Pullerits: Milleks oli EOK presidendiks pürgival Erich Teigamäel raha liigutamiseks vaja paralleelstruktuuri?

Me ei saa kuidagi väita, et Eesti Olümpiakomitee presidendiks kandideeriv Erich Teigamägi ei ole näidanud end võimeka organisaatorina. Tema osalusel asutatud sihtasutus Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mis tegutses aastatel 2010–2017, korraldas 2015 Tallinnas Euroopa U23 meistrivõistlused kergejõustikus, samuti Euroopa Kergejõustikuliidu kalendrisse kuulunud rahvusvahelisi võistluseid. Aga siin on kaks olulist küsimust.

Esiteks, miks oli sellal, kui Teigamägi oli Eesti Kergejõustikuliidu president (2006–2025) ning ka Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) arengukomitee liige (2011–2023), vaja luua Eestis võistluste korraldamiseks EKJLi kõrvale eraldi sihtasutus?

Teiseks, nagu ütles USA Watergate’i skandaali ajal Washingtoni Posti kahe reporteri salaallikas nimega Deep Throat, viidates, kust tuleb otsida sündmusi käivitavaid tegureid: follow the money! Ehk vaata, kuidas liigub raha!

Ma siis vaatasin. Alltoodud arvud ja muud andmed on pärit äriregistrist, vabalt kättesaadavad igaühele. 

Vaadates tekkis omamoodi déjà vu efekt: kõik see meenutas tänavukevadist olukorda, kui olümpiavõitja Erki Nool vaatas Eesti Olümpiakomitee allasutuse, sihtasutuse Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus [LHKK) majandusaasta aruandeid ning esitas nonde põhjal teravaid küsimusi, millele on kulunud tema sõnutsi butiigi ehk LHKK raha ja kui suur on olnud selle kasutegur Eesti spordile.

EKJL oli saanud möödunud kümnendi alguseni hakkama mitmete rahvusvaheliste kergejõustikuvõistluste korraldamisega. 2011 juulis toimusid Tallinna Euroopa juunioride meistrivõistlused kergejõustikus (kus Eesti sportlastest võitis kuldmedali odaviskaja Liina Laasma 55.99-ga). 2010 novembris asutasid Teigamägi ja EKJL sihtasutuse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mille juhatuse palgalisele kohale sai Sirje Lippe, kes oli samal ajal EKJLi peasekretär. Teigamäest sai teiste seas SA nõukogu liige.

Rahvusvahelisi spordivõistlusi korraldatakse Eestis oma spordiala populariseerimiseks, aga kahtlemata ka kasumi saamiseks. Suuremad võistlused, eriti suurtel populaarsetel spordialadel, nagu kergejõustik, peaksid alaliidule tulu tooma; arvestades raha nappust Eesti spordis ei hakka siin keegi võistlusi korraldades mõtlema ala arendamisele Euroopas või maailmas. Spordijuhtidele on seejuures oluline ka oma karjäär: võistlusi korraldades saavad alaliidu juhid suhelda – ja pidutseda, mis pole sugugi vähetähtis, et informaalseid suhteid luua – Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) juhtidega, mis peaks avama võimalusi kandideerida edukalt EAA nõukogu ja komisjonide valimistel. Teigamägi on aastast 2015 olnud EAA nõukogu liige ja Lippe on olnud mitme EAA komisjoni liige.

Sportlikus mõttes, tunnistagem, ei oma Eestis toimuvad rahvusvahelised noorte tiitlivõistlused suurt mõju Eesti kergejõustiku arengule. Juba 1990. aastatel korraldas mänedžer Aivar Karotamm heal tasemel õhtumiitinguid, kus osalesid mitmed maailmanimega kergejõustiklased. Eesti kergejõustiklaste areng sõltub ennekõike treenerite ja sportlaste tööst ning klubide treeningutingimustest, mitte harvadest rahvusvahelistest jõuproovidest. Kõnekas on siinkohal see, et tol pikal perioodil, mil Teigamägi juhtis Eesti Kergejõustikuliitu (2006–2025), kahanes olümpial osalevate Eesti kergejõustiklaste arv üha väiksemaks: viimati, Pariisi olümpial, startis neid kõigest viis. Viimane olümpiamedal kergejõustikus tuli Londonis 2012: Gerd Kanter võitis kettaheites pronksi. 

Kas EKJLi rahaline käekäik sai sihtasutuse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused (SA) loomise tõttu kannatada? Rahvusvaheliste võistlustega seotud toetused liikusid EKJL-i asemel SA-le. EKJL oli küll SA asutaja, kuid kuna SA ei olnud EKJL tütarorganisatsioon, vaid iseseisev üksus EKJLi kõrval, ei pidanud SA ka EKJL juhatusele raha liikumistest aru andma. Iseseisva organisatsioonina sai SA ise määrata oma raha kasutamise. 

(Olen kuulnud väidet, et SA oli vaja luua selleks, kuna EAS ei saavat toetada MTÜsid. EKJLi 2011 majandusaasta aruande järgi toetas EAS mittetulundusühingut Eesti Kergejõustikuliit ligi 24 000 euroga. EAS sai toetada MTÜ tegevust, kui MTÜ-l oli konkreetne projekt, mis sobitus EASi meetmesse, näiteks innovatsioon, koostöö, eksport, arendus.)

Siin pole ilmselt täiesti alusetu küsida, kas Teigamägi võis organiseerida skeemi, kuidas suunata suured summad alaliidust mööda, et nende kasutamise otsustajaks jääks tema ja mõned lähemad sõbrad. Samas ei tohi unustada, et teda olid valinud EKJLi presidendiks Eesti kergejõustikku edendama Eesti kergejõustikuklubid, kellel pidi olema põhjendatud ootus arvata, et ta töötab kergejõustikuklubide hüvanguks (EKJL on nimelt klubide liit), mitte EKJLi kõrvale loodud SA hüvanguks. Klubide ilmselge lootus peaks olema, et Eesti kergejõustikus on kõige olulisemad klubide, sportlaste ja treenerite hakkamasaamine ja areng, mitte rahvusvaheliste ürituste korraldamine.

Uputamata siin kedagi SA ja EKJLi tulude, kulude ja kasumi rägastikku läbi aastate – kes teemast süvitsi huvitub, leiab need summad nii SA kui ka EKJL majandusaasta aruannetest, mis on vabalt vaadatavad e-äriregistris –, tasub mainida, et SA-le edukaimal, 2015. aastal laekus sellele 1,26 miljonit eurot, samal ajal kui EKJLi tulud tol aastal olid 1,52 miljonit eurot. (Siiski jäi SA-le tollest summast vajaka: EKJL arvelt võeti juurde 50 500 eurot.)

Mõtteharjutuse korras: kui SA-le läinud summad oleks laekunud EKJLi arvele, oleks EKJL saanud otsustada, mis moodi seda raha Eesti kergejõustiku hüvanguks kasutada.

Vaadakem asjadele ausalt ja erapooletult näkku: ilmselge põhjus, miks SA sai 2015 rohkelt raha, tulenes sellest, et tol aastal toimusid Tallinnas Euroopa U23 kergejõustiku meistrivõistlused, EA Permit Meetingu rahvusvahelised võistlused, samuti on siin küllap seos muude projektidega, mille finantsjuhtimine koondati SA alla. Igatahes saab kokkuvõtteks öelda, et kui 2011 oli Eesti kergejõustiku peamine rahakeskus EKJL, siis 2015 käis suur osa kergejõustikuga seotud rahavoogudest juba SA kaudu.

Kust need summad tulid? Lisaks rahvusvahelisele toetusele Euroopa Kergejõustikuliidult ja võistlustel osalevatelt eri maade koondistelt sai SA toetust ka EASilt, Kultuurkapitalilt, hasartmängumaksu nõukogult, kultuuriministeeriumilt, spordi- ja noorsooametilt. Tasub tähelepanu juhtida sellele, et riiklikud organisatsioonid kandsid toetusi eraldiseisva SA arvele, kuigi teadupoolest korraldas võistlusi EKJL.

Tasub ka tähele panna, et Teigamägi määras kohe SA asutamisel selle nõukogu liikmeks Tõnu Seili, kes oli kultuuriministeeriumi asekantsler spordi alal. Tekib küsimus, kas ikka on kindel, et Seil ei soodustanud kuidagiviisi riikliku rahastuse suunamist SA-le. Ei maksa unustada, et korruptsioonikahtlustuse tõttu kaotas Seil 2015 oma koha asekantslerina: Spordikoolituse ja -teabe Sihtasutuse nõukogusse kuuludes sai ta lisatasusid ülesannete eest, mis kattusid tema otseste ametikohustustega ministeeriumis.

SA nõukogusse kuulus ka Rein Ilves, kes sel ajal (2007–2017) oli Tallinna spordi- ja noorsooameti juhataja. Too amet eraldas SA-le 2014 toetust 10 000 eurot ja järgmisel aastal 33 500 eurot. 2017 lahkus Ilves ametijuhi kohalt, kui selgus, et amet oli jätnud Tallinna linna vastu esitatud nõude kohtus tähelepanuta – linnapea nimetas seda enneolematuks hooletuseks – ja Tallinnalt mõisteti tagaselja välja ligi 10 000 eurot. Pool aastat hiljem pidas keskkriminaalpolitsei Ilvese kinni seoses Tallinna spordihallide ehitushangetega, sest uurijate kahtluse kohaselt eelistas ta hangetel endaga seotud isikuid, kes teenisid suunatud hangetega kasu.

Kõnekas on ka märkida, et SA ei leidnud oma tegutsemise ajal sponsoriks mitte ühtegi erafirmat, mis oleks nende võistluste organiseerimist toetanud.

SA juhatuse liige Sirje Lippe hakkas juba alates SA loomisest 2010 saama töötasu ning sai seda kuni SA likvideerimiseni aprillis 2017. Olles samal ajal EKJLi peasekretär ehk tegevjuht, töötas Lippe korraga kahel kohal. Raske öelda ja tõestada, kas ta tegi tööd SA heaks pärast oma päevatööd EKJLis või sellega samal ajal. Mitmel kohal töötamine maksis Seilile ametikoha, Lippele mitte.

2016 tegutses SA veel edasi, sai toetust rahvusvahelise mitmevõistluse korraldamiseks Tallinnas, misjärel hakkasid selle funktsioonid tasapisi tagasi liikuma Eesti Kergejõustikuliidu juurde. EKJLis hakkas osa inimesi raha liikumise kohta küsimusi esitama. 2016 oktoobris otsustas EKJL sihtasutuse likvideerida. Põhjenduseks kõlas, et lähiaastatel ei planeerita korraldada rahvusvahelisi võistlusi. Siiski, 2017 talvel toimus Tallinnas rahvusvaheline mitmevõistlus ja suvel toimusid Euroopa võistkondlikud mitmevõistluse meistrivõistlused.

2017 aprillis kustutati sihtasutus Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused äriregistrist. Aga see ei kustuta üles jäänud küsimusi.

Foto: Erich Teigamägi 19. mail Tallinna kergejõustikuhallis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks kandideerib EOK-s kahele juhtivale kohale Saskia Alusalu?

Kui Even Tudeberg avaldas EOK presidendi valimiste eel oma asepresidentide kandidaatide nimed, tuli küllap paljudele, nagu ka mulle üllatusena, et sinna kuulus teiste seas Saskia Alusalu (fotol), kes on viimastel aastatel tegelenud ennekõike ülikooliõpingute ja füsioterapeudi tööga. Uurisin siis järele, millest ühtäkki suunamuutus ja kui tõsine see ikkagi on, ning avaldasin selle, mille teada sain, kõigile tutvumiseks Postimehes.

Foto: Saskia Alusalu. Foto autor: Keir Rämson

Pullerits: Mida kriitilist rääkis mulle Eesti spordi korraldamise kohta Merko suuromanik Toomas Annus?

Tegin laupäevasele Postimehele põhjaliku intervjuu ehitusfirma Merko ja kinnisvaraarendusfirma Kapitel nõukogu esimehe Toomas Annusega (65, fotodel), kes tavaliselt intervjuusid ei anna, aga mulle soostus andma, kus ta paljude asjade hulgas seletab, miks kihutavad korterite hinnad pidurdamatult taevasse, paneb ette, mis moodi muuta Eesti maksusüsteem palju õiglasemaks, ning soovitab, kuidas päästa Eesti sport õelutsemise ja kurjuse küüsist. Spordi teemal siin ka kaks küsimust ja tema vastus.

Viimastest aegadest jääb mulje, et sport on üks kohutavamaid valdkondi, kus toimuvad jubedad asjad, mida saab klaarida ainult kohtus. Kuidas me sinna oleme jõudnud? 

Spordi mõte on kutsuda inimesed staadionile, et lehvitada lippe, elada kaasa ja tunda rõõmu. Meil aga on sporti suunatud õelusele ja üksteisele ärategemisele. See ei ole tulnud meile Euroopast, vaid on kinni liidrites ja isikutes, kes on meil spordi juures. See algas juba enne [Kersti] Kaljulaidi aega, aga see on süvenenud.

Nüüd on selgunud, et trikisuusatamises on kasutatud lapstööjõudu. Sponsorite rahale on leitud uus otstarve sportimise asemel – see on lapssportlase töötasu (viitab Kelly Sildarule – P.P.). Laste harrastuse finantseerimine pidavat olema lapsevanema kohustus. Kui lapsevanem (viitab Tõnis Sildarule – P.P.) on samal ajal lapse treener ilma muu töökohata, siis kuidas see võimalik on? Kustkohast see raha peale sponsorite ja auhinnaraha saab tulla? Pärandus on ehk ka variant. (Muigab.)

See lapssportlase töötasu leiutis ei too kaasa muud, kui sponsorite kadumise igasugusest alaealiste spordist. See on kindel ja kui keegi tahab seda muuta, siis see on võimalik, aga eeldab praeguse kakluse unustamist. Järgmised 5 kuni 10 aastat seda muret pole. Varasemalt peletati sponsoreid võimalikele pahandustele kaasaaitajatena, nüüd on vinti veel peale keeratud.

Sildarude kaasus oli üks asju, mis Kaljulaidile saatuslikuks sai. Tuleval nädalal valib Eesti Olümpiakomitee taandatud Kaljulaidi asemele uue presidendi. Minu meelest ei oota spordiinimesed temalt Kaljulaidi stiilis väärtusjutlusi, vaid raha, mille eest tipptasemel sporti saaks teha, kas pole nii? 

Minu arust oleks EOK etteotsa vaja sellist inimest, kellele ettevõtjad on nõus raha usaldama. Ta peab olema siiras, toimekas, usutav. Sisuliselt on EOK riigieelarveline asutus umbes 15-miljonilise eelarvega. Kuuldavasti on neil ainult üks rahaline sponsor. Pole ka midagi imestada. Keegi ei soovi oma rahaga potentsiaalseid probleeme osta. EOK käitub, nagu oleks spordiprokuratuur, kelle juures tegutseb spordikohus.

Minu arvates tuleks hakata peale sellest, et kõigil oleks selge, mis on tippsport. Meil on koolisport, hobisport ja mõned tippsportlased. Riik peaks avaliku raha eest võimaldama noortele sportimist ja toetama tippsporti, aga elukutselisi sportlasi, kes on maailmas 80. kohal, ei peaks õpetajate või arstide maksuraha eest ülal pidama.

Kui meil on tippsportlasi – neid, kes maailmas kümne hulka tulevad ja kel on ka medalilootust – minu arvates 10 kuni 20, siis EOK president, kui ta on usaldusväärne, usutav, töökas, suudab Eestis leida paarkümmend firmat ja tuua nad sporti toetama kokkuleppega, et riik annab tippsportlastele läbi EOK poole ja ettevõte annab teise poole summast. Ühe sportlase aastaeelarve on 200 kuni 400 tuhat eurot, olenevalt alast. Seega räägime keskmiselt kokku kuuest miljonist eurost aastas, millest pool ehk kolm miljonit tuleks koguda sponsoritelt, siis oleksid tippsportlaste vajadused sada protsenti kaetud. Tunnistame samas, et oma hobusega Austraaliasse võistlustele lennata ei ole meie väiksest ja vaesest riigist reaalne. 

Fotod 1-3: Merko suuromanik Toomas Annus 10. juunil Tallinnas. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas EOK uus president on juba ette ära otsustatud?

Kuidagi hillitsetult käib see EOK presidendi valimiste eelne hoovõtt. Ütleme ausalt, et ainus käsitlus, mis seni suutnud laineid tekitada, on mu kaks ja pool nädalat tagasi ilmunud kommentaar, et EOK valimistel tehakse meile näitemängu. See lõi rahumeelsesse asjade kulgemisse väikse jõnksu sisse ja jättis jälje ning küllap pani asjaosalisi kukalt kratsima, kas nende skeem on tõesti läbi nähtud, ja sundis neid tegutsema, et jääks mulje ikkagi ausast võitlusest.

Nädal hiljem reageeris mu kirjutisele ERRi kuukommentaaris Tiit Karuks, kes avaldas arvamust, et „see kirjatükk peegeldab eelkõige Pulleritsu loodud maailma ja kuulub pigem rubriiki „Vanemtoimetaja Pullerits teab ja arvab””. (Ütlen otse: kui ma ilmunuks sellise arvamuslooga esimese kursuse tudengina Marju Lauristini ette, pannuks ta mulle pikema jututa hindeks puuduliku, sest see kirjutis koosneb teadaolevate faktide ja ajakirjandusest korjatud nopete vahendamisest ilma igasuguse omapoolse reporteritöö ja analüüsita.) Kolmapäevase ETV „Esimeses stuudios”, kus vastamisi olid pretendendid Erich Teigamägi ja Even Tudeberg, küsis saatejuht Andres Kuusk kahe ja poole minuti järel Tudebergilt, et kui ajakirjanik Priit Pullerits kirjutab, et EOK valimistel tehakse meile näitemängu, siis õige vastus on... Millele Tudeberg vastas, et ei, valimised toimuvad ikka ausatel ja õiglastel põhimõtetel.

Ega rohkem ühegi teise ajakirjaniku töödele olegi selle vaikse kampaania käigus viidatud. Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et asja võetakse leige huviga, kuigi materjale ilmub, aga need on suuresti lihtsalt info edastamine, sügavam kaevumine ja analüüs puudub. Siin on kaks põhjust.

Esiteks, Tudeberg on ootamatult ilmunud kandidaat – ei hakka salgama, et olin esimene, kes tema võimaliku kandideerimise välja tõi –, kes on oma positsiooni saavutanud peamiselt tänu ajakirjanduse kajastusele. Kes vaatas eile „Esimest stuudiot”, see nägi, et ega Tudeberg kirest väga põlenud. Lõpus ütles ta, et teeb neid asju, millest saates rääkis, edasi ka siis, kui teda presidendiks ei valita. Teisisõnu: ta on mängu toodud suuresti ikkagi selleks, et oleks vähemasti vastaskandidaat. Ta ei kiiranud entusiasmist, mida kõike ta tahaks kogu Eesti spordi heaks ära teha. Ta ajas valdavalt oma rida.

Seevastu Teigamägi, tuleb tunnistada, jättis palju usutavama ja veenvama mulje. Arusaadav: ilmselgelt on ta EOK presidendi ametist unistanud juba tükk aega ning sellele pikalt mõelnud, seega ta teab, mida soovib teha. Nii kui teemad läksid veidigi spetsiifilisemaks, muutus Tudeberg rabedamaks, ebamäärasemaks ja kobavamaks. Teigamägi oli ka silmnähtavalt paremini valmistunud. Kui Tudeberg oli morn ja tõsine – ja ärge unustage, et televisioon on ennekõike visuaalne meedia ehk pilt on tähtsam kui sõnad –, siis Teigamägi oskas kehakeelt ja näomiimikat palju paremini kasutada. Ta oskas võtta ka n-ö alandliku hoiaku: ei hakanud demonstreerima oma üleolekut, ei seganud kordagi vahele, ei vaielnud vastu, oli kannatlik, kiirgas soojust ja sõbralikkust. Igal juhul meisterlik esitus.

Teine põhjus, miks puudub uuriv soon, on selles, et ajakirjandus näib olevat valinud poole. Teigamäe poole. See puudutab kõiki suuri meediamaju. Keegi neist ei tule otse ütlema, et toetame Teigamäge, aga elukogenud ja meediapädevusega inimesed (jah, räägin siin ka endast), näevad läbi, kumb kandidaat on eelistatum. Delfi puhul on põhjus selge: vt Teigamäe ja Urmo Soonvaldi läbisaamine. Teiste puhul, oletan, võib põhjus peituda selles, et Tudeberg kui eelviimasel tunnil ilmunud kandidaat ei ole suutnud enda suhtes tekitada piisavalt usaldust. Ja samuti ei saa unustada seda, et kui Teigamägi on Eesti spordis, ennekõike kergejõustikus mänginud olulist ja nähtavat rolli juba kaks ja pool kümnendit, siis mõistagi on ta selle ajaga pugenud ajakirjanikele sügavamale naha alla kui enamasti eemal toimetanud Tudeberg.

Sellegipoolest ei kiirustaks ma veel välja kuulutama Teigamäe võitu. Sest, näiteks, kes teab, mida mõni mittespordiajakirjanik järelejäänud nädala jooksul välja kaevab ja avaldab, kui saab. Ja teiseks, suured alaliidud võivad küll kuulutada oma toetust Teigamäele, aga see ei muuda nende toetust ja häält veel teiste omast kaalukamaks. Suurem osa valijaskonnast koosneb väikestest tegijatest, n-ö ninaga herne veeretajatest, ja kui Tudebergi abilised suudavad nood tema selja taha koondada, siis nii on – väikesed otsustavad, kellest saab 18. juunil võidumees.

Foto 1: Erich Teigamägi tänavu 25. mail Kultuuripartnerluse SA 6. sünnipäeval ja ansambli Propeller kontserdil Estonia kontserdisaalis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Even Tudeberg, Liina Kersna ja Vahur Kersna saabumas 10. augustil 2023 Tallinnas Noblessneris Draamateatri suvelavastuse «Onu Bella tähestik» esietendusele. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 3: Even Tudeberg 12. juulil 2004 muusikali "Hermese kannul" esietendusel Tallinna velotrekil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Erich Teigamägi tänavu 19. mail Tallinna kergejõustikuhallis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Mida ebameeldivat tõi päevavalgele luure Tour of Estonia Tartu GP etapil?

Nagu hiliskevadeti juba aastaid tavaks saanud, tegin ka tänavu kaasa Tour of Estonia Tartu GP etapi, mille pikkus oli sedapuhku 156,8 km, kokku 14 linnaringi, sh (kuri)kuulsad Jakobi mäe ja Lossi tänava tõus. Võtsin nähtu videosse, et teistegagi jagada - jälgimise hõlbustamiseks lisasin, kui mitmes ring parajasti käib ja mis tänaval sõidetakse.

Uudist on seekord nii palju, et sain teada, näha ja kuulda, kuidas kollastes vestides rajajulgestajad said alatasa sõimata, nii jalakäijatelt kui ka autojuhtidelt. Raekoja ehk linnavalitsuse hoone taga ronisid mingid mehed keelust hoolimata üle piirdeaia ja kui julgestaja neid korrale kutsus, näitasid talle keskmist sõrme.

Foto 1. Priit Pullerits laupäevase Tartu GP ajal Näituse ja Veski tänava ristmikul. Foto autor: Jürgen Puistaja
Foto 2: Ratturid keeramas laupäevasel Tartu GP-l vihmasajus Baeri tänava laskumiselt Jakobi mäe tõusule. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Milline müstiline pingutamisvõime, millest meiesugused lihtsurelikud aru ei saa!

Me võime küll imetleda rattureid, kes jaksavad kolm nädalat jutti vändata suurtuuridel, nagu Giro d’Italia (fotol paremal, Madis Mihkels vasakul roosa kiivriga), aga veelgi imetlusväärsemad on mõned keskmaajooksjad, eriti endistel headel aegadel, kes suutsid suurvõistlustel läbida 800 ja 1500 m kõik n-ö etapid ja lõpuks veel mõlemal alal medali võita. Sest erinevalt jalgrattureist, kes ei pea sugugi igal etapil maksimaalselt pingutama ja esimeste kohtade nimel võitlema, pole keskmaajooksjail sellest pääsu.

Las ma viin teid ajas korra tagasi LA suveolümpiale 1984. Meeste 800 m, osalejaid 69, kokku neli ringi ehk nelja järjestikuse päevaga neli jooksu. Vaatame Sebastian Coe tulemusi. 

Eeljooksude paremuselt 2. aeg 1.45,71 (võrdluseks: Urmet Uusoru Eesti rekord aastast 1999 – 1.45,87).
Oma veerandfinaali 3., aeg 1.46,75 (edasi said iga jooksu neli esimest, ajaga edasipääsemist ei olnud).
Oma poolfinaali 1., aeg 1.45,51.
Finaali 2., aeg 1.43,64 (võitis olümpiarekordiga 1.43,00 Joaquim Cruz Brasiiliast, fotol ülal vasakul).

Kaks päeva puhkust, siis 1500 m, osalejaid 65, kokku kolm ringi ehk kolme järjestikuse päevaga kolm jooksu. Vaatame taas Coe tulemusi.

Oma eeljooksu 2., aeg 3.45,30 (jah, see aeg on Coe tasemel jooksjale lihtne; edasi sai kolm esimest ja kuus meest aegade järjestuses).
Oma poolfinaali 3., aeg 3.35,81 (kummastki poolfinaalist sai edasi neli esimest, lisaks neli meest aegade järjestuses, Cruz ei startinud; võrdluseks: Tiidrek Nurme Eesti rekord Pekingi olümpial 3.38,59).
Finaali 1., aeg 3.32,53 oli olümpiarekord (varasemate tulemuste põhjal favoriidiks peetud 1500 m maailmameister Steve Cram jäi teiseks, kaotades Coe’le ligi sekundiga, fotol vasakul ja all paremal).

See on ausalt öeldes arusaamatu, kuidas on võimalik teha üheksa päevaga seitse tugevat võistlusjooksu, saavutada mõlemas finaalis nii kõva aeg ning tulla tagatipuks veel olümpiarekordiga olümpiavõitjaks. 

See on eriti arusaamatu neile, kes teavad, mida tähendab kas või kahel järjestikusel päeval täispingutusega võistlemine. Rääkimata kahest stardist ühel ja samal päeval, nagu oli kavas 800 meetri jooks 1989. aasta augustis Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel. Korraldajate tagamõte oli selles, et kuna väidetavalt oli rahvusvahelistel võistlustel hakatud tegema nii, et päeva esimeses pooles on 800 m eeljooks ja teises pooles finaal, siis teha samamoodi ka Eestis.

Eeljooks toimus harjumatult vara, umbes kella 9 paiku. Üle-eelmise päeva õhtul olin sealsamas staadionil saanud Dünamo seeriavõistlustel 1000 m mõõduka aja 2.37,05, sest tähtsam start ootas peagi ees. Kiirust justkui jagus. Neli päeva enne Eesti meistrivõistlusi olin jooksnud 6x150 m 19 sekundi kanti ja kolm päeva enne 3x150 m sama kiiresti. Randmelt loetud pulss oli lõikude lõpus 165. 

Eesti meistrivõistlustel oli süsteem selline, et kolmest (või neljast?) eeljooksust pääses otse finaali ainult võitja ning ülejäänud aegade põhjal. Kuna minu eeljooksus oli selge favoriit minust viis aastat vanem Eesti rekordimees Raivo Mägi (1.46,19), tähendas see, et finaali pääsuks tuleb teha kiire jooks. See omakorda tähendas varahommikul isikliku rekordi ründamist, sest esimeses eeljooksus, mille võitis Raivo Raspel (1.55,43) Valdek Apivala (1.55,59) ees, joosti ridamisi aegu 1.56 sisse. 

Aga varahommikuse võistlemise kogemus mul puudus.

Sellegipoolest läksin täispangale, sest ega kaotada olnud midagi. Esimese ringi tagakurvi minnes olin sisse võtnud liidrikoha. Vaheaeg oli 27,3. Pealtnäha graafikus. 

Aga teise ringi tagasirgel ütles organism, et pingutan justkui valel ajal, liiga vara hommikul. Särts ja jaks kadusid. Tagasirge keskel läks Raivo Mägi mööda. Tema järel veel mõned. Mu 600 m vaheaeg oli 1.28,7. Pidanuks olema vähemalt kaks sekundit kiirem. Lõpetasin oma eeljooksu viiendana, aeg masendavalt tagasihoidlik, 1.59,21. Mägile piisas eeljooksu võiduks ajast 1.57,36, mis pidanuks mul tol ajal n-ö iga kell jalas olema. Kokkuvõttes sain eeljooksude 16. ajaga siiski B-finaali.

Finaalid toimusid õhtupoolikul. Enne seda pidin päeval käima Vanalinnas Rataskaevu tänaval Spordilehe toimetuses tööl. Pärastlõunal püüdsin oma tollases elupaigas, kunstiülikooli ühiselamus Maneeži trammipeatuse kõrval, veidi magada, aga nagu oli harjumatu hommikune võistlusjooks, nii ei saanud asja ka päevasest uinakust.

Siiski läksin B-finaali juhtima. 200 m vaheaeg oli aeglane, 28,7. Tagakurvist tribüüniesisele sirgele tulles ütles Madis Tiik (eeljooksus 1.57,61), tulevane tuntud perearst, mulle selja tagant, et paneksin juurde, aga ei jõudnud. Hommikune pingutus hakkas laastavalt tunda andma. Jäin eelviimaseks, aeg koolipoisilik 2.02,27 (isegi 17 sajandikku aeglasem, kui tolleks ajaks kolm ja pool aastat tagasi surnud Raissa Ruusi Eesti naiste rekord aastast 1972).

Järeldus: jooksmine aja peale, erinevalt rattasõidust, imeb keskmiselt treenitud inimesel organismi kiirelt tühjaks, nii et kergesti seda ei taasta. Selleks peab olema supertreenitud supertasemel sportlane, et suuta päevi järjest maksimaalselt pingutada. Tavainimestele, nagu mina ja kõik teie, on see midagi täiesti müstilist.

Foto 1: Madis Mihkels (vasakul roosa kiivriga) pühapäeval Giro d'Italia 3. etapi lõpuheitluses. Ta jäi neljandaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: 1984. aasta Los Angelese olümpia meeste 800 meetri jooksu võitjate autasustamine: Sebastian Coe - 2. koht, Joaquim Cruz - 1. koht ja Earl Jones (USA) - 3. koht. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: 1984. aasta Los Angelese olümpia 1500 meetri finaaljooksu lõpuheitlus: Sebastian Coe juhib kaasmaalase Steve Crami ees, nende kannul kolmandaks jäänud Jose Manuel Abascal Hispaaniast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe LA olümpia 1500 meetri jooksu võitjana auringil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Gabriel Tual Prantsusmaalt Marco Arop Kanadast pääsevad Pariisi olümpia 800 m poolfinaalist otse edasi finaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Ben Pattison Suurbritanniast, Edmund Du Plessis LAVist ja Wyclife Kinyamal Kenyast Pariisi olümpial 800 m eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Bryce Hoppel juhib 30. juunil 2024 USA olümpiakatsevõistlustel 800 meetri jooksu finaali. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kuidas Eesti jalgpallis lokkab endiselt enesepettus ja milleni see viib?

Tarmo Tiisler resümeeris pühapäevaõhtuses ETV spordisaates, et Eesti U-17 jalgpallimeeskonna tulemusega Euroopa meistrivõistlustel võib rahule jääda, kuigi saadi kolm kaotust: Hispaanialt 1:4, Horvaatialt 1:3 ja Belgialt 0:1. Vähemasti täiskasvanute tasemel on need tõsised jalgpalliriigid. Liiati õnnestus lüüa kaks väravat ja ükski kaotus ei olnud häbiväärne, nagu 0:5 või veelgi hullem. Kui Eesti täiskasvanute koondis pääseks EMile ja saavutaks selliste tugevate vastaste vastu niisuguse tulemuse, võiks ju nentida, et täiega häbisse ei jäädud.

Kuid on enesepettus teha nende kolme mängu põhjal järeldus, mis annab põhjust rahuloluks. Sest  kui vaatame muud statistikat, on pilt masendav.

Panin ritta kõigi kolme mängu võtmenäitajad Eesti poolt vaadatuna ja kaege nüüd ise, kas need peaks andma ainest rahuloluks.

Väravaüritusi 1-34 2-23 2-19 =5-76
Väravaid 1-4 1-3 0-1 =2-8
Lööke raamidesse 1-9 1-10 2-6 =4-25
Blokeeritud üritusi 0-12 0-5 0-5 =0-22
Nurgalöögid 1-10 0-9 0-14 =1-33

Muidugi võib siin ka n-ö palli keerutada ja kuulutada, et vaadake, kui hea on Eesti realiseerimisprotsent – lausa 50! Raamide vahele läks neli lööki ja kaks neist jõudsid võrku. 

Aga palju kõnekam on see, et kolme mängu jooksul suutsid Eesti noored jalgpallurid tekitada kõigest viis väravahõngulist olukorda, samas kui vastased tekitasid neid 76 ehk 15 (!) korda rohkem. Nurgalööke saadi kolme mängu peale üksainus, aga vastased said 33. Need on näitajad, mis demonstreerivad klassi vahet. Valusalt.

Kahjuks jätkub jalgpallis Eestile omaseks saanud enesepettus, kus mõnest üksikust kordaminekust joonistatakse pilt, nagu oleks Eesti jalgpallurid Euroopa parematega võrreldes vaat et arvestatavad mängumehed. 

Enesepettusel on üks suur viga: see ei aita mitte kunagi jõuda tõeliste kordaminekuteni, sest puudujääkide tõdemise ja nende kallal töötamise asemel keskendutakse juhusaavutuste üle hurraatamisele. Hurraatamine, olgu kas või rahulolu väljenduseks, tapab spordis nõrgema poole igasugused eduväljavaated. Eesti jalgpall, küll näete, ei tõuse ka järgmise põlvkonna jooksul mitte kuskile.

Fotod 1-4: UEFA noormeeste U17 EM-finaalturniiri mäng 28. mail Tallinnas Lilleküla staadionil Eesti ja Horvaatia vahel. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks venitab EOK Eesti sportlaste tulemustele taliolümpial hinnangu andmisega?

Kuigi Milano Cortina taliolümpia lõpust on möödunud üle kolme kuu, ei ole Eesti Olümpiakomitee, mis seadis nüüdseks tagandatud presidendi Kersti Kaljulaiu eestvedamisel üheks programmiliseks eesmärgiks edendada spordis teaduspõhist juhtimist, tegelenud siiamaani vähegi tõsiseltvõetava analüüsiga Eesti koondise esinemise kohta aasta tähtsaimal spordisündmusel.

Avalikult leitavate andmete järgi on Euroopa mitmes suures spordiriigis sellised analüüsid juba tehtud, näiteks langetasid Skandinaaviariigid professionaalsele kompetentsile ja analüüsile tuginevad personaliotsused juba maikuu algul.

EOK tegevuses kulus pärast taliolümpiat suur hulk aega ja energiat president Kaljulaiu vastu algatatud umbusaldusplaanide tõrjumisele, mis aprilli lõpuks siiski vilja ei kandnud.

Mai esimese dekaadi lõpus teatas tagandatud Kaljulaiu asemel ajutiselt EOK etteotsa edutatud senine asepresident Gerd Kanter olümpiakomitee kommunikatsioonijuhi vahendusel mulle kui Postimehe esindajale, et EOK tippspordikomisjonile on alaliitudelt laekunud hinnangud taliolümpia tulemuste kohta. 

Nende põhjal lubas tippspordikomisjon, mida juhib olümpiavõitja Kanter, koostada omapoolse ülevaate olümpiamängude edukusest ning esitada selle täitevkomiteele.

Taliolümpia tulemuste lõplik ja avalik hinnang antakse selle aasta lõpus detsembrikuisel EOK esindajate kogu koosolekul. 

Eesti osales Milano Cortina taliolümpial 31 sportlasega, kellest medali võitis üks: Henry Sildaru tuli vigursuusatamise rennisõidus teiseks. Lisaks sai Eesti veel neli esikümnekohta (kurlingupaarile tähendas 10. koht ühtlasi viimast kohta). Riikide medalitabelis jagas Eesti ühe hõbemedaliga 25. kohta koos Taani ja Gruusiaga. 

Kanteri asemel minu läkitatud päringule vastanud EOK kommunikatsioonijuht Mirjam Endla ütles, et teadus- ja andmepõhine lähenemine on EOK-l tippspordi arendamisel kindlasti fookuses, kuid praeguses etapis ei ole see seotud olümpiamängude analüüsimisega.

„Tegemist on laiema ja pikaajalisema arendusprotsessiga, mille eesmärk on kujundada süsteemsem raamistik tippspordi toetamiseks,” teatas ta. (Kommentaar: mida iganes see tähendab...)

Endla täpsustas, et fookuses on näiteks andmete kogumise ja tõlgendamise sidumine sportlaste ettevalmistus- ja treeningprotsessiga. Ta märkis, et EOK on selle tööga algfaasis ehk kaardistab spordialaliitude tänast olukorda, ootusi ja vajadusi ning analüüsib paralleelselt Põhjamaade parimaid praktikaid (vt lisainfo allpool).

Seetõttu ei ole tema sõnul loodud eraldi olümpiajärgset teadus- või andmepõhist küsimustikku, mida saaks kasutada Eesti olümpiasportlaste tulemuste hindamiseks ja analüüsimiseks. Olümpiaga seotud tagasiside ja analüüs toimub osapoolte tagasiside kaudu ja ka tippspordikomisjonis, lisas Endla. 

Siiski kinnitas EOK tippspordikomisjon aprilli lõpus pärast kohtumist taliolümpiaalade esindajatega Team Estoniasse kuuluvate taliolümpiaalade sportlaste ja treenerite uued nimekirjad, mis hakkasid kehtima 1. maist.

Aga kuidas käib tippspordi teaduslik edendamine Põhjamaades? 

Norras on tähtsaim organisatsioon tippspordi teaduslikuks ja praktiliseks toetamiseks Olympiatoppen, mis on Norra Olümpiakomitee eliitspordi osakond. Olympiatoppen koordineerib ja arendab Norra tippsportlaste treeningute toetamist treeningmetoodika, sporditeaduste, spordimeditsiini, toitumise, psühholoogia ja tehnoloogia vallas.
Olympiatoppeni olulisim koostööparner on Norra teaduste ja tehnoloogia ülikooli juures asuv eliitspordi uuringute keskus, kus tehtava praktilise suunitlusega teadustöö peamise eesmärk on tõsta Norra tippsportlaste taset. Koostööd tehakse ka Norra sporditeaduste instituudiga ja regionaalsete eliitspordi keskustega.
Olympiatoppeni eelarvest tuleb üle 80% Norra riigilt. Tippspordile kulub aastas 30–40 miljonit eurot. Lisanduvad tööjõukulud: Olympiatoppeni heaks töötab üle saja inimese.
Norra planeerib rajada uue eliitspordi keskuse maksumusega umbes 120 miljonit eurot.

Rootsis on tippspordi teaduslikuks ja praktiliseks toetajaks Rootsis olümpiakomitee, millel on spetsiaalsed arenguprogrammid olümpiasportlastele. Neid programme viib peamiselt ellu Rootsi spordi- ja terviseteaduste instituut. Seal arendatakse Rootsi tippsportlaste ettevalmistust spordifüsioloogia, biomehhaanika, spordimeditsiini, võistluste analüüsi ja treeningmetoodika vallas.
Teiseks Rootsi olümpiakomitee peamiseks partneriks on Rootsi uurimisinstituut, mis tegeleb sporditehnoloogia innovatsiooniga, arendab sportlaste liigutustegevuse testimise aparatuuri ning erinevate spordialade võistluste analüüsi metoodikat.
Tippsportlaste treeninguid toetab Rootsis ka maailma juhtivaid meditsiiniinstituute, Karolinska instituut, mis viib läbi peamiselt spordifüsioloogia ja spordimeditsiini uuringuid. Kesk-Rootsi ülikoolis tegutseb talispordialade uurimiskeskus. Erinevalt Norrast, kus tippsport on koondatud Olympiatoppeni alla, on Rootsi tippsportlaste abistamine hajutatud erinevate ülikoolide ja instituutide alla vastavalt spordiala vajadustele.

Foto 1: Niina Petrõkina Milano Cortina olümpial iluuisutajate demonstratsioonesinemisel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Alvar Johannes Alev olümpial pärast 50 km suusavõistluse lõpetamist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Henry Sildaru on võitnud vigursuusatamise rennisõidus olümpiahõbeda. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Niina Petrõkina rõõmustab oma etteaste üle iluuisutamise vabakavas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Marten Liiv uisutamas olümpial 1500 m distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Niina Petrõkina esitamas olümpial lühikava. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Norralane Johannes Hösflot Kläbo olümpial 50 km suusavõistlusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Norralanna Heidi Weng on pärast olümpia 50 km sõitu, mille ta lõpetas teisena, võtnud selga Ebba Anderssoni, kes lõpetas esimesena. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Kas mu kirjutised suudavad Eesti spordis protsesse mõjutada?

Ajakirjandusel, mu lugudel sh, on endiselt mõjujõudu. Eelmise nädala neljapäeval kirjutasin Postimehes suure ja põhjaliku loo, kuidas Tartu Ülikooli akadeemiline spordiklubi lõi käed lääneriikides tõrjutud Hiina jälgimistehnoloogia suurtootja Dahua Technologyga ning saab sellelt sponsorluse korras ehk tasuta 16-ruutmeetrise LED-ekraani. Tõin loos asjatundjatele viidates välja, millised on Hiina tehnoloogiafirmaga kaasnevad ohud. Ja kuigi TÜASKi esindaja väitis, et ohud on läbi arutatud ja maandatud, tuli nüüd uudis, et TÜASK lõpetas koostöö hiinlastega ja nendelt ekraani ei võta. 

Järelikult on sel ikkagi kaalu, kui ajakirjandus midagi kriitiliselt luubi alla võtab.

Esmaspäeva õhtul avaldasin kolumni, kus kirjeldasin, kuidas EOK presidendi valimistel tehakse meile näitemängu, püüdes pealtnäha jätta muljet, et tegemist on päris võistlusega, kuid tegelikult on võitja juba ette ära määratud. 

See oli õigeaegne terav torge õiges suunas ning lõi õhutsiku kihama ja tõi kivide alt info välja. Kanalid avanesid. Lõpuks jõudsin Kersti Kaljulaiu kukutamise eestvedaja Heino Märksini, kes andis nõusoleku rääkida sellest, kuidas ta nüüd tegutseb selle nimel, et EOK presidendiks ei saaks Erich Teigamägi, vaid saaks Even Tudeberg.

See intervjuu lööb kahtlemata laineid, sest ajakirjandus oli vahepeal juba loonud mulje, et Teigamäe võit on pelgalt vormistamise küsimus. Minu tunnetuse järgi oli Delfi Meedia võtnud vähem või rohkem varjatult lausa Teigamäge toetava positsiooni, mis ei ole üllatava, arvestades Teigamäe ja Urmo Soonvaldi lähedasi suhteid. Nüüd aga sattus Teigamägi Märksi antud intervjuus üleöö hoopis tugeva vastusurve alla. Läheb põnevaks. Ja seda tänu kahele järjestikusele loole.

Kolmas värske näide mu lugude mõjust, väidan, on siiski tugevasti liialdatud. Rattalõvide podcasti 14. osas (alates 39.25) ütleb Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk Rene Mandrile, kes kunagi aastaid tagasi koostas mulle Tartu rattaralliks kevadised treeninguplaanid, et ma olen andnud tõhusa panuse sellesse, et maanteerattasõitudel oleks vähe osalejaid. Arvan, et Kelk liialdab minu mõjuvõimuga.

Aga on veel üks asi, mis ei näita ajakirjandust kuigi heast ja usaldusväärsest küljest. See on reaktsioon eilsele noorte jalgpallimängule Eesti-Hispaania. Eesti jalgpalliajakirjandus esitles tulemust 1:4 vaat et kordaminekuna – ei tulnud ju saun 0:7 või 0:8, vaid suudeti lüüa isegi üks värav. 1:4 favoriidiks peetava Hispaania vastu, tunnistagem, on tõesti ellujäämine.

Aga mis oli tegelikkus, kui vaadata lõpptulemuse sisse? Seda tegelikkust näeme statistikast – vaadake ise kõrvalolevaid tabeleid! Vähem emotsioone ja tundlemist, rohkem andmepõhist ajakirjandust!

Foto 1: Tartu Ülikooli spordihoone seinamaali ees 27. aprillil avatud uus palliplats. Selle lähedusse hoone nurga taha pidi tulema Hiinast pärit LED-ekraan. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Heino Märks (vasakul) ja Urmas Sõõrumaa EOK erakorralisel täiskogul 27. aprillil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Even Tudeberg perega 1. jaanuaril 2012 Hennessy ja Eesti Kontserdi uusaastakontserdil Estonia kontserdimajas. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mullune Tartu rattaralli 1. juunil. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 5 ja 6: Eesti ja Hispaania noortekoondise esmaspäevase mängu statistika. Kuvatõmmised

Pullerits: Miks Eesti publik armastab korvpalli palju rohkem kui jalgpalli?

Laupäeval sattusid kõrvuti kaks arvu. Eesti korvpalli meistrivõistluste kolmas finaalmäng – 2795 pealtvaatajat. Eesti jalgpalli karikavõistluste finaalmäng – 1188 pealtvaatajat ehk peaaegu kaks ja pool korda vähem. Kusjuures korvpallis ei mahtunud kõik soovijad saali, aga jalgpallis jäi tühje kohti üle küllaga.

Seda kõike hoolimata sellest, et näiteks Eesti Rahvusringhääling on enne paljuvaadatavat „Aktuaalset kaamerat” ja enne sellele järgnevat spordisaadet reklaaminud meile jalgpalli nii palju, kui vähegi jõuab. Korvpallist on tolles ajavahemikus vaikides mööda mindud.

Käisin ka ise laupäeva õhtul Tartus kolmandat finaalmängu vaatamas. Sain koha n-ö esiritta, ajakirjanike rea nurka, sinna, kust Kalev/Cramo pingi otsani jääb umbes kolm ja väljaku nurka kaks meetrit. Kõik oli nagu peo peal. Sealt oli hästi näha ka kõik seda, mis toimub mõlemal tribüünil, ja ringi keerates ka seda, mis toimub otsatribüünil.

Esimese finaalmängu publikust kirjutasin pika loo laupäevases Postimehes. (Lisasin loole ka video mobiilide taskulampide rütmisõust!) Aga see, mida möödunud laupäeval nägin, lisas uusi dimensioone. Korvpalli kasuks ja jalgpalli kahjuks.

Saalis oli täielikult eesti publik. (Jah, eesti siin väikse tähega – tähistamaks rahvust ja keelt.) Kuigi lärm oli vali, oli see sõbralikult vali. Kui Kalev/Cramo fännid hakkasid oma trumme tagume, ei hakanud publik vilistama – nagu ei vilistanud publik ka siis, kui tallinlased platsile tulid –, vaid püüdsid külaliste toetajaid oma trummide, pasunate ja kisaga üle trumbata.

Kui kaks kalevlast said mängu jooksul paugu, mille järel nad platsile lamama jäid (fotol vasakul Andrijs Miška), ja võis tekkida mulje, et nad äkki teesklevad, et tõmmata hinge ja võtta võõrustajate hoogu maha, ning end seejärel pikkamisi püsti ajasid, ei hakanud publik nende peale vilistama. 

Publik võttis asja pigem huumoriga. Kui mõni kalevlaste vise täitsa mööda läks, tõsteti tudengitribüünil toki otsas kollane silt kirjaga „Tellis!”. Ja kui vastane esimese vabaviske mööda viskas, skandeeris tribüün: „Kor-ra-ta, kor-ra-ta!” See oli naljakas ja lahe.

Kui tartlased viimasel veerandil oma seitsmepunktilise edu maha mängisid ja kümne punktiga taha jäid, ei hakanud publik omasid välja vilistama, vaid toetas neid lõpuni, ka siis, kui viimasel 20 sekundil sai selgeks, et seda mängu päästa ei õnnetu.

Keegi ei sõimanud vastaseid ja kohtunikke. Keegi ei teinud tribüünil tuld ega loopinud midagi platsile. Sest korvpallipublik, nagu rääkisid mulle laupäevase Postimehe loo tarvis möödunud nädalal Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe ja Janar Talts, on tsiviliseeritud ja viisakas. Mu vend, kes jõudis Rootsist kohale viimase veerandi alguseks, ütles, et Göteborgis oli hiljuti jalgpallimäng lausa katkestatud, sest oli hakatud põletama vastasmeeskonna särke. Mäng tuli hiljem tühjade tribüünide ees lõpuni mängida.

Miks on see nii, et korvpallis on publik heatahtlik ja sõbralik?

Sellepärast, et korvpallis on eesti publik. Võistkondades on küll läti, soome ja ameerika mängijaid, aga kui vaatate Eesti korvpalli ja jalgpalli meeskondade koosseise, siis märkate ühte suurt erinevust: korvpallimeeskondades sama hästi kui puuduvad venelased. Korvpall on Eestis eestlaste mäng. Kui venelasi pole platsil, pole neid ka tribüünidel. Ja sealt algabki suur erinevus.

Fotod: Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ning Kalev/Cramo vaheline kolmas finaalmäng 23. mail Tartus ülikooli spordihoones Eesti korvpalli meisitrivõistlustel. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix