Pullerits: Miks rahulik sportimine ei suuda teha kedagi õnnelikuks?

Kohe ei oskagi öelda, miks asjad nii lähevad ja mida sellest arvata – sellepärast siin selle teema üles võtangi.

Peaaegu iga kord, kui rattaga sõitma lähen, mõtlen, et nüüd võtan rahulikult, et oleks mõnus. Ja peaaegu mitte kunagi ei tule sellest midagi välja.

Algul, esimesed kaks, vahest isegi kolm kilomeetrit võibki sõita rahulikult ja mõnusalt, pingutamata. Aga siis, kui olud on vähegi soodsad – ei ole vastikut vastutuult, vihma ei peksa näkku, jahedus ei pitsita sõrmi ja kõrvu, asfalt on ilus sile, tee kulgeb laugelt või siis pigem kergelt allamäge –, hakkad tasapisi kiirust lisama. Nagu eile, neljapäeval, mil päike paistis: sõidad Tartu servas mööda Ringteed Lõunakeskuseni – see on küll pisut vastumäge, Strava järgi nelja kilomeetriga umbes 20 tõusumeetrit –, kiirus umbes 27 km/h, keerad seal Valga maanteele ja näed varsti, kuidas üks teine rattur liigub paremal, kergliiklusteel hea hooga ning püüad maantee paremas servas temaga tempot hoida, et kui võimalus tekib, suundud samuti kergliiklusteele ja tõmbad tuulde, kuid sellist kohta ei leia ega leia, kiirus kerkib juba üle 40 km/h, aga ratturil paremat kätt on see veelgi suurem, nii et ta libiseb tasapisi eest, ja kui siis lõpuks kergliiklusteele saad, mõistad, et enam talle järele ei jõua, ent ikkagi proovid hoida head kiirust, nii 36-37 km/h, ja kui siis tajud, et tegelikult on endale keegi tuulde haakinud, siis loomulikult enam kiirust alla lasta ei taha ja nii kihutadki jutti kuus kilomeetrit, kuni keerad Külitsel ära paremale, tõusust üles Viljandi maantee suunas. Mis tulemus tuli?

Tuli 26,7 km pikkune sõit keskmise kiirusega 30,1 km/h. Mis siis, et nii kiirelt polnud planeeritud. Sekka ka isiklik rekord 1.14 Haage järve äärsel Riviera-nimelisel 650-meetrisel ligi üheprotsendilise tõusukaldega lõigul (31,9 km/h), mis seal küll kõigi aegade top-10-sse ei viinud, kuid vähemasti naiste arvestuses tõstnuks teiseks – asi seegi.

Päeva esimeses pooles helistas Pärnust Raio Piiroja, kes on alles 47, minust 14 aastat noorem, ja muu jutu seas mainis, et kui suudan hoida keskmist 30 km/h, peab jalg ikka päris terav olema. (Jaanus Laidvee uhab üle 70-kilomeetriseid sõite keskmisega 32-33 km/h ja siis ütleb, et oli mõnus minek.)

Ausalt öeldes ei ole mul terve nädal õnnestunud kavandatud (kujuteldavatest) plaanidest kinni pidada. Kolmapäeval 18 km keskmisega 29,6 km/h, teisipäeval 14 km keskmisega 29,5 km/h, esmaspäeval 19 km keskmisega 30,5 km/h ja möödunud pühapäeval 37 km keskmisega 31 km/h. Ükski neist sõitudest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt sõidu käigus läks nii, et kiirus kippus suurenema.

Muidugi on mu kilometraaž naeruväärselt väike. Aga ma ei valmistu ju Tour de France’iks, isegi mitte Balti keti velotuuriks, et peaksin päevas tundide kaupa sadulas pedaalima. Sõita tuleb seni, kuni sportlikult mõnus on. Ja mida kiiremini sõidad, seda rutem mõnu kätte saad. Arvan, et kolmveerandtunnine piisavalt pingutav sõit annab suurema rahulolu, kui kaks tundi ratta seljas tasapisi tiksumine või kügelemine. Õigemini, mitte ei arva nii, vaid olen veendunud. Miks? Seletan.

Teate ju, mis on koolihariduses ja lastespordis viimasel ajal eesmärk? Loomulikult see, et lapsed oleksid rahul ja õnnelikud. Aga kas on? Enamik ei ole. Pigem vastupidi. Ja nad ei saagi olla õnnelikud ja rahul, sest pingutamine ja võistlemine on kuulutatud taunitavaks. Niisama tuleb kulgeda – ja siis arvatakse, et see teeb lapsed õnnelikuks. Püha lihtsameelsus!

Kui mulle ja teistele oleks omal ajal koolis öeldud, et poisid, jookske staadionil kaks ringi, tähtis pole, kui kiiresti, ja see ei ole võidu peale, peaasi et läbi jooksete – kas ma olnuks pärast selle läbi jooksmist õnnelik ja rahul? Muidugi mitte! Kui aga jalg pandi joonele ja stopper käima ning sul õnnestus ära võita – ja kui äkki tüdrukud kuskilt silmanurgast seda nägid ka –, vaat siis olid õnnelik ja rahul!

Lühidalt: rahulolu ja rõõm millestki tuleb siis, kui oled selle nimel vaeva näinud ja pingutanud. Ehk lihtsalt öeldes: kui ikka suudad sõita oma õhtuse tööpäevajärgse rattaringi keskmise kiirusega 30 km/h, mille nimel tuleb end kokku võtta, siis võid endale ausa näoga öelda, et tubli. Ja tunda heameelt, et endiselt suudad.

Selline rahulolu ja heameel, mille väljas pingutades-liigutades saad – õnnetlikkuseks on seda muidugi palju nimetada, sest õnnelikkus on üldse väga haruldamine tunne, mistõttu on suur karuteene, kui räägitakse õnnelikkusest kui ülimast eesmärgist, sest see on väga harva saavutatav –, ongi andnud küllap motivatsiooni, et viimasest 54 päevast on mul jäänud rattaga sõitmata ainult seitsmel.

*

Üks eluline õppetund veel. Inimesed arvavad pahatihti, et nende hääl ei maksa midagi ja keegi neid ei kuula. Asjatult arvavad nii!

Kümmekond päeva tagasi ilmusid Tartus mu elukanti Tähtvere linnaosas Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedusse kolm vana puunotti (fotol paremal). Need olid koledad, nagu oleks mingi risu sinna maha pandud. Andsin sellest teada kolleegile Tartu Postimehes, kes uuris linnavalitsuselt järele, millega tegu. Tuli välja, et need olid sinna nimme pandud, ja linnavalitsus ootab tagasisidet, mida inimesed arvavad.

Ma siis kirjutasin linnavalitsuse ruumiloome osakonda:

„Siin mu tagasiside:
esiteks, võiks lähedalolevate majade omanikke ja ühistuid teavitada, enne kui nende vahetus naabruses midagi sellist teha kavatsete;
teiseks, need puutüved näevad paar aastat tagasi võsast puhastatud muruplatsil ja korda tehtud hea kattega kõnni- ja kergliiklustee ääres koledad välja - nagu suuremõõduline prügi;
arvata võib, et ajaga läheb vaatepilt aina koledamaks, sest tüvede vahelt on raske muru niita ja vohama hakkab umbrohi;
kui mõtlete, et see peaks edendama elurikkust, siis tänan väga: kui te oleks uurinud muruplatsi, kuhu need tüved tõite, lähemalt, siis oleks te kindlasti tuvastanud, et seal elab juba niigi palju hiiri - milleks närilistele veel soodsaid elupaiku linnaservas juurde tekitada?”

Päev hiljem udusel hommikul nägin, et need puunotid olid sealt minema veetud (fotol ülal vasakul). Plats puhas!

Foto 1: Remonditav Tuglase tänav Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sissesõit Tartusse mööda Tallinna maanteed selle suvise remontimise ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Õhtukuma Tartu külje all Viljandi maantee lähedalt vaadatuna. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tallinna maantee hiljuti remonditud algus Tartus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Õhtune taevas Tartu piiril nähtuna Vaksali tänavalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartus Tähtveres Vaksali tänava kergliiklusteele jäetud rendirattad. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Kolm puunotti Tartus Tähtveres Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Vaksali ja Tuglase tänava ristmik neljapäeva hommikul pärast kolme puunoti eemaldamist. Foto autor: Priit Pullerits