
Maasturitee, mis keris Moabi põhimaantee ääres piki tumepunase liivakõrgendiku külge üles taeva poole, ajas hirmujudinad naha vahele. Esiteks oli tee neetult auklik ja kivine, teiseks järsk ja tolmune ning tagatipuks kõrge-kõrge serva ääres (foto all paremal).

Kui poleks Jaanus Laidveed, kellega ma talvel Tartu teatesuusamaratoni ühes võistkonnas sõitsin – ja keda ma mullu Viru maratonil võitsin, kuigi seda ei taha ta väga meenutada –, siis sellest mäest poleks ma söandanud üles ronida. Ja ka mitmed eelmiste päevade teed oleks jäänud mul varakult pooleli.

Jõudsime üles
mesa tippu, kus võtsime suuna Gemini Bridgesi ehk suure loodusliku topeltsilla poole. Otsustasin, et lähme neid vaatama altpoolt, mis tähendas, et pidime laskuma Bull Canyonisse ja auto selle algusse parkima, sest raamatute järgi ootas ees keskmise raskusastmega maasturirada. See, olgu öeldud, tähendab närvilist ja ohtlikkugi katsumust, sest mitmed siinsed rajad, mille raskusastmeks on raamatuis märgitud
easy, lihtne, on tegelikult olnud vägagi piiripealsed, et kas saab ilma masinat lõhkumata läbi. Moabi autoteed on hoopis midagi muud kui need, millega Eestis või Euroopas harjutud. Siinseid teid on kohati raske teeks pidadagi (foto vasakul). Seetõttu otsustasime Bull Canyonisse siseneda maastikuratastega.
Kuna Laidvee otsustas enne teele asumist kõhtu kinnitada, asusin üksinda rahulikult sõitma. Andsin talle juhised, kuidas tuleb mulle järele Gemini sildadeni sõita. Võtsin rahuliku tempo. Ega paksu liivaga täidetud ja kividega palistatud maasturitee kiiret sõitu lubanudki. Alatihti tuli sadulast ronida, sest te ei kujuta ette, kui neetult raske on paksust pehmest liivast läbi pressida – võimatu!

Tegin hulga peatusi, sest kanjon oli pööraselt kaunis (foto paremal). Ja päike paistis, nii et ainuüksi vilus küündis temperatuur 22 kraadini. Kedagi teist, nagu hiljem selgus, samal ajal kanjonis polnud. Just enne minu sisenemist väljus sealt Jeep Wrangleriga seltskond, kellega infot vahetades sain teada, et ega nemad oma autoga kanjoni kivisel-liivasel pinnasel kiiremini liiguks, kui mina oma rattaga. See võrdlus üllatas, sest liikusin niigi aeglaselt.

Ootasin aeg-ajalt Laidveed järele, aga teda ei tulnud ega tulnud. Tagasi keerata tundus ka rumal, sest tee oli nagunii üksjagu kurnav (foto vasakul). Ja mida rohkem edasi ma pressisin, seda kahtlustavamad mõtted pähe pugesid. Äkki lendas ta kanjonisse laskudes astangutega langusel üle leistangi ja murdis luu? Äkki ei saanud ta juhistest siiski täpselt aru ja keeras kuskil valesti? Või äkki ründas teda
mountain lion, mägilõvi, mis siis, et selle tõenäosus on väike, aga ometi on nad siinkandis olemas, ja nad ründavad mõnikord inimesi ka.

Sedasi, kui jõudsin kanjoni põhjas Gemini sildade juurde viiva matkatee alguseni (foto paremal), jätsin ratta tee lähedusse seisma ja läksin jooksuga, kiirustades, mööda liivast rada üle poole kilomeetri sildade juurde. Gemini sillad on võimsad, asuvad kõrge kanjoni tipus, aga vaatepilti ei saanud kaua imetleda, sest mure teise inimese pärast vasardas peas. Keerasin paari minuti järel otsa ringi ja hakkasin tagasi ratta juurde jooksma. Tuli oli takus.
Ja järsku, järsakust üles ronima hakates, tuli Laidvee vastu, lai naeratus näol. Mis oli juhtunud?

Tal tuli kett kaks korda maha – käiguvahetaja nõuab vististi reguleerimist. Olime hommikul käinud läbi Moabi ühest rattapoest, kus lasin reguleerida esiratta ketaspidurit, sest see kergelt vilistas, aga ketimure polnud siis veel ilmnenud. Eks see uute ratastega ilmselt nii olegi, et nõrgad kohad tulevad küll pikkamisi, ent vääramatult ilmsiks.

Et anda teile aimu siinsete radade raskusest, olgu märgitud, et Bull Canyonis kulus edasi-tagasi kuue kilomeetri läbimiseks umbes 50 minutit. Tõsi, eks selle aja sisse mahtusid ka peatused, kus sai pilti tehtud. Veel kord – siinsed rajad on kõike muud kui kerged.

Aga samas ihuvad siinsed rajad maastikurattasõidu suhtes hamba verele. Sest siin pakub maastikurattasõit tõelist põnevust ja vaatemängu ja looduse ilu (foto vasakul). Gemini sildadele ülalt lähenedes kohtasime kohalikku maastikuratturite punti, kellelt uurisin, mida nad õhtupoolikuks soovitavad. Täpsemalt: pärisin, kas maailmakuulus Moab Slickrock Bike Trail oleks õhtupoolikuks hea valik.

Ei, raputas neist kõige sportlikuma välimusega noormees pead. Esiteks seepärast, et seal pole absoluutselt varju ning päike kütab helepunase liivakivi nii kuumaks, et see lausa hõõgub. Teiseks, märkis ta, on tegemist väga-väga raske rajaga, kus on järsud tõusud ja järsud laskumised. Ja kolmandaks, lisas ta, võtab 12,5 miili pikkuse ringi läbimine aega neli-viis tundi, kui teha pilte ja ronida vahelduseks kõrgemate kohtade otsa.

Matsime Laidveega selleks õhtuks Moab Slickrock Bike Traili plaani maha. Noormehed soovitasid meile Klondike Bluffs Traili (foto vasakul). Olin selle kohta lugenud, et see on rohkem mõeldud algajaile, ja ega seal teab mis palju vaadata polevat, aga kuna sama rada oli soovitanud Salt Lake Citys mees, kes meile jalgrattad müüs, võtsime selle raja käigult plaani.
Selgus, et läksime kella nelja ajal rajale siis, kui enamik sealt lahkus. Miks nad lahkuvad, imestasin. See sai ilmsiks siis, kui tuli korraga metsik liivatormihoog, nii et kiiruga autosse varju hüppasime. See tormihoog lõi isegi rattad aia najalt pikali. Taevas tõmbus halliks. Pilved liikusid silmapiiril kurjakuulutavalt. Olin lugenud, et Klondike Bluffs, rohkem kui 1500 meetri kõrgusel asuv avatud piirkond on selline, kus lähenevate äiksehoogude ajal ei tohi mingil juhul viibida, sest seal oled sa kui piksevarras. Aga me ei näinud, et lähenevad pilved oleks sisaldanud elektrilaengu potentsiaali. Asusime loodusolusid trotsides teele.

Esimesel kilomeetril-kahel jagus kruusa ja liiva ja kive ehk kõike, mida siinsed rajad näikse külluses pakkuvat. Ja siis tuli see, mida olime oodanud –
slickrock! (foto paremal). Ma ei tea, mis juttu ajas paar postitust tagasi kommentaariumis mees, kes väitis, et slickrock nõuab ei tea mis erilisi rehve ja mingit segu. Olgu kinnitatud, et
slickrockist paremini nakkuvat pinnast on raske leida. Kui te vaid teaks, kui kerge on seda mööda üles vändata, kui mõnusasti rehvid sellel haagivad – nagu kerge krudin käiks kaasas. Laidvee katsus
slickrocki käega – see oli tema sõnul nagu peenike liivapaber.
Sellegipoolest oli Klondike Bluffsi raja
slickrocki osa raske. Tõus on kohati vägagi järsk, see kestab vahetpidamata kolm-neli kilomeetrit, kusjuures
slickrock ei ole sugugi veatult sile, vaid vägagi põrutav, sest sellel on astanguid ja lohke ja auke ja pragusid jne. Saime korraliku koormuse. Viimase kilomeetri-poolteist tõusime mööda liivast ja kivist vana džiibiteed, pilved taamal muudkui kogunemas ja allpool tuuleiilid tasandikel tolmu keerutamas.
Siis sai Klondike Bluffsi rattarada otsa ja viimased pool kilomeetrit tuli käia jala. Õigemini, lasime ülesmäge kerget sörki, sest ilm oli heidutav. Kõik teised olid lahkunud, olime jäänud rajale kahekesi. Aga see sörkjooks oli pingutust väärt, sest Klondike Bluffs, nagu Laidvee kuulutas, on kõige võimsam ja ootamatum vaatepilt, mida ta siiani me seiklusreisil näinud (foto vasakul).

Aga tuul läks hirmus rajuks, ja külmaks. Kalju veerel pildistades oli mul kohati hirm, et järsku tuleb selline maru, mis meid alla kuristikku lükkab (foto paremal). Hakkas tibutama esimesi piisku. Pagan, ütlesin Laidveele, vihm on küll viimane asi, mida meil vaja on – laseme nüüd kand-ja-varvas tagasi! Vihm on siin külm, sageli väga tugev, muudab
slickrocki libedaks ja pehmema pinnase läbimatuks mülkaks.

Jooksime kõrgenikult mööda liivast-kivist teed alla, hüppasime ratta selga (foto vasakul) ja vajutasime tempo põhja. Algul olime plaaninud, et teeme Baby Stepsi rattarajal väikse haagi, aga loobusime sellest käigult, sest Moabi metsikus looduses vihma ja tormi kätte jäämine oleks ränk. Meie laskumine hakkas kohati juba võistlusolukorda meenutama, kuigi kaine mõistusega hoidsin veidi tagasi, sest traumeeriv kukkumine oleks veelgi hullem kui vihma kätte jäämine.
Slickrockil laskumine (foto paremal) on siiamaani andnud sellise elamuse, mis on pannud korduvalt mõtlema, miks küll Eesti ratturid kogu aeg Hispaania vahet sõidavad. Tulge siia, saate maksimaalse elamuse, saate uutmoodi kogemuse! Mehed, uskuge, te ei tea, mida te elus veel kogenud pole – ja see ei ole siin ainult minu arvamus.
Klondike Bluffsi edasi-tagasi sõidu pikkuseks kujunes 13 kilomeetrit. Üles pressimiseks läks pisut üle 50 minuti, alla tulekuks umbes 25 minutit. Vihma käest napilt pääsesime. Elamus missugune!
Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotod.