Pullerits: Miks rahulik sportimine ei suuda teha kedagi õnnelikuks?

Kohe ei oskagi öelda, miks asjad nii lähevad ja mida sellest arvata – sellepärast siin selle teema üles võtangi.

Peaaegu iga kord, kui rattaga sõitma lähen, mõtlen, et nüüd võtan rahulikult, et oleks mõnus. Ja peaaegu mitte kunagi ei tule sellest midagi välja.

Algul, esimesed kaks, vahest isegi kolm kilomeetrit võibki sõita rahulikult ja mõnusalt, pingutamata. Aga siis, kui olud on vähegi soodsad – ei ole vastikut vastutuult, vihma ei peksa näkku, jahedus ei pitsita sõrmi ja kõrvu, asfalt on ilus sile, tee kulgeb laugelt või siis pigem kergelt allamäge –, hakkad tasapisi kiirust lisama. Nagu eile, neljapäeval, mil päike paistis: sõidad Tartu servas mööda Ringteed Lõunakeskuseni – see on küll pisut vastumäge, Strava järgi nelja kilomeetriga umbes 20 tõusumeetrit –, kiirus umbes 27 km/h, keerad seal Valga maanteele ja näed varsti, kuidas üks teine rattur liigub paremal, kergliiklusteel hea hooga ning püüad maantee paremas servas temaga tempot hoida, et kui võimalus tekib, suundud samuti kergliiklusteele ja tõmbad tuulde, kuid sellist kohta ei leia ega leia, kiirus kerkib juba üle 40 km/h, aga ratturil paremat kätt on see veelgi suurem, nii et ta libiseb tasapisi eest, ja kui siis lõpuks kergliiklusteele saad, mõistad, et enam talle järele ei jõua, ent ikkagi proovid hoida head kiirust, nii 36-37 km/h, ja kui siis tajud, et tegelikult on endale keegi tuulde haakinud, siis loomulikult enam kiirust alla lasta ei taha ja nii kihutadki jutti kuus kilomeetrit, kuni keerad Külitsel ära paremale, tõusust üles Viljandi maantee suunas. Mis tulemus tuli?

Tuli 26,7 km pikkune sõit keskmise kiirusega 30,1 km/h. Mis siis, et nii kiirelt polnud planeeritud. Sekka ka isiklik rekord 1.14 Haage järve äärsel Riviera-nimelisel 650-meetrisel ligi üheprotsendilise tõusukaldega lõigul (31,9 km/h), mis seal küll kõigi aegade top-10-sse ei viinud, kuid vähemasti naiste arvestuses tõstnuks teiseks – asi seegi.

Päeva esimeses pooles helistas Pärnust Raio Piiroja, kes on alles 47, minust 14 aastat noorem, ja muu jutu seas mainis, et kui suudan hoida keskmist 30 km/h, peab jalg ikka päris terav olema. (Jaanus Laidvee uhab üle 70-kilomeetriseid sõite keskmisega 32-33 km/h ja siis ütleb, et oli mõnus minek.)

Ausalt öeldes ei ole mul terve nädal õnnestunud kavandatud (kujuteldavatest) plaanidest kinni pidada. Täna pärast töönädala lõppu 25 km keskmisega 30,9 km/h. Üleeile, kolmapäeval 18 km keskmisega 29,6 km/h, teisipäeval 14 km keskmisega 29,5 km/h, esmaspäeval 19 km keskmisega 30,5 km/h ja möödunud pühapäeval 37 km keskmisega 31 km/h. Ükski neist sõitudest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt sõidu käigus läks nii, et kiirus kippus suurenema.

Muidugi on mu kilometraaž naeruväärselt väike. Aga ma ei valmistu ju Tour de France’iks, isegi mitte Balti keti velotuuriks, et peaksin päevas tundide kaupa sadulas pedaalima. Sõita tuleb seni, kuni sportlikult mõnus on. Ja mida kiiremini sõidad, seda rutem mõnu kätte saad. Arvan, et kolmveerandtunnine piisavalt pingutav sõit annab suurema rahulolu, kui kaks tundi ratta seljas tasapisi tiksumine või kügelemine. Õigemini, mitte ei arva nii, vaid olen veendunud. Miks? Seletan.

Teate ju, mis on koolihariduses ja lastespordis viimasel ajal eesmärk? Loomulikult see, et lapsed oleksid rahul ja õnnelikud. Aga kas on? Enamik ei ole. Pigem vastupidi. Ja nad ei saagi olla õnnelikud ja rahul, sest pingutamine ja võistlemine on kuulutatud taunitavaks. Niisama tuleb kulgeda – ja siis arvatakse, et see teeb lapsed õnnelikuks. Püha lihtsameelsus!

Kui mulle ja teistele oleks omal ajal koolis öeldud, et poisid, jookske staadionil kaks ringi, tähtis pole, kui kiiresti, ja see ei ole võidu peale, peaasi et läbi jooksete – kas ma olnuks pärast selle läbi jooksmist õnnelik ja rahul? Muidugi mitte! Kui aga jalg pandi joonele ja stopper käima ning sul õnnestus ära võita – ja kui äkki tüdrukud kuskilt silmanurgast seda nägid ka –, vaat siis olid õnnelik ja rahul!

Lühidalt: rahulolu ja rõõm millestki tuleb siis, kui oled selle nimel vaeva näinud ja pingutanud. Ehk lihtsalt öeldes: kui ikka suudad sõita oma õhtuse tööpäevajärgse rattaringi keskmise kiirusega 30 km/h, mille nimel tuleb end kokku võtta, siis võid endale ausa näoga öelda, et tubli. Ja tunda heameelt, et endiselt suudad.

Selline rahulolu ja heameel, mille väljas pingutades-liigutades saad – õnnetlikkuseks on seda muidugi palju nimetada, sest õnnelikkus on üldse väga haruldamine tunne, mistõttu on suur karuteene, kui räägitakse õnnelikkusest kui ülimast eesmärgist, sest see on väga harva saavutatav –, ongi andnud küllap motivatsiooni, et viimasest 55 päevast on mul jäänud rattaga sõitmata ainult seitsmel.

*

Üks eluline õppetund veel. Inimesed arvavad pahatihti, et nende hääl ei maksa midagi ja keegi neid ei kuula. Asjatult arvavad nii!

Kümmekond päeva tagasi ilmusid Tartus mu elukanti Tähtvere linnaosas Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedusse kolm vana puunotti (fotol paremal). Need olid koledad, nagu oleks mingi risu sinna maha pandud. Andsin sellest teada kolleegile Tartu Postimehes, kes uuris linnavalitsuselt järele, millega tegu. Tuli välja, et need olid sinna nimme pandud, ja linnavalitsus ootab tagasisidet, mida inimesed arvavad.

Ma siis kirjutasin linnavalitsuse ruumiloome osakonda:

„Siin mu tagasiside:
esiteks, võiks lähedalolevate majade omanikke ja ühistuid teavitada, enne kui nende vahetus naabruses midagi sellist teha kavatsete;
teiseks, need puutüved näevad paar aastat tagasi võsast puhastatud muruplatsil ja korda tehtud hea kattega kõnni- ja kergliiklustee ääres koledad välja - nagu suuremõõduline prügi;
arvata võib, et ajaga läheb vaatepilt aina koledamaks, sest tüvede vahelt on raske muru niita ja vohama hakkab umbrohi;
kui mõtlete, et see peaks edendama elurikkust, siis tänan väga: kui te oleks uurinud muruplatsi, kuhu need tüved tõite, lähemalt, siis oleks te kindlasti tuvastanud, et seal elab juba niigi palju hiiri - milleks närilistele veel soodsaid elupaiku linnaservas juurde tekitada?”

Päev hiljem udusel hommikul nägin, et need puunotid olid sealt minema veetud (fotol ülal vasakul). Plats puhas!

Foto 1: Remonditav Tuglase tänav Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sissesõit Tartusse mööda Tallinna maanteed selle suvise remontimise ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Õhtukuma Tartu külje all Viljandi maantee lähedalt vaadatuna. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tallinna maantee hiljuti remonditud algus Tartus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Õhtune taevas Tartu piiril nähtuna Vaksali tänavalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartus Tähtveres Vaksali tänava kergliiklusteele jäetud rendirattad. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Kolm puunotti Tartus Tähtveres Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Vaksali ja Tuglase tänava ristmik neljapäeva hommikul pärast kolme puunoti eemaldamist. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Miks suurte võistluste teleülekanded on sattunud ERRis löögi alla?

Olukord rahvusvaheliste suurvõistluste ülekannetega Eesti Rahvusringhäälingus on muutunud nii kriitiliseks, et ERRi juhatuse esimees Erik Roose (fotol paremal) pidi saatma kultuuriminister Heidy Purgale koguni kolme lehekülje pikkuse kirja, kus ta kirjeldab rahalist kitsikust ning viitab otsesõnu, et nii ületuleva aasta Los Angelese suveolümpia kui tuleva aasta mitme tiitlivõistluse näitamine on muutunud keeruliseks ja küsitavaks.

LA olümpiaülekanneteks on vaja miljon eurot, kirjutab Roose. Samal ajal annab Roose kirjas kultuuriministrile teada, et ERRi eelarves puudub raha ka järgmisel aastal Eesti koondise osalusel toimuva võrkpalli MM-finaalturniiri, samuti suusaalade MM-võistluste, ujumise MM- ja EM-võistluste ning Euroopa mängude ülekandeõiguste omandamiseks ja edastamiseks.

Ja vähe sellest: Eesti laskesuusatamise föderatsiooni president Tarmo Kärsna (fotol paremal), kellest sai poolteist nädalat tagasi rahvusvahelise laskesuusaliiduliidu (IBU) juhatuse liige, avaldas mulle kui Postimehe esindajale, et Otepää MMilt kvaliteetse, rahvusvahelisele standardile vastava telematerjali tootmiseks on puudu ligi miljon eurot, mis peab katma muu hulgas tehnilise personali majutuse ja toitlustuse, seadmete rentimise, Eestisse toomine ja tagasi viimise. Seda raha ootab ELSF Eesti valitsuselt.

Miks rahast puudu on, see on avatud ja seletatud mu täna ilmunud ligi 11 000 tähemärgi pikkuses loos Postimehes. 

Ja nüüd tuleb mängu küsimus: kui avalik-õiguslikul meedial ei jätku raha, et suuri spordivõistlusi, sh olümpiamängud, üle kanda, siis kas ei peaks nad osade võitluste teleõiguste soetamisest ja ülekannete tegemisest loobuma erameedia kasuks, sest nagu ka Roose oma kirjas kultuuriministrile tõdeb, siis Eesti Rahvusringhäälingu seadus ei määratle selgelt spordisündmuste kajastamise vajalikkust rahvusringhäälingu programmides. Miks enamik suurte võistluste ülekandeid on jätkuvalt ERRis, kellel on rahaga üha kitsam - miks on kitsas, see on taas kirjeldatud mu loos -, on minu arvates tulenev sellest, et ERRil on pikk spordiülekannete tegemise traditsioon ja ERRil on ainsa siinse teleettevõttena eraldi sporditoimetus, kellele tuleb ju tööd ja tegevust anda.

Foto 1: Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose eelmise aasta algul. Foto autor: madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti laskesuusatamise föderatsiooni president Tarmo Kärsna tänavu märtsis Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3. Los Angelese olümpiasaation. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Kas Los Angelese suveolümpial on taas karta korralagedust?

Niisiis mõtlevad mõned, kelle asi on otsustada, et anname suveolümpia suure riigi suurele linnale, Los Angelesele korraldada ja kõik lähebki hästi?

Püha lihtsameelsus! Kes LA-s käinud, see teab, milline hullumaja seal on. Ja ma ei räägi siin sellest pildist, mille maalib Quentin Tarantino 350-leheküljelises raamatus „Ükskord Hollywoodis”, mis viib 1960. aastate lõppu ja mille suvel läbi lugesin. Toetun omaaegse Inglise jooksukuulsuse Steve Ovetti kogemusele 1984. aasta LA olümpialt. Kes arvab, et järgnevate kümnenditega on seal hiidlinnas asjad paremaks läinud, eksib. Näiteks tipptundide liiklusummikud laiadel kiirteedel on košmaarsed, autod liiguvad teosammul, kui üldse liiguvad, ja linna kohal hõljub pidevalt hallikas sudu.

Aga esmalt väike eellugu, kui pingeline võib olla viimane ettevalmistuslihv olümpiaks. 18. juulil 1984 võitis Ovett (fotol paremal) Edinburghis 1500 meetrit 3.36,9ga. Juba järgmisel päeval pidi ta startima Norras Larvikis 800 m jooksus. Ovett lendas kõigepealt varahommikul Edinburghist Londonisse, ootas seal tund aega lendu Oslosse, mis kestis kaks ja pool tundi (ma ei saa aru, miks nii kaua, aga Ovett seda oma autobiograafias ei seleta), ootas Oslos tund aega, kuni talle tuli järele auto, mis viis ta kahe tunni kaugusele Larvikisse, kuhu ta saabus tund enne starti. Pole ime, et ta suutis sellise teekonna järel joosta vaid 1.46,4 ja kaotas võitjale kolme kümnendikuga.

Briti kergejõustikukoondisel oli LA olümpia eel kaks elupaika. Üks asus Beverly Hillsi lähedal LA University College’i üliõpilaskülas, 26 kilomeetri kaugusel Coliseumi olümpiastaadionist, ning teine asus LA-st lõunas San Diego (fotol paremal) lähedal Loma Pointis Vaikse ookeani rannikul. Mõlemad kohad olid Coliseumist parajalt kaugel, aga Ovett pidas neid heaks valikuks, sest atmosfäär oli vaba, polnud olümpiapinget. Ovetti elupaik enne olümpia algust oli Loma Pointis, aga ta ei elanud seal, kus teised koondislased, vaid võttis endale hotellitoa sadama lähedal. Ka mitmed teised tollased kuulsused, nagu Seb Coe ja Carl Lewis, elasid mujal kui oma koondise ametlikus majutuspaigas, kus tulnuks korterit jagada veel kolme sportlasega

Kaks päeva enne oma esimest starti olümpial, 800 m eeljooksu, otsustas Ovett kolida koos abikaasa Racheliga (vasakpoolsel fotol paremal) LA-sse hotelli. Ja jamad algasid. Selgus, et Racheli tehtud broneering polnud kohale jõudnud ja hotellis ei olnud ainsatki vaba tuba. Ovett läks tagasi olümpiakülla, kus, nagu ta avastas, elas nüüd korterites kuni seitse sportlast. Õnneks sai ta kätte ühe Briti koondise juhi, kellel oli nimekiri võimalikest üürimajadest. Ovett üüriski ühe neist Beverly Hillsi naabruses Wilshire Boulevardi lähedal. Sealt oli autoga olümpiastaadionile poole tunni pikkune teekond. Hea asi tolle loo puhul oli see, tunnistas Ovett, et tolles piirkonnas ei osanud ajakirjanikud ja fotograafid teda otsida nig ta sai rahus võistlusteks valmistuda.

Ovett kirjeldab, et kergejõustikuvõistluste esimestel päevadel valitses LA-s täielik segadus. Veel 15 minutit enne seda, kui ta pidi end soojendusstaadionil 800 m eeljooksus n-ö näole andma, uitas ta paaniliselt Coliseumi lähedal tänavatel ja küsis neilt, keda kohtas, kus asub soojendusstaadion. Kellelgi polnud aimugi. Asja tegi Ovetti sõnul eriti irooniliseks see, et kõik nood ameeriklased soovisid talle lühikese vestluse lõpus ameerikalikult „Have a nice day” – kena päeva!

Ovett tunnistab, et kui ta oleks läinud oma üürimajast olümpiakülla ja sõitnud sealt bussiga olümpiastaadionile, poleks probleemi tekkinud. Aga selleks, et toda logistikat vältida, lasi ta sõber Mattil ja abikaasal end autoga staadioni juurde sõidutada. Nad varusid pooletunnise sõidu tarvis igaks juhuks kolm korda rohkem aega, tunni ja pool, aga kui nad Coliseumile (fotol ülal paremal) lähenesid, sattusid nad LA kurikuulsasse ummikusse.

„Kas te oskate öelda, kus asub soojendusväljak?” küsis Ovett rohelist ja oranži värvi dressis ja ka sinise pintsakuga ametnikelt.

„Soojendusväljak?!”

„Jah, sportlastele.”

„Sportlastele?”

„Ma mõtlen kergejõustikuvõistlustel osalejaile.”

„Oi, ei, kardan, et seda ma küll ei tea.”

Aeg muudkui läks ja läks, kuni Ovett jõudis viimaks kontrollpunkti, kus seisis mitu ametnikku ja neil oli telefon.

„Ei, me ei või informatsiooni pärimiseks helistada. See ei ole meie ülesanne.

Selline peata olukord kestis pool tundi. Ovett püüdis abi saada isegi politseinikelt. Aga pidi tõdema, et süsteemid on jäigad ja paindumatud ning igaüks sai tegutseda ainult selles raamistikus, mis talle oli antud.

Lõpuks märkas Ovett silti „Athletes Report Area” („Sportlaste kogunemisala”) ja hingas kergendatult. Ta astus ligi ja küsis: „See on kogunemisala? Ma osalen 800 meetri jooksus.”

„Ei, see on tseremooniate kogunemisala,” tuli vastus. Ja Ovett tundis enda sõnul, kuidas algab paanika. Vähemalt juhatas too ametnik teda transpordipeatusse.

Ovett astus ajakirjanike bussi, mis sõitis Lõuna-California ülikooli linnakusse, kuigi bussijuhil polnud aimugi, kas tema teele jääb ka soojendusstaadion. Buss tegi peatusi, kus tuli peale üha uusi ja uusi ajakirjanikke.

Järsku, kui buss peatus, et lasta jalakäijaid üle tee, märkas Ovett bussi esiaknast, et sellest mõni auto eespool on Matti auto. Ta ütles bussijuhile, et tahab maha minna.

„Ma ei saa sind välja lasta,” teatas naisbussijuht (ilmselt tsiteerides oma käsiraamatut, oletas Ovett). Mille peale Ovett teatas, et kui ta ust lahti ei tee, siis ta murrab selle maha. Ta jooksis Matti auto juurde, tagus vastu selle küljeklaasi, et nood peatuksid, ning istus siis masinasse. Matt sõidutas ta Lõuna-California ülikooli kontrollpunkti, kus oli umbes 20 ametnikku, kellest üks isegi teadis, kus asub soojendusstaadion.

Kui Ovett palus, et ametnik ta sinna sõidutaks – soojendusstaadionile oli sealt alla kilomeetri –, kuulis ta: „Ei, me ei tohi oma postilt lahkuda.” Aga ametnik andis juhised, kuidas soojendusstaadionile jõuda, ja Ovett jooksis nende järgi kohale. Tal oli jäänud viis minutit aega, et enda osalemine registreerida.

Ovett ajas võistlusvormi ja dressi selga, jooksis staadionil paar ringi ning astus siis bussi, mis pidi ta viima kahe minutiga võistluseelsesse kontrollpunkti. Tegelikult venis sõit sinna 15 minuti pikkuseks, mis tähendab, et ta oli hiljaks jäänud. Igal muul võistlusel poleks teda sel juhul üldse starti lubatudki. Aga võistlused olid kõvasti veninud – Ovett imestas, et võistluseelne kontrollpunkt oli paksult sportlasi täis – ja tema eeljooksu oli edasi lükatud.

Viimane tund enne starti tuli tal veeta enamasti kõrvetava päikese all. Ja kes on suvel LA-s käinud, see teab, kui lämmatav seal päike on. Coliseumi kõrval asunud telgialune oli vaevalt poole hokiväljaku suurune ning sel ajal, kui Ovett sinna jõudis, oli seal juba umbes kakssada sportlast ees. Ovett kirjutab autobiograafias: „Ma kinnitan, et selles võrdluses pole vähimatki poliitilist tagamõtet, aga võrreldes sellega, kuidas olid asjad korraldatud Moskvas, oli Los Angeleses korralagedus.”

Kõigest hoolimata lõpetas Ovett oma eeljooksu teisena, aeg 1.46,66. Lõpuks pääses ta oma poolfinaalist viimase, neljandana ajaga 1.44,81 finaali, kus jäi paraku pikalt viimaseks (fotol vasakul). Aga selleks ajaks oli ta tervis nii hullus seisus, et ta sattus pärast haiglasse. Kuid see on juba hoopis teine lugu, kuidas ta sealt ikkagi välja tuli ning püsis 1500 m finaalis kuni viimase ringi alguseni medalikonkurentsis, kuni...

Foto 1: LA 2028 orgkomitee juht Casey Wasserman esinema LA Coliseumi staadioni pildi taustal ROKi 144. istungjärgul Costa Navarinos Kreekas 20. märtsil 2025. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Steve Ovett on võitnud Moksva olümpial 1980 800 m eeljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: San Diego jahisadam Marriotti hotelli ees 2011. aastal. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 4: Steve Ovett abikaasa Racheliga Londoni Heathrow lennujaamas augustis 1986. Foto autor: Alamy/Scanpix
Foto 5: Los Angeles Memorial Coliseum aastal 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: LA 28 olümpia logo Los Angeles Memorial Coliseumi taustal. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 7: LA 2028 mark Los Angeles Memorial Coliseumi ees 13, sptembril 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Steve Ovett tähistab Moskva olümpial võitu 800 meetri eeljooksus ajaga 1.49,4. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 9: Sebastin Coe (paremal) juhtimas Moskva olümpial 1500 m finaaljooksu lõpusirge eel Steve Ovetti ees. Coe võitis, Ovett jäi kolmandaks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 10: Sebastian Coe (359), Steve Ovett (388) Joaquim Cruz Brasiiliast (93) ja ameeriklane Earl Jones (909) Los Angelese 1984. aasta olümpial 800 m finaaljooksus. Cruz võitis, Coe tuli teiseks ja Jones kolmandaks. Ovett jäi viimaseks. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma vastupidavuse najal uhke sõiduauto välja teenisin - ja enamgi veel

Juba kolmveerand aastat pärast seda, kui olin ülikooli viiendal, viimasel kursusel jooksutreeningutega lõpparve teinud – sest motivatsioon kadus: sain aru, et olin seniste treeningutega saavutanud oma võimete lae ning edaspidi muutus tähtsaks muu eluga edasi minna –, läks mul hangitud vastupidavust hädasti tarvis. Ja kokkuvõttes tõi see kõigest nelja kuuga tulemuse, mille nimel paljud mehed pikki aastaid roppu vaeva pidid nägema. (Fotol 1988 kevadel TÜ staadionil kõrgkoolide 100x1000 m teatejooksu eel.)

Professor Marju Lauristin korraldas, et sain 36 aastat tagasi, sügisel 1990, veidi rohkem kui kaks kuud pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, lennata õppima New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli (vasakpoolsel fotol hoone paremal), mida peeti tollal ja peetakse ka praegu omas vallas maailma parimaks. Elu New Yorgis on teadagi kohutavalt kallis. Mäletan, et mees, kes mulle Kennedy lennujaama ilmselt rendiautoga vastu tuli, ütles, et endal tal autot ei ole, sest tal ei ole kuus üleliigset 400 dollarit, mis tuleks tasuda kuskil maa-aluses garaažis parkimiskoha eest.

Minusugusele, kes ma olin äsja tõusnud ülikoolipingist, ja seda veel endisel N Liidu territooriumil, oli New Yorgi elu mõrvarlikult kallis. Kui ma õigesti mäletan, siis tollase palga eest, mida ma vastselt ülikooli palgale võetuna sain, oleksin mustal turul saanud pisut üle kümne dollari. Metrooga sõit maksis tollal New Yorgis dollari ja kümme senti. Lihtne matemaatika näitas: sõidad kümme korda metrooga, ongi kuupalk läinud; jätad sõitmata, on kuupalk nagu maast leitud. (Fotol paremal metroorong Harlemi 125. tänava peatuse kandis, Columbia ülikoolist peatuse jagu põhja pool.)

Järeldus oli lihtne: tuleb jätta sõitmata. Jalad, ikkagi treenitud, on ju all – kasuta neid!

Nüüd tuleb anda konteksti tabamiseks pisut linnageograafiat. Elasin International House’is (fotol vasakul), tudengite ühiselamus Riverside Drive’i ja 123. tänava ristumiskohast veidi põhja pool. Mul oli kuuendal korrusel otse liftide vastas väike tuba: laud ja tool, kraanikauss, väike kapp ning voodi akna all, kust avanes üle Sakura pargi vaade imeilusale Riverside’i kiriku kellatornile. Columbia ülikooli ajakirjanduskooli Broadway ja 116. tänava nurgal oli sealt kas piki Broadway’d või sellega paraleelselt kulgevat Claremonti avenüüd kilomeeter.

Aga õppetööga seoses tuli katta palju, palju pikemaid vahemaid.

Ülikoolis olid esmaspäevast kolmapäevani reporteritöö päevad. Reporteritöö kohad olid sageli üle linna laiali. Kõige esimene ülesanne, mis pidi ilmselt panema proovile, milleks ajakirjanduskooli veidi üle kahesaja tudengi on üldse suutelised, oli teha lugu mõnest New Yorgi etnilisest kogukonnast. Olin kuskilt kuulnud, et venelastel on suur kogukond Brooklyni lõunaservas Brighton Beachis (fotol paremal ja all vasakul, mõl. aastast 1998), Atlandi ookeani kaldal. See oli hirmus kaugel, sinna juba jala ei lähe. Sõitsin sinna metrooga, mis võttis umbes kolmveerand tundi.

Ja sain hakkama. See võttis suurema osa pühapäevast. Intervjueerisin võhivõõraid inimesi tänaval. Läksin isegi sealsesse politseijaoskonda, et küsida, kas venelased tekitavad palju probleeme. Ega mind seal väga jutule tahetud võtta. Aga arvestades aega ja kohta, kust olin tulnud - ikkagi raudse eesriide tagant -, oli see kokkuvõttes kõva eneseületus. Lõpuks sai lugu isegi kiita. (Kaheksa aastat hiljem käisin seal Postimehe ajakirjanikuna uuesti ja tegin loo, kuid internetiotsing ei suutnud seda üles leida.)

Ent too oli vist ainus ülesanne, mille tegemiseks kasutasin ühistranspordi abi, sest vajalikud allikad asusid ikkagi väljaspool Manhattanit.

Ühel oktoobrinädalal oli teemaks kohtuprotsesside kajastamine. Kohtuhooned paiknevad Manhattani lõunaosas (fotol paremal, aastast 2013), seal, kus numbritega tänavaid enam pole, vaid need on nimedega. Kohtumajja pidi jõudma hommikul kella kümneks. Sinna oli minu elupaigast 12 kilomeetrit. Pole hullu – asusin kell kaheksa mööda Broadwayd teele. Üks noist protsessidest, mida tuli kajastada, oli kurikuulus Central Park jogger case.

Istusin umbes kella 12ni protsessil, siis asusin piki Broadwayd (fotol vasakul Priit ja Külli Pullerits Broadway'l 1998 sügisel) tagasiteele ülikooli – ikka jalgsi. Sest kella veerand viieks tuli lugu valmis kirjutada. Tähtaeg oli range. Ei minutitki hilinemist! Niisiis, 11 kilomeetrit kand-ja-varvas ülikoolini. Ega ma siis tossudega käinud, ikka viisakalt tuli end riidesse panna, sh kingad jalga. Aga jõudsin – ja sain ka loo tähtajaks tehtud. Mäletan, et mingil hetkel läks tagasiteel kõht väga tühjaks. Siis seadsin eesmärgi, et kui jõuan teatud tänavani, panen suhu ühe iirisekommi; olin neid Eestist kaasa ostnud. Ja et pikk distants kiiremini mööduks, siis ei vaadanud mõnda aega tänavanurkadel, kui kaugele olen jõudnud – sihtpunkt asus 116. tänaval –, ning kui mõne aja pärast pilgu tänavaviitadele heitsin, siis oli tore tõdeda, et vaat kui palju maad olen edasi astunud.

Ühel nädalal oli teema ÜRO peaassamblee kajastamine. Mäletan, et käisin kuulamas Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheri ja N Liidu välisministri Eduard Ševardnadze esinemist. ÜRO-sse (vasakpoolsel fotol tsentrist paremal) oli mu ühiselamust 8,5 kilomeetrit. See tundus kohtumajadega võrreldes igati normaalne vahemaa. Pärast jälle 7,5 kilomeetrit ülikooli ja lugu kella veerand viieks valmis. Minu rühmas, kuhu kuulus umbes kuraditosin tudengit, oli abiõppejõud Associated Pressi ÜRO korrespondent, nii et kommenteeritud ÜRO-tööde kättesaamiseks tuli õhtupoolikul võtta ette veel üks jalgsi käik ÜROsse ja tagasi.

Nüüd küsivad kõik kannatamatult, kust ma elamiseks raha sain. Loomulikult ei olnud mul seda endal ega olnud ka Tartu Ülikoolil, mis maksis siiski kinni mu lennupiletid Moskvast New Yorki ja tagasi. Õppeaasta Columbia ülikooli (fotol paremal; ajakirjanduskool vasakul) maksis tollal 24 500 dollarit. Lisaks elamiskulud. See kõik oli pööraselt kallis, mistõttu, mäletan, jõudis minu kõrvu kuuldusi, et mõned New Yorgi eestlased olid arvanud, et olen nõukogude agent.

Tegelikult oli asi väga lihtne. Õppida sain tänu Lauristini ja tema hea tuttava, New Yorgi advokaadi Jenik Radoni sidemetele ja asjakorraldusele tasuta. (Radon, vasakpoolsel pildil vasakul Ronald Reagani ja Lennart Meri kõrval, oli üks neist, kes aitas mu maailmavaadet suunata reaganliku parempoolsuse vakku.) Too oli aeg, mil sai minusuguste toetamiseks küllap rõhuda sellele, millise panuse Ameerika annab, kui aitab levitada vaba ajakirjanduse ideaali. Elamise eest tasus Rockefeller Brothers Fund, mis kandis mulle iga kuu üle summa, millest osa läks ühiselamukoha eest tasumiseks, ülejäänu jäi mulle elamiseks – sealt andiski ökonoomitada.

Vendade Rockefellerite fondis hoidis mul pilku peal Bill Moody, kes kutsus mind ühel pärastlõunal lõunale. Tema kontor asus kusagil 40. tänava kandis, kuhu läksin pärast õppepäeva lõppu mõistagi jala. See oli võrdlemisi lühike maa, kõigest 7 kilomeetrit. Ta viis mind sööma New Yorgi Moodsa kunsti muuseumi (MoMA) söögikohta, ja kuna olin juba muuseumi sisse pääsenud, sain seal õhtupoolikuni tasuta maailma tippkunstiga tutvust teha. Siis 7 kilomeetrit jalgsi ühiselamusse tagasi. Nii et 1+1 km ülikooli ja tagasi, siis 7+7 km kesklinna ja tagasi, kokku päevas 16 kilomeetrit – ei midagi hullu. (Fotol ülal paremal Priit ja Külli Pullerits Columbia ülikooli linnakus 1998 sügisel.)

Radon, kelle juures 71. tänaval ma igal nädalal vähemalt korra käisin (fotol vasakul Radon, tema abikaasa Heidi [nüüdseks surnud] ja saksa lambakoer Kasha Priit Pulleritsuga 1990 tänupühade aegu oma maja ees) – ta oli mulle New Yorgi pingsas elus ikkagi väga oluline tugiisik –, elas minu ühiselamust ligi 5 km kaugusel. Ainuüksi tema pool käimine tähendas edasi-tagasi kokku 10 kilomeetrit. Kahel nädalavahetusel kutsus ta mind vaatama Columbia ülikooli staadionile ülikooli meeskonna Ameerika jalgpalli mängu. Küll see oli igav, tüütu ja arusaamatu! Staadion asus 218. tänava kandis, sinna oli ligi 8 kilomeetrit. Elamuse sain sellest, et kord otsustasin sinna minna piki Henry Hudson Parkway serva, mis oli päikselisel hommikul lehtede värviliseks mineku aegu kaunilt kirev ja andis tiivustava emotsionaalse laengu.

Staadionil sain ka ühe ameerikaliku elu õppetunni. Nimelt müüdi seal vahekäigus ratastel kärust hot dogi ehk viinerisaia. Radon küsis, kas soovin viinerisaia. Jeerum, see maksab ju tervelt kaks dollarit, mõtlesin (mõtlemata sellele, et Radon elab Broadway lähedal neljakorruselises eramus [fotol paremal], mis maksab tont teab kui mitu miljonit). Niisiis vastasin ebalevalt, et ei tea. Ja sain siis kuulda: see ei ole Ameerikas mingi vastus, Ameerikas tuleb öelda, kas jah või ei. Selge – ütlesin siis loomulikult jah. Kõht sai täis.

Kõike kaugem jalgsi käik tuli ette võtta ühel vihmasel laupäeval. Mu isa ristiema, kes elas Rootsis, oli, kui kuulis, et õpin New Yorgis, saatnud mulle tšeki sajale dollarile. See oli suur raha. Seda sai rahaks vahetada New Yorgi lõunaosas Wall Streeti kandis (fotol vasakul New Yorgi börsi hoone), kus asuvad igasugused pangad. Sinna oli vähemalt 13 kilomeetrit. Aga ma ei hakka ju kulutama rohkem kui kahte dollarit, mis on viiendik mu kuupalgast, et saada kätte sada dollarit. Kui jalad on all, siis tuleb neile rakendust pakkuda.

Ökonoomitades õnnestus mul New Yorgis säästa pisut üle 2000 dollari (millest PanAmi lennukompanii võttis silmagi pilgutamata ära 106 dollarit, sest mu pagasil oli räme ülekaal – ai, see oli valus! Fotol paremal oma kohvritega International House'i ees Claremonti avenüül ärasõidupäeva hommikul detsembris 1990; fotol all vasakul Kennedy lennujaamas - back to the USSR). Nüüd oleks see Eestis ligikaudu keskmine kuupalk, aga tollal oli see pöörane raha. Sellise rahaga sai elu alustav noor inimene tunda end lausa rikkana. Kui Eestisse tagasi jõudsin, ostsin 1370 dollari eest võrdlemisi uue, vaid mõni aasta kasutatud Žiguli 2107, millel olid kõrge seljatoega esiistmed, nagu Ikaruse bussil. See oli tol ajal ikka tippklassi auto. Lisaks jäi raha üle Jaapani videomaki ja muu kodutehnika soetamiseks. Ja seda kõike suuresti tänu sellele, et jalad kandsid (ja oskasin ka mujalt kokku hoida, mis on aga juba omaette lugu).

Tolle Žiguliga sõitsin kaks aastat. Siis hakkas vene autode aeg Eestis otsa saama. Ma ei jõudnud sellega tollal Tallinna maantee poole viiva Ringtee ääres Tartu autoturu platsilegi sõita, kui juba astus üks Venemaa venelane ligi ja küsis, kui palju ma selle eest tahan. Ütlesin, et 2000 dollarit. Täpselt nii palju ka sain. Vaat see oli tolle aja bisnis: 1370ga ostad, kaks aastat pruugid ja siis müüd peaaegu poole kallimalt edasi. Tehke järele!

Fotode autor Priit Pullerits, fotod Priit Pulleritsu erakogust, v.a 11. foto 

Pullerits: Kas Erich Teigamäe rollides võib näha huvide konflikti?

Kas olete tähele pannud, et täna, reedel, möödus täpselt kolm kuud päevast, mil Erich Teigamäest (fotol vasakul) sai taandatud Kersti Kaljulaiu asemel EOK uus president? Varsti saab tal sada päeva täis. Millistest Eesti sporti mõjutavatest olulistest sammudest, otsustest ja tegudest olete kuulnud?

Valimiste eel oli kõva lärm, aga nüüd valitseb vaikus.

Ma siis otsustasin seda vaikust täita ja sisustada. Küsisin EOK-lt ja Eesti Kergejõustikuliidult, miks kuulub EOK president Teigamägi endiselt EOK ühe liikme, Eesti Kergejõustikuliidu juhatusse, ja kas siin ei teki küsimust võimalikust huvide konfliktist. Huvide konflikt on ju nüüd kuum väljend, isegi vastne majandusminister Liina Vahtras (fotol paremal esiplaanil), kes mu meelest sobiks kõrvuti Kaja Kallasega Eesti Ekspressi rubriiki „Nagu kaks tilka vett”, tõmmati sellega liistule.

Kui olin hommikul paisanud rahva ette reportaaži uue kaitseministri Martin Heremi (fotol vasakul) neljapäeva pärastlõuna avalikust loengust Tartu Ülikooli tulevikumõtte professorina, mis on saanud juba üle poolesaja kommentaari (mitte et see oleks mingi näitaja või eesmärk omaette), ja enne, kui viisin lõpule põhjaliku loo sellest, miks Eesti laste PISA testi hiilgavad tulemused ja koht maailma edetabelis ei pruugi edaspidi nii silmapaistvad olla, jõudsin toota ka uudise teemal, et EOK president istub jätkuvalt kahel toolil.

Eesti Kergejõustikuliidu president Madis Kallas, kelle EKJLi volikogu valis mullu mais seni ligi kaks kümnendit seda alaliitu juhtinud Teigamäe mantlipärijaks, põhjendas mulle Teigamäe jätkamist EKJL-i 11-liikmelises juhatuses sellega, et ta on Euroopa Kergejõustikuliidu nõukogu liige ja läbi selle kuulub oma ametiseisundi tõttu ehk ex officio ka EKJL-i juhatusse. Uus Euroopa Kergejõustikuliidu nõukogu valitakse järgmise aasta aprillis.

Kallas ütles, et kergejõustikuliidu vaates ei ole Teigamäe kuulumisele EKJL-i juhatusse ühtegi takistust. Ta lisas, et kuna EOK presidendi valimised suve hakul olid erakorralised, siis ei olnud võimalik Euroopa Kergejõustikuliidu nõukogu liikmeks kandideerimisel selliseid arenguid ka ette näha.

EOK kommunikatsioonijuht Mirjam Endla teatas mulle, et EOK põhikiri ei keela EOK presidendil ega teistel täitevkomitee liikmetel, sealhulgas asepresidentidel, tegutseda samal ajal teistes spordiorganisatsioonides. EOK täitevkomitees on 18 hääleõiguslikku liiget ning mitmed neist on seotud ka teiste Eesti spordiühendustega.

Endla lausus, et ametikohtade samaaegne täitmine ei tähenda iseenesest huvide konflikti. Huvide konflikt võib tema sõnul tekkida vaid konkreetse otsuse puhul, millisel juhul on põhimõte selge: inimene taandab ennast arutelust ja otsustamisest. Endla kinnitas, et nii nagu seda põhimõtet järgitakse muudes valdkondades, peab sellest kinni ka EOK.

Isikliku kommentaarina arvan, et puhttehniliselt võib see ju nii olla, nagu Endla seda seletas, ja küllap ongi, kuid selleks, et ei tekiks kahtlusi, oletusi, süüdistamisi, tagarääkimisi ja et üldse paistaks asi aus ja õiglane, oleks Teigamäel igati mõistlik esitada avaldus EKJL-i juhatusest taandumiseks või vähemasti seal oma volituste peatamiseks. Kuidas teile tundub?

Fotod 1, 4 ja 5: Eesti Olümpiakomitee president Erich Teigamägi 1. augustil PÄrnumaal Jõulumäel. Fotode autor. Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Majandus- ja tööstusminister Liina Vahtras ning kaitseminister Martin Herem on andnud 16. septembril riigikogu ees ametivande. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu Ülikooli tulevikumõtte professori Martin Heremi avaliku loengusarja "Lai riigikaitse ja Eesti tulevik" esimene loeng "Kuidas valmistuda sõjaks?" Tartu ülikooli Delta õppehoone suures aditooriumis 17. septembril. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kaks küsimust koormustesti kohta, mida keegi millegipärast ei esita

Kuigi Eesti üks elupäästvamaid spordilugusid sai piisavalt põhjalik, jäi sealt ikkagi kaks olulist alateemat välja. Avan need siin.

Esiteks, nagu loos esitatud dramaatilistest näidetest näeme, teeb kahju pikaajaline kestev pingutus, nt poolmaraton, mida joostakse poolteist, kaks ja vahel enamgi tundi, või maraton, mida joostakse kolm-neli tundi, ent teame ju, et südamele saab suurt koormust anda ka siis, kui teha lühiajaline, paarisajameetrine või minutiline maksimaalne pingutus. Küsimus: kumb neist, kas pikaajaline kestev või lühiajaline intensiivne pingutus, on tervisele ohtlikum?

Tunnistan, et kaheminutiline, isegi pelgalt minutiline maksimaalne pingutus ratta seljas on andnud mulle pärast rängemalt tunda kui tunnipikkune ühtlaselt tugev rattasõit. Või näide noorusest: pärast 800 meetri jooksus isikliku rekordi 1.55,9 püstitamist öökisin umbes kolmveerand tundi Kadrioru staadioni kõrval puu all, paha oli olla, aga pärast kõige parema tulemuse saavutamist umbes 24-kilomeetrisel Tartu jooksumaratonil polnud enesetundel, kui puupakuks tõmbuvad jalalihased ja trauma saanud parem põlv arvestamata jätta, häda suurt midagi. 

Sain laupäevase loo tarvis spetsialiste usutledes teada, et kuigi statistika järgi juhtub enamik fataalseid õnnetusi pikkade pingutuste korral – mis on arusaadav, sest ega 400 meetri jooksus massi- ja rahvaspordiüritusi toimugi –, võib ka väga lühikese, intensiivse koormuse puhul, mis ületab konkreetse inimese võimeid, saada ägeda terviserikke täpselt samamoodi, kui liikuda pikalt, kaua aega, milleks keha ei ole valmis.

Iseenesest loogiline ja ootuspärane vastus, aga hea, kui asjatundjad üle kinnitavad, siis ei teki seda mõtet, et ohh, mis see pooleteiseminutiline spurt ikka hullu teeb, sest äkksurm tabab ju neid, kes jooksevad mitu tundi maratoni.

Ent veelgi huvitavam on järgmine küsimus: EKG koormustest, olgu joostes või rattapukil, kestab ainult 15-20 minutit, aga maratoni jooksevad ja rattarallit sõidavad inimesed neli tundi ja kauemgi, ja kuigi see ei ole maksimaalne pingutus, siis kas too tulemus, mis saadakse paarikümne minutiga koormustestil, näitab ka seda, mis toimub kauakestva pingutuse kolmandal või neljandal tunnil?

Mu usutletud spetsialist tunnistas, et see on täiesti õigustatud aspekt, millele tähelepanu juhin, ent lisas, et niimoodi, kolm või neli tundi, ei ole mõeldav kedagi testida ja seda ka ei tehta. Ta väitis, et riskide maandamiseks piisab ka sellest, kui südame-veresoonkond saab vähema aja jooksul koormatud, sest ka selle aja kestel näeb nn mootori töö ära. Siiski möönis ta, et kui panna võrrandisse muud lisategurid, olgu selleks 48 tundi vältav rogain, nädal kestev rattasõit, äärmuslikud ilmaolud, magamatus, kuumastress, ebapiisav energiatarbimine, siis kõik need tegurid hakkavad mängima oma rolli. Paraku, nentis ta, ei saa kunagi kõike testida. „See on sama, kui inimene võtab 12 toidulisandit, siis me ka ei tea, kuidas need omavahel toimivad, sest seda keemialaborit ei suuda keegi ära testida,” tõi ta paralleeli.

Ja lisas: „Talupojatarkust ei tohi ära kaotada. Mida paremini inimene oskab aru saada, mis signaale keha annab, ja muidugi neid ka kuulata, seda parem. Kõik mõõtmisvahendid, kellad ja sõrmused, on tööriistad, need ei asenda seda subjektiivset aistingut, mida inimene ise oma kehas tajub. Kell ei ütle, et sa tunned rinnus valu, ja kui sa sellele valule ei reageeri, siis sa ei saa kella süüdistada.”

Foto 1: Norralane Jakob Ingebrigtsen võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 5000 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Djamel Sedjati Alžeeriast võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 800 meetri jooksu. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Josh Kerr Suurbritanniast võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 1500 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 4: Naiste 800 meetri jooksu suur kolmik Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil. Paremalt võitja Audrey Werro Šveitsist, tema kannul Femke Broeders-Bol Hollandist ja Keely Hodgkinson Suurbritanniast. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 5: Norralane Jakob Ingebrigtsen võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 5000 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: picture alliance / Beautiful Sports / Scanpix 

Pullerits: Kas nüüd ilmus Eesti spordiajakirjanduses kõige elupäästvam lugu?

See võib olla viimase aja üks kõike olulisemaid sporditeemalisi lugusid, mis on ilmunud mitte ainult mult, vaid kogu Eesti ajakirjanduses. Sport on valdavalt ju taandunud meelelahutuseks, ja kui see ei täida otsest ajaviitefunktsiooni, siis kõik muud sisulisemad teemad, mida käsitletakse, ei puuduta ju otseselt kedagi meist. Aga nüüd tegin loo, mis on elutarvilik lugemine tuhandetele – just neile, kes vähegi aktiivselt sporti teevad.

Ei hakka siin pikemalt kellegi aega kulutama, vaid juhatan teid otseteed loo juurde, mis hoiatab, et kui olete keskealine, siis ärge arvake, et olete endiselt justkui noor, sest enamik neid ohte, mis spordiradadel realiseeruvad, ei anna tavaelus tunda mitte üks teps. Need on salakavalad ja varjatud hädad, mis võimenduvad sageli just siis, kui mootori kõrgematel tuuridel tööle lülitate. Ehk siis võistlustel, aga ka tugevatel treeningutel.

Üks huvitav asi veel, mille lingitud loost välja jätsin, sest infoga ei maksa üle koormata. Kui lugu loete, siis küllap panete tähele, et kõik traagilised ja fataalsed näited käivad meeste kohta. Ma ei kohanud reporteritööd tehes ühtegi näidet, kus ohvriks olnuks naine. Milles asi?

Eks esiteks selles, et mehi osalebki spordivõistlustel rohkem kui naisi, mis tähendab, et neil on ka suurem tõenäosus saada terviserike. Teiseks, mehed on võistlevamad kui naised, nemad ajavad end rohkem maksimaalse piirini ja üle selle. Kolmandaks, on ju ka teada, et mehed on keskmiselt oma tervisest vähem hoolivad kui naised, käivad harvem end arsti juures kontrollimas. Ja neljandaks, nagu viitas üks intervjueeritud spordiarst, kipub olema nii, et vanuse lisandudes tõusevad meestel terviseriskid kindlasti rohkem, kui naistel.

Kas pole mõtlemapanev lugu? Kui ei ole, siis olete enda suhtes ignorantne. Ärge olge!

Foto 1: 2019. aasta Tartu maratoni finiši järel kokkukukkunud suusataja viidi kanderaamil meditsiinipunkti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Foto 2: Mullusest Tallinna maratonist osavõtjad vihmasel rajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Foto 3: Plakat mulluse Tallinna maratoni raja ääres utsitab mitte mingil juhul jooksmist pooleli jätma: ega linnaliiklust sellepärast suletud, et sa seisma jääksid. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Foto 4: Meditsiinitöötajad 1997. aasta Tartu maratoni raja ääres. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix