Pullerits: Kas Elisabeth Pihela on Eesti kergejõustiku allakäigu ohver?

Midagi pole parata, aga me peame rääkima Elisabeth Pihelast (fotodel). Sellepärast, et ta on viimastel aastatel ainus rahvusvaheliselt arvestatav Eesti naiskergejõustiklane. Või oli?

Eelmisel nädalalõpul Sloveenias Euroopa võistkondlike meistrivõistluste teises liigas (kohad 17.-32.) sai ta kõigest 1.83ga alles 7. koha. Ja sellegi kõrguse ületas ta viimasel katsel. Isikliku rekordi 1.92 püstitamisest möödus tal eelmisel kuul kaks aastat. Tänavu on ta kahel korral ületanud 1.89, seda sise-EMil, nii kvalifikatsioonis kui finaalis, kus sai igati tubli 6. koha. Aga isiklikku rekordit korrates oleks võinud võita pronksmedali. Mullu ületas ta korra 1.90 ja samuti kahel korral 1.89. Eelmisel aastal oli tema viie parema võistluse keskmine 1.88,8.

Kaks hooaega tagasi hüppas Pihela märksa paremini. Lisaks 1.92-le Pärnus sai ta üle 1.91 Lausanne’is. Tema viie parema võistluse keskmine oli 1.89,8 ehk sentimeeter rohkem kui mullu. Tänavu on tema viie parima võistluse keskmine 1.88,2 ja seda mööndusega, et sise-EMi kvalifikatsioon ja finaal lugeda kaheks eraldi võistluseks. Ilma selleta oleks viie parema keskmine 187,2 ehk 2,6 sentimeetrit kehvem kui tunamullusel, parimal hooajal. Muidugi tuleb lisada, et tänavusest hooajast on pool veel ees. Aga samamoodi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tänavusel välishooajal on ta parim tulemus kõigest 1.84.

Tean, et paljudel on kombeks asju ilustada ja faktidest mööda vaadata või tõlgendada neid meelevaldselt ning lajatada viimases meeleheites lauale argument, et Karmen Bruus on hüpanud veelgi vähem. Aga Bruus ei ole ka Eesti koondislane. Ükskõik mis hookus-pookusi vastuväitjad nüüd teevad, üritades tõestada, et olen asjatundmatu ja eksin kõiges, siis faktide eest pääsu pole. Pihela areng ei ole peatunud. Pihela puhul on tegemist taandarenguga. 

See ei peaks nii olema. Ta on noor sportlane, sai kevadel alles 21. Seega parimas eas, et tulemusi parandada. Muidugi ei saa välistada, et tunamullune 1.92 ongi tema lagi. Igal sportlasel tuleb võimete piir kunagi ette. Ent ta võiks oma noores eas taset vähemasti säilitada. Paraku pole see õnnestunud. Mis toob mind tagasi selle juurde, millest kirjutasin siin eelmise aasta augustis: kas Elisabeth Pihela peab andma treenerile hundipassi? 

Ja siin läheb nüüd teema Pihela pealt palju ja olulisemalt laiemaks. Nimelt: kas meil on kergejõustikutreenereid, kes üldse suudavad viia sportlasi rahvusvahelisse konkrentsi? Eriti juhul, kui tegemist ei ole ürgandega, mida Pihela ilmsesti ei ole. Selleks ei piisa sellest, et oled ise olnud tippsportlane ja lõpetanud näiteks Tartu Ülikoolis kehakultuuriõpingud. Kui see nii lihtne oleks, siis võiks ju kõigist endistest tippsportlastest, kes on saanud treeneri kõrghariduse, tulla tipptreenerid. Aga ei tule. Selleks on vaja teha pidevalt tööd, palju lugeda, uurida, hankida kogemusi, orienteeruda teaduses, suhelda välismaa kolleegidega – ja mitte põgusalt how are you?, vaid süvitsi.

Kui ei ole piisavalt häid treenereid, ei saa olla ka heade tulemustega sportlasi. Kas me saame välistada selle, et Pihela ei ole antud olukorras hoopis süütu ohver?

Fotod 1 ja 3: Elisabeth Pihela Pariisi olümpial naiste kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela hüppamas tänavu 26. aprillil Hiinas Xiamenis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Elisabeth Pihela tänavu 9. märtsil Hollandis Apeldoornis sise-EMil. Foto autor: Reuters/Scanpix