Reede, mai 29, 2015

Pullerits: Mis raskused ootavad Tartu rattaralli viimasel kolmandikul?

Täna pärastlõunal, kui käisin Tartu rattaralli stardinumbrit välja võtmas, kohtasin Pelotoni klubi sõitjat Peip Reedit, omaaegset kõva suusameest. Ta ütles ühe lihtsa lause, miks ta seekord ei osale - lause, mis pani sügavalt mõtlema: "Kui sõita jõuad, on ikka kuradi raske." Tõepoolest: neil, kes sõita ei jõua, on lihtne; eriti raske on sõita jõudjail küljetuules, lisas Reedi. Aga pühapäevaks prognoosib EMHI just küljetuult.

Milleks siis tuleb valmis olla Tartu rattaralli tagasiteel, raja viimasel kolmandikul, alates Luuast? Kohe näitan ja kirjeldan. Kahe esimese kolmandiku kirjelduse leiate kahes eelmises sissekandes.
Kui olete keeranud Luual paremale, järgneb kohe laskumine (fotol ülal; selle ja järgmiste piltide autor Priit Pullerits; pildistatud sõidu ajal rattasadulast), mis kõigepealt läheb soojatrassi alt läbi.
Luua laskumise lõpus, olge valmis, tuleb tüürida vasakule (fotol ülal). Kiirus läheb suureks, üksinda saab seal kergelt 50 km/h kätte. Usun, et grupp läheb vähemalt 60 km/h. Kui te kurvi välja ei võta, maandute paremal veekogus nagu Ott Tänak.
Umbes poole kilomeetri jagu pärast Luua laskumist kulgeb võrdlemisi kitsas, kuid normaalse kattega asfalttee puude vahel usjalt vääneldes (fotol ülal). Mu varasemad kogemused näitavad, et kiirus püsib siin kerge vaevaga suur, nii et olge valmis hästi nobedaks sõiduks. Tõenäoliselt läheb siin suisa kihutamiseks.
Sirge tee suundub aedlinna meenutava elurajooni vahelt läbi (fotol ülal).
Pärast nn aedlinna järgneb metsa all veidi rohkem kui pool kilomeetrit õrnade kurvidega teed (fotol ülal), kuid pange end valmis ootamatult saabuvaks vasakpöördeks kõrvalteele - vaadake, et sellest hooga mööda ei põruta, sest pöördekoht on võrdlemisi märkamatu. Pöörde järel tuleb tilluke laskumine, mille järel olge valmis ligi kilomeetriseks hüpitava kattega ehk pisut muhkliku asfaldiga lõiguks.
Pärast hüpitava asfaldiga lõiku järgneb ligi kahekilomeetrine laugelt kulgev tõus (fotol ülal). Tõus iseenesest ei ole põrmugi raske, aga kogu aeg tuleb tööd teha, lisaks läheb tee vägagi kitsaks, mis tähendab, et rivi venib pikaks ning küljetuulega võib raskegi hakata. See on Tartu rattaralli üks tuultele avatumaid pikki lõike.
Pärast Luua teelt vasakule pööramist algav tee (fotol ülal) kuni Kaiavereni on 7 km pikk. See on Tartu rattaralli raja kõige kitsam teelõik.
Kaiaveres, kus vasakut kätt jääb vaatetorn, ootab ees Tartu rattaralli teravaim pööre. Ülal näidatud pildil tulete selle parempoolsest alumisest servast. Näete enne ristmikku paremal üksikut puud?
Teil tuleb pöörata ümber üksiku puu paremale ehk teha teravnurkne pööre (fotol ülal; taamal vaatetorn). Pöördele järgneb sajameetrine tõus ning seejärel...
...olge pärast laskumist (fotol ülal), kus saate sisse hoo vähemalt 50 km/h, valmis sööstma kruusakattega teele üle soo. Olge ettevaatlik kohas, kus asfalt lõpeb ja kruus algab - seal on mitmeid auke!
Kruusalõik kestab 850 meetrit. Kruusakate on sile, aga selles on palju tillukesi auke, mis põrutavad (fotol ülal). Autod on enamiku pinnasest tugevasti kinni pressinud, tillukesi kive seal kartma ei pea, kuid tuleb arvestada, et grupis võib tekkida ettearvamatuid manöövreid, kui eessõitjad hakkavad otsima paslikumat ehk vähem põrutavat trajektoori.
Pärast kruusalõiku keerab tee laugelt ja kergelt vastumäge vasakule, et siseneda siis vähem kui kilomeetri pärast Elistverre (fotol ülal), kus saab sajakonnaks meetriks rataste alla siledat asfalti, misjärel jätkub taas krobeline asfalt. Elistverest sõidate otse läbi. Arvestage, et Elistverest väljudes tuleb vaevumärgatav, kuid küllap siiski lihastes tunda andev umbes kilomeetrine, ligi pooleprotsendise kaldega tõus. Samuti jõuate avatud väljale, mis on tuultele valla.
Kui olete jõudnud vaevumärgatava tõusu tippu, järgneb kerge laskumine Juula külla ja sellest läbi (fotol ülal), kus kiirus kerkib ilmselt taas üle 50 km/h. Juula külas hoidke silmad lahti, seal on keset teed asfaldis mõned teravad augud.
Vähem kui 2 km pärast Juula küla, kui tee jõuab metsa vahele ja teeb kerge parempöördega laskumise, algab Tartu rattaralli tagasitee kõige raskem tõus (fotol ülal). Olge hoiatatud - see on pikk ligi kilomeeter. Üleval esitatud fotol näete alles tõusu esimest nukki.
Pärast seda, kui olete tõusu esimesest nukist üles pressinud, jätkub tõus lühidalt veidi laugemalt, et siis paremale keerates uuesti järsemaks muutuda (fotol ülal). Lisaks te ei näe, mis järgneb nurga taga, nii et pange oma vaim parem aegsasti valmis. Sest kui olete ülal fotol paistva nuki otsa jõudnud, järgneb lauget tõusu veel umbes 300 meetrit.
Pikale tõusule järgneb tõenäoliselt Tartu rattaralli kõige kiirem laskumine (fotol ülal). Üksinda saab siin kerge vaevaga kätte kiiruse 60 km/h, kuid oletan, et grupis võivad mõned laskuda ka kiirusega 70 km/h. Sealt kiiremini võib juba minna ohtlikuks, sest laskumise all on pikk paremkurv Saadjärve äärde.
Ja oletegi jõudnud Saadjärve kaldale (fotol ülal). Kui on ilus ilm, võib parkla olla autosid täis, nii et hoidke silmad lahti, et keegi teile ootamatult ette ei keeraks ega jookseks, sest kiirus püsib eelnevast laskumisest jätkuvalt suur.
Pärast Saadjärve-äärset parklat, enne Kukulinnat keerab marsruut vasakule, kus poole kilomeetri kaugusel vaatab vastu vähemalt 250-meetrine tõus. Pange vaim valmis tolle ründamiseks, sest oletada võib, et siinkandis hakkab tasapisi sündmusi arenema. Seda soosivad väikesed tõusud ja laskumised, nagu ülal pildil nähtav terav laskumine läbi tillukese oru, kus tuleb ära kasutada inertsi, et järgnevast tõusust täishooga üles saada. Sellele orule järgneb umbes 4 km enam-vähem lauget sõitu kuni Veduni.
Vedul tuleb pärast laskumist keerata paremale Tartu suunas (fotol ülal). Tee, millele keerate, on lai Tartu-Jõhvi maantee, nii et ilmselt saab kurvi suure hooga võtta.
Keeranud Tartu peale, järgneb pool kilomeetrit kerget ülesmäge sõitu, misjärel tuleb keerata enne vasakul paistvat kõrget killustikumäge vasakule, kus algab sajakonna meetri järel pikk ja kiire laskumine (fotol ülal), kus saab ilmselt korraliku hoo järgnevaks kaheks kilomeetriks. Viis kilomeetrit kergelt tõusva-langeva profiiliga ning krobelise asfaldiga teed viib nii üle põldude kui metsade vahelt läbi Tartu-Kallaste maanteele. Selleks, et tollele maanteele jõuda, tuleb ligi pool kilomeetrit sõita paremale pööraval teel ülesmäge. Tõenäoliselt tuleb seal tagumik sadulast püsti ajada. Ristuval maanteel pöörata paremale.
Kallaste maanteel saab kilomeetri jagu kergelt allamäge kiirust arendada ja ka puhata (fotol ülal), et siis, pärast Väägverre jõudmist, hakata umbes 2-3-protsendisest mäest üles pressima. Tõus kestab umbes pool kilomeetrit. Kui üles saate, hakkab tee mõne aja pärast laskuma - seal saab sisse hea hoo, usutavasti 60 km/h. Et minna kilomeetri pärast vastu viimasele raskele tõusule.
Poolekilomeetrine tõus Aoverre (fotol ülal) kujuneb ilmselt päris vastikuks, eriti vastutuules, ja arvestades, et paljud on juba väsinud.
Aovere tõus on ka salakaval, muutudes lõpus pisut järsemaks (fotol ülal). Ärge seda tõusu algul liiga ulja hooga rünnake! Mäe otsas hoidke vasakule, et keerata Räpina maantee ja Luunja suunas.
Umbes tosin kilomeetrit Aoverest Räpina maanteele kulgevad mööda uut, laudsiledat asfalti (fotol ülal). Tõuse sel lõigul sisuliselt pole, laskumisi ka mitte.
Jõudes ristumisele Räpina maanteega, pöörake vasakule, Tartust eemale. Järgneb kilomeetrine, lauge laskumisega lõik, misjärel valmistuge pöördeks paremale (fotol ülal), Luunja suunas.
Rattaralli rada kulgeb piki Luunja mõisa pargi äärt (fotol ülal).
Umbes kilomeeter pärast Luunjat, kui ees paistab, et rada läheb otse, tuleb ootamatu pööre vasakule kõrvalteele (fotol ülal), Kabina suunas.
Kabinast läbi ja edasi Ihaste suunas (fotol ülal) viib tillukeste tõusude-languste ja mõne lauge kurviga võrdlemisi kitsas tee. Kuid ei maksa hakata rapsima, oma kohta on aega parandada veel küll ja küll, sel lõigul on liiga vara rünnata.
Kui olete Ihastesse jõudnud, pange end valmis pisut ootamatuks vasakpöördeks (fotol ülal), justkui suunduksite mingile tähtsusetule pisitänavale. Nii see tegelikult ongi.
Kitsas tee läbi Ihaste (fotol ülal)...
...läheb üha kitsamaks ja ka käänulisemaks, kuid ei kesta õnneks oluliselt üle kilomeetri.
Ihastest väljunud, keerab marsruut ristuval teel paremale. See on nürinurkne keerak heale asfaldile, mida saab ilmselt suurel kiirusel võtta. 300-400 meetrit heal asfaldil sõitnud, valmistuge pöördeks vasakule, Emajõe uue silla suunas. Sellele osutab ka ülal esitatud fotol paistev teetahvel. Skeem näitab ringteed, kuid ma ei usu, et korraldajad suunavad rattarallil osalejad ringteele ringi tegema, sest ringtee on kaherealine ning ridade vahel on neid eraldavad kivid, millest üle sõitmine tekitaks suure tõenäosusega kukkumisi. Seetõttu arvan, et korraldajad lubavad ringil liikuda vastupäeva, ringi n-ö lõigates.
Ringteelt mahasõit, suund uuele sillale (fotol ülal).
Lähenemine uuele sillale (fotol ülal).
Sillale ikka lähemale ja lähemale (fotol ülal). See on pikk lõik, siin on ilmselgelt liiga vara lõpuspurdi tegemisele mõelda.
Nagu näete, on uus sild kitsas, kõigest kaherealine (fotol ülal). Mõlemas servas seisavad piirded, mis on küll head küljetuule eest kaitsjad, kuid ei jäta kõrvale põikamiseks mingit ruumi, kui ees peaks midagi juhtuma. Ka pole mul infot, kas korraldajad sulgevad rattaralliks kogu silla või ainult ühe sõidusuuna.
Laskumine Emajõe uuelt sillalt (fotol ülal). Viimane laskumine Tartu rattarallil. Arvata võib, et siin läheb kihutamiseks.
Ringtee vangla juures pärast sillalt laskumist (fotol ülal). Siin keerake paremale, nagu seda teeb pildil Steve Astok.
Varasematest rattarallidest tuttav tee finiši suunas. Siit jääb lõpuni kolm kilomeetrit (fotol ülal).
Kui ees paistab Sõpruse sild (fotol ülal), jääb finišini kilomeeter.
Siit, olles Sõpruse silla alt läbi sõitnud, algab Turu tänava finišisirge. Palun olge ettevaatlik, sest ülal pildil nähtavate tööstushoonete kõrval on asfaldis palju sügavaid kaevukaasi, eriti parempoolses reas. Ärge nüüd enam lollusi tehke!

Nael kummi kõigile!
******
A view from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Flint Trail seen in the middle of the picture; Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Neljapäev, mai 28, 2015

Pullerits: Mis ohud luuravad Tartu rattaralli teisel kolmandikul, pärast Jõgevat?

TÄNA, REEDEL, LISANDUB ÜLEVAADE KA RATTARALLI VIIMASEST KOLMANDIKUST!
Nüüd on siis Tartu rattaralli korraldajad avaldanud ka osalejate stardinumbrid. Kõige esialgses võistlejate jaotuses paar nädalat tagasi leidsin end esimesest stardigrupist (kõige kõvem stardigrupp on Eliit), kuid nüüd näen, et sadulapostile tuleb kinnitada number 142. Nagu aru saan, siis võin startida kõige esimesest stardigrupist, mille juures on hea veel see, et ei pea minema pool tundi varem stardialasse passima, nagu peaks siis, kui startida mõnest järgnevast grupist. Kõige ette ju nagunii ei hakka trügima, tuleb ikka kainelt hinnata oma positsiooni ja võimalusi. Raio Piiroja on tõesti raskes seisus, tal on stardinumber 1862, mis tähendab, et veelgi kaugemalt on raske alustada. Kuid usume Raiosse!

Aga vaatame, mis ootab meid ees siis, kui oleme pööranud Jõgeva lähistel paremale, Mustvee maanteele!
Asfalt muutub krobeliseks. Peagi, umbes pooleteise kilomeetri pärast järgneb ringteelt tõus raudteed ületavale viaduktile. See on kerge, palju laugem tõus kui viaduktil, mis on oodanud traditsioonilisel rattaralli rajal Tartu lõunapiiril. Lisaks on ringtee avar, kurv on vähene, nii et seda saab võtta täishooga. Viadukti tipust (fotol ülal, kõigi fotode autor Priit Pullerits; enamik pilte siin tehtud rattasadulast sõidu ajal) paistab kauguses Laiuse mägi, mille otsa viib raja üks raskemaid tõuse. Aga enne tuleb laskuda viaduktilt ning läbida selle all veel üks ringtee, taas avar ja võrdlemisi ohutu.
Kui kilomeeter pärast Võduveret, kust Jõgeva rattaralli rada pöörab Kuremaa poole, algab selline metsavaheline sirge (fotol ülal), siis pange end valmis umbes kilomeetri pärast algavaks Laiuse mäe tõusuks. Tõmmake hinge, ärge spurtige, ärge minge ette tööd tegema ega tuult murdma. Aeg on jõuvarusid säästa.
Ja selline paistabki algul kardetud tõus Laiuse mäele (fotol ülal), mis on 144 meetriga Vooremaa kõrgeim koht. Mäe all keerab tee lauge kurviga vasakule - õnneks ei lähe tee otse mäkke! - ning hakkab siis üles ronima. Tõus on selles mõttes salakaval ja petlik, et, nagu pildilt näib, peaks see lõppema seal, kus algab ülal metsatukk. Kuid ei ole nii. Metsatukani jõudnud, näete, et tõus muudkui jätkub. Üle-eelmise nädala testsõidul käisin kolme mehe gruppettos tõusueelse metsa vahel (eelmisel fotol) vedamas ning kui tõus algas, pidin nägema äsjase töörügamise tõttu nii palju vaeva, et korraks tekkis juba hirm, kas jõuan kahele kaaslasele järele. Nii et ärge siin uljaks minge!
Laiuse mägi, nagu pildilt näete (fotol ülal), ei paista üleval üldse mägi, vaid pigem avar lagendik. Tuulte käes võib siin päris jahe olla, sest puhuda saab vabalt igast suunast. Siit algab aegamööda lauge laskumine, mis läheb üha järsemaks, nii et kiirus muudkui kasvab - kuid olge tähelepanelik! Pööre paremale, Laiuse alevikku on täisnurkne ja tuleb suures grupis üsnagi märkamatult, liiati on tee, mille peale keerata, kitsas - nii et vaadake, et te seal kurvist välja põllule ei sõida.
Laiuse alevikust läheb läbi kitsas tee, õnneks pole see kurviline. Kuid ikkagi tasub silmad lahti hoida, sest kes teab, kes võib keset pühapäeva ootamatult sõiduteele hüpata. Alevik kestab tugevasti rohkem kui kilomeetri ning hakkab lõppema siis (fotol ülal), kui ees paistab kirik.
Pärast Laiuset muutub tee kitsaks (fotol ülal) ning kergelt käänuliseks, kulgedes puude alt ja majade vahelt. Möödumiseks siin suures grupis kindlasti ruumi ei jagu, nii et võtke kuni Kuremaani rahulikult ja ärge rabelege.
Kitsas tee Kuremaa suunas suundub metsa vahele. Rada on lauge, ühegi tõusu ja laskumiseta.
Ilus allee enne Kuremaad. Tee on jätkuvalt kitsas. Ärge trügige, muidu sõidate äkki vastu puud.
Kui näete paremal tuulikut (fotol ülal), siis teadke, et jõuate kohe Kuremaa alevikku. Tee on endiselt väga kitsas. Kui tuuliku kõrvale jõuate, hakkab tee laskuma. Kuid olge aegsasti hoiatatud: järgneb raja vaieldamatult kõige ohtlikum laskumine! Õigemini on ohtlik, hirmohtlik, selle lõpus luurav täisnurkne parempöörde.
See ongi see Kuremaa üliohtlik parempööre (fotol ülal). Palun lugege järgnevat tähelepanelikult! Kui tee hakkab Kuremaale lähenedes allee all laskuma, teeb see esmalt hargnemiskohas kerge haagi paremale. Laskumine muutub järjest järsemaks, kiirus kasvab. Seejärel näete enda ees paremal vanu suuri põllumajandushooneid. Nende juures teeb tee kerge kurvi vasakule. Siis järgneb vähem kui 200 meetrit järsku laskumist, kus võib tekkida tahtmine kiirust koguda, seda enam, et tee laieneb. Aga tegelikult on seal viimane aeg kiirust maha tõmmata. Sest mäe all ootabki järsk parempööre. (Ja küllap ka kiirabi.)
Nüüd on veel oluline, millisel positsioonil seda kurvi võtta. Selge on see, et suures grupis kõige taha ei maksa jääda, sest see on koht, kus "lõõts" venib pärast kurvi üüratult pikaks. Edasi, kui kurvi sisenete, tundub ahvatlev hoida selle välisküljele ehk kasutada laiemat trajektoori. See ei pruugi olla tark mõte, sest kurvist väljudes kalduvad nagunii kõik ristuva tee kaugemasse serva ning te võite sattuda suure tropi taha, eriti juhul, kui seal on toimunud kukkumine. Pakun, et arukas on võtta seda kurvi siiski siseservast, sest seal jääb ruumi rohkem. Liiati, kui võtate kurvi välisservast, siis siseküljelt kurvi sõitjad tõmbavad teile nagunii paratamatult ette ning jääte toppama.
Fakt on see, et Kuremaalt välja sõites tuleb olla valmis pikaks kiirenduseks, sest grupp venib pärast ohtlikku kurvi ilmselt pikaks. Algul jääb tee äärde paremale puuderivi, siis algab allee ning seejärel sisenete laugel lühikesel tõusul veidi vähem kui kilomeetriks metsa vahele. Kui metsast väljute ja tee veidi vasakule keerab, avaneb Vanaväljal teie silme ees pilt üsnagi lagedast maastikust (fotol ülal), kus vaid vasakus teeservas silmab paari majapidamist. Olge valmis andma end tuulte meelevalda.
Lagedal kilomeetri sõitnud, vaatab Änkküla eel vastu väike tõus (fotol ülal). Pärast seda jätkab tee veel õhkõrna kaldega ülespoole ronimist. Sel avatud lõigul saab grupis taas määravaks positsiooni valik.
Pärast Änkküla tõusu sõitke veel pool kilomeetrit ning seejärel, Pallo bussipeatuse juurest (fotol ülal), algab lauge, ligi kahekilomeetrine laskumine Palamusele. Ei, see pole selline laskumine, kus saab jalgu puhata. Ikka väntama peab, aga me sõitsime testsõidul kolmekesi seal allamäge kergelt umbes 45 km/h, ehk üle sellegi. Kiire ja mõnus lõik. Aga kui tuul puhub küljelt, siis ilmselt proovitakse sealgi suure kiiruse pealt gruppi lõhkuda. Tõenäoliselt siiski tulutult.
See ongi Palamuse (fotol ülal). Olge tähelepanelik, sest seal on teekattes palju kaevukaasi, ja need pole sugugi teekattega samal tasapinnal.
Palamuse südames teeb maantee kurvi vasakule (fotol ülal). Pildil vasakule jääb paisutagune veekogu, paremal paistavad Oskar Lutsu "Kevadest" tuttavad paigad. Aga ärge väga ringi vahtige, sest ees ootab täisnurkne pööre paremale, Luua peale. Seal tuleb taas olla valmis spurtima.
Kujutage ette: sel pildil tulete teie rattarallil paremalt ja keerate sinna suunda, kust tuleb siin vastu traktor (fotol ülal). Nagu näete, siis teed laiad ei ole.
Palamuselt Luua poole sõites (fotol ülal) hakkab tee tasapisi tõusma, asfalt muutub krobeliseks. Tuleb valmis olla, et kilomeetri jagu tuleb töötada vastu hästi laugjat tõusu.
Kilomeetri jagu Palamuselt eemaldunud, paistab paremal lai org. Sinna tulebki laskuda (fotol ülal). Vaade on ilus ja avar. Kauguses näete tõusu, millest tuleb peagi üles ronida.
Enne, kui piki oru külge oru põhja jõuate, teeb tee paremkurvi (fotol ülal). Ärge kartke, ärge pidurdage, seda saab rahulikult läbida ka rohkem kui 50 km/h kiirusega. Seejärel säilitage kiirust ning pange end valmis veel üheks raskeks tõusuks.
Tõus Palamuse ja Luua vahelisest orust nõuab pingutust. Nagu ülal pildilt näete, läheb see järjest järsemaks. Ja see, mis pildil paistab, ei ole sugugi kõik. Jõgeva rattaralli sõitjaile on see tõus tuttav. Aga Tartu rattaralli rada ei lähe tõusul lahknemiskohas paremale Kaarepere suunas, vaid läheb vasakule Luua suunas. Ja lahknemiskohast jätkub tõus veel vähemalt 200 meetrit. Siin on tark kasutada tõusu algul grupist saadavat inertsi, möödumiseks jääb minu seniste kogemuste põhjal pigem vasakpoolne teeserv, nii et hoidke sinna. Ja veel kord: arvestage, et seal, kus paistab tõusu lõpp, ei ole veel sugugi tõusu lõpp.
Nagu Vooremaal tavaks, järgneb põhitõusule ka nn järeltõus. Nood on lauged paarisajameetrised tõusuosad, kus paljud vaaguvad põhitõusust hinge, aga tugevamad saavad rünnata, et gruppi lõhkuda ja vahesid sisse käristada. Kui jõuate allee alla (fotol ülal), siis teadke, et olete peagi jõudmas Luuale. Luual tuleb pöörata paremale, nii et võtke selle eel aegsasti tempot vähemaks.

Kuidas läheb Luualt rada edasi, sellest peagi lähemalt. Püsige lainel!
******
A view from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)