teisipäev, veebruar 23, 2021

Jaanus Laidvee: Miks Suurel Mõõduvõtul tuli end lumme kukutada ja suuski peksta? Ehk... elagu ühejäljeline maraton?!

Nii nagu juba aastajagu päevi on terves ilmas valitsenud erakordsed olud, nii tuli ka Tartu maraton täiesti teisiti. Ma ei pea silmas koroonast tulenevat, sellega on kõik nagunii tüdimuseni kursis, vaid ilma ja sellest tingitud määrimisgümnastikat. (Tähelepanu: sissekande fotogalerii on täiendamisel.)
 
Tavaoludes näeb rutiin välja nii, et nädala sees annan suusad Tallinnas määrdemeistrile ja saan maratonipäeva hommikul kohapealsetele oludele vastavalt määritult stardis kätte. Sel korral läks aga nii, et kesknädala ilmaprognoosid lubasid stardieelseks ööks suurt temperatuurimuutust ja iga päev muutus ka kellaaeg, millal ilm sulaks pöörab – ning erinevatel prognoosijatel mõistagi erinevalt. Seetõttu oli väga tõenäoline, et veel laupäeva päeval, kui teenust pakkuvad määrdemehed hakkavad suuski ette valmistama (sest hiljem alustades ei jõutaks töödega stardiks valmis), ei olnud selge, mis olud pühapäeval kella 9–12 ajal Otepää ja Elva vahel valitsevad. Sellistes oludes, kus ilm pöörab miinusest plussi, aga samas pole teada, kas pluss saabub stardi hetkeks või paar tundi hiljem, millele lisandub suur saju tõenäosus, ning kui sul pole Mart Kevin Põlluste sugust paaristõuke kätt, et minna sõitma uisusuusaga, jäävad valikusse paraku kõik variandid: karestatud ja määrimata suusk (võrdusena võib siia panna ka nowax-suusa), pooltahke pidamismääre või kliister.

Seega ütlesin neljapäeval määrdemeestele, et määrige ainult libisemine, pidamise osas teen otsuse laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul kohapeal.

Teadsin, et hea kamraad Indrek Teppo (täispika triatloni Eesti meister ja ka sellise lõbusa ettevõtmise nagu Tartu teatemaratoni meeskonna PSJJ asutajaliige) tuleb pärast kolmeaastast võistluspausi samuti rajale. Tema määrib tavaliselt oma suusad ise. Leppisin Indrekuga kokku, et määrime seekord pidamise koos. Reede õhtuks olid ilmaprognoosid sellised, et pigem läheme pooltahkega või suurema saju korral karestatud suusaga. Laupäeva õhtuks oli aga sisuliselt selge, et soojalaine jõuab Otepääle varakult ja juba stardis on nii õhk kui lumi plussis. Sellega langes tahke variant ära.

Kas aga kliister või karestatud suusk? Laupäevaõhtusest ETV spordisaatest ja jutuajamisest rajameistriga sai teada, et vähegi korralikuma saju korral lüüakse rajamasinale hääled sisse ja sõidetakse rada hommikul veel kord üle. Kõike eelnevat arvesse võttes kaldusin otsustama pigem kliistri kasuks, sest kui lund jäljes (eriti) ei ole, hakkab sajanda koha piirimail rada juba läikima. Siis pole karestatud suusaga enam midagi teha, pidamine puuduks. 

Kuna me Indrekuga ei pea ennast kliistriga määrimisel vilunuks, suundusime Tehvandile määrdebokside juurde ja leidsime sealt suuskadega askeldamas vana tuttava Mait Sammalsaare. Kõrval toimetas teise suusapuki kohal endine suusasportlane Risto Roonet, kes saavutanud Tartu maratonil kõva kolmanda koha. Kiire arutelu määrdemeestega viis samuti tulemuseni, et pigem kliister. Roonet terase mehena palus suusad korraks enda kätte, et kontrollida üle suusa kulp ja paine ehk sobivus kliistriga määrimiseks. Proff võttis suusad oskuslikult haardesse ja surus neid kätega teineteise vastu. Järeldus kõlas, et kannatab kliistrit panna küll, suusal jäikust ja kulbil sügavust piisavalt, kuid katame lühemalt ja kärbime pidamisala mõlemast otsast 3 cm. Olen nende suuskadega korduvalt varemgi kliistriga sõitnud ja saadud kogemus ainult kinnitab Rooneti sõnu. Õige oleks kliistri korral kasutada spetsiaalset kliistrisuuska, kuid ega tavaharrastajal ole suusapargiga laiutada!

Jätsin suusad boksi kuni hommikuni ja läksin Otepää ööbimiskohta asju pakkima ning õhtust söögikorda valmistama.

Õhtul kell 00:30 voodisse minnes ja viimast korda aknast välja vaadates oli temperatuur -2 ja sadas peenikest, aga tihedat lund. Hommikul autosse istudes näitas termomeeter +1 ja ka lumi oli sula. Ööga oli sadanud silma järgi hinnates paar-kolm sentimeetrit lund.

Staadionile jõudsin 7:40 ja melu poolest erines avanev vaatepilt oluliselt tavapärasest. Rahvast liikumas väga vähe. Suurimat rolli mängis selles kindlasti stardiaegade hajutamine, kuna rajale lasti viiesajastes gruppides 15-minutiliste vahedega. Põhiline sagimine käis nagu ikka klassikamaratonidel määrdebokside ja -meeste ümber.

Võtsin boksi välisseina najalt jahtunud suusad, et minna testiringile, aga Sammalsaar rõhutas, et ära suuski enne starti maha pane, kuna sadanud lahtine lumi pakib kohe alla kinni ja nii keeraks ma oma suusad juba enne starti tuksi. Sain väga hästi probleemi olemusest aru, aga kuidagi ei tahtnud omaks võtta mõtet, et tuleb täiesti proovimata suusaga 63 kilomeetrit sõitma minna.

Seetõttu vaatasin uurivalt ringi ja nägin, et kohe bokside kõrvalt Kunimäele viiva tõusu suusajäljed on juba testijatel küllaltki kinni sõidetud ja sinna saan peale minna küll. Sõitsin peaaegu tõusu tippu ja laskusin alla suusastaadionile. Pidas kui kännu taga, sellel väiksel lõigul (peaaegu) ei pakkinud ja libises ka täiesti normaalselt. All stardikoridoride kõrval – määrdemehe sõnad hästi meeles ja kerge pakkimistunne jalas – oli selge, et enne starti ma rohkem suuski lumele ei aseta. Samas puges hinge kahtlus, et kuidas on ikkagi kliistriga võimalik nendes oludes sõita, kui isegi stardikoridorides on kõik jäljed korralikult lund täis. Nagu suusa sellesse pehmesse asetan ja ühe jalaga saapa kinnitamiseks peale astun, nii on ju tõenäoliselt kohe pakid all… Ja juba enne pauku!

Kuna Indreku suusad olid küllaltki pehmed ehk kliistri panemiseks mitte eriti sobivad, tegi ta viimasel hetkel otsuse, et läheb karestatud suusaga. Et kui need eriti ei peagi, siis saab vähemalt paaris hästi lükata ja küll roomab ka tõusudest üles või jookseb järsematel nukkidel lihtsalt käärsammu.

Stardialasse sissepääsu oodates tundsin ajastukohasel maskiballil ära Raio Piiroja. Raio märkis esimese asjana muigega, et kurat, on ikka imelik aasta, mitte kedagi ära ei tunne! Üldiselt kanti maske enne stardialasse sisenemist väga korralikult ja seda oli rõõm näha, sest selline käitumine on praeguses suures ebakindluses võib-olla isegi suurim panus ka järelejäänud maratonide toimumisse (loe: nende mitte ärakeelamisse). Sellisel päeval kandus me jutt loomulikult kohe suuskade määrimisele ja Raio ütles, et tal on all pooltahke pidamismääre. Teades kohapealseid olusid, tundus valik üllatav, kuid keerulistel aegadel on ka lahendused sageli keerulised. Raio polnud valikus siiski sugugi enesekindel, aga eks lõplikult näitab ikka sõit ise, mis nendes oludes toimib ja mis mitte.

Kell 8:45 avati stardikoridorid, kus paiknesid 16 paralleelset jäljepaari, ja asetasin suusad eest kolmandasse ritta. Piiroja startis paar rida minust vasemalt esimesest reast. Enesekindlusega pole pikaaegsel Eesti jalgpallikoondise tugisambal ja kaptenil jätkuvalt probleemi. Ühtlasi oli see signaal, et Raio ei loovuta kellelegi ilma võitluseta midagi, just nagu koondisepäevil, mil me sellega nii harjunud olime.

Kell 9:00 käis pauk ja René Eespere meloodia kõrvus paugutati minema. Mitmedki mehed oleks end aga juba esimestel meetritel ninuli paugutanud, kuna stardialas suusa alla kleepunud lahtine lumi lõi selleks pea ideaalse eelduse. Ega algul midagi tagasi hoitud, sest ammu enne pauku oli selge, et tuleb suuresti ühes jäljes ja hanerivis sõidetav maraton ning iga eesmine positsioon oli kui just mitte kulla hinnaga, siis vähemalt ülioluline.

Esimesel korralikumal tõusul peale Valga maantee ületamist kolmandal kilomeetril nägin, et natuke eespool liikuva Piiroja suusk peab väga kohati või ei tee seda üldse. Raio astus kohe vasakule äärde käärsammu jooksma ja möödusin temast jäljes ilma vaevata. Kohakuti jõudes hüüdis Piiroja, et üldse ei pea! Selline äratundmine kolmandal kilomeetril, kui ees on veel 60 sama mittepidavat, on kindlasti füüsiline tagasilöök, aga veelgi rohkem psühholoogiline. Sellega suudavad hakkama saada ja mitte alla anda ainult hingelt võitlejad.

Paari tõusu pärast sain aru, et ka minu suusad ei tööta nii, nagu peaks, sest niipea kui läksin vahelduvale sammule, hakkasid alla tekkima pakid. Nende alt ärasaamine oli küllaltki tülikas (päästis peamiselt ainult vastu jäljepõhja tagumine) ja seetõttu oli mul olukord selge, et ühesammulist, rääkimata vahelduvast tõukest, vähemalt ilma täiendava soojenemiseni kasutada ei tohi. Mis siis sõelale jäi? Just, ainult paaristõuked ja nii ma neid tõuse kangutasin. Käärsammulise jooksu välistasin arsenalist samuti, kuna see oleks tähendanud kõige kindlamat «enesetappu».

Esimeses, Matu TP-s 12. km-l olin 68. kohal, kaotusega liidrile 4.05. Tunne ja enesekindlus oli kindlasti selle hooaja parim, ühtlasi adusin suurepäraselt, et ainult paaristöö eest ka tõusudel hakkan millalgi lõivu maksma. Vahelduvale minnes oleks aga lõivu, ja oluliselt kallimat, hakanud maksma kohe. Seega polnud peas ühtegi diskussioonialget, millise taktikaga jätkata. 

Harimäe tõus 14.-17. kilomeetril oli isegi valdavas enamuses paaristõugetega läbides üllatavalt kerge ja ei saanud õieti arugi, kui olin juba vaatetorni juures. Osadel meestel pakkis aga Harimäel nii korralikult, et nad jäid seisma, võtsid mõlemad suusad jalast ja hõõrusid kätega tugevalt mööda suusapõhja, et üldse oleks kuidagigi võimalik uuesti libisema saada. Mitmel muulgi tõusul nägi mehi, kes pakkimisega hädas ja kes hõõrusid lund ära lisaks käele teise suusaga, saapaga, kepiga, okstest ja juurikatest üle sõites jne.

Teises, Ande TP-s 23. km-l olin 70. kohal, kaotusega 4.42. Enesetundega oli jätkuvalt kõik okei. Libisemine oli samuti endiselt hea, kuid ega aeglasemast libisejast allamäge naljalt mööda saanud. Nagu kõrvalrajale astusid, nii hoog sinna ka kiirelt suri, ja seejärel oli tegu oma endise koha taastamisega, sest ega vanale rajale tagasi vahele keegi väga lasta tahtnud. Möödumine oli võimalik kas tõusudel või siis lausikul, aga kliistrimehed pidid hoolega jälgima, kuhu nad oma suusaga sõidavad. Sageli oli targim otsus kõrvale sõitmata jätta.

Pärast Ande TP-d ühel tõusul umbes 24. kilomeetril hakkasid mõlemad suusad nii pakkima, et tõusu otsast nendega laskumine osutus võimatuks. Ühelt poolt raskusjõud veab sind alla, teisalt jälle mõlemad suusad nakkuvad suvalistel hetkedel jäljes täiesti kinni. Sain aru, et võitlemine enda püsti hoidmisega ei lahenda probleemi ja viskasin ennast paremale külili, sest sellises olukorras järgneb kukkumine nagunii, ja mida meeter allpool, seda tugevam löök kehale. Ajasin ennast püsti ja hakkasin suuski vastu maad taguma, samuti jõuga edasi-tagasi nühkima. Õnneks sain suure lume alt ära ja õnnestus uuesti sõitma hakata.

Kokkupuude maaga oli aga piisavalt tugev, et parem õlg andis ennast igal paaristõukel segavalt tunda, mis tähendas, et edasi pidin lükkama väiksema jõuga. Sest läbi tuntava valu, mis tavapärase tõuke korral järgnes, ma sõitmisel ja enda täiendaval võimalikul vigastamisel mõtet ei näinud. Õnneks valu umbes poole tunni jooksul taandus ja edasi sain jälle lükata täiega. Kohe pärast kukkumist möödusid minust tol hetkel naiste kolmas Reeda Tuula-Fjodorov (nr 10005) ja neljas, Team Nordic Jobs Worldwide sõitja Piret Pärnik (nr 10012). Piret liikus märgatavalt reipamalt kui nädal tagasi Alutagusel.

Kohe nende kannul tuli ka Indrek Teppo (nr 61). Järgmise tõusu algul hüppas Indrek vasakpoolsele rajale ja sõitis lumises jäljes tervest rivist, nii kümmekonnast konkurendist, probleemideta mööda. Mul ei jäänud üle muud, kui sellisele lammutamisele ja mittepakkivale jõulisele libisevale, vahelduvtõukelisele sammule heldinud pilguga järele vahtida. Ei tekkinud hetkekski mõtet, et hüppaks oma suuskadega ka sedasi lumme. Reaalsustaju, eriti just läbielatud pakkimisaktsiooni tõttu, püsis jätkuvalt minuga. See oli parim tõestus, et karestatud (veelgi rohkem – tõenäoliselt nowax-) suusk oli nendes oludes kõige õigem valik.

Umbes 25. km-l oli Algo Kärp tulnud suuskadel loodusesse liikuma ja võistlejaid ergutama ning sain isegi tunnustava järelehüüde osaliseks.

Vaatamata väikestele tagasilöökidele olin poolel maal kolmandas, Kuutse TP-s 32. km-l tõusnud 56. kohale kaotusega 6.21. Aga kuna Kuutsele ronimine peamiselt paaristõuke jõul oli triitsepsi küllaltki pingesse ajanud, oli mõistlik nii ruttu kui võimalik koormust ülakehalt vähemaks võtta. Hakkasin jälle proovima ühesammulist ja meeldivaks üllatuseks enam peaaegu ei pakkinudki. Tõenäoliselt oli lumepind juba nii palju soojem, et lumekristallid jäätusid kliistrisse vähemal määral. Proovisin tõusudel ettevaatlikult jälle ka vahelduvat tõuget – seal toimus jätkuvalt pakkimine, kuid samuti märksa leebemas mahus.

Tegelikult on pakkimisohu korral omad nipid, kuidas sõita. Pead kogu aeg keskenduma ja tunnetama, mis põhjade all toimub, ja nagu hakkab natukenegi pakkima, tuleb kohe minna ainult paaris lükkamise peale ja libistades või isegi tagudes üritada pakke alt minema saada. Lisaks saab vahelduvat tõuget sõita mitut moodi, kas pika sammuga tugevalt tõugates või lühikeste sammudega tippides ning jalga ette tuua hooga läbi õhu või rohkem mööda maad libistades. Ehk erinevalt kombineerides on võimalik teatud piires olukorda parandada.

Kui suusad sain sellise mänglevama sõidustiiliga paremini tööle, siis pulsisagedusele ja laktaadi kuhjumisele mõjus tippiv ja otsiv sõiduviis loomulikult koormavamalt. Ühel hetkel läks kuidagi raskeks, mis oli selge signaal, et järgmises TP-s tuleb tarbida ka geeli.

Eelnev jutt kajastub hästi ka tulemuses, sest neljandaks, Peebu TP-ks 39. km-l olin langenud 73. kohale kaotusega 10.33. Peebul võtsin esimese geeli ja peale topsi spordijooki. Sõidetud oli siis 2:12. Kuni selle ajani olin tarbinud igas TP-s ühe spordijoogi.

Geeli mõju andis peagi tunda ja olek läks kergemaks ning samm reipamaks. Järgmisesse punkti Palul 46,6. km-l jõudsin 72. kohal kaotusega 15.30. Tunne oli Palusse laskumisel täpselt selline, et sisse tuleb imeda ka teine geel (kaks tükki mul neid numbri all plaastriga kinnitatult kaasas oligi ja tavaliselt on kaks ka maksimum, mida ühe sõidu jooksul tarbin). Hea mõte sai apla imemistehnikaga täide viidud, millele lisasin kaks topsi spordijooki.

Palult edasi algab küllaltki tasane langev reljeef ja paaristõukajate leib, nagu öeldakse, mis aga ei tähenda, et nõudlikke tõuse enam üldse poleks. Jätkub neid veel viimasekski neljandikuks ja kellel suusk enam ei pea ning käteramm ka otsa saanud, võib lõpuga päris palju kaotada – ja vastupidisel juhul tublisti võita. Nagu Indrek Vait (nr 55), kes möödus minust uisusuuskadel ja ka uisusaabastes (sellise varustusega mehi esisaja teises pooles väga tihti ei kohanud) ning kes tegi raja teises pooles imelise tõusu, lõpetades 56. kohaga.

Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas ülakehas tunda andma sõidu esimese poole mittetöötavat suuska kompenseeriv jõukulutus. Samas püsis jätkuvalt kõik kontrolli all ja keha saadetavad signaalid lubasid järeldada, et suure tõenäosusega olulist ärakukkumist ei tule – ehk hoida pole vaja midagi ja saab täiega lõpuni panna.

Viimases, Hellenurme TP-s 53,5. km-l olin langenud 80. kohale kaotusega 20.09, mis oli küllaltki loomulik asjade käik, sest käed olid juba liigagi palju vett ja vilet näinud.

Varsti pärast Hellenurmet jõudis mulle järele naiste viies, endine murdmaasuusataja Kaija Vahtra (nr 10008). Mööda ta minna ei tahtnud ja nii me paarisrakendis viimased 7–8 km lükkasime, mina ees, Kaija kohe kannul. Ma ei tunne Kaijat, aga kahe viimase sõiduga on mul tekkinud kindel veendumus, et tegu on sümpaatse inimesega, sest ka Alutagusel sattusime sõidu lõpus mitmel kilomeetril koos sõitma. Ja nii Alutagusel kui pühapäeval sõitis ta mulle korra tagant suuskadele, aga mitte palju. Seda rongis sõites ikka juhtub, eriti kui tagumisel ka paremini libiseb – pole midagi hullu (siis, kui see mõneks üksikuks korraks ka jääb). Mõlemal korral ta koheselt vabandas. Häälest ja olekust saad aru, et teine mõtleb seda siiralt. Ning otse loomulikult vastad sellisel juhul, et ah, tühiasi. Ei mingit probleemi rohkem.

Olen ise ka püüdnud hoida alati seda joont, et kui olen kellegi varustusele peale sõitnud või suuremas grupis võib-olla liiga kiiresti mõnele ette reastanud vms, siis alati midagi vabanduseks või vähemalt selgituseks öelnud. Selline käitumine silub alati olukorda ja on oma olemuselt laiem – see on suusakultuuri küsimus. Minu hinnangul on meil kultuuriga juba päris hästi, kui võrdleme näiteks 10–15 aasta taguse ajaga, aga paremini saab alati.

Kui lõpuni oli jäänud 300 meetrit – see on koht, kus rada teeb esmalt kurvi vasakule, siis väike laskumine ja seejärel kohe paremale, mille järel avanebki lõpusirge –, sööstis Kaija tuulevarjust välja ja tegi vägagi kiireid liigutusi ning sai edumaa, mida ma lõpusirgel küll osalt tagasi sõitsin, aga ette ta 0,6 sekundiga jäi. No mis mul öelda, noore vere vastu nii lihtsalt ikka ei saa.

Lõpetasin 84. kohal ajaga 3:29.53, kaotades võitjale Mart Kevin Põllustele 26.40. Vahetult pärast mind, 25 sekundit hiljem, lõpetas sõidu Raio Piiroja. Mees oli finišis ikka väga tuline nagu koondise parematel päevadel, kui soovis näiteks armeenlasi mutta tampida.

Selline reaktsioon oli mulle igati mõistetav, sest (pool)tahkega määritud suusad lihtsalt ei pidanud, kuid Raio tõestas veel kord, et on tõeline võitlejahing, kes võitleb lõpuni. Ta ei saavutanud küll kohta, mille järele tuli, kuid häbeneda pole ka midagi.

Indrek Teppo lõpetas aga uskumatult kõval 43. kohal, kaotades Põllustele 21.08. Indrek, tuleta meelde, mis ma sulle enne starti ütlesin: sõidad ennast homme 50 hulka! Naersid mu seepeale kõva häälega välja. Aga näed, tasub ikka vastava ala spetsialiste teinekord kuulata.

Lõpetuseks avaldan arvamust, mida väljendasid paljud sõitjad, kellega finišis rääkisin. Nimelt, rajameister oleks pidanud ikka öösel pärast sadu raja läbi sõitma. Jah, jäljed oleksid jäänud pehmemad, aga need kõik oleksid olnud sõidetavad nii esimestele kui tagumistele. Sest mis kasu oli algul 16 jäljepaarist või hilisemast kaheksast? Praktiliselt mitte mingit, sest sõita sai ainult ühes jäljes. See kõik põhjustas palju mõttetuid jäljest välja ja tagasi hüppamisi, suuskadel tallumist ja mitte kõige meeldivamat sõiduelamust.

Nagu Mart Kevin Põlluste ühes intervjuus ütles: «Tänu jumalale, et üks inimene oli suusatanud meie ees, ma ei tea, kes see oli, aga aitäh sulle, et sa selle teekonna võtsid sinna Elva suunas, sest ilma selleta oleksime kahekesi [teiseks tulnud Henri Roosiga] väga hädas.»

Täpselt sama hädas olid ka kõik tagumised suusatajad, kes pidid möödumiseks kasutame teisi radu peale selle ainsa libiseva. Kas see on normaalne ja me hüüame üheskoos, et väga lahe ja elagu ühejäljeline maraton!?

Ei, see ei ole normaalne, sest ilmaolud polnud kaugeltki ekstreemsed (oleks sadanud öö läbi ja veel ka sõidu ajal, siis oleks olnud igati mõistetav ainult ühe-kahe libiseva jälje teke), et olukorda poleks saanud küllaltki kerge vaevaga enne starti muuta.

Järgmisel korral loodab, vähemalt suur osa suusarahvast, jälle osa saada traditsioonilisest, aga mitte hanerivisse surutud suusasõidust.
 
Kõik muu oli aga super, nagu Suurel Mõõduvõtul alati on olnud, ning selle eest korraldusmeeskonnale sügav ja lumeni kummardus.

Fotod 1, 5, 6: Jaanus Laidvee (nr 86) Tartu maratonil. Fotode autor: Sportfoto (Jaanus Laidvee erakogust)

Fotod 2-4: Tartu maratoni finišiala Elva külje all. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

TÄHELEPANU: PÄEVA JOOKSUL LISAN VEEL FOTOSID! ÄKKI OLETE TEIEGI KAADRISSE JÄÄNUD!

reede, veebruar 19, 2021

Pullerits: Kas tõesti sain Tartu maratonist võimsama elamuse juba nädala alguses kätte? Jah!

LISATUD UNIKAALNE VIDEO!

Seni hästi hoitud saladus on see, et esmaspäeva pärastlõunal helistasin kella poole kahe ajal Scanpixi Baltimaade pealikule Art Soonetsile. Mulle oli jäänud silma uudis, et Peipsil on avatud jäätee (fotol vasakul) Piirisaarele. Küsisin, mida Soonets arvab Peipsi jääteele minekust. Ei, mitte autoga - see oleks igav. Pigem suuskade või rattaga.

Soonets (fotol paremal) oli kohe nõus. Edasi oli küsimus selles, millal minna. Pilk EMHI ilmaprognoosile näitas, et järgmisel päeval tuleb tuisk ja pilvisus ja lumesadu. Seega, erilist ilu ja naudingut poleks. Teine võimalus olnuks startida jalamaid, ent see tähendanuks, et ega enne kella poolt nelja me Peipsi kaldale Laaksaare sadamasse jõuaks. Aga nii palju olime vestluse ajal välja selgitanud, et jäätee suletakse juba kella neli.

Helistasin Mehikoorma kordonisse ja rääkisin meie plaanist. Sain teada, et kui läheme ratastega või suuskadel, siis meile kella nelja ajapiirang ei kehti, sest meid klassifitseeritakse jalakäijaks. Kella neljane piirang kehtib mootorsõidukitele. Seega tegime Soonetsiga käigult kiire otsuse, et stardime kohe, kui olema mõlemad kodus kõhu täis söönud.

Kella poole nelja ajaks olimegi Laaksaare sadamas. Maksin seal kaks eurot parkimise eest, tõstsime rattad autost välja ja peagi oligi minek. Soonets läks Scotti fatiga, mina tavalise Cube'i maastikurattaga, millega olin suvel käinud rattamaratonidel ja mujal, näiteks Hiiumaal ringi sõitnud (Moabist tunamullu rääkimata). All olid sel tavalised rehvid, ei mingeid naaste ega sügis-talve mustrit.

Mul olid autos kaasas ka suusad, seda juhuks, kui jäätee lumekatte paksus osutub selliseks, et tavalise maastikurattaga jääks seal hätta. Aga jäätee pinnas näis Laaksaare sadama lähistel tugev. Niisiis selleks, et kergemini Soonetsi rattatempos püsida, valisin samuti ratta. Olgu öeldud, et ka suuskadega saanuks sõita. Ja Soonets väitis, et tõukekelguga ka. Sest jääteel vähemalt esmaspäeval mingit liiva ega kruusa küll polnud.

Mis edasi sai, seda saate vaadata siit videost. Olgu öeldud, et teele asudes oli õhutemperatuur -8 kuni -9 kraadi, aga tagasi tulles langes see -19,3ni. Ent olime selleks valmistunud, nii et külm meid ära ei võtnud. Tegime tiiru ka Piirisaarel, sedasi läbisime kokku 20,4 km ning selleks kulus koos sagedaste pildistamispeatustega tund ja 53 minutit. Olgu öeldud, et tänu fantastilisele ilmale saime selle talve absoluutselt suurima elamuse.

Ma, muide, kahtlen, kas saate pühapäevasel Tartu maratonil samaväärse elamuse. Aga eks te näe. Võrdluseks vaadake esmalt ära meie tehtud video. Ja lugege laupäevase Postimehe Arteris ka minu lugu sellest retkest, seal on taustad jms paremini lahti kirjutatud.

*

Paar intrigeerivat lugu mult veel:

Kus viibib ja mida teeb praegu meie kauane kangelane Vahur Teppan? Uskumatu, aga sisuliselt suusatab Marsil!

Minu intervjuu kuulsa Jäämehe Wim Hofiga, kes ei karda külma.

Kuidas Eesti mees Wim Hofi meetodiga haigustest jagu sai.

Foto 1: Priit Pullerits Peipsi jääteel. Foto autor: Art Soonets
Foto 2: Art Soonets Peipsi jääteel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Art Soonets  ületamas jääteel ainsat lõhe kohta. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits lähenemas Peipsi jääteel Piirisaarele. Foto autor: Art Soonets
Foto 5: Art Soonets ja Priit Pullerits pärast Peipsi jääteelt Laaksaare sadamasse jõudmist. Foto autor: Art Soonets
Foto 6 ja 7: Priit Pullerits sõitmas Peipsi jääteel vastu loojuvat päikest Laaksaare sadama poole. Fotode autor: Art Soonets

neljapäev, veebruar 18, 2021

Pullerits: Karm ja ootamatu teadaanne - Tartu maraton jääb tänavu ära

Saan aru, et Eesti harrastussuusasporti on tabanud karm, valus ja korvamatu hoop, aga fakt on see, et tõepoolest, Tartu maraton jääb pühapäeval mul ära. Selle kinnituseks on siin teisipäeval väljastatud arstitõend (fotol all), mille läkitasin kohe samal päeval ka Klubi Tartu Maratonile, misjärel minu nimi kustutati osalejate nimekirjast ning mu väljakuulutatud number 271 läks hoopis ühele teisele sõitjale.

Kinnitan siinkohal, et tegemist ei ole fiktiivse arstitõendiga, nagu kinnitan ka seda, et tegemist ei ole koroonaviirusega. Perearstikeskus ütles, et nad ei saa põhjust tõendile märkida, sest tegemist on delikaatsete isikuandmetega ning neid nad ei väljasta.

Klubi Tartu Maraton teavitas mind, et kannab mu makstud osalustasu minu maratonikontole krediidiks. Selle kehtivus on kuni 10. detsembrini 2021. aastal.

Foto autor: Priit Pullerits


pühapäev, veebruar 14, 2021

Jaanus Laidvee: Alutaguse maratonil nägi nii suuremeelset ohverdust kui eemaletõukavat käitumist

Hooaja kolmas maraton erineb kahest eelnevast juba selle poolest, et Tallinna läänepoolsest servast teele asudes kulub kohalesõiduks peaaegu kaks ja pool tundi, mis tähendab väga varast ärkamist. Seetõttu eelistan minna kohale eelmisel õhtul. Ööbisin Jõhvi majutusasutuses ja sealt oli hommikul mugav 15 minutiga Alutagusele jõuda.

Suure osa maratoni tulemusest määrab õige toitumine ja eeskätt õige laadimine viimastel päevadel. Eks siin on erinevaid lähenemisi sõltuvalt toitumisharjumustest ja ka maitse-eelistustest, aga kuldreegel ütleb, et eelistada tuleb süsivesikuterikkaid toitaineid ja n-ö aeglaseid süsivesikuid, mis imenduvad kauem. Noorsportlastel on võib-olla huvitav teada, milline näeb välja küpsemas eas maratoonari viimase õhtu söögi sett (vt pildil all vasakul) ja millised on prioriteedid.

Kuna nädalajagu päevi on külmemaid ilmu olnud ja ka Alutaguse maraton toimub igati talvistes oludes, siis sellistel puhkudel olen profülaktika mõttes alati tarbinud ingveriga tervisetooteid, sest ingver hoiab teadupärast edukalt erinevad pahatekitajad kehast eemal.

Laupäevane Alutaguse oli erinev veel selle poolest, et startima pidin mitteharjumuspärasest stardigrupist, kuna eelmisel korral, 2019. aasta Alutaguse maratonil astus «hea võistluskaaslane» täiesti süütus olukorras siledal maal suusaga mu kepil kulbi otsast, ja et häda veelgi suurem oleks, juhtus see kõigest 1 km pärast esimest TP-d ehk ühe kepiga tuli sõita umbes 10 km kuni järgmise TP-ni. Sest kulbita kepp osutub suusatamisel täiesti kasutuks vahendiks, isegi ballastiks, mida on vaja endaga lihtsalt kaasas vedada. 

Tolle ebasportliku aktiga oli sõit n-ö tehtud. Liipasin ühe kepiga kuidagi järgmisesse TP-sse, kust sain korraldajatelt vibu, mis meenutas kaigast, kuid vähemalt koos sellise huvitava riistapuuga sain rahuliku tempoga ja mõlemat kätt kasutades lõpuni tulla. Kuna endast mitteolenevatel põhjustel oleks koht olnud 130. (sõiduaja järgi), siis sellise tulemuse asemel eelistasin lõpuprotokolli lasta kirjutada DNF ja sõitsin finišikoridorist mööda. (P.P-lt: samasuguse manöövri enne finišit korraldasin kunagi Tamsalu vabatehnikas maratonil, kui läbisin selle paaristõugetega, st mitte just kõige kiiremini, mille peale tõusis hiljem kommentaariumis kõrvulukustav seakisa.)

Kuna stardigruppide moodustamisel lähevad arvesse erinevate koefitsientidega eelmise aasta sama maratoni koht, seejärel jooksva aasta Estoloppeti sarja parim koht, mille puudumis(t)el sarja eelmise hooaja parim koht (kõige suurema kaaluga on aga eelmise aasta sama maratoni tulemus), siis sellest tulenevalt sain numbri alles III stardigruppi (nr 109).

Alutagusel on Estoloppeti maratonidest stardigrupil kõige suurem tähtsus, kuna tegemist on juba stardist alates väga kitsa rajaga, kus isegi lähtealas on ainult neli jälge ja needki muutuvad õige pea kaheks. 

Startisingi umbes täpselt oma numbri positsioonilt. Stardikoridori suuski ära viies olid esimesed kaks rida ehk kaheksa positsiooni juba hõivatud. Asetasin suusad kolmandasse ritta.

Sellelt kohalt stardikanga poole vaadates oli kohe selge, et võimetekohast kohta pole võimalik välja sõita (viimased kolm Alutaguse maratoni enne kirjeldatut olin lõpetanud kohtadel 38. kuni 60.), kuna esimestel kilomeetritel möödumisvõimalused praktiliselt puuduvad. Mis tähendab, et tagant alustades tuleb lihtsalt oodata ja kannatada, millal hakkavad tekkima vahed, ning alles seejärel saab hakata kõrvaloleva jälje abil aeglasematest mööduma. Selle aja peale on aga esimene ots juba lootusetult minutite kaugusele eest ära sõitnud. Seda stardis kaotatud aega hiljem tagasi teha pole võimalik.

Stardist minek oli täpselt selline, nagu just kirjeldatud: tuli lihtsalt kannatlikult oma aega oodata, millal saaks sõitma hakata. Sattusin kohe taas kõrvuti vana maratonikamraadi Jaak Teppaniga (nr 550). Miks nii ütlen, tuleneb sellest, et kuidagi olen sattunud stardist alates mitmetel maratonidel just Jaaguga koos sõitma ja mitmel korral nii ka lõpetanud. Rõõmsa oleku ja alati avala naeratusega Jaaku on maratonirajal alati olnud suur rõõm taaskohata, loomulikult ka seekord. 

Näiteks viimasel Tartu maratonil 2019. aastal lõpetasime mõnesekundilise vahega, Jaak kaks kohta enne mind, vastavalt 147. ja 149., ning 2019. aasta Alutaguse sõidus olime jälle n-ö paarisrakendis (esimeses vaheajapunktis 11 km peal oli Jaak otse minu taga 58. kohal); tolle võistluse lõpetas Jaak korraliku 50. kohaga.

Endiste suusatajatega koos, eriti vahetult nende taga sõites on lisaks see eelis, et nende «platsi nägemine» ja oskus erinevaid olukordi ette näha on parem kui tavaharrastajal ning seetõttu oskavad nad alati olla parimal või õigel positsioonil, eriti sõidu algfaasis, kus aeglasemaid või kukkujaid, kellest mööduda vaja, leidub pea alati. Nii ka seekord Jaagu tuules sai muretult möödutud õige mitmest võitluskaaslasest.

Kui olime jälle kõrvuti radadel lükkamas, küsisin Jaagult, kuidas vorm on. Vastus tuli kiirelt, et ta teeb rahulikku vastlasõitu. Umbes vist 7. kilomeetriks hakkas selguma, et ma tahan teha natuke kiiremat vastlasõitu ja astusin ta tuulest välja. Jaaku enne uuesti ei näinud, kui finišis.

Õige pea sain aga laskumistel aru, et suusad ei tööta Alutaguse oludes, nagu vaja. Sest kui keskmisest raskemal suusamehel (90,5 kg) libisevad 75–80-kilosed vennad eest ära ja tagant pidevalt suuskadele peale sõidetakse või oskajamad ka keppidest hoogu lükkavad, on asi kehv, et mitte öelda hullemat. Ei taha süüdistada määrijat, kuna vabalt võib olla, et mu suusad sellistes oludes väga hästi ei toimigi, aga tõenäolisem on, et suusad olid liiga kinni (loe: liiga pidavaks määritud). Sellest oleks ma võinud stardieelsel testsõidul paremini aru saada ning lihtsaim ja kiireim lahendus olnuks pidamismäärde otstest eemaldamine ehk pidamisala lühendamine.

Ei jäänudki siis muud üle, et kui soov oli sama pundiga koos edasi sõita, tuli eelkõige laskumiste lõpuosas tublisti hoogu juurde anda, et esimestega mitte vahet sisse lasta.

Kui alguse mõned laskumised ja tõusud on selja taha jäänud, kulgeb rada edasi peamiselt mööda metsateid ja laugel reljeefil imeilusate vaadetega Alutaguse metsas. Endal oli füüsis okei ja oli aru saada, et vormikõver liigub õiges suunas, tunne ja taluvus parem kui nädal tagasi.

Tükk aega sõitsime koos pundis, mille peas lükkasid Alar Just (nr 117), Toomas Laur (nr 124), Kalev Vunk (nr 70), Aron Trumm (nr 86) ja mina. Mõnus oli nendega koos minna ja kõik sõitsid enamuse ajast paaris, mõned järsemad nukid tehti ühesammulist või mindi korraks ka vahelduvale sammule. Olud olid tegelikult Alutaguse kohta rasked ja libisemine aeglane, kuna suur lumi, mis viimasel ajal maha sadanud, polnud sula näinud, mistõttu selle kõvaks kinni pressimine väga hästi ei õnnestugi. Lumi jääb poolpehmeks ja lendlevaks ning kohati vajusid ka kepid läbi. Jälje soones oli samuti lahtist lund ja suurt vahet polnud, kummas jäljepaaris sõita, ühtemoodi raske ja tihke libisemine oli igal pool. Külma oli vähem kui nädala sees prognoosid lubasid, aga siiski parasjagu: stardis -9 ja finišis -8 kraadi.

Alutagusel tegi kaasa ka Eesti esimene pikamaasuusatamise tiim Team Nordic Jobs Worldwide. Varsti jõudsime järele tiimi naisliikmele Piret Pärnikule (nr 29), ühtlasi möödusime. Näha oli, et kergema kehaehitusega naistel on paaris lükkamine nendes tihketes oludes paras väljakutse, mistõttu kasutas Pärnik palju vahelduvtõuget. Võit jäi siiski võistkonda: selle võttis Nordic Jobs Worldwide’i eestvedaja ja nimekaim liige Mart Kevin Põlluste. 

Ega laugetel osadel midagi olulist peale rongides sõitmise juhtunud. Ainus tähelepanuväärne sündmus leidis aset kõige järsemal, n-ö seinatõusul umbes 13-14 km enne lõppu. See on Alutaguse kõige trikim koht, sest sellele eelneb korralik laskumine alla auku, kust siis kohe väikse kurviga tõuseb rada järsult üles. Ja sellel tõusul pea alati midagi juhtub.

Kuna kiirus on suur ja tõusunurk veel suurem, saab hoog poole tõusu peal ruttu läbi ning kui kohe jalgu laiali ei aja ja keppe korralikult maasse ei löö, tekib oht, et hakkad kiiresti alla tagasi liikuma, mille vältimiseks pead põlved ja käed suure jama ärahoidmiseks maha panema. 

Üksi sõites pole eriti lugu, aga kui laskub kümmekond meest nagu meie grupis, siis kuna kitsast tõusu mahub kõrvuti võtma maksimaalselt kaks inimest, on väga tõenäoline, et isegi üksteise taga laskuv punt ei mahu ühel hetkel enam tõusule ära, sest hoog lõpeb kõigil umbes samas kohas. Et eesmistele tagant mitte sisse sõita, tuleb paratamatult astuda teiste kõrvale, vahele, mis tähendab, et jalgade hargitamiseks ei jää enam ruumi ja tagasilibisemistest pole pääsu. Nii juhtuski ühe meie grupi sõitjaga: ühel hetkel oli ta grupi peas põlvili maas, jalad-käed laiali. Õnneks olid pundis kõik kogenud mehed, keegi lollusi tegema ei hakanud ja üks mees sõnastas kõva häälega selle, mis kõigil teistel mõttes oli. «Nii, nüüd teeme nii, et keegi ei liigu enne, kui kaasvõistleja oma suuskadel jälle püsti!» Kõik seisid liikumatuna nagu üks mees Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil. See kestis 7-8 sekundit. Kuulda oli ainult hingeldamist, mis oli aga hea märk ja näitas, et kokku on sattunud mehed, kes olid töötegemise kursil.

Kui sellises olukorras hakkaksid kõik koos samal ajal rapsima ja kukkujast mööda pressima, juhtub, et kukkujaid tekib kordades rohkem, lisandub varustuse ja enda vigastamise oht ning kokkuvõttes kaotavad kõik ka oluliselt rohkem aega. Kaaslane sai püsti, seejärel kõik jälle liikuma ja suuremate kadudeta olime juba sõiduhoos tagasi.

Suusatamises tuleb kukkumisi ikka ette ja seda tuleb võtta lihtsalt kui ühte sõidu osa. Näiteks panin ka ise kaks korda viimasel neljandikul laugest osast tõusule üle minnes käed-põlved maha. Iseenesest on tegemist ülimalt süütu olukorraga, millele aga alati järgneb kukkumine. Juhtub see siis, kui lööd kepi teraviku enda ette kahe suusa vahele. Sellisel juhul püsti jääda pole võimalik. Ühelt poolt hästi loll viga, aga juhtuda võib oi kui kergelt, mis isegi ei tulene niivõrd väsimusest, kui tähelepanu hetkelisest hajumisest. Sarnaseid kukkumisi näeb igal aastal mitmeid ka nii murdmaa kui laskesuusa MK-sarjas.

Alutaguse raja lõpuosal on varuks korralikud tõusud, mistõttu viimased 7 km on kehale väga nõudlikud. Lühike järsk tõus üles, pikem lauge laskumine alla, siis natuke siledat, siis kurvid siia-sinna, siis jälle järsk tõusunukk, jälle alla, kurvides jäljevahetused vasakule-paremale, jälle üles jne. Viimased kilomeetrid lähevad tugevalt pingutades olenemata sellest, mis positsioonil sõidad, sest pikk sõit on kõigil seljataga ja jõuvarud nii ehk naa otsakorral.

Meie punt laguneski viimastel kilomeetritel. Laskusime turvaliste vahedega finišisse, seekord õnnestus asja lahendamine lõpuspurdiga siiski ära hoida (siia naerunägu!). Lõpptulemus: 44 km, koht 85., aeg 2:25:01.

Kuna endal rajal väga palju sündmusi ei juhtunud, siis vaatame, mis teistel sõitjatel öelda oli. Kui pärast võistlust autos riideid vahetasin, jõudis varsti oma auto juurde ka endine jalgpallur Marek Lemsalu – saabusime temaga hommikul Alutaguse parklasse täpselt samal ajal ja parkisime kõrvuti –, kellega olen juba aastaid kohtunud talvistel maratonidel. Ta ütles sõidu kohta, et muidu oli okei ja ka lausikutel jõudis paaris lükata, kuid hävis kõikidel tõusudel. Ütles, et oma 100+ kiloga on kergemate vendadega sammu pidada siiski keeruline. Seevastu mäest sai alati alla probleemideta ja mitmetele kandu näidates. Ta oli alles ka uued suusad soetanud, mis töötasid hästi ja nendega jäi ta väga rahule.

Jaak Teppanit nägin uuesti finišialas ja küsimuse peale, kuhu ta mu tagant äkki kadus, vastas, et pole saanud muude kohustuste kõrvalt eriti treenida, on rohkem ise võistlusi korraldanud ja tegelenud paljudele suuskade ettevalmistamisega ning sai umbes 10. kilomeetril aru, et sellise ettevalmistuse pealt pole väga mõtet edasi punnitada ja lasi tempo alla. Niimoodi mugavas tsoonis sõites märkas ta pärast teist TP-d suusatajat, kes oli murdnud kepi ja liikus ühe kepiga. Kuna tema liigutustest oli näha, et ta on siiski võistlema tulnud ja kujunenud olukorraga absoluutselt rahul pole, andis Jaak oma kepi võõrale ja ütles, et andku minna! Aga võiks kepi jätta järgmisesse TP-sse, sest sealt saab kindlasti asenduskaika.

Nii siis kulges Jaak ühe kepiga edasi ja kolmandasse TP-sse jõudes sai oma vara tagasi. Kui ta sellest rääkis, oli seda nii ilus kuulata ja vaata et pisargi tuleb silma. Selline käitumine on suuremeelsuse musternäidis ja kui mitte rohkem, siis heateo teenetemärgi on Jaak küll täiega välja teeninud. Lõpetuseks lisas, et tal polnud ju enam vahet, koha peale juba ammu ei sõitnud ja kas ta on protokollis 144. või 194. – no mis sel tähtsust.

Kummardus, Jaak, veel kord!

Silver Eensaar, hea sõber ja Eesti kõvemaid seiklussportlasi (kolmekordne maailmameister rogainis) ning vastupidavusspordivõistluste korraldaja, ühtlasi Tartu teatemaratoni legendaarse meeskonna PSJJ asutajaliige, startis enda kohta väga tagant, 250. koha piirimailt ja pidi kõike seda, mida mina oma stardi kohta kirjeldasin, läbi elama kordades rohkem. Kehv stardikoht oli tingitud sellest, et Silver on viimastel aastatel suusaspordile vähem keskendunud, tegelenud rohkem oma põhialaga ja seetõttu polnud tal 2019. aastast all ühtegi sõitu, mis oleks numbri jagamisel arvesse läinud.
Loodetavasti nägi suusasport aga kadunud poja tagasitulekut ja välja sõidetud 155. koht annab järgmistel registreerumistel juba oluliselt meeleolukama stardipositsiooni. Igal juhul Suurel Mõõduvõtul on seikleja tagasi joonel, sest varasem 75. koht vajab ju millalgi üle sõitmist. 

Kui minnakse panema (aga milleks muuks on mõtet number selga panna ja stopperi tiksudes koos sõitma hakata), siis ikka juhtub. Hea lapsepõlvekamraad Erki Täht, kellega koos üles kasvasime ja kes aastaid tagasi on saavutanud Alutagusel nii kõva koha kui 44., sai näiteks sedapuhku haamri. Minu küsimuse peale, kas võttis siis mõne kilomeetri rahulikult ja taastus enam-vähem ära ning sai jälle mõnuga edasi pingutada, kõlas vastus, et midagi ta ei saanud! Erki jõi ja sõi kahes viimases TP-s oluliselt rohkem kui tavaliselt eesmärgiga keha täiendava energiaga turgutada, aga haamer oli seekord siiski mehest tugevam. Selle raskust sai ta oma turjal tunda sõidu lõpuni. Nii ei jäänud tal üle muud, kui lihtsalt rahulikus tempos finišini kulgeda.

Kui eelmises reportaažis kiitsin mõnusat ülevat Viru maratoni stardieelset meeleolu, mida oli nii kift üle pika aja (eelmise lumetu talve tõttu) jälle kogeda, siis Alutagusel jäi silma liiga palju seda, mis head meeleolu ära viia püüab. Rajale see õnneks peaaegu kaasa ei tulnud, aga enne starti võis märgata inimesi, kelle käitumine heade ja parimate kavatsustega kaasteeliste suhtes – isegi sellisel suurepärasel talvepäeval ja looduslikult imelises kohas nagu Alutaguse – oli pehmelt öeldes eemaletõukav.

Ei oska sellele paremat seletust anda, kui et tõenäoliselt ei tulda praegusel erakorralisel ja paljude jaoks ka väga raskel ajal eluga, just vaimse poolega toime ja siis minnakse oma komplekse välja elama teiste peal.

Kui just rääkisin Jaagu suuremeelsest käitumisest, mis kõigis, kas sellega vahetult kokku puutudes või sellest kaude osa saades lugupidamist tekitab, siis need hingelt väikesed inimesed, vähe sellest, et neil endal on nina pidevalt vingus, suudavad oma väiklase käitumisega ka teiste päeva ära rikkuda.

Jah, ühes võib kindel: elu ei väsi kunagi üllatamast.

Kohtume nädala pärast Tehvandil, siis juba Suure Mõõduvõtu stardis!

Fotod 1 ja 4-15: Viru maraton, hooaja esimene Estoloppeti sarjas. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Jaanus Laidvee tankimismaterjal Alutaguse maratoni eelõhtul. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Jaanus Laidvee Alutaguse maratonil. Foto autor: Sportfoto (Jaanus Laidvee arhiiv)

neljapäev, veebruar 11, 2021

Pullerits: Vaadake, kas sellest ilusamat suusasõiduvideot olete Eestis näinud!

Seda, mis te lisatud videost näete, võib nimetada katsesõiduks, et teha kindlaks, kuidas põlv peab. Seda saate ise oma silmaga hinnata varju pealt, sest ilm oli selle sõidu ajal ju suisa jumalik.

Kogenumad mehed tunnevad muidugi kohe ära, kus katsesõit toimus. Neil, kes veel verisulis, on siin hea tutvuda, kus isakesed salamahti mahalaadimist teevad. Ehk selgemini öeldes, taastuvad. Tõuse sai igatahes võetud ilma keppide toeta ja ega lausikulgi neid tööle pannud - sedagi näete selgelt ära, kui pilti lugeda oskate.

Üldiselt on laiem sõnum see, et nüüd pole enam panna vaja. Sest muidu tõmbate tühjaks. Ennast. Nüüd tuleb hoida. Aga mõnele on isegi hoida hilja. Kellest ja millest jutt, see selgub loodetavasti lähipäevil.

Kuid kes teab, äkki jätkub pinget veelgi kauemaks?...

Head vaatamist ja nautimist

Tänases Postimehe Arteris mult suurem materjal, mida kümme kuud koroonapandeemiat on meiega teinud (all minu nelja loo jaoks loodud alamrubriik Postimehe veebiküljel).

 Fotod 1 ja 2: Suusa- ja matkarajad Tartu lähistel Emajõe ääres. Kas tunnete täpsemalt ära, milliste kohtadega tegu? Fotode autor: Priit Pullerits

pühapäev, veebruar 07, 2021

Jaanus Laidvee*: Miks Tamsalu maraton oli närvilisem kui Virus ehk kuidas mehed neiu tuules liugu lasid

Kui laupäeval Tamsalu poole sõitsin, sain poolteist tundi enne starti Priidult kõne, kas ma võiks teda natuke aidata. Nimelt kujunenud olukorras, kus ta isiklikel kaalutlustel ei saa suusamaratonidest osa võtta, nõuavad blogilugejad endiselt reportaaže Estoloppeti startidest, aasta oodatuimast sündmusest, nagu nad kirjutavad. Kasvõi asendusliikmelt, kui peremees ise haavatud, lisades.

Ma küll vastasin, et küllaltki siledal ja lagedal Tamsalu rajal suure tõenäosusega midagi sellist ei toimu, millest lihtsurelik oskaks huvitava võistlusülevaate välja võluda, aga spordireportaaži vaieldamatu suurmeister selle vastusega ei rahuldunud. Jäi jutt, et hoian silmad nii lahti kui võimalik ja üritan midagi sõidust kirja panna.

Kuna tegemist oli viimaste aegade külmima maratoniga – pool tundi enne starti autost lahkudes näitas termomeeter -14 ja pärast sõitu naastes -13 kraadi, lisaks küllaltki vali tuul, mis tekitas tuulekülma vähemalt -20 kraadi –, siis see tähendas, et tuli teha muudatusi ka tavapärases võistlusriietuses. 

Kombe alla tõmbasin ülakehale teise kihi spordipesu, jalga kaks paari sokke, kätte just sellel nädalal Tamsalu ilmale mõeldes soetatud uued soojad kindad, mille alla panin igaks juhuks ka õhukesed aluskindad. Kui jutt käib külmaga seoses varvastest ja sõrmedest, siis alati tasub pigem natuke «üle panna» kui vastupidi, sest minu pikk kogemus ütleb, et häirivalt soe ei hakka kätel-jalgadel külma ilma korral kunagi, küll aga liiga õhukeselt minnes hakkavad need külmetama väga kergelt.

Memmeräti jätsin loomulikult pähe tõmbamata, kuna blogi stammlugejaile ei pea siin kindlasti hakkama üle seletama, et sellise teo eest terendaks tõenäoliselt pikk eetrikeeld.

Ausalt öeldes polegi memmerätti (moodsama sõnaga buffi) võistlustel kunagi kandnud, välja arvatud üks kord, 2011. aasta Tartu maratonil, mis on olnud ka minu kõige külmema ilmaga sõit, kus stardihetkel oli temperatuur -23 kraadi. Kuid kuna see häbiväärne sündmus leidis aset juba 10 aasta tagasi, siis minu õnneks on nimetatud tegu tänaseks aegunud.

Nädal tagasi sõidetud Viru maratonist erines Tamsalu juba kohe sõidu alguses selle poolest, et stardist minek oli üksjagu närvilisem. (Laidvee rinnanumber oli 100. – P.P.) Viru stardikoridoris oli pikast ilma olemisest ja ootamisest tingituna tunda seda mõnusat, lõbusat stardieelset elevust ning kuulda oli mitmest suust juttu, et kuna nii kaua pole maratonimõnu maitsta saanud, siis, mehed, teeme nüüd nii, et me juba esimestel meetritel seda kellelgi ka kohe käest ei võta ehk jätame kõigil kepid terveks.

Öeldul oli oma selge mõju ja Viru start oligi kui ühe suure sõbraliku pere rahumeelne minek.

Tamsalus seevastu oli juba esimestest meetritest olukord märksa võitluslikum: sõtkuti keppidel ja suuskadel ning tunda oli, et mehed on rohkem tahtmist täis. Ju oli see ka märk sellest, et esimese sõidu eufooriline olek hakkab asenduma tavapärase «panna on vaja»-lähenemisega. Aga kindlasti oli see ka märk sellest, et sõidul puudus selge isafiguur. Kui oleks ikka Priit stardis olnud, oleks ta selle korralageduse oma kõva ja selge häälega vähemalt grupi peas otsustavalt likvideerinud ning mustad lambad läbi nahutanud. Kuskil ühel esimestest laskumistest toimus vahetult minu ees paremal ka kukkumine, aga me kõik koos lasime hoiatushüüu õhku ja keegi õnneks kukkujale tagant sisse ei sõitnud.

Kui enne Viru maratoni oli mu viimane suusavõistlus 2019. aasta Haanja maraton, siis tingituna pikast pausist võtsin kohe teadliku hoiaku, et esimesel võistlusel panema ei lähe ja sõidan enamuse maratonist mugavustsoonis ning viimasel veerandil vastavalt selleks ajaks tekkinud enesetundele vajutan juurde. Täpselt selliselt sai plaan ka realiseeritud ehk pulss üle anaeroobse läve ei läinud kordagi.

Tamsalus oli plaan juba tõsisem: alustada kohe korralikult pingutades ja siis juba jooksvalt vaadata, kui kaua lõbu kestab. Esimestel kilomeetritel, mis on ka raja kõige tõususem osa koos lõpukilomeetritega ja vahepealse Pariisi ringiga, oli tunne hea ja kannatas «hulludega» kaasa minna küll. Aga kuskil 6-7 km kandis sain aru, et kehas veel nii head tunnet ja teravust pole, kui olid lootnud, ning seetõttu andsin tempos natuke järele ja lasin taganttulevad selgel panemise kursil kaasvõitlejad segamatult mööda.

Varsti tekkis meil oma umbes kümnene grupp ja nii me neid laugeid põlde ja metsasihte läbisime. Mingil hetkel kuskil pärast esimest TP-d jõudsime järele eelmise (2019. a) Tamsalu maratoni naiste võitjale Heleri Kivilile (nr 24) ja temaga koos sõitnud pundile. Teiste hulgas olid seal Taavi Raudsaar (nr 53), Jaanus Bauman (nr 73), Janek Resev (nr 85), Cheron Lukk (nr 87). Näha oli, et Heleri on jala sirgu lasknud ja võtab rahulikult.

Varsti pärast seda ilmutas südikust aga meie grupi teine naisliige, väga nooruke Eva-Maria Saar (nr 508), kes läks ette vedama ja tõmbas ees ikka väga-väga pika vahetuse. Täpselt on seda tagantjärele raske öelda, aga kümmekond kilomeetrit võis see küll olla. Teatud hetkedel oli seda isegi valus vaadata, et Eva-Maria – kes tema sabas sõitvate meeste ees paistis ikka väga nääpsuke ja õrn – murdis kõvas vastutuules põllupealseid lõike ennastsalgavalt kõige ees. Meestest aga keegi ette tööd tegema ei tahtnud minna ja nii me seal järjest alaneva tempoga tiksusime.

Mul käis nii mõnelgi korral peast läbi, et lähen ja päästan Eva-Maria ära, aga kuna olin rongis 8.-9. positsioonil, siis sealt ette spurtimist pidasin siiski arutuks jõukulutuseks. Seda enam, et rada oli tehniliselt küllaltki nõudlik. Vahepealne suur sula oli rajapõhja küll korralikult kõvaks ja laialt sõidetavaks teinud, kuid pidevalt lisanduv lumi nii eelnevatel päevadel kui ka maratoni ajal tegi pealmise kihi piisavalt kohevaks ja pehmeks ning koos külma lumega tähendas see ka küllaltki tihket libisemist, seda enam ideaaltrajektoori kõrval. Näiteks laskumistel, kus ma nii mõnestki suusatajast kiiremini alla libisedes möödumiseks tema tuulest välja astusin, seetõttu hoog sinna sõitmata lumme ka kiirelt rauges. Tark oli mitte hullult kühveldama hakata, vaid endisele kohale tagasi astuda.

Õnneks tulid lõpuks tagant... kas oli see nüüd Hannes Normak (nr 69), aga kindlasti oli üheks tulijaks Rain Seepõld (nr 155) – no ma pole nii pikka suusatajat enne näind! –, kes tõmbasid pundist mööda, ja mõned meist, sealhulgas minu, endaga kaasa. Nii Eva-Maria lõpuks väljateenitud puhkusele pääseski. Sealtmaalt läks jälle sõiduks. Sõitjate tegevus ja manöövrid muutusid märgatavalt aktiivsemaks.

Pärast kolmandat ja viimast, Raigu TP-d juhtus aga selline lugu, et pärast kõiki joomisrituaale ja sagimisi leidsin ennast varsti rongi peas veduri positsioonil. Kuigi mul oli plaanis lõpuni jääva kümmekonna kilomeetri jooksul korralikult pingutada – aga kindlasti mitte rihmaks sõita –, siis olin kindel, et keegi läheb  must varsti nagunii mööda ja teeb elu natukene kergemaks.

Seda enam, et sa tunnetad taha vaatamatagi seljanärviga või sabakondiga (või kuidas iganes me nimetame) väga hästi ära, kas su taga rongis on kiiremaid sõitjaid. Pikema maratonikogemusega sõitjad saavad kindlasti suurepäraselt aru, millest räägin. Ja ma sain väga hästi aru, et neid on seal terve trobikond.

Keegi paraku mööda ei läinud, kuigi ma nii mõnedki korrad vihjavaid samme ja positsioonivalikuid tegin. Nii ma siis muudkui üksi ees tuule käes lükkasin, pingutasin ja kulutasin, tõenäoliselt läks kohati ka rapsimiseks.

Kui ka korralike tõusudega lõpukilomeetritel – näiteks suurimal tõusul 3 km enne lõppu ja samuti väiksematel, vahetult enne staadionile tulekut, mis lõpus viimsegi mahla välja tahavad imeda –, keegi mööda ei läinud, sai mul lõplikult selgeks, mis mind pärast lõputunneli (ca 1 km finišist) läbimist ees ootab. Need vaguralt taga istunud šaakalid (ei midagi isiklikku, head kaasteelised!) hüppavad viimastel sadadel meetritel seljatagant välja ja asi lahendatakse lõpuspurdiga.

Täpselt nii ka läks. Viimase kilomeetriga langesin üheksa kohta, sest millegagi mul vastata enam polnud – 10 kilomeetrit veduri rolli oli jätnud oma jälje… Tasuks 94. koht, aeg 2:24.47.

Kui lõpetuseks ka arvude keeles rääkida, siis oluliselt aeglasem sõit Virus andis märksa parema koha (78.) kui tugevam sõit Tamsalus (võitjal kulus Tamsalus 5.15 kauem, minu kaotus võitjale 2.20 väiksem ehk suhteliselt 7.35 kiirem sõit võitjaga), mis tähendab ainult üht, et Suur Mõõduvõtt aina läheneb ja järjest rohkem mehi-naisi tuleb eelvõistlustele välja vormikõverat sättima.

Pärast finišit pakihoius tuli Heleri Kivil minu juurde ja tänas, et ma nii pikalt lõpus viitsisin vedada. Ei hakka salgama, et sellised head sõnad pika ja kurnava pingutuse peale olid väga meeldivaks lõppakordiks. Heleri lisas, et tal endal polnud just parim päev ja seetõttu võttis sõidu teise poole rahulikult.

Kui suusad näpus auto juurde sörkisin, märkasin ees tuttavaid samme minemas ja nende sammude astujaks oli Eveli Saue. Traditsioonilisele võistlusjärgsele küsimusele, kuidas läks, vastas Eveli, et muidu oli kõik okei, aga tehnika lagunes ära, misjärel näitas käes olevat suuska, mille klamber plaadi peal vabalt ühest plaadi servast teise liikus. Sellise suusaga uisku sõita praktiliselt pole võimalik, paaris tõugates saab veel võib-olla kuidagi liikuda. Õnneks oli ta Pariisis uue suusa alla saanud ja nii ikka maratoni lõpuni tulnud, aga aega kulus kõigeks selleks siiski üksjagu.

Sõit oli väga heaks, korralikuks pingutuseks ja n-ö treeningvõistluseks eeskätt Tartu maratoni silmas pidades ja külm ei hakanud ka kordagi.

Nüüd vahepeal siis tulevadki kaks tõelist maiuspala – Alutaguse ja Tartu maraton, sest no olgem ausad, õige maraton on siiski klassikamaraton!

*Jaanus Laidvee kuulus koos Priit Pulleritsuga Eesti esimesse rattaekspeditsiooni Moabis aastal 2012 ning on aastaid kuulunud Tartu teatemaratonil samasse meeskonda PSJJ.

Foto 1: Suusatajad Tamsalu-Neeruti maratoni stardi ootel. Leia pildilt selle loo autor Jaanus Laidvee! Foto: Jaanus Laidvee erakogu / Sportfoto
Fotod 2 ja 3: Viru maratoni start eelmise nädala laupäeval. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 4-7 ja 10: Viru maraton eelmise nädala laupäeval. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 8 ja 9: Jaanus Laidvee (nr 100) Tamsalu-Neeruti maratonil. Foto: Jaanus Laidvee erakogu / Sportfoto
Foto 11: Osalejad pärast Viru maratoni lõpetamist eelmise nädala laupäeval Mõedaku spordibaasi külje all riietumas. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

laupäev, veebruar 06, 2021

Pullerits: Kuidas Eesti mehed läbi raskuste Marcialongal käisid

Küll aastad võivad erineda! Mullu sai Itaalia kuulsal Marcialonga pikal, 70 km distantsil tulemuse protokolli üle saja suusataja. Tänavu oli stardinimekirja järgi lähtejoone taha oodata vähem kui kaks tosinat Eesti esindajat, aga kohale ei jõudnud isegi nii paljud. Tean vähemalt kahte, kes ei hakanud maratonipaika sõitmagi. Ilmselt oli neid, kes loobusid, teisigi, sest lõpuprotokollis leiab pika maa pisut üle tuhande lõpetaja seast umbes kuraditosin Eesti suusatajat.

Kahega noist, Toomas Teesaare ja Hanno Liivaga rääkisin kõigest mõni tund pärast Marcialonga maratoni lõppu. Mõtlesin, et oleks ju huvitav nende muljeid teistelegi vahendada, seda enam, et tänu järsule, 8-protsendilise keskmise kaldega kahekilomeetrisele lõputõusule, on Marcialonga Eesti suusasõprade seas eriti tuntud. Paljud on seal käinud, paljud tahaks ka ära käia. Aga praegusel ajal on läbi Euroopa reisimine üks rist ja viletsus. Ja risk ka. Seepärast siis lasingi Teesaarel ja Liival oma elamustest rääkida – nendest saate lugeda siin!

Meeste muljed olid värvikad ja elavad. Alates juba sellest, millised olud valitsesid kohapeal. Näiteks restoran, kus nad olid harjunud enne Marcialongat varasematel osaluskordadel söömas käima, oli nii kõle ja trööstitu, ilmselt vaid päev varem avatud, mistap nad olid seal ainsad kunded. Jätkates sellega, et ööl vastu starti muutusid ilmaolud sedavõrd, et Liiva pidi pidamismäärde maha kraapima ja karestatud suuskadega sõitma minema. (Teesaar oli otsustanud juba varasemalt, et panustab seekord paaristõugetele ning läheb teele uisusuuskadega.) Ja lõpetades muidugi sellega, mis moodi nad Cavaleses kurikuulsast lõputõusust üles said.

Kui te ise ei taha Marcialongale minna või vastupidi, olete seal juba käinud, on see nii või naa huvitav, millest Liiva ja Teesaar rääkisid. Ja mis peamine: nende kogemuste kaudu saate maratoninaudingu kätte ilma, et peaks endal pulssi üldse üles ajama!

*

Aga kui lisaks suusatamisele tahate veel elamusi, siis siin on minu lugu suurärimehe, Eesti ühe rikkama inimese kihlatu Anastasija Udalovaga. See on Postimehe veebis täna tõeline hitt! Pole raske aimata, miks.

Foto 1: Eestlaste kolmik Toomas Teesaar (vasakult), Hanno Liiva ja Alar Toomik päev enne Marcialongat maratonirajaga tutvumas. Foto autor: Kristel Laurson, SportTravel
Foto 2: Marcialonga, nagu sel fotol osalejate riietusest ja suusasammust näha, pole sugugi kõigile karm võistlus, vaid meeleolukas sportlik päev kaunis looduses. Foto autor: Kristel Laurson, SportTravel
Foto 3: Hanno Liiva tegemas paaristõugete toel tutvust Marcialonga rajaga. Foto autor: Kristel Laurson, SportTravel
Foto 4: Pehmes värskes lumes kasutas enamik osalejaid mäest üles rühkides järsemates kohtades käärsammu. Foto autor: Kristel Laurson, SportTravel

neljapäev, veebruar 04, 2021

Pullerits: Las ma õpetan teid, millal on tegelikult õige aeg oma spordiharrastusega tegeleda!

Viimastel nädalatel olen aru saanud, et ühte olulist asja teete te kõik oma päevas täiesti valesti. Ja juba aastaid.

Jutt on töö ja hobi/harrastuse vahekorrast.

Alustage sellest, et ärge magage kaua. Tõuske juba veidi pärast kella kuut. Hiljemalt enne seitset. Uskuge, see ei ole üldsegi raske: avate silmad ja ajate end voodist välja. Edasine läheb kõik juba autopiloodil.

Kuhu kiiret, küsite.

Tööle, ikka tööle.

Ega töö ole jänes, mis eest ära jookseb, püüate küllap vastu vaimutseda.

Asjatult püüate. Või... pagana pihta: teil on täiesti õigus, et töö ei ole tõepoolest jänes, mis eest jookseb. Töö võib oodata. Oodata lausa õhtuni.

Aga alustage tööga juba varakult. Enne koitu. Sest midagi targemat, kui väljas veel pime, pole nagunii teha. Tarka on teha siis, kui väljas valgeks läheb. Kui väljas isegi päike pilve tagant välja tuleb, nagu täna Tartus. Siis on õige aeg tegeleda selle targaga, mis nii vaimset kui füüsilist rõõmu pakub.

Töötasin täna pärastlõunal kella üheni. Siis teeb keskmine inimene lõunapausi. Aga mina ei ole teil mingi keskmine! Mina olen eriline. (Nagu te kõik olete erilised, kes rohkem, kes vähem.) Ja erilise inimese eriline mõte on, et võiks teha lõuna ajal midagi erilist.

Mina läksin suusatama (fotol paremal).

Läksin vähemagi südametunnistuse piinata suusatama. Suusatasin tunni ja veerandi. Küll oli mõnus! Rada Tartu Supilinna spordipargis ja dendropargis oli nagu raudtee. Sõitsin klassikat, paaristõugetega. Päike paistis. Lumi oli värske ja... lumivalge.

Kella kolmeks jõudsin tagasi töölaua taha. Ja töötasin, nagu kord ja kohus, oma ametliku tööaja ilusti ja ausalt täis. Ajasin muu seas asju transiidiärimehe Oleg Ossinovski kihlatuga. Nagu öeldakse: just business, nothing personal.

Kogu loo moraal, kui te veel aru ei saanud:

Meil on talvel niigi vähe päeva- ja eriti päikesevalgust, nii et minu arvates on see enda vastu lausa kuritegu - jah, just kuritegu, sest kui sa ise endast ei hooli, kes siis veel hoolib! -, kui teed kogu päeva tööd ja siis pimedas lähed välja. Vastupidi on ju loogiline!

Seda, mis on loogiline, ma täna tõestasingi.

Ja muide, eile samuti.

Foto 1: Tartu Toomemägi laupäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Laulupeo tänav Tartus laupäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suusataja Tartu Supilinna spordipargi Pulleritsu-nimelisel ovaalil neljapäeva varasel pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu dendropargi suusarada neljapäeva varasel pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Uisutajad Tartus laululava ees laupäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits