Pullerits: Kes Eesti spordi kroonilist maaslamajat on ilus taguda?

Maaslamajat, tean, ei ole ilus lüüa, aga kui maaslamaja pidevalt üles upitatakse ja vägisi kangelaseks tehakse, kuigi ta on ise süüdi, et enamasti maas lamab, siis ei pea tundma südametunnistuse piinu, et ise ka paar kolakat kirja panna. Pärast Eesti jalgpallikoondise mannetust kinnitanud turniiri Aafrikas on põhjust meelde tuletada mu furoori tekitanud ja jalgpallihulle vihale ajanud esinemist mullusügisesel jalgpallikonverentsil, millest jalgpalliajakiri soovis kirjalikku kokkuvõtet ja mille ma ka tegin. Selle järeldused kehtivad endiselt ega saa ümber lükatud ka lähematel aastatel, ilmselt mitte kunagi. 

Viimati nägin oma silmaga jalgpalli tosin aastat tagasi. See-eest kaugel Chicagos. Kohtasin seal juhuslikult Joel Lindperet, kes mängis tol ajal Chicago Fire’ eest. Ta kutsus kaasa õhtusele mängule San Jose meeskonna vastu.

Lindpere meeskond võitis 3:2. Lindpere lõi samuti värava. Paraku oma väravasse. Esimest korda kogu karjääri jooksul. Kuid ega sellest tribüünilt aru saanud. Kõik toimus eemal karistusalas meestesummas mõne hetkega. 

Järeldus oli sama, mis mu eelmisel, ühtlasi kõige esimesel jalgpallikogemusel, mis saadud staadionil viibides, kui Eesti kaotas 1992. aastal Kadriorus Šveitsile 0:6 – nimelt, tribüünil istudes jääb suur osa mängust nägemata.

Kes teab, võib-olla juurutaski tookordne saun Šveitsilt pähe veendumuse, et jalgpalli vaatamisele pole mõtet aega kulutada: esiteks, sa ei pruugi võtmesündmusi üldse korralikult nähagi, ja teiseks, eestlase ja Eesti poolehoidjana pead olema valmis, et su võistkond tavaliselt kaotab – ja mitte vähe.

Lapsepõlves, tunnistan, oli jalgpall mul põhiala. Suvel maal jõudsime vennaga teineteise vastu läbi mängida paljude Euroopa riikide meistrivõistlused. Vaatasime Kesktelevisioonist isegi N Liidu jalgpalli meistrivõistluste mänge ja lugesime venekeelset ajalehte Futbol-Hokkei. Me lemmikmeeskond oli Brasiilia. Kurvastasime sügavalt, kui Brasiilia kaotas 1982. aasta MMil Itaaliale ja medalimängudele ei jõudnud.

Aga nüüd? Nüüd on mul juba ammuilma ükskõik, kas MM-finaali võidab Argentina või Prantsusmaa. Vaatasin nende penaltiseeriat samasuguse kliinilise neutraalsusega, nagu arstitudeng kogenud kirurgi käsitööd patsiendi kallal. See oli niigi erand – ainus osa viimatisest MM-turniirist, mida telerist üldse vaatasin. Üle-eelmist MM-turniiri ei vaadanud minutitki. Nimme. Kas või selleks, et tõestada endale – ja ka teistele, kes sellest huvituma peaks –, et saab ka ilma.

Ometi tean jalgpallist nii mõndagi, mis võimaldab selle kohta ka sõna võtta. Kuidas tean? Sellepärast, et jalgpall on totaalselt üledoseeritud. Klišeega väljendades: seda tuleb nii uksest kui aknast.

Kuid jalgpall enam ei köida, nagu poisipõlves. Millest selline muutus?

Mäletan, kuidas 1984. aasta jaanuaris küsis professor Marju Lauristin, kes teadis, et olen spordihuviline, Tartu Ülikoolis massikommunikatsiooniteooria eksamil mult, mis asi on sport.

Mis asi on sport?! Sport oli siis elu ja surma küsimus. Kui saavutan keskmaajooksjana piisava taseme, oli ehk lootust, et pääsen poole aasta pärast Riiga spordiroodu, mitte ei maandu okupatsiooniarmee ridades näiteks Afganistanis. 

Mida iganes ma tookord Lauristile vastasin, oluline on see, mida tema ütles: „Sport on meelelahutus.”

Möödapääsmatust armeeteenistusest eluga tagasi tulnud ja ülikooliõpingutega lõpusirgele jõudnud, endiselt spordihuvilisena, võinuks ju endalt küsida, kas tahan saada meelelahutusajakirjanikuks. Kuid seda küsimust ei tekkinudki. Kaheksakümnendate lõpp näitas värvikalt, et elus on palju rohkemat ja huvitavamat kui sport, sh jalgpall.

Erilise tänutundega kiidan tudengipõlve lõpus enda langetatud valikut loobuda spordiajakirjandusest siis, kui vaatan õhtuti ETV spordisaadet ja näen ekraanil jalgpallistaadioni ääres noorukesi spordireportereid, paks jope seljas ja villane müts peas, kuulamas tõsisel ilmel, mikrofon käes, pärast järjekordset Eesti meistriliiga suvalist mängu halvasti eesti keeles või sootuks võõrkeeles antud kommentaari, miks initsiatiiv libises käest ja miks oma võimalused jäid realiseerimata, nagu oleks tegemist mingi eluliselt kaaluka ja sügavamõttelise avaldusega.

Parim, mis sellistel hetkedel teha, on sulgeda silmad ja süüvida endasse ning küsida endalt, nii nagu nüüdisajal kombeks: kuidas aitab jalgpalli vaatamine saada mul paremaks inimeseks ja leida üles parema versiooni iseendast? Või kui ratsionaalsemalt sõnastada: milline on jalgpalli vaatamise kasutegur?

Põhjusi, miks jalgpall häälestab enda vastu, on mul kaks. Esiteks: jalgpalli üledoos televisioonis. Teiseks: Eesti jalgpalli nõrk tase. (Muide, need on täpselt samad põhjused, miks ka laskesuusatamine häälestab enda vastu.)

Tagatipuks on jalgpalli vaatamine aja raiskamine. Aeg on teatavasti kaduv ja taastumatu ressurss. Teeme mõned lihtsad arvutused. 2026. aasta suvel jalgpalli MM-võistlustel, mis kestavad 39 päeva, on kavas 104 mängu (varem 64). Võtame ühe mängu teleülekande kestuseks kaks tundi. Kui jalgpallisõber vaatab kas või ainult iga kolmandat mängu, kulutab ta selleks 70 tundi. See teeb 8,75 täistööpäeva – keset suve.

Mida veel võib selle ajaga teha peale töö? Keskmine inimene loeb raamatut, artikleid ja uudiseid keskmise tempoga 200-250 sõna minutis. Tavalise romaani või novellikogu ühel leheküljel on 250-350 sõna. Võtame neist andmeist keskmised: vastavalt 225 sõna minutis ja 300 sõna lehekülje peale. See teeb 13 500 sõna ehk 45 lehekülge tunnis. Seega, jalgpalli vaatamisele kulutatava 70 tunniga saab läbi lugeda 3150 lehekülge. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” viies köites on kokku 2052 lehekülge; Lev Tolstoi „Sõjas ja rahus” on nelja köite peale kokku 1480 lehekülge.

Aga räägime rahast ka. Mullu juunis oli Eesti keskmine brutopalk 2213 eurot. Juunis on kalendri järgi töötunde 152. Seega, ühe töötunniga teenib keskmine palgateenija Eestis juunikuus 14,5 eurot. Korrutame selle summa 70 jalgpalli vaatamisele kuluva tunniga ning saame 1015 eurot. Kes püüab ära vaadata tuleva aasta MM-turniiri kõik mängud, võiks seda aega tööle pühendades teenida 3016 eurot.

Kusjuures, ärge unustage, et siin sai vaadeldud üksnes MM-turniiri vaatamisele kuluvat aega. Aga lisaks sellele on meeste EM, naiste MM ja EM, kvalifikatsiooniturniirid, UEFA rahvuste liiga, Euroopa meistrite liiga, Premier League’i jne, jne mängud.

Ent ärme unusta ka seda, millepärast inimesed jalgpalli vaatavad. Ikka selleks, et näha väravate löömist. Aga seda ei juhtu just sageli. 2022. aasta MM-turniiri sagedasemad tulemused olid 2:1 (10 mängu), 1:0 (8 mängu), 0:0 (7 mängu) ja 2:0 (6 mängu). Keskmine väravate arv ühe mängu kohta oli 2,69. See teeb keskmiselt ühe värava iga 33,5 minuti järel. (Tegelikult, olgem ausad, on see aeg veelgi pikem, sest jätsin arvestamata üleminutid ja lisaajad.)

Vastuväide kõlaks ilmselt, et väravad on ainult kirss tordil, et mäng võib olla põnev ka siis, kui väravaid üldse ei lööda. Millele võib omakorda vastu väita, et kui ihkate tõelist põnevust, minge Tartu rattarallile. Seal on ka vilunud ja tugevad sõitjad tunnistanud, et Tartu rattaralli tähendab suurtes gruppides kolm ja pool tundi karmi närvikõdi, sõrmed pidevalt piduriheeblitel – kas pääsed kukkumisest või maandud külakuhjas?

Kuna Eesti suurturniiridele ei pääse, aga kaasa elada tahaks, tekib küsimus, kellele vaatajana pöialt hoida. Kelle poolt olete, kui kohtuvad Šveits ja Sloveenia? Või Paraguay ja Maroko? Aga Jaapan ja Mehhiko? Eks põhjuse olla kellegi poolt või vastu leiab alati, aga tegelikult, mööngem, on see kauge ja mõttetu mure, kas võidab LAV või Austraalia, Senegal või Uruguay. Milleks kulutada oma aega ja tundeenergiat võõraste peale?

Sama ebaratsionaalne ja viljatu on hakata mõne Euroopa klubimeeskonna fänniks. Olgu, võib tõesti elada kaasa FC Liverpoolile, kui selle eest mängib Ragnar Klavan. Aga see on ajutine. Ta ei mängi seal igavesti. Varem või hiljem müüakse ta mujale edasi. Tema asemele palgatakse keegi teine. Mis seos siis vaesel Eesti fännil FC Liverpooliga jääb?

Vastuväide: ega selleks, et kedagi fännata, pea tingimata eestlane mängus olema, sest inimesed fännavad ka välismaiseid bände, kus samuti pole eestlasi. Nõus. Aga kui Queeni solist polnuks enam Freddie Mercury, polnuks see mingil juhul enam see Queen, kes mulle aegadest ammustest meeldinud on.

Eesti jalgpalli kustumatu miinus, mis peaks hoiatama, et ei tasu sellesse liiga palju vaatamisaega ja tundeid investeerida, on see, et tõenäosus saada halbu emotsioone on kordades suurem, kui saada häid. Eesti spordiajakirjandus annab küll endast maksimumi, et järjekordse rahvuskoondise mängu eel tekitada vähemasti mõõdukat optimismi, ent mängujärgsed analüüsid peavad pahatihti tegelema sellega, et lahata, miks taas kord midagi välja ei tulnud ja saadi suurem saun, kui karta võis.

Siiski, on üks mälestusväärne aeg, aasta 2012, mil EM-turniirile pääs sattus käeulatusse. Spordiajakirjanikud kerkisid retoorikaga taevasse: «Homme on Euroopa Eestiga. Rohelises särgis iirlaste vastu rivistuvad üksteist sinist Eesti koondislast on justkui jalgpalli väikeriikide kollektiivse unelma avangard, kelle laubal pärlendab higi ja lihastes tuikab valu üle terve Euroopa.»

Teisal: «Esimest korda ajaloos oleme me peaaegu juba keegi, mõnes mõttes võrdleks seda olukorda Vabadussõjaga, kus esimest korda saavad suured aimu, et ka meie oleme olemas ja meil on elujanu.» 

Iirimaa tõi Eesti koondise valusalt maa peale – 4:0. Aivar Pohlak: «Pingetest tingituna võeti platsil ja platsi ääres vastu valesid otsuseid. Iirlased olid selgelt paremini keskendunud.»

Tagantjärele vaadates on hea, et Eesti EM-finaalturniirile ei jõudnud. Iirimaa, kes Eesti asemel jõudis, oli seal selge peksupoiss, nõrgim meeskond. Iirlased kaotasid kõik kolm mängu, väravate vahe 1:9. Kas me oleksime sellist, tõenäoliselt veel valusamat alandust Euroopa silme ees tahtnud?

ETV võib küll kloppida koduse liiga viimaste voorude eel üles vahtu, kas meistriks tuleb FC Flora või FCI Levadia, kuid Eesti jalgpalli taseme kohta annavad hinnangu ikkagi rahvuskoondise etteasted. Võib ju võita maavõistlusmängus 1:0 Soomet ja teha 1:1 viigi Islandiga, aga isegi rohkem kui mullused (tänase seisuga tunamullused - P.P.) suured kaotused 0:4 Šveitsile ja 1:5 Poolale kõneleb Eesti jalgpalli pehmelt öeldes suurest arenguvarust tänavune (mullune - P.P) väravateta koduväljakuviik Andorraga. 

Paraku ei sega need tõsiasjad osutamast jalgpallile nii avalikus sfääris kui ajakirjanduses edaspidigi üleelusuuruses tähelepanu – tähelepanu, mis on ebaproportsionaalne võrreldes sellega, milline on Eesti jalgpalli tase ja mida jalgpalli vaatamine annab, või täpsemini: ei anna.

Foto 1: Eesti ja Ruanda kohtumine jalgpallis 30. märtsil 2026. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 2: Eesti jalgpallikoondis enne mängu Ruanda vastu 30. märtsil 2026. Foto autor: Chine Nouvelle / Scanpix
Foto 3: Ruanda mängija Leroy-Jacques Mickels on läänud Eesti vastu värava. Foto autor: Chine Nouvelle / Scanpix 

Pullerits: "Tere, Kersti!" näitab, et ERRi spordiajakirjanikud poevad intervjueeritavatele liiga külje alla

Ajakirjanduses on üks universaalne reegel: ajakirjanik peab allikate ja intervjueeritavatega hoidma distantsi. Ta ei tohi nendega liiga lähedaseks saada, sest siis minetab ta objektiivsuse ja kriitilise meele ning muutub pigem allika või intervjueeritava hääletoruks. 

ERRi spordiajakirjanikud libastuvad selle reegli vastu pidevalt, mis ajendaski mind eile läkitama ERRi spordiuudiste juhile Rivo Saarnale (fotol ülal vasakul) alljärgneva kirja. Avaldan selle siin, et see ei jääks piltlikult öeldes lihtsalt kuskile sahtlipõhja vedelema. Kui asi on avalik, on vähemalt tõenäosus, et see teema tuleb laiemalt jutuks ja äkki keegi teeb ka mõned järeldused.

Tere, 
jagan siin ühte tähelepanekut, mis on spordireporterite puhul väga häiriv.

Nimelt: familiaarsus.

Aet Süvari (fotol paremal) alustas pühapäeval oma intervjuud Kersti Kaljulaiuga "Tere, Kersti". Tegemist on ikkagi EOK presidendi ja Eesti eelmise presidendiga, keda peaks viisakuse reeglite järgi teretama lugupidavamalt, kui lihtsalt eesnimega, nagu oleks ta mingi sõbranna.

Selline familiaarsus kaotab ära distantsi, mida on alati vaja ajakirjaniku ja kriitiliselt grillitava intervjueeritava vahele.

Eriti peaksid sina ja teie vormi vahel hoolega valima noored reporterid. Väga ebameeldiv ja võõrastav on kuulata Debora Saarnaki (vasakpoolsel fotol nr 25) suust, kui ta pöördub endast kaks või kolm korda vanemate intervjueeritavate poole sina vormis. Seda on juhtunud piisavalt sageli, et see on meelde ja kõrva jäänud.

Võrdluseks: "Esimese stuudio" saatejuhid viivad oma intervjuusid alati läbi teie vormis, mis on elementaarne distants, et ajakirjanik mõjuks usutavalt. Niipea kui algab sinatamine, algab ka kohatu allikale lähenemine. Isegi kui intervjueerija ja intervjueeritav räägivad tavaelus sina vormis, siis intervjuu on ikkagi rollimäng - üks on avalikkuse ees küsija ja teine avalikkuse ees vastaja -, ja et rolle saaks korralikult täita, et ei läheks semutsemiseks, on vaja neis rollides hoida teie vormi.

Ma saan aru, kui kogenud Tarmo Tiisler räägib [endast poole nooremate] laskesuusatajatega sina vormis, sest seal mõjuks pigem teie kohatult, aga öelda presidendile lihtsalt "tere, Kersti" või sinatada veidi rohkem kui 20-aastase reporterina 50-60-aastast treenerit on kohatu ja ebaprofessionaalne.

Foto 1: Rivo Saarna 21. mail 2013 koos Jüri Makaroviga (paremal) Rock Summeri pressikonverentsil. Foto autor: Toomas tatar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aet Süvari tegemas reporteritööd 2021. aasta septembris. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Debora Saarnak (nr 25) 19. augustil 2022 meelelahutuslikul jalgpallimängul, kus läksid vastamisi spordiajakirjanikud ja erinevate elualade esindajad. Foto autor: Kermo Benrot, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks ja kuidas kaotab EOK aasta lõpuks oma võitluse Tõnis Sildarule?

EOK presidendi Kersti Kaljulaiu pühapäevaõhtuses teleintervjuus Aet Süvarile (fotol vasakul) oli tajuda, et ta ei pruugi edaspidi olla Tõnis Sildaru parimaks treeneriks valimise takistamisel enam nii jäik.

Ma isegi arvan, et ta ei pruugi Sildaru parimaks treeneriks valimist suuta takistada.

Eilses usutluses küsis Süvari iseenesest õigeid asju, aga tegi liigsest aupaklikkusest tüüpilise algaja vea. Andis initsiatiivi täiega käest. Kaljulaiu (fotol paremal) vastus esimesele küsimusele kestis 3.36 ehk ligi poole kogu intervjuu ajast (7.34). Samuti oleks Süvari pidanud olema enesekindlam, näiteks teise küsimuse luges ta paberilt maha – mida „Esimese stuudio” „poisid” ei tee nii nähtavalt mitte kunagi, kuigi nende usutlused on palju pikemad ja keerulisematel teemadel –, samal ajal kätega vehkides ning lõpetades selle kolme sõnaga „no kuidas vastate”, et saada küsijale ilmselt valus asi kiirelt kaelast ära. Kaljulaiu vastus sellele kestis kaks minutit, ta kasutas vastamiseks mobiiliekraani, vuristas ette mingeid arve, mille jälgimine ja millest arusaamine on suulises intervjuus väga keeruline, ning lõpus ei unustanud ta tänamast ja reklaamimast Škoda elektriautosid. Oma viimases küsimuses tegi Süvari aupaklikkusest teise vea, milleks on vastajale takka kiitmine, kui ta lausus Kaljulaiule, et „teie visioon on hea ja EOK liigub õiges suunas”.

Selle usutluse peale sain sõnumi Eesti spordis tituleeritud mehelt, kes ütles, et Kaljulaiu intervjuu ERRis oli Eesti spordikogukonna mõnitamine ning enda asjatundmatust demonstreeris ta, kui ülistas Toomas Tõnise spordikoolitust, näidates sellega, et tema „arusaamine treenerite koolitusest ja kvalifikatsioonist on olematu”. Ta väitis, et selgitused, mida Kaljulaid telefonist ette luges, olid valelikud.

Selleks et sisuliselt selles diskussioonis kaasa lüüa, peab olema asjatundja, mida ma ei ole, küll aga olen ajakirjanikuna õppinud märkama märke ja mis kõige tähtsam, olemasolevate faktide pinnalt iseseisvalt mõtlema. Ja mõte viis mind seekord sinnani, et EOK-l läheb väga raskeks takistada Tõnis Sildaru valimist aasta treeneriks. Ja isegi kui EOK püüab seda takistada, siis tekitab see suure skandaali ning seab EOK avalikkuses valusa löögi alla. Ilmselt seda ongi EOK hakanud ise ka tajuma, sest mille muuga seletada Kaljulaiu suust kõlanud leebuvaid sõnu treenerite kvalifikatsiooni teemal.

Nagu teada, selgub aasta treener ja selguvad ka aasta sportlased kolme liidetava summas. Need liidetavad annavad spordialaliidud, spordiajakirjanikud ja rahvas. Küsimus on selles, kuidas kavatseb EOK tagada selle, et Sildaru valikusse ei pääse.

Rahvas on alati saanud EOK küljel lisada väljapakutud kandidaatidele lisaks oma kandidaadi. Siin on võimalus, et paljud nimetavadki omaalgatuslikult parimaks treeneriks Sildaru. Küsimus on selles, kuhu saadud tulemused lähevad. Kui EOK kätte, siis saab EOK teha jõuvõtte ja kõik tulemused, kus hääli on antud Sildarule, kustutada. (Mis tekitab lisaküsimuse, kas see, kelle rahva suvaline esindaja on pannud teiseks, nihkub seejärel esimeseks, või jääb esikoht vakantseks; ja kui rahva esindaja valikus on üks kolmest Sildaru, siis tema tulemuse kustutamisel jääb ju üks hääl andmata; aga jätan selle peenmehaanika praegu vaatluse alt välja, sest see pole oluline.) Muidugi saab EOK siin kasutada ka teist jõuvõtet, et ei annagi paremate treenerite hääletusel rahvale võimalust lisada oma kandidaati, mis oleks putinlik samm – mitte lubada juhile ebameeldivate ja ohtlike kandidaatide ülesseadmist.

Kui Sildarule antud hääled lähevad kustutamisele, on EOK-l kaks võimalust. Esiteks teatada, et Sildarule antud hääled arvesse ei läinud, mis tekitab meelepaha nende hulgas, kes Sildarule hääle andsid – ja neid ei saa kindlasti olema vähe. Teiseks öelda, et Sildaru ei kogunud rahva omaalgatusliku häälte andmise korras nii palju hääli, et jõuda kolme nominendi hulka, mida kindlasti enamik ei usu ja mis tekitab veelgi suurema meelepaha, et valimised võivad olla varastatud.

Ma ei tea, kuidas valivad parimaid treenereid spordialaliidud. Ilmselt on neil ka eelvalik, kuhu EOK Sildaru ei lülita, kui ta ei ole selleks ajaks edukalt sooritanud treeneri eksamit ja saanud treenerikutset. EOK saab alaliitudele saata meeldetuletuse, et Sildaru ei ole eelvalikus sellepärast, et ta ei vasta kandidaatidele seatud nõuetele. Ma ei oska prognoosida, kuidas käituvad spordialaliidud: kas nad võtavad EOK-d kuulda ja jätavad tema poolt hääle andmata või otsustavad siiski Sildaru tänavuste tulemuste põhjal, et ta väärib nende häält. Kindlasti tekib enne spordialaliitude valiku langetamist taas avalik diskussioon, kuidas nad peaksid käituma, aga mis moodi see diskussioon spordialaliitude valikule mõjub, on praegu vara prognoosida. Kindlasti on neid alaliite, mis võtavad EOK-d kuulda, ja küllap leidub ka neid, mis EOK soovitust ja reegleid eiravad. Kui lõpuks peaks Sildaru mahtuma alaliitude hääletusel kolme parema hulka, siis mida teeb EOK? Ikkagi diskvalifitseerib Sildaru? Sellega EOK avalikkuse silmis poolehoidu ja arusaamist vaevalt võidab.

Nüüd jäävad veel üle spordiajakirjanikud, kes on sama raskesti kontrollitav kontingent, nagu rahvas. Ei usu, et EOK saab midagi spordiajakirjanikele ette kirjutada või soovitada, sest seda ajakirjanikud oma elukutsest tulenevalt ei talu. Isegi kui EOK ajakirjanikele ettekirjutusi ei tee, on raske uskuda, et ajakirjanikud võtaksid, arvestades Sildaru tänavusi saavutusi, omaks EOK hoiaku, et kuna Sildaru pole ametlikult treener, siis ta aasta parimaks kandideerida ei saa. Usun, et ajakirjanikud lähtuvad pelgalt sportlikest tulemustest. Mille alusel prognoosin, et Sildaru jõuab ajakirjanike valikus igal juhul kolme hulka. Mida EOK nüüd teeb? Kas teatab, et kustutab ajakirjanike tulemustest Sildaru tulemuse? Selle peale, ütlen otse, tõuseb ajakirjanduses kisa taevani.

Niisiis järeldus: EOK-l jääb loota, et Sildaru annab järele ja teeb enne aasta lõppu treeneri eksami ning siis saab ta lülitada ametlikult aasta parima treeneri konkursile, milles ma kahtlen, sest Sildaru jaoks on see küsimus muutunud põhimõtteliseks, millest annab tunnistust see, et ta otsustas tagastada EOK preemia ja toetused. Teine ja usutavam järeldus on see, et EOK on sunnitud muutma aasta parima treeneri valimise statuuti, vähemalt tegema sinna Sildarust lähtudes – kuid teda nimeliselt mitte mainides – mingi erandi, näiteks lubama aasta treeneriks kandideerida ka täiskasvanute rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medali võitnud sportlase juhendajal, isegi kui tal puudub treeneri ametlik kvalifikatsioon, kui selle kiidab heaks näiteks EOK sportlaskomisjon.

Muidugi jääb EOK-le võimalus mitte painduda ja jääda endale kindlaks, kuid siis võib olla kindel, et EOK-st, mis Kaljulaiu eestvedamisel on väidetavalt võidelnud spordis kiusamise vastu, saab puhtakujuline ja klassikaline kiusaja.

(Kolleeg, kui oli lugenud Postimehes mu tänast lugu, tegi ettepaneku, et Kaljulaid võiks aasta lõpus parimate sportlaste pidulikule austamisüritusele minna pusaga, mille rinnal on tekst "Kelly on vaba".)

Fotod 1 ja 2: EOK president Kersti Kaljulaid (paremal) andmas pühapäevaõhtuses ETV spordisaates intervjuud Aet Süvarile. Kuvatõmmised ETV ekraanilt
Foto 3: Henry Sildaru 28. märtsil Šveitsis Silvaplanas pargisõidu MK-etapi finaalis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Henry Sildaru 29. märtsil Šveitsis Silvaplanas rennisõidu MK-etapi finaalis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Henry Sildaru 29. märtsil Šveitsis Silvaplanas MK-sarja üldvõitjana. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Epeevehkleja Nelli Differti pressikonverents mullu 1. detsembril Tallinnas, paremal Kersti Kaljulaid. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 7: EOK president Kersti Kaljulaid andmas mullu 4. novembril Tartus intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Ah et treenerikutse peab tagama spordis turvalisuse? Ärge ajage naerma!

Tõnis Sildaru olematust treenerikutsest rääkides on sageli kõlanud põhjendus, et treenerikutset on vaja, tagamaks spordis turvalisus. Näiteks EOK asepresident Gerd Kanter ütles ETV spordisaates, et treenerikutse käsitleb pedagoogikat, sporditurvalisust, eetikat. Ta lausus ka: „Sportlane on eelkõige inimene ja üks vaimselt või füüsiliselt katkine sportlane pärast medalivõitu ei ole täisväärtuslik inimene.” Ka Kristjan Port on öelnud, et treenerikutse annab kogemuse ja teadmise ohutusest.

Sport ja ohutus?! Sport ja turvalisus?! Sport ja füüsiliselt mitte katkine inimene?! Ärge ajage lolli juttu! Sellised asjad pole võimalikud.

Esiteks, näidake mulle vähegi arvestataval tasemel sportlast – jätame maletajad-kabetajad arvestusest välja –, kellel pole olnud ühtki vigastust või traumat. Tavaliselt on neid lausa mitu. Näiteks Andrus Veerpalu rahvuslikku põlve ikka mäletate? Kanteri kohta sai 18 aastat tagasi märtsis lugeda järgmist:

„Tippsportlasena on Kanter varemgi tervisehädadega kimpus olnud – 2006. aastal maailma parimal kettaheitjal diagnoositud selja-trauma oli mõne arsti hinnangul koguni nii ränk, et kuluaarides sosistati visa töörügaja karjääri enneaegsest lõpust.”

Ometi treenib enamik vigastatuist kutseliste treenerite käe all. Kas treenerikutse aitab vigastusi ära hoida? Ei aita ju. Tippsport on viimase piirini keha piitsutamine, mis tähendab, et tuleb olla valmis sellega kaasnevateks tagajärgedeks. Alates lihastraumadest ja lõpetades südameprobleemidega. Vaimsed probleemid on rohkem varjul, aga tasapisi, eriti pärast karjääri lõppu, on ka neist hakatud rohkem rääkima.

Teiseks, vaatame võistlusi. Näiteks jalgpalli. Seal tuleb vigastada saanud mängijaid lausa välja vahetada. Mõned traumeeritud tuleb platsilt koguni kanderaamil minema viia. 

Vaatame rattavõistlusi. Finišiheitlused lõpevad pahatihti suurte kukkumistega suurtel kiirustel. Tuleb meelde, kuidas Rein Taaramäe ütles mõned aastad tagasi, et mõned profiratturid sõidavad nii julmalt ja hoolimatult, nagu homset polekski. 

Vaatame kiirlaskumist. Mäletate, mis juhtus olümpial Lindsey Vonniga (fotol vasakul)? Pärast sai kuulda, et tal vedas, et jalg üldse uuesti kokku suudeti panna. Kuidas Kanter ütleski: füüsiliselt katkine sportlane pärast medalivõitu ei ole täisväärtuslik inimene...

Või vaadake trikisuusatamist. Pöörane! Kui olümpial vaatasin, mida Henry Sildaru rennisõidus tegi, tuli iseenesest üle huulte järeldus, et see on ju ala, kus mäng käib selle peale, kes suudab surmale kõige lähemale jõuda.

Paljud spordialad on viidud nüüdisajal sinnamaale, et need oleksid võimalikult ohtlikud. Et pealtvaatajail oleks põnev, lööks hinge kinni. Võistlus käib riski piiril. Kes vääratab, peab olema valmis, et omal jalal ta niipea püsti ei tõuse.

Seada treenerikutse vajalikkuse põhjenduseks, et siis on tagatud spordis suurem turvalisus ja et siis ei lähe sportlane medalit jahtides katki, on täiesti absurdne, ajuvaba ja reaalsusest irrutatud.

Foto 1: Belgia rattur Jonas Rickaert on kukkunud valusalt 2024. aasta Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 2: Türgi klubi Galatasaray mängija Noa Lang on saanud vigastada 18. märtsil Meistrite liiga mängus FC Liverpooli vastu. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 3: Belgia klubi Standard de Liege mängija Nielsen Casper on saanud vigastada 22. märtsil KVC Westerlo vastu. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 4: Prantsusmaa jalgpallinaiskonna mängija Sakina Karchaoui lahkub 2023. aasta MMil mängus Austraalia vastu pärast vigastada saamist väljakult. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Ameerika mäesuusataja Lindsey Vonn kukub Milano Cortina taliolümpial kiirlaskumise võistlusel Cortina d'Ampezzos. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 6: Portugali kiirjooksja Ericsson Tavares viiakse tänavusel sisekergejõustiku MMil Poolas Torunis pärast vigastada saamist 4x400 meetri teatejooksus kanderaamil võistlusareenilt ära. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kersti Kaljulaiu vastaste peaülesanne on pikaajalise surve hoidmine - kas nad suudavad seda?

SIIN VÄRSKEIM INFO! 

Kersti Kaljulaid (fotodel) näib EOK presidendina olevat esimese rünnakulaine eelmisel nädalal üle elanud. Eks kaasa aitas ka see, et ta varjus kujuteldavasse punkrisse, kus ta osutus tabamatuks, ning tõrjetööd pidid tegema teised, pemiselt asepresident Gerd Kanter ja peasekretär Kristo Tohver.

Esimese rünnakulaine all vastupidamine on väga oluline, nagu näitab Ukraina algne vastupanu Venemaale veidi enam kui neli aastat tagasi ning Iraani vastupanu, hoolimata märkimisväärsetest kaotustest, USA-le ja Iisraelile selle kuu algul. Seega, kui kiiret langemist ja lagunemist ei toimu, on võimalik jõude koondada, sest ega ründajad, kes algul panevad peale maksimumkäigu, suuda seda lõpmatuseni hoida. See on nagu 5000 meetri jooks: võid ju esimese ringi läbida marulise tempoga, et vastased ära ehmatada ja maha raputada, aga seejärel peab kiirust vähendama, sest pikk võistlusmaa ootab ikkagi ees.

Nüüd on küsimus selles, kui kaua suudavad Kaljulaiu vastased survet hoida. Finišini ehk EOK  järgmise korralise üldkoosolekuni jääb veel kõvasti rohkem kui kuu aega. Enne seda erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumine ei paista korralise üldkoosoleku ajalist lähedust arvestades kuigi tõenäoline. Selle ajaga jõuab teema üksjagu maha jahtuda, kui Kaljulaiu vastased ei suuda uute poleemikat ja küsimusi tekitavate väidete ja argumentidega lagedale tulla. Sest lõpmatuseni ühte ja sama süüdistavat juttu korrata ei saa.

Algatuseks on küsimus selles, et saada EOK liikmetelt kokku vähemalt 13 allkirja, et Kaljulaiu teema üldse päevakorda tõsta. Sel rindelõigul oli kaalukas esmaspäeval Kanal 2s Erki Noole öeldu, et tema oma allkirja Kaljulaiu umbusaldamiseks annab. Niisugustel puhkudel on alati vaja kedagi autoriteetset, kes tõuseb püsti ning näitab julgust ja eeskuju. Alles siis söandavad ka paljud teised häält teha.

Kui oletame, et Kaljulaiu vastu suudetakse survet hoida, isegi kasvatada – millesse on raske uskuda, kuid välistada seda ka ei saa –, siis jääb tal kaks võimalust. Esiteks, kui siseinfo või sisetunne ütlevad talle, et vastaseid on liiga palju ja EOK presidendi koht satub tõeliselt ohtu, on mõistlik ise taanduda, tuues põhjuseks näiteks Eesti spordis kodurahu säilitamise vajaduse. Samas saab ta jääda endale avalikult kindlaks, et ajas siiski õiget asja – aga kui muutusi paremuse poole ei taheta, saab ta väita, siis tuleb paratamatult arvestada organisatsiooni enamuse tahtega. Nii saab ta positsioneerida end ohvrina, kes seisis siiski õige asja eest, ja säilitada taandudes ka näo.

Kuid vaevalt Kaljulaid seda teed läheb, sest taandumine tähendab ikkagi kaotust ning seda ta oma iseloomust tulenevalt tunnistada ei saa.

Teine ja palju usutavam variant on see, et ükskõik kui suure surve Kaljulaiu vastased üles ehitavad, võtab ta nende esitatud väljakutse vastu ja läheb EOK liikmete ees üldkoosolekul võitlusse. Lõppeks on presidendi tool ikkagi tema istumise all ning see annab talle võimaluse end, oma otsuseid ja tegemisi kaitsta. Pole kahtlust, et tal on piisavalt poliitilist karastust, et selle kaitsetööga hakkama saada. Ja enamgi veel: ka vastaseid vastu rünnata. Kui siis läheb hääletamiseks – isegi kui see hääletamine on salajane –, tuleb arvestada, et kindlasti on arvestataval hulgal neid, kes soovivad Kaljulaiu jätkamist, ja kahtlemata on rohkelt ka neid, kel puudub seisukoht või kes ei soovi selles võitluses kaasa lüüa ning kes pigem hääletavad tema presidendina jätkamise kui kohalt kangutamise poolt. Sest muutus ehk uue presidendi leidmine võib küll olla põnev, kuid kõrvalejääjad ja alalhoidlikud eelistavad enamasti ikkagi status quo säilitamist.

Praegu seisuga, kui Kaljulaid on esimese surve endalt maha saanud ja tema vastaste korraldatud rünnaku algne hoog on raugenud – aga tuleb tunnistada, et seis võib iga päeva ja nädalaga muutuda –, näib protsess tüürivat sinna suunda, et EOK täiskogu ees tuleb küll Kaljulaiuga seonduv arutlusele, kuid paleepööre jääb ära. Sellele viitab ka esmaspäeval Kanal 2s Noole öeldu, et «meil oleks vaja laua taga või suures saalis selgeks rääkida see, mis seisus oleme ja millest on tekkinud rahulolematus».

See ei kõla just sõjapasuna puhumise moodi, et mehed, nüüd rünnakule. Kui enamasti otsese ütlemisega ja kompromissitu Nool võtab tuure vaiksemaks, siis teised, kes Kaljulaiu saatuse üle hääletama hakkavad, vaevalt temast kõvemat häält hakkavad tegema.

Foto 1: Kersti Kaljulaid mullu 28. detsembril Tallinnas spordiaasta tähtede pidulikul üritusel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Kersti Kaljulaid tänavu 24. jaanuaril Viljandis Mulgi uisumaratonil. Ta sai naiste üldarvestuses 4. koha. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Kersti Kaljulaid (vasakul) 22. veebruaril Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamisel Tallinnas Rotermannis. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix 

Pullerits: Kuidas sattus ETV spordisaatesse lugu EOK rahastusprojektist ja mis on selle seis tegelikult?

Kas teile ka jäi eelmise nädala laupäeval ETV õhtuses spordisaates silma pisut rohkem kui kolme ja poole minuti pikkune lugu, mille sissejuhatav lause kõlas stuudiost nii: „Eesti olümpiakomitee loodud ühisrahastusplatvorm Minu Sportlane, mille kaudu saab igaüks toetada sportlase teekonda tippu, on algse kriitika enda kasuks pööranud, kuid tööd jagub veel palju.”?

Jutt jutuks, vaatame summasid. ETV spordisaate loos räägib EOK peasekretär Kristo Tohver (allpool parempoolsel pildil), et kogutud on 100 000 eurot. Mulle laekus tabel, mille kokkupanija teab, millest räägib, sest tal on vastavas vallas kogemust, ja sealt tabelist ei paista kuskilt kokku 100 000 eurot. Teiseks, käimasolevatest projektidest on eesmärgiks püstitatust kamba peale kokku täidetud vaid 13 protsenti – see pole näitaja, mille peale hõisata.

Konkreetselt (summad eurodes):

Projekt; eelarve; kogutud summa; % eelarvest

Patrick Enok 144 080 - 5401 - 3,7
Kregor Zirk 10 000 - 746 - 7,5
Eneli Jefimova 15 000 - 3841 - 25,6
Ujumise noortekoondis 12 000 - 2141 - 17,8
Liis ja Gregor LA28 80 000 - 21 717 - 27,1
Kurling Kaldvee ja Lill 35 000 - 16 950 - 48,4
Viktoria Vesso 12 000 - 1661 - 13,8
Noorte judotiim 46 040 - 916 - 2,0
Plokkvibu segavõistkond 28 000 - 1456 - 5,2
Tristani kuldne märklaua tee 6700 - 2145 - 32,0
Yaro olümpiale 5000 - 326 - 6,5
Kretel juuniorite MM tippu 6000 - 740 - 12,3
Kujundujujad noorte EM 10 000 - 783 - 7,8
Johannes Erm 12 000 - 2321 - 19,3
Nelli Differt 6000 - 271 - 4,5
Julia Beljajeva 12 000 - 167 - 1,4
Katrina Lehis 12 000 - 156 - 1,3
Karel Tilga 12 000 - 161 - 1,3
Sõudmise noortekoondis 12 000 - 191 - 1,6 

Kokku 475 820 - 62 090 - 13,0

Arhiveeritud

Korvpalli koondis "Road to Riga" 50 000 - 15 574 - 31,1
Meribel Tamsalu US OB turniir 4500 - 1135 - 25,2

Kokku 54 500 - 16 709 - 30,7

Sellise materjali ilmumine ETV spordisaates tekitas mul kohe küsimusi, millest keskne on, kas see uudis võis olla EOK poolt ETV spordisaate programmi istutatud. Kui ma järele küsiks, oleks vastus eitav, ükskõik mis on tegelikkus. Seetõttu esitan oma nägemuse enda n-ö rikutuse piires, mööndes, et võin kõiges eksida, ent kriitiliste küsimuste esitamisel võiks siiski ka Eesti ajakirjandusruumis kohta olla.

Esiteks, see hambutu lugu tuli tühja koha pealt (hüva, paljud lood tulevad tühja koha pealt, eriti ajal, kui talihooaeg hakkab lõppema ja suvehooaega pole veel alanud ja uudiseid napib). Miks sellest rääkida just nüüd, kus on uudisväärtus? 

Teiseks, see on väheseid veidigi positiivsena serveeritud uudiseid eelmise nädala EOK-teemalises negatiivses uudisvoos. Teisisõnu: see lugu peaks aitama tasakaalustada terve nädala kestnud kriitilist kajastust.

Kolmandaks, see ilmus ETVs, mis on ainsaid kanaleid, mille üle võib EOK juhtkonnal olla mõju (ei usu, et EOK suudab sokutada midagi nii otsejoones Postimehe ja Delfi uudisvoogu).

Neljandaks, selle uudise tõi eetrisse ETV sporditoimetuse kõige noorem reporter. Tavaliselt antaksegi need lood, millega vanad kalad end kompromiteerida või löögi alla seada ei taha, teha kollanokkadele. (Muidugi võis see lugu lihtsalt maanduda reporteri lauale, aga siis on juhtunud selline õnnetu asi, et kõigi asjaolude komplektis mõjub tõsiasi, et selle tegi kõige väiksema staažiga reporter, just sedasi, et see sokutati talle – avalikul areenil, mida on ka ajakirjandus, tuleb paratamatult mõelda, mis mulje üks või teine asi võib jätta, kuigi faktiliselt ei pruugi kõik nii olla.)

Ja viiendaks, see oli võbeleva fookusega lugu. Loeme veel kord: ühisrahastusplatvorm Minu Sportlane on algse kriitika enda kasuks pööranud, kuid tööd jagub veel palju. Mõelgem, mida meile siin öeldakse. Lause esimene pool edastab ilmselt EOK soovitud sõnumit, et asi edeneb hästi, aga teine pool, kus ajakirjanik püüab tõenäoliselt siluda, et öeldu ei paistaks läbi suhtekorraldustekstina, lisab umbmäärase ja kriitilist muljet püüda loova „tööd jagub veel palju”. See on just sedasorti sõnastus, millega püütakse õigustada mingit teemat, mis on tulnud väljaspoolt, aga mille sisulises uudisväärtuses uudise koostaja ise ka 100% veendunud ei ole.

Ma võin eelöeldus eksida, aga midagi pole teha – arvestades eelneva nädala konteksti paistab see välja ning annab võimaluse asja näha ja tõlgendada just nii, nagu eelnevalt sai väljendatud.

Fotod 1-3: EOK ühisrahastusplatvormi "Minu sportlane" avaüritus mullu 10. juulil Alexela kontserdimajas. Fotol 2 EOK peasekretär Kristo Tohver. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas kujutab Kaljulaiu umbusaldamise algataja ette EOK-le uue presidendi valimist?

Kokkuvõte reedehommikusest Kanal 2 stuudiovestlusest EOK presidendi Kersti Kaljulaiu umbusaldamiseks allkirjade kogumise käivitanud Heino Märksiga.

Miks ta on algatanud allkirjade kogumise, et Kaljulaid tagasi kutsuda?

Kaljulaiu tegevus pole vastanud ootustele, ta pole täitnud lubadusi, nagu täiendava raha toomine EOK-le. Oodati, et temaga tuleb EOK-sse uus hingamine, aga pole tulnud. 

Palun näiteid, mis on Kaljulaiu ajal halvasti läinud!

2024. aastal oli noorte spordi rahastamiseks 1,5+0,6=2,1 miljonit eurot. 2025. aasta kahel viimasel kuul pole noorsportlased raha saanud. Kuhu raha kadus?

Eesti olümpiaakadeemia on korraldanud kooliolümpia programmi, mida on kui unikaalset kiitnud ka ROKi eelmine president Thomas Bach. Kooliolümpia jaoks oli 15 000 eurot riigi raha, lisaks raha ettevõtjailt. Nüüd on sellelt programmilt 15 000 eurot riigi raha ära võetud. Küll on aga tehtud 30 000 euro eest kampaania, kus karjutakse üksteise peale. (Valge kaardi kampaania, lisas saatejuht.) 

Aga Kaljulaid on ju öelnud, et ta viib ellu oma programmi, mille alusel ta valiti EOK presidendiks.

Reaalsus on see, et EOK-l sponsoreid ei ole. EOK-lt tuleb pidevalt kahemõttelisi vihjeid, mille peale ükski sponsor raha ei anna.

Kui palju on Kaljulaiuga neil teemadel juttu olnud?

Märks ütles, et ta EOK siseelu ei tea, küll aga on ta rääkinud alaliitudega ning ta ei ole nonde hulgas kohanud kedagi, kes oleks rahul Kaljulaiu tegevusega.

Kaljulaiu tagandamise algatamiseks vajalikud 13 allkirja on lubaduste tasemel olemas, ütles Märks. Ta lisas, et võib juhtuda, et erakorralist koosolekut ehk täiskogu siiski kokku kutsuda ei jõuta, sest juba mais on EOK korraline täiskogu, kuhu saab siis kogutud allkirjade toel lisada päevakorda punkti Kaljulaiule umbusalduse avaldamise kohta.

Märks ütles, et ta ei ole seni kordagi helistanud sel teemal Urmas Sõõrumaale - kuigi möönis, et kiusatus on olnud -, ja pole helistanud sellepärast, et on arvamusi, et kogu selle asja tagant paistavad Sõõrumaa kõrvad.

Märks pakkus välja, et pärast Kaljulaiu umbusaldamist tuleks leida EOK etteotsa presidendi kohusetäitja, misjärel leida paari kuu jooksul uued EOK presidendi kandidaadid, kes tuleksid välja oma meeskonna ja programmiga.

Täna, reedel tõin rahva ette uue segaduse seoses Tõnis Sildaru blokeerimisega aasta treeneri konkursilt. 

Foto 1: Kersti Kaljulaid (keskel) 22. veebruaril Henry Sildaru olümpiahõbeda tähistamisel Tallinnas Rotermannis. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Heino Märks mullu septembris metsseajahil Ääsmäe kandis. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas EOKs küpseb Sildaru teemast tulenevalt sisemine mäss ja president Kaljulaiu koht kõigub?

LISATUD NELJAPÄEVANE PALJASTUS! 

Enne kui räägime EOK siseringis küpsevast vandenõust Kersti Kaljulaiu vastu ning sellest, kas EOK kontrollib ka välismaalastest treenerite kutsetunnistust sama põhjalikult, nagu Tõnis Sildaru (fotol paremal) puhul selle puudumist, pean teile korraks rääkima oma noorpõlve absoluutse lemmiku, inglise jooksja Sebastian Coe isast Peter Coe’st.

Seb Coe (kahel alumisel fotol vasakul), nagu küllap teate, oli 1970ndate lõpust kuni 1980ndate lõpuni maailma parim keskmaajooksja. Ta püstitas üheksa maailmarekordit, lisaks kolm maailma tippmarki sisehallis, tuli Moskvas ja Los Angeleses 1500 m jooksus olümpiavõitjaks ning valiti kahel korral, 1979 ja 1981, maailma parimaks sportlaseks. Oluline on siinkohal see, et Seb Coe treener oli tema isa, kes Eesti standardite järgi ei ole mingi treener. Peter Coe oli hariduselt insener

Peter Coe hakkas oma poega treenima pärast seda, kui ta polnud rahul nonde treeningutega, mida viisid läbi tema poja klubi treenerid. Nood lähtusid uusmeremaalase Arthur Lydiardi metoodikast, mis pani põhirõhu pikkadele jooksudele. Aga Peter Coe leidis – vastupidiselt professionaalse ettevalmistusega treenerite lähenemisele! –, et pikad aeglased jooksutrennid teevad sinust aeglase pikamaajooksja. Ta võttis kasutusele sakslase Woldemar Gerschleri lähenemise, mis nägi ette kiirusliku vastupidavuse arendamist. Tema meetod keskendus kiiretele lõikudele lühikese taastumisajaga. Lisaks õppis Peter Coe omal käel juurde biomehaanikat, mille tulemust nägime Seb Coe äärmiselt efektiivses jooksustiilis.

Lühidalt: Peter Coe ei olnud õppinud treener. Enne oma poja treenimist polnud ta kedagi treeninud ega treenimisega üldse tegelenud. Ma ei ole kuskilt leidnud ühtegi viidet, et tal oleks olnud mingi treenerilitsents või et ta oleks läbinud mingeid treenerikursuseid. Seega, Peter ja Seb Coe’d Eesti praegustesse oludesse ja reeglite vahele „tõstes” tuleks meil tõdeda, et isegi maailmarekordid ja olümpiakullad ei oleks EOK silmis mingi argument, et Peter Coe’d saaks valida parimaks treeneriks. Enamgi veel: Peter Coe’d ei tohi lasta parima treeneri nimetusele isegi kandideerida.

Vaevalt, et keegi toob tänavu Eesti spordis suurema autasu, kui Henry Sildaru hõbemedal olümpialt. Seega jääb vaid kaasa tunda sellele n-ö parketikõlbulikule treenerile, kes läheb aasta lõpus võtma EOK suurel auhinnagalal vastu aasta treeneri Kristjanit (fotol vasakul). Teab tema, teab publik saalis, teab rahvas telerite ees, et tegelikult on parim treener Tõnis Sildaru. Miks peab tolle treeneri, kes pärast Sildaru diskvalifitseerimist konkursilt valitakse esimeseks, panema nii piinlikku olukorda?

Ainus variant tol treeneril tollest piinlikust olukorrast välja tulla on oma kõnes tõdeda, et tegelikult peaks see autasu kuuluma Tõnis Sildarule. Veel parem muidugi, kui ta tahab piinlikust olukorrast eriti puhtalt välja tulla, oleks see, kui ta teataks, et ta ei saa seda auhinda vastu võtta, või kui võtabki, sest pole ju ilus keelduda, siis annab selle üle Sildarule.

Kõik see on viinud olukorrani, kus juba paar nädalat Tõnis Sildaru teemal keev poleemika on jõudnud sellise keemistemperatuurini, et isegi esmaspäevaõhtune ETV spordisaade, mis sageli on niisuguste vastuoluliste teemade kajastamisest hoidunud, võttis selle ette. Tarmo Tiisler luges ette tükke Tõnis Sildaru kirjast, kus ta süüdistas EOK-d Eesti spordi lõhestamises, misjärel äratuntavalt morni ja hapu näoga EOK asepresident Gerd Kanter (ülal parempoolsel fotol paremal) pidi stuudios seletama EOK positsiooni. See, pange tähele, viitab olukorra muutumisele: enam ei dikteeri agendat EOK, vaid pärast Tõnis Sildaru eilset avaldust, et ta tagastab EOK preemia ja toetuse, on EOK sattunud reageerivasse situatsiooni. Eks siin võib ka näha põhjust – kui tegemist pole Kaljulaiu ajakava sobimatusega, millele on alati õdus viidata –, miks teleekraanile ei tulnud asja seletama president Kaljulaid, vaid tema asemel asepresident Kanter.

Kaljulaid (fotol vasakul), nagu eile õhtul salaallikatelt teada sain, on sattunud surve alla. EOK kulisside taga kogutakse eraviisiliselt infot, kes on nõus andma allkirja selleks, et kutsuda kokku EOK erakorraline üldkoosolek, mille päevakorras on president Kaljulaiule umbusalduse avaldamine. Kulisside tagant tuli hinnang, et 90 protsenti neist, kel antud olukorras oleks allkirjaõigus, on Kaljulaiu tagandamise poolt. 

Ahjaa, lubasin rääkida ka sellest, kas ja kuidas kontrollib EOK Eestis parimaks treeneriks kandideerinud välismaa treenerite vastavust Eestis treeneritele kehtestatud nõuetele, mille kohta sain soovituse uuride selle blogi kommentaariumisse jäetu põhjal. Aitäh sellele, kes antud aspekti esile tõstis! Vastuse noile küsimustele saate siit.

Foto 1: Henry Sildaru freestyle-suusatamise meeste big airi kvalifikatsiooni ajal Milano Cortina taliolümpiamängudel 15. veebruaril 2026. Foto autor: Kiur Kaasik, Delfi Meedia / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits intervjueerimas 2013. aasta oktoobris Tallinnas Olümpia hotellis Sebastian Coe'd. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti jalgpallikoondise peatreener Tarmo Rüütli saab Nokia kontserdimajas 2011. aasta Eesti parima treeneri auhinna. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 5: Henry Sildaru medalipidu Milano taliolümpial 21. veebruaril 2026. Paremal EOK asepresident Gerd Kanter. Foto autor: Kiur Kaasik, Delfi Meedia / Scanpix
Foto 6: EOK president Kersti Kaljulaid 22. veebruaril 2026 Tallinnas Rotermannis Henry Sildaru olümpiahõbemedali tähistamisel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix

Pullerits: Kas Taaramäe surumine endast tahapoole kaalub üles eksootilises keskkonnas rattasõidu?

LISATUD VIDEO. 

Kahel korral püüdsin Rein Taaramäed pühapäeva pärastlõunal endast tahapoole lükata. Mõlemal korral ebaõnnestunult. Sellepärast, et veoautod, mis panustasid Tartu näituste paviljoni juures motonäituse sulgemisega seotud transporditeenustesse, keerasid mu teele ette. Hoog tuli maha pidurdada. Kahju, sest esimesel katsel sain kätte juba 50 km/h – see oli paljutõotav kiirus.

Pärast kodus selgus, et olin Taaramäe Bumerangi-nimelisel 90-kraadise pöördega 770-meetrisel lõigul sellegipoolest endast tahapoole surunud

Kohe oma selle hooaja teist rattasõitu alustanuna olin ilma igasuguse soojenduseta saanud kodulähedasel Strava lõigul aja 1.07, kolm sekundit kiirema tulemuse, kui on kirjas Taaramäel. Tõukasin Taaramäe kevade alustuseks Strava pingereas kümnendaks (vt paremal).

Niisiis, rattahooaeg sai sisse juhatatud. Lisaks tegin l’attaque!’i-nimelisel 1,27 km pikal lõigul oma paremusel teise tulemuse 1.52, mis andnuks Strava pingereas 10. koha – kui ma poleks seal mullu septembrist 1.46-ga seitsmes, nagu olen nüüd ka Bumerangi edetabelis. Aga!...

Neist tulemustest on ennatlik vaimustuda. Vaimustust ja tõelist rattanaudingut saab sootuks mujalt. Panin paar nädala tagasi kokku kokkuvõtliku video kohast, kus suure tõenäosusega pole isegi Taaramäe sõitnud. Sellist kohta Eestis ei leia. Vaevalt üldse Euroopas leiab. See on punane slickrock, maailma ilmselt kõige värviküllasem rattamaastik.

Slickrock, eriti just punane slickrock, on klassika ja eksootika. See on imelik, kuidas rehvid sellel peavad, isegi kui kalle on palju järsem, kui trekil. Seal peab olema ettevaatlik, eriti kui päike paistab tagant, sest siis ei pruugi näha kõiki servi ja krobelisusi. Nii et alati tuleb slickrockil sõites arvestada teatava riskiga. 

Vaadake, kas kellelgi tekib isu seda kevadel katsetama minna. (Enne püüdke alumisel parempoolsel pildil üles leida jalgratas ja siis vaadake lingitud videos, mis tunne on sellisel järsakul sõita.)

Kel rohkem huvi, siis ülevaate, milline on olnud tüüpiline seiklusplaan, saab siit:
esimene osa;
teine osa;
kolmas osa;
neljas osa.

Usutavasti saate siit inspiratsiooni, et kevadel enam mitte tüütuseni sissevändatud radu sõita, vaid tuua oma ellu vaheldust seni, kuni jalad veel ringi käivad ja julgete riske võtta.

Foto 1: Rattur laupäeva pärastlõunal Tartus Kaarsillal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tartu Bumerangi lõigu kõigi aegade esikümme 15. märtsi 2026 seisuga. Kuvatõmmis Strava ekraanilt
Fotod 3 ja 5: Jedi Slickrocki tähistamata rada Moabi lähedal. Leia 5. pildil üles jalgratas! Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kidura kõrbetaimestikuga väike nõgu slickrockis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas muutus avalikul areenil jõudude vahekord Sildarude positsioonisõjas?

Meist keegi pole olnud kärbsena Sildarude kodu seinal, et seal vargsi vaadelda ja kuulda, mida kõike aastate jooksul on juhtunud, aga kuna detailid mõne intsidendi kohta on avalikkuse ette toodud, on igaühel, olenevalt oma hoiakutest ja eelarvamustest, sümpaatiatest ja antipaatiatest, teadmistest ja teadmatusest, tekkinud arvamus, mis seal tõenäoliselt on toimunud ning kes on vähem ja rohkem milleski süüdi.

Pole võimalik, et sellel, kes Sildarude saagale veidigi kaasa elanud, poleks oma seisukohta. 

Kui ma hommikul Postimehe uudistest Sildarude foto kohta lugesin ja sain teada, et fotol jäädvustatud väidetavalt vägivaldse intsidendi põhjustas see, et Henry hakkas ema mahitusel isale vastu ega pannud tahvelarvutit käest, mõtlesin, et kui kõik emotsionaalsed vaidlused lastega peredes nutiseadmete pärast viidaks kohtusse, läheks kohtud ülekoormusest lõhki. Näidake mulle lastega peret, kus poleks toimunud sel teemal vägivaldsena paistvaid sõnasõdu – sõnasõdu, mis vahel võivad minna isegi füüsiliseks, olenevalt osapoolte süütenööri pikkusest.

Arvestades seda, mis ajast oli kõnealune foto pärit ja millal Kelly selle EOK-le saatis, tekkis mul tunne, et Kelly üritab siin venda isavastases võitluses relvana kasutada. Kasutada relvana ära venda, kes tema väitel on isa mõju all. Kuid teisalt, ärme unusta siin ära ka Kelly ema, kelle rollist me antud kaasuses midagi ei tea, sest ta saab mugavalt varju hoida, kuna pole avaliku elu tegelane.

Kogu selles pikaks veninud ja nüüd uue hooga lahvatanud vaidluses pooli valides tasub arvestada, et ega esiteks me keegi nende pere sisse näe ja teiseks, et patuseks tehtud Tõnist tunneme suuresti Kelly maalitud piltide järgi. Oluline on siin see, et Henry kui väidetav ohver ütleb nüüd, täisealisena, et tal pole isa vastu mingeid pretensioone ja et tolle olukorra tekitamises oli süü temal, kui ta allus ema ässitamisele. 

Siin on kaks asja, millele tahan tähelepanu juhtida. Esiteks, küllap on igaüks teist näinud end mõnel pildil, kus olete lollaka ilmega, silmad pooleldi pahupidi ja suu pooleldi töllakil. Mida saame selle pildi põhjal väita? Saame väita, et olete kas hull, joobes või laksu all. Ma ei ole kõnealust fotot näinud, seetõttu ei saa ka seda kommenteerida, küll aga saan väita, et hetkeline jäädvustus ei kajasta kogu tõde. Hetkeline jäädvustus võib isegi moonutada tõde. Iga juhtumi täielikuks mõistmiseks ja hindamiseks on vaja täit konteksti. Me ei tea peale Henry kirjelduse, et ta ei allunud isa käsule tahvelarvuti käest panna, olukorra eelloost midagi. Ilma seda teadmata on kedagi süüdi või hukka mõista ohtlik ja ennatlik. See on sama, kui mees terroriseerib pikka-pikka aega naist, ähvardab teda sõnadega, alandab emotsionaalselt, ja siis saab naisel lõpuks mõõt täis, ta haarab taignarulli ja virutab sellega mehele. Kas süüdi on naine, sest kaotas enesekontrolli? Jah, kui piirduda sellega, et igasugune vägivald on taunitav, nagu nüüdisajal mantrana korratakse, siis süüdi on naine ja ainult naine. On nii või?

Teiseks, kogu selles avalikus kohtumõistmises tuleb paratamatult arvestada ka seda, kes on tõusja ja kes on langeja. Sportlikus mõttes on selge tõusja Henry ja selge langeja Kelly. Aga miks on Kelly esitatud narratiiv, mis on tema isast maalinud pildi kui koletisest, olnud seni dominantne? Sellepärast, et ta oli pikki aastaid võitja. Ja võitjat usutakse, eriti kui ta on naissoost ja eriti kui ta on noor. Keskealine mees on alati võitlustes nõrgemal, kaitsepositsioonil. 

Aga nüüd on Kelly tulemuste poolest selge langeja – lisame siia juurde, et ega ka Instagramis kekutamine too paljude silmis plusspunkte – ning tema asemele on tõusnud Henry, kes on selgelt valinud isa poole. See lõigi senise avaliku diskussiooni ja narratiivi võbelema. Avalikkuse poolehoid hakkas olümpia hõbemedali järel kalduma tuntavalt Henry poolele ja Henry kiiluvees ka isa Tõnise poolele. Avaliku arvamuse areenil nihkusid senised jõuvahekorrad paigast. 

Sedasi on EOK-le läkitatud vana foto vaadeldav kui meeleheitlik katse oma kaduma läinud positsioone taastada. Henry on siin õe käes kõigest relv, keda kasutada halastamatult võitluses oma suure vaenlase, oma isa vastu.

Kas see ei tundu jube kuri, õel ja verejanuline?

Foto 1: Tõnis Sildaru laste Kelly ja Henryga kümme aastat tagasi ekstreemspordikeskuses Spot of Tallinn. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Kelly Sildaru ja Tõnis Sildaru kohtus 28. oktoobril 2024. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Vabariigi 108. aastapäeva tähistamine Estonia teatris 24. veebruaril 2026. Vasakult Sigrid Sildaru, Tõnis Sildaru, Jete Sildaru, Henry Sildaru. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kelly Sildaru 4. veebruaril Tallinna lennujaamas enne lendu Milano Cortina taliolümpiale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix