Esmaspäev, november 30, 2015

Pullerits: Kuidas ma Shanghais ootamatult vahele jäin (ja raha lendas...)?

Poleks osanud arvata, et Shanghais sisse kukun.
See juhtus täiesti ootamatult.

The Peninsula Shanghai viietärni luksushotelli (fotol all vasakul), maailma paremuselt kaheksanda hotelli (Travel+Leisure) restoran Sir Elly’s oli rahvast küll puupüsti täis, aga ikka märkas kellegi terav silm saali teisest otsast talle tuttavana tundnud nägu. Ta tegi tumedates ülikondades meeste ja õhtutualettides, kaunilt soengusse seatud juustega naiste vahelt läbi liikudes endale ruumi ning saabus järsku minu kõrvale, ilma et oleksin ta ilmumist märganudki.

«Priit Pullerits!?!» küsis ta sulaselges eesti keeles. Selles oli rohkem äratundmisest tingitud imestust kui küsimust.

Keerasin end mind nimetanu poole. Ta oli umbes minupikkune. Ja kahtlemata heas tujus. Tal oli kaasas tumedapäine, tumedas kleidis ja ronkmustade õlgadeni langevate juustega lühemat kasvu saatja. Jasmine, kui õigesti mäletan, tutvustas mind kõnetanu teda. Ja nimetas teda kergelt rõhutatult oma sõbraks.

Mind äratundnu, nagu selgus, evis minu kohta siiski veidi liialdatud infot. Aga seda ei saa pahaks panna, kui ta oli juba mõnda aega Hiinas elanud ja töötanud. Ta nimelt tutvustas mind oma sõbrale kui maratonijooksjat – ta oli ise jooksnud, kui nüüd õigesti mäletan, 3:35 kanti –, mida koheselt korrigeerisin, öeldes, et pole elus ainsatki maratoni läbinud ja ega see mind huvita ka. Ja teiseks oletas ta, et kuulun peaminister Taavi Rõivase kaaskonda (Rõivas oli nimelt sama päeva hommikul kohtunud Hiinas tegutseva umbes kahekümne eesti inimesega), mida samuti innukalt kummutasin, sest nii see tõepoolest ei olnud. Mis seost mul poliitikutega?!

Ometi olin arvanud, et saan kaugel Shanghais ja peenes The Peninsula hotellis rahu. Õigemini, sel eesmärgil sinna sõitsingi. Ja kui rahu ning privaatsust tahad, saab seda ikka parimais tingimusis, mis üldse kusagilt võtta. Ma ei saa aru Eesti suusatajaist, kes lähevad Soome treeningulaagrisse ja ööbivad mingites mökkides, seal kodust kaasa võetud konserve ja nuudleid pannil praadides. Taastumine ja puhkus on treeninguprotsessi sama olulised osad nagu treenimine isegi, kuid selles osas latti alla lastes on ju oht nullida kõik see, mis raske treeningtööga saavutatud.

Minu Deluxe River Roomis, mil on hotelli seitsmendal korrusel põrandapinda 55 ruutmeetrit ning mille päratu suurest aknast avaneb üle Huangpu jõe vaade finantspiirkonna Pudongi pilvelõhkujaile, polnud mingit kööginurka. Kui süüa tahtsin, võtsin suurel laual, mis asus otse akna all, telefoni ning helistasin ja lasin lõunasöögi ratastel kandikuga tuppa tuua. Hiinlanna lükkas selle diivani ette ning võttis seejärel kandiku, õigemini laua alt kuuma hoidvast kapist välja mu neljakäigulise lõunasöögi ja asetas lumivalgele linale. Seadsin end diivanil mugavalt istuma, nautisin vaadet Pudongile ning lasin hea maitsta (fotol ülal paremal). Kui olin lõpetanud, helistasin, et tulge ja viige nõud ära. Arvele kirjutasin ka alla: 368 jüaani ehk 54 eurot.

Tuba (fotol vasakul) maksis 3700 jüaani ehk 547 eurot. Loomulikult, mugavuse eest tulebki maksta. Näiteks on laual tabloo (vasakpoolsel fotol paremal), mis näitab välistemperatuuri, niiskust, tuule suunda ja kiirust. Numbritoas on kuus telefoni, neist üks vetsupoti kõrval. Kõik rahvusvahelised kõned on tasuta, s.o hinna sees. Vannitoas on mõistagi teler, aga samas saab nupuvajutusega muuta vannitoa spaaks: tuled kustuvad ja hakkab mängima mahe muusika. Kõik lauanõud on hõbedast. Garderoobis on isegi küünelaki kuivatamise agregaat (alumisel parempoolsel fotol peegli all vasakul).

Kuna pikk lennureis oli selja taga, kasutasin ära pükste puhastamise ja pressimise teenust. See käis nii: panin püksid spetsiaalsesse valgesse kotti ning koti garderoobis (fotol paremal) seinakappi ning vajutasin nuppu, millele oli kirjutatud «Service». Edasine meenutas Houdini trikki. Käisin korraks toast ära ja kui tagasi tulin, vaatasin, et «Service»-nupu tuli oli kustunud. Tegin kapi lahti – püksid olid kadunud. Olgu, vaatame, kuidas teil õnnestub öösel püksid tagasi tuua, sest andsid need teenindusse õhtul kella üheksa ajal ning vähemalt kuue tunniga lubati need korda teha.

Ja hommikul, kui läksin garderoobi, nägin, et seal põleb kapiukse kõrval nupp, mille peale oli kirjutatud «Delivery». Tegin kapi lahti ja – seal mu püksid rippusidki. Nagu tuttuued, puhtad ja viigitud. Mul andis tükk aega nuputada, mis moodi nad selle Houdini triki tegid, eriti arvestades, et mul on erk uni – kas teie suudate välja mõelda? (See trikk maksis ainult 109 jüaani ehk alla 12 euro.)

Kui linna peale asja, annab The Peninsula sulle tumerohelise Rolls-Royce’i (fotol ülal vasakul), mõistagi koos juhiga. Ma siiski nii kaugeid sõite ette ei võtnud, et autot vaja tulnuks – lõppeks oli eesmärk ikkagi puhata, mitte end Shanghai ummikutes kurnata. Aga õhtul tegin ühe väikse tripi küll. Astusin 16,5-meetrise mootorjahi Princess 54 pardale ning tegin tunnise reisi (hind äripäeval 8000 jüaani ehk 1182 eurot tunni eest, aga kuna seilasin pühapäeval, oli hind 12 000 jüaani ehk 1773 eurot tunni eest) mööda Huangpu jõge, mõlemal kaldal kõrghooned mitmevärvilistes tuledes säramas ja plinkimas (fotol ülal paremal). Jahi avatud ülakorrusel oli lisaks minule vaid hiinlasest jahijuht. Oli mõnus ja segamatu olla, aeg-ajalt tõi ülikonnas ettekandja allkorruselt mulle kandiku peale seatud valgest portselanist lusikail gurmee-suutäisi.

Tunnistan, et puhkasin hästi. The Peninsula Shanghaist, mis asub ajaloolise The Bundi piirkonna põhjapoolses otsas ja mis oli just seatud jõuluehteisse (fotol ülal paremal, selle keskel hotelli peatrepp, kuid enamik külastajaid kasutab siiski art deco stiilis lifte) – selle pealt polnud säästetud –, oli enamik huviväärsusi lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kõndisin ringi vaid nii palju, et kesklinnast väike ettekujutus saada. Shanghais on ju 24 miljonit elanikku, pole mõtetki üritada linnast täit pilti saada. Lõppeks ei saanud lasta ahvatlustel eesmärki hägustada, ja eesmärk oli hästi puhata.

Seda sai ka tehtud. Kui hommikul esimese korruse restoranis (fotol vasakul) kella poole seitsme ajal enne Finnairi Helsingi-lennukile tõttamist veel kõhtu kinnitasin, sain viimast korda Shanghais oma suurte P-dega – suur P ilutseb ka The Peninsula logol – allkirja kirjutada. Hommikueine läks maksma, kui taas õigesti mäletan – sest raha, olgu korratud, pole mõtet seal lugeda – umbes 280 jüaani ehk 41 eurot.

Kui palju kokku kulus. Who cares?
******
The trail in a wash to Little Wild Horse Canyon, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: The Peninsula Shanghai hotelli esindajad tervitavad Priit Pulleritsu pärast väikselt jalutuskäigult saabumist aromaatse tee ja valgete soojade näo- ja käterättidega. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: The Peninsula Shanghai hotell The Bundi kaldapealsel. Leia fotol aknapesija! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade The Peninsula Shanghai hotelli esisele platsile. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: The Peninsula Shanghai hotelli ujula. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tellitud lõunasöök Deluxe River Roomis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: The Peninsula Shanghai hotelli Deluxe River Room. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: The Peninsula Shanghai hotelli Deluxe River Roomi garderoob. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: The Peninsula Shanghai hotelli üks mitmest tumerohelisest Rolls-Royce'ist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Vaade Huangpu jõelt Shanghai finantspiirkonnale. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: The Peninsula Shanghai hotelli jõuluehteid interjöör. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 11: The Peninsula Shanghai hotelli esimese korruse restoran. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, november 27, 2015

Pullerits: Kes on Eesti spordis Mati pojad?

Tegelikult ma ei tea, kas õigesti peaks kirjutama Mati pojad, Matipojad või Mati-pojad. Sest seda mõistet pole mustvalgel laias sfääris ametlikult kasutatud. See mõiste ringleb seni valdavalt siseringis. Igatahes on tegemist uue mõistega, mis on tõstnud pead Eesti spordis – konkreetsemalt suusatamises – ning mis siitkaudu püüab nüüd laiema avalikkuse teadvusse levida ja juurduda.

Kes siis ikkagi on Mati-pojad? Mõned arvavad, et Andrus Veerpalu ja halval päeval, kui Veerpalu ei võida, siis äkki ka Jaak Mae. Kuid see ei ole õige vastus. Sellise vastuse pakkujad elavad eilses päevas. Kui mitte üleeilses...

Mul on autentsed andmed, kes on Matipojad. Enamgi veel: ma tean isegi Mati-poegade järjestust ehk pingerida.

Nagu igas heas vene muinasjutus, on ka siin tegemist kolme noore mehega. Nüüd on teie asi ja ülesanne ära arvata, kellega – sest mitte miski ei juurdu paremini, kui inimesed selleni ise jõuavad; mitte et neile kõik mustvalgel kätte tuuakse – see lendab ühest silmast sisse ja teisest kõrvast välja. Ja loomulikult pange Matipojad paremusjärjestusse, et kes on kõige suuremate lootustega lemmikpoeg ja kes kõige viimasena n-ö kaasa lohiseb.
******
Wild Horse Butte near the road to Goblin Valley, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mati Alaver jootmas Sotši taliolümpia 50 km sõidu ajal Aivar Rehemaad. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, november 25, 2015

Pullerits: Kuidas ma käisin äraspidises toitumislaagris (ja see mõjus!)?

Sellist kohta nimetatakse dressing room (fotol paremal) – see on suur garderoob, kuhu jalutad sisse, mitte ei tõsta asju kohmitsedes-upitades riidepuu peal varna, ise koridoris jõlkudes. Õigemini, see oli supersuur, nagu mõne keskmise mehe kabinet, sh töölaud koos telefoniga, ja juhul, kui olete naine, siis teile oli seal isegi küünelaki kuivatamise seadeldis. Sinna oleks võinud kogu korvpallimeeskonna varustuse üles riputada ja ära paigutada ning ikkagi oleks jäänud kolmele-neljale mehele liikumisruumi üle. Varnade all oli kaal. Ja see teatas, kui peale astusin, et kaalun 71,5 kilo.

Aga see polnud määratud nii jääma.

Seks ajaks, kui jõudsin oma ajutisse elupaika (fotol all paremal ja siin vasakul [vannituba]) ning end kaalusin, olin kaheksa ja poole tunnise lennu jooksul söönud järgmist. 

Lõuna
Amuse bouche: cold smoked Baltic herring and vendace roe; garden salad
Starter: vorschmack, sour cream, pickled beetroot and cucumber with Villa Maria Sauvignon Blanc 2014
Main course: slow cooked reindeer entrecote, Jerusalem artichoke puree and dark sea buckthorn sauce with Chateau Beau-Site, Cru Bourgeois, St. Estephe 2010
Before dessert: Peltolan blue cheese and Viinitarhuri, award winning, strong matured milk cheese
Dessert: apple cake à la Marski, cinnamon mousse and warm caramel sauce

Hommik
Seafood noodles with prawns and bok choy; fresh fruit, yogurt

Hommikul, pärast öist lendu kohale saabudes, tundsin sellegipoolest, et kõht on tühi. Võtsin seitsmenda korruse numbritoas ühe kuuest telefonist ja helistasin teenindusse ning palusin tuua lõunasöögiks (fotol paremal):

Dim Sum: steamed pork dumplings Shanghaiese style (3 pcs)
Meat: sweet and sour pork with pineapple
Noodles: stir-fried noodles with bean sprouts and blanched chives in dark soy suace
Dessert: sweetened walnut cream

Õhtusöök läks pikale, käisin linnas läbi kolmest kohast, aga ei hakanud märkmeid tegema, see oleks võtnud meeletu aja lisaks.

Hommikusöök (fotol all vasakul) võttis tunni, sest see oli kuuekäiguline:

Home-baked croissants, assorted home-baked Danish pastries, variety of muffins, orange brioche and breakfast breads
House-made yogurt and mango parfait
Peninsula fresh fruit plate
Lobster congee, Xiao Long Bao, condiments
The Peninsula lemon-ricotta pancakes, blueberry ginger syrup
Smoked salmon, egg, cream spinach, local sustainable caviar, country bread

Lõunasöök (fotol all vasakul) võttis kaks tundi, see oli samuti kuuekäiguline (kahjuks ei tea lisada juurde joodud kahe veini nime):

Dim Sum combination (steamed shrimp dumpling with bamboo shoots, steamed Siew Mai with crabmeat, home-made baked barbecue pork puff, deep-fried spring roll filled with red king crabmeat)
Enriched organic tomato soup with wild bamboo fungus
Braised prawns in mild chili sauce
Coddled sliced marble grade beef with soy sauce
Fried crispy noodles with seafood
Sweetened almond cream with rice dumplings, chilled pudding and osmanthus 

Õhtusöök elu- ja ööbimispaigas (fotol paremal) läks meelest kirja panna.

Hommikusööki polnud aega kirja panna, sest oli vaja kiirustada, et lennukile jõuda. 

Lõuna
Amuse bouche: Parma ham with mango salad; green salad
Starters: smoked salmon carpaccio with herb roasted yellow zucchini (fotol vasakul)
Main course: ricotta and herb ravioli in tomato sauce, vegetables and Parmesan cheese with Vidal Icewine Pillitteri 2013
Before dessert: Emmenthal and Camambert cheeses
Dessert: vanilla ice cream

Õhtu
Fries egg noodles with prawns in Sichuan sauce, vegetables; fresh fruit

Teise päeva õhtul astusin oma deluxe river roomis (pindala ligi 55 ruutmeetrit; fotol paremal, samuti sissekande esimesel kolmel fotol) walk-in closetis kaalule. See näitas 73,7 kilo. Niisiis kahe päevaga rohkem kui kahe kiloga plussis.

Ma ei ole kindel, et tagasiteel, mis kestis üheksa tundi ja mille vältel, nagu eelpool loetlesin, sai süüa kaks korda, mu kehakaal oluliselt vähenes. Pigem vastupidi. Enamik ajast sai rahulikult lebada ehk leiba luusse lasta, sest iste käis täiesti horisontaalseks voodiks, mil pikkust vähemalt 190 cm (fotol all vasakul). Isegi kere püsti hoidmisega ei pidanud vaeva nägema.

Niisiis, kui kõik avaldavad retsepte ja menüüsid, kuidas paari päevaga kaotada n+1 kilo, siis mina, nagu tavaks, toimin vastupidi massidele: siin sai igatahes kirja menüü neile, kes tahavad kahe päevaga üle kahe kilo juurde võtta.

Huvitav küsimus on see: kui kaalu kiire kaotuse järel kehakaal ruttu taastub – ja endisest «seisust» ülegi põrutab –, niipea kui langeda tagasi tavapärasesse toitumisrutiini, siis kas ka sel juhul, kui kiiresti paar kilo juurde võtta, langeb kehakaal tagasi endisele tasemele – ja endisest «seisust» allapoolegi langeb –, niipea kui hakata jälle toituma, nagu seni?

Kindlasti huvitab nii mõndagi, kus ikkagi toitumislaagris käisin, kellega sinna jõudsin ja kelle juures täpsemalt peatusin. See sissekanne on siin vihjeid täis, viige otsad kokku, kui end kõvaks meheks peate.
******
The beginning of the trail to Little Wild Horse Canyon, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi fotode autor Priit Pullerits. Pildistatud vahemikus 21.-24. november 2015.

Reede, november 20, 2015

Pullerits: Suur paljastus - kuidas enamik mõtlematult oma jalgu lõhub?

Kõik teavad seda habemega lugu, kuidas õpetaja käsib õpilastel kirjutada kirjandi teemal minu pikem reis ning Juku (ei ole parempoolsel pildil) kirjutab, et tal on mõlemad reied ühepikkused. Tegelikult blufib. Tühja tal on. Meil igaühel on kaks jalga ja kuigi need paistavad samasugused, pole see nii – ja sinna ongi koer maetud. Kui koera all pidada silmas traumasid.

Superuudis on see, et ma tean, kuidas teha kindlaks, kumb teie jalg on tugevam. Supermegauudis on see, et ma tean koguni, kuidas teha kindlaks, kas teil on näiteks vasaku jala tagumised reielihased piisavalt tugevad või mitte. Kui ei, on otse öeldes jama peagi majas.

Aitab targutamisest, eks! Nüüd konkreetselt asjast. Minge ja tehke isokineetilise dünamomeetria test. Selle abil saate määrata jalgade maksimaalse jõu.

Selleks minge Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskusse ja laske füsioterapeut Tauno Koovitil kinnitada end turvavöödega spetsiaalsele toolile – ikka selleks, et te järgneval katsel naba paigast ei vinnaks (fotol all vasakul ja paremal). Edasine on lihtne, vähemalt teoorias: peate istudes ühte ja seejärel teist jalga põlvest erineva kiirusega sirutama ja kõverdama. Vastav aparatuur fikseerib avaldatud surve suuruse. Nii saabki teada kummagi jala jõu.

Ent kõige tähtsam on see, mida saadud andmetest välja lugeda. Olgu nii palju öeldud, et kriitiline piir, millest rohkem ei tohi harrastussportlasel – jah, jutt käib just teist! – parema ja vasaku jala ega ka kummagi jala eesmiste ja tagumiste lihasgruppide näitajad erineda, on... mis te pakute, kui palju?

Õigesti pakkusid need, kes ütlesid, et viisteist protsenti. Elukutselistel sportlastel – halloo, on siin mõni selline?! – on erinevuste kriitiline piir väiksem, nimelt kümme protsenti. Ideaalis ei tohiks erinevust mõistagi üldse olla. Aga kes meist on siin ideaalne? Keegi ei ole. (Isegi mina mitte.)

Vaatasin, kuidas Koovit tegi isokineetilise dünamomeetria testi Eesti kümnevõistluslootusele Hans-Christian Hausenbergile (fotol paremal). Selgus, et noore mehe reielihased on sama tugevad, nagu keskmisest tugevamal täiskasvanud mehel, ent samas joonistus saadud graafikul välja, et tema reite tagaküljelihased on võrreldes eesmistega liiga nõrgad. Niisiis sai ta teada, et peab tagaküljelihaseid rohkem treenima, sest lihaste ebaühtlane treenitus on üks võimalikke vigastuste põhjustajaid.

Saite nüüd aru, miks teil on samuti vaja isokineetilise dünamomeetria testi teha?

Selles ongi kõigi sporditestide mõte, et saada täpselt teada, mille kallal tuleb trennis vaeva näha. Ma ju tean, et enamik rühmab ja lahmib harjutades niisama, jälgides vaid ühte näitajat (kuid see-eest eriti keskendunult) – pulssi. Aga kui saate teada, et näiteks üks jalg on nõrgem kui teine – ärge arvake, et selles jõuate selgusele pelgalt tunde järgi –, näitab füsioterapeut teile ette harjutused, mida tuleb hakata tegema, et võimalikke probleeme ennetada; või kui hädad juba kallal – nagu enamikul teist, ainult et erinevalt minust ei julge te seda tunnistada (mis teeb asja muidugi ainult hullemaks, kui inimene ka enda ees hädasid salgab) –, siis kuidas kiiremini taas jalule saada.

Harjutuste komplekte on, muide, kaks. Esimesse kuuluvad vigastusi ennetavad harjutused, mis põhinevad üldistel teadmistel konkreetse spordiala spetsiifika ja spordiala ülekoormusest tingitud vigastuste kohta. «Näiteks ujujatel hakkavad varem või hiljem õlad valutama,» seletas mulle Koovit, kui ta mulle oma teste tutvustas. «Neil kõigil on kasulik teha enne trenni harjutusi, mis selle vastu aitavad.»

Teise komplekti kuuluvad individuaalharjutused lähtuvalt testide tulemustest ning harrastatava spordiala spetsiifikast. Näiteks Hausenbergi testides tuli välja, et tal on vajalik treenida reie hamstringlihaseid. Harjutuskava koostamine ja selgeks õppimine sõltub Kooviti sõnul uuritava motivatsioonist, varasemast treeningkogemusest ja ka probleemide hulgast.

Neil, kel jääb testides ettenähtud standardtulemusest puudu, ei soovita Koovit enne treeningute kallale asuda ega ka treeningutega jätkata, kui probleemid on kõrvaldatud. Ta ei lubaks ühelgi inimesel, kes on läbinud näiteks põlveoperatsiooni, minna korvpalliplatsile enne, kui testid edukalt läbitud. Samuti ei lubaks ta jõusaalitrenni minna kellelgi, kes põrub funktsionaalse baasliikumise hindamise testis. Sellest testist, kas mäletate, rääkisin siin teile paar nädala tagasi, aga kui paljud võtsid mind kuulda? Vaevalt mõni üksik, eks, sest kõik peavad mind rumalate soovituste jagajaks ja ennast hiiglamatargaks ning raiuvad aga tuimalt trenni edasi.

Aga ma luban, et näitan teile lähipäevil, kuidas tuleb vaheldust tuua ja uusi asju avastada.
***
Vahelduseks väike mõistatus ka teile: millise Eestis korraldatava rattavõistluse rada läheb mööda pildil nähtavast kohast? Ja mis paigaga on tegemist?
******
Wild Horse Butte near the road to Goblin Valley, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Füsioterapeut Tauno Koovit näitab Eesti kümnevõistluslootuse Hans-Christian Hausenbergi peal, kuidas õigesti mõõta jala pikkust. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Füsioterapeut Tauno Koovit valmistab noort kümnevõistlejat Hans-Christian Hausenbergi ette isokineetilise dünamomeetria testiks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Hans-Christian Hausenberg sooritamas füsioterapeut Tauno Kooviti valvsa pilgu all isokineetilise dünamomeetria testi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Füsioterapeut Tauno Koovit hindamas Hans-Christian Hausenbergi jalgade töövõimet. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Neljapäev, november 19, 2015

Pullerits: Kes Eesti harrastussportlastest on tõusnud kaubamärgiks?

Eelmise nädala lõpus ilmus Postimehe AKs 21 matemaatikaülesannet, millest kaks olid sporditeemalised. Ühes küsiti, et kui Taavi Rõivas (fotol vasakul sinises) jookseb kiirusega 12 km/h, siis kui mitu aastat kulub tal selleks, et joosta ümber maakera. Teine spordiülesanne oli selline:

Andrus Ansipil oli 12 paari suuski. Priit Pulleritsul oli suuski 8 korda rohkem kui Ansipil. Pullerits kinkis 28 paari suuski Ansipile sünnipäevaks. Mitu paari suuski on nüüd Priit Pulleritsul?

Kuigi lähteandmed minu puhul on valed – Ansipi (fotol paremal) kohta ei tea öelda –, tuleb tunnistada, et ülesanne, mis on mõeldud 4. klassi õpilasele, et ole selline, mille viie sekundiga peast lahendaks. (Lisaks olid ülesannete kogus ülesanded seotud Toomas Hendrik Ilvese, Siim Kallase, Edgar Savisaare, Juhan Partsi, Sven Sesteri ja veel mõne tuntud inimesega.)

Nädal varem oli nädalalõpu Postimehes ilmunud nn aknausutlus suusataja Kevin Uljastega, kes, kui keegi äkki ei tea, on koondportree Eesti igavesest ebaõnnesuusatajast. Ajakirjanik uuris, kas ta ei saa haigusest räsituna endale kõrgeid eesmärke seada. Uljaste vastas:

«Kõrgeid sihte seadmata pole mõtet tippspordiga tegeleda, siis võiks ajaviiteks rahvamaratonidel pensionäride sabas tiksuda nagu Jürgen Ligi või Priit Pullerits. Minu eesmärk pole Eesti parima suusataja tiitli hoidmine, see latt on liiga madal.»

Uljaste käib faktidega uljalt ringi, nimetas mind ja Ligi pensionäride sabas tiksujaks – aga noorele mehele võib nii mõndagi andestada –, ent tähtis on siinkohal see, kes talle esimesena pähe tulevad, kui ta Eesti harrastussportlastele viitab.

Novembrikuu ajakirjas Psühholoogia Sinule, mille kaanel on «Mustade leskede» režissöör Andres Puustusmaa ja mille toimetus on välja reklaaminud kui isadepäeva eri, leiab lehekülgedel 56-57 (fotol vasakul) turunduskonsultandi ja copywriteri Maria Vousi kirjutise meestevahelisest rivaliteedist ehk sellest, miks mehed omavahel alati võistlevad. Õige tähelepanek autorilt – seda mehed tõepoolest teevad (ümbersõnastatult: kes ei tee, ei ole mees). Tegelikult on lugu pikk ainult üke lehekülje, sest vasakpoolset külge täidab suur pilt minust pärast 2013. aasta Tartu maratoni finišit, kui olin lõpusirgel pannud kõik välja, et edestada finišispurdiga ajaloolasest kõva pikamaajooksjat Pärtel Piirimäed. (Jah, mehed tõepoolest omavahel võistlevad, alati.) Pildil on allkiri: «Pullerits, Priit Pullerits: vabariigi vihaseim mõõduvõtja».

Kas nüüd vihaseim – see on fotoallkirja kirjutaja hinnang –, aga ilmselgelt ühel kindlal põhjusel, mida siin asjast arusaajaile isegi mainima ei pea, on loo juures minu pilt ning ka tekstis olen ma ainus harrastussportlane (tõele au andes ainus eesti mees), keda on nime pidi mainitud: «[---] Või kes paneb suusad alla ja läheb Tartu [m]aratonile, et vaadata, mitu kohta ta Priit Pulleritsust ees- või tagapool välja sõidab.»

Ma tean, mida paljud nüüd röögatada tahavad. Et ajan nina püsti, et see sissekanne siin on egotripp, ja et seda kõike ei saa ju üldse tõsiselt võtta. Noile viimastele meenutaks siinkohal hea meelega vandeadvokaadi, Tallinna Sadama juhatuse ajutise esimehe Carri Ginteri eluterveid sõnu: «Ennast ei tasu liialt tõsiselt võtta, sest keegi teine seda niikuinii ei tee.» (Ta kinnitas seda ebaordinaarsel taustal Postimehe fotograafile poseerides.) Ja ülejäänutele ütlen, et mul pole küll midagi selle vastu, kui olen oma sportliku tegevusega (milles, tunnistan, puuduvad pärast ülikooliaegset harrastuskeskmaajooksja aastaid igasugused võidud) pälvinud nii palju tuntust ja tähelepanu, et enam ei pea kellelegi seletama, kes on kes ja mis ta teeb. See, tunnistan, on teinud muidu halli elu, mida elab enamik, mul palju värvikamaks, põnevamaks, erutavamaks. Elu on seetõttu palju huvitavam – ja mulle meeldib see.

Aga et pealkirjas püstitatud küsimus? Ahh, ma ei viitsi sellele vastata. See poleks mängu ilu nimel enam huvitav.
******
Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peaminister Taavi Rõivas tänavu aprillis Sinilille jooksul. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Ansip 2009. aasta veebruaris peaministriks oleku ajal Tartu maratonil. Foto autor: Ülle Kübarsepp, Valgamaalane/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2007. aasta veebruaris Otepääl murdmaasuusatamisega esimesi tutvusi sobitamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Lugu meeste rivaliteedist ajakirja Psühholoogia Sinule novembrinumbris. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pullerits (vasakul) ja ajaloolane Pärtel Piirimäe 2013. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, november 16, 2015

Pullerits: Kuidas ma Sergei Pareiko üks ühe vastu ette võtsin?

Oktoobri esimese dekaadi lõpus helistasin Sergei Pareikole, Eesti jalgpallikoondise kauasele esiväravavahile. Polnud temaga kunagi varem rääkinud. Polnud teda isegi näost näkku näinud. Mul oli talle ettepanek.

Ta ei vajanud mõtlemisaega. Aga ta palus, et ootaksime veidi, sest kõik pole veel selge, millal ja kelle vastu ta karjäärile joone alla tõmbab.

Novembri esimese dekaadi hakul, nagu kokku leppisime, helistasin talle taas. Selleks ajaks oli olukord muutunud. Pareiko oli sattunud üle-eestilise tähelepanu keskmesse seoses suure sõneluse ja koguni kehalise arveteõiendamisega Eesti meistriliigas. Seetõttu ei helistanud ma talle kohe novembri esimese nädala hakul, vaid mõni üksik päev pärast nädalavahetuse kurikuulsat intsidenti. Mõtlesin, et las kired jahtuvad.

Helistasin talle kolmapäeval. Ütlesin, et ei hakka haava peale soola raputama, ent nagu meie kokkulepe varasemast jäi, siis nüüd tuletan seda meelde. Tal oli see meeles ja ta kinnitas, et tema poolt pole midagi muutunud. Väike mure mul siiski oli, et äkki ei võeta Pareikot pärast vahejuhtumit enam Eesti koondisse ja ta lahkumismäng jääb ära. Kuid kuulasin enne maad Eesti Jalgpalli Liidust, kus mulle avaldati n-ö kinnise teabena, et Pareiko pääseb Saint Kittsi ja Nevise vastu platsile küll, kuid paluti seda veel salajas hoida. Seda ma ka tegin. Vastava otsuse kuulutas jalgpalli liit välja järgmisel päeval. (Seda, kui armastatud jalgpallur oli Pareiko Poolas mängides, saab näha sellelt videolt - kuulake, mida rahvas skandeerib!)

Just tol päeval, neljapäeval, juhtusin olema Tallinnas ning helistasin taas Pareikole. Mul oli talle uus ettepanek. Nimelt selleks, et meie ühine ettevõtmine hästi läheks, tegin talle ettepaneku, et saame paariks minutiks kokku. Et vaatame üksteisele mõneks minutiks silma ja vahetame paar sõna, sest siis läheb meie vestlus kohe algusest paremini, siis kaob ära vastastikku teineteisega kohanemise ja üksteise psühholoogilise kompamise aeg.

Pareiko määras kohtumise kella kolmveerand kuueks ProKapitali maja parklapoolse sissekäigu juurde. Nii hilise aja tõttu jäin isegi Tallinna-Tartu rongist maha, aga otsustasin selle kaotuse lihtsalt maha kanda.

Pareiko saabus väga täpselt. Esimene jahmatus oli, et ta ongi nii pikk. Teadsin, et ta on 193 cm – selliste asjade väljaselgitamine on ajakirjaniku elementaarne taustatöö –, aga ikkagi tundus harjumatu talle alt üles vaadata. Ei ole ju Eestis palju neid, kes samasugust võimalust pakuks. (Olen 187 cm pikk.) Ta oli äärmiselt lahke ja sõbralik, naeratas palju, nii et kohe algusest peale tekkis meeldiv klapp. Vestlesime neli-viis minutit, leppisime teisipäevase kohtumise detailid kokku ja siis läksime kumbki oma teed. Mina bussi peale, Pareiko... ma ei tea, ei küsinud.

Paar päeva enne intervjuud tegin veel taustatööd. Helistasin jalgpalli liidu presidendile Aivar Pohlakule ja Eesti koondise endisele kauasele kaptenile Raio Piirojale. Piiroja meenutas, muide, pooleteise kümnendi tagust aega, kui ta oleks Pareikoga pärast mängu äärepealt käsipidi kokku läinud. Rääkisin kummagagi veerand tundi, et saada paremat aimu, kes Pareiko tegelikult on. (Sain näiteks teada, et Pareiko sõidab valge Porschega.)

Leppisime Pareikoga kohtumise teisipäeval kella üheks Olümpia hotelli lobibaari. Seal on keskpäeval võrdlemisi rahvavaene ning saab eraldatult vestelda. Läksin veidi varem kohale, et sobiv plats aegsasti valmis vaadata. Pareiko saabus minuti pealt. Panime üleriided kõige kaugemasse nurka tumedatele pehmetele istmetele. Siis sammusime baarileti ette. Pareiko tahtis mulle välja teha, kuid ütlesin, et ajakirjanikuna ei tohi ma kelleltki selliseid teeneid vastu võtta. Ta jäi ikkagi endale kindlaks, et tema maksab. Aga kui olime tellimused esitanud, teatasin baarimehele, et mina maksan. Maksingi. (Pareikol lasin sel ajal oma kokkukogutud taustamaterjalide helesinistele kaantele allkirja kirjutada; seal ootas teda ees näiteks Ragnar Klavani allkiri, millele ka tema tähelepanu juhtisin. Pareiko kirjutas oma allkirja tagasihoidlikult alla vasakusse nurka.)

Vestlesime Pareikoga – eesti keeles loomulikult – kaks tundi ja 40 minutit. Ma ei mäleta, et oleksin kellegi teisega nii pika intervjuu teinud. Kõige rohkem hämmastas, et kui platsil jätab Pareiko karmi mulje – Pohlak nimetas teda heas mõttes alfaisaseks –, siis omavahelises vestluses, nagu veendusin, on ta ääretult viisakas ja korrektne. Näiteks selleks, et tekiks lähem ja usalduslikum kontakt, tegin vanema inimesena (olen tosin aastat vanem) Pareikole ettepaneku, et võiksime rääkida sina. Ta oli nõus, kuid vestluse ajal tabasin, et tal ei ole sugugi kerge teie-vormilt sinale üle minna. Nagu Piiroja oli mulle öelnud: «Vene poisid koondises on üldse väga viisakad. Kui nad vanema inimesega räägivad, on nad alati aupaklikud.»

Intervjuu Pareikoga ilmus laupäevases Postimehe Arteris tervelt kuuel leheküljel. Huvitav, et inimene, kes on nii pikalt kaitsnud jalgpallis Eesti au ja väravat, pidi ootama oma karjääri viimast mängu, enne kui mõni Eesti ajakirjanik temaga üldse pikema vestluse ette võttis.
******
A big alcove in Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3-5: Sergei Pareiko. Pildistanud Arterile Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sergei Pareiko kaitsmas suvel Levadia väravat kohtumises FC Flora vastu. Foto autor: Alar Truu, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, november 12, 2015

Pullerits: Ja siit ta tuleb - jälle uus häda!

Kõik teavad seda ütlemist: kui oled saanud 50 ja ärkad hommikul üles ning kuskilt ei valuta, oled tõenäoliselt surnud.

Hea uudis on see, et olen elus – lähtudes sellest, mida tunnen.

Halb uudis on see, et see ütlus peabki paika; et igal hommikul annab elu endast selgelt märku. Mitmest kohast ja mitmekülgselt.

Ma ei hakka loetlema vanu asju (põlv, õlg), mida kõik juba niigi teavad, ega koormama teid uute probleemidega, mis otse asjasse ei puutu (vaja tuli uusi prille). Aga keegi ei tea seda, mida olulist on lisandunud. Nüüd saate teada.

Lisandus tuli nii teravalt, et teisipäevahommikune jalgsi teekond Tartus rongi peale kujunes valulikuks ning Tallinnas pidin Postimehe auto Ülemiste jaama vastu tellima, sest omal jalal poleks küll vist kergel sammul toimetusse jõudnud.

Vasaku sääreluu alaosa vasakpoolsele küljele lõi kõndides valu. Teravalt. Igal sammul. Tegelikult oli see juba nädal aega endast märku andnud, kuid seni suutsin seda eirata. Selle nädala algul enam mitte. Korduvalt jalale puhkust andes, seda lõdvestades jõudsin siiski rongile.

Ja muidugi helistasin sealtsamast arstile. Ütlesin, et sääreluu juures teeb jalg juba nädal aega valu.

«Nii vähe – ainult nädal aega!!» imestas arst, kelle eelistan jätta anonüümseks, sest õelaid ja kadetsejaid, rääkimata parastajatest, kes kõik kiirgavad vastikult musta energiat, on kõik kohad täis. (Aga eks see must energia hävita sisemiselt ennekõike neid ennast.) «Ma saaks aru, kui jalg kolm kuud valutab! Aga üksainus nädal...»

Kahe päeva pärast, täna, ilmusin arsti palge ette. Kahtlustasin, et äkki on luuümbrise põletik. Aga kui jooksnud ei ole, on see välistatud, sain juba kaks päeva varem telefonis teada. Tänane ülevaatus kinnitas seda. Luumõra ka ei ole. Lihtsalt sääreluu ääres olevad mis iganes kõõlused või lihased on pinges ja kanged.

Retsept: ei mingeid medikamente, suukaudseid ega pealispidiseid. Venitada tuleb.

Aga õlga nagunii kogu aeg venitan. Reielihaseid ka tugevdan, et parema põlve allesjäänud osadele väiksem koormus langeks. Nüüd siis tulevad päevakavva ka sääre venitused.

Trenni, nagu isegi mõistate, ei ole juba ammu jõudnud ega jõua ilmselt niipea. Aga muret pole – keda see suusatamine ikka morjendab. See on Eestis väljasurev ala. Või juba välja surnud? Rattasõit on tõusuteel – just luges üks leht üles, kui palju on meil profilepinguga rattureid. Ja rattasõitu, muide, ei sega õla- ega säärehädad.

Järeldused, kui oskate kaugemale näha ja üldistada, tehke eelnevast ise. Analüüsivõimetud ei küüni loomulikult kuigi kaugele, suure tõenäosusega piirduvad nad ülbitseva targutamisega. Kas veame kihla?
*
Seekordne suur küsimus on järgmine: kes on see Eesti sportlane, keda ma sel nädalal usutlesin, ja kes ütles sellised kuldsed sõnad: «Kui sa oled mees, kes ei taha võita, ei taha vastasest üle olla, siis minu meelest pole üldse vaja spordiga tegeledagi.»?
******
Hikers viewing the Great Gallery, Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sport niidab jalust. Ameeriklanna Alysia Johnson Montano langeb Daegus kergejõustiku MMil rajale, samal ajal kui venelanna Maria Savinova rõõmustab 800 meetri jooksu maailmameistrina. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Hollandi pikamaajooksja Maurben Koster on jätnud Pekingis kergejõustiku MMil vigastuse tõttu pooleli 5000 meetri jooksu. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 3: Mõni spordiala kohe on selline, et teisele tulle nimme valu ja viga teha. Aasia naised poksimas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Jalgratturite kuulusrikka vennaskonnaga on ühinenud isegi USA välisminister John Kerry. Foto autor: AFP/Scanpix