pühapäev, mai 24, 2020

Pullerits: Kuidas küll keskmine kiirus muudkui mängeldes tõuseb?

Oluline on tempot hoida – ja seejärel tõsta.

Nädala algul, kui oli vaja ka pingsalt tööd teha, alustasin umbes tunniste sõitudega, kus hoidsin keskmist kiirust 31 km/h.

Nädala keskel tõstsin selle jahedas 31,5 km/h peale. Eks seal tuli appi ka neljane grupp (fotol ülal paremal), kes nägi mind Tallinna maanteelt Ilmatsalu poole pööramas ning keeras mulle järele. Ega ma neid väga endale järele tahtnud lasta, tõstsin kiiruse 35-36 km/h peale. Aga nemad tahtsid ilmaselgelt mind kätte saada. Ja kui grupp tahab, siis ka saab. Enne Ilmatsalust Tartu poole viivale teele keeramist nägin, et jooksikuna ees pääsu pole ja ootasin nad järele.

Arvasin, et nüüd läheb sõiduks. Aga ei tuhkagi. Ilmselt oli nelik oma eesmärgi täitnud ning mõne aja pärast lasi kiiruse 31-32 km/h peale. Ei hakanud mina ka ette minema neid uuesti ärgitama, sest olin sattunud kontvõõrana teiste meeste trenni ning kui seal kaasa lähed, siis ole vait ja vagusi.

Õnneks keerasid nad Valga-Tartu maanteelt ära lennuvälja poole, mina sõitsin otse. Sain jälle omas tempos minna. Grupis on ikka paras mugavussõit.

Eile, laupäeval, tegin Cube’i maastikurattaga hommikul rahuliku sõidu ning õhtul ajasin maanteeratta välja, et käia ära Ihaste taga Lohkvas, kus elab ettevõtjast kergejõustikutreener, endine kümnevõistleja Jaanus Kriisk, kes kinkis mulle oma Vene armee kogemusest rääkiva raamatu «Võiduka armee sõdur» (fotol paremal, pühendusega autorilt, ja ülal vasakul). Olen seda algusest jupp maad lugenud, mõni asi on üllatav, aga palju tuleb endalegi tuttav ette, kas või suure külmaga ära külmetatud kõrvad. Tolle laupäevaõhtuse ligi 26-kilomeetrise suuresti linnasõidu keskmiseks kiiruseks kujunes 32,5 km/h.

Täna, pühapäeval, tegin pikema ringi, 63,4 km. Algul mõtlesin, et sõidan rahulikult ja mõnusalt, aga sõites sain aru, et mõnus on see, kui jaksad ja tahad ikka pingutada ka. Nii kujunes selle sõidu keskmiseks kiiruseks igati korralik 32,7 km/h.

Pole vist paha? Tänavune rattakilometraaž kokku 2280.

Kus loom välja lasta?

Fotod Priit Pullerits

kolmapäev, mai 20, 2020

Pullerits: Vaadake, kergitan oma tegemistelt saladuseloori!

Öeldakse, et parem on, kui inimesed ei tea, mis moodi tehakse vorsti, seaduseid ja... ajakirjandust. (Kas siia ritta peaks lisama ka, et... parandatakse jalgratast?)

Aga mis siin häbeneda? Pildil paremal on mõned - kuid mitte kõik - eilsed telefonitsi tehtud reporteritöö märkmed (koos minu märkustega lehtede vasakul servas, et neis orienteeruda) Arteri laupäevase loo tarbeks.

Kõige vasakul üleval nurgas on lehel loo esialgne plaan (eks püüdke seda dešifreerida!), sest muidu ei käi kogu sellest eeltööst kuidagi üle, ei leia kirjutades vajalikku üles ega oma täit ülevaadet, mida kusagil tarvis läheb.

Ega see ju paista nii õudne, nagu... seaduste ja vorsti tegemine?

Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, mai 18, 2020

Pullerits: Uutmoodi doping rattaspordis!

Rain Vestmann alias Kodanik Männik Hawaii Expressist saatis mulle eelmise töönädala lõpus järgmise nimekirja. Kas teate, millega tegu?

Bianchi Aria E-Road
Colnago E64
Trek Domane+ LT
Pinarello Nytro
Look E-765 Optimum
Focus Paralane 2
Cube Agree Hybrid
Ribble Endurance SL e

Need, kes pakkusid, et tegemist on kõige loomulikuma välimusega elektriliste maanteerataste mudelitega, pakkusid õigesti.

Pöörake tähelepanu sõnadele "kõige loomulikuma välimusega"!

Lugu on nüüd selles, et elektri jõul sõitvad jalgrattad muutuvad järjest sarnasemaks tavaliste jalgratastega, nii et need pole teineteisest enam sugugi kergesti eristatavad. Mis probleeme see kaasa toob, sellest kirjutasin tänase Postimehe spordirubriiki põhjaliku loo. Palun tutvuge enne, kui tulete kommentaariumis "tarka panema"!

Foto 1: Looki rattapoe juhataja ja omanik Martin Jernits 8000-eurose elektrilise võistlusrattaga. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elektrilise ratta aku. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

laupäev, mai 16, 2020

Pullerits: Kuidas ma aitan Eesti inimestel rattateadlikkust suurendada?

Tunnistage endale ükskord ometi: te siin kuust kuusse ainult räägite ja seletate, mõni püüab ka kõvatada, aga mida konkreetset ja reaalset olete ära teinud, et rattaga sõitmise kultuuri ja teadlikkust arendada?

Mina, erinevalt enamikust, tühje sõnu ei loobi, vaid ulatan inimestele konkreetse abikäe. Palun, siin see on!

Foto: Kas teate, mis ratas see on? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

kolmapäev, mai 13, 2020

Pullerits: Kuidas ma valusate kukkumiste kiuste korralikke kiirusi olen arendanud?

Ma ei ole kellegi eest varjanud, mis üle-eelmisel laupäeval rattaga sõites juhtus.

Läksin end tubastest töödest Emajõe kallasrajale tuulutama (fotol paremal). Tuul tõesti puhus, ja mitte vähe. Sõrmed hakkasid külmetama. Kitsas ja käänuline rada, millel rattaga veeresin, raputas. Sellisel sõidu pealt kindaid kätte ei tõmba. Sirgem lõik tuli terasest, veidi rohkem kui meetrilaiusel sillal. Nüüd kähku sõrmikud sõrme!

Järsku kaldus ratas vasakule. Vastupandamatult kaldus. Ju oli tasakaalu hoidmise oskus läinud valdavalt kodus arvuti ees istudes rooste. Lendasin rindkerega silla käsipuule. Uuuhh... Hinge lõi peaaegu kinni. Toibusin mitu pikka sekundit. Ajasin end kõverast sirgeks. Katsusin südame alt roideid. Valusad. Aga tundus, et vist terved.

Mehed ju ei nuta. Seega, edasi. Ihaste metsa alla oli hiljuti rajatud tehniline maastikurattarada. Sõitsin seal ettevaatlikult, ei tahtnud ju rindkerele uuesti haiget teha. Üks lõik oli laiem, seal sai lõpuks vändata kiiremini. Kui järsku haaras teele paindunud raag paremalt juhtrauast ja kaksas selle risti. Ju oli ohtude tajumise oskus läinud nädalaid toolil istudes rooste. Maandusin vasaku küljega mustale pinnasele. Õhtul avastasin, et osa puusa on värvunud siniseks.

Aga jalad ju liikusid. Niisiis, edasi. Kõige tehnilisemale lõigule, kus turritavad teravad ja libedad juurikad, kus tuleb puude vahel sõeluda tihedat slaalomit ning ukerdada üle rajale langenud tüvede. Kui ühtäkki takerdus ratas pehmel vetruval mullal mingi juurika taha ning heitis mind sadulast. Ju oli oma tegelike vilumuste hindamise oskus läinud viimaste nädalate istuvast eluviisist rooste. Prantsatasin paremale põlvele. See hakkas peagi kipitama. Kui koju jõudsin, nägin, et põlv oli kahest kohast marrastunud punaseks.

Nüüd, kümme päeva hiljem, on puusal löögi saanud koht tõmbunud kollaseks. Põlvel on kõige veristatumas kohas jäme koorik. Rindkere teeb aga siiani valu, kui kere veidigi liigutan, sh magades.

Siiski pole ma istuma ega lamama jäänud. Juba järgmisel päeval pärast kolme valusat matsu olin sadulas. Ei saa ju jalgu sirgu lasta. Edastan siin konkurentidele üle-eelmise nädala lõpust alates orientiire, et siht ka koroonaajal ikka silme ees püsiks (kõik sõidetud üksinda):

P – 48,7 km keskmisega 31,6 km/h
E – 31,7 km keskmisega 32,1 km/h
R – 41,3 km keskmisega 31,5 km/h
L - 42 km keskmisega 32,3 km/h
P – 48.3 km keskmisega 32,7 km/h

Üks minuealine kõva harrastusrattur kommenteeris: «Kiirused on suured, Priit, aga paistab, et sinu treeningutes pole erilist pointi. Sõidad kõik treeningud järjest ühe SLS sagedusega ilmselt ja ma ei usu, et sinu võimekus väga tõuseks sellise stiiliga. Aga kindlasti on see pingutus kiiduväärt.»

Vastasin: «Kuidas ei ole pointi? Point on see, et lähed välja ja paned ja tunned, et lahe on, et suudad. Muud pole vajagi!» Kas see pole siis hea teada, et jaksad endiselt sõita samasuguste kiirustega, nagu aasta, kaks, kolm, neli jne tagasi? Minu eas on see kahtlemata kõva areng. Ja teiseks: kuhu mul pürgida oleks? Kas olümpiale või MMile? Ei ole ju! Teil ka ei ole.

Niisiis, ärge kujutage ette, et mingi teadlik trenn teid kusagile viib. Ei vii! Sõidate minuga ikka samas grupis. Vahe on ainult selles, et ma ei ela poolt vaba aega ratta seljas, vaid piisavalt aega jääb ka paljuks muuks huvitavaks, ja veel kord teiseks: ma ei ole treeninguplaanide ori, vaid võtan asja loominguliselt, mis, uskuge, teeb elu ja meelisharrastuse üksnes põnevamaks.

Foto 1: Priit Pullerits Emajõe kallasrajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pikk sild Emajõe kallasrajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3 ja 5: Jalutamisrada Emajõe kaldal. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Vaade Kvissenatalile, kus Priit Pullerits elas oma esimesed viis elukuud. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Päikeseloojang Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, mai 11, 2020

Pullerits: Millest ma rääkisin suusaliidu kauase peasekretäri Jüri Järvega?

Priit Pullerits küsib Jüri Järvelt: Kas teil oli enne Veerpalu skandaali mingi aimdus, et Eesti koondises võiks käia sportlaste turgutamine mingite ainetega?

Järv: Ei. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Mulle ei olnud see teema. Ma polnud kordagi isegi antidopingu koodeksit lugenud.

Pullerits: Kas siis, kui teadsite, et Veerpalu A-proov on positiivne, vaatasite mõnikord Mati Alaverile silma ja küsisite, et ta ütleks ausalt, mis on toimunud ja mis on tõde?

Järv: Kunagi mingil koosolekul keegi küsis seda – ma ei mäleta, kus ja millal – ja sellele tuli vastus, et midagi ei ole, kõik on hästi. Mina ka seda siis rohkem ei torkinud.

See on väike katke minu usutlusest Eesti suusatamise kuldajal suusaliitu juhtinud peasekretäri Jüri Järvega, kes on sedapuhku üks ohvreid koroonaviirus pandeemias. Intervjuu temaga ilmus tänases Postimehes ligi pooleteisel küljel ning seda saate lugeda siit.

Fotod 1 ja 2: Jüri Järv eelmisel nädalal Sparta spodiklubis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

reede, mai 08, 2020

Pullerits: Mis on ühist rattavõistlusel ja ajakirjandusel?

Ma räägin teile siin suure saladuskatte all ühe tähtsa, lausa otsustava asja.

Mu põhitöö ei ole jalgrattaga sõitmine, nagu paljud näikse ekslikult arvavat, vaid lugude kirjutamine. Aga kas teate, mis on loo kirjutamisel ja rattavõistlusel ühist?

No mõelge...

Kes mõtles välja, et mõlemas on oluline stardijoonelt hästi ja hooga minema saada, jagab "matsu".

Aga nüüd - mis on erinevus?

Mõelge veel...

Kes mõtles välja, et kui jalgrattasõidus on enamasti otsustav lõpuspurt - no igatahes see, mis juhtub distantsi lõpuosas, kus selgub, kes võidab ja kes peab leppima teise kohaga (aga teine koht on rattasõidus mitte midagi) -, siis loo puhul on kõige otsustavam algus. Sa võid teha loole ükskõik kui ägeda ja efektse lõpu, aga kui inimene seda lugu otsast lugema ei hakka, siis on selle lõpu väärtus ümmargune null. Teisisõnu: kui Stalin ütles, et kaadrid otsustavad kõik, siis loo puhul otsustab kõik selle algus.

Kas see järgnev oleks huvitav algus? Seoses koroonaviirusest põhjustatud eriolukorraga peavad Eesti spordiürituste korraldajad vähemasti juuni lõpuni kõik võistlused ära jätma ning leidma lahenduse, kas tühistatud jõuproove õnnestub pidada hooaja teises pooles.

Näen juba vaimusilmas, kuidas haigutate.

Seetõttu tulebki alati mõelda, kuidas teha niisugune algus, mis paremini kaasa tõmbaks; algus, mis meelitaks lugeja lugema, imeks ta märkamatult loo sisse. Kuidas seda teha, jätan teoreetiliselt lahti seletamata, aga küllap oskavad terasemad need õpetused järgmisest näitest ise tuletada. See näitlikustav lugu räägib sellest, mida eelpool konstrueeritud juhtlõik tuimal moel öelda püüdis - ehk sellest, mis saab ärajäänud võistlustest. Nii algab mu Postimehe spordirubriigis ilmunud lugu "Harrastusratturid ja -jooksjad püsivad juulini võistlusdieedil":

Üks kogemuskild, mis meenus Allar Tõnissaarele Atlanta suveolümpiast aastal 1996, aitas tal leida lahenduse probleemile, mille otsa põrkas ta Estonian Cupi maastikurattasarja peakorraldajana koroonakevadel 2020.
Toona, 24 aastat tagasi, mil maastikurataste võistlus kuulus esimest korda olümpia kavva, otsis Tõnissaar Eesti koondise peatreenerina kohta, kus Alges Maasikmets saaks enne suvemänge harjutada. Teda juhatati Atlanta lähedal ühe farmeri juurde, kes oli oma maadel märgistanud metsa alla eri pikkusega rajad. Igaüks, kes seal sõitmas käis, tegi südametunnistuse järgi tänutäheks väikese annetuse. Tõnissaar viis Maasikmetsa rendiautoga sinna enne olümpiastarti treenima kolmel-neljal korral.
Nüüd, mil eriolukorrast tingitud piirangud keelavad Eestis vähemasti juuni lõpuni spordivõistluste korraldamise, viiski Atlanta mängude eel Maasikmetsaga korraldatu Tõnissaare mõttele, mida teha, kui peab Estonian Cupi sarja kolm esimest etappi ära jätma. Ära jätta ta neid ei tahtnud, mistõttu otsustaski kahes Eestimaa paigas tähistada 20-25 kilomeetri pikkuse ringi.
Need kohad asuvad Jõgevamaal Palamuse ümbruses ja Raplamaal Keava mägede läheduses. Igaühel on võimalus kohe peale eriolukorra loodetavat lõppu, 18. maist kuni juuni lõpuni need rajad läbi sõita ning nutiseadme salvestise alusel tulemus kirja saada.

Kui te siiamaani lugesite, siis saigi eesmärk saavutatud. Minu võit! Ja kui ei lugenud, siis... teie kaotus!

Foto 1: Priit Pullerits treenimas maanteerattaga Tartu-Tallinna maantee alguses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Leidke pildil aerutaja Emajõel! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Märgake pildil rattureid Tartu dendropargis! Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Emajõgi Tartu lähistel. Fotode autor: Priit Pullerits

neljapäev, aprill 30, 2020

Pullerits: Kriitiline ja avameelne pilguheit Eesti ajakirjanduse mõnele varjus tõsiasjale

Sain pealtnäha huvitava, ent sisult rumala küsimuse, et kui mulle ei meeldi vasakliberalismi laiutamine, kas ma 1) olen valmis selleks, et Eestis kehtestub sõnavabaduse teemal diktatuur, ja kas ma 2) olen kindel, et jään tolles diktatuuris soositute poolele.

Ma olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates. Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi (vt juhtumi kirjeldus allpool). Ma sain korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui kirjutasin ausalt immigratsioonist, sh nt Vaos toimuvast. Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud.

See oli ilmselge sõnavabaduse piiramine.

Kuna meil on nüüd tänu muutunud oludele taas rohkem sõnavabadust kui varem, siis kasutan seda, et asjad siin lahti seletada ja näitlikustada.

Ma ei saanud mullu, 2019. aasta kevadel absoluutselt aru sellest kiunumisest, mis läks lahti, et sõna ei olevat Eestis vaba. Täiesti vastupidi! Tänu vasakliberaalse diktaadi lagunemisele Eestis muutus sõna järjest enam vabamaks. Vaadake ise, kui palju ma sain 2018. aasta sügisest, mil hakkasid puhuma muutuste tuuled, taas kolumnistina esineda. Ma kirjutasin vaat et peaaegu iga nädal arvamusloo, ja mitte sellest, et oi, «Troonide mängu» viimane hooaeg mulle ei meeldinud, nagu kirjutas üks noorajakirjanik, vaid kirjutasin ikka ühiskondlikest asjadest, suurtest nähtustest, olulistest protsessidest. Arvamustoimetaja soosis, et kirjutaksin, sest muidu ilmub liiga palju naiivseid lugusid, muretses ta. Laste kirjandid, ütles ta nende kohta.

See oli just sõnavabadus, mis taas üle mitme aasta Eesti ajakirjanduses õitsele lõi.

Mulle see taastunud normaalsus meeldis, et sõna said kõik, Ahto Lobjakast Jaak Valgeni, mitte ainult Lobjakas ja teised temasugused ning tema leeri kalduvad Eesti vaenajad, kes kujutlesid end olevat progressi teenistuses ja ajaloo õigel poolel.

Mul on hea meel, et see vasakpoolne diktaat lõpuks lõppes.

Ja kisa tõusiski sellest, kui vasakpoolsed tundsid, et neile ei ole jäänud meedias monopoli, vaid sõna saavad üha rohkem ka nendest erinevate vaadetega inimesed, mistõttu nad tundsid end ja oma positsioone ohustatuna.

Aga vasakpoolsed, erinevalt parempoolseist, on alati paistnud silma ääretu sallimatusega teiste vastu – meenutage ajalugu! –, sest nad on nii vastikult ja ülbelt enesekindlad oma ainuõigsuses.

Aga nüüd see eespool lubatud kiri, mille kirjutasin aasta tagasi, mai algul 2019, pealkirjaks «Kõnekast sõnavabaduse juhtumist»:

Viimastel nädalatel on kujunenud arvamus ja hoiak, nagu oleks ajakirjaniku sõnavabaduse piiramine nüüdsete poliitiliste tuulte ja poliitilis-ideoloogilise surve tagajärg – midagi sellist, mida varem pole nähtud ega kogetud.

Mitte miski ei saa olla tõest kaugemal.

Selle kinnituseks üks näide, mida teavad väga vähesed, sest ma ei ole seda suure kella külge pannud. Aga viimastel nädalatel kultiveeritav arvamus, nagu varem olnuks sõnavabadusega kõik korras, kuni areenile ilmusid uued jõud, sundis mind lõpuks sellest avalikult rääkima. Et kummutada väärarvamusi, nagu oleks nüüdne olukord ennenägematu.

Nimelt ajal, mil Eestis oli kuumaks teemaks kooseluseadus ja mil ainult pime ei saanud näha, kui kallutatud oli Eesti ajakirjandus selle teema kajastamisel ja käsitlemisel, sain kõrgelt kaks korda sõna-sõnalt selge hoiatuse, et just nimelt mina ei tohi kooseluseaduse teemal kirjutada. Põhjus oli selles, et olen olnud kooseluseaduse vastu – nagu, muide, ka suurem osa Eesti juriste, Eesti rahva enamusest rääkimata.

Kui te nüüd asja üle järele mõtlete, siis näete, et näiteks Lobjaka juhtum, kus teemaks oli mõne sõna kasutamine, on minu juhtumi kõrval (kui kasutada üht levinud võrdlust) morsipidu. Ma sain keelu kirjutada tol ajal ühiskonda kõige enam erutanud teemast üldse. Et see nii oli, saate veenduda, kui vaatate järele, et protestiks sellise ajakirjaniku sõnavabadust piirava keelu vastu ei kirjutanud ma järgmised poolteist aastat mitte ühtegi kommentaari. (Veel kord: too oli minu isiklik otsus – protest.)

Ühtlasi võiksin siinkohal pikalt kirjeldada seda, kui raske oli mul 2013. aasta kevadel avaldada lugu sellest, kuidas kooseluseaduse debati raames püüdsid homoaktivistid takistada SAPTK üle-eestilise kampaania läbiviimist. Oli raske avaldada hoolimata sellest, et lugu on tehtud äärmise objektiivsusega, ilma vähimagi hinnangulisuse ja kallutatuseta; hoolimata sellest, et vaatasin loo läbi koos meediajuristiga, et kuskil ei leiduks midagi, mida keegi saaks ajakirjanduse professionaalsusest ja hea tava reeglitest lähtudes ette heita. Ikkagi kohtasin selget vastuseisu selle loo avaldamisele ning katseid seda edasi tõugata, et teema päevakorralt maha tuleks ja oma aktuaalsuse minetaks. Lõpuks saavutasin loo avaldamise tänu sellele, et suutsin otsustajaid veenda, et hoolimata sellest, et teema ei pruugi neile meeldida, on lugu tehtud üksikasjadeni tasakaalustatult ning juristiga sellest vaatevinklist ka kriitiliselt läbi vaadatud. (Oh, vaadataks ka kõik teised Eestis ilmuvad lood enne avaldamist samasuguse põhjalikkusega läbi!...)

Kokkuvõtvalt: ma ei tüütaks teid nende lähimöödanikust pärit isiklike näidetega sõnavabaduse vallast, kui praegu (jutt on 2019 kevadest, tuletan meelde – P.P.) ei oleks loodud üleüldine kujutelm, nagu oleks ajakirjanike survestamine ja nn raamistamine pelgalt viimaste kuude arengute tulemus. Loodetavasti peab neid siinkirjeldatud juhtumeid silmas igaüks, kellel tekib kihk edaspidi sõnavabaduse teemal sõna võtta ja pidada nüüdseid ilmingud ajakirjanduses millekski selliseks, mida varem ei ole esinenud.

*
Kuu aega hiljem, juunis 2019, pidasin vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, kuidas ajakirjandus on teemade kajastamisel kaldu, ja väga osavalt kaldu, nii et tavalugeja ei pruugi seda märgatagi. Aga mina ei ole tavalugeja, olen spetsialist. Kirjutasin järgmist:

Pean meie ajakirjandusliku kvaliteedi hoidmise nimel vajalikuks jagada ühte tähelepanekut seoses tänase looga «Kuidas EKRE fännid avalikku arvamust kujundavad».

Lugu on huvitav. Aga.

Lugu räägib ainult sellest, kuidas EKRE avalikku arvamust kujundab. Loost jääb seega kõlama, et avalikku arvamust kujundavaid võtteid kasutab üksnes EKRE, keegi teine mitte, sest ühtegi teist erakonda pole loos mainitud. Võib-olla on see tõesti nii – aga me ei saa seda loost teada. Sest ajakirjanik ei ole meile öelnud, et teised seesuguseid võtteid ei (sic!) kasuta. Mis tundub siiski küsitav, kui meenutada mõned aastad tagasi Postimehes ilmunud lugu, mis näitas, kuidas keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse töötajad käivad kommentaariumis massiliselt sõna võtmas ja oma liini ajamas. Mis tundub küsitav, kui meenutada kevadist juhtumit, kuidas reformierakondlased korraldasid peaminister Jüri Ratasele keset ERRi debatti telefoniterrori. Mis on küsitav ka seepärast, et loos tsiteeritud teadur Marju-Himma Kadakas ütleb, et seesuguseid avaliku arvamuse suunamise võtteid kasutavad ka feministid, loomakaitsjad ja veganid. Miks ei võiks siis sama teha teised erakonnad?

Veel kord: kui teised erakonnad seda ei tee, oleks tulnud seda loos ka selgelt öelda. Praegusel kujul jätab see justkui asjalikult tehtud lugu paraku erapooliku ja kallutatud mulje.

Meil tasub nii autorite kui toimetajatena rohkem meeles ajakirjanduse aluspõhimõtteid, milleks on lisaks objektiivsusele ka õiglane ja kõiki asjaolusid arvestav kajastus.

...See soovitus kehtib jätkuvalt ka nüüd, kevadel 2020 – ja kogu Eesti ajakirjanduse kohta, ja paljude teiste väljaannete kohta palju-palju rohkem, kui minu tööandja kohta.

Foto: Priit Pullerits 2018. aasta kevadel Tartu GP rattarajal. Foto autor: Karli Saul 
Foto 2-5: Priit Pullerits laupäeval Emajõe kallasrajal. Fotode autor: Priit Pullerits

kolmapäev, aprill 29, 2020

Pullerits: kriitikat ajakirjanduse ja kõrghariduse pihta

Siin mu tänahommikune palju vastukaja esile kutsunud ja kes teab, äkki ka proteste tekitav äärmiselt konkreetne, aus, ilustamata ja otsekohene intervjuu Sten Teppanile ja Romi Hasale.

pühapäev, aprill 26, 2020

Pullerits: Kuidas ma sattusin Eesti kõige uuemale maastikurattarajale?

Laupäeva õhtul teatas Art Soonets: «Homme on maastikusõit Tartus. Oled valmis?»

Ma polnud sellest midagi kuulnud.

Soonets jätkas, püüdes mind ära rääkida: «Tutvustaks sulle Tartu kõige uuemat ja vingemat maastikuratta rada.» Autor on Rasmus Pärsim.

«Kus kohas?» uurisin.

«Ihastes,» ei hakanud Soonets sõnu ülemäära pilduma.

«Kas see, kus need puuhalgudest tehtud ülesõidud jms on?»

«Jah.» Nüüd tärkas juba Soonetsil huvi – ta päris: «Juba hakkasid lödistama?»

Ta proovis veelgi huvi üles kütta: «Täna sai viimane uus lõik valmis. Nüüd on kogu rada olemas.»

«Moabiga võrreldes köki-möki,» avaldasin arvamust.

«No aga tule ja sõidame seda köki-mökit,» haaras Soonets mu sõnasabast kinni.

«See on see rada seal hooldekodu taga metsatukas, eks?» uurisin lähemalt, andes Soonetsile lootust.

«Jah, see osa on ka,» jäi Soonets veidi ebamääraseks. «Kokku on üks ring selles metsamassiivis ca 7-8 km, lisaks kahes teises metsas veel ca 2-3 km.»

«On need tähistatud ka kuidagi?» uurisin.

«On. Kui oskad vaadata,» jätkas Soonets ebamäärasusega huvi kütmist.

«Sinised nooled?» lisasin omalt poolt konkreetsust, sest eelluure oli tegelikult tehtud.

«Jah, ja sinised täpid ka. Ja mõnes kohas oranžid sissesõidu kohad,» täpsustas Soonets.

«Metsas pole kiirust,» üritasin oma kaasatuleku hinda üles ajada.

«Jah, nõus, kuid samas õpetab kõvasti rattavalitsemist. Ilma naljata,» kõlas Soonetsi vastus.

Siis jätkas ärarääkimist: «Ega ei pea ju kihutama metsas. Tähtis on tunnetada ennast ja ratast. Homme näitaks sulle ka veel mõne uue rajalõigu.»

«Kas seal on ülerahvastatud?» püüdsin asjast rohkem aimu saada.

Soonets: «Oi-ei, sinna tavakodanik ei satu. Neid radasid pead teadma. Lisaks tavakodanik ei sõida selliseid radu.»

Soonets avaldas arvamust, et võiksin sellest rajast blogis kirjutada.

Mille peale ma avaldasin kartust, et siis tulebki rahvas sinna kokku, mis pole hea.

«Ega neid hordidena sellele rajale ikka tule,» pakkus Soonets. «Selleks pead ikka sõita ka veidi oskama.» Ja lisas julgustuseks: «Pühapäevaveerejad sellele rajale ei tule, ära pabista.»

«Nende pärast ei pabistagi,» selgitasin. «Pabistan selle pärast, et tulevad noored ässad, kellele jään ette.»

«Oi, ära pabista,» rahustas Soonets veel kord. «Noored ässad käivad maanteel lendamas.»

Käisime siis täna ära. Oli kohati nikerdamist küll. Tüüpilisest kiirusest 30 km/h võib ainult unistada. Mõnes kohas võis kiirus olla 3 km/h.

Soonets lendas korra külili, ja nii kõvasti, et murdis lausa puu maha. Teises kohas sõitis üle poole meetri kõrguse mahalangenud tüve, aga maandus sellelt nii õnnetult, et lendas üle oma fati leistangi. Õnneks jäi terveks. Soonets ka.

Ma ei kukkunud kordagi.

Foto 1: Priit Pullerits rattaga Ihastes. Foto autor: Art Soonets
Foto 2: Tee Ihaste lähedal. Foto autor: Art Soonets
Foto 3: Art Soonets rattaga Ihastes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits kõnelemas Ihastes. Kes on pildil teine rattur? Foto autor: Art Soonets
Foto 5: Kraavi ületuskoht Ihaste rattarajal. Foto autor: Art Soonets
Foto 6: Sammaldunud metsaalune Ihaste külje all. Foto autor: Priit Pullerits