Pullerits: Kuidas ma Eesti rahval tänase õhtu ära rikkusin

LISATUD VIDEO

Kui lihtne on meedias inimesi ära tinistada! Ma ei saa aru, kust tulevad need arulagedad ootuste üleskütmised, kas Tommy Cash toob täna võidu Eestisse. Otse loomulikult... ei too. Ta ei jõua isegi kolme parema hulka.

Ootusi saab üles kütta siis, kui inimesed ei süüvi faktidesse ja unustavad loogika. Täpselt sama juhtub spordivõistluste eel, kui köetakse üles lootusi, et Eesti annab lahingu endast mitu korda tugevamale. 

Mulle meeldib vaadata fakte ja neid analüüsida. Niisiis, võtsin ette lihtsa asja: vaatasin, kui täppi on läinud varasematel aastatel Eurovisiooni lauluvõistluse ennustused. Ja avastasin hämmastusega, et ääretult täppi. Vaid üks tõsiasi: mitte kunagi ei ole seda võistlust võitnud artist, kes ei ole ennustustes jõudnud esimese kolme hulka.

Tommy Cash ei kuulu tänase õhtu eel kolme suurima favoriidi sekka. Kihlveokontorid pakuvad talle kõigest 2-protsendilist võidu tõenäosust, millega ta paigutub 8. kohale. Ja fännide ennustuses, mis samuti on seni olnud üllatavalt täpsed, saab ta 9. koha. Sellega on kõik öeldud. Kes pikemalt tahab teada, mis juhtub, lugegu siit (Postimehe laupäevastest lugudest loetavuselt teine Ott Tänaku ralliuudiste järel; laupäeva õhtuks veebis üle 100 000 lugemise). Ja üksikasjalist andmepõhist ülevaadet näete siit.

Kuid saan suurepäraselt aru, kui teid mingi ersatsvõistlus ei huvita. Mind ka ei huvita. Ma pole seda võistlust vaadanud vist juba kaks kümnendit. See on nii tüütu, nii klišeelik, nii maitselage. Mulle meeldivad ehedad ja naturaalsed elamused. Sellised, mille kättesaamiseks peab ka ise pingutama. Nagu näiteks see siin, mis, muide, kestab palju vähem kui suvaline eurolaul, aga pakub, eriti kui oma silmaga näha saad, ükskõik millisest laulust kümneid kordi rohkem.

Foto 1: Tommy Cash Eurovisiooni lauluvõistluse proovis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Tommy Cash esinemas Eurovisiooni lauluvõistluse. Foto autor: DPA/Picture-alliance//Scanpix
Foto 3: Giro d’Italia 7. etapp. Foto autor: IMAGO / SW Pix / Scanpix

Pullerits: Idee Eesti profimeeskonnast on ilus, aga kahjuks teostamatu

Rene Mandri, kes aastaid tagasi aitas mul kevadel timmida vormi suvisteks rattavõistlusteks, on koos Reigo Ahvenaga, kes on tuntud trummar, ning Toomas Olljumiga jõudnud sinna, kuhu jõudsin rohkem kui kümnend tagasi, augusti lõpus 2014, mil esitasin Tartu Postimehes, kus mul oli igakuine spordikolumn, ettepaneku luua ratturite tipptasemel profimeeskond Team Estonia, kelle eesmärk peaks olema pääseda WorldTeamide hulka (tollal nimetati neid veel ProTeamideks).

Sel nädalal avaldas Mandri koos Ahvena ja Olljumiga Postimehes loo, mille sõnum kõlas: Eesti rattaspordi talendid koju, 21 päevaga miljardi silmapaari ette ja Eesti turismitulu kasv 20 protsenti aastas (ehk umbes 300 miljonit eurot aastas) – profirattatiim «Visit Estonia + mõni ambitsioonikas Eesti ettevõte» võib järgmise kümne aasta jooksul jõuda Tour de France’i etapivõiduni.

Laias laastus on mõlema kirjutise keskne motiiv sama: rattaspordi tippmeeskonna abil pääseks Eesti maailmas nähtavale ning see tooks kasu kogu riigile.

Idee on ilus, aga võib kihla vedada, et nii nagu omal ajal ei läinud lendu minu ettepanek, ei saa laiemat kõlapinda ka Mandri kolmiku väljapakutu. Mandri teab ju omast kogemusest, kui raske on vedada ja käigus hoida mitu astet nõrgemat ja kümnetes kordades väiksema eelarvega meeskonda, kui seda on ükskõik milline UCI WorldTeam. Selleks ei piisa rattaentusiastidest. Selleks on vaja multimultimiljonäre, nagu Taavet Hinrikus, aga isegi temasugune ei paigutaks oma raha profimeeskonda, sest sellised mehed vaatavad asju teistsuguse, ettevõtja ja innovatsiooni innustaja pilguga. WorldTeam ei vii nende silmis elu edasi ega muuda midagi paremaks.

Siin on vaja valitsusest kellegi tuge, aga arvestades, et Eesti liigub kokkuhoiukursil, pole selleks lootust, et mõni minister tuleks välja toetava sõnavõtu või algatusega, et teeme ratturite tipptasemel profimeeskonna. Laiem avalikkus teda ei mõistaks, kui hästi minister ka oma ettepanekut ei põhjendaks, sest rahva enamus peab seda mõttetuks kulutuseks ajal, kui vaja on leida lisaraha nii riigikaitsesse, haridusse kui tervishoidu.

Võiks ju lasta lati alla, et kui me WorldTeami luua ei suuda, teeme teise divisjoni ProTeami või kontinentaaltiimi. Aga need pääsevad harva suurele pildile ning sellise meeskonna pidamiseks Eesti nime all ja Eesti rahaga pole küll erilist mõtet. Või mis teie asjast arvate?

Foto 1: Taani rattur Mads Pedersen (keskel roosas särgis) Lidl-Treki meeskonnast võitmas Giro d'Italia 5. etappi kolmapäeval. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 2: Ratturid Giro d'Italia eilsel, 5. etapil. Kes paneb üldse tähele, mis meeskondi nad esindavad? Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 3: Giro d'Italia roosas liidrisärgis Mads Pedersen enne velotuuri 5. etapi starti. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Giro d'Italia 4. etapp teisipäeval. Foto autor: IMAGO/Sirotti/Scanpix

Pullerits: Kas toidulisanditele kulutatud raha on tuulde loobitud?

Kas olete toidulisandeid tarvitanud? Mina olen. Kas neist kasu on? Kes teab...

Näiteks olen korduvalt kasutanud Artroveroni, mis kirjade järgi on spetsiaalse koostisega preparaat liigeste tugevuse ja liikuvuse toetamiseks. Seda saab apteegist, ostke, kui palju tahate. Kas aitas? Seni, jah, on kõigil puhkudel põlvede olukord, mille parandamise lootusega olen neid kapsleid söönud, läinud paremaks. Aga!

Aga olen samal ajal teinud ka muud. Näiteks andnud puhkust. Vähendanud koormust. Teinud reielihaseid tugevdavaid harjutusi, sest reie pealmised lihased on olulised põlve tõhusamaks fikseerimiseks. Ei saa välistada, et need ongi peamised tegurid, miks põlvevalu on taandunud. Kui suur on toidulisandite roll?

Võib-olla seda ei olegi. Sest nagu üks meditsiini ja bioloogia asjatundja kord küsis: mis ma arvan, kui palju sellest materjalist, mis ma kapsliga alla neelan, üldse põlveni jõuab ja seal mingeid paranemisprotsesse soodustab? See oli küsimus, millele ma vastata ei osanud – ja ilmselt ei oska mitte keegi. Sest toidulisandid ei läbi ju pikaajalisi kliinilisi katsetusi, et teha kindlaks nende mõju.

Sellegipoolest jagavad toidulisandite tootjad paljutõotavaid lubadusi. Kes ütleb, kas neil lubadustel on ka mingit katet? Turundus on ju valitsev jõud.

Nüüd on võimalus mingitki tuge saada. Margus Annuk (fotol paremal), EADSE teaduslik ekspert ja Euroopa Tõstespordiliidu meditsiinikomisjoni liige, on teinud kodulehe https://medicoanalytica.eu, kus pakub tõendus- ja teaduspõhist nõu. Soovitan vaadata seal ringi, enne kui lähete poodi või apteeki, et osta midagi, milles kasuteguris te veendunud ei ole. Samuti on Annuk lubanud, et püüab seal kirjutada igal nädalal mõnel uuel teemal, nagu näiteks happelised-aluselised joogid, hüpo- ja hüpertooniliste spordijookide olemus jne.

Foto 1: Toidulisandite valik on suur. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meditsiinidoktor Margus Annuk toidulisandite keskel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kui tahad maailma superstaari, saad kaasavaraks eestlanna

Suure põnevuse ja ootusega asusin kolmapäevases Postimehes lugema sellest, et Elisabeth Pihela on nüüd rahvusvahelisel areenil tegija, sest sai kutse kahele Teemantliiga etapile. Ja pidin pettuma.

Olgu kohe öeldud, et mul ei ole midagi Pihela vastu. 1.89 ligi, kuhu ta enamasti hüppab, ei küüni maailmas kuigi paljud ja Eestiski on temast viimastel aastatel rohkemat suutnud üksnes Karmen Bruus. Külma duši sain sellest, et loos oli Pihelast tehtud see, kes ta ei ole. Selle mõistmiseks peab teadma, kuidas mõned sportlased pääsevad võistlustele, kus tegelikult vääriks stardikohta kümned teised, kes on neist paremad.

Kummalgi võistlusel Hiinas osales kümme naiskõrgushüppajat. Need olid mõlemal võistlusel täpselt samad. Pihela, kes on tänavuses maailma edetabelis 38. kohal ja kelle mullusest maailma edetabelist leidsin 37. realt, sai Hiinas võistelnud kümne hulgas 1.84ga 8. ja 9. koha. Eks praegu ongi alles hooaja algus, ega teised ka teab mis kõrgele hüpanud. Aga ikkagi: miks osales Hiinas sportlane, kes seniste tulemuste poolest kuulub maailmas neljanda kümne lõppu?

Siinkohal peame vaatama seda, kes osalenud kõrgushüppajaid esindab. Hiinas võitis mõlemad võistlused maailma parim naiskõrgushüppaja Jaroslava Mahutšihh. Tema mänedžer on Aivar Karotamm. Mõlemal võistlusel tuli neljandaks Julija Levtšenko. Ka tema mänedžer on Karotamm. Ja kes on Pihela mänedžer? Õige, muidugi Karotamm. (Karotamme esindatavaid kergejõustiklasi näete siin,)

See võib tunduda puhta juhuslikkusena, aga ei ole seda mitte. Sest kuidas asi käib? Asi käib samuti, nagu televisioonis: kui tahad saada programmi mõnda hittsarja, annab levitaja sulle kaasa ka ühe või kaks muud, mitte nii head sarja, millele tuleb samuti eetris koht leida. Eks siis keskpäeval leitaksegi. Sama on rahvusvahelises spordis: kui tahad saada võistlusele ühte staari, pead n-ö kohustuslikus korras võtma tema mänedžerilt veel üks-kaks sportlast. Väidetavalt oli omal ajal olnud Usain Bolti kaasavaraks lausa kolm Jamaika sprinterit.

Niisiis, olgem ausad, ei ole Pihela püünele pääsemise põhjus mitte see, nagu oleks ta nüüd maailmas saanud arvestatavaks kõrgushüppajaks, vaid tema stardikoha tagab ennekõike asjaolu, et ta on Karotamme suure staari Mahutšihhi kaasavara. Teisisõnu: Karotamm saab korraldajale öelda, et kui tahate näha hüppamas Mahutšihhit, peate võtma võistlema ka Pihela. Ega korraldajate jaoks ole mingit vahet, kes jääb tagumistele kohtadele; peaasi, et need sportlased päris algaja tasemega ei ole. Korraldajale on oluline see, et kohal oleks suurim staar ning paar-kolm talle vähegi konkurentsi pakkuvat rivaali, kes sunnivad teda pingutama.

Ei, selles ei ole midagi halba, kui Pihela niiviisi suurtele võistlustele pääseb, sest kust muidu saaks ta hankida vajalikke kogemusi. Ekslik on teha aga järeldus, et tema osalemine kahel Teemantliiga etapil näitab tema uut taset ja temaga tõsiselt arvestamist.

Hüva, jah, temaga arvestatakse küll - sedavõrd, et kui tahad Mahutšihhit, saad ka Pihela.

Foto 1: Elisabeth Pihela hüppamas Teemantliiga etapil Hiinas Xiamenis 26. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kergejõustiku MMile Tokyosse alade kaupa pääsevate sportlaste arv ja kvalifikatsiooninormid.
Foto 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpia kõrgushüppe kvalifikatsioonivõitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Julija Levtšenko Ukrainast hüppamas Teemantliiga etapil Hiinas Xiamenis 26. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Millest vaikib Eesti Kergejõustikuliidu presidendi valimise uudis?

Eesti Kergejõustikuliidu ametlik ja lakooniline pressiteade ütleb, et tänasel volikogu koosolekul valiti alaliidu uueks presidendiks Madis Kallas (fotodel), kuid jätab ütlemata mitu olulist ja kõnekat asja.

Hoolimata sellest, et Kallas oli ainuke kandidaat, oli tema presidendiks valimine tekitanud kestvaid kiiduavaldusi, nii et enamik rahvast oli tõusnud aplodeerides koguni püsti ning ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Siiski polnud kõik nii ülevoolavalt tundelised, vaid umbes kümmekond inimest osalenud 41 liikmesklubist olid jäänud istuma, mis annab alust arvata, et ju nad olid tutvunud intervjuuga, mille andis mulle ettevõtjast treener Jaanus Kriisk ja mille oli avaldanud Postimees. (Saatsin selle eelmise nädala kolmapäeval ka Kallasele, kes tänas ja ütles, et saab sealt mõtteid kergejõustiku jaoks.)

Kergejõustiku käekäigust huvitatud olid proovinud rääkida ka teistega, et leida Kallasele vastaskandidaat. Nonde hulka, kelle jutul käidi, kuulusid näiteks endine sprinter ja endine tõkkejooksja, kellest esimesena nimetatuga ma ei ole kohtunud, aga teisega olen küll rääkinud. Kuuldavasti kõige kaugemale jõuti veenmistöös hiljutise tippmehega, kellega mul on tehtud üks pikemat sorti usutlus, ent paraku tema presidendikandidaadiks tõukamine tulemust siiski ei andnud.

Pressiteade ütleb meile, et uude juhatusse kuuluvad Mart Einasto, Anu Kaljurand, Kadri Kivine, Toomas Mälberg, Urmo Raiend, Erich Teigamägi ja Jaak Vettik; mainib isegi seda, et uues juhatuses on otsustanud mitte jätkata Gerd Kanter, Harry Lemberg, Mati Lilliallik ja Raido Mägi. Kuid kuskil pole juttu sellest, kas juhatus jätkabki seitsmeliikmelisena.

Tean öelda, et ei, tulevad ka teised liikmed, aga alles millalgi hiljem, tõenäoliselt sügisel, oli lubanud Kallas. 

Samuti oli Kallas öelnud, et tõsisemalt asub ta kergejõustikuliidus tööle sügisel, seni keskendub ta tööle riigikogus. Üks mu allikas nentis selle kohta irooniliselt, et mees võttis juba vastutuse.

Pressiteade vaikib ka sellest, et sisuliselt jätkab kergejõustikuliit ilma revisjonikomisjonita, sest polnud neid, kes tahtnuks sinna kandideerida. Seni kuulusid sinna Rain Kask, Margus Luik ja Tarmo Rahkama. Kaks noist olid loobunud. Mu allikad ei mäletanud nimeliselt, kes, ja ega sel siinkohal tähtsust olegi. Üks kolmest siis oli soostunud ajutiselt mõnda aega jätkama.

Revisjonikomisjoni tahtjate puudumine näitab mu allikate tõlgenduses, et keegi ei taha peagi lahvatavate probleemide ja tülide keskele sattuda.

Foto 1: Madis Kallas sammumas SDE juhatuse arutelule põhiseaduse eelnõu üle 23. märtsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Madis Kallas andmas 26. märtsil Tallinna lennujaamas üle Eesti rekordi auhinda kergejõustiku sise-MM-il hõbeda võitnud Johannes Ermile. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Madis Kallas mullu 5. novembril Tallinnas SDE juhatuse koosolekul seoses põhiseaduse kiireloomulise muutmisega. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Priit Pullerits: Kas Eesti kergejõustik jätkab libisemist allamäge?

Teisipäeval, 6. mail toimub Eesti kergejõustikus midagi erakordset: alaliidu etteotsa valitakse uus president ja kandidaate on üksainus, omaaegne mitmevõistleja, mullu kevadeni vabariigi valitsuses regionaalministri ametit pidanud Madis Kallas. See on halb. See on alati halb, kui teine kandidaat puudub.

Seetõttu on põhjust oletada, et suurt midagi ei muutu ja kõik jääb laias laastus samaks. Samaks võiks asjad jääda siis, kui need on hästi. Aga ei ole ju. Vaatame selle tõestuseks, kui palju on alates Pekingi olümpiast aastal 2008, mis oli esimene olümpia EKJLi senise presidendi Erich Teigamäe ajal, kui palju on vähenenud alade arv, kus on osalenud Eesti kergejõustiklased.

Olümpia Mehed Naised Kokku
2008 Peking 6+5=11
2012 London 6+3=9
2016 Rio 6+3=9
2021 Tokyo 3+1=4
2024 Pariis 2+1=3

Näeme, et esindatud alade arv on vähenenud peaaegu neli korda. Lisaks, Pariisi olümpial osales ainult viis Eesti kergejõustiklast, Pekingis aga kogunisti 14. Kusjuures Elisabeth Pihela (fotol paremal) sai Pariisi n-ö üle noatera. Esindatud alade arv näitab kergejõustiku kandepinna ahenemist Eestis.

Kui selline asi on pikaajalise protsessi tulemus, tuleb vaadata nende otsa, kes on protsessi juhtinud. Protsessi on juhtinud ligi kaks kümnendit Erich Teigamägi oma meeskonnaga. Palusin seda pikka aega kirjeldada enam kui kolm ja pool kümnendit ettevõtluse kõrvalt kergejõustikutreenerina tegutsenud Jaanus Kriiskil – pikk intervjuu temaga Eesti kergejõustiku teemal ilmus Postimehes –, kelle õpilased on püstitanud 19 Eesti täiskasvanute rekordit.

„Teigamägi tuli 2006. aastal talle heal hetkel. Sven Mikser, kelle tõi [kergejõustikuliidu presidendiks mänedžer] Aivar Karotamm, ebaõnnestus suhteliselt kiiresti. Teigamäel oli lihtne alustada ka seetõttu, et siis oli Gerd Kanteri eduperiood, üks medal ajas teist taga, oli võimalik midagi sponsoritele maha müüa. Teigamägi ise oli ka hästi positiivne. Tema periood 2006–2012 oli alaliidu juhtimist vaadates kõige parem: ta oli hästi avatud, uuendusmeelne, kaasav, eri arvamusi aktsepteeriv, tippsporti mitte oma nina toppiv. See on alaliidu juhtimises väga tähtis, et alaliidu juht ei lähe sinna, mida ta tegelikult ei oska. Teigamägi pühendas palju aega, käis rahaga ausalt ja avalikult ringi, kõik oli arusaadav. Isegi Eesti talvistel meistrivõistlustel oli regionaalsus: need toimusid kordamööda Tallinnas ja Tartus. See oli vaieldamatult parim presidendi aeg Eesti kergejõustikus. 

Järgmisel perioodil toimus järsk, üllatav 180-kraadine pööre. Nimetan seda autoritaarsuse sünniks. Avatus kadus ära, kõik muutus Tallinna-keskseks, raha liikus väga paljus ära sihtasutusse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mis on nüüdseks kustutatud. Väga kiiresti vahetusid alaliidus revisjonikomisjonid: kui keegi küsis, kuhu raha läks, oli järgmisel aastal juba uus revisjonikomisjon. Lõppes see periood 2016. aastal kergejõustikuliidu põhikirja ümbertegemisega, kus alaliidu juhatuses kaotati sõltumatud volikogu esimees ja aseesimees. See oli hästi kurb periood. Keegi ei taha elada autoritaarses ühiskonnas.

Järgmisel perioodil, mis on kestnud siiani, võttis Teigamägi põhimõtteliselt suuna isiklike ambitsioonide realiseerimiseks. Ta tahtis saada Euroopa Kergejõustikuliidu juhatusse, kuhu ta sai, kandideeris ka Maailma Kergejõustikuliidu täitevkomiteesse, kuhu ta ei saanud, ja siis kandideeris EOK presidendiks. Eesti Kergejõustikuliit muutus Euroopa Kergejõustikuliidu hästi aktiivseks ürituskorraldusosakonnaks: peaaegu iga aasta toimus meil mõni tiitlivõistlus või kalendrikonverents. Kui alaliidu sekretariaat on väike, siis kogu tähelepanu lähebki neile üritustele, enam ei ole aega tegeleda Eesti kergejõustikuga. Jah, tehes üritusi, saab meediakajastusi ja saab luua positiivse kuvandi, aga Teigamägi hakkas nägema peamiselt ennast spordis. Võim tsentraliseerus ja arvamuste paljusus, mis on vaja iga organisatsiooni arenguks, kadus ära.”

Madis Kallas võib küll saada uueks EKJLi presidendiks, aga sellest midagi ei muutu, väitis Kriisk, põhjendades: „Teigamägi jääb nii Euroopa kui Eesti Kergejõustikuliidu juhatusse, nüüd saab ta keskenduda rohkem EOK presidendi tooli vallutamisele. Aivar Karotamm on mänedžer, tema on alati tahtnud olla hall kardinal. Sirje Lippe on eluaegne. [Saavutusspordi juht] Kristel Berendsen jääb ka tõenäoliselt ametisse.

Aga igasuguses monopolis on võimuvahetus esimene asi, mis peab toimuma. Tulevad uued inimesed, kes näevad ja teevad teistmoodi. Põhiline: nad on pühendunud. 

Kui Kallas tahab saada sõltumatuks presidendiks ja tõesti Eesti kergejõustikut juhtida, nii nagu peab, peab ta tegema muudatusi. Kui ta jääb Lippe, Karotamme ja Teigamäe presidendiks, siis ta midagi teha ei saa.”

Mulle antud põhjalikus usutluses Kriisk ainult ei kritiseerinud, vaid näitas ka kätte, mida on vaja teha, et Eesti kergejõustik rohkem ellu äratada. See, väidan, on tummisemaid analüüse, mis Eesti kergejõustiku teemal viimastel kümnenditel ilmunud.

Fotod 1-7: Marleen Mülla (ülalt alla), Elisabeth Pihela, Johannes Erm, Rasmus Mägi, Rasmus Roosleht, Pippi-Lotta Enok ja Risto Lillemets mullu juuni lõpus Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas mu legendaarne rattasõit jõudis Eesti ajaloo olulisse teosesse

Pühapäeval helistas üks eelmine kauane peaminister. Ja mitte üks kord. Isegi mitte kaks või kolm korda. Ta helistas neli korda. Aga olen harjutanud enda telefonist võõrutamist, mistõttu jäid kõik neli kõnet vastamata. Ent see pidi küll tähtis asi olema, kui endine valitsusjuht nädala lõpus mitu korda ühendust püüab saada.

Kui vastamata kõnesid märkasin, helistasin tagasi. Tuli välja, et kunagine pikaaegne peaminister soovis mulle midagi üle anda. Küsis, kuhu võiks selle tuua. Olin just rattaga sõitma minemas, mistõttu pakkusin välja, et tulen ise tema juurest läbi.

Mida ma ka tegin. Endine peaminister (fotol paremal ja ülal vasakul) ulatas mulle enda portreepildiga paksu raamatu „Andrus Ansip. Lastelastele. Minu elu lugu”. Kirjutas pühenduse sisse ka. Ütles, et olen ju ka selle kaasautor.

Tõepoolest, tuli meelde, et millalgi oli ajakirjanik Ülo Russak võtnud minuga ühendust ja küsinud, kas võib kasutada Ansipist kokkupandavas elulooraamatus minu blogilugu, kuidas sõitsin koos Ansipi ja tema turvameeskonnaga ratastel Tallinnast Tartusse. Aga see palve tuli nii ammu, 2023. aasta juunis, et kes seda enam mäletas. Igatahes andsin loa, et kasutagu pealegi, palusin vaid seda, et Russak minu osa seal vähemaks võtaks, sest ma ei peaks olema Ansipi raamatus mingi keskne tegelane. 

Nüüd vaatasingi, et mu panus katab 480-leheküljelise raamatu (fotol vasakul) keskel, lehekülgedel 244-247 kokku üle kolme külje. See oligi siis see minu autorluse osa. Nimeregistris olen kirjas viiel korral, mida on rohkem kui Ansipi mantlipärijal Taavi Rõivasel (4 korda), rohkem ka kui Jürgen Ligil (3) ja Hanno Pevkuril (2), Marju Lauristinil (1) ja Kersti Kaljulaidil (0). (Spordiblogi anonüümseid kommentaatoreid ei olnud viidatud kordagi.)

Muidugi ei ole ma jõudnud raamatut veel läbi lugeda. Aga äsja olin lõpetanud Mihkel Raua muusikukarjäärist rääkiva autobiograafilise „Ühes väikses Eesti linnas”, nii et nüüd sain Ansipi teose ette võtta. Lõin selle suvalisest kohast lahti ning sattusin 1980ndate algusse, kui Ansip läks pärast ülikooli kaheks aastaks ohvitserina okupatsiooniarmeesse, Tallinna ehituspataljoni (fotol ülal paremal). Ausalt öeldes üllatas, kui palju nimesid ja detaile tal tollest ajast meeles on. Too aeg täitis leheküljed 90-112.

Nood küljed on õpetlikud, miks Ansipist sai hiljem valitsusjuht. Juba siis, nagu raamatus kirjeldatud olukordadest ilmneb, oskas ta asju ajada ja neid kombineerida, et saavutada näiliselt halvas olukorras täiesti rahuldav, sageli isegi üle ootuste hea tulemus. Sellega kasvatas ta oma autoriteeti. Seal on näha kartmatust, julgust ja ettevõtlikkust, kas või näiteks vastu hakates ülemustele, kes nõudsid, et ta oma seletuskirja ühe vargast sõduri kohta ära muudaks, et väeosa must plekk nähtavale ei tuleks. Lehekülgedel 134-136 on juttu tarkustest kommunikatsiooni vallas ehk ajakirjandusega suhtlemisel, mille Ansip omandas Kanadas Torontos Yorki ülikoolis ja mis on igati asjakohased ka nüüdisajal („teleintervjuud andes ei maksa pöörata vähimatki tähelepanu sellele, mida teie käest küsitakse”). Ja muidugi on pikalt juttu avariist, kus Ansipile kiirusega rohkem kui 100 km/h vastu sõitnud auto ta peaaegu teise ilma lennutas. 

Olin valmis, et Ansipi raamat, iseenesest ju hästi paks, kujuneb järjekordseks artiklite kogumikuks, nagu neid on ilmunud nii mõnegi avaliku tegelase sulest, kus taasavaldatud lugude vahele on põimitud üksikuid siduvaid või tausta seletavaid lõike. Kuid Ansipi raamat, nagu olen veendunud, on korralikult peatükkideks jagatud tervikteos. Hea, et Ansip selle koos Russaku (ja minuga) ära tegi, sest lõppeks kajastub seal oluline osa Eesti lähiajaloost ja selle kaalukatest sündmustest – mille hulka on arvatud ka siinsest blogist võetud reportaaaž (loomulikult ilma anonüümsete kommentaarideta), kuidas käis 195-kilomeetrine rattasõit mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse.

Fotod 1 ja 2: Andrus Ansip 29. aprillil kodus Tartus Tammelinnas äsja ilmunud elulooraamatuga. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raamat „Andrus Ansip. Lastelastele. Minu elu lugu”. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Andrus Ansipi sõjaväeteenistusest rääkiva peatüki algus raamatus „Andrus Ansip. Lastelastele. Minu elu lugu”. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Andrus Ansip peaministrina alustamas 1. juulil 2011 rattasõitu Tallinnas Stenbocki maja eest Tartusse. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 6: Andrus Ansip väimees Erik Pallase tuules ja Priit Pulleritsu ees sõitmas 1. juulil 2011 rattaga Tallinnast Tartusse. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Eesti laskesuusajuhtidel on aeg (ja võimalus!) koondise peatreener vallandada?

Täna on siis see päev, kui Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni president Tarmo Kärsna peaks oma juriidiliste nõustajatega saama kokku plaani, mida teha edasi Eesti laskesuusakoondise peatreeneri Stefan Lindingeriga (vasakpoolsel fotol vasakul tahvli ees).

See on selge, et ELSFi ja peatreeneri teed lähevad lahku. ELSF on juba alustanud uue peatreeneri otsimisega. Ent lepingut Lindingeriga pole õnnestunud lõpetada. Kui see teema hooaja lõpus päevakorda kerkis, taandus Lindinger oma kodumaale Austriasse ning suundus haiglaravile. Vähemalt nii ta väitis ja esitas selle kinnituseks ELSFile 2. maini kehtiva haiguslehe.

Kuid nagu ma eelmise töönädala lõpu eel teada sain, siis ei viibinud Lindinger sugugi haiguslehel, vaid osales IBU rahvusvahelisel treenerite koolitusel, kus pidas umbes kahekümnele osalejale auditooriumis tahvli ees ettekande, milles rääkis tulemust kujundavatest teguritest laskesuusatamises. (Pärast seda, kui sellest reede pärastlõunal kirjutasin, avaldas sel teemal kuus tundi hiljem loo ka Delfi.) Laupäeva hommikul viis ta läbi praktilise tunni, kus kursusel osalejad korraldasid näidistunni ja tema andis tagasisidet. Lindingeri osaluse kohta koolitusel ettekandjana on mul ka mitu fototõendit (vt fotod ülal).

Siin on kaks teemat. Esiteks see, mille pärast Kärsna konsulteerib juristidega: mida ütleb Eesti seadus haiguslehel olles töötamise kohta, ja küllap ka see, mis rolli mängib asjaolu, kui Lindinger töötas välismaal ehk kas ja kuidas laieneb Eesti seadus sinna. Teine asi on see, et Lindingeri käitumine lõhnab valetamise järele: ta on väitnud teisele lepingu poolele, ELSFile, et ta on haige, mis takistab tal lepingulise töösuhte lõpetamist, aga samas on ta teinud ikkagi tööd. Kui see on nii, siis minu meelest peaks ELSF loobuma senisest positsioonist, mis on lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel, ning minema Lindingeri vallandamise teed, sest peatreener on ELSFile vassinud, mis on piisav, et tuua vallandamise põhjuseks usalduse kaotus.

Sõna juriidilistele asjatundjatele!

Fotod erakogust

Pullerits: Miks naisõiguslased on spordis naisi reetnud ehk millal lõpeb transsportlaste travestia?

Enam ei aita isegi see, et oled vähemuse esindaja – kui sinu vastas on veel väiksema vähemuse esindaja.

Eelmise kuu lõpus juhtus Marylandi ülikoolis College Parkis (fotol paremal ja all vasakul), kus veetsin 1997. aasta septembrist järgmise aasta jaanuarini viis kuus Fulbrighti teadusstipendiaadina, selline lugu, mida kaine mõistus tõrgub vastu võtmast. Nimelt läks seal peetud naiste vehklemisvõistlusel 31-aastane mulatitar Stephanie Turner vastamisi 20-aastase Redmond Sullivaniga. Nad tõmbasid mõlemad maskid näo ette ja seadsid end rajal duelliks valmis, kui Turner laskus ühtäkki vasakule põlvele ja võttis maski eest. Ta keeldus Sullivaniga võistlemast.

Sellepärast, et Sullivan oli sündinud mehena.

Kui floretiturniiri meeskohtunik ligi astus, et uurida, milles asi, ütles Turner talle sõna-sõnalt nii: „Vabandust, aga ma ei saa seda teha. Mina olen naine ja tema on mees ja see siin on naiste võistlus. Ma ei võistle selle isiku vastu.” Sullivan oli veel alles hiljuti võistelnud tudengina meeste arvestuses.

Selle keeldumise eest sai Turner 12-kuulise võistluskeelu. USA vehklemisliit toetas transsoolist Sullivani.

Võiks arvata, et feministid, naisõiguslased, astuvad naiste kaitseks välja. Aga ei. Nad on vait. Vait olles toetavad nad endisi mehi. Feministid on enamiku naisi reetnud.

Väheseid, kes suu kriitiliselt lahti tegi, oli endine profitennisist Martina Navratilova (fotol paremal), kes varem määratles end biseksuaalsena, aga nüüd määratleb lesbina. Ta ütles USA vehklemisliidu positsiooni arvustades: „Vaat, mis juhtub, kui naissportlased protestivad! Kas keegi peab seda [karistust] õiglaseks??? Olen maruvihane... ja häbi USA vehklemisliidule, häbi sellise otsuse eest. Kuidas te küll söandate visata naisi sooküsimuse sitavankri alla!!!” (Täpsuse nimel: Navratilova kasutas väljendit „gender bulls--- bus”.)

Väheseid kuulsusi, kes toetas avalikult Turnerit, oli Harry Pottery lugude autor JK Rowling, kes kuulutas: „Selline näeb välja kangelanna.”

Midagi on sel rindel, kus naistel on tulnud hakata rinda pistma endiste meestega, siiski normaalsuse poole tagasi muutumas. USA mittetulunduslik spordiorganisatsioon National Collegiate Athletic Association (NCAA), mis tegeleb peamiselt üliõpilasspordiga, muutis veebruaris oma senist seisukohta: nüüdsest tohivad nende võistlustel osaleda naiste võistlusklassis ainult need, kelle sooks on vahetult pärast sündi märgitud naine. (Marylandi ülikoolis peetud vehklemisvõistlus ei toimunud NCAA egiidi all.)

Sel kuul langetas ka Suurbritannias Londonis kohus otsuse, et isiku sugu määratakse vahetult tema sünni järel füüsiliste tunnuste järgi, mis on kuuldavasti andnud sealsetele naiste ausa ja õiglase spordi eest võitlejaile tugeva argumendi transsooliste sportlaste keelustamiseks naiste võistlusklassis. Nende hulka, kes on kaitsnud ausat ja õiglast naiste sporti endiste meeste eest, kuulub ka minu noorusaja absoluutne lemmik keskmaajooksja Sebastian Coe (ülal parempoolsel fotol paremal, koos Priit Pulleritsuga). Coe tervitas seda kohtuotsust, põhjendades, et esiteks on see tervemõistuslik ning teiseks kõrvaldab sooküsimuses palju ebaselget ja tõlgendatavat.

Ausa ja õiglase naiste spordi eest võitleva ühenduse Sex Matters juht Fiona McAnena ütles Londoni kohtu otsuse peale: „Enam ei ole ühtegi õigustust neile spordialaliitudele, mis lubavad transmääratlusega meestel osaleda naiste võistlusklassis.”

Lootust, et absurdeks kiskunud olukord, kus vähemuste kaitse kiiluvees on saanud endised mehed imbuda naiste sporti, pööratakse ümber, suurendab see, et peale rahvusvahelise kergejõustikuliidu on ka rahvusvaheline jalgrattaliit ja ujumisliit asunud liberaalseks läinud seisukohta korrigeerima ning on väidetavalt liikumas selles suunas, et sugu vahetanud meeste osavõtt naiste võistlustest ja naiste võistlusklassis ära keelata.

Sel teemal on veel üks oluline otsus, mis tuleb küll riigist, mis on viimastel kuudel enamiku normaalsete inimeste silmis oma igasuguse autoriteedi kaotanud. Teatavasti andis tolle riigi president, kes on küllap kõige kohutavam president tolle riigi ajaloos, välja korralduse, mille järgi ei tohi transsoolised sportlased enam naiste klassis võistelda. New York Timesi andmeil on tolle riigi valitsus andnud üle maailma oma konsulaarametnikele juhised, et nad keelduksid andmast sissesõiduviisat transsoolistele inimestele, kes tahavad nende riiki võistlema tulla. Vähe sellest, nood riskivad eluaegse sissesõidukeeluga tollesse riiki, kui nad märgivad oma viisataotluses sooks selle soo, mis neil ei olnud sündides, vaid mille nad on võtnud hiljem.

Üks tolle suurriigi ametnik oli New York Timesi andmeil koguni öelnud, et see, kes tuleb nende riiki naiste vastu võistlema ja on märkinud oma sooks naine, aga on tegelikult mees, on tolle riigi silmis toime pannud pettuse.

Loodan, et normaalsus tuleb naiste sporti tagasi.

Foto 1: Endine ujuja Riley Gaines, kes võitleb transsooliste sportlaste vastu naiste spordis, esinemas 10. aprillil Marylandi ülikoolis College Parkis. Kiri tema särgil ütleb: "Naiste sport on naistele." Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 2: Marylandi ülikooli linnak College Parkis. Foto autor: MPI34 / Capital Pictures / Scanpix
Foto 3: Martina Navratilova 2021. aasta sügisel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Kolmekordne kiirjooksu olümpiavõitja Gabby Thomas (nr 7083) NCAA võistlustel märtsi lõpus Austinis Texases. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits ja Sebastian Coe 2013. aasta oktoobris Tallinnas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 6: See on Montreali olümpiavõitja kümnevõistluses Bruce Jenner, nüüd Caitlyn Jenner. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Nasite 200 meetri teine eeljooks Pariisi olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas teil on kevadeks rattasõidu varustus juba uuendatud?

Igal asjal on oma eluiga. See on asjati väga erinev. Mõnel ei pea mobiiltelefon aastatki vastu, minu omal – õigemini, Postimehe omal – läheb juba kolmas või neljas. Kui miski töötab, pole ju tarvidust seda vahetada. Kuigi vahel tekib küsimusi, kas kõik ikka töötab; või mis töötab ja mis seal ei tööta. Näiteks laupäeval ja pühapäeval sõitsin rattaga Tartus Tähtverest Ilmatsalu teed mööda (fotol paremal) Rahinge järveni ja tagasi (fotol all vasakul). Tahtsin näha, kas Madis Mihkels on järve-äärsel kerge tõusukaldega sirgel mu aja lõpuks üle sõitnud ja kas mahun seal endiselt esikümnesse.

Aga kummalgi korral ei fikseerinud Strava mul tolle lõigu läbimist. Kahju. Sest vorm pidi olema hea: pühapäeval näitas Strava, et saavutasin tagasiteel Tartusse – jah, puhus taganttuul – maksimaalseks kiiruseks 102,3 km/h (Strava kuvatõmmis paremal). Kõva edasiminek võrreldes eelmise päevaga samades tingimusis: siis näitas Strava samal teel suurimaks kiiruseks 59,3 km/h – ja seda maastikurattaga, nagu ka pühapäeval.

Talv oli siiski oma nõudnud. Avastasin, et kiivril, mille sain 50. aasta sünnipäevaks, olid taga kuklakinnitused mõlemast otsast puruks. Eks plastik muutu ajaga rabedaks ja kulub. Samamoodi avastasin, et valgetel rattakingadel, mis pidanud vist vastu küll üle kümnendi, oli vasakul jalatsil plastist kinnituskeel ära murdunud. Tuli Hawaii Expressi poodi minna.

Kiivri osas oli mul kindel nõue: see peab olema kollane. See on kõige silmatorkavam värv, paistab maanteel kaugele. Kaupa oli igast hinnaklassist. Oli kahesajaeurone, oli 90-eurone ja oli 60-eurone (fotol paremal). Ei saanud veenvat argumenti, et kahesajaeurone oleks tugevam ja turvalisem kui rohkem kui poole odavamad. Vahe oli peamiselt reguleerimissüsteemis, aga ma ei ole pirtsakas ega ole kunagi ajanud luksust taga: 60-euroses motellitoas magad sama hästi, nagu 350-euroses hotellitoas – tean, olen proovinud. Soovisin teada saada, mille poolest on 90-eurone parem kiiver kui 60-eurone – taas jäi argumentidest vajaka. Vastupidi pigem: kallim oli kümme grammi raskem kui odavam.

Rattakingi soovisin samuti kollaseid – ikka selleks, et paistaks kaugele ja suurendaks ohutust. Nägin reede õhtupoolikul, mil polnud hakanud veel hämardumagi, Võru-Tartu maanteel autoga sõites vastu pedaalimas ratturit, kel seljas tumedad riided ja peas tume kiiver – küll oli teda halvasti näha. Vähemalt rattariided on mul heledad, hea seegi.

Aga kollaseid rattakingi polnud. Oli musti ja oli tumesiniseid. Vähemalt olid mustadel kollased randid ja kollane tald (fotol paremal ja ülal vasakul), ehkki see, mööngem, mingit märkamisefekti vaevalt suurendab. Sinistel, nagu selgus, polnud mulle vajalikku suurust. Tuli võtta mustad. Need sain 78 euro eest, lisaks 12 euro eest klotsid ka alla. Tõenäoliselt lisandus kassas ka mingi allahindlus, ent jätsin detailidesse süüvimata. Hind on hind.

Huvitav, kui nüüd uue varustuse pähe ja jalga ajan, kas saan Strava järgi 120 km/h kätte?

Fotode autor Priit Pullerits