laupäev, september 25, 2021

Pullerits: Kuidas välismaale siirdumine Eesti sportlased tuksi keerab?

Eesti parima meesujuja Kregor Zirgi (fotol vasakul) maailma tipu lähedale viinud treener Kaja Haljaste rääkis eile Tokyo olümpia arutluskonverentsil Tartus Neinar Seli hotellis Lydia väga värvikalt, mis vahe on omaaegsetel ja nüüdisaja noorsportlastel. Ta meenutas, kuidas vanasti, vene ajal, sai sõidetud suvel ratastega üheskoos kuskile väiksesse kohta – oli see nüüd Luua või Luunja, seda ma paraku täpselt ei fikseerinud ja ega sel tähtsust olegi – treeningulaagrisse ja küpsetatud siis hommikul kambas pannkooke. Aga mis toimub nüüd!...

Nüüd, rääkis Haljaste, elavad sportlased Türgis laagris viie tärni hotellis ja kirtsutavad hommikusöögilauas poolesaja roa peale nina ning lähevad siis McDonald’sisse.

Haljaste ütles, et eks tahavad nüüdki noorsportlased olla nagu tema edukaim õpilane, Tokyo olümpial 13. koha saanud Zirk, kuid nad ei taha panustada selle heaks nii palju, nagu panustas Zirk. „Tööd ei taheta teha,“ lausus ta. „Olulisem on ilus soeng ja ilusad riided ja viied tunnistusel.“

Kümnevõistlustreener Holger Peel, kes rääkis konverentsil oma kauasest õpilasest Johannes Ermist (parempoolsel fotol paremal ja alumisel vasakpoolsel fotol), Tokyo olümpia 11. koha mehest, lisas, et nüüdisaja noortele sportlastele on isegi prügikasti välja viimine hirmus suur ülesanne, millega nad venitavad nii palju, kui võimalik. Tema sõnul on eriti raske spordis koostööd teha ja midagi loota edukate vanemate lastelt: kui nonde papad märkavad, et laps on veidi väsinud, võtavad nad võsukese kaasa ja viivad kohe soojale maale, kus saab surfata ja langevarjuga hüpata. „Tänapäeval on see [laste poputamine] näkku löönud,“ sõnas Peel.

Haljaste tõi tõelise spordimehe võitlusvaimu iseloomustamiseks näite minevikust, kui Zirk oli proovinud noore poisina triatloni ja jäänud neljandaks. Ta oli treenerile vihaga öelnud, et ei tee enam kunagi triatloni, ja oli Haljaste sõnul isegi asju loopinud ja löönud. „Sest ta tahtis ainult võita,“ lisas Haljaste.

Peel rääkis, et üheksakümnendate teises pooles sündinud kümnevõistlejate põlvkond Eestis oli fenomenaalne, ent ta oli enda kinnitusel juba kolm-neli hooaega tagasi öelnud, et see põlvkond sulab nagu või. „Kui ei ole organiseeritud tuge taga, siis asi laguneb ja ilus idüll on varsti otsas,“ rääkis ta kahe kergejõustikutreeneri, TÜ õppejõu Mehis Viru ja ettevõtja Jaanus Kriiski juhitud konverentsil. Ta tõi näite, et Maicel Uibol ebaõnnestus enne 13 tiitlivõistlust, kui ta võitis viimaks 2019. aasta Doha MMil hõbemedali. „See on raske teekond,“ tõdes ta.

Konverentsil tekkis küsimus, kuidas tunda ära, kas noorsportlane on perspektiivikas või mitte. Haljaste rääkis, et Zirgil (fotol paremal) on kahtlemata ujumises annet – ja seda oli kohe näha: tal on hea veetunnetus, koordinatsioon, jalgade töö. „Selle tunneb ära jalgadest, kes on hea ujuja,“ lausus ta. (Ühtlasi tunnistas ta, et Zirgil pole konnajalgu, mistõttu ta ei jõua kunagi rinnuliujumises maailma tippu.)

Peel meenutas, kuidas Erm oli jooksnud 12-13-aastase poisina 60 meetrit kõigest 9,4ga. „Perspektiivitu,“ kõlas tema hinnang. Pealegi oli Ermil palju sünnipäraseid probleeme, lisas Peel; liiati oli ta vibalik, isegi nõrguke. „Aga ta on nupumees, tema peas käivad protsessid teistmoodi,“ kirjeldas ta. „Talle ei saa rühmatrennis keerulisi elemente õpetada, ta ei võta neid omaks, ei arutle kaasa. Aga kui talle individuaalselt lähened, on ta õppimisvõime suur.“

Miks on siis läinud nii, et Erm ja Zirk (fotol vasakul), kes veel mõned aastad tagasi olid sama hästi kui imelapsed, kohe-kohe vallutamas maailma, pole viimasel ajal potentsiaali päriselt realiseerinud?

Haljaste ütles, et Zirgi koormused Inglismaal Plymouthis Jon Ruddi rühmas treenides läksid liiga suureks ja intensiivseks.

Ermi (fotol vasakul) arengu pidamajäämises on süüdi Ameerika, rääkis Peel. Ta seletas, et Euroopast on viimase paarikümne aasta jooksul läinud Ameerikasse õppima ja treenima mitusada võimekat mitmevõistlejat, aga ükski neist ei ole üliõpilasena suutnud täiskasvanute tiitlivõistlustel võita ühtegi medalit. „Seal ei tegelda isiksuse ega tehnika küsimustega,“ rääkis Peel, „vaid arendatakse ainult võimsust ja jõudu.“ Seda selle nimel, et saavutada edu NCAAs ehk Ameerika üliõpilaste meistrivõistlustel. „Viie kuuga tõmbavad nad su tühjaks,“ ütles Peel. Tema hinnangul ei ole Erm Ameerikas kõigi seal veedetud aastatega jooksuvõimetelt üldse arenenud.

Jah, tõsi, lisas Peel, üliõpilasena saavad kümnevõistlejad USAs summale 200-300 punkti juurde, mistõttu tundub, et tulemused on tugevad, kuid tegelikult jääb areng seisma. Peel ei pea Ermi, Uibo, Karel Tilga ja Karl Robert Saluri treenerit Petros Kyprianoud mingiks õigeks kümnevõistlustreeneriks, vaid pigem PR-meheks, kes on ehitanud oma kuvandi treenerina Eesti kümnevõistlejate arvelt. Kevadel oli Peeli andmeil pandud Kyprianoule Georgia ülikoolis sulg sappa – ja see info vastab tõele, kontrollisin.

„Johannele oli USAs kindlustatud kõik,“ rääkis Peel. „See kõik oli talle liiga ahvatlev, ta pidi sinna minema. Ta ütles, et muidu on ta liiga laisk, et jääda sporti.“ (Möönan siinkohal, et tsitaat vajaks täpsustamist, et ega ma millestki valesti aru saanud või konteksti vääriti ei mõistnud.)

Peeli sõnul oli Ermi (fotol ülal vasakul) Ameerikas töödeldud, et ta ei tohi kusagilt mujalt raha saada ega mujal, täiskasvanute arvestuses võistelda. (Peeli iseloomustus Ermi kohta: „Päikesepoiss. Eraklik. Ei ole väga seltsiv.“) 

Peel rääkis, kuidas Erm (fotol paremal) tuli tänavu kevadel USAst tagasi, paljas nagu püksinööp, lisaks vigastatud. Alles 6. juunil oli ta tohtinud teha kiirjooksu, aga ikkagi lonkas rajal. Alles 27. juunil, poolteist kuud enne olümpiastarti, oli ta saanud panna naelikud jalga. Teivashüppe trenne alustas ta Eestis suvel nii, et jõudis esimesel korral üle pika aja hüpates 3.50ni. Peeli sõnul oli Erm viis kuud sisuliselt treenimata. „Olümpial tegi ta imet,“ väitis Peel. Erm sai 8213 punktiga Eesti kolmikust parima, 11. koha. 

Haljaste sõnul jõudis Zirk (fotol vasakul) Inglismaal treenides väga halba seisu, ületreenitusse. Jah, lisas Haljaste, Zirki oli hoiatatud, et ärgu ta Plymouthisse treenima mingu, ent ta oli oma otsuse teinud ja tahtis minna. Miks ta ikkagi läks? „Inglismaal imponeeris see, et seal oli bassein ja sa said basseini sisse,“ ütles Haljaste, hääles tuntav iroonia, mida põhjustas see, kui kõrvutada sealseid olusid Eesti tingimustega. Aga probleem on selles, selgitas Haljaste, et Rudd tegeleb sisuliselt ainult paari oma tippõpilasega, teised on tal lihtsalt ballastiks, kellele patsutab pärast trenni õlale ja küsib, kuidas vanaema tervis on. Haljaste sõnul jäi Zirk Ruddi silmis tippude ja ballasti vahepeale.

Lõpuks oli Zirgi seis Plymouthis nii halb, et kui ta Inglismaalt edasi Türki treenima läks, polnud ta algul suutnud ühtki täistrenni kaasa teha. Aga vähemasti nüüd on Zirk Türgis Haljaste hinnangul väga heades kätes.

Peeli soovitusel oleks Erm (fotol paremal ja all vasakul) pidanud veel paariks aastaks Eestisse jääma, mitte Ameerikasse siirduma. Nüüd on nende koostöö selline, et Peel edastab Ermile mõtteid – ta koostab talle iga aasta septembris pika kokkuvõtte – ning Erm selekteerib Peeli mõtted oma peas ära ja paneb neist oma pildi kokku. (Ta on hea matemaatilise võimekusega, sh hea malemängija, kinnitas Peel.)

Lõpuks küsiti konverentsil nii Peelilt kui Haljastelt, mida nad soovitaksid neile, kes tahavad spordis oma suured unistused ellu viia.

Haljaste: „Mitte mehele minna või naist võtta – segavaid tegureid tuleb juurde.“

Peel: „Loobu kõigest, on esimene mõte. Kui tahad seda mängu mängida, mängi surmani.“

Pärast konverentsi lõppu astusin Haljastele, keda ma varem ei tundnud, ligi ja tutvustasin end ning tänasin, et ta rääkis väga ausalt ja otsekoheselt, mille poolest nüüdisaja nooored sportlased erinevad varasemate aegade noorsportlastest, ega proovinud midagi poliitkorrektselt siluda. Haljaste tunnistas, et oli küll üritanud algul end tagasi hoida, kuid ei suutnud. „Poliitikut minust ei saa,“ sõnas ta.

Foto 1: Kregor Zirk startima Tokyo olümpial 200 meetri vabaltujumises. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Johannes Erm (paremal) Tokyo olümpia kümnevõistluses 400 meetri jooksu lõpusirgel. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 3: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses oda viskamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Kregor Zirk 2019. aasta MMil 100 meetri liblikujumises. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Kregor Zirk Tokyo olümpial 100 meetri liblikujumise lõpetamise järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses 1500 meetri distantsil. Taamal sinises särgis Karel Tilga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Eesti kümnevõistlejad (vasakult) Maicel Uibo, Johannes Erm ja Karel Tilga Tokyo olümpial 1500 meetri jooksul lõpu järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses teivast hüppamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluses teivast hüppamas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 10: Kregor Zirk 2019. aasta septembris MM-rallil Türgis Marmarises. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 11: Johannes Erm Tokyo olümpiastaadionil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 12: Johannes Erm Tokyo olümpia kümnevõistluse kõrgushüppes eduka katse järel rõõmustamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

esmaspäev, september 20, 2021

Pullerits: Miks Tartu rattamaraton seekord vett läks vedama?

LISATUD VIDEO!

Tean suurepäraselt, et põhiküsimus pole, miks jäi Vuelta, Hispaania velotuuri hiljutine etapivõitja ja liider Rein Taaramäe Tartu rattamaratoni kiirel ja kõval rajal alles kaheksandaks (fotol paremal), vaid see, miks ma jäin rattamaratonilt eemale, nagu kaks aastat tagasigi. Tookord oli põhjuseks Maltal ujudes saadud põlvetrauma.

Loll on see, kes riske ei oska hinnata ja maandada. Kevadtalvel kujunenud olukord nõuab seniajani seedimist ja rahulikult sealt väljatulekut. Üleüle-eelmisel nädalal jõudsin juba nii kaugele, et sõitsin nädalaga märksa rohkem kui varem, 133 km. Üle-eelmisel, maratonieelsel nädalal sõitsin veelgi enam, 180 km. Tunduvad normaalsed arvud, ent nende pealt ei maksa kiirustada. Eelmisel, maratoninädalal sõitsin 125,5 km. 

Muidugi läks eile kaotsi elu šanss, kuid ma ei nuta seda taga. Tartu rattamaratoni tänavune võitja Gert Kivistik (alumisel fotol vasakul) sai aja 2:34.24, mis on vaid veidi vähem kui pool minutit aeglasem eelmise võitja Alo Jakini mullusest tulemusest. See tähendab, et tõenäoliselt olid rajaolud vägagi ühesugused. Mullu sain ajaga 3:13.59 protokolli oma parima, 284. koha. Tänavu andnuks sama aeg 253. koha. No sa siis?!

Neile, kes kahtlevad, kas ja kui palju ja kui kõvasti ma ikkagi liigun, on tõestuseks siin materjal, et... ma liigun siiski! Siin saate näha Eestimaa kohti, mida enamik teist ilmselt eluilmaski näinud pole. Algul annan ka paar vihjet, kuid seejärel jätan teid omapead – õnn kaasa!

Foto 1: Rein Taaramäe on lõpetanud Tartu rattamaratoni 8. kohaga, kaotust võitjale 1.27. Foto autor: Ragnar Peets, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu rattamaratonil osalejad lähenemas Palu toitlustuspunktile. Foto autor: Ragnar Peets, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratonil osalejad läbimas Palu toitlustuspunkti. Foto autor: Ragnar Peets, Postimees/Scanpix
Foto 4: Gert Kivistik (vasakul) edestab Tartu rattamaratoni lõpuheitluses napilt Mihkel Räime. Foto autor: Ragnar Peets, Postimees/Scanpix

laupäev, september 18, 2021

Pullerits: Kes võidab homse Tartu rattamaratoni?

Mitu aastat jutti läks asi aina paremaks. Ajad üha kiiremaks, kohad üha kõrgemaks. Kuni sügisel 2004 saavutas Raimond Pihlap Tartu rattamaratonil tulemuse, millest unistavad kõik, kes maastikusõitu vähegi tõsiselt võtavad, kuid milleni küünivad vähesed – ja enamik mitte kunagi. Ta lõpetas esisajas, 87. kohal.

Sealt edasi algas tagasiminek. Seitse viimast aastat on Pihlap Tartu rattamaratonil stabiilne teise tuhande mees.

Ent ta ei ole sellest õnnetu.

...Nii algab minu tänane lugu mahepõllupidajast, kuue lapsega pere peast Raimond Pihlapist (36) enne homset Tartu rattamaratoni. Olen aastaid vaadanud sinna suunda, kus sõidavad kiiremad - ent see vaatepunkt on hakanudend ammendama. Seetõttu otsustasin, et vaatan tahapoole, sinna, kus osalejad kaotavad mulle tunniga ja rohkemgi. Mis seal toimub? Pihlap, kel kaalu 130 kilo (pikkust 192 cm), soostus mulle oma kogemustest rääkima.

Ent see ei võta päevakorrast küsimust, kes homme võidab. Panustan Rein Taaramäele, sest rada on ilmselt kuiv ja kiire ega ole ka ülemäära tehniline. Seetõttu võiks oodata ja loota, et Taaramäe sõidab teistel lihtsalt eest ära. (Kas keegi teab, kas mõni meie tugevatest ratturitest pühapäeval Belgias algaval MMil ka stardib?)

Kes aga eelistab spordile midagi kultuursemat, sellele minu vastavad soovitused tänase Postimees Nädala AK-osas (sellega on seotud ka provokatiivne foto ülal paremal - kas teate, kuidas?). Tunnistan, et oli ikka jube keeruline seda rubriiki täita. Aga kes ütles, et kõik peab kergelt tulema.

Homseks rattamaratoniks teile kõigile aga inspiratsiooni siit!

Foto 1: Ratturid mulluse Tartu rattamaratoni stardi ootel Tehvandi staadionil. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tänavuse Tartu teaterattamaratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Neegreid toetavad protestijad Ameerikas. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix

kolmapäev, september 15, 2021

Pullerits: Miks spordimehed ei oska ennast kuulata ja teevad suuri vigu?

Aastate jooksul olen ma pidanud siin kuulama väga enesekindlaid sõnavõtte, et pulsikell on A ja O. Eks see ole nüüdisaja kõva turundustöö tagajärg, et paljud ei kujuta pulsikellata oma elu ettegi. Mille peale olen soovitanud meenutada, kuidas Sebastian Coe ja Steve Ovett jooksid neli kümnendit tagasi aegu, milleni siiamaani küünivad vähesed – ja seda hoolimata sellest, et neil on pulsikell. Coe’l ja Ovettil ei olnud.

Pulsikellafanaatikutele olen alati vastu väitnud, et ennekõike tuleb õppida ikkagi iseennast kuulama.

Ja nüüd sain veel kord kinnitust, et mul on õigus olnud. (Nagu alati.)

Ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimasesse numbrisse tegin loo Tartu Ülikooli spordibioloogia kaasprofessori Jarek Mäestu trenni- ja võistluskogemustest. Mäestu on teadlane, kes uurinud peamiselt treeningu füsioloogiat ja ületreeningut. Ta rääkis mulle – ja tema räägitu edastasin ka rattaajakirja lugejaile –, kuidas ta pani harrastajana, kes võistles keskmiselt üle nädala (lisaks rattasõidule ka rulluisutamises), ajapikku tähele, et saavutas tulemuste lae suve keskpaigaks, juuliks. Seejärel tundis pahatihti, et jalad on justkui tühjad. Mis siis, et intensiivsed, nn punases trennid, mille hulka arvestas ka võistlused, moodustasid kogu treeningumahust vaevalt viis protsenti. Milles asi?

Mäestu mõtted liikusid treeningute tegeliku raskuse peale. Ta ei vaadanud enam ainult pulsikella, vaid hakkas kuulama ka keha ning märkas: nii mitmedki trennid, mis südamelöögisageduse järgi olid madala intensiivsusega, olid enesetunde järgi millegipärast rasked. «Ka kahetunnine trenn, mille teed 130 pulsiga pärast tööd ja tühja kõhuga, võib osutuda raskeks, kuigi intensiivsus on madal,» tõi ta näite.

«Ka trennid, mis tehtud suhteliselt madala pulsiga, võivad osutuda raskeks, eriti kui need venivad pikaks, sest vaja on ju kasvatada treeningu mahtu,» rääkis ta mulle. «Oma osa võivad siin mängida ka juba eelnev väike väsimus või näiteks tühja kõhuga trenni minek.»

Teisisõnu: treeningu raskus ei tulene üksnes selle intensiivsusest, vaid ka treeningu kestvus avaldab mõju.

Mäestu hakkas jälgima, et enesetunde põhjal raskete ja kergete-mõõdukate trennide vahekord oleks 1:4. Raske trennina läheb kirja ka võistlus. Kergemate harjutuskordade mõõdupuuks on see, et nende järel ei tunneks ta end väga väsinuna. Borgi 10-pallisel pingutuse hindamise skaalal annaks ta noile trennidele 3–4 punkti.

Niisiis, olgu korratud ja võtke arvesse: treeningul ei maksa vaadata ainult selle intensiivsust, vaid tuleb hinnata enesetunde järgi ka selle raskust, et raskeid trenne ei koguneks liiga palju.

Saite aru?

*

Kui tahate spordimehena kopse tugevdada, siis seda saate teha siin!

Foto 1: Profirattur Martin Laas (esiplaanil) tänavusel Tartu teaterattamaratonil. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton
Fotod 2-6: Pilte sügisestelt maanteesõitudelt Tartus ja selle lähiümbruses. Kuues foto on Lõuna-Eestist. Kas tunnete ära, mis kohad need on? Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, september 14, 2021

Pullerits: Kuidas Indrek Kelk päästis teile pühapäevase Tartu rattamaratoni?

Möödunud pühapäeval toimunud Tartu teaterattamaratonil ei olnud korraldajatel veel maaomaniku Aivar Kullamaa luba, et osalejad saaksid startida Tehvandilt mööda tavapärast trassi. Tartu rattamaratoni põhipäevaks, 19. septembriks, on Klubi Tartu Maraton saavutanud Kullamaaga kokkuleppe ning ratturid saavad sõita täies pikkuses originaalrajal, mis kulgeb üle Kullamaale kuuluvate Rongamäe ja Antsumäe kinnistute.

„Oleme Kullamaale väga tänulikud, et suutsime ühiselt erimeelsused lahendada ja Eesti suurima rattapeo osalejad ei pea kohalike vägikaikavedamiste pärast kannatama,“ ütleb Klubi Tartu Maraton pressiteates rattamaratoni peakorraldaja Indrek Kelk.

Rattamaratoni rajast jääb seetõttu välja ka potentsiaalselt ohtlik asfaldilõik. “Teaterattamaratonil oli stardis 26 tiimi, seega väga suurt rahvamassi asfaltteele suunama ei pidanud. Põhipäeval on lugu hoopis teine – 89 ja 40 km rajale stardib Tehvandilt praeguse seisuga pea 3500 ratturit,“ lausub Kelk.

Kelgu sõnul toimuvad pärast rattamaratoni läbirääkimised, et saavutada Kullamaaga maakasutuskokkulepe ka edaspidiseks. „See annaks pikemaks ajaks kindluse, et saame Tartu maratoni ja rattamaratoni rada täies pikkuses kasutada,“ lisab ta pressiteates.

Parimaid radu Tartu rattamaratoniks oskuste ja kiiruse lihvimiseks saate vaadata siin.

Fotod 1 ja 2: Ülesvõtted 2020. aasta Tartu rattamaratoni stardist. Fotode autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton

laupäev, september 11, 2021

Pullerits: Vaadake, kuidas ma avastasin Tartu rattamaratoniks ideaalse treeninguraja!

Kui te olete Tartu rattamaratoni rajakaarti uurinud, siis küllap olete märganud, et Otepää maaomanik Aivar Kullamaa, kelle tegevuse kohta laekunud info edastasin kolleeg Andrus Karnaule, kes tema seatud tegevuspiirangutest talle kuuluval maal eelmisel laupäeval Postimehes loo kirjutas, saavutaski oma tahtmise. Ei toimu seekord teate- ega pärismaratonil mingit sõitu üle heinamaa vana lasketiiru ja sealse tiigi juurde, ei toimu üles pressimist lühikesest järsust liivasest-libedast nõlvast ega laskumist pehmel musta mullaga nõlval, mis paljudel jala värisema võtnud. 

Nüüd tuleb kohe pärast starti parkla juurest pööre paremale asfalteeritud maanteele, seal mäest üles ja kiire laskumisega alla. Kohalik allikas, kes mind Otepää maavaidlusarengutega kursis hoiab, hoiatas, et too laskumine saab olema närvekõditav, sest kiirus läheb suureks, laskumise all tuleb hoog maha pidurdada ning siis teha parempööre kruusateele – mis kohal tänavune võistlusrada liitub traditsioonilisega. Ta pani südamele, et seal tekib kindlasti pudelikael, tagumised sõidavad eesmistele selga ning manitses ettevaatusele, et ei tuleks suuremaid kukkumisi.

Hea uudis on aga see, et avastasin Tartu lähistel huvitava raja (fotodel), kus saab ilusti ja edukalt Tartu rattamaratoniks treenida, ilma et peaks kodunt kuigi kaugele sõitma. Tartu kaugemast otsast on sellele rajale napilt 20 km. Olge lahked ja tehke tutvust: võtsin raja paremad kohad teie jaoks n-ö linti. On kurve, on kauneid laiu metsateid, on singleid, on põlluäärseid ja metsaaluseid, on kiireid laskumisi ja pikki tõuse samuti. Väga lahe rada – soovitan!

Aga veel kord: ärge ostke põrsast kotis, vaid takseerige asi siin esmalt oma silmaga üle. Meeleoluka ja pasliku muusikatausta lisasin samuti, et emotsioone üles kütta.

Samal ajal Otepääl lähevad maavaidlused järjest tulisemaks. Kas või seepärast, et sinna on kaasatud juba ka mitmed nimekad mehed, kuuldavasti Heiti Hääl, Raul Kirjanen, Hannes Tamjärv, kui nimetada vaid mõnesid. Väidetavalt on meestel plaan seal tülikad tegelased eest ära välja osta ja siis panna Ansomäelt Väikse Munamäe otsa gondel sõitma. Saame näha.
*

Postimehe Nädalasse tegin intervjuu ettevõtja ja investor Priit Vaikmaaga, kes teenib üle 70 protsendi oma käibest... Ameerikas, juhtides samal ajal firmat Eestist ja hoides palgal töötajaid Venemaal. Vot kakoi biznisplan!

Foto 1-5: Kambja Kopsumäe terviserajad. Fotode autor: Priit Pullerits

neljapäev, september 09, 2021

Pullerits: Mida näitavad värske koormustesti tulemused?

On ju selline üldine soovitus, et hooaja lõpus ja enne järgmist hooaega tasub teha spordimeditsiiniline terviseuuring, et aru saada, kuidas organism toimib ja reageerib? Sai siis käidud nädala hakul Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus on Eesti parimad spetsialistid ja parim aparatuur, ning tegin EKG koormustesti veloergomeetril. Pärast möödunud talve ja kevadet oli see eriti vajalik.

Pikka juttu nüüd ei aja. Täna on andmesõprade pidupäev. Palun väge, eks uurige ise. Taustaks peate arvestama, vanus, mis ei ole 36, samuti kehakaalu, mis on 71,2 kg (räme ülekaal, ütleks), pikkust, mis on 186 cm (piisavalt üle Eesti keskmise) ja BMI-d ehk kehamassiindeksit, mis on 20,6 (nüüdisajal kadestamisväärne).


Foto 1: Valgesoo matkarada möödunud pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Priit Pulleritsu koormustesti andmed. Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, september 07, 2021

Pullerits: Kas panustada raha paremasse rattasse või aega paremasse treeningusse?

Kui Jarek Mäestu (fotol vasakul) võitis 2002. aastal üliõpilaste MM-il paarisaerulisel kahepaadil koos Indrek Petersoniga pronksmedali, otsustas ta, et sellest alast aitab. Vaja olnuks rohkem raha, et tasemelt edasi püüelda. Aga seda polnud kusagilt leida. Mäestu pühendus rohkem akadeemilisele karjäärile – nüüdseks on temast saanud Tartu Ülikooli spordibioloogia kaasprofessor, kes uurinud peamiselt treeningu füsioloogiat ja ületreeningut – ning vahetas ajapikku sõudepaadi maastikuratta vastu.

Omaaegseist sõudetreeninguist esialgu piisas, et sõita Elioni maastikurattasarja etappidel esisaja keskele. Ent spordimehena, kes tulnud kümnel korral sõudmises Eesti meistriks, ihkas ta ka sadulas enamat. Ta soetas veelgi parema ratta, veelgi paremad jooksud, veelgi parema amordi – aga tulemused sellest ei paranenud.

Koht sõltub ennekõike sellest – Mäestu hinnangul 90–95 protsenti –, kui palju ikkagi trenni teed.

Ta on täheldanud, et kui treeningtunde koguneb aastas 200, võib ta Eesti maastikurattavõistlustel loota 60.–70. kohta. 270 treeningtundi aastas võimaldab tal lõpetada esimese poolesaja seas. (Rohkem pole tal muude tegemiste kõrvalt võimalik treenimisele aega pühendada.)

Tartu rattamaratonil on 200 treeningtundi aastas andnud talle tavaliselt 150.–170. koha, vähemalt 300 treeningtunni baasilt on ta suutnud sõita 80. koha kanti.

Ehk nagu Mäestu (44) sõudetreener Mihkel Leppik armastas öelda: «Töö tuleb ära teha.»

Õppetund: selleks et noolida kõrgemat kohta, tuleb panustada ennekõike treenimisse, mitte niivõrd ratta putitamisesse.

Mäestu teistest rattasadulas ammutatud kasulikest õppetundidest saate lugeda ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskes numbris (pildil all paremal), kus lisaks minu kirjutatud loole Mäestust tuleb vaatluse alla:

*Rein Taaramäe action Vueltal. Etapivõit ja kaks päeva punases liidrisärgis
*Itaalia linnakesest jõuluvana juurde – kaks eestlast läbisid Euroopa pikima jalgrattavõistluse NorthCape4000
*Adduco pani Tartu teaterattamaratonile välja viis tiimi. Teaterattamaraton on kambavaimu sõit
*Muhu väina regatt ratastel. Seitse päeva ja 800 kilomeetrit Eestimaa teedel. Nelja mehe matkarataste aruanne
*Saarlane Aivo Maripuu on võistlustulemuste fikseerimisse pannud kogu oma hinge
*Olümpiamängud kolivad spordihallist tänavale. BMX ja rula on tulnud selleks, et jääda. Ott Järvela kommentaar
*Rattamatk Ida-Virumaal – see on kontrastide maa
*Selleks tuleb võita Alexander Kristoffi. Martin Laas sai Norras hakkama
*Olümpiavõitja Rudolph Lewis. Väsimatu imemees Lõuna-Aafrikast
*Rattamehaanikute sarjas räägib seekord Kristjan Randma

Kokkuvõttes: auväärselt pikk on juba nimekiri nendest, kellest olen kirjuanud rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid».

Foto 1: Jarek Mäestu 2016. aastal Jõulumäe rattamaratonil. Foto Jarek Mäestu erakogust
Foto 2: Jarek Mäestu võtmas verd triatleet Rait Ratasepalt hiliskevadel, mil Ratasepp üritas joosta 20 maratoni kümne päevaga. Foto autor: Jakob Meier
Foto: Rein Taaramäe pärast Vuelta 6. etappi poodiumil mummulise särgiga. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 29. number. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre

reede, september 03, 2021

Pullerits: Kuidas Tartu rattamaraton ja suusamaraton ning Otepää MK-etapp sattusid löögi alla?

Eelmisel nädalal sain ootamatu signaali: Otepääl on lahti skandaal. Paluti helistada lisatud numbril.

Ikka tuleb helistada, sest eales ei tea, mida rääkida tahetakse. Tegutsen ju infotööstuses. Info on seal nii kaup kui valuuta. Tõsi, sageli on see kaup üsna kahtlane ja valuuta väärtusetu. Aga seekord mitte.

Teen lühidalt: asi selles, et Otepää maaomanik Aivar Kullamaa (fotol paremal) otsustas keelata, et üle tema valduste spordivõistlusi enam korraldada ei või. Konkreetselt on juttu Tartu suusa- ja rattamaratoni stardipaiga järgsetest esimestest kilomeetritest, aga samuti Eesti ühe suurima järjepideva suusavõistluse, Otepää MK-etapi meeste sprindiraja huvitavaimast osast, kus rada laskub Kunimält järsult alla ja teeb suurel kiirusel pingelise vasakpöörde, et siis juhatada võistlejad mäest üles.

Ja et juttu tsementeerida, saadeti mulle edasi maaomaniku kiri (fotol all vasakul), mis oli adresseeritud Otepää juhtidele.

Asi on tõsine, seletas mu allikas. Sest asjasse pole n-ö kannatajatena segatud ainult Tehvandi spordikeskuse juht Jaak Mae ja Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk, kelle korraldatavad võistlused on nüüd mõlemad küsimärgi all, aga ka muud üle-eestilised kuulsused, näiteks ärimees Heiti Hääl.

Andsin teema menetlemise üle Postimehe kolleegile Andrus Karnaule. Mul oleks tekkinud näiline huvide konflikt, sest Oepää vallavolikogu esimees on Rein Pullerits. Ma ei tunne teda, aga fakt on see, et kõik Pulleritsud on sugulased. Ja sedasi oleks saanud kes tahes seada minu objektiivsuse ja usaldusväärsuse selle juhtumi kajastamisel kahtluse alla.

Karnau lugu ilmub laupäevases Postimehes. Ja on see alles lugu! See Otepää ei ole normaalne koht, ütlen selle peale. Või nagu Maele laususin, kui ta mulle helistas: seal linnas on iga mees oma mätta otsas jube suur kunn, nii et ei mahu sinna äragi. Pakun, et Eestis pole ainsatki teist linna, kus inimesed omavahel nii palju vägikaigast veavad, kiusu ajavad ja üksteisele kaikaid kodaraisse loobivad.

Selle kõige tulemus on nüüd see, et kui Kullamaa oma maad kasutada ei lase, siis on Kelgul probleem, kuhu kahe nädala pärast rattamaratoni esimesed kilomeetrid viia. Kuid see ei ole vast kõige suurem peavalu, sest vähemasti kulgeb kõrval ju maantee, ent maratoni suusaraja mujale viimine tähendab juba suuremat sorti logistilist pähklit. Mae peab meeste võistlusel lihtsalt selle põneva ja kiire laskumise ära jätma.

Foto 1: Allan Oras mullusel Tartu rattamaratoni teatesõidul. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton
Foto 2. Aivar Kullamaa 2016. aasta märtsis koosolekul, kus arutlusel olid Otepää loodusparki puudutavad probleemid. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Aivar Kullamaa kiri Otepää juhtidele. Foto edastatud Priit Pulleritsule
Foto 4: Venemaa suusakoondise sprinter Nikita Krjukov laskumas 2015. aasta jaanuaris Otepääl Kunimäelt. Osa sealsest maast kuulub Aivar Kullamaale. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

teisipäev, august 31, 2021

Pullerits: Miks Alusalu mõned valusad sõnumid jäid tähelepanuta ja kus peitub Veerpalu?

Tõenäoliselt oli mu laupäevane intervjuu endise kiiruisutaja Saskia Alusaluga (fotol paremal) rahvale nii suur jahmatus – Postimehe veebiloenduri järgi on see mu enimloetud intervjuusid viimastest aastatest –, et jättis enamiku õhku ahmima, mistõttu paljud huvitavad asjad, mis muidu oleks kuskil aruteludes n-ö suureks mängitud, jäid üllatusšoki tõttu esiplaanile nihutamata. Tooksin välja kolm asja.

Esiteks. Alusalu: «Uisutajatest on üsna mitmel kilpnäärme alatalituse kohta paberid. Kõigil neil on justkui sellega probleem. Neil on antidopingust lubatud mingid ravimid sellepärast, et nad on haiged. Ma ei tea, kas neist on kasu teatud protsesside kiirendamiseks, näiteks võtavad kaalus alla või siis taastuvad rutem, või peidetakse nendega mingeid muid asju. Igal juhul on mul tõsiseid kahtlusi selle spordiala lõpuni puhtuses.»

Teiseks. Alusalu (fotol vasakul): «Lugesin «Naised, kes jooksevad huntidega», mis põhjendab naise loomust. Mõtlesin, kas naiste sporti on üldse loomulikul viisil olemas või on see kõik puhtalt konfliktipõhine. Sport on nii naise loomuse vastane: naise agressioon ei tule ju loomulikult, meestel on see loomulikult sees. Näiteks uisumaailmas on väga palju gei-naisi, arvan, et pooled. Ma ei tea, kas see on juhus...»

Kolmandaks. Alusalu: «Minu arust sa spordis päris normaalne naine olla ei saa. Ma ju ka tegin sporti selle arvelt, et kõik mu naiselikud funktsioonid olid välja lülitatud. Arvan, et see on mõistetav, sest sul ei jää energiat selleks.»

Need on mõtlemapanevad väljaütlemised, kas pole? Ja kuna need on öeldud sellises haavatavas kontekstis, nagu Alusalu selle intervjuu andis, siis ei ole ka ükski feminist ega sotsiaalne sõdalane ega mõni teine sedasorti agressiivlane, kelle kohta võiks käia siin teisena toodud punktis väljendatu, tõtanud öeldut nn soopositsioonilt kritiseerima ja maha tegema. Mistõttu on kahju, et Alusalu mõtted ei ole ühiskondliku debati areenil leidnud edasiarendamist ja käsitlemist. (Samas on see arusaadav seeõttu, et veel äsja erutas enamikku Afganistanis toimuv ja nüüd läheb kogu aur riigikogus juhtuva/mittejuhtuva peale.)

Üks inimene reageeris Alusalu intervjuule siiski massiivselt ning tekitas küsimuse, kas Alusalul jäi oma potentsiaal realiseerimata. Keegi Tarmo Metsar kirjutas intervjuu järel kommentaariks nii (lühendan ja toimetan – P.P.):

«Huvitav, et ma teadsin kõike seda ette, et tal nii läheb... Oleks ta kaks aastat enne Pyeongchangi taliolümpiat minuga koostööd alustanud, oleks ta neljandaks jäämise asemel tulnud olümpiavõitjaks ja tal ei oleks edaspidi tekkinud terviseprobleeme ja vigastusi. Sest nii nagu pilvelõhkuja kukub ümber ilma vundamendita, nii ei tule vastupidavusaladel edu, kui ei tehta vaimseid psühhoenergeetilisi treeninguid.

Alles siis, kui psühholoogiline pool on ülitugev, on võimalik sellele ehitada ülitugev füüsiline baas. Ning see füüsiline baas hakkab siis maksimaalselt efekti andma. Ning sul on pikkadel distantsidel meeletult energiat ja sa ei väsi siis.

Teine asi, mida Saskia valesti tegi just viimasel aastatel ja miks ta tulemused tagasi läksid, oli see, et ta pumpas jõusaalis tõstekangiga muskleid. Neil sportlastel, kes seda teevad, väheneb jalgade kiirus ja tõukejõud ning samuti füüsiline vastupidavus. Sest jalgade liikumisvõime ja vastupidavus oleneb pähe mineva vere hulgast. Kui pumbatakse muskleid, surutakse pähe minevad veresooned lihaskiudude paisumise arvelt kokku, mistõttu väheneb pähe mineva vere hulk. Lisaks tekitab musklite pumpamine lihastes tavaliselt krampe, mis omakorda pigistavad kokku pähe minevaid veresooni.

Lisaenergiat on spordis võimalik saada teatud teraapiatega, selleks midagi söömata, süstimata jms keelatut tegemata.»

Nüüd jääb ainult üks küsimus: kui kodanik Metsaril on nii geniaalne lahendus, mis teeks olümpiavõitja sportlasest, kes saavutas oma neljanda koha olümpial suuresti tänu taktikaliselt taibukale sõidule, kuid kes juhul, kui oleks luuranud koos teistega grupis, et võidelda viimasel ringil medalite eest, jäänuks neist kaugele, siis miks ei ole tema tarka meetodit, mida ta on mujal kiitnud kui suurt hiinlaste tarkust, mida nood on kasutanud aastasadu, et end just vaimselt võimestada, kasutanud kõik need tuhanded teised, kes võitlevad samuti kõrgete kohtade pärast? Või täpsemalt: miks ei võida hiinlased vastupidavusaladel kõiki medaleid, liiati kui neid on nii palju? Või veel teravamalt küsides: miks ei ole hiinlastel, kui vaatame näiteks Tokyo olümpia vastupidavusalade tulemusi, peaaegu ühelgi alal isegi paremate sekka ehk finaali asja?
*

PS. Ülinaljakas oli eile lugeda, et Andrus Veerpalu ei ilmunud Austrias kohtu ette seepärast, et võimud ei tea, kus Veerpalu viibib. Nali kuubis! Ma tegin eile üheainsa telefonikõne ja sain kohe iseendastmõistetavusega kuulda, kus Veerpalu asub. Ei ole ta kusagile pakku pugenud! Ma oletasin, et asi on selles, et Eesti lihtsalt ei suvatse liigutada lillegi, et aidata Austrial Veerpalu kohtu ette tuua. Seda oletust toetas eile ka õigusteadlane ja Tartu ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter.

Foto 1: Saskia Alusalu eelmise nädala algul Tallinna lähistel Viimsi piirkonnas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Saskia Alusalu kaks aastat tagasi pressikonverentsil Tallinna sadama D-terminalis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ott Pärna (vasakul) annab 2018. aasta 3. juulil Kadrioru staadionil 100x10 000 meetri teatejooksus teatepulga üle ankrunaisele Saskia Alusalule. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Saskia Alusalu kandmas Eesti lippu Pyeongchangi taliolümpia avatseremoonial. Foto autor: Reuters/Scanpix