Pullerits: Kuidas tagati see, et Tartu maratonil keegi sohki ei teeks?

(Täiendatud neljapäeva õhtul rajameister Arvo Kütilt saadud kõnekate detailidega.)

Need, kes ei ole just alles eile sündinud, mäletavad kindlasti, et 1982. aasta Tartu maratonil ei tohtinud sõita pilk ja nina liiga maas, sest siis võis juhtuda, et ei saagi tulemust kirja.

Too oli minu kõige esimene Tartu maraton. Olin siis Tartu 2. keskkooli eelviimase, 10. klassi poiss. Maratoniks olin valmistunud Tartus dendropargis, kus olid suusatajate sisseaetud rajad. Tähtvere spordipargi kohal laius tollal võsastunud prügimägi. Kogusin dendropargis pärast koolitunde suusatamas käies enne maratoni 330 suusakilomeetrit, mida pidasin piisavaks. Raja pikkus oli tookord 52,7 km, distants Matult Elva lähistele.

1982. aasta maraton tähistas maratonibuumi algust Eestis. 1981. aastal oli lõpetajaid 2353, minu debüüdiaastal aga juba üle kahe korra rohkem, 5072. Mälu järgi oli mu stardinumber kõvasti üle 5000. Stardinumbreid hakati kõikidele osavõtjatele jagama alles kaks aastat varem.

Mäletan, et hommikul läksin koos klassivenna Hannes Kirisega, nüüdse riigikohtunikuga, varakult Tartu kesklinna Vanemuise teatri alumisse parklasse, et saada stardipaika viivas kollases bussis istekoht. See õnnestus. Buss viis Matu lagedale väljale, kus oli süüdatud mitu suurt lõket, mille juures sooja saada. Kuhu tuli jätta riidepakid, seda, nagu paljusid teisi asju, enam ei mäleta. Stardialasse sisenedes tuli laste korraldajail ära rebida osa rinnanumbri külge kinnitatud talongist. Talongi teine osa tuli loovutada pärast finišeerimist, et tõendada lõpuni jõudmist ja tulemus kirja saada.

Kuna osalejaid oli tuhandeid ja alustasin tagaotsast, tuli enamik võistlusmaast sõita nii, et suusatajad tihedalt ees ja kõrval. Harimäe otsas, kus rada sisenes metsa alla, tekkis pudelikael ja tuli mitu minutit oodata, kuni sai hakata laskuma. Rajameister Arvo Kütt kirjeldas mulle täna, et oli sinna tõmmanud kolm jälge, kuid soomlased, kes olid käinud enne maratoni rajaga tutvumas, väitsid, et nii läheb tihedaks, sest jäljed tulid mäest alla mööda kitsast autoteed, mis oli kaetud paksu lumega; lund oli nii palju, et see oli nädal enne maratoni puidki rajale painutanud. 

Kütt tegi kolme jäljepaari asemele kaks ning loomulikult tekkis siis Harimäel suusatajaist tropp, sest Harimäe otsa oli viinud koguni 15 jäljepaari. Järgmisel aastal sai Kütt Tamsalust kolm buldooserit ning lükkas Harimäe laskumise laiemaks. "Aeg oli selline, kõik oli meie," ütles ta raja kiirelt käinud laiendamise kohta.

Alles nüüd sain temalt teada, et Harimäe laskumine kujunes 1982. aasta maratonil kõigi aegade karmimaks. Küti andmeil oli üks suusataja nihestanud kukkudes puusaliigese ning mitu osalejat murdnud rangluu.

Poolel teel tervitas osalejaid suur hele plagu, mis andis teada, et pool maad on läbitud. Sealkandis tuli selja tagant hirmsa hooga kolm aastat noorem koolivend Aivo Pärn, kes tollal oli kõva suusataja, käis suusatrennis, ning kihutas mööda – tal oli stardis tekkinud mingi tehniline probleem.

Ausalt öeldes ongi see enam-vähem kõik, mida tollest esimesest maratonist mäletan. Peale selle, et endast tuli rajal märk kirja panna. Ja sellepärast ei tohtinudki kogu aeg sõita nina ja pilk maas.

Kõigile osalejatele oli antud teada, et rajal on värvilised pliiatsid, millega tuleb, kui nüüd õigesti mäletan, rinnanumbri küljes olnud paberitükil teatud kohta märge teha. Sellepärast, et tõestada, et oled raja ikkagi ausalt läbi sõitnud. Sest Tartu maraton oli tollal saamas juba prestiižiürituseks, mis olevat kaasa toonud selle, et osad tulid starti, sõitsid siis pisut, seejärel istusid autosse, tulid enne finišit autost uuesti rajale ja said uhke tulemuse kirja. 

Küsisin rajameister Kütilt, kas päriselt ka nii tehti, et läbiti osa maratonist autos, sest mis muu võis olla selle põhjus, miks osalejad pidid rajal värvilise pliiatsi märkega distantsi läbimist tõendama. 

Kütt kinnitas, et selliseid juhtumeid oli. Need olid kerkinud esimest korda teemaks 1981. aasta Tartu maratonil, mis lõppes Illil (kus asus Elva tarbijate kooperatiivi limonaaditehas). Ta ütles, et on ka oma silmaga näinud neid, kes istusid mõni kilomeeter pärast starti autosse või väljusid lõpu eel autost. Enamasti olid need olnud mehed.

Ja oligi nii, et, pakuks, umbes 15 km enne lõppu olid metsavahelisele peente puudega lõigule tõmmatud puude vahele umbes kahe ja poole meetri kõrgusele nöörid ning nende küljes rippusid omakorda nööri otsas rohelised pliiatsid. Just, kõik olid rohelised. Et kui tegid autos märke paberitükile sinise või punase pliiatsiga, siis jäidki sohi tegemisega vahele. Noid pliiatseid rippus seal ikka kümneid.

Ega viimastest kilomeetritest ma muud mäleta, kui et oli üks lohk, kust tuli hooga läbi sõita ja kus rada oli muutunud juba kollakas-pruunikaks pudruks. Finišiosa kulges aedikute vahel. Lõpetasin ajaga 4:36.39, mis andis 1684. koha. Klassivend Kiris, kooliaja parim sõber, jäi 5:30-ga ligi tuhat kohta tahapoole. Tulemused ilmusid kevadel paksus trükises. (Kahjuks ei mäleta, kas sõitsin puusuuskadega või olid mul juba Visu nn poolplastikud, st alt plastik, pealtpoolt puit, pidamisalal kalasabamuster.)

Too oli erandlik maraton, sest võitjatena läks kirja kolm meest: Mati Albert, Tõnu Sirel ja Uno Leist. Kahtlen, et avalikes allikates leiduv võiduaeg 3:21.10 on õige. Ilmselt on tunniga eksitud.

Aasta hiljem olin taas Tartu maratoni stardis. Lõpuklassis tuli õppimine tõsiselt käsile võtta, sest ülikooli astudes arvestati ka keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet, mistõttu suusatamiseks ei jäänud enam nii palju aega, nagu varem. Harjutasin enne ainult 70 kilomeetrit ja see andis tunda. Selg jäi alatasa valusaks, mispärast pidin rajal korduvalt seisma jääma ja puhkama. Nii kujunes ka tulemus aastatagusega võrreldes palju kehvemaks. Sain 6805 lõpetaja hulgas 2786. koha. 55,8 kilomeetri pikkuse maratoni läbisin 5:31.22-ga. Aga ikkagi ligi pool tundi kiiremini, kui Kiris. Võitis Jaanus Teppan 2:53.33-ga.

Kui õhtul pärast bussiga Tartusse saabumist Kirisega Tähtvere linnaosas kodu poole vantsisime, suusad käes, juhtus meid aknast nägema meie legendaarne matemaatikaõpetaja Igor Holts. Järgmisel päeval ta tunnis kommenteeris, et olime olnud väga väsinud sammu ja olemisega.

Tol aastal korraldas ajalehe Edasi sporditoimetuse juht Vahur Kalmre Tartu maratonist reportaažide kirjutamise võistluse ning lubas avaldada parimad tööd lehes. (Selle kohta loe lähemalt sissekande kommentaariumis.) Loomulikult otsustasin kaasa lüüa, sest plaanisin ju astuda Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ning seal oli loomingulisele konkursile vaja nn kaasavara, et sind üldse jutule võetaks. Kaasavara tähendas ajakirjanduses ilmunud töid. 

Mu reportaaž sai umbes viie või kuue lehekülje pikkune. Seda ei ilmunud Edasis kunagi. Sellegipoolest lisasin selle ülikooli pürgides oma kaasavara hulka. Juhan Peegel, Marju Lauristin ja teised komisjoni liikmed otsustasid mind loominguliselt konkursilt, mis koosnes kaasavarast, esseest ja vestlusest, sisseastumiseksamitele lasta. Neli eksamit tegin kõik viitele, millele lisandus keskkooli lõputunnistuselt 4,5 palli. Tol võistlusel, mille tulemus tõepoolest edasise elu osas maksis ja luges, sain 24,5 punktiga esikoha.

Fotod 1 ja 2: Tartu maratoni stardis millalgi eelmise sajandi lõpus. Fotode autor: Malev Toom (foto nr 1) ja Meelis Lokk (foto nr 2), Postimees/Scanpix
Foto 3: Suuskade määrimine millalgi eelmise sajandi lõpus Tartu maratoni eel bussiparklas. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel metsa vahel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Fotod 5, 6 ja 10: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel. Fotode autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 7: 1984. aasta Tartu maraton. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Suusatajad Tartu maratonil millalgi 1990. aastate algul. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 9: Suusatajad uudistamas Tartu maratoni auhindu aastal 1984. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas Alutaguse maraton oli tõesti ajaloo sündmustevaesemaid?

Seda oli karta, et Swixi suure kulbiga suusakepid, mille teravik, nagu kogenud suusaharrastajad teavad, pole piisavalt tugevast sulamist, ei pea järvejääl, olgu see pealegi kaetud õhukese lumekirmega, jõulisest õlavöötmest lähtuvale pidevale tambile vastu. 

Ja ei pidanudki.

Jaanus Laidvee klassikakepi teravik murdus pühapäevasel Alutaguse maratonil tosin kilomeetrit enne lõppu, Aknajärvel. Ta teadis, et suure kulbiga keppidega sõitma minnes kaasneb risk, et väikse kulbiga keppidega võrreldes pikem teravik ei pruugi kõva pinnast kohates vastu pidada. Aga teadis ja arvestas ka seda, et väikse kulbiga kepid võivad pehmes lumes kohati läbi vajuda.

Igatahes sai ta kohe aru, kui Aknajärvel keppidega paaristõuketööd tegi, et vasak kepp on jäänud järsku teravikuta. Kepiots ei ramminud jäässe, vaid libises tagasi. Aga just paaristõukeline sõiduviis on olnud tema trump

Laidvee läks 45-kilomeetrisele kahel ringil peetud maratonile (marsruudi skeem vasakul) starti klassikasuuskadega, kuid jättis nende keskosa pidamismäärdeta. Lasi hooldemeestel ka sinna tõmmata libisemismääret. Tõuse, kust saanuks otse vahelduvtõukelise sõiduviisiga üles sõita, sel rajal eriti polnud. Ta panustas käte ja ülakeha rammule. Sel juhul võinuks ju võistlema minna ka uisusuuskadega, ent ajapikku on talle maratonidel saanud selgeks, et ta klassikasuusad on paremate libisemisomadustega kui vabatehnikasuusad.

Stardis (fotol paremal) oli üheksa miinuskraadi. Muret tegid käed ja varbad. Need olid hooaja esimesel, kolme nädala tagusel Viru maratonil külmaga valusat võitlust pidanud, nagu paljudel teistelgi. Laidvee on märganud, et kui pakast on üle kümne kraadi, siis üle tunni suurt sõita ei kannata, ilma et peaks hakkama käteringidega sõrmedes verevarustust parandama. Ta on proovinud eri sorti kindaid, sh labakuid, sh isegi koos aluskinnastega, kuid abi neist suurt pole olnud. 

«Labakinnastega võib niisama sõita, aga ma ei saa nendega tugevalt keppidega pikemat aega tõugata,» ütles Laidvee. «Sõrmed liiguvad kinda sees oluliselt rohkem ja seetõttu hakkab rihm kätt pooma ning sõrmed hakkavad surema.»

Nüüd läks ta sõitma nn lobsterite ehk sõraliste kinnastega, kus sõrmed on paarikaupa koos, ning jalga pani akusokid ja peale tõmbas saapakatted. Hakaku pigem palav kui külm, otsustas ta.

Valik õigustas end: kätel ja jalgadel külm ei hakanud.

Stardist väljunud neli klassikarada koondusid umbes kilomeetri järel kaheks rajaks. Suusajälgede põhi oli kõva. Siin-seal olid korraldajad lund juurde loopinud, kuid sellegipoolest tuli ette ka kehvemaid kohti, kus pidi jäljest välja astuma, et suusapõhju mullastel lõikudel mitte kraapida. Siiski polnud põhjale tekkinud kriimudest pääsu.

Viie kilomeetri järel, kui kiiremad olid läinud juba oma teed, sattus Laidvee paarikümneliikmelisse punti, kus sõitis 7.–11. kohal. Tollesse punti kuulusid näiteks Tatjana Mannima, kes, nagu lõpus selgus, tuli selgi maratonil naiste arvestuses võitjaks (fotol ülal paremal), ja Aimer Peensalu, kellega Laidvee oli käinud novembris Soomes Vuokattis laagris.

Laidvee sõnul käis järgmised kümme kilomeetrit heas tempos kühveldamine. Ta hoidis end Mannima lähedusse. Seitse-kaheksa kilomeetrit, tunnistas ta, oli sedasi sõita mõnus, aga siis hakkas tundma, et kiirust on pisut liiast. Pundi esimesed hakkasid eest ära libisema. 

Kui sõidetud sai tosin kilomeetrit, avanes Laidvee ees huvitav vaatepilt. Metsavahelisel siledal lõigul vajus Peensalu ühtäkki ettepoole ning langes siis paremale küljele lumme. Põhjus, nagu peagi selgus, oli selles, et kepp oli lumes läbi vajunud. Aga ta ajas end püsti, kogus end ja maratoni lõpuks edestas Laidveed seitsme minutiga; edestas isegi endist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi pooleteise minutiga.

Pärast pundi lagunemist liitus Laidvee järgmise grupiga, kus teiste hulgas jõudis talle kannule naiste arvestuse tugevuselt teine esindaja, Merilin Jürisaar. Ühel tõusul sattusid nad kõrvuti ning kuna seal oli lumi tallatud juba pudruks – ja läks teisel ringil veelgi pudrusemaks –, astus Laidvee kogemata Jürisaare kepi peale. Õnneks sedasi, et kepp jäi terveks. Ta vabandas. (Ja palus vabandused edastada ka siin.)

Edasi, kuni kepiteraviku murdumiseni Aknajärvel, ei juhtunud Laidvee silme ees maratonil midagi märkimisväärset. Ta ütles, et see oli võistlus, mis kuulub värvikate seikade vähesuse poolest kindlasti Estoloppeti sarja maratonide toppi.

Isegi murdunud kepiteravik ei löönud teda rivist. Ta nihkus üle järvejää viinud rajal kaldapoolsemasse serva, kus lund oli pisut paksemalt, ning sai seal ka otsikuta kepiga enam-vähem tööd teha, ehkki põhikoormus jäi mõistagi terve teravikuga kepile. Kuid metsa all avastas ta, et polnud tõugates vahetki, kas teravik on või ei ole. Ta kinnitas, et kepiintsidendi tõttu ta tulemus küll suurt ei kannatanud.

Kui viimased kümmekond päeva on paljud Eesti inimesed otsinud autoga elamust merejäält, siis Laidvee ütles, et üle järvede sõita oli küll omapärane, kuid vaadata palju ei ole, kõik on ümberringi ühtlaselt sile ja valge. Päikesega oleks kindlasti emotsiooni rohkem olnud, lisas ta. Ainsana tõid vaheldust... kalamehed (fotol paremal ja ülal vasakul).

«Töötavatest kalameestest ei ole mina varem nii lähedalt mööda suusatanud,» lausus ta muigega. «Oli huvitav kogemus.» Mõned kalastajad olid jätnud õngitsemise sinnapaika ning tulnud järvejääl suusaraja äärde võistlejaid lähemalt kaema. Laidvee ei välistanud siiski, et sisimas võisid nad sajatada, et keppidega klõpsivad suusatajad peletavad kalad eemale.

Laidvee sai 60. koha, kaotust võitjaks tulnud Eesti endisele sprindikoondislasele Marko Kilbile (vasakpoolsel fotol keskel) pisut üle 25 ja poole minuti. Ta möönis, et lõpus hakks tempo langema, sest vastupidavusest jäi vajaka ning ka teravust lihvivaid trenne pole saanud piisavalt teha. Mitme teisegi suust kostis tema kõrvu, et lõpus hakkas jaks raugema.

«60. koht väga hull ei ole,» kõlas tema resümee. «Enam-vähem võib kohaga rahul olla.»

Foto 1: Alutaguse maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 2: Üks kolmest järvest, millel kulges Alutaguse maraton. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 3: Alutaguse maratoni raja skeem. Kuvatõmmis Jaanus Laidvee Strava küljelt
Foto 4: Alutaguse maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 5: Suusatajad Alutaguse Alutaguse maratonil järvejääl. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 6: Tatjana Mannima võidab naiste arvestuses Alutaguse maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Naiste esikolmik Alutaguse maratonil. Keskel võitja Tatjana Mannima. Aga kes on teine ja kolmas? Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 8: Ka tunned Eesti harrastussuusatajaid? Pildil on Alutaguse maratoni N, M40 ja M50 klassi võitjad. Mis võistkonnast ja kes on kes? Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 9 ja 10: Alutaguse maratoni osalejad möödumas kalastajatest järvejääl. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 11: Alutaguse maratoni kolm paremat (vasakult) Henri Roos (2. koht), Marko Kilp (võitja) ja Raido Ränkel (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet 

Pullerits: Mis ootab ees pühapäeval Alutaguse maratoni järvejääl?

Ega sellepärast, et Robert Peets, Alutaguse maratoni korraldaja ja kontaktisik, on praegu Itaalias Val di Fiemmes, kus tema vastutada on selle kontrollimine, et kõik Milano Cortina taliolümpial võistlevad suusatajad kasutavad õigeid määrdeid – ehk ei kasuta fluori sisaldavaid määrdeid –, mis siinses keelepruugi tähendab, et tema organiseerida on põrgumasina töö, pühapäevane maraton Alutagusel pidamata jää. (Maratonist rääkiv lause peabki olema pikk ja paljude käänakutega, peaasi, et sisuliselt ja lauseehituse poolest koos püsib, ehkki mõtte jälgimine võib olla pingutav – kuid maraton ei peagi olema kerge.)

Helistasin talle reede pärastlõunal kella nelja ajal, ta oli olümpial koosolekul, mistõttu ei saanud kohe vastata, aga ta helistas tagasi ja andis ülevaate, mis kahe päeva pärast suure tõenäosusega kahel 24-kilomeetrisel ringil ees ootab.

Peets ütles, et olud on läinud ajaga järjest paremaks, sest mehed on ATV-de kärudega lund maratonirajale (fotol ülal paremal) juurde vedanud, lisaks tuli reede hommikul ka taevast looduslikku lund lisaks. Ta lausus, et võistlema tasub tulla heade suuskadega, ent lisas, et ühelgi suusavõistlusel, isegi rahvusvahelistel suurvõistlutel, ei saa eales garanteerida, et suusa alla mõni kriim ei tuleks.

Teadupoolest kulgeb Alutaguse maratoni rada kahel ringil kokku kuuel korral kolmel järvel. Esmalt tuleb teha Liivjärvel veidi rohkem kui kilomeetrine paun, teiseks tuleb sõita Aknajärvel ja kolmandana Jaala järvel (fotol vasakul). Kokku on ühel ringil järvedel sõitmist umbes neli kilomeetrit, seega maratonil kaheksa kilomeetrit.

Peets kinnitas, et ka järvedel on rada sees. Enamasti kulgeb rada järvedel mööda kaldaäärseid – v.a Jaala järvel, kus üks paun tuleb teha järve keskele –, kus lund on rohkem kui mujal järvejääl. Ta rääkis, et järvedele sai rada hakatud rajama juba siis, kui väljas oli kohati 25 külmakraadi, mis tähendab, et lumi on seal tugevasti kokku pressitud; ja kuna järvejää oli krobeline, kui algas lume pressimine ja raja tegemine, siis on lumi ka jääle korralikult kinni vajutatud. Seda muret Peetsi sõnul pole, et suusakepi teravik libisema hakkaks. Ta pakkus, et sõit järvejääl hakkab ses osas meenutama rullisõitu, et kepid muudkui kõlksuvad.

Uurisin, kas järvedele tuleb üks klassikajälg või kaks. Peets ütles, et üks kindlasti, aga teise osas ei oska ta praegu vastata, ligi kaks päeva on veel aega. Ta rääkis, et kahte kõrvuti rada on tavaliselt vaja stardist esimese TP-ni ja viimasest TP-st finišini, mujal sõidetakse nagunii enamjaolt ühes jäljes.

See, kas järvejääle tuleb ka teine klassikajälg, selgub homse päeva, laupäeva jooksul.

Fotod 1 ja 4: Mullune Tartu maraton Alutagusel. Fotode autorid: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpic (foto 1) ja Margus Ansu, Postimees/ Scanpix (foto 4)
Foto 2: Tänavuse Alutaguse maratoni rada männimetsa all. Foto autor: Estoloppet
Foto 3: Jäätunud Jaala järv. Foto autor: Estoloppet 

Pullerits: Professionaalne õpetus, kuidas Tartu maratoni võidu peale sõita

Võtsin Tähtveres rajalt maha Jaanus Teppani, sest soovisin täpsemalt teada, kuidas haigus ja vigastus keerasid tal kihva Lillehammeri taliolümpia, kuidas Vasaloppeti viienda koha auhinna realiseerimine tekitas lisaväljaminekuid, kuidas norralane kasutas König-Ludwig-Laufi lõpuheitluses tema vastu jõhkraid võtteid, kuidas Venemaal ähvardas võistluspäeva 30-kraadine pakane silmanägemist kahjustada ja kuidas seal võistlusraja kõrvalt suusatajate peast suusamütse rööviti, kuidas Eesti teatesuusameeskond võitles Liidu koondise järel Liidu meistrivõistlustel välja teise koha ning kuidas ta enne Finlandiahiihtot Rutt Šmiguniga halbu konserve sõi ja miks ta end stardis ässade kõrval näruselt tundis.

Kõike seda saate lugeda tänasest Postimehest, kuhu Teppani läbielamised kirja panin. 

Aga arvestades siinse lugejaskonna erihuve, siis Teppani lugu, kuidas ta võitis Tartu maratoni ja kuidas seal ka võidust ilma jäi, teile preemiaks allpool. Ülalviidatud lugudele saate kaasa elada Postimehe küljel. (Siin on juures Postimehe pildiarhiivist leitud vanad fotod, seega on vaja asjatundjate kinnitust, kas nendel on ikkagi kõigil Jaanus Teppan.)

«Olin alles 20, kui mul õnnestus tulla Partsimäe ümbruses, mis on Harimäe lähedal ja kus vanasti peeti kõik võistlused, Eesti meistrivõistlustel 30 kilomeetris teiseks. Kaotasin Arne Sirelile 1.20. Kõik teised paremad jäid selja taha.

Tartu maratonile Sirel ei läinud. Mul suuski väga valida polnud. Spordiühingu Jõud meestel, sh Sirelil, oli suuski rohkem. Neil olid ka kollase põhjaga Karhud. Küsisin, kas saaks, kuigi endal oli hirm naha vahele, et kas antakse. Sirel andis.

Olin noorena Tartu maratoni rada mõned korrad läbi sõitnud. Seda hirmu küll ei olnud, et ei jõua. Aga tol korral, 1983. aastal, olid vastas ikkagi staažikad ja kogemustega vanemad mehed, nagu eelmise aasta võitja Uno Leist, Vasaloppeti viies.

Distantsi keskel tekkis järgmistega vahe sisse, mehed pudenesid tagant ära. Palult saati jäime kolmekesi: mina, Leist ja Johannes Toim. Siis hakkas ka Toimil raske, ta ei jõudnud enam tõugata. Saime Leistiga eest ära.

Aga mulle tundus mingi hetk, et Uno tempo jääb nõrgaks. Olin seni istunud tema taga, kus on kergem sõita. Ütlesin, et võin ka vedada. Läksin ette ja vedasin sellise tempoga, nagu mulle tundus, et oleks kohane. Siis vaatasin selja taha – Unot ei ole.

Sain aru, et nüüd on minu võimalus. Lõpuni ei jäänud enam palju, tuli pressida, et äkki tuleb võit. Tuligi. Umbes minutiga.

Võitjana sain saunaahju ja Tartu linn pani ka igasugu auhindu välja. Oli uhke tunne olla Tartu maratoni võitja.

1995. aastal suusatati Tartu maraton esimest korda Worldloppeti maratonina. Rootslastel oli väga hea tiim, kuhu kuulus Håkan Westin, väga tugev paaristõukaja, kes oli mitu aastat järjest võitnud Worldloppeti sarja. Norrakad olid samuti tugevad.

Moodustus kümnemeheline tuumik, kust nõrgemad raputati saba pealt maha. Jäid viis-kuus meest, sõitsime rivis. Püüdsin enne lõppu kogu aeg kellegi tuules olla, sest teadsin, et viimasel kahel kilomeetril läheb paugutamiseks.

Saanimehed sõitsid meil kõrval ja filmisid. Nad ajasid tegelikult ühe raja kinni ja lõid suitsu ka näkku. See ajas hinge täis. Tahaksid minna kõrvale, sõitu dikteerima, aga ei saa, sest rada on lõhutud.

Kui sai selgeks, et nüüd läheb kohtade jagamiseks, hakkasid rootslased kiirendama. Hüppasin Raul Olle taha, aga Raulil ei olnud võimu. Siis üritasin saada Westini taha, aga keegi jäi ette. Westin sai 500 meetrit enne lõppu väikse vahe sisse. Rebisin end teiseks, aga see oli ka kõik.»

Foto 1: Postimehe arhiivi andmeil on sel pildil Jaanus Teppan. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaanus Teppan jaanuaris 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Teppan detsembris 1992. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaanus Teppan tõenäoliselt millal 1990. aastatel. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 5: Vasakult Anatoli Šmigun, Kristina Šmigun, Tiia Teppan, Jaanus Teppan ja Silja Suija 15. märtsil 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tahate lõbusaid suusajutte? Eks rääkige... teadagi, kellega!

Jan Uuspõld (fotodel) saabus krapsaka, isegi lennuka sammuga. Soe villane müts peas, paks hall sall mitmekordselt ja kohevalt ümber kaela. Kohe näha, et proff: vaja hoida tervist, sest haigena lavale ei astu ja Tartu maratonile ammugi ei lähe.

Kohtusime Tallinnas Nõmmel Teatrirestos, mida peab näitleja Margus Prangel. Ta astus ligi, kui me Uuspõlluga suusatamisest rääkisime. Uuspõld ütles talle, et öelgu ka midagi Postimehele, mille peale Prangel teatas lõbusalt, et ei hakka tema vahele segama, kui meil on erialane vestlus.

Vestluse tulemus on tarbitav siin, mille kohta Vahur Teppan ütles, et lahe lugemine. Kaks lahedat lugu alljärgnevalt.
*

Ükskõik, kui palju sa kardad, kui oled roninud, suusad õlal, Mustamäel Nõmme suusahüppetorni tippu, aga sa ei tule sealt jalgsi tagasi alla, sest siis jääb trennikaaslaste ees häbisse, teadis Jan Uuspõld poisina.

Kardad sellepärast, et kuigi oled alla sõitnud ja hüpanud kahest väiksemast tornist, on trampliin, kust kõvemad lendavad üle poolesaja meetri, ikka senisega võrreldes topeltsamm edasi.

«Kuigi oled hüppamist treeninud, tead teoorias, mida pead tegema, siis kui sa päriselt oled seal üleval, tuul ainult viliseb kõrvus, midagi ei ole ümber...» kirjeldab ta.

Aga siis tuleb otsustada: tõugata end laskumisele ja võtta hoovõtuasend.

Ainult et hoog, mida mujal saab külge ette keerates või slaalomi pöördeid tehes pidurdada, muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab, meenutab Uuspõld oma esimest suurt hüpet. «Siis tekkis niisugune tunne, nagu seest oleks kõik õõnes, nagu oleksin tühi tünn. See ei olnudki nagu mina, vaid lihtsalt, et tuleb, mis tuleb.» 

Pärast trampliini otsalt äratõuget, oletab Uuspõld, laperdas ta kuidagi läbi õhu.

«Lendamise tunne oli kõige mõnusam tunne,» lausub ta. «Aga siis hakkab tulema maandumine, et mis nüüd sellest saab.»

Ta hoidis maad ligi, nagu treener oli soovitanud, aga mingil hetkel lasi ikkagi keha rullima. «Suu ja silmad olid lund täis, sa ei kuule, sa ei näe mitte midagi,» kirjeldab ta. «Sa ei tea, kus sa oled. Oled nagu pesumasinas. Lõpuks, kui seisma jääd, teed silmad lahti. Vaikselt hakkavad mingid helid tagasi tulema, keegi kuskil räägib. Tõused püsti, vaatad, et tore, terve!, midagi pole juhtunud.»

Seejärel tõstis noor Uuspõld oma suusad taas õlale ja sammus tagasi torni, et teha kohe järgmine hüpe. Enne andis treener nõu, millele tähelepanu pöörata.

Nii alustavad kõik suusahüppajad. Enam-vähem kõik kukuvad oma esimese hüppe lõpus. See on paratamatus, sest nagu sõnab Uuspõld: erinevalt Tartu maratonist trampliinil katkestada ei saa. «Kui juba tornist ära tõukad, siis pead asja lõpule viima,» ütleb ta, naeruga.

* 

Tuletage Jan Uuspõllule meelde, mis juhtus 14 aastat tagasi Otepääl, kuhu olümpiapronksimees Jaak Mae (fotol vasakul) kutsus ta osalema MK-etapi teise võistluspäeva vaheajal peetud kuulsuste 5 kilomeetri klassikasõidule, ning ta hüüatab silmade põledes: «Oi, see oli põnev!»

Põnev sellepärast, et Uuspõld startis Tehvandi suusastaadionil pooleminutiliste vahede järel alles 16ndana, aga jõudis sinna tagasi kõige esimesena.

Sellise kiire finišisse saabumise põhjustas MK-etapile kogunenud publiku tekitatud melu.

Uuspõllu sõnul oli ta stardis igati rahulik. Aga kui rajale pääses, kuulis, kuidas rahvas hakkas tribüünil kaasa elama ja ergutama. «Jõu, jõu, jõu!» kaikusid hüüded tema kõrvus. Nagu osaleks ta tõesti suurel võistlusel.

Uuspõld võttis end igati kokku, püüdes vähemalt staadionil ja sealt algaval Kunimäe tõusul näidata nii ilusat suusasammu, kui oskab (fotol paremal). 

«Seal olid suured teleekraanid ja ja mul tõmbas hinge kinni, kui staadionilt minema sain,» meenutab ta. «Mul tekkis... mitte paanika, aga niisugune tunne, et täitsa lõpp, ma ei suuda, et mida ma nüüd teen. Oleksin pidanud lihtsalt natuke rahulikumalt võtma, edasi suusatama, aga keerasin suusad tagasi ja juba laskusin sealt alla.»

Ta mäletab, kuidas staadioni kommentaator küsis, kas siit tuli maailmarekord (fotol vasakul).

«Finišis tahtsid nad mind isegi liidritoolile istuma panna,» räägib Uuspõld. «Ütlesin, ma ei taha. Nemad, et «istu, istu».»

Uuspõld, professionaalne näitleja, oletab, et see oli rambipalavik, mis tema üle võimust võttis. Ja tema võistluse enneaegselt lõpetas.

«Ma polnud kilomeetritki sõitnud, kui sain korraliku haamri,» lausub ta. Haamriks nimetatakse spordis seda, kui igasugune jõud saab otsa.

Aga ühest asjast hakkas ta tolle intsidendi järel aru saama paremini, kui eales varem: kui psühholoogiliselt tugevad on tippsportlased, kes igast suunast tuleva turmtule all vastu peavad.

Fotod 1-4: Jan Uuspõld treenimas eelmise nädala kolmapäeval Nõmmel Tartu maratoniks. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae ja Jan Uuspõld 22. jaanuaril 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu eel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 8: Jan Uuspõld 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidul. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jan Uuspõld andmas intervjuud pärast 2022 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu enneaegset lõpetamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas külm ilm viib suusatajad tõvevoodisse?

Arvan, et teilegi on see tunne tuttav. Eile õhtul, kui kella seitsme paiku Tähtvere spordiparki suusatama läksin (fotol all paremal), näitas sealne termomeeter -20 kraadi. Üleeilsest, kui külma oli vähem, -16 kraadi, teadsin, et see paneb suusatamise ajal sõrmed külmetama. Retsept oli järgmine: tuleb kätega kõvasti tööd vihtuda, eriti just vahelduvtõukeid teha. Ja see aitas.

Kuid suusatajaid oli eile õhtul võrreldes varasemate päevadega väljas palju vähem. Külma tõttu, nentis Vahur Teppan, kes Tähtvere keskuses parajasti laste suusaparki uuendas. Inimesed kardavad külma. Ilmselt kardavad, et jäävad haigeks

Vale kartus.

Uurisin asja asjatundjalt, meditsiiniõppejõult ja kogenud perearstilt, kelle nime ei ole mul õigus siin avaldada, sest ei usutlenud teda siinse sissekande tarvis. Mind huvitas, kas tõesti võib külma tõttu haigeks jääda, nagu jäid pärast Viru maratoni mitmed osalejad.

Lühidalt: külm iseenesest küll haigust ei tekita, kui juba viirusega tasahilju nakatanud pole. Siiski on uuringud näidanud, et kui jalad on pikalt külmas või kui pea on väga külm ja nina seestpoolt jahe, siis vastuvõtlikkus nohu põhjustavatele rinoviirustele võib mõnevõrra suureneda, aga mitte palju. Kui rinoviirusega kokkupuudet pole, siis enamasti haigeks ka ei jää. 

Külmetushaigustega, sain kinnituse, on enamasti selline lugu, et need tekivad tavaliselt ainult siis, kui tegemist on mingi viirusnakkusega; ilma selleta nn külmetushaigusi ei teki. Tasub meeles pidada, et enamasti levivad viirused vabalt ka siis, kui te ei ole üldse külmetanud.

Küsisin, kas võin tervena kui purikas minna näiteks poolpaljana keset põldu seisma, nii et mul on jube külm, aga kui minu ümber ei ole teisi inimesi, kes mulle viirust näiteks aevastades peale pritsivad, siis põhimõtteliselt minuga midagi ei juhtu. Vastuseks sain, et põhimõtteliselt nii on, ei juhtu midagi peale selle, et külm võib hakata kudesid kahjustama

Ometi teame, et enamik seostab talvel haigeks jäämist sellega, et said külma, misjärel tekkis nohu ja siis kõik muud hädad. Aga teate, milles on tegelikult asi? Asi on selles, et kui hakkab tekkima viirushaigus, siis tekib alguses külmatunne, mis on haiguse üks sümptomeid, ja seetõttu tekibki arvamus, et ju said külma.
Teiseks, vaadake lasteaia lapsi, keda sõidutatakse sageli autoga lasteaeda ja tagasi koju, kes on korralikult riides, aga ikkagi jäävad tihti haigeks. Miks? Sellepärast, et lastel pole veel piisavat immuunsust viiruste vastu, nad puutuvad kokku paljude teiste, viirusi kandvate lastega, ning jäävad sedasi haigeks ka ilma igasuguse külmetamiseta.

Me kõik teame soovitust, et kui oled sporti teinud, siis vaheta kähku niisked riided kuivade vastu, sest kui oled higine, jääd haigeks. Huvitav, kas higistamise järel külmetamine soodustab haigeks jäämist? Vastus on, et kui inimene on higine ja tuule käes jahtub, siis on tal lihtsalt ebamugav olla. Muidugi, kui tal on mõni nii-öelda nakkuse idu juba olemas, siis see võib natuke suurema tõenäosusega haigust tekitada; aga kui nakkust ei ole, siis haigeks ei jää.

Me teame, et enamik mässib pärast suusatamist sisse just kaela ja kõri, et kurk ei muutuks kähedaks. On need omavahel ikkagi seotud? Mõelge palavatele suvedele, kui lähete kuumenenuna autosse ja lülitate seal jaheda konditsioneeri tööle – on ju juhtunud, et kurk jääb haigeks? Mul juhtus see tunamullu sügisel Utah’s, kus väljas oli soe ja motellitoas oli ka soe, nii et panin öösel konditsioneeri tööle – ja mis juhtus? Muidugi jäi kurk valusaks, ajapikku muutus hääl kohutavalt kähedaks. 

Asi on selles, et kui limaskest kiiresti jahtub, siis tema kaitsefunktsioon mõnevõrra nõrgeneb ja võib juhtuda, et need bakterid, mis on suu limaskestal, streptokokid, saavad hakata vabamalt paljunema.

See tekitab lõppeks küsimuse, kas külm võib nõrgestada immuunsüsteemi, misjärel oleme haigustele vastuvõtlikumad. Ega see tavaliselt ilmselt nõrgesta – ma näiteks ei mäleta, et okupatsiooniarmeesse sundvärvatuna oleksin põhjapolaarjoone taga talvel 1985, mil väljas oli kaks kuud jutti vähemalt -40 kraadi ja isegi alla selle, oleks seal keegi seetõttu haigeks jäänud –, v.a juhul, kui haigusetekitaja on juba organismis.

Viimaks, miks ikkagi pärast Viru maratoni mitmed haigeks jäid? Küllap sellepärast, et pikk ja tugev pingutus suurendab paraku haigestumise riski, sest kaasasündinud immuunvastus võib sel juhul olla tavalisest natuke nõrgem. Nakkus saab siis endale parema šansi organismis nii-öelda võimust võtta. Ent ei saa unustada, et tõenäoliselt pidi Viru maratoni järel haigestunuil ikkagi juba mingi nakkus olema. Sest kui on väga väike kogus viiruseid, siis saab inimorganism neist tihtipeale jagu, nii et haigusnähtusid ei pruugi tekkidagi, aga kui olete kurnatud, võitegi haigeks jääda.

Foto 1: Suusataja eelmise nädala pühapäeval Tallinnas. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Tee Tähtvere spordiparki reede õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Vaade eelmise nädala teisipäeval Lõuna-Eestis Lüllemäe küla kohalt Karula rahvuspargi poole. Fotode autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 4: Hommikune kergliiklustee Tartus Tähtvere linnaosas eelmise nädala teisipäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Kergliiklustee Tartus Tähtvere linnaosas eelmise nädala pühapäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tähtvere park Tartus eelmise nädala kolmapäeval. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Millest räägib meile Estoloppetil osalejate tulemuste võrdlus?

Eestis väga kõrgel ja vastutusrikkal positsioonil olnud inimene helistas ja rääkis, et tal on minu- ja temaealine tuttav, kes käis ülemöödunud laupäeval Viru maratonil, suusatab oma vanuse kohta korraliku trmpoga, pisut üle nelja minuti kilomeetri kohta, aga lõpetas maratoni viimase 15 protsendi hulgas. Mitte et ta seal tingimata võistelnud oleks, vaid asja iva on muus, seletas helistaja. 

Nimelt, Estoloppetile järele jäänud suusatajate tase on nii kõrge, et neil, kes jäävad tagaotsa, kaob motivatsioon seal osaleda. Mitte niivõrd sellepärast, et saavutatud koht on halb – kuigi kellel meeldib end leida protokolli lõpust? –, vaid pigem sellepärast, et sa tunned, et ei kuulu enam sellesse seltskonda.

See oleks umbes sama, kui mind oleks mu 800 meetri jooksu isikliku rekordiga saadetud Euroopa meistrivõistlustele. Kui jääd seal selgelt viimaseks – isegi siis, kui peaksid püstitama isikliku rekordi –, ei ole see vaatamata tõsiasjale, et osaled suurel ja uhkel võistlusel, midagi sellist, mis meelt ülendaks. Tegelikult, kui sul on vähegi kainet enesekriitilist hinnangut, tunned, et sa ei kuulu sinna. Ebameedliv ja ebamugav tunne tekib.

Kuulasin eile maad, kas see, millest helistaja rääkis, on lihtsalt ühe mehe kogemus või on seda laiemalt täheldada. Ja sain kuulda, et see on kindlasti asi, mis on puudutanud ka teisi. Et on piisavalt inimesi, kes tunnevad, et Estoloppeti professionaliseerumine ja üldine taseme tõus on sellised, mis peletavad osasid eemale. Piltlikult öeldes: kui sul pole Norra koondise kombinesooni, Fischeri vähemasti eelmist suusamudelit ja värvikirevaid saapaid ning loomulikult suusaliigutusi, millega võiks suusaõpetuse tundides teha demonstratsioonesinemisi, siis parem ära Estoloppetile tiku.

Jah, need on subjektiivsed muljed ja tõlgendused. Vaatame ka fakte.

Vaatasin ja võrdlesin tänavuse ja kümne aasta taguse Viru maratoni tulemusi. Taset aitab võrrelda see, kui palju kaotavad järgmised parimale; ja kuna distants ning olud on erinevad, siis võrdlesin, kui palju moodustas järgmiste tulemus võitja tulemusest.

Tänavuse Viru maratoni (35 km) võitis Raido Ränkel 1:32.02ga ja 2016. aasta Viru maratoni (42 km) Tomas Kaurson 1:48.14ga. Need tulemused on siis 100%. Nüüd võrdlus vasakpoolses tulbas, kui suur oli protsentides Ränkeli tulemusega võrreldes tänavu teatud koha saanute kaotus, ja parempoolses tulbas, kui suur oli protsentides Kaursoni tulemusega võrreldes 2016. aastal sama koha saanute kaotus:

10. koht – 106,5% ja 105,8%
74. koht* – 123,7% ja 119,3%
200. koht – 149,1% ja 136,9%
300. koht – 175,6% ja 148,8%

*74. koha saavutas tänavu Jaanus Laidvee.

Tänavuse Viru maratoni pika sõidu lõpetas 356 ja 2016. aasta sõidu 535 suusatajat.

Palun, siin on teile faktid – asuge tõlgendama!

Foto 1: Raido Ränkel võidab tänavuse Viru maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 2: Mullune Viru maraton. Foto autor: Karli Saul, Estoloppet
Foto 3: Vahur Teppan intervjueerib tänavuse Viru maratoni võitjat Raido Ränkelit. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 4: Tänavuse Neeruti maratoni rada. Foto autor: Estoloppet 

Pullerits: Mis sai mulle tulnud kutsest osaleda Milano Cortina taliolümpial?

Millalgi sügisel, kui lumest polnud veel haisugi, helistas mulle Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela. Tal oli üks ettepanek. Nimelt, kas ma oleksin nõus sõitma ajakirjanikuna Milano Cortina taliolümpiale.

Kui selline ettepanek tuleb igasuguse eelhoiatuseta, siis ei ole ju mõistlik koheselt teatada, et jah, olen küll. Või et ei ole. Küsisin veidi järelemõtlemise aega. Ja sain.

Ma olen kahel taliolümpial ajakirjanikuna käinud. Esimest korda 2002. aastal Salt Lake Citys (fotol vasakul) koos nüüdseks meie hulgast lahkunud Andrus Nilgiga ning fotograaf Toomas Huigiga. Ausalt öeldes ei mäleta, miks Nilk mind kaasa kutsus. Sest ma ei ole kunagi olnud kusagil ühegi sporditoimetuse liige. Lähim formaalne seos spordiajakirjandusega oli mul üheksakümnendate teisel poolel, mil olin ajakirjandustudengina sisuliselt Spordilehe mittekoosseisuline Tartu korrespondent. Ja Salt Lake Citysse sõitsin vist küll ennekõike sellepärast, et olümpia toimus Utah’s, minu lemmikosariigis.

Too oli Eestile edukas olümpia, Andrus Veerpalu (fotol paremal) võitis kulla ja pronksi (hiljem sai ta pronksi asemel hõbeda) ning Jaak Mae pronksi. Ja Utah’s mulle samuti meeldis, elasime kuuekesi äärelinnas renditud eramajas (mina, Nilk, Huik, Kristjan Kalkun, Enn Hallik, Sulev Valner), ilmad, nagu mäletan, olid valdavalt päikselised. Nii et kui neli aastat hiljem sain toimetuselt ettepaneku – taas paraku ei mäleta, millepärast –, kas tahan sõita koos Veiko Visnapuu ja Deivil Tserpi ning forograaf Raigo Pajulaga Torino olümpiale, jäin nõusse. Taas õige otsus: sellest sai kolme kullaga Eesti kõigi aegade edukaim taliolümpia.

Milano Cortina olümpiale sõidu ettepaneku sain piisavalt varakult sügisel, nii et sinna sõit tundus n-ö kauge muusika, mis kallutas otsustamise jah-sõna kasuks. Kaasa aitas ka see, et Järvela ei oodanuks enda sõnul mult niivõrd sporditulemuste ja võistlusjärgsete kommentaaride kajastamist, sest neid edastab televisioon nagunii operatiivselt, vaid pigem kõige muu olümpiaga seonduva ja olümpial juhtuva leidmist ja vahendamist. Ehk teisisõnu: ma ei pea tegema vahet lutzil ja salchowil, vaid pigem otsima lugusid, juhtumeid, värvikaid detaile (fotol ülal vasakul). Või veel kord ümber sõnastades: primaarne on ajakirjanduslik kogemus, mitte spordispetsiifiline asjatundlikkus. Samuti sain kinnituse, et ma ei pea hakkama tegema, mikrofon käes, mingeid multimeedialõike, sest selleks mul väljaõpe ja kogemus puudub.

Sisestasin oma nõutud isikuandmed EOK vastavasse süsteemi ja oligi kõik – olin ajakirjanikuna olümpiale registreeritud. Elu läks edasi, nagu oli läinud seni.

Siis, novembri algul, juhtus n-ö lambist trauma. Maandusin Margus Mustimetsa füsioteraapialaual. See muutis tulevikuvaadet.

Andsin olukorrast ka Järvelale teada. Ta oli toetav, et vast pole hullu, olümpiani aega veel on, küll saan asja joonde.

Kui Tõnis Niinemets ja Henrik Kalmet kutsusid mind novembri lõpus Tallinna „Varupadruni” podcasti salvestusele ja tegid seal breaking newsi, et lähen taliolümpiale, sh sinna, kus võistlevad laskesuusatajad, siis need, kes saadet vaatasid, kuulsid, et mu vastus ei olnud nende infot sugugi kinnitav. Pigem jätsin otsad ebamääraseks ja lahtiseks. See ei olnud poos. Kahtlused olid tõesti suured. Sisimas olin saanud selleks ajaks aru, et olümpiale sõidu tõenäosus on sisuliselt sama suur nagu selle tõenäosus, et Eesti laskesuusataja võidab olümpial medali.

Detsembri teises pooles, mõni aeg enne jõule andsin Järvelale teada, et ei hakka kangelastegu sooritama, tööandja huve ja ootusi ning iseennast ohustama ja jätan olümpiale sõidu ära.

Lähikonnas on reaktsioone olnud kahesuguseid. Ühed sellised, et rumal otsus – mõni teine annaks ei tea mis ära, et saaks olümpial käia. Teised sellised, et ega olümpial ajakirjanikuna tegutsemine mingi meelakkumine ole. 

Eriti pole siis, kui ülevaid emotsioone ehk medaleid pole loota. Nagu need tulid Salt Lake Citys ja Torinos.

Aga mul on läbirääkimised, et üks mees vahendaks olümpialt siia blogisse tõeliselt eksklusiivi.

Foto 1: Lumised olümpiarõngad Cortina d'Ampezzos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Priit Pullerits Salt Lake City olümpial. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Angela ja Andrus Veerpalu Salt Lake City taliolümpial suusatajate elupaigas Homesteadis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits teeb tänavareportaaži Salt Lake City politseinikest Darren Sipesist, Peter Sadlerist ja Brent Larsenist. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 6: Sildid juhatamas olümpiakülalisi Cortina d'Ampezzos. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Talvine Cortina d'Ampezzo. Foto autor: Reuters/Scanpix