reede, mai 17, 2019

Pullerits: Ränk kogemus rattarajal, mida soovitan teil tungivalt mitte sõita

Olen jätnud teile vist mulje, et maailmakuulsas Moabis on kõik rajad lust ja lillepidu. Avaldan suure saladuse: ei ole! Üks rada on eriti jõhker ja kurnav – ja nüüd näitan seda teile ka.

Enam ma sellele rajale sõitma ei läheks. Mitte ainult seepärast, et raja algusse jõudmine pani südame ärevusest ja pingest kõvasti lööma, sest pidin rendiautoga mööda kalju äärt üles roomama väga järsku ning teravat kivide ja laiade pragudega maasturiteed pidi. Neljale miilile kulus umbes pool tundi, mis oli aga ikkagi kiirem, kui oleksin sama maad sõitnud rattaga. Liiati oleksin raisanud vändates palju energiat, mida tuli hiljem rattarajal hädasti vaja.

See rada on kutsuva nimega Gold Bar Rim ehk Kullakangi Serv (fotol ülal paremal raja algus) – ärge sinna eales minge!

Esimesed kaks miili, nagu videost kokkuvõtlikult näete, on küll sujuv pidev tõus mööda halli liivakivi, aga mis saab edasi – see on košmaar! Sildidki hoiatavad singli ääres korduvalt (fotol vasakul), et pärast selle lõppemist algab jube ja ränk maasturitee, kuhu jõudes on targem ots ringi keerata ja tagasi alla alguskohta sõita. Aga kes siis neid silte tõsiselt võtab!

Kainestav kogemus saabub kohe pärast maasturitee algust. Õigemini: see ei ole tee. See on lõputuna tunduv tappev tõus üle metsikult suurte kivide ja järskude astangute (fotol paremal). Rohkem tuleb ratast käe kõrval lükata, kui saab selle sadulas istuda. Ja see pole niisama lükkamine, nagu videos näete, vaid hingetuks võttev punnimine. Mul tekkis kahtlus, et ega ma päris üles Kullakangi Servale vast jõuagi – nii raske oli üles minek. (Raja marsruuti ja profiili ning minu sõidugraafikut näete siit!)

Aga jõudsin. Seal istusin maha ja tõmbasin hinge. Ning nägin, kuidas minust palju osavamad ja tugevamad ratturid tulid samuti üles, ratast lükates (fotol vasakul).

Ja siis mõtled, et saad ülal serva peal lahedalt sõita, vasakul lakkamatult vaated sügavale alla... Ei saa! Rada muutub hirmus tehniliseks. Jälle pead alatasa sadulast ronima, sest kui seal üleval kukud ja end vigastad, ei kujuta küll ette, et miski peale helikopteri saaks sind evakueerima tulla.

Videos on näha koht, kus lendangi üle leistangi. (Olgu lisatud, et video ei kajasta tegelikkust adekvaatselt: tõus näib sisuliselt sileda maana ning kivid ja astangud mitu korda väiksemana kui päriselt.)

Ja tagatipuks tekib oht, et kaotad raja käest, mis võib tunduda teoorias võimatu – ühel pool on ju sügav kuristik ja teisel pool lõputu kalduv kivipinnas (fotol paremal), seal ei peaks ju eksida saama. Aga vaadake ise – saab küll! Kergesti saab.

Viimaks laskun Kullakangi Servalt alla mööda Rusty Naili ehk Roostes Naela rada, mida sõidavad vaid väga vähesed maasturid ja mis on maasturite nn käsiraamatutest viimasel ajal ka välja jäetud, sest see on nii pööraselt raske ja ohtlik (fotol vasakul). Seega, läbimatu. Ühte järsku kohta, mis moodi sealt ratast kandes alla ukerdada, näete ka videos.

Niisiis: oleks parem, kui see video jääb teie elus teie ainsaks kogemuseks Gold Bar Rimi ja Rusty Naili rajaga. Seal ei ole mingit sõidumõnu. Need on rajad, mida soovitan Moabi minnes ilmtingimata vältida.

Parem tulge minuga järgmise nädala pühapäeval Tartu rattarallile: stardime taas kõige lõpust, teeme meeskonnatööd, väldime ohutuse nimel suuri gruppe (sh tempogruppe) ning vaatame, kui kaugele ette välja jõuame. Kes on kampa lööja, andke märku, näiteks meilides mulle priit.pullerits@postimees.ee! Väga suureks ei taha punti ajada, siis on raske korda hoida, aga 5-7 meest oleks paras suurus.

Foto 1: Gold Bar Rimi raja algus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Hoiatavad sildid Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Järsk kivine tõusukoht Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Ratturid lükkamas ratast käe kõrval Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Osav rattur hüppamas kivilt kivile Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Ohtlik üle suurte kivide laskumine Rusty Naili rajal. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, mai 16, 2019

Pullerits: Lubame Mukunga Eesti eest Tokyo olümpiale!

Neli aastat tagasi rääkis Tiidrek Nurme treeningupartner, Keeniast pärit Ibrahim Mukunga Wachira, et tahab võistelda Tokyo olümpial. Aga mitte Keenia koondise eest. Ta ütles, et tahab võistelda Eesti eest.

Tokyo olümpiani on jäänud veidi üle aasta. Ja nagu näitas Mukunga eelmisel nädalavahetusel Tartu jooksuüritusel Otepäält Elvasse, on ta Eesti jooksjatest jätkuvalt parem.

Praeguse seisuga ei paista peale Rasmus Mägi teist jooksjat, kes võiks Tokyos võistelda Eesti eest. Arvestades maratonijooksu normide tagasihoidlikkust on tõenäoline, et mõni Eesti maratoonar ikka Tokyosse pääseb. Aga tõenäoliselt suudaks Mukunga joosta ükskõik kellest neist kiiremini. Ta on end aastatega piisavalt tõestanud.

Niisiis: laske Mukunga Eesti eest Tokyosse!

See oli muidugi nali. Nii ma ei mõtle. Ja sellist mõtet mitte mingil moel ei toeta. Isegi sel juhul, kui Mukunga peaks saama Eesti kodakondsuse – mis on muidugi vähetõenäoline, sest vaevalt ta eesti keele piisavalt selgeks saaks, et sooritada kodakondsuse taotlemiseks vajalik eksam (neli aastat tagasi rääkis ta väga halvasti isegi inglise keelt, nii et Nurme pidi tema juttu tõlkima), ja mingeid teeneid tal Eesti riigi ees ka ei ole, mis võimaldaks talle kodakondsuse n-ö vastutuleku korras.

Hoolimata sellest, et ajakirjandus on püüdnud luua hoiakut, et immigratsiooni tuleks suhtuda toetavamalt, vastutulelikumalt – loonud sel moel, et küsimusi esitades ja teemasid püstitades on immigratsioonivastasust lastud paista taunitavana –, olen ma selle vastu, et riik annaks kergesti kodakondsuse neile, kes võiks teda spordivõistlustel esindada. Selliseid sissetoodud sportlasi ei ole Eestile absoluutselt vaja. Mida me sellest saame, kui Mukunga saakski mõnel alal olümpiale? Medalit ta sealt nagunii ei tooks. Ja isegi kui võiks tuua, siis minu nägemuses ei ole meile selliseid sissetoodud sportlaste medaleid vaja. Kellele oli vaja Vladimir Reznitšenko medaleid epees? Mis need Eesti spordile ja rahvale andsid?

Niisiis jäägu kõik nii, nagu on olnud seni: et Eestit esindaksid eesti sportlased, mitte mujalt maailmast siiasõitnud, ükskõik kui muidu toredad inimesed, kui abivalmis treeningupartnerid või kui tahes suure Eesti eest võistlema pääsemise sooviga nad ka pole. Eesti spordist ja spordisüsteemist ei pea saama mingi arengumaade inimeste humanitaarabiühendus.

Foto 1: Ibrahim Mukunga Wachira võidab möödunud pühapäeval Tartu jooksuüritusel 24 km distantsi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ibrahim Mukunga Wachira võidab tänavuse Viljandi järve jooksu. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Ibrahim Mukunga Wachira tänavusel Viljandi järve jooksul, tema kannul treeningupartner Tiidrek Nurme. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 4: Ibrahim Mukunga Wachira on võitnud mulluse Paide-Türi rahvajooksu. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

teisipäev, mai 14, 2019

Pullerits: Kas sõimus ja löömingutes on süüdi ainult tipud?

Olles avaldanud eilses lehes ajakirjanduskriitilise kolumni, et hoida silma peal ka oma erialal toimuval, liikusid mõtted taas Alges Maasikmetsa ja Henri Treimuthi vägivaldseks läinud konfliktile Mulgi rattamaratonil. Selle tekkes mängib rolli ilmselt veel üks tegur, millele ei ole seni tähelepanu juhitud.

Nimelt saavad sedasorti massivõistlustel kokku kohalikud tipud, endised ja praegused, ning kõik teised, alates noortest ja lõpetades harrastajatega. Kõvemad noored ja mitmed harrastajad on sageli sama tugevad sõitjad, kui omaaegsed tipud, ainult ühe vahega. «Kui nad veel sõitma ka õpiks...» kas mitte nii ei öelnud Caspar Austa nende kohta minust vändatud tõsielufilmis «Kellele lüüakse pulsikella»?

Kui kokku saavad erineva kogemuspagasiga sõitjad, on konfliktid olukorra tõsiseks minnes tõenäoliselt paratamatud. Kusjuures konflikti algatajaks on arvatavasti just nood endised tipud, kes eeldavad, et teisedki peavad sõitma sama osavalt ja samade kirjutamata reeglite järgi, nagu nemad on harjunud. Ent ärgem unustagem: tegemist on siiski rahvaspordivõistlustega. Ütleks lausa nii: kui tipud tahavad, et kõik käiks nende tahtmise järgi, siis sõitku seal, kus võistlevad ainult tipud ning ärgu tulgu sinna, kus enamik on harrastajad. Või kui tulevad sinna, siis arvestagu sellega, et enamik on seal harrastajad.

Eks see, et erineva kogemusega sõitjad saavad kergesti kokku, ole ka põhjus, miks Tartu rattarallil püüavad, nagu olen kuulnud, tõelised tegijad nn ketisupi ja muude võtetega mõnikord ettearvamatult käituvaid harrastajaid maha raputada. Igati loogiline tegevus ju!

Mulgi meenub paar intsidenti, kus olen endast kõvematelt võtta saanud. Kord juhtus see Tartu rattarallil, kus sain ühelt Tartu nimeka klubi mehelt kurjalt pahandada, miks ma tikun rivvi, kus segan kõvade meeste korraldatud tööd ja tõmbamist. Aga mul on õigus võtta selline positsioon, nagu ise tahan, kas pole nii? Kedagi ohtu ma ei seadnud, mingit ohtlikku olukorda ma ei tekitanud. Lihtsalt kõvadele meestele ei sobinud minu olemasolu tol hetkel tol kohal.

Teine lugu meenub Võru rattarallilt, kus olin 20-25-mehelises grupis ning otsustasin ühe laskumise lõpus, millele järgnes tõus, tagant välja spurtida ja ees n-ö tõmmata. Kohe oli üks Rein Taaramäe rattaklubi vormis minust tunduvalt noorem mees varmas pärast õiendama, et mis ma teen ja nii ei tohi teha. Võistluse järel küsisin teistelt kogenud harrastajatelt, kas tõesti nii ei tohi teha. Nemad ütlesid, et tohib küll, et see on igaühe asi, mida ta teeb. Ka tolles olukorras ei tekitanud ma kellelegi mingit ohtu, sest väljusin ilusasti grupist teisele teepoolele ja kiirendasin seal. Aga ikka on mõni tegelane, kes arvab, et kui ta on saanud Rein Taaramäe nime võistlusvormi peale, on tal teiste suhtes rohkem sõnaõigust.

Seega, kokkuvõtteks: kui osaled rattavõistlustel, pead arvestama, et seal on igasuguseid sõitjaid, ja see, kui sulle tundub, et oled teistest parem ja kõvem, ei tähenda, et kõik peab just sinu tahtmise järgi käima. Mina olen näiteks individuaalvõistleja ja mulle ei pea minema grammivõrdki korda, mida mõned klubisõitjad üheskoos kavandavad ja tahavad. Mul on tol võistlusel täpselt sama suured õigused nagu ükskõik kellel teisel.

Kui ässad ja «ässad» seda meeles peaksid, mitte ei käituks enesekeskselt, oleksid spordivõistlused kindlasti palju sõimu- ja kaklusvabamad üritused.

Foto 1: Henri Treimuth 2017. aasta septembris Viljandis Uueveskil Soudal Eesti CX-karikasarja jalgrattakrossil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Alges Maasikmets 2011. aasta Mulgi rattamaratonil. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpix
Fotod 3-5: Sõitjad mullusel Tartu rattarallil. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

reede, mai 10, 2019

Pullerits: Kogu tõde sellest, mis lööming juhtus Mulgi rattamaratonil ning kuidas juhtum ajakirjandusse jõudis

Möödunud pühapäeval Mulgi rattamaratonil, kui 50 kilomeetrist oli läbitud ligi kolmandik ning kitsas rada, kus tuli sõita hanereas, juhtis võistlejad metsa alla, oli Eesti parimaid noorrattureid Henri Treimuth ootamatult kukkunud. Lausa niimoodi, et oli kukkumist näinud kaasvõistleja sõnul kägaras maas.

Ent veelgi suurem ootamatus tabas teda mõni sekund hiljem.

...Nii algab mu lugu homses Postimehe Arteris, mis käivitus juhtumist Mulgi rattamaratonil. Ja kui keegi arvab, et põlesin vaimustusest seda lugu tehes, siis ta eksib.

Vastupidi võib-olla mõne inimese arvamusele, et mul meeldib s*tta loopida ja teistel vaipa alt ära tõmmata, ei ole see nii. Kohe üldse mitte. Võib-olla seepärast ei tegelegi ma põhitööna uuriva ajakirjandusega, kus teinekord võib asi taanduda sellele, et pikk töö ja vaev ikkagi ära vormistada, et keegi ka süüdi tembeldada, olgu see süü kui kaudselt tahes näidatud.

Mul on ratturite hulgas üksjagu tuttavaid. Ja tuttavate tuttavaid. Ja lihtsalt inimesi, keda ma ei teagi, aga kes mulle teinekord igasugu asju räägivad. Sest nad teavad, et olen ajakirjanik, ja ajakirjanikke tasub hoida informeerituna. Nii kuulsin juba esmaspäeva hommikul ka kokkupõrkest ning arvete õiendamisest Mulgi maratonil, osalisteks Treimuth ja Alges Maasikmets.

Mulle rääkis juhtunust rattur, kes toda kokkupõrget oma silmaga pealt nägi. Aga ühe osaleja tunnistus ei maksa veel midagi. Rääkisin saadud info põhjal võistluste peakohtuniku Raimo Ronimoisi ja teise kohtuniku Pait Periga. Rääkisin neile, mida olin kuulnud, ja palusin parandada, kui mu info on vale. Nad rääkisid seda, mida nemad olid otsustanud.

Aga kohtunikud ei olnud ju intsidenti oma silmaga pealt näinud. Peakohtunik oli küll mõlemad osalised üle kuulanud. Seega võtsin ühendust veel ühe ratturiga, kes samuti kokkupõrget oma silmaga tunnistas, ja palusin tal kirjeldada, kuidas tema seda mäletab. Sest ajakirjanduses valitsevad reeglid näevad ette, et vastuolulist materjali tuleb alati kontrollida kahest teineteisest sõltumatust allikast. (Need kaks ratturit ei ole klubikaaslased, samuti intervjueerisin neid kumbagi eraldi.) Teise ratturi kirjeldus juhtunust langes kokku varem intervjueeritud ratturi antud kirjeldusega.

Kuid loomulikult tuleb üle kuulata ka asjaosalised. Helistasin Maasikmetsale ning ütlesin, et tahan temalt küsida pühapäevase intsidendi kohta. Ta vastas mulle ühe lausega: «Mul ei ole midagi selle kohta öelda.» See on tema õigus. Keegi ei ole kohustatud enda kohta inkrimineerivaid ütlusi andma.

Helistasin Treimuthi treenerile Marek Johansonile ja palusin temalt Treimuthi telefoninumbrit. Ütlesin, mis küsimuses tahan Treimuthiga rääkida. Ta lubas ise kõigepealt Treimuthiga rääkida, sest ta ei olnud pühapäevase juhtumiga selleks ajaks veel kursis. Ühtlasi lubas ta Treimuthile edasi öelda, et soovin temaga vestelda, et noor rattur saaks siis otsustada, kas ta soovib minuga rääkida või mitte.

Järgmisel päeval helistasin Johansonile ja kuulsin, et Treimuth ei taha juhtunust rääkida, sest ta on oma ütlused kohtunikele juba andnud. Arusaadav. Loobumine minuga rääkimast on tema õigus.

Igatahes olin teinud kõik, mida ajakirjanik peab vastuolulise materjali kogumisel tegema.

Peakohtunik Ronimois oli soovitanud, et oleksin teema käsitlemisel delikaatne, ning avaldanud arvamust, kas pean nimesid tingimata kasutama, sest üks osaline on noorsportlane. See kõlas igati mõistliku kaalutlusena, mistõttu rääkisin Tartu Ülikooli kahe ajakirjandusõppejõuga, kelle teemade hulka kuulub ka ajakirjanduseetika. Rääkisin mõlema õppejõuga eraldi, et saada sõltumatu arvamus. Kirjeldasin mõlemale sündmust, mida kajastan, ja küsisin, kas võin teha ajakirjanduseetiliselt vea, kui avaldan kokkupõrkes osalenud noorsportlase nime. Mõlemad ütlesid, et ei näe nime avaldamises mingit eetilist rikkumist, sest pole põhjust nime peita. Lühidalt: tegemist on avaliku sündmusega; tegemist on Eesti juunioride koondisse kuuluva sportlasega; tegemist ei ole alaealisega; tegemist ei ole pelgalt süütu ohvriga, sest ka Treimuth sai kohtunikult karistuse, suulise hoiatuse; tegemist on juhtumiga, mille osalised on nagunii protokollist kergesti tuvastatavad.

Seega, nagu näete, arvestasin tõsiselt kohtunik Ronimoisi esitatud mõtet, mis siis, et Ronimois oli siiski vaid kohtunik (s.t kõrvalseisja), ta ei ole Treimuthi eestkostja, nagu ka Treimuth ei ole tema hoolealune.

Aga lähme kõigi võimalike küsimustega lõpuni. Olen juba kuulnud väidet, et ma olin saanud toimetuses käsu sellest kokkupõrkest kirjutada. See ei vasta vähimalgi määral tõele. Esmaspäeva hommikul ei teadnud sellest juhtumist Postimehe sporditoimetuses keegi. Selle info viisin toimetusse mina. Tavaliselt on nii, et see, kes info toob, see sellest ka loo teeb, sest tal on kõik vajalikud niidiotsad juba käes. Seega jäi ka minu ülesandeks sellest juhtumist kirjutada. Tegin loo teemalt laiemaks, käsitledes ka paljusid teisi vägivallajuhtumeid Eesti spordis.

Alati võib küsida, kas ma pidin selle juhtumi ikka toimetusse viima ja kas ma pidin sellest kirjutama, kui keegi ei käskinud.

Esiteks, ma olen ajakirjanik. Ma töötan informatsiooniga. Hangin seda, kontrollin seda, avaldan selle, kui info osutub õigeks ja on avaldamisväärne. Info varjamine ja peitmine oleks ametieetika jäme rikkumine.

Teiseks, tegemist on päevakajalise teemaga, sest kõik vägivallaga seonduv on viimasel ajal aktuaalne. Päevakajalisus (teema, millest inimesed räägivad) on üks seitsmest klassikalisest uudisväärtuse kriteeriumist, millele antud juhul lisandub konflitsus (löömine), prominentsus (Maasikmets kui olümpial võistelnud tuntud sportlane ja Treimuth kui juunioride koondise liige) ja erakordsus (löömine rattavõistlustel pole tavaline tegu).

Kolmandaks, vägivalla varjamine on sama hea kui selle soodustamine.

Neljandaks, kui keegi tahab selles loos kellegi peale viha kanda, siis kõige lihtsam on, nagu ikka, taguda sõnumitoojat. Mitte seda, kes teist näkku lõi. Seda, et löömine toimus, ei kinnitanud ainult kaks pealtnägijat, vaid ka peakohtunik, kelle sõnul oli Maasikmets talle oma tegu tunnistanud.

Ja lõppeks, nagu ei varjanudki minu eest kaks ratturit, kes intsidenti pealt nägid, olid nad nähtust jahmunud. Tsiteerin teile seda tunnistajat, kes juhtumit algusest lõpuni hästi lähedalt nägi. Ta ütles, et tema meelest võiks Treimuth minna selle juhtumi järel politseisse ja seal avalduse teha; ta ütles, et tema arvates ei peaks sellistel, kes teistele kätega kallale lähevad, olema spordis kohta, arvestades, kui tuntud sportlasega on tegemist. Ta ütles, et kui juhtum peaks jõudma politseisse, on tema valmis politseile tunnistusi andma.

Mul on oma mõtted, kuidas võiks juhtunut väärikalt ja spordimehelikult lahendada. Aga ma ei saa neid siin avaldada, sest sellisel juhul muutuksin ma suhtekorraldajaks või lepitajaks. See läheks vastuollu minu rolliga antud olukorras – ja see on ajakirjaniku roll. Lõppude lõpuks peavad asjaosalised ise jõudma järeldusele, kuidas seda intsidenti klaarida sel moel, et juhtunu saaks jätta selja taha nii, et kõik võiksid elu ja spordiga rahulikult edasi minna ning kõik, mis siit kaasa võtta, oleks õppetund, mis moodi mitte kunagi ei tohiks üheski olukorras käituda.

Fotod 1-5: Tänavune Mulgi rattamaraton. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

neljapäev, mai 09, 2019

Pullerits: Miks mu avastart maanteel ära jääb?

Pealkirja küsimusele võiks ju vastuseks oletada, et kuna olen harjutanud maastikusõitu – näiteks sellel kivisel singlil –, siis järelikult pole maanteesõiduks kogutud vajalikke kogemusi. Aga asi pole selles.

Avastardi maanteel olin plaaninud selle nädala pühapäevaks, mil võistluskalendris Jõgeval on ligi 80-kilomeetrine Jõgeva treeningralli.

Sellest pidi saama uutmoodi võistlus. Idee on iseenesest lihtne ja loogiline. Nimelt, kõik Eesti rattarallid ei pea olema laulupeo mõõtu üritused kalli võistluslinnaku, lasteprogrammi ja võistlusjärgse supiga. Korraldaja Mihkel Reile seletas mulle, et hooaja kalender võiks koosneda väiksemast hulgast tippsündmustest ning treeningrattarallidest, mille eesmärk on pakkuda tipptasemel turvastandardiga võistlust võistluskilomeetrite kogumise eesmärgil. Tema nägemuses saaksid ratturid treeningrallidel valmistuda hooaja olulisemateks startideks, kus teha tulemust ja nautida rattalaulupeo melu.

Aga pühapäevane võistlus jääb ära, sest tänaseks, neljapäevaks, oli end kirja pannud ainult 20 osalejat. Nii jääb ka mul hooaja avastart tegemata.

Juhul kui Jõgeva treeningrattaralli toimunuks ning pälvinuks positiivset tagasisidet, oleks selliste treeningrallide korraldamine jätkunud ka järgmisel hooajal. Aga kuna huvi osutus leigeks, on see selge märk, et edaspidi sedasorti võistluse korraldamisega vaeva näha pole mõtet.

Kuid küsimus ei ole siin üksnes Jõgeva ärajäänud treeningrallis. Küsimus on selles, mis saab Eestis maanteevõistlustest üldse. Reile sõnul on maanteesõitudel osalejate arv viimased viis aastat pidevalt vähenenud, 2015. aastaga võrreldes tema hinnangul tänavuseks 35-40 protsenti. Kui mullu pani end Kuusalu rattaralliks kirja veidi üle 500 osaleja, siis sel kevadel 440, kellest starti ilmus Reile andmeil umbes 320. Põhjus, miks nii paljud loobusid, võis tema sõnul peituda ka hommikul akna tagant vastu vaadanud külmas ja kõledas ilmas.

Ent karm tõsiasi on see, et kui osalejate arv jätkab kahanemist, siis on maanteesõidu rahvaüritustega varsti lõpp. Kolmesaja ratturiga üritust ei ole võimalik lihtsalt majanduslikult korraldada, kinnitas mulle Reile.

Suur küsimus: kuhu on kõik maanteeratturid jäänud? Kas kõik on maastikule kolinud, nagu minagi? Lisaküsimus: miks te, maanteeratturid, lasete oma alal välja surra? Ja ärge minu otsa vaadake. Mina oleksin pühapäeval olnud Jõgeva treeningrallil stardis. Aga miks teid ei oleks olnud?

Millal on kavas järgmine start? Kahe ja poole nädala pärast Tartu rattarallil.Ikka tagareast nagu mullugi. Kes on valmis kampa lööma?

Foto 1: Matsimäe rattaralli stardi ootel mullu septembris. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 2: Abi kasutamine mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mis toimub? Hetk mulluselt Tartu rattarallilt. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Üks rattur, neli jootjat. Hetk mulluselt Tartu rattarallilt. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Olavi Mõtsa ja Paul Lõivi (esireas) tempogrupp mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

teisipäev, mai 07, 2019

Pullerits: Teeme kõik avalikuks: marsruudid, profiilid, tempo, isegi ähkimise!

Ju panin eelmisel nädalavahetusel täkkesse. Isegi Postimehe peatoimetaja, minu teada mitte mingi ratta- ja spordifanaatik (pigem kaugel sellest), kiitis mu lugu maailma kuulsaimast rattarajast, Slickrock Bike Trailist. Ja eriti, nagu ta lisas, meeldisid talle ilusad pildid. Ei salga, et vähe on asju, mis teeks argielus rohkem heameelt kui see, et su tavaliste, st mittespordiinimeste inspireerimiseks mõeldud spordilugu on neid tõepoolest tiivustanud. Peatoimetaja lausa küsis, et huvitav olnuks, kui loole oleks lisatud väikses infokastis, mis moodi sinna Moabi üldse kohale saab.

Aga Moabi ümbruses on muidki huvitavaid ja erutavaid radasid. Ühte sellist saate siin näha mu värskes videos: algul sõit sügava kuristiku serval, siis järsk laskumine kanjoni äärt pidi, seejärel kiire sõit kanjoni põhjas, siis pikem veeremine – aga ikka tempoga! – Greeni ehk Rohelise jõe kaldal, ümber massiivsed punased seinad, ning lõpuks jõudmine tõeliselt põrgulikku paika, Hey Joe kanjonisse, kus on paarikümne aasta tagusest ajast siiamaani vedelemas vana buldooser ja kaks veoauto karkassi. Põrgulik on too vana kaevanduse paik seepärast, et see asuks justkui maailma lõpus, kust edasi enam ei saa, ja teiseks seepärast, et sealse looduse kohta tuleb iseenesest pähe kahesõnaline väljend: broken country. Katkine maa.

Ja muidugi tagasitee: ränk tõus, mis, nagu videost kuulda saate, võttis kopsud ikka täies mahus lõõtsutama.

Aga siit tuleb ka üks boonus. Mäletate, Moabi ekspeditsiooni algul tekkis paljudel huvi ja küsimus, et saaks näha radade profiili ja marsruute ja tempot. Siis oli hulk jändamist Endomondoga, et see kõigile nähtavaks teha. Lõpuks see õnnestus. Ja nüüd saate Endomondos lõpuks selgema ülevaate, kus sõitsin ja milline oli üldjoontes rada. Näiteks siin viidatud videos nähtava raja üksikasjalist marsruuti näete siit (4. aprilli teine sõit). Eks see ole kahemõõtmelisena muidugi veidi eksitav ja isegi lahja, sest loodus, nagu te teate, on ikka kolmemõõtmeline, millele saab alati lisada ka neljanda, üdini unikaalse mõõtme: see on see, mida sa seal tundsid.

Selle tunde saamiseks tuleb ise kohale minna. Seepärast oli peatoimetaja küsimus esmaspäevasel koosolekul igati õigustatud. Aga kes kohale ei malda minna, olgu põhjus selleks milline tahes, siis need saavad ehk mingi tunde kätte, kui mu sõidule videos kaasa elavad. Kuid pange eelmises lauses tähele sõnu «ehk» ja «mingi». Sest eks ole videogi pelgalt kahemõõtmeline. Kahjuks.

Foto 1: Priit Pullerits Slickrocki rattarajal. Foto: Priit Pullerits
Foto 2: Spring Canyon. Teekond Hey Joe kanjoni poole. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tee Greeni ehk Rohelise jõe kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Katkine maa Hey Joe kanjonis. Foto autor: Priit Pullerits

reede, mai 03, 2019

Pullerits: Otse teile koju kätte - mis tunne on sõita maailma kuulsaimal maastikurattarajal?

Ega ma tõele au andes ikka päris kõigest ka kirjutanud, mis Moabis tegin ja mis Moabis juhtus. Kõike ei saa ju korraga ära rääkida. Mõni asi nõuab pikemat seedimist.

Üks, millest pikemalt kirjutamata jätsin, oli sõit Slickrock Trailil, maailma ilmselt kõige kuulsamal maastikurattarajal. Jätsin kirjutamata nimme. Sest juba seal kaugel maal sündis mõte, et see väärib laiemat ja põhjalikumat kajastust, kui blogis õhtul mõne rea ja paari pildiga saab anda.

Pikem ja rohkelt illustreeritud lugu Slickrocki kuulsast rajast ilmub laupäevase Postimehe Arteri Kehakultuuri rubriigis. Loo veebiversiooni leiate pealkirja "Pullerits proovib järele: kui raske on rada, mida peab elus korra sõitma iga tõeline rattur?" alt.

Minu andmeil on peale minu seda rada eestlastest rattaga sõitnud Jaanus Laidvee ning seiklussportlastest vennad Silver ja Rain Eensaar, kes kõik on minu mäletamist mööda andnud Slickrocki rajale kiitva hinnangu. Seega võime neljakesi moodustada klubi või seltskonna "Eestlased Slickrock Trailil". Või on veel keegi, kes võiks meie informaalse ühendusega ühineda?

Laupäevase Arteri loo juures on märge: "Vaata videost, kuidas autor tuleb toime kuulsal rajal!" Seal on lühendatud variant.

Videot minu katsumustest kuulsal Slickrocki rajal saate vaadata, kui klikite siin sellele lingile. Arvestades, et nädalavahetus tuleb jahe, tuuline ja vihmane ehk ei soosi rattasõitu, võiks ju olla vägagi inspireeriv sõita minuga sel rajal kaasa. Sest olge ausad: kui suur see tõenäosus ikkagi on, et te kunagi Slickrocki rajale päriselt sõitma lähete.

Foto 1: Priit Pullerits Slickrocki rajal Abyssi kanjoni serval, taamal kauguses La Sali mäed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sild üle kaljuprao Slickrocki raja ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ameerika noormehed Slickrocki rajal. Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, aprill 30, 2019

Pullerits: Ausalt ja avameelselt: kui palju maksis Moabi rattaseiklus?

Raha - see huvitab kõiki. Nii mitmedki on küsinud, kui palju veidi üle kolme nädala ehk 23 päeva pikkune rattaekspeditsioon Moabi maksma läks. Ei ole tahtnud oletada ja huupi pakkuda, seetõttu lõin kulud viimaks kokku. Ja lisan siin muudki huvitavat statistikat (vt allpool). Ning selleks, et mitte jääda statistiliselt kuivaks, panin kokku video Moabist veidi eemal, Green Riveri linnakese lähedal aasta tagasi avatud sürreaalse maastikuga Athena rattarajast, mis pakub kontsentreeritult paljut seda, mis Utah' rattaradadel on maastikurattureile pakkuda.

Kuna avaldasin iga päev Postimehes oma seiklustest otseblogi, mis oli täpselt sama, mis ilmus siin blogiski, tekkis nii mõnelgi ettekujutus, et Postimees aitas mu reisi rahastada, seda enam, et mul oli seljas Postimehe kirjadega vormi. Ei, Postimees ei andnud mu reisi jaoks sentigi. Ja ma ei küsinud ka. Sest tegemist oli minu puhkuse- ja erareisiga. Blogi pidasin Postimehele heast tahtest ja isiklikust huvist. Kõik kulud katsin oma taskust.

Juba Moabis, maailma maastikuratturite mekas ja paradiisis viibides, kuulsin korduvalt tõdemust, mis on kokkuvõetav lühikese väljendiga: Moab is quickly getting outpriced for most people. Ehk Moab muutub oma hinnatasemalt paljudele kättesaamatuks. Tõepoolest, kui võrdlen hindu nüüd ja praegu veidi varasematega, on märgata selgeid erinevusi just ööbimiskuludes, mis seotud hinnatõusule tavaliselt kõige kiiremini reageeriva valdkonna, kinnisvaraga. Kolm kevadet tagasi maksin kämpingumajakese ühe öö eest Moabis 35 ja pool dollarit ehk 32,22 eurot. Nüüd maksin samas kohas samasuguse majakese ühe öö eest 59 dollarit ehk 52,91 eurot. Faktid, nagu öeldakse, räägivad iseenda eest.

Vaadake siis fakte!

Marsruut
29. märts: bussisõit Tartu-Tallinn
30. märts: lend Tallinn-Stockholm-Reykjavik-Denver
31. märts: autosõit Denver-Grand Junction-Moab (558,5 km)
31. märts kuni 19. aprill: 19 päeva rattasõitu (lisaks 1 vihmane päev)
19. aprill: autosõit Moab-Green River-Grand Junction
20. aprill: autosõit Grand Junction-Denver; lend Denver-Reykjavik
21. aprill: lend Reykjavik-Stockholm-Tallinn

Autosõit Nissan Rogue’iga kokku 2744 km
Keskmine auto läbisõit päevas 124,7 km
Bensiini kulu 209,3 liitrit (55,3 gallonit)
Keskmine galloni hind 2,72 dollarit (2,43 eurot)
Keskmine liitri hind 0,64 eurot
Kütusele kulus kokku 134,64 eurot (150,43 dollarit)
Keskmine 100 km hind 4,90 eurot (5,48 dollarit)
Auto keskmine kütusekulu 7,63 l / 100 km

Rattaga läbisõit 944,5 km
Päeva keskmine läbisõit rattaga 49,7 km (kokku 19 päeva)
Rattasõitudel veedetud koguaeg 110:40.40 ehk keskmiselt päevas 5:49.30
Rattaga puhas sõiduaeg 75:24.45 ehk keskmiselt 3:58.08 päevas
Keskmine kiirus 12,5 km/h

Ööbimised
11 ööd OK RV pargi kämpingumajas Moabis: 582,05 eurot (649,82 dollarit)*
    Kämpingumaja ühe öö hind 52,91 eurot (59.07 dollarit)
5 ööd Archview campgroundi kämpingumajas Moabi lähistel: 346,55 eurot (385,56 dollarit)
    Kämpingumaja ühe öö hind 69,31 eurot (77,11 dollarit)
3 ööd Monticello motellis Monticello Inn: 212,11 eurot (235,20 dollarit)
    Motellitoa ühe öö hind 70,70 eurot (78,40 dollarit)
1 öö Denveri motellis Hometowne Studios: 46,43 eurot (51,88 dollarit)
1 öö Grand Junctioni motellis Knights Inn: 53,71 eurot
1 öö Tallinnas Ülemiste hotellis: 59,50 eurot
1 öö lennukis
Keskmine 1 öö hind (v.a öö lennukis): 59,11 eurot

Toidukulu 23 päevaga 252,27 eurot (281,86 dollarit) ehk päevas keskmiselt 10,97 eurot (12,25 dollarit)
Tänu City Marketi boonuskaardile toidult ja kütuselt kokkuhoid 14,59 dollarit

Kõik kulud

Lennupiletid (Icelandair ja airBaltic)          594.47 eurot
Autorent (koos kindlustusega) 21 päevaks   637.43 eurot  $626.64**
Auto kütusekulu                                         134.64 eurot  $150.43
Ratta transport lennukiga                           235.36 eurot       
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus        116.19 eurot***
Ööbimine (22 ööd)                                   1300.35 eurot       
Ratta hooldus- ja remonditööd                   148.60 eurot   $159.23
Toit                                                           252.27 eurot   $281.86
Canyonlandsi rahvuspargi pääse                   27.06 eurot     $30.00****
Esmatarbekaubad                                         8.46 eurot       $9.45
Spordisärgid                                               19.47 eurot     $21.75
GoPro mälukaart (64 GB)                            38,92 eurot     $43.49
Pesud (auto, ratas, riided)                           8.06 eurot       $9.00
Kingitused                                                  74.68 eurot         
Bussipilet Tallinn-Tartu                               10.00 eurot

Kokku                                                     3605,96 eurot
Ainult tingimata tarvilikud kulud: lennupiletid, autorent ja kütus, ratta transport, ööbimine, toit, kindlustus – 3280,71 eurot

*sh 10% korduvkülalise soodustus
**arve suurus dollarites rendiperioodi lõpus väljastatud tšekil, ilmselt ei hõlma ettemaksu 71,07 eurot
***sh aastane reisi- ja tervisekindlustus kahele inimesele reisideks kogu maailmas
****tegelikult ostsin aasta aega kehtiva rahvusparkide pääsme (80 dollarit; 72,15 eurot), millest kasutasin ära 30 dollarit Canyonlandsi rahvusparki pääsemiseks

Foto 1: Priit Pullerits Moabist 30 km kirdes Colorado jõe taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits Falles Peace Officeri rajal Moabist põhjas, taamal Archesi rahvuspark. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits oma rendimajakese ees ja rendiauto kõrval Moabis. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, aprill 27, 2019

Pullerits: Milline näeb välja lihtne rattasingel Moabi lähedal? Vaadake järele!

Nüüd, mil olen käinud oma Moabi rattaekspeditsioonist rääkimas esmaspäeva õhtul ETV "Ringvaates" ja reede hommikul Raadio Elmari hommikuprogrammis "Ärka, kaunis maa!" - rääkimata igapäevastest reportaažidest, mida avaldasin Postimehes omanimelises rubriigis "Pullerits metsikus läänes" -, kas poleks viimane aeg lisada sõnadele ka liikuv pilt?

Panin esimesena teile kokku video ühest keskmise raskusastmega rajast, North 40, mis jääb Moabist kümmekond kilomeetrit põhja poole Moab Brand Trails radade süsteemi. Sõitsin seda ühe taaskordse pika ja raske päev lõdvestuseks õhtupoolikul, kõigest paari kilomeetri kaugusel mu viimasest elupaigast Archview campgroundil. Peaaegu et horisondi taha vajunud päikese tõttu ei ole rajal näha neid erksaid punaseid värve, mida näeks päeval. Aga küllap saate aimu, mida üks lihtsapoolne Moabi singel endast kujutab. (Kui mõni jälgib rattakompuutrit all paremas servas, siis arvestage, et kiirus on seal kuvatud miili/tunnis, mitte km/h.)

Ent nagu ikka, peab tõdema, et video ei anna edasi ehedat pilti. Tõusud ei näi tõusudena ja laskumised laskumistena. Samuti puuduvad tuulehood, tajutav temperatuur, kaugemad hääled, emotsioon, raskus ja erutus, mida rajal eri kohtades erinevalt tunned. Nii et tegemist on põhimõtteliselt siiski vaid üldise ülevaatega. Aga loodetavasti saate mingi pildi siiski ette. Edaspidised videod tulevad palju kirkamate värvide ja samuti huvitavama maastikuga.
Fotod North 40 rajalt. Fotode autor Priit Pullerits.

neljapäev, aprill 25, 2019

Pullerits: Mul on võistlust vaja – ja kohe!

Lootsin Moabist tagasi Eestisse jõudnuna, et Kõlleste rattamaraton toimub saabuval nädalavahetusel. Aga oli eelmisel juba ära. Kahju. Kõlleste sõit on mulle alati meeldinud: mitte liiga palju osalejaid, et läheks trügimiseks; enamasti kiire rada, kus pole puude vahel nikerdamist; Tartule lähedal, nii et vähem kui tunniga saab kohale; sümpaatsed korraldajad, keda tahaks ikka toetada. (Fotol paremal Klonzo alumiste radade võrgustiku algus Moabist põhja pool.)

Ärge nüüd arvake, et käisin Moabis tagamõttega, et maastikusõiduks sportlikku vormi koguda. Ma ei teinud seal ühtegi sõitu, mille võinuks liigitada trenniks. Tegemist oli kulgemisega kaunil, põneval ja ilusal maastikul, et näha looduslikult ägedaid kohti. Ehk ühendada üks lemmiktegevusi, rattasõit, lemmikpaigaga. (Fotol vasakul Dee Pass Loopi raja algus: fotol all paremal sama raja geoloogiliselt põnev koht.)

Aga selge see, et 19 päeva ratta väntamist peaks jätma oma jälje, isegi kui seda pole tehtud sportlikul eesmärgil. Seitse kevadet tagasi naasin Moabist ning püstitasin kahe nädala pärast Tartu nn jooksumaratonil oma isikliku rekordi 1.33.56, sain 70. koha – seda kahtlemata suuresti tänu Moabis veedetud ajale. Eks seal oli ka väike keskmäestikuefekt: Moab asub veidi rohkem kui 1220 meetri kõrgusel, osa radasid viib sealt 300-400 meetrit kõrgemale. Kolm ööd veetsin seekord ka Monticellos, mis asub koguni 2155 meetri kõrgusel.

Tõenäoliselt peaks parim vorm saabuma nädala-kahe jooksul, kui olen piisavalt aklimatiseerunud. Praegu on küll enesetunne väga sassis ja segane. Huvitav, et naasmine ja taaskohanemine läheb iga korraga justkui vaevalisemaks.

Eks see tagasitulek ole ka paras seiklus, nagu kogu Moabis käik on üks suur logistiline operatsioon. Reedel umbes kella kolmeks lõpetasin sõidu viimasel rajal, Dee Pass Loopil, misjärel võtsin suuna mööda kiirteed I-70 (fotol ülal vasakul) itta, Grand Junctionisse. Teekond oli pikk vaevalt sada miili, aga korduvalt kippus uni peale. See tekitas ärevust, et mis saab küll järgmisel päeval, mil tuleb sõita Grand Junctionist Denverisse, mis on võrdne sellega, kui sõita Tartust Tallinna ja tagasi.

Olin algul arvanud, et Grand Junction on mingi mõttetu tolmune väikelinn. Aga võta näpust! Elanikke üle 62 tuhande ning pindala kaks ja pool korda suurem kui Tartul. Ehk pindala kaks kolmandikku sama suur kui Tallinnal. Parkisin auto Knights Inni motelli ette ning tegin rattaga linnas ligi kaheksakilomeetrise tiiru – väga armsad ja viisakad majad (fotol paremal), mitu ajalooliselt hästi säilitatud piirkonda. Kohalikud olid juba siis, kui alles Moabi poole liikusin, mult küsinud, kas ma Grand Junctionisse ei taha rattaga sõitma tulla, sest seal pidi ka piisavalt rattaradasid olema. Ei tahtnud, sest küsimus, nagu olen teile siin korduvalt rääkinud, pole rattasõidus, vaid küsimus on selles, kus seda teha. Ja maailmas on üks koht, kus seda on teha teistest palju parem ja meeleolukam – see on Moab.

Lõpuks keerasin Grand Junctioni peatänaval (fotol vasakul) The Gear Junctioni rattapoodi, kus seesama Jacob, kes oli aidanud mul kolm nädalat varem ratta kokku panna ning nn piima rehvide sisse lasta, mäletas mind ilusasti ning aitas mul pedaalid väntade küljest lahti keerata. Selleks mul võtit polnud. Ülejäänuga sain ise hakkama, mis siis, et ratta pakkimine võttis aega tublisti üle tunni. Kodanik Männik Hawaii Expressist oli rattale selle USAsse lennutamiseks nii palju kaitsvat porolooni ümber pannud, et mul andis nuputada, kuidas nüüd kõiki tükke taas ära kasutada. Paar tükki jäigi üle.

Järgmisel hommikul ärkasin kell seitse, et jõuaks kell kaheksa teele asuda. Arvuti pakkus Grand Junctionist (fotol paremal maja Grand Junctioni kaitsealuses vanalinnas) Denveri lennujaama sõiduks neli ja pool tundi. Arvestasin, et võib kuluda viis või enamgi – sest kunagi ei tea, mis ummikud suurlinnas võivad oodata. Ja kes teab, äkki tekib vahepeal vajadus ka puhkepeatus teha.

Hilinesin väljasõiduga plaanitust vaid veerand tundi. Algul puhus kõva tuul, mis tikkus autot teel lausa kõigutama. Kui Colorado jõe kanjonisse pöörasin, jäi tuul küll väiksemaks, aga kiirus langes, sest maantee I-70 (fotol vasakul) läks kurviliseks ja kulges ülesmäge. Paremale keeras tee kuulsasse Aspeni suusakuurordisse. Alles siis, kui Dotserosse jõudes sai läbitud vähemalt kolmandik kogu teekonnast, lahkus kiirtee Colorado jõe sängist eemale.

Olen käinud Moabis kolme marsruuti pidi. Kõige halvem on teekond Las Vegasest. Esiteks on lennureis Euroopast sinna kõige pikem (ma lendasin kolm aastat tagasi liiati Los Angelese kaudu), samuti on teekond sealt Moabi kõige pikem (457 miili, ligi seitse tundi) ja kõige vähematraktiivne. Teisele kohale paigutaksin marsruudi Salt Lake Cityst – 234 miili ning kolm ja kolmveerand tundi. Häda on see, et Salt Lake’i on väga vähe lende ja need on USAs ümberistumisega. Esikohale paigutan marsruudi Denverist (fotol ülal paremal): 266 miili ning neli ja veerand tundi. Denverisse käivad Euroopast otselennud, samuti on see Euroopale lähemal kui Salt Lake, LA või Las Vegas. Ja kiirtee I-70 on kahest konkurendist vaieldamatult ilusam: kohe, kui Denverist välja saad, algab Kaljumäestik (Rocky Mountains).

Ent see tähendab, et kiirtee (fotol vasakul) ronib kohati väga kõrgele. Tõepoolest, ronib. Oli lõike, kus mul oli Nissan Rogue’iga tegu, et hoida kiirust 50 miili tunnis. Ma ei ole ka selline, kes gaasi halastamatult põhja surub – ma ei ole auto ja looduse kurnaja. Vail Pass viib 3250 meetri kõrgusele, 2,7 kilomeetri pikkune Eisenhoweri tunnel lõikab Continental Divide’i kohal mäest läbi 3401 meetri kõrgusel. Selge see, et talvel pole see maantee alati läbitav. Tee ääres oli mitmel pool näha tõkkepuid, mis langetatakse siis, kui maantee suure lume tõttu suletakse. Samuti olid maantee ääres pikad suured kettide pealepanemise jaamad ehk «taskud».

Veel aprilli teises pooleski käis kiirteelt paistvatel nõlvadel (fotol paremal) vilgas suusatamine. Vaili kuurordis oli lumi väga ilus valge ja särav. Isegi renn oli täiesti töökorras. Breckenridge’is, Copper Mountainis, Silverthorne’is ja teistes kohtades oli näha suuri parklaid täis autosid – inimesed olid tulnud mäele. Aga kiirtee ise oli täiesti suvine: igasuguse jää ja lumeta. Ehkki kõrgus merepinnast ning temperatuuride vaheldumine on asfaltkattele ilmselt mõju avaldanud, sest paljudes kohtades oli see auklik ja pragudega.

Enne Denverit on pikk, ligi kümnemiiline laskumine, kus suured sildid hoiatavad veoautojuhte, et need pidureid üle ei kuumendaks. Õnneks polnud liiklus laupäeva lõuna ajal tihe ning ummikuid kusagil ei tekkinud. Keeranud Denveri läänepoolses otsas korraks kiirteelt maha Kiplingi tänavale, võtsin seal bensiinipaagi täis. Selleks et jõuda lennujaama, tuli sõita läbi kogu Denveri kirdesse. (Fotol vasakul ja all paremal Kaljumäed maantee I-70 ääres.)

Jõudsin lennujaama juba kella üheks, mis jättis üle kolmetunnise ajareservi, et Icelandairi Reykjaviki lennukile jõuda. Niisiis jõudsin lennujaamas rahulikult Panda Expressist veel 11 dollari eest hiina roa osta, kuna Icelandair tasuta süüa ei anna ning see söök, mis on tasu eest, pole eriti söömist ega raha kulutamist väärt. Näiteks lubatakse seal nuudlisuppi, mis pole aga muud kui tavaline plastkarbis kuivnuudlisegu, millele stjuardess lihtsalt kannust kuuma vee peale valab. Kas see on kellegi arvates viit eurot väärt?

Lennukis valin alati vahekäiguäärse koha, et oleks ruumi jalgu sirutada ning ei peaks end tundma teiste vahel nurka surutuna. Sedapuhku nägin kaks rida eespool kolme tühja pinki ning kolisin kohe sinna. Ometi ei tulnud magamisest ikkagi suurt välja, sest istukil ja väljasirutamata magamine mulle lihtsalt ei sobi.(Fotol vasakul ja all paremal rest area ehk puhkepeatuskoht maantee I-70 ääres.)

Kõigepeale Denverist kuus ja pool tundi Reykjaviki ning sealt pooleteise tunni pärast ligi kolm tundi juba täiesti puupüsti täis lennukiga Stockholmi, kus tuli võtta välja pagas ehk kast rattaga ning sõidutada see käruga teisest terminalist viiendasse, mis polnud sugugi lihtne, sest teekonnale jääb mitu kaldteed, kus tuleb suure kastiga kasutada lifti, kuhu on aga jällegi raske käru peal kasti sisse mahutada, sest liftide uksed on liiga kitsad. Enamiku päevast vedelesin lennujaama kõvadel pinkidel, kus samuti magada ei saanud, sest kõik kohad jäid kiiresti kangeks ja valusaks. AirBalticu kolmveerandtühi lennuk Tallinna startis õhtul kell pool kaheksa.

Kui seni oli kõik läinud tõrgeteta, siis nüüd, kodumaal, ähvardas koju jõudmine määramatusse tulevikku nihkuda. Kella kümnesele bussile Tartusse olid piletid välja müüdud. Küsisin bussijuhilt, kas tal vaba kohta on. Ta ütles, et kahjuks ei ole. Ka kella üheteistkümnesele bussile, viimasele, mis sel päeval väljus, olid piletid välja müüdud, nagu telefonis välja uurisin. Jäin üksinda oma rattakasti ja kottidega peatusse seisma. (Fotol vasakul vaade maanteelt I-70; fotol all paremal mälestusmärk pargivaht John Ottole Grand Junctioni kevadises kesklinnas.)

Kui äkki astus kella kümnesest bussist välja üks naine ja sammus minu poole. Ta ütles, et kuulis, et olin küsinud, kas vaba kohta on. Ta ütles, et sai endale selle bussi peale pileti ning tal on kella üheteistkümnese bussi pilet üle. Ja ta ulatas väikses kirjas trükitud paberilehe mulle. Kui küsisin, kui palju see maksab, vastas ta, et raha ei ole talle tähtis, tal oleks see pilet nagunii üle jäänud, ning ta astus bussi tagasi. Olin talle ääretult tänulik. (Kuid kahetsen, et ikkagi võlgu jäin, sest ta osutas mulle väga suure ja meeldiva teene.)

Sedasi sain öösel kella poole kaheks koju, et tõusta kella poole seitsme ajal ning sõita taas Tallinna. Algas töönädal. Moab over.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.