Pullerits: Miks ERRi sporditeleajakirjanikud ei küüni uurivate lugudeni?

Üks Eestis spordist palju kirjutanud ajakirjanikke juhtis hiljuti mu tähelepanu tõsiasjale, et ERRi sporditoimetus ei tee peaaegu kunagi konfliktseid, uurivaid-puurivaid lugusid.

Ometi on neil terve spordiuudiste toimetus. Lugesin sealt ametinimetuse järgi kokku vähemalt 15 inimest, kes võiks selliseid uurivaid materjale toota.

On kolm žanri, mida ERRi sporditoimetus viljeleb. Esiteks, uudised. Täpsemini, lühiuudised. Nagu need, mida äripäevade õhtul kell pool kümme ekraanilt ette loetakse. Teiseks, intervjuud. Täpsemini, lühiintervjuud. Nagu need, mida tehakse võistluspaigas pärast võistluse lõppu või telestuudios, kuhu intervjueeritav on kaheks-kolmeks minutiks kaamerate ette seatud. Ja kolmandaks, reportaažid. Ei, eksisin; täpsem on öelda, et võistluste kommentaarid. Need on see-eest pikad, algavad juba enne, kui võistlus algab, ja lõpevad siis, kui võistlus on juba tükk aega tagasi lõppenud.

Need kommentaarid on noile pühendatud eetriaja järgi ERRi sporditoimetuse leib.

Postimehe sporditoimetuse juhataja Ott Järvele rääkis 1. aprillil Kuku raadio „Spordireporteri” saates, et Eesti spordiajakirjanikel on kaks peamist rolli, milles talitada. Esiteks, uudisteajakirjanikuna, ja teiseks, kommentaatorina. Kusjuures kommentaatorina, märkis Järvela, on ootuspärane, et kui võistlevad omad, näiteks Eesti sportlased, hoiab kommentaator nende poolele.

Siit algabki probleem. Nimelt: rollid uudisteajakirjanikuna ja kommentaatorina võivad küll olla erinevad, kuid nende rollide kandja on ikkagi üks ja sama isik. Nagu dr Henry Jekyll ja hr Edward Hyde. Skisofreeniline, kas pole?

See on võimatu, et õhtust uudistesaadet ettevalmistades on spordiajakirjanik uudisteajakirjanik ning järgmisel päeval kell 22 jalgpallikommentaator. Hüva, on võimalik, kuid head nahka sellest ei tule, sest ühel hetkel lähevad rollid sassi ja segamini. Või ei lase ühe rolli nõuded ja senine pagas täita täiel määral ülesandeid teises rollis. Uudisteajakirjanik peab olema objektiivne, erapooletu, neutraalne, asjalik, lakooniline; spordikommentaator võtab poole, elab kaasa, on emotsionaalne, värvika keelepruugiga.

Paratamatult jääb lõpuks peale spordikommentaatori roll. See pakub tugevamaid tundeid ja seda rolli täites möödub enamik aega ekraanil. Jah, moe pärast saab ju spordireporteri rolli minnes küsida ka mõne kriitilisema küsimuse (Kas määrdemehed tegid ikka head suusad? Kas tiimikaaslased suutsid lõpukilomeetreil ikka piisavalt tempot hoida?), aga tõeliselt uurivate-puurivate lugudeni need, kes saanud mekkida kommentaatori magusat tööd, enam ei jõua.

Seda tõestab kõige veenvamalt sellekevadine avastuslugu Eesti laskesuusakoondise telgitagustest.

Spordikommentaatorid on maast madalast sportlaste ja treenerite ning spordiametnikega läbi põimunud ja kasvanud. Vaatame kas või sporditoimetuse üht viimase aja täiendust, Debora Saarnakit. Aastaid ainult 24, aga juba räägib ekraanil minuvanuste ja isegi veelgi vanemate meestega süüdimatult-semutsevalt sina-vormis. Nagu igivana tuttavaga, ehkki vaatajana ei tule meelde, et ta oleks seda inimest varem usutlenud ehk temaga ammune tuttav. Ja isegi kui on, mis siis? Ma tean Mati Alaveri ajast, mil Saarnak siia ilma alles sündis, olen näinud oma silmaga Alaveri treenitavate sportlaste olümpiamedalivõite, aga suhtlen siiamaani temaga teie-vormis. Miks? Väga lihtne: sedasi on lihtsam säilitada ausaks ja professionaalseks ajakirjanikutööks hädavajalikku distantsi. Sellist, mis võimaldab teha ka uurivaid lugusid.

Foto 1: ETV sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Aet Süvari usutlemas jaanuaris 2017 Eesti käsipallikoondise tollast peatreenerit Rein Suvi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe sporditoimetuse liikmed 2012. aasta detsembris. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas laskesuusatajate peatreener on krooniline puuduja?

ERRi spordikommentaator Alvar Tiisler heitis möödunud nädala neljapäeval ERRi portaalis ilmunud vastulauses minu kriitikale ERRi laskesuusakajastuste kohta ette, et kogu loos, mille keskmes on Eesti laskesuusakoondise peatreener, puuduvad faktid ja selgitused. Ta esitas fakti pähe, et ei näinud Rootsis hooaja-eelses laagris peatreenerit. Aga ei öelnud, kui kaua peatreener seal ikkagi viibis. Palun väga, siin on teile faktid: Idre lumelaager toimus vahemikus 7.-19. november. Peatreener viibis laagris 15.-17. novembril. Mulle kindlalt teadaolevalt oli ta nii laagrisse hilinemisest kui sealt lahkumisest teavitanud alaliitu ning minu hangitud andmeil kahel korral alaliidu soetatud lennupileti muutmise omast taskust kinni maksnud.

Tiisler kirjutab, et peatreener puudus ka MK-etapilt Prantsusmaal. Kontrollisin: õige. Kuid millest pole räägitud, on see, et peatreener ei ole lõppenud hooajal ühelgi rahvusvahelisel võistlusel olnud koos koondisega kohal selle algusest päris lõpuni.

Ega teadjainimesed kõike kuupäevaliselt mäleta, sest kelle asi peaks olema peatreeneri saabumisi ja minekuid nii täpselt talletada, kuid siin on kontrollitud ülevaade tema tänavustest liikumistest:

Hochfilzenis oli teda vähe näha, Prantsusmaal teda ei olnud, Oberhofi tuli hiljem, Ruhpoldingis oli samuti lühidalt, Anterselvasse tuli hiljem, Nove Mestos oli teda vähe näha, samuti Pokljukas, Oslos teda ei olnud, ka MMile ei saabunud ta koondisega samal ajal, elas seal koondisest eraldi perega teises hotellis, ei tulnud osadele treeningutele.

Siin näeme süstemaatilist puudumist. Tõsi, väidetavalt oli peatreener alaliitu alati sellest teavitanud, ent küsimus on selles, kas teavitus oli piisava ajavaruga ja kas teavitus läks otse sellele, kellele pidi minema, või saatis ta kellegi kaudu sõna. (Nagu koolipoiss, kes ei julge isale öelda, et tuleb koju pärast keskööd, ning palub seda vennal isale edasi öelda.)

Põhjuseks on minu teada alati olnud perekondlikult rasked ajad. Ma ei välista, et see nii oligi, et see kõik on tõsi. See on loomulik, kui tunneme ennekõike muret oma lähedaste pereliikmete saatuse pärast. Ent sel juhul oleks õiglane langetada otsus, et seoses perekondlikult raskete aegadega ei ole võimalik koondise peatreeneri kohuseid täita. Kõik saavad aru, keegi ei pane pahaks. Aga kui jääda enda juurde, et saan ikkagi hakkama, ei ole vaja peatreenerina aega n-ö maha võtta, siis lõpuks ei suuda sa korralikult tegutseda ühelgi rindel, vead alt koondist ja tõenäoliselt ka oma lähedasi ning lõppeks kannatad ise ka.

PS: Küll oleks hea, kui saaks sellele laskesuusasaagale juba punkti panna, aga seni kui peatreeneriga ei ole asjad selged, ei saa seda teemat silmest kaotada, paraku.

Foto 1: Üks fotograafide lemmikuid, itaallanna Dorothea Wierer 2023. aasta MMil Oberhofis. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 2: Fotograafide teine lemmik, Lisa Vittozzi (ees) samuti Itaaliast mullu MK-etapil Kanadas Canmore'is. Kes suusatab tema kannul? Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Lisa Vittozzi on jõudnud pärast kukkumist teatesõidu esimese etapi esimesel ringil mullu jaanuaris Anterselva MK-etapil viimasena laskejoonele. Foto autor: IPA/SIPA/Scanpix
Foto 4: Mis toimub? Kes laseb püsti, kes kõhuli! Teatesõit mullusel MK-etapil jaanuaris Saksamaal Ruhpoldingis. Püstiasendist tulistab sakslanna Sophia Schneider. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 5: Nagu silgud reas. Naiste ühisstardist 12,5 km võistlus tunamullu MMil Oberhofis. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix

Pullerits: Millal langeb lõpuks otsus laskesuusatajate peatreeneri küsimuses?

Tänasega saab õhtul kümme päeva ajast, kui ilmus Eesti laskesuusatamist ja spordihuvilisi raputanud lugu Eesti laskesuusakoondise telgitagustest, mille peale ka need, kes olid seni laulnud sellele alale hosiannat või siis unelenud letargias, üles ärkasid ja liikuma läinud ree peale üritasid hüpata.

Mis on siis juhtunud sellest ajast alates, kui peatreener, kes kuulutas, et kõik, mis ma olen kirjutanud, on sada protsenti vale, lubas esitada oma verisooni?

Peatreener on formaalselt endiselt ametis.

Samal ajal:  

Brasiilia jalgpallikoondis vallandas häbistava kaotuse järel peatreeneri.

Austria meeste mäesuusakoondise kiirusalade treener on välja vahetatud, sest tulemused olid ebarahuldavad.

Saksa Bundesliga Leipzigi klubi juhid vallandasid pärast kaotust peatreeneri ja abitreenerid.

Poola suusaliit teatas MK-etapil suusahüpete austerlasest peatreeneri väljavahetamisest, sest tulemused ja õhkkond koondises ei rahuldanud.

Austerlased vahetasid üle-eelmisel nädalal välja laskesuusatajate juhtfiguurid eesotsas spordidirektori ja peatreeneriga, sest tulemused ei rahuldanud. 

Millal Eesti laskesuusaföderatsioon peatreeneri palgal pidamisele joone alla tõmbab? Kui mängu tulevad advokaadid ja haigusleht, siis võib asi venida lõpmatuseni, suvesse väljagi. Aga aeg jookseb, olümpia läheneb. Jah, praegu on hooaja-järgne lõdvaks laskmise aeg, aga olümpiani on laias laastus kümme kuud ja iga kuu loeb. Sportlased vajavad teadmist, kellega nad uuele hooajale vastu lähevad. Venitamine töötab Eesti laskesuusatajate kahjuks.

Tahaks nüüd siin suure põnevusega kuulda nende argumente, kes on rünnanud minu lugu laskesuusatajate peatreeneri teemal. Millega nad nüüd välja tulevad?

Fotod 1-3: Prantsusmaa meistrivõistlused laskesuusatamises 28. märtsil. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix

Pullerits: Kuidas Eesti laskesuusatajate peatreeneri lugu tekitab kahju väljaspool sporti

Eesti laskesuusatamise peatreeneri teema on kasvanud suuremaks, kui pelgalt sporditeema. Nagu nii mitmedki siinsed kommentaatorid nutikalt mainisid, vaatab pärast teisipäevast Alvar Tiisleri ülestunnistust "Võimla" saates selle tagant vastu Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse usaldusväärsuse teema.

Küsimus, miks ERR pole laskesuusatajate peatreeneri kohta midagi kriitilist öelnud ega küsinud, hakkas mind painama juba siis, kui olin pidanud peatreeneri teemal esimesed vestlused. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et ERRi spordiajakirjanikud, kel on olnud parem ligipääs laskesuusakoondisele kui kellelgi teisel, saavad karmilt öeldes lutti ja kotti ajakirjanikult (jah, räägin endast), kes nägi oma silmaga viimast korda laskesuusatamist Torino olümpial 2006.

Miks see nii võis minna, selle kohta kirjutasin eile, teisipäeva õhtul arvamusloo, mille Postimees avaldas täna hommikupoolikul.

Foto: Regina Ermits paaristeatesõidus Lenzerheide MMil 20. veebruaril. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mis pingetest Eesti laskesuusatamises edasi saab?

Kes oleks arvanud, et mu väiksest laskesuusatamise loost selline ažiotaaž tekib, et isegi ERR ja Delfi ja Õhtuleht korjavad teema üles. Tuletan vaid meelde, et kui lugu ilmus, püüdsid nii mõnedki siin seda maha kiskuda, tembeldades selle Kroonika tasemel looks, mida ma poleks pidanud tegema, ja liiati looks, millel pole mõtet, sest kõik, mis kirjas, oli niigi teada ja aimatav.

Kui see kõik nii oleks, poleks muu ajakirjandus pidanud vajalikuks samuti teemat üles võtta.

Õhtuleht kirjutas eile, et tema allikate sõnul oli mu lugu sisult leebe, et tegelik olukord on palju hullem. Sain ka ise ühest otseallikast sama tagasiside, et lugu oli leebe. Kuid tasub meeles pidada, et ükski lugu pole parem, kui on selle loo allikad. Ajakirjanik saab kirjutada ainult nii palju, kui allikad talle räägivad. Kui nad ei ole valmis rääkima, siis ega ajakirjanik saa omalt poolt midagi välja mõelda ja juurde panna.

Õhtuleht tsiteeris eile peatreenerit nii: „Sada protsenti sellest, mida [Priit] Pullerits kirjutab, on vale ja intriig. Näis, mis sellest saab. Mu advokaadid tegelevad asjaga.“

Kuulsin eile kahest allikast, et peatreener pidi pommitama sõnumitega paljusid laskesuusatamisega seotud inimesi. Oletus on, et küllap püüab teada saada, kes on minuga rääkinud. Tõenäoliselt haub advokaatidega mingit plaani. Mu loo on ka advokaat enne ilmumist läbi vaadanud.

Huvitav on see, mida peatreener väidab: et sada protsenti sellest, mida ma olen kirjutanud, on vale. See on väga tugev väide. See ei jäta kübetki ruumi kahtluseks, et midagi ei ole vale. Kui tuleb austerlase poolt mingi kohtuasi, siis tema Õhtulehele öeldus on minu arust alust vastuhagiks: ta peab tõestama, et kõik, abosluutselt kõik, mis ma olen kirjutanud, on vale. See peaks olema väga raske ülesanne.

Kui keegi küsib, kas tean, mis saab edasi Lindingerist, siis juriidiliselt korrektne vastus on: jah, tõenäoliselt ja arvatavasti tean.

Foto 1: Meeste 15 km ühisstardist sõit Holmenkolleni MK-etapil 23. märtsil. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Saksa laskesuusataja Franziska Preuss enne starti Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 3: Bö Holmenkollenis. Foto autor: Teet Pullerits

Pullerits: Miks oli vaja kirjutada olukorrast Eesti laskesuusatamises?

Nädala keskel ühel hommikul kell pool üksteist helistas WhatsAppis laskesuusakoondise peatreener. Osalesin parajasti toimetuse koosolekul ja saatsin talle selle kohta sõnumi. Minut hiljem helistas ta uuesti. Vastasin kirjalikult, et helistan talle tagasi kümne minuti pärast.

Helistasingi. Aga siis ei võtnud tema vastu. Kuus minutit hiljem saatis ta mulle kolm sõnumit. Ta nõudis aru, kes on minu allikad, ja tegi isegi ühe nimelise pakkumise.

Helistasin peatreeneri nimetatud inimesele ja teatasin, et ta on langenud peatreeneri kahtluse alla. Alusetult. Selle kahtlustuse alusetusest teavitasin ka peatreenerit.

See on üks väike episood, mis on seotud täna Postimehe nädalalõpunumbris ilmunud looga olukorrast Eesti laskesuusakoondises.

Olen saanud etteheiteid, sh siin blogis eelmise sissekande kommentaariumis, et milleks selline lugu. Väga hästi võttis selle põhjuse kokku üks laskesuusatamises tuntud tegelane: kui asjad on halvasti, tulebki need välja tuua, ning lisas, et sellised lood teevad alale kokkuvõttes ainult head, aitavad ala päästa, enne kui see põhja võib minna.

Üks kommentariumi anonüümne sõnavõtja nõudis sportlastelt rohkem väljaöeldud kommentaare. Mõtleme nüüd selle nõudmise peale: see, kes seda nõuab, ei julge seda süütut nõudmist esitada oma nime alt, aga nõuab teistelt, et nood räägiksid oma nime alt. Kas pole kahepalgeline! Keegi ei räägi, sest sedasi korjavad nad oma pea kohale pingeid, mis hakkavad segama võistlemist, nagu ütles mulle üks sportlane, kellega suhtlesin. Teiseks, nagu ütles üks sportlane, on see nii ebamugav teema, et keegi ei taha seda avalikult oma nime alt lahata.

Usun, et oleksin käitunud halvasti ja taunitavalt siis, kui seda kõike teades, mida reporteritööga teada sain, oleksin jätnud loo kirjutamata. Sel juhul oleksin aidanud teadlikult kaasa olukorra varjamisele. Sedasi oleksin läinud vastuollu oma südametunnistuse, aga ka ametieetikaga. Tegemist on ju avalikku huvi pakkuva küsimusega: teemaks on olukord olümpiaala Eesti koondises; tegemist on alaga, mille vastu valitseb suur huvi (seda suuresti tänu ERRile); tegemist on problemaatilise olukorraga, mida, nagu väidab eelmise sissekande järel ninatargalt anonüümne kommentaator, võis lihtne inimene tunnetada juba ammu – aga mille kohta puudus seni avalik teave.

Veel kord George Orwelli tsiteerides: „Journalism is printing something that someone does not want printed. Everything else is public relations.” 

Foto 1: Saksamaa koondislane Selina Grotian (vasakul) ja Nadia Moser Kanadast 21. märtsil Holmenkolleni MK-etapil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Jeanne Richard Prantsusmaalt treenimas 20. märtsil Holmenkollenis. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Regina Ermits (paremal) 16. märtsil Pokljuka MK-etapil paaristeatesõidus. Foto autor: Sportida/SIPA/Scanpix

Pullerits: Miks mind taheti vaikima survestada?

Viimased päevad on olnud pinevad. On tulnud näiteks sõnum, kus oli kehvas välismaa keeles ähvardus, et murtakse kõigi kael. Ilmselt saatja ise ka ehmus ja kustutas selle kahe tunni pärast ära.

On tulnud kiri välismaiselt advokaadilt, mida võib pidada klassikaliseks vaigistushagi hoiatuseks.

On julgustatud ja toetatud, et ära lase end heidutada. Kolleeg rääkis, kuidas talgi on proovitud enne artikli ilmumist see ära keelata, kaevatud pärast sama artikkel pressinõukogusse, kus kaebaja kaotas.

Ma töötan infovahenduses, nagu teate. Ma saan infot igasugust ja igalt poolt ja igaühelt, kes suvatseb anda. Ajakirjanik peab alati olema valmis infot vastu võtma, nagu härra Maurus oli alati valmis raha vastu võtma.

Kirjutasin Eesti laskesuusatamise koondise peatreenerile, kui ta küsis, kust infot sain, et mul on ajakirjanikuna üle 30 aasta kogemust ja mul on allikaid igal pool, aga ma kontrollin laekunud informatsiooni parimal võimalikul moel ning seda ma just tegingi, sest laekunud info oma olemuselt seda eeldas. Ajakirjandus on ju püüdlemine tõe poole.

Sellest saaks kirjutada pika ja põneva loo, kuidas valmis laupäevase lehe lugu Eesti laskesuusatamise võrdlemisi suurejooneliseks puhutud fassaadi taga toimunust. Peapuhujad on olnud Eesti Rahvusringhäälingu spordireporterid.

Ma ei saa aru: nood reporterid on käinud aastaid kaasas MK-etappidel (tänavu küll palju vähem kui mullu, sest raha napib), on aastaid kajastanud Eesti laskesuusatamist, usutlenud sportlasi ja treenereid ja muid asjamehi, aga ikkagi pole märganud seda, millest ma lehes kirjutan: et peatreeneri läbisaamisse sportlastega on tekkinud mitmed mõrad, et koondises ei ole asjad põrmugi korras.

George Orwell on öelnud: „Journalism is printing something that someone does not want printed. Everything else is public relations.”

Fotod 1 ja 2: Tehvandi laskesuusastaadion 2023. aasta mais. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ajakirjanikud usutlemas ja pildistamas Eesti laskesuusakoondise liikmeid Tehvandi laskesuusastaadionil 2023. aasta 23. mail. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks hea füsioterapeut on kullahinnaga ja halb nagu õudusunenägu

Igaüks, kes kehale koormust andnud, teab, et lisaks korralikule varustusele on tähtis veel üks asi – ligipääs professionaalsele füsioterapeudile. Muidu võib endale liiga teha. Ja liiga saab, kui pühendunult harjutada.

Kas teil on väärt füsioterapeut ühe telefonikõne kaugusel?

Julgen väita, et mul on. Niipea, kui mingi probleem tekib või endast märku annab, saan füsioterapeudile, kelle juures olen käinud juba üle kahe kümnendi – sellest ajast peale, kui pidin pärast Achilleuse kõõluse traumat jala liikuvust taastama –, märku anda ja paluda vastuvõttu. Loomulikult on väga hea füsioterapeudi juures ajad pikalt broneeritud, aga alati annab keegi teada, et ei saa tulla. Nii siis saangi oma igipõlisele füsioterapeudile öelda, et kui vaba aeg tekib, andku vaid teada, olen kümne minutiga kohal. Tema juurde on umbes kilomeeter.

Sedasi olengi saanud korduvalt kiiresti vastuvõtule.

Jah, mul on vedanud. Aga ühel heal tuttaval ei vedanud üldse.

Ta sai aja füsioterapeudi juurde, kes ei aidanud teda põrmugi. Enamuse vastuvõtuajast rääkis ta iseendast, urgitsedes samal ajal oma kõrvu ja ka muid näoosi. Sõitis tooliga laua taga siia-sinna. Tegi maha arste. Tegi maha ka teisi füsioterapeute. Ütles, et kõik need ergonoomilised lauad ja toolid on mõttetud ja ainuõige on see tool, millel istub tema. Ta isegi ei vaadanud seda, mis harjutusi oli patsient seni teinud. Ütles, et need ei huvita teda. Ei puudutanud patsienti sõrmeotsagagi, et veenduda, milline ta olukord on. Pika vastuvõtu lõpuks näitas siis resigneerunult ühe harjutuse – üheainsa. Kogu vastuvõtt. Ahjaa, ütles lõpuks, et peaks patsiendi vist veel kord tagasi kutsuma. Ei tea, kas selleks, imestas patsient, et saaks tema ees veel teist kordagi esineda.

Millised on teie kogemused füsioterapeutidega?

Fotod: Odaviske kahekordne maailmameister Kelsey-Lee Barber Austraaliast saab kodus massaaži oma treenerilt ja abikaasalt Mike Barberilt. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma talvel arvatavasti ainuõige otsuse ja investeeringu tegin

Ühte asja pole ma vist öelnud. Nimelt, prognoosides, et ega õiget talve nagunii tule, ja ei tulnudki, soetasin juba aasta algul velotrenažööri.

Ärge nüüd erutuge! Ega ma seda poest ostnud. Ikka järelturult. Aga sain sellegipoolest tuliuue. Kuidas see on võimalik, küsite, küllap mõeldes, et jutt pole tõsi.

Leidsin Soovis müüdava Gymstick IC 3.0 Exercise Bike’i (fotodel). Omanik oli selle ostnud umbes kolmveerand aastat tagasi, aga polnud kordagi kasutanud. Ja see polnud tal niisama müügijutt. Kui ta trenažööri mulle koju tõi, tuli mul hakata seda pakendist välja võtma ja kokku panema. Senine omanik oli soetanud selle ühele oma vanemale sugulasele, aga tollest polnud paraku väntajat. Ta ostis sugulasele seejärel mingi muu riistapuu. Ostetud velotrenažöör jäi tal kasti sees garaaži seisma.

Sain selle kahesaja euro eest. Väidetavalt oli esimene omanik selle eest maksnud viissada eurot. Praegu leidsin veebis samasuguse trenažööri hinnaga 349 eurot, aga see on läbi müüdud.

Üks puudus oli sel agregaadil: sadulapostis olid kinnitusaugud niimoodi, et sadul jäi ka maksimumkõrgusel mulle liiga madalaks. Nii võib ju endale häda teha. Õnneks oli sadulapostil piisavalt kõrgust, nii et sain ühe augu selle alumisse otsa juurde puurida.

Velotrenažöör, tuleb tunnistada, on selline, millel väntamine nõuab hobuse või vähemalt ahvi kannatust. Äärmiselt tüütu. Seetõttu ilmselt ongi paljud, kes selle soetanud, selle mõne aja möödudes maha müünud või kui see pole õnnestunud, siis nurka tolmu koguma jätnud. Ma olen jaanuarist alates peaaegu iga päev vändanud, mõnel päeval koguni kaks korda. Ainult üheksa päeva on vahele jäänud. Veebruari algusest saadik on vahele jäänud ainult kaks päeva.

Selleks, et väntamine vaimselt nüristavaks ei muutuks, olen pannud samal ajal teleri mängima ning vaadanud sellest kas rattavõistlusi või Youtube’ist maastikul sõitmisi. Päris hea, muide, on vaadata läbi maasturi esiklaasi filmitud sõite Metsiku Lääne džiibiradadel. Kuna meil on peres hästi suure ekraaniga ja äärmiselt terava pildiga teler, siis nii võib isegi pool tundi sadulas mööduda täiesti talutavalt.

Eelmisel nädalal väntasin kokku veidi rohkem kui neli tundi. Pole ju teab mis kolossaalne näitaja, aga arvestades, et olen trenažööri peal alles algaja, siis ei maksa üle pingutada. Sest nagu elu näitab, jääb paljudele trenažööril pedaalimine vaid ajutiseks ja lühiajaliseks. Mis kokkuvõttes tähendab tarbetut rahapaigutust.

Fotod 1-3: Gymstick IC 3.0 Exercise Bike. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks mõned Eesti sportlased tekitavad enda vastu parastavat suhtumist?

Eesti sporditeleajakirjanduses on üks viljatu žanr. Kuigi „žanr” on selle kohta isegi palju öeldud. Pean silmas võistluste eellugusid. Ja koos nendega eelreklaamiklippe.

Kõige ehedamalt tuli selle „žanri” viljatus, lausa naeruväärsus välja seoses Eesti ja Leedu käsipallimeeskondade eilse kohtumisega. ERR tegi vähemalt ühe eelloo, aga see-eest oli see piisavalt pikk. Ja kuigi lugu mainis ühe-kahe parima mängumehe puudumist, süstis see siiski optimismi ja rääkis Eesti koondise võitlusvaimust. Lisaks näitas ERR korduvalt teleklippi, mis samuti lubas paeluvat mängu.

Tulemust teame. Eestil polnud mingit šanssigi. Kodus saadi Leedult kõva kolakas 20:30.

Teate, mis on selle juures kõige kurvem? Kõige kurvem on see, et niisugused eellood panevad kaotuse järel parastama. Peaks ju olema Eesti poolt ja olengi, aga kui pärast pikka eelkajastust tuleb ikkagi „saun”, siis paratamatult tekib reaktsioon: no saite nüüd oma ette kaagutamise peale! Võiks olla kurb, et Eesti kaotas, aga tunned, et paras teile, mis te läksite enne televisiooni hüppama.

Halb, et eellood panevad lõpuks nii halvasti tundma.

Teiseks, mis on selliste eellugude mõte? Ma ei suuda kaine pilguga vaagides näha muud kui seda, et anda teada mingi võistluse toimumisest. Aga sel juhul, vabandage, on tegemist eelreklaamiga, mis ei peaks küll olema ERRi ülesanne – vähemalt mitte selles mahus, et pühendada sellele õhtuses spordisaates poolteist või kaks minutit.

Nüüd küsivad minu kriitikud – ja neid ei ole kunagi vähe ja nii mõnedki neist pulbitsevad õelusest –, mis on minu positiivne programm. Et olgu mu kriitika konstruktiive. Aga palun väga! Kui Eesti sportlased ei taha, et neid pärast võistlust südames või seltskonnas või suisa avalikult kaotuse pärast parastataks, siis ärge laske endast teha eellugusid.

Just nii talitas omal ajal Kristina Šmigun-Vähi: ei andnud enne võistlust mingisuguseid intervjuusid. Ajakirjanikele see muidugi ei meeldinud. Aga ta jäi endale kindlaks. Sest mida asjalikku ja tarka ongi sportlasel enne võistlust öelda? Ütled, et lähed andma endast parimat, et pärast saaks küsida: kas kümneväravaline kaotus ongi Eesti koondise parim?

Fotod 1-4: Eesti ja Leedu käsipallimeeskonna eilne kohtumine. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix