Pullerits: Minu ettepanek, kuidas muuta jalgpalli MM-võistlused palju sportlikumaks ja põnevamaks

Kellelegi pole uudis, et ma ei vaata jalgpalli – aga see ei tähenda, et mul puuduksid ideed, kuidas seda mängu minusugustele huvitavamaks teha. Asi on süsteemis.

Praegune süsteem on halb, ebasportlik. Teate ju küll: 48 meeskonda nelja kaupa tosinas alagrupis, misjärel 32 edasipääsenut pannakse kuskil FIFA peakorteris leiutatud süsteemi alusel paaridesse, umbes nii, et A1 mängib E3-ga ja B2 mängib G1-ga jne. Täiesti mittesportlik lahendus, kas pole? Suuresti loosipõhine. Liiati on rida meeskondi, kes on alagruppidest juba kahe esimese vooruga taganud edasipääsu ega näe seetõttu ilmselt mõtet kolmandas voorus suurt pingutada, mis tähendab, et kolmandas voorus on hulk väheolulisi, ütleks, et teise ešeloni kohtumisi.

Aga ma tean, mis moodi muuta kõik mängud kuni lõpuni pingeliseks.

Selleks tuleb muuta 32 hulka paigutumise süsteemi. See peab muutuma sportlikust printsiibist lähtuvalt valikupõhiseks.

Olete ju kursis, et mõnel väljalangemissüsteemiga alal saavad sportlased ise valida, kuhu nad ennast järgmises väljalangemisringis võistlema paigutavad? Sama võiks teha jalgpallis, võttes aluseks kõigi alagruppide mängude tulemused.

Nimelt, oletame, et neli võistkonda lõpetavad oma alagrupiturniiri kolme võidu ehk üheksa punktiga. Olgu need näiteks Argentina, Saksamaa, Mehhiko ja USA. Nüüd jääb vaid otsustada, mille järgi panna nad järjestusse, kas väravate vahe või suhte või hoopis löödud väravate arvu järgi. Ütleme, et saame väravate vahe järgi sellise järjestuse: Saksamaa, USA, Argentina, Mehhiko. Samamoodi tuleb järgmisena panna järjestusse meeskonnad, kes said 7 punkti (8 punkti saada ei ole ju võimalik!), siis meeskonnad, kes said 6 punkti jne. Nii saab 32 edasi pääsenud meeskonda panna ühekaupa paremusjärjestusse.

Jah, kohe võib vastu vaielda, et alagrupid ei ole ühesuguse tugevusega, et mõnel on 9 punkti koguda kergem, kui teisel koguda 7 punkti. Nõus, ei vaidle üldse vastu. Aga igal juhul hargneb siit järgmiste paaride moodustamiseks õiglasem moodus kui see, mis on kasutusel praegu.

Ja edasi läheb nii, et kujunenud pingereas esimeseks tulnud meeskond saab endale esimesena valida järgmise ringi vastase. Ükskõik kelle ülejäänud 31 meeskonna seast. Ta võib vabalt valida ka näiteks 7. kohale asetunud meeskonna, kui leiab, et see on talle mugavam ja kergem vastane, kui 32. koha saanud meeskond.

Asja iva on kahes järgnevas tõsiasjas: esiteks, selline süsteem, kus pingereas kõrgem koht annab suurema valikuvabaduse, motiveerib meeskondi rohkem pingutama ja muudab mängud lõpuni põnevaks, mitte ei juhtu nii, et saadi teise poolaja esimeseks veerandtunniks 2:0 edu ning viimased pool tundi tegeldakse mängu tapmisega ehk palli veeretamisega; kui, oletame, eduseisus meeskonna kaks esimest mängu on lõppenud 1:0 ja 0:0, siis selge see, et seitse punkti ja väravate vahe 3:0 väga suurt valikuvabadust ei taga. Parem on lüüa veel kolmas ja neljaski värav ning tõusta lõplikus pingereas märksa kõrgemale.

Ja teiseks: kas pole õiglane, kui meeskond, kes on pingutanud hea tulemuse nimel, saab selle eest preemiaks ka võimalikult soodsa valikuvõimaluse, mitte ei lähe järgmises ringis vastamisi sellega, kes FIFA süsteemi järgi automaatselt vastu tuleb? Nii saab ka suure tõenäosusega välistada, et turniiri liiga varases faasis, 32 parema hulgas, ei läheks vastamisi meeskonnad, näiteks Hispaania ja Brasiilia, keda enamik eelistaks näha pigem poolfinaalis või finaalis.

Tagatipuks, mõelge, kui põnevaks selline süsteem kogu turniiri teeb! Aet Süvari või Tarmo Tiisler saaks alagrupi kolmanda vooru mängude ajal lõpmatuseni spekuleerida ja targutada, kui mitmendana mingi meeskond tõenäoliselt vastast valida saab ning keda ta vastaseks võiks valida. Samuti, kui põnevaks kujuneks kogu valikuprotsess! Koondiste peatreenerid kogunevad koos abitreenerite ja paari võtmemängijaga suurde saali laudade taha, on eelnevalt läbi mänginud mitu varianti, keda võiks vastaseks valida, aga ilmselt satuvad ikkagi ootamatute valikute ette; selge see, et kui valid näiteks üheksandana, siis võid umbkaudu arvestada, kes võimalike vastastena veel valimata on jäänud. Ja muide, täitsa vabalt võib juhtuda, et ka pingereas kolmandasse kümnesse jäänud mõni meeskond saab vastast valida, kui näiteks mõni esimestest valib vastaseks meeskonna esikümne lõpust või teise kümne algusest. Ma arvan, et selline valikuprotsess on jalgpallisõpradele palju pinevam vaadata, kui enamik alagrupimänge.

Nüüd võite muidugi küsida, mis saab siis, kui esimene play-offi ring on peetud ning 32 meeskonnast jäänud edasi võistlema 16. Siin on kaks võimalust. Esiteks, kas mingi süsteemi alusel, mis arvestab nii alagruppides kui 32 parima seas peetud mänge, kujuneb uus pingerida ning vastaste valimine algab uuesti. Või teiseks, kas 32 hulgas endale vastast valides saab valida endale ka koha turniiritabelis, mille alusel mängid turniiri lõpuni. Sel juhul, pakun, võiks kasutada süsteemi, et algses pingereas 5.-8. kohale tulnud meeskonnad saavad valida koha tabelis esimesena ning pärast noid valivad koha need, kes tulid algses pingereas 1.-4. kohale – sellepärast niipidi, et siis neli parimat saavad oma hea tulemuse eest preemiaks vältida seda, kui nad ei taha mõne tugeva meeskonnaga sama tabelipoole samasse sektorisse sattuda.

Ma ei ole kõike ja üksikasjades lõpuni mõelnud – näiteks, kui kaua on ühel võistkonnal valikuprotsessis otsuse langetamiseks aega –, esitan siin vaid idee kui sellise. Ideest algab ju kõik. Pole ideed, pole ka millegi üle arutada.

Tean ja tunnistan, et minu süsteemis on üks nõrk koht. See on see, et alagrupimängud toimuvad ju väga erinevatel aegadel. Praegu võib juhtuda nii, et meeskond, kes pidas oma kolmanda vooru mängu esimeste seas, valib vastaseks meeskonna, kes just lõpetas oma viimase mängu. Teisisõnu: üks võistkond saab puhata viis või kuus päeva, teine päeva või mitte ühtegi. Aga küllap leidub siingi lahendus. Siin ei ole ju lõppeks tegemist füüsikaseadustega, mida ei ole võimalik muuta ning mis kehtivad sõltumata kellegi tahtest.

Küsimus ongi tegelikult tahtes: kas jätkata mittesportlikul viisil vanaviisi või muuta süsteemi nii, et sportlikud saavutused saaks tõepoolest ausse tõstetud?

Foto 1: Šotimaa fänn enne Šotimaa mängu Brasiilia vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Mehhiko fänn Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Brasiilia fänn Miamis enne Brasiilia mängu Šotimaa vastu. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 4: Mehhiko kaks fänni Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Mehhiko kolm fänni Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 6: Šotimaa fänn Šotimaa mängu ajal Brasiilia vastu. Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 7: Brasiilia fänn Miamis enne Brasiilia mängu Šotimaa vastu. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix 

Pullerits: Kuidas Eesti spordist hoolimatu liigutusega miljonid minema lennutada?

Te ei pruugi enam mäletada, kuigi Eesti Televisioon kandis seda aasta lõpus parimate sportlaste autasustamisel üle, mis moodi sai sihtasutus Eesti Terviserajad 2012. aasta lõpus Rahvusvahelise Olümpiakomitee auhinna järjepideva töö eest sportimis- ja liikumisvõimaluste edendamisel looduskeskkonnas, aga vaevalt teate te seda, mis sellele teleülekandele järgnes. 

Eelmisel aastal sai lugeda, et Eesti Terviseradade asutajad Merko, Swedbank ja Enefit (eelkäija Eesti Energia) on investeerinud liikumisvõimaluste arengusse kokku 6,5 miljonit eurot. Aga see summa võinuks olla palju suurem, kui poleks olnud ühte kitsarinnalist ja solvavat otsust.

Need kolm suurt ettevõtet olid paigutanud 2005. aastal loodud sihtasutusse iga aasta kolme peale kümme miljonit krooni ehk üle 642 000 euro. Algatus oli menukas ja edukas ning seetõttu saigi see Eestis esitatud ettepaneku järel ROKi auhinna. Tulemus osutus aga kontraproduktiivseks. 

Läksid siis kolme suure firma juhid Toomas Annus, Sandor Liive ja Priit Perens kolmekesi EOK ja ERRi korraldatud spordiaasta tähtede üritusele auhinda vastu võtma. Neile astus ligi EOK turundusjuht Anu Kaljurand, kes vabandas ja ütles, et ERRi korraldusel tuleb ettevõtete logod ja nimed autasustamise ajal taustalt ära koristada. Mehed olid ühe sõnul neist imestunud, et auhinda kannatab anda, aga ettevõtete tunnuseid näidata mitte. Väidetavalt oli taustaks demonstreeritud hoopis Kalevi šokolaadi reklaami. Igatahes fakt olevat see – kas kellelgi on äkki selle sündmuse salvestust? –, et kõigi kolme ettevõtte logod olevat igalt poolt kõrvaldatud.

Mõtlesid mehed, mida nad selle peale teevad, kui nii väiklaseks ja õelaks minnakse. Üks variant oli, et äkki lõpetavad sihtasutuse toetamise täiega ära. Siiski otsustasid, et jätkavad kolmandikuga. See tähendab, et saatuslikust üritusest kuni mulluseni on sihtasutusel jäänud neilt ettevõtteilt saamata üle 5,2 miljoni euro. 

„Vaata, inimesed hääletavad jalgadega,” kõlas ühe asjaosalise kommentaar.  Tema sõnul peitub siin ka põhjus, miks alguses läks terviseradade edendamine hirmsa mühinaga, aga viimased ligi poolteist kümnendit on vaikselt tiksunud.

Foto 1: Jalgrataste remondipunkti esitlus Tallinnas Hiiul kergliiklustee alguses 19. septembril 2020. Vasakul Eesti Terviserajad SA tegevjuht Alo Lõoke, paremal nõukogu esimees Rait Pallo. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Lüllemäe terviserajad Valgamaal 2013. aasta mais. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Merko suuromanik Toomas Annus Harku-Nõmme terviserajal 26. aprillil 2021. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Järve terviserajad Tallinnas 2009. aasta sügisel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas teile ei tundu jalgpalli tõsimeelne üledoseerimine naeruväärne?

Selleks et olukordi adekvaatselt hinnata, on alati vaja kõrvalpilku. Kes on kõrvuni milleski sees, ei suuda enam situatsiooni arukalt jagada.

Katsun õhtuti ikka vaadata ETV spordiuudiste kokkuvõtet, kuigi päeva peale olen olulisematest sündmustest nagunii ülevaate kätte saanud. Nüüd, kui olete märganud, läheb spordisaade sujuvalt üle jalgpallistuudioks. 

Jalgpalli teemal olen esitanud väljakutse (tobe toortõlge ingliskeelsest challenge’ist, sest väljakutse, nagu ütles tabavalt Edasi/Postimehe omaaegne legendaarne keeletoimetaja Helju Vals, enda sõnul mitte niivõrd keeleline, vaid pigem meeleline), kes suudab hoiduda MMi vaatamisest nagu minagi. Ma ei ole siiamaani vaadanud ühtegi minutit ühegi mängu otseülekandest ega kavatse seda ka edaspidi teha – see on puhas aja raiskamine (ja aeg on teatavasti taastumatu ressurss). See, muide, ei ole mul esimene kord. Ka üle-eelmist MMi ei vaadanud ma minutitki ja oleks samaga saanud hakkama ka eelmise MMi puhul, kui üks lähikondlane, kes külas oli, poleks hakanud finaalmängu penaltiseeriat vaatama – no vaatasin siis ka, ja ausalt, mul oli täiesti ükskõik (miks peakski teisiti olema?!), kas võidab Prantsusmaa või Argentina.

Mis mind õhtuti käima jäänud teleri jalgpallistuudios imestama paneb (jah, mõne minuti järel olen lülitanud teleri välja või vahetanud kanalit), on see, millise hirmpühendunud hoiaku on võtnud Aet Süvari (küllap võtaks ka teised ETV reporterid-kommentaatorid, lihtsalt seni pole neid selles olukorras juhtunud nägema), kui on hakanud stuudiokülalisi intervjueerima. Ta läheneb noile samasuguse tõsidusega, nagu Andres Kuusk, Mirko Ojakivi või Johannes Tralla, kes hakkavad „Esimeses  stuudios” mingil tõesti tähtsal teemal „grillima” mõnda poliitikut. 

See kõrvalpilk, mida vaja oleks, võiks jalgpallistuudiolistelt vahel küsida, kas see kõik pole naeruväärne – lahata meile võõraste ja enamasti kaugete maade jalgpallureid, nagu oleks tegu mingit sõda lõpetavate rahuläbirääkimiste osalejate analüüsiga. Imestan ja küsin endamisi, mis on sel ebaolulisel teemal nii tõsimeelselt targutamise mõte. Milline peaks tegelikult olema avalik huvi – avalik huvi, mida peab vahendama ja esindama rahvusringhääling? 

Teeme võrdluse: kas te peaks seda normaalseks, kui keegi kutsuks teid – oletame, et te olete järgnevalt mainitavatel aladel 1) isikliku kogemusega ja 2) kiibitseja tasemel huvivaatleja – ETV stuudiosse lahkama Tour de France’i mõne meeskonna esinemist ja taktikat senistel etappidel või arutlema, mida on näidanud kergejõustiku MMil 800 meetri eeljooksud ja poolfinaalid, ja teete seda sügavamõttelise intervjueeritava utsitamisel nii, nagu oleks tegu maailma ühe tähtsama küsimusega?

Kas pole aeg ükskord täiskasvanuks saada? Süvari on 48. Anu Säärits 53. Tiit Karuks ütles mulle juba 1980ndate lõpus, kui olin ajakirjandustudengina Spordilehes suvepraktikal: „Kui kaua sa ikka nendest sekundites ja sentimeetrites kaevad?”

Mulle tundub, et mida kauemaks keegi kaevama jääb, seda totakam see kõik kaine, elulise mõistusega kõrvaltvaatajaile paistab. Aga kes ennast vähemõttekaist asjust kaasa laseb haarata, see ei märka, muidugi, midagi eriskummalist. Sest tal puudub arukas kõrvalpilk.

Fotod 1 ja 2: Brasiilia jalgpallifännid enne Brasiilia koondise mängu Haiti vastu 19. juunil Philadelphias. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA/Scanpix (1) ja Reuters/Scanpix (2)
Fotod 3-5: Fännid Türgi ja Paraguay mängul 19. juunil Santa Claras Californias. Fotode autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Milleks oli EOK presidendiks pürgival Erich Teigamäel raha liigutamiseks vaja paralleelstruktuuri?

Me ei saa kuidagi väita, et Eesti Olümpiakomitee presidendiks kandideeriv Erich Teigamägi ei ole näidanud end võimeka organisaatorina. Tema osalusel asutatud sihtasutus Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mis tegutses aastatel 2010–2017, korraldas 2015 Tallinnas Euroopa U23 meistrivõistlused kergejõustikus, samuti Euroopa Kergejõustikuliidu kalendrisse kuulunud rahvusvahelisi võistluseid. Aga siin on kaks olulist küsimust.

Esiteks, miks oli sellal, kui Teigamägi oli Eesti Kergejõustikuliidu president (2006–2025) ning ka Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) arengukomitee liige (2011–2023), vaja luua Eestis võistluste korraldamiseks EKJLi kõrvale eraldi sihtasutus?

Teiseks, nagu ütles USA Watergate’i skandaali ajal Washingtoni Posti kahe reporteri salaallikas nimega Deep Throat, viidates, kust tuleb otsida sündmusi käivitavaid tegureid: follow the money! Ehk vaata, kuidas liigub raha!

Ma siis vaatasin. Alltoodud arvud ja muud andmed on pärit äriregistrist, vabalt kättesaadavad igaühele. 

Vaadates tekkis omamoodi déjà vu efekt: kõik see meenutas tänavukevadist olukorda, kui olümpiavõitja Erki Nool vaatas Eesti Olümpiakomitee allasutuse, sihtasutuse Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus [LHKK) majandusaasta aruandeid ning esitas nonde põhjal teravaid küsimusi, millele on kulunud tema sõnutsi butiigi ehk LHKK raha ja kui suur on olnud selle kasutegur Eesti spordile.

EKJL oli saanud möödunud kümnendi alguseni hakkama mitmete rahvusvaheliste kergejõustikuvõistluste korraldamisega. 2011 juulis toimusid Tallinna Euroopa juunioride meistrivõistlused kergejõustikus (kus Eesti sportlastest võitis kuldmedali odaviskaja Liina Laasma 55.99-ga). 2010 novembris asutasid Teigamägi ja EKJL sihtasutuse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mille juhatuse palgalisele kohale sai Sirje Lippe, kes oli samal ajal EKJLi peasekretär. Teigamäest sai teiste seas SA nõukogu liige.

Rahvusvahelisi spordivõistlusi korraldatakse Eestis oma spordiala populariseerimiseks, aga kahtlemata ka kasumi saamiseks. Suuremad võistlused, eriti suurtel populaarsetel spordialadel, nagu kergejõustik, peaksid alaliidule tulu tooma; arvestades raha nappust Eesti spordis ei hakka siin keegi võistlusi korraldades mõtlema ala arendamisele Euroopas või maailmas. Spordijuhtidele on seejuures oluline ka oma karjäär: võistlusi korraldades saavad alaliidu juhid suhelda – ja pidutseda, mis pole sugugi vähetähtis, et informaalseid suhteid luua – Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) juhtidega, mis peaks avama võimalusi kandideerida edukalt EAA nõukogu ja komisjonide valimistel. Teigamägi on aastast 2015 olnud EAA nõukogu liige ja Lippe on olnud mitme EAA komisjoni liige.

Sportlikus mõttes, tunnistagem, ei oma Eestis toimuvad rahvusvahelised noorte tiitlivõistlused suurt mõju Eesti kergejõustiku arengule. Juba 1990. aastatel korraldas mänedžer Aivar Karotamm heal tasemel õhtumiitinguid, kus osalesid mitmed maailmanimega kergejõustiklased. Eesti kergejõustiklaste areng sõltub ennekõike treenerite ja sportlaste tööst ning klubide treeningutingimustest, mitte harvadest rahvusvahelistest jõuproovidest. Kõnekas on siinkohal see, et tol pikal perioodil, mil Teigamägi juhtis Eesti Kergejõustikuliitu (2006–2025), kahanes olümpial osalevate Eesti kergejõustiklaste arv üha väiksemaks: viimati, Pariisi olümpial, startis neid kõigest viis. Viimane olümpiamedal kergejõustikus tuli Londonis 2012: Gerd Kanter võitis kettaheites pronksi. 

Kas EKJLi rahaline käekäik sai sihtasutuse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused (SA) loomise tõttu kannatada? Rahvusvaheliste võistlustega seotud toetused liikusid EKJL-i asemel SA-le. EKJL oli küll SA asutaja, kuid kuna SA ei olnud EKJL tütarorganisatsioon, vaid iseseisev üksus EKJLi kõrval, ei pidanud SA ka EKJL juhatusele raha liikumistest aru andma. Iseseisva organisatsioonina sai SA ise määrata oma raha kasutamise. 

(Olen kuulnud väidet, et SA oli vaja luua selleks, kuna EAS ei saavat toetada MTÜsid. EKJLi 2011 majandusaasta aruande järgi toetas EAS mittetulundusühingut Eesti Kergejõustikuliit ligi 24 000 euroga. EAS sai toetada MTÜ tegevust, kui MTÜ-l oli konkreetne projekt, mis sobitus EASi meetmesse, näiteks innovatsioon, koostöö, eksport, arendus.)

Siin pole ilmselt täiesti alusetu küsida, kas Teigamägi võis organiseerida skeemi, kuidas suunata suured summad alaliidust mööda, et nende kasutamise otsustajaks jääks tema ja mõned lähemad sõbrad. Samas ei tohi unustada, et teda olid valinud EKJLi presidendiks Eesti kergejõustikku edendama Eesti kergejõustikuklubid, kellel pidi olema põhjendatud ootus arvata, et ta töötab kergejõustikuklubide hüvanguks (EKJL on nimelt klubide liit), mitte EKJLi kõrvale loodud SA hüvanguks. Klubide ilmselge lootus peaks olema, et Eesti kergejõustikus on kõige olulisemad klubide, sportlaste ja treenerite hakkamasaamine ja areng, mitte rahvusvaheliste ürituste korraldamine.

Uputamata siin kedagi SA ja EKJLi tulude, kulude ja kasumi rägastikku läbi aastate – kes teemast süvitsi huvitub, leiab need summad nii SA kui ka EKJL majandusaasta aruannetest, mis on vabalt vaadatavad e-äriregistris –, tasub mainida, et SA-le edukaimal, 2015. aastal laekus sellele 1,26 miljonit eurot, samal ajal kui EKJLi tulud tol aastal olid 1,52 miljonit eurot. (Siiski jäi SA-le tollest summast vajaka: EKJL arvelt võeti juurde 50 500 eurot.)

Mõtteharjutuse korras: kui SA-le läinud summad oleks laekunud EKJLi arvele, oleks EKJL saanud otsustada, mis moodi seda raha Eesti kergejõustiku hüvanguks kasutada.

Vaadakem asjadele ausalt ja erapooletult näkku: ilmselge põhjus, miks SA sai 2015 rohkelt raha, tulenes sellest, et tol aastal toimusid Tallinnas Euroopa U23 kergejõustiku meistrivõistlused, EA Permit Meetingu rahvusvahelised võistlused, samuti on siin küllap seos muude projektidega, mille finantsjuhtimine koondati SA alla. Igatahes saab kokkuvõtteks öelda, et kui 2011 oli Eesti kergejõustiku peamine rahakeskus EKJL, siis 2015 käis suur osa kergejõustikuga seotud rahavoogudest juba SA kaudu.

Kust need summad tulid? Lisaks rahvusvahelisele toetusele Euroopa Kergejõustikuliidult ja võistlustel osalevatelt eri maade koondistelt sai SA toetust ka EASilt, Kultuurkapitalilt, hasartmängumaksu nõukogult, kultuuriministeeriumilt, spordi- ja noorsooametilt. Tasub tähelepanu juhtida sellele, et riiklikud organisatsioonid kandsid toetusi eraldiseisva SA arvele, kuigi teadupoolest korraldas võistlusi EKJL.

Tasub ka tähele panna, et Teigamägi määras kohe SA asutamisel selle nõukogu liikmeks Tõnu Seili, kes oli kultuuriministeeriumi asekantsler spordi alal. Tekib küsimus, kas ikka on kindel, et Seil ei soodustanud kuidagiviisi riikliku rahastuse suunamist SA-le. Ei maksa unustada, et korruptsioonikahtlustuse tõttu kaotas Seil 2015 oma koha asekantslerina: Spordikoolituse ja -teabe Sihtasutuse nõukogusse kuuludes sai ta lisatasusid ülesannete eest, mis kattusid tema otseste ametikohustustega ministeeriumis.

SA nõukogusse kuulus ka Rein Ilves, kes sel ajal (2007–2017) oli Tallinna spordi- ja noorsooameti juhataja. Too amet eraldas SA-le 2014 toetust 10 000 eurot ja järgmisel aastal 33 500 eurot. 2017 lahkus Ilves ametijuhi kohalt, kui selgus, et amet oli jätnud Tallinna linna vastu esitatud nõude kohtus tähelepanuta – linnapea nimetas seda enneolematuks hooletuseks – ja Tallinnalt mõisteti tagaselja välja ligi 10 000 eurot. Pool aastat hiljem pidas keskkriminaalpolitsei Ilvese kinni seoses Tallinna spordihallide ehitushangetega, sest uurijate kahtluse kohaselt eelistas ta hangetel endaga seotud isikuid, kes teenisid suunatud hangetega kasu.

Kõnekas on ka märkida, et SA ei leidnud oma tegutsemise ajal sponsoriks mitte ühtegi erafirmat, mis oleks nende võistluste organiseerimist toetanud.

SA juhatuse liige Sirje Lippe hakkas juba alates SA loomisest 2010 saama töötasu ning sai seda kuni SA likvideerimiseni aprillis 2017. Olles samal ajal EKJLi peasekretär ehk tegevjuht, töötas Lippe korraga kahel kohal. Raske öelda ja tõestada, kas ta tegi tööd SA heaks pärast oma päevatööd EKJLis või sellega samal ajal. Mitmel kohal töötamine maksis Seilile ametikoha, Lippele mitte.

2016 tegutses SA veel edasi, sai toetust rahvusvahelise mitmevõistluse korraldamiseks Tallinnas, misjärel hakkasid selle funktsioonid tasapisi tagasi liikuma Eesti Kergejõustikuliidu juurde. EKJLis hakkas osa inimesi raha liikumise kohta küsimusi esitama. 2016 oktoobris otsustas EKJL sihtasutuse likvideerida. Põhjenduseks kõlas, et lähiaastatel ei planeerita korraldada rahvusvahelisi võistlusi. Siiski, 2017 talvel toimus Tallinnas rahvusvaheline mitmevõistlus ja suvel toimusid Euroopa võistkondlikud mitmevõistluse meistrivõistlused.

2017 aprillis kustutati sihtasutus Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused äriregistrist. Aga see ei kustuta üles jäänud küsimusi.

Foto: Erich Teigamägi 19. mail Tallinna kergejõustikuhallis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks kandideerib EOK-s kahele juhtivale kohale Saskia Alusalu?

Kui Even Tudeberg avaldas EOK presidendi valimiste eel oma asepresidentide kandidaatide nimed, tuli küllap paljudele, nagu ka mulle üllatusena, et sinna kuulus teiste seas Saskia Alusalu (fotol), kes on viimastel aastatel tegelenud ennekõike ülikooliõpingute ja füsioterapeudi tööga. Uurisin siis järele, millest ühtäkki suunamuutus ja kui tõsine see ikkagi on, ning avaldasin selle, mille teada sain, kõigile tutvumiseks Postimehes.

Foto: Saskia Alusalu. Foto autor: Keir Rämson

Pullerits: Mida kriitilist rääkis mulle Eesti spordi korraldamise kohta Merko suuromanik Toomas Annus?

Tegin laupäevasele Postimehele põhjaliku intervjuu ehitusfirma Merko ja kinnisvaraarendusfirma Kapitel nõukogu esimehe Toomas Annusega (65, fotodel), kes tavaliselt intervjuusid ei anna, aga mulle soostus andma, kus ta paljude asjade hulgas seletab, miks kihutavad korterite hinnad pidurdamatult taevasse, paneb ette, mis moodi muuta Eesti maksusüsteem palju õiglasemaks, ning soovitab, kuidas päästa Eesti sport õelutsemise ja kurjuse küüsist. Spordi teemal siin ka kaks küsimust ja tema vastus.

Viimastest aegadest jääb mulje, et sport on üks kohutavamaid valdkondi, kus toimuvad jubedad asjad, mida saab klaarida ainult kohtus. Kuidas me sinna oleme jõudnud? 

Spordi mõte on kutsuda inimesed staadionile, et lehvitada lippe, elada kaasa ja tunda rõõmu. Meil aga on sporti suunatud õelusele ja üksteisele ärategemisele. See ei ole tulnud meile Euroopast, vaid on kinni liidrites ja isikutes, kes on meil spordi juures. See algas juba enne [Kersti] Kaljulaidi aega, aga see on süvenenud.

Nüüd on selgunud, et trikisuusatamises on kasutatud lapstööjõudu. Sponsorite rahale on leitud uus otstarve sportimise asemel – see on lapssportlase töötasu (viitab Kelly Sildarule – P.P.). Laste harrastuse finantseerimine pidavat olema lapsevanema kohustus. Kui lapsevanem (viitab Tõnis Sildarule – P.P.) on samal ajal lapse treener ilma muu töökohata, siis kuidas see võimalik on? Kustkohast see raha peale sponsorite ja auhinnaraha saab tulla? Pärandus on ehk ka variant. (Muigab.)

See lapssportlase töötasu leiutis ei too kaasa muud, kui sponsorite kadumise igasugusest alaealiste spordist. See on kindel ja kui keegi tahab seda muuta, siis see on võimalik, aga eeldab praeguse kakluse unustamist. Järgmised 5 kuni 10 aastat seda muret pole. Varasemalt peletati sponsoreid võimalikele pahandustele kaasaaitajatena, nüüd on vinti veel peale keeratud.

Sildarude kaasus oli üks asju, mis Kaljulaidile saatuslikuks sai. Tuleval nädalal valib Eesti Olümpiakomitee taandatud Kaljulaidi asemele uue presidendi. Minu meelest ei oota spordiinimesed temalt Kaljulaidi stiilis väärtusjutlusi, vaid raha, mille eest tipptasemel sporti saaks teha, kas pole nii? 

Minu arust oleks EOK etteotsa vaja sellist inimest, kellele ettevõtjad on nõus raha usaldama. Ta peab olema siiras, toimekas, usutav. Sisuliselt on EOK riigieelarveline asutus umbes 15-miljonilise eelarvega. Kuuldavasti on neil ainult üks rahaline sponsor. Pole ka midagi imestada. Keegi ei soovi oma rahaga potentsiaalseid probleeme osta. EOK käitub, nagu oleks spordiprokuratuur, kelle juures tegutseb spordikohus.

Minu arvates tuleks hakata peale sellest, et kõigil oleks selge, mis on tippsport. Meil on koolisport, hobisport ja mõned tippsportlased. Riik peaks avaliku raha eest võimaldama noortele sportimist ja toetama tippsporti, aga elukutselisi sportlasi, kes on maailmas 80. kohal, ei peaks õpetajate või arstide maksuraha eest ülal pidama.

Kui meil on tippsportlasi – neid, kes maailmas kümne hulka tulevad ja kel on ka medalilootust – minu arvates 10 kuni 20, siis EOK president, kui ta on usaldusväärne, usutav, töökas, suudab Eestis leida paarkümmend firmat ja tuua nad sporti toetama kokkuleppega, et riik annab tippsportlastele läbi EOK poole ja ettevõte annab teise poole summast. Ühe sportlase aastaeelarve on 200 kuni 400 tuhat eurot, olenevalt alast. Seega räägime keskmiselt kokku kuuest miljonist eurost aastas, millest pool ehk kolm miljonit tuleks koguda sponsoritelt, siis oleksid tippsportlaste vajadused sada protsenti kaetud. Tunnistame samas, et oma hobusega Austraaliasse võistlustele lennata ei ole meie väiksest ja vaesest riigist reaalne. 

Fotod 1-3: Merko suuromanik Toomas Annus 10. juunil Tallinnas. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas EOK uus president on juba ette ära otsustatud?

Kuidagi hillitsetult käib see EOK presidendi valimiste eelne hoovõtt. Ütleme ausalt, et ainus käsitlus, mis seni suutnud laineid tekitada, on mu kaks ja pool nädalat tagasi ilmunud kommentaar, et EOK valimistel tehakse meile näitemängu. See lõi rahumeelsesse asjade kulgemisse väikse jõnksu sisse ja jättis jälje ning küllap pani asjaosalisi kukalt kratsima, kas nende skeem on tõesti läbi nähtud, ja sundis neid tegutsema, et jääks mulje ikkagi ausast võitlusest.

Nädal hiljem reageeris mu kirjutisele ERRi kuukommentaaris Tiit Karuks, kes avaldas arvamust, et „see kirjatükk peegeldab eelkõige Pulleritsu loodud maailma ja kuulub pigem rubriiki „Vanemtoimetaja Pullerits teab ja arvab””. (Ütlen otse: kui ma ilmunuks sellise arvamuslooga esimese kursuse tudengina Marju Lauristini ette, pannuks ta mulle pikema jututa hindeks puuduliku, sest see kirjutis koosneb teadaolevate faktide ja ajakirjandusest korjatud nopete vahendamisest ilma igasuguse omapoolse reporteritöö ja analüüsita.) Kolmapäevase ETV „Esimeses stuudios”, kus vastamisi olid pretendendid Erich Teigamägi ja Even Tudeberg, küsis saatejuht Andres Kuusk kahe ja poole minuti järel Tudebergilt, et kui ajakirjanik Priit Pullerits kirjutab, et EOK valimistel tehakse meile näitemängu, siis õige vastus on... Millele Tudeberg vastas, et ei, valimised toimuvad ikka ausatel ja õiglastel põhimõtetel.

Ega rohkem ühegi teise ajakirjaniku töödele olegi selle vaikse kampaania käigus viidatud. Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et asja võetakse leige huviga, kuigi materjale ilmub, aga need on suuresti lihtsalt info edastamine, sügavam kaevumine ja analüüs puudub. Siin on kaks põhjust.

Esiteks, Tudeberg on ootamatult ilmunud kandidaat – ei hakka salgama, et olin esimene, kes tema võimaliku kandideerimise välja tõi –, kes on oma positsiooni saavutanud peamiselt tänu ajakirjanduse kajastusele. Kes vaatas eile „Esimest stuudiot”, see nägi, et ega Tudeberg kirest väga põlenud. Lõpus ütles ta, et teeb neid asju, millest saates rääkis, edasi ka siis, kui teda presidendiks ei valita. Teisisõnu: ta on mängu toodud suuresti ikkagi selleks, et oleks vähemasti vastaskandidaat. Ta ei kiiranud entusiasmist, mida kõike ta tahaks kogu Eesti spordi heaks ära teha. Ta ajas valdavalt oma rida.

Seevastu Teigamägi, tuleb tunnistada, jättis palju usutavama ja veenvama mulje. Arusaadav: ilmselgelt on ta EOK presidendi ametist unistanud juba tükk aega ning sellele pikalt mõelnud, seega ta teab, mida soovib teha. Nii kui teemad läksid veidigi spetsiifilisemaks, muutus Tudeberg rabedamaks, ebamäärasemaks ja kobavamaks. Teigamägi oli ka silmnähtavalt paremini valmistunud. Kui Tudeberg oli morn ja tõsine – ja ärge unustage, et televisioon on ennekõike visuaalne meedia ehk pilt on tähtsam kui sõnad –, siis Teigamägi oskas kehakeelt ja näomiimikat palju paremini kasutada. Ta oskas võtta ka n-ö alandliku hoiaku: ei hakanud demonstreerima oma üleolekut, ei seganud kordagi vahele, ei vaielnud vastu, oli kannatlik, kiirgas soojust ja sõbralikkust. Igal juhul meisterlik esitus.

Teine põhjus, miks puudub uuriv soon, on selles, et ajakirjandus näib olevat valinud poole. Teigamäe poole. See puudutab kõiki suuri meediamaju. Keegi neist ei tule otse ütlema, et toetame Teigamäge, aga elukogenud ja meediapädevusega inimesed (jah, räägin siin ka endast), näevad läbi, kumb kandidaat on eelistatum. Delfi puhul on põhjus selge: vt Teigamäe ja Urmo Soonvaldi läbisaamine. Teiste puhul, oletan, võib põhjus peituda selles, et Tudeberg kui eelviimasel tunnil ilmunud kandidaat ei ole suutnud enda suhtes tekitada piisavalt usaldust. Ja samuti ei saa unustada seda, et kui Teigamägi on Eesti spordis, ennekõike kergejõustikus mänginud olulist ja nähtavat rolli juba kaks ja pool kümnendit, siis mõistagi on ta selle ajaga pugenud ajakirjanikele sügavamale naha alla kui enamasti eemal toimetanud Tudeberg.

Sellegipoolest ei kiirustaks ma veel välja kuulutama Teigamäe võitu. Sest, näiteks, kes teab, mida mõni mittespordiajakirjanik järelejäänud nädala jooksul välja kaevab ja avaldab, kui saab. Ja teiseks, suured alaliidud võivad küll kuulutada oma toetust Teigamäele, aga see ei muuda nende toetust ja häält veel teiste omast kaalukamaks. Suurem osa valijaskonnast koosneb väikestest tegijatest, n-ö ninaga herne veeretajatest, ja kui Tudebergi abilised suudavad nood tema selja taha koondada, siis nii on – väikesed otsustavad, kellest saab 18. juunil võidumees.

Foto 1: Erich Teigamägi tänavu 25. mail Kultuuripartnerluse SA 6. sünnipäeval ja ansambli Propeller kontserdil Estonia kontserdisaalis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Even Tudeberg, Liina Kersna ja Vahur Kersna saabumas 10. augustil 2023 Tallinnas Noblessneris Draamateatri suvelavastuse «Onu Bella tähestik» esietendusele. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 3: Even Tudeberg 12. juulil 2004 muusikali "Hermese kannul" esietendusel Tallinna velotrekil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Erich Teigamägi tänavu 19. mail Tallinna kergejõustikuhallis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Mida ebameeldivat tõi päevavalgele luure Tour of Estonia Tartu GP etapil?

Nagu hiliskevadeti juba aastaid tavaks saanud, tegin ka tänavu kaasa Tour of Estonia Tartu GP etapi, mille pikkus oli sedapuhku 156,8 km, kokku 14 linnaringi, sh (kuri)kuulsad Jakobi mäe ja Lossi tänava tõus. Võtsin nähtu videosse, et teistegagi jagada - jälgimise hõlbustamiseks lisasin, kui mitmes ring parajasti käib ja mis tänaval sõidetakse.

Uudist on seekord nii palju, et sain teada, näha ja kuulda, kuidas kollastes vestides rajajulgestajad said alatasa sõimata, nii jalakäijatelt kui ka autojuhtidelt. Raekoja ehk linnavalitsuse hoone taga ronisid mingid mehed keelust hoolimata üle piirdeaia ja kui julgestaja neid korrale kutsus, näitasid talle keskmist sõrme.

Foto 1. Priit Pullerits laupäevase Tartu GP ajal Näituse ja Veski tänava ristmikul. Foto autor: Jürgen Puistaja
Foto 2: Ratturid keeramas laupäevasel Tartu GP-l vihmasajus Baeri tänava laskumiselt Jakobi mäe tõusule. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Milline müstiline pingutamisvõime, millest meiesugused lihtsurelikud aru ei saa!

Me võime küll imetleda rattureid, kes jaksavad kolm nädalat jutti vändata suurtuuridel, nagu Giro d’Italia (fotol paremal, Madis Mihkels vasakul roosa kiivriga), aga veelgi imetlusväärsemad on mõned keskmaajooksjad, eriti endistel headel aegadel, kes suutsid suurvõistlustel läbida 800 ja 1500 m kõik n-ö etapid ja lõpuks veel mõlemal alal medali võita. Sest erinevalt jalgrattureist, kes ei pea sugugi igal etapil maksimaalselt pingutama ja esimeste kohtade nimel võitlema, pole keskmaajooksjail sellest pääsu.

Las ma viin teid ajas korra tagasi LA suveolümpiale 1984. Meeste 800 m, osalejaid 69, kokku neli ringi ehk nelja järjestikuse päevaga neli jooksu. Vaatame Sebastian Coe tulemusi. 

Eeljooksude paremuselt 2. aeg 1.45,71 (võrdluseks: Urmet Uusoru Eesti rekord aastast 1999 – 1.45,87).
Oma veerandfinaali 3., aeg 1.46,75 (edasi said iga jooksu neli esimest, ajaga edasipääsemist ei olnud).
Oma poolfinaali 1., aeg 1.45,51.
Finaali 2., aeg 1.43,64 (võitis olümpiarekordiga 1.43,00 Joaquim Cruz Brasiiliast, fotol ülal vasakul).

Kaks päeva puhkust, siis 1500 m, osalejaid 65, kokku kolm ringi ehk kolme järjestikuse päevaga kolm jooksu. Vaatame taas Coe tulemusi.

Oma eeljooksu 2., aeg 3.45,30 (jah, see aeg on Coe tasemel jooksjale lihtne; edasi sai kolm esimest ja kuus meest aegade järjestuses).
Oma poolfinaali 3., aeg 3.35,81 (kummastki poolfinaalist sai edasi neli esimest, lisaks neli meest aegade järjestuses, Cruz ei startinud; võrdluseks: Tiidrek Nurme Eesti rekord Pekingi olümpial 3.38,59).
Finaali 1., aeg 3.32,53 oli olümpiarekord (varasemate tulemuste põhjal favoriidiks peetud 1500 m maailmameister Steve Cram jäi teiseks, kaotades Coe’le ligi sekundiga, fotol vasakul ja all paremal).

See on ausalt öeldes arusaamatu, kuidas on võimalik teha üheksa päevaga seitse tugevat võistlusjooksu, saavutada mõlemas finaalis nii kõva aeg ning tulla tagatipuks veel olümpiarekordiga olümpiavõitjaks. 

See on eriti arusaamatu neile, kes teavad, mida tähendab kas või kahel järjestikusel päeval täispingutusega võistlemine. Rääkimata kahest stardist ühel ja samal päeval, nagu oli kavas 800 meetri jooks 1989. aasta augustis Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel. Korraldajate tagamõte oli selles, et kuna väidetavalt oli rahvusvahelistel võistlustel hakatud tegema nii, et päeva esimeses pooles on 800 m eeljooks ja teises pooles finaal, siis teha samamoodi ka Eestis.

Eeljooks toimus harjumatult vara, umbes kella 9 paiku. Üle-eelmise päeva õhtul olin sealsamas staadionil saanud Dünamo seeriavõistlustel 1000 m mõõduka aja 2.37,05, sest tähtsam start ootas peagi ees. Kiirust justkui jagus. Neli päeva enne Eesti meistrivõistlusi olin jooksnud 6x150 m 19 sekundi kanti ja kolm päeva enne 3x150 m sama kiiresti. Randmelt loetud pulss oli lõikude lõpus 165. 

Eesti meistrivõistlustel oli süsteem selline, et kolmest (või neljast?) eeljooksust pääses otse finaali ainult võitja ning ülejäänud aegade põhjal. Kuna minu eeljooksus oli selge favoriit minust viis aastat vanem Eesti rekordimees Raivo Mägi (1.46,19), tähendas see, et finaali pääsuks tuleb teha kiire jooks. See omakorda tähendas varahommikul isikliku rekordi ründamist, sest esimeses eeljooksus, mille võitis Raivo Raspel (1.55,43) Valdek Apivala (1.55,59) ees, joosti ridamisi aegu 1.56 sisse. 

Aga varahommikuse võistlemise kogemus mul puudus.

Sellegipoolest läksin täispangale, sest ega kaotada olnud midagi. Esimese ringi tagakurvi minnes olin sisse võtnud liidrikoha. Vaheaeg oli 27,3. Pealtnäha graafikus. 

Aga teise ringi tagasirgel ütles organism, et pingutan justkui valel ajal, liiga vara hommikul. Särts ja jaks kadusid. Tagasirge keskel läks Raivo Mägi mööda. Tema järel veel mõned. Mu 600 m vaheaeg oli 1.28,7. Pidanuks olema vähemalt kaks sekundit kiirem. Lõpetasin oma eeljooksu viiendana, aeg masendavalt tagasihoidlik, 1.59,21. Mägile piisas eeljooksu võiduks ajast 1.57,36, mis pidanuks mul tol ajal n-ö iga kell jalas olema. Kokkuvõttes sain eeljooksude 16. ajaga siiski B-finaali.

Finaalid toimusid õhtupoolikul. Enne seda pidin päeval käima Vanalinnas Rataskaevu tänaval Spordilehe toimetuses tööl. Pärastlõunal püüdsin oma tollases elupaigas, kunstiülikooli ühiselamus Maneeži trammipeatuse kõrval, veidi magada, aga nagu oli harjumatu hommikune võistlusjooks, nii ei saanud asja ka päevasest uinakust.

Siiski läksin B-finaali juhtima. 200 m vaheaeg oli aeglane, 28,7. Tagakurvist tribüüniesisele sirgele tulles ütles Madis Tiik (eeljooksus 1.57,61), tulevane tuntud perearst, mulle selja tagant, et paneksin juurde, aga ei jõudnud. Hommikune pingutus hakkas laastavalt tunda andma. Jäin eelviimaseks, aeg koolipoisilik 2.02,27 (isegi 17 sajandikku aeglasem, kui tolleks ajaks kolm ja pool aastat tagasi surnud Raissa Ruusi Eesti naiste rekord aastast 1972).

Järeldus: jooksmine aja peale, erinevalt rattasõidust, imeb keskmiselt treenitud inimesel organismi kiirelt tühjaks, nii et kergesti seda ei taasta. Selleks peab olema supertreenitud supertasemel sportlane, et suuta päevi järjest maksimaalselt pingutada. Tavainimestele, nagu mina ja kõik teie, on see midagi täiesti müstilist.

Foto 1: Madis Mihkels (vasakul roosa kiivriga) pühapäeval Giro d'Italia 3. etapi lõpuheitluses. Ta jäi neljandaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: 1984. aasta Los Angelese olümpia meeste 800 meetri jooksu võitjate autasustamine: Sebastian Coe - 2. koht, Joaquim Cruz - 1. koht ja Earl Jones (USA) - 3. koht. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: 1984. aasta Los Angelese olümpia 1500 meetri finaaljooksu lõpuheitlus: Sebastian Coe juhib kaasmaalase Steve Crami ees, nende kannul kolmandaks jäänud Jose Manuel Abascal Hispaaniast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe LA olümpia 1500 meetri jooksu võitjana auringil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Gabriel Tual Prantsusmaalt Marco Arop Kanadast pääsevad Pariisi olümpia 800 m poolfinaalist otse edasi finaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Ben Pattison Suurbritanniast, Edmund Du Plessis LAVist ja Wyclife Kinyamal Kenyast Pariisi olümpial 800 m eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Bryce Hoppel juhib 30. juunil 2024 USA olümpiakatsevõistlustel 800 meetri jooksu finaali. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas Eesti jalgpallis lokkab endiselt enesepettus ja milleni see viib?

Tarmo Tiisler resümeeris pühapäevaõhtuses ETV spordisaates, et Eesti U-17 jalgpallimeeskonna tulemusega Euroopa meistrivõistlustel võib rahule jääda, kuigi saadi kolm kaotust: Hispaanialt 1:4, Horvaatialt 1:3 ja Belgialt 0:1. Vähemasti täiskasvanute tasemel on need tõsised jalgpalliriigid. Liiati õnnestus lüüa kaks väravat ja ükski kaotus ei olnud häbiväärne, nagu 0:5 või veelgi hullem. Kui Eesti täiskasvanute koondis pääseks EMile ja saavutaks selliste tugevate vastaste vastu niisuguse tulemuse, võiks ju nentida, et täiega häbisse ei jäädud.

Kuid on enesepettus teha nende kolme mängu põhjal järeldus, mis annab põhjust rahuloluks. Sest  kui vaatame muud statistikat, on pilt masendav.

Panin ritta kõigi kolme mängu võtmenäitajad Eesti poolt vaadatuna ja kaege nüüd ise, kas need peaks andma ainest rahuloluks.

Väravaüritusi 1-34 2-23 2-19 =5-76
Väravaid 1-4 1-3 0-1 =2-8
Lööke raamidesse 1-9 1-10 2-6 =4-25
Blokeeritud üritusi 0-12 0-5 0-5 =0-22
Nurgalöögid 1-10 0-9 0-14 =1-33

Muidugi võib siin ka n-ö palli keerutada ja kuulutada, et vaadake, kui hea on Eesti realiseerimisprotsent – lausa 50! Raamide vahele läks neli lööki ja kaks neist jõudsid võrku. 

Aga palju kõnekam on see, et kolme mängu jooksul suutsid Eesti noored jalgpallurid tekitada kõigest viis väravahõngulist olukorda, samas kui vastased tekitasid neid 76 ehk 15 (!) korda rohkem. Nurgalööke saadi kolme mängu peale üksainus, aga vastased said 33. Need on näitajad, mis demonstreerivad klassi vahet. Valusalt.

Kahjuks jätkub jalgpallis Eestile omaseks saanud enesepettus, kus mõnest üksikust kordaminekust joonistatakse pilt, nagu oleks Eesti jalgpallurid Euroopa parematega võrreldes vaat et arvestatavad mängumehed. 

Enesepettusel on üks suur viga: see ei aita mitte kunagi jõuda tõeliste kordaminekuteni, sest puudujääkide tõdemise ja nende kallal töötamise asemel keskendutakse juhusaavutuste üle hurraatamisele. Hurraatamine, olgu kas või rahulolu väljenduseks, tapab spordis nõrgema poole igasugused eduväljavaated. Eesti jalgpall, küll näete, ei tõuse ka järgmise põlvkonna jooksul mitte kuskile.

Fotod 1-4: UEFA noormeeste U17 EM-finaalturniiri mäng 28. mail Tallinnas Lilleküla staadionil Eesti ja Horvaatia vahel. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix