Pullerits: Kaks küsimust koormustesti kohta, mida keegi millegipärast ei esita

Kuigi Eesti üks elupäästvamaid spordilugusid sai piisavalt põhjalik, jäi sealt ikkagi kaks olulist alateemat välja. Avan need siin.

Esiteks, nagu loos esitatud dramaatilistest näidetest näeme, teeb kahju pikaajaline kestev pingutus, nt poolmaraton, mida joostakse poolteist, kaks ja vahel enamgi tundi, või maraton, mida joostakse kolm-neli tundi, ent teame ju, et südamele saab suurt koormust anda ka siis, kui teha lühiajaline, paarisajameetrine või minutiline maksimaalne pingutus. Küsimus: kumb neist, kas pikaajaline kestev või lühiajaline intensiivne pingutus, on tervisele ohtlikum?

Tunnistan, et kaheminutiline, isegi pelgalt minutiline maksimaalne pingutus ratta seljas on andnud mulle pärast rängemalt tunda kui tunnipikkune ühtlaselt tugev rattasõit. Või näide noorusest: pärast 800 meetri jooksus isikliku rekordi 1.55,9 püstitamist öökisin umbes kolmveerand tundi Kadrioru staadioni kõrval puu all, paha oli olla, aga pärast kõige parema tulemuse saavutamist umbes 24-kilomeetrisel Tartu jooksumaratonil polnud enesetundel, kui puupakuks tõmbuvad jalalihased ja trauma saanud parem põlv arvestamata jätta, häda suurt midagi. 

Sain laupäevase loo tarvis spetsialiste usutledes teada, et kuigi statistika järgi juhtub enamik fataalseid õnnetusi pikkade pingutuste korral – mis on arusaadav, sest ega 400 meetri jooksus massi- ja rahvaspordiüritusi toimugi –, võib ka väga lühikese, intensiivse koormuse puhul, mis ületab konkreetse inimese võimeid, saada ägeda terviserikke täpselt samamoodi, kui liikuda pikalt, kaua aega, milleks keha ei ole valmis.

Iseenesest loogiline ja ootuspärane vastus, aga hea, kui asjatundjad üle kinnitavad, siis ei teki seda mõtet, et ohh, mis see pooleteiseminutiline spurt ikka hullu teeb, sest äkksurm tabab ju neid, kes jooksevad mitu tundi maratoni.

Ent veelgi huvitavam on järgmine küsimus: EKG koormustest, olgu joostes või rattapukil, kestab ainult 15-20 minutit, aga maratoni jooksevad ja rattarallit sõidavad inimesed neli tundi ja kauemgi, ja kuigi see ei ole maksimaalne pingutus, siis kas too tulemus, mis saadakse paarikümne minutiga koormustestil, näitab ka seda, mis toimub kauakestva pingutuse kolmandal või neljandal tunnil?

Mu usutletud spetsialist tunnistas, et see on täiesti õigustatud aspekt, millele tähelepanu juhin, ent lisas, et niimoodi, kolm või neli tundi, ei ole mõeldav kedagi testida ja seda ka ei tehta. Ta väitis, et riskide maandamiseks piisab ka sellest, kui südame-veresoonkond saab vähema aja jooksul koormatud, sest ka selle aja kestel näeb nn mootori töö ära. Siiski möönis ta, et kui panna võrrandisse muud lisategurid, olgu selleks 48 tundi vältav rogain, nädal kestev rattasõit, äärmuslikud ilmaolud, magamatus, kuumastress, ebapiisav energiatarbimine, siis kõik need tegurid hakkavad mängima oma rolli. Paraku, nentis ta, ei saa kunagi kõike testida. „See on sama, kui inimene võtab 12 toidulisandit, siis me ka ei tea, kuidas need omavahel toimivad, sest seda keemialaborit ei suuda keegi ära testida,” tõi ta paralleeli.

Ja lisas: „Talupojatarkust ei tohi ära kaotada. Mida paremini inimene oskab aru saada, mis signaale keha annab, ja muidugi neid ka kuulata, seda parem. Kõik mõõtmisvahendid, kellad ja sõrmused, on tööriistad, need ei asenda seda subjektiivset aistingut, mida inimene ise oma kehas tajub. Kell ei ütle, et sa tunned rinnus valu, ja kui sa sellele valule ei reageeri, siis sa ei saa kella süüdistada.”

Foto 1: Norralane Jakob Ingebrigtsen võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 5000 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Djamel Sedjati Alžeeriast võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 800 meetri jooksu. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Josh Kerr Suurbritanniast võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 1500 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 4: Naiste 800 meetri jooksu suur kolmik Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil. Paremalt võitja Audrey Werro Šveitsist, tema kannul Femke Broeders-Bol Hollandist ja Keely Hodgkinson Suurbritanniast. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 5: Norralane Jakob Ingebrigtsen võidab Budapestis World Athletics Ultimate Championshipsil 5000 meetri jooksu. Pange tähele, kui palju on tema selja taga USA jooksjaid! Foto autor: picture alliance / Beautiful Sports / Scanpix 

Pullerits: Kas nüüd ilmus Eesti spordiajakirjanduses kõige elupäästvam lugu?

See võib olla viimase aja üks kõike olulisemaid sporditeemalisi lugusid, mis on ilmunud mitte ainult mult, vaid kogu Eesti ajakirjanduses. Sport on valdavalt ju taandunud meelelahutuseks, ja kui see ei täida otsest ajaviitefunktsiooni, siis kõik muud sisulisemad teemad, mida käsitletakse, ei puuduta ju otseselt kedagi meist. Aga nüüd tegin loo, mis on elutarvilik lugemine tuhandetele – just neile, kes vähegi aktiivselt sporti teevad.

Ei hakka siin pikemalt kellegi aega kulutama, vaid juhatan teid otseteed loo juurde, mis hoiatab, et kui olete keskealine, siis ärge arvake, et olete endiselt justkui noor, sest enamik neid ohte, mis spordiradadel realiseeruvad, ei anna tavaelus tunda mitte üks teps. Need on salakavalad ja varjatud hädad, mis võimenduvad sageli just siis, kui mootori kõrgematel tuuridel tööle lülitate. Ehk siis võistlustel, aga ka tugevatel treeningutel.

Üks huvitav asi veel, mille lingitud loost välja jätsin, sest infoga ei maksa üle koormata. Kui lugu loete, siis küllap panete tähele, et kõik traagilised ja fataalsed näited käivad meeste kohta. Ma ei kohanud reporteritööd tehes ühtegi näidet, kus ohvriks olnuks naine. Milles asi?

Eks esiteks selles, et mehi osalebki spordivõistlustel rohkem kui naisi, mis tähendab, et neil on ka suurem tõenäosus saada terviserike. Teiseks, mehed on võistlevamad kui naised, nemad ajavad end rohkem maksimaalse piirini ja üle selle. Kolmandaks, on ju ka teada, et mehed on keskmiselt oma tervisest vähem hoolivad kui naised, käivad harvem end arsti juures kontrollimas. Ja neljandaks, nagu viitas üks intervjueeritud spordiarst, kipub olema nii, et vanuse lisandudes tõusevad meestel terviseriskid kindlasti rohkem, kui naistel.

Kas pole mõtlemapanev lugu? Kui ei ole, siis olete enda suhtes ignorantne. Ärge olge!

Foto 1: 2019. aasta Tartu maratoni finiši järel kokkukukkunud suusataja viidi kanderaamil meditsiinipunkti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Foto 2: Mullusest Tallinna maratonist osavõtjad vihmasel rajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Foto 3: Plakat mulluse Tallinna maratoni raja ääres utsitab mitte mingil juhul jooksmist pooleli jätma: ega linnaliiklust sellepärast suletud, et sa seisma jääksid. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Foto 4: Meditsiinitöötajad 1997. aasta Tartu maratoni raja ääres. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix

Pullerits: Millest räägib viimase nelja nädala sportlik tegevus?

Mõnel pool on kõlanud kahtlusenoot, kas ma sportlikult ikka liigun ka veel või veedan päevi ainult laua taga, kirjutades sellest, kuidas endine EOK president Neinar Seli on pannud majandusministeeriumi surve alla või kuidas Tallinna-Narva maantee uuendada plaanitava lõigu äärsed elanikud on teinud sama. Saan rahus öelda, et need kahtlused on asjatud.

Tõendid on ka olemas – allpool. Ega mul ole midagi varjata, Stravas on kõik nagunii avalik. Ainult et seal hajub kogu tehtud kehaline tegevus muu mudru sisse ära ja midagi asjalikku välja ei joonistu. Seega võtsin nüüd kokku ja panin siin kirja kõik rattasõidud, mille olen teinud pärast vastukaja pälvinud ja rahvusvahelist tähelepanu äratanud Norra-reisi, millele eelnes 20 rattasõiduvaba päeva.

Nagu allpool näete, on möödunud nelja ja poole nädala sisse jäänud kõigest kaks päeva, kus mul ei õnnestunud istuda ratta selga. Olen katsetanud teistmoodi lähenemist: kui paljud eelistavad sõita korraga kaks-kolm tundi ja seda üle ühe või kahe päeva, siis olen jaotanud koormused ühtlasemalt laiali, panustades järjepidevusele. Nagu näha, on see ka õnnestunud.

Allpool on siis kõigepealt kuupäev, läbitud kilomeetrid, nende läbimiseks kulunud sõiduaeg, keskmine kiirus ning kõige lõpus keskmine pulss ja kaldkriipsu järel maksimaalne pulss. Pulsinäitajatesse tuleb ilmselt suhtuda mõningate reservatsioonidega, sest need andmed pärinevad randmelt Garmini spordikellalt. Iga nädala lõpus on nädala kokkuvõte.

9.8. 20,6 km – 45.47 – 27,0 km/h – 106/144
        9,1 km – 20.54 – 26,2 km/h – 116/141

10.8. 11,0 km – 23.07 – 28,5 km/h – 111/135
11.8. 21,3 km – 43.09 – 29,6 km/h – 124/149
12.8. 24,9 km – 51.32 – 29,0 km/h – 114/129
13.8. 28,2 km – 59.46 – 28,4 km/h – 115/138
14.8. 29,3 km – 1:00.46 – 28,9 km/h – 122/151
15.8. 26,1 km – 54.24 – 28,8 km/h – 118/142
16.8. 11,0 km – 21.30 – 30,7 km/h – 124/140

Nädal 151,8 km – 5:14.14

17.8. 26,3 km – 52.18 – 30,2 km/h – 133/163
18.8. 9,9 km – 21.26 – 27,7 km/h - 110/131
19.8. 19,1 km – 39.01 – 29,5 km/h – 115/129
20.8. ---
21.8. 12,1 km – 26.32 – 27,3 km/h – 112/141
22.8. 21,7 km – 41.19 – 31,5 km/h – 131/148
23.8. 20,9 km – 48.00 – 26,2 km/h – 97/119

Nädal 110 km – 3:48.36

24.8. 21,0 km – 44.51 – 28,1 km/h – 118/158
25.8. 25,5 km – 55.56 – 27,4 km/h – 124/148
26.8. 25,7 km – 54.45 – 28,2 km/h – 118/146
27.8. 29,8 km – 1:00.06 – 29,7 km/h – 119/135
28.8. 20,4 km – 43.11 – 28,3 km/h – 122/143
29.8. 27,5 km – 1:01.26 – 26,9 km/h – 117/134
         7,1 km – 20.15
30.8 33,9 km – 1:11.37 – 28,4 km/h – 126/147

Nädal 190,9 km – 6:52.07

31.8 10,6 km – 26.47 – 23,7 km/h – 117/143
1.9. 18,8 km – 40.32 – 27,9 km/h – 113/135
2.9. 14,7 km – 31.21 – 28,1 km/h – 114/145
3.9. 12,9 km – 30.26 – 25,4 km/h – 102/118
        7,4 km – 19.38
4.9. ---
5.9. 12,0 km – 28.31 – 25,4 km/h - 111/125
6.9. 17,0 km – 39.21 – 26,0 km/h – 122/158

Nädal 93,4 km – 3:36.36

7.9. 23,2 km – 48.58 – 28,5 km/h – 124/141
8.9. 18,0 km – 37.34 – 28,8 km/h – 128/144
9.9. 18,2 km – 38.20 – 28,5 km/h – 135/155

Foto 1: Priit Pulleritsu maanteesõiduratas Toyota RAV4 katuseraamil Võrus. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Suure Munamäe jalamile viiv tee Võrumaal Rõuge vallas. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 3: Priit Pulleritsu maanteesõiduratas Toyota RAV4 katuseraamil. Foto autor: Külli Pullerits

Pullerits: Kas harrastusspordi maaniaga kaasaminejad mängivad oma tervisega ruletti?

Mõned päevad pärast endise suusataja ja hooldemehe Peep Koidu ootamatut surma helistas mulle Eestis laialt tuntud ja väga kogenud ning kõrgelt hinnatud spordiarst – ja väljendas mulle oma tõsist muret.

Ta palus, tõepoolest palus, ja korduvalt, kogu hingest – selle palve esitamine oligi tema kõne põhjus –, et võtaksin üles sporti harrastavate keskealiste inimeste koormustestide ning südametegevuse kontrollimise teema. „Inimesed lähevad [pikkadele võistlustele] lambist peale, enne seda grillivad liha, rasv suust tilkumas,” olen tema öeldu üles tähendanud.

Ta väitis, et ilma igasuguse eelkontrollita treenimise ja võistlustel osalemisega on Eestis lausa hulluks mindud. Just, nii ta ütles selle kohta: hulluks mindud.

Isegi ju kirjutasin laupäevases Postimehes suure loo, kuidas sel nädalalõpul eesootaval Tallinna maratonil ja poolmaratonil stardib rohkem osalejaid, kui varasematel kordadel. Kusjuures osalejaskonna kasv ei toimu maailmatippude, vaid ikka tavaharrastajate lisandumise arvelt.

Arvate, et korraldajad osalejate arvu suurenemisega kaasnevaist riskidest endale aru ei anna? Muidugi annavad. Tallinna Maratoni ürituste peakorraldaja Mati Lilliallik tunnistas mulle, et peab keskealiste liiga ahneks minemist ja nn ülepanemist rahvaspordiürituste suurimaks ohuks. 

Kas korraldajad peaks hakkama üle 40-aastastelt nõudma tervisetõendit, et nad on läbinud viimase aasta jooksul koormustesti ja mõõtnud arsti valvsa pilgu all jooksulindel või rattasadulas südame tööd? Minu arvates mitte, sest see oleks sama, kui hakata nõudma, et Grand Canyoni servale tuleb panna piirded, sest muidu võivad mõned sealt alla kukkuda – seda juhtub igal aastal, eriti selfie’sid tehes –, ja seada kanjoni põhja viivate matkaradade ette valvurid, kes kontrollivad, kas kõik matkajad on ikka enne südamefilmi teinud. See oleks ju absurdne! Inimene peab enda eest ennekõike ikka ise vastutama, mitte lükkama vastutamist kellelegi teisele.

„Inimesed, ärge mängige oma tervisega!” kõlas mulle helistanud staažika spordiarsti soovituste kokkuvõte.

Foto 1: Peep Koidu haud. Foto saadetud Priit Pulleritsule erakogust
Foto 2: Priit Pullerits Võrumaal Kose-Käbli teel Plaani küla ja Küläjärve lähedal sõitmas rattaga teises suunas, kui talle vastu tulnud umbes kümneliikmeline grupp. Foto autor: Art Soonets
Foto 3 ja 4: Mulluse Tallinna maratoni osalejad. Fotol 4 keskel põlveteipidega filmimees Jaak Kilmi. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas panijaid jääb vähemaks või on mittepanijad muutunud häälekamaks?

Sel nädalal pidasin kolm pikka ja põhjalikku vestlust meestega, kes on mänginud siinse blogi lugejate elutegevuses olulist rolli. Need on Indrek Kelk, Mati Lilliallik (fotol vasakul) ja Ain-Alar Juhanson (fotol all paremal9. Rääkisin nendega sellepärast, et sain toimetusest ülesande uurida, kuidas nad on kasvatanud Eestis üles spordisündmused, mille hea kuulsus ulatub Eesti piirest palju kaugemale. Mis omakorda tähendab, et nende korraldatud üritused toovad siia välismaalasi, kes omakorda kulutavad siin raha. Aga raha – kellele see ei meeldiks! Vestluste tulemusel valminud lugu ilmus laupäevases Postimehes.

Vaatame mõnda arvu. Näiteks augustikuine Tallinna Ironman: täis- ja poolpikal triatlonil osales kokku 3935 sportlast, kellest 2880 tulid välismaalt. Teisisõnu: kõigest iga viies osaleja oli Eesti inimene. Huvitav fakt: Indiast oli osalejaid 51, ainult kolm vähem kui USAst, kuid kuus rohkem kui Taanist.

Mis veel huvitavat kõrva jäi – Lillialliku andmeil on tema üritustel kerkinud Eesti jooksjate keskmine vanus kümne aastaga 32-lt 37-le eluaastale. Ta nimetas seda ohu märgiks. Nimelt, kuna laulva revolutsiooni põlvkond on jõudnud sörkimisikka, aga uut põlvkonda eriti peale ei tule, sest aastakäigud on järjest väiksemad, siis Eesti osalejaskond paratamatult väheneb, seda enam et tõenäoliselt pole kümne aasta pärast praegustest sörkijatest enam sörkijaid.

Lilliallik (fotol vasakul) viitas ka sellele, et jooksude arvukus läbiriikides, aga samuti kaugemal õõnestab Eesti jooksukorraldajate koduturgu, sest piirid on valla ning üha rohkem inimesi käib maratone ja poolmaratone jooksmas välismaal. Ta ütles, et kui poolteist kümnendit tagasi jooksis Eestis aasta vältel maratoni umbes 1500 inimest, siis olgugi, et nüüd küünib nende arv 8000ni ja ehk ülespoolegi, ei tee see siinsete korraldajate elu rõõmsamaks, sest hinnanguliselt kaks kolmandikku noist läbib maratoni kuskil välismaal.

Ega Juhansonil ole samuti kerge triatlonivõistlustel osalejate arvu Eestis kasvatada. Tema andmeil on Eesti triatleetide arvult elanikkonna koguarvu maailmas riik number üks, ja nii juba kolm aastat. 

Kelguga (fotol paremal ja all vasakul) tuli muu seas jutuks, miks maastikumaratoni osalejate arvu on keeruline suurendada, kuigi nüüd on stardi- ja finišipaik samas kohas, mis teeb kaasalöömise logistiliselt kergemaks. Kelk nimetas seda avastamata jooksuks. Pakkusin välja, et tõenäoliselt tahavad paljud joosta aega või rekordit, aga maastikul on see raske, mistõttu nad ei tulegi osalema. Kelk soostus, et see võib tõesti olla üks põhjus, millele ta isegi on mõelnud, ent küsis, ja seda retooriliselt, miks peab kogu aeg rekordeid taga ajama, miks ei võiks inimesed tulla niisama männimetsa alla koos jooksmist nautima.

Uurisin temalt, kas panijaid, kelle sekka, mis seal salata, kuulusin omal ajal isegi, on nüüd tema üritustel vähem ja sportimisest mõnu tundjaid rohkem. Ta mõtles pisut ja vastas siis, et mittepanijad on nüüd häälekamad ja paistavad rohkem silma. Ta avaldas arvamust, et hoiakud, mis varem olid kaldu panijate poole, on tasapisi muutumas.

Muu huvitav info, mis Kelgu, Juhansoni ja Lillialliku jutust kõlama jäi, on leitav ja loetav Postimehe loos.

Foto 1: Tallinna maratoni korraldaja Mati Lilliallik selle nädala reedel Falgi teel, kus on nii start kui finiš. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tallinn Ironmani peakorraldaja Ain-Alar Juhanson selle nädala kolmapäeval Emajõe ääres. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Mati Lilliallik 2018. aasta septembris Tallinna maratoni pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk selle nädala kolmapäeval Tartus Supilinna spordipargis. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas kirjutada spordialast, millest sa seni mitte kui midagi ei teadnud?

Elu on vahel ootamatu ja imeline, lööb rutiinist välja.

Rutiin on see, kui kajastad rattasõitu või jooksmist, talvel suusatamist. Aga siis helistab Tallinnast tähtis toimetaja ja räägib kellestki eestlasest, kes on ootamatult tulnud maailmameistriks alal, millest peaaegu keegi pole kuulnud, olgugi et tegemist on kahe olümpiaalaga väga lähedase alaga.

Olgem ausad: laskmine, täpsemini jahilaskmine pole just ala, mille kohta kujutaks ette, et sellest võiks kirjutada reportaažlike elementidega loo. Seal ei toimu ju midagi, ainult üks lõputu kõmmutamine!

Aga see, kui miski tundub võimatu - või vähemasti väga raske -, asja huvitavaks teebki. Kas saad hakkama või ei saa?

Nüüd on teie hinnata, kas ja kuivõrd õnnestus mul teile tundmatu Veikko Tihvani ootamatu võit praktilise jahilaskmise MM-võistlustel Itaalias huvitavaks, kaasahaaravaks ja arusaadavaks kirjutada. Kriitiline tagasiside on teretulenud. 

Foto 1: Veikko Tihvan talle maailmameistriks tuleku puhul kingitud mõõgaga kolmapäeval Pärnu jahilasketiirus. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Veikko Tihvan laskeasendis kolmapäeval Pärnu jahilasketiirus. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Peep Koidu viimased minutid rattasadulas ja võistlusrajal - kas meil on sealt midagi õppida?

Keegi suurte spordivõistluste korraldajaist tunnistas mulle kunagi, et kõigest kõige rohkem pidid organisaatorid pelgama seda, kui mõni osaleja rajal hinge heidab.

Laupäeva pärastlõunal Tallinna rattamaratonil Kõrvemaal kahjuks Eesti omaaegse suusakoondislase ning hilisema hinnatud määrdemehe, 59-aastase Peep Koiduga (fotodel) just nii juhtuski. Kusjuures korraldajail polnud siin vähimatki süüd.

Mulle laekus laupäeval ja ka pühapäeval infot, mis oli rajal toimunud. Kuna juhtunu oli juba leidnud laiemat kõlapinda, saanud taustainfoga laiendatud äramärkimist ETV laupäevaõhtuses spordisaates, siis oli põhjendatud eeldada, et selle kaasuse vastu valitseb avalik huvi. Sest kui kellegagi spordirajal midagi ootamatut juhtub, tahab spordikogukond ikka teada, mis täpselt juhtus, et teha järeldusi, kas sama juhtumit saab ennatlikke märke lugedes enda puhul ära hoida. 

Kahjuks, nagu näitab mu koostatud traagiliste sündmuste rekonstruktsioon, pole meil Peep Koidu ootamatust surmast vist midagi kasulikku järeldada. See, olgu lisatud, ei ole kübetki Peep Koidu süü.

Foto 1: Peep Koidu 28. detsembril 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 2: Peep Koidu suusavõistlustel 1992. aasta detsembris. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kes ütleb, kas on jooks või ei ole jooks?

See oli Tokyo olümpia aegu, kui helistasin Gert Kullamäele, kes tollal oli BC Pärnu Sadama abitreener, ja kurtsin, et kui vaatan olümpia korvpalliturniiri, ei saa ma sageli aru, mida ja millepärast kohtunikud mõnikord vilistavad ja teinekord ei vilista. Kullamäe hakkas selle peale laginal naerma ja ütles: „Priit, mina ei saa juba ammu millestki aru.”

Mäletan, et kõige rohkem tekitas mul küsimusi, millal on jooks ja millal ei ole.

See küsimus kerkis mu meeltes uuesti päevakorda, kui olin näinud eilse Eesti koondisele fiaskoga lõppenud Ungari-mängu eel ETV õhtuses vööndis korduvalt reklaamklippi, kus Janari Jõesaar saab korvi lähedal Stefan Vaaksilt söödu ning teeb, nagu aegluubis kaadritest näha, kahtlaselt palju samme, enne kui surub palli korvi. See tundus mulle jooks mis jooks. Aga mängu kohtunik seda nii ei näinud, sest kui pall on kõrvirõngast läbi vajunud, läheb mäng hooga edasi.

See jooksu-küsimus oli minu jaoks seda teravam, et varases koolipõlves, kui käisin Tartus lühikest aega Eha Sügise ja Harri Russaku juures korvpallitrennis, olin pahatihi hädas just sellega, et mulle vilistati sellistes olukordades väga tihti jooks, nii et üks mängukaaslane lausa ütles: „Priit, sa ei õpi seda asja kuidagi ära.”

Aga nüüd, nagu saab näha Jõesaare liikumisest, pole see enam mingi patt. Kas tõesti? Või pigistas kohtunik silma kinni? Või lihtsalt ei märganud? Olen kuulnud, et NBA mõjudel ei olevat teatud olukordades mängu ilu ja efektsuse nimel probleem, kui mõni mees teeb enne palli korvi vajutamist liiga palju samme.

Niisiis otsustasin asja uurida ja võtsin ühendust rahvusvahelise kategooria kohtuniku Rain Peerandiga (fotol vasakul), kes on osalenud kohtunikuna Euroopa karikamängudel, sh 2015 FIBA EuroChallenge Cupi finaalturniiril, 2018 ULEB EuroCupi ja 2023 FIBA EuroCup finaalmängul ning aastast 2016 Euroliiga mängudel. Saatsin talle edasi ETVst küsitud reklaamklipi ning palusin Jõesaare liikumisi selgitada.

Kui siin on lugejate hulgas korvpallihuvilisi, siis Peerandi lubas oma seletust neile vahendada, et korvpalli reeglite teemal teadlikkust tõsta. Ta seletas:

„Peaaegu kümme aastat tagasi, pärast Rio olümpiat, muutus korvpalli jooksu reegel ning juurde tuli nn "0" ehk palli püüdmise samm (gather step), mis oli ookeani taga juba olemas ei tea mis ajast. "Vanasti", mil veel Gert Kullamäe mängis, võis teha [sammudega] 1-2 ja pidu läbi ning pidi viskama kahe sammu pealt. Nüüd, kui mängija püüab palli liikumiselt, jalg maas, loetakse seda 0-sammuks ja sealt edasi on [sammudega] 1-2 viskele minek lubatud. Maakeeli öeldes on lubatud kolm sammu, kui püüad palli, jalg maas. Kui püüad palli õhus olles, kehtib vana reegel 1-2 ja nn 0-sammu pole. 

Videoklipist: Jõesaar saab palli kahte kätte ehk hakkab valdama palli, vasak jalg maas. See on nn 0-samm. Seejärel teeb parem-vasak pidurduse (1-2) ja hüppab kahelt jalalt üles ning läheb viskele. Kõik on reeglitepärane ja jooksu reegli määruse rikkumist olukorras pole.”

Asi selge. Kuigi tundub, et varasemaga võrreldes on kohtuniku töö sellevõrra keerulisem ja terasemat silma nõudev. Siin on lühike näide, mis aitab teoreetilist seletust illustreerida.

Fotod 1, 2 ja 5: Janari Jõesaar (nr 21, sinises) 3. juulil Tallinnas Eesti koondise mängus Sloveenia vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Janari Jõesaar (sinises) 26. juunil Tallinnas Eesti koondise mängus Läti vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kohtunik Rain Peerandi 23. mail Tartus Eesti korvpalli meistrivõistluste finaalseeria 3. mängus Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ning BC Kalev/Cramo vahel. Kohtumise võitis BC Kalev/Cramo 83:77 ja vähendas kaotuse finaalseerias 1:2 peale. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Miks tänavakeel ei sobi ETV spordisaadetesse?

Tolles ETV õhtuses uudistesaates, mille lõpus nimetas saatejuht, vist oli see Veronika Uibo, spordiuudiste osa sisse juhatades Tarmo Tiislerit millegipärast superstaariks, sai Tiisleri suust kuulda, et korvpalli MM on kossu MM. See oli järgmine samm tol keele moondamise teel, mis algas suvel, kui ta nimetas jalgpalli MMi jalka MMiks.

Mulle selline kõne- ja tänavakeele toomine ajakirjandusse ei meeldi. Isegi siis, kui teemaks on meelelahutus – sport. Ja eriti siis, kui see tuleb ETV ekraanilt. ETV võiks olla ja peaks olema kauni ja korrektse eesti keele hoidja. Sellist keelt saab hoida ainult siis, kui seda mitte risustada.

Andsin oma arvamusest eile teada ka Tiislerile. Mul ei ole õigust edastada meie telefonivestluses tema öeldut, sest tegemist oli ikkagi eraviisilise keskusteluga ning arvamuste vahetamisega, ent nii palju võin loodetavasti avaldada, ilma et peaksin südametunnistuse piinu tundma, et enne jalgpalli nimetamist jalkaks ja korvpalli nimetamist kossuks oli Tiisler selle üle isekeskis pikalt juurelnud. Kui ta peab vajalikuks oma mõttetööd rohkem läbi valgustada ja kuskil avada, on see tema otsustada.

Sellegipoolest jään kindlaks, et kõne- ja uulitsakeelt – parem on öelda tänavakeelt, sest uulits on pesuehtne russitsim, tuleneb venekeelsest ulitsast – ei pea heasse ajakirjandusse tooma, sest ajakirjanduse roll korrektse ja ilusa keelestandardi hoidmisel on ääretult tähtis. Samamoodi ei peaks näiteks jalgrattavõistluste reportaažides peagrupist lahtirebimist nimetama atrõõviks, mis on samuti kõnekeelne russitsim (mitte et ma oleks kuulnud kedagi seda sõna teleekraanil kasutamas – toon selle vaid näiteks, miks kõnekeelsed väljendid, vaatamata nende päritolule, ei peaks saama ajakirjanduse lohakuse või vastutustundetuse tõttu üleüldiseks normiks). Sama kohatu on nimetada ajakirjanduses jalgpalli vutiks ja kergejõustikku kergeraksuks, olgugi et oleme sisenenud justkui kõikelubavasse ajastusse.

Veel kord: Eesti ajakirjanduse roll puhta, kauni ja korrektse eesti keele hoidmisel on ülikaalukas. Siin ei tohi mööndusi ega järeleandmisi teha. Samamoodi, muide, olen vastu sellele, kui saate vedajate suust kõlab mittepuhas, konarlik ja vigane aktsendiga eesti keel. Kui su eesti keel ei ole korrektne, vaid on logisev ja vigane, siis ei pea sul saate vedajana olema ekraanile asja. Täpselt nii, nagu mul, kes ma vajan kaugele nägemiseks prille, ei ole asja reisilennuki piloodiks ja küllap veel paljudesse teistesse ametitesse.

Fotod 1-4: Kristian Kullamäe Eesti korvpallikoondise treeningul Audentese spordikeskuses 18. augustil. Fotode autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma üritasin tippharrastussuusatajast Taavi Kaivist jagu saada?

See oli sekundite mäng, ja korduvalt. Strava näitas, et Hiiumaal on 1,08-kilomeetrisel lõigul nimega „Viskoosale poodi” kõigi aegade esikümnesse mahtumise piir 1.47. Sel piiril seisis Taavi Kaivi nimi. 37-aastane ehk minust kaks tosinat aastat noorem Taavi Kaiv on Eesti kõvemaid harrastussuusatajaid – tulnud sel kümnendil Tartu maratonil kahel korral kolmandaks.

Muidugi tahtsin murda esikümnesse. Seda enam, et suvepuhkuse teises pooles Hiiumaal, pärast veidi rohkem kui kahenädalast autoreisi Rootsi kaudu Norrasse, olin kohe esimesel päeval teinud seal lähedal, lõigul nimega „Kõrgessaare kergliiklustee üle silla” kaks rekordit. Mullu läbisin seal suvepuhkuse viimasel päeval 550-meetrise lõigu 48 sekundiga, nüüd esmalt 46 ja seejärel koguni 44 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 45,7 km/h. Sellega tõusin kõigi aegade edetabelis 5. kohale. (Juhib Alari Remmelg 36 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks lausa 55,9 km/h.)

„Viskoosale poodi” lõigul sain aga täpselt sama aja, mis Kaivil – 1.47. Keskmine kiirus krobelisel asfaldil küljetuulega 36,3 km/h. Strava reeglid näevad ette, et esikümnesse jääb see, kes on tulemuse saavutanud varem. Teisisõnu: minu tulemus jäi esikümnest välja.

Mõni päev hiljem pingutasin uuesti. Tundus, et minek oli hea. Aga tunne pettis – 1.48.

Veel paar päeva vahet ja üritasin veel kord. 1.47. Stabiilsus on muljetavaldav, aga esikümnesse see mind ei aidanud.

Kahel korral tegin tavalisest kiirema sõidu ka „Kõrgessaare-Reigi” 3,32-kilomeetrisel lõigul, kus esikümne piir on Andres Peetsi 5.06 (keskmine kiirus 39,1 km/h). Ühel korral sain aja 5.30 ja mõni päeva hiljem 5.24 (keskmine kiirus 36,9 km/h). Tol lõigul juhib Eerik Ülevain 4.34-ga (keskmine kiirus 43,6 km/h).

Üheksal järjestikusel päeval sõitsin Hiiumaal rattaga kokku 208 kilomeetrit, millest, nagu näha, järeldub, et rattasõit oli seal vaid üks osa kõigist tegevustest. Nonde hulka kuulusid ka paar matka ning peaaegu igal hommikul ja õhtul individuaalne korvpall. Lauka põhikool oli saanud välikorvpalliväljakule uue, sinise plastkatte (fotol all vasakul), kõik jooned kenasti maha märgitud, rääkimata uutest korvikonstruktsioonidest. Palle sai valida platsi kõrval kastist (fotol keskel).

Esimesed visketrennid olid üksjagu kohatud. See tähendab, et rõngas osutus viskeliigutuse jaoks liiga kõrgel ja kaugel olevaks. Nii juhtub, kui oled viimasel ajal – tegelikult aastaid-aastaid tagasi – mänginud ainult maal, kus korvirõngas on märksa madalamal ja muruplats väike. Seetõttu juhtus, et kord, mis seal salata, sain 17 esimesest keskpositsiooniviskest sisse vaid kolm. Aga oli ka selline kord, kui tabasin keskpositsioonilt seitse korda järjest. Vabavisete puhul, mida ma spetsiaalselt küll ei harjutanud, jäi parimaks neli järjestikust sisseviset.

Mis moodi korvpallurid soojendusel lõdva randmega ridamisi peaaegu eksimatult kolmeseid sopsavad, see jäi arusaamatuks.

Rattasõit on rohkem mu võimete järgi, tuleb järeldada.

Foto 1: Priit Pulleritsu maanteeratas Kõrgessaare sadamakail. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tahkuna tuletorn. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Tahkuna poolsaare läänerannikul. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Palli rannas. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu maanteeratas Reigi poolsaarel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 8: Ähvardavad pilved Tahkuna poolsaare rannikul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Lauka põhikooli uus korvpalliplats. Foto autor: Priit Pullerits