nii nagu seda tehakse paljudes spordieduga riikides; kuidas süvendada koostööd lähimaadega, nagu Soome, Rootsi, Norra ja Taani; ning kuidas edendada vahepeal kaotsi läinud spordikultuuri.

Tudeberg ütles, et sport tähendab sekundeid ja sentimeetreid ning seal ei saa olla kohta poliitikale.

Tudebergi nägemuses oleks edaspidi EOK presidendi kõrval kaks asepresidenti, kellest üks tegeleb suve- ja teine taliolümpiaaladega. Ta ütles, et asepresidendid peavad olema apoliitilised ja neutraalsed, tundma oma valdkonda ja olema ise tuntud ning täitma ka esindusülesandeid.

Igapäevast tööd EOKs peab tema nägemuses korraldama juhatus, kes loeb raha ja toimetab nagu pesumasin.

Tudeberg lausus, et kui kellelgi on midagi tema ja tema ideede vastu, siis on neil võimalik ta maha hääletada, kuid seni pole ta kuulnud, et kellelgi vastuväiteid oleks.

Tudeberg oli nullindate algul EOK ning EOK esindajate kogu liige. Ta on pälvinud kultuuriministeeriumi ja EOK aastaauhinna Spordisõber 2024. 

Foto 1: Even Tudeberg (vasakult), Liina Kersna ja Vahur Kersna minemas 10. augustil 2023 Tallinn Noblessneri valukoja Nobeli saali, kus esietendus Draamateatri suvelavastus «Onu Bella tähestik». Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 2: Even Tudeberg kaaslasega minemas 10. augustil 2023 Tallinn Noblessneri valukoja Nobeli saali, kus esietendus Draamateatri suvelavastus «Onu Bella tähestik». Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 3: Hando Sutter (vasakul) ja Even Tudeberg (paremal) 4. oktoobril 2018 Tallinnas Äripäeva konverentsil Äriplaan. Foto autor: Liis Treimann, Eesti Meedia / Scanpix

Pullerits: Ei pidanudki kaua ootama - Eesti eduala liidus lõid pinged ja kired taas lõkkele

Eesti Vehklemisliidu president Lavly Perling (fotol paremal) kirjutas eile, neljapäeval Eesti vehklemisklubidele:

Eile oli juhatuse laual üks raske valik – kuidas edasi minna kohtuasjaga EVL vs Katrina Lehiste (sic!) ja klubi Le Glaive. Teatavasti lõppes esimene kohtuaste nii, et hagi jäi rahuldamata ja EVL-i advokaadikulud jäeti hagejate kanda. Samas etteheited kohtuotsuses eelmise alaliidu juhatuse suunas on tõsised ja mõtlemapanevad. Ette heidetakse reeglite puudumist, asja materjalid viitavad selgele toonasele korralagedusele alaliidus.

Tunnistan ausalt, et juba presidendiks kandideerimise ajal küsisin, kas tõesti ei ole võimalik omavahel kohtuväliselt kokku leppida, et keskenduda tulevikule ja vehklemisele, et alaliit ei peaks Eesti tippvehklejaga kohtus käima, aga selleks ajaks olid kohtuvaidlused läbi ja otsus tuli 22.04.2026.

Mina isiklikult jään selle juurde, et mitte keegi ei võida sellest kohtuasjast raha, alaliidu maine ega vehklemise atraktiivsuse seisukohalt. Samas ühehäälsust me juhatuses täna ei saavutanud. Hääletades sai küll ülekaalu kohtuasi lõpetada kokkuleppega nii, et teine pool ei kaeba edasi juhul, kui vehklemisliit ei nõua neilt välja väljamõistetud advokaadikulusid, kuid minu jaoks on oluline siinkohal kuulata ka klubide arvamusi.

Selgitan siinkohal, millistele argumentidele tuginedes on juhatuse enamus valmis sõlmima kohtuasja lõpetamise kokkuleppe.

Rahalised argumendid
Kui kohtuotsus ei jõustu, siis vehklemisliidule seda raha ei laeku ning kohtuasja jätkumine tähendab täiendavaid kulutusi advokaadile vehklemisliidule juba järgmisel nädalal. Mitte mingeid garantiisid, et teine kohtuaste ei tee risti vastupidist otsust, ei ole. Seega on risk lisaks uutele advokaadikuludele ka vastaspoole kohtukulude väljamõistmiseks pigem kõrge. Kõige olulisem on aga see, et see 20 000 [eurot] oleks suurema tõenäosusega võimalik saada enne ja kiiremini toetajatelt, kui suudame näidata konfliktide lahendamise võimet ja kohtuta asjade ajamise suutlikkust, kui vastupidises olukorras, kus jätkame alaliiduna maailma esinumbrist vehkleja ja tema klubiga ning naiskonna treeneriga kohtus käimist.

Maine argumendid
Olen nõus, et igaüks võib ja omamoodi peabki oma õiguste eest seisma. Samas kui ka tänane kohtuotsus võiks anda tunde, et vehklemisliit on võitnud, siis see aastatepikkune kohtuasi on vehklemisliidu mainele mõjunud halvasti ning selle jätkumine mõjuks ka edasi halvasti. Juristina julgen öelda, et selle kohtuasja edasine käik on ettearvamatu. Võib-olla tõesti paari aasta pärast kinnitaks ka teine aste esimese kohtuastme seisukohta. Mul oleks raske tajuda võiduna olukorda, kus alaliit selle asemel, et toetada tippvehklejat teel olümpiale, käib temaga kohut. Seda ei mõistaks ilmselt paljud ning alaliidu maine saaks veel täiendava löögi ja oleks piinlik suures pildis.

Vehklemise atraktiivsuse argumendid
Mäletate, et ma rääkisin, kuidas meie ühine eesmärk võiks olla vehklemise atraktiivsuse kasv, et näiteks kolme aasta pärast peale olümpiat on meil 740 vehkleja asemel Eestis neid juba üle 1000. Seda on võimalik saavutada, kui selle nimel tööd teeme ja näitame vehklemist positiivse alana, kuhu vanemad tahavad lapsi trenni panna. Taas kord esivehkleja ja alaliidu omavahelised kohtuasjad tõukavad meist eemale ka järgmistel aastatel. Eesti meistrivõistlustel olid spordiajakirjanikud meeldivalt positiivselt selle õhustiku üle seal ja küsisid, kuidas meil läheb. Uudis selle kohta, et kohtuasi jätkub, mõjub negatiivselt ning peletab vehklemisest eemale nii noorsportlasi kui toetajaid.

Viimase argumendina võiks tuua ka inimlikkuse. Kuigi presidendina olen neutraalne kõikide teie ja teie klubide suhtes, siis isegi oma eelmises ametikohas prokurörina ei häbenenud ma öelda, et inimlikkus peaks igas ametis alles jääma. Täna tundub mulle kõikide eelnevate argumentide kõrval ka lihtsalt ebainimlik käia kohtus Katrina Lehistega (sic!).

Olen tänulik, kui loete selle läbi ja annate tagasisidet. Kuigi juhatuse otsus eile sai selline, siis selles olukorras, mis paljude jaoks on ebameeldiv ja ebamugav, kellegi jaoks ka ebaõiglane, on mu meelest oluline omavahel rääkida ning vastastikku selgitada poolt ja vastu argumente. Minu kohus on võtta vastutus ja selgitada, miks ja kuidas selline juhatuse otsus sündis.

Loodan siiski sellele, et suudame keskenduda tulevikule, tõmmata sellele kohtuasjale joone alla ning lõpetada advokaatidele vehklemisliidu raha edasise maksmise.
*
Juba 13 minutit hiljem reageeris Perlingu kirjale Heino Märks, kes kirjutas:

Põhiline küsimis on, kust see raha võetakse, millega kohtukulud kaetakse? Kui näiteks Alexela toetaks alaliitu 20 000 euroga kohtukulude katteks, siis oleks see parim lahendus, kui aga raha võetakse noortespordi arvelt, siis on tegemist No Go projektiga. Tuletan siinkohal meelde, et teatud inimeste kaebuse tõttu lükati viimasel hetkel tagasi Tallinki juhatuse laual olnud 4 x 100 000 leping. Skandaali üles kiskunud inimesed pole ühtegi senti tänaseni toonud. Ainuke sponsor on minu toodud Paf 5000 euroga aastas. 
*
Helen Nelis-Naukas kirjutas neljapäeva pärastlõunal, tänades Perlingut, et ta tõi arutelu laia ringi ette:

1) Minu teada on Nikolai [Novosjolov] varem meedias teatanud, et ta ei kaeba edasi, kust nüüd siis jutt, et kaebab, kui alaliit pole nõus kandma 20 000 eurot advokaadi kulusid? Kas see pole mitte manipulatsioon alaliiduga?

2) Et pole kindel, kas järgmises astmes kohtunik teeb sama otsuse - mina isiklikult olen kindel, et teeb, [võib-olla] teistsugustes kaasustes ei tee, aga siin on nii, et mis tahes koondise [koosseisu] on peatreener otsustanud, on lõplik sõna alati juhatusel, seega kohtunik ei saa selle vastu kuidagi.

3) Kes kaotas, oleks pigem võinud pakkuda kompromissina kohtulahendi võitjale ehk EVL-ile [??] maksta 50% EVL-i kohtukuludest ehk 10 000 eurot. See pole kompromiss, et n-ö võitja maksab kõik.

4) Kust võtab EVL selleks raha? EVL-il on riigiraha ehk maksumaksja raha, [ei] ühtegi sponsorit. Mina ei usu, et seda raha võib kasutada muul otstarbel, kui et arendada alaliidu vehklemist. Kas alaliidul on ainult üks sportlane? Et tema huvid on kõikidest kõige tähtsamad?

5) EVL on pankrotis. Meestel pole EMi, MMi laaagritele ja EM-ile, MM-ile sõiduks raha - keskeltläbi 2500 eurot ühele koondislasele nelja ürituse jaoks - see on ju katastroof; meil on seda 20 000 [eurot] neile vaja. Kuidas see paremini meedias kõlaks, et sp. [??] pole raha meestele ja Irina Embrichile ollakse võlgu? Et raha võetakse nende taskust?

Foto 1: Helen-Nelis Naukas (vasakul) ja Lavly Perling 1. mail Haapsalus Eesti meistrivõistlustel epeevehklemises. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Katrina Lehis on alistanud 19. aprillil Budapestis MK-etapi poolfinaalis prantslanna Auriane Mallo-Bretoni. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Kas veel üks väärkohtlemine Eesti spordis - mida aga keegi näha ei taha?

Nüüd, mil mitte ainult ei räägita valgetest sokkidest, vaid ka kantakse neid, teravdasid need mu tähelepanu Eesti noore jalgpalluri kogemusele, mis, kui lähtuda tema kirjaldusest, balanseerib vaimse väärkohtlemise piiril. Ainult et keegi ei huvitu sellest, kuigi saatsin selle loo kohta märgukirja ka Eesti Jalgpalli Liidu sugugi mitte väheolulisele tegelasele.

Postimees kirjutas Tony Varjundist (fotodel), kes liitus eelmise aasta algul 17-aastasena laenulepingu alusel Hollandi tippklubiga Utrecht ja on nüüd naasnud Tallinna Florasse. Loo algul tunnistab ta, et uues keskkonnas oli kohutavalt keeruline, nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

«Sind surutakse iga päev viimse piirini,» rääkis ta Postimehele. «See on konkreetselt džungel. See on väga karm.» Ta tunnistas, et ajapikku kujunenud olukord ja klubilt saadav info ajasid ta lõpuks paanikasse. «Hakkasin ennast hulluks mõtlema,» sõnas ta.

Ta rääkis, et sai suure šoki, mistõttu vajus ära, ning lõpuks kadus ka eesmärk. 

Postimees vahendab, et kord kuus toimus Varjundil individuaalne koosolek klubi skautide ja spordidirektoriga, kus armu ei antud. Seal võeti tema sõnul suhteliselt konkreetselt läbi ja tehti juba viie sekundiga selgeks, mida nad ootavad.

Postimees kirjutab, et nii mõnigi koosolek murdis noore mängumehe maha. «Paar korda lahkusin koosolekult märgade silmadega,» kirjeldas Varjund. «Seal tehti ikka karmilt, nagu vanadel aegadel.»

Minu arust on siin piisavalt materjali, et EADSE võiks algatada vähemasti uurimise, kas tegemist võis olla vaimse väärkohtlemisega, ning küsida aru ka Eesti Jalgpalli Liidult, kas nad ikka jälgivad, kuhu siit noori, nii vaimselt kui kehaliselt ebaküpseid mängijaid saadavad, ning kas peavad nendega sidet, et võiks olla kindel, et neid noori vaimselt ja ka füüsiliselt ei väärkoheldaks.

See, et mõni isa on keeldunud ostmast lapsele valgeid sokke, on selle olukorraga, mida Varjund kirjeldab Hollandis, sama hästi kui morsipidu, kas pole?

Ja muide, kas on veel midagi, mida Varjund võis ajakirjanikule rääkimata jätta?

Foto 1: Tony Varjund (valges särgis nr 14) mullu 13. oktoobril alla 21-aastaste EMi kvalifikatsioonimängus Prantsusmaa vastu Grenoble'is. Foto autor: PSNEWZ/SIPA/Scanpix
Foto 2: FC Flora mängija Tony Varjund (nr 7) tunamullu 23. oktoobril Eesti meistrivõistluste mängus Kalju väravavahi Maksim Pavlovi vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks peaminister Kristen Michalil on pärast Henry Sildaru saadetud kirja suu vett täis?

Pärast seda, kui peaminister Kristen Michal oli sõna võtnud perekond Sildarude teemal, sai ta lõppeva nädala keskel sõnumi Milano Cortina olümpial vigursuusatamise rennisõidus hõbemedali võitnud Henry Sildarult, kes tegi talle ettepaneku, et valitsusjuht kuulaks enne avalduste tegemist ära ka selle, mida on temal möödunud aastate kohta öelda.

«Kuna võtsite avalikult sõna teemal, mille päris sisu Te ei tea, aga samas olete valmis nõrgemate eest seisma, siis päris huvi korral olen valmis järgmises sõnumis mineviku asjaolusid Teile selgitama,» kirjutas Henry Sildaru Michalile.

Seni ei olnud Michal talle midagi vastanud. Henry Sildaru saatis Michalile sõnumi samal numbril, millelt Michal oli läkitanud talle pärast olümpiamedalivõitu õnnitlused.

Lõppeval nädalal, mil Michael sildistas Facebookis Eesti Olümpiakomitee need liikmed, kes tagandasid ametist EOK presidendi Kersti Kaljulaiu, onu Heinodeks ja tigedateks vanameesteks, võttis ta samas korduvalt üles Sildarude teema.

Henry Sildaru, kes võitis lisaks olümpiahõbedale tänavu vigursuusatajate MK-sarja, põhjendas sõnumis Michalile, miks ta soovib teda puudutavail teemadel Michaliga rääkida:

«Ma olen kõik need aastad vaikinud, sest leian, et konflikte ei lahendata avalikult. Samuti olen palunud kogu selle teema mitte kajastamist, et saaksin rahulikult tegeleda oma tööga – spordiga. On kahetsusväärne, et antud palvet on eiranud nii tavakodanikud kui ka riigiametnikud. Seega leian, et on aeg kontekstist välja rebitud väidetele anda tegelik sisu.

Henry Sildaru ütles Postimehe järelepärimise peale, et ta ei otsi antud olukorras mingit poliitilist konflikti, kuigi vahel tekib tal tunne, et teda on sellesse kistud. Henry Sildaru selgitas, et Michalile läkitatud sõnumi eesmärk oli pakkuda valitsusjuhile võimalus ära kuulata ka tema käes olevad teda puudutavad faktid, enne kui Michal hakkab avalikult sõna võtma asjade kohta, mille sisu ja tagamaid ta ei tea.

Pärast seda, kui Henry Sildaru võitis olümpial hõbemedali, kiitis Michal teda nii Facebookis kui Instagramis uskumatult võimsa soorituse eest, mida on põhjust tähistada tervel Eestil.

«Täname Sind Eesti väärika esindamise eest!» kirjutas Michal oma sotsiaalmeedia kontodel. «Sinu saavutus annab inspiratsiooni kogu meie spordikogukonnale ning noortele, kes alles oma teed alustavad. Palju-palju õnne ja aitäh elamuste eest, Henry!»

Foto 1: Peaminister Kristen Michal Euroopa liidu ja regionaalsete partnerite liidrite kohtumisel Küprosel 24. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kristen Michal Euroopa Nõukogu informaalse kohtumise eel Ayia Napas 23. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kas kergliiklusteel tohib jalgrattaga teha tempotrenni?

See on igati asjakohane küsimus, mis kerkis eelmise sissekande kommentaariumis: kas kergliiklusteedel võidukaga treenimine on üldse OK või on kergliiklustee mõeldud ikkagi 5-6-aastastele juntsudele, kärudega emadele-jalutajatele ning ratastega temposõitjad kobigu sõiduteele? 

Teisipäeva õhtul kerkis see küsimus täies reaalsuses. Olin esmaspäeval parandanud Ilmatsalu-Tartu kergliiklustee 3,18 km pikkusel lõigul isiklikku rekordit, viinud selle 4.28ni. Keskmine kiirus 42,8 km/h. Strava kõigi aegade pingereas esikümnesse jõudmisest jäi siiski 10 sekundit vajaka. Seda edetabelit juhib Alo Jakin, kes sõitis kaks päeva enne mind aja 3.28, mis teeb keskmiseks kiiruseks 55,1 km/h.

Teisipäeva õhtul olid olud samasugused, nagu päev varem. Otsustasin, et teen uue katse, sest eelmine läks veidi vett vedama: keset kergliiklusteed vänderdas rattaga vastu ca 5-6-aastane poisiklutt, kes algul ei paistnud mind märkavat, ja kui lõpuks märkas, siis ei suutnud otsustada, mida teha, vaid jäi keset teed vingerdama, mistõttu pidin hoo maha pidurdama ja pärast temast möödumist uuesti tempo üles võtma. Sinna võis kaduda mitu sekundit.

Aga sattus teisipäevalgi kergliiklusteele takistus. Olin lõigu alguseks just hoo üles võtnud – Garmini spordikella ja Strava järgi küündis maksimumkiirus 51 km/h-ni –, kui märkasin eespool minuga samas suunas kõrvuti veeremas kahte ratturit. Nüüd tuli kalkuleerida, millal neile enda lähenemisest märku anda. Hüüad „Hei!” liiga vara, ei pruugi nad seda kuulda, hüüad liiga hilja, ei jõua nad kõrvale võtta. Kui vahemee nendeni võis olla kahanenud 40 meetrini, hõikasin „Hei!”, mille peale nad vaatasid esmalt üle õla taha, kes kust tuleb, ja alles siis tõmbasid paremale tee serva ja jäid seal seisma. Kui neist möödusin, ütlesin neile „Aitäh!”. (Muidu veel mõtlevad, et mida see Estonia sinimustvalges vormis rattur käsutab ja ülbitseb siin.)

Sedapuhku pressisin tunduvalt kõvemini, kui päev varem. Aga pettumus oli suur, kui kogu selle pingutamise peale suutsin rekordist kärpida kõigest kaks sekundit. Aeg 4.26 tähendas keskmist kiirust 43,1 km/h.

Randmekellalt fikseeritud pulsi järgi oli teisipäevane uue rekordi tegemine kergem töö: keskmine pulss lõigul oli 131. Esmaspäeval oli see näitaja olnud 137. Ometi, nagu ütlesin, punnisin teisipäeval palju kõvemini. Tuul oli tunde järgi mõlemal päeval sama tugev ja puhus samast suunast, nii et selles asi polnud. 

Üllatas see, et teisipäeval lõiku lõpetades taastus hingamine hetkega. Hingeldamist õieti ei tekkinudki. (Esmaspäeval oli muidugi veelgi kergem tunne.) Küll aga sain teisipäeval peagi aru, et kopsud olid saanud vatti. Kurku tekkis vastik kuivus, mis pani tükiks ajaks läkastama. Ja kopsud, erinevalt esmaspäevast, andsid veel õhtulgi käredusega tunda. 

Oletasin, et äkki oli teisipäevase sõidu algus liiga kiire. Vaatasin andmeid – võrreldes esmaspäevase sõiduga ehk vaid 2 km/h nobedamalt. See ei tohiks ju nii kriitiline erinevus olla?

Aga nagu küsitud, siis kas üldse tohib kergliiklusteel niiviisi temposõitu teha. Vaatasin järele, et kergliiklusteel iseenesest otsest kiirusepiirangut ei ole, aga jalakäijal on siiski eesõigus (poisiklutt ei olnud jalakäija, kaks aeglast ratturit samuti mitte). Paljude kaasratturite jutust olen aegade jooksul aru saanud, et nende väitel peab jalgrattur liiklema siiski kergliiklusteel, mitte maanteel, kui selle kõrval on kergliiklustee.

Mis tekitab omakorda küsimuse, kuidas teha ratturina tempotrenni, kui Tartust enam-vähem kõigis suundades on maantee kõrval kergliiklustee. Sest kergliiklusteel, kus eesõigus on jalakäijail, on 40+ km/h kiirusega sõita riskantne ning peab kogu aeg jalakäijate ja teiste liiklejate ohutuse nimel pidurdama, mis ei lase ju tempotrenni teha.
 
Mis on tempotrenni tegevatele ratturitele sel juhul praktiline, kasutatav lahendus?

Küsisin seda täna Transpordiametilt. Mainisin neile igaks juhuks, et lahendus ei ole kiiruse valimine vastavalt oludele, sest kui olud käsivad pidevalt pidurdada, ei saa niiviisi ju tempotrenni teha. Samuti ütlesin Transpordiametile, et mind rahuldab igati ka vastus, et käige oma tempotrenniga kus kurat, sest peaasi on mulle see, et saaks selguse, mis oleks ka kasutatav selgus, mitte selline vastus, mis ütleb palju, aga tegelikult mitte midagi ehk millest reaalses elus kasu ei ole.

Transpordiameti liiklusohutusekspert Darja Lukašenko-Tšistotin tegi asja selgeks, nii et võtkem kõik edaspidi teadmiseks: „Liiklusseadus ei keela sõita sõidutee paremas ääres ka jalgratta-jalgtee olemasolul. Pigem tuleb lähtuda põhimõttest, et kui rattur seab oma kiirusega kergliiklusteel jalakäijad ohtu, on mõistlikum sõita sõidutee paremas ääres.”

Nüüd võib sellele teemale joone alla tõmmata. Esitatud lahendus on selge ja kasutatav.

Foto 1: Sissesõit Tallinna maanteelt Tartusse, taamal Eesti Maaülikooli administratiivhooned. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 5: Tartus Tähtveres Vaksali tänavalt hargneva nimetu tee äärne kergliiklustee. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Tartu Ülikooli peahoone eest ülikooli kohvikule, Jaani kiriku tornile ja Postimehe toimetuse endisele hoonele Gildi tänava nurgal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu Näituste messihoone Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits