Pullerits: Kes ütleb, kas on jooks või ei ole jooks?

See oli Tokyo olümpia aegu, kui helistasin Gert Kullamäele, kes tollal oli BC Pärnu Sadama abitreener, ja kurtsin, et kui vaatan olümpia korvpalliturniiri, ei saa ma sageli aru, mida ja millepärast kohtunikud mõnikord vilistavad ja teinekord ei vilista. Kullamäe hakkas selle peale laginal naerma ja ütles: „Priit, mina ei saa juba ammu millestki aru.”

Mäletan, et kõige rohkem tekitas mul küsimusi, millal on jooks ja millal ei ole.

See küsimus kerkis mu meeltes uuesti päevakorda, kui olin näinud eilse Eesti koondisele fiaskoga lõppenud Ungari-mängu eel ETV õhtuses vööndis korduvalt reklaamklippi, kus Janari Jõesaar saab korvi lähedal Stefan Vaaksilt söödu ning teeb, nagu aegluubis kaadritest näha, kahtlaselt palju samme, enne kui surub palli korvi. See tundus mulle jooks mis jooks. Aga mängu kohtunik seda nii ei näinud, sest kui pall on kõrvirõngast läbi vajunud, läheb mäng hooga edasi.

See jooksu-küsimus oli minu jaoks seda teravam, et varases koolipõlves, kui käisin Tartus lühikest aega Eha Sügise ja Harri Russaku juures korvpallitrennis, olin pahatihi hädas just sellega, et mulle vilistati sellistes olukordades väga tihti jooks, nii et üks mängukaaslane lausa ütles: „Priit, sa ei õpi seda asja kuidagi ära.”

Aga nüüd, nagu saab näha Jõesaare liikumisest, pole see enam mingi patt. Kas tõesti? Või pigistas kohtunik silma kinni? Või lihtsalt ei märganud? Olen kuulnud, et NBA mõjudel ei olevat teatud olukordades mängu ilu ja efektsuse nimel probleem, kui mõni mees teeb enne palli korvi vajutamist liiga palju samme.

Niisiis otsustasin asja uurida ja võtsin ühendust rahvusvahelise kategooria kohtuniku Rain Peerandiga (fotol vasakul), kes on osalenud kohtunikuna Euroopa karikamängudel, sh 2015 FIBA EuroChallenge Cupi finaalturniiril, 2018 ULEB EuroCupi ja 2023 FIBA EuroCup finaalmängul ning aastast 2016 Euroliiga mängudel. Saatsin talle edasi ETVst küsitud reklaamklipi ning palusin Jõesaare liikumisi selgitada.

Kui siin on lugejate hulgas korvpallihuvilisi, siis Peerandi lubas oma seletust neile vahendada, et korvpalli reeglite teemal teadlikkust tõsta. Ta seletas:

„Peaaegu kümme aastat tagasi, pärast Rio olümpiat, muutus korvpalli jooksu reegel ning juurde tuli nn "0" ehk palli püüdmise samm (gather step), mis oli ookeani taga juba olemas ei tea mis ajast. "Vanasti", mil veel Gert Kullamäe mängis, võis teha [sammudega] 1-2 ja pidu läbi ning pidi viskama kahe sammu pealt. Nüüd, kui mängija püüab palli liikumiselt, jalg maas, loetakse seda 0-sammuks ja sealt edasi on [sammudega] 1-2 viskele minek lubatud. Maakeeli öeldes on lubatud kolm sammu, kui püüad palli, jalg maas. Kui püüad palli õhus olles, kehtib vana reegel 1-2 ja nn 0-sammu pole. 

Videoklipist: Jõesaar saab palli kahte kätte ehk hakkab valdama palli, vasak jalg maas. See on nn 0-samm. Seejärel teeb parem-vasak pidurduse (1-2) ja hüppab kahelt jalalt üles ning läheb viskele. Kõik on reeglitepärane ja jooksu reegli määruse rikkumist olukorras pole.”

Asi selge. Kuigi tundub, et varasemaga võrreldes on kohtuniku töö sellevõrra keerulisem ja terasemat silma nõudev. Siin on lühike näide, mis aitab teoreetilist seletust illustreerida.

Fotod 1, 2 ja 5: Janari Jõesaar (nr 21, sinises) 3. juulil Tallinnas Eesti koondise mängus Sloveenia vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Janari Jõesaar (sinises) 26. juunil Tallinnas Eesti koondise mängus Läti vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kohtunik Rain Peerandi 23. mail Tartus Eesti korvpalli meistrivõistluste finaalseeria 3. mängus Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ning BC Kalev/Cramo vahel. Kohtumise võitis BC Kalev/Cramo 83:77 ja vähendas kaotuse finaalseerias 1:2 peale. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Miks tänavakeel ei sobi ETV spordisaadetesse?

Tolles ETV õhtuses uudistesaates, mille lõpus nimetas saatejuht, vist oli see Veronika Uibo, spordiuudiste osa sisse juhatades Tarmo Tiislerit millegipärast superstaariks, sai Tiisleri suust kuulda, et korvpalli MM on kossu MM. See oli järgmine samm tol keele moondamise teel, mis algas suvel, kui ta nimetas jalgpalli MMi jalka MMiks.

Mulle selline kõne- ja tänavakeele toomine ajakirjandusse ei meeldi. Isegi siis, kui teemaks on meelelahutus – sport. Ja eriti siis, kui see tuleb ETV ekraanilt. ETV võiks olla ja peaks olema kauni ja korrektse eesti keele hoidja. Sellist keelt saab hoida ainult siis, kui seda mitte risustada.

Andsin oma arvamusest eile teada ka Tiislerile. Mul ei ole õigust edastada meie telefonivestluses tema öeldut, sest tegemist oli ikkagi eraviisilise keskusteluga ning arvamuste vahetamisega, ent nii palju võin loodetavasti avaldada, ilma et peaksin südametunnistuse piinu tundma, et enne jalgpalli nimetamist jalkaks ja korvpalli nimetamist kossuks oli Tiisler selle üle isekeskis pikalt juurelnud. Kui ta peab vajalikuks oma mõttetööd rohkem läbi valgustada ja kuskil avada, on see tema otsustada.

Sellegipoolest jään kindlaks, et kõne- ja uulitsakeelt – parem on öelda tänavakeelt, sest uulits on pesuehtne russitsim, tuleneb venekeelsest ulitsast – ei pea heasse ajakirjandusse tooma, sest ajakirjanduse roll korrektse ja ilusa keelestandardi hoidmisel on ääretult tähtis. Samamoodi ei peaks näiteks jalgrattavõistluste reportaažides peagrupist lahtirebimist nimetama atrõõviks, mis on samuti kõnekeelne russitsim (mitte et ma oleks kuulnud kedagi seda sõna teleekraanil kasutamas – toon selle vaid näiteks, miks kõnekeelsed väljendid, vaatamata nende päritolule, ei peaks saama ajakirjanduse lohakuse või vastutustundetuse tõttu üleüldiseks normiks). Sama kohatu on nimetada ajakirjanduses jalgpalli vutiks ja kergejõustikku kergeraksuks, olgugi et oleme sisenenud justkui kõikelubavasse ajastusse.

Veel kord: Eesti ajakirjanduse roll puhta, kauni ja korrektse eesti keele hoidmisel on ülikaalukas. Siin ei tohi mööndusi ega järeleandmisi teha. Samamoodi, muide, olen vastu sellele, kui saate vedajate suust kõlab mittepuhas, konarlik ja vigane aktsendiga eesti keel. Kui su eesti keel ei ole korrektne, vaid on logisev ja vigane, siis ei pea sul saate vedajana olema ekraanile asja. Täpselt nii, nagu mul, kes ma vajan kaugele nägemiseks prille, ei ole asja reisilennuki piloodiks ja küllap veel paljudesse teistesse ametitesse.

Fotod 1-4: Kristian Kullamäe Eesti korvpallikoondise treeningul Audentese spordikeskuses 18. augustil. Fotode autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas ma üritasin tippharrastussuusatajast Taavi Kaivist jagu saada?

See oli sekundite mäng, ja korduvalt. Strava näitas, et Hiiumaal on 1,08-kilomeetrisel lõigul nimega „Viskoosale poodi” kõigi aegade esikümnesse mahtumise piir 1.47. Sel piiril seisis Taavi Kaivi nimi. 37-aastane ehk minust kaks tosinat aastat noorem Taavi Kaiv on Eesti kõvemaid harrastussuusatajaid – tulnud sel kümnendil Tartu maratonil kahel korral kolmandaks.

Muidugi tahtsin murda esikümnesse. Seda enam, et suvepuhkuse teises pooles Hiiumaal, pärast veidi rohkem kui kahenädalast autoreisi Rootsi kaudu Norrasse, olin kohe esimesel päeval teinud seal lähedal, lõigul nimega „Kõrgessaare kergliiklustee üle silla” kaks rekordit. Mullu läbisin seal suvepuhkuse viimasel päeval 550-meetrise lõigu 48 sekundiga, nüüd esmalt 46 ja seejärel koguni 44 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 45,7 km/h. Sellega tõusin kõigi aegade edetabelis 5. kohale. (Juhib Alari Remmelg 36 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks lausa 55,9 km/h.)

„Viskoosale poodi” lõigul sain aga täpselt sama aja, mis Kaivil – 1.47. Keskmine kiirus krobelisel asfaldil küljetuulega 36,3 km/h. Strava reeglid näevad ette, et esikümnesse jääb see, kes on tulemuse saavutanud varem. Teisisõnu: minu tulemus jäi esikümnest välja.

Mõni päev hiljem pingutasin uuesti. Tundus, et minek oli hea. Aga tunne pettis – 1.48.

Veel paar päeva vahet ja üritasin veel kord. 1.47. Stabiilsus on muljetavaldav, aga esikümnesse see mind ei aidanud.

Kahel korral tegin tavalisest kiirema sõidu ka „Kõrgessaare-Reigi” 3,32-kilomeetrisel lõigul, kus esikümne piir on Andres Peetsi 5.06 (keskmine kiirus 39,1 km/h). Ühel korral sain aja 5.30 ja mõni päeva hiljem 5.24 (keskmine kiirus 36,9 km/h). Tol lõigul juhib Eerik Ülevain 4.34-ga (keskmine kiirus 43,6 km/h).

Üheksal järjestikusel päeval sõitsin Hiiumaal rattaga kokku 208 kilomeetrit, millest, nagu näha, järeldub, et rattasõit oli seal vaid üks osa kõigist tegevustest. Nonde hulka kuulusid ka paar matka ning peaaegu igal hommikul ja õhtul individuaalne korvpall. Lauka põhikool oli saanud välikorvpalliväljakule uue, sinise plastkatte (fotol all vasakul), kõik jooned kenasti maha märgitud, rääkimata uutest korvikonstruktsioonidest. Palle sai valida platsi kõrval kastist (fotol keskel).

Esimesed visketrennid olid üksjagu kohatud. See tähendab, et rõngas osutus viskeliigutuse jaoks liiga kõrgel ja kaugel olevaks. Nii juhtub, kui oled viimasel ajal – tegelikult aastaid-aastaid tagasi – mänginud ainult maal, kus korvirõngas on märksa madalamal ja muruplats väike. Seetõttu juhtus, et kord, mis seal salata, sain 17 esimesest keskpositsiooniviskest sisse vaid kolm. Aga oli ka selline kord, kui tabasin keskpositsioonilt seitse korda järjest. Vabavisete puhul, mida ma spetsiaalselt küll ei harjutanud, jäi parimaks neli järjestikust sisseviset.

Mis moodi korvpallurid soojendusel lõdva randmega ridamisi peaaegu eksimatult kolmeseid sopsavad, see jäi arusaamatuks.

Rattasõit on rohkem mu võimete järgi, tuleb järeldada.

Foto 1: Priit Pulleritsu maanteeratas Kõrgessaare sadamakail. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tahkuna tuletorn. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Tahkuna poolsaare läänerannikul. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Palli rannas. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu maanteeratas Reigi poolsaarel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 8: Ähvardavad pilved Tahkuna poolsaare rannikul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Lauka põhikooli uus korvpalliplats. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kui suure augu lööb rahakotti reis Norrasse?

Olen öelnud: kõige alus on statistika. Võib ju kuulutada, et Norra on kallis riik, sinna ei kannata reisida – aga millele see väide tugineb ja kui palju on see tõene? 

Erinevalt paljudest ei ole ma kunagi varjanud oma käikude kulusid. Ei kavatse murda seda traditsiooni ka seekord, sest olgem ausad: raha huvitab kõiki.

Niisiis, kui palju maksis kokku 17 päeva kestnud autoreis Tallinnast laevaga Helsingi kaudu Stockholmi ja tagasi ning Stockholmist autoga Oslosse, sealt Lõuna-Norrasse ja Stavangeri ning Hardangervidda mägiplatoo lõunaserva äärest tagasi Oslo lähistele ning sealt Rootsi Göteborgi ja viimaks Stockholmile laevale? (Helsingi kaudu sõitsin laevaga sellepärast, et nii nagu mullugi, tühistas Tallink ka tänavu mu varakult broneeritud Paldiski-Kapellskäri laevareisi ning asenduseks pakutud variant Helsingi kaudu klappis selleks ajaks koostatud reisigraafikuga kõige paremini.)

Laevapiletid (kajut, auto, grand buffet) 699 eurot
Ööbimised 916 eurot (11 tasulist ööd; ühe öö keskmine hind 83 eurot; ei hõlma laeval ööbimise hinda; kolm ööd venna pool Göteborgis olid loomulikult tasuta)
Bensiin 328 eurot (199,1 liitrit; liitri keskmine hind 1,645 eurot)
Toit 172 eurot (enamik toitu oli Eestist kaasa varutud, et mitte kulutada aega poodlemisele – ja jätta maksuraha Eestisse – ning süüa tegime tavaliselt ise)
Parkimine 64 eurot
Ühistransport 49 eurot (Oslo metroo ja Götebrogi linnaliinibuss)
Maantee- ja tunnelimaksud, praamipiletid 84 eurot (889 NOK) 
Lisebergi lõbustuspargi pääsmed kuuele 340 eurot 

Kokku 2691 eurot ehk ühe ööpäeva hind 158,3 eurot

Maantee- ja tunnelimakse, mille automaatseks tasumiseks tegin juba mullu Epass24 konto, lisandub väikse summa eest küllap veel, sest seni on neid küsitud ja arvelt maha võetud vaid juulikuu eest.

Tartust alates ja Tartus lõpetades kujunes reisi pikkuseks autoga 3317 kilomeetrit (ehk 100 km vähem kui mullusel Norra reisil). Arvestades, et autoga sõitmine päevi oli 16, teeb see päeva keskmiseks läbisõiduks 207,3 kilomeetrit.

Reisi jooksul kõndisin-matkasin-rändasin jalgsi 122,5 kilomeetrit, milleks kulus 57 ja pool tundi.

Need on siis faktid ehk statistika. Kommentaarid on vabad.

Foto 1: Kitsas ja käänuline mägitee Röldalist põhja poole. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Verdens Ende ehk Maailm lõpp. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kolmetoaline ööbimispaik (paremal) Oslost edelas Färderis maksis 83 eurot. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Ööbimispaik Kvinesdalis otse Fedafjordi kaldal maksis 85 eurot. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Viimased sajad meetrit neljakilomeetrisel matkal Preikestoleni ehk Kantslikalju otsa Lysefjordi kohal. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Kuidas mul õnnestus Norras püstitada maailma tippmark?

Kas olete käinud suvel Norra suusakuurortides? Ma ei mõtle Holmenkollenit. Mõtlen mägisemaid piirkondi. Nagu näiteks riigi lõunaosas asuva Hardangervidda mägiplatoo lõunaservas maantee E134 ääres asuvat peaaegu nimetut asulat – postiaadressi järgi Vinje, aga see on valla nimi Telemarki maakonnas –, kus Evindbu järve põhjakaldal on mäeserv täis palkmaju (fotodel), mis on ehitatud ühtses stiilis, kuigi erinevalt: välisseinad mustad, katus kaetud mätastega.

Peatusin seal ühe kõrgemal asuva maja kõrvalhoones (ülemisel fotol vasakul), mille leidsin Airbnb kaudu. Kaks korrust: alakorrusel köök söögitoaga, magamistuba kolmele ja vannituba dušinurgaga, ülakorrusel, kuhu sai mööda järsku redelit, veel üks magamistuba kahe voodiga ning elutuba laia diivani ja teleriga. Redeli kõrval olid seinale kaunituseks kinnitatud väga vanaaegsed puidust suusahüppesuunad. Allkorrusel oli mitu suusa- ja joogiteemalist raamitud väikest retroplakatit. Üks öö seal maksis 105 eurot. 

Nagu mul kombeks, käisin saabumise õhtupoolikul jalgsi ümbrusega tutvumas. Kurviline kruusatee viis 1,7 kilomeetrit 956 meetri kõrguselt mäest veidi rohkem kui sada meetrit alla maantee ja järve äärde (fotol paremal). Ilus kant, pole midagi öelda. Eriti kui taevas lisab dramaatikat. Aga jahe. Juuli keskmine temperatuur seal on kõigest 11 kraadi. Igatahes hakkasid mul käed külmetama.

Kui ööbimispaika tagasi jõudsin, nägin, et teekonnale jäi üks 0,99 kilomeetri pikkune Strava lõik. Tõusuprotsent 9,7. Seda juhtis nime järgi otsustades üks norralane ajaga 11.31 teiste norrakate ja rootslaste ees. Mul kulus sealt üles tulekuks 15.12 – nii kaua sellepärast, et keskendusin ümbruse imetlemisele ja pildistamisele. Kuid Strava tulemusi nähes küpses plaan, et nii ma seda asja ei jäta. Tuleb näidata norrakatele ja rootslastele eesti mehe sisu.

Niisiis järgmisel hommikul võtsin matkakepid kaasa ja laskusin jalgsi mööda teed alla sinna, kust algas Listöylvegen Oppi nimeline lõik. Keerasin otsa ringi ja hakkasin siis sammuma üles. Ei salga, et eesmärk oli Stravas juhtpositsioon enda kätte saada.

Ei hakka ka luiskama, et ma ei pingutanud eriti. Pingutasin küll. Kui midagi ette võtta, siis korralikult, sest ega parandamisruumi hiljem olnuks – tuli edasi sõita Oslo ja sealt Göteborgi suunas. Pulss kerkis kohati 130 löögini minutis, aga enamasti püsis 110 ja 120 vahepeal. 

Kui kohale jõudsin, nägin, et eesmärk sai saavutatud. Ajaks tuli 9.57 ehk senisest liidrist üle pooleteise minuti kiiremini. Aga mida ei olnud – ei olnud märget Stravas, et läksin edetabelit juhtima. Säh sulle IT-d ja digitaalmaailma!

Uurisin asja ja lõpuks avastasin, milles probleem: mu teekonna algus- ja lõpp-punkt, mis jäi Listöylvegen Oppi marsruudi sisse, olid teiste jaoks varjatud. Võtsin selle blokeeringu maha ning kõik läks paika. Strava paigutas mind Norras ühel raskel tõusul esikohale. 

Kes veel on üleilmses konkurentsis suutnud norrakatele ja rootslastele tuule alla teha?

Fotode autor Priit Pullerits 

Pullerits: Siin teile suvine inspiratsioon, mida elus veel ette tasub võtta!

Eks igaüks valib, kus sõidab. Olümpiapronksimees Allar Raja murdis enam kui kolm kuud tagasi jalaluu. Järgnes operatsioon: hüppeliiges pandi tagasi paika ja üheksa kruviga plaat peale. Kuid kõigest kolm päeva pärast murdu võttis ta vastu ühel suurtuuril mitu luud murdnud Tanel Kangerti pakkumise sõita juuli keskel Bergamos 150 km kruusarallit. 

Kui see talle meeldib, andku minna. Kes nii kaugele ei taha reisida, saab meeleoluka ja kiire sõidu ka Eestimaal.

Aga seda kõike, tunnistagem ausalt, on vähe ja seda kõike on juba tehtud. Tegusid tehakse kodust ikka palju kaugemal. Ega Kolumbus ka sellega ju kuulsaks saanud, et sõitis naaberriiki või kontinendi teise serva.

Kauged käigud nõuavad muidugi põhjalikku planeerimist. Kui nullist alustada, võib teha palju vigu ja palju olulist üldse tegemata jätta. Siin teile eluline, läbiproovitud päevakavaga spikker, täpselt sellises järjekorras, nagu kõik juhtus, mida lähiajal ette võtta. Ükskord ju elate - tehke ära!

Kõigepealt sõit San Rafaeli kõrgendikul sügava sakilise kanjoni serval.

Edasi seikluslik teekond läbi kuumaastikku meenutava kõnnumaa, kus on kerge ära eksida (ja küllap eksitegi).

Singlisõit Goblini oru ülaserval, kus enda külge äestasin.

Ring ümber müstilise Templimäe, kus asusid viiekümnendatel uraanikaevandused.

Rattaga kuratlikus kuumuses kivikonarlikel nõlvadel ja liivasiledas sängis ning lõpuks mootorratturite rajale, kus tekib probleem, et järsust servast alla saada.

Vähimagi inimasustuseta mürgiväljadel, kus mitmed teed tekitavad kõhklust, kas ikka on vaja neid mööda edasi sõita.

Õhtune rahulik sõit roheka taimestikuga avarates kanjonites.

Pikk ring mitmekesise maastikuga radadel, kus parim osa on küllap kaljuäärsetel singlitel.

Neetult raske, üles väntamise võimaluseta pika tõusuga rada, kus teises otsas tuleb ratast üle poole tunni alla tassida.

Vahelduseks kiire sõit mööda mitmekilomeetrise laskumisega kergliiklusteed.

Rattasõit mägedesse, mis, olgu ausalt tunnistatud, käis üle jõu.

Rattaga vastikult rasketel jõhrate džiipide vastupidavusteedel.

Kaunis sõit läbi värvikireva kanjoni mööda selle veega täidetud põhja.

Tõestus, et ka sügava liivaga kanjonites on võimalik rattaga sõita, ja kiireltki.

Sõit, mis algas valusa ja ehmatava kukkumisega, kuid viis lõpuks sinna, kus loodus oli suur ja suursugune.

Kohati hirmutav slickrocki-sõit järsu kaldega nõlval viib sinna, kuhu üliharva satub mõni rattur, sest teekond on raske ja keeruline.

Lõõgastuseks maailmakuulsa Shafer Roadi kergem, meeleolukam osa.

Klassikaline singlite võrgustik, millele Eestis pole ligilähedaseltki võrdset leida.

Ja mõelda vaid, seda kõike jõudsin 14 päeva jooksul. Esitasin need videod siin teile ajalises järjestuses, et saaksite päris maitse suhu.

Tehke järele! Ausõna, see kõik on kogemist väärt, sest päriselt on saadud elamus kordi, kordi suurem ja võimsam kui siit videotest paistab.

Foto 1: Rait Ratasepp juulikuisel rattasõidul läbi Euroopa. Foto autor: Jakob Meier
Foto 2: Priit Pullerits jalgrattaga Utah's Canyonlandsi rahvuspargi inimtühjas Needlesi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Utah''s Moabi lähedal teekonnal Gold Bar Rimi servale. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas Taivo Mägi joobejuhtumit üritati vaikselt kalevi alla pühkida?

16. juulil ilmus Lõuna-Eesti Postimehes märkamatuks jäänud uudis, et sel päeval kella 18.45 paiku oli 65-aastane purupurjus mees sõitnud Kääriku spordibaasis Renault Arkanaga vastu puud, misjärel kiirabi toimetas ta haiglasse. See uudis jäi enamikule märkamata, ja need, kes märkasid, et hakanud ka selle üle juurdlema.

Aga mõned tundsid auto ära, panid tähele ka õnnetuse asukohta, vaatasid mehe vanust ja üht-teist hakkas koitma.

Pole kahtlust, et Eestis on mõjukates ringkondades neid, kes soovisid, et see juhtum jääkski tähelepanuta, vajuks unustuse hõlma nagu enamik seesuguseid purjuspäi plekimõlkimisi. Sest võttis ikka üksjagu aega, enne kui asi avalikuks hakkas kooruma.

Läksin eelmise nädala kolmapäevast puhkusele. Lahkusin Eestist. Kuid reedel, kaheksa päeva pärast vastu puud sõitmist Käärikul, küsiti mult, kas ma tean, kellega tegu. Paar vihjet ja asi sai selgeks. Ühtlasi sain hoiatuse, et arvestaksin, et sellest asjast ei taha keegi rääkida, sest õnnetuse peategelane on teatud jõudude kaitse all. Sest miks muidu pole ajakirjandus sellest rohkem kui nädala jooksul silpigi kirjutanud ega rääkinud

Uurisin toimetusest – keegi ei teadnud midagi, kellega tegu. Uurisin algse loo autorilt, kas tema teab, et mees, kes sõitis raskes alkojoobes vastu puud, oli Taivo Mägi. Ta ei teadnud. 

Läkitasin laupäeva hommikul, Eestist eemal olles e-kirja nii EOK-le, EADSE-le ja EKJL-le, ja esmaspäeva hommikul ka TÜASK-le. Seadsin nad fakti ette, et tean, kes on loo peategelane, mitte ei hakanud küsima, kas olete kursis ja teate, sest sellise käiguga panin nad olukorda, kus nad pidid hakkama asja sisuliselt kommenteerima, mitte ei saanud hakata mängima „peitust”:

„Treener Taivo Mägi tegi raskes joobes avarii:
https://lounapostimees.postimees.ee/8510351/raskes-joobes-mees-soitis-vastu-puud
Küsin, kas te kavatsete sel teemal ka oma hinnangu anda ja seisukoha võtta ja seda väljendada või vaatate vaikides mööda ja teete näo, et midagi pole juhtunud ja see ei puutu teisse.
Kui juhtumi kohta puudub teil informatsioon, siis siin kirjas ja lisatud lingiga on vajalik informatsioon teile olemas.
Palun, kas saate öelda, mida selle juhtumi kohta ütlete või ei ütle, ja kui ei ütle, siis miks ei ütle.”

Läkitasin kirjad korraga mitmele adressaadile, et kindlustada, et keegi organisatsioonist selle ikkagi kätte saab (mõned ju võivad olla puhkusel) ning lisaks, kui kiri on läinud mitmele adressaadile, ei saa keegi teha „nägu”, et pole kirja saanud, sest keegi ikkagi on seda näinud, ja kõik kaasadressaadid on ühtviisi asjasse pühendatud.

Pühapäeval andsin info edasi kolleeg Ville Arikesele, kes polnud sellest loost midagi kuulnud nagu kõik teisedki toimetuses, ja ta vormistas esmaspäeval materjali ära. 

Läks tervelt 11 päeva, enne kui kogu lugu välja tuli. Vastused, v.a EADSE-lt, kes ei ole reageerinud – ei tea, miks?! –, tulid esmaspäeval kiirelt, sest eks oli ju nädalavahetus aega asja seedida ja sõnu seada ja mõelda, mida ette võtta.

Mõni võib küsida, miks oli vaja asi avalikuks teha. Esiteks, see oli juba poolavalik, info liikus teatud kitsas ringkonnas ja oleks sealt nagunii millalgi välja murdnud. Teiseks, ei ole õige näidata näpuga ajakirjanikele, vaid siin lasub ikka kogu sü Taivo Mägil. Kui vaatate õnnetuskohast pilte, siis näete, et sealsamas kõrval, kus ta sõitis purjus peaga vastu puud, on laste mänguväljak. Avariil oleks võinud olla palju traagilisemad tagajärjed. 

Ja kolmandaks: see on kergejõustikuringkondades juba ammu teada ja seni mahavaikitud tõsiasi, et Taivo Mägil on juba tükk aega alkoholiga tõsised probleemid. Nüüdne juhtum oli nende probleemida järjepideva eiramise tagajärg. Loodetavasti ei peideta seda probleemi enam mingite hingeliste vaevuste juttude taha, vaid järgneb protsess, mille eesmärk on alkolembusest võõrutamine. Sellest probleemist ja ohust kirjutasin siin blogis võrdlemisi otsesõnu juba poolteist aastat tagasi – aga kõik, kelle võimuses olnuks teemat lahendama hakata, otsustasid seda edasi ignoreerida.

Eks siin praegugi üritata teemat pehmendada. Erich Teigamäega liigagi lähedastes suhetes Urmo Soonvaldi juhitav Delfi pealkirjastas Postimehe kiiluvees oma loo nii: „Endine aasta treener Taivo Mägi sattus joobes olekus raskesse liiklusõnnetusse”. Sattus?!?

Foto 1: Taivo Mägi 2019. aasta veebruaris Martin Kutmani mälestusvõistlustel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Taivo Mägi 2016. aasta juulis Amsterdamis EM-võistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Milline üllatus ootas mind ees norrakate kuulsas Holmenkollenis?

Hüljatud oli reede õhtul norrakate kuulus Holmenkollen (fotodel). Suusahüppemäe maandumisnõlvast kasvab kümmekonna ja enama senitmeetri kõrgune umbrohi läbi. Ei ühtki hüppajat. Suusarajad korraliku asfaldiga kaetud, aga ei ainsatki asfalditoksijat. Vaid aeg-ajalt kostis tiirust mõni pauk ja pisut plekikolinat: üksainus laskesuusataja lasi märki.

Aga keda oli palju - kettagolfimängijaid. Nemad olid suusaradade vahetu ümbruse lausa vallutanud. Kõik nõlvad olid neid täis. Kuhu jääb niiviisi Norra suusatajate järelkasv? Või on juuli endiselt veel puhkamiskuu?

Või on asi selles, et Holmenkolleni rajad on ikkagi sigarasked? Näib, et lausiklõike mujal kui suusastaadionil polegi. Igal pool mujal on kas kurviga kiired laskumised või üles rügamise tõusud. Arvan, et isegi Vahur Teppan ei naudiks neil radadel kuigi kaua sõitimist - pikapeale hakkaks tedagi kurnama.

Aga üks mees sõitis rullsuuskadel Holmenkolleni otsast mööda autoteed alla, pani võrdlemisi uljalt isegi lamavatest politseinikest üle. Ei tea, kuidas ta ohu korral pidama saab? Vist paras risk? 

Uudistasin Holmenkollenis õhtupoolikul päris pikalt ja põhjalikult ringi. Käisin ka sealse kiriku juures (fotol ülal paremal), suuskadel kuninga Olev V kuulsast ausambast (fotol ülal vasakul) suusatribüüni ülaservas rääkimata.

Ööbin siinsamas suusahüppemäe kõrval Kollen Slottenis, seal on mul luxury apartment number 202. Siin on hea, sest kõik vajalik on käe-jala juures, ka metroorongi peatus on ainult 400 meetrit, kui tuleb tahtmine alla, Oslo kesklinna sõita.

Fotod 1, 2 ja 7: Holmenkolleni suusahüppetorn. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Holmenkolleni kirik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kuningas Olav V ,älestusmärk Holmenkolleni suusastaadioni servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade Holmenkollenist alla Oslole. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Kollen Slotteti ajalooline maja Holmenkollenis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma saavutasin maailma esimese ja kolmanda tulemuse?

„Sa oled maailmas kiiruselt kolmas!” teatas Strava. („You’re the third fastest worldwide!”)

Huvitav, et maailma kiiruselt esimeseks tõusmise puhul kõlab Strava palju napimalt ja ebamäärasemalt: „Kroon on sinu!” („The crown is yours!”)

Ega maailma esimese ja eriti teise edestamine lihtne olnukski. Esimene on Pugola-nimelisel 650-meetrisel lõigul eelmise aasta augustis saavutatud 0.58-ga Leivo Sepp, tuntud ultramees, ja teine eelmise aasta kevadel sõidetud 1.00-ga Quick Pro Teami rattaproff Taavi Kannimäe, kes esindas tunamullu Eestit eraldistardist sõidus nii EM- kui MM-võistlustel. 

Jäin üle-eelmisel nädalalõpul Kannimäele krobelisel ja ebatasasel läbi Misso aleviku kulgeval lõigul alla kahe sekundiga. 

Kuid Soodi oja nimelisel lõigul, mis põikab Kagu-Eestis 5,42 kilomeetriks kõrvale siledalt Riia-Pihkva kiviteelt (kõige esimesel fotol), sõitsin välja maailma kõigi aegade kõige kiirema tulemuse. Kroon sai mulle! Varem kuulus seal liidripositsioon 9.51-ga ühele lätlasele. Mul õnnestus temast sõita kuus sekundit kiiremini. Juba kaugemale jäävad maha Pait Peri ja Timo Palo ning Olavi Mõts.

Eksivad, kõvasti eksivad need, kes arvavad, et nüüd on mul põhjust endast hästi arvata. Loomulikult ei ole need sellised lõigud, kus paljud kõvad mehed käiks Stravas kõva kohta jahtimas. Aga kes teab, äkki muutuvad need kaks lõiku, Pugola ja Soodi oja, edaspidi märksa populaarsemaks, nagu juhtus mõni aasta tagasi Rahinge järve tõusu nimelise 430-meetrise lõiguga pärast seda, kui edestasin seal rattaproff Madis Mihkelsit. Nüüd on too lõik nii populaarne, et esikümnesse ei mahu enam mina ega mahu ammugi ka Mihkels. Esikümnesse, mida juhib Martin Seiler 0.28-ga ja kus jagab 0.30-ga kolmandat kohta endine Eesti suusakoondislane Karel Tammjärv, mahub viimasena 0.32-ga. Minu rekord seal on 0.33.

Mis nüüd muud, kui suvel rattaga Kagu-Eestisse ja vaadake, kui kaugele õnnestub teil mind ja Kannimäed Pugola lõigul tõrjuda ning kas õnnestub minust Soodi oja lõigul mööda pressida. Jalgpalli MM lõppemisest lisanduv vaba aeg peaks selleks võimaluse andma. 

Ja muide, pidasin sõna: ei vaadanud jalgpalli MMi minutitki, nagu lubasin.  

Foto 1: Eesti ja Läti piir Riia-Pihkva kiviteel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Kuvatõmmised Strava ekraanilt 
Foto 5: Nii saab ratta transportida kerge vaevaga Kagu-Eestisse, Võrru - Lux Expressi pakiruumis. Rattapilet on tasuta, tuleb vaid sõidupiletit ostes rattale koht broneerida. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas naiskergejõustiklased seksikusega liialdades endale häda kaela tõmbasid?

Paljud seninähtud telekaadrid naiskergejõustiklastest jäävad nüüd ajalukku. Võimalik, et need, mis juba tehtud ja kuskile talletatud, lähevad koguni tsenseerimisele – ega seda Euroopa Ringhäälingute Liidu uute juhiste valguses välistada saa. Selle teema tõin täna põhjalikult esile Postimehe loos.

Nimelt ei ole enam edaspidi soovitav eestvaates näidata, kuidas hüppeala võistlusvormis naisesindaja istub maas, toetudes kätele ja põlved kõverdatud. Samuti pole soovitav näidata varem klassikalist küljelt tehtud kaadrit naisjooksjast enne stardijoonele asumist, teatepulk käes – sest nii fokuseerib kaamera liialt tema puusale ja tuharajoonele. Põlu alla lähevad ka sellised operaatorite võtted, kus nad näitavad eestvaates just lati ületanud naisteivashüppajat, käed veel tõstetud, et latti mitte alla tuua, ja kehaga lati ületanud naiskõrgushüppajat, kel on veel jäänud üksnes jalad üle lati tuua ja keha on hakanud juba maanduma (fotol ülal vasakul). Kaugushüppes on kindel no-no eestvaade lennufaasis naissportlasest, samuti temast siis, kui ta ajab end liivakastis käpuli ja püsti, et tulla sealt välja – sest taguots jääb ju objektiivi ette

Selliseid keelde on palju ning need on kõik graafiliselt näidatud siin.

Mis on nende tegelik põhjus? Jah, ametlikult tuuakse välja, et sellised kaadrid näitavad naissportlasi liiga paljastavalt ja seksikalt ja tekitavad soostereotüüpe ning on häirivad. Kuid meil on ju aju – ja me oskame näha sügavamale, kui ametlikult põhjusi presenteeritakse. 

Põhjus on selles, et naissportlased on ise hakanud kandma võistlusriietust, mis on napimast napp. Ja nüüd siis kurdavad, kui see napp riietus kaamera ette jääb. Olete ju näinud, kuidas hüppealadel on püksikud nii tillukesed, et paljud on sunnitud alatasa neid üle kannikate sikutama? Aga kas meestel on sama probleem? Ei ole ju. Meestel ei ole riietust, mida on vaja üle tuharate venitada, sest nende püksid katavadki tuharad ja suure osa reitest ka. Samuti pole meestel särgid sellised, et keskkoht ja naba on paljas. See tähendab, et järelikult pikem riietus ei sega sportlike tulemuste saavutamist ning napi riietuse põhjus ei ole see, et saaks tänu sellele võita sentimeetri või kümnendiku.

Naised on ise muutnud end staadionil oma riietusega sellisteks, et nad on hädas, sattudes neile piinlikkust tekitavasse olukorda, ja nüüd siis peavad telemehed hakkama mõtlema sellele, et nemad ei seaks oma aparatuuri nii, et mõni naine või uute juhiste järgimise üle valvav tegelane neile turja kargaks, sest siis võivad nad äkki tööta jääda.

Lühidalt: naiskergejõustiklased on ise end oma keha välja pakkudes ja paljastades ning seksikusele rõhudes – otse öeldes end staadioni- ja telepubliku silme all seksobjektiks tehes – tekitanud endale probleemi ning nüüd nõuavad – ja EBU juhtidel ei jää üle muud, kui nende nõudmiste ees taganeda –, et teised nende tekitatud probleemi lahendaks.

Foto 1: Niiviisi, et sportlane kallutab tribüüni ees end ettepoole ja taguots on kergelt upakil, nagu Belgia mitmevõistlejal Nafissatou Thiamil 15. juulil kaugushüppevõistlusel Liege'is, pole soovitav naiskergejõustiklasi enam telekraanil näidata. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Sellises asendis ja sellise nurga alt, nagu juuli algul võistlustel Poolas, pole soovitav kõrgushüppajaid enam telepildis näidata. Foto autor: Newspix via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Nii, nagu fotograaf on tabanud 4. juuli võistlustel USAs Eugene'is Oregonis Ameerika sportlase Tara Davis-Woodhalli, ei ole soovitav naiskaugushüppajaid enam teleekraanile tuua. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Sellises asendis, nagu on pärast finišeerimist võtnud staadionirajal Hollandi veerandmailer Lieke Klaver, ei ole soovitav edaspidi naisjooksjaid enam näidata. Foto autor. Reuters/Scanpix
Foto 5: Nii, nagu forograafi kaadrisse on 31. jaanuaril 2021 Saksamaal Düsseldorfis jäänud Rootsi sportlane Khaddi Sagnia, ei ole soovitav naiskaugushüppajaid enam teleekraanile tuua. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Turvaline moodus, kuidas näidata kriitilises asendis naisteivashüppajat, nii et miski ei oleks seksistlik, paljastav ega häbistav. Šveitsi teivashüppaja Angelica Moser 10. juulil Teemantliiga võistlusel Monacos. Foto autor: AFP/Scanpix