Pullerits: Kas teil on kevadeks rattasõidu varustus juba uuendatud?

Igal asjal on oma eluiga. See on asjati väga erinev. Mõnel ei pea mobiiltelefon aastatki vastu, minu omal – õigemini, Postimehe omal – läheb juba kolmas või neljas. Kui miski töötab, pole ju tarvidust seda vahetada. Kuigi vahel tekib küsimusi, kas kõik ikka töötab; või mis töötab ja mis seal ei tööta. Näiteks laupäeval ja pühapäeval sõitsin rattaga Tartus Tähtverest Ilmatsalu teed mööda (fotol paremal) Rahinge järveni ja tagasi (fotol all vasakul). Tahtsin näha, kas Madis Mihkels on järve-äärsel kerge tõusukaldega sirgel mu aja lõpuks üle sõitnud ja kas mahun seal endiselt esikümnesse.

Aga kummalgi korral ei fikseerinud Strava mul tolle lõigu läbimist. Kahju. Sest vorm pidi olema hea: pühapäeval näitas Strava, et saavutasin tagasiteel Tartusse – jah, puhus taganttuul – maksimaalseks kiiruseks 102,3 km/h (Strava kuvatõmmis paremal). Kõva edasiminek võrreldes eelmise päevaga samades tingimusis: siis näitas Strava samal teel suurimaks kiiruseks 59,3 km/h – ja seda maastikurattaga, nagu ka pühapäeval.

Talv oli siiski oma nõudnud. Avastasin, et kiivril, mille sain 50. aasta sünnipäevaks, olid taga kuklakinnitused mõlemast otsast puruks. Eks plastik muutu ajaga rabedaks ja kulub. Samamoodi avastasin, et valgetel rattakingadel, mis pidanud vist vastu küll üle kümnendi, oli vasakul jalatsil plastist kinnituskeel ära murdunud. Tuli Hawaii Expressi poodi minna.

Kiivri osas oli mul kindel nõue: see peab olema kollane. See on kõige silmatorkavam värv, paistab maanteel kaugele. Kaupa oli igast hinnaklassist. Oli kahesajaeurone, oli 90-eurone ja oli 60-eurone (fotol paremal). Ei saanud veenvat argumenti, et kahesajaeurone oleks tugevam ja turvalisem kui rohkem kui poole odavamad. Vahe oli peamiselt reguleerimissüsteemis, aga ma ei ole pirtsakas ega ole kunagi ajanud luksust taga: 60-euroses motellitoas magad sama hästi, nagu 350-euroses hotellitoas – tean, olen proovinud. Soovisin teada saada, mille poolest on 90-eurone parem kiiver kui 60-eurone – taas jäi argumentidest vajaka. Vastupidi pigem: kallim oli kümme grammi raskem kui odavam.

Rattakingi soovisin samuti kollaseid – ikka selleks, et paistaks kaugele ja suurendaks ohutust. Nägin reede õhtupoolikul, mil polnud hakanud veel hämardumagi, Võru-Tartu maanteel autoga sõites vastu pedaalimas ratturit, kel seljas tumedad riided ja peas tume kiiver – küll oli teda halvasti näha. Vähemalt rattariided on mul heledad, hea seegi.

Aga kollaseid rattakingi polnud. Oli musti ja oli tumesiniseid. Vähemalt olid mustadel kollased randid ja kollane tald (fotol paremal ja ülal vasakul), ehkki see, mööngem, mingit märkamisefekti vaevalt suurendab. Sinistel, nagu selgus, polnud mulle vajalikku suurust. Tuli võtta mustad. Need sain 78 euro eest, lisaks 12 euro eest klotsid ka alla. Tõenäoliselt lisandus kassas ka mingi allahindlus, ent jätsin detailidesse süüvimata. Hind on hind.

Huvitav, kui nüüd uue varustuse pähe ja jalga ajan, kas saan Strava järgi 120 km/h kätte?

Fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Miks olümpia annab mõne ala tegijaile ebaõiglaselt palju medalivõimalusi?

Kui Los Angelese (fotol paremal ja all vasakul) suveolümpia programmi ROK suurendas, siis taliolümpia programmi tuleks vähendada. Ja alustama peab siin... jah, ta arvasite õigesti – laskesuusatamisest.

Laskesuusatamises on Milano Cortina olümpial kavas 11 medaliala. Üksteist! Aga millega on meil nende alade puhul tegemist? Ikka ühe ja selle sama laskesuusatamisega. Ikka vabatehnikas suusatamine, siis viielasulised seeriad püsti ja kõhuli. Olemuslikult pole vahet, kas möödalasu eest saad trahviminuti või trahviringi – ega ala olemus sellest muutu: ikka suusatad vabatehnikas ja ikka lased püssist. Väike vahe on ainult distantside pikkuses.

Olen aru saanud, et olümpial ei peaks mitut komplekti medaleid jagama peaaegu ühtemoodi treenitavate alade eest. Laskesuusatamises on alad väga ühtemoodi. Teidki hakkab juba tüütama, kui kordan, et muudkui suusatatakse vabatehnikas ja tehakse viielasulised seeriad püsti ja kõhuli. Oleks siis, et mõni ala sõidetaks klassikatehnikas. Või mõnel alal lastaks püstolist. Ei, isegi relvad on ju eri distantsidel samad. 

Sama kriitika läheb kahevõistluse pihta. Ikka hüpatakse enamasti nn normaalmäelt ja suusatatakse laias laastus pool tundi, alati vabatehnikas. Jälle on väike vahe ainult distantsi pikkuses ja võistlejate vahekordade arvestamises. Aga sportlased treenivad ikkagi laias laastus ühtemoodi.

Murdmaasuusatamises on vähemasti selged vahed: on klassikatehnika ja vabatehnika ja on ala, kus tuleb sõita nii klassika- kui vabatehnikas ning on väljalangemissüsteemiga sprindivõistlus ja on 50 kilomeetri maraton. Erinevused on selged.

Ilmselt on asi selles, et talisport on jännis. Harrastajaid on võrreldes suvealadega vähe ning paljud alad on igavad. Siis ongi vaja mõelda publiku huvides välja igasugu uusi asju – kõik need totrad teatevõistlused, sh 4x400 meetri segateatejooks (fotol vasakul), kus osaleb palju teise ešeloni sportlasi –, mis aga olemuslikult midagi ei muuda ehk sisuliselt on tegemist ühe ja samaga. Suureneb vaid sportlaste võimalus võita medaleid. Kui oled omal alal äss, võidki korjata kulda-karda kottidega. Mõni ime siis, et kõigi aegade edukamate talisportlaste edetabelisse on viimastel aegadel lisandunud märkimisväärselt laskesuusatajaid.

Kui siin paralleeli tuua näiteks kettaheitega, Eesti hiljutise trumpalaga, võiks seal ka lisada võistlused, kus arvesse läheb kolme parema heite summa ja kus võisteldakse riikide arvestuses (kolme parema mehe summa) ja segaarvestuses (riigi parima mehe ja naise heite summa) ning võisteldakse ka väljalangemissüsteemis: võistlejad loositakse/paigutatakse paaridesse, edasi saab nendevahelises duellis kahest heitest parima teinud (kaks katsest seepärast, et üks heide võib ju ebaõnnestuda). Siis olnuks Eestil omal ajal vaat kui palju medalivõimalusi.

Ja üleüldse, miks peaks näiteks kettaheitjail olema mitu korda vähem – täpsemini, üle viie korra vähem! – võimalusi, kui on laskesuusatajatel?

Foto 1: Prantsuse turist olümpialipuga Hollywoodi mägede taustal Los Angeleses. Foto autor: SIPA/Scanpix
Foto 2: Neiud teevad näppudega LA-märki olümpialipu saabumise puhul Los Angelesse 12. augustil 2024. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Austria kahevõistleja Johannes Lamparteri stiilinäide tänavu märtsis. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Helena Ponette ja Christian Iguacel Belgia 4x400 meetri teatevõistkonnast tänavu 6. märtsil Apeldoornis Euroopa sisemeistrivõistluste finaalis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Kettaheitjad (vasakult) Matthew Denny Austraaliast, Mykolas Alekna Leedust ja Roje Stona Jamaicalt Teemantliiga etapil Rooma olümpiastaadionil mullu 30. augustil. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kas Eesti laskesuusatamisele koidab tume tulevik?

Kolm ja pool aastat tagasi kirjutasin Postimehes loo, kuidas Eesti laskesuusatamisele koidab lootusrikas tulevik, sest paljude endiste murdmaasuusatajate lapsed on valinud just selle ala. Too oli aeg, kui Eesti murdmaasuusatamine oli juba pikka aega mõõnas ning laskesuusatamine tõusuteel – vähemalt selle järgi, kui palju see ala sai ajakirjanduses tähelepanu.

Aga lootused ei ole realiseerunud. Vahepealsete aastatega on küll „vennad Tiislerid” rääkinud laskesuusatamise üleelusuuruseks, aga ala areng Eestis on seiskunud. Loodetud järelkasvu ei koida niipea.

Kümne kuu pärast algab Milano Cortina taliolümpia ning ületuleval hooajal ootavad ees kodused MM-võistlused Otepääl. Kellega Eesti sinna läheb? Veteranidega. Ja kui need kaks Eesti sportlastele kaalukat võistlust läbi saavad, kes siis Eesti laskesuusatamist edasi viivad?

Et olukord näib perspektiivitu, vaadake allpool praeguste koondislaste vanust ning lähima järelkasvu vanust. Ea poolest kolm esimest, pakun, teevad pärast Otepää MMi tippspordiga lõpparve ja tõenäoliselt kaks järgmist samuti. Ja isegi kui mõni neist ei tee, on selge, et tulevikus hakkavad nende tulemused vanusest tulenevalt minema allamäge. Vanuse järele olen märkinud, kui palju kaotasid Eesti laskesuusatajad lõppenud hooajal maailma kiireimale ühe kilomeetri kohta.

Johanna Talihärm 31, +12 s/km
Rene Zahkna 30, +7,8 s/km
Tuuli Tomingas 30, +9,8 s/km
Regina Ermits 29, +7,4 s/km
Susan Külm 28, +9,8 s/km
Kristo Siimer 25, +9,8 s/km
Hanna-Brita Kaasik 25, +19 s/km
Mehis Udam 21, +12 s/km
Mark-Markos Kehva 21, +18 s/km
Violetta Konopljova 20, +34 s/km
Jakob Kulbin 19, +9,5 s/km

Ma ei hakanud teid statistikaga üle koormama, igaüks saab seda ise vaadata IBU koduleheküljel ning hooaegade kaupa võrrelda. Seal on näha ka tabavuse protsent laskmises nii püsti kui kõhuli. (Miks peab ütlema, et lamades? Lamada saab ju ka selili ja küljel. Seetõttu on täpsem ja sisulisem kõhuli, kas pole?)

Näeme, et naiste paremuselt viies ja kuues, Kaasik ja Konopljova (fotol vasakul), kaotavad ainuüksi sõidukiiruses tippudele kalendriga. Meeste hulgas on kõigest 19-aastase Kulbini sõidukiirus paljulubav, ta on isegi parem Siimerist, aga 21-aastane Udam peab veel üksjagu tööd tegema, et saada lähedale sellele kaotusprotsendile, mis on Eesti parimatel naistel maailma parematele naistele – ja me teame, et nad jäävad noist kaugele maha. Kehva 18-sekundiline kaotus kilomeetri kohta on juba mitu astet tippudest allpool.

Niisiis näeme, et kui Eesti praegused paremad lähiaastatel loobuvad, haigutab nende selja taga suur tühjus. Loota ju võib, et noored arenevad ja kasvavad, et nad saavad indu juurde, sest „vanad” langevad eest ära. Ent praegu on „vanade” ja noorte vahe laias laastus terve kümnend. See tähendab, et üks põlvkond on vahepealt ära jäänud. 

See põlvkond võinuks küpseda ja pidanuks küpsema, kui „vennad Tiislerid” rääkisid laskesuusatamise ennastunustavalt suureks. Ju see propagandatöö siiski ei mõjunud. Mis vahepeal juhtus, kuhu need laskesuusatajad, kes praegu peaks olema kahekümnendate keskel, nagu ainsatena on Siimer ja Kaasik, kadusid?

Fotod 1-6: Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni hooaja lõpetamise üritus Proto avastustehases Tallinnas 10. aprillil. Fotodel (ülalt alla): Rene Zahkna; Margus Ader ja Tuuli Tomingas; Susan Külm; Violetta Konopljova; Tarmo Kärsna ja Rene Zahkna; grupipilt. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas raha puuduse tõttu jääb kahel Eesti naissportlasel olümpial startimata (ehk kahe vähetuntud ala anatoomia)

Kui järgmise aasta taliolümpiale pääsevate skeletonisõitjate ja kelgutajate nimekiri löödaks lukku lõppenud hooaja tulemuste põhjal, saaks seal Eestit esindada nii Darta Zunte (fotol paremal) kui Emma Triin Seer (fotol all vasakul), ent nende startimine Cortina d’Ampezzosse ehitataval rajal sõltub siiski suuresti sellest, kas nad saavad uue hooaja alguseks kahe peale kokku 90 000 eurot.

Just nii palju läheb Eesti Kelguspordi Liidu presidendi Rein Esauli sõnul Zuntel (24) ja Seeril (21) alates sügisest vaja rahalist tuge, et täita jaanuari alguseks rahvusvahelistel võistlustel normid, mis tagaks neile tuleva aasta veebruaris osaluse Milano Cortina olümpial.

Praegu seda summat Eesti alaliidul pole ega ka paista, et selle võiks kokku saada, sest Eesti Olümpiakomitee president on Esaulile tunnistanud, et EOK rahaline olukord on väga kehv.

Rahvusvaheliste alaliitude seatud normide järgi pääseb olümpial naiste konkurentsis starti nii 25 kelgutajat kui skeletonisõitjat, kõige rohkem ühest riigist kolm. Selleks tuleb kaks ja pool aastat tagasi Läti värvest Eesti lipu alla kolinud Zuntel, kelle emapoolne vanaisa oli eestlane, jõuda sügisest algaval uuel hooajal neljal MK-etapil 30 parema hulka. Lõppenud hooajal sai ta sellega hakkama kõigil kaheksal etapil, kus osales. Parima tulemuse, 19., saavutas ta Lätis Siguldas.

MK-sarja kokkuvõttes sai tüdrukueas Läti kiirjooksjate paremikku kuulunud Zunte 26. koha, aga temast eespool lõpetasid näiteks neli sakslast ja neli ameeriklast.

Nooruses samuti kergejõustiku kiirusaladega tegelenud Seer (fotol all paremal), kes alustas kelgutamisega kaks ja pool aastat tagasi, peab tuleval hooajal mahtuma samuti neljal MK-etapil 30 parema hulka ning koguma neil kokku vähemalt 24 punkti. Äsjasel hooajal sai ta madalama kategooria Nations Cup sarjas kolmel korral 21. ja korra 22. koha. Need tulemused andsid talle MK-sarja kokkuvõttes 33 punktiga 38. koha.

Aga selleks, et üldse punkte teenida, tuleb näidata võistlusel kiirust, mis ei ole aeglasem kui 107 protsenti võitja ajast. Kes kaotab rohkem, jääb punktideta. „Ei ole nii, et hüppad kelgule ja sõidad,” sõnab Esaul, kes töötas varem üle kolme kümnendi Soomes, aga peab nüüd Eestis pensionipõlve.

Esaul kinnitab, et lähtudes olümpiale kvalifitseerumise süsteemist, kus osalejate arv on riigiti piiratud, mahuks Seer eelmise hooaja tulemustega täpselt 25 hulka, sest temast eespool on nii palju sportlasi, kes Cortinasse ei pääse, sest nende kodumaa limiit on täis.

Rahalises mõttes on olümpiapääset raskem kindlustada Seeril, sest erinevalt skeletonisõitjaist, kelle kõik MK-etapid toimuvad tuleval hooajal enne olümpiat Euroopas, peavad kelgutajad sõitma detsembris kaheks nädalaks USAsse, kus võistlevad omaaegsetel, Lake Placidi ja Park City olümpiaradadel.

Esauli sõnul lisab sõit ookeani taha Seeri hooaja eelarvele vähemalt 20 000 eurot, sest kaasa tuleb võtta ka kaks treenerit. Näiteks on treenerit vaja raja äärde, kus teda märgates saab sportlane teada, millal alustada ettevalmistust kurvi sisenemiseks, seletab Seer. Ainuüksi 22-kilose kelgu, selle jalaste ja raskuseks lubatud 8-kilose tinavesti läkitamine eripagasiga USAsse ja tagasi maksab Seeri andmeil ligi 3000 eurot. (See kaalub 53 kilo, maksimaalne lubatud lisaraskus on 10 kilo, koos kelguga ei tohi sportlane kaaluda rohkem kui 90 kilo.)

Kelgutamine ja skeletonisõit on kallid alad ka seetõttu, et iga laskumine maksab. Ühe sõidu hind jääb tavaliselt 40 ja 50 euro vahele, Siguldas on Seer ja Zunte (fotol ülal vasakul) saanud tänu lätlaste pakutud allahindlusele maksta laskumise pealt 35 eurot. Seevastu Austrias Iglsis maksab üks sõit 52 eurot.

Ühes trennis saab teha kolm-neli sõitu, sest rohkemat ei suuda aju n-ö ära seedida, tunnistab Seer (fotol paremal).

„Aju peab töötama väga võimsalt,” kirjeldab ta. „Otsustada tuleb kiiresti, olla valmis plaan B-ks, plaan C-ks.”

Enda arvepidamise järgi tegi Seer eelmisel hooajal 270 sõitu, mis, kui arvestada ühe sõidu hinnaks keskmisel 40 eurot, teeb kokku 10 800 eurot. 

Esauli sõnul on 250 sõitu aasta jooksul minimaalne, et võiks end üldse arvestatavaks kelgutajaks pidada. Sellest väiksem sõitude arv tähendab tema väitel kuulumist harrastajate leeri. Maailma paremad teevad hooaja jooksul umbes pool tuhat sõitu.

Lõppenud hooajal said Seer ja Zunte (fotol vasakul) EOK eelmiselt presidendilt Urmas Sõõrumaalt treeninglaagrite läbiviimiseks kokku 10 000 eurot. Ülejäänud panuse andsid sportlaste pereliikmed, samuti toetas neid jõudu mööda Esaul. Lisaks on Zuntet aidanud tasuta bussipiletitega bussifirma Lux Express, et ta saaks kodulinnast Valkast Riias õppimas ja tööl käia.

Esaul tunnistab, et Seeril ja Zuntel ei ole palgalist treenerit. Näiteks Zuntet abistab Läti treener, kes on ametlikult Šveitsi koondise treener. Varem aitasid Seeri palju samuti lätlased, kuid viimasel hooajal nende abivalmidus kahanes. „Lätlased tunnetavad minus konkurenti,” lausub Seer, kes õpib Tartu külje all lennuakadeemias teist aastat lennunduse info- ja telekommunikatsioonitehnoloogiat.

Esaul sõnab: „Nad on aru saanud, et tüdruk on teinud hüppe edasi.” Üle-eelmisel hooajal kaotas Seer parematele kolm sekundit, lõppenud hooajal sekundi.

Üksjagu mahajäämust tuleb tehnika pealt. Zunte (fotol paremal) sõidab neli ja Seer (fotol all vasakul) seitse aastat vana kelguga, mille ta sai austerlastelt. Esauli sõnul sõidavad tipud ühe kelguga kõige rohkem kaks hooaega. Kelgu hind on umbes 10 000 eurot. „Tehnoloogia poolest jääme alla,” sõnab ta.

Seeri sõnul on kelgu põhi ehk see osa, millele selili heita, talle sobilik, kuid vaja on just uusi jalaseid. Nende paar maksab 1500–2000 eurot, parematel kulub hooajal jalaseid kuus paari. Neid lõhub näiteks rajale kogunev imepeen tolm – iga kriim röövib aega. „Jalas peab olema nagu peegel, mille abil võid habet ajada,” kirjeldab Esaul.

Lisaks tuleb teada, mis moodi jalaseid sõltuvalt temparatuurist ja jääoludest teritada. „Selline teadmine meil puudub,” tunnistab Esaul. Pealekauba tuleb osata jalaseid enne starti õigesti määrida, mille kohta Eesti esindajatel samuti teavet pole. Nad ei tea isegi seda, millega määrida, mistõttu plaanivad alustada koostööd Tallinna tehnikaülikooli teadlastega, et ses vallas mahajäämust vähendada.

Kuna jalaseid teeb kõigile üks Austria firma – teiste toodanguga võistelda ei tohigi, märgib Esaul –, siis on väheseid võimalusi ühesuguse varustuse puhul veidigi eelist saada oskus säilitada sõidu ajal jalaste temperatuuri. Esaul seletab, et kui väljas on näiteks kaheksa külmakraadi, tohib jalaste temperatuur starti minnes olla maksimaalselt seitse külmakraadi. „Kui jalased on soojemad, saad disklafi,” lausub ta. 

Niisiis peitub edu üks võti selles, kuidas hoida sõidu kestel jalaste temperatuuri võimalikult kaua miinus seitsme kraadi juures, sest kiirus võib sõidu lõpuosas jahutada jalaste temperatuuri mitme kraadi võrra, ja mida jahedam jalas, seda kehvemaks muutuvad selle libisemisomadused. Siin tulevadki appi määrded. „Seda maailma me ei tunne,” sõnab Esaul.

Vähemalt on Zunte ja Seer saanud hooajaks uue võistluskombinesooni, mille valmistab Läti firma ja mis maksab 400 eurot. Tavaliselt vahetatakse kombinesooni igal hooajal: uuega võisteldakse, eelmisel hooajal kasutatuga treenitakse. Kiivrit tuleb kohustuslikus korras vahetada iga kahe aasta järel.

Esaul tunnistab, et kui tulevaseks hooajaks vajalikku raha kokku saada ei õnnestu, tuleb käed paratamatult püsti tõsta ja nentida, et Milano Cortina olümpial jääb osalemata. Ometi sai Eesti Kelguspordi Liit moodustatud 2022. aasta novembris just selleks, et Zunte (fotol paremal) saaks olümpial esindada Eestit. Peagi lisandus talle teise olümpiakandidaadina Seer. Eesti Olümpiakomitee tippspordi komisjonil tuleb 15. aprillil, järgmise nädala teisipäeval langetada otsus, mis edasi saab.

Fotod 1 ja 6: Darta Estere Zunte mullu mai algul Valkas ja Valgas. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Emma Triin Seer tänavu jaanuaris Winterbergis. Fotode autor: Michael Kristers, FIL
Foto 4: Darta Zunte mullu detsembris MK-etapil Siguldas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Emma Triin Seer tänavu jaanuaris Siguldas. Foto autor: Michael Kristers, FIL
Foto 7: Darta Zunte esindamas 2021. aasta jaanuaris MK-etapil St. Moritzis Lätit. Foto autor: EPA/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Emma Triin Seer mullu detsembris Innsbruckis. Foto autor: Michael Kristers, FIL
Foto 10: Darta Zunte mullu veebruaris MK-etapil Siguldas. Foto autor: LETA/Scanpix

Pullerits: Kuidas spordiajakirjanik Jaan Martinson ERRi kriitikale õli tulle lisas

Jaan Martinson, kellega koos oleme intervjueerinud vanadel ilusatel aegadel näiteks Kristina Šmigun-Vähit, oskas üllatada. Ta avaldas esmaspäeval Delfis kommentaari „ETV sporditoimetus peab valima poole – kas olla ajakirjanikud ja kaitsta sportlast või reklaamitöötajad”, millega tõestab veel kord, et need, kes on siin sõidelnud mind sellepärast, et Eesti laskesuusakoondise treeneri küsimuse üles tõstsin, ei taba absoluutselt nn biiti. Kui ikka teema elab juba nädalaid, ilma et oleksin pidanud selle elus hoidmiseks ise pingutama, on see kinnitus, et küsimus on oluline ja läheb korda.

Martinson, kes suudab vabalt lugeda päevas raamatu – kui keegi temaga selles konkureerib, siis võib-olla ainult Mart Juur, kuid oletan, et Martinson on lugemisvõimelt temast siiski üle –, lõhkas tõeliselt meeldiva ajakirjanduspommi, kui kirjutas tos kommentaaris muu seas:

„Kuigi tõsine probleem oli kestnud pool aastat, ei märganud seda ükski laskesuusatamisega tihedalt seotud inimene. Või õigemini märkas, aga lasi sel olla – saagu või si**m. Teema tõi esile Postimehe mittespordiajakirjanik Priit Pullerits, kes, taevale tänu, mõistis probleemi sügavust.”

„Siinkohal väike õpetus: kui teinekord nähakse probleemi, ent keegi sportlastest ei taha sellest rääkida, tuleks helistada Pulleritsule, ta pole küll spordiajakirjanik, kuid suudab suhelda inimestega ja teeb loo ära.”

„Kui Pullerits poleks Lindingeri probleemi välja toonud, kas siis jätkanuks austerlane uhkelt Eesti laskesuusakoondise eesotsas, olles kohal vaid kohati, aga ka siis mentaalselt eemal?”

Aitäh, Jaan Martinson, nende ridade eest! (Hea vastukaal sellele anonüümsele kommentaatorile, kes siin üle-eelmise sissekande järel üritas korduvalt väita, kuidas Kuku raadio eelmise nädala „Spordireporteri” saates olid Ott Järvela ja Kaarel Täll mind minu sisukohtade pärast väidetavalt mõnitanud – mida nad muidugi ei teinud.)

Kuid ega ma saa Martinsonist ERRi kui avalik-õigusliku, maksumaksja rahast elatuva meediaorganisatsiooni arvustamisel maha jääda. Täna, esmaspäeval võtsin kriitilise vaatluse alla ETV uudisteajakirjanike eputamise ekraanil. Küllap olete samuti tähele pannud, kuidas nad tükivad uudislõikudes tegelaseks, hakates uisutajaks või mootorratturiks. Uudislõigud uudistesaates ei ole mingid osaluseksperimendid. Osaluseksperiment on täiesti legitiimne (totter sõna, möönan!) alamžanr, aga selle koht ei ole uudistesaates; osaluseksperimendil, nagu Hannes Hermaküla ja Jüri Muttika neid ka spordiga seoses sageli teevad, on oma koht meelelahutus-, elamus- ja publitsistikasaadetes, nagu „Ringvaade”.

Kui teleajakirjanikud tahavad nii väga ekraanil oma julgust ja oskusi näidata, siis tehku midagi suurt ja tõsist, näiteks ronigu Tehvandi suusahüppetorni tippu ja sõitku sealt alla. Kes selle ära teeb, selle ees võtan mütsi maha ja luban, et ei ütle enam eales ühtki taunivat sõna, ükskõik mida nad ekraanil edaspidi enda näitamiseks teevad. Teisi hoian jätkuvalt ajakirjanduskriitilise luubi all.

Mu eelmisele ajakirjanduskriitilisele loole vastas Alvar Tiisler. Huvitav, kelle saadab ERR seekord enda tegemisi õigustama ja musta valgeks pesema?

Foto 1: Legendaarne kaader 2006. aasta Saku Suverulli võistluselt Otepääl. Kristina Šmiguni intervjueerivad (vasakult) Tarmo Tiisler, Priit Pullerits, Jaan Martinson ja Veiko Visnapuu. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Martinson 2013. aasta juunis Postimehe sporditoimetuswe liikmena. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaan Martinson 2014. aasta Sotši taliolümpial. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks ERRi sporditeleajakirjanikud ei küüni uurivate lugudeni?

Üks Eestis spordist palju kirjutanud ajakirjanikke juhtis hiljuti mu tähelepanu tõsiasjale, et ERRi sporditoimetus ei tee peaaegu kunagi konfliktseid, uurivaid-puurivaid lugusid.

Ometi on neil terve spordiuudiste toimetus. Lugesin sealt ametinimetuse järgi kokku vähemalt 15 inimest, kes võiks selliseid uurivaid materjale toota.

On kolm žanri, mida ERRi sporditoimetus viljeleb. Esiteks, uudised. Täpsemini, lühiuudised. Nagu need, mida äripäevade õhtul kell pool kümme ekraanilt ette loetakse. Teiseks, intervjuud. Täpsemini, lühiintervjuud. Nagu need, mida tehakse võistluspaigas pärast võistluse lõppu või telestuudios, kuhu intervjueeritav on kaheks-kolmeks minutiks kaamerate ette seatud. Ja kolmandaks, reportaažid. Ei, eksisin; täpsem on öelda, et võistluste kommentaarid. Need on see-eest pikad, algavad juba enne, kui võistlus algab, ja lõpevad siis, kui võistlus on juba tükk aega tagasi lõppenud.

Need kommentaarid on noile pühendatud eetriaja järgi ERRi sporditoimetuse leib.

Postimehe sporditoimetuse juhataja Ott Järvele rääkis 1. aprillil Kuku raadio „Spordireporteri” saates, et Eesti spordiajakirjanikel on kaks peamist rolli, milles talitada. Esiteks, uudisteajakirjanikuna, ja teiseks, kommentaatorina. Kusjuures kommentaatorina, märkis Järvela, on ootuspärane, et kui võistlevad omad, näiteks Eesti sportlased, hoiab kommentaator nende poolele.

Siit algabki probleem. Nimelt: rollid uudisteajakirjanikuna ja kommentaatorina võivad küll olla erinevad, kuid nende rollide kandja on ikkagi üks ja sama isik. Nagu dr Henry Jekyll ja hr Edward Hyde. Skisofreeniline, kas pole?

See on võimatu, et õhtust uudistesaadet ettevalmistades on spordiajakirjanik uudisteajakirjanik ning järgmisel päeval kell 22 jalgpallikommentaator. Hüva, on võimalik, kuid head nahka sellest ei tule, sest ühel hetkel lähevad rollid sassi ja segamini. Või ei lase ühe rolli nõuded ja senine pagas täita täiel määral ülesandeid teises rollis. Uudisteajakirjanik peab olema objektiivne, erapooletu, neutraalne, asjalik, lakooniline; spordikommentaator võtab poole, elab kaasa, on emotsionaalne, värvika keelepruugiga.

Paratamatult jääb lõpuks peale spordikommentaatori roll. See pakub tugevamaid tundeid ja seda rolli täites möödub enamik aega ekraanil. Jah, moe pärast saab ju spordireporteri rolli minnes küsida ka mõne kriitilisema küsimuse (Kas määrdemehed tegid ikka head suusad? Kas tiimikaaslased suutsid lõpukilomeetreil ikka piisavalt tempot hoida?), aga tõeliselt uurivate-puurivate lugudeni need, kes saanud mekkida kommentaatori magusat tööd, enam ei jõua.

Seda tõestab kõige veenvamalt sellekevadine avastuslugu Eesti laskesuusakoondise telgitagustest.

Spordikommentaatorid on maast madalast sportlaste ja treenerite ning spordiametnikega läbi põimunud ja kasvanud. Vaatame kas või sporditoimetuse üht viimase aja täiendust, Debora Saarnakit. Aastaid ainult 24, aga juba räägib ekraanil minuvanuste ja isegi veelgi vanemate meestega süüdimatult-semutsevalt sina-vormis. Nagu igivana tuttavaga, ehkki vaatajana ei tule meelde, et ta oleks seda inimest varem usutlenud ehk temaga ammune tuttav. Ja isegi kui on, mis siis? Ma tean Mati Alaveri ajast, mil Saarnak siia ilma alles sündis, olen näinud oma silmaga Alaveri treenitavate sportlaste olümpiamedalivõite, aga suhtlen siiamaani temaga teie-vormis. Miks? Väga lihtne: sedasi on lihtsam säilitada ausaks ja professionaalseks ajakirjanikutööks hädavajalikku distantsi. Sellist, mis võimaldab teha ka uurivaid lugusid.

Foto 1: ETV sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Aet Süvari usutlemas jaanuaris 2017 Eesti käsipallikoondise tollast peatreenerit Rein Suvi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe sporditoimetuse liikmed 2012. aasta detsembris. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas laskesuusatajate peatreener on krooniline puuduja?

ERRi spordikommentaator Alvar Tiisler heitis möödunud nädala neljapäeval ERRi portaalis ilmunud vastulauses minu kriitikale ERRi laskesuusakajastuste kohta ette, et kogu loos, mille keskmes on Eesti laskesuusakoondise peatreener, puuduvad faktid ja selgitused. Ta esitas fakti pähe, et ei näinud Rootsis hooaja-eelses laagris peatreenerit. Aga ei öelnud, kui kaua peatreener seal ikkagi viibis. Palun väga, siin on teile faktid: Idre lumelaager toimus vahemikus 7.-19. november. Peatreener viibis laagris 15.-17. novembril. Mulle kindlalt teadaolevalt oli ta nii laagrisse hilinemisest kui sealt lahkumisest teavitanud alaliitu ning minu hangitud andmeil kahel korral alaliidu soetatud lennupileti muutmise omast taskust kinni maksnud.

Tiisler kirjutab, et peatreener puudus ka MK-etapilt Prantsusmaal. Kontrollisin: õige. Kuid millest pole räägitud, on see, et peatreener ei ole lõppenud hooajal ühelgi rahvusvahelisel võistlusel olnud koos koondisega kohal selle algusest päris lõpuni.

Ega teadjainimesed kõike kuupäevaliselt mäleta, sest kelle asi peaks olema peatreeneri saabumisi ja minekuid nii täpselt talletada, kuid siin on kontrollitud ülevaade tema tänavustest liikumistest:

Hochfilzenis oli teda vähe näha, Prantsusmaal teda ei olnud, Oberhofi tuli hiljem, Ruhpoldingis oli samuti lühidalt, Anterselvasse tuli hiljem, Nove Mestos oli teda vähe näha, samuti Pokljukas, Oslos teda ei olnud, ka MMile ei saabunud ta koondisega samal ajal, elas seal koondisest eraldi perega teises hotellis, ei tulnud osadele treeningutele.

Siin näeme süstemaatilist puudumist. Tõsi, väidetavalt oli peatreener alaliitu alati sellest teavitanud, ent küsimus on selles, kas teavitus oli piisava ajavaruga ja kas teavitus läks otse sellele, kellele pidi minema, või saatis ta kellegi kaudu sõna. (Nagu koolipoiss, kes ei julge isale öelda, et tuleb koju pärast keskööd, ning palub seda vennal isale edasi öelda.)

Põhjuseks on minu teada alati olnud perekondlikult rasked ajad. Ma ei välista, et see nii oligi, et see kõik on tõsi. See on loomulik, kui tunneme ennekõike muret oma lähedaste pereliikmete saatuse pärast. Ent sel juhul oleks õiglane langetada otsus, et seoses perekondlikult raskete aegadega ei ole võimalik koondise peatreeneri kohuseid täita. Kõik saavad aru, keegi ei pane pahaks. Aga kui jääda enda juurde, et saan ikkagi hakkama, ei ole vaja peatreenerina aega n-ö maha võtta, siis lõpuks ei suuda sa korralikult tegutseda ühelgi rindel, vead alt koondist ja tõenäoliselt ka oma lähedasi ning lõppeks kannatad ise ka.

PS: Küll oleks hea, kui saaks sellele laskesuusasaagale juba punkti panna, aga seni kui peatreeneriga ei ole asjad selged, ei saa seda teemat silmest kaotada, paraku.

Foto 1: Üks fotograafide lemmikuid, itaallanna Dorothea Wierer 2023. aasta MMil Oberhofis. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 2: Fotograafide teine lemmik, Lisa Vittozzi (ees) samuti Itaaliast mullu MK-etapil Kanadas Canmore'is. Kes suusatab tema kannul? Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Lisa Vittozzi on jõudnud pärast kukkumist teatesõidu esimese etapi esimesel ringil mullu jaanuaris Anterselva MK-etapil viimasena laskejoonele. Foto autor: IPA/SIPA/Scanpix
Foto 4: Mis toimub? Kes laseb püsti, kes kõhuli! Teatesõit mullusel MK-etapil jaanuaris Saksamaal Ruhpoldingis. Püstiasendist tulistab sakslanna Sophia Schneider. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 5: Nagu silgud reas. Naiste ühisstardist 12,5 km võistlus tunamullu MMil Oberhofis. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix

Pullerits: Millal langeb lõpuks otsus laskesuusatajate peatreeneri küsimuses?

Tänasega saab õhtul kümme päeva ajast, kui ilmus Eesti laskesuusatamist ja spordihuvilisi raputanud lugu Eesti laskesuusakoondise telgitagustest, mille peale ka need, kes olid seni laulnud sellele alale hosiannat või siis unelenud letargias, üles ärkasid ja liikuma läinud ree peale üritasid hüpata.

Mis on siis juhtunud sellest ajast alates, kui peatreener, kes kuulutas, et kõik, mis ma olen kirjutanud, on sada protsenti vale, lubas esitada oma verisooni?

Peatreener on formaalselt endiselt ametis.

Samal ajal:  

Brasiilia jalgpallikoondis vallandas häbistava kaotuse järel peatreeneri.

Austria meeste mäesuusakoondise kiirusalade treener on välja vahetatud, sest tulemused olid ebarahuldavad.

Saksa Bundesliga Leipzigi klubi juhid vallandasid pärast kaotust peatreeneri ja abitreenerid.

Poola suusaliit teatas MK-etapil suusahüpete austerlasest peatreeneri väljavahetamisest, sest tulemused ja õhkkond koondises ei rahuldanud.

Austerlased vahetasid üle-eelmisel nädalal välja laskesuusatajate juhtfiguurid eesotsas spordidirektori ja peatreeneriga, sest tulemused ei rahuldanud. 

Millal Eesti laskesuusaföderatsioon peatreeneri palgal pidamisele joone alla tõmbab? Kui mängu tulevad advokaadid ja haigusleht, siis võib asi venida lõpmatuseni, suvesse väljagi. Aga aeg jookseb, olümpia läheneb. Jah, praegu on hooaja-järgne lõdvaks laskmise aeg, aga olümpiani on laias laastus kümme kuud ja iga kuu loeb. Sportlased vajavad teadmist, kellega nad uuele hooajale vastu lähevad. Venitamine töötab Eesti laskesuusatajate kahjuks.

Tahaks nüüd siin suure põnevusega kuulda nende argumente, kes on rünnanud minu lugu laskesuusatajate peatreeneri teemal. Millega nad nüüd välja tulevad?

Fotod 1-3: Prantsusmaa meistrivõistlused laskesuusatamises 28. märtsil. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix

Pullerits: Kuidas Eesti laskesuusatajate peatreeneri lugu tekitab kahju väljaspool sporti

Eesti laskesuusatamise peatreeneri teema on kasvanud suuremaks, kui pelgalt sporditeema. Nagu nii mitmedki siinsed kommentaatorid nutikalt mainisid, vaatab pärast teisipäevast Alvar Tiisleri ülestunnistust "Võimla" saates selle tagant vastu Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse usaldusväärsuse teema.

Küsimus, miks ERR pole laskesuusatajate peatreeneri kohta midagi kriitilist öelnud ega küsinud, hakkas mind painama juba siis, kui olin pidanud peatreeneri teemal esimesed vestlused. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et ERRi spordiajakirjanikud, kel on olnud parem ligipääs laskesuusakoondisele kui kellelgi teisel, saavad karmilt öeldes lutti ja kotti ajakirjanikult (jah, räägin endast), kes nägi oma silmaga viimast korda laskesuusatamist Torino olümpial 2006.

Miks see nii võis minna, selle kohta kirjutasin eile, teisipäeva õhtul arvamusloo, mille Postimees avaldas täna hommikupoolikul.

Foto: Regina Ermits paaristeatesõidus Lenzerheide MMil 20. veebruaril. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mis pingetest Eesti laskesuusatamises edasi saab?

Kes oleks arvanud, et mu väiksest laskesuusatamise loost selline ažiotaaž tekib, et isegi ERR ja Delfi ja Õhtuleht korjavad teema üles. Tuletan vaid meelde, et kui lugu ilmus, püüdsid nii mõnedki siin seda maha kiskuda, tembeldades selle Kroonika tasemel looks, mida ma poleks pidanud tegema, ja liiati looks, millel pole mõtet, sest kõik, mis kirjas, oli niigi teada ja aimatav.

Kui see kõik nii oleks, poleks muu ajakirjandus pidanud vajalikuks samuti teemat üles võtta.

Õhtuleht kirjutas eile, et tema allikate sõnul oli mu lugu sisult leebe, et tegelik olukord on palju hullem. Sain ka ise ühest otseallikast sama tagasiside, et lugu oli leebe. Kuid tasub meeles pidada, et ükski lugu pole parem, kui on selle loo allikad. Ajakirjanik saab kirjutada ainult nii palju, kui allikad talle räägivad. Kui nad ei ole valmis rääkima, siis ega ajakirjanik saa omalt poolt midagi välja mõelda ja juurde panna.

Õhtuleht tsiteeris eile peatreenerit nii: „Sada protsenti sellest, mida [Priit] Pullerits kirjutab, on vale ja intriig. Näis, mis sellest saab. Mu advokaadid tegelevad asjaga.“

Kuulsin eile kahest allikast, et peatreener pidi pommitama sõnumitega paljusid laskesuusatamisega seotud inimesi. Oletus on, et küllap püüab teada saada, kes on minuga rääkinud. Tõenäoliselt haub advokaatidega mingit plaani. Mu loo on ka advokaat enne ilmumist läbi vaadanud.

Huvitav on see, mida peatreener väidab: et sada protsenti sellest, mida ma olen kirjutanud, on vale. See on väga tugev väide. See ei jäta kübetki ruumi kahtluseks, et midagi ei ole vale. Kui tuleb austerlase poolt mingi kohtuasi, siis tema Õhtulehele öeldus on minu arust alust vastuhagiks: ta peab tõestama, et kõik, abosluutselt kõik, mis ma olen kirjutanud, on vale. See peaks olema väga raske ülesanne.

Kui keegi küsib, kas tean, mis saab edasi Lindingerist, siis juriidiliselt korrektne vastus on: jah, tõenäoliselt ja arvatavasti tean.

Foto 1: Meeste 15 km ühisstardist sõit Holmenkolleni MK-etapil 23. märtsil. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Saksa laskesuusataja Franziska Preuss enne starti Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 3: Bö Holmenkollenis. Foto autor: Teet Pullerits