kolmapäev, märts 26, 2025

Pullerits: Kuidas Eesti laskesuusatajate peatreeneri lugu tekitab kahju väljaspool sporti

Eesti laskesuusatamise peatreeneri teema on kasvanud suuremaks, kui pelgalt sporditeema. Nagu nii mitmedki siinsed kommentaatorid nutikalt mainisid, vaatab pärast teisipäevast Alvar Tiisleri ülestunnistust "Võimla" saates selle tagant vastu Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse usaldusväärsuse teema.

Küsimus, miks ERR pole laskesuusatajate peatreeneri kohta midagi kriitilist öelnud ega küsinud, hakkas mind painama juba siis, kui olin pidanud peatreeneri teemal esimesed vestlused. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et ERRi spordiajakirjanikud, kel on olnud parem ligipääs laskesuusakoondisele kui kellelgi teisel, saavad karmilt öeldes lutti ja kotti ajakirjanikult (jah, räägin endast), kes nägi oma silmaga viimast korda laskesuusatamist Torino olümpial 2006.

Miks see nii võis minna, selle kohta kirjutasin eile, teisipäeva õhtul arvamusloo, mille Postimees avaldas täna hommikupoolikul.

Foto: Regina Ermits paaristeatesõidus Lenzerheide MMil 20. veebruaril. Foto autor: AFP/Scanpix

teisipäev, märts 25, 2025

Pullerits: Mis pingetest Eesti laskesuusatamises edasi saab?


Kes oleks arvanud, et mu väiksest laskesuusatamise loost selline ažiotaaž tekib, et isegi ERR ja Delfi ja Õhtuleht korjavad teema üles. Tuletan vaid meelde, et kui lugu ilmus, püüdsid nii mõnedki siin seda maha kiskuda, tembeldades selle Kroonika tasemel looks, mida ma poleks pidanud tegema, ja liiati looks, millel pole mõtet, sest kõik, mis kirjas, oli niigi teada ja aimatav.

Kui see kõik nii oleks, poleks muu ajakirjandus pidanud vajalikuks samuti teemat üles võtta.

Õhtuleht kirjutas eile, et tema allikate sõnul oli mu lugu sisult leebe, et tegelik olukord on palju hullem. Sain ka ise ühest otseallikast sama tagasiside, et lugu oli leebe. Kuid tasub meeles pidada, et ükski lugu pole parem, kui on selle loo allikad. Ajakirjanik saab kirjutada ainult nii palju, kui allikad talle räägivad. Kui nad ei ole valmis rääkima, siis ega ajakirjanik saa omalt poolt midagi välja mõelda ja juurde panna.

Õhtuleht tsiteeris eile peatreenerit nii: „Sada protsenti sellest, mida [Priit] Pullerits kirjutab, on vale ja intriig. Näis, mis sellest saab. Mu advokaadid tegelevad asjaga.“

Kuulsin eile kahest allikast, et peatreener pidi pommitama sõnumitega paljusid laskesuusatamisega seotud inimesi. Oletus on, et küllap püüab teada saada, kes on minuga rääkinud. Tõenäoliselt haub advokaatidega mingit plaani. Mu loo on ka advokaat enne ilmumist läbi vaadanud.

Huvitav on see, mida peatreener väidab: et sada protsenti sellest, mida ma olen kirjutanud, on vale. See on väga tugev väide. See ei jäta kübetki ruumi kahtluseks, et midagi ei ole vale. Kui tuleb austerlase poolt mingi kohtuasi, siis tema Õhtulehele öeldus on minu arust alust vastuhagiks: ta peab tõestama, et kõik, abosluutselt kõik, mis ma olen kirjutanud, on vale. See peaks olema väga raske ülesanne.

Kui keegi küsib, kas tean, mis saab edasi Lindingerist, siis juriidiliselt korrektne vastus on: jah, tõenäoliselt ja arvatavasti tean.

Foto 1: Meeste 15 km ühisstardist sõit Holmenkolleni MK-etapil 23. märtsil. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Saksa laskesuusataja Franziska Preuss enne starti Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 3: Bö Holmenkollenis. Foto autor: Teet Pullerits

laupäev, märts 22, 2025

Pullerits: Miks oli vaja kirjutada olukorrast Eesti laskesuusatamises?

Nädala keskel ühel hommikul kell pool üksteist helistas WhatsAppis laskesuusakoondise peatreener. Osalesin parajasti toimetuse koosolekul ja saatsin talle selle kohta sõnumi. Minut hiljem helistas ta uuesti. Vastasin kirjalikult, et helistan talle tagasi kümne minuti pärast.

Helistasingi. Aga siis ei võtnud tema vastu. Kuus minutit hiljem saatis ta mulle kolm sõnumit. Ta nõudis aru, kes on minu allikad, ja tegi isegi ühe nimelise pakkumise.

Helistasin peatreeneri nimetatud inimesele ja teatasin, et ta on langenud peatreeneri kahtluse alla. Alusetult. Selle kahtlustuse alusetusest teavitasin ka peatreenerit.

See on üks väike episood, mis on seotud täna Postimehe nädalalõpunumbris ilmunud looga olukorrast Eesti laskesuusakoondises.

Olen saanud etteheiteid, sh siin blogis eelmise sissekande kommentaariumis, et milleks selline lugu. Väga hästi võttis selle põhjuse kokku üks laskesuusatamises tuntud tegelane: kui asjad on halvasti, tulebki need välja tuua, ning lisas, et sellised lood teevad alale kokkuvõttes ainult head, aitavad ala päästa, enne kui see põhja võib minna.

Üks kommentariumi anonüümne sõnavõtja nõudis sportlastelt rohkem väljaöeldud kommentaare. Mõtleme nüüd selle nõudmise peale: see, kes seda nõuab, ei julge seda süütut nõudmist esitada oma nime alt, aga nõuab teistelt, et nood räägiksid oma nime alt. Kas pole kahepalgeline! Keegi ei räägi, sest sedasi korjavad nad oma pea kohale pingeid, mis hakkavad segama võistlemist, nagu ütles mulle üks sportlane, kellega suhtlesin. Teiseks, nagu ütles üks sportlane, on see nii ebamugav teema, et keegi ei taha seda avalikult oma nime alt lahata.

Usun, et oleksin käitunud halvasti ja taunitavalt siis, kui seda kõike teades, mida reporteritööga teada sain, oleksin jätnud loo kirjutamata. Sel juhul oleksin aidanud teadlikult kaasa olukorra varjamisele. Sedasi oleksin läinud vastuollu oma südametunnistuse, aga ka ametieetikaga. Tegemist on ju avalikku huvi pakkuva küsimusega: teemaks on olukord olümpiaala Eesti koondises; tegemist on alaga, mille vastu valitseb suur huvi (seda suuresti tänu ERRile); tegemist on problemaatilise olukorraga, mida, nagu väidab eelmise sissekande järel ninatargalt anonüümne kommentaator, võis lihtne inimene tunnetada juba ammu – aga mille kohta puudus seni avalik teave.

Veel kord George Orwelli tsiteerides: „Journalism is printing something that someone does not want printed. Everything else is public relations.” 

Foto 1: Saksamaa koondislane Selina Grotian (vasakul) ja Nadia Moser Kanadast 21. märtsil Holmenkolleni MK-etapil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Jeanne Richard Prantsusmaalt treenimas 20. märtsil Holmenkollenis. Foto autor: PsnewZ via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Regina Ermits (paremal) 16. märtsil Pokljuka MK-etapil paaristeatesõidus. Foto autor: Sportida/SIPA/Scanpix

reede, märts 21, 2025

Pullerits: Miks mind taheti vaikima survestada?

Viimased päevad on olnud pinevad. On tulnud näiteks sõnum, kus oli kehvas välismaa keeles ähvardus, et murtakse kõigi kael. Ilmselt saatja ise ka ehmus ja kustutas selle kahe tunni pärast ära.

On tulnud kiri välismaiselt advokaadilt, mida võib pidada klassikaliseks vaigistushagi hoiatuseks.

On julgustatud ja toetatud, et ära lase end heidutada. Kolleeg rääkis, kuidas talgi on proovitud enne artikli ilmumist see ära keelata, kaevatud pärast sama artikkel pressinõukogusse, kus kaebaja kaotas.

Ma töötan infovahenduses, nagu teate. Ma saan infot igasugust ja igalt poolt ja igaühelt, kes suvatseb anda. Ajakirjanik peab alati olema valmis infot vastu võtma, nagu härra Maurus oli alati valmis raha vastu võtma.

Kirjutasin Eesti laskesuusatamise koondise peatreenerile, kui ta küsis, kust infot sain, et mul on ajakirjanikuna üle 30 aasta kogemust ja mul on allikaid igal pool, aga ma kontrollin laekunud informatsiooni parimal võimalikul moel ning seda ma just tegingi, sest laekunud info oma olemuselt seda eeldas. Ajakirjandus on ju püüdlemine tõe poole.

Sellest saaks kirjutada pika ja põneva loo, kuidas valmis laupäevase lehe lugu Eesti laskesuusatamise võrdlemisi suurejooneliseks puhutud fassaadi taga toimunust. Peapuhujad on olnud Eesti Rahvusringhäälingu spordireporterid.

Ma ei saa aru: nood reporterid on käinud aastaid kaasas MK-etappidel (tänavu küll palju vähem kui mullu, sest raha napib), on aastaid kajastanud Eesti laskesuusatamist, usutlenud sportlasi ja treenereid ja muid asjamehi, aga ikkagi pole märganud seda, millest ma lehes kirjutan: et peatreeneri läbisaamisse sportlastega on tekkinud mitmed mõrad, et koondises ei ole asjad põrmugi korras.

George Orwell on öelnud: „Journalism is printing something that someone does not want printed. Everything else is public relations.”

Fotod 1 ja 2: Tehvandi laskesuusastaadion 2023. aasta mais. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ajakirjanikud usutlemas ja pildistamas Eesti laskesuusakoondise liikmeid Tehvandi laskesuusastaadionil 2023. aasta 23. mail. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

kolmapäev, märts 19, 2025

Pullerits: Miks hea füsioterapeut on kullahinnaga ja halb nagu õudusunenägu

Igaüks, kes kehale koormust andnud, teab, et lisaks korralikule varustusele on tähtis veel üks asi – ligipääs professionaalsele füsioterapeudile. Muidu võib endale liiga teha. Ja liiga saab, kui pühendunult harjutada.

Kas teil on väärt füsioterapeut ühe telefonikõne kaugusel?

Julgen väita, et mul on. Niipea, kui mingi probleem tekib või endast märku annab, saan füsioterapeudile, kelle juures olen käinud juba üle kahe kümnendi – sellest ajast peale, kui pidin pärast Achilleuse kõõluse traumat jala liikuvust taastama –, märku anda ja paluda vastuvõttu. Loomulikult on väga hea füsioterapeudi juures ajad pikalt broneeritud, aga alati annab keegi teada, et ei saa tulla. Nii siis saangi oma igipõlisele füsioterapeudile öelda, et kui vaba aeg tekib, andku vaid teada, olen kümne minutiga kohal. Tema juurde on umbes kilomeeter.

Sedasi olengi saanud korduvalt kiiresti vastuvõtule.

Jah, mul on vedanud. Aga ühel heal tuttaval ei vedanud üldse.

Ta sai aja füsioterapeudi juurde, kes ei aidanud teda põrmugi. Enamuse vastuvõtuajast rääkis ta iseendast, urgitsedes samal ajal oma kõrvu ja ka muid näoosi. Sõitis tooliga laua taga siia-sinna. Tegi maha arste. Tegi maha ka teisi füsioterapeute. Ütles, et kõik need ergonoomilised lauad ja toolid on mõttetud ja ainuõige on see tool, millel istub tema. Ta isegi ei vaadanud seda, mis harjutusi oli patsient seni teinud. Ütles, et need ei huvita teda. Ei puudutanud patsienti sõrmeotsagagi, et veenduda, milline ta olukord on. Pika vastuvõtu lõpuks näitas siis resigneerunult ühe harjutuse – üheainsa. Kogu vastuvõtt. Ahjaa, ütles lõpuks, et peaks patsiendi vist veel kord tagasi kutsuma. Ei tea, kas selleks, imestas patsient, et saaks tema ees veel teist kordagi esineda.

Millised on teie kogemused füsioterapeutidega?

Fotod: Odaviske kahekordne maailmameister Kelsey-Lee Barber Austraaliast saab kodus massaaži oma treenerilt ja abikaasalt Mike Barberilt. Fotode autor: Reuters/Scanpix

esmaspäev, märts 17, 2025

Pullerits: Kuidas ma talvel arvatavasti ainuõige otsuse ja investeeringu tegin

Ühte asja pole ma vist öelnud. Nimelt, prognoosides, et ega õiget talve nagunii tule, ja ei tulnudki, soetasin juba aasta algul velotrenažööri.

Ärge nüüd erutuge! Ega ma seda poest ostnud. Ikka järelturult. Aga sain sellegipoolest tuliuue. Kuidas see on võimalik, küsite, küllap mõeldes, et jutt pole tõsi.

Leidsin Soovis müüdava Gymstick IC 3.0 Exercise Bike’i (fotodel). Omanik oli selle ostnud umbes kolmveerand aastat tagasi, aga polnud kordagi kasutanud. Ja see polnud tal niisama müügijutt. Kui ta trenažööri mulle koju tõi, tuli mul hakata seda pakendist välja võtma ja kokku panema. Senine omanik oli soetanud selle ühele oma vanemale sugulasele, aga tollest polnud paraku väntajat. Ta ostis sugulasele seejärel mingi muu riistapuu. Ostetud velotrenažöör jäi tal kasti sees garaaži seisma.

Sain selle kahesaja euro eest. Väidetavalt oli esimene omanik selle eest maksnud viissada eurot. Praegu leidsin veebis samasuguse trenažööri hinnaga 349 eurot, aga see on läbi müüdud.

Üks puudus oli sel agregaadil: sadulapostis olid kinnitusaugud niimoodi, et sadul jäi ka maksimumkõrgusel mulle liiga madalaks. Nii võib ju endale häda teha. Õnneks oli sadulapostil piisavalt kõrgust, nii et sain ühe augu selle alumisse otsa juurde puurida.

Velotrenažöör, tuleb tunnistada, on selline, millel väntamine nõuab hobuse või vähemalt ahvi kannatust. Äärmiselt tüütu. Seetõttu ilmselt ongi paljud, kes selle soetanud, selle mõne aja möödudes maha müünud või kui see pole õnnestunud, siis nurka tolmu koguma jätnud. Ma olen jaanuarist alates peaaegu iga päev vändanud, mõnel päeval koguni kaks korda. Ainult üheksa päeva on vahele jäänud. Veebruari algusest saadik on vahele jäänud ainult kaks päeva.

Selleks, et väntamine vaimselt nüristavaks ei muutuks, olen pannud samal ajal teleri mängima ning vaadanud sellest kas rattavõistlusi või Youtube’ist maastikul sõitmisi. Päris hea, muide, on vaadata läbi maasturi esiklaasi filmitud sõite Metsiku Lääne džiibiradadel. Kuna meil on peres hästi suure ekraaniga ja äärmiselt terava pildiga teler, siis nii võib isegi pool tundi sadulas mööduda täiesti talutavalt.

Eelmisel nädalal väntasin kokku veidi rohkem kui neli tundi. Pole ju teab mis kolossaalne näitaja, aga arvestades, et olen trenažööri peal alles algaja, siis ei maksa üle pingutada. Sest nagu elu näitab, jääb paljudele trenažööril pedaalimine vaid ajutiseks ja lühiajaliseks. Mis kokkuvõttes tähendab tarbetut rahapaigutust.

Fotod 1-3: Gymstick IC 3.0 Exercise Bike. Fotode autor: Priit Pullerits

neljapäev, märts 13, 2025

Pullerits: Miks mõned Eesti sportlased tekitavad enda vastu parastavat suhtumist?

Eesti sporditeleajakirjanduses on üks viljatu žanr. Kuigi „žanr” on selle kohta isegi palju öeldud. Pean silmas võistluste eellugusid. Ja koos nendega eelreklaamiklippe.

Kõige ehedamalt tuli selle „žanri” viljatus, lausa naeruväärsus välja seoses Eesti ja Leedu käsipallimeeskondade eilse kohtumisega. ERR tegi vähemalt ühe eelloo, aga see-eest oli see piisavalt pikk. Ja kuigi lugu mainis ühe-kahe parima mängumehe puudumist, süstis see siiski optimismi ja rääkis Eesti koondise võitlusvaimust. Lisaks näitas ERR korduvalt teleklippi, mis samuti lubas paeluvat mängu.

Tulemust teame. Eestil polnud mingit šanssigi. Kodus saadi Leedult kõva kolakas 20:30.

Teate, mis on selle juures kõige kurvem? Kõige kurvem on see, et niisugused eellood panevad kaotuse järel parastama. Peaks ju olema Eesti poolt ja olengi, aga kui pärast pikka eelkajastust tuleb ikkagi „saun”, siis paratamatult tekib reaktsioon: no saite nüüd oma ette kaagutamise peale! Võiks olla kurb, et Eesti kaotas, aga tunned, et paras teile, mis te läksite enne televisiooni hüppama.

Halb, et eellood panevad lõpuks nii halvasti tundma.

Teiseks, mis on selliste eellugude mõte? Ma ei suuda kaine pilguga vaagides näha muud kui seda, et anda teada mingi võistluse toimumisest. Aga sel juhul, vabandage, on tegemist eelreklaamiga, mis ei peaks küll olema ERRi ülesanne – vähemalt mitte selles mahus, et pühendada sellele õhtuses spordisaates poolteist või kaks minutit.

Nüüd küsivad minu kriitikud – ja neid ei ole kunagi vähe ja nii mõnedki neist pulbitsevad õelusest –, mis on minu positiivne programm. Et olgu mu kriitika konstruktiive. Aga palun väga! Kui Eesti sportlased ei taha, et neid pärast võistlust südames või seltskonnas või suisa avalikult kaotuse pärast parastataks, siis ärge laske endast teha eellugusid.

Just nii talitas omal ajal Kristina Šmigun-Vähi: ei andnud enne võistlust mingisuguseid intervjuusid. Ajakirjanikele see muidugi ei meeldinud. Aga ta jäi endale kindlaks. Sest mida asjalikku ja tarka ongi sportlasel enne võistlust öelda? Ütled, et lähed andma endast parimat, et pärast saaks küsida: kas kümneväravaline kaotus ongi Eesti koondise parim?

Fotod 1-4: Eesti ja Leedu käsipallimeeskonna eilne kohtumine. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

teisipäev, märts 11, 2025

Jaanus Laidvee: Trondheimi MMi rajal käis sõit nagu kartulivagude vahel

Jaanus Laidvee, kes osales möödunud nädalal Trondheimis suusaalade MMil, räägib pärast eilset rajaga tutvumist, mis mulje see talle jättis:

Trondheimi MMil oli ikka äge rada. 8,3-kilomeetrine ring koosnes umbes viie- ja ligi 3,5-kilomeetrisest osast. Viiene osa (fotol vasakul) oli raskem. Aga seda, et Trondheimi rada oleks üliraske, ma öelda ei saa.

Sõitsin raja esmaspäeval läbi matkatempoga – 26,2 km vabatehnikas 1:52.13ga (fotol paremal). Rahulikult sõites on muidugi keeruline raja raskust hinnata, sest kui sõita matkatempoga Tehvandi tõusu, ei võta see ka hinge seest välja. Aga kui sõita Tehvandi tõusu rahulikult ja siin Trondheimis viiese ringi algust rahulikult, siis siin jäi mul pulss madalamaks.

Tehvandi tõus on karmim – nii pikka ja nii järsku tõusu siin 8,3-kilomeetrisel ringil pole. Seda ütles mulle ka Alvar Johannes Alev, kes sai 50 km sõidus 19. koha (all vasakpoolsel fotol paremal koos Laidveega). Tema hinnangul on Trondheimi rada raskuselt võrreldav Holmenkolleni rajaga, kuid mõlemad jäävad ses suhtes alla Lillehammeri rajale.

See-eest on Trondheimi rada küllalt tehniline, päris palju kurve vasakule-paremale, üles-alla.

Naiste 50 km sõidus oli näha, et see polnud üldse kvaliteetne rada. Rada oli nii pehme, et tavaliselt MK-etappi sellisel ei korraldataks. Pühapäevale järgneval ööl tulid miinuskraadid. Kui esmaspäeval sõitma läksin, oli õhutemperatuur umbes pluss üks kraadi, aga lumi püsis miinuses. Vastu hommikut oli rajamasin lihtsamast, kolmekilomeetrisest osast üle käinud, aga viiekilomeetrisest osast (fotol all paremal) mitte.

Naiste sõidu ajal nägime, millised vaalud rajale tekkisid, ja need külmusid järgneva ööga ära. Nii et tänane sõit oli mul nagu kartulivagude vahel, kui natuke liialdada. Tõusud olid eriti rohkete vaaludega. Laugematel ja allamäge kohtadel olid samuti vaalud, aga mitte nii hullud, nagu tõusudel – sain hakkama. Kogu rada oli täna jäine.

Kõige hullem oli farmiosa, mis asuski sisuliselt farmi territooriumil. See on see osa, kuhu, nagu laupäeval sai telepildis näha, lasti tohutu rahvamass vaatama. Pühapäeval oli seal juba märgatavalt vähem inimesi, ka mitmed eestlased pidid pühapäeva lõuna ajal lahkuma, samuti oli ilm siis võrreldes meeste sõiduga kehvem, tibutas vihma. Täna hakkas seal farmiosas päikese käes lumi sulama. (Fotol ülal vasakul Jaanus ja Nele Laidvee [vasakult 3. ja 4.] ning Alvar Johannes Alevi pere kaasa elamas meeste 50 km sõidule.)
 

Seal on korralik kõrguste vahe ja rada vonkleb nagu uss edasi-tagasi (fotol paremal). See on ka hästi tehniline osa: saad laskudes korraliku kiiruse sisse, all on kurv enam-vähem tagasikeeramisega. Alev ütles mulle, et tema suurim kiirus oli seal 75,3 km/h. Kui rada on poolpehme ja laskumise lõpus on kurv, siis see muutub eriti pehmeks ja seal püsti jääda nõuab häid tehnilisi oskusi.

Täna nägin juba kaugelt, milline rada oli, ja kuna teadsin, mis kiirusega sealt ässad alla tulid, siis sahatasin. Ega jäise lume peal sahatamine kerge ole, suusk ikka libiseb hästi (fotol vasakul). Algul ajasin jalad harki, hoidsin tasakaalu, sahatasin mingi aja ära ja kui nägin, et edasi on natuke parem ja vaalusid vähem, võtsin serva, sest serv oli öösel kõvaks külmunud ja servast polnud nädalavahetuse võistluste ajal eriti palju lastud. Seal oli pinnas siledam.

Kujutan ette, et kui peaks sealt täiskiirusega laskuma, oled täiesti pinges, mistõttu ei puhka ka laskudes, sest pead kogu aeg olukorda kontrolli all hoidma. Nõudlik rada igal juhul. Täiskiirusel sõites pead väga tehniline ja suuskade valitsemisel osav olema. 

Seal, kus Martin Nyenget viimasel ringil staadionile laskumise lõpus kukkus, vaatasin, et mis seal keerulist, enam-vähem sirge koht, aga kui kerge vasakkurvi keskel on ühes kohas pehme lumesupp ja suusk satub sinna ning kiirus on 50-60 km/h, siis vajub suusk läbi või tõmbab korraks kinni ja tasakaal on kohe kõvasti häiritud. Lõpus on jalad juba pehmed ka ja sa ei oota, et selline asi juhtub, sa ei ole selleks valmis. (Fotol ülal paremal ja all vasakul osa suusastaadionist esmaspäeval.)

Staadionikurvi enne finišisirget tuled samuti hea hooga alla. See oli täna heas korras, masin oli üle käinud. Aga päike hakkas siiski peale paistma ja kohati vajus suusk läbi. Võis juhtuda, et tugijalg vajus 5-10 sentimeetrit allapoole. Kui tulla sinna pehmesse kurvi suure hooga, nagu tulid naised oma sõidu lõpus, siis see osa oli tõepoolest tricky. Kõik aerutasid seal, ja ma ei mõtle seda pahas mõttes – sa peadki seal sügavas lumes sumpama. Naised lükkasid oma sõidus mitmes kohas paaristõugetega, nad lihtsalt ei saanud uisutada paksus lumesupis: suusanina läheb muidu lumme ja jääb kinni ning kukudki kõhuli.

Naiste sõidu ajal ei olnud raja kvaliteet MK-raja kvaliteedi vääriline. Kas sellise ilmaga oleks saanud teha kõvema raja ja kas korraldajad mängisid Therese Johaugile eeliseid kätte? Mitmest suust oli kuulda, et kuna Johaug on kerge, jätsid nad raja piisavalt soolatamata või jätsid mõned kohad üldse soolatamata, et kergetel oleks eelis, aga kas see ka nii oli, seda ma ei tea. 

Fotod 1 ja 6: Meeste 50 km sõit Trondheimi MMil. Fotode autor: AP/Scanpix
Ülejäänud fotod Trondheimi MMilt ja sealsetest suusaradadest Jaanus Laidvee arhiivist.
Küsimus: kellega koos on Laidvee viimasel pildil?

kolmapäev, märts 05, 2025

Jaanus Laidvee: Kuidas ma tegin Vasaloppetil eksperimentaalsõiduga isikliku tippmargi

Tänavune oli mulle kõige lihtsam ja meeldivam Vasaloppet neljast, mida olen sõitnud. Tervis oli pühapäeval nädala kõige parem. Kuna hakkasin stardist vaikselt minema, kohanes organism järjest paremini ära. (Fotol paremal Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardi eel.)

Startisin kell kaheksa teise grupi (fotol all vasakul) üheksandast reast kõige parempoolsemast servast, silma järgi hinnates teise tuhande algusest. Kõigil eelmistel kordadel olin startinud vasakust äärest. Keskelt pole kunagi startinud, sest kui tekib mingi jama, jääd seal kinni. Kokku on stardis 49 rida.

Kuna esimese tõusu peale läheb peaaegu 90-kraadine paremkurv, tähendab vasakust äärest liikumine alguses kõige pikemat teekonda. Pluss on see, et seal on tavaliselt olnud vähem vett ja rada on seetõttu parem. Kuna ma seekord n-ö panema ei läinud, vaid tegin pigem eksperimentaalsõitu, siis otsustasingi, et proovin alustada paremalt.

Eelneval paaril nädalal oli ilm olnud kehv, aga kuna Vasaloppeti nädalal oli öösiti külmetanud, oli rajapõhi stardis ja igal pool kõva. Nendes kohtades, kus oli vahepeal olnud vesi, oli stardihommikul pinnas jääs. Rajamasin freesis selle ära, nii et midagi väga hullu ei olnud. (Fotol all paremal Jaanus Laidvee.)

Paremalt oli mõnus tõusust üles minna. Kõik sujus väga hästi. Kui eespool ka mingit koperdamist tekkis, pääses paremalt kohe mööda. Eelmine aasta see taktika ei toiminud, sest siis oli rada hästi pehme. Oli täissula. Hävisin siis tõusul, sest ei saanud lükata. Väga palju ei saanud ka jalgu hargitada, sest nii kitsas on, et pead paari lükkama. Aga kui sul on raja serv täiesti pudi ja pehme, läheb kepp nii sügavale, et tekib oht see ära murda. See aasta oli väga mõnus jäise tugeva lume peal tõugata.

Tõusu võeti viisakalt. Keppe lõhuti siiski päris palju. Nägin kahe ja poole kilomeetri pikkusel tõusul kepiotsi ja poolikuid keppe pea kümmekond. Õnneks keegi mulle eriti peale ei astunud, võib-olla korra või kaks. (Fotol all vasakul Laidvee ja Tiit Pruuli.)

Kui jõuad üles, umbes viiesaja meetri kõrgusele merepinnast, mis on raja kõige kõrgem koht, hakkad vaikselt platoo peal minema. See on Vasaloppeti kõige ilusam osa, 20 kilomeetrit rabade, järvede, metsade vahel. Just seal hakkas ka päike paistma. Prognoos oli lubanud suhteliselt kehva ilma, et võib kergelt sadada või pilves olla. Tegelikult oli stardis pluss 1,5 kraadi, finišis oli pluss kaheksa kraadi. Huvitaval kombel see sõidu esimeses pooles mingit mõju ei avaldanud: lumi oli kogu aeg miinuses, päris hea libisemisega. Võib-olla viimased 25-30 kilomeetrit läks lumi sulamaks, aga jäljepõhi säilis kõvana. Jutt, et Hannes Hermaküla ei saavutanud saavutusmedalit seepärast, kuna vajus läbi, ei ole kindlasti õige, sest ma olen ka raskem mees. Tänavu oli väga selgelt suurte meeste rada, said oma massiefekti ja hoogu ära kasutada. Väga hästi libises nii jäljes kui ka raja kõrval. (Fotol all paremal Laidvee stardiala.)

Mul oli kaasas neli paari suuski: sulailma ja külma ilma suusad, zero suusad ja uisupaar. Nendest libisesid kõige paremini sulailma suusad. Need on ka varem sarnastes oludes väga hästi töötanud, nii Vasal kui Tartus. Lasin Skiwaxil teha nädala algul suusapõhjad ära. Kui stardieelsel päeval sai testiga parim paar välja valitud, tegi Alar Savastver neile õhtul pulbrite ja struktuuridega viimistluse. Väga kiidan! Mul olid superhead suusad. Ainult mõni üksik läks kogu sõidu jooksul mööda. Eks minu kasuks mängis ka kehakaal: kui 90 kilo paneb täie hooga mäest alla, siis 75-kilosel ongi raskem mööda minna.

Häid libisemisolusid näitab seegi, et 2023. aastal oli mu maksimaalne kiirus Vasal 49,5 km/h, 2024. aastal 50,5 ja sel aastal 54,5 kilomeetrit tunnis. (Fotol vasakul Laidvee.)

Kui päike tuli välja, oli emotsiooni pealt hea sõita. Esimesed 20 kilomeetrit pärast alguse tõusu on küllaltki lauged, aga ka neil osadel hakkasin teistest lihtsalt mööda libisema. Tempo oli selline, et pulss kordagi punasesse ei läinud. Vaatasin, et lähen isegi sellise lõdva minekuga teistest kiiremini. Sain järjest paremasse sõidurütmi sisse. Mitmel kohal tuli öelda endale, et kuule, Jaanus, tõmba natuke tagasi, täna ei ole see päev. (Fotol all paremal Alar Savastver.)

Enesetunne oli poolel maal päris hea, laktaati kätesse-jalgadesse ja kõhtu ei tulnud. Kui olin parasjagu mingi grupiga koos ja grupp pani natuke käiku juurde või kiirendas, siis tuli konkreetselt endale öelda, et ei, sa ei lähe sellega kaasa, sõidad oma tempoga edasi, ja kui tuleb järgmine grupp, sõidad nendega edasi.

Ühtlaselt selle tempoga sõites tõusin lõpuks umbes sada kohta.

Lõhutud keppe nägin hiljemgi veel, geele oli suvalistes kohtades räigelt maas, lagastatud oli päris korralikult. 30 kilomeetrit enne lõppu vedelesid maas ühed prillid.

Piltidelt on näha, et eestlastest parima, 134. koha saanud Andres Juursalu (fotol vasakul ja all paremal ees) nägu on verine. Ta oli 18. kilomeetril stardist hakanud laskumise peal jooma ning kepiots läks hooletult maha. Ta sai käepideme otsaga vastu põske ja silma. Selle käigus kaotas muidugi ka prillid ära. Käega katsus - saigi käsi veriseks, aga sa ei näe ju, kui palju või kust verd tuleb. Siis vaatas, et natuke küll valus on, aga mis seal ikka, pundist maha jääda ei taha, pani edasi. Järgmine päev oli tal nägu päris paistes.

Ikka uskumatuid kaerajaane näeb Vasaloppetil ka küllaltki eesotsas. Tahad oma sõitu teha omas tempos, aga kui kaerajaan vajub eespoolt sinu juurde, pead sellisest vennast kohe mööda minema, sest kui juba ei ole midagi juhtunud, siis järgmisel tõukel kindlasti mingi jama juhtub. Kehakeelest ja koordinatsioonist tunned sellise venna kaugelt ära. Niisiis, kui kaerajaan jäi ette, siis üks-kaks plaanivälist kiirendust tuli teha, et mööda saada. See lõi korraks pulsi natuke kõrgemale, aga kui sellise tüübi taha jääd, võib järgmisel laskmisel olla kahju suur.

Lõpus oli sooja seitse-kaheksa kraadi. Kogu aeg oli päike. Seetõttu läks viimasel 30 kilomeetril lumi natuke sulaks, aga jäljepõhi püsis ikkagi kõva. Loomulikult oli libisemine kehvem, aga see oli võrdselt kehvem kõigil. Tempo natuke aeglustus, aga rada pidas vastu, vähemalt eesmistel.

Nii palju kraavide ületamisi (fotol vasakul) nagu seekord ei ole ma pidanud Vasal veel tegema. Eelmisel nädalal oli suur sula, mitmed alad olid üleni vee all. Ei olnud teada, kui palju ära külmetab ja kas üldse stardihetkeks külmetab. Kui stardihetkel olnuks sula, siis olekski pidanud teatud kohtades, näiteks madalamatel rabalõikudel, põlvini vees sumpama. Nondel päevadel, kui vesi oli peal, oli seda ära juhitud kogu raja ulatuses risti tõmmatud, 15-25 sentimeetrit sügavate kraavidega. Need olid kümme-viisteist sentimeetrit laiad, nii et suusk läks ilusti üle.

Selliseid kraave oli üle saja kindlasti. Need olid ilusti ära kuivanud, jäiste servadega. Paaris kohas oli puhas jää, rada oli olnud vee all ja siis külmunud, aga hommikul oli freesimismasin üle käinud, nii et see ei olnud liuvälja jää. (Vasakpoolsel pildil ees Martin Nassar.)

Kõige suurem, Risbergi tõus, mis on umbes 30 kilomeetrit stardist ja kestab umbes viis kilomeetrit, oli eelnevatel aastatel tõmmanud mul hinge peaaegu paelaga kaela. Seekord läks Risberg kergelt. Tõusud tundusid väiksemad kui varem, aga eks see sõltub pingutamise astmest. (Fotol all paremal Suusasemud Vasaloppeti eel.)

Üks ärev hetk siiski oli, Evertsbergi laskumine, umbes 40 kilomeetrit enne lõppu. Seal on vasakkurv. Teadsin seda, põhilised kohad on varasemast meeles. Teadsin ka, et seal tuleb kallutada vasakule, eriti kui tuled hooga. Võib-olla olin natuke lohakas, ei viinud raskust liiga vasakule jalale, ja viskas lihtsalt jäljest välja. Kiirus oli tõenäoliselt üle 50 km/h. Paremal rajal oli teine vend, mingi soomlane. Ta oli ka suurem ja turskem, sai kohe aru, millega on tegu, pani oma vasaku käe vastu, mina panin oma küünarnuki vastu ja ta surus mind jõuga tagasi. Õnneks oli ta kiire reaktsiooniga ja tal oli ka piisavalt jõudu; oleks seal mingi tüdruk olnud kõrval, oleksin ta lihtsalt maha niitnud. Nüüd jäime mõlemad püsti. Pärast tänasin venda kõvasti, aga oli tunda, et ta on vana spordimees, ei hakanud rapsima ja ühtegi paha sõna ei öelnud, ütles, et paneme edasi. Kogu lugu.

Võtsin geeli igas energiapunktis ja jõin igas ametlikus joogipunktis. Enda geele oli igaks juhuks vöökotis neli tükki kaasas, aga need tõin kõik tagasi. Pingutus oli väiksem, energiat kulus ka vähem. Seekord ei olnud lõpu eel ka kofeiiniga geelide järele vajadust. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Sõitsin oma parima aja 4:54.28, ületasin senise tippmargi 14 minutiga. Koht ei olnud parim. Lõpetasin 950ndana, meestest 893ndana. Medali piir, võitja aeg pluss 50 protsenti, oli 5:13 sellel aastal. Nii et nüüd on mul neli sõitu ja neli medalit.

Jaanus Laidvee muljed pani kirja Priit Pullerits.

Fotod Jaanus Laidvee arhiivist.

laupäev, märts 01, 2025

Pullerits: Profi nipp: kuidas saada suusamaratonil jagu vedelikupuudusest

Sellist asja, nagu rääkis mulle lõppeval nädalal Raul Olle, polnud ma suusavõistlustega seoses veel kunagi kuulnud.

Olle (fotol vasakul), kui nooremad äkki ei tea, on esimene ja viimane eestlane, kes võitnud Vasaloppeti. Ta on viimane mitterootslane ja mittenorrakas, kes seal esimeseks tulnud. Tema edumaa teise koha saanu ees oli 4.39, mis peaks olema sel sajandil kõige ülekaalukam võit Vasaloppetil. Lisaks sõitis ta tol korral, aastal 2000, rohkem kui poolsada kilomeetrit (arvutasin, et umbes 55 km) üksinda ees – taas midagi sellist, mida tõenäoliselt pole keegi suutnud sel sajandil teha.

Sellest kõigest saate lähemalt lugeda minu tänasest loost, mis peaks nüüd likvideerima vana võla ehk jäädvustama Olle sõidu enam-vähem täiskujul ja tervikliku ülevaatena Eesti spordi ajalukku.

Esimest korda käis Olle Vasaloppetil aastal 1992 ja kuna tal oma hooldetiimi ega jootjaid polnud, juhtus säärane lugu: 

”Ma ei tahtnud joogipunktidesse sissesõiduga oma grupist maha jääda. Mäletan, et kolm-neli korda sain juua nii, et need, kes minu grupis jõid, viskasid pudelid eemale raja äärde ära. Ma sõitsin siis pudeli juurde, võtsin selle üles ja jõin põhjani. Nii sain natukenegi energeetilist kosutust. Kui oleksin läinud laudade juurde, oleksin grupist maha jäänud.
Lõpuks sellest joogist, mis teiste pudelite põhjast sain, finišini ei piisanud. Sain ikka väga korraliku haamri. Viimases kahes joogipunktis oli mul aega juua nii palju, kui tahtsin.” Ta lõpetas 162. kohal.

Meie veidi rohkem kui kolmveerandtunnise vestluse lõpus tuli juttu ka sellest, miks on Olle viimasel ajal nii vähe suusavõistlustel osalenud. Ta tunnistas, et eks seal ole mängus ka ego teema. Nimelt, kui number seljas, siis ei tahaks allapoole teatud taset võistlustel laskuda, avaldas ta. ”Kui ma enda soovitud taset välja ei sõida, siis ma parem ei lähegi starti,” lisas ta.

Täpsustasin, kas sellepärast ei läheks, et pärast ei saaks kõiksugused tegelased uhkelt kuulutada, et tegid talle maratonis pähe. ”Jah, just. Täpselt,” vastas ta mulle naerdes. Sain tema loogikast ja mõttekäigust suurepäraselt aru.

Foto 1: Raul Olle sõitmas 2000. aasta Vasaloppetil võidu suunas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Raul Olle näitab kodus 2000. aasta Vasaloppeti võiduga seotud mälestusasju. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raul Olle 20002. aasta Salt Lake City olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Raul Olle 20002. aasta Salt Lake City olümpial 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix