Pullerits: Tahate lõbusaid suusajutte? Eks rääkige... teadagi, kellega!

Jan Uuspõld (fotodel) saabus krapsaka, isegi lennuka sammuga. Soe villane müts peas, paks hall sall mitmekordselt ja kohevalt ümber kaela. Kohe näha, et proff: vaja hoida tervist, sest haigena lavale ei astu ja Tartu maratonile ammugi ei lähe.

Kohtusime Tallinnas Nõmmel Teatrirestos, mida peab näitleja Margus Prangel. Ta astus ligi, kui me Uuspõlluga suusatamisest rääkisime. Uuspõld ütles talle, et öelgu ka midagi Postimehele, mille peale Prangel teatas lõbusalt, et ei hakka tema vahele segama, kui meil on erialane vestlus.

Vestluse tulemus on tarbitav siin, mille kohta Vahur Teppan ütles, et lahe lugemine. Kaks lahedat lugu alljärgnevalt.
*

Ükskõik, kui palju sa kardad, kui oled roninud, suusad õlal, Mustamäel Nõmme suusahüppetorni tippu, aga sa ei tule sealt jalgsi tagasi alla, sest siis jääb trennikaaslaste ees häbisse, teadis Jan Uuspõld poisina.

Kardad sellepärast, et kuigi oled alla sõitnud ja hüpanud kahest väiksemast tornist, on trampliin, kust kõvemad lendavad üle poolesaja meetri, ikka senisega võrreldes topeltsamm edasi.

«Kuigi oled hüppamist treeninud, tead teoorias, mida pead tegema, siis kui sa päriselt oled seal üleval, tuul ainult viliseb kõrvus, midagi ei ole ümber...» kirjeldab ta.

Aga siis tuleb otsustada: tõugata end laskumisele ja võtta hoovõtuasend.

Ainult et hoog, mida mujal saab külge ette keerates või slaalomi pöördeid tehes pidurdada, muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab, meenutab Uuspõld oma esimest suurt hüpet. «Siis tekkis niisugune tunne, nagu seest oleks kõik õõnes, nagu oleksin tühi tünn. See ei olnudki nagu mina, vaid lihtsalt, et tuleb, mis tuleb.» 

Pärast trampliini otsalt äratõuget, oletab Uuspõld, laperdas ta kuidagi läbi õhu.

«Lendamise tunne oli kõige mõnusam tunne,» lausub ta. «Aga siis hakkab tulema maandumine, et mis nüüd sellest saab.»

Ta hoidis maad ligi, nagu treener oli soovitanud, aga mingil hetkel lasi ikkagi keha rullima. «Suu ja silmad olid lund täis, sa ei kuule, sa ei näe mitte midagi,» kirjeldab ta. «Sa ei tea, kus sa oled. Oled nagu pesumasinas. Lõpuks, kui seisma jääd, teed silmad lahti. Vaikselt hakkavad mingid helid tagasi tulema, keegi kuskil räägib. Tõused püsti, vaatad, et tore, terve!, midagi pole juhtunud.»

Seejärel tõstis noor Uuspõld oma suusad taas õlale ja sammus tagasi torni, et teha kohe järgmine hüpe. Enne andis treener nõu, millele tähelepanu pöörata.

Nii alustavad kõik suusahüppajad. Enam-vähem kõik kukuvad oma esimese hüppe lõpus. See on paratamatus, sest nagu sõnab Uuspõld: erinevalt Tartu maratonist trampliinil katkestada ei saa. «Kui juba tornist ära tõukad, siis pead asja lõpule viima,» ütleb ta, naeruga.

* 

Tuletage Jan Uuspõllule meelde, mis juhtus 14 aastat tagasi Otepääl, kuhu olümpiapronksimees Jaak Mae (fotol vasakul) kutsus ta osalema MK-etapi teise võistluspäeva vaheajal peetud kuulsuste 5 kilomeetri klassikasõidule, ning ta hüüatab silmade põledes: «Oi, see oli põnev!»

Põnev sellepärast, et Uuspõld startis Tehvandi suusastaadionil pooleminutiliste vahede järel alles 16ndana, aga jõudis sinna tagasi kõige esimesena.

Sellise kiire finišisse saabumise põhjustas MK-etapile kogunenud publiku tekitatud melu.

Uuspõllu sõnul oli ta stardis igati rahulik. Aga kui rajale pääses, kuulis, kuidas rahvas hakkas tribüünil kaasa elama ja ergutama. «Jõu, jõu, jõu!» kaikusid hüüded tema kõrvus. Nagu osaleks ta tõesti suurel võistlusel.

Uuspõld võttis end igati kokku, püüdes vähemalt staadionil ja sealt algaval Kunimäe tõusul näidata nii ilusat suusasammu, kui oskab (fotol paremal). 

«Seal olid suured teleekraanid ja ja mul tõmbas hinge kinni, kui staadionilt minema sain,» meenutab ta. «Mul tekkis... mitte paanika, aga niisugune tunne, et täitsa lõpp, ma ei suuda, et mida ma nüüd teen. Oleksin pidanud lihtsalt natuke rahulikumalt võtma, edasi suusatama, aga keerasin suusad tagasi ja juba laskusin sealt alla.»

Ta mäletab, kuidas staadioni kommentaator küsis, kas siit tuli maailmarekord (fotol vasakul).

«Finišis tahtsid nad mind isegi liidritoolile istuma panna,» räägib Uuspõld. «Ütlesin, ma ei taha. Nemad, et «istu, istu».»

Uuspõld, professionaalne näitleja, oletab, et see oli rambipalavik, mis tema üle võimust võttis. Ja tema võistluse enneaegselt lõpetas.

«Ma polnud kilomeetritki sõitnud, kui sain korraliku haamri,» lausub ta. Haamriks nimetatakse spordis seda, kui igasugune jõud saab otsa.

Aga ühest asjast hakkas ta tolle intsidendi järel aru saama paremini, kui eales varem: kui psühholoogiliselt tugevad on tippsportlased, kes igast suunast tuleva turmtule all vastu peavad.

Fotod 1-4: Jan Uuspõld treenimas eelmise nädala kolmapäeval Nõmmel Tartu maratoniks. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae ja Jan Uuspõld 22. jaanuaril 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu eel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 8: Jan Uuspõld 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidul. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jan Uuspõld andmas intervjuud pärast 2022 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu enneaegset lõpetamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas külm ilm viib suusatajad tõvevoodisse?

Arvan, et teilegi on see tunne tuttav. Eile õhtul, kui kella seitsme paiku Tähtvere spordiparki suusatama läksin (fotol all paremal), näitas sealne termomeeter -20 kraadi. Üleeilsest, kui külma oli vähem, -16 kraadi, teadsin, et see paneb suusatamise ajal sõrmed külmetama. Retsept oli järgmine: tuleb kätega kõvasti tööd vihtuda, eriti just vahelduvtõukeid teha. Ja see aitas.

Kuid suusatajaid oli eile õhtul võrreldes varasemate päevadega väljas palju vähem. Külma tõttu, nentis Vahur Teppan, kes Tähtvere keskuses parajasti laste suusaparki uuendas. Inimesed kardavad külma. Ilmselt kardavad, et jäävad haigeks

Vale kartus.

Uurisin asja asjatundjalt, meditsiiniõppejõult ja kogenud perearstilt, kelle nime ei ole mul õigus siin avaldada, sest ei usutlenud teda siinse sissekande tarvis. Mind huvitas, kas tõesti võib külma tõttu haigeks jääda, nagu jäid pärast Viru maratoni mitmed osalejad.

Lühidalt: külm iseenesest küll haigust ei tekita, kui juba viirusega tasahilju nakatanud pole. Siiski on uuringud näidanud, et kui jalad on pikalt külmas või kui pea on väga külm ja nina seestpoolt jahe, siis vastuvõtlikkus nohu põhjustavatele rinoviirustele võib mõnevõrra suureneda, aga mitte palju. Kui rinoviirusega kokkupuudet pole, siis enamasti haigeks ka ei jää. 

Külmetushaigustega, sain kinnituse, on enamasti selline lugu, et need tekivad tavaliselt ainult siis, kui tegemist on mingi viirusnakkusega; ilma selleta nn külmetushaigusi ei teki. Tasub meeles pidada, et enamasti levivad viirused vabalt ka siis, kui te ei ole üldse külmetanud.

Küsisin, kas võin tervena kui purikas minna näiteks poolpaljana keset põldu seisma, nii et mul on jube külm, aga kui minu ümber ei ole teisi inimesi, kes mulle viirust näiteks aevastades peale pritsivad, siis põhimõtteliselt minuga midagi ei juhtu. Vastuseks sain, et põhimõtteliselt nii on, ei juhtu midagi peale selle, et külm võib hakata kudesid kahjustama

Ometi teame, et enamik seostab talvel haigeks jäämist sellega, et said külma, misjärel tekkis nohu ja siis kõik muud hädad. Aga teate, milles on tegelikult asi? Asi on selles, et kui hakkab tekkima viirushaigus, siis tekib alguses külmatunne, mis on haiguse üks sümptomeid, ja seetõttu tekibki arvamus, et ju said külma.
Teiseks, vaadake lasteaia lapsi, keda sõidutatakse sageli autoga lasteaeda ja tagasi koju, kes on korralikult riides, aga ikkagi jäävad tihti haigeks. Miks? Sellepärast, et lastel pole veel piisavat immuunsust viiruste vastu, nad puutuvad kokku paljude teiste, viirusi kandvate lastega, ning jäävad sedasi haigeks ka ilma igasuguse külmetamiseta.

Me kõik teame soovitust, et kui oled sporti teinud, siis vaheta kähku niisked riided kuivade vastu, sest kui oled higine, jääd haigeks. Huvitav, kas higistamise järel külmetamine soodustab haigeks jäämist? Vastus on, et kui inimene on higine ja tuule käes jahtub, siis on tal lihtsalt ebamugav olla. Muidugi, kui tal on mõni nii-öelda nakkuse idu juba olemas, siis see võib natuke suurema tõenäosusega haigust tekitada; aga kui nakkust ei ole, siis haigeks ei jää.

Me teame, et enamik mässib pärast suusatamist sisse just kaela ja kõri, et kurk ei muutuks kähedaks. On need omavahel ikkagi seotud? Mõelge palavatele suvedele, kui lähete kuumenenuna autosse ja lülitate seal jaheda konditsioneeri tööle – on ju juhtunud, et kurk jääb haigeks? Mul juhtus see tunamullu sügisel Utah’s, kus väljas oli soe ja motellitoas oli ka soe, nii et panin öösel konditsioneeri tööle – ja mis juhtus? Muidugi jäi kurk valusaks, ajapikku muutus hääl kohutavalt kähedaks. 

Asi on selles, et kui limaskest kiiresti jahtub, siis tema kaitsefunktsioon mõnevõrra nõrgeneb ja võib juhtuda, et need bakterid, mis on suu limaskestal, streptokokid, saavad hakata vabamalt paljunema.

See tekitab lõppeks küsimuse, kas külm võib nõrgestada immuunsüsteemi, misjärel oleme haigustele vastuvõtlikumad. Ega see tavaliselt ilmselt nõrgesta – ma näiteks ei mäleta, et okupatsiooniarmeesse sundvärvatuna oleksin põhjapolaarjoone taga talvel 1985, mil väljas oli kaks kuud jutti vähemalt -40 kraadi ja isegi alla selle, oleks seal keegi seetõttu haigeks jäänud –, v.a juhul, kui haigusetekitaja on juba organismis.

Viimaks, miks ikkagi pärast Viru maratoni mitmed haigeks jäid? Küllap sellepärast, et pikk ja tugev pingutus suurendab paraku haigestumise riski, sest kaasasündinud immuunvastus võib sel juhul olla tavalisest natuke nõrgem. Nakkus saab siis endale parema šansi organismis nii-öelda võimust võtta. Ent ei saa unustada, et tõenäoliselt pidi Viru maratoni järel haigestunuil ikkagi juba mingi nakkus olema. Sest kui on väga väike kogus viiruseid, siis saab inimorganism neist tihtipeale jagu, nii et haigusnähtusid ei pruugi tekkidagi, aga kui olete kurnatud, võitegi haigeks jääda.

Foto 1: Suusataja eelmise nädala pühapäeval Tallinnas. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Tee Tähtvere spordiparki reede õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Vaade eelmise nädala teisipäeval Lõuna-Eestis Lüllemäe küla kohalt Karula rahvuspargi poole. Fotode autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 4: Hommikune kergliiklustee Tartus Tähtvere linnaosas eelmise nädala teisipäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Kergliiklustee Tartus Tähtvere linnaosas eelmise nädala pühapäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tähtvere park Tartus eelmise nädala kolmapäeval. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Millest räägib meile Estoloppetil osalejate tulemuste võrdlus?

Eestis väga kõrgel ja vastutusrikkal positsioonil olnud inimene helistas ja rääkis, et tal on minu- ja temaealine tuttav, kes käis ülemöödunud laupäeval Viru maratonil, suusatab oma vanuse kohta korraliku trmpoga, pisut üle nelja minuti kilomeetri kohta, aga lõpetas maratoni viimase 15 protsendi hulgas. Mitte et ta seal tingimata võistelnud oleks, vaid asja iva on muus, seletas helistaja. 

Nimelt, Estoloppetile järele jäänud suusatajate tase on nii kõrge, et neil, kes jäävad tagaotsa, kaob motivatsioon seal osaleda. Mitte niivõrd sellepärast, et saavutatud koht on halb – kuigi kellel meeldib end leida protokolli lõpust? –, vaid pigem sellepärast, et sa tunned, et ei kuulu enam sellesse seltskonda.

See oleks umbes sama, kui mind oleks mu 800 meetri jooksu isikliku rekordiga saadetud Euroopa meistrivõistlustele. Kui jääd seal selgelt viimaseks – isegi siis, kui peaksid püstitama isikliku rekordi –, ei ole see vaatamata tõsiasjale, et osaled suurel ja uhkel võistlusel, midagi sellist, mis meelt ülendaks. Tegelikult, kui sul on vähegi kainet enesekriitilist hinnangut, tunned, et sa ei kuulu sinna. Ebameedliv ja ebamugav tunne tekib.

Kuulasin eile maad, kas see, millest helistaja rääkis, on lihtsalt ühe mehe kogemus või on seda laiemalt täheldada. Ja sain kuulda, et see on kindlasti asi, mis on puudutanud ka teisi. Et on piisavalt inimesi, kes tunnevad, et Estoloppeti professionaliseerumine ja üldine taseme tõus on sellised, mis peletavad osasid eemale. Piltlikult öeldes: kui sul pole Norra koondise kombinesooni, Fischeri vähemasti eelmist suusamudelit ja värvikirevaid saapaid ning loomulikult suusaliigutusi, millega võiks suusaõpetuse tundides teha demonstratsioonesinemisi, siis parem ära Estoloppetile tiku.

Jah, need on subjektiivsed muljed ja tõlgendused. Vaatame ka fakte.

Vaatasin ja võrdlesin tänavuse ja kümne aasta taguse Viru maratoni tulemusi. Taset aitab võrrelda see, kui palju kaotavad järgmised parimale; ja kuna distants ning olud on erinevad, siis võrdlesin, kui palju moodustas järgmiste tulemus võitja tulemusest.

Tänavuse Viru maratoni (35 km) võitis Raido Ränkel 1:32.02ga ja 2016. aasta Viru maratoni (42 km) Tomas Kaurson 1:48.14ga. Need tulemused on siis 100%. Nüüd võrdlus vasakpoolses tulbas, kui suur oli protsentides Ränkeli tulemusega võrreldes tänavu teatud koha saanute kaotus, ja parempoolses tulbas, kui suur oli protsentides Kaursoni tulemusega võrreldes 2016. aastal sama koha saanute kaotus:

10. koht – 106,5% ja 105,8%
74. koht* – 123,7% ja 119,3%
200. koht – 149,1% ja 136,9%
300. koht – 175,6% ja 148,8%

*74. koha saavutas tänavu Jaanus Laidvee.

Tänavuse Viru maratoni pika sõidu lõpetas 356 ja 2016. aasta sõidu 535 suusatajat.

Palun, siin on teile faktid – asuge tõlgendama!

Foto 1: Raido Ränkel võidab tänavuse Viru maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 2: Mullune Viru maraton. Foto autor: Karli Saul, Estoloppet
Foto 3: Vahur Teppan intervjueerib tänavuse Viru maratoni võitjat Raido Ränkelit. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 4: Tänavuse Neeruti maratoni rada. Foto autor: Estoloppet 

Pullerits: Mis sai mulle tulnud kutsest osaleda Milano Cortina taliolümpial?

Millalgi sügisel, kui lumest polnud veel haisugi, helistas mulle Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela. Tal oli üks ettepanek. Nimelt, kas ma oleksin nõus sõitma ajakirjanikuna Milano Cortina taliolümpiale.

Kui selline ettepanek tuleb igasuguse eelhoiatuseta, siis ei ole ju mõistlik koheselt teatada, et jah, olen küll. Või et ei ole. Küsisin veidi järelemõtlemise aega. Ja sain.

Ma olen kahel taliolümpial ajakirjanikuna käinud. Esimest korda 2002. aastal Salt Lake Citys (fotol vasakul) koos nüüdseks meie hulgast lahkunud Andrus Nilgiga ning fotograaf Toomas Huigiga. Ausalt öeldes ei mäleta, miks Nilk mind kaasa kutsus. Sest ma ei ole kunagi olnud kusagil ühegi sporditoimetuse liige. Lähim formaalne seos spordiajakirjandusega oli mul üheksakümnendate teisel poolel, mil olin ajakirjandustudengina sisuliselt Spordilehe mittekoosseisuline Tartu korrespondent. Ja Salt Lake Citysse sõitsin vist küll ennekõike sellepärast, et olümpia toimus Utah’s, minu lemmikosariigis.

Too oli Eestile edukas olümpia, Andrus Veerpalu (fotol paremal) võitis kulla ja pronksi (hiljem sai ta pronksi asemel hõbeda) ning Jaak Mae pronksi. Ja Utah’s mulle samuti meeldis, elasime kuuekesi äärelinnas renditud eramajas (mina, Nilk, Huik, Kristjan Kalkun, Enn Hallik, Sulev Valner), ilmad, nagu mäletan, olid valdavalt päikselised. Nii et kui neli aastat hiljem sain toimetuselt ettepaneku – taas paraku ei mäleta, millepärast –, kas tahan sõita koos Veiko Visnapuu ja Deivil Tserpi ning forograaf Raigo Pajulaga Torino olümpiale, jäin nõusse. Taas õige otsus: sellest sai kolme kullaga Eesti kõigi aegade edukaim taliolümpia.

Milano Cortina olümpiale sõidu ettepaneku sain piisavalt varakult sügisel, nii et sinna sõit tundus n-ö kauge muusika, mis kallutas otsustamise jah-sõna kasuks. Kaasa aitas ka see, et Järvela ei oodanuks enda sõnul mult niivõrd sporditulemuste ja võistlusjärgsete kommentaaride kajastamist, sest neid edastab televisioon nagunii operatiivselt, vaid pigem kõige muu olümpiaga seonduva ja olümpial juhtuva leidmist ja vahendamist. Ehk teisisõnu: ma ei pea tegema vahet lutzil ja salchowil, vaid pigem otsima lugusid, juhtumeid, värvikaid detaile (fotol ülal vasakul). Või veel kord ümber sõnastades: primaarne on ajakirjanduslik kogemus, mitte spordispetsiifiline asjatundlikkus. Samuti sain kinnituse, et ma ei pea hakkama tegema, mikrofon käes, mingeid multimeedialõike, sest selleks mul väljaõpe ja kogemus puudub.

Sisestasin oma nõutud isikuandmed EOK vastavasse süsteemi ja oligi kõik – olin ajakirjanikuna olümpiale registreeritud. Elu läks edasi, nagu oli läinud seni.

Siis, novembri algul, juhtus n-ö lambist trauma. Maandusin Margus Mustimetsa füsioteraapialaual. See muutis tulevikuvaadet.

Andsin olukorrast ka Järvelale teada. Ta oli toetav, et vast pole hullu, olümpiani aega veel on, küll saan asja joonde.

Kui Tõnis Niinemets ja Henrik Kalmet kutsusid mind novembri lõpus Tallinna „Varupadruni” podcasti salvestusele ja tegid seal breaking newsi, et lähen taliolümpiale, sh sinna, kus võistlevad laskesuusatajad, siis need, kes saadet vaatasid, kuulsid, et mu vastus ei olnud nende infot sugugi kinnitav. Pigem jätsin otsad ebamääraseks ja lahtiseks. See ei olnud poos. Kahtlused olid tõesti suured. Sisimas olin saanud selleks ajaks aru, et olümpiale sõidu tõenäosus on sisuliselt sama suur nagu selle tõenäosus, et Eesti laskesuusataja võidab olümpial medali.

Detsembri teises pooles, mõni aeg enne jõule andsin Järvelale teada, et ei hakka kangelastegu sooritama, tööandja huve ja ootusi ning iseennast ohustama ja jätan olümpiale sõidu ära.

Lähikonnas on reaktsioone olnud kahesuguseid. Ühed sellised, et rumal otsus – mõni teine annaks ei tea mis ära, et saaks olümpial käia. Teised sellised, et ega olümpial ajakirjanikuna tegutsemine mingi meelakkumine ole. 

Eriti pole siis, kui ülevaid emotsioone ehk medaleid pole loota. Nagu need tulid Salt Lake Citys ja Torinos.

Aga mul on läbirääkimised, et üks mees vahendaks olümpialt siia blogisse tõeliselt eksklusiivi.

Foto 1: Lumised olümpiarõngad Cortina d'Ampezzos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Priit Pullerits Salt Lake City olümpial. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Angela ja Andrus Veerpalu Salt Lake City taliolümpial suusatajate elupaigas Homesteadis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits teeb tänavareportaaži Salt Lake City politseinikest Darren Sipesist, Peter Sadlerist ja Brent Larsenist. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 6: Sildid juhatamas olümpiakülalisi Cortina d'Ampezzos. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Talvine Cortina d'Ampezzo. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Lühenenud distantsid ja sõidud ringidel - kas see on Estoloppeti saatus?

Eelmisel laupäeval kulges 35-kilomeetrine Viru maraton (fotodel) 10-kilomeetrisel ringil, mida tuli läbida kolm korda, järgmise nädala laupäeval toimub 31-kilomeetrine Neeruti maraton kahel ringil. Seega jätkub mullu alguse saanud tava: Eesti suusamaratonid sõidetakse ringidel. Ja kui vaatate seniste võistluste pikkusi, siis näete, et ega need distantsi poolest mingid maratonid ole. Mis viis mind paarile mõttele.

Esiteks, ringil on maratoni korraldada kahtlemata säästlikum, kui valmistada ette üks pikk rada, ning raha loeb. Teiseks, kui sõitude pikkus kahaneb, siis see on justkui märk – eriti arvestades osalejate arvu kahanemist võrreldes kümnendi-kahe taguse ajaga –, et tuleb ajaga kaasas käia ning osalejate ligimeelitamiseks neile lühemaid sõite korraldada.

Loogiline kõik, kas pole?

Läksin nende teooriatega reede pärastlõunal Estoloppeti sarja tegevjuhi Kunnar Karu jutule. Ta kõndis parajasti Kekkose rajal – ärge erutuge: ta kinnitas, et kõnnib nii, et rada ei riku –, kiites, et see on väga tugev, ainult mõnes kohas on oksarisu puudelt lumele langenud.

Karu kinnitas, et ühegi maratoni korraldaja ei taha teha rada lühemaks ega viia võistlust ringidele, aga kui lund pole piisavalt, siis muud varianti üle ei jää. Ta ütles, et iga korraldaja soov ja unistus on ette valmistada pikk rada, ja kui see pole võimalik, siis teha maraton kahel võimalikult pikal ringil.

Nädala pärast peetav Neeruti maraton tuleb Estoloppeti kodulehe andmeil 31 ja Karu sõnul 32 km pikkune, kusjuures ta ei välistanud, et äkki õnnestub võitlust veel mõne kilomeetri võrra pikendada, kuid ei pidanud tõenäoliseks, et seda saaks pidada muud moodi, kui kahel ringil. Kaks ringi on tema sõnul mõistlik variant, sest kolmandal ringil läheb sõit osalejaile juba tüütuks ning rada pudruks. „Parem sõita kaks ringi, kui teha ka kolmas poolpiduselt otsa,” sõnas ta.

Küsisin, kas Viru ja Neeruti põhisõidu lühendamisel kõvasti alla 40 km on mängus ka kalkulatsioon, et siis on need rohkematele jõukohased. Karu vastas, et distantsi pikkus sõltub ikka talvest ja lumest. Ta lisas, et ületuleva nädala lõpus toimuv Alutaguse klassikamaraton on plaanis läbi viia ühel pikal rajal (praegu on see välja kuulutatud 43 km pikkusena), kui vaid lund pisut juurde tuleks.

Uurisin ka, kas Karu on kursis, nagu siin blogis hiljuti üks kommentaator välja tõi, et Estoloppeti sarja osalejate keskmine vanus on märgatavalt tõusnud, ja kui on, kuidas see mõjutab sarja edasisi plaane. Karu rääkis, et kõigil maratonidel on programm läinud laiemaks: lisaks põhisõidule pole kavas ainult poole lühem võistlus, vaid lisandunud on mõlemas tehnikas sõidud, öösõidud, lastesõidud, naiste sõidud, teatesõidud. Ta avaldas lootust, et kõik see hakkab ka nooremat rahvast ligi meelitama. Kui kavas oleks ainult 42 km sõit, siis selge see, mainis ta, et paljudele käiks see üle jõu.

„Kui lähed esimest korda elus Tartu maratonile ja kohe pikale distantsile, siis ei tea, kas sellest tuleb ikka nauding,” sõnas ta.

Võistlusmaa pikkuse osas, möönis Karu, on olukord muutunud: kui vanasti oli see, kes ei sõitnud täispikka maratoni, nobody ehk mitte keegi, siis nüüd enam ei viska sõbrad õhtul saunast välja seda, kes piirdus poolpika distantsiga.

Küllap on nii mõnedki pannud tähele, et Viru ja Neeruti maratoni vahele jääb kaks nädalat, seejärel toimuvad järgmised kolm maratoni nädalaste vahedega ning siis hooaja lõpetuseks Haanja maraton pärast kahenädalast vahet Tallinna maratoniga. Miks nii?

Karu ütles, et Estoloppeti vaatest võiks iga maratoni vahel olla kaks nädalat, siis ei läheks graafik nii korraldajatele kui osalejatele liiga tihedaks, aga asi on selles, et keegi ei julge jaanuari alguses suusamaratonide hooajaga algust teha.

Mida teie neist seletustest arvate ja mis küsimused teil on tekkinud?

Fotod: Viru maraton 17. jaanuaril 2026. Fotode autorid: Tarmo Haud ja Adam Illingworth, Estoloppet

Pullerits: Miks murdmaasuusarajad tuleks muuta tasuliseks?

President isiklikult tõstatas raha teema, suure raha teema. Ta ütles Otepääl toimunud kahevõistlejate MK-etapi ajal, et tuleks leida miljon eurot ja hüppemäe äärde tuulevõrk püsti panna. Mis aga seejuures märkimata jäi, on huvide konflikt, suisa röökiv huvide konflikt. Nimelt asus president tegema avalikku lobitööd oma poja eest. Tema poeg Kristjan Karis on Tehvandi Spordikeskuse sihtasutuse juhatuse tähtsaim liige. Keskuse spordirajatiste hulka kuulub ka K90 suusahüppemägi.

Ma ei ütle, et suusahüppemäele ei tohiks tuulevõrgu soetamisest rääkida, aga kindlasti ei peaks sel teemal rääkima president, kelle poeg juhib Tehvandi spordikeskust.

Meie räägime samal ajal palju väiksematest summadest. Näiteks kolmest eurost. Just nii palju tuleb sellest talvest alates maksta iga päev igaühel, kes on vanemad kui 10-aastased ja tahavad Haanja radadel suusatada. Neli talve tagasi, kui seal viimati suusatasin, sai seda teha täiesti tasuta.

See on õige otsus, et suusatajailt raha küsida. Suusaradade tegemine pole odav lõbu. Kohalik omavalitsus, Rõuge vald, seda kinni maksta ei suuda. Ega peagi maksma, kui suur osa neist, kes seal suusatamas käivad, on pärit mujalt. 

Mul on raske leida argumente, miks muud paigad, kus on ettevalmistatud ja hooldatud rajad, ei peaks järgima Haanja keskuse eeskuju, sh Tartu Tähtvere spordipark. Miks peaks suusatamine olema tasuta?

Näiteks tahate minna Kuutsemäele või Kütiorgu või Kiviõli tuhamäele suuskadega mäest alla laskma – igal pool peate maksma, ja palju rohkem, kui kolm eurot. Jah, selle eest saate tõstukiga üles sõita – aga kas tahate väita, et mäepileti hind on täpselt tõstuki kasutamise hind?! Ei ole ju.

Tahate minna ükskõik millisesse spordisaali – samuti maksate. Tahate minna kergejõustikuhalli – jälle maksate. Tahate kuskil korv- või võrkpalli mängida – ikka maksate. Miks peaks suusatamine olema privilegeeritud ala, et seda peaks saama tasuta? (Jajah, tean, lõpuks maksab maksumaksja kõik kinni; aga sel juhul ei saa rääkida ka tasuta ühistranspordist.)

Kindlasti toetan seda, et lastelt ei peaks suusatamise eest raha küsima, nagu ei tee seda ka Haanja keskus, kui sa ei ole just 11 või vanem. Aga need, kes käivad tööl ja teenivad raha, võiks küll maksta. Et ebamugav iga kord kolme eurot kaasas vedada ja maksmisega tegeleda? Ka sellele on lahendus: Haanjas saab osta 75-eurose hooajapileti – suusata selle eest, kui palju tahad. Aga võib ju ka pakkuda kuupiletit, näiteks 25 eurot. 

Suusatajad, mis arvate?

Foto 1: Eelmise nädala reede päikseline hommik Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Suusataja esmaspäeva õhtul kella kaheksa ajal Tähtvere sspordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sügisel renoveeritud tee Tähtvere spordiparki. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tähtvere tervisespordikeskuse uus hoone. Esiplaanil suusahoolduse ala aknad, taamal suusalaenutuse osa aknad. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Millise valusa vastasega tuli Viru maratonil tegelikult võitlust pidada?

Läbinud Viru maratonil stardipaugujärgse 5-kilomeetrise pauna ja poole esimesest, 10-kilomeetrisest ringist, mida tuli suusatada kolm korda, algas peaaegu katkematu võitlus varbaid ja eriti just sõrmi pureva külmaga.

Temperatuuri prognoosi järgi ei pidanud laupäeva hommik kujunema teab mis piinarikkaks. Ilmaennustus lubas Lääne-Virumaal Mõedaku spordibaasis stardi ajaks üheksat ja umbes kahe tunni järel 35 kilomeetri pikkuse vabatehnikas maratoni lõpetamise ajaks kaheksat miinuspügalat.

Aga tegelikult oli startides külmakraade tosin. Prognoosituga võrreldes iseenesest küll väike erinevus, kuid mida prognoos ei öelnud – see oli tuulekülm ehk kui krõbe pakane tegelikult tundub.

Ja tundus ligi 20 miinuskraadi, väidab Jaanus Laidvee (kelle siinne kogemuslugu ilmus ka Postimehes.) 

«Metsa vahel tuult peaaegu polnud, aga lagedal oli ikka rõve,» kirjeldab ta. «Tuul oli korralik.»

Laidvee on olnud viimasest viiest Tartu maratonist neljal kindel esisajamees. Seekord, nagu ta Stravas teatab, oli Estoloppeti sarja esimesel mõõduvõtul tema plaan mitte n-ö üle panna, vaid sõita mõnusa pingutusega nii, et ebamugavaks ei läheks. Mitte et ta vähe treeninud oleks. Ta käis talve hakul rohkem kui nädala harjutamas Itaalias Livignos ja hiljuti perega ka Soomes Vuokattis. Põhjus, miks kavas polnud kohe stardipaugust paugutama hakata, oli tema sõnul järgmine: «Tuleb vaadata passi.» Tema vanuseklass on M50.

Start oligi Laidvee hinnangul mõnus ja rahulik – üksjagu erinev sellest rabistamisest, mida ta mäletab Viru maratonilt mõni aasta tagasi. Ta oletab, et asi võis olla selles, et paljud on saanud lume hilise saabumise tõttu ebapiisavalt treenida ning enesekindlus ei ajanud seega enamikul üle ääre.

Laidvee paneb tavaliselt võistlusteks suusakombinesooni alla ühe kaitsva pesukihi, aga sedapuhku pani teise ka. Õigesti tegi – kehal külm ei hakanud. Jalga tõmbas ta paari õhukesi sokke ja nende peale kaks paari spordisokke. Taas õige tegu – alles 4–5 kilomeetrit enne lõppu hakkas külm varbaid näpistama. Mitmed kaasvõistlejad, kellega ta rääkis – ja noid oli umbes kümme –, tunnistasid, et neil olid ka varvastega probleemid ja mõnel neist hakkas varvastel niivõrd külm, et palju ei jäänud puudu, kui nad oleksid võistluse katkestanud. 10-kilomeetrisel ringil sõitmine teinuks selle ka lihtsamaks.

Aga kinnastega tegi Laidvee vea. Tavapäraste võistluskinnaste asemel tõmbas küll käte otsa Madshusi paksemat sorti trennisõrmikud, kuid 10. kilomeetri paiku sai aru, et noist jääb väheks. Ta taipas – paraku lootusetult hilja –, et oleks pidanud trennikinnaste alla panema ka aluskindad. 

Rohkem kui kaks kolmandikku distantsist, ligi veerandsada kilomeetrit, pidi Laidvee võitlema selle nimel, et sõrmed ära ei külmuks. Ja mitte ainult tema. Laidvee sõnul olid sama hädaga kimpus peaaegu kõik, kellega ta pärast võistlusmuljeid vahetas. Ta pidi tihtilugu loobuma suusatades kätetööst, et sõrmi mudida või pigistada – vaja oli ju veri liikuma saada. «Ebameeldivaid hetki oli päris palju,» tunnistab ta.

Nii mõnedki osalejad avaldasid Laidveele, et paiguti kippus sõrmedega olukord nii hulluks, et tuli tahtmine rajalt ära tulla. Näiteks Alar Savastver, kes suutis sellest hoolimata lõpetada 31. kohaga. Laidvee ei salga, et oleks ta sõitma läinud võistluskinnastega, poleks ta finišini vastu pidanud.

Esimest korda 10-kilomeetrist ringi läbides oli rada tugev ja korralik, lund oli piisavalt, rohi kuskil välja ei turritanud ja mulda ei paistnud. See oli ka põhjus, miks Laidvee otsustas sooja tehes, et läheb sõitma väikse kulbiga keppidega – ta uskus, et need ei vaju kõval rajal läbi. Suurte kulpidega, millest on kasu paksus lumes, kaasneb oht, et mõni konkurentidest võib neile peale astuda ja sedasi isegi kepi ära murda.

Aga teise 10-kilomeetrise ringi algul tuli tõdeda, et rada on võrreldes esimese ringiga muutunud märksa pehmemaks, ning kolmandal ringil veelgi rohkem. Eriti tõusudel ja üle põldude kulgevatel lõikudel. Nii kepid kui suusad vajusid rohkem läbi, ent vähemasti musta maad kuskilt välja paistma ei hakanud.

Teisel ringil hakkas ka juhtuma. Selle algul tuli laskumisel Laidvee tagant Veikko Savvest (nr 69), jõudis Laidveele kõrvale, kuid tema suusk jooksis raja ääres lumevalli. Laidvee kuulis, kuidas Savvest kukkus kõva pauguga selili. (Savvest toibus ja edestas lõpuks Laidveed kolme ja poole minutiga. Parempoolsel pildil on Laidvee vasakul ja Savvest paremal.)

Pelgalt kolm kilomeetrit hiljem sai Laidvee maaga otseühenduse. Ta laskus põllul, laskumise lõpus ootas paremkurv. Nagu kurvides ikka, oli sinnagi tekkinud sisejälg ning sellest kõrgemal lumevallil välisjälg. Laidvee otsustas kasutada sisejälge – ent see osutus valeks valikuks, nagu ta tunda sai. Suusk jooksis sisekurvis tekkinud valli, tõmbas hoo kinni ning Laidvee maandus tagumikule. Tema järel tuli tosin meest, kes kõik läksid mööda, kuni ta end püsti ajas, üleni lumine. Seni oli ta enda arvestuse järgi sõitnud umbes 50. kohal.

Ja ta langes veelgi tahapoole. Salomoni suusasaapa lukk ja selle peale käiv krõps olid kukkudes puntrasse keeranud. Seni kui ta külmunud sõrmedega selle lahti harutas ja saapa sõidukorda seadis, kukkus ta veel paari koha võrra tahapoole. 

Suuremad juhtumised said sellega otsa, aga väiksemaid takistusi tekkis kolmandal ringil ridamisi juurde – ja mitte üksnes talle, vaid kõigile, kes ei kuulunud põhidistantsil liidrite hulka. Nimelt lasid korraldajad pärast seda, kui kiiremad olid suundunud lõpuringile, nonde järel rajale lühema distantsi sõitjad. See tähendab, et edaspidi tuli pidevalt laveerida, kuidas aeglasematest mööda pääseda. Eriti keeruliseks muutus möödumine laskumistel, kus nn matkajate taga tuli mitmel korral sahatada – vastasel korral oleks laskumise alla tekkinud külakuhi. Kukkumisi juhtus.

«Kolmas ring oli paljuski slaalomisõit poolmaratoni sõitjate vahel,» lausub Laidvee. (Vt öeldu kinnituseks foto paremal.)

Laidvee keskmiseks pulsiks kujunes 146 lööki minutis, mis ei ole tema puhul kõrge näitaja, kuigi tõusumeetreid kogunes spordikella järgi 824, mis näitab tema sõnul, et rada oli nõudlik. Kuna jõudu liigselt kulunud polnud – mõlemad kaasa võetud geelid jäid tarbimata –, pani ta viimasel kolmel-neljal kilomeetril tempot juurde ja sai mõne koha võrra ettepoole. Protokolli läks 74. koht ajaga 1:53.52, M50 klassis oli ta 15. Võitja Raido Ränkelile kaotas ta pisut alla 22 minuti.

Fotod 1, 3 ja 4: Viru maraton laupäeval. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet 
Foto 2:Viru maratoni teadustaja vahur Teppan (vasakul) ja peakorraldaja Tarmo Kärdi. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Raido Ränkel võidab Viru maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 6: Viru maratoni võitis naiste arvestuses Soome ekskoondislane Anne Kyllönen. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Jaanus Laidvee (vasakul) ja Veikko Savvest (paremal) joogipunktis. Foto autor: Estoloppet
Foto 8: Viru maratoni esikolmik Karel Tammjärv (2. koht), Raido Ränkel (1. koht) ja Sander Linnus (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 9: Viru maratoni kuus paremat autasustamisel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 10: Slaalomisõit kolmandal 10 km ringil aeglaste osalejate vahel. Foto autor: Estoloppet

Pullerits: Millega on Viru maratonil kitsas käes? Rahaga!

Miks tuleb laupäeval Viru maratonil sõita kolm 10-kilomeetrist ringi, mitte üks 42-kilomeetrine, nagu algselt välja oli kuulutatud, on küsinud nii mõnigi.

Pakkusin ühele küsijale n-ö lambist vastuseks, et äkki kulude kokkuhoiu tõttu – ja tuli välja, et nii ongi. Kuigi, tõsi, see pole ainus põhjus. Ent siiski oluline põhjus, nagu tõin välja ka täna Postimehes avaldatud loos.

Estoloppeti sarja maratonide korraldajad on kuulnud suusatajailt häid sõnu, aga ka halbu. Osade osalejate rahulolematus pole neile võõras teema. Seepärast võtsidki Viru maratoni korraldajad peakorraldaja Tarmo Kärdi sõnul ette, et valmistavad ette pigem lühema, ent kvaliteetse raja, mitte pika, mis võib nn vingumäe meestele ainest anda.

Ta on elunäinud rajameistreilt kuulnud, et nüüdisajal on inimesed kapriissemad kui varem. «Kui väike käbi või oks jääb ette, tõmbab neil juba kulmu kortsu,» vahendab ta kogenud meeste tähelepanekuid. «Ja kui parkla on 500 meetri kaugusel, küsitakse, miks me peame jala käima.»

Esimene põhjus, miks Viru maraton toimub 10-kilomeetrisel ringil (millele pääseb 5-kilomeetrise stardipauna pealt), on mõistagi lumi. Seda on vähe. Kui Kärdiga eile, neljapäeval varasel pärastlõunal rääkisin, ütles ta, et saabus just pool tundi tagasi maratonirajalt, mille sõitis läbi, ning kinnitas, et raja põhi on tugev. Kahes kohas põllu peal turritas siiski rohelus lume alt välja. Sinna lubas ta lume peale visata. 

«Autoga sõites vaatad, et lund on küll ja veel,» rääkis Kärdi, «aga kui pressid kokku, ei jää sellest suurt midagi järele.» Eriti haavatavad on tema sõnul lagedamad kohad, kus tuul saab keerutada ning võib pehme lumevaiba õhukeseks puhuda.

Teine põhjus, miks Viru maraton toimub ringil – ja Kärdi väitis, et tänavu peab enamiku suusamaratone sõitma ringidel –, tuleneb tema sõnul maaomanikest. Paljud varasemail aastail põldudel kulgenud lõigud on üles küntud ning lumekiht ei ole nii paks, et musta pinnast piisavalt katta. «Kui põllul muld või kivike kellegi suusa alla jääb, on vingumäel jälle üks mees juures,» lausus Kärdi.

Lisaks tuleb maaomanikega läbi rääkida, kas suusatajad võivad ikka nende kuuri tagant läbi sõita, ütles Kärdi, kes korraldab Viru maratoni neljandat korda.

Kuid suurim puudus on rahast. Viru maratoni eelarve küünib 30 000 euro kanti, millest stardimaksud katavad umbes poole. Stardimaksu tõsta ei ole võimalik, sest siis kahaneb kohe osalejate arv, seletas Kärdi.

Pool eelarvest tuleb korraldajail ise kokku kraapida. Näiteks Lääne-Virumaa Spordiliidult õnnestus saada 500 eurot ja Kultuurkapitalilt 2500. Varem on Kulka toetus küündinud 4500 euroni.

«Raha on kokku kuivanud,» nentis Kärdi, «aga kõik on läinud kallimaks.» Tänavune eelarve on tema kinnitusel väiksem kui varasemalt. 

Raha neelab Viru maratonil see, et enam-vähem kõik tuleb rentida. Näiteks Mõedaku spordibaas maratoni keskuseks ja rajatraktor suusaradade ettevalmistamiseks. Kusjuures traktor on Kärdi sõnul sama vana, nagu Viru maraton, mis on tänavu juba neljakümnes. «Hoiame hinge kinni, et traktor ära kestaks,» ütles Kärdi eile.

Mitmed toetajad küll aitavad, aga teatud määrani. Näiteks Ramirent andis mullu tasuta piirdeaedu ja kümme välikemmergut, kuid nonde transport Mõedakule ja tagasi tuli organiseerida korraldajail. See läks maksma 1500 eurot. Sellegipoolest lausus Kärdi: «Müts maha nende ees, kes meid toetavad.

Kärdi sõnul saab laupäevane Viru maraton teoks ainult korraldajate entusiasmi toel ning tutvusi, sõpru ja sidemeid ärakasutades. «Ei ole nii, et hakkame [korraldajatena] raha võtma,» ütles ta. «Kõik maksab. Me maksame kõik kinni.»

Kärdi ütles, et teeks hea meelega 42 kilomeetri pikkuse raja, kui vaid raha jaguks. Aga praegust olukorda arvestades on tema sõnul hea tulemus juba seegi, et Viru maraton üldse toimub.

Homse maratoni stardinimekirjast leiab endised Eesti koondislased Raido Ränkeli ja Karel Tammjärve ning Soome ekskoondislase Anne Kyllöneni, kes võitis tosin aastat tagasi Sotši olümpial teatesõidus hõbemedali ning on MK-sarjas jõudnud möödunud kümnendil üheksal võistlusel esikolmikusse.

Fotod 1-5: 2021. aasta Viru maraton 30. jaanuaril. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix