Pullerits: Kuidas suutis Rait Ratasepp rattaga läbi põrgukuuma Euroopa sõita?

Rait Ratasepp tunnistas mulle, et tegi vea, kui valis juuni keskel Portugali läänerannikult alustatud rattasõidul läbi kõrvetavalt kuuma Euroopa Eestisse, Lämmijärve kaldale Räpina sadamasse ennast lisaks Škoda sedaanile saatma renditud matkaauto.

Esmapilgul tundus matkaauto valik mõistlik. Sa ei pea muretsema, kus ööbid, kas jõuad mõnda motelli. Nii kui parkimiseks kohta näed ja tunned, et vajad und, heidad seal auto asemele pikali.

Aga tuli välja, et matkaauto on magamiseks liiga kitsas. Ei, mitte voodi polnud kitsas, vaid selle eluruum oli kitsas.

Võib ju küsida, milleks vaja palju ruumi, kui nagunii veedad enamuse ajast väljas ratta sadulas.

Kui ta seda mulle eelmise nädala lõpus seletas, sain asjast aru, sest endalgi ligilähedane ruumiküsimus tuttav. Nimelt, kui olen käinud rattaga Moabi piirkonnas seiklemas, siis on üksinda hea, kui majakeses või motellitoas on piisavalt ruumi, eriti, kui teine voodi on vaba. Siis saab sinna laotada kogu oma kraami. Kogu aeg on pilt silme ees, kus miski asub ja kas kõik vajalik sai ikka teekonnale kaasa pakitud. Väga lihtne on, et miski ununeb maha. Näiteks kord – see juhtus küll juba siis, kui olin autoga sõitnud kavandatud raja algusse – jäi maha koguni fotoaparaat, kuigi kandsin seda rattasõidu ajal alati kaelas. Õnneks kahe-kolme kilomeetri järel märkasin, et fotokas on puudu, ja sõitsin auto juurde tagasi.

Samamoodi, kuigi Ratasepal ei olnud pärast ärkamist vaja seljakotti pakkida ega fotoaparaati kaela riputada, vajas ta enne teele asumist ülevaadet, kus on riided ja muu varustus, näiteks kas või päiksekreem. Selleks oli vaja kõik asjad laiali laotada – kuid matkaautos nappis selle tarvis ruumi.

Liiati tuli renditud matkaauto Tšehhi-Poola piirilt tagasi Eestisse saata, sest rattateekond venis kavandatust pikemaks ning rendiaeg sai otsa. Koos matkaautoga jäi Ratasepp ilma ka neljaliikmelise saatemeeskonna kahest liikmest.

Miks venis tema rattasõit plaanitust pikemaks, kuidas ta võitles lämmatava palavusega ja vastupandamatu unega, mismoodi taastas jõuvarusid ja kas juhtus ka ohtlikke olukordi (jah, juhtus küll), sellest saate lugeda mu täna Postimehes avaldatud loost, kus on lisatud ka graafiliselt marsruut, mida saate kiirenduses läbi teha. Head seiklust!

Fotod: Rait Ratasepp tänavu juuni teises pooles rohkem kui 5000 km pikkusel rattasõidul läbi Euroopa. Fotode autor: Jakob Meier 

Pullerits: Kuidas mind raadios ristküsitluse ja lehes analüütilise vaatluse alla võeti

Kolleeg Raul Ranne, kellega esimesed lähemad, ehkki tollal veel pealiskaudsed kokkupuuted tekkisid kaks kümnendit tagasi Itaalias Torino taliolümpia ajal, kutsus mind Kuku raadio „Sörgiraadio” saatesse, mida ei ole mõtet ümber kirjutada, sest seda saab igaüks ise kuulata.

Üllatas Postimehe arvamus- ja kultuurilisa AK eelmise laupäeva, USA 250. sünniaastapäevale pühendatud number, kus semiootik ja ajakirjanik Janar Ala lahkas seda, kuidas on Ameerika mõjutanud Eesti kultuuri. Kõrvuti Martin Müürsepa, Toomas Hendrik Ilvese ja Järvide dünastiaga pühendas ta seal terve peatüki mulle, alapealkirjaks „Priit Pulleritsu revolutsioon”. Paljusid käsitles ta kergelt iroonilises võtmes, aga mulle ja Järvidele tegi erandi. Pigem püüdis mõista – ja mõistiski. Pean Ala tunnustama: kuigi ma olen temaga elus väga vähe ja põgusalt kokku puutunud, siis läbinägemisvõime on tal suurepärane ja taju täpne.

Lisan tema kirjutatule kursiivis mõned kommentaarid.

1990ndatel ilmus ajakiri Favoriit. Selle üheks asutajaks ja peatoimetajaks oli Priit Pullerits (fotol vasakul). Tema peatoimetaja veergu saatnud pildil võis näha laual väikest USA lippu. Ilmselt ei olnud see seal niisama, vaid ikkagi signaliseeris suundumust.
Jah, väga õige: signaliseeris suundumust. Favoriiti asutades ja toimetades oli mul kaks eeskuju, esiteks ajakiri Vanity Fair, kus olid pikad ja põhjalikud, kaasahaaravad lood, ja teiseks nädalakiri U.S News & World Report, kust võtsin üle sealse utilitaarse rubriigi „News You Can Use”, mis Favoriidi tagaotsas sai lihtsa nime „Loe ja kasuta”. Need olid mõlemad Ameerika ajakirjad. Ameerika mõju oli suur ja sealt sai häbenemata malli võetud.  

Pullerits õppis 1990ndate alguses Columbia ülikoolis (fotol paremal ja all vasakul) ja keskel töötas Newsweekis. Temaga seostus uut tüüpi ajakirjandus, otsustavalt erinev nõukaaegsest surnud kirjatähest. Ikka hoogne ja meelelahutuslik. Nagu Favoriitki, mida huviga lugesin ja kust snitti võtsin, kuidas tuleb kirjutada.
Jah, Ameerika eeskujude järgi tehtud Favoriit oli üheksakümnendatel Eesti ajakirjanduses omamoodi suuna näitaja ja taseme kehtestaja. Seda oli huvitav teha, ja kui endal on huvitav, siis tavaliselt on huvitav ka lugejatel. Favoriiti tehes sain aru, et täpselt nii palju, kui paned millessegi energiat sisse, paistab see ka teistele lõpp-produktist välja. 

Ka tema loengud Tartu Ülikoolis olid sellised, vähemalt nagu neid esimestel kordadel 1990ndate lõpus imetlusega tunnistasin. Ta suutis kommunikeerida. Show-element oli sees. Kindlasti ei võtnud ta ära tahtmist ajakirjanikuks saada, vaid vastupidi, jättis mulje, et ajakirjandus on midagi cool’i.
Nagu ajakiri, pidid ka loengud olema huvitavad, sest kes tahaks näha igavlevaid ja haigutavaid üliõpilasi. Pidasin alati loenguid püstijalu, mitte istudes, nagu mäletan, et seda tegid õppejõud minu õpingute ajal, ja tõesti pingutasin selle nimel, et üliõpilased saaksid need lihtsad asjad, millest neile rääkisin, selgeks. Tollal, üheksakümnendatel oli ajakirjandus popp eriala ja oli seda küllap ka veel nullindatel. Tollesse aega ongi minu meelest jäänud Eesti ajakirjanduse kõige energilisem ja kuldsem aeg. 

Ameeriklasi on laialt üldistades seostatud lapsikusega (meenub üks Jaan Kaplinski essee). Umbes sama laialt üldistades (mis võiks olla parem kui laialt ja mõõdutundetult üldistada) olen näiteks USA krimikirjandust (Raymond Chandler kasvõi) lugedes mõelnud, et see on ju täiskasvanulikkus ise. Täpsetes doosides ja mitte vulgaarseks muutuv meelelahutus. Sellise tegemine nõuab täiskasvanulikku pead. Ka pulleritsulik arusaam ajakirjandusest.
Siin on Ala tabanud naelapea pihta. Jah, polnud vähe neid, kes süüdistasid mind omal ajal Eesti ajakirjanduse amerikaniseerimises ja muutmises meelelahutuseks. Nende arusaam minu tegevusest ja eesmärkidest oli täpselt selline, nagu Ala neile ette heidab. See meelelahutus, millest mina rääkisin, oli lihtsamast lihtsam: selleks et lugeja üldse viitsiks sinu kirjatükki lugeda, peab tal olema kohe esimesest lausest alates huvitav, ja see huvi, mis teda kaasa haarab, peab säilima loo lõpuni. Kui lugeja ei loe, on kirjutaja töö täiesti mõttetu ja tarbetu. Punkt. 

Priit Pullerits on kirjutanud lakoonilise pealkirjaga raamatu «Ameerika» (2007). Olen kaasa elanud tema rattareisidele USA kõrbetes (fotol vasakul). Kõrbe võib pidada üheks USA kultuuri ja mentaliteedi jõujaamaks. Seal on inimene halastamatult üksi. Kõrbe puhul tuleks rääkida nii askeesist kui ka voolujoonelisusest, usun, et mõlemad mõisted passivad Pulleritsu-teemaga.
Järelikult ei ole Moabi rattaseikluste lood, enamasti siin blogis, jäänud sahtlisse kirjutatuks. Et Ala otsustas oma lühikeses ülevaates need välja tuua, on, mis siin salata, kõvas valuutas kompliment. Kõigest paari lühikese lausega tabab ta nii Ameerika kõrbe olemust kui seal seiklemise essentsi. Nagu oleks ta seal ise käinud ja kõike näinud. Aga ju on mu Utah-lood suutnud tekitada temas vähemalt mõningase tunde, et äkki ongi.

Foto 1: Priit Pullerits 2023. aasta sügisel rattaga Ameerikas Utah's. Foto Priit Pulleritsu eraakogust
Foto 2: Priit Pullerits 1993. aasta augustis Tartus ajakirja "Favoriit" toimetuses. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 3: Columbia ülikooli linnak New Yorgis, paremal ajakirjanduskooli hoone. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Columbia ülikooli ajakirjanduskool. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vabadussammas New Yorgis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits 2019. aasta kevadel Utah' kõrbes. Foto Priit Pulleritsu eraakogust 

Pullerits: Kas tahate näha, milline on rattureile Eesti raskemaid, aga ka kiiremaid maanteid?

15 kilomeetriga vertikaalseid tõusumeetreid üle kahesaja – jah, see on Eestis võimalik. Selleks tuleb vändata Võrust Haanjasse, mida tegingi, kusjuures preemiaks sain Haanjast kiired laskumised Ruusmäe poole ja sealt edasigi.

Võib-olla on see rattureile reljeefilt Eesti raskemaid, ent samas ka kiiremaid maanteelõike. Pidin alustamisega veidi ootama, sest päeva esimeses pooles sadas vihma. Õnneks leidsin võimalust, et aega Võrus parajaks teha.

Üllatav oli see, et tõus Haanja poole polnudki raske. Sest seal puuduvad sellised lõigud, kus tõus oleks järsk. Mõnes kohas, nagu videos näete, saab isegi pisut laskuda.

Haanjast edasi lõuna poole, Läti suunas sõites läheb põnevamaks. Seal saab korduvalt kätte kiiruse üle 50 km/h, kuigi tuul puhus mu sõidu ajal enamasti küljelt ja asfalt on krobeline, seega ei soodusta veeremist. Rekordkiiruseks näitas Strava koguni 63,8 km/h – ja seda ilma, et pidanuks selle nimel pingutama.

Nii et kui suvel Lõuna-Eestisse satute, siis ärge ratast koju jätke, vaid hüpake sadulasse – väärt kogemus ja emotsioonid on garanteeritud. Lisatud videost saate aimu, mis ees ootab. Aga korrutage nähtav vähemasti kahega, kui satute sellele teele päikselise ilmaga.

Postimees hindas mu salvestatud kogemust sedavõrd huvitavaks ja usaldusväärseks, et söandas seda ka oma lugejatele pakkuda. 

Foto 1: Priit Pulleritsu rattateekonna lõpu lähistel Rõuge vallas Missoküläs. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Teelõik Suure Munamäe jalamilt Haanja suunas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Trepp otse maantee servast, mille otsast algab järsk tõus Suure Munamäe otsa. Siit maanteel edasi sõites algavad kiired laskumised. Foto autor: Priit Pullerits

Marek Lemsalu: suure sportimise kahjulikkusest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub

Selle nädala algul sain kokku Marek Lemsaluga, omaaegse Eesti jalgpallikoondise kapteniga, kellega olema mõõtu võtnud nii suusa- kui rattarajal, ning rääkisime rohkem kui poolteist tundi. Näiteks sellest, millest Eesti jalgpallureil puudu jääb – kas või kiiruslikust tehnikast. Aga samuti sellest, kuidas ta omal ajal kõvades Lääne klubides testimas käis, sh FC Liverpoolis – koguni kaks korda. Eks täpsemalt saate lugeda minu intervjuust temaga – palun väga! 

Meil tuli juttu ka sellest, mis jälje jalgpall ja üldse tippsport organismile jätavad.

Kas keha kuskilt tunda ka annab? 

Puus. Mäletan hästi täpselt, kuidas ma umbes 2003 ühes Norra kõrgliiga mängus maandusin valesti ja tundsin, et puusas käis laks. Tõenäoliselt lõi mingi kõhre puruks või tekitas prao ja sealt hakkas ilmselt asi arenema. Hooajavälisel ajal lõi äkki põletiku sisse. Puus oli täiega valus. Võtsin tablette, sain põletiku maha ja siis oli asi unustatud. Mängisin veel viis aastat edasi, aga siis hakkasin vaikselt ikkagi tundma, et puusa liikumine on piiratud. Ma ei saanud enam jalga igas suunas vabalt liigutada, kogu aeg oli kubemelihas pinges.
Lõpuks oli nii, et ei saanud sokki ka jalga, nii valus oli. Lonkasin täitsa. See kestis väga pikalt. Vahepeal tegin mingi puusapuhastuse. Ma ei uskunud, et asi on väga hull. Aga kolm aastat hiljem, see oli vist 2018, tegin ikkagi puusavahetuse. Puusapuhastus ei aita midagi, see on suht mõttetu. Kui keegi mõtleks selle peale, siis ütleks, et ärge tehke.
Nüüd on mul teise jalaga samamoodi: kuskil lõi põletiku sisse, tunnen, et on valus. Seega on teada, et nüüd hakkab [operatsiooni] aeg vaikselt kätte jõudma. 

Nii et puusahädad on jalgpalliplatsil kolki saamise tagajärg? 

Arvan, et üks asi on koormus. Mul on mõned koondisekaaslastest sõbrad, kellel ei ole puusaliigest vahetatud, ja on väga mitmed, kellel on vahetatud. (Loetleb kiirelt mitu endist mängijat.) Natuke tuleb geneetika ka mängu: mõni on võib-olla pisut nõrgem.

Kui lähed hooaja jooksul ikkagi paarkümmend korda õhuvõitlusse ja maandud selle järel kõmdi! küljele, siis ei saa see ju tulemuseta jääda.  

See on julm, julm. See on ikka väga karm. Kui oled üle viiskümne, siis oleme ausad, ütle mulle üks tippspordi kontaktala, mis on kehale kasulik! Veel hullem variant on see, kui need, kes pole elus midagi teinud, hakkavad maratone läbima – see on täitsa absurdne! Vaata, milline triatloni buum on! Võid ju öelda, et tulge mõistusele, see ei ole kehale kasulik. Aga kedagi ei huvita. Sellest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub.
Arvan, et kontaktalal tippsporti teha ilma kolme kuni viie operatsioonita ei ole võimalik. Tean, et mõnel on neid üle kümne. Mul on endisest koondislasest sõber, kellel on ainuüksi põlve ristatisidet lõigatud kaks korda. Ja siis on kaks head sõpra, kes ka noorpõlves mängisid jalgpalli, olid mõlemad andekad, aga jätsid järele. Nemad ei räägi põlvede või puusade hädadest. Nendest räägivad ainult need, kes on ennast totaalselt ära ruunanud.

Fotod: Eesti jalgpallikoondise endine kapten Marek Lemsalu 29. juunil Niitvälja golfiväljakul. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Elamus teie kõrvadele - kuulake, kuidas rattavõistlusel märjad pidurid täiest kõrist laulavad!

Tunnistan, et olen teile ühe audioelamuse võlgu. Nüüd likvideerin selle. Tänane hall ja vihmane päev sobib selleks nagu valatult.

Ilmselt kujunes nii mõnelegi pettumuseks, et Tour of Estonia Tartu GP vihmase ilmaga toimunud sõidu videoreportaažile monteerisin taustaks muusika, mis muutis kuuldamatuks märgade pidurite kriiskava laulu.

Nüüd valisin videolõikudest välja ainult need kohad, kus pidurid täiel häälel hüüavad (ja ei mingit segavat muusikat taustal!), et saaksite aimu, mis helid sõidu ajal tegelikult levisid. Video on kõigest minut ja 11 sekundit pikk, aga kui vaatate, siis ärge unustage helitugevust maksimumilähedaseks keerata. Muidu jääte jälle elamusest ilma.

Kuidas kõrvadele meeldis? 

Foto: Jalgratturid 2024. aasta septembris rattaspordi MMil Šveitsis vihmasajus. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Isalik soovitus, kuidas jalgpalli arvelt aega kokku hoida

Üks minust märksa noorem Postimehe kolleeg kurtis hommikul, et „kurat, see jalgpall keerab ikka elugraafiku täitsa tuksi”. Ta tunnistas, et on üritanud tööst vabadel päevadel telerist ka öiseid mänge jälgida, mis on lõppenud sellega, et lõpuks on ta sisuliselt maganud mängust mänguni.

Andsin talle isalikku nõu, et selleks peab ikka endal mõistust ja iseloomu jaguma, et jalgpallihullusest hoiduda. Kirjutasin toimetusele: „Kordan (ja palun, jätke meelde): jalgpalli vaatamine on mõttetu, sest see ei anna teile absoluutselt mitte midagi, ainult röövib aega ja nagu [---] ausalt tunnistab, keerab elugraafiku täitsa tuksi. (Isiklik eeskuju: ei ole vaadanud minutitki jalgpalli ega tunne selle vaatamisest vähimatki puudust.)”

Loomulikult ei ole ma naiivne ega arva, et see isalik õpetus ei langeks kurtidele kõrvadele. Aga ma üritan veel – ühe leebema nõuandega.

Nimelt, üle pooleteise tunni ning koos vaheaja ja üleminutitega ligi kaks tundi ning lisaaja ja penaltite puhul ligi kolm tundi jalgpalli vaatamist saab mõistlikumaks ajakuluks kärpida, kui sa vaatad jalgpalli sellepärast, et näha väravate löömist. (Ausalt, mille pärast muidu seda vaadata? Kas sellepärast, et näha, kuidas pall pika sööduga vasakult paremale läkitatakse?) Selleks tuleb teada, millal on suurem tõenäosus väravaid näha.

Jagasin MMil kõik teisipäeva õhtupoolikuni peetud mängud veerand tunni kaupa tükkideks ja uurisin, millal lüüakse enim väravaid. Ja sain teada, et kõik kasulikum on vaadata teise poolaja esimest kolmandikku, sest kõige resultatiivsem periood on seni olnud 46.–60. minut, kus on löödud 44 väravat (20,4% kõigist väravatest).

Samuti tasub vaadata mängude viimast kolmandikku ja üleminuteid. Kui liita kokku 76.–90. minut ja 90+ lisaminutid, on mängude lõpuosas löödud 56 väravat, mis moodustab 25,9% kõigist väravatest.  

Täpsemalt siis nii (minutid, senine löödud väravate arv, protsent kõigist seni löödud väravatest)

1.–15. minut - 31 - 14,4%
16.–30. minut - 26 - 12,0%
31.–45. minut - 29 - 13,4%
46.–60. minut - 44 - 20,4%
61.–75. minut - 30 - 13,9%
76.–90. minut - 33 - 15,3%
90+ (lisaminutid) - 23 - 10,6%

Seega, lihtne soovitus: säästke aega esimese poolaja vaatamata jätmise arvelt.

Foto 1: Ameerika jalgpallivaataja Seattle'is Egiptuse ja Iraani mängu eel 26. juunil. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 2: Horvaatia fänn enne Horvaatia mängu Panama vastu Torontos 23. juunil. Foto autor: picture alliance / Kirchner-Media/Scanpix
Foto 3: Kanada fänn Vancouveris Kanada ja Šveitsi mängu ajal. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix

Pullerits: Miks on Tõnis Sildaru asjas kohtuotsuse täielik avamine edasi lükatud?

Nagu aru saan, käib siin blogis asju uurimas ja kommenteerimas ka hulk juriste, kellest oleks kena, kui nad dešifreeriks meile arusaadasse keelde, mida sisuliselt tähendab ja millest tegelikult räägib see, et Harju maakohus andis eile teada, et kohtunik Katre Poljakova on lükanud edasi Tõnis Sildaru süüdistuse asjas kohtuotsuse teatavaks tegemise aja.

Juhindudes KrMS §-st 3151, kohus määras: lükata kriminaalasjas nr 1-23-7430 Tõnis Sildaru süüdistuses üldmenetluses kohtuotsuse tervikteksti kättesaamise aeg edasi, uueks ajaks määrata 11. august 2026. 

Põhja ringkonnaprokuratuuri saatis 22. detsembril 2023 Harju maakohtule süüdistusakti üldmenetluses kriminaalasjas Tõnis Sildaru süüdistuses. Tõnis Sildaru anti temale esitatud süüdistuses kohtu alla, kohtulik arutamine on lõppenud ja kohus kuulutas kohtuotsuse resolutiivosa 26. mail 2026, märkides, et otsuse terviktekst on kättesaadav 29. juunil 2026. Käesolevaks ajaks on selgunud, et kohus vajab otsuse tervikteksti koostamiseks rohkem aega.

Kohus juhindub KrMS § 3151 lg 2, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamise ja kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja muutmine vormistada määrusega, milles on märgitud kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamise või kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise uus aeg. 

Määrus peab olema kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav hiljemalt sel kuupäeval, millele kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamine või kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemine oli algselt määratud.

Fotod 1 ja 2: Harju maakohus. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Minu ettepanek, kuidas muuta jalgpalli MM-võistlused palju sportlikumaks ja põnevamaks

Kellelegi pole uudis, et ma ei vaata jalgpalli – aga see ei tähenda, et mul puuduksid ideed, kuidas seda mängu minusugustele huvitavamaks teha. Asi on süsteemis.

Praegune süsteem on halb, ebasportlik. Teate ju küll: 48 meeskonda nelja kaupa tosinas alagrupis, misjärel 32 edasipääsenut pannakse kuskil FIFA peakorteris leiutatud süsteemi alusel paaridesse, umbes nii, et A1 mängib E3-ga ja B2 mängib G1-ga jne. Täiesti mittesportlik lahendus, kas pole? Suuresti loosipõhine. Liiati on rida meeskondi, kes on alagruppidest juba kahe esimese vooruga taganud edasipääsu ega näe seetõttu ilmselt mõtet kolmandas voorus suurt pingutada, mis tähendab, et kolmandas voorus on hulk väheolulisi, ütleks, et teise ešeloni kohtumisi.

Aga ma tean, mis moodi muuta kõik mängud kuni lõpuni pingeliseks.

Selleks tuleb muuta 32 hulka paigutumise süsteemi. See peab muutuma sportlikust printsiibist lähtuvalt valikupõhiseks.

Olete ju kursis, et mõnel väljalangemissüsteemiga alal saavad sportlased ise valida, kuhu nad ennast järgmises väljalangemisringis võistlema paigutavad? Sama võiks teha jalgpallis, võttes aluseks kõigi alagruppide mängude tulemused.

Nimelt, oletame, et neli võistkonda lõpetavad oma alagrupiturniiri kolme võidu ehk üheksa punktiga. Olgu need näiteks Argentina, Saksamaa, Mehhiko ja USA. Nüüd jääb vaid otsustada, mille järgi panna nad järjestusse, kas väravate vahe või suhte või hoopis löödud väravate arvu järgi. Ütleme, et saame väravate vahe järgi sellise järjestuse: Saksamaa, USA, Argentina, Mehhiko. Samamoodi tuleb järgmisena panna järjestusse meeskonnad, kes said 7 punkti (8 punkti saada ei ole ju võimalik!), siis meeskonnad, kes said 6 punkti jne. Nii saab 32 edasi pääsenud meeskonda panna ühekaupa paremusjärjestusse.

Jah, kohe võib vastu vaielda, et alagrupid ei ole ühesuguse tugevusega, et mõnel on 9 punkti koguda kergem, kui teisel koguda 7 punkti. Nõus, ei vaidle üldse vastu. Aga igal juhul hargneb siit järgmiste paaride moodustamiseks õiglasem moodus kui see, mis on kasutusel praegu.

Ja edasi läheb nii, et kujunenud pingereas esimeseks tulnud meeskond saab endale esimesena valida järgmise ringi vastase. Ükskõik kelle ülejäänud 31 meeskonna seast. Ta võib vabalt valida ka näiteks 7. kohale asetunud meeskonna, kui leiab, et see on talle mugavam ja kergem vastane, kui 32. koha saanud meeskond.

Asja iva on kahes järgnevas tõsiasjas: esiteks, selline süsteem, kus pingereas kõrgem koht annab suurema valikuvabaduse, motiveerib meeskondi rohkem pingutama ja muudab mängud lõpuni põnevaks, mitte ei juhtu nii, et saadi teise poolaja esimeseks veerandtunniks 2:0 edu ning viimased pool tundi tegeldakse mängu tapmisega ehk palli veeretamisega; kui, oletame, eduseisus meeskonna kaks esimest mängu on lõppenud 1:0 ja 0:0, siis selge see, et seitse punkti ja väravate vahe 3:0 väga suurt valikuvabadust ei taga. Parem on lüüa veel kolmas ja neljaski värav ning tõusta lõplikus pingereas märksa kõrgemale.

Ja teiseks: kas pole õiglane, kui meeskond, kes on pingutanud hea tulemuse nimel, saab selle eest preemiaks ka võimalikult soodsa valikuvõimaluse, mitte ei lähe järgmises ringis vastamisi sellega, kes FIFA süsteemi järgi automaatselt vastu tuleb? Nii saab ka suure tõenäosusega välistada, et turniiri liiga varases faasis, 32 parema hulgas, ei läheks vastamisi meeskonnad, näiteks Hispaania ja Brasiilia, keda enamik eelistaks näha pigem poolfinaalis või finaalis.

Tagatipuks, mõelge, kui põnevaks selline süsteem kogu turniiri teeb! Aet Süvari või Tarmo Tiisler saaks alagrupi kolmanda vooru mängude ajal lõpmatuseni spekuleerida ja targutada, kui mitmendana mingi meeskond tõenäoliselt vastast valida saab ning keda ta vastaseks võiks valida. Samuti, kui põnevaks kujuneks kogu valikuprotsess! Koondiste peatreenerid kogunevad koos abitreenerite ja paari võtmemängijaga suurde saali laudade taha, on eelnevalt läbi mänginud mitu varianti, keda võiks vastaseks valida, aga ilmselt satuvad ikkagi ootamatute valikute ette; selge see, et kui valid näiteks üheksandana, siis võid umbkaudu arvestada, kes võimalike vastastena veel valimata on jäänud. Ja muide, täitsa vabalt võib juhtuda, et ka pingereas kolmandasse kümnesse jäänud mõni meeskond saab vastast valida, kui näiteks mõni esimestest valib vastaseks meeskonna esikümne lõpust või teise kümne algusest. Ma arvan, et selline valikuprotsess on jalgpallisõpradele palju pinevam vaadata, kui enamik alagrupimänge.

Nüüd võite muidugi küsida, mis saab siis, kui esimene play-offi ring on peetud ning 32 meeskonnast jäänud edasi võistlema 16. Siin on kaks võimalust. Esiteks, kas mingi süsteemi alusel, mis arvestab nii alagruppides kui 32 parima seas peetud mänge, kujuneb uus pingerida ning vastaste valimine algab uuesti. Või teiseks, kas 32 hulgas endale vastast valides saab valida endale ka koha turniiritabelis, mille alusel mängid turniiri lõpuni. Sel juhul, pakun, võiks kasutada süsteemi, et algses pingereas 5.-8. kohale tulnud meeskonnad saavad valida koha tabelis esimesena ning pärast noid valivad koha need, kes tulid algses pingereas 1.-4. kohale – sellepärast niipidi, et siis neli parimat saavad oma hea tulemuse eest preemiaks vältida seda, kui nad ei taha mõne tugeva meeskonnaga sama tabelipoole samasse sektorisse sattuda.

Ma ei ole kõike ja üksikasjades lõpuni mõelnud – näiteks, kui kaua on ühel võistkonnal valikuprotsessis otsuse langetamiseks aega –, esitan siin vaid idee kui sellise. Ideest algab ju kõik. Pole ideed, pole ka millegi üle arutada.

Tean ja tunnistan, et minu süsteemis on üks nõrk koht. See on see, et alagrupimängud toimuvad ju väga erinevatel aegadel. Praegu võib juhtuda nii, et meeskond, kes pidas oma kolmanda vooru mängu esimeste seas, valib vastaseks meeskonna, kes just lõpetas oma viimase mängu. Teisisõnu: üks võistkond saab puhata viis või kuus päeva, teine päeva või mitte ühtegi. Aga küllap leidub siingi lahendus. Siin ei ole ju lõppeks tegemist füüsikaseadustega, mida ei ole võimalik muuta ning mis kehtivad sõltumata kellegi tahtest.

Küsimus ongi tegelikult tahtes: kas jätkata mittesportlikul viisil vanaviisi või muuta süsteemi nii, et sportlikud saavutused saaks tõepoolest ausse tõstetud?

Foto 1: Šotimaa fänn enne Šotimaa mängu Brasiilia vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Mehhiko fänn Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Brasiilia fänn Miamis enne Brasiilia mängu Šotimaa vastu. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 4: Mehhiko kaks fänni Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Mehhiko kolm fänni Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 6: Šotimaa fänn Šotimaa mängu ajal Brasiilia vastu. Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 7: Brasiilia fänn Miamis enne Brasiilia mängu Šotimaa vastu. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix 

Pullerits: Kuidas Eesti spordist hoolimatu liigutusega miljonid minema lennutada?

Te ei pruugi enam mäletada, kuigi Eesti Televisioon kandis seda aasta lõpus parimate sportlaste autasustamisel üle, mis moodi sai sihtasutus Eesti Terviserajad 2012. aasta lõpus Rahvusvahelise Olümpiakomitee auhinna järjepideva töö eest sportimis- ja liikumisvõimaluste edendamisel looduskeskkonnas, aga vaevalt teate te seda, mis sellele teleülekandele järgnes. 

Eelmisel aastal sai lugeda, et Eesti Terviseradade asutajad Merko, Swedbank ja Enefit (eelkäija Eesti Energia) on investeerinud liikumisvõimaluste arengusse kokku 6,5 miljonit eurot. Aga see summa võinuks olla palju suurem, kui poleks olnud ühte kitsarinnalist ja solvavat otsust.

Need kolm suurt ettevõtet olid paigutanud 2005. aastal loodud sihtasutusse iga aasta kolme peale kümme miljonit krooni ehk üle 642 000 euro. Algatus oli menukas ja edukas ning seetõttu saigi see Eestis esitatud ettepaneku järel ROKi auhinna. Tulemus osutus aga kontraproduktiivseks. 

Läksid siis kolme suure firma juhid Toomas Annus, Sandor Liive ja Priit Perens kolmekesi EOK ja ERRi korraldatud spordiaasta tähtede üritusele auhinda vastu võtma. Neile astus ligi EOK turundusjuht Anu Kaljurand, kes vabandas ja ütles, et ERRi korraldusel tuleb ettevõtete logod ja nimed autasustamise ajal taustalt ära koristada. Mehed olid ühe sõnul neist imestunud, et auhinda kannatab anda, aga ettevõtete tunnuseid näidata mitte. Väidetavalt oli taustaks demonstreeritud hoopis Kalevi šokolaadi reklaami. Igatahes fakt olevat see – kas kellelgi on äkki selle sündmuse salvestust? –, et kõigi kolme ettevõtte logod olevat igalt poolt kõrvaldatud.

Mõtlesid mehed, mida nad selle peale teevad, kui nii väiklaseks ja õelaks minnakse. Üks variant oli, et äkki lõpetavad sihtasutuse toetamise täiega ära. Siiski otsustasid, et jätkavad kolmandikuga. See tähendab, et saatuslikust üritusest kuni mulluseni on sihtasutusel jäänud neilt ettevõtteilt saamata üle 5,2 miljoni euro. 

„Vaata, inimesed hääletavad jalgadega,” kõlas ühe asjaosalise kommentaar.  Tema sõnul peitub siin ka põhjus, miks alguses läks terviseradade edendamine hirmsa mühinaga, aga viimased ligi poolteist kümnendit on vaikselt tiksunud.

Foto 1: Jalgrataste remondipunkti esitlus Tallinnas Hiiul kergliiklustee alguses 19. septembril 2020. Vasakul Eesti Terviserajad SA tegevjuht Alo Lõoke, paremal nõukogu esimees Rait Pallo. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Lüllemäe terviserajad Valgamaal 2013. aasta mais. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Merko suuromanik Toomas Annus Harku-Nõmme terviserajal 26. aprillil 2021. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Järve terviserajad Tallinnas 2009. aasta sügisel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas teile ei tundu jalgpalli tõsimeelne üledoseerimine naeruväärne?

Selleks et olukordi adekvaatselt hinnata, on alati vaja kõrvalpilku. Kes on kõrvuni milleski sees, ei suuda enam situatsiooni arukalt jagada.

Katsun õhtuti ikka vaadata ETV spordiuudiste kokkuvõtet, kuigi päeva peale olen olulisematest sündmustest nagunii ülevaate kätte saanud. Nüüd, kui olete märganud, läheb spordisaade sujuvalt üle jalgpallistuudioks. 

Jalgpalli teemal olen esitanud väljakutse (tobe toortõlge ingliskeelsest challenge’ist, sest väljakutse, nagu ütles tabavalt Edasi/Postimehe omaaegne legendaarne keeletoimetaja Helju Vals, enda sõnul mitte niivõrd keeleline, vaid pigem meeleline), kes suudab hoiduda MMi vaatamisest nagu minagi. Ma ei ole siiamaani vaadanud ühtegi minutit ühegi mängu otseülekandest ega kavatse seda ka edaspidi teha – see on puhas aja raiskamine (ja aeg on teatavasti taastumatu ressurss). See, muide, ei ole mul esimene kord. Ka üle-eelmist MMi ei vaadanud ma minutitki ja oleks samaga saanud hakkama ka eelmise MMi puhul, kui üks lähikondlane, kes külas oli, poleks hakanud finaalmängu penaltiseeriat vaatama – no vaatasin siis ka, ja ausalt, mul oli täiesti ükskõik (miks peakski teisiti olema?!), kas võidab Prantsusmaa või Argentina.

Mis mind õhtuti käima jäänud teleri jalgpallistuudios imestama paneb (jah, mõne minuti järel olen lülitanud teleri välja või vahetanud kanalit), on see, millise hirmpühendunud hoiaku on võtnud Aet Süvari (küllap võtaks ka teised ETV reporterid-kommentaatorid, lihtsalt seni pole neid selles olukorras juhtunud nägema), kui on hakanud stuudiokülalisi intervjueerima. Ta läheneb noile samasuguse tõsidusega, nagu Andres Kuusk, Mirko Ojakivi või Johannes Tralla, kes hakkavad „Esimeses  stuudios” mingil tõesti tähtsal teemal „grillima” mõnda poliitikut. 

See kõrvalpilk, mida vaja oleks, võiks jalgpallistuudiolistelt vahel küsida, kas see kõik pole naeruväärne – lahata meile võõraste ja enamasti kaugete maade jalgpallureid, nagu oleks tegu mingit sõda lõpetavate rahuläbirääkimiste osalejate analüüsiga. Imestan ja küsin endamisi, mis on sel ebaolulisel teemal nii tõsimeelselt targutamise mõte. Milline peaks tegelikult olema avalik huvi – avalik huvi, mida peab vahendama ja esindama rahvusringhääling? 

Teeme võrdluse: kas te peaks seda normaalseks, kui keegi kutsuks teid – oletame, et te olete järgnevalt mainitavatel aladel 1) isikliku kogemusega ja 2) kiibitseja tasemel huvivaatleja – ETV stuudiosse lahkama Tour de France’i mõne meeskonna esinemist ja taktikat senistel etappidel või arutlema, mida on näidanud kergejõustiku MMil 800 meetri eeljooksud ja poolfinaalid, ja teete seda sügavamõttelise intervjueeritava utsitamisel nii, nagu oleks tegu maailma ühe tähtsama küsimusega?

Kas pole aeg ükskord täiskasvanuks saada? Süvari on 48. Anu Säärits 53. Tiit Karuks ütles mulle juba 1980ndate lõpus, kui olin ajakirjandustudengina Spordilehes suvepraktikal: „Kui kaua sa ikka nendest sekundites ja sentimeetrites kaevad?”

Mulle tundub, et mida kauemaks keegi kaevama jääb, seda totakam see kõik kaine, elulise mõistusega kõrvaltvaatajaile paistab. Aga kes ennast vähemõttekaist asjust kaasa laseb haarata, see ei märka, muidugi, midagi eriskummalist. Sest tal puudub arukas kõrvalpilk.

Fotod 1 ja 2: Brasiilia jalgpallifännid enne Brasiilia koondise mängu Haiti vastu 19. juunil Philadelphias. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA/Scanpix (1) ja Reuters/Scanpix (2)
Fotod 3-5: Fännid Türgi ja Paraguay mängul 19. juunil Santa Claras Californias. Fotode autor: Reuters/Scanpix