Teisipäev, november 29, 2016

Pullerits: Kuidas ma päästan Team Haanja raskest olukorrast?

Kahjuks on nii, et ükskõik kui palju Team Haanja pingutab enda tegemiste reklaamimiseks filmijuppe Instagrami või YouTube’i panna, ei pane see unustama tõsiasja, et tippspordis, mida TH ju ometi viljeleb, on tegevuse ainsaks mõõdupuuks tulemus. Aga nagu võisime näha esimese MK-etapi distantsisõidu protokollist – ja distantsisõit on ikkagi see õige ja päris suusatamine, mida ka selle blogi lugejad hindavad, sest ei ole siin sprintereid, siin on ikka distantsi- ja maratonisõitjad -, siis tulemused jäid pehmelt öeldes oodatust kesisemaks. Mäletame ju, kuhu latt oli seatud: et keegi peaks tulema esimese neljakümne sekka. Aga mis juhtus – parim TH liige oli alles kuuenda kümne keskel.

Vaatame meeldetuletuseks protokolli. Võitis soomlane Iivo Niskanen, parima eestlasena sai Raido Ränkel 54. koha (+2.16,2), Algo Kärp sai 66. koha (+2.53,3), Karel Tammjärvele läks kirja 68. koht (+2.57,3) ning Aivar Rehemaa (fotol paremal) oli 96 lõpetanu seas 80. (+3.31,8). Eestlasi edestasid isegi selliste suurte murdmaasuusariikide esindajad, nagu Slovakkia, Jaapan, Suurbritannia ja Bulgaaria. Kõiki peale Ränkeli edestas isegi armeenlane. Armeenlane, kas kujutate ette! Ja Rehemaad edestas isegi lätlane. Jah, ma ei valeta: lätlane! Need on faktid, millest peavooluajakirjandus on targu vaikinud, sest pole, erinevalt minust, protokolli süvenenud.

Tean, mida õigustuseks öeldakse. Et TH mehed polegi veel teravaimas vormis, et küll nad hooaja jooksul paremaks lähevad. See kontraargument lähtub eeldusest, et kõik teised on juba avastarti tulles hooaja tippvormis ning enam võimekamaks ei lähe. Mida väita on täielik arulagedus, nagu isegi aru saate, kui kainet mõistust veel veidigi alles on. See, et omal ajal suutsid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu (fotol ülal vasakul) tõepoolest hooaja edenedes palju paremaks saada, ei ole, kui mu mälu ei peta – ja siinkohal, kinnitan, et ei peta -, kehtinud viimastel aastatel ühegi Eesti distantsisõitja kohta. Nagu teame, pole keegi neist ju viimasel kahel aastal MK-sarjas punktikohale ehk 30 parema hulka jõudnudki.

Palju rohkem kui TH meeste tulemused Ruka kauaoodatud distantsisõidus on tähelepanu pälvinud nende võitlus Eesti suusaliidu ja ESLi pakutava lepingu vastu. See annab muidugi veel ühe võimaluse, mille taha Ruka viletsate tulemuste varjus pugeda: et võitlus ESLiga on röövinud TH distantsisõitjailt võistlemiseks vajalikku energiat. Kui nii, siis see on ääretult suur möödapanek TH niiditõmbajalt Mati Alaverilt (foto ülal paremal), kes peaks ju olema ometi nii professionaalne, et teada: sportlaste ülesanne on trenni teha ja võistelda, mänedžeri ülesanne on võimaldada neile selleks parimad tingimused. Kui Alaver pole seda suutnud, on ta minetanud professionaalsuse, mille tõttu tuleks ta ilma jätta niigi mitteametlikust suusaprofessori tiitlist.

Niisiis, küsimus on nüüd selles, mida teha edasi TH-ga, kel esiteks pole ESLiga jätkuvalt lepingut ning kelle tulemused distantsisõidus valmistasid suure pettumuse. Siin on, nagu lubasin, lahendus.

Nimelt tuleb TH distantsisõitjad suunata MK-sarjast Skandinaavia karikasarja ja FIS Race'ide starti. MK-sarja tase on TH distantsisõitjate suutlikkust arvestades liiga kõrge – seal viimaste kohtade saamine ei mõju kindlasti sportlaste vaimule ergastavalt ega motiveerivalt. Kaotada suusatamises armeenlasele ja lätlasele – see ei saa ju tekitada head tuju ega tiivustada; see ainult süvendab kahtlusi endas, oma võimekuses, tehtud töö tulemuslikkuses. Ja teiseks pole olnud teemaks, et ESL tahaks kuidagi takistada TH osalemist Skandinaavia karikasarjas ja FIS Race'idel, ja usutavasti ei tule see ka teemaks, sest Skandinaavia karikasari pole siiski see, miks on MK-sari. Sinna, kui rahva keeles öelda, saab ju saata sportlasi palju lõdvema randmega.

Näete, hundid söönud, lambad terved. Sportlased saavad võistelda, liiati omale jõukohases konkurentsis, ning kaob vajadus ESLiga kembelda ning oma niigi nappi energiat vaidlustele kulutada. Lihtne, kuid geniaalne, kas pole?

Foto 1: Raido Ränkel laskumas tänavu jaanuari lõpus Mammastes Eesti meistrivõistlustel sprindis Peeter Kümmeli ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa aasta tagasi suusatajate hooajaeelsel pressikonverentsil. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu tänavu 25. aprillil suusahooaja lõpetamisel ekstreemspordikeskuses Spot of Tallinn. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mati Alaver Sotši olümpial meeste 15 km klassikasõidu päeval. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Blogi lugejate uus lemmik, USA mäesuusataja Mikaela Shiffrin pressikonverentsil enne MK-etappi Vermontis Killington Resortis. Foto autor: Erich Schlegel, USA Today Sports / USA Today Network / Sipa USA / Scanpix

Laupäev, november 26, 2016

Pullerits: Miks üksikud hundid on spordis tõelised kangelased?

Nii nagu inimkond jaguneb meesteks ja naisteks, jagunevad sportlased individuaal- ja meeskonnaala tegijateks. Kõvemad on need, kes kuuluvad esimeste hulka, sest nad teavad, et saavad loota ja peavad lootma ainult iseendale. Sellepärast käivadki siin blogis rohkem koos individuaalalade tegijad. Ehk kõvad mehed.

Aga nonde kõvade meeste seas on veel üks eriti vintskete meeste alamtüüp. Mõned nimetavad noid üksikuteks huntideks. Nood on need, kes ei pea selleks, et hakkama saada - näiteks hullupööra raskel ja ohtlikul Behind the Rocks maasturirajal -, vajama eales kellegi meeltlahutavat lõõpi ega isegi mitte moraalselt toetavat õlga. Just nood on need, kellest kirjutatakse kangelaslikke raamatuid ja vändatakse kuulsusrikkaid filme. Inimene looduse vastu, inimene maailma vastu – selles vastanduses peitub ehe ja jõuline story.

Mõned arvavad, et üksi on igav. Sõltub muidugi sellest, kes on üksi. Kui see, kes on ise sisimas igav, on tal muidugi üksinda igav. Siis vajab ta loomulikult väliseid kõrvalärritajaid, näiteks kaaslasi – nagu teismeline, kes ei saa viit minutitki omaette olla ilma, et hakkaks kaeblema igavuse üle. Aga kel sisemus rikkalik, sel pole endaga mitte kunagi igav.

Olin kevadel kolm nädalat ihuüksinda Ameerika Metsikus Läänes (fotol vasakul). Kordagi ei hakanud igav. Kogu aeg oli hirmus huvitav.

Mõnikord võib siiski ka üksindusest irduda. Aga ainult mõnikord. Näiteks siis, kui tahad teha rattaga pikema mugavustreeningu. Siis on hea koos grupiga välja minna, saad teiste tuules seanahka vedada ja tirri lasta. Vahelduse mõttes. Aeg lendavad ja kilomeetrid kogunevad iseenesest.

Aga ei ole mingit põhjust käia pidevalt grupiga sõitmas, sest see sind suurt ei arenda. Kui üldse. Ammugi ei ole põhjust käia grupiga suusatamas ega jooksmas. See ei anna mitte mingi kvalitatiivset efekti. Hullem veel: kui käia individuaalala koos teistega harjutamas, on suur oht, et trenn muutub pläkutamiseks ja laadaks.

Üksinda tegutsemisel on mitu suurt eelist. Sa ei pea kunagi sõltuma kellestki teisest ega arvestama kellegi teisega. Kujutame ette, et Moabis olnuks koos minuga mingi viie-kuuemeheline rühm. Kui kerge olnuks nende tegevust ühtlustada? Usutavasti raske – sest see polnud ju mingi range režiimiga spordilaager. Kes tahab hommikul kauem magada, kes varem teele asuda; kes tahab õhtul pikemalt aega surnuks lüüa, kes varem põhku pugeda; kes tahab poole päeva pealt loodusest tagasi linna suunduda, et baaris õlut kaanida, kes aga eelistab pärastlõunal mõne uue rattateekonna ette võtta, et võimalustest maksimum välja pigistada; jne, jne.

Ma ei pidanud kunagi mitte kellegagi mitte midagi läbi rääkima.

Just seepärast ma Moabis nii meeletult palju jõudsingi. Sest mul polnud viit-kuut kaaslast, kelle tahtmiste ja soovidega tulnuks arvestada. Aga just nii palju, kui on inimesi, on ka soove ja tahtmisi.

Paljud imelised kohad oleks jäänud nägemata. Nagu Saladuslik Torn, Secret Spire, mis tundub uskumatu, et loodus on selle voolinud – vaadake, millisel siledal kuplil see kõrgub! (Ei, see, mida vasakpoolsel fotol näete, ei ole Secret Spire!) Vean kihla, et enamik oleks loobunud pärast pikka päeva rattaga väljas müstilist Secret Spire't õhtu eel otsimast: see asub väga kauges ja üksildases paigas, kuhu pääseb mööda raskeid ja keerulisi teid, kus, tunnistan, ise ka korra ära eksisin. Kokku võttis Secret Spire juures käimine päikseloojangu eel umbes kaks tundi; enamik oleks sellele käega löönud, aga näete – ära tegin, ja ei kahetse kübetki. Kuigi vahel oli väike hirm nahas.

Paljud imed saabki avastada ainult üksinda, sest teised peavad nende jahtimist liiga aja- ja vaevakulukaks ning riskantseks. Igaks juhuks ma ei avalda täpsemalt, kus Secret Spire asub, et see ei muutuks lollide turistide magnetiks ega vandaalide sihtmärgiks. Sellises raskesti ligipääsetavas kohas, nagu öeldud, saab ja tuleb käia ihuüksinda. Igasugused grupid laguneks enne, kui pärale jõuaks.

Foto 1: Norralane Martin Johnsrud Sundby Soomes Rukal MK-etapil. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits ihuüksinda metsikus looduses, Bartlett Overlookil Moabist (Utah) loodes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kolumbiast pärit kolm ratturit suundumas põhja poolt mööda kergliiklusteed Moabi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain suundumas The Needlesi ehk Tombstone Rocki juurest (taamal) mööda liivast teed Secret Spire salajase asukoha poole. Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, november 24, 2016

Pullerits: Kas on õige meelitada spordimehi hukatusse?

Mult on viimasel ajal päritud, ja päris palju, miks ma ei korralda ekspeditsiooni paljukiidetud Moabi, kui mõni teine tubli mees, näiteks Ain-Ivar Tupp, suudab müüa oma kevadise laagri Hispaanias välja paari päevaga, ja seda kümnetele. Tõesti, miks!

Eile õhtul võtsin end kokku ja koostasin teile vastuse – see on siin.

Lühidalt (kuna Moab asub USAs, in Trump-land, seletan inglise keeles): too hard and too risky. See, mida teile siin just näitasin, Behind the Rocks Route, on toosama rada, kus alustasin hommikul ja lõpetasin alles õhtul, kui juba hämardus, sest vahepeale, nagu nägite, jäid paljud keerulised takistused, sest isegi tehnika ei pidanud nois karmides olukordades hästi vastu – kohe alguses ju näitan, millist hävitustööd teevad ehtameerikalikud monster-maasturid -, ja mis tekitas kõige rohkem ärevust: tagatipuks eksisin metsikus looduses ära, millest kirjutasin ka pärast naasmist Postimehe Arteris neljaleheküljelise hittloo (ja mille emotsionaalne, ent kergendustundega kokkuvõte on filmilõigu lõpus).

Niisiis, vaadake ja juurelge, kui palju leiduks Eestis neid söakaid, kes toosugustes oludes vastu peaksid ja hakkama saaksid – ja nii päevast päeva, ligi kolm nädalat jutti (sest vähemaks, n-ö tuld haarama ei ole mõtet nõnda kaugele maale minna). Võib-olla mõni peaks vastu kolm päeva, mõni eriti vintske sell neli, aga viiendast päevast alates hakataks nõudma koormuse alandamist või lausa puhkepäeva. Milleks?!

Mingi Hispaania või Itaalia mugavuslaagritega ei maksa seda, mida Moabis tuleb teha, isegi mitte suusoojaks võrrelda. Näete ju ise, milline karm värk – kusjuures kõige karmimad kohad, tunnistan, jäid talletamata, sest seal tuli ikka tervise ja elu eest võidelda ning polnud aega kõrvalisele tegevusele, st jäädvustamisele pühenduda.

Foto 1: Priit Pullerits Prostitute Butte'i serval Pildiraamikaare ehk Picture Frame Archi taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Priit Pullerits oma rattaga Behind the Rocks maasturiraja alguses. Fotode autor: Priit Pullerits

Teisipäev, november 22, 2016

Pullerits: Miks trööbata end õhtul, kui harjutada saab edukalt ka hommikul?

Teeme nüüd väikse elulise arvestuse. Ütleme, et lõpetate tööpäeva kella poole kuue ajal, nagu minagi parematel päevadel (ent sugugi mitte alati). Kui jalgsi koju minna, kulub mul selleks 20 minutit. (Rattaga saab kiiremini, 7-8 minutiga, aga kui lumi maas, siis rattaga sõita ei riskeeri.) Kui seejärel süüa, läheb veel pool tundi. Siis riiete vahetus, 10 minutit Tähtvere spordiparki minekuks, seal taas jalatsite ja riiete vahetus – ja kui kella vaatad, siis näed ja imestad, et see on juba seitse läbi. Eks hakka siis innukalt trenni tegema – pilkases pimeduses (ega lambid ikka päevavalgusega võistle ja päikest asenda). Kui lõpuks koju jõuad, duši all käid ja argisele elulainele saad, on kell juba üheksa läbi. Lühidalt: päev on õhtul. Ainus, mida pärast tööd teha jõudsid, on üks vaimse väsimuse foonil pongestatud pooleteisetunnine trenn. Pole kindel, kui palju tõuseb sellest kasu ja kui palju hoopis kahju. (Ja pange tähele: ma ei arvestanud ajakulusse suuskade ettevalmistamist, mida mina ei tee, aga paljud teised küll.)

Kas on mõistlik kulutada töönädalast neli-viis õhtut trenni tegemisele? See on liiga ühekülgne elu, kas pole? Minu arust küll. Elul on, uskuge, pakkuda palju rohkem kui õhtune higistamine ja pingutamine.

Mis siis on lahendus, küsite. Ja küllap süüdistate, et ise olen teid utsitanud aastaid üha rohkem ja rohkem harjutama. Et mida ma siin nüüd kurdan?!

Ega kurdagi. Pakun teile lahenduse: tehke trenni hommikul.

Ma tean, millest räägin. Olen seda sel sügisel proovinud. Nii spordisaalis kui suusarajal.

Tartu kesklinnas MyFitnessi spordiklubis olen käinud paar korda Vahur Teppani kella kaheksases rühmatrennis. Kella üheksaks trenn läbi ja poole kümneks olen jõudnud tööle. Täiesti võimalik. Ameerikas käisin kogu aeg rattaga hommikul väljas ja väga lahe oli.

Suusatamisega nii libedalt ei lähe. Olen läinud kella kaheksaks dendropargi rajale. Pluss on see, et päev koidab ja valgust jagub. Mõnikord on ka rajad just värskelt sisse aetud. Kui poolteist tundi sõita ning seejärel kiirelt toimetada, siis hiljemalt poole üheteistkümneks jõuad tööpostile. Tööpäev läheb küll sellevõrra õhtul pikemaks, aga ikkagi saad asjatoimetustega ühele poole kella seitsmeks, mis tähendab, et võrreldes õhtuse trenniga oled säästnud kaks tundi – ja seda lisaks valge aja arvelt. Kas pole nutikas, mis?

Siin teile kokkuvõtlikult kümme põhjust, miks harjutada hommikul, mitte õhtul, ja millest kirjutasin ka nädalavahetuse Arteris.

1. Õhtupoolikul jääb aega muuks, olgu teatris või kinos käimiseks või lastega tegelemiseks.
2. Tööpäeva järel võtab sageli võimust väsimus ning raske on end sundida taas pingutama.
3. Praegusel aastaajal on õhtud pimedad, mis teeb välistreeningud ebamugavaks, isegi ohtlikuks.
4. Hommikuti on spordiklubides palju vähem rahvast kui pärast tööpäeva lõppu.
5. Ainevahetus läheb kohe päeva algul käima.
6. Sõjaväelased ei treeni asjata hommikul – see annab neile kogu päevaks jõudu ja energiat.
7. Kehaline koormus mõjub ajutegevusele vabastavalt ja värskendavalt ning vähendab võimalikku tööstressi.
8. Kehaline koormus muudab samuti vaimu ja meeled erksamaks.
9. Arendab distsipliini, tahtejõudu, meelekindlust.
10. Sunnib õhtul mõistlikul ajal magama heitma, sest vaja on varakult tõusta ja olla valmis trenni minekuks.
*
Ärge jätke kasutamata võimalust valida Eesti tänavused parimad sportlased. Seekord saate igas kategoorias hääle anda ainult ühele.

Foto 1: Treenija Tartu dendropargis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hubert Pärnakivi jooksmas varahommikul Viljandis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 3: Talvine trenn valgustite valgel Toomemäel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Reede, november 18, 2016

Pullerits: Kuraditosin kaelamurdvat küsimust. Kes teab vastuseid?

Innukad lugejad on arvet pidanud ja välja arvutanud, et olen seda blogi pidanud juba kümme aastat. Niisiis arvate ilmselt, et tunnete minu sportlikke tegemisi läbi ja lõhki. Kas tõesti? Nüüd saate oma teadmised ja enesekindluse proovile panna. Mõned, nagu kommentaariumist saab tõdeda, on siin suured kilvasõbrad. Palun väga: allpool on kuraditosin küsimust – pange end proovile, kui julgust jagub!

Motivatsiooniks: kui teate kas või ühte vastust, võib oletada, et teate tegelikult kõiki.

Vaatame, kes kõige kiiremini õiged vastused letti laob!

1. Millise kohaga lõppes PP debüüt Tartu maratonil?
a.    684.
b.    1084.
c.    1684.
d.    katkestas 

2. Kust ostis PP 1984. aastal sinised jooksupüksid (fotol paremal)?
a.    Peterburist
b.    Moskvast
c.    Ungarist
d.    Soomest

3. Kelle maastikurattaga ei ole PP sõitnud Tartu rattamaratoni?
a.    Baruto alias Masteri alias Raul Soome rattaga
b.    võistluste kommenteerija Riho Järveläineni rattaga
c.    Euroopa meistri Allan Orase rattaga
d.    Kuku raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja rattaga

4. Kus käis PP Eesti paremate noorjooksjatega 1984. aasta kevadel laagris?
a.    Kislovodskis
b.    Podolskis
c.    Sotšis
d.    Novogorskis 

5. Kust ostis PP omale maastikuratta (fotol paremal)?
a.    A&T Spordist
b.    Moabist
c.    Salt Lake Cityst
d.    Hawaii Expressist

6. Kelle suuskadega lisaks Vahur Teppani omadele on PP võistelnud maratonil?
a.    Jaak Mae suuskadega
b.    Andrus Veerpalu suuskadega
c.    Margus Aderi suuskadega
d.    mitte kellegi teise suuskadega

7. Mis firma naelikutega jooksis PP oma parimad tulemused?
a.    Adidas
b.    New Balance
c.    Karhu
d.    firmamärgita vene naelikud 

8. Mitu korda on opereeritud PP jalgu (fotol ülal paremal)?
a.    ei kordagi
b.    üks kord
c.    kaks korda
d.    ta ei tea ise ka täpselt

9. Mitmenda koha saavutas PP 1986. aastal Murmanskis Leningradi sõjaväeringkonna (fotol paremal 1985. aastal Alakurttis) meistrivõistlustel 20 km meeskondlikus laskesuusatamises?
a.    teise koha
b.    kolmanda koha
c.    neljanda koha
d.    püss tõrkus ja tulemust ei tulnudki

10. Kelle eluloost ei ole PP avaldanud Spordilehes eesti keelde tõlgituna nn joonealust järjelugu?
a.    Steve Ovett
b.    Sebastian Coe (parempoolsel fotol vasakul)
c.    Steve Cram
d.    Said Aouita

11. Mis staadionil jooksis PP oma 800 meetri rekordi 1.55,9?
a.    Tartu Ülikooli
b.    Tamme
c.    Kadrioru
d.    Komsomoli 

12. Milline spordiajakiri on avaldanud PPst nelja lehekülje pikkuse portreeloo?
a.    Sporditäht
b.    Jooksja
c.    Sport
d.    Kehakultuur

13. Kui palju maksis võrreldes dr Holdeni kevadeks välja müüdud Hispaania laagriga PP maasturi ja majakese rent kevadel Ameerikas kaheks ja pooleks nädalaks (fotol ülal paremal)?
a.    sama palju
b.    kaks korda vähem
c.    kaks korda rohkem
d.    ei maksnud midagi, sai tasuta

Foto 1: Priit Pullerits suusatamas 2004. aastal Käärikul. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits vedamas 1980. aastate teisel poolel Tartu Ülikooli staadionil ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksu Donatas Narmonti (vasakul) ja Andrus Nilgi ees (paremal). Foto Priit Pulleritsu kogust
Foto 3: Priit Pulleritsu Treki maastikuratas Moabi lähedal Killer B raja tapva laskumise ülaserval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Rein Taaramäe (vasakul) ja Priit Pullerits tänavu suvel Tartus enne ühistreeningule siirdumist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits 1985. aastal Nõukogude armee nooremseersandina Alakurttis ajateenistuses. Foto Priit Pulleritsu kogust
Foto 6: Priit Pullerits vestlemas kolm aastat tagasi Tallinnas Sebastian Coe'ga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain ja majake tänavu kevadel Moabis Utah osariigi kaguosas. Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, november 17, 2016

Pullerits: Mida paljastas värskeim suusalumeluure?

See nädal on kulgenud võidujooksuna ilmaga. Teisipäeva õhtul oli vähemalt Tartu dendropargis selle aasta parim lumekate, mis oli matnud isegi enamiku puudelt pudenenud ja tõudusel suuski kakkuvaid lehti. Kokku läbisin neli ringi ehk Endomondo järgi 19,4 km 1:30.20ga. Eile, kolmapäeva õhtul pärast tööd oli libisemine üha soojakraadiga muutunud palju viletsamaks: ühtekokku sõitsin 16,5 km 1:22.15ga. Kõik märgid näitasid, et needki kasina lippega olud muutuvad kohe-kohe veelgi nutusemaks.

Seetõttu tegingi täna, neljapäeva hommikul kella kaheksa ajal dendropargi rajal luuret. Kohe sain aru, et mingit sõidumõnu siit ei tule. Lumi oli pehme ja kitine. Tõusudel olid nädala algul sadanud lumekihi alt vanad lehed jälle välja tulnud ning siin-seal turritas ka tume maapind. Klassikajäljes oli sula mõnel pool lume sootuks ära hävitanud. Laskumised olid kohati libedad, kohati punakad, kohati laaste ja lehti täis – vaata ette, et ninali ei lenda. Lühidalt: hommikune suusalumeluure paljastas musta maapinda. Täna õhtul ei tasu korralike treeningusuuskadega dendroparki igatahes minna. Kui lähete, minge mullasuuskadega. Ent pole võimatu, et õhtuks on dendropargi ring sootuks sõidetamatu, sest pärastlõunal algas Tartus korralik vihmasadu. (Olete kurtnud lumeinfo nappust - aga palun, siin see teile on!)

Läbisin täna hommikul 1:20.15ga kolm dendropargi ringi ja ühe Lauri ringi ehk kokku 15,6 km. Lauri kilomeetrisel ringil laius mitmeid kohti, kus lumekihi all oli näha sinna kogunevat hallikat vett. On vaid napi aja küsimus, millal see raja üle ujutab. Tähtvere spordipargi 850-meetrisel minunimelisel ovaalil oli kolm neljandikku kaetud kollaka kunstlumega, aga kuna dendropargipoolne osa oli sellega katmata, vaid asfalt tuli jõuliselt välja, siis on ovaal sõidetamatu. Sprindiringi oludega jätsin tutvumata.

Arvestades, et sooja tuleb üha juurde, puhub tuul ning prognoos lubab ka niiskeid sademeid, võite suusad nüüd mõneks ajaks nurka jätta.

Kuid on veel üks halb uudis. Mu vasak, rattasõidul murtud rangluuga õlg. Olen teinud augustist saadik pidevalt eriharjutusi, liikuvus on juba päris hea, ehkki kaugel sellisest, mida suudab õlast parem käsi, ent elutegevust pole see suuresti takistanud. Aga viimastel treeningukordadel olen avastanud, et suusatamist küll. Õlast lähtub õlavarreluu ning selle eesmisel välisküljel on uisutehnikaga sõites löönud iga lükke ajal piki õlavart, kuskil luu ja lihase vahelises kohas, valu sisse. Ei tea, kas see on närvi- või mingi liigesevalu. Muul ajal seda valu ei tunne, aga niipea kui hakkan suusatades kätega tööle, lööb valu välja. Seetõttu on vasak käsi olnud sõidu ajal vägagi passiivne, ehkki ei ole märganud, et tugevamat survet avaldades valu hullemaks läheks. Aga see on selline ebameeldiv valu, mis instinktiivselt paneb hoiduma vasaku käega korralikult tõukamast. Seetõttu on vasak käsi olnud sõidu ajal pigem pelgalt keha toetavas, mitte aga edasi lükkavas funktsioonis. Eks nüüd näis, mil suusatamises saabub paus, kuidas see õlavarre seisundile mõjub. Kuid ilmselt pean siiski minema oma füsioterapeutide meeskonda konsultatsioonile.

Teile kõigile aga teadmiseks: nüüd on aeg maastikurattad jälle rajale lükata!

Fotod 1-3: Lähte suusarajad Tartumaal selle nädala teisipäeval. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aeroobikakuninganna Kristiina Noor teeb 2004. aasta kevadel harjutust õlavarrele. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht, Scanpix

Teisipäev, november 15, 2016

Pullerits: Aasta rekordnädal kirjas - ja mida see annab?

Viimasel ajal, tuleb tunnistada, on siin ainult sõnu tehtud. On aeg võrrelda ka tegusid. Pange siis enda treeninguandmed kõrvale, ülevaade minu kahe viimase nädala treeningutest, mis enamik tehtud Tartus dendro- ja Tähtvere spordipargis, on siin.

Novembri esimese 13 päevaga kogunes 11 treeningupäeva ja 12 treeningukorda.

Üle-eelmisel nädalal kogunes treeninguaega 6:48 ja eelmisel nädalal selle aasta rekord 9:20.

Kokku suusatasin kahe eelmise nädalaga 170 km, neist möödunud nädalal 111 km ja ülemöödunud nädalal 59 km.

Samuti mahub treeningute hulka üks maastikurattasõit ja üks spordisaali boot campi treening Vahur Teppani juhendamisel.

Selliste mahtude juures on vajalik säilitada vaimset värskust. Sest suusatamine on tegelikult väheemotsionaalne spordiala, vähemasti Eestis: valge maapind, hall taevas, värvitu loodus. Selleks, et vaim ei närtsiks, tuleb vahepeal käia ilmtingimata Ameerikas. Vaadake, milline vaheldusrikkus, millised värvid! Sel videol on näha värvikireva singliga rada (Azurite), tehniliselt nõudlik rada (Miner’s Loop), füüsiliselt karastav rada (EKG) ja lõdvestav kruiisimise rada (Jurassic, fotol ülal paremal; leia pildil jalgratas!) – neli ühes! Eestis ega isegi Euroopas te midagi sellist küll ei koge ega näe! Suusatamine, nagu isegi veendute, on sellega võrreldes üks tuim ja nüri nühkimine.

Foto 1 ja 2: Suusatajad eelmise nädala teisipäeval Tartus dendropargis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jurassicu singel Klondike Bluffsi maastikuradade võrgustikus Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, november 11, 2016

Pullerits: Kes on süüdi Eesti suusatamise lõhestamises?

Lihtne on langetada valikut, kui tuleb otsustada, kas pigem suusatada lausikul õhukesel lumel või kulgeda läbi rattahullude pealinna adrenaliiniküllastele MTB-radadele. Valik on päevselge, siin pole midagi kaaluda. Aga hoopis keerulisemaks muutub olukord siis, kui tuleb langetada otsus, kas hoida koduses konkurentsis pöialt Team Haanjale või meestele, kes sinna ei kuulu.

Eesti ühiskond on lõhestunud. Ameerika on lõhestunud. Igal pool on lõhed. Kas suusatamine peaks lõhestumisi eirama? Ei ole nagu põhjust – sest lõhe on seal nagunii. Et see oleks selgem, püüan seda järgnevalt veelgi reljeefsemaks murda.

Niisiis, ühel pool Team Haanja: Aivar Rehemaa, Algo Kärp, Raido Ränkel, Karel Tammjärv, Marko Kilp, Alvar Johannes Alev, Andreas Veerpalu, Triin Ojaste. Kuigi nende treener on Anti Saarepuu, siis vähemalt osasid neist kutsutakse suusaringkondades Matipoegadeks.

Ja ülejäänud: Peeter Kümmel, Siim Sellis, Kein Einaste.

Nagu näete, on jõud ebavõrdsed. Õiglane ja südamega inimene on alati väiksema poolt.

Enne jätkamist olgu öeldud, et mul ei ole mitte midagi Team Haanja ühegi liikme vastu isiklikult ega eraldi võetuna, kuigi Rehemaa oli mullu pahane, et olin ühes usutluses avaldanud arvamust, et tal pole mõtet enam sporti teha. Aga arvamusvabaduse tingimustes on ka Rehemaal õigus öelda, et tema arvates ei peaks Pullerits enam suusatamisest kirjutama. Kuid ma kirjutan – nagu Rehemaa suusatab edasi.

Team Haanja probleem on Mati Alaver. Ja kui siin leidub veel lihtsameelseid, kes asjadest aru ei ole saanud, siis olgu neile selgelt öeldud – ja see tugineb minu salamahti tehtud reporteritööle Eesti suusatamise telgitagustes, kuigi esitan kõik järgneva arvamusena, sest arvamused on kaitstud arvamusvabadusega ning võimaldavad välja öelda kogu tõe: Team Haanja (tundub mulle) on Mati Alaveri kättemaks Eesti Suusaliidule. Ja sellisena, olgu otse öeldud, ei saa ma Team Haanjat kuidagi pooldada. Sest kättemaks on alati õel, vastik ja väiklane.

Kusjuures eriti inetu on see, et, nagu mulle tundub, maksab Alaver kätte mitte oma kätega, vaid sportlaste kaudu. Ehk teeb taas kord, tundub mulle, sportlastest oma heausksed käsilased, hoides ise väga mugavalt varju, tagaplaanile, nagu nägime Team Haanja hooaja-eelsel üritusel Tallinnas. Minu silmis ongi kõige hullemad tegelased need, kes kulisside tagant susivad ja niite tõmbavad, sest kui vastutamiseks lähevad, pühivad sellised tegelased käed puhtaks, ütlevad, et nemad ei tea midagi, mis te minu käest küsite, näe, minge ja küsige Anti Saarepuu või Tõnu Seili või Andreas Laane või Jaanus Teppani käest. Alaver on asetanud end positsiooni, kus Reformierakonnas oli pikka aega Rain Rosimannus – ja me kõik teame, millega see lõppes. Mitte just ilusasti.

Mis veel vähendab sümpaatiat Team Haanja vastu, on see, et tegemist on Eesti suusatamise kontekstis äärmiselt egoistliku moodustisega. Olgu siin tsiteeritud Team Haanjat ennast: «Team Haanja on murdmaasuusatamise tiim, eesmärgiks uute sportlaste viimine rahvusvahelisse tippu ja seniste tegijate püsimine rahvusvahelises konkurentsis.» Teisisõnu, kui keegi veel aru ei saanud: meid ei huvita, kust praegustele tiimiliikmetele järelkasvu tuleb, ja ei huvita ka see, kas seda üldse tuleb, sest meie tegeleme ainult mõne väljavalitud kohaliku tuusaga. Just nii nad ise deklareerivad. Ses osas on isegi minu väike blogi Eesti suusatamise kandepinna eest hoolitsedes palju kordi tulemuslikum kui Team Haanja.

Lisaks sellele olen kuulnud veel jutte, millele ei ole mul faktilist kinnitust, mistõttu olgu juriidilisest aspektist mainitud, et tõenäoliselt võib järgnev olla täiesti vale, kuigi ilmtingimata ei pruugi, ja nimelt, et veel olla lahtine, kas Alaver laseb Team Haanja liikmeil sõlmida ka mingid lepingud suusaliiduga, mis on vajalikud, et sportlased saaksid üldse rahvusvahelistel võistlustel osaleda, ja samuti olla vaidluse all, mida teha lepingupunktiga, mis käsitlevat dopingu tarvitamisest hoidumist ja millest siis tulenevat see, kas vahele jäämise korral peaks võidupreemiad tagasi maksma või mitte. Veel kord: see eelnev ei pruugi üldse vastata tõele (ja ma arvan, et see ei vastagi tõele), aga igatahes on kogu see segadus, mis väljapoole paistab, selge märk, et Team Haanjaga ei ole asjad väga selged ja ilusad. Ja kas sellepärast, et probleem on sportlastes või nende ametlikus treeneris Saarepuus? Ei, mulle tundub, et sellepärast, et probleem on Alaveris.

Nüüd jääb veel küsimus, mida peab sellises olukorras tegema Eesti suusakoondise peatreener Jaanus Teppan. Ja siit saate vastuse: Teppan on nii aus ja õiglane mees, et tema võtab koondisse need, kes on parimad. Iseenesest teatan ma siin justkui endastmõistetavat fakti, aga see ainult tundub teile nii. Uurige veidi tagamaid ja te saate kuulda, kuidas varem olnud paljude arvates koondise moodustamine Alaveri soovide järgi kaldu. (Näiteks Pavo Raudsepp võib teile rääkida, kuidas Alaver olla jätnud ta Salt Lake City olümpial Eesti teatenelikust välja ühe hooletu lause tõttu, mille ta oli mulle pillanud.)

Nüüd, kui Alaver ei ole enam koondise moodustamisel pumba juures, tähendab see, et tema eelistused ja tahtmised palju ei maksa. Mis tähendab, et ka neil, kes ei kuulu nn Alaveri talli, tekivad senisest paremad võimalused. Jah, te saite õigesti aru: Team Haanja moodustamise tagajärg on paradoksaalsel kombel see, et Kümmelil, Sellisel ja Einastel on senisest paremad ja õiglasemad võimalused koondisse saada.

Seetõttu ei varja ma, et olen sel hooajal Kümmeli, Sellise ja Rootsis elava-treeniva Einaste poolt. Iga nende edusamm hoiab Eesti suusatamist tervemana ja konkurentsivõimelisemana ning kahandab halli kardinali mõjuvõimu. Teile võib meeldida hall suusailm, aga ma ei suuda uskuda, et siin leiduks kedagi, kellele meeldib hall kardinal. Või eksin?

Foto 1: Raido Ränkel tänavu jaanuaris Mammastes Eesti sprindimeistrivõistluste finaalis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Peeter Kümmel (vasakult), Aivar Rehemaa, Siim Sellis ja Marko Kilp mulluse hooaja eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver ja Anti Saarepuu tänavu jaanuaris Mammastes Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tõnu Seil, Peeter Kümmel ja Andreas Laane tänavu kevadel eelmise suusahooaja lõpetamisel. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 5: Suusataja Algo Kärp perega. Foto autor:Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Mati Alaver Mercedesega 2012. aastal Mammastes Põhjamaade meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Jaanus Teppan, Mati Alaver ja Anti Saarepuu 2003. aasta novembris Eesti koondise laagris Soomes Olosel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Siim Sellis mulluse hooaja eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, november 09, 2016

Pullerits: Kuidas Donald Trump minu trenni ajal end maksma pani?

LISATUD VÄRSKE VIDEO TARTU SUUSARADADEST!
Suuri asju juhtub suusatamise ajal, väga suuri. Teisipäeva hommikul, nagu teate, käisin Vahur Teppaniga Tartu kesklinna MyFitnessi klubis boot campis, ja kui tööpäeva lõpetasin, läbisin Tähtvere spordipargi kuue tõusu ja kuue laskumisega sprindiringi kümme korda otsa, ning kuigi tuharalihased muutusid hommikuks seetõttu kangeks, ajasin end varakult maast lahti ning olin juba kella poole üheksa ajal taas suusarajal. Seekord sootuks teistsugusena kui varem.

Niisiis 26 tunni jooksul kolm trenni. Pole paha, ütleks Mati Alaver (kuigi seda sõnapaari pole juba aastaid tema suust kuulnud – pärast seda, kui ta hakkas hoidma madalat profiili).

Teistmoodi oli see, et panin täna, kolmapäeva hommikuseks suusatrenniks kiivri pähe. Sel oli üks põhjus. Kas aimate?

Õige vastus: kiivri külge saab kinnitada hästi GoPro Hero+ kaamera. Olin  nimelt pühapäeval tuule käes suusatades tulnud mõttele, et võiks hakata suusaradasid üles filmima ning neid huvilistele tutvustama, et nood võiksid oma silmaga näha, millised on ühes või teises kohas rajaolud – kas kannatab suusatada või mitte?

Ja mitte ainult seda. Võtsin nõuks hakata tutvustama Tartu Postimehes seni, kuni talve jätkub, mõnda Tartu kandi suusarada. Homme, neljapäeval ilmub esimene lugu kodule kõige lähemalt, Tartu dendro- ja Tähtvere spordipargist. Videot Tartu suusaradade olukorrast saate vaadata siit!

Kui tänahommikuse, tund ja veerand kestnud, ligi 16 km pikkuseks kujunenud trenni lõpetasin, oli vahepeal toimunud väga suur asi. Nagu olingi arvanud, valis Ameerika rahvas Donald Trumpi oma presidendiks. See tuletas mulle meelde ühte ülikooliaegset vene kirjanduse loengut, mida andis kirjandusteadlane ja semiootik professor Peeter Torop (fotol all vasakul), kes, nagu te vaevalt oma väheste kultuuriteadmiste juures teate, oli noorpõlves paljulubav kolmikhüppaja. See on hea lugu!

Torop oli suur Fjodor Dostojevski fänn. Meil oli ainuüksi terve semester pühendatud Dostojevski loomingule. Kõik tema teosed tuli läbi lugeda, sh «Märkmed surnud majast», mis hämmastas mind, et tegelikult käib kõik, mis seal kirjas, ka vene armee kohta. Aga siinkohal on oluline Dostojevski suurteos «Vennad Karamazovid». Millegipärast on mulle sügavalt meelde jäänud, kuidas Torop peatus sellest rääkides pikalt ühel kohal, mis kirjeldas kohtuprotsessi. Kõik arvasid, et protsess läheb ühte pidi, aga võta näpust – läks hoopis teistpidi. Ja miks? Nüüd tulevad nood tähtsad sõnad, mida Torop lausus: «Mužiki skazali svajo slovo.»

Kui keegi aru ei saanud, siis: meemehed ütlesid oma sõna.

Ja sedasama tegid tavalised inimesed ka USA presidendivalimistel. Ja nende õppetund on järgmine: vaat mis juhtub, kui eliit ja establishment ja ennast teistest paremaks ja õigemaks pidajad hakkavad ülejäänutesse suhtuma kõrgilt, üleolevalt, neid alandama, vaenama, koguni vihkama. Siis, kui vaid võimalus avaneb – ja igasugused valimised on selleks parim võimalus –, saab kättemaks olema karm ja valus. Minu silmis on Trumpi võit just tavaliste lihtsate inimeste võit – nende inimeste võit, keda kaotajad ei suuda siiamaani endaga võrdväärsena ja vähegi aupaklikult kohelda, nimetades neid harimatuteks, madalapalgalisteks, koguni rämpsuks. Minu silmis on Trumpi võit jõuline vastulöök igasugustele tolerastidele, sallivusäärmuslastele, poliitkorrektlastele ehk kogu sellele vasakliberaalsele kambale, kes on meid ja maailma juhtinud sinna, kuhu mulle ei meeldi, et meid ja maailma on juhitud.

Aga nüüd ei ole maailm enam endine. Nüüd on need, kes on meid ja maailma juhtinud igasuguste nn moodsate hullusteni, surutud esimest korda jõuliselt tagasi. Näis, kas nad suudavad sellest õppust võtta või läheb elu edasi endistviisi, nii et nad peavad tulevikus taluma veel uusi ja uusi karme tagasilööke. Ja kui nad sellest ei õpi, siis... sõitku Moabi!

Ai-ai, ei-ei! Igale poole mujale, aga sinna küll mitte!

Fotod 1 ja 2: Suusatajad teisipäeval Tartus dendropargis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu Ülikooli professor Peeter Torop saab 2011. aastal Valgetähe IV klassi ordeni. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Donald Trump on võitnud USA presidendivalimised. Jarjuge ära, vasakliberaalid! Foto autor: AFP/Scanpix

Teisipäev, november 08, 2016

Pullerits: Kuidas Vahur Teppan mulle sõdurilaagri korraldas?

Esimesed talvehaavad on nüüd lakutud. Laupäeval vastu pühapäeva, nagu juba teate – sest kes ei tea, kuna minu tegemised suusatajana on Eestis kõige avalikumad -, tundsin öösel kehas roidumust ja rammestust. Vähesest harjutamisest, mõistagi. Pühapäeval tõukasin kõigest hoolimata tugevas tuules üle 17 kilomeetri kolme eelmise päeva sõitudele peale – ja ööl vastu esmaspäeva polnud unel vigagi. Järeldus?

Järelikult hakkas keha uute, suusaliigutustega harjuma. Aga kui keha millegagi harjub, siis ega ta enam paremaks lähe. Nagu Mati Alaver mulle oma hiilgeajal seletas, pidi ka Jaak Mae otsima vana suusahundina treeningul uusi ärritajaid, et vaatamata pikaajalisele harjutamisele areng siiski jätkuks.

Sellistel puhkudel tulebki appi Vahur Teppan (fotol vasakul), kes sai eelmisel talvel minu korraldatud Eesti võimsaimal suusatreenerite küsitlusel Eesti harrastussuusatajate ligi kahekümne juhendaja pingereas oma isa, nüüdse Eesti koondise peatreeneri Jaanus Teppani järel teise koha.

Vahur Teppan kutsus mind täna, teisipäeva hommikuks kella kaheksaks Tartu kesklinna MyFitnessi spordiklubisse (fotol all paremal) rühmatrenni. Ega ta öelnud, mis ees ootab. Aga kui kohale jõudsin, lasti mulle kassast välja tšekk, millele oli kirjutatud Boot Camp. What the hell is this?

«Unetuid» saabus kohale rohkem kui tosin. Kõigepealt lasi Teppan 10-15 minutit sooja teha, siis käskis igaühel oma mati juurde minna ja hakkas muudkui harjutusi ette näitama. Mida värki?! Ma arvasin, et annab kätte ikka sangpommid ja tõstekettad, aga ei tuhkagi. Lasi pigem matile istuda või lebama heita ja siis veidi käsi-jalgu liigutada. Aga näe, vähem kui kümne minutiga sai otsaesine higiseks. No ja ega ma päris kõiki harjutusi ka teha suutnud – sellepärast, et suvisest rangluumurrust tingitud vasaku õla hädad, mille leevendamiseks teen siiamaani venitusharjutusi, ei luba isegi kätekõverdusi sooritada.

Mu Suunto käekell näitas, et aktiivset tegutsemist sai hommikul 41 minutit (v.a soojendus- ja lõdvestus- ja venitusharjutused, mida aus mees trenniajana kirja ei pane). Kella üheksaks sai trenn tehtud. Päev kirjas. Nii lihtsalt see käiski. Nüüd tuleb õhtul pimedas veel suusatama minna. See ei ole paraku midagi meelierutavat, eriti võrreldes sellega, mis võiks olla alternatiiv – pigem sõidaks sellist teed pidi linnast välja, et minna kaunisse kohta rattaga sõitma. (Ärge jätke kasutamata võimalust heita viidatud videos pilk mu elamispaigale Moabis! Ameerika pole teil mingi disniländ, näete siin värsket lugu, kuidas eestlane Arvi Remmelg pidi Nevadas andma nuga neegrile, kes ta elamisse sisse tungis.)

Rattasõitjatele lohutuseks: ega neidki ole unustatud. Ilmunud on ajakirja Ma Olen Jalgrattur neljas, novembrikuu number (fotol vasakul), kus on vaatluse all Eesti naiste rattasport. Küsimus kõlab: Eesti naiste jalgrattasport – kas ainult amatööride ja harrastajate pärusmaa?

Maailma tippude hulka jõudnud endine rattur Grete Treier ütleb, et eelkõige peaksid tüdrukud ise suure töö ära tegema: «See tähendab järjepidevaid eesmärgipõhiseid treeninguid, sest kui sportlane on tugev, hakkab ta kindlasti välisklubidele silma.»

Kas ja kuidas pääseda välisklubidesse – just selle üle arutlevad tänased rattasportlased Liisa Ehrberg, Greete Steinburg, Liisi Rist ja Maaris Meier, lisaks veel treener Karmen Reinpõld ja Eesti naiste koondisega tegelev Siim-Erik Alamaa jt. Nad on üldiselt ühel nõul: tippu jõutakse vaid välisklubis treenides ja võisteldes.

Praegu on Eesti naistest amatööride välisklubides vaid kolm: Liisi Rist ja tema õde Daisi Rist (Keukens Redant Cycling Team) ning Maaris Meier (Maiatos/Reabnorte). Järgmisel hooajal sõidab välisklubis neile lisaks veel Liisa Ehrberg (Hollandi amatöörklubis Jos Feron Lady Force).

Rattaajakirja neljandas numbris on veel lugusid:

kui palju makstakse sprindivõitude eest inglasele Mark Cavendishile (parempoolsel fotol vasakul) ja kes oli sprinter hüüdnimega Taškendi Terror;
kuidas näitleja Rasmus Kaljujärv hakkas mõistma rattasõitu kui elustiili;
missuguste fotodega jõudsid Eesti fotograafid Jaanus Ree ja Roman Neimann konkursil Red Bull Illume parimate hulka;
missuguse triki eest pidi rulataja Aleksandr Tubin politseilt pahandussõnu kuulma ja kuidas flatlander Bert Ribul kaheaastasest vigastusest välja tuli;
kuidas eestlane Riho Suun Rahutuuri Moskva etapi sakslase Uwe Raabi ees ära võitis;
kuidas molekulaarbioloog Lauri Peil armus cyclo-crossi;
kes on aeg-ajalt Tallinna tänavatel sõitvad leopardimehed.

Ja suur küsimus: kas Vahur Teppanist on tasahilju saamas minu default juhendaja?

Foto 1: Tõnu Eggert esmaspäeval Tähtvere spordipargi ovaalil suusatamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan mullu detsembris Limpa suusakooli varustusega. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: MyFitnessi spordiklubi Tartu kesklinnas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske number. Pildi edastas: Vahur Kalmre
Foto 5: Mark Cavendish (vasakul) ja Bradley Wiggins pidamas Londonis šampusesõda. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix

Reede, november 04, 2016

Pullerits: Kas nii vara lähebki lahti? (Et mis?! Suusahooaeg, loomulikult.)

KÕIGE-KÕIGE LÕPUS PÜHAPÄEVASED ANDMED!
KÕIGE LÕPUS TÄIENDATUD KA LAUPÄEVASTE ANDMETEGA.
LÕPUS TÄIENDATUD VÄRSKEIMATE ANDMETEGA.
Ainult ilusad mälestused on jäänud sellest hiljutisest ajast, kui sai istuda ratta selga ning kihutada piki Emajõe kallast nii, et lõid linna kahte lehte. Näete, siin on see, mis juhtus Emajõe lõunakaldal, ja siin see, mis juhtus Emajõe põhjakaldal. Olid kaunid ajad, eks?

Vaat, jätke see meelde, sest enne kevadet sellist pilti enam ei näe.

Eile, neljapäeva õhtul sai juba Tähtvere spordipargis suusatamas käidud. Vahur Teppan isiklikult utsitas takka. Helistas mulle kolmapäeva õhtupoolikul ja kandis entusiastlikult ette, et isegi dendropargis kannatavat sõita, tõsi küll, mitte võistlussuuskadega. Aga sõita saab, kinnitas ta, ja ühel 500-meetrisel ringil koguni väga hästi, sest sinna olevat ta kaaslastega lund peale loopinud.

Neljapäeva õhtul enne kella seitset võtsin nurgast vanad sinihallid Fischeri suusad, mille ostsin kunagi ammustel aegadel umbes 900 krooni eest, ja sammusin nendega majast välja. Läksin ukseesiselt suure lambi valgusvihu alt kümme meetrit eemale ja panin suusad alla. Ega nonde põhi sile ole, lõppeks on nendega aastate vältel üle igasuguse pinnase sõidetud, isegi üle asfaldi. Eesti Ekspress avaldas tollest legendaarsest treeningusõidust isegi nädala foto. Ausalt öeldes on sinihallide Fischerite põhi väga vaoline ja karuline.

Aga lükkasin end mööda kõnni- ja sõiduteid Tähtvere spordiparki. Niipea kui kohale sain, nägin, et ühekilomeetriselt nn Lauri ringilt tuleb tuttav kuju. Vana suusahunt Kalle Kiiranen oli samuti lumele tulnud.

Kui pooljäistel tänavatel oli minek päris lustlik, siis dendropargis juba vaevalisem. Mitte ainult sellepärast, et libisemist polnud peaaegu mingisugust. Ka tasakaalust jäi vajaka. Paaristõukeid eriti uljalt teha ei saanud, sest pidin rangluumurrust taastuvat õlga hoidma. Kiiranen kadus igatahes ruttu silmist. Ja siis tuli varsti mu selja tagant üks pikk ja sihvakas noormees, kollane dressipluus seljas, joogivöö puusadel ja valge müts peas ning lendas minust mööda sellise kiirusega, nagu käiks Otepääl MK-sprindietapil ajasõit. Nagu näha, on kõvemad mehed juba paljuähvardavas vormis.

Enamik liikus siiski rahulikult jalutades, õppis suusatama. Näiteks sattusin Lauri ringi pikimal sirgel kõrvuti dendropargist tulnud viiemehelise pundiga. Nad lasid mu rahulikult ette ega teinudki katset mööda minna. Tagant kommenteerisid, et oleks pidanud ikka mobiili kaasa võtma, oleks saanud ajaloolise hetke tulevastele põlvedele salvestada. Igatahes väitsid nad, kui olid mind näinud, et päev on korda läinud.

Kokku viibisin suuskadel tunni ja üheksa minutit ning läbisin selle ajaga 11 kilomeetrit. Algus, nagu näha, ei ole just kuigi lennukas. Jalgrattaga, nagu algul vaadatud videotest kindlasti veendusite, sai palju kordi kiiremini edasi. Ei tea, kas niiviisi jätkata ongi üldse mõtet? Äkki ootaks pigem kevade ära?
***
Kuhu täna, reede õhtupoolikul kõik suusatajad jäid? Eile olid Tähtvere rajad harjutajaid täis, aga täna, kui tingimused olid hoolimata öisest lumesajust samasugused, nagu neljapäevalgi, nägin rohkem kui tunni jooksul vaid kahte-kolme suusasõitjat. Noh, kas toss juba väljas? Või ei osutunud tingimused enamikule meelepäraseks? Täna sõitsin oma kulunud-räbaldunud vanade Fischeritega rahulikult tunni ja 24 minutit, selle ajaga läbisin 14 kilomeetrit. Ei ole veel lennutunnet, üldse ei ole. Aga vara ka veel. Kiiret pole. Ent maratonide korraldajatele üks mõte/soovitus: ärge mökutage! Tehke rajapõhjad aegsasti tugevaks ja pressige jäljed sisse ning teeme juba detsembris esimesed Estoloppeti sarja sõidud ära. Et ei peaks uuel aastal, kui veed liikvele lähevad, kahetsema, et vanal aastal said head tingimused raisku lastud.

Aga teadagi, kes mind kuulab... Kuid pange tähele: eelmine aasta ennustasin juba jõulude ajal, et Tartu maraton jääb tänavu ära. Kas ma eksisin? Ei eksinud. Seega, miks peaksin eksima nüüd?
***
Kas te arvate, et laupäeval oli pilt Tähtvere spordipargis inimrikkalikum kui kahel eelmisel päeval? Oh ei... Kui keskpäeval ilusa päiksepaiste ja peaaegu tuuletusega rajale läksin, nägin seal kolme-nelja sõitjat. Ehk tuli järgmise pooleteise tunniga neli-viis juurde, kuid rohkem mitte. Kas te ei usu, et saab juba suusatada? Loomulikult saab. Täna, laupäeval, oli minekki märksa parem kui varem. Läbisin tunni ja 32 minutiga kokku 17 kilomeetrit. Rahulikult, ikka tasa ja targu end suusalainele sättides. Aga mida teised teevad? Põõnavad nädalavahetusel niisama? Ajage end diivanilt üles, mehed, ei ole te nii läbi omadega midagi, nagu tundub. Või olete juba varakult alla andnud?
***
Kuigi ööl vastu pühapäeva tundis keha eelmisest kolmest suusapäevast selget roidumust, nii et tuli öö jooksul vaat et 7-8 korda külge keerata, läksin ka pühapäeva keskpäeval välja. Kuna Tähtvere spordipargi nn Lauri ring oli tuule käes muutunud jäiseks ja mitmel pool turritas mulda välja, läksin dendropargi ligi viiekilomeetrisele ringile, kus seni polnud käinud. Avastasin, et see on pooleldi suurepäraselt suusatatav. Suusatatavad ei ole tõusud ja laskumised: neil on väljas mulda ja neile on tuul laotanud paksult lehti, mis suuski ohtlikult kinni kakuvad. Seevastu dendropargi lausik ehk tasandik oli vaat et niisuguses korras, et pane või parim suusapaar alla. Ainus häiriv tegur oli saaniga kinnitambitud lume ebatasasus, ent see harjutabki seda paremini tasakaalu hoidmist. Suusatasin pühapäeval tunni ja 37 minutiga 17,7 kilomeetrit. Nädala kilometraaž suuskadel ei tulnud küll suur, aga ka 59 kilomeetrit on palju rohkem kui tavaliselt mitte midagi samal ajal. Kui paljud on saanud juba kolmekohalise arvu suusakilomeetreid kokku?

Foto 1: Jalgrattur lumesajuse Tartu raeplatsil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kukkumine rattaga lumesajuses Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 6: Esimesed suusajäljed Tallinnas Nõmmel. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jalgrattad ootamas kevadet lumises Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Saanimehed neljapäeval Valgehobusemäel. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 7: Tartu dendropark 25. novembril 2014. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix