Pullerits: Miks treeneri amet muutub järjest ohtlikumaks?

Mul pole põhjust karta AI-d seni, kuni AI ei suuda leida inimesi, nendega näost näkku intervjuud kokku leppida ja siis vestlust läbi viia – ja AI ei suuda. Sest miks peaks keegi avameelselt suhtlema kiretu AI-ga? Suhtluse aluseks on vastastikune usaldus, siis hakkab ka infot tulema. Ja eile tuli seda oi kui palju.

Enne läheb issanda päike looja, kui kõik siin ära avaldada jõuan, aga üks kuuldud juhtum pani pikemalt mõtlema. Nimelt sain teada, et üks tuntud ja koguni medalitega sportlane on tagantjärele süüdistanud treenerit, et too on teda valesti treeninud. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Kui nii, siis juhul, kui leiate, et elus pole läinud nii hästi, nagu olete tahtnud, esitage süüdistus oma endistele õpetajatele, et nood on teid valesti õpetanud.

Seda teemat, et treenerid on sattunud löögi alla, käsitles mulle hiljuti antud intervjuus ka endine pikaajalise kogemusega kergejõustikutreener, ettevõtja Jaanus Kriisk, kui rääkis neist treeneritest, kes viivad noore sportlase suure spordi lävele:

„Kasvataja-treener on julge treener. Ta julgeb anda koormust. Ta julgeb võtta riske. Näiteks kiirus-jõualadel puudub teaduslik võime sportlast testida. Vastupidavusaladel saab mõõta hapniku tarbimist, laktaati, väsimust jne, aga kiirus-jõualadel on treeneri silm, sportlase enesetunne ja massööri käsi – kõik. Mingit muud varianti ei ole, et kiirus-jõualadel mõõta hetkeväsimust, mõõta, mis on õige koormus, mis on õige raskus kangi peal, mis on see õige sprindi korduste hulk. Seal on oluline treeneri vaist. Ja sa pead riskima, ja pead lootma, et sportlane käitub korralikult.

Meil topitakse treenerid valesti õpetaja pintsakusse, aga neid peaks võrdlema arstidega. Treenerite liidu peab tegema arstide liidu järgi, kus on professionaalsetest tipparstidest eetikakomisjon, kes hindab, kas oli normaalsest tööprotsessist tulnud viga või eksitus, kas protsess oli õige. Spordis on kahjuks nii, et poolteist aastat hiljem mingi sportlane arvab, et treener tegi kunagi temaga midagi valesti, andis liigselt koormust, aga seda ei ütle, et ta sõi vanaema juures kolm kilo torti, tuli siis raskemana tagasi ja ei ütelnud seda treenerile.”

Postimees avaldas eelmisel nädalal uudise, et 12-aastane Hiina tüdruk võitis riigi meistrivõistlustel 200 meetri liblikujumises kuldmedali ajaga 2.06,83, mis andnuks Pariisi olümpial neljanda koha. Maailm hoidis peast kinni: milline imeline tulemus! Aga kainelt mõeldes tuleks kuulata häirekelli.

Jah, Hiina on Hiina, aga jättes selle kõrvale ja laiendades teema normaalsele maailmale, näeb Kriisk õigesti, kui nendib, et täna imelapsi imetletakse – mäletate, kuidas Eesti imetles Kellyt? –, aga homme hoiavad kõik peast kinni hoopis teisel põhjusel: noor inimene on katki ja ruineeritud ning kõik küsivad hämmingus, kuidas küll selline asi sai juhtuda. Kas treener piitsutas teda liiga tagant? Forsseeris?

Panite tähele – süüdi on automaatselt treener. Taas: meenutage Kelly lugu. 

Aga miks treener sai seda teha? Sellepärast, et süsteem on selline: laps sai võistelda koos täiskasvanutega. Loomulikult pole lapsel aimu, ja enamasti pole tema vanematel ka, mida temaga tehakse, kas koormused on eakohased.

Aga süsteem on halastamatu. Seni kui laps toob medaleid, võetakse ta lennujaamas uhkelt vastu, tehakse rahvuskangelaseks, aga kui siis midagi viltu läheb, hakkab süsteem, mis seni oli aidanud last upitada, tema treenerit mutta tampima; ja täiskasvanuks saanud laps tuleb samuti välja süüdistustega, mida kõike on treener temaga kunagi valesti ja lausa kahjustavalt teinud.

Mis on lahendus, küsite. Väga lihtne: lapsed, kes ei suuda ega oska enda eest otsustada ja seista ja enda treenimises kaasa rääkida, tuleb tippspordist ja tippvõistlustelt eemale hoida. Kui aga 18-aastane ja vanem tuleb hiljem ütlema, et treener on teda valesti treeninud, siis vaadaku ikka enda otsa: sa olid täisealine, sa pidanuks võtma ise enda eest vastutuse, sa ei saa lõpmatuseni mängida süüdimatut last, kes ei taipa, mis temaga toimub.

Fotod 1-5: Saksamaa jalgpallimeeskondade treenerid Steffen Baumgart, Karel Geraerts, Marco Grote, Thomas Reis ja Julian Nagelsmann. Fotode autor: picture alliance / firo Sportphoto / Scanpix

Pullerits: Kuidas vabaneda televisiooni spordidiktaadist?

Jah, ma olen erapoolik, ja isegi, kui teie olete tolerantsem, siis kas teil pole juba üle visanud need peaaegu igaõhtused ETV ekraanil näidatavad Eesti jalgpalli reklaamklipid, kus meid püütakse eksalteeritud häälel veenda, et homme või ülehomme näitab televisioon väga tähtsat mängu, kus vastamisi on näiteks Narva Trans ja Paide Linnameekond, või lausa erakordset mängu, kus vastamisi on Flora ja Levadia, mida nüüd reporterid suursuguselt derbyks nimetavad. See tähendab kohalike satside matši.

Selline nahast väljapugev ja ennastunustav Eesti jalgpalli üleelusuuruseks puhumine kestab juba aastaid. Tulutult, nagu teame ja näeme. Tribüünidel, nii palju kui ETV pühapäevase spordisaate otselülitusest esindusstaadionile paistis, oli rahvast hõredalt, kuigi tegemist oli Eesti karikafinaaliga (fotol paremal ja ülal vasakul) ja Tarmo Tiisler andis endast taas parima, et rääkida, kui põnev see kõik on. 

Mis karikafinaal, mis derby?! Päeva pärast ei mäleta enam keegi, kes ühe või teise kohtumise võitis. Küll aga teavad kõik, kes rattasündmusi jälginud, et Madis Mihkels (vasakpoolsel fotol vasakul roosas särgis) istub Rahinge järve äärsel kergelt tõusval sirgel endiselt minu tuules – vaat see on derby. Kestab juba eelmisest aastast. Sest ajast saadik on nii mõnedki mehed end minu ja tema vahele kiilunud ja paar eriti kõva väntajat minust ettepoolegi platseerunud.

Aga tegelikult ei näi ka suur rattasõit kedagi huvitavat. Giro d’Italial algas just viimane nädal – who cares ehk keda kotib? Kui ühtegi Eesti meest osalemas pole, ei ole ka enamikul rahvast vähimatki huvi. Miks peaks selle vaatamiseks ja jälgimiseks aega kulutama? Pühapäeval korra klõpsasin Eurospordi kanalile, kui olin tulnud rattasõidult Ilmatsalu poole, kus tagasiteel proovisin endale sappa haakinud ja seal pool aega tirri lasknud väga tuntud, endast vanemalt spordimehelt eest ära saada, aga asjatult (misjärel ta enne Tartuni tagasi jõudmist mulle rahulikult kõrvale sõitis ja nentis, et „Priit on väga heas vormis” – misjärel ma hääle järgi prillide tagant ja kiivri alt üldse ära tundsin, kellega tegu – kes teab?), kuid loobusin vaatamisest, kui hilisem etapivõitja umbes 40 km enne lõppu teistel pika tõusu algul eest sõitis (fotol ülal paremal) – milleks aega raisata?

Korra klõpsasin Eurospordi teisele kanalile, kus näitas Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste (fotol vasakul) avaringi, kus kohtusid mulle kaks tundmatut, ja kuigi seis läks pingeliseks, panin teleri südamerahuga kinni – täiesti ebaoluline ju, kes võidab. Ainus, mis mõtteainet pakkus, oli see, et suured tribüünid, erinevalt Eesti jalgpallistaadionidest, olid rahvast täis. Kas inimestel tõesti midagi targemat teha pole, kui istuda tunde paigal ja vahtida vähetuntute palli toksimist – ja selle eest veel maksta, ja mitte vähe!

Samamoodi ei vaadanud ma mitte ühtegi minutit jäähoki MMist (fotol vasakul). Milleks?! Mul on enda elu nii huvitav ja sisukas, et kont- ja võhivõõrastele kaasaelamiseks ei leia vähimatki mõtet. Lõppude lõpuks ei anna see mitte midagi. Või et emotsioone annab, ütlete? No vabandust, siis on teil küll üksluine elu, kui miskit muud moodi sinna tundeid ei saa, kui teile tegelikult tundmatuile kaasa elades. Kahju teist kohe. Et elu nii mõttetult ja mõtlematult kulutate.

Fotod 1 ja 2: Pühapäevane Eesti jalgpalli karikavõistluste finaal. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Madis Mihkels (vasakul roosas särgis) saab 26. märtsil Belgias Juan Sebastian Molano ja Jonathan Milani järel Classic Brugge De Panne (195,6 km) rattasõidul 3. koha. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Carlos Verona Lidl-Treki meeskonnast sõitma pühapäevasel Giro d'Italia etapil võidu poole. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Inglise tennisist Katie Boulter täna Pariisis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Šveitsi jäähokimeeskonna väravavaht Leonardo Genoni pühib Stockholmi MM-võistluste finaalikaotuse järel USA-le pisaraid. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Pilk lähitulevikku: kas ees ootab järjekordne medalita olümpia?

LISATUD VIDEO.

Kaugel see sügiski enam on, nagu näitas eelmise neljapäeva hommikul pooletunnine rattasõit peaaegu lakkamatus vihmas koos Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu ja Tartu abilinnapea Meelis Leidtiga (fotol vasakul), kui viisime läbi oma ühiskatse teist osa, et vaadata, kui palju aega kulub tipptunnil jõudmaks rattaga Tartu ühest otsast teise, Raadilt Ropkasse. Sadu tuletas meelde, et Milano-Cortina taliolümpiani ei olegi enam palju aega, mida kinnitab ühtlasi see, et eile, kolmapäeval, tuli mul ühe Eestis väga hästi tuntud endise pankuriga juttu, kui suured on Eesti sportlaste lootused seal esikümnesse jõuda.

Mulle tundub, et seis ei ole väga pikka aega olnud nii hea, nagu on nüüd. Seis, tundus, et on isegi parem kui suveolümpia suuralal kergejõustikus, kus suutsime endise pankuriga peale kümnevõistlejate vähegi arvestatavate rahvusvahelise kaliibriga sportlastena nimetada Rasmus Mägi, kes, olgem ausad, on vastu minemas karjääri loojangule (ja ravib praegu traumat), ning Elisabeth Pihela, kes pääseb ka rahvusvahelistele võistlustele, aga piirdus hiljuti Tokyos kõigest 1.80ga, ning lisaks, üllatus-üllatus, mitmevõistleja Pippi Lotta Enoki (fotol ülal vasakul), kes on maailma edetabelis 27., aga on näidanud tulemustes arengut, erinevalt Pihelast, kes on maailma edetabelis 36., siiski eespool teivashüppaja Marleen Müllast, kes on 38., ent sellegipoolest ei kuulu Enok Team Estonia väljavalitute hulka, nagu kuuluvad Pihela ja Mülla ning odaviskaja Gedly Tugi, kes on alles 50. (Saite ikka lausest aru? Kui ei, kontrollige oma funktsionaalse lugemise ning keskendumise võimet.)

Niisiis, talialad? Küsisin tehisarult, kellel Eesti talisportlastest on suuremad lootused jõuda 2026. aasta Cortina taliolümpial esikümnesse. Ärge teie seda tehke, sest tehisaru ei tunne asja. Ta teatas, et Kristjan Ilvesel (fotol vasakul) on hulk kodumaiseid konkurente. Tehisaru nimetas kahevõistlejateks Tuuli Tominga, Marten Liivi, Marie Kaldvee ja Harri Lille. Suurima edusoosikuna nimetas ta Kelly Sildaru, kes ravib tõsist vigastust ning kes peab talve hakul tegema vähese ettevalmistuse pealt mitu head võistlust, et üldse olümpiale pääseda. Tehisaru ei maini sõnagagi tema venda Henry Sildaru, kes tegi lõppenud hooajal mitu head võistlust ning pole sugugi välistatud, et ta saab olümpial osaleda kolmel alal.

Minu ennustus (mis võib muutuda, sest olümpiani on ju piisavalt aega), alustades neist, kelle lootusi kõrgele kohale pean kõige suuremaks, ja lõpetades nendega, kelle šansse väiksemaks.

Kurlingupaar Marie Kaldvee (fotol vasakul) ja Harri Lill – Eesti suurim medalilootus, ent arvestades tippkonkurentsi tihedust, on võimalik, et jäävad medalist kaugele.

Henry Sildaru – kui traumat ei juhtu, siis on lootust jõuda esikuuikusse, seda enam, et arvestades tema noorust ja fanatismi on tal järelejäänud ajaga jäänud arenguruumi, mis tähendab, et ta saab üksnes paremaks minna.

Kristjan Ilves – kui hüpped klappima saab, on samuti lootus jõuda esikuuikusse. Hea on see, et tal on olümpial kaks katset ehk kaks medalivõimalust.

Marten Liiv (fotol vasakul) – on näidanud, et on maailmas stabiilne esikümne uisutaja, kuid lõppenud hooajal jäi enamasti esikümne teise poolde ja lõppu.

Niina Petrõkina – Euroopas võib kodujääl olla parim, aga kui konkurentsi lülituvad ameeriklased ja aasialased, siis, nagu näitas tänavune MM, on esikümne lõpust raske ettepoole kerkida.

Kelly Sildaru – suur küsimärk. Puudub piisav ülevaade tema tervislikust seisundist, treenitusest ja motivatsioonist, et prognoosida, kas ta üldse võiks olümpiale jõuda, aga kui jõuab, siis kohale esikümnes võiks ikka mõnel alal pretendeerida.

Seega, kui arvestada, et Liivil, Ilvesel ja Kelly Sildaarul on olümpial kaks ala ja Henry Sildarul (fotol vasakul) kolm ala, annab see maksimumõnnestumise korral koguni üksteist kohta esikümnes. Selge see, et seda ei juhtu. Pigem on tõenäoline, et mitmed ebaõnnestuvad, kui et mõni üliõnnestub, st võidab medali. Seega oleks viis kohta esikümnes minu hinnangul hea saavutus ja kuus kohta juba väga hea saavutus.

Siiski – ei saa unustada teatesõite. Äkki Eesti laskesuusanaiskonnal asjad klapivad ning nad lõpetavad esikümnes? Sama lootus on ka teatesuusanaiskonnal. Meestel murdmaa ja laskesuusatamise teatesõitude esikümnesse seniste tulemuste põhjal asja olema ei saa.

Eesti taliolümpiakoondise teise ešeloni moodustavad minu hinnangul Tuuli Tomingas, Artti Aigro, Mihhail Selevko ja Tormis Laine (fotol vasakul), kellel on lootust jõuda teise kümnesse.

Kokkuvõttes võib tulla rahuldavate tulemustega taliolümpia, kuid pakun, et medalitabelist Eestit siiski ei leia. Ehk foon saab olema samasugune, nagu Pariisi suveolümpial: ajakirjandus kuulutab suureks kordaminekuks iga koha esikaheksas või esikümnes, peaasi, et tekitada positiivne häälestatus ning medalita jäämisest vaadatakse sujuvalt üle ja mööda. Omal ajal nõudis Peep Pahv sellise tulemuse eest kultuuriminister Laine Jänese pead. Kees nõuab kelle pead seekord?

Foto 1: Meelis Leidt (vasakul) ja Indrek Kelk ootamas valgusfooris rohelist tuld, et ületada eelmise neljapäeva hommikul umbes kella veerand üheksa ajal Riia tänav. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pippi Lotta Enok mullu 30. juunil Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus kaugust hüppamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kahevõistleja Kristjan Ilves näitamas tänavu 2. aprillil Tartus Toomemäel oma hüppevõimet. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Marie Kaldvee treenimas tänavu 11. aprillil Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Marten Liiv tänavu 4. märtsil Hollandis Heerenveenis MM-võistlustel 1000 meetri distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Henry Sildaru tänavu 21. märtsil Šveitsis St Moritzis vigursuusatamise MM-võistlustel pargisõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Tormis Laine tänavu 1. märtsil Sloveenias Kranjska Gora MK-etapil suurslaalomis. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma kahe vilunud ratturi tuules läbi varahommikuse linna seiklesin

Kahel viimasel neljapäeval, millest ühel oli väljas ainult kaks kraadi sooja ja teisel sadas vihma - kontrast missugune sooja maaga -, võtsin hommikul juba enne kella kaheksat Tartu abilinnapea Meelis Leidti ja Klubi Tartu Maraton tegevjuhi Indrek Kelgu sappa ning vaatasin, mis moodi nad tipptunni ajal rattaga liikluses läbi linna saavad sõidetud nii, et kõik terveks jääksid ja nad eluga valitud sihtkohta pärale jõuaksid.

Seda, muide, nimetatakse žanri poolest osaluseksperimendiks, ehkki osalejana hoidsin võimalikult tagaplaanile (fotol ülal vasakul). Ja see jõudis tõepoolest ajakirjandusse, koguni suure põhjaliku marsruudi skeemiga, mida, tõsi küll, näeb ainult lehes, veebis paraku mitte - tõend, et paberväljaandel leidub endiselt mõningaid eeliseid.

Foto: Indrek Kelk, Priit Pullerits ja Meelis Leidt varahommikusel rattasõidul läbi Tartu linna. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Eesti rahval tänase õhtu ära rikkusin

LISATUD VIDEO

Kui lihtne on meedias inimesi ära tinistada! Ma ei saa aru, kust tulevad need arulagedad ootuste üleskütmised, kas Tommy Cash toob täna võidu Eestisse. Otse loomulikult... ei too. Ta ei jõua isegi kolme parema hulka.

Ootusi saab üles kütta siis, kui inimesed ei süüvi faktidesse ja unustavad loogika. Täpselt sama juhtub spordivõistluste eel, kui köetakse üles lootusi, et Eesti annab lahingu endast mitu korda tugevamale. 

Mulle meeldib vaadata fakte ja neid analüüsida. Niisiis, võtsin ette lihtsa asja: vaatasin, kui täppi on läinud varasematel aastatel Eurovisiooni lauluvõistluse ennustused. Ja avastasin hämmastusega, et ääretult täppi. Vaid üks tõsiasi: mitte kunagi ei ole seda võistlust võitnud artist, kes ei ole ennustustes jõudnud esimese kolme hulka.

Tommy Cash ei kuulu tänase õhtu eel kolme suurima favoriidi sekka. Kihlveokontorid pakuvad talle kõigest 2-protsendilist võidu tõenäosust, millega ta paigutub 8. kohale. Ja fännide ennustuses, mis samuti on seni olnud üllatavalt täpsed, saab ta 9. koha. Sellega on kõik öeldud. Kes pikemalt tahab teada, mis juhtub, lugegu siit (Postimehe laupäevastest lugudest loetavuselt teine Ott Tänaku ralliuudiste järel; laupäeva õhtuks veebis üle 100 000 lugemise). Ja üksikasjalist andmepõhist ülevaadet näete siit.

Kuid saan suurepäraselt aru, kui teid mingi ersatsvõistlus ei huvita. Mind ka ei huvita. Ma pole seda võistlust vaadanud vist juba kaks kümnendit. See on nii tüütu, nii klišeelik, nii maitselage. Mulle meeldivad ehedad ja naturaalsed elamused. Sellised, mille kättesaamiseks peab ka ise pingutama. Nagu näiteks see siin, mis, muide, kestab palju vähem kui suvaline eurolaul, aga pakub, eriti kui oma silmaga näha saad, ükskõik millisest laulust kümneid kordi rohkem.

Foto 1: Tommy Cash Eurovisiooni lauluvõistluse proovis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Tommy Cash esinemas Eurovisiooni lauluvõistluse. Foto autor: DPA/Picture-alliance//Scanpix
Foto 3: Giro d’Italia 7. etapp. Foto autor: IMAGO / SW Pix / Scanpix

Pullerits: Idee Eesti profimeeskonnast on ilus, aga kahjuks teostamatu

Rene Mandri, kes aastaid tagasi aitas mul kevadel timmida vormi suvisteks rattavõistlusteks, on koos Reigo Ahvenaga, kes on tuntud trummar, ning Toomas Olljumiga jõudnud sinna, kuhu jõudsin rohkem kui kümnend tagasi, augusti lõpus 2014, mil esitasin Tartu Postimehes, kus mul oli igakuine spordikolumn, ettepaneku luua ratturite tipptasemel profimeeskond Team Estonia, kelle eesmärk peaks olema pääseda WorldTeamide hulka (tollal nimetati neid veel ProTeamideks).

Sel nädalal avaldas Mandri koos Ahvena ja Olljumiga Postimehes loo, mille sõnum kõlas: Eesti rattaspordi talendid koju, 21 päevaga miljardi silmapaari ette ja Eesti turismitulu kasv 20 protsenti aastas (ehk umbes 300 miljonit eurot aastas) – profirattatiim «Visit Estonia + mõni ambitsioonikas Eesti ettevõte» võib järgmise kümne aasta jooksul jõuda Tour de France’i etapivõiduni.

Laias laastus on mõlema kirjutise keskne motiiv sama: rattaspordi tippmeeskonna abil pääseks Eesti maailmas nähtavale ning see tooks kasu kogu riigile.

Idee on ilus, aga võib kihla vedada, et nii nagu omal ajal ei läinud lendu minu ettepanek, ei saa laiemat kõlapinda ka Mandri kolmiku väljapakutu. Mandri teab ju omast kogemusest, kui raske on vedada ja käigus hoida mitu astet nõrgemat ja kümnetes kordades väiksema eelarvega meeskonda, kui seda on ükskõik milline UCI WorldTeam. Selleks ei piisa rattaentusiastidest. Selleks on vaja multimultimiljonäre, nagu Taavet Hinrikus, aga isegi temasugune ei paigutaks oma raha profimeeskonda, sest sellised mehed vaatavad asju teistsuguse, ettevõtja ja innovatsiooni innustaja pilguga. WorldTeam ei vii nende silmis elu edasi ega muuda midagi paremaks.

Siin on vaja valitsusest kellegi tuge, aga arvestades, et Eesti liigub kokkuhoiukursil, pole selleks lootust, et mõni minister tuleks välja toetava sõnavõtu või algatusega, et teeme ratturite tipptasemel profimeeskonna. Laiem avalikkus teda ei mõistaks, kui hästi minister ka oma ettepanekut ei põhjendaks, sest rahva enamus peab seda mõttetuks kulutuseks ajal, kui vaja on leida lisaraha nii riigikaitsesse, haridusse kui tervishoidu.

Võiks ju lasta lati alla, et kui me WorldTeami luua ei suuda, teeme teise divisjoni ProTeami või kontinentaaltiimi. Aga need pääsevad harva suurele pildile ning sellise meeskonna pidamiseks Eesti nime all ja Eesti rahaga pole küll erilist mõtet. Või mis teie asjast arvate?

Foto 1: Taani rattur Mads Pedersen (keskel roosas särgis) Lidl-Treki meeskonnast võitmas Giro d'Italia 5. etappi kolmapäeval. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 2: Ratturid Giro d'Italia eilsel, 5. etapil. Kes paneb üldse tähele, mis meeskondi nad esindavad? Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 3: Giro d'Italia roosas liidrisärgis Mads Pedersen enne velotuuri 5. etapi starti. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Giro d'Italia 4. etapp teisipäeval. Foto autor: IMAGO/Sirotti/Scanpix

Pullerits: Kas toidulisanditele kulutatud raha on tuulde loobitud?

Kas olete toidulisandeid tarvitanud? Mina olen. Kas neist kasu on? Kes teab...

Näiteks olen korduvalt kasutanud Artroveroni, mis kirjade järgi on spetsiaalse koostisega preparaat liigeste tugevuse ja liikuvuse toetamiseks. Seda saab apteegist, ostke, kui palju tahate. Kas aitas? Seni, jah, on kõigil puhkudel põlvede olukord, mille parandamise lootusega olen neid kapsleid söönud, läinud paremaks. Aga!

Aga olen samal ajal teinud ka muud. Näiteks andnud puhkust. Vähendanud koormust. Teinud reielihaseid tugevdavaid harjutusi, sest reie pealmised lihased on olulised põlve tõhusamaks fikseerimiseks. Ei saa välistada, et need ongi peamised tegurid, miks põlvevalu on taandunud. Kui suur on toidulisandite roll?

Võib-olla seda ei olegi. Sest nagu üks meditsiini ja bioloogia asjatundja kord küsis: mis ma arvan, kui palju sellest materjalist, mis ma kapsliga alla neelan, üldse põlveni jõuab ja seal mingeid paranemisprotsesse soodustab? See oli küsimus, millele ma vastata ei osanud – ja ilmselt ei oska mitte keegi. Sest toidulisandid ei läbi ju pikaajalisi kliinilisi katsetusi, et teha kindlaks nende mõju.

Sellegipoolest jagavad toidulisandite tootjad paljutõotavaid lubadusi. Kes ütleb, kas neil lubadustel on ka mingit katet? Turundus on ju valitsev jõud.

Nüüd on võimalus mingitki tuge saada. Margus Annuk (fotol paremal), EADSE teaduslik ekspert ja Euroopa Tõstespordiliidu meditsiinikomisjoni liige, on teinud kodulehe https://medicoanalytica.eu, kus pakub tõendus- ja teaduspõhist nõu. Soovitan vaadata seal ringi, enne kui lähete poodi või apteeki, et osta midagi, milles kasuteguris te veendunud ei ole. Samuti on Annuk lubanud, et püüab seal kirjutada igal nädalal mõnel uuel teemal, nagu näiteks happelised-aluselised joogid, hüpo- ja hüpertooniliste spordijookide olemus jne.

Foto 1: Toidulisandite valik on suur. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meditsiinidoktor Margus Annuk toidulisandite keskel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kui tahad maailma superstaari, saad kaasavaraks eestlanna

Suure põnevuse ja ootusega asusin kolmapäevases Postimehes lugema sellest, et Elisabeth Pihela on nüüd rahvusvahelisel areenil tegija, sest sai kutse kahele Teemantliiga etapile. Ja pidin pettuma.

Olgu kohe öeldud, et mul ei ole midagi Pihela vastu. 1.89 ligi, kuhu ta enamasti hüppab, ei küüni maailmas kuigi paljud ja Eestiski on temast viimastel aastatel rohkemat suutnud üksnes Karmen Bruus. Külma duši sain sellest, et loos oli Pihelast tehtud see, kes ta ei ole. Selle mõistmiseks peab teadma, kuidas mõned sportlased pääsevad võistlustele, kus tegelikult vääriks stardikohta kümned teised, kes on neist paremad.

Kummalgi võistlusel Hiinas osales kümme naiskõrgushüppajat. Need olid mõlemal võistlusel täpselt samad. Pihela, kes on tänavuses maailma edetabelis 38. kohal ja kelle mullusest maailma edetabelist leidsin 37. realt, sai Hiinas võistelnud kümne hulgas 1.84ga 8. ja 9. koha. Eks praegu ongi alles hooaja algus, ega teised ka teab mis kõrgele hüpanud. Aga ikkagi: miks osales Hiinas sportlane, kes seniste tulemuste poolest kuulub maailmas neljanda kümne lõppu?

Siinkohal peame vaatama seda, kes osalenud kõrgushüppajaid esindab. Hiinas võitis mõlemad võistlused maailma parim naiskõrgushüppaja Jaroslava Mahutšihh. Tema mänedžer on Aivar Karotamm. Mõlemal võistlusel tuli neljandaks Julija Levtšenko. Ka tema mänedžer on Karotamm. Ja kes on Pihela mänedžer? Õige, muidugi Karotamm. (Karotamme esindatavaid kergejõustiklasi näete siin,)

See võib tunduda puhta juhuslikkusena, aga ei ole seda mitte. Sest kuidas asi käib? Asi käib samuti, nagu televisioonis: kui tahad saada programmi mõnda hittsarja, annab levitaja sulle kaasa ka ühe või kaks muud, mitte nii head sarja, millele tuleb samuti eetris koht leida. Eks siis keskpäeval leitaksegi. Sama on rahvusvahelises spordis: kui tahad saada võistlusele ühte staari, pead n-ö kohustuslikus korras võtma tema mänedžerilt veel üks-kaks sportlast. Väidetavalt oli omal ajal olnud Usain Bolti kaasavaraks lausa kolm Jamaika sprinterit.

Niisiis, olgem ausad, ei ole Pihela püünele pääsemise põhjus mitte see, nagu oleks ta nüüd maailmas saanud arvestatavaks kõrgushüppajaks, vaid tema stardikoha tagab ennekõike asjaolu, et ta on Karotamme suure staari Mahutšihhi kaasavara. Teisisõnu: Karotamm saab korraldajale öelda, et kui tahate näha hüppamas Mahutšihhit, peate võtma võistlema ka Pihela. Ega korraldajate jaoks ole mingit vahet, kes jääb tagumistele kohtadele; peaasi, et need sportlased päris algaja tasemega ei ole. Korraldajale on oluline see, et kohal oleks suurim staar ning paar-kolm talle vähegi konkurentsi pakkuvat rivaali, kes sunnivad teda pingutama.

Ei, selles ei ole midagi halba, kui Pihela niiviisi suurtele võistlustele pääseb, sest kust muidu saaks ta hankida vajalikke kogemusi. Ekslik on teha aga järeldus, et tema osalemine kahel Teemantliiga etapil näitab tema uut taset ja temaga tõsiselt arvestamist.

Hüva, jah, temaga arvestatakse küll - sedavõrd, et kui tahad Mahutšihhit, saad ka Pihela.

Foto 1: Elisabeth Pihela hüppamas Teemantliiga etapil Hiinas Xiamenis 26. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kergejõustiku MMile Tokyosse alade kaupa pääsevate sportlaste arv ja kvalifikatsiooninormid.
Foto 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpia kõrgushüppe kvalifikatsioonivõitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Julija Levtšenko Ukrainast hüppamas Teemantliiga etapil Hiinas Xiamenis 26. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Millest vaikib Eesti Kergejõustikuliidu presidendi valimise uudis?

Eesti Kergejõustikuliidu ametlik ja lakooniline pressiteade ütleb, et tänasel volikogu koosolekul valiti alaliidu uueks presidendiks Madis Kallas (fotodel), kuid jätab ütlemata mitu olulist ja kõnekat asja.

Hoolimata sellest, et Kallas oli ainuke kandidaat, oli tema presidendiks valimine tekitanud kestvaid kiiduavaldusi, nii et enamik rahvast oli tõusnud aplodeerides koguni püsti ning ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Siiski polnud kõik nii ülevoolavalt tundelised, vaid umbes kümmekond inimest osalenud 41 liikmesklubist olid jäänud istuma, mis annab alust arvata, et ju nad olid tutvunud intervjuuga, mille andis mulle ettevõtjast treener Jaanus Kriisk ja mille oli avaldanud Postimees. (Saatsin selle eelmise nädala kolmapäeval ka Kallasele, kes tänas ja ütles, et saab sealt mõtteid kergejõustiku jaoks.)

Kergejõustiku käekäigust huvitatud olid proovinud rääkida ka teistega, et leida Kallasele vastaskandidaat. Nonde hulka, kelle jutul käidi, kuulusid näiteks endine sprinter ja endine tõkkejooksja, kellest esimesena nimetatuga ma ei ole kohtunud, aga teisega olen küll rääkinud. Kuuldavasti kõige kaugemale jõuti veenmistöös hiljutise tippmehega, kellega mul on tehtud üks pikemat sorti usutlus, ent paraku tema presidendikandidaadiks tõukamine tulemust siiski ei andnud.

Pressiteade ütleb meile, et uude juhatusse kuuluvad Mart Einasto, Anu Kaljurand, Kadri Kivine, Toomas Mälberg, Urmo Raiend, Erich Teigamägi ja Jaak Vettik; mainib isegi seda, et uues juhatuses on otsustanud mitte jätkata Gerd Kanter, Harry Lemberg, Mati Lilliallik ja Raido Mägi. Kuid kuskil pole juttu sellest, kas juhatus jätkabki seitsmeliikmelisena.

Tean öelda, et ei, tulevad ka teised liikmed, aga alles millalgi hiljem, tõenäoliselt sügisel, oli lubanud Kallas. 

Samuti oli Kallas öelnud, et tõsisemalt asub ta kergejõustikuliidus tööle sügisel, seni keskendub ta tööle riigikogus. Üks mu allikas nentis selle kohta irooniliselt, et mees võttis juba vastutuse.

Pressiteade vaikib ka sellest, et sisuliselt jätkab kergejõustikuliit ilma revisjonikomisjonita, sest polnud neid, kes tahtnuks sinna kandideerida. Seni kuulusid sinna Rain Kask, Margus Luik ja Tarmo Rahkama. Kaks noist olid loobunud. Mu allikad ei mäletanud nimeliselt, kes, ja ega sel siinkohal tähtsust olegi. Üks kolmest siis oli soostunud ajutiselt mõnda aega jätkama.

Revisjonikomisjoni tahtjate puudumine näitab mu allikate tõlgenduses, et keegi ei taha peagi lahvatavate probleemide ja tülide keskele sattuda.

Foto 1: Madis Kallas sammumas SDE juhatuse arutelule põhiseaduse eelnõu üle 23. märtsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Madis Kallas andmas 26. märtsil Tallinna lennujaamas üle Eesti rekordi auhinda kergejõustiku sise-MM-il hõbeda võitnud Johannes Ermile. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Madis Kallas mullu 5. novembril Tallinnas SDE juhatuse koosolekul seoses põhiseaduse kiireloomulise muutmisega. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Priit Pullerits: Kas Eesti kergejõustik jätkab libisemist allamäge?

Teisipäeval, 6. mail toimub Eesti kergejõustikus midagi erakordset: alaliidu etteotsa valitakse uus president ja kandidaate on üksainus, omaaegne mitmevõistleja, mullu kevadeni vabariigi valitsuses regionaalministri ametit pidanud Madis Kallas. See on halb. See on alati halb, kui teine kandidaat puudub.

Seetõttu on põhjust oletada, et suurt midagi ei muutu ja kõik jääb laias laastus samaks. Samaks võiks asjad jääda siis, kui need on hästi. Aga ei ole ju. Vaatame selle tõestuseks, kui palju on alates Pekingi olümpiast aastal 2008, mis oli esimene olümpia EKJLi senise presidendi Erich Teigamäe ajal, kui palju on vähenenud alade arv, kus on osalenud Eesti kergejõustiklased.

Olümpia Mehed Naised Kokku
2008 Peking 6+5=11
2012 London 6+3=9
2016 Rio 6+3=9
2021 Tokyo 3+1=4
2024 Pariis 2+1=3

Näeme, et esindatud alade arv on vähenenud peaaegu neli korda. Lisaks, Pariisi olümpial osales ainult viis Eesti kergejõustiklast, Pekingis aga kogunisti 14. Kusjuures Elisabeth Pihela (fotol paremal) sai Pariisi n-ö üle noatera. Esindatud alade arv näitab kergejõustiku kandepinna ahenemist Eestis.

Kui selline asi on pikaajalise protsessi tulemus, tuleb vaadata nende otsa, kes on protsessi juhtinud. Protsessi on juhtinud ligi kaks kümnendit Erich Teigamägi oma meeskonnaga. Palusin seda pikka aega kirjeldada enam kui kolm ja pool kümnendit ettevõtluse kõrvalt kergejõustikutreenerina tegutsenud Jaanus Kriiskil – pikk intervjuu temaga Eesti kergejõustiku teemal ilmus Postimehes –, kelle õpilased on püstitanud 19 Eesti täiskasvanute rekordit.

„Teigamägi tuli 2006. aastal talle heal hetkel. Sven Mikser, kelle tõi [kergejõustikuliidu presidendiks mänedžer] Aivar Karotamm, ebaõnnestus suhteliselt kiiresti. Teigamäel oli lihtne alustada ka seetõttu, et siis oli Gerd Kanteri eduperiood, üks medal ajas teist taga, oli võimalik midagi sponsoritele maha müüa. Teigamägi ise oli ka hästi positiivne. Tema periood 2006–2012 oli alaliidu juhtimist vaadates kõige parem: ta oli hästi avatud, uuendusmeelne, kaasav, eri arvamusi aktsepteeriv, tippsporti mitte oma nina toppiv. See on alaliidu juhtimises väga tähtis, et alaliidu juht ei lähe sinna, mida ta tegelikult ei oska. Teigamägi pühendas palju aega, käis rahaga ausalt ja avalikult ringi, kõik oli arusaadav. Isegi Eesti talvistel meistrivõistlustel oli regionaalsus: need toimusid kordamööda Tallinnas ja Tartus. See oli vaieldamatult parim presidendi aeg Eesti kergejõustikus. 

Järgmisel perioodil toimus järsk, üllatav 180-kraadine pööre. Nimetan seda autoritaarsuse sünniks. Avatus kadus ära, kõik muutus Tallinna-keskseks, raha liikus väga paljus ära sihtasutusse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mis on nüüdseks kustutatud. Väga kiiresti vahetusid alaliidus revisjonikomisjonid: kui keegi küsis, kuhu raha läks, oli järgmisel aastal juba uus revisjonikomisjon. Lõppes see periood 2016. aastal kergejõustikuliidu põhikirja ümbertegemisega, kus alaliidu juhatuses kaotati sõltumatud volikogu esimees ja aseesimees. See oli hästi kurb periood. Keegi ei taha elada autoritaarses ühiskonnas.

Järgmisel perioodil, mis on kestnud siiani, võttis Teigamägi põhimõtteliselt suuna isiklike ambitsioonide realiseerimiseks. Ta tahtis saada Euroopa Kergejõustikuliidu juhatusse, kuhu ta sai, kandideeris ka Maailma Kergejõustikuliidu täitevkomiteesse, kuhu ta ei saanud, ja siis kandideeris EOK presidendiks. Eesti Kergejõustikuliit muutus Euroopa Kergejõustikuliidu hästi aktiivseks ürituskorraldusosakonnaks: peaaegu iga aasta toimus meil mõni tiitlivõistlus või kalendrikonverents. Kui alaliidu sekretariaat on väike, siis kogu tähelepanu lähebki neile üritustele, enam ei ole aega tegeleda Eesti kergejõustikuga. Jah, tehes üritusi, saab meediakajastusi ja saab luua positiivse kuvandi, aga Teigamägi hakkas nägema peamiselt ennast spordis. Võim tsentraliseerus ja arvamuste paljusus, mis on vaja iga organisatsiooni arenguks, kadus ära.”

Madis Kallas võib küll saada uueks EKJLi presidendiks, aga sellest midagi ei muutu, väitis Kriisk, põhjendades: „Teigamägi jääb nii Euroopa kui Eesti Kergejõustikuliidu juhatusse, nüüd saab ta keskenduda rohkem EOK presidendi tooli vallutamisele. Aivar Karotamm on mänedžer, tema on alati tahtnud olla hall kardinal. Sirje Lippe on eluaegne. [Saavutusspordi juht] Kristel Berendsen jääb ka tõenäoliselt ametisse.

Aga igasuguses monopolis on võimuvahetus esimene asi, mis peab toimuma. Tulevad uued inimesed, kes näevad ja teevad teistmoodi. Põhiline: nad on pühendunud. 

Kui Kallas tahab saada sõltumatuks presidendiks ja tõesti Eesti kergejõustikut juhtida, nii nagu peab, peab ta tegema muudatusi. Kui ta jääb Lippe, Karotamme ja Teigamäe presidendiks, siis ta midagi teha ei saa.”

Mulle antud põhjalikus usutluses Kriisk ainult ei kritiseerinud, vaid näitas ka kätte, mida on vaja teha, et Eesti kergejõustik rohkem ellu äratada. See, väidan, on tummisemaid analüüse, mis Eesti kergejõustiku teemal viimastel kümnenditel ilmunud.

Fotod 1-7: Marleen Mülla (ülalt alla), Elisabeth Pihela, Johannes Erm, Rasmus Mägi, Rasmus Roosleht, Pippi-Lotta Enok ja Risto Lillemets mullu juuni lõpus Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix