Jaanus Laidvee: Miks Milano Cortina olümpia jäi alla Trondheimi suusaalade MMile?

Kui kolm suve tagasi käisime perega Põhja-Itaalias puhkusereisil ja külastasime nii Cortina d’Ampezzo kui Val di Fiemme piirkonda, ühtlasi nähes Predazzo hüppemägede suurt renoveerimistööd, mis sisuliselt tähendas mõlema hüppemäe täielikku moderniseerimist [pildil ülal paremal], tekkis esimest korda mõte, et võiks minna vaatama ka Milano Cortina taliolümpiamänge. Kuna võistlused olid laiali paisatud kuude asukohta, siis paratamatult tuli teha valik, mida vaadata, mida mitte, sest igapäevased pikad ja aega raiskavad sõidud eri võistluspaikade vahel välistasime juba eos. Seda enam, et lisaks sportlastele kaasaelamisele oli kindel soov ka ise regulaarselt suusarajale jõuda.

Olümpia kaheksanda päeva varahommikul lendasime otselennuga Münchenisse, sealt sõitsime rendiautoga Predazzo lähistel 1400 meetri kõrgusel asuvasse ilusasse mägikülla nimega Bellamonte. 360 km kestel kulges liiklus tõrgeteta ja ummikuid kuskil polnud. 

Meie valikusse jäid Tesero murdmaasuusatamise staadion, kus toimusid lisaks kahevõistluse suusasõidud, Predazzo suusahüppemäed ja Anterselva laskesuusatamise areen, kus vaatasime üheksa päeva jooksul kokku kaheksat võistlust.

Esimeseks võistluseks oli naiste murdmaateade [pildil ülal vasakul] ja see pakkus Rootsi naiste ülemvõimust hoolimata kohe väga kaasahaarava ja põneva võistluse, kus teises vahetuses rootslanna Ebba Andersson oma tänaseks juba kurikuulsa kukerpallisalto tegi ja suusast ilma jäi, ühtlasi kullast. Tulenevalt pehmetest rajaoludest nägime ärevaid momente mitmeid ja rootslannast veelgi kurioossem lugu juhtus Prantsuse naiskonna neljanda vahetuse sõitjal Claudel Delphine’l. Nimelt kukkus ta esimese ringi kiirel staadioni laskumisel - see toimus vahetult meie ees -, mille käigus murdus üks suusk pooleks, kuid kokkuvõttes pidi ta vahetama siiski mõlemad suusad. Ülimalt ebatavaline oli aga see, et kui ta alustas oma vahetust sinistel Salomonidel, siis võistluse lõpetas ta ühes jalas kollase Fischeri ja teises jalas punase Atomicu suusaga!

Käis peast läbi, et kui juba naiste sõidus nii palju kirevust pakuti, mis siis veel homses meeste teates saab. (Naiste teatevõistlusele elasime kaasa koos Agur Alevi, Alvar Johannese isa ja kogu nende perega [pildil paremal].) Seda hoolimata ROKi idiootsetest olümpiale kvalifitseerumise muudatustest, mille tõttu lasti meestest võistlema ainult kümme riiki!

Meeste teatesõidu [pildil vasakul] suurim lugu polnud siiski kukkumine, vaid spordiajalugu: üheksanda olümpiakuldmedali võitnud Johannes Høsflot Klæbost sai ajaloo edukaim taliolümpiamängude sportlane. Spordiajalugu, küll mõneti vähemat, pakkus ka Rootsi nelik, kes lõpetas pikalt viimasena.

Sel päeval saime osa ka ühest mängude valjemast atmosfäärist Tesero staadionil, kui karjääri lõpetav Federico Pellegrino viimases vahetuses Soome kinni püüdis ja lõpukilomeetritega Itaaliale pronksi tõi. Vägev! Need hetked ei unune. Ka meiega koos kaasa elanud soomlased. [Pilt paremal.]

Meeste 4x7,5 km teatevõistluse ajal astus meie juurde Ameerika lipuga keskealine mees ja ütles, et täna on ju Tartu maratoni päev. Ta pole küll kunagi Eesti käinud, kuid soovib lähemal ajal sellel kiidetud võistlusel kindlasti startida. Näitas meile telefonis maratoni kodulehte ja uuris lume- ning ilmaolude kohta. Jah, see on iga hingelt suusasõbra jaoks väga oluline päev alati ning minu 19. osalemiskord jäi teatava kripeldusega ootama uut aega.

Võistluspaika kohale jõudmiseks on esmalt vaja leida auto parkimiskoht ja sealt kas jalgsi või shuttle-bussiga areenile sõita. Ametlikes parklates parkimine oli tasuline (v.a Anterselvas) ja maksmine käis ainult läbi vastava telefoniäpi. Tutvume äpi sisuga ja 40 eurot iga parkimise eest on siiski arutult palju!

Kuna Teseros on ka avalikke parklaid, siis uus plaan oli selline, et sõidame piisavalt vara kohale ja leiame koha mõnes neis. Plaan töötas hästi kõikidel päevadel ja kui olime umbes poolteist tundi enne võistluse algust parklas, saime koha alati esimesse soovitusse [pildil vasakul]. Paar korda jäime hiljemaks - jõudsime pärale umbes tund enne võistluse algust - ning siis oli juba tiirutamist ja viimase parkimisaugu otsimist. Hotellist parklasse oli 20 minutit sõitu ja sealt staadionile 15 minutit jalgsi mööda järsku, kohati 28%-list nõlva alla [pildil all paremal] ja pärast siis tagasi korralikku turnimist üles [pildil all vasakul].

Kui võrrelda eelmisel aastal toimunud Trondheimi MM-iga, siis Tesero võistlusalal lubati publikul väga piiratult liikuda. Inimesi lasti tribüünile ja raja äärde ainult kahele alale. Norras lasti publikut ligi pea kogu raja ulatuses, mis tähendas ka seda, et nii masside hulk kui melu oli olümpial märksa väiksem kui Trondheimis. Maksimaalne publiku hulk, mida Tesero murdmaavõistlust vaatama lasti, oli 15 000. Laskesuusaareen Anterselvas mahutas kuni 19 000 inimest. Kahevõistlust käib vähe rahvast vaatamas pea igal pool, kuid meeldiv oli näha, et nii hüppemäel kui ka raja ääres oli siin ka kahevõistluse päevadel täiesti arvestatav publik kaasa elamas.

Korraldus oli üldjoontes ladus ja asjad sujusid ning massid liikusid, kui piisavalt vara liikuma mindi, kuid sisse viskas ka üllatavaid momente. Osa shuttle-busse oli asjakohase märgistuseta ja näiteks kui läksime kahevõistluse hüppeid vaatama, siis Predazzo suusahüppemägedele sõitsime Teserost bussiga ja teada saamiseks, mis liiniga konkreetsel juhul tegu, pidime bussijuhilt küsima selgitust. Peatus Predazzo mägede juures oli aga ebaloogilisuse tipp. Sinjoore peatas bussi keset kitsast teed ja sellises olukorras tagumistel mööduda polnud võimalik, kuna liiklus oli tihe ka vastassuunast. Kogu liiklus bussi taga seisis seni kuni inimesed maha said. Samas oli 100 meetrit edasi suur parklaala, mis sel hetkel ka hõredalt autodega täidetud ja oleks seal saanud liiklust häirimata operatsiooni lõpetada.

Järgnes Kristjan Ilvese suure mäe võistlus. Hüppemäed uued, hoopis teine pilt silmadele kui kolm aastat tagasi [pildil paremal]. Kui Kristjan hüppas, oli meeliülendav kuulda eestlaste (kuid mitte ainult nende) tehtud lärmi ning näha erinevas suuruses Eesti lippe. Hüpe oli pikk, päeva pikim, Kristjan maandus aga 6. kohale.

Pärast hüpet, enne mix-tsooni ajakirjanike ette minekut tuli Kristjan tribüünil seisvate Eesti fännide, sh meie ette ja selgitas natuke oma hüpet ning seda, et maandumine võttis 3-4 punkti ära ja ta poleks tohtinud sellist lihtviga teha. Muidu aga kõik hästi. [Pildil vasakul Ruubert Teder möödumas fännide eest.]

Murdmaarajal tegi Kristjan korraliku sõidu ja aitasime kaasa häälekalt ning värvikalt, kuid väikseks imeks - medaliks - seekord sellest ei piisanud.

Val di Fiemmega seondub veel üks legendaarne sündmus – Marcialonga maraton.
Marcialonga rada algab kohe Lago di Tesero olümpiastaadioni aia tagant (originaalis läbib rada ka staadionit) ja loomulikult polnud võimalik sellist võimalust kasutamata jätta. [Pildil paremal loo autor, taga Tesero staadion ja hooldusrekad.] Sõita sai küll ainult 7 kilomeetri pikkust lõiku kuni Predazzo olümpiakülani edasi-tagasi, mille jooksul tuli kaks korda ka suusad teeületuseks jalast võtta. Kuna Marcialonga rada kulgebki sisuliselt külast külla ja ka külade sees, siis on teeületusi (isegi tänavatel suusatamist) omajagu ning täielikult suusatatav ongi kogu trass ainult maratoni päeval.

Enne Predazzot sõitis meile vastu Milano Cortina olümpiavõitja klassikasprindis Linn Svahn koos abimehega. Svahn osales veel ka Rootsi teatenaiskonnas, kus nad kindlana tundunud kullast ilma jäid, kuid oli seejärel haigestunud ja isoleeritud ülejäänud sportlastest. Svahn oli silmnähtavalt löödud olemisega ja vaid „jalutas“ suuskadel. Seda Marcialonga rajalõiku kasutatigi paljude sportlaste poolt n-ö pealesõiduks või ka kergemaks treeninguks. [Pildil ülal vasakul loo autori abikaasa Nele.]

Kuna enamus päevadel valitsesid „all“ (Tesero staadion ja Predazzo asuvad 950-1000 meetri kõrgusel) plusskraadid ja päike, siis Marcialonga rada (kui just hommikul vara pärast öiseid miinuskraade välja ei läinud) oli suusatamiseks liiga pehme ja kohati vesinegi, seetõttu sõitsime ülejäänud päevadel suusatama Teserost 15 minuti autosõidu kaugusele mäkke, täielikku suusaparadiisi nimega Lavaze [pildil ülal paremal].

Itaalia keeles Passo di Lavazè on Dolomiitides asuv kõrge platoo, mida peetakse üheks Euroopa parimaks murdmaasuusatamise treeningpaigaks. Seal treenivad regulaarselt maailma tipud, sh Norra koondised. Lavaze pakub mitmekümne kilomeetri ulatuses hooldatud suusaradu ning paiga eelisteks, miks see on eriti hinnatud tippsportlaste seas, on sealne kõrgus (rajad on 1800-2050 meetri kõrgusel) ning stabiilsed lumeolud, mis püsivad pikalt läbi hooaja. [Loo autor pildil vasakul.]  Lisaks palju päikest, vaikne ja suhteliselt vähe rahvast - puudub massiturism nagu suurtes alpikuurortides. Igal päeval nägime seal treenimas ka eri riikide olümpiasportlasi.

Lisaks füüsisele pakub Lavaze ka hingematvaid vaateid pea igal sammul ja kui mitte olla väga keskendunud suusasammule, siis võib seda ilu imetlema jäädagi, hing kinni [pildil paremal ja all vasakul].

Kõike seda ja maailmatasemel radu ei saa nautida aga päris niisama, päevapilet maksab 13 eurot ja alates kella ühest 7 eurot.

Just siin, Lavazes, elas ja treenis detsembris ka Norra koondis, kui neid tabas traagiline sündmus - laskesuusataja Sivert Guttorm Bakkeni ootamatu surm.

Külastasime ka laskesuusavõistluste viimast ala, meeste 15 km ühisstardist sõitu.
Olime varem käinute juttudest teadlikud Anterselva rasketest liiklusoludest ja seetõttu oli plaan varakult kohale minna. Sinna oli 150 km sõita ja startisime hommikul piisavalt vara. Viimast ja ainsat Anterselvasse viivat 11 km pikkust teelõiku sõitsime 80-90 km/h kogu ulatuses ja olime enam kui üllatunud liiklusvoo ladususest.

Kaks ja pool tundi enne starti olime kõige viimases parklas kohal [pildil ülal paremal]. Kokku sõitsime kolm tundi. Kohe seal kõrval oli busside ala [pildil vasakul]: seitse minutit bussiga mäkke, seejärel 700 meetrit kõndides veelgi kõrgemale, umbes 1600 meetri peale.

Tund ja kümme minutit enne starti olime ainsal suurel tribüünil kohe lasketiiru kõrval [pildil paremal]. Plaan oli vaadata ka melu poolest kiidetud fännitelki, kuid pärast kümneminutilist esmatutvust panid turvajad üles tuleva trepi kinni - tribüün oli praktiliselt täis - ja läbi lasti veel vaid mõni üksik [pildil all vasakul].

Mille alusel läbi lasti, see jäi tavaloogikale hoomamatuks. Selge aga oli see, et kui me läheme fännitelki joodeldama, siis me tribüünile tagasi enam ei saa. Joodeldamise ärajäämisest on muidugi tuline kahju.

Siin olime tunnistajaks olümpiamängude tõenäoliselt ühele vaiksemale hetkele, kui itaallane Tommaso Giacomel pärast teist tiiru liidrikohalt katkestama pidi. Sellest paugust andis areenitäiel toibuda [pildil paremal].

Anterselvas oli rahvast, tümakat, melu ja kaasaelamist rohkem kui Teseros või Predazzos, kuid võrreldes Trondheimiga siiski selgelt vähem.

Võistluste aladel oli toitlustamine kesine ning hinnad krõbedad. Pitsa [pildil vasakul]  eest küsiti 15 eurot, võileib maksis 7 eurot, koogike 5 eurot, juustuvalik 10 eurot. 

Õllest oli saadaval ainult 7 euro eest suursponsori Corona 310 ml nii alkoholivaba kui alkoholiga õlu, mida valikuvabaduse tingimustes juua poleks mõeldav. Samas oli õlu efektses purk-pudelis [pildil paremal loo autori käes]. Vein ja hõõgvein maksid 6 eurot tops. Maksta sai ainult kas Visa kaardiga või sularahas.

Ametlikku olümpianänni müüdi aga kõvasti, isegi nii kõvasti, et maskott Tina [pildil vasakul] müüdi esimestel päevadel läbi ja kuigi lubati peagi saabuvaid uus Tinasid, siis kohale need ei jõudnudki. Kui Trondheimis tehti viimastel päevadel kaubale ka märkimisväärseid allahindlusi, siis olümpial seda polnud. Kas oli korraldajate usk mängudejärgsesse marketingi nii kõva või ongi OM-reeglid nii jäigad, et vähemalt olümpia ajal pole selline müügivõte lubatud, mine võta kinni.

Mina ootasin kõige rohkem meeste 50 km maratoni päeva [pildil paremal, seljas Alvar Johannes Alevi fännisärk]. Sellel pikkade traditsioonidega kuninglikul distantsil on eriline koht nii suusatamise ajaloos kui suusasõbra jaoks. See on tohutu füüsiline pingutus suurvõistluste rasketel radadel. Ja seda vahetult lähedalt näha ning kaasa elada on hoopis teine tunne kui teleri ees. 

Lisaks võis loota head esitust ka meie Alvar Johannes Alevilt [pildil vasakul]. Kui Alvaril määrdevalik päris kümnesse ei läinud - ta valis liiga tugeva pidamisega variandi, pidi libisemisele lõivu maksma ja laskumistel tublisti kohti loovutama -, siis ilma ja lume soojenedes hakkas suusk järjest paremini tööle ning seejärel ka pidev tõus võistlejaterivis. Ühtlasi muutus ring ringilt suuremaks ka fännide emotsioon. Finišijoont ületades oli Alvar tõusnud 15-ndaks. Ta enda püstitatud eesmärgist jäi küll natuke puudu, mis kõikide asjaolude kokkulangemisel oleks tõenäoliselt ka reaalne olnud, kuid ilma kahtlusteta väga kõva sõit!

Uskumatuna kõlava kaheteistkümnenda järjestikuse võidu tiitlivõistlustel võttis norralane Johannes Høsflot Klæbo ja kinnistas sellega veel kord oma suusakuninga staatust. Need olid emotsionaalsed ja ajaloolised hetked pärast finišit [pildil paremal].

Eesti fänne ja lippe võistlustel oli, aga mitte ka väga palju ning viimasel nädalavahetusel ainult mõned üksikud. Siiski leiti meid üles. Just siis, kui olime tegemas kõige esimesi samme Tesero olümpiaareenil, nii Johannes Vedru koos operaatoriga meie poole suundus ja pärast tervitamist kavala näoga lausus, et nüüd me ei pääse ning tal on meiega üks plaan - 15 minuti pärast olimegi otse-eetris [pildil vasakul].

Võistluste viimasel päeval astusid ligi kaks Coloradost pärit ameeriklast, esmalt soovisid meie kui eestlastega ühispilti teha ning seejärel uurisid nii Eesti, Läti kui Leedu kohta, sest plaanivad kõiki kolme riiki suvel külastada. You are very welcome!

Mängud olid apteekri täpsusega ajastatud, sest viimase võistluspäeva eelne öö oligi viimane, mil olid miinuskraadid. Edasi valitseid kogu aeg pluss-temperatuurid ja kui esmaspäeval tagasi Müncheni lennujaama poole sõitsime, näitas termomeeter vahepeal isegi +15 kraadi. Sellistes oludes head võistlusrada teha oleks olnud juba ülimalt keeruline, kui mitte võimatu [pildil paremal].

Fotode autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kui noored ekstreemsportlased loovad korratust, siis vanad suusahundid trotsivad raskeid olusid

Mõned lugejad on nõudnud kirjutist noorte ekstreemspordist. Aga palun! Alustame taristust.

Tartus Tähtveres Supilinna spordipargis mullu avatud 600 meetri pikkuse rajaga rattapargi ehitus maksis 108 750 eurot. See summa on väike võrreldes tõelise ekstreemspordipargiga. Tunamullu Tähtveres tenniseväljakute kõrval avatud betoonist rulapargi ehitus maksis tervelt 1,3 miljonit eurot.

Nüüd lähme nende manu, kes seal sõidavad. Nende kohta sai mullu Tartu Spordi küljel lugeda sellist ametlikku kokkuvõtet:

"Osadel skatepargis käivatel sõitjatel ning külastajatel on arusaam heakorra reeglitest täiesti olematu!

Süüdimatult lõhutakse Tähtvere Skatepargi (fotol paremal) vara – vetsudes on ära lõhutud wc potid, pistikud, mähkimislaud ja enda hädad on tehtud igale poole mujale, kui selle jaoks ette nähtud wc-potti. Prügi visatakse sinna, kuhu hing ihaldab, aga mitte prügikasti. Prügikaste on ometi skatepargis rohkem kui kunagi varem. Soditakse info- ja heakorrareeglite tahvleid. Rikutakse haljastust, sõites suurte ratastega ja lohistades enda tõukerattaid läbi kasvama pandud põõsaste ning taimestiku. Ka taimi tõmmatakse maa seest välja koos juurtega. Kasutatakse väga ropendavat ja ülbet kõnepruuki üle terve pargi ja ollakse sõitjatena omavahel väga toksilise suhtumisega."

Peame ikka naasma murdmaasuusatamise juurde, seda enam, et selle kohta tuleb lootust andvaid sõnumeid.

Estoloppeti sarja organiseerijailt tuli täna teade, et kuigi sulailm on tekitanud olukorra, kus Haanja maratoni rada vajab parandamist, on korraldajad optimistlikud ja liiguvad edasi plaaniga, et maraton toimub.

Väljastatud pressiteatest saab lugeda, et rajameister Timo Palo hinnangul on üldine olukord lumega hoolimata soojakraadidest enamusel rajast hea, kuigi metsa all ja ka lagedatel on mitmeid kohti, kus lumekiht on peaaegu olematu ja maapind paistab. Palo sõnul on need kohad labidatööga lapitavad. Olge hoiatatud: nii ilusaid olusid, nagu Haanjas neli aastat tagasi, sel nädalavahetusel ärge lootkegi.

Ilmaprognoos külmakraade ei näita, kuid Palo märgib pressiteates, et neljapäevast alates peaks tuuled pöörduma rohkem põhjakaarde ja suurenema peaks kõrgrõhkkonna mõju, mis võiks anda lootust öisele jahtumisele ning pidurdaks ka päevast lume sulamist.

Haanja maratoni peakorraldaja Aare Eiche ütleb pressiteates, et praegu ei ole põhjust maratoni toimumises kahelda. "Jah, raja olukord ei ole kindlasti nii suurepärane, nagu me seda sooviks," tunnistab ta. "Ootamatud soojakraadid ühes kevadiste vihmadega on teinud palju kahju, kuid siiski on Haanja rajad suusatatavad. Oleme ka varasemalt sarnases olukorras olnud ja ühes kogukonnaga raja parandamiseks võimalused leidnud. Oleme ka sel korral valmis kas või viimse hetkeni labidatööd tegema selleks, et sadadel suusatajatel säiliks võimalus oma hooaeg Haanjas lõpetada." Hallid suusaolud Haanjas on sellised.

Küll aga on Eiche sõnul rajal muudatused paratamatud. Kuna stardi- ja finišiala on vee all, tuleb maratoni alustamise ja lõpetamisega seoses teha muudatusi. Samuti tunnistab ta, et on äraootaval seisukohal, mida toob järgmiste päevade ilm. Neljapäeval on ta lubanud anda täpsema info selle kohta, millisel rajal Haanja maraton laupäeval suusatatakse. Praeguse seisuga on lisaks pühapäeval kavas Haanja vabamaraton. Kuid niisugustest ideaalsetest vabatehnikaoludest ärge unistagegi...

Foto 1: Haanja suusastaadion ja lasketiir 1. märtsil 2026. Foto autor: Kaisa Äärmaa, Estoloppet
Foto 2: Tartu vastavatud rulapark 23. augustil 2024. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Haanja suusarajad 1. märtsil 2026. Foto autor: Kaisa Äärmaa, Estoloppet
Foto 4: Rajatööd Haanjas. Foto: Estoloppet 

Pullerits: Vahur Teppan toob päevavalgele selle, mida olümpia suusavõistlustel telekaamerad ei näidanud

Vestlesin Tartus Tähtvere spordikeskuses 54 minutit Eesti suusakoondise hooldemeeskonna liikme Vahur Teppaniga (fotol vasakul) sellest, mida ta tegi ja nägi Milano Cortina taliolümpia murdmaasuusavõistlustel.

Olümpia suusarajad paistsid televiisorist vaadates ilusad, kus tahaks isegi sõita, v.a mõni tõus, mis näis raske. Millised need rajad tegelikult olid?

Radade raskus sõltub ilmaoludest. Kui oli 20 sentimeetrit värsket lund sadanud ning järgmisel päeval oli väljas päike ja sulatas, siis selle kleepuva tati peal oli raske, sest lihtsalt ei libisenud.
Esimese võistluse, suusavahetusega sõidu eelneval päeval oli pluss viis-kuus kraadi, aga öösel tuli -10 kraadi. Rada tehakse öösel valmis rajatraktoriga. Hommikul olid piltlikult öeldes betoonist klassikarennid ja uisurajal nagu betoonist triibuharjased. Ühel hommikul, kui [Eesti koondise peatreener] Aivar Rehemaa, [suusatreener] Bert Tippi ja Kaupo Tammemäe, [suusakoondislase] Teesi Tuule elukaaslane käisid pidamismääret testimas, andsid nad raadiosse info, et on mäe otsas, aga soomlased võtsid suusad alt ära ja lähevad jooksuga alla. Seal sai laskumisel kätte 50–60 kilomeetrit tunnis ja järgnes 90-kraadine kurv. Oli kaks varianti: soomlased kas ei tahtnud jää peal määret ära sahatada või nad kartsid, et sõidavad end suure hoo pealt katki. See oli koht, kus [rootslanna] Ebba Andersson tegi [naiste teatesõidus] oma kukerpallisalto ja kus Rootsi [193 cm pikkune] koljat Edvin Anger pani suusavahetusega sõidus külili ja murdis kepi. 

Miks Andersson järsku kukkus? Telerist vaadates ei paistnud seal midagi hullu.

Seal oli sõit paksu sulalöga sees ja ta hakkas suure hoo pealt sahamata. Aga sa ei näe, kus vaalu sees sul üks hetk tekib [suusale] vastupanu ja suurem klomp haagib suusa kinni. Sellise hoo pealt, kui sulaplöga on poolde säärde, tuleb sahka väga-väga ettevaatlikult sõita, kui üldse, sest suuski ei ole kurvis lihtne suunata. Ju tal oli hirm naha vahel, et hoog läheb suureks. Seal võis ka kliister naksata, aga pigem arvan, et tal tõmbas suusa paksu lume sisse korraks kinni.
Samasugune asi juhtus [suusastaadioni lähedal] nõelasilma-kujulises kurvis Hiina kahevõistlejaga. Kui rada oli jäine, oli seal laskumisasendis tulles 60 kilomeetrit tunnis raudselt sees. Kuna seal on tagasipöörduv kurv 180 kraadi, siis selle hoo pealt ei astu sa toda kurvi ära. Osad tulidki seal lihtsalt püsti, käed laiali, nii-öelda langevarjurina. Hiina kutt hakkas seal sahatama, aga läks valesti nagu Anderssonil. Anderssonil vedas, tal läks keha rulluvalt saltosse, aga hiinlasel, vaesekesel, käis pea plaksuga niimoodi lume alla, et ta jäi oimetuna mitmekümneks sekundiks lamama. Pidasin aru, kas lähme ja tõmbame ta välja. Aga ta tuli tuikudes püsti ja sõitis edasi. Mõtlesin, kas ta sai peapõrutuse.
Kui ta järgmisel ringil tuli, nägin, et ta nägu on verine, põsk nagu liivapaberiga üle käidud, aga lõpuni ta minu meelest sõitis. Suuski murti seal mitmel korral – mina nägin kahte juhtumit – ja keppe ka. 

Teleris suuskade murdmist küll silma ei jäänud.

Telepilt jälgib liidreid, ega nad kõiki kaadrisse saa.

Kuidas võrrelda olümpiaradasid Tehvandi radadega, mille kohta on öeldud, et need on nii rasked, et sinna ei maksa väga sageli treenima minnagi? 

Raskusaste sõltub sellest, kas tõusunurk on ebameeldivalt raske või tõus on pikk. Tehvandi tõus on pikk ja vaevarikas kindlasti. Aga mis raja raskeks teeb, on see, kui ka laskumised on nõudlikud. See tähendab, et kiirused on suured ja suure kiiruse pealt on ka kurvid. Mis tähendab, et oled nagu mäesuusataja, kogu aeg on jalgades staatiline pinge.
Tehvandi rada on selles suhtes lihtne, et sõidad tõusu otsa, lükkad seal hoo sisse, võtad asendi ja rahulikult hingad. Lihtsalt sul peab olema närvi ja julgust, et suure kiiruse pealt rennis püsida. Tehvandi tõusu all on üks pööre, aga see ei ole midagi keerulist, see on sujuv. Või Tehvandi staadionile tulek – mis saaks olla lihtsamat? Lükkad üleval Kunimäel hoo sisse, tuled üle silla, 30 sekundit lihtsalt taastud, hea suusk tuleb väljajooksuga poole tribüüni ette.
Kui lähed Norras Lillehammeri radadel või olümpial Val di Fiemmes või [2023. aasta MMil Sloveenias] Planicas laskumistele, on kogu aeg järsud suure hooga pöörded. Sulle ei anta ka laskumistel asu, et lihtsalt oled ja puhkad. Laskumistel tehakse samuti tööd.
Olümpiarajal oli üks samasugune hea hooga lauge kurv nagu Tehvandil, aga selle järel tuli järsak ning järsaku tagant 90 kraadi paremale niimoodi, et pead minema juba ennetavalt kas triivima või hakkama sisse lõikama – nagu rallimees, pead nägema, mis on kurvi taga. Kui Berdiga rada esimest korda läbi sõitsime, siis ma ei teadnud kurve. Nipa-napa tegin asjad ära. Aga ühisstardist sõidus on grupis 50 meest. Sa ei saa valida trajektoori, sest sul on paremal mees ja vasakul mees – nagu jalgratta grupisõidus lähed lihtsalt hooga kaasa ja loodad, et keegi sinu ees ei pane mäsa, sest ega sul reageerimisaega palju jää.
Toon veel ühe näite: viimane laskumine staadionile. Tegelikult oli see ka väga kiire, lauge 90-kraadine kurv finišipõndaku peale. 

See tundus lapsemäng!

See tundubki lapsemäng, aga Priit, kui sa läheksid sinna sõitma, võin mürki võtta, et sa ei tule sealt laskumisasendis astudes läbi. Sa lööd lehviku laiali, tõused pooleldi püsti ja siis värisedes tuled. See on väga kiire hoo pealt väga nõudlik laskumine. [Kuuekordseks olümpiavõitjaks tulnud norralane Johannes Hösflot] Kläbo ja teised parimad tulid korralikult asendis, madalalt jalgadega pahh-pahh! hoogu juurde tõugates. Aga kui vaatasin naiste sprinti, siis pooltel olid hõlmad laiali.
Vahe tulebki sisse sellest, kas sa lihtsalt läbid laskumise või annad ka seal hoogu juurde. Kläbo ja teatud mehed ongi niivõrd head ja võidavad alati ka väljajooksus, sest nad oskavad iga suunamuutmisega hoogu juurde anda. Nad ei läbi laskumisi värisedes, vaid päriselt töötlevad kõiki kohti. 

Kui ränk oli olümpiarajal viimane tõus, kust Kläbo üles jooksis?

Ma ei tea, kas Tehvandi Püksisääre tõus ütleb lugejaile midagi? See on [Tehvandi rajal] järsk osa, mis tuleb silla alla, enne Hobuserauda tagasitulekut.

See on harrastussuusatajale ilmselgelt kääris astumise koht.

Jah. Too tõus olümpial oli kolm Püksisäärt. Kohati oli seal tunne, et jäädki seda tõusu sõitma. Minu teada oli see 11–12-protsendine tõus.

See on järsem kui Tartus Jakobi mäe tõus, mille otsast algab sõit Tallinna poole.

Ütleme kokkuvõttes, et olümpiarajad olid nõudlikud. 

Kui keeruline oli olümpial hooldemeeste töö?

Mina olin lihtne töömees. Mängude alguses saime ühe ehitussoojaku, mille pidime kiiresti sisustama oma töölaudade, sahtlite, töövahenditega. Neli meest said seal korraga suusapuki peal tööd teha. Teine ehitussoojak oli meil sportlaste suuskade jaoks. Iga sportlane tuli [olümpiale] kahe suusakotiga, osadel oli lausa kolm kotti. Kolmas ehitussoojak oli riidevahetusruum.
Samal ajal olid suured riigid, nagu Norra, Soome, Rootsi, USA, Prantsusmaa ja Itaalia suurte rekadega, kus teevad tööd 15 meest. Rekast jooksevad seinad vasakule ja paremale, norrakatel veel ka üles, nii et üks rekahaagis muutub põhimõtteliselt neli korda suuremaks.

Kuidas sellisele väele paari hooldemehega üldse vastu saada? 

Stardiaeg oli tavaliselt kell 10 hommikul. Kell 9.40 pidi suusad viima [fluorikohtuniku] Robert Peetsi juurde fluorikontrolli. Selleks ajaks pidid suusad olema määritud ja valmis. Kuna sportlased tahavad enne võistlust suuski proovida ja pärast proovimist peab võib-olla määret muutma, siis tegelikult peavad kõigi suusad saama valmis kell 8.40.
Igale sportlasele tuli teha kaks paari suuski, maratoniks kolm paari: kaks läksid võistlusesse, ühed jäid soojenduseks. Näiteks naiste maratonis, kus meil läks starti kolm naist, pidime kell 8.40-ks valmistama ette üheksa kliistriga suusapaari. Aga mis määret sa alla paned?
Sa pead hommikul testima. Kolm meest testivad pidamist kuue erineva pidamismäärde variandiga. Samuti pead testima pulbrit, milline annab parim libisemise. Ja siis pead testima [käsitsi struktuurirauaga tõmmatavat] struktuuri. Vahel pead testima ka vedelikke, erinevaid kiirendeid. Aga sul on kokku neli meest.
Kell 8.10 pidime naiste maratoniks hakkama suuski määrima, kokku üheksa paari. Selleks ajaks pidime saama info, milline kliister on parim. Selleks, et seda teada saada, alustasime kell 7.40 pidamismäärde testi. Enne seda, kell 7.00, oli vaja ära teha pulbritest ja struktuuritest. Pulbritesti tehakse kaheksa paari suuskadega nii, et kaks meest panevad kumbki alla paari suuski, sõidavad mäe otsa ja lasevad sealt kõrvuti alla. Väljajooksu lõpus mõõdetakse ära, kui mitu sentimeetrit emb-kumb meestest eespool oli. Siis vahetavad mehed omavahel suusad ära ja lähevad uuesti alla laskma. Nii selgub, kumb suusapaar on parem. 
Samamoodi testitakse omavahel võrdluses läbi ka ülejäänud kuus paari. Neli paremat paari pääsevad järgmisse vooru, kus kaks võitjat liiguvad finaali. Kutsume seda turniiriks. Nii saame lõpuks teada, mis on päeva parim pulber. 
Ega paremat meetodit ole. Paralleeltesti teevad kõik riigid. See on kõige lollikindlam moodus nägemaks, milline paar ja määre ja mis struktuur on päriselt parim. Ainus mure on see, et testinõlva lumeolud ei pruugi olla täpselt samad, mis on kilomeeter eemal suusarajal.

Libisemistestiks tuleb hakata juba vähemalt kell 6.00 kaheksale suusapaarile pulbrit alla panema. Teised kaks meest teevad [suusapõhjale erinevaid] struktuure. Seda kõike tuleb teha hommikul, sest ega sa ju eelmisel päeval tea, mis olud järgmisel päeval on. Selleks pead jõudma hoolderuumi juba kell 5.30.
Samal ajal kui meie neljakesi tegime libisemisteste, pidi [Eesti hooldetiimi pealik] Eero Bergman üksinda 40 minutiga valmis määrima kuus erinevat kliistrikombinatsiooni, krundid alla panema. Kui käis pidamise testimine, pulberdasime meie Eeroga, maskid peas, üheksa paari naiste võistlussuuski. Kui tuli pidamisinfo, hakkasime võistlussuuskadele kohe kliistrit alla panema. Kell muudkui tiksub, sest sportlased tahavad kell 8.40 oma kolme paari proovima minna. 
Suurtel riikidel on pulbritesti jaoks kaks meest, pidamismäärde testi jaoks kolm meest, struktuuride tegemiseks kaks meest. Kokku seitse meest. Rekas on teised seitse meest, kes ootavad infot ja hakkavad sportlaste suuski tegema. Kui me Aivar Rehemaa appi võtsime, siis meid oli viis. Teistel on kolm korda rohkem tööjõudu. Okei, võib-olla on neil sportlasi stardis rohkem – MK-etappidel küll, aga olümpial tihtipeale mitte.
Aga kui ilm muutub?! Mida stardile lähemal sa testida saad, seda tõenäoliselt parema variandi leiad. Meil ei ole füüsiliselt selleks isegi varianti. Kuid saame hakkama, väga tublilt saame hakkama. Kui väike tiim suudab suure üle mängida või võrdväärse suusa teha, siis on juba pöial püsti.
Kui suusad on fluoritestis, on sul 20 minutit aega riided vahetada, lisaks raadiosaatjad külge, varukepid ja mõnel juhul, kui on pikem sõit, joogipudelid kaasa ning 10 minutit enne starti pead juba rajale, oma tsooni liikuma.
Nii kui võistlus lõpeb, tuled tagasi. Kaheksa paari testsuuski on vaja puhastusvahendiga ära pesta ja ära harjata, uuesti parafiin alla. Struktuurisuuskadel on vaja saada roheline parafiin alla ja nii kuumaks, et see tõstaks struktuuri välja, sest järgmisel korral pead n-ö plangu suusa saama, sa ei saa uut struktuuri panna vana struktuuri peale. Siis on vaja üheksa paari naiste kliistrisuuski ära puhastada, libisemisalad puhtaks saada, sinine parafiin alla. Kui kella kuueks õhtul lõpetad, on hästi. Järgmise päeva sportlaste koosolekuks kell seitse õhtul pead olema [koondise juures] tagasi, et uue päeva asju arutada. Sa lased keskmiselt 12 tundi mõnusalt tööd ja nii kolm nädalat jutti. Vahel oled poolteist, kaks tundi testinõlva 250-meetrise ringi peal, muudkui tiirutad ja valid suuski, nii et märkamatult saad päevaga 15–20 suusakilomeetrit täis.

Eestlaste parimate tulemuste kohta on väidetud, et Alvar Johannes Alevi 15. ja Keidy Kaasiku 13. koht 50 kilomeetri maratonis tuli tänu sellele, et paljud sel alal ei osalenud, osad olid olümpialt selleks ajaks juba ära sõitnud ja osad katkestasid, mistõttu konkurents oli hõre. 

Naiste sõidus nägin, kuidas meie tüdrukutele (fotol vasakul), kes startisid mõistlikult ja läksid väga hea tempo jaotusega, hakkasid Soome koondislased Johanna Matintalo ja Krista Pärmäkoski selg ees vastu tulema. Nad lihtsalt ei jaksanud. Ameerika teine number Rosie Brennan rippus ja rippus paar ringi hambad ristis, aga ei jaksanud ära rippuda. [Norralanna] Karoline Simpson-Larsen, hiljutine kahe MK-etapi võitja, sai umbes 40. kilomeetril paneeli. Väga tugev [norralanna] Astrid Slind katkestas teisel ringil. Ta ei suutnud isegi 15 hooldemehe abiga leida õiget määret, läks liiga libeda [suusa] peale, rippus seal käte najal ja maksis lõivu. Jah, [kaks olümpiakulda võitnud rootslanna] Frida Karlsson jäi haigeks, aga Rootsi teised primadonnad olid koju läinud ja neil ei olnud kedagi asemele võtta. Mis me siis teeme? Märgime protokolli sulgudesse, et oleks olnud nii, oleks olnud naa? Naiste 50 kilomeetri maraton oli ebareaalne katsumus sellistel radadel. Jutt ei ole Mõedaku või Jõulumäe või isegi mitte Tehvandi rajast. See ei olnud naljaasi, kus kilomeetrid tulevad liueldes, vaid rügasid tõusudel ja möllasid kurvilistel laskumistel. See oli real deal. Norra, Rootsi või Soome omadest keegi ära napsata oli kõva sõna. Aga neid sai rohkelt napsatud. Keidy ja Kaidy Kaasikul on sisu, sitkust ja jaksu.

Alvar Johannes Alevist (fotol vasakul) jäi ka igast suurest suusariigist mitu meest tahapoole. Norrakad said küll kolmikvõidu, aga Harald Östberg Amundsen katkestas. [Soomlane] Iivo Niiskanen ka katkestas, kops oli koos. Tollel päeval olid nad meie mehest kehvemad, ei sõitnud lõpuni. Ega seda protokolli panda, et olid tõbine. Alevist tahapoole jäid kõik itaallased, rootslased Calle Halfvarsson ja Johan Häggström. Prantslased Mathis Desloges ja Hugo Lapalus, olümpiamedali võitjad, ka ei jaksanud.
Ma ei saa sellest aru, kuidas meil oma sportlasi tambitakse. Ameerikas, kus olen ülikoolis käinud, räägivad kodukandi inimesed uhkusega, et see või teine käis kaks või kolm korda olümpial. Neile vaadatakse alt üles. Meil öeldakse, et ta oli olümpiaturist. See, kuidas ühiskond halvustab noori, kes pürgivad oma eesmärkide suunas, teeb haiget. Teistes riikides ülistatakse neid, kes võidavad, aga ei halvustata teisi, sest nemad on ka ikkagi tegijad.
Lõppude lõpuks on need parimad, kes meil on olümpiale saata. Meil ei ole ka suurt talendibaasi. Olin [aastate eest suusatreener] Hiinas. Seal võetaksegi 3000 noort, pannakse kõik staadionile jooksma, noist 300 parimat valitakse välja, saadetakse neljaks aastaks koonduslaagrisse sporti tegema. Lõpuks saavad sellest valimist ka ainult üksikud olümpiale. Vaata protokollist, kui mitmendad nad olid! Nad ei jõudnud neljakümnegi hulka. 

Miks Hiina suusatamine kehvaks jäi, kui sealt ära tulid?

Hiinal ei ole teadmist. Nad võivad palgata ja me võime teha head tööd, aga sealne süsteem ei lase ka meil teha tööd nii, nagu on vaja. Nad ei usalda. Lõpuks arvab mingisugune minister, et tehke nüüd nii. Neil on ka see arvamus, et las nad iga nädal võistlevad. Et mida rohkem piitsa annad, seda parem. Aga spordis on oma loogika, seal on treeningute ja puhkuse dünaamika, seal peab olema mõtestatud tegevus.
Kläbo ei jääks ellugi sellise jama peale, mida nemad seal [Hiinas] peavad tegema. See tapab ära.

Olümpia suusavõistlustel osales ka kaks venelast. Kuidas nendesse suhtuti? 

Neid sportlasi nägin harva, ainult võistlusnumber seljas. AINi [neutraalse esinduse] hooldemehed olid ka testinõlval. Nad olid seal neutraalselt, nad osalesid neutraalselt ja nende vastu oli hoiak ka neutraalne.

Ega keegi nendega sõbrustanud?

Otseselt ei. Üks nende hooldekutt rääkis päris palju isegi eesti keelt. Aga võeti neutraalselt: nemad teevad oma asja, sina teed oma asja, suurt kokkupuudet ei olnud.

Kas rahvusvahelisele suusakogukonnale meeldis see, et venelased võistlevad?

Keegi ei pööranud neile tähelepanu. Võib-olla kui [Saveli] Korosteljov oleks medali võitnud, oleks hoiakut näha saanud. Ta jäi neljandaks ja viiendaks. Kõik on seal võidusõiduhobused: igaühel on oma asi ajada.
Eeldan, et Korosteljov ja [Darja] Neprjajeva on oma olekult neutraalsed. Ma ei tea, miks nemad said rohelise [tule olümpial osalemiseks]. Kui oleks osalenud [Putini toetajatena tuntud Aleksandr] Bolšunov või [Veronika] Stepanova, siis, arvan, oleks läinud päris nugade peale. Rootslastel on nende kohta väljaütlemisi olnud. 

Olen mõelnud, et kui olnuksin olümpial, siis oleks ignoreerinud neid, näiteks pärast võistlust ei oleks andnud neile kätt ja oleks vaadanud neist mööda, nagu oleks nad tühi koht.

Pigem nii oligi. Ma ei näinud mingit sõbrustamist nendega. Ma võin ju peaga noogutada eesti keelt oskavale mehele, aga vestlusesse ei lasku. Kui muidu vahetatakse olümpial märke, siis keegi ei läinud nende juurde rinnamärke vahetama. Eks nad said ise ka vast aru, kes nad on. Mitte et nad olid häbipostis, aga ma ei näinud, et nad oleks olnud osa sellest kõigest [olümpial]. Nad toimetasid ikkagi võrdlemisi eraklikult seal.

Fotod 1-5 ja 12: Vahur Teppan hooldemehena Milano Cortina olümpial. Fotod Vahur Teppani erakogust
Foto 6: Vahur Teppani tööpõll. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Vahur Teppan Eesti koondise hoolderuumis. Vaata pudelit laual! Foto Vahur Teppani erakogust
Foto 8: Vahur Teppan (esiplaanil) Eesti koondise peatreeneri Aivar Rehema (taga vasakul) ja prillide taha varjunud kahe hooldemehega olümpial. Foto autor: Vahur Teppan
Foto 9: Vahur Teppani joonistatud olümpia töögraafik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Keidy Kaasiku (nr 30) ja Kaidy Kaasiku (nr 25) Milano Cortina olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 11: Alvar Johannes Alev (nr 22) Milano Cortina olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 13: Vahur Teppan ja Bert Tippi Milano Cortina olümpial. Foto Vahur Teppani erakogust
Foto 14: Siinne intervjuu Vahur Teppaniga reede keskpäeval Postimehe veebiküljel neljandal kohal. Kuvatõmmis Postimehe veebikülje ekraanilt 

Pullerits: Kas nüüd hakkab suusakiirus lõpuks tõusma?

Vist on tõesti nii, et sportlik areng toimub puhates.

Pärast eelmist nädalat, kui suusatasin seitsmel päeval jutti, sõitsin selle nädala algul kolmeks päevaks Narva-Jõesuusse. Et lõõgastuks ja taastuks. Kaks ööd sealses Meresuu spaahotellis (fotol vasakul) maksis 198 eurot, hommikusöök sisaldus hinnas, basseinid ja saunad ka. Õhtusöök tuli lisaks osta. Selle sai kolmekäigulisena kahele 79 euro eest (originaalhind 89 eurot), Itaalias valmistatud vahuvein sisaldus hinnas.

Juba esimesel õhtul nägin, et oleksin pidanud vist suusad ka kaasa võtma. Piki Narva-Jõesuu randa, mis on Eesti pikim, oli mere äärde sisse tõmmatud täiesti talutav klassikajälg (fotol paremal). Meri oli silmapiirini jäätunud, nagu nägin Meresuu seitsmenda korruse numbritoa aknast. Ka siis, kui läksin 11., kõrgeimale korrusele, jäi vaatepilt põhja suunas täpselt samaks.

Aga vabariigi aastapäeval tekkis sportliku hasardi asemele sootuks teistsugune hasart. Päikselisel hommikul mere ääres (fotol vasakul) kõndides ning seejärel sealt linna tänavatele pöörates märkasin, et miski ei anna märku, et täna on riiklik püha. Elumajade ees ega küljes ei märganud tükk aega ainsatki Eesti lippu. Võtsin nõuks lähemalt uurida, kas tõesti lippe pole. Sammusin tänavatel maha kuus kilomeetrit ja leidsin viimaks kolm lippu, neist üks oli kohaliku koduloomuuseumi küljes (fotol all paremal).

Pärastlõunal jätkasin vaatlusega. Kõndisin veel kolm ja pool kilomeetrit ning avastasin veel kolm lippu. Nii et rohkem kui üheksakilomeetrise ringkäigu peale kuus Eesti lippu. Pidasin seda niivõrd uudisväärtuslikuks, et andsin sellest Eesti rahvale ka Postimehe vahendusel teada.

Enamiku muust ajast, mis Narva-Jõesuu tänavail (fotol vasakul ja all paremal) reportritööd tehes üle jäi, veetsin basseinides ja saunades. Need mõjuvad rammestavalt. Mäletan, et omal ajal, kui tudengipõlves keskmaajooksu harrastasin, käisin ka talviti mõnel nädalalõpul veidi ujumas, kuid üldiselt polnud see soovitav, sest vesi pidi lihased tuimaks tegema.

Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse tagasi jõudsin, läksin Tähtvere spordiparki (fotol all vasakul) suusatama. Sõitsin klassikatehnikas 47.44ga 10,3 kilomeetrit, mis teeb ühe kilomeetri keskmiseks ajaks 4.39. Sel talvel polnud nii kiiresti sõitnudki. 

Eks muidugi soosis ka see, et ilm oli peaaegu tuuletu, temperatuuri vaid mõni miinuskraad ning rada tugev. Nii et objektiivseid asjaolusid arvestades oli varasemast kiirem sõit ilmselt ootuspärane. Mis tekitab küsimuse, kas sportlik areng toimub ikka puhates või oma määravamad siiski muud asjaolud.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits