Pullerits: Kas nüüd õnnestus teha üks arvestatav reisifilmilugu?

Mis siis saab, kui kokku saavad uniklaased looduslikud skulptuurid, üleloomulikult kitšilikud värvid, Eesti autori originaalmuusika ning minu väike ühendav ja liitev panus?

Siis saab sellise lühikese matkavideo, mis vist võiks pretendeerida sellele, et olla mu seni parim ja paeluvaim reisivideo. Või kuidas teile tundub?

Olge hoiatatud: vaadake ette, et taustamuusika kummitama ei jää!

Ja muide: isegi Postimees soostus selle avaldama mu vastava loo juures. 

Fotol Paria Rimrocksi piirkonna kõige kuulsam toadstool ehk kiviseen. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas kaks tundmatut mulle võõral territooriumil etenduse korraldasid - ja siis mind luubi alla võtsid

Järsku võtsid kaks mootorratturit, pakuks, et 60–70 meetri kauguselt suuna otse meie poole.

Arvata võis, et nad olid juba tükk aega tagasi aru saanud, et oleme abikaasaga sattunud nende territooriumile (fotol vasakul). Tõenäoliselt jälgisid nemad meid, nagu meie olime märganud neid, kui me tumerohelise Infiniti XQ 80-ga ettevaatlikult ja aeglaselt üle ebatasase, elutult halli maastiku liikusime. Sellele olid sisse sõidetud risti-rästi kulgevad jäljed. Üle nende kulges veidi kõvema pinnasega autorada, mis paistis viivat taamal sakilise servaga kõrgendiku poole. Too näis nagu loss, välise mulje järgi pigem inimese kui looduse tehtud.

Selge see, et niisugusesse kohta kalli maasturiga (fotol paremal) enamasti ei tulda. Liiati reetis me välimus isegi kaugelt vaadates, et oleme kontvõõrad. Ja küllap tekitas arvamuse, et võib-olla me isegi ei tea, mida teeme ja kuhu läheme.

Olin juba Eestis olles Google’i kaartidelt otsinud, kus on 24. maanteel õige ära keerata, et jõuda soovitud kohtadesse. Noid kohti oli mitu. Üks oli omapärase nimega Long Dong Silver (fotol vasakul), mis, nagu hiljem järele vaatasin, on tõenäoliselt nime saanud ühe erilise kehaosaga tegelase järgi, kes mängis kaheksakümnendail filmides, mida vanemad lastele ei näita.

Ega too koht, kuhu abikaasaga päikselisel pärastlõunal sattusime ja kus mootorratturites huvi äratasime, olnud vähem proosalise nimega: Swing Arm City ehk Pöördõla linn. Mingit linna seal küll kuskil pole. Aga õla, kui järele mõelda, võib seal välja väänata küll.

Esimesena oli meil päevakavas üles leida Long Dong Silver. Üldlevinud kaartidel seda näidatud pole. Ükski viit selle poole samuti ei osuta. Ja ega selle juurde üht õiget ja ainsat teed ka vii. On jäljed hallil tuhakarva maastikul (fotol vasakul ja ülal paremal). Väga palju jälgi – meiesuguste Long Dong Silveri otsijate tekitatud.

Tänu veebis leitud kaartide uurimisele ning kohalikelt täpsemate juhiste palumisele saime, nagu peagi selgus, õiges kohas 24. maanteelt (fotol paremal) maha, põhja poole keeratud. Taevale tänu, et viimasest sajust oli mitu päeva möödas, sest kui veidigi tibutanuks, muutunuks tuhakarva pinnas läbimatuks porimülkaks – ka maastureile. Aga kahe kilomeetri järel sai raputav sõit nagunii otsa: ees seisis silt, et edasi on liiklemine keelatud.

See oli teada, et viimane poolteist kilomeetrit tuleb minna jalgsi (fotol vasakul). Ja uskuda, et lähed õiges suunas, sest hoolimata sellest, et Long Dong Silver on 30 meetri kõrgune must obelisk, ei ole seda algul näha. See jääb tumedate kõrgendike varju – on kõrvaliste pilkude eest hästi ära peidetud.

Mida vasakut kätt eespool näed, on võlts Long Dong Silver (fotol paremal). Samuti tähelepanuväärne püstine jurakas tumeda mäe otsas, ent enamik vaatab ja astub sellest mööda. Meie mitte. Tasub vaadata kõike, mida sealne loodus pakub.

Edasi juba tajusin ja teadsin, kuhu suunduda. Kuigi auto- ja ATV-sõit on seal keelatud, oli ikkagi pehmele pinnasele sisse pressitud ilmselge jäljepaar (fotol ülal vasakul). Seda mööda jõudsime suure, kolmest küljest mustade püstiste seintega piiratud avara lageda alani, mille keskel kõrgubki pehme musta värvi künka otsas Long Dong Silveri obelisk (fotol vasakul). 

Vaatepilt on pehmelt öeldes omanäoline (fotol paremal). Kui keegi sellest maali teeks, ütleks, et tore fantaasia küll, aga sellist kohta pole maakeral olemas. Sest kui oleks, siis oleks inimesed sellest rohkem kuulnud ja sellest oleks rohkem pilte avaldatud.

Long Dong Silver (fotol vasakul ja all paremal) ongi viimaste aegade nn avastusi. Nagu ka Moonscape Overlook või Bentonite Hills, mis on saanud kuulsaks tänu internetile, kus nende kohta teave levib. Varem, kui turistid ammutasid enamiku infost kas ametlikelt turistikaartidelt või turismiteatmikest, jäid sellised paigad enamiku radari alt välja, sest teed, mis nende juurde viivad, on tavaliselt viletsad, nii et hariliku sõiduautoga nende juurde ei pääse.

Sattusin korduvalt mõttele, kui kaua kulub veel aega, et neist imelistest, kuid kaartidel märkimata kohtadest saavad samuti paljukülastatud paigad, kuhu pääsu, võib kihla vedada, hakatakse seejärel reguleerima, kas või parkimistasudega, nagu Wire Passi või Buckskin Gulchi matkaradade alguses. Long Dong Silveri juures nägimegi hommikupoolikul veel vähemalt 15 inimest, mis selle paiga vähest tuntust arvestades tähendab, et tegelikult oli tegemist masside rändega.

Seejärel plaanisime sõita Gilesi kummituslinna Blue Valley’s ehk Sinises orus, aga Fremonti jõgi jooksis üle kruusatee sedavõrd hoogsalt, et loobusime. Samuti jätsime ära käigu Bentonite’i ehk Bentoniidimägede juurde, mis asuvad Hanksville’i linnakese külje all Marsi uurimiskeskuse lähedal. Need on värvilised kuplid, mis on tekkinud vulkaanidest pärineva materjali ümberkristalliseerumisel mitmesugusteks savimineraalideks. Kuid värvide mängu nägemiseks tuleb sinna minna kas varahommikul või õhtul päikeseloojangu ajal. Parajasti oli keskpäev.

Liiati olime Bentoniidimägedega sarnaseid värvikirevaid kupleid näinud eelmisel õhtul 24. maantee ääres väikses piirkonnas, mida kutsutakse Painted Hills, Maalitud mäed (fotol paremal ja ülal vasakul). Ja pealekauba, nagu hoiatas Hanksville’is Outlaw’s Roosti söögikohas töötanud naine, ei maksa loota, et need värvid on tõepoolest sellised, nagu näeb Instagrami pandud fotodel. Ta väitis, et seal on värve digitaalselt kõvasti töödeldud.

Selle asemel sõitsime paar kilomeetrit Factory Butte Roadi mööda (fotol vasakul), et jõuda taas ühe tähistamata kohani – sinna, kust tee alt jookseb läbi jämeda metalltoru Neilson Wash. Kui sellest ei teaks, ei paneks seda tähelegi. Aga tasub teada, sest Neilsoni vadi on väga eriline: selle seinad on täis sadu imelikke auke, selle põhjas lebab mitu autosuurust kivi ning astangute all mitu peegeldava veega suurt lompi.

Probleem on selles, kuidas saada Neilsoni vadisse. Selleks laskusime alla mööda kivist nõlva. Jõudsime väiksele heleda pinnaga tasasele kohale (fotol paremal), kuid kohe, kui tahtsime hakata edasi liikuma, tekkis küsimus. Õigemini, kaks küsimust. Esiteks, kuidas laskuda vähemalt meetrikõrgusest servast alla lompi, mille sügavus pole teada; teada on vaid see, et lompide põhi on kohutavalt mudane. Ja teiseks, isegi kui end ära määrides jõuad alla, siis kuidas saad tagasiteel üles ja välja? See, muide, on klassikalisi vigu, mida sealmail pahatihti tehakse: laskutakse kuskilt alla, aga ei mõelda, mis moodi saada sealt pärast üles.

Niisiis, tuli loobuda. Kes see ikka tahab kiviseinte vahele kooleda? Kõndisime vadi ülaservas (fotol vasakul) – ei saa aru, miks seda nimetatakse vadiks, mitte kanjoniks –, ja sedagi ettevaatlikult, sest pinnas võib äärtes ootamatult järele anda. Seegi on klassikaline põhjus, kuidas sealkandis hukka saadakse. Abikaasa leidis maapinnalt hulga erilisi kive, mille kaasa korjas – ja mis hiljem Las Vegase lennujaama turvakontrollis tema käsipagasis küsimusi tekitasid, et mis need on.

Keeranud pärastlõunal tagasi maalilisele 24. maanteele (fotol paremal) ja võtnud sel kursi läände, jõudsime kohani, kust keerab rada Swing Arm City poole. Olin lugenud, et seal on samuti kummaline geoloogiline moodustis – seesama, mis halli lossi moodi paistis (vt eespool) –, ning otsustasin seda oma silmaga kaeda. 

Kuid enne veel, kui lossini jõudsime, köitsid meie tähelepanu kõrged, umbes 45 kraadi all kerkivad nõlvad ning neile joonistatud mootorrataste jäljed (fotol vasakul). Kujutasin ette, et neist võiks olla põnev maastikurattaga alla sõita – kui julged, ja kui jaksad ratta nõlvast üles tõugata; pigem ei julge ja ei jaksa. 

Lossi varjus nägime laagrit, mille kohal lehvis tuules suur USA lipp (fotol paremal). Otsustasime, et sõidame veidi lähemale. Sõitsimegi. Pidasime poolsada meetrit enne laagrit kinni – ilmselt jäi me auto laagriliste eest varjatuks, oletasin –, tulime autost välja ja vaatasime ringi. Ilm oli palav, aga mitte lämmatav.

Siis kuulsime, kuidas ühe üksiku treileri kõrval, kust olime mõned minutid tagasi mööda sõitnud, lõid kaks meest oma tsiklitele hääled sisse. Ausalt öeldes seda ootasingi. Neilsoni vadi juurest naastes olime peatunud Swing Arm City’t piirava kõrgendiku äärel (fotol vasakul) ning uudistanud, kas on kedagi kuskil ka sõitmas näha. Siis tuligi altpoolt üks rattur, keeras kõrgendiku nõlvale lähenedes gaasi põhja ning kihutas üles. Nii kui üles jõudis, sai tsiklil hoog ja jõud otsa ning see „libises” mehe alt tagumisel rattal välja, esimene ratas taeva poole tõstetud. Selge see, et ta oli teinud riskantse sõidu.

Tundus, et kaks ratturit lõid „pillidele” hääled sisse seepärast, et meile muljet avaldada. Nad lähenesid lossi peanõlvale (fotol paremal), kihutasid sellest mootori röökides üles ja kui hoog hakkas raugema, keerasid ülal otsa ringi ning laskusid alla (fotol all vasakul). Niimoodi kaks korda järjest. Sain nende mõlemad sõidud salvestada GoPro kaameraga; ei teinud saladustki, et neid filmin.

Ja siis suundusid nad meie poole. Jäid meeter-kaks enne meid pidama. Mis nüüd?

Mehed olid väga viisakad. Küsisid, kust me pärit oleme. Nemad olid Ogdenist, mis on Tartust pisut väiksem linn veidi üle poolesaja kilomeetri Salt Lake Cityst põhja pool. Ogden on esimene, st vanim Euroopa päritolu inimeste püsiasustus Utah’s – aastast 1846. (Fotol all paremal North Caineville Mesa.)

Võtsin vestluse üles. Küsisin, kas niimoodi sõita, nagu nad just sõitsid, on ohtlik. Nad seletasid, et alla tundub hirmsam sõita kui üles, sest tekib tunne, et laskud pea ees; et kui üles sõites mootorrattal ühtäkki jõust puudu tuleb – ehk kui tagasipöördega liialt viivitad –, pead viskama end nõlva poole pikali – siis on pinnas more forgiving, rohkem andestav. (Fotol all vasakul justkui bobirada, kas pole?)

Juttu tuli ka sellest, on olen varemgi korduvalt Utah’s käinud, ja mainisin, et Salt Lake City olümpial ka ajakirjanikuna. Selle peale küsis üks meestest, kas ma Soldier Hollow’s ka käisin. Muidugi, sain rõõmsalt teatada, sest seal peeti ju murdmaasuusavõistlused. Mille peale tuli jätkuküsimus, kas ma mäletan sealt ühte meest, kes oli erilises kostüümis (ta kirjeldas ka kostüümi, kuid see kirjeldus on nüüdseks ununenud). Ei hakanud valetama, et nägin ja mäletan. Ütlesin, et pole välistatud, et nägin küll, sest veetsin enamiku päevi Soldier Hollow suusastaadionil. Motomees teatas seepeale, et too mees oli tema isa. (Fotol all North Caineville Mesa ja Factory Butte.)

Igatahes jättis meeste viisakas jutt, nende väga selge ja korrektne hääldus neist äärmiselt hea mulje. Hoopis teistsuguse, kui võiks eelarvamuste põhjal Ameerika motomeestest arvata. Kahetsen, et ei küsinud, millega nad tegelevad. (Sain teada vaid nii palju, et nad on käinud Pariisis, aga mitte Suure kanjoni ääres, mis asub nende naaberosariigis Arizonas.) Ei imestaks, kui tulnuks välja, et nad töötavad näiteks pangas. Sest suvalised vennad endale nii kallist hobi vaevalt võimaldaksid. Krossimootorrattad tuleb ikkagi treileriga kohale vedada, nende seljas maanteel sõita ei tohi, et kihutad nende sadulas Utah’ põhjaosast lõunaossa, et seal siis hallidel nõlvadel hullata.

Pärast Swing Arm Cityst lahkumist tegime 24. maanteelt (fotol vasakul) veel ühe rohkem teoreetilist laadi katse ületada autoga Fremonti jõgi, et vaadata, kas saame värvilisi Bentonite’i mägesid näha mujalt. Teadsin ette, et ega see katse nagunii õnnestuks, mida kinnitas ta hoiatav silt jõeületuskoha eel. Ja kui puude vahelt hakkas jõe poolt kostma metsikut mootori üürgamist ning lõpuks ilmus välja Toyota truck, paksu mustriga rehvid all, oli selge, et me Infinitil võib ju olla kõrge kliirens ja nelikvedu, kuid maanteerehvidega ära jõe forsseerimisest pigem unistagi.

Edasi kulges tee piki Fremonti jõe kanjonit läbi Capitol Reefi rahvuspargi (fotol paremal), kus oleme varem vähemalt kolm korda käinud. Alati suvel. Nüüd üllatas, et maantee-äärsed matkaradade algused olid tihedalt autosid täis. Suviti olid need olnud sama hästi kui tühjad. Üks erinevuse seletus on see, et sügisel on temperatuurid Edela-Ameerikas talutavamad, mis teeb matkamise kergemaks. Teine seletus, nagu siit-sealt kuulsin, on see, et pärast koroonapandeemiat, mis soodustas looduses käimist, on inimesed hakanud rohkem autoga reisima. 

Sügisene reis on tõesti palju ilusam kui suvine. Eeskätt sellepärast, et orgudes kasvavad lehtpuud muutuvad kollaseks, mis muudab kogu vaatepildi punaste ja hallikate liivakivikaljude taustal erksaks, eredaks ja kontrastseks (fotol vasakul). Samuti tundub, et sügisene päike, mis ei käi nii kõrgelt kui suvel, toob värvide mängu jõulisemalt esile.

Kella veerand viie ajal otsisime rahvuspargis toolid-pingid ja pidasime ajaloolise Giffordi talumaja kõrval pikniku (allpool kolmas foto). Sealsamas kõrval on vana küün (fotol paremal), mis kaunistab kõrge punase-kollase kalju taustal paljusid Capitol Reefi rahvuspargist tehtud klantsfotosid. Märkasin, et juurde on rajatud parklaid, mis kinnitab, et rahva liikumine on tõesti suurem, kui oli varem.

Teel edasi Torrey’sse, kus oli meie viimane ööbimispaik, keerasin väiksele haruteele, mis tõusis paarsada meetrit Panorama Pointi otsa (fotol vasakul ja allpool kolmandal fotol). See on lihtsalt üks koht, kust avaneb avar vaade rahvuspargile. Kui järsku kuulsin ingliskeelset küsimust: „Kas Eesti näeb enam-vähem samasugune välja?”

Olin hetkeks segaduses. Aju raalis kibekiirelt, kes siin võis aru saada, et rääkisin abikaasaga eesti keeles. Nägin, et küsijaks oli minupikkune sale, pealt kuuekümnene mees. Kust ta mind tunneb, proovis aju leida vastust järgmisele küsimusele. (Fotol paremal The Castle ehk Loss  Capitol Reefi rahvuspargis.)

Siis taipasin: see oli sama mees koos oma naisega, keda olime eile näinud Little Wild Horse’i pilukanjonis. Olime nendega saanud kokku kitsas kohas ning andsime neile teed ning seal nad siis uurisidki, kust me pärit oleme. Kui vastasime, et Eestist, kostis naine, kes, kui õigesti mäletan, oli pärit Idahost, et nad ei kohta just palju eestlasi. Ma ei tea, kas see tähendas, et nad on näinud elu jooksul vaid mõnda eetlast, või tähendas see, et nad pole eestlasi varem üldse näinud.

Ju me siis olime ikka nii erilised ja teistmoodi, et neile meelde jäime, sest mul polnud küll vahet, keda oleme varem kohanud ja keda mitte – sellise infoga ma oma pead ei koorma. Igatahes ütlesin neile, et meil on kõige kõrgem mägi veidi üle kolmesaja meetri, mille nad siis kiiresti jalgadesse arvutasid – et ligi tuhat jalga. Selgus, et nad jäävad oma treileriga rahvuspargi telklinnakusse kolmeks ööks. Kui pärisin, kas öösel külm ei hakka, vastas mees, et neil on palju sooje tekke.

Õhtuks jõudsime, nagu plaanitud, 182 elanikuga Torreysse, mis asub ligi 2100 meetri kõrgusel üle merepinna. Seal oli juba eestilikult jahe, tuli jope selga panna, seda enam, et olin kuskilt hankinud nohu ja köha, mis nüüd järjest jõulisemalt tunda andsid. Läksime Torrey Trading Postist (fotol all vasakul), kus saime kõigest 77 dollari eest majakese (fotol ülal paremal), üle tee toidupoodi, et hankida õhtuks midagi hamba alla. Valik oli väike. Saime kuus British muffinit ja kümme viilu cheddari juustu, mis maksid 8,22 dollarit. Nii kallid on väikses kohas hinnad.

Miks hinda sendi pealt mäletan – sellepärast, et sain elu halvima teeninduse kogemuse. Esiteks, paljudel kaupadel polnud hinda peal. Kui ühe väikse juustukarbi kohta küsisin, sain kassas olnud umbes minuvanuse mehe liigutustest aru, et ta tundis end millegipärast häirituna, kui ütlesin, et seda ei osta. See maksis tervelt seitse dollarit. Siis lõi ta summa kokku arvestusega, et maksan kaardiga. Ütlesin, et eelistan maksta sularahas. Ma ei taha turvalisuse huvides pangakaarti igal pool kasutada. Siis otsis ta mulle valmis mündid, mida üheksast dollarist tagasi anda, aga kui ütlesin, et annan talle ise parema meelega münte, sest tahan neist lahti saada – koukisin rahakotist kokku 25 senti –, viskas ta sõna kõige otsesemas mõttes mulle tagasi ühe sendi letile ja keeras sisuliselt selja. Loomulikult ei hakanud ma küsima, kuhu jäid veel kaks senti, sest võib kujutleda, kuidas ta oleks need mulle otse näkku visanud. Liiati olin selleks ajaks juba korduvalt täheldanud, et ühesendistest Ameerikas paljud enam ei hooli – müüja ümmardab hinna viie sendi täpsuseni, isegi kui ta seejuures paari sendiga miinusesse jääb.

See-eest oli trading posti pidaja, väikest kasvu ja sale halli peaga proua, pakuks, et kaheksakümne ligi, sõbralikkus ise. Ta oli koha omanik, nagu selgus. Tegemist oli perefirmaga. Ta tuli kontorist, mis oli tegelikult suveniiride ja kunsti kauplus – suuremate tööde hind küündis 2000 dollarini (fotol vasakul) –, meiega kaasa, et näidata, kus meie majake asub, kuidas sinna sisse saab, kuidas käivad tuled ja soojendus, kus asub wc. Kui laususin, et tean, sest olen siin varemgi kahel korral ööbinud, ütles ta, et sellepärast tundubki talle, et on meid kunagi näinud; ta väitis, et just mu abikaasa tuleb talle tuttav ette. Seetõttu julgesin isegi küsida, kui märkasin, et meie majakeses pole keedukannu, kas ta saab mulle teha sooja vett, et saaksin õhtul teha kuuma teed. Ta ütles, et mingu ma kallimasse vastasmajja, mille uks on lahti, sinna täna õhtul ilmselt külalisi ei tule, ja seal saan mikrouunis keeta vett – mida ka tegin.

Tulemus oli see, et öösel tuli kolm korda üle hoovi kempsus käia.

Fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Kuidas jalgpall väikeste laste arvelt südametult rikastub?

Käsi püsti, kes on nõus maksma spordisärgi eest üle saja euro!

Muidugi, eks igaüks teab, millele raha kulutab. Alati on võimalus ju ostmata jätta, kui asi tundub liiga kallis. Kuid hoopis teine lugu on siis, kui nii suurt summat küsitakse lastele mõeldud spordisärgi eest. Laps on ju emotsionaalne, kui ta miskit väga soovib, ega ta aru anna, et see maksab üle mõistuse kõrget hinda – ja lapsevanem on valmis lapse soovi täitma, isegi siis, kui mõistab, et hind on põhjendamatult kõrge ning on püüdnud seda ka lapsele selgeks teha.

Lugu siis sellest, kuidas Madridi Reali särgi eest küsib Madridis pood 90 eurot ning kui tahad särgi seljale ka mõne mängija nime ja numbri trükkida lasta, maksad 20 eurot juurde. Kokku seega 110 eurot ühe jalgpallisärgi eest. Särgi eest, mis, nagu kinnitab selle sisse õmmeldud silt, on valmistatud Vietnamis.

Muidugi pole see päris tavaline t-särk; käte vahel on tunda, et tehtud üksjagu tugevamast materjalist, kuid selge see, mis seejuures enim maksab – Madridi Reali märk.

Ütlen otse: selline hind on alatu. Ja näitab, kuidas jalgpalliklubid röövivad südametult ka kõige väiksemate fännide arvelt raha, et maksta pööraseid summasid on mängijatele, kellel tegelikult, mööngem, pole seda üüratut raha tegelikult vaja, sest mille peale peaks kulutama inimene kümneid miljoneid eurosid, liiati ajal, kui räägitakse säästlikust arengust ja võimalikult väikse kahjuliku jalajälje tekitamisest?

Ma saan aru, kui nad küsiks täiskasvanute särgi eest 100 või kas või 200 eurot. Täiskasvanul on oma sissetulek ning seega ka oma voli otsustada, kas ta ostab nii kallist särki või ei osta. Laps sellist kalkuleeritud otsust teha ei suuda. Ja selge see, et enamik vanemaid annab järele, kui laps nii kallist särki lunib, olgugi et hind on iga mõõdupuu järgi arulage.

See, palun väga, on veel üks põhjus, miks olla jalgpalli peale mitte lihtsalt pahane, mitte lihtsalt kuri, vaid vihane. Teistmoodi ei ole see võimalik, kui jalgpall kui selline kühveldab raha kokku väikeste laste, oma kõige süütumate ja siiramate fännide arvelt.

Fotod 1-4: Madridi Reali fännid jooksevad 12. juulil Madridis klubi kaupluses tormi Kylian Mbappe uuele särgile. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas Madis Mihkels ja Ukraina sattusid samasugusesse paati?

Niisiis, Madis Mihkels (kõigil fotodel), UCI maailma edetabeli 136. maanteerattur, läheb elama Monacosse. Enne seda läheb ta Intermarché-Wanty meeskonnast EF Education-EasyPosti meeskonda, mille nimekaim sõitja on Richard Carapaz, Tokyo olümpiavõitja maantee grupisõidus. See on muutus, mis tekitab mu peas paralleele muutusega USA riigijuhtimise eesotsas.

Võib küsida, miks Mihkelsile seda muutust vaja on, kas tal siis Intermarché-Wanty meeskonnas puudusid võimalused. Intermarché-Wanty on UCI meeskondade edetabelis 15., EF Education-EasyPost 12. kohal. Mihkels seletas stuudiousutluses ERRi pühapäevasele spordisaatele, et tundis, et veel üks hooaeg Intermarché-Wanty särgis ei viiks teda edasi – ta jätkaks n-ö samal lainel –, mistõttu oli vaja n-ö käiguvahetust. Teisisõnu: eks näis, mis tulevik Ameerika meeskonnas toob, aga selge on see, et samamoodi jätkates mingit kvalitatiivset edasiliikumist kindlasti ei toimuks. Väga küps spordimehelik lähenemine, kas pole?

Täpselt sama on Donald Trumpi võiduga USA presidendivalimistel. Võitnuks Kamala Harris, oleks selge, et seoses Ukraina kaitsesõjaga midagi ei muutuks: tõenäoliselt jätkuks Ameerika abi piiratud kujul, peaasi, et Ukraina otsejoones ei kaotaks, kuid ega võiduks vajalikku panustamist ka tuleks. Nüüd saab presidendiks Trump, kes on küll ettearvamatu ja prognoosimatu, nagu tõdesid ühest suust Eesti eksperdid, keda Postimehe hiljutise suure loo tarvis usutlesin, kuid vähemasti tekib võimalus – nagu loodab rattasõidus avanevale uuele võimalusele Mihkels –, et senisest erinevad olud, tingimused ja lähenemine tekitavad mingigi uue hingamise. Vähemalt tulevad n-ö lauale uued variandid, mida tuleb ise ära kasutada – nii Mihkelsil kui Ukrainal. Vanamoodi jätkates ei muutuks arvatavasti suurt midagi.

Aga enne, kui Mihkels ära Monacosse kolib – kuigi tema uue meeskonna põhibaas asub Hispaanias Gironas –, võiks ta leida nii palju aega, et sõidab läbi Rahinge järve juurest ning lööb seal üle minu tippaja. Et ta seal minust Strava edetabelis tagapool on, teavad ju kõik, kes rattasõitu vähegi jälgivad. (Nii paljud on siin ja mujalgi seda talle meelde tuletanud.) Kui kaua saab proff endale lubada, et ta absoluutsest amatöörist, kellele rattasõit on olnud jooksmise ja suusatamise järel alles kolmas ala, jätkuvalt mitu head sekundit alla jääb? Sellised puudujäägid tuleb enne likvideerida, kui uued nn väljakutsed vastu võtta. Muidu need jäävadki kummitama.

Fotod 1, 3 ja 4: Madis Mihkels 26. oktoobril Tartus Eesti meistrivõistlustel cyclo-crossis. Fotode autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Madis Mihkels maantee grupisõidu EM-võistluste pronksmedaliga. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma avastasin Ameerikas keset suurt üksildust endanimelise seaduse?

Ega ma algul abikaasale öelnud, kuhu täpselt ta viin. Ja mis seal ees ootab. Õigemini, mida kõike seal ees ei oota. Lühidalt: mitte midagi ei oota.

Kui Green Riveri väikelinnast autoga mööda sõitsime, lubatud maksimumkiirus 70. kiirteel 80 miili tunnis, mis Infiniti QX 80-le (fotol paremal) on kerge saavutada, ilma et mootor erilisi tuure üles võtaks, kuigi auto on lai, raske ja kõrge – esiklaasi harjaga puhastamiseks tuleb üksjagu gümnastikat teha –, teatas silt tee ääres, et järgmine koht, kus saab bensiini, süü ja muid teenuseid, jääb 106 miili kaugusele. See teeb peaaegu sama välja, kui Tartu-Tallinna maantee ääres poleks mitte midagi. See on USA kiirteede võrgustiku pikim lõik, kus pole autodele ainsatki teenindusjaama.

Aga meil – täpsemini, mul – oli plaanis selle tee pealt maha ja kõrvale keerata. Ja seal ei ole ka midagi. Ei ainsatki elamist, rantšot, talu. Ei ühtki kohta, kus keegi elaks. San Rafael Swell on kõrgendik, kus pole ainsatki hingelist. See on nii inimvaenulik koht. Kiirtee selle otsa on murtud läbi tugevate, maapinna suhtes kaldu kivimikihtide (fotol vasakul). See oli omal ajal nii raske ja keeruline töö, et seda on nimetatud üheks olulisemaks kiirtee-ehituseks Ameerika ajaloos. 

Lahkusin kiirteelt esimesel mahasõidul San Rafael Swelli kõrgendikul ning suundusime põhja poole. Paar esimest kilomeetrit kattis seda haruteed auklik ja kulunud asfalt, siis algas kruus. See oli treppis, ent võimaldas siiski kohati sõita ligi 60 km/h. Ainult paaris paigas tuli tempo aeglustada jalgratturi kiiruseni, et kivistest ja auklikest kohtadest kadudeta läbi saada. Ühes kohas seisid teest paarikümne meetri kaugusel kolm eeslit. Silmapiiril oli näha heledaid kõrgendikke, ent kuna nood jäid kaugele – nähtavus oli kohati küllap mõnikümmend kilomeetrit –, moodustasid need horisondil ainult kergelt sakilise joone.

Paar korda pidasime kinni, et loodust nautida ja pilti teha (fotodel ülal paremal ja vasakul). Siis panin tähele seaduspärasust, mille ristisin Pulleritsu reegliks. Nimelt, võid kruusateel sõita ja sõita, aga vastu ei tule mitte kedagi. Kuid piisab vaid minutiks-paariks seisma jääda, kui nii eest kui tagant läheneb mõni masin – ja mitte üks, vaid vähemalt kaks, vahel lausa kolm. Sedasi juhtus absoluutselt iga kord, kui kinni pidasime. Millega seda seletada?

Kauguses terendanud heledad-kollakad kõrgendikud tulid ajapikku üha lähemale ja kasvasid üha kõrgemaks. Vaatepilt muutus järjest muljetavaldavamaks. Kerge vaevaga leidsin kitsa harutee (fotol paremal), mis siirdus läbi kuivanud mudaga vadi ning lõppes umbes kilomeetri järel kivisel väljal, kus seisis ees valge Chevy Suburban (fotol all vasakul). Olime jõudnud San Rafaeli jõe orgu. 

Võtsime matkakepid ja läksime piki orgu matkama (fotol all paremal). See paistis kutsuv. Oru põhjas kasvasid kõrgete seinte vahel lehtpuud, mis olid värvumas kollaseks. Sedasi lõid need ümbritseva elutu looduse keskel meeleoluka kontrasti. Paraku ei võimendanud kontraste San Rafaeli jõgi, mille vesi oli läbipaistmatult hall, mudane.

Kahjuks kuigi kaugele matkata ei õnnestunud, sest org muutus jõe kallastel järjest mudasemaks ning lahtise pinnasega kaljuseinte äärde tallatud uus rada oli sedavõrd ebastabiilne, et astumise mõnu asendus ukerdamise hädavajadusega.

Keerasime tagasi ja sõitsime veidi eemale San Rafaeli telklinnakusse (fotol vasakul). Seal maksab ööbimisplats ööpäevaks 15 dollarit. Kõik platsid peale ühe olid tühjad. Valisime sellise, kus sai puude all varase pärastlõuna kuuma päikese eest varju, ja korraldasime pikniku. Ilmselt oli see ilusamaid paiku, kus kunagi lõunat söödud. 

Sealsamas lähedal viib nüüdse, betooniga kaetud silla kõrval üle jõe vana puidust rippsild, kuhu enam autosid ei lubata. See aastal 1937 valminud sild (fotol paremal), mis oli veel 1990ndatel ainus üle San Rafaeli jõe, kuulub ajalooliste rajatiste registrisse. Silla teevad maaliliseks selle kõrval jõe kallastel kasvavad vanad võimsad puud ning otse põhjakaldalt taeva poole sirutuv kaljumassiiv. 

Kell oli märkamatult saanud peaaegu kolm, mistõttu loobusin Infiniti võimekuse katsetamisest idasuunalisel Mexican Mountain Roadil ning suundusime lääne poole, Buckhorn Draw käänulisele teele (fotol vasakul ja all paremal). See on kõige ilusam tee San Rafaeli kõrgendikul, kulgeb justkui slaalomit tehes võimsate kanjoniseinte vahel. Iga kurvi taga tekib vastupandamatu soov kinni pidada, et autost välja astuda, ümbruskonda tunnetada ja pilti teha.

Kahju hakkab, kui pead edasi sõitma, nii et silme eest kõik lihtsalt mööda jookseb. Sellistel puhkudel tunnetad ja kahjatsed, milline raiskamine see on. Teisalt mõtled, et ükskõik, kui palju peatusi teed, ega sa kõike, mida näed, nagunii kaasa võtta saa. Nõnda võitledki pidevalt dilemmaga: kas teekonda jätkata või mõneks hetkeks kinni pidada?

Ühel hetkel lõi silme ees lausa pahviks. See oli siis, kui päike oli juba madalamale laskunud, nii et mõned kanjoniseinad muutusid tumedaks. Ühtäkki, järjekordsest kurvist väljudes, vaatas tumehalli seina taustal päikese käes vastu üksik puu, lehed erkkollased (fotol vasakul). See oli justkui täiuslik kitš – ja kitš looduses mulle meeldib.

Tegime peatuse ka piktograafide paneeli ees (fotol paremal). Need on jäädvustatud püstise kõrge, kergelt n-ö negatiivse kaldega kaljuseina allserva, kuid olid otse neile peale paistva päikese tõttu halvasti näha. Tooni ja värvi andis seal abikaasa kirju pluus, mis sai piiretele toetuvalt palja ülakehaga pensionieas saledalt mehelt ohtralt kiita.

Eesmärk oli jõuda kohta, mis on kaartidel tähistatud väheütleva nimetusega The Wedge (fotol vasakul). Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab. (Vaatasin järele – kiil.) Aga tean, et sealt avanevad hunnitud vaated. Tean, sest olin seal käinud 2012. aastal ühel õhtupoolikul Jaanus Laidveega (aga ta tunnistas, et isegi piltide järgi ei tulnud talle täpselt meelde, kus see asub – nii palju on aega sellest möödas) ning eelmise aasta sügisel sõitnud seal maastikurattaga.

Selleks, et The Wedge Overlookini ehk Kiilu vaateni jõuda (fotol paremal), tuleb sõita autoga kilomeetreid ja kilomeetreid käänulist tumepunase kõva liivakattega teed mööda muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Seal all, kust vaade viimaks kanjonisse avaneb, voolab all seesama San Rafaeli halli veega jõgi, mille ääres olime alles mõni tund varem matkanud ja lõunat söönud.

Ega asjata nimetata San Rafaeli jõe kanjonit Väikseks Suureks kanjoniks – Little Grand Canyon (fotol vasakul). Tõsi, päris Suure kanjoniga võrreldes on sel laiust ja sügavust palju kordi vähem, aga vaatepilt on üksjagu sarnane. Isegi hoomatavam. Sest päris Suur kanjon on sedavõrd üüratu, et enamikus kohtades pole selle põhja ja seal voolavat Colorado jõge nähagi. Suure kanjoni teine serv jääb enamasti kümne ja palju rohkema kilomeetri kaugusele.

San Rafaeli kanjoni (fotol paremal) võlu on selles, et sa saad selle serval, 1900 meetri kõrgusel seistes aru, kui suur see on. Ja see on muljetavaldav. Euroopas midagi sellist ega sellele ligilähedastki kusagil ei näe. Grand Canyoni serval võid selle tõelist suurust vaid ette kujutada. 

Tegime kanjoni serval veidi rohkem kui kahekilomeetrise edasi-tagasi matka. Rahvast oli taas vähe. Saabus üks seltskond kahe autoga, aga nemad lahkusid meie teekonna lõpp-punktist (fotol vasakul), kus on kaljuneemel kõrgusekartlikele veidi hirmujudinaid tekitav looduslik platvorm, varem, kui me sinna kohale jõudsime. Ratastel sõitsid vastu noor mees ja naine, saatjaks koer – ja oligi kõik.

Kui asusime The Wedge'i juurest (fotol paremal) tagasiteele, märkasime lääne pool taevasse tõusmas imelikku valget suitsupilve. Oletasin, millega võib olla tegu, kuid ei uskunud, et see nii kaugele, vähemalt veerandsaja kilomeetri kaugusele paistab. Tee, mida mööda läände sõitsime (fotol all paremal näha tee üle tasandiku), näis savise pinnase ja mõni päev tagasi sadanud vihma tõttu libe ning tekitas väikese kartuse, ega me ühtäkki kuskil pehmemas kohas mõnda mülkasse satu. Ei sattunud. Ja lõppeks hakkas tunduma, et pole tee libe ühtigi, lubas sõita kohati lausa 60 km/h.

Enne kui jõudsime valge suitsusamba oletatava tekitajana, sattusime savitee lõpus Castle Dale’i linnakese külje all hiiglasliku, tõepoolest mudase välja äärde. Maha oli löödud sadu ja sadu vaiasid. Peagi sain aru, mis nende otsa tuleb: päikesepaneelid. Järgneval teel tagasi Green Riveri linna nägime veel kahte kohta, kus oli käsil sama suurte päikeseparkide rajamine. (Fotol ülal vasakul San Rafaeli jõgi.)

Asi on selles, et sealsamas lähedal asuv kivisöel töötav kolme korstnaga Hunteri elektrijaam lõpetab 2032. aastal töö. Selle korstendest too kaugelt nähtav valge suitsupilv kerkiski. Mu oletus oli olnud õige. Peagi tuleb sealkandis energiat ammutada muudest allikatest.

Peale rajatavate päikeseparkide, näiteks pealtnäha väljasurnud Moore’i asula lähistele, kus on püsti vaid paar räämas maja, ent kiitus on sellegipoolest pikalt piiratud 35 miilini tunnis, jäid teede ääres veel silma suured lehmakarjad. Valisime 70. kiirteele jõudmiseks asfalteeritud shortcuti, ent see oli kohati niivõrd lainetav, isegi hüpitav, et rataste õhku tõusmise vältimiseks ei saanud sõita rohkem kui 60 miili tunnis. (Fotol ülal vasakul kaljumassiiv San Rafaeli jõe ääres; leia pildil inimene!)

Tahtsime jõuda enne pimeduse saabumist kindlasti tagasi Green Riveri linna, kus meil oli broneeritud öö suures Motel 6-s (fotol paremal). Seetõttu tuli loobuda 70. kiirteel looduse nautimisest. Sõitsime peatumata mööda Kummituskaljust ehk Ghost Rockist, üle sügavast Eagle’i ehk Kotka kanjonist ning loobusime San Rafaeli kõrgendikult laskudes keeramast platvormile, kust avaneb võimas vaade Spotted Wolfi ehk Tähnilise hundi kanjonisse. Ainus, mida saime sõites pikalt nautida, oli eespool kummaliselt roosaks tõmbuv taevas. Sõita oli lubatud 80 miili tunnis, kuid see tundus päevavalguse haihtudes kiire. Piirdusin 70-ga. 

Motel 6-s (fotol vasakul) oli teise korruse tuba, nagu ilmnes, väga spartalik. Väike ümmargune laud, ainult üks tool, pole kohvimasinat, külmikut ega mikrouuni, patju on kahe peale ainult kaks ja needki õhukesed. Aga polnud viga. Päeval oli elamusi olnud enam kui küllaga, nii et uni tuli ruttu. Liiati ootasid uuel päeval uued seiklused ees. Ja ega abikaasa teadnud, millised.

Fotode autor Priit Pullerits