Esmaspäev, august 29, 2022

Pullerits: Mida must mulle õhtul rattasõidu ajal näitas?

Sõitsin pühapäeva õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel mööda Turu tänavat Tartu vangla suunas, olin hoidnud kesklinnas nn rohelises foorivööndis kiirust üle 40 km/h, kui vangla poolt tuli vastu väike hall sõiduauto ja hakkas sooritama pärast seda, kui olin möödunud ristmikust Teguri tänavaga, vasakpööret. See on lai koht, kus tol kellaajal oli liiklus üllatavalt hõre, nähtavus igati priima.

Olin tulnud Raadi kalmistult, kus käisin ema hauale küünalt panemas ja hauaplatsi koristamas. Emal oli just olnud sünniaastapäev.

Ja siis keeras see hall väike auto niimoodi, nagu poleks mind olemaski, ehkki mul olid seljas eredad ja heledad riided, mis teevad mind juba kaugelt nähtavaks. Kesklinnas, kust läbi sõitsin ja kus liiklus oli palju tihedam, ei olnud ühelgi autol minuga probleemi.

Röögatasin, kui nägin, et väikse halli auto juht ei kavatsegi peatuda, tegin jõnksu paremale ja tõmbasin pidureid, et allajäämist vältida. Poleks ma ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud, oleksin jäänud auto alla.

Siis vaatasin juhi poole ja nägin, et roolis istus must*, nokamüts peas. Läbi pooleldi avatud juhipoolse akna pistis ta välja käe ning näitas mulle keskmist sõrme.

Enne ähvardas alla ajada ja siis näitas veel keskmist sõrme, mõtelge! (Jah, ka mina olen teinud liikluses halbu manöövreid - kes meist ei ole -, aga mul ei ole kunagi pähegi tulnud, et hakata oma halva manöövri järel seda, kelle olen ohtu seadnud või keda seganud, veel kõige räigemal moel solvama.)

Seda asja ei saanud niisama jätta. Mitte mingil juhul. Juhi käitumine oli ülbuse, nahaalsuse, jõhkruse, matsluse, kultuurituse, viisakusetuse absoluutne tipp.

Jah, ma ei jätnud seda niisama. Aga mida teie oleksite selles olukorras teinud?

*Kasutasin algul käsikirjas sõna "neeger", mis ei ole EKI andmeil halvustav, kuid otsustasin selle asendada sõnaga "must", et sellest sissekandest ei saaks mõned ajupestud ideoloogid tekitada kisa sõnakasutuse üle, vaid fookus jääks ikkagi peamisele - sellele, millest kirjutan.

Kolmapäev, august 24, 2022

Pullerits: Venemaa mõju ja esindatus Eesti spordis - selle vastu tuleb võidelda!

Vaatasin, et Tartu rattamaratoni osalejate nimekirjas figureerib endiselt Dmitry Lebedinsky, kes on esindatavaks klubiks märkinud Pskov Ski Teami ehk Pihkva suusameeskonna, kuid kelle esindatava riigi kohta märge puudub. Ilmselt sellepärast, et KTMi pakutavas valikus ei ole Venemaad (ega ka Valgevenet, samuti mitte USAd, Norrat, Prantsusmaad jpt). Järelikult tuleb seda asja uurida ja kajastada.

Nagu võtsin sel nädalal uurida, kuidas läks ikkagi nii, et rahvusvaheline maleliit FIDE valis oma kongressil augusti algul presidendiks Vene endise kõrge riigiametniku ja majandustegelase Arkadi Dvorkovitši. Ja valis mäekõrguselt: ta edestas Ukraina kandidaati häältega 157:16. Mis tähendab, et järelikult pidid ka mitme lääneriigi malejuhid andma oma hääle tema poolt. Seepärast siis otsisingi üles Eesti Maleliidu presidendi Ken Koorti ja küsisin temalt üle. 

Sellest sai tähelepanuväärne usutlus, mida kiitis ka üks kogenud kolleeg, et «kui kodanik (sisulisi) vastuseid ei anna, ei jäta [PP] niisama, küsib natuke teiste sõnadega. Ja lõpuks selle laudalöömine, et [maleliidu juhatuse esimees Margus] Sööt ju rääkis Koorti paar nädalat tagasi sisse».

Kõik, mis puudutab venelasi ja vene mõju Eesti spordis, on minu teravdatud tähelepanu all. Mäletate, suve algul võitlesin selle eest, et vene rallisõitjad ei saaks osaleda Rally Estonial. Ei osalenudki – said Eestisse sisenemise keelu. Tõin päevavalgele selle, et Klubi Tartu Maraton lubas kevadel nii rattaralli kui jooksumaratoni starti mitu venelast. Nüüd siis FIDE presidendi ja Tartu rattamaratoni teema.

Kui te arvate, et mulle kohutavalt meeldib, kui pean selliseid teemasid torkima, siis eksite. Aga kui muud üle ei jää, kui keegi teine neid küsimusi ette ei võta, siis minu südametunnistus ei luba neist mööda vaadata. Nii et nüüd tahaks näha, kui kaua selle Dmitry Lebedinsky nimi osalejate hulgas püsib. Ja kas äkki tuleb tema nimele lisa?

Fotod 1-4 (ülalt alla): Christopher Blevins USAst, Adrien Boichis, Loana Lecomte ja Tatiana Tournut Prantsusmaalt 24. augustil Prantsusmaal Les Getsis mägiratturite MM-võistlustel teatesõidus. Fotode autor: EPA/Scanpix

Reede, august 19, 2022

Pullerits: Kas Eesti massispordiüritusi ootab väljasuremine?

Kas keegi on mõelnud, mis saab siis, kui spordiürituste korraldajatel asjad üle pea kasvavad ehk otse öeldes raha otsa saab? Pole ju saladus, et pea kõigil rahva- ja massivõistlustel on osalejate arv viimastel aastatel pidevalt vähenenud, millest kirjutasin põhjalikumalt ka oma viimatises kolumnis ajakirjas Jooksja. See tähendab, et korraldajaile maksjaid on järjest vähem. Aga korralduskulud – need muudkui suurenevad. Kes arvab kuidagi teistmoodi, see eksib.

Mis te arvate, kui palju maksab näiteks Filtri maanteekarikasarja moodi võistluse ühe etapi korraldamine? Pealtnäha ei tundu seal midagi väga kulukat: paar telki, rajapiirded mõnes kohas ja ajavõtusüsteem. Aga tegelikult on sedasorti võistluse kulud umbes 20 000 eurot – ja seda juhul, kui korraldajal on kõik asjad, mida alati vaja läheb, endal olemas ning neid ei pea soetama ega rentima. Ent kui teha sedasorti võistlust päris nullist, tuleb arvestada 40 000 euro suuruse väljaminekuga. Eks arvutage ise, et kui Jõgeva rattaralli osalustasu on 40 eurot – noortele on tasu märksa väiksem –, siis kui palju peaks
osalejaid olema, et nulli saada. Sellisest osalejate arvust võib Eestis ainult und näha.

Nagu ütlesin, siis korralduskulud ainult kasvavad. Tahate tõestust? Aga palun! Kui veel mullu sai vajalikud kiirabibrigaadid kohale vähem kui 1000 euro eest, siis tänavu tuleb selle eest välja käia ligi 2000 eurot. Maanteeamet seab omakorda oma nõudmisi. Näiteks tuleb suunaviidad teha spetsiaalsele, valguse käes sädelevale materjalile, ja märgi n-ö tühistamiseks ei kõlba enam, et tõmbad sellele musta kilekoti pähe, vaid märgile tuleb tõmmata diagonaalis punane kleeps – ja mitte suvaline, vaid taas valguse käes sädelev. Taas poolsada eurot lisaväljaminekut – punase kleepsu rullile.

Nii olemegi ilmselt varsti olukorras, kus võistluste korraldajad peavad loobuma, sest kui kaua nad ikka suudavad ja tahavad oma tegevusele peale maksta. Ja ega lisakulusid osalejate kraesse ka anna lükata, sest 40 eurot 43-kilomeetrise rahvasõidu eest on niigi soolane hind (mis siis, et see on ilmselt vähem kui osaluse n-ö omahind) – ligi euro kilomeetri eest, see ju nagu taksosõit. Hea, et Stebby keskkonna kaudu tööandja mulle selle kinni maksab; kuid kõigil seda hüve vaevalt et on.

Arvata võib, et tulevast aastast tabab Eesti rahva- ja massispordiüritusi suuremat sorti väljasuremine. Sel aastal jäi ju ära isegi suurkorraldaja Klubi Tartu Maratoni rulluisumaraton (fotol vasakul). Esiteks põhjustab väljasuremist meeletu inflatsioon, teiseks isiklike väljaminekute suurenemine elulistele elementaarvajadustele (küte ja kütus, elekter, ka toit) – selge see, et meelelahutuseks, sh spordiks jääv vaba raha kuivab kokku. Mis toob kaasa selle, et osalejaskond võib veelgi kahaneda. Ja ega võistluste korraldajatele ka ükski asi tuleval aastal odavamaks ei lähe, kindel see; vaevalt et neil ükski kuluartikkel tuleval aastal sama suurena säilib, nagu tänavu.

Varsti saavad kauaaegsemad tegijad küllap heldimusega rääkida, kuidas omal ajal oli ikka palju võistlusi, jagus igal aastaajal igaks nädalavahetuseks, mõneks lausa mitu. 

Fotod 1 ja 3: Lauri Ausi mälestusvõistlus mullu. Fotod edastas: Merike Pinn, Pirita linnaosa valitsus
Foto 2: Priit Pullerits (heledas vormis) Jõgeva rattaralli lõpusirgel. Foto autor: Kristjan Kivistik / Stuudio.eu
Foto 4: Suure-Jaani valla lahtised cyclocrossi meistrivõistlused ja Soudal Eesti CX-i ehk cyclocrossi karikasarja teine etapp septembris neli aastat tagasi. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 5: Tartu rulluisumaraton mullu 22. augustil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, august 15, 2022

Pullerits: Kuidas ma Bora-Hansgrohe sõitjad selja taha jätsin (aga Läti raskekaallasele ikkagi alla jäin)

LISATUD VIDEOREPORTAAŽ!

See, et keegi oli pühapäeva hommikuks valanud Jõgeva kesklinnas kultuurikeskuse kõrval laiuva Sõpruse pargi purskkaevu šampooni (fotol alla paremal), oli tühiasi võrreldes sellega, mis kriipis kõrva, kui olin pühapäeva hommikul Tartust rongiga sinna kohale sõitnud ning ootasin pärast haaknõeltega kahe numbri rattasärgile kinnitamist, millal võiks hakata soojenduseks mõnda väntamisliigutust tegema.

Esiteks lõi kõrva vene keel – valjuhäälditest. Astusin täispuhutud suures varjualuses (fotol vasakul, taamal paistmas kultuurikeskus) kommentaatorile ligi ja avaldasin kõva häälega protesti: «Mis asja?! Milleks siin vene keel?!»

Hiljem andsin oma meelepahast teada ka võistluse korraldajaile. Ja sel teemal kirjutasin ka kolumni Postimehele (mis jääb esialgu siiski menukuselt alla mu väikesele loole, kuidas Rita Ray kontserdil tegi korraldaja kohale tulnuile piletihinnaga tünga).

Teiseks – playlist ehk kõlaritest mängiv muusika... See oli selline tänapäevane ponnistatud ja tehislik ja äravahetamiseni ühesugune kurat-teab-mis-muusika, mis paneb veidigi pikema kuulamise korral igal normaalsel inimesel pea valutama. Rääkisin korraldajaile loo, kuidas tegin paar aastat tagasi Vahur Teppanile hoiatuse, kui ta mängis Lemeksi suusasarja võistlustel samalaadseid tüütuid lugusid. Hoiatus mõjus: juba järgmisel korral kõlasid 1980. ja 1990. aastate hittlood. Loodan nüüd samasugust reageerimisvõimet ka Filtri maanteekarikasarja korraldajatelt.

Jõgeval oli plaanis lühike, 42,9 km distants ehk rahvasõit. Sportsõidu starti poleks mind nagunii lastud, sinna saab vist ainult litsentsiga, ja harrastussõidust otsustasin loobuda, kuna mul polnud ühegi südamearsti garantiid, et stardikiirendus, mis pulsi üles lööb, ei tekita kahjustusi.

Kuid ega rahvasõidu algustki lõdvalt võetud. Esimesse ja teise stardiritta kogunesid nublumannid (fotol ülal vasakul ja kõige esimesel fotol), kes panid kohe algul minema nii, nagu oleks distants kõigest kilomeeter. Ei kavatsenudki nende provokatsiooniga kaasa minna. (See kõik, millest siin räägin, on nähtav ja kontrollitav minu jäädvustatud videoreportaažis.) Ja õigesti tegin, sest kilomeetri järel pärast raudteeviaduktile tõusmist, sai eesmistel hoog otsa – küllap lõi vastutuul noorsoole liiga karmilt näkku.

Sõidetud sai vaevalt kolm kilomeetrit, kui keegi korraldas grupis kukkumise. Õnneks jäi mul külakuhjaga piisav vahe, nii et ei näinudki, kes tegi ja mida, ning pääsesin isegi jalga maha panemata mööda. Küll aga märkasin silmanurgast, kuidas üks noormees jäi üle õla vaatama, mis juhtus – ja tulemus oli see, et järgmisel hetkel lendas ta ise asfaldile külili.

Kuid ega keegi kaastunnet avaldama jäänud, kõik litsusid edasi, pärast parempööret Kuremaa järve suunas. Seal puhus lagedal küljelt vastu traditsiooniline tuul, nii et paremale tee äärde tekkis pikk rivi, mis varsti rebenes tükkideks. Ja kuna mu mantra kõlab, et hinge paelaga kaela tõmmata ja organismi veripunasesse ajada ei tohi, lasin rutakamail minna ning vaatasin, kellest seltsi saab. Seltsilisi leidus.

Parimaks tööhobuseks osutus Bora-Hansgrohe profimeeskonna vormis Tõnu Ord (CC Superior), kes vedas enda järel samasuguses dressis ja sama klubi esindavat Veronika Sinilille (fotol vasakul; Priit Pullerits fotol paremalt neljas). Ord tegi Palamuseni ainuisikuliselt ees tööd. Püüdsin hoida nende kahe tuulde, sest eesmärk oli energiat säästa, kuna juba pool tundi enne starti tundsin, et kodune hommikune pastaportsjon ja pool tundi enne starti söödud kaks banaani jätsid kõhu heledaks.

Ega liidergrupp meist teab mis kaugele eest pääsenud. Umbes poolel maal, mõned kilomeetrid enne Kuremaale jõudmist mõõtsin rattakompuutriga, et esimeste edumaa meie ees oli umbes 350 meetrit. See oli sellisena püsinud juba ligi kümmekond kilomeetrit. Aga lähemale me noile ka ei saanud.

Kuremaal, kus ootas raja raskeim tõus, üllatas, et enamik võttis käigu välja. Järsku lülitasid peaaegu kõik end säästurežiimile. Mõistagi ei hakanud sellises olukorras lolli initsiatiivi näitama ja ennast kurnama. Aga kui pärast tõusust üles jõudmist ka kiirust juurde ei pandud, otsustasin esimest korda jalad kõhu alt välja võtta ning kiirendasin kõige ette. Oleksin peaaegu julgestusmootorrattale tuulde saanud, kuid tolle piloot märkas viimasel hetkel mu lähenemist ja andis gaasi.

Laiusele sõitsin üpris aktiivselt umbes kümneliikmelise grupi eesmiste hulgas. Aga tempot kruvima enam ei läinud, sest näha ju sai, kuidas lätlase Ilgvars Pletiensi rohkem kui sajameetrine sooloeestminek pärast Kuremaa tõusu lõppes Laiusel eimillegagi – mees kutsuti lõpuks ikkagi gruppi tagasi.

Pärast laskumist Laiuse voorelt tegi taganttuul sõidu lihtsaks. Kõigile oli selge, et tõmmelda ei maksa ning tuleb grupifiniš. Ei tehtud ühtki äraminekukatsepoegagi. Isegi viimase kilomeetri algul näis olukord rahulik. Koguni nii rahulik, et 700 meetri märgis mõtlesin, et äkki tõmban vasakule ja kiirendan, aga sama kiirelt, kui see mõttevälgatus tekkis, see ka kustus – üritus oleks ürituseks jäänudki.

Kõige rohkem üllatas mind grupis suur sinises särgis lätlane Janis Sokolovs, kel kaalu, pakuks silmaga hinnates, vähemalt 110, kui mitte 120 kilo. Ja vanust üle 65. Kuremaa tõusul ähkis-puhkis ta minu meelest kõige kõvemini, nagu vana auruvedur, aga kui selle üle elas, oli taas sõidumees. Kui ta võimeis viimaks veendusin, hoidsin sageli end nutikalt tema tuulde, mis oli mulle igatahes palju säästlikum, kui oli olude sunnil hoida enne Palamuset selle noorsõitja tuulde, kes paistis olevat loodud mägironijaks.

Finišisirgeks olid kohad välja mängitud ja ära jagatud, nii et enam midagi parandada ei andnud.  Sain keskmise kiirusega 37,01 kilomeetrit tunnis 36. koha. Hea oli, et litsenseeritud ja harrastussõitjate ühissõidule ei trüginud, sest seal võitis Team Ampler–Tartu2024 sõitja Joonas Kurits (fotol ülal vasakul), kes läbis 78 kilomeetrit keskmise kiirusega 45,5 kilomeetrit tunnis. See ei ole klassi, vaid lausa kahe klassi vahe.

Rongiga tagasiteel Tartusse kohtasin üle tüki aja Pavo Raudseppa, kes teadis rääkida, et üks endine ohtralt tituleeritud suusataja otsivat praegu tööd.

Kõike seda, millest kirjutasin, saate oma silmaga näha siit!

Fotod 1 ja 4: Jõgeva rattaralli rahvasõidust osavõtjad stardi ootel, eespool sport- ja harrastajate sõidust osavõtjad. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jõgeva rattaralli võistlusala Sõpruse pargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Šampooni täis purskkaev Sõpruse pargis pühapäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Jõgeva rattaralli rahvasõidust osavõtjad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits (heledas vormis, paremalt neljas) Jõgeva rattarallil. Foto autor: Kristjan Kivistik / Stuudio.eu
Foto 7: Jõgeva rattaralli rahvasõidust osavõtjad finišeerimas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Jõgeva rattaralli lõpuheitlus esikoha nimel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Jõgeva rattaralli sport- ja harrastajate sõidust osavõtjad finišeerimas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas läks Jõgeva rattarallil?

Väike video võib olla teinekord veenvam ja selgem kui pikk ja üksikasjaline jutt, ehkki kõik, mis seal salata, kaadrisse ei mahu, nagu näiteks grupikukkumine juba 3 kilomeetri järel. Aga ettekujutuse pühapäevasest Jõgeva rattarallist saate küllap sellegipoolest. Kui enamik keskendus väntamisele, siis mul pidi ennekõike pea raalima, kus ja milliseid lõike jäädvustada, sest niisama üksluist üksteise tuules pedaalimist ei ole ju huvitav vaadata. Et asi oleks selgem, lisasin kaadritele ka seletavad kommentaarid. Head vaatamist!

Foto: Jõgeva rattaralli sportsõidu lõpuheitlus, võidab Joonas Kurits. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, august 10, 2022

Pullerits: Mis üllatused olid varuks suve parimal maastikusõidul?

LISATUD VÕISTLUSVIDEO.

«Kus siin kuues stardigrupp on?» küsisin oma sünnipäeval, kui lähenesin Elvas Kesk tänavale lippude vahele kogunenud ratturite massile.

«Viies grupp on viimane. Kuuendat stardigruppi ei olegi,» kuulsin vastuseks.

«Kuidas nii?»

Võtsin rattasärgi tagataskust telefoni ja näitasin Estonian Cupilt eelmisel päeval saabunud sõnumit. Seal oli kirjas: «Sinu stardikordidor on 6.»

Ei jäänud muud üle, kui sättisin Elva rattamaratroni stardis oma Cube’i võistlejaterivi lõpuossa. Üllataval kombel märkasin, et sinna, kõige lõppu, kogunes veel mehi, kes nii riietuse, ratta, hoiaku kui jutu järgi andsid tõsise ratturi mõõdu välja. Ju neil oli sama plaan, millega läheb võistlema üha rohkem Eesti tippsportlasi. «Lähen nautima,» kõlab järjest sagedamini nonde suust.

Eks siis vaatan ka, kui kaugele ette tagant startides jõuan. Alguse plaanisin teha mõõduka.

Ja tegingi. Aga kui tükk aega ikkagi võistelnud ei ole, siis on isegi mõõdukust keeruline mõõta ja tunnetada. Igatahes tundsin pärast raudteealuse veetakistuse läbimist (ainult üks jalg sai märjaks) Tartu rattamaratoni viimaste kilomeetrite rajal, et hingamisaparaat on siiski ülekoormust saanud. Kuid see osutus õnneks ajutiseks ebamugavuseks.

Peaaegu kõigest muust saate ülevaate lisatud videoreportaažist, mille tegin Cube’i leistangile kinnitatud GoPro Black7 kaameraga. Umbes 17–18 kilomeetrit enne lõppu pidin asfaltteel sõitma mõnda aega lahtiste kätega ja paar meest eest ära laskma, sest ei tahtnud riskida, et kaamera aku järsku tühjaks saab ning võistluse viimane kolmandik jääb jäädvustamata. Vahetasin sõidu ajal aku ära, mis samal ajal vändates ei ole just kerge töö, sest esmalt tuleb kaamera korpusest kätte saada, siis akuluuk avada, aku välja koukida ning taskust võetud uus aku asemele panna ning kaamera uuesti korpusesse kinnitada. See võtab ikka tubli minuti. Vääratada ei tohi. Hakkama igatahes sellega sain.

Pärast Laguja toitlustuspunkti tuli tagant kollases särgis sõitja, kes tegi head tööd ning vedas mu eest lastud meestele järele ja neist ning samuti mitmest teisestki mööda.

Lõpuosa Elva mändide all ja raudteeäärsetel heinamaadel on vastik. Juurikad ja mättad panid ratta hüppama ning liikumise kvaliteet kannatas. Nood viimased viis kilomeetrit on muidu meeldiva ja lihtsa Elva rattamaratoni ebameeldivaim osa. Tõsi, seekord oli ka distantsi keskel singlitel mitu kohta, kus pori leidus tavapärasest rohkem, nii et ühe mehe keeras see isegi kummuli ning ühest metsaalusest tõusust pidi enamik ratast käe kõrval üles lükkama (seegi on videos talletatud).

Viimasel viiel kilomeetril jäin üksi, polnud ees kedagi püüda, kuid polnud ka tagant kedagi ohustamas. Nii tulingi rahulikult lõpuni ning sain 156. koha ajaga 1:57.45. Pärast seda sõitsin ruttu Tartusse ning Tartust läbi poole Eesti Läänemaale Rohukülla, kust päeva eelviimane praam viis puhkama Hiiumaale. Cube jätkas järgmisel üheksal päeval liikumist seal.

Fotod 1-4: Kaadrid Elva tänavuse rattamaratoni finišijärgselt pidurdusalalt. Fotode autor: Priit Pullerits