Kolmapäev, jaanuar 30, 2008

Pullerits: Hooaja avastart - tehtud!

(TÄIENDATUD!) Uskumatu, kuid tõsi: lumi pole jõudnud veel päris äragi sulada, aga üks võistlus juba kirjas.

Seekord tegin lõpu oma jäärapäisusega maskeeritud ajapuudusele ning võtsin pärast seda, kui olin neljapäevasele Postimehele kirjutanud toimetuse palvel optimismi alal hoida püüdva suusakolumni, laupäevasele Postimehe Arterile teinud uurimuse, miks nüüdisajal, kui seksikusega müüakse kõike, ei müüda sellega ainult ühte kaupa, naispoliitikuid, ja koostanud tudengeile homse järeleksami ülesanded - vaat siis võtsin oma Atomicu suusad, mis seni olid määret tunda saanud vaid korra, ja viisin need Lõunakeskusesse Silja Sporti võistlusteks ettevalmistada.

Hinnang kõlas: ohoo, neid suuski on mõnus määrida, sest ei ole need lippadi-lappadi kõverad, vaid täitsa nauditavalt siledad, ja mitte hallid, vaid korralikult mustad. Nii et, nagu kuulete, polnud ma veel jõudnud oma Atomice mittemäärides nässu keerata.

Aga Tähtvere spordiparki suundudes, kus minusugustele oli Tartu suusatalve sarja avaetpil kavas vabastiilis viis ringi ehk 4,25 km, võtsin oma vanad määrimata rahva-Fischerid ka kaasa, sest kuulda oli, et vihmast trööbatud rada võistlussuusaga ikka sõita ei kannata. Tegin Atomicega rahulikult kolm ringi soojenduseks, vaatasin, et kahest-kolmest kohast oli rada pisut jäisem-vesisem, aga kuskilt asfalt välja ei turritanud - ning siis number 52 selga ja starti.

Niipea kui rajale sööstsin, vaatasin, et kõik kohad on igasugu sõitjaid täis. Muud ei saanudki, kui hõigata "Hei!" või "Rada!". Aga inimesed olid viisakad, võtsid aegsasti kõrvale, ja vaid üks küsis, et kuule, kui mitu ringi ma siin uhan. Kahjuks polnud aega vastata.

Üksjagu palju energiat kulus siiski tasakaalu hoidmise peale. Igatahes oli selge tunne, et pühapäeval 3x3 ringi lõike sõites oli minek palju kergem ja sujuvam ja särtsakam - sest nii rajaolud kui ilm, päikseline, olid palju paremad. Kuid ega kurta saa, sest eks täna olid kõik ühesugustes tingimustes, kus jäistel kohtadel tuli hoolega vaadata, et püsti jääd.

Nojah, ega need tingimused päris võrdsed ka olnud. Näiteks kolmandal ja neljandal ringil puhus kerge tõusuga lõigul karm vastutuul, nii et andis läbi murda, samas kui näiteks viiendal ringil olid iilid palju leebemad.

Raske on sõitu hinnata, kui tegu on hooaja avastardiga, seda veel alal sprindis, mis pole ju maraton, ja stiilis, mis on mulle sekundaarne ehk siis mitte klassika. Kui miski hästi välja tuli, siis 180-kraadine pööre kergel allamäge lõigul täiskiiruselt finišilõigule. Jaak Teppan, kes kohtunikuna tegutses, kiitis, et mu kurvi võtt oli mitmekümne võistleja seas üks ilusamaid. Tore, kui midagigi välja tuli, ehkki tuli välja see asi, mida üldse pole harjutanud.

Veremaitse sai ka suhu. Juba kolmandal ringil.

Keskealiste meeste võistlusklassi tulemused (35+), 4,55 km vabastiilis eraldistardist:

1. Teet Jagomägi 11.41
2. Kaido Saar 11.43
3. Paul Vaard 11.51
4. Priit Pullerits 12.03
5. Hassar Jurs 12.20
6. Kalle Kiiranen 12.22
7. Andres Kübar 12.31
8. Rein Kullamaa 12.43
9. Aare Pilvet 12.44
10. Peep Tomson 12.53
11. Kalev Vunk 13.05
12. Aare Kiik 13.10
13. Valmar Simson 13.17
14. Roman Kattai 13.20
15. Väino Ellamik 13.26
16. Taivo Tali 13.41
17. Lembit Nöps 14.20

Meeste klassis, kus võitis Karel Tammjärv 10.14ga, oleksin 20 võistleja seas saanud 11. koha.

Näis, kas see väike võistlus jääbki sel talvel kogu suure harjutamise ainsaks krooniks. Samas, kes keelab harjutada veelgi kõvemini ja targemini, nii et pääseda koondisse - siis on võistlusi nõnda palju, et ei jõua korralikult ära võisteldagi. Nagu Eesti suusatajatega sel hooajal on juhtunud.

Foto 1: Tartu Tähtvere spordipargi sprindiraja stardi- ja finišisilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits pärast kahetunnist treeningut möödunud laupäeval Tähtvere spordipargis. Foto autor: Kaido Linde
Foto 3: Teet Jagomägi, Regio Eesti ASi juhatuse esimees. Foto autor: Oliver Matkur, Postimees / Scanpix

Teisipäev, jaanuar 29, 2008

Pullerits: Kust tulevad mustad päevad?

Arvatavasti pole see tunne enamikule võõras. Mõni päev lihtsalt ei jõua sõita. Kusjuures põhjust selleks justkui polegi. Aga kuskil peab see ometi olema. Kus küll?

Näiteks möödunud neljapäeval, kui maha oli sadanud värske lumekate ja Tähtvere spordipargi ring läikis õhtul libedusest. Aga esiteks ei libisenud suusk ja teiseks ei olnud ka jaksu. Ja kolmandaks, uskuge või mitte, oli iga 850-meetrise ringi ajal tunne, et kukun tasakaalu häirest külili. Olin nagu lammas Lõunakeskuse jääareenil. Tõsi, eelmine päev sai tehtud ligi kaks tundi paaristõuketööd (34 km), aga see ei olnud ju midagi ülesmõistuslikku. Siis tuli rajale Margus Ader ja aitas asju pisut seletada.

Nimelt, seesugune värskest lumest läikiv rada, kus suusk halvasti kandib, pidi Aderi sõnul olema tõesti halvasti sõidetav. Seda ei suutvat tema sõnul paljud Eesti sportlased, mis seletavat ka nende suuri kaotusi nii mitmelgi uisuvõistlusel.

Selge siis. Loksusin 1:43-ga 30 ringi ehk 25,5 km - kavas oligi kergem treening - ja võtsin lohutuseks kaasa Aderi öeldu, et üks prantslasest laskesuusaäss pidi taastavat trenni veelgi palju-palju aeglasemalt tegema.

Reedel puhkasin ja läksin laupäeval jälle välja, kavas oli kaks tundi. Aga tol päeval puhus vali tuul ja rada oli pehme-vesine. Esimesed kümme ringi vabastiilis oli tunne, et absoluutselt ei jõua. Vana konkurent Art Soonets "istus" kandadel ja sundis mind kuidagi siiski end liigutama. Hädavaevu suutsime ringe läbida 3.05-ga. Siis tegime joogipausi ning ilmselt tänu sellele hakkas elu sisse tulema. Edasi kulgesime kümme ringi keskmiselt 2.45ga. Seejärel taas joogipaus, Soonets suundus koju ning lõpus tegin 20 ringi paaristõuketööd. Siis hakkas viimaks mingi tunne juba tekkima. Kuigi mitte parim, mida on näha ka siinselt kergelt küürakalt fotolt, mille tegi oma 3-aastast poega suusatama õpetanud Postimehe kolleeg Kaido Linde.

Aga kuidas küll kõik muutub! Pühapäeval võtsin oma uisu-Atomicud, mida selle talve algul olin korra lasknud määrida - nagu ütleb Bläck Rokiti üks laulurida: "Ainult korra, rohkem ei!" -, ja läksin rajale mõttega, et kuigi kavas on lõigutrenn, siis arvestades eelmiste päevade kehva seisu tuleb see asendada ilmselt ühtlase rahuliku sõiduga. Eksisin.

Minek oli algusest peale suurepärane, kuigi suusa libisemine oli ehk 90-protsendiline, mitte parem. Tegin esimesed kümme ringi (8,5 km) mõõdukas tempos soojenduseks 25-26 minutiga ja siis alustasin lõigutrenni 3x3 ringi (eeldatavalt 3x7 min). Aga lennukust jagus, nii et kolmeringised seeriad (kokku 2,55 km) tulid 6.40-6.45ga. Lõikude vahepeal lasin kaks ringi aeglaselt umbes 6.30ga (ja libisesin ikka teistest sõitjatest mööda). Elu oli tagasi tulnud! Lõpuks veel 13 ringi kergelt lõdvestuseks ja taastumiseks, nii et 1:33ga tuli kokku 30,6 km.

Treeningnädala suusakilometraaži kogunes 149 ja treeningtunde viie korra peale kokku täpselt kümme.

Kuna lumi on kohe-kohe ära sulamas, olin eile sunnitud ujumise suusatamise vastu vahetama (eks ujuda saa siis küll, kui lumi peatselt saabuva vihma- ja sulalainega haihtub). Kavas oli poolteist tundi klassikat. Võtsin oma klassika-Fischerid, mis viimati said määret selle aasta algul enne Otepää 3,5-tunnist trenni (mingi kliister see oli...). Ja kohe tundsin, et eilsete kergete miinuskraadidega muutus too vana möks liivapaberiks. Igatahes käis sõit krõgina ja krögina saatel. (Pärast, kui suusad trenni lõpus alt võtsin, andis sealt jääkristalle kirvega maha raiuda.)

Miks ma suuski siis ei määri, küsite. Vaat, siin on jälle oma loogika, ehkki enamik seda ei jaga, aga seletan siiski. (Ja lisan: eks see ole ka ettekääne, sest professionaalsed määrijad asuvad kodunt kaugel ja niigi võtab trenn palju aega, et seda igasugusele tehnilisele ettevalmistusele kulutada.) Küsin vastu: kui hakkaksin oma suutlikkuse taustal professionaalselt suuski määrima, siis mille varalt ma hiljem edasi arenen? Ei, enne tuleb kesistes oludes saavutada oma maksimumtase, õppida pingutama ka rasketes tingimustes, ja alles siis tasub hakata muude, väliste teguritega end kõrgemale upitama. Kui aga teha trenn igasuguste määrete jms-ga (ma parem siin pulsikella ei hakka mainimagi pikalt) juba maast-madalast kergeks ja mõnusaks, siis, kui ühel hetkel on vaja veelgi juurde panna, ei ole seda kuskilt võtta, sest pole harjutud endast rohkem kui sada protsenti välja panema.

Veame paralleeli. Vanasti oli nii, et see, kes jooksis ketsides 100 meetrit 11,0ga, sai lõpuks Adidase naelikud. Nüüd on nii, et ka 14,0 sekundi jooksjal on tipptasemel Nike' naelikud varvaste otsas, aga 11,0ga ei jaksa enam keegi joosta. Vaat, kuhu viib mõnus elu. Aga saavutusspordis pole mõnuga mingit pistmist.

Eile kogunes minu ümber paras seltskond "hulle": eelmise Tartu maratoni 66. Priit Rooden, 175. Aivar Veri ja minuga kõrvuti lõpetanud Art Soonets ning endine Postimehe kolleeg Villu Päärt. Nii me siis seal rahulikult kulgesime. Rutiini lõhkumiseks tegin sekka mõned spurdid, ja Art Soonets, kes mitte ei oska kaotada - ja karta on, et ta ei õpi ka kaotama, kui sel talvel lund ei tule ja maratonid ära jäävad -, pidi ikka hakkama näitama, et suudab veel rohkem "lõhkuda". Üks lammutamine päädis sellega, et Villu Päärt prantsatas kõhuli ja pärast seda ma teda enam rajal ei näinud. Oli seda siis vaja? (Villu, kas kõik on ikka okei?)

Mul sai 1:33ga tehtud 30 ringi ehk 25,5 km, teised jäid edasi nühkima. Ju ka kartusest, et kohe-kohe on lumi läinud ja ongi talvega ühel pool.

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits pühapäeval Tähtvere spordipargis lõigutreeningule eelnenud soojendussõidul. Foto autor: Kaido Linde
Foto 3: Priit Pullerits laupäeval Tähtvere spordipargi vettinud rajal paaristõukeid tegemas. Foto autor: Kaido Linde
Fotod 4 ja 5: Priit Pullerits pühapäeval Tähtvere spordipargis lõigutreeningule eelnenud soojendussõidul. Foto autor: Kaido Linde

Reede, jaanuar 25, 2008

Pullerits: Kuidas naisi suusatamises ära rääkida?

Paar aastat tagasi poetas suusakoondise peatreener Mati Alaver mulle suunurgast, et naiste lepitamine pideva äraolekuga pole talle võõras teema. Aga ta ei hakanud detailidesse laskuma, ja ega ma viisakusest liiga pinninud ka.

Aga oleks vist pidanud rohkem välja peilima, sest nagu olen aru saanud, on see Eesti harrastussuusatajate suur küsimus, mida keegi valjult esitada ei julge: kuidas saaks nii palju trenni teha, nagu süda lustib, kuid sedasi, et naine ei kräunuks, kaagutaks ega õiendaks?

Ja siin ei maksa kellelgi hakata ässa mängides teesklema, et talle on see täiesti tundmatu teema. (Okei, neile ehk on tundmatu, kel naine ise tulihingeline sportlane - aga neid ei saa kuigi palju olla.) Igatahes tean kohe päris mitut meest, kes väliselt ja jutu järgi jätavad väga isase mulje, aga kes tegelikult peavad kodus pidama pidevat verbaal-psühholoogilist võitlust, et saaks trenni minna.

Mõned vist arvavad, et tean saladust, kuidas see probleem lahendada, ja järeldavad seda tõsiasjast, et mu treeningkoormused on ajaliselt suuremad kui enamikul teistel, rääkimata tõsiasjast, et lisaks põhitööle, mil nagunii pole algust ega lõppu, on mul Tartu Ülikoolis lisatöö - ega siis ühe tööga jõua Eesti Vabariigis peret toita, ammugi mitte kallist hobi harrastada - ja takkatippu igasugused haltuurad (seminarid, koolitused esinemised) - ja see blogi ka siin veel.

Olgu, jagan oma kogemusi, aga lepime kokku, et tingimusel, et teised jagavad kommentaarides oma kogemusi lisaks - ikka ühise suure eesmärgi nimel.

Tüüpiline päev on selline: kuue ja poole seitsme paiku õhtul jõuan koju, ja kui enne töölt lahkumist naisele helistan, et hakkan nüüd tulema, küsib ta alati sarkastiliselt, et kindlasti on mul vaja jälle trenni minna, millele vastan mõistagi jaatavalt. Aga ta saab aegsasti psühholoogiliselt ette valmistatud, et ega mind õhtul ole. Lisaks on kodus alati hea näidata treeningplaani ning mis sinna kirja on pandud, see võtab küsimusi samuti vähemaks.

Kella seitsmeks saab enamasti söödud ja siis joostes trenni. Naine küsib alati, kui pikk mul seekord trenn on, ja siis vastan, et tund ja kolmveerand, näiteks. Alati tuleb öelda õige arv, ei tohi valetada ega petta. Aga juur
de ei maksa ka panna, et koos mineku ja tuleku ja riietumise ja dušitamisega kaks ja pool tundi. Kui räägime trenni pikkusest, siis räägime ikka trenni pikkusest.

Kui trennist lõpuks koju naastud ja öö ammu käes, tuleb vaadata, kuidas pikka äraolekut sujuvalt kompenseerida. Näiteks võib prügiämbri välja viia või keldrist moosi-mahla tuua või - kui vahepeal pestud ja kuivatatud - koeraga väljas üks ring teha. Ei tohi koduseid asju unarusse jätta.

Nädalalõppudel on pikemad trennid kasulik seada aegadele, kui naine nagunii kodus ei ole või kuskil oma asju ajab - siis pole ju nagunii vahet, kas oled samal ajal trennis või vedeled kodus diivanil. Ja kindlasti tasub arvet pidada ka naise käikude üle, kui mitu tundi ta oma sõbrannadega väljas on käinud, sest muidu võib kodunt äraoleku skoor ikka liiga teie kasuks kiiva kalduda.

Naiste üks põhiargumente olla, et nad ei taha üksi väljas käia, olgu teatris või kontserdil, vaid ikka koos mehega. Sellele saab vastu kosta, et ega teie ju küll käsi naisel endaga trenni ka
asa tulla, vaid saate seal ilusasti ise hakkama. Ja kui see kontraväide ei veena, siis tunnistage ausalt üles, et olete sagedasest trennist nii väsinud, et jääte teatris pimedas pehmetel toolidel ja umbses õhus lihtsalt magama, ja kellel seda piinlikku olukorda vaja oleks.

Kui nüüd kellelgi tekib arvamus, et olen hirmus šovinist, siis nii see siiski ei ole. Vaadake, tuleb kodus selgeks teha, et kui olete juba nii meeletult palju aega kulutanud treenimiseks, on lausrumalus see kõik pooleli jätta või vähemaks võtta, sest siis osutub ju kogu senine ajaline hiigelpingutus mõttetuks; järelikult on kogu senine ohverdus olnud täiesti tulutu ja tarbetu - ja et seda ei juhtuks, tuleb ettevõetud üritus, maksku mis maksab, ikkagi võiduka lõpuni viia.

Kui nüüd keegi arvab, et ma oma naisest lugu ei pea, siis eksib rängalt. Arvan, et kui enamikul teistel meestel oleks ka nii hea naine, kes on oma töö kõrvalt on hoolitsenud laste eest ja nad tubliks kasvatanud,
on oma töö kõrvalt jõudnud alati süüa teha, nii et eluilmas koju jõudes ei pea ma tühja panni vahtima, jne - noh, ütleme nii, et siis oleks väga palju eesti mehi õnnega koos.

Aga ikkagi on õhus
küsimus, et mis naine mu sportimisest arvab. Täna hommikul pärisin, ta vastas, et lollus ja idiootsus. Ja muud sedatüüpi sõnad, mis mulle meelde ei jäänud, aga mille sisu oli kahe eelnimetatuga sama. Kui olen talle meelde tuletanud, et näiteks Andrus Veerpalu ja Jaak Mae teevad minust vähemalt kaks korda veelgi rohkem trenni, on vastuseks tulnud, et nemad on spordiga ka rikkaks saanud, aga tema ei ole küll näinud, et oleksin suusatamisega üheainsagi krooni koju toonud. (Üks salanipp siin veel: paar tuhat krooni antud taskuraha teeb ju igaühele pisut rõõmu.)

Hiljuti küsis naine, et kuhu ma oma treenimisega välja tahan jõuda. Ütlesin, et Tartu maratonil esimese saja sisse. "Esimese saja sisse?!" küsis ta imestunult vastu. Ja ütles, et sellise trenni pealt peaks ikka esikümnesse tulema. Siis mõtles ja täpsustas pisut: "Mis esikümnesse - ikka esimese kolme sekka!"


Nii et, nagu näete, on naine püstitanud mulle hirmus kõrge eesmärgi. Mis mul muud üle jääb kui hambad ristis selle poole püüelda.

Foto 1: Andrus Veerpalu abikaasa ja kahe lapsega kodus Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Naisteleht / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu abikaasa Angela kodus Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Naisteleht / Scanpix
Foto 3: Jaak Mae abikaasa Janaga mullu talvel Eesti suusaspordi 85. aastapäeva juubeliüritusel Vanemuise kontserdimajas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Anti Saarepuu perega laulatusel Võrumaal Rõuges 2006. aasta suvel. Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Andrus Veerpalu müramas lastega kodus Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 24, 2008

Pullerits: Kas kellelgi on abi vaja?

Kui võistlustele registreerimistel küsitakse, keda esindan, on alati probleem, et seda lahtrit täita. Et iseennast esindan, see on selge. Aga pole mul märkida oma nime taha ühtki klubi ega muud ühendust. Ja Postimees, kus töötan, on lihtsalt töökoht. Postimehelt saan palka, leht minult vastu tööjõu ja know-how. Nii et oleme tasa. Aga tulemus on see, et võistlustel olen üksik hunt.

Ega siin kokkuvõttes vahet ole, kas kuulud tiimi või mitte (kui just rattasõiduga tegu pole, aga vähemasti talvel ei ole), sest pingutama pead ikka ise. Või nagu Jaak Maegi mulle eile õhtul mainis, kui rääkisime, millised suusakepid on parimad - ei saa ju ühtki detaili tähelepanuta jätta -, et esmatähtis on ikka see, mida sportlane ise suudab, ja alles siis tulevad kõik muud tegurid, sealhulgas varustus.

Sellegipoolest, mõtlesin, et võiksin ka kuskile tiimi kuuluda. Kas on huvilisi, kes mu teeneid vajaks? Sest igasugustel võistlustel peetakse ju ka meeskonnaarvestust. Eks mu tase ole kõigile laisas laastus teada. V.a suusatase, mis võistluste puudumise tõttu seni fikseerimata. Ja mis puutub rattatasemesse, siis võtke teadmiseks, et Hindrek Riikoja, kolleeg Postimehest, on võtnud südameasjaks muretseda mulle kevadiseks rattaralliks professionaalne sõiduriist, et ma selle seljas Art Soonetsist jagu saaksin. Soonets on aga, teadagi, kõva pedaalija.

Nii et: kas on huvilisi tiime? Ainus tingimus: mingeid reklaame ega silte ma endale külge ei riputa (ajakirjanduslik sõltumatus ei ole kompromiteerida!) ja sõidan sellises vormis, nagu ise tahan.

Muide, ühed tõsised "kosilased" on juba tekkinud - Haanja Rattaklubist.

Aga eile, jah, pärast pisut vähem kui kahetunnist taastavat paaristõuketrenni (34 km), oli mul pikk ja huvitav vestlus Maega. Alati tuleb ju endast kogenumatelt ja targematelt õppida. Algul, nagu mainisin, rääkisime uutest Eestis toodetavatest suusakepisidemetest, millest on laupäevasesse Postimehesse kavandatud pikem lugu - Mae on neid katsetanud - ja pärast nii minu suusakirjutistest kui suusakoondise tulemustest.

Mae juhtis tähelepanu ka mu ühele eksimusele. Kirjutasin aasta lõpul Postimehes:

"Saatuse irvena on Alaveri käe all vähemasti rahvuslikuks, kui mitte lausa riiklikuks spordialaks kerkinud murdmaasuusatamine langenud täpselt samasse seisu, nagu üksteist talve tagasi. Möödunud nädalavahetusel saavutasid Veerpalu ja Mae sealsamas Davosis MK-etapil 21. ja 22. koha. Ka FIS-punktides mõõdetav kaotus võitjale oli pea sama suur nagu tookordki – 23 punkti varasema 25 vastu."

Mae märkis, et võrdlus pole korrektne, sest vahepeal on FIS-punktide arvestamise süsteemi muudetud. Minu viga, ei mingeid õigustusi. Seda tõesti ei teadnud. Aga nüüd tean. Paraku on see vältimatu, et ükski ajakirjanik ei suuda olla sama kompetentne, nagu oma ala asjatundjad. Mis muidugi ei vabanda vigade tegemist. Aga olgu too viga siin avalikult tunnistatud.

Ent ei olnud me vahel, hoolimata minu kriitilistest kirjutistest ja vigadest, mingit õelutsemist ega kärkimist ega tigetsemist (nagu tihtipeale anonüümsetes neti- ja blogikommentaarides ette tuleb, mis veel kord kinnitab, et anna inimesele võimalus tundmatuks jääda ja ta kaotab tsiviliseerituse, aga räägi inimesega, kellel on nägu ja nimi, ning ka kõige teravamaid ja hellemaid teemasid saab rahulikult ja konstruktiivselt arutada). Ühelt poolt tunnistas Mae, et eks tal ole ajapikku tekkinud paks nahk, aga teiselt poolt möönis, et tulemusi tänavu tõesti pole. Ja resümeeris väga tabavalt, et eks meid, sportlasi ja ajakirjanikke, ole teineteisele ikka vaja.

Ühe asja tunnistan veel siin üles. Sügisel tekkis mõte, et peaks Tartu maratoniks endale jänese palkama. Sellise, kes suudab kerge pingutusega tempot hoida ja mind õige kiirusega vajalikule kohale vedada ja vajadusel tagant utsitada. Mis te arvate, kellele ma ettepaneku tegin?

Tõsi see on - rääkisin sel teemal kaks korda Raul Ollega. Sügisel ta veel ei teadnud, kas läheb maratonil starti või mitte. Igatahes augustikuise Saku Suverulli ajal tunnistas ta, et motivatsiooni maksimaalselt pingutada tal pärast tippsuusatamisest loobumist enam ei ole.

Kuid teisipäevasel Tartu maratoni pressiüritusel Tallinnas sain teada, et Olle on otsustanud siiski Tartu maratonil võistlejana kaasa lüüa. Ta ütles, et kui saab numbri selga, siis esimesed 10 km üritab kindlasti konkurentidega võimeid võrrelda, ehkki möönis, et ega seal midagi väga võrrelda ole.

Äkki ootab Olle mind 10 km kohal, kui tal esimene toss väljas, järele ja võtab endale siis sappa? Saab tõelise maratonifiilingu ja jõuab ka ringi vaadata, mitte nagu seni, kui ilmselt kogu tema mulje Tartu maratonist on suusajälg, ei midagi muud.

Foto 1 ja 2: Jaak Mae 8. Albu suusasõidul. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Jaak Mae Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Raul Olle, Eesti Suusaliidu spordidirektor, ESLi kontoris. Foto autor: Kalev Lilleorg,
SL Õhtuleht / Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 23, 2008

Pullerits: Millega asendada Tartu maraton?

Kardan, et Tartu maratoni korraldajad teevad totaalse prohmaka ja jäävad seetõttu oma asjadega lootusetult hiljaks. Mul puuduvad küll vettpidavad andmed jumala eksistenti kohta, aga kui maratoni läbiviijad tahavad reedel, 15. veebruaril Jaani kirikus väidetavalt kõigevägevama kiituseks ja tänamiseks pidada jumalateenistuse ("meie igapäevast lund anna meile tänapäev"), on see lootusetult hilja.

Sest nagu Indrek Kelk, maratoni peakorraldaja, eile pressiüritusel märkis, siis on väheusutav, et tuleb ilmaennustus, mis laseb otsustada maratoni toimumise enne 11. veebruari. Sinnamaani on esialgsed prognoosid heitlikud - mis jätavad lootuse, kuid ei luba midagi, märkis Kelk -, ja see tähendab, et jumala poole oleks viimane aeg pöörduda just nüüd, siin, praegu ja kohe. Mitte 15. veebruaril. Siis ei anna enam midagi muuta.

Seis on vesine, ja kui uskuda vandenõuteooriaid globaalsest kliima soojenemisest (seepärast vandenõuteooriad, et kliima soojenemine ei saa olla globaalne, sest mõnedes kohtades pidi kliima hakkama hoopis oluliselt jahenema), tuleb aegsasti mõelda alternatiividele. Nii küsisingi Kelgult, et kuna Otepää MK-etapi rada kaetakse nädal enne Tartu maratoni kas või nui neljaks lumega, siis miks mitte pidada Tartu maratoni seal. Loomulikult kõik starti ei mahu, seal tuleb teha valik (loos? esimesed 500? ...), aga printsiip raja ülekoormatuse vältimiseks võiks seejärel olla lihtne, et kes ringiga sisse saab, langeb välja, ja kes näiteks viimasena rajale jääb, on võitja.

Kelk vastas mu ettepanekule, et keegi ei keela mul sellist võistlust organiseerida. Aga miks mina? Mina ei ole ju kelleltki kogunud stardiraha. Seda on kogunud Klubi Tartu Maraton ning ostmata kuklite ja kurkide eest võiks nad ju sellise lohutusvõistluse teha küll. Mis arvate?

Või teine variant. Kui lund ei tule, siis teeme võistluse suusarolleritel. Sügisene rulluisutrass sobiks selleks küll. Või miks mitte sõita Tartust Tabiverre ja tagasi kaks korda, seal on ka siis pikki tõuse ja laskumisi ja möödunud aastast uus sile asfalt. Võistlusklasse võiks olla kaks, eraldi vabatehnika- ja klassikarolleritele. Seda võistlust saaks ju igal ajal korraldada, maanteed ju enamik aega lumevabad. Mis arvate?

Usun, et rahvale üks või teine variant meeldiks küll - ja miks mitte mõlemad! (Suusaalasid on Tartu neliküritusel niikuinii võrreldes rattasõiduga kaks korda vähem, mõlemad varuvariandid kavva võttes saaks ürituse teha tasakaalustatumaks.) Vaadake kas või, kui palju on maratonile juba registreerinuid. Kelgu andmetel oli esmaspäevase seisuga end pikale distantsile kirja pannud 3509 inimest. Mullu oli samaks ajaks registreerinuid 2832 ja tunamullu 2654. See, kui palju ja kui teadlikult inimesed treenivad, on näha kas või Tähtvere spordipargis: nii palju leidub seal neid, kes sõidavad keppideta või ühe kepiga või teevad nn roomamist või lihvivad paaristõuketööd. Ei saa ju neid inimesi, kes nii teadlikult ja visalt harjutavad, võistlusvõimaluseta jätta lihtsalt sellepärast, et jumalateenistus on ekslikult liiga hilisele ajale planeeritud.

Uudistest nii palju, et Tartu maratoni avatud raja sõit on tänavu samal päeval toimuva MK-etapi tõttu 51 km pikkune ja algab Matu väljalt.

Maratoni põhisõidust teeb ETV kolm otselülitust: stardist 8.30-9.45 ja finišist 11.10-12.20 (seega tuleb telepilti mahtumiseks lõpetada kiiremini kui 3:20ga) ja 13.55-14.55 (või kui esimesse finišipilti ei jõua, siis viibida rajal vähemalt 4:55).

Finiš toimub uues kohas. Sealt, kus vanasti sõideti enne lõpusirgele keeramist üle silla, jääb uue finišini Kelgu sõnul 600-800 meetrit. Enne 200-meetrist finišisirget pidi tulema üks s-kurv. Mäletate, kui vanasti oli 3 km silt laskumisel Elva jõe äärde, siis nüüd tuleb Kelgu andmeil 3 km silt pärast Elva jõe orust ülestõusmist paremkurvi juurde. Samuti lausus Kelk, et võrreldes varasemaga tulevad sel aastal kilomeetritähised igale kilomeetrile.

Kui korraldajad nüüd vaid jumalateenistuse õigele ajale tõstaks.

Foto 1: Mulluse Tartu maratoni stardirivi, nr 12 Andrus Veerpalu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk annab 2004. aastal telekaamerate ees aru, miks Tartu maraton ära jääb. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni rajameister Assar Kütt (vasakul) ja klubi Tartu Maraton tegevdirektor Indrek Kelk Kekkose suusasõidul. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 4: Tartu Jaani kirik. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Pullerits: Mis saab Tartu maratonist?

Viimase kolme ööpäeva jooksul olen üritanud kolm korda Tartu maratoni läbida. Paraku tulutult.

Esimene kord avastasin, et keegi on stardialasse jäetud suusakepid mitmest kohast katki murdnud, ja igaks juhuks, veendumaks, et mul nendega tõepoolest sõita ei õnnestuks, nende otsad vastu maad sodiks peksnud.

Teine kord haarasin ohjad otsustavamalt enda kätte ja läksin distantsi algusosas võistlust juhtima, sest teadsin, et ees ootab peagi pikk laskumine, mille kohta mu kogemused jällegi ütlevad, et ilmselt oma kerge kehakaalu tõttu tikun seal parematest maha jääma. Jäin ka seekord: umbes 7-8 meest libisesid mööda. Neist viimasest jäin 20 meetri kaugusele, aga kui üritasin järele jõuda, haakis üks naissõitja nii tugevalt kannule, et igasugune hoog rauges. Olin maruvihane ja ausalt öeldes andsin talle tappa. Kohe jalaga. Ja mitu korda.

Kolmas kord magasin stardihommikul sisse. Aga panin ikkagi suusad alla, kuigi lund oli hirmus vähe, ja läksin sõitma. Ega ma halvasti sõitnud. Kuid oh häda - eksisin rajalt. Kui õigesse finišipaika hakkasin suunduma, kostis staadionidiktori hääl, et parajasti lõpetab 115. koha sõitja. Selge: esisajasse ei küündinud. Kuid oh häda - mul polnud lootustki tulemust kirja saada, sest nagu nägin, olin unustanud kiibi jala külge kinnitada.

No nii, siin on ilmselt vaja doktor Freudi, kes seletaks, mida kolm Tartu maratoni teemalist unenägu kolmel ööl järjest tähendavad. Aga arvestades, et siin blogis käib arvukalt isehakanud või vähemasti varjatud andega psühholooge, siis pole vaja vaest Freudi reanimeerima hakata. Laske nüüd tulla, mis te asjast arvate!

Mure maratoni pärast on aga tõsine. Täna täpselt aasta tagasi tuli lumi maha ja jäigi maha. Kuid ilmateade prognoosib, et sel nädalal pole suurt lumesadu oodata, mistõttu söandan pakkuda, et selleks pühapäevaks tõstetud Viru maraton jääb ka sel nädalavahetusel ära. Aga mis saab Tartu maratonist, milleni on jäänud päev vähem kui neli nädalat?

Helistasin Indrek Kelgule klubist Tartu Maraton, kel pidi täna olema sünnipäev - palju õnne talle! - ja pärisin, kui kaua lootus püsib, kuni lund ei ole ega tule. Ta vastas, ja jätke see meelde, enne kui hakkate meelt heitma:

"Kui 11. veebruaril ei ole korralikku lund, aga on prognoos, et lumi enne 15. veebruari maha tuleb, ei takista mitte miski maratoni toimumist."

Uurisin, kust tema ilmaprognoose jälgib, et olla korraldajatega samal lainel, aga ta vastas, et ega ta suurt neid jälgi, sest see ei anna tänasel päeval midagi, ja lisas, et vaevalt keegi suudab kauemaks kui 4-5 päevaks õiget prognoosi teha.

Pessimistidele Kelgu meenutus ajaloost: ka 2001. aastal oli neli nädalat enne maratoni samasugune seis nagu täna, aga kolmapäeva õhtuks oli maas 25 cm paksune lumekiht ning maratonipäeva hommikul paukus väljas 20-kraadine pakane.

Näiteks Haanjas on lund piisavalt. Silja Suija, kes treenib nädalas keskmiselt 10-12 tundi ning on tänavuseks eesmärgiks seadnud eduka esinemise just Estoloppeti maratonidel ja Eesti meistrivõistlustel, kinnitas, et Võrumaal on maas nii paks looduslik lumi, et ta on saanud kaks viimast päeva võistlussuuskadel treenida. Ja lisas, et Haanja maratoni rajal pidi lumekate kohati ulatuma poole sääreni.

Aga homme saab Tartu maratoni kohta pressiürituselt juba täpsemat infot. Püsige lainel!

Foto 1: Mullusel, 37. Tartu maratonil finišeerivad Oskar Svärd (vasakult), Jörgen Aukland ja Daniel Tynell. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Mulluse Tartu maratoni lõpetamise järel otsivad oma riidekotti Olle Kärner (vasakul) ja Kaarel Loog. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Silja Suija eelmisel talvel Otepää MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Reede, jaanuar 18, 2008

Pullerits: Kuidas sõita nii, et võita? (Üksikasjaline tehnikaõpetus)

Olen kui kits kahe heinakuhja vahel. Ühed küsivad: "Priit, kus on su tehnikanõuanded, nagu lubasid?" Teised manitsevad: "Kirjuta, Pullerits, millest tahad, peaasi et sa tehnikast ei kirjuta."

Kirjutan ikka, ja teate miks? Sest eile, kui oli kavas paari lühikiirendusega trenn, haakis õhtul kella üheksa ajal harjutuskorra lõpus keegi mulle sappa ja püsis seal tükk aega. Siis ühel hetkel tegi häält: "Sõidan juba tükk aega su taga ja naudin tehnikat."

See oli Margus Ader, kes, kui mäletate, möödunud nädalalõpul mu klassikastiili sättis. Eile käis sõit vabatehnikas. Seejärel lisas ta: "Mõtlen, kas panna sulle hindeks kolm pluss või neli miinus. Harrastaja kohta peaks sulle panema neli miinus, aga arvestades, et su eesmärgid on kõrgemad, siis peaks motivatsiooniks ruumi jätma." (Tsitaadid reprodutseeritud peast, seetõttu võib neis esineda mõningaid sõnalisi, kuid kindlasti mitte olulisi faktieksimusi.)

Sedasi toimus eile Aderi juhendamisel uisutehnika näidistund. Aga enne, kui selleni jõuame, räägime lõpuni tolle eelmise nädalavahetuse klassikatehnika näidistunni nüansid. Lugege, jätke meelde, tehke järele! Ja kindlasti pidage silmas, et ma ei pea end pädevaks teistele suusatehnikat õpetada, sest olen ise alles õppija, kuid mul on olnud head õpetajad; seetõttu olgu see tekst siin n-ö alus- ehk baastekstiks, millele asjatundjad on teretulnud kommentaarides täpsustusi lisama.

Niisiis, sõitsid vana konkurent Art Soonets ja onkoarst Ain Kaare paaristõugetega klassikat, kui hüüdsin neile, et mehed, teil on 16 protsenti reservi. Kus?

Nüüd tulevad mängu asjatundjad, nagu Tallinna Ülikooli suusaõppejõud Kaarel Zilmer. Ta seletas mulle peast, ilma raamatuist järele kontrollimata, aga asja iva oli selles, et tuleb hooliigutusi ära kasutada: kui tõusta enne keppide lumme löömist varvastele, siis pidi käte ja kere ettetoomisest saama inertsi, mis Zilmeri mälu järgi andvat umbes 16 protsenti tõukele jõudu juurde.

Vaadake nüüd, kuidas enamik paaristõukeid kasutab: seisavad täistallaga suusal, töötavad ainult õlgadest. Aga kergitage end veidike üles ja tunnete, kuidas langete keha ja käte raskusega keppidele ja saate palju suurema hoo. Eks need, kes Tähtvere spordipargis on suusatanud, ole näinud, kuidas ma pisut-pisutki end pöiale tõstes olen saanud nendest möödumiseks olulise lisahoo.

Tõsi, et seesugust sõiduviisi suuta rakendada, peab olema piisavalt treeninud. Esiteks peab olema hea tasakaalutunnetus ja teiseks on vajalik kõhu-, selja- ja küljelihaste ettevalmistus. Olen sellega tegelenud tasapisi suvest saadik, mistõttu tunnen, et suudan ka kere enam-vähem stabiilsena hoida. Siit koorub üks õppetund: võin ju tehnikanõkse jagada, aga kui puudub vajalik treenitus, siis kuigi kaua aega te neid nõkse järgida ei suuda. Seega, suusatamises pole imerelva, mille kiire omandamine annab imelise tulemuse. Kõik suusatamise komponendid on omavahel seotud, n-ö komplekssed.

Suurim oht, mis paaristõugete puhul seirab, on allaiste, mida anonüümsed kõrvaltvaatajad mulgi pisut täheldanud. Tänu Margus Aderilt saadud õppetunnile olen seda rohkem jälginud ja loodetavasti probleemi vähendanud. Milles on asi?

Nimelt selles, et tõuke ajal tikuvad jalad põlvest liiga kõverduma ja tagumik taha vajuma. Nagu Ader seletas, toob see kaasa selle, et tõuke alguses tuleb hakata end taas alt üles vedama. Mis see omakorda tähendab? Istuge taburetil ja tõuske sealt järjest muudkui püsti - siis saate kähku aru, mida see tähendab.

Mida ette võtta? Ader näitas seda üksjagu järsul tõusul. Seal surus ta põlved üksjagu ette, langes keharaskusega keppidele ja vedas jalad alt järele. Võrdluseks: laske tagumik taha vajuda ja saate isegi aru, et seesugusest asendist Aderi näidatule vastast pole.

Paraku ei saa sedagi nippi ilma vastava ettevalmistuseta omandada. Nagu Ader seletas, on selleks vaja tugevaid kõhulihaseid, mis tuleb tõuke ajal n-ö lukustada ehk siis pingele tõmmata. Mu jooksutreener lisas, et siin on lisaks kõhulihastele vajalik mängu tuua ka alaseljalihased ja tagareielihaste kinnituskohad. Nende arendamiseks olen tema soovitusel teinud suvest saati õhtuti harjutusi.

Jõuate veel jälgida või on toss juba väljas? (Ärge andke alla: kui siin loobute, siis kuidas loodate üldse maratonis lõpuni vastu pidada?) Vaatame nüüd ühesammulist ja vahelduvtõukelist sõiduviisi.

Nagu mu juhendaja Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, juba mullu osutas, on oht seal kehaga liiga ette vajuda. Aga vaadake, kuidas sõidab näiteks Axel Teichmann - täitsa püsti. Ja ega teised ka rohkem ette kaldu lange, mis tähendab, et kui ässad ette ei kummardu, siis pole põhjust teilgi seda teha. Efekti järelikult ei ole (peale kontraefekti).

Kuid kõige kriitilisem, paistab, on tagant vabajala ettetoomine. Olen jälginud, et paljud asetavad selle maha liugleva jala taha. Aga niiviisi ju pidurdate oma hoogu! Jätke meelde, nagu Zilmer ja Tramm on mind juhendanud: tagant tuleb jalg tuua kergelt hooga libiseva jala ette - nii lähete hooga edasi.

Kuidas seda teha, küsite. Vaat nii: tagant järele toodavat jalga tuleb puusast veidi tõsta. Paraku, jällegi, on see asi, mida niisama kergelt ei saavuta. Taas on mängus tasakaal ja lihaste ettevalmistus. Kuid üks abinõu siiski on: sõitke ilma keppideta. See peaks pikapeale aitama.

Aga käed - mida teevad käed? Paljudel on need klassikasõidus kas liiga kramplikult sirged või vajuvad küünarnukist läbi või "lendavad" paaristõuke lõpus, nagu Ader eile näitas, laiali nagu liblika tiivad.

Kalmer Tramm on mind õpetanud nii: seisa püsti, kujuta ette, et kummagi külje peal hoiad kätega arbuusi, siis viska arbuusid minema ja hoia sellist käteasendit kogu sõidu vältel. Mõned nimetavad seda vist kangiefektiks. Ader tõi eile sellise võrdluse: kujuta ette, kuidas on lihtsam palki tõsta - kas sirgete käte või kõverdatud kätega. Selle vastuse leiate küllap ka ilma minu abita.

Lisaks pidage meeles, et kepid ei ole üksnes tasakaalu hoidmiseks, vaid ka hoo lisamiseks. Ja nagu Zilmer nentis, siis paljude algajate viga on just selles, et nad lasevad hool liiga langeda - mistõttu nad peavad uut tõuget alustades jälle hoogu üles koguma. See on aga, mõistagi, väsitav. Palju kergem on ju sõita, kui hooog üleval püsib - siis peab palju vähem jõudu rakendama.

Ja selleks, et hoog püsiks, on Tramm mind õpetanud, et kepid tuleb lumme lüüa teravalt. Ja vaadake, et kepid ei läheks lumme liiga ees - siis töötate paratamatult oma liikumissuunale vastu - ega liiga taga - siis ei ole nendega vehkimisest suurt abi, sest tõuge jääb lühikeseks.

Klassikateema lõpetuseks veel üks väärt nõuanne Zilmerilt: ei tohi pead õlgade vahele tõmmata, sest siis ülakeha kangestub ja pingestub. "Lase ülakeha lõdvaks ja tunneta lõtva liikumist!" kõlab tema soovitus.

Aga nüüd uisutehnikast, mida Margus Ader mulle samuti kahel korral on seletanud ja näidanud. Kui ta seda korrigeerimistööd esimest korda tegi ning see siin blogis kajastust leidis, olid mitmed tüübid temaga ühendust võtnud, küll treeningnõuandeid küsinud, küll palunud appi tehnikat sättima. Ader on nii fantastiline mees, mõnusa (ja kui klišeed kasutada) avatud olekuga, innustava sõnaga, abivalmis, näeb detaile ja oskab nii ette näidata kui seletada - no ma kujutan ette, millise abipalvete laviini ta nüüd võib saada.

Eilegi oli nii, et sõitsin ees ja Ader juhendas mind juhuslikult kujunenud eratunnis tagant, kui vaatasin, et kellegi punane tagumik tuleb meile vastu. No muidugi, Art Soonets. Ta ei saa ka muidu, kui peab kogu aega peale passima, mida ma teen. Aga teate, mis temaga üleeile juhtus?

Soonets on samuti tuntud äärmiselt abivalmis mehena. Oli ta siis vaadanud üleeile õhtul, et sõidab üks patsiga naisterahvas, aga käed ja kepid on nii valesti kui olla saab. Läks siis Soonets õpetama, ja vaatab, et naine seitsmendat kuud rase. Asus siis Soonets õpetama, kui järsku lähenes tagantpoolt üks kahemeetrine tüüp, suur-suur. Ilmselgelt, nagu kohe selgeks sai, tolle naisterahvaga lähedalt seotud. "Mis, on probleemi või?" küsis mees. Aga ega Soonetsit verest välja löö. "Ehee, teil on ka kepid valesti käes," suskas ta vastu. Vaat siis, milles oli probleem.

Kuid tagasi uisutehnika juurde. Siin on kaks tüüpviga, mida Ader on aidanud mul korrigeerida, kuid mis paljudel teistel endiselt küljes on, sest nüüd oskan neid vigu märgata. Esiteks, sirgete jalgade ja kangete puusadega sõit ning teiseks sirgete ettesirutatud kätega töötamine. Minu viga oli senimaani samuti see, et töötasin valdavalt üksnes kätega, ja sedagi valesti.

Aga nagu Ader seletas, tuleb ka uisustiilis kasutada nn kangimeetodit: käed küünarnukkidest kõverdada, suruda küünarnukid väljapoole (mitte lasta neil alla vajuda) ja mitte lüüa keppe suusasaapast tagapool lumme (sest siis ei saa suurt hoogu).

Jalgade töös, seletas Ader, on vajalik ka reied ja puusad rohkem tööle panna, et saada jäsemetega hoogu anda. Seda on nüüd pisut keeruline mul piltlikustada, aga tuleb tõuke ajal rohkem reiest suusale suruda ja selleks on vaja puusast end kergelt alla lasta. Ning tõuke järel tuleb saada jalaga tagasi rahulikku puhkefaasi. Igal juhul vältida trikksirgete jalgadega liuglemist.

Üks asi, mida olen märganud, on see, et uisku sõidetakse, jalad liiga laiali ja harkis. Aga nii libisevad ka suusad rohkem kõrvale. Kuid vaja on, et toimuks siiski edasilibisemine. Mu arvates võiks seda hästi õppida Tobias Angererilt, kuidas tema sõidab uisku ideaalilähedase sirge joonja trajektooriga.

Eile juhtis Ader tähelepanu veel ühele puudujäägile. Et sõidan uisku kogu aeg ühtemoodi, ilma puhkefaasideta. Tõepoolest, pärast seda, kui õppisin mõni aasta tagasi ära tempovariandi ja olen õlavöödet tugevaks treeninud (õigem on vist öelda sitkeks, mitte tugevaks), olen harrastanud jõudemonstratsioone ja sõitnud ka Estoloppeti maratonidel tõuse tempoversiooniga.

Aga eile näitas Ader, miks vahepeal tuleb sõita ka mogrenit ja mitte kogu aeg wassbergi. Wassberg on küll jõuline moodus, aga see ei lase puhata. Puhkamiseks on vaja ümber lülitada mogrenile, mis pidi andma nii vaheldust kui puhkust, sest saab ära kasutada hooglemise hoogu. Õppisin siis Aderi juhendamisel ühelt sõiduviisilt teisele üleminekut ning mõlema tehnika otstarbekat rakendamist ning sain eilselt õpetajalt kiidusõnu.

Ta avaldas koguni arvamust, et kui niiviisi sõidan, siis Estoloppeti maratonidel võin...

No ega kõike pea ka reetma, mida öeldud. Ja mis tähtsus sel on, mida Ader mulle prognoosis - ega selle teadmine aita teistel tulemusi paremaks teha. Keskenduge nüüd pigem sellele, et siinsest tehnikatunnist maksimum võtta - kuni vihm ja torm ja soe kunstlund lõplikult minema ei pühi.

Foto 1: Axel Teichmanni vahelduvtõukelise klassikastiili näide Tour de Skil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Margus Ader uisustiilis hoogu üles võtmas kaks aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel laskesuusatamises. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Odd-Björn Hjelmeset tõuseb paaristõuke algfaasis varvastele ja võidab mulluse Holmenkolleni MK-etapi 50 km maratoni. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Odd-Björn Hjelmeset viimasel Davosi MK-etapil paaristõuke lõppfaasis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5: Odd-Björn Hjelmeset lööb Davosi MK-etapil paaristõukelises sõiduviisis kepid hooga lumme. Foto autor: Keystone / Scanpix
Foto 6: Tobias Angerer võidab uisustiilis mulluse MK-etapi Hiinas. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 7: Axel Teichmanni uisustiili näide Sapporo MMil, kus ta võitis suusavahetusega sõidu. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 8: Axel Teichmanni uisustiili näide viimasel Beitostöleni MK-etapil. Foto autor: Reuters / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 17, 2008

Pullerits: Ootamatu suusanõuanne peaministrilt

Sõitsin eile õhtul bussiga Tallinnast Tartu, olles veetnud päeva pealinnas siinmaist suusakepi arendust uurides ja kolme male-imeõega kohtudes - ehk kaks "kärbest" seega ühe hoobiga -, kui telefon helises.

Helistas Andrus Ansip. Ütles, et loeb parajasti Postimehes mu kirjutist suusatehnikast (küll selle pikem variant jõuab ka siia blogisse koos kõigi sõidunõksude põhjalikuma avamisega), aga et tegelikult tahtis ta küsida, miks ma prillidega sõidan, mitte läätsedega. Ta oli näinud mind aasta algul Tehvandi rajal ja imestanud, et prillidega peaks ju olema ebamugav: need lähevad sageli jäässe või uduseks, higi tilgub peale ja samuti on nendega vaateulatus piiratum.

Ansip rääkis, et tema ei kasuta juba ammu enam prille, ehkki silmanägemine (kui see pole nüüd isikuandmete kuritegevuslik paljastamine; aga olen kindel, et Eesti peaminister on ses suhtes absoluutselt kompleksivaba ega põe asjade pärast, mille üle igasugused vasakliberalismi apologeedid lokku armastava lüüa [human rights, civil rights jms "ooper"]) olla tal kolme ja poolega miinuses. Ta lisas, et kasutab ühekordseid läätsesid, mis pidid maksma 15 krooni kanti - paned silma, teed trenni ära ja viskad minema.

Vaat siis - ja see on siiralt, absoluutselt ilma vähimagi irooniata öeldud -, kuidas meie peaminister iga kodaniku eest hoolitseb. Mul puuduvad kindlad poliitilised eelistused - ajakirjanik ju ikkagi, sellepärast; küll on aga mul maailmavaatelised seisukohad -, ent näiteks Rahvaliidust või Keskerakonnast pole küll ükski poliitik huvi ilmutanud, kuidas selletalvise Eesti suusahooaja ühe tähtsündmuse ettevalmistus edeneb.

No mis ma oskan enda kaitseks öelda? Kuigi mu 15-aastane tütar topib juba sügisest saadik endale näppe silma, siis tunnistan ausalt, et mulle see ei istu. Silmad on mu hell koht. Mäletan, kuidas istusin poisina silmaarsti juures ja seal üks doktor rääkis patsiendi silma uurides, et näe, kild on otse silma sees - ja mul tekkis seda kuuldes tunne, et särgi käised ja krae tahavad nahka lõhki lõigata. Mõistate?

Tegelikult, kui prillidega ära harjuda - liiati pidid need tegema inimest targemaks kui ta päriselt on, mida mul on teadupoolest eriti vaja -, saab siiski hakkama. Kuigi tõsi see on, et paaril ratta- ja suusasõidul on sademete tõttu vaateväli üksjagu hägusaks muutunud. Rattasõidus on see ilmselt ohtlikum kui suusatades.

Igatahes kinnitas Ansip, et tema kuskil prilli- ega läätsepoes osanik ei ole, vaid helistas lihtsalt seetõttu, et kasulikku nõu anda. Mida teised oskavad omalt poolt lisada?

Ansip tunnistas, et tal on sel hooajal suusatatud juba 340 km. Minu meelest väga kõva näitaja peaministri kohta. Ja just seepärast ongi Ansip igati sobilik mees oma kohale (lisandus: ma ei valinud viimastel valimistel tema erakonda), et ta on sportlik ja sitke tüüp, mitte nagu mõned teised poliitikud, kes on nii vormist väljas, et paratamatult tekib kaastunne nende naiste suhtes.

Ja nagu teada sain, ei ole Ansip üksnes ise sportlik, vaid seda on ka tema noorem tütar. Ansip rääkis, kuidas ta käis pere pesamunaga, kes tollal oli kaheksane, juba kaks aastat tagasi Tehvandi ringil sõitmas ning laps oli temalt Tehvandi tõusul, selle asemel et ähkida ja puhkida, küsinud: issi, on ju nii, et Vanilla Ninjas laulavad kõik eestlased? Respekt! Tubli tüdruk.

Aga Ansipiga saab iga eestlane loodetavasti rinda pista Tartu maratonil. Pärast seda ootab teda kuu aja pärast esimene Türgi rahvamaraton, 40 km klassikas, mida korraldab sealseid suusatajaid treeniv Jaanus Teppan. Ansip ühendab Türgi maratonil osalemise oma Türgi-visiidiga. (Ja veenmaks, et siin pole tegu mingi Ansipi promoga, siis olgu märgitud, et kui Ansipi valitsus on Türgi Euroopa Liitu võtmise poolt, siis mina küll ei ole.)

Loodan, et nüüd ei helista mulle Edgar Savisaar ega hakka oma suusajuttu ajama - tal ju ka suusatamisega oma liin ajada olnud -, nii et ma ei saagi seda kauaoodatud tehnikaõppetundi siin blogis anda.

Foto 1: Andrus Ansip (vasakul) teeb Torino olümpial Pragelatos pilti tütrest ja teise olümpiakulla võitnud Kristina Šmigunist. Keskel turvamehest paremal filmib sündmust Priit Pullerits. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Ansip abikaasa ja noorima tütrega Torino olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 3: Andrus Ansip (keskel) elab Torino olümpial Pragelatos koos teiste Eesti ametliku delegatsiooni liikmetega kaasa teist olümpiakulda võitvale Kristina Šmigunile. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Andrus Ansip sammub eelmise Tartu maratoni starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Teisipäev, jaanuar 15, 2008

Pullerits: Hurraa, lõpuks läks kihutamiseks!

Seda päeva andis kole kaua oodata. Ikka hirmus kaua. Aga lõpuks see saabus.

Pärast pikki mahutrenne sai lõpuks kihutama hakata.

Nüüd pole enam tagasivaatamist ja jutuajamist. Nüüd tuleb hakata seda teritama, milleks terve sügis on põhja laotud.

Aeg on asuda lõike sõitma - hurraaaaa!

Ja see mulle meeldib. On juba tudengipõlve jooksuaegadest saadik meeldinud, kui saab gaasi põhja vajutada ja tunda, kuidas lendad, kuidas hakkab raske, aga kuidas ikka edasi pead suruma - vaat see on selline trenn, mis on parim, nauditavaim. Selles ongi spordi võlu. Vähemalt mulle. Mitte niisama suuskadega tuutuluututamises, nagu vastand-mõttekooli esindajad üritavad propageerida.

Minu arust, kui oled ikka õige mees, kui tervist on, käed ja jalad on küljes, siis niisama ei ole mõtet jalutamas käia. Siis minge parem Viru keskusse ja hängige või tšillige koos teiste tuutuluututajatega seal.

Eilne plaan: kokku poolteist tundi vabastiilis, sellest 4x5 minutilised lõigud 5-minutilise rahuliku sõiduga vahepeal. (Ettevaatust: ei soovita, kui ettevalmistus on alla tuhande kilomeetri sel sügisel!)

Kõigepealt tegin Tähtvere spordipargis 0,85 km ovaalil hoogsas tempos kümme ringi. Treeningu raskusaste oli ikkagi "tugev" (mitte väga tugev!). Need kümme ringi tulid mu Swatchi käekella järgi alla 26 minuti. Aga mis seal salata, eks rada oli ka ülikiire. Kui Silja Spordi poistest järjekordselt mööda sõitsin ja nad imestasid, et "juba jälle!", siis avaldasin neile ka edu retsepti (et keegi ei saaks väita, et ma kõike ainult enda teada hoian): "Tuleb Silja Spordist hea varustus osta ja kõik ülejäänu on ainult treenimise küsimus."

Ja siis sai viimaks tempo peale panna. Oi, kui hea tunne see oli - milline nauding. Hoidsin pidevalt meeles neid nõkse, mida Margus Ader oli üleeile õpetanud (nii palju kui see libedal rajal võimalik oli). Viie minutiga sai tehtud kaks ringi ja üks pikk sirge veel peale, seega umbes 1900 meetrit. Nii neli korda järjest, vahepeal viie minutiga pisut vähem kui kaks ringi taastumiseks. Ega seal taastuda eriti midagi olnud. Vähemasti jooksuajast mäletan küll, et lõikude läbimine oli ikka midagi palju karmimat ja valusamat. Suusatades oli see puhas rõõm.

No ma ei tea - pingutasin ikka üle 80 protsendi, pigem 90 ligi, aga kui treeningu põhiosa läbi sai, tekkis hirmus tahtmine, et tahaks veel. Aga siis ütlesin endale, et ära torma, võta rahulikult, ära tee seda intensiivset trenni rohkem kui ette nähtud.

Hiljem arvutasin kodus: kui õnnestuks seda tempot, mida hoidsin 4x5 minutit, kauem hoida, võiks Estoloppeti uisumaratonid vabalt ja pikalt ära võita. Kui õnnestuks... (Ja kui ülihea libisemine oleks üksnes mul ja mitte kellelgi teisel [ja veel mitu sellist mõttetut "juhul, kui" tingimust...)

Lõpus tegin tosin ringi hästi rahulikult peale. Kuni jõudsin järsku järele vanale konkurendile Art Soonetsile ja liuglesin temast mõistagi kergelt mööda. Soonets hüüdis: "Pullerits, sellise tempoga sa küll Tartu maratonil saja sisse ei tule." Ja kui olin oma teed läinud, hõikas tagant järele: "Ja olümpiale ei saa sellise tempoga ammugi mitte."

See oli nii kõva psühhorünnak, et võtsin kohe ringi lõpus suusad jalast ja lõpetasin suusatamise ära. Ajasin dressipluusi selga ja toetusin mõtlikult suusakeppidele, kui Soonets tuli ja lisas: "No seistes ei saa olümpiale kohe kindlasti mitte."

Läksin koju ja arvutasin. Tuhat ja tuline, aga Soonets siiski eksis. Olümpiast ei tea ma midagi, olgugi et kaks korda seal käidud, aga Tartu maratonil peaks eilse tempoga saama saja sisse vabalt. Läbisin 1:31ga 36 ringi ehk 30,6 km, mis laias laastus tähendaks sama tempot hoides Tartu maratonil aega 3:10 kanti. Eelmine aasta sõitis Tartu maratonil aja alal 3:10 51 osalejat.

Seega ei maksa väga Soonetsit kuulata ehk seis ei ole vist väga lootusetu. Nii et tuleb täna taas trenni minna. Seekord klassikastiilis. Aga see-eest kohati ühe kepiga.

Foto 1: Anti Saarepuu Albu võistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Tähtvere spordipargi stardi- ja finišisirge. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Norralane Odd-Björn Hjelmeset Albu võistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Peeter Kümmel on kukkunud Albu võistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Raimond Võigas on maandunud Albu võistlusel rajapiirde ääres. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 14, 2008

Pullerits: Fantastiline tehnika õppetund

Suusatades on teinekord hea taga sõita - mõnel mehel, olen kuulnud, pidi eriti meeldima naiste taga sõita -, sest sealt näeb nii mõndagi kõnekat. Laupäeval sõitsin Tähtvere spordipargis mõne hetke vana rivaali Art Soonetsi ja onkoarsti Ain Kaare taga. Ei, mitte et ma kiiksu või nihkega oleks - jumal hoidku selle eest! -, aga sealt näeb selgelt ära, kus peituvad kellegi reservid. Nimetagem neid: tööjõureservid.

Muidugi ei saanud ma esiotsa aru, kuidas uisustiilis taastavat trenni tehes saab paaristõukeid lükkavatest meestest mööda lennata. Kui ise paaristõukeid olen teinud, olen küll kogu aeg uisumeestest mööda libisenud. Mitte ainult Tähtvere pargis, vaid ka Tehvandil Hobuseraua alumise otsa tõusul. (V.a üksikjuhud, kui uisusõitjad on kiirendusi teinud.)

Aga väike pilk meeste sõidutehnikale andis seletuse, miks nad väga kõvasti ei liikunud. Ütlesin siis Soonetsile ja Kaarele, et mehed, teil on paaristõukeid tehes 16-protsendiline jõuvaru, ja andsin ülesande, et kui nelja-viie tiiru pärast neile järjekordse ringi sisse olen teinud, siis mõelgu selleks ajaks vastus välja.

See 16 protsenti polnud laest võetud. See oli Tallinna Ülikooli suusaõppejõu Kaarel Zilmeri toodud arv, kui ta rääkis mulle, kuidas hooliigutustele lisajõudu anda. Tõsi, Zilmer mainis, et päris pead ta ei anna, kas see 16 protsenti oli - aga laias laastus: mis vahe seal harrastajate tasemel on, kas see protsent on 16 või 15 või 17. Suurusjärk on see, mis on määrav.

Aga ei saanudki ma õigest vastust - kas keegi teine teab pakkuda? -, sest juba järgmisel ringil jäi mulle ette Margus Ader, endine Eesti koondislane laskesuusatamises. Kuigi ta ei ole juba kaks aastat enam tippsporti teinud, on ta nüüd treeningkoormust tõstnud tervelt sada protsenti: alles hiljuti harjutas korra, nüüd aga treenib juba kaks korda nädalas. Ent ega temasugusel endisel tippmehel vormi kogumiseks palju vaja ole: ta ütles, et piisab 200 km suusatamisest, kui tekib juba tunne, et võistlusvorm hakkab tagasi tulema ja suudab sõita küll. Vaat siis, miks minusugused hilised alustajad kõva põhjaga vanadele ässadele peaaegu kunagi vastu ei saa.

Ehkki Ader avaldas mu sõitu vaadates arvamust, et ega ta praegu mulle vastu saa - aga ta on varemgi seesuguste avaldustega puusse pannud: kevadel lausus ta sealsamas mu jooksutrenni vaadates, et ega ta mulle jooksus vastu saa, aga Otepää-Elva 22,4 km võistlusel olin ometi mina see, kes temast kaugele-kaugele jäi -, otsustasin teda ikkagi ära kasutada. Ehk palusin tal sama teha, mida olin äsja ise teinud Kaare ja Soonetsiga: vaadaku mind tagant ja öelgu, mis arvab.

Aderi konsultatsioonitöö oli asjalik, põhjalik ja tulemuslik. Kõigepealt näitasin talle oma uisusammu ja sain juurde kolm väärt nõuannet: kuidas ja kuhu keppe maasse lüüa, milline peab olema käte asend ning kuidas panna ka puusad tööle. (Ennetamaks küsimust, miks ma seda kõike oma treenerilt Kalmer Trammilt pole küsinud, on vastus, et meil on raske oma liikumiste graafikuid ja aegu nii klappima panna, et võiksin käia pikki näidistunde võtmas; ja lõppeks pole ju vahet, kes näitab mõnda tehnikanõksu; iseasi on treeningplaanid jms nõuanded - nendega ei saa küll ühe nõustaja juurest teise juurde hüpata; mina usaldan Trammi sada protsenti ja ükskõik mis teised ütlevad (et mahud on liiga suured vms), siis ei kavatsegi ma nende ütlemiste põhjal hakata milleski kahtlema ega korrektiive tegema; see viiks rumala tõmblemiseni; liiati on Tramm minuga ühe hooaja juba läbi teinud ja teab minu suutlikkust paremini kui keegi teine, tõenäoliselt ka paremini kui ma ise.)

Siit siis vastus paljude küsimusele, kust saada head tehnikanõu. Spetsialistidelt, ikka spetsialistidelt. Nagu Zilmer mulle seletas - ja nagu ka kolmapäevase Postimehe "Tervise"-rubriigis juttu tuleb -, siis tehnikat telefoni teel (ega seega ka mitte blogi teel) ei omanda. Esiteks, raske on ju iseennast kõrvalt näha ning vigu ära tabada. Kui me seda suudaksime, sõidaksime ju kõik ideaalilähedaselt. Ja teiseks, raamatuid võib ju lugeda, aga üks asi on teooria, teine selle elluviimine praktikas - mis toob meid tagasi eelmise lause ehk esiteks nimetatud probleemi juurde.

Nagu keegi ühes eelmises sissekandes märkis, tikub mul klassikastiilis paaristõukeid kasutades tekkima allaiste. Olen ka ise seda tundnud, aga rohtu selle vastu ei ole leidnud. Niisiis, olin valmis rakendama jällegi Aderi enda taha, aga tema kutsus mu hoopis sprindiringi ühele tõusule. Ütles, et sõitku sellest paaristõukeid kasutades üles, ja vaatas ise kõrvalt.

Sain üles ja Ader nentis, et jõudu mul on, aga! Aga tagumik vajub tõepoolest taha, ja see tähendab tema sõnul, et pean hakkama end uuele tõukele minnes taas sügavalt alt üles vedama. Siis näitas ise stoppkaadrite kaupa ja seletades ette, kuidas peab kehaasend olema. No see oli ikkagi hoopis midagi muud, mida mina olin rakendanud!

Kuid ma sain selgelt aru, milles on nõks. Küsimus, olgu täpsustatud, on kõhulihastes. Need, samuti seljalihased, ei tohiks mul kõige kehvemad olla. Olen Arena jõusaalis silmanurgast jälginud, et kui jõujuurikad kangi sikutades mässavad ikka kaks, kui mitte kolm korda suuremate raskustega kui mina, siis selja- ja kõhulihaste harjutusi tehes on nad täpselt sama masti mehed nagu minagi.

Selge see, et ega tehnikat ühe korraga selgeks saa, isegi kui selle õpetaja sul kümme ringi kõrval või taga sõidab. Kuid nii palju, nagu Aderi edasistest märkustest välja lugesin, siis sain liikumised igatahes tükk jagu õigemaks. Nüüd tuleb neid kogu aeg meeles pidada.

Millest kõik konkurendid võiks alustada? Näiteks sellest, et viskate kõrvast minema muusika- või raadioklapid ning keskendute treeningu kvaliteedile. Ja samuti sellest, et ei aja omavahel juttu, vaid jälgite oma liigutusi.

Margus Ader, suur aitäh abi eest!

Foto 1: Margus Ader 2005. aasta Eesti meistrivõistlustel 3x10 km teatesõidus uisustiilis tõusu ründamas. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Margus Ader 2005. aasta Eesti meistrivõistlustel 10,5 km laskesuusatamises. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Margus Ader usutlemas aasta tagasi Eesti laskesuusatamise meistrivõistlustel Haanjas Eveli Sauet. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4 ja 5: Peeter Kümmel näitab Soomes Rukal sprindi kvalifikatsioonisõidus paaristõukelise sõiduviisi alg- ja lõppfaasi. Uurige neid pilte - neilt on palju õppida! Fotode autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Reede, jaanuar 11, 2008

Pullerits: Viru maratonil vesi ahjus!

Siit tuleb uudis, kahjuks kurb. Helistasin just äsja pärast töönädala lõppu kella viie ajal Viru maratoni peakorraldajale Anu Kilkile, et uurida, kas maraton järgmise nädala pühapäeval toimub. Ja vastus oli: ei toimu.

Kilki rääkis, et kuigi maratoniraja põhi sai sügisel korralikult ette valmistatud - silutud ja võsa vähemaks võetud -, on lund sadanud siiski sedavõrd vähe, et masinaga suusarada ettevalmistama pole saanud minna. Ja see vähenegi lumi, mis on sadanud, hakkas täna õhtupoolikul nii jõudsalt sulama, et kui päeva algul kannatas veel sõita, siis nüüd on mustad nukid mitmel pool väljas.

Kuna järgmise nädala ilmaprognoos lubab plusskraade, isegi +5, ja samuti vihma, siis ei maksa maratoni toimumise lootust hellitadagi.

Nüüd pisut positiivsem uudis, ehkki lumegarantiita. Nimelt lausus Kilki, et Viru maratoni korraldajad on võtnud uueks orientiiriks ületuleva nädala pühapäeva, 27. jaanuari. Ilmaennustajad pakuvad, et 21.-22. jaanuari paiku läheb külmaks, tulevad miinuskraadid ja hakkab ka lund sadama.

See oleks ka igati normaalne, kui eelmist aastat meenutada. Siis tuligi esimene suusalumi maha just 21. jaanuaril. Tänavune hooaeg, vähemasti võrreldes mullusega, on ju olnud täiesti ebanormaalne. Vähemasti mina olen saanud suusatada Tartus Tähtvere spordipargis looduslikul lumel juba novembri keskel, seejärel sealsamas novembri lõpus ja detsembri alguses ning juba kolmandat tsüklit selle nädala algusest saadik.

Mäletatavasti algas eelmine Estoloppeti hooaeg samuti Viru maratoni ärajäämisega. Siis tõugati see edasi laupäevale, 10. veebruarile, mil maraton toimus igati korralikes lumeoludes. Kilki avaldas lootust, et ajalugu kordub. Mis siis, et sedapuhku tähendab see ajaloo kordumise lootust mullusega võrreldes tervelt kaks nädalat varem.

Aga kõige lõppu ikka kõige positiivsem uudis - vähemasti suusatajatele. Väliselt klants, kuid sisult tegelikult väga tummine ajakiri Vanity Fair kirjutab eelmise aasta mais keskkonnaprobleemidele pühendatud erinumbris igati vettpidavast stsenaariumist, mis ennustab, et seoses globaalse soojenemisega - milline paradoks nüüd tuleb! - langeb Põhja-Euroopas keskmine temperatuur 2-3 kraadi ning talvetormid muutuvad tugevamaks. Ja see, pange tähele, ei ole mingi hiidkauge mägede tagune tulevik, millest käib jutt. See võib väidetavalt juhtuda juba vähem kui kümne aastaga.

Mis on selle stsenaariumi loogika? Sulavatest liustikest satub Atlandi ookeani põhjaossa suur kogus külma magevett. Sellel mageveel on nii suur mõju ja jõud, et see vajutab oma pitseri koguni ookeanihoovustele, sealhulgas Golfi hoovusele, mis toob troopilistest piirkondadest põhjalaiuskraadidele sooja õhku ja vett. Näiteks Inglismaal läheb seetõttu kliima ilmselt soojemaks. Aga!

Aga soe troopilist päritolu vesi on vähem tihe kui põhjast pärit külmevad veed ning seetõttu voolab soe vesi Golfi hoovusega põhja poole suundudes rohkem pinnal. Kuid sedavõrd, kuidas põhjapoolusel toimub soojenemine ja liustike sulamine, takistab külma magevee pealetung põhjast soojal veel ja sellega kaasneval soojal õhul põhja poole edasiliikumise ning seal soojalaine tekitamise.

Seega, kes on meiesuguste suusatajate suurim vaenlane? Ilmselt Nobeli rahupreemia äsjane laureaat USA asepresident Al Gore, kes on aastaid muudkui hädaldanud, et liustikud sulavad ja sulavad. "Shut up!" ehk "Pane suu kinni!" peaks talle ütlema, nagu ütles mõni aeg tagasi Hispaania kuningas Venetsueela autokraadist vasakpoolsele juhile Hugo Chavezile.

Foto 1: Viru maratoni start 2004. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Kunstlume tootmine möödunud nädalal Tartus Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Lousie järv ja Victoria liustik Kanadas Kaljumägedes. Foto autor: Scanpix
Foto 4: Moraine'i järv ja Kümne tipu org Kanadas Banffi rahvuspargis. Foto autor: Scanpix