esmaspäev, juuli 22, 2019

Pullerits: Kes lõpetas seekord esimesena Elva rattamaratoni avatud raja sõidu?

Proovin meeste valmisolekut seal, kus eelmisel aastal Elva rattamaratoni avatud raja sõidul joogipausi korraldanud rohkem kui tosin konkurenti maha jätsin ja üksinda võidukalt finiši poole sõitsin. Seekord ei hakka Lagujal jooma keegi. Ju siis on mullune õppetund meestel meeles. Lõpuni jääb umbes kuraditosin kilomeetrit.

See on tõesti pelgalt valmisoleku kontroll. Lõik Päidlast Lagujale üle Tartu ja Valga maakonna piiri on asfalteeritud, mistõttu sõit on läinud lobedalt. Aga siis algab kruus, mis tähendab, et ilmselt nii mõnigi minetab vunkimise isu. Kasutan seda ära, tõmban kõige ette ja vajutan tempot juurde. Kohe tekib väike vahe. Aga samas ka rivistumine – selja taha jäänud organiseeruvad, et järele jõuda. Selleks, et nad tuulevarju üles ei leiaks, tõmban paremalt vasakule ja siis mõne aja pärast uuesti paremale – see peaks panema saba vänderdama. Ent kohe järgneb täisnurkne pööre paremale. Lasen tempo nimme alla ja pakun tagumistele teed, sest seks ajaks on mul peas küpsenud juba järgmine plaan. Kuid sellega tuleb pisut oodata. Sobivat hetke.

Elva rattamaratoni avatud raja sõit oli gümnaasiumi hoone eest alanud mullusega võrreldes rahulikult. Lasin kõik minema, et siis hakata tagantpoolt ettepoole liikuma. Millekski selliseks tuleb end valmis panna ka eeloleval laupäeval pärissõidul, sest tõenäoliselt pean startima kõige viimasest grupist. Möödunud laupäeval sättisin end avakilomeetrite järel grupi keskele, et jälgida, millise meeleoluga sõit kulgema hakkab. Ei pidanud õigeks hakata midagi dikteerima, sest sõidul oli väljakuulutatud liider, Karl Mihkel Vent, ja vähemasti algul oli viisakas tegutseda nii, nagu talitavad teisedki.

Aga arvata võis, et sama malbelt kahes hanereas, nagu Tartu suusamaratoni raja viimasel neljal kilomeetril, see sõit kauaks kulgema ei jää. Mis siis, et pärast raudteealuse veetakistuse läbimist (see oli samasuguses seisukorras nagu aasta tagasi) jäid esimesed peaaegu seisma, et tagumisi järele oodata. Kuid see oli alles algus.

Nihkun ettepoole pärast Elva jõe silda järgneval tõusul. Selle tipus on näha, et grupp hakkab pikemaks rebenema. Juhtohjad on haaranud punases vormis Cofidis ja tumedas andmoments, nende järel sinises Cartrans, paaril korral vilksatavad ka kollases Hawaii ja sinivalges Saint-Gobain. Nüüd on selgelt tunda, et matkamisega on lõpp. Hoian esikuuikusse, aga ette ei tiku. Otsustan, et las teised määravad, millise tempoga on õige ja viisakas minna. Pilk selja taha lubab aimata, et rivis väntab umbes kümmekond meest, võib-olla pisut rohkem.

Kui sõidetud tosinkond kilomeetrit ning tuleb keerata poriteelt paremale rohusele rajale, mis viib metsapadriku alla ja mis on halvemas seisukorras kui mullu, sest jälgi peaaegu pole ja kõrged pikivaod on peidetud roheluse alla – keegi röögatabki taga: ilmselt märguanne halvast manöövrist –, hoian targu etteotsa, sest tean, et seal võib kellegi taha takerduda (nagu juhtus aasta eest võistlusel). Tuleb olla ettevaatlik, sest mõned kohad on kitsad ja porist libedad.

Kui metsa alt kolmandana välja saan ja kruusale jõuan, vaatan, et initsiatiiv on teistel kadunud. Järgneval kruusalaskumisel lähen esimest korda ette ja tõmban tempo kergelt üles – näis, kes jaksab kaasa tulla.

Laskumise lõpus, kui keeran paremale Hellenurme-Päidla laiale kruusateele, võtan kõrvale, et vaadata, kui palju rahvast järele on jäänud. Kiire audit kinnitab, et alla kümne. Ent taas jäävad mehed initsiatiivitult passima. Egas midagi: tõmban vasakult jälle tempo peale, näitan käega Cofidisele, et tulgu järele – ja annan minna. Tee kulgeb ju allamäge, mõistlik on kiirust nautida. Kui kiiruse piisavalt üles saanud, tõmban vasakule ning lasen enamiku rivist mööda. Las teised ka veavad.

Pööre maanteelt vasakule kitsale, veidi kivisele kruusateele, kus ootab lauge tõus – et mehed luuslanki ei lööks, nihkun uuesti kõige ette ja vean hooga mäest üles. Seal annan järje üle Cofidisele. Aga väga palju tahapoole ei nihku, sest peagi järgneb raja pikim metsaalune singel ja seal on kasulik eesotsas olla.

Kui singel algab, möödun andmomentsist ja lähen kõige ette. Plaan on sõita mõõdukalt tugevalt, tillukese varuga, et tagumistele mitte jalgu jääda. Mullusest on võrdlemisi hästi meeles, kus mida oodata ja milleks valmis olla. Paar kohta on siiski sedavõrd porised, et tuleb ettevaatlik olla.

Kui metsa alt välja uuesti Hellenurme-Päidla kruusasele maanteele jõuame, lasen tempo alla, et uurida, kui palju on mehi järele jäänud. Mõned ikka on. Tulevad metsa alt valdavalt ühekaupa.

«Kuidas Moab oli?» küsib ühtäkki andmoments. Ju ta mõistab, et sealsed rajad on mulle kasuks tulnud.

«Äge! Väga äge!»

Ta ütleb, et tahtis ka hiljuti Moabi minna, aga reis jäi ära. (Jah, kolm aastat tagasi taheti teha sinna suurem ekspeditsioon eesotsas Priit Salumäega, aga huviliste vähesuse tõttu jäi see toimumata.)

«Kui palju tahtjaid kokku tuli?» küsin.

«Kolm.»

«Aga hind oli ju ka soolane,» nendin. «Oleksite minu kutsunud, oleksin selle teinud ligi poole odavamalt.»

Ootame vesteldes teisi järele. andmoments ütleb, et ma olla tõmmanud metsa all nii kõvasti, et tal kopsud ragisesid. Siiski kogume seitse-kaheksa meest pikapeale kokku ja jätkame üheskoos.

Kui pärast kruusamaantee tõusu vasakule väiksemale kruusateele keerame, lasen taas Cofidisel ja andmomentsil tempot määrata. Kitsal nn külavaheteel luurab ühtäkki lai lomp, mis sunnib suurel kiirusel lausa blokki pidurdama, et leida moodus, kuidas sellest mööda pääseda. andmoments on leidlikum ning saab Mõrtsukjärve kaldal ligi viiekümnemeetrise edumaa. Kuid ei mingit paanikat: olen kindel, et küll järele jõuan.

Vasakule Elva-Kintsli asfladikattega teele keerates jõuangi. Ühtlasi saame sappa ei tea kust eespoolt ette ilmunud valges särgis Focusele ja sinises Tartu Velole. Pilk selja taha näitab, et tagant, umbes saja meetri kauguselt, on lähenemas veel üks neljane punt. See ei ole eesmärk, et noid endast eemale hoida. Lagujale jõudes ongi moodustunud kaheksane punt, mille valmisolekut siis kruusateele keerates kontrollin.

Tõsisem kontroll on aga plaanis pärast Lagujat kitsal üherealisel kruusateel. Kuid see on kergelt allamäge reljeefiga, mis tähendab, et kiirus on suur ning seal juba eest ei lähe. Seega tuleb passida tõusunukki. Ja kui see lõpuks saabub, võtan kolmandalt positsioonilt vasakule, ajan tagumiku sadulast ning kiirendan. Paarikümne sekundi järel heidan pilgu üle õla – sain eest ära. Ainult Tartu Velo tuleb kaasa.

«Kas atrõõv?» küsin talt.

Ta ei vasta musta ega valget. Tema pilgust ja kehakeelest saan aru, et vedada ta ei plaani. Niisiis lihtsalt kaasajooksik. Hoian veel mõnda aega tempot üleval, siis lasen tagumised järele. See oli katse, mis kinnitas, et end tõsiselt kätte võttes võin vajalikul ja õigel hetkel loota eest pääseda.

Ilusatel metsaalustel teedel lasen Tartu Velol ees tempot määrata ja hoian tema selja taha, ülejäänud omakorda minu selja taha. Kui kruusale keerame, võtame Tartu Veloga ees kõrvuti ning hoiame tempot viisakalt madalal, et kõik püsiks kenasti koos. Üle Elva jõe silla sõidan kolmandana.

Kolmandana jõuan ka raja kõige järsema tõusu alla. Uus plaan on seal teisi uuesti proovile panna. Tean, et Moab on andnud järskude tõusude ründamiseks hea ettevalmistuse – ja seda ära kasutangi. Kergejalgselt pedaalin kõige ette ning mäe otsas, seal, kus enamik tavaliselt hinge tõmbab ja tempo alla laseb, vahetan kõvemad käigud peale ning kisun kiiruse saepuruga kaetud rajal taas üles. Kuulen, kuidas teised maha jäävad.

Ei, see ei ole spurt, et teisi maha raputada. See on pelgalt suutlikkuse proov, kas jaksan kohe pärast tõusu kiirendada. Hoian tempot, veendumaks, et kiirendusvõime ei ole ainult lühiajaline. Seal, kus tulevad järsk pööre vasakule ja peagi kohe paremale, olen veidi hooletu – märkan suunaviitasid liiga hilja – ning pöörded tulevad suure kaarega, peaaegu seisaku pealt (kasulik õppetund laupäevaseks võistlussõiduks!) ning grupp saab mu kätte. Võtan rivis rahumeeli kolmanda koha.

Lõik üle põllu, pärast Elva-Palupera-Kähri asfalttee ületamist on hämmastavalt trepis. Korra tahab ratas mind vaat et seljast visata. Aga tuleb hoida rivis etteotsa, sest tean, et järgnevad kitsad tehnilised kohad – võsaalune järsk tõus, kitsas purre, kitsas ratta jalutamist eeldav tunnel raudtee alt läbi, kraav –, on sellised, et need, kes on tagapool, jäävad tõenäoliselt lootusetult maha.

Kui uuesti sadulasse saan, hoian endiselt kolmandat positsiooni ega kavatsegi söösta ettepoole. Rada on olematu, selget sõidetavat trajektoori pole, seda tuleb tunde järgi niidetud heina alt kombata. Korraks suundub trass tagasi hästi raudtee külje alla, ent enne seda tuleb läbida sügav ja porine kraav, mille põhjas luurab mudane vesi. Komplikatsioonide vältimiseks tulen sadulast. Enamik teisigi käitub samamoodi.

Siis märkan peagi, et nool juhib ühtäkki, erinevalt mullusest, vasakule metsatuka alla. Pääsen sinna esimesena. Seejärel pööre vasakule, siis paremale ja uuesti vasakule ning olemegi tagasi gümnaasiumi kõrval parklas. Kõik teised tulevad minu järel.

Olen kaitsnud mullust Elva rattamaratoni avatud raja sõidu esikohta. Endomondo näitab sõidu pikkuses 46,9 km. Aega kulus 1:51.44, mis teeb keskmiseks kiiruseks 25,15 km/h. Kõik, kes minu tempos tulnud, kiidavad, et oli korralik treeningsõit.

Fotod 1-6: Elva rattamaratoni avatud raja sõidul osalejaid. Fotode autor: Priit Pullerits

reede, juuli 19, 2019

Pullerits: Kas Rein Taaramäe kardab Tour de France'i?

Rein Taaramäel on võidurefleks olemas - seda me teame. Aga paraku istuvad autos asjapulgad, kes arvavad, et nemad teavad paremini, kuidas asjad peavad käima, ja muudkui jagavad korraldusi. Seetõttu küsisin Taaramäelt, kas ta on mõnikord saatnud raadio teel jagatavad korraldused kus see ja teine ning tegutsenud nii, nagu ise õigemaks peab.

"Kui Girol [2016. aastal etapi] võitsin," vastas mulle Taaramäe, "siis spordidirektor taga autos hakkas midagi raadiosse rääkima. Aga see oli mul koduetapp, Monaco lähedal. Seal, kus minema panin, olin korduvalt altitude’i laagris käinud, Ta hakkas midagi seletama, aga ma ütlesin, et ära muretse, ma tean siin iga nurka, tunnen ennast ka hästi ja tean täpselt, kus panna tuleb. Ta ütles kohe vastu - ta on hästi intelligentne vend -, et ja-jaa, okei, selge. Rohkem ei öelnud ta ühtki sõna."

Võit lõpuks tuli.

Aga suurtuuride alguses on teadagi närvilised. Küsisin Taaramäelt enne Tour de France'i, kas ta pelgab ka.

"Kuna tunnen, et ma päris sama hea pole nagu varem, siis ikka natuke aukartusega lähen peale. Noorena pelgasin rohkem tuult ja närvilisust, praegu selle pärast enam üldse ei stressa."

Kui suur on esimeste päevade mahtra ja tõmblemine?

"Kui end korraks lõdvaks lased, oled kohe taga kümne viimase seas. Grupis on juba 15. mees selline, kes tahab järgmisest mööda saada."

Esimestel päevadel juhtub tavaliselt palju kukkumisi. Miks?

"Tour de France on lihtsalt nii suur võidusõit. Kui sulle juba hommikul koosolekul korrutatakse, et seal on tuul ja seal peab ees olema, siis kõik 180 venda saavad sama infot ja raadiost ka öeldakse kogu aeg, et olge ees, olge ees. Siis hakatakse millimeetri peal sõitma, ja kui keegi natuke vääratab või on natuke tuult ja keegi pidurdab kõvasti – ja teine ei pane tähele, sest joob samal ajal –, läheb asi käest ära."

See tähendab, et kogu aeg peavad silmad ees ja taga ning käed piduritel olema, nagu Tartu rattarallil?

"Jah. Aga ümberringi on siiski profid, keegi imepoognaid ei tee – seda pole vaja karta. Kuid tihtipeale tajud kukkumist ette. Kui kiirus on hästi suureks läinud, on elekter õhus ja kõigil on stress peal – selliseid hetki ma kardan. Olen mitu korda ette tunnetanud, et nüüd vist tuleb midagi. Ja on tulnud."

Mis siis teed?

"Pead otsima kohta, et kui pauk peaks käima, oleks kuskilt võimalik mööda põigelda.
Ühel aastal Prantsusmaal oli enne finišit paarkümmend kilomeetrit 2-3 protsenti allamäge ja allatuult, kiirus oli 70 km/h. 20 km enne lõppu vaatasin, et kõik on nii stressis, tõmbas junni jahedaks. Sain grupis kuidagi ääre peale ja viis sekundit hiljem käis kõmakas! Pääsesin paremalt mööda. Lõpuks jäi ette 25 meest, teised panid kõik maoli. Pärast tulid vennad [meeskonna] bussi, üleni verised.
Belgias oli ka üks võistlus allamäge. Sõitsin siis Astanas, töötasin [kolme suurtuuri üldvõitja] Vincenzo Nibali heaks, aitasin teda ka siledal. Olin just pundi ees, kõik rauad paremal (raskeim ülekanne peal – P.P.), väntasin nii kõvasti, nagu torust tuli, pakun, et kiirus oli üle 70 km/h. Kui ei jõudnud enam vändata, lasin end sadulatoru ja lenksu peale ning samal ajal kuulsin, kuidas taga hakkas ilge torm. Viis kilomeetrit hiljem pandi sõit seisma, sest peagrupil peab alati kiirabiauto taga olema. Aga kõiki kiirabisid oli vaja pärast toda kõmakat. Tanel [Kangert] tuli tagapool ja ütles, et tal pidas närv nii hästi vastu, et pani seal vendade vahelt läbi. Pääses kuidagi puhtalt.
Kui mul ees kukutakse, ei suuda ma hüpata või kõrvale põigata. Panen tavaliselt vendadele kümpi (otse sisse – P.P.). Ei oska mingit seisukohta võtta.
(Näitab vasakul õlavarrel pikka armi.) See läks luuni välja. Juhtus Korsikal, lõpuni jäi 5 km, olin väga heal positsioonil ja äkki käis kõmm! Sain kuidagi meeste vahelt läbi ja sõitsin rahulikult lõpuni. Siis vaatasin, et käsi on verine. Ei tea, äkki kellegi teise veri? Läksin bussi ja seal keegi nägi, et mul on lahtine haav. Ise ei saanud arugi, adrenaliiniga ei tunne midagi. Siis tehti kohe paanikat, et arst, arst, arst! Hakati õmblema. Seejärel tuli meelde, et tundsin mingit knõksu tagant – ju siis kellegi ratta pedaal või hammasrattas tõmbas käe lõhki. Aga suurematest kukkumistest olen pääsenud. Midagi väga õudset pole siiamaani juhtunud."

Kas hirmu on aastatega juurde tulnud või vastupidi, oled karastunud?

"Kuna midagi hullu ei ole juhtunud – et paned sajaga mäest alla vastu puud ja pärast oled haiglas –, siis see on julgemaks teinud. Aga tegelikult on see vale, sest iga hetk võib asi käest ära minna. Varem hoidsin ennast rohkem."

Homme siis Elva rattamaratoni treeningsõit, eks? Ajage end Utah' singlivideoga "Moab for Dummies" juba soojaks!

Foto 1: Jalgratturite naised on samuti peenikesed. Belglase Wout Van Aerti naine Sarah De bie Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Belglase Jasper Stuyveni laskumistehnika Tour de France'il. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Peter Sagan Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Tour de France'i 12. etapp. Küsimus: kust puhub tuul? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Tour de France'i 12. etapp. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Foto 6: Sakslase Niklas Arndti kurvitehnika Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

neljapäev, juuli 18, 2019

Pullerits: Kes teist jõuaks Tour de France’il sileda etapi peagrupis kaasa sõita? Taaramäe vastab!

Rein Taaramäe ütles mulle, et tema ei ole Tour de France’il oma meeskonna liider, sest neil ei olegi liidrit. «Meie eesmärk on võita etapp,» lisas ta. «Minu kohustus on etapivõitu püüda mägedes.»
Ometi on Taaramäe vähemalt seniste tulemuste põhjal Touril oma võistkonna kindel esinumber. Total Direct Energie parimana on ta pärast 11 etappi 38. kohal, kaotust liidrile 23 minutit. Kusjuures tema trumpetapid, karmid mäed, pole veel alanudki. Tema meeskonnakaaslastest paremuselt järgmisena on Romain Sicard 78., kaotust liidrile 51 minutit. Paremuselt kolmas, Paul Ourselin, on alles 115. (+1:17). (Muide, Tanel Kangerti meeskonna EF Education First kõik liikmed peale nende liidri Rigoberto Urani paiknevad üldjärjestuses Taaramäest tagapool.)

Nüüd on küsimus, mis edasi saab. Sest kui loete ja kuulate spordiuudiseid – ehk neid, millele toetub end eksperdina esitlev Huu, sest ega tal ju otseteed kellenigi pole –, ei saa te sealt mingit konteksti. Te saate teada, kui mitmes oli etapil Taaramäe ja kui mitmes Kangert ja kui palju nad kaotasid liidrile ja mis kohal on nad kokkuvõttes, aga see on info, mis ei ütle mitte midagi ja millega pole huvilisel midagi peale hakata. Sest tuues välja kohti, loovad spordiuudised mulje, nagu oleks hea etapikoha ja kõva üldkoha jahtimine Taaramäele ja Kangertile peamine. Kangerti eest ei tea rääkida, aga Taaramäele küll see nii ei ole.

Me teame Taaramäe kohta minu intervjuust Arteris (mille toimetute juhid valisid eelmise nädala Postimehe parimaks looks) seda, et lõpparvestuses kõrgele kohale ta ei pretendeeri. Siit tekib omakorda küsimus, mida on temalt oodata Touri teises pooles. Sellest olen ma siin varem juba kirjutanud, mis tähendab, et sisulist ja usutavat konteksti pakub Eesti ajakirjanduses vaid see blogi siin.

Mis aga teid rohkem võib huvitada, on see, kas jõuaksite mõnegi sileda etapi Tour de France’il peagrupiga kaasa sõita. Kui olete tugev harrastaja – näpp püsti, kes on! –, siis Taaramäe annab teile lootust:

«Jaa, kindlasti. See ei ole nii raske. Muidugi peab õnne olema, et pole küljetuult. Kui on küljetuul, siis seal on vaja toota väga-väga palju vatte mingi aeg ja seal peab oskama sõita millimeetri peal, pead teist ees maksimaalselt usaldama. Vahepeal sõidetakse rahulikult, mingi rong teeb ees tööd, aga siis tuleb väike küla, punt läheb pikaks, ja kui siis on veel laskumine küla lõpus ja all kurv – seal tekib kummipaela efekt, kus on igal mehel võimalus maha jääda. Profid, kellel on kiirendus väga halb, jäävad ka tihtipeale maha. Vahed tekivad sisse.
Need sõidud siledal on võrreldavad sellega, kui sõidad reka tuules, mis sõidab 60–70-ga. (Mulle): tead ju ise, mis see on. Seal tekib vahepeal tunne, et ongi lihtne, taastud. Nii imelik, kui see ka ei ole, aga sõidad viis tundi rattaga ja tunned ennast pärast palju paremini.»

Jah, üks asi on sõita üks päev, aga teine asi on sõita kolm nädalat jutti. Palusin, et Taaramäe seletaks, kuidas ta seda jõuab. Ta seletas:

«Tegelikult on nii, et ainult esimestel päevadel on imelik. Aga pärast tuleb rutiin. Ja tahet tuleb rohkem, kui parem päev tuleb sisse: et täna on hea, äkki on homme veel parem. Motivatsiooni tuleb juurde. Tihtipeale on pärast suurt velotuuri raske rauaga minut-poolteist jõunäitajad ka tõusnud. Muidu ei suuda treenides kuidagi jõupoolt arendada. Olen proovinud igasuguseid asju, aga pärast suurtuure olen tihtipeale kogenud, et järgmisel võidusõidul paned väiksel tõusul raske raua sisse ja lähed – hull power tekib.»

Taaramäe jutt tuletas mulle meelde küsimust, mis on mulle tükk aega segadust tekitanud. Niisiis pärisin: «Ühest asjast ei saa ma aru: ratturid räägivad, et alguses ei olnud tunne kõige parem, aga siis võidusõidu ajal läks heaks, või vastupidi. Kuidas enesetunne sõidu jooksul nii palju kõikuda saab?»

Taaramäe siis vastas: «Paraku on see nii, jah. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Enne, kui sain 25, oli mul stardis pigem parem ja lõpus olin väsinud. Nüüd olen stardis pigem kehvem... ja lõpus sama kehv, ei väsi ära enam lihtsalt. Aga sellist superkompensatsiooni ei teki, et teistega hullu vahet teha. Varem, kui stardid olid mäkke, olin seal ise hull algataja ja tekitaja, silmad põlesid, et jumala hea – start mäkke! Aga nüüd, kui on hullult raske start, saan ikka jooksikute gruppi ja palju suurema tõenäosusega, aga ma ei ole seal domineerija. Oma esimesel Vueltal sain neli korda atrõõvi, kõik olid mäkke stardist, ise olin üks algataja. Kui siledal maal minnakse atrõõvi, siis tõmmatakse rivi ette ja öeldakse, et las lähevad, et mehed, hakkame kusele. Aga kui on mägietapp ja start on mäkke, on ette tahtjaid rämedalt palju. Mäletan, kuidas Vuelatal pidin selleks andma nii palju, nagu torust tuleb.»

Kui te Touril peagrupiga kaasa sõita ei jõua, siis sõitke parem koos minuga Moabi värvikail kurvitavail singleil. Usun, et elamus sealt on märksa suurem, kui pael kaelas proffide sabas tilpneda.

Foto 1: Kas tunnete jalgrattureid? Vasakult: Anthony Perez (Cofidis), Lilian Calmejane (Total Direct Energie), Stephane Rossetto (Cofidis) ja Aime De Gendt (Wanty-Gobert) Tour de France'i 11. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe meeskonnakaaslane Niki Terpstra on kukkunud Tour de France'i 11. etapil. Ta jättis võistluse pooleli. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Caleb Ewan (vasakul) edestab Tour de France'i 11. etapi lõpuheitluses mõne sentimeetriga Dylan Groenewegenit. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Belglane Laurens De Plus Jumbo-Visma meeskonnast hakkab kaaslastele joogipudeleid vedama. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe meeskonnakaaslane Niki Terpstra on kukkunud Tour de France'i 11. etapil. Ta jättis võistluse pooleli. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Atrõõv! Tour de France'i 11. etapp. Foto autor: AFP/Scanpix

teisipäev, juuli 16, 2019

Pullerits: Rattasõit algajatele: Moab for Dummies

Tour de France’il täna puhkepäev, meie meestel küllap mõtteainet, kuidas läks nii, et eilsel sileda maa etapil tuli võitjale kaotust ligi kümme minutit ja koht teise saja algul: Rein Taaramäe 111. ja Tanel Kangert 116.

Võtame siis meie ka vahelduseks kergemalt, seda enam, et eelmine nädal sai sõidetud individuaalseid tunniseid eraldistarte neli tükki jutti keskmise kiirusega 33-35 km/h. Näitan teile vahelduseks vastmonteeritud lühifilmi «Moab for Dummies: Singletracks That Are More Curvacious Than the Body of Ronaldo’s Girlfriend». Pealkiri, nagu aru saate, on tuletatud Eesti spordiajakirjanduse lembepealkirjadest stiilis «Vaata Ronaldo tüdruksõbra seksikaid kurve».

Filmi jälgimisel on abiks käsikiri, mille leiate siit. Paraku on käsikirja tagumine osa, kus asi läheb eriti kurvikaks, kaduma läinud. Aga filmis on too kurvikas osa õnneks kenasti jäädvustatud.

Kindlasti aitab «Moab for Dummies» vaatamine valmistuda teil laupäevaseks Elva rattamaratoni treeningsõiduks, kus, nagu teate, on mul kaitsta mullune esikoht.

Foto 1: Belgia rattur Wout van Aert võidab Tour de France'i eilse, kümnenda etapi. Itaalia rattur Elia Viviani (paremal) vaatab imestunult pealt. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Moab Brands maastikurattaradade süsteemi raja Rockin' A lõpus, taamal lumised La Sali mäed. Foto: Priit Pulleritsu kogu

esmaspäev, juuli 15, 2019

Pullerits: Miks Taaramäel on rohkem võite kui Kangertil?

Enne kui avan siin uusi tahke Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist, paar sõna endast. Nimelt lõppenud nädala nelja rattasõidu keskmised kiirused.

N – 33,1 km/h (34,0 km 1:01.19)
R – 33,1 km/h (40,0 km 1:12.14)
L – 33,4 km/h (37,7 km 1:07.29)
P – 35,07 km/h (31,9 km 54.12)

See pühapäevane keskmine kiirus on Endomondo järgi. Kui teha paberil läbitud distantsi ja kulutatud aja põhjal arvutus, tuleb keskmiseks kiiruseks koguni 35,31 km/h.

Need ei ole muidugi kiirused, millega miskit võita võiks. Ent ega ma võidu peale sõitnudki. Lihtsalt huvitav on: istud kodu ees ratta selga ja siis väntad ning vaatad, mis keskmiseks tuleb, kui kodu ees kella kinni lööd.

Taaramäelt (fotol vasakul) küsisin paar päeva enne Tour de France’i algust, miks on tal rohkem võite kui Tanel Kangertil. Ta vastas nii:

«Ma olen tugevam, arvan. Kui mul on hea päev, siis olen Tanelist tugevam. Räägitakse, et Girol pidi Tanel ootama tagant Vincenzot [Nibali]. Tegelikult oli nii, et kui jõudsime 2000 meetri peale, siis Tanel oli maha jäänud. Olime [enne seda] tükk aega kahekesi, saime eest mehed kätte. Tanel oli heas vormis, mul oli hea päev. Mehed tegid veel viimase kiirenduse, enne kui ma üle võtsin – siis tegelikult Tanel jäi maha. Kui lähed YouTube’i vaatama, siis näed ära selle. Vahetult enne minu rünnakut on Tanel 50 meetriga maas, ta ei saanud järele. Kui mul on hea vorm, on mul pool käiku rohkem lisaks kui Tanelil.
Taneli eelis on see, et ta on väga stabiilne. Selline on kõige parem töömees, kes on stabiilne. Mina sobin töömeheks palju vähem, sest meeskonna liider saab minuga palju vähem arvestada.»

«Jah,» nentisin, «Valverdele kaotasid [La Route d’Occitanie tuuril] esimesel etapil kümme sekundit, aga siis said kolmandal etapil ligi kümneminutilise paki.»

«Ma tegin ühe lolluse,» vastas Taaramäe. «Tegelikult olin tugev sel tuuril. Vaatasin Stravast, et sõitsin viimasel tõusul viienda aja. Aga olin juba kümme minutit maha jäänud.»

«Sellepärast jõudsidki sõita, et olid kümme minutit maha jäänud?» küsisin seepeale.

«Ei, seal oli see probleem, et kruttisin oma sadulat enne starti ja see tõmbas mul selja nii hullult blokki, et ma ei saanud enam pingutada tõusul. Laskumisel venitasin end ja üritasin selga lahti väänata. Viimaseks tõusuks sain asja paremaks. Trenni mõttes oli mul vaja see tõus korraliku hooga ära sõita. Pärast vaatasin, et viies aeg. Oleks lõpetanud esikuues selle tuuri.»

«Kas sul sadul siis paigas ei ole?» imestasin. «Sadulapostil on ju märk peal.»

«On küll,» lausus Taaramäe. «Aga see on peas kinni. Mul ei ole kunagi olnud sadulas hea olla. Ma ei tunne ennast kunagi ratta seljas mugavalt, kuigi olen olnud proff 15 aastat. Seetõttu olengi regulaarne kruttija. Pean halvast variandist vähem halva leidma. Ma ei tea, millest see tuleb. Kui ma väga palju kruttima hakkan, muudan positsiooni, millega saan sõita, väga palju ja siis tekib päris probleem ja jääbki selg valuseks. Kui selg valusaks jääb, on jube. Tulin eelmisel aastal Touril boksi, selg oli täiesti krambis.»

«Sina vist ei oleks sellise rolliga nõus, nagu on Kangertil, et on lihtsalt abimees?» uurisin seejärel. «Sul on suurem ego, et tahad võita ka, kas pole nii?»

«Meie profiteed algasid erinevalt,» rääkis Taaramäe. «Kui Tanel Ag2r-is alustas, läks tal kohe untsu. Tal tekkis põlvehäda, et kas lõpetab üldse ära. Ta suutis comebacki teha. Kui ta Astanasse sai – see on suur tiim –, pidi ta seal näitama, et on kohta väärt, ja hakkas teiste heaks sõitma. Eks tal tekkis sellest rutiin. Kui Astanas koos olime, siis ta ütles, et tal ei ole enam seda refleksi, et paneks ise.»

«Aga sul on see olemas?» küsisin, kuigi aimasin vastust.

«Mul tuleb see refleks sõidu ajal iseenesest,» tunnistas Taaramäe.

Taaramäe rääkis mulle, et Kangerti võimalikud võidud on võinud jääda ka selle taha, et «tal etapivõidu kogemust pole». Selle kinnituseks meenutas ta viimast Girot, kus Kangert oli 17. etapil kuues, kaotas liidritele viimasel tõusul ainult minuti (etapi kokkuvõttes kaks minutit – P.P.) ja lasi Taaramäe sõnul «kapsad nii endast välja, kui sai». «Viimasel [etapi]päeval läksid liidrid küll atrõõvile järele, aga atrõõvist suutsid kaks venda neile pähe panna,» rääkis Taaramäe. «Tanel jäi väikse vahega maha – täpselt see võib-olla, mis [etapivõidust] puudu jäi.» Teisisõnu: «Sa pead kaval olema ja ego alla laskma,» ütles Taaramäe. Mis tähendab, et Kangert võinuks tema hinnangul 17. etapil, kus tal nagunii võiduvõimalust polnud, rohkem energiat säästa, et siis viimasel etapil tõsisemalt üritada, ent ta oli end lõpuetapiks juba liialt ära kulutanud.

Kangert jagab oma nägemust Giro käigust ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimases numbris (fotol paremal). See on Vahur Kalmrel temaga ääretult põhjalik intervjuu. Minu arust on tolles intervjuus ainest raamatu jaoks. Kes teab, äkki ongi kellelgi midagi sellist plaanis?

Foto 1: Priit Pullerits Tartu rattarallil Otepää tõusudel. Foto autor: Kiur Kaasik
Foto 2: Rein Taaramäe on pakkinud varustuse autosse, et alustada sõitu Tartust Tallinna ja sealt edasi Tour de France'ile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Maikuise Vuelta Aragoni kolm paremat (vasakult): Rein Taaramäe (3.), Eduard Prades (Movistar, 1.) ja Jevgeni Šalunov (Gazprom-RusVelo, 2.) Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Tartus ärasõidupäeval Tour de France'ile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert filmi "Mäed, mida polnud" esilinastusel mullu novembris Pärnus Apollo kinos. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 6: Tanel Kangert mullu Austrias MM-võistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur juulikuu number. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre

laupäev, juuli 13, 2019

Pullerits: Minu eksklusiivne intervjuu Rein Taaramäega!

Täna on suur päev Eesti rattaspordis: Postimehe Arteris ilmub minu pikk intervjuu Tour de France’il sõitva Rein Taaramäega (fotol vasakul). (Ei, see ei ole veebis vabalt ja tasuta loetav! Kas te tõesti arvate, et minu töö ja vaev peab olema tasuta? Kas teie töö ja vaev on tasuta? Ei ole ju! Vaat siis, minu oma ka mitte! Loo videopromo saate näha siit.) Seal küsin Taaramäelt, kas ta läks Tourile oma meeskonna liidrina.

«Meil ei ole tiimi liidrit,» vastas Taaramäe. «Meie eesmärk on võita etapp. Minu kohustus on püüda etapivõitu mägedes. Meil on kolm meest, kes suudavad mingil määral ronida. Teistel meestel on ülesanne siledal maal midagi korraldada, kas püüda enne lõppu või päeva alguses eest ära saada. Meil on üks mees, kes sprindib ka natuke, aga meil ei ole sellist rongi, kes talle abi suudaks osutada. Ta peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Äkki saab jooksikute hulka, kelle seas on ta kõige kiirem – see on alati variant.» (Pullerits: küsimus siinsetele asjatundjatele: kellest on jutt?)

Taaramäe (fotol paremal) vastuse peale tuletasin talle meelde, et ta on tänavu jõudnud ju paljudel sõitudel kokkuvõttes esikolmikusse, mis siiski võiks viidata sellele, et tema on meeskonnas number üks.

«Mägedes olen kindlasti kõige talendikam, kõige puhtam ronija,» lausus ta. «Aga meil on teisigi, kellel on võite varnast võtta.»

«Kokkuvõttes sa kõrge koha peale seega ei pretendeeri?» küsisin.

«Ei usu, jah. Kindlasti üritan alustada tuuri nii, et sekunditki niisama ei kaotaks, sest kunagi ei tea, millal võib kingitus sülle kukkuda ja millal võid kollase särgi saada. See võib olla õnnemäng. Seega ei ole mõtet kohe esimesel etapil jalga sirgu lasta. Pigem üritan nii kaua [parematega] kontaktis olla, kuni ühel päeval jään pikalt maha. Siis on selge, et enam [etteotsa ei jõua]. Kui olen lõputõusu all peagrupis ja kaotan kokkuvõttes esimestele 50 minutit, siis ma kindlasti 10. kohta seal püüdma ei lähe. Sest tean, et kui [Alejandro] Valverde või [Geraint] Thomas on minu kõrval tippvormis, siis ma nagunii neile vastu ei saa. Üli-Rambo enesetundega saan võib-olla kolmandaks. Aga kolmandast kohast on vähe tolku. Pigem üritan hommikustel puntidel, kes lähevad, silma peal hoida ja nendega kaasa saada.»

Pullerits: «Etapivõitu on ilmselt raske püüda, sest neid, kes sellest unistavad, on sada tükki, aga neid, kes kokkuvõttes esikümnesse pürgivad, on ehk ainult 15.»

Taaramäe: «Seda küll, jah. Aga neil, kes tahavad esikümnesse saada, ei saa tiimikaaslased ette minna. Kui Tanel [Kangert] (fotol vasakul) läheb [Rigoberto] Urani aitama, siis ei lubata tal ette minna.
Mingid vennad on ülikõvad ja võiks kokkuvõttes sõita viienda koha peale. Aga kui nad on esimesel nädalal [näiteks] kukkunud ja kaotanud juba tund aega, jääb neil üle atrõõvi variant või mägede[kuninga] särk. Nagu [Julian] Alaphilippe eelmisel aastal. Ta võitis etapi, kus mina jäin kolmandaks. Ta oleks kindlasti võinud suuta esikümnesse sõita, aga ta oli juba aega kaotanud ja tiimi jaoks tööd teinud. Lõpuks läks ta [etapivõidu] jahtimise teed.»

Pullerits: «Kas etapivõidu jahtimisele aitab kaasa see, et kui oled poole velotuuri peale kogunud juba poolteist tundi kaotust, siis keegi sind enam ei jälgi? Et las Rein läheb.»

Taaramäe (fotol vasakul): «Jah, kindlasti. Ma oskan seda teha ka. Kui enam kokkuvõttekohta taga ei aja, siis hoian nii palju energiat ja jõudu sellega kokku, et lõpetan mingid etapid rahulikult. Näiteks sõidan viimast mäge 20 minutit aeglasemalt kui esimesed vennad. Ebaintelligentsemad vennad, kes ka tahavad atrõõvist etappi võita, on nii kõva egoga, et nad ei suuda peapundist viimase tõusu all päev enne lahti lasta, kui neil järgmine päev oleks võimalus. Nad kaotavad sellega, kui kulutavad end iga päev väga-väga palju, lõpetavad 11., 12. või 13. kohal, on kokkuvõttes näiteks 50. kohal, ja järgmisel päeval saavad atrõõvi, aga saavad ühelt vennalt lõpus pähe. Tanel tegi Girol niimoodi. Tal etapivõidu kogemust pole, nii et võib-olla selle taha [võit] jäigi. Ta oli päev enne viimast etappi kuues, kaotas liidritele viimasel tõusul ainult minuti; ta lasi kapsad endast nii välja, kui sai. Järgmisel päeval, viimasel päeval, läksid liidrid küll atrõõvile järele, aga atrõõvist suutsid kaks venda neile pähe panna. Tanel jäi väikse vahega maha – täpselt see võib-olla, mis puudu jäi. Sa pead kaval olema ja ego alla laskma.»

Loodetavasti annavad Taaramäe eelnevad seletused teile võtme Tour de France’i edasiste sündmuste mõistmiseks. Peaasi, et meie mehed vastu peaks. Et ei juhtuks nii, nagu Ameerikas, kus langenud sõjameeste auks tehakse rattasõiduradasid, kus siis meiesugused muidusõitjad saavad oma kapsaid välja lasta.

Foto 1: Rein Taaramäe Tour de France'i neljapäevasel etapil. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Rein Taaramäe eelmise nädala kolmapäeval Tartus, mil ta alustas teekonda Tour de France'ile. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert tänavu 28. aprillil Liege-Bastogne-Liege võidusõidul. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix

neljapäev, juuli 11, 2019

Pullerits: Eksklusiiv! Mis juhtus Eesti meistrivõistlustel grupisõidus? Vaata seda Rein Taaramäe silme läbi!

Esimene rünnak Eesti meistrivõistlustel maanteeratturite grupisõidus tuleb kohe esimesel tõusul, kui Viljandi linnasilt on just selja taha jäänud. Rein Taaramäe liigub grupis viimases kolmandikus vasakul serval, lõpuni jääb 162 km, kui tema kõrvalt kiirendavad Mihkel Räim ja Aksel Nõmmela. Aga pikalt nad ette ei pääse. Taaramäe (fotol all vasakul nr 226) tagumikku sadulast ei tõsta.

Pool kilomeetrit hiljem tuleb uus rünnak, seekord paremalt Martin Laasilt. Taas ei mingit kestvat edu.

Nelisada meetrit hiljem – ja kiirendus grupi eest. Total Direct Energie tumesinises vormis Taaramäe passib jätkuvalt viimase tosina mehe seas.

Kuussada meetrit hiljem: ründab Karl Patrick Lauk, üks läheb veel kaasa, mõnisada meetrit hiljem liitub teinegi. Poole kilomeetri möödudes on jooksikuid kuus-seitse, aga minema nad ei saa – Taaramäe vedamisel jõuab suur grupp neile järele. Kohe järgneb eest uus kiirendus, ent seegi ei too tulemust.

Siis, kui lõpuni jääb 159 km, saavad kahekesi eest Iisraeli proff Mihkel Räim ja Peeter Pung, sitke vunkija. Nad väntavad peagrupi ees pooleminutilise edumaa. Alo Jakin ja Martin Laas hoiavad pealtnäha rahulikult grupi sappa, Jakin leiab mahti isegi kiivri kohendamiseks. Taaramäe on neist vaid napid kümmekond kohta eespool, seega samuti grupi päras. Peagrupi ees teevad tempot Cycling Tartu mustas-kollases vormis noored mehed.

152,7 km lõpuni, kui Lauk võtab ette uue rünnaku, saab kaasa kaks kaaslastki, kuid üheskoos ei pea nad ees vastu kolme kilomeetritki.

149,3 km sõita, kui peagrupi eest sööstavad Peeter Tarvis (fotol all paremal nr 7) ja Kristo Prangel, kellele tõmbab peagi järele Martin Laas. Kaks ja pool kilomeetrit hiljem püüavad nad kõige eest kinni Räime ja Pungi ning jätkavad viiekesi.

Samas käivad peagrupist mitme kilomeetri vältel üha uued rünnakud, neist paljude eestvedaja Lauk.

Viimaks, kui lõpuni jääb 143 km, saavad 11 meest ülejäänutest lahti. Nonde 11 seas on näiteks Lauk, Gert Jõeäär, Peeter Pruus, Aksel Nõmmela, Oskar Nisu. Nende 11 seas – ka 11-le järgneva kahe seas, kes üritavad noid kinni püüda –, pole Taaramäed.

Viie kilomeetriga püüavad nood 11 kinni esiviisiku, mille peale Delfis sõitu kommenteerinud eksproff Toomas Kirsipuu nendib: «Esimene selektsioon on tehtud.»

Küsimus on selles, kas Taaramäe, võistluse nimekaim mees, magas õiged äraminekud maha või korraldasid teised talle kui favoriidile tõepoolest ühise kambaka.

«Ei ütleks, et maha magasin, ja ei ütleks, et mulle kambakat tehti,» rääkis mulle kaks päeva hiljem Taaramäe. «Ma ei taha kedagi süüdistada, sest kõigil on õigus mulle tagarattasse hüpata, kui ma võidu sõidan, üritan eest ära saada või teistele järele vedada.»

Asi arenes nii: viiel-kuuel korral tekkis tekkis peagrupi ette väike punt, kuhu kuulusid mõned kõvad sõitjad, kes said järgmistega arvestatava vahe. Taaramäe üritas neile tagant järele saada. Aga tal ei ole jalgades sellist kiirendust, mis lubaks grupi eest teistega kohe tuntava vahe sisse tõmmata. Ta väidab koguni, et on maailma proffide hulgas – jutt on neist, kes sõidavad kolmel suurtuuril – kõige aeglasema kiirendusega sõitja. Enamiku võitegi on ta pälvinud sedasi, et on kümmekond kilomeetrit enne lõppu teistel lihtsalt eest ära sõitnud.

«Alati, kui olin 400-500 meetrit täiega, pea lenksu all pannud, vaatasin taha – ja kogu punt oli mul taga,» kirjeldas Taaramäe mulle Viljandi grupisõitu. «Vedasin vahe ikka kinni, sest teadsin, kui ohtlik selline vahe on. Üks kord, kaks korda, kolm, neli, viis korda – mul oli kogu aeg saba taga.»

Just enne, kui Räim koos Pungiga 159 km enne lõppu eest ära sõitis, oli ta suure grupi eesmistele järele vedanud. «Siis kõik vaatasid, las [Räim] läheb,» kirjeldas Taaramäe. «Siis läks Lauk – las läheb. Siis hakkan ründama ja kuulen, kuidas Lõunaka vennad [Cycling Tartu sõitjad] karjuvad, et õu-õu! Ilmselt on ratturitel minu vastu mingi austus ja kartus aastatega tekkinud, sest nüüdsed noored olid siis täitsa noored, kui mina olin juba tipus.»

Kui 143 km enne lõppu 11 meest viimaks ülejäänutel eest sõitsid, olid nad Taaramäe hinnangul läinud kiirusega 55 km/h.

«Ma ei maganud maha,» kinnitas ta. «Ma olin jälitamas, aga olin jumala punases, sest olin korra vahetult enne [vedanud]. Vahe oli sada meetrit, sain umbes viiekümne peale. Oli raske. Vaatasin selja taha – jälle olid kõik, kes sinna olid jäänud, mul selja taga, ja siis lasin jala sirgu. Automaatselt läks vahe liidergrupiga suuremaks.»

Aga miks jalg sirgu lasta?! Kas sellepärast, et üksinda poleks ta jõudnud liidergrupile järele vedada?

«Võib-olla oleks läbi selle ussiasja järele saanud, aga see oli moraalne pauk, et jälle on kõik tuules,» vastas mulle Taaramäe. «Siis mul oli juba kõrini ja nii ma sealt eest välja jäin.»

Viljandi ring on väga raske, tunnistas ta. «Mäletan, et kui seal 2009. aastal võitsin, oli samuti suhteliselt sile start. Sain nipa-napa ette. Need on kõige raskemad stardid, mis ei ole ringil ja kus on suht sileda peal. [Tunamullu Eesti grupisõidu meistrivõistlustel] Lähtel ei olnud ma heas hoos, aga seal oli [ringidel] teada, kus on küljetuul ja raskemad kohad. Teisel ringil olin üks, kes seal tõmbas. Eelmisel aastal [Otepääl] oli ringi peal lihtne: teadsin, et kui väike vahe on sees, siis tuleb tõus ja seal saan järele. Aga siledal – eks mine üksi järele! Kui vahe oli [Viljandis] juba 40 sekundit, siis üks mees – mitte just harrastaja, aga umbes selline –, tuli kõrvale ja ütles, et davai, ma tõmban sulle täiega hoo sisse, pane järele. Ma ütlesin, et ei, ma ei jõua. «Mis mõttes ei jõua?! Sa oled ju Taaramäe!» Aga nad läksid ees 55ga, 40 sekundit oli vahe – võimatu on järele saada. Siin oleks kahte Cancellarat vaja. Ja nii see läks.»

Taaramäe katkestas Viljandi sõidu.

«Motivatsioon oli maas,» põhjendas ta. «Ma ei tahtnud linnaringidel India pundis rahva ees sõita. 2007. aastal Viljandis magasin maha, olin siis 19-aastane. Siledal oli start. Mina ja [Janek] Tombak jäime taha. Tombak läks närvidega nii alt, et hüppas autosse ja näitas finišijoonel fucki, kui minema sõitis. Ma olin siis noor, entusiastlikum võib-olla, sõitsin lõpuni, ei tahtnud koju minna.»

Nüüd oli Taaramäel motivatsioon enda sõnul nii maas, et ta ei tahtnud rattaga isegi Tartusse sõita.

«Kui läheb halvasti, on tuju ikka ära,» tunnistas ta. «Helistasin õhtul sõbrale, et tulen külla, ma ei saa muidu mõtteid kuidagi peast ära.»

Järgmisel nädala algul pärast Eesti meistrivõistlusi, kahel päeval enne ärasõitu Tour de France’ile, tegi Taaramäe viietunnised treeningud. Noist teisel hoidis ta keskmist kiirust 35-36 km/h ning tegi sekka 3x20 minutit kiiremaid lõike keskmisega 42-43 km/h. Treeningu keskmine vattide näitaja: 350.

Ei tea, kas neist vattidest piisaks, et sel rajal siin, millest mina alla sõitsin, sama kiiresti üles sõita? Ega Tour de France’il muidu hakkama vist saaks.

Minu pikka ja põhjalikku intervjuud Rein Taaramäega saate lugeda laupäevasest Postimehe Arterist. Häid elamusi!
*
PS: Vaat nii, faktipõhiselt ja otseallikatele tuginedes tehakse rattalugu, Huu! Mitte ei tuletata puusalt mingit umbluud.

Fotod 1-9: Eesti meistrivõistlused maantee grupisõidus Viljandis. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

teisipäev, juuli 09, 2019

Pullerits: Kuidas ma tegin jõhkralt heteronormatiivse maastikurattafilmi

Veidi rohkem kui kolm aastat tagasi vahetasin Prostituudi mäe alla kummi, nagu mäletate. Oli teine lootusetult lössi vajunud. Väike auk oli sees. Siis sõitsin edasi ja aina hullemaks läks: kaotasin järje ning lõpuks sattusin vastu õhtut paksu liiva sisse, kus olid puuma ehk mountain lioni värsked jäljed.

Nüüd olin targem ja teadsin teid paremini valida. Jõudsin kurikuulsa Valge nuki mäeni, kust viimati ülalt alla vaadates ei kujutanud ette, et sealt võiks rattaga alla sõita. Ammugi mitte autoga. (Aga loo sellest kirjutasin toona Postimehe Arterile küll.)

Kuid nüüd nägin seda kõike, mis seal näha, oma silmaga. Nägin, ja salvestasin ka teile, kuidas mootorratturid sealt oma tsikleid ettevaatlikult alla langetavad, Nägin, kuidas bagid sealt laskuvad, kaks meest tagant nööri sikutamas, et masin üle katuse ei lendaks. Jõhker!

Siis võtsin bagidele tuulde ja tegin suure ringi, mis läks mööda kohast, mille kohta olin lugenud, et seal käivad puumad kogunemas. Panin sealt peatumata mööda, kuni jõudsin kivisest-liivasest teest üles pressides kohani, mida nimetatakse Kõvasti ihaldatud punktiks.

Ja siis, nagu öeldakse, täie pa**ga edasi. Kokku üle seitsme tunni pikkune ring Kivide taha – Behind the Rocks. Just selline ongi mu uue rattafilmi pealkiri, «Kivide taga», ja seal ei ole lõhna ka mingist gay-sensibiliteedist (mäletate, «Vikerkaare terrassil»?), vaid puhas maskuliine, heteronormatiivne värk, kus ei puudu, muide, ka mõned naised.

Puhas nauding! (Endomondos saate filmi süzeed jälgida siit.)

Foto 1: Priit Pullerits White Knuckle Hilli all. Foto autoriõiguste omanik: Priit Pullerits
Foto 2: Bagi laskumas White Knuckle Hillil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Highy desirable viewpointi serval Kane Springsi kanjoni ääres. Foto omanik: Priit Pullerits

esmaspäev, juuli 08, 2019

Pullerits: Kuidas Tour de France jäi laulupeole konkurentsitult alla

Mul on tavainimese sportlikud võimed, ei enamat, aga tantsu- või lauluoskus on kõvasti alla keskmise. Seetõttu on vale süüdistada mind järgnevat silmas pidades erapoolikuses.

Proovisin pühapäeva pärastlõunal vaadata Tour de France’i meeskonnasõitu (fotol paremal). Keskmised kiirused olid muidugi muljetavaldavad, üle 55 km/h, eriti võrreldes mu enda hommikupoolse sõiduga, kui läbisin, küll ihuüksinda, 58 km keskmise kiirusega 33,9 km/h. Kiirused olid TdF-il nii suured, et enamik meeskondi kaotas veidi rohkem kui kahe tosina kilomeetri vältel kaks-kolm meest. Vaatasin seda kihutamist 15-20 minutit, kuni sain lõplikult aru (lõplikult!), et sel vaatamisel pole mõtet.

Emotsiooni, elamust ei saanud. Võrreldes laulupeoga oli Tour de France tuim ja igav. (Võrdluseks: kui keegi tuleks vaatama, kuidas käib minu töö ehk kuidas valmivad lood, siis see poleks igavus ruudus, vaid oleks igavus lausa kuubis.)

Mida me nägime? Nägime välismaiseid meeskondi võidu sõitmas, nende seas ka kaks Eesti ratturit. Isegi kui nad sekkunuks esikolmiku konkurentsi, ei usu, et see oleks eriliselt vaimustanud, sest meie mehed kaovad sinna välismaistesse meeskondadesse lihtsalt ära. See on ka põhjus, miks on raske, isegi võimatu vaimustuda, kui mõni meie võrkpallur pääseb kuskil välismaa liigas oma meeskonnaga medalikohale. See on lihtsalt hetkeline statistika, ei suurt enamat.

Lühidalt: võrreldes laulupeo pakutavate tunnetega ei pakkunud Tour de France’i ülekanne mingeid tundeid. Sest laulupidu on lihtsalt nii võimas! (Ja kui keegi hakkab siin pruukima väidet, et laulupidu ja Tour de France’i ei saa võrrelda, siis... saab küll! Näete, ma just parajasti teen seda. Ja teiseks: need toimusid eile samal ajal, nii et võrdlus ja valik emma-kumma kasuks oli paratamatu.)

Pole mõtet siin laulupidu kirjeldada, kõik nägid seda isegi. Kui Tour de France on globalistlik kommerts, siis laulupidu on ainult meie oma, meie Eesti asi, mille kohta peadirigent Peeter Perens ütles mulle laupäevase Arteri intervjuus tabavalt, et see on eesti rahva südametunnistus, et see ei ole toode, et see on üritus, mida teeme iseendale ja mida on vaja meile iseendale ning kuhu välismaalased võivad tulla vaatama, mida me teeme, aga sisuliselt neil siia mitte mingit asja ei ole. Kes on vähegi südame ja hingega eestlane, mitte nagu Jürgen Ligi, kelle kommentaaridest võisin aru saada, et tema ei armasta eestlust ja sinimustvalget Eestit, siis teda ei saa laulupidu jätta ükskõikseks. Laulupidu puudutab seda imetabast, teistele nähtamatut ja arusaamatut hingekeelt meis, kes me oleme eestlased. See teebki laulupeo meile ülevaks ja ülimaks.

Tour de France, kogu lugupidamise juures Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti vastu, pole muud kui rattagladiaatorite võitlus üleilmsel areenil, kus võime neile küll kaasa elada – küllap elamegi –, aga kus nende tulemusest, kui nad just ei võida, ei sõltu mitte midagi. Ei, ma absoluutselt ei alaväärista seda, mida nad suudavad ja mida nad teevad – võrrelge esimeses lõigus mainitud keskmisi kiirusi! –, aga nad ei suuda pakkuda, tegelikult mitte keegi Eestis ja eestlastest ei suuda pakkuda, mida me kõik pakkusime laulupeol iseendale ja kõigile teistele.

Laulupidu oli eestluse võimas, puhas, meeliülendav triumf ja manifestatsioon – just see, mida me lolliks minevas ja rahvuslikkust, meie peamist alustala ja ühisnimetajat, meie ühist vereringet alla suruvas maailmas praegu kõige rohkem vajame. Et enda olemasolu tunnetada ja kinnistada ja üheskoos homsesse edasi minna. Eestlastena. Nüüd ja igavesti. Et ei leiaks kõlapinda sellised arvamused, nagu esitas keegi Mikk Pärnits pärast noorte laulu- ja tantsupidu kaks aastat tagasi kultuurilehes Sirp: "Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks."
*
Aga huvitav, kuhu te paigutate igavuse ja põnevuse skaalal Langenud Rahusõduri rattasõidu, kus panen juba esimese paarisaja meetri järel nii julmalt, et lendan peaaegu üle leistangi?

Foto 1: Rein Taaramäe meeskond Total Direct Energie Tour de France’i pühapäevases meeskonnasõidus. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix 
Foto 2-6: Laulupidu, eestluse manifestatsioon. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

reede, juuli 05, 2019

Pullerits: Kolm tegijat värskes rattaajakirjas: Kangert, Taaramäe ja ...!

See võiks ju olla kõva sõna – ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskes numbris leiab minu pildi kolmes kohas (lk 5, 37 ja 60, kui faktitäpsust nõuate), ainult et mõnest mehest on seal veelgi rohkem pilte. Need mehed on Tanel Kangert ja Rein Taaramäe.

Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur (vasakul) on tervelt üheksa lehekülje pikkune intervjuu Kangertiga – kindel maiuspala igale rattahuvilisele (Huu, uhuu!). Muidugi ei kavatse ma selle kõva margiga leppida. Minu intervjuu Rein Taaramäega (ülal parempoolsel fotol kõige ees) enne tema ärasõitu Tour de France’ile võtab enda alla tervelt 18 lehekülge A4-s, ent kus seda lugeda saab, hoian esialgu salajas. Iga asi omal ajal! (Ma Olen Jalgratturi sisust lähemalt allpool!)

Küll aga võin teile öelda, et värskes ajakirjas on mult põhjalik reportaaž kevadisest maastikusõidust Amasa Backil (fotol paremal), mis kuulub maailmakuulsa Slickrocki ja Colorado jõe kõrgel kaljuserval kulgeva Porcupine Rimi rajal kõrval Moabi kolme populaarsema rattaraja hulka. Siinsed järjepidevad lugejad on Amasa Backil juhtunuga kindlasti kursis (kes ei ole, see saab filmikokkuvõtet vaadata siit!). Kuid neile on kahtlemata hindamatu väärtusega sellele reportaažile järgnev utilitaarne lugu, kus avan esimest korda Eesti avalikkusele kogu Ameerika rattareisi komplitseeritud logistika.

Lühidalt: too praktiline lugu on kohustuslik lugemisvara kõigile, kes unistavad kunagi rattaga teisele poole Atlandit sõitma minna. (Jah, see on väga keeruline ettevõtmine, mitte niisama, et võtan piletid ja lähen.)

Kahtlemata kulub logistika valgustamiseks ära mu värske lühifilm, mis näitab kolmest variandist, kuidas Moabi kohale jõuda, kõige huvitavamat ja paremat. See algab Colorado pealinnast Denverist ning viib üle Kaljumägede (Rocky Mountains) mööda sellistest maailmakuulsatest suusakuurortidest, nagu Vail ja Aspen, ning Eesti spordihuvilistele tuttavast Breckenridge’ist, kus on teatavasti teinud korduvalt suuri tegusid Kelly Sildaru. Ärge ära ehmatage: algul, kui Kaljumägedele (fotol vasakul) lähenen, on ilm hall (ikkagi märtsikuu viimane päev), aga kui mägedesse jõuan, läheb taevas ääretult klaariks ja siniseks (oleks vaid Eestis ka suvel nii helge taevalaotus!) ning loodus keerab värvid n-ö põhja. Eriti juhin tähelepanu sellele, kui puhasvalge ja sile on sealne lumi! Vaatamisel on abiks mu kommentaarid ja seletused. (Kel huvi, siis siin võrdluseks kolme aasta tagune sõit Moabi Las Vegasest, mis on palju igavam, üksluisem ja ka märgatavalt pikem teekond.)

Vaadake lühifilmi Denverist – äkki saate ka oma suvisteks sõitudeks vajaliku maitse suhu!

Rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur juulinumber – kaheksateistkümnes! – küsib ja vastab. Millest siis?
Tanel Kangert vaatab tagasi Giro d’Italiale ja ütleb: see on pöörane, mis me teeme!
Kolmkümmend plastpudelit võrdub ühtede rattariietega – seda võõrandit lahendatakse Tartus, moomoos.
Mitu pudelit jooki kulutas Rein Taaramäe Mont Ventoux’ otsa ronides? Taaramäe ütleb.
Mis emotsiooni saab rattaharrastaja kuulsal kevadisel klassikul Liège-Bastogne-Liège Challenge? Nagu Jørgen Lethi filmid.
Jalgrattatrenn pole koht, kus lapsele rääkida ainult rattast, on ligi neli kümnendit treeneriametit pidanud endine tipprattur Mallor Türna veendunud.
Kuidas võita Eesti velotuuri? Mihkel Räim ja Israel Cycling Academy annavad vastuse.
Missuguse Guinnessi rekordi püstitas Chicagos rattur Krystian Herba?
Kui sõidad Soomes maanteel rattaga, siis autojuhid lasevad signaali. Miks?
Kui otsid maastikuratturina suurt üksindust, siis kuhu minna? Muidugi Amasa Backile. Kus see veel on?

Foto 1: Rein Taaramäe veab jooksikuid mulluse Tour de France'i 10. etapil. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix
Foto 2: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 3: Priit Pullerits (vasakul) Amasa Backi rajal. Foto autoriõiguste omanik: Priit Pullerits
Foto 4: Maantee I-70 Denverist Grand Junctionisse Colorados. Foto autor: Priit Pullerits