Reede, august 29, 2008

Pullerits: Eesti sportlaste tegelikud olümpiakohad (ei midagi rõõmustavat)

Lõpuks ometi lahendas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann igaveseks kippunud küsimuse, mis on olümpiamängudel edu mõõdupuu. Kas võimetekohane esinemine, ilus eneseületus, Eesti rekordi püstitamine või koht esikümnes. Ei ükski neist. Kassbasiiliolikult muheledes ütles ta Pekingi mängude lõpupäeval usutluses ETV-le: «Olümpiamängudel loeb medal. Siin ei loeta viimaseid kohti.»

Aga ei loe mitte igasugune medal. Kui Siimann tunnistas, et tal on Leedust kahju, sest neil jäi kuldmedal võitmata, nagu see jäi saamata ka Rootsil, Kreekal ja Austrial, ei ole kahtlust, milline medal loeb tema hinnangul kõige rohkem – kuldmedal.

Kuldmedaliga on muidugi uhke kõike kaunistada, eriti kui arvestada, et seda ei saanud ka Iisrael ega Iirimaa, Horvaatia ega Serbia. Gerd Kanteri esi- ning ning Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoni teise koha valguses on turvaline väita, et need olid «Eestile edukad ja väga head mängud», nagu väitis Siimann. Võidujoovastuses usub rahvas kõike ilusat, mida räägitakse.


Ent heitkem emotsioonid kõrvale ja võtkem appi kiretu arvude keel. Huvitav, mida see näitab ülejäänud Eesti sportlaste esinemise kohta?

Tegin järgmised tehted: võtsin konkreetsel alal osalenud sportlaste (võistkonda
de) arvu ning vaatasin, kui mitmendale kohale Eesti sportlane lõpp-protokollis protsentuaalselt paigutus. Kui näiteks Tiidrek Nurmele läks 1500 meetri jooksus 50 osaleja hulgas kirja 27. koht, siis sellega oli ta protsentuaalselt 54. Edasi jagasin protsendirea kümneks võrdseks osaks ehk detsiiliks ning vaatasin, millisesse detsiili Eesti esindajad oma tulemusega paigutuvad. Nurme asetub 54 protsendiga kuuendasse detsiili.


Tuleb tunnistada, et selline arvutus pole sportlase esinemisele lõpliku hinnangu andmiseks kaugeltki ideaalseim. Näiteks, kui iluvõimlemises oleks osalema lubatud 32, mitte 24 naist, võinuks Irina Kikkas oma 20. kohaga pääseda kindlasti kõrgemale kui eelviimasesse detsiili. Seevastu ujumises, kui starti pääsenuks kõik maailma edetabeli parimad, mitte üksnes kaks igast riigist, oleks Eesti esindajad kahtlemata ühe-kahe detsiili jagu veelgi tahapoole kukkunud. Nagu ka ratturid Tanel Kangert ja Rein Taaramäe maantee grupisõidus.

Saadud tulemused on siin tabelis.

1. Gerd Kanter, kettaheide 2,7*

2. Jüri Jaanson - Tõnu Endrekson 13,3

3. Kaia Kanepi, tennis 19,5**

4. Triin Aljand, 50 m vabalt 22,8

5. Miko Mälberg, 50 m vabalt 25,7

6. Mikk Pahapill, kümnevõistlus 27,5

7. Kaire Leibak, kolmikhüpe 27,7

8. Aleksander Tammert, kettaheide 32,4

9. Andres Raja, kümnevõistlus 32,5

10. Rein Taaramäe, mnt grupisõit 33,5

11. Märt Israel, kettaheide 37,8

12. Rein Taaramäe, mnt eraldistart 43,5

13. Andrei Inešin, laskmine 43,9

14. Grete Treier, mnt grupisõit 45,4

15. Moonika Aava, odavise 48,1

16. Tanel Kangert, mnt grupisõit 48,2

17. Martin Padar, judo 50,0***

18. Andrei Jämsä, ühepaat 51,5

19. Tiidrek Nurme, 1500 m jooks 54,0

20. Mihkel Kukk, odavise 55,2

21. Taavi Peetre, kuulitõuge 57,7

22. Deniss Karpak, purjetamine 58,1

23. Elina Partõka, 200 m vabalt 60,8

24. Ksenija Balta, kaugushüpe 64,2

25. Triin Aljand, 100 m liblikat 65,3

26. Anna Iljuštšenko, kõrgushüpe 65,6

27. Triin Aljand, 100 m vabalt 67,3

28. neljane sõudepaat 69,2

28. Martti Aljand, 100 m rinnuli 69,2

30. Nikolai Novosjolov, epee 73,1

31. Marko Albert, triatlon 73,2

32. Martin Liivamägi, 200 m kompl. 74,4

33. Kaia Kanepi - Maret Ani 76,5**

34. Kati Tolmoff, sulgpall 77,3**

34. Raul Must, sulgpall 77,3**

34. Maret Ani, tennis 77,3**

37. Vladimir Sidorkin, 200 m vabalt 77,5

38. Pavel Loskutov, maraton 78,9

39. Kaie Kand, seitsmevõistlus 79,0

40. Danil Haustov, 100 m vabalt 79,6

41. Irina Kikkas, võimlemine 83,3

42. Martti Aljand, 200 m rinnuli 86,8

43. Kristjan Kais - Rivo Vesik 89,5**

44. Anna-Liisa Põld, 400 m kompl. 92,1

45. Johannes Ahun, purjetamine 94,2

46. Andres Olvik, 200 m selili 95,2

47. Daniel Novikov, trekisprint 100,0


*Valem: kettaheite 37 osalejat on 100 protsenti ja koht number üks on 2,7 protsenti.

**Jagama jäädud kohtade puhul on arvestatud keskmist kohta, näiteks 9.-16. jäänud Kanepi puhul seega 12,5.

***Judo keerulise süsteemi (lohutusring) tõttu on raske määrata Padari täpset kohta.


Näeme, et ligi kahel kolmandikul juhtudest jäi Eesti sportlane protokolli tagumisse poolde. Oma ala paremusrea esimesse viiendikku mahtus peale Kanteri ja kahese sõudetiimi vaid Kanepi. Neile paremuselt järgmised kohad saavutasid ujujad Triin Aljand ja Miko Mälberg (mõl. 50 m vabalt), kümnevõistleja Mikk Pahapill ja kolmikhüppaja Kaire Leib ak, kes kõik paigutuvad kolmandasse detsiili.

Detsiiliti, nagu näha, kujunes jaotus järgmiseks: 1 - 2 - 4 - 4 - 6 - 5 - 7 - 11 - 3 - 4. Kõige rohkem Eesti sportlasi, 11, jäi seega oma tulemuse poolest eeleelviimasesse detsiili (70-80).

Mis õigustab seesugust kohapõhist detsiilidesse jaotamist lähtudes osalejate arvust? Esiteks
see, et olümpia on ikkagi maailma spordi koorekihi pidu ning kõik, kes sinna pääsevad, peavad – nagu ütles olümpiajärgses usutluses Tartu Postimehele kahekordne olü mpiavõitja Erika Salumäe – tundma uhkust oma riigi esindamise ees ning tegema väärika tulemuse. Ja teiseks, olümpiale ei minda mingit oma asja ajama – à la püüan anda oma parima või teha isikliku tippmargi –, vaid sinna minnakse end muu maailmaga võrdlema. Seda näitabki koht lõpp-protokollis.

Aus järeldus oleks selline: paar sportlast esindasid Eestit olümpial hiilgavalt, mõni esindas hästi, aga enamik jäi statistiks.
******

Cottonwood Canyon Road, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gerd Kanter võtab Pekingi olümpia heiteringis hoogu. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter on Pekingi olümpia heiteringis just ketta lendu lasknud. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Gerd Kanter rõõmustamas Pekingi olümpia heiteringis eduka soorituse järel. Foto autor: AP / Scanpix

Neljapäev, august 28, 2008

Pullerits: Lustakas vaheküsimus ajugümnastikaks

Mõned on imestanud, et miks viibin pidevalt olümpialainel ja kas enda treeningutega on nüüd lõpp. Mõni on isegi parastanud, et jaksu jätkus mul vaid kaheks hooajaks. Neile kõigile teatan: te ei tea, millest te räägite!

Näiteks üleeile käisin korralikus jooksutrennis, kavas oli 6x1000 meetrit üle kaheminutilise pausi. Ja seda mitte staadionil. Seal tartaanil tiirutamine oleks sulaselge mugavussport. Laboritingimusis harjutavad vaid memmekad või enesepetjad, ja millega laboritingimustes treenijad hakkama saavad - või õigemini, ei saa -, seda võis kaeda olümpial. Harjutada tuleb ikka maantee ääres, kus autod tuult ja pori ja liiva üles keerutavad ning rebased, nagu Tartu Postimehest lugeda oli, maialt põõsa taga luuravad.

Ma ei hakka siin oma aegu ütlema, sest liiga vara oleks konkurentidele - enamik teist, loodan, ju ikka tuleb minult Tallinna sügisjooksul skalpi võtma, mitte ei vehkle siin niisama verbaalselt, eks? - psühholoogilist rünnakut korraldada, aga pärast trenni tuli suur naer peale. Mõelge ise, mispärast. (Paari päeva pärast avaldan.)

Aga see naer muutus imestuseks, kui kodu poole jooksin. Jah, väljas oli tuuline ja niiske ja jahe ja pilved olid taevas totaalselt hallid, aga igatahes ei olnud olud nii hullud, et lühikeses võistlusdressis poleks kõlvanud treenida. Ning siis sõitsid mulle hanereas vastu kolm jalgratturit, kel olid villased mütsid peas, paksud kindad käes ja "karupüksid" jalas, nagu oleks jääaeg tulemas.

Siis tekkiski mul selline lusatakas vaheküsimus ajugümnastikaks: kui mõnede väitel on rattasõit nii raske ja kurnav ala, et võtab kohe võhmale, siis miks minusugune jooksja laseb oma lõigutrenni maanteel lühikese maikaga ja lühikestes pükstes (sh treeningpaika ja sealt koju jooks), kuid väidetavalt raske rattasõidu esindajad pakivad end sisse nagu kubujussid?

Lihtne vastus on selles, et jooksmine on palju-palju-palju kurnavam ja raskem ja läbivõttev ala kui rattasõit (ehkki mõned on püüdnud ka vastupidist väita).

See on minu vastus. Aga loomulikult on teretulnud ka kõik teistsugused vastused.
******
Cottonwood Canyon, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Keenia esindaja Wilfred Bungei võidab Pekingi olümpial Sudaani sportlase Ismail Ahmed Ismaili ees 800 meetri jooksu kuldmedali. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Keenia sportlane Wilfred Bungei veab Pekingi olümpial 800 meetri finaaljooksu. Foto autor: AP / Scanpix

Kolmapäev, august 27, 2008

Pullerits: Mustem olümpia, kui arvata oskasin

Paljud on nõutult küsinud, millest minu aastate pikkune skepsis Eesti spordi suhtes. Aga millest muust, kui Eesti spordi aastate pikkusest jälgimisest. Ja teiseks, see pole niivõrd skepsis, kuivõrd kaine realism. Jah, ma pole kunagi enne suurvõistlusi läinud kaasa alusetu hurraatamisega, et küll seekord sünnib ime ja Eesti sportlased teevad fantastilisi tulemusi. Nii palju ma sporti ikka jagan, et mõista: luuavarrest pauku ei tule ehk spordis imesid ei sünni.

Enne Pekingi olümpiat esitasin siinsamas blogis prognoosi, mida Hiinast oodata. Paljud tembeldasid mind taas negativismi külvajaks. Narr süüdistus - ega mõttetut positivismi külvates sportlaste tulemused parane. Ja neile, kes arvavad, et ma oma skepsisega Eesti tippude sooritusvõimet alla kisun, ütlen ühte: sellised sportlased, keda lööb rööpast ajakirjanduse kahe jalaga maa peal olemine ning skeptiliste kommentaaride avaldamine, ei väärigi tippareenile saatmist. Mõelda vaid, mis juhtub seal nendega siis, kui keegi publikust nende etteaste eel äkki vilistama hakkab...

Vaatame siis, kas skespsis oli seekord alla- või ülepakutud.

Jalgrattasõit: Pakkusin, et meeste grupisõidus ei ole suurt midagi oodata. Lootsin, et Grete Treier jõuab esikümnesse, aga lisasin, et võib vabalt jääda ka teise või kolmandasse kümnesse. Daniel Novikovi osaks jääb olla kaotaja. (Rein Taaramäe osalemine eraldistardist sõidus selgus alles olümpia käigus ja jäi seetõttu prognoosimata.)

Järeldus: Täpselt nii läkski. Skepsis oli õigustatud.

Judo: Kirjutasin nii: "Arvestades Martin Padari aeglast käivitumist pudeneb ta kahjuks ilmselt teises ringis."

Järeldus: Pole ilus ennast kiita, aga kas saab veel täpsemalt musta stsenaariumi ette näha?

Kergejõustik: Pakkusin, et Gerd Kanter saab medali, Aleksander Tammert pääseb 12 hulka, Märt Israel jääb sealt esimese-teisena välja - ta pole veel stabiilselt sel tasemel, et olümpial lõpp-võistlusele pääseda. Üks kümnevõistlejaist võib hea õnne korral (loe: kui tugevamate seas leidub piisaval arvul katkestajaid) jõuda samuti 12 hulka, arvasin. Ülejäänuil polnud mu nägemuses mingit šanssi meid rõõmustada ning nad jäävad pingeridade tagumisse otsa.

Järeldus: Kettaheitega panin täiesti täkesse. Kümnevõistlusega samuti. Jah, Andres Raja tuli 13. kohale, mis on kahtlemata tubli saavutus, aga paraku jätsin ennustuses li
iga detailseks minemata. Eksisin Kaire Leibaku osas, tema väga tubli 10. kohta ei suutnud küll ette näha. Aga ülejäänute saagiks jäid tõesti kohad alates kolmandast kümnest (parimana Anna Iljuštsenko kõrgushüppes 21.), neist Pavel Loskutov lõpetajate seas kogunisti eelviimane, nii et kokkuvõttes võib öelda, et prognoos läks laias laastus taas täppi.

Laskmine: Pakkusin Andrei Inešinile: "M
edalit ei tule. No lihtsalt ei tule. Küll näete. Pakun kohta 7.-10. vahele."

Järeldus: Leidus neid, kes naersid, et kus on minu argumendid selliseks pessimismiks. Nagu näha, olin isegi liiga optimistlik. Ja kas keegi pani tähele Inešini nurjumise seletust: ta oli ajanud päevad sassi, nii et esimene võistluspäev oli langenud tema aklimatiseerumise viimasele halvale päevale. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab kogenud sportlane sellise lasteaiaprohkama teha.

Purjetamine: Prognoosisin, et Deniss Karpak jääb teise kümne keskele ja hea, kui Johannes Ahun 30 parema sekka jõuab.

Järeldus: Ahun ei õigustanud mu lootusi ja Karpak vedas selgelt alt, jäi 25. kohale. Nii et taas, juba teist korda, olin liiga optimistlik.

Sulgpall: Pakkusin, et Raul Must pudeneb avaringis ja Kati Tolmoff teises ringis.

Järeldus: Musta osas pidas must prognoos paika, aga Tolmoff mängis vingerpussi - kukkus välja juba avaringis. Nii et kolmandat puhku olin liiga optismistlik.

Sõudmine: Väitsin, et Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson saavad medali, neljane paatkond finaali ei jõua, noored mehed veel, aga B-finaalis tõmbavad end kolmandaks, ning Andrei Jämsa saagiks jääb heal juhul B-finaali viies-kuues koht.

Järeldus: Kahe esimesega panin taas absoluutselt kümnesse, aga Jämsat hindasin üle - minu pakutud 11.-12. koha asemel tuli tal leppida 17. kohaga. Olin pisut liiga optimistlik.

Tennis: Prognoosisin, et Kaia Kanepi teisest ringist kaugemale ei jõua ning paarismängus Maret Aniga tuleb kaotusega leppida juba avaringis. (Paraku selgus Ani üksikmängu turniirile pääsemine liiga hilja, et oleks saanud selle kohta eelneva ennustuse teha.)

Järeldus: Paarismängus läkski nii, nagu arvasin, kuid üksikmängus, nagu näha, olin esimest korda oma ennustuses liiga pessimistlik. Kanepi pudenes kolmandas ringis.

Triatlon: Lootsin, et Marko Albert saab 23.-27. koha.

Järeldus: Pidanuks olema veelgi skeptilisem. Albert lõpetas 41. kohaga.

Ujumine: Kirjutasin enne olümpiat nii: "Üks kahest, Triin Aljand või Martin Liivamägi, pääseb poolfinaali. See on ka kõik. Rohkem keegi nii kõrgele ei küüni."

Järeldus: Et
ma ka ükskord juba ei õpi! Olgu endale rõhutatud: ujujatel ei ole suurvõistlustel kõrgeid kohti loota, sest nagu näitas siin blogis pikas usutluses treener Gunnar Tõnning, on Eesti tipud maailma tippudest jäänud kogu aeg kakskümmend aastat maha. Taas jäi mul skepsisest vajaka.

Vehklemine: Ennustasin, et esimese 30 sisse Nikolai Novosjolov ei jõua.

Järeldus: Ai-ai-ai, siin läks napilt. Pekingi olümpia ametlikul koduleheküljel leidsin Novosjolovi täpselt 30. kohalt. Tuleb kaotust tunnistada: siin olin pisut liiga pessimistlik.

Võimlemine: Arvasin, et Irina Kikkas saab 17.-18. koha.

Järeldus: Taas lootsin Eesti sportlaselt liiga palju. Kikkas lõpetas 20. kohaga.

Rannavõrkpall: Pakkusin, et Kristjan Kais ja Rivo Vesik saavad alagrupist edasi, aga sealt kaugemale ei jõua.

Järeldus: Taas jäi skepsisest puudu. Meie mehed piirdusid alagrupikohtumistega.

Suur järeldus: Lihtne aritmeetika näitab, et minu kriitikute poolt liiga mustaks tembeldatud olümpiaprognoos osutus tegelikkuses veelgi mustemaks. Kolmeteistkümnel alal, kus Eesti esindajad kaasa lõid, tuli mul kaheksas speksisest vajaka. Ja vaid kahel alal, vehklemises ning tennises, olin liiga pessimistlik, ent sedagi õige napilt.

Küsimus: kus ma nüüd taas olümpia eel liigselt musti värve välja pakkusin?

Mis mind isiklikul rindel kõige rohkem rõõmustab, on see, kui täpseks siiski mu ennustused üldjoontes osutusid. See näitab, et neil, kes väidavad, et ma sporti ei tunne, ei ole vist ikka päris õigus.
******Paria, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 26. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto täissuuruses nägemiseks klikkida pildile.)

Foto: Kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko jälgimas Pekingi olümpiastaadionil vihmasajus konkurentide katseid. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto: Rein Taaramäe saavutas Pekingi olümpial eraldistardist sõidus 17. koha. Foto autor: Viesturs Serdans, Scanpix
Foto: Kaire Leibak (vasakul) elab Pekingi olümpial kaasa rivaalide sooritustele. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto: Sulgpallur Kati Tolmoff teeb pärast halba mängu Pekingi olümpial head nägu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto: Triin Aljandi parimaks kohaks Pekingi olümpial jäi 21. koht 50 meetri vabaltujumises. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto: Irina Kikkas sai Pekingi olümpial iluvõimlemises 20. koha. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, august 25, 2008

Pullerits: Mis kasu tõuseb olümpiakogemusest?

Nüüd, kui olümpia lõpuks läbi, on saabunud analüüside tegemise aeg. Alustuseks sõna Erika Salumäele, kes on üks Eesti neljast kahekordsest olümpiavõitjast (või kui arvestada ka vehkleja Svetlana Tširkovat, kelle osas mul, tunnistan ausalt, on arvepidamine senimaani selgusetu, siis üks viiest).

Kes Eesti sportlastest lisaks medalivõitjatele saavutasid olümpial teie arvetes sellise tulemuse, et võiksid koju tagasi tulla ja endale rusikaga vastu rinda lüüa?

Tagasi võivad ikka kõik tulla. Kindlasti tasub aga mõelda nendel sportlastel – samuti nende treeneritel ja teistel ettevalmistajatel –, kes käisid olümpial, kuid ei suutnud seal oma tulemust teha. See on näitaja, mille puhul võiks mitte rahul olla.

Millest tuleneb, et ei suudeta aasta tähtsaimal võistlusel näidata oma parimat?

Olümpiamängudel on teistsugune õhkkond. Need ei ole MM- või MK-võistlused ega ka suured kommertsvõistlused. Olümpia on võistlus, mis nõuab erilist ettevalmistust, eri tähelepanu, ka psühholoogilist eriettevalmistust. See on sportlase elutöö tippsaavutus, milleks keskendumine on hoopis teistsugune.

Kui Eesti on leidnud, et sportlane väärib oma isikliku tulemusega olümpial riiki esindama, siis peaks ta seda isiklikku tulemust ka näitama, ja noored peaks seal ennast isegi ületama.

Võistlusjärgseid kommentaare kuuldes jäi mulje, et paljudel Eesti sportlastel tekkis probleeme just psühholoogilise ettevalmistusega.

Jah, meil tegeldakse üldse spordis liiga vähe psühholoogiaga. Spordis esineb ülemõtlemist, kus närv on nii must, et mõni läheb tualetti oksendama, mõni ei maga, mõnel on kõht lahti. Teine variant on see, et alateadvuses läheb pinge niivõrd suureks, et tekib apaatsus: sportlane on sisemiselt ära põlenud ega suudagi end mängu lülitada. Aga need ongi olümpiamängud – need on midagi erilist.

Kui palju on olümpial edukalt esinemiseks vaja eelnevaid olümpiakogemusi?

Kas see peab olema puhas olümpiakogemus… On ka teisi suurvõistlusi. Iga start on kogemus. Tihtipeale sportlased väldivad starte. Aga stardid, nagu näiteks MK-etapid, on parim treening. See on areng nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt, jälle üks samm olümpiapjedestaali suunas. Neid starte tuleks teha võimalikult palju. Sageli loen, et kes ei osalenud siin, kes ei osalenud seal. Aga see on juba psühholoogiline langus, nagu rajalt ära astumine – kui üks kord astud rajalt ära, siis hakkadki astuma.

Teie suutsite Soulis kohe oma esimesel olümpial võitjaks tulla, ei olnud sugugi vaja mingeid kogemusi.

Aga ma ei läinud olümpiale ka oma esimesel olümpiatsüklil, kus olin teinud kolm-neli aastat ala, ma olin valmistanud ette ikka üle kaheksa aasta. Mul oli pagas ja kogemus. Tegin väga palju psühholoogilist tööd, sest mu ala nõudis seda.

Ma ei usu, et see, kes olümpial esimeses ringis välja langes, sai olümpiakogemuse. Jah, ta sai küll aru, mis melu seal toimub. Kuid mis oli psühholoogiliselt teisiti, seda on väga oluline pärast analüüsida. Kui seda osatakse, on see juba üks parandustee.

Üks asi, mis mulle kõrvu jäi, oli see, kui mõned sportlased pärast ebaõnnestumist ütlesid, et nad ei tahagi enam edasi teha ja loobuvad. Kui selline mõte tekib, siis sa ei ole tippsportlane. Siis võidki loobuda – pane oma naglid või ratas varna.

Õigem lähenemise oleks seega, et ma järgmine kord veel näitan kõigile, kas nii?

Kas just näitan, aga tuleb teha analüüs, milles asi oli. Ja tuleks nõu otsida ka kõrvalt. Mu elus oli samuti treenereid, kes arvasid, et nemad teavad kõike. Aga teinekord on mujalt saadud nõuanne palju kasulikum. Üks kõrvalt antud väike nüanss võib teha täieliku kannapöörde.

See olümpia näitas, et edu tikkus rohkem saatma neid Eesti sportlasi, kes on abi otsinud laiemalt, ka välistreenereilt. Kas peaks pilgud Eestist kaugemale pöörama?

Jah, absoluutselt. Kogu aeg töötatakse ju välja uusi süsteeme. Hea näide: miks Inglismaa on järsku trekil valitseja? Aastaid oli Prantsusmaa, enne seda Saksamaa ja ka Austraalia. Aga kuskil tekkis neil rutiin, harjumus, et tulemused on head ja jäädigi senise süsteemi juurde. Unustati ära, et asju tuleb uuendada, värskendada, et sportlase emotsioonid leiaks uue väljundi. Et ta hakkaks jälle nagu nullist pihta, et saada uus tulemus.

Mul on tunne, et meil eriti ei tehta selliseid analüüse. Võimalik, et analüüsitakse, miks närv vastu ei pidanud või miks sportlane nõrgaks jäi, aga ei vaadata, kas on tehtud muudatusi. Tihtipeale ka ei juleta neid teha, sest üks hooaeg on välja tulnud, tulemused on head, ja ei siis ei taheta süsteemi muuta.

Eesti delegatsiooni olümpiale saates tundsid spordijuhid rõõmu, et see on kõigi aegade suurim. Kas esinduse suurus peaks olema eesmärk omaette või peaks olümpiale ikka saatma neid, kes suure tõenäosusega suudavad oma esitusega rõõmustada ennast ja poolehoidjaid?

Pooldan seda, et olümpiale viidaks sportlased, kelle isiklikud tulemused on niivõrd kõrgel, et nad väärivad esinemist olümpial, kus saavad kogemuse, et siis järgmisel olümpial tuua tänu sellele au ja uhkust Eestile. Ma ei toeta seda, kui olümpiale viiakse n-ö lonkav sportlane, kellele see on viimane suurvõistlus, et las ta loksub läbi, ehkki isegi veerandfinaali ei pääse.

Olümpia on siiski väga kõrgel tasemel riigi esindamine maailmas. Sportlasel peab olema ka väike uhkus, et ta esindab oma riiki ja teeb tulemuse.

******

Mul on varjamatult hea meel, et USA suutis korvpallis taas end maksma panna ja olümpiavõitjaks tulla. Mulle oli nende võit peale Gerd Kanteri esikoha ja paarisaerulise kahese hõbemedali tähtsuselt kolmas medal nendel olümpiamängudel. Mis siis, et pool USA koondisest on justkui vanglakandidaadid (mida Kobe Bryant pikka aega näiteks ka oli ju). Aga nende võimsus ja oskused on muljetavaldavad. Ameeriklaste esitus oli sulaselge õppetund kõigile Eesti korvpallitreeneritele, et seni, kuni nende hoolealused ei suuda pakkuda mulle konkurentsi näiteks 10 km jooksus (nende parim Valmo Kriisa kaotab mulle ikka päris pikalt), ei ole mõtet lootagi, et eestlastest saab nii nigela üldkehalise ettevalmistuse ja vastupidavuse pealt korralikke mängumehi.

******

The Box of the Paria River, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gerd Kanter tähistamas Pekingis olümpiavõitu. Foto autor: Giorgio Perottino / LaPresse Pechino / Scanpix
Foto 2: Erika Salumäe. Foto autor: Helin Loik, Naisteleht / Scanpix
Foto 3: Gerd Kanter söömas Pekingis "Pekingi parti". Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: USA korvpallurid (vasakult) Chris Paul, Chris Bosch, Dwight Howard ja Kobe Bryant tähistavad Pekingi olümpia autasustamisel kuldmedalivõitu. Foto autor: AFP / Scanpix

Reede, august 22, 2008

Pullerits: Kaine hinnang Eesti kergejõustikule

Kuidas hinnata Eesti kergejõustiklaste esinemist Pekingi olümpial? Aga kust mina seda tean! Kutsusin appi Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna emeriitprofessori Ants Nurmekivi, kes on jooksnud pikkadel maadel selliseid tulemusi, et nendega oleks praegusajal Eestis väga kõva tegija.

Neljapäevaks oli peale Gerd Kanteri suutnud Eesti kergejõustiklastest vaid kaks oma tulemuse ära teha, Tiidrek Nurme ja Kaire Leibak, mõlemad täiskasvanute tiitlivõistluste debütandid. See peaks ümber lükkama väite, et kogemused on olümpial otsustava tähtsusega.

See on tore, et nad suutsid oma tulemuse ära teha. Aga kogemused hakkavad ikka pärast ka maksma. See on eriti Kanteri juures näha, et varasem kogemuste pagas ja hea treening andsid talle raudse enesekindluse, et ta võib võita. Tal oli küllalt täpselt paika pandud, et kolmandal katsel peab tegema otsustava heite. Ta tegi seda küll neljandal, aga see näitab, kui täpselt, detailideni kõik paika pannakse. Alati ei pruugi plaan õnnestuda, aga plaan ja kogemused aitavad rasketest olukordadest välja tulla.

Need, kes on olümpial esimest korda, saavad ka väga hea kogemuse. Kui eelnevad tulemused seda väärt olid, tasus neid ikka olümpiale saata. Küsimus on selles, et väiksel riigil on tipptasemel tegijaid suhteliselt vähe, ja kui nad olümpiale saavad, on see suur asi – eks nad tee mingil määral riigile ka reklaami, kuigi nad võivad sageli alguses mitte esimeste kohtade peale jõuda.

Kas Leibaku ja Nurme tulemus oli nende kogemusi arvestades üle mõistuse hästi?

Kui arvestada, et Leibak on hüpanud 14.43, siis üle mõistuse hästi ta ei teinud, aga suure võistluse kohta tegi ta hästi. Konkurents oli ju fantastiline, viis-kuus naist hüppasid üle 15 meetri. Aga ta tegi oma tulemuse ära.

Ka Tiidrek Nurme tegi oma tulemuse ära, ja isegi veel paremini. Kui ta esimest korda Eesti rekordi üle jooksis, võis mõni veel kahelda, et see oli juhuslik, aga Pekingi jooks näitas selgelt, et ta uskus endasse, et ta võib hästi joosta, ja jooksiski. Ja vedada sellises seltskonnas – see on kõige raskem. Teised jooksjad, kui neist oleks viimasel ringil mööda mindud, oleks järele jätnud, loobunud. Aga tema jooksis enda tempoga edasi ja tulemuseks ületas Eesti rekordi ning ei jäänud oma jooksus ka viimaseks. See näitab, kui hea enesekindlus ja hea eneseusk tal oli.

Eneseusk tekkis tal pikkamööda: juba varasemad stardid, kui ta võitis Soome Jukka Keskisalot, näitasid, et võrdsete meestega suudab ta lõpuspurdis rinna ette suruda. Kui olümpial olid vastas viis sekundit parema margiga mehed, oli selge, et ta ei suuda neid lõpuspurdiga võita. Ta valis ainuõige taktika, hakkas ise vedama ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Just enesekindlus ja eneseusk – need peavad olema.

Teine asi: Numre tegi endale ikka korraliku baasi. Ta oli Keenias treeninglaagris maailma tippmeestega koos. Ta nägi, kui kõvasti nad treenisid. Aga tema ja Harry Lembergi tarkus oli see, et ta ei hakanud nendega koos trenni tegema. Ta tegi enda tunde järgi nii, nagu tal planeeritud oli, ja kõik toimis hästi. Ei saa näiteks 5000 meetri jooksus hüpata üleöö 13.50 pealt 12.50 peale.

Ja viimastes trennides ta ei pakkunud ka üle. Sageli minnakse enne võistlust veel pitsitama, aga sellega rikutakse üldpilt ära. Oluline on ka viimase etapi ettevalmistus, et see sujuks hästi.

Nurme läks olümpiale selge sihiga võitlema ja Leibakul oli ka tahe kaugele hüpata, aga näiteks Ksenija Balta rääkis, et ei suutnud rajaga kohaneda, ja Mihkel Kukk tunnistas, et oda oli libe ja ta ei suutnud end kokku võtta, pinget ei olnud – nendes ei olnud võitleja natuuri. Kas pole nii, et olümpiale peaks minema ikka võitlema, mitte lihtsalt osa võtma?

Kukele oli juba olümpiale saamine küllalt suur saavutus. Selles mõttes on jube raske minna seal veelgi paremat tulemust tahtma, kui tal seni oli. Ta on aus mees, ütles, et ei suutnud. Sageli hakatakse otsima igasuguseid põhjuseid, aga ta ütles ausalt, et ei tulnud välja.

Baltal on olnud palju vigastusi. Kaugushüppes, kui on väga kiire rada, on raske saada hoojooksu klappima. Oleks ta oma tulemuse ära hüpanud, oleks ta finaalis olnud, aga see on oleks. Ilmselt vähene võistlusstartide arv ja ebakindlus võis teda mõjutada.

Moonika Aava kohta on raske anda hinnangut, kui ei tea täpselt tagapõhja. Kui tegemist on ausa inimesega, ütleb ta põhjuse ära, aga igaüks ei pruugi seda teha. Eks ta kindlasti lootis paremat.

Varasem kogemus näitab, et kui hooaja stabiilsust ja treeningu kindlust ei ole, siis loota, et suurel võistlusle, kus kõik võistlevad viimase peal, mina ka võistlen – seda tavaliselt ei juhtu. Pessimistide arvamused, et imesid ei juhtu, on sageli õiged.

Teisest küljest, kui vaadata maailma tippe, siis optimism ja kõrge emotsionaalne foon aitavad. Algajatel sportlastel on aga sageli raske, et tehnika sujuks, ja teiseks ei osata kindlasti enda emotsioone kõrgele viia. Tippvorm seisneb selles, et kehalised ja tehnilised võimed peavad olema tipptasemel, lisaks kõrge emotsionaalne foon, mille põhjal on võimalik varujõude maksimaalselt rakendada. Eks seal ole väikseid asju veel, näiteks et tervis oleks korras. Aga neid kolme peamist asja kokku viia ei ole lihtne. Sageli kogemused siin aitavad.

Tippsportlased ütlevad, et tippvormis tekib eriline lennutunne. Soome sõudja kolmekordne olümpiavõitja Pertti Karppinen on öelnud, et kui ta oli tippvormis, siis paat nagu lendas, muidu pidi tööd tegema. Enn Sellik on ka öelnud, et kui ta oli tippvormis, siis nagu lendas rajal, muidu pidi jooksma ja vaeva nägema. Selleks peab muidugi eelnev ettevalmistus olema väga hea.

Kuidas sa emotsioonid kõige vajalikumal võistlusel kõige tippu saad, sellest oleneb väga palju. Mõned on väga keskendunud. Näiteks Kanter või Nurme. Teisest küljest on võimalik tunda end muretult, nagu Usain Bolt, aga ta suutis ka keskenduda. Puhtalt emotsioonidel esinev sportlane võib samuti ennast maksimaalselt kontsentreerida: Bolti 200 meetri jooks oli juba küpse sportlase esitus. 100 meetri jooksus ta tegi nalja endale ja teistele, aga kui lubas, et 200 meetrit jookseb tõsiselt, siis jooksiski maailmarekordi. Erinevad lähenemised on võimalikud. Milline on ainuõige, kes seda ütleb. Võib-olla mõni suudab oma emotsioone üles kütta varjatult, teine avab neid rohkem, nii et ka pealtvaatajad saavad sellest aru.

Fakt on see, et tippvormis on emotsioone vaja, siis suudad varujõude paremini ära kasutada. Ei ole võimalik ilma kõrge emotsionaalse foonita tipptulemust teha.

Kui tähtis on seada olümpiaks konkreetne eesmärk, olgu aeg või koht? Paljud Eesti sportlased rääkisid lihtsalt, et lähevad andma endast maksimumi – aga mis siis saab, kui maksimum on otsustaval päeval kehv?

Eesmärgid peavad olema kõrged, aga neid on võimalik täita vaid siis, kui nad on reaalsed, põhinevad heal treeningul ja muul sellisel. Muidu võib eesmärkidest rääkimine jääda tühjaks sõnakõlksuks, mil sisu taga pole. Siin on jälle hea Kanteri näide, kuidas mitme aasta kaupa oli kõik täpselt paika pandud: eesmärk oli kõrge, räägiti 75 meetrist. Ta on seni järjekindlalt enda eesmärkide poole liikunud, nii et tundub, et eesmärk on reaalne.

Eesti kergejõustikus jääb mulje, et põhiline aur kulub olümpiale pääsemiseks, aga kui norm täidetud, siis on aur väljas. Kuid olümpial on vaja teha veel parem tulemus. Kas meil ei kulu liiga palju energiat, et lävepakust üle saada, nii et kui lõpuks kuninga õukonda vastuvõtule saadakse, on püssirohi otsas?

See on täiesti õige: kui liiga palju energiat kulutad olümpiale saamiseks, on kindlasti raske seal medalite või väga hea koha eest võidelda. Kui sportlane on ületanud normi suurte pingutustega, siis tal varu enam ei jää, et oma tulemust korrata või veel paremat tulemust teha.

Spordis öeldakse, et närvienergia varud kuluvad kõige rohkem. Kehaliselt võid ju suuta ja tahta ja sundida, aga kui närvienergia on kulutatud, on raske, et emotsioonid oleksid väga kõrged ja suudaksid veel midagi paremat.

Kõige olulisem on järk-järguline baasettevalmistus, millest tuleb stabiilsus. Kanteri juures on jälle täpselt näha, kuidas ta tiim jälgib, kui stabiilne ta oli eelmine aasta. Stabiilsus on tippmehe näitaja. Siis ei ole võimalik, et ta langeb väga ära.

Kanter on ka hea näide sellest, kui tähtis on suure tiimi olemasolu. Enamik teisi Eesti kergejõustiklasi pusib oma treeneriga omaette.

See on õige märkus. Väikse riigi oludes suudetakse kindlustada vaid tõenäolisi medalikandidaate. Kanteri tiim ja sõudmise kahene tiim on aastate jooksul olnud kindlustatud.

Aga väikse riigi hädad hakkavad sealt peale, et väga palju on omaette nokitsejaid, tiime tekib natuke liiga palju. Kergejõustiklased oleks mõttekas koondada ühte treeninglaagrisse, et seal kindlustada nad massööride ja arstidega, aga millegipärast ei suudeta meil koostööd teha, et sellest maksimaalset kasu lõigata. Leedukad on läinud seda teed, et ühistreeninglaagreid teha rohkem. Väiksel riigil pole võimalik 10 või 20 väikest tiimi eraldi kõigi massööride ja arstidega kindlustada.

Erandeid kindlasti peaks olema, nagu Kanteri tiim või Kristina Šmiguni tiim. Nad on õigustanud ennast. Aga vara oleks teha siit järeldusi, et väikses riigis peaks selle süsteemi peale minema. Ressursse ei ole nii palju.

Kui taustajõude tasemel ei ole, on päris tipus võimatu midagi suurt korda saata.

******

Grosvenor Arch, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaire Leibak Pekingi olümpia kolmikhüppevõistlusel. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme võistluseelsel pressikonverentsil Pekingis. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Mihkel Kukk Pekingi olümpial odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Jamaikalane Usain Bolt võidab Pekingi olümpial 200 meetri jooksu maailmarekordiga 19,30. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5: Ksenija Balta Pekingi olümpial kaugushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kes on kes sangarite seas (ja Noolest kah)

Eilse sissekande järel üritasid mõned väita, et olen puudulike teamistega, kui ma Hiina olümpiavõitjaid ei tunne, ja püüdsid jätta muljet, et nemad tunnevad küll. No eks tõestage seda! Panen siin välja viie Pekingis olümpiavõitjaks tulnud Hiina sportlase fotod - ikka sellised korralikud portreed, mitte pingutusest valugrimassiga näod, mida oleks tõepoolest raske ära tunda. Kirjutage juurde, kes on kes. Vaadake, kui mitu õigest vastust saate!

Okei, saan aru, et see on sadistlik katse, kus kaotus on enda sporditeadmistest hästi arvajaile juba sisse programmeeritud. Seetõttu tulen ühe sammu veel vastu. Lisan siin nimed ja teie ülesanne pole muud, kui viia nimed ja näod kokku (näiteks 1 - A). Kas suudate? (Jah, eks see raske ole, sest normaalsele inimesele ei reeda hiina nime isegi mitte inimese sugu...)

Ja palun olge ausad, nagu olümpial kohane, ning ärge tehke pettust, et lähete internetist nägusid otsima. Nii suudab seda ülesannet ka koolieelik lahendada.

1. Guo Jingjing
2. Liao Hui
3. Zhang Ning
4. Yin Jian
5. Liu Zige

A.












B.








C.












D.













E.












Aga nüüd Erki Noolest, keda ma eile õhtul ETV Olümpiastuudios jutu järgi peaaegu ära ei tundnud. Muidu on Nool olnud alati otsekohene ja avameelne ja meeldivalt kriitilise hoiakuga, aga kui saatejuht Priit Kuusk küsis, mida ta arvab olümpiamängudest seoses sellega, et Tiibetis on korrakaitsejõud tapnud esmaspäeval väidetavalt 140 rahumeelset demonstranti, hoidis Nool sellest teemast kõrvale nagu marutõbisest koerast. Selle asemel hakkas ta rääkima, et ega see kedagi siin Pekingis huvita, sest siin käib ikkagi üleilmne spordipidu, ja muul temaatikal pole sinna asja.

Olin hämmeldunud. Paratamatult tulid mõtted, et huvitav, kui näiteks Sotši olümpia ajal otsustab Venemaa kuidagi Eesti suhtes hambaid näidata, kuidas siis Noolele ja meile kõigele meeldiks, kui muu maailma üldsus ütleks, et meil on siin Kaukasuses Musta mere kaldal suur spordipidu ja see, mis toimub kuskil mujal Venemaa piirialadel, ei lähe siin kellelegi korda. Seda esiteks.

Teiseks, kes Noole usutlust lõpuni kuulas, sellel ei saanud jääda tähele panemata, kuidas ta kiitis olümpiamängude korraldust. Nool oli langenud Hiina punapropaganda lõksu. Et kuidas nii? Aga vaadake, kuidas: propaganda eesmärk on ju mõne tähtsündmuse kaudu (nagu olümpia) näidata oma süsteemi suurepärasust, et varjutada tõsiasja, et tegelikult on kogu süsteem täiesti mäda. Kas tõesti Nool aru ei saa, et selleks oligi Hiinale olümpiamänge vaja, et korraldada maailma palge ees propagandistlik egotripp? Moskva olümpia oli ka hästi korraldatud, et jätta NSV Liidust hea mulje, aga kas see näitas, et nõukogude süsteem oli igati tiptopp?

Miks tavaliselt sõnakas Nool nii maotult esines, võrreldes kas või peaminister Andrus Ansipiga, kes käis välja mõtte, et Sotšis olümpiamänge korraldada pole õige? See on minu arvamus (nagu tavatseb öelda Nool), aga kui ta sõitis Pekingisse hiinlaste kutsel ja Hiina raha eest (arvan, et sõitis, aga ei ole selles lõpuni kindel), siis on raske temalt teistsuguseid arvamusi oodata, nagu eile Olümpiastuudios.

Loodan, et Nool tuleb olümpialt tagasi, vabaneb hiinlaste laotatud kaest ja saab taas normaalseks nägijaks.
******
Lower Antelope Canyon, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täissuuruses vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 6: Erki Nool jälgimas Pekingi olümpiastaadionil kümnevõistlust. Tal on, mille üle mõelda, ja mitte ainult spordist. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix

Neljapäev, august 21, 2008

Pullerits: Hiina edu ei huvita kedagi (ja Baltast kah)

Kas teate, milles seisneb Pekingi olümpia korraldajate suurim tragöödia? Selles, et hiinlaste üleüldine edu ei huvita mitte kedagi. Või mis veelgi hullem: nagu andis teleusutluses mõista rahvusvaheline teleametnik Raul Rebane, tekitab see teistes pigem äratõukereaktsioone.

See on hiinlastele kõva löök allapoole vööd. Ja oleks minust variserlik jätta muljet, nagu ei pakuks see mulle teatavat rõõmu ja rahulolu. Tõsi, ameeriklased olid eilse seisuga võitnud küll kaks medalit rohkem kui Hiina (81 versus 79), kuid kuldmedalite arvestuses jäid nad pikalt alla - 26:45. Kuid medalite lugemine ning nende põhjal suurte järelduste tegemine on nüüdisajal selline asi, mida mõistlikud inimesed kuigi tõsiselt ei võta. Lehedki avaldavad seda edetabelit kusagil tagaservas väikses kirjas.

Hiinlaste tragöödia seisneb selles, et nemad arvavad nagu venelased nõukogude ajal, et mida rohkem medaleid, seda veenvam tõendus nende paremusest ja üleolekust muu maailma ning eriti Ameerika ees. Rumalad hiinlased - see on nii külmasõjaaegne ja naiivne mõtteviis, kui veel olla saab. Aga nii nad kahjuks oma mahajäämuses ja alaväärsuskompleksis usuvad, paraku. Nad käivitasid selle aastasaja algul koguni projekti 119, mille nimetus tulenes sellest, et hiinlased nägid 119 ala, kus nad võiksid kuldmedaleid juurde võita. See on ju nõukogulik plaanimajandus, kas pole?

Ma ei hakka siin pikalt peatuma sellel, millest tuleneb hiinlaste eelviidatud alaväärsuskompleks. Selleks soovitan vaid lugeda Orville Schelli raamatut "China: Humiliation and the Olympics".

Aga peale selle, et ükski terve mõistusega inimene ei usu hiinlaste kombel, nagu näitaks medalite arvukus ühiskondliku süsteemi eeliseid ja üleolekut, on teisigi põhjusi, miks hiinlaste võidud külmaks jätavad.

Esiteks, need on enamasti saavutatud teise- ja kolmandajärgulistel aladel. Olümpial on kaks keskset ala, kergejõustik ja ujumine, ning hiinlased on neis mõlemas allapoole keskpärast. On veel rida tähelepanu köitvaid alasid, nagu korvpall, aga kui mingisugune olematu suurusega Leedu neist nii üle sõidab, et nende ebajumala seisusse tõstetud tsenter Yao Ming ei suuda mängust peaaegu ainsatki punkti visata ning endast ligi 20 cm lühemate meeste poolt korvi alt vabaviske joone juurde surutakse, siis saab iga pisutki sporti jagav inimene aru, et Leedu lömastas Hiina nagu prussaka. Mille üle mul, ma ei varjagi, oli väga hea meel.

Hiina võib noppida oma medaleid paarisvettehüpetes ja muudel sellistel aladel (mis tegelikult vääriks olümpia gigantomaania kärpimiseks olümpiaprogrammist väljahaitmist), aga need ei huvita mitte kedagi.

Teiseks, paljud Hiina sportlased on riiklik toodang (meenutage projekti 119). Toodang on kaup ja kaup, nagu teada, on enamasti iseloomutu. Kas nägite seda Hiina paksu naisvasaraheitjat, kes pärast pronksmedali saamist saluudi andmiseks käe kõrva juurde tõstis. Kuulekas robot ju! Aga eksivad need, kes arvavad, nagu tahaks maailm näha suuri heitlusi, olgu need kas või robotite tehtud. Ei, maailm tahab sportlastes näha inimest, tahab teada nende lugu, tahab neid tunda kui inimesi oma murede ja nõrkustega. Kas keegi teab mõne Hiina sportlase storyt?

Mis rumal küsimus minult! Maailm ei tea ühtegi Hiina sportlastki. Nad on tundmatud tegijad. Osalt muidugi seetõttu, et nad harrastavad enamasti marginaalseid alasid. Aga teisalt seetõttu, et ega hiinlasel ja hiinlasel suurt vahet ole. Ei nimelt ega näolt.

Nüüd ma muidugi loodan, et seda juhtub siin lugema ka mõni vasakliberaalne isehakanud kultuurinohik, kes kohe kisa tõstab ja rassismikaardi lauda lööb - ikka minu vastu. Et kuidas ma võin hiinlastesse niiviisi suhtuda. Aga vaadaku nad ette: neil rassismisüüdistuste pildujail on oht oma heidetud bumerangiga ise vastu pead saada. Ja las ma aitan sellele pihta saamisele kaasa.

Niisiis: las nood poliitilise korrektsuse parasiidist puretud vasakliberaalid nimetavad Hiina 45st kuldmedalivõitjast kas või kolm. Ei suuda? No nimetagu kaks. Ka ei suuda? Ühe nime ikka suudavad välja käia?

Loomulikult ei suuda. Mitte keegi peale paadunud friikide ei suuda. Ja nii saavadki need rassismikaardi väljakäijad oma heidetud bumerangiga põmdi! vastu oma pead. I love this game!

Olgem nüüd ausad ja tunnistagem endale, kui paljusid Hiina sportlasi me üldse teame. Mina tean Yao Mingi, aga teda ka peamiselt seepärast, et leedulased eile ta mängust välja surusid. Siis tean, et neil oli kõva tõkkejooksja, kellel vigastus segas startimast - aga mis oli tema nimi? Ausõna, ei tule meelde. Ja siis tean veel Hiina tennisisti, kes Kaia Kanepi välja lülitas, kuid teda tean peamiselt seepärast, et tema nimed andsid kokku eestikeelse sõna, aga kas see oli Na Li või Li Na, ei seda küll enam mäleta. (Tõkkejooksja nimi on Liu Xiang, muuseas.)

Kahju hiinlastest - nad pingutavad end või nahast välja, aga muu maailm ei hooli sellest. Või hoolib ainult nii palju, et soovib - nagu viitas Raul Rebane -, et nad ei võidaks.
***
Heidame korraks olümpiale ka lokaalsema pilgu. Sõitis Pekingisse Ksenija Balta - ja ajakirjanikud olid kohe jaol ning avaldasid tema äralennu eelsetest hetkedest pilte. Nagu läinuks teele medalisoosik. Raske on vastu vaielda Erki Noolele, kes juba enne olümpiat mulle rääkis, et tema ei saa aru, mis tsirkus see Balta ümber juba kolmandat aastat käib - kaks korda aasta jooksul võistleb, aga meedia on kogu aeg tema pilte täis. "Kui Eesti ajakirjanikud Ksenija Balta pilti näevad, siis kaob neil analüüsivõime ära," ütles ta. Raske oleks Noolele vastu vaielda. (Aus ülestunnistus: ma ei ole Baltast kirjutanud mitte ühtegi lugu.)

Sõitis Pekingisse Tartu neiu Kaire Leibak, kel erinevalt Baltast ka tiitleid ette näidata - 2006. aasta juunioride maailmameister ikkagi. Aga ükski Tallinna suur väljaanne ei tundnud huvi. Ei tundnud huvi terve selle hooaja jooksul.

Mis oli tulemus? Balta, kes on muu kõrvalt leidnud aega palja ülakehaga ka FHMi kalendrile poseerida, sai kirja 6.38, mis andis kõigest 27. koha. Aga ajakirjandus prognoosis ju lõppvõistlusele pääsemist. Ma ei saa nagu Noolgi aru, kuidas Eesti ajakirjandus Balta teemat üles võttes kaine mõistuse minetab. Kuid Leibak hüppas end hooaja parima välistulemusega lõppvõistlusele ja sai seal nii kõrge koha, nagu kümnes.

Mis toob Balta vabanduseks? Ta ei saanud Mondo rajakattel hakkama. Miks ei saanud? Sest võistluskogemust, nagu osutas Nool, on vähe. Aga miks Leibak sai hakkama? Las Andrei Nazarov, kes pole sugugi vähem pildistatud ja räägitud kui tema hoolealune Balta, uurib Leibaku juhendajalt Mehis Virult, kes hoiab palju tagasihoidlikumat profiili, kuidas panna oma õpilane hooaja tähtsaimal jõuproovil võimetekohaselt võistlema.

Ja nüüd öelge ilma piilumata: mis oli selle õnnetu Hiina tõkkejooksja nimi!
******Lower Antelope Canyon, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täismõõdus vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kes tunneb neid Hiina spordisangareid? Wu Minxia (vasakul) õnnitleb oma kaasmaalast Guo Jingjingi naiste hoolaua vettehüpete võidu puhul. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Leedulane Robertas Javtokas sai Pekingi olümpia veerandfinaalis edukalt hakkama Hiina korvpallikoondise pikakasvulise liidri Yao Mingi neutraliseerimisega. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Nii lõppes juba eeljooksus trauma tõttu Hiina tõkkejooksja Liu Xiangi olümpiaunelm. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Hiinlanna Li Na lülitas olümpial konkurentsist välja Kaia Kanepi. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5: Poolalasti modelli töö Ksenija Balta tulemusi kaugushüppes pole paremaks teinud. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Kaire Leibak hüppamas Pekingi olümpia kolmikhüppe lõppvõistlustele. Foto autor: Jarek Jõepera , SL Õhtuleht / Scanpix

Teisipäev, august 19, 2008

Pullerits: Miks Tiidrek Nurme unistus ei täitunud?

Mäletatavasti ütles Tiidrek Nurme enne Pekingi olümpiat, et unistab õnnestumise korral Pekingi olümpial 1500 meetri jooksus poolfinaali jõuda. See on tore, kui eesmärgid on kõrged, mõtlesin, aga väga lendu ei ole ka mõtet tõusta.

Ja vaat, mis nüüd selgus. Tema juhendaja Harry Lemberg leidis tulemused, mis varasematel tiitlivõistlustel on eeljooksudest edasi viinud, ning need näitavad, et Nurme suur eesmärk polnud sugugi laest võetud. Niisiis, tulemused, mis on viinud viimasena edasi poolfinaali:

2007 MM - 3.41,96
2006 EM - 3.41,97
2005 MM - 3.41,43
2004 OM - 3.41,14
2003 MM - 3.50,89
2001 MM - 3.39,24
2000 OM - 3.40,96
1999 MM - 3.41,60
1997 MM - 3.40,43

Aga mis juhtus Pekingis? Viimane aeg, mis edasi viis, oli nii kõrgest klassist nagu 3.36,84. Ehk mitte kunagi viimasel kümnendil pole pidanud poolfinaali jõudmiseks jooksma nii kiiresti, nagu nüüd Pekingi olümpial.

Tõsi, eks omajagu süüd selles, et poolfinaali viis nii kõva aeg, on ka Nurmel endal, sest oma korraliku tempo tegemisega kolmandas eeljooksus (800 meetrit 1.55,88ga ehk kahe sajandikuga kiiremini kui minu isiklik rekord) sundis ta viimases, neljandas eeljooksus mehi hästi tõsiselt pingutama. Jääb vaid üle spekuleerida, mis küll saanuks, kui Nurme oleks loositud neljandasse eeljooksu.

Samas, kui veel tõele korra au anda, siis ega Nurme ikkagi päris poolfinaaliküps veel ole. Ta on suutnud oma kümne kiirema 1500 meetri jooksu keskmise viia küll juba 3.42,39ni, mis annaks Eesti kõigi aegade edetabelis tema enda, Mart Vildi ja Enn Selliku järel ning Nikolai Vedehini ees neljanda koha. Aga küllap nõustub Nurme isegi, et kui ta tahab end stabiilseks tippmaileriks lugeda, peaks ta kümne parema keskmine olema vähemalt sealkandis, kus on praegu ta isiklik rekord 3.38,59.

Iseasi, kas see keskmine lähiajal sinna jõuab, sest Lemberg tunnistas mulle, et järgmisena on Nurmel plaanis teha kahe aasta pärast EMil korralik etteaste 5000 meetri jooksus. Loodetavasti ei lobisenud ma siin nüüd saladust välja.
******Lower Antelope Canyon, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täissuuruses vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tiidrek Nurme Pekingi olümpial 1500 meetri eeljooksus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, august 18, 2008

Pullerits: Kellest saab Eesti jooksmise messias?

Kui vaatame Pekingi olümpia seni väga kiirete jooksude ja Tiidrek Nurme 1500 meetri eeljooksu vapra esituse valguses Eesti kõigi aegade edetabelit, siis näeme üllatuseks, et 800 meetris hoiab 1.49,5ga ja 1000 meetris 2.21,5ga vastavalt 11. ja neljandat kohta Tõnis Matsin, kes saavutas oma ajad 40 aastat tagasi. Suur küsimus: kus on edasiminek???

Vaatame enne, kui hakkame lahkama Nurme esitust ja Eesti jooksu šansse üldse, mis imesid tehti meil jooksus vanasti.

Matsin, Tartu Ülikooli treenerite täiendkoolituskeskuse juhataja, võttis 1963. aastal Eesti-Soome maavõistlusel Rein Tölbilt (isiklik mark 800 meetris tollal 1.47,9) kui kangelaselt autogrammi, aga juba kolme aasta pärast jooksid nad rind-rinnas. Ja ega Matsin ainult jooksmist harrastanud. Ta tegi ka teisi alasid, suusatamisest lauatenniseni, lisaks viskas oda ja ja ketast, nii et Fred Kudu kutsus teda isegi kümnevõistluse trenni. Siis sattus jooksma 400 meetrit, kus sai aja 52,5. Seejärel ilmus Tallinnast koolinoorte ühingust treener, kes kirjutas talle plaani, et tehku 800 meetri trenni. Matsin ühe talve tegigi. Aga kaugeltki mitte nii palju nagu Endel Pärn, kes jooksis 600 km kuus, oli Matsini väitel hirmus süsteemne vend, tõusis hommikul kell kuus, et harjutada, ja lõpetas seejuures kooli medaliga. Siis sattusid nad Kadriorus noorte matšil 800 meetris konkureerima ning Matsin võitis. Samal suvel toimus Minskis koolinoorte spartakiaad, kus Pärn tuli 1.55ga hõbedale, Matsin oli 1.57ga viies ja 400 meetris samuti viies. Kuid juba järgmine aasta, 18-aastaselt, jooksis Matsin Tallinnas 800 meetris NSV Liidu noorterekordi 1.51,7, parandas eelmist rekordit ligi kolm sekundit, aga kuna ta jooksis koos täiskasvanutega, siis mõni aeg tema rekordit ei kinnitatud, kuni reeglit muudeti. Tema tulemus pidas NSV Liidu noorterekordina vastu ligi kümnendi. Juba 1966. aastal sai ta NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel pronksi ja 1967 hilisema Müncheni olümpia hõbemedalimehe Jevgeni Aržanov järel hõbeda, 1968. aastal tuli meeste konkurentsis viiendaks.

Miks ta siis olümpiale ei jõudnud?

«Midagi jäi staadionitreeningus puudu,» lausus mulle Matsin, «ilmselt kiiruslikust vastupidavusest ja spetsiaaltreeningust, ja korralikust võistlemisest. Siin oli kõik ette teada: kui Tölpi platsis ei olnud, siis lasid viimased 200-300 meetrit lihtsalt kiiremini.»

Olgu lisatud, et Matsini markideks jäid 40 meetris 48,9, 100 meetris 11,3 ja 200 meetris 22,7.

Nüüd, pärast pikka sissejuhatust, ei jää üle muud kui tõdeda: olid vanasti ikka sitked mehed. Ja uurida Matsinilt, miks Eestis praegu enam sitkeid mehi pole. (Usutluse lühiversioon ilmus tänases Tartu Postimehes.)

Mille arvelt Tiidrek Nurme suutis Pekingis oma jooksu ära teha?

Ta suhtus asjasse ratsionaalselt. Ta valis hea taktika, et läks ise ette. Arvan, et ta üritas aega joosta, sest siis tekib šanss – sinust jooksevad küll paljud mööda, aga sa võid ajaga edasi saada.

Vorm on tal ikka väga hea. Tal oli vastas seitse-kaheksa musta ja neli-viis valget, aga ma ei osanud näha, et keegi temast tehniliselt selgelt paremini jooksis.

Nii et temast võib asja saada?

Arvan küll. Saan aru, et ta ise arvab ja treener Harry Lemberg ka usub, et 5000 meetrit on tema õige distants. Ju tal on kiiruse varu ikka väike. Eks kiiruse kallal peab töötama, kui ei taha ainult aega joosta, vaid ka pildi peale saada. Head mehed, nagu Steve Coe ja Sebastian Ovett, olid ikka väga kiired vennad.

Kui Pavel Loskutovi mitte arvestada, siis oli Nurme esimene Eesti kesk- ja pikamaajooksja, kes olümpiale sai. Miks seis nii nukker on – ja oleks ka praegu ilma Nurmeta?

Nikolai Vedehin ei ole keskmaas kujult üldse kehvem kui Nurme, võib-olla isegi parem. Aga kuju on emotsioon. Kui omal ajal Peter Snellile tagasi mõtlen, siis tema oli täielik sepp. Ta oli 182 cm pikk ja kaalus 81 kilo. Ta oli nii tugev. Tüübid on ikka erinevad, kes läbi suudavad lüüa.

Kevadel sai kümmekonna vana jooksjaga vaieldud. Nad ütlesid, et Nurme ja Vedehin jooksevad 3.44, et sealt ei tule midagi. Ma ei uskunud, et Nurme juba tänavu sellise tulemuse ära teeb. Vedehinil, kes on jooksnud 3.42, ei ole nii täkke läinud, aga küll tal läheb.

Ent nemad on ka kaks ainukest, kas pole nii?

Raivo ja Taivo Mägi oleks omal ajal klassi poolest olümpiavõistlejad olnud. Siis oli Haapsalu poiss Urmet Uusorg, temaga oli küll imelik lugu. Hea mees oli igatepidi, aga ta hulluke käis iga kevad treeneriga kaks kuud Miamis lõunalaagrit tegemas. Küsisin, kuidas see võimalik on, seal on nii kuum. Ta treener ütles, et nad harjutavad hästi varahommikul ja hästi hilja. Ütlesid, et neile meeldib. Ei oska öelda, kas ta pani treeninguga mööda või… 800 ja 1000 meetri rekord on tema käes, aga ta karjäär kadus ära, tulid traumad. Tal oli kuju hea, kiirus hea – jooksis 21,85ga 200 meetrit. Tal jäi potentsiaal kasutamata. Rohkem ei oska küll kedagi nimetada.

Kas jooksmine on liiga raske ala või nõuab kohutavat andekust?

Kui võrrelda muu maailmaga, siis on ikka vaesemad riigid jäänud jooksmises sõelale. Autosid pole, arvuteid-telekaid pole, rahvas liigub rohkem. Neil on looduselähedus. Ja siis on suguharude värk ka, kust need kergekondilised ja jooksuhimulised tulevad. Keenias pidi olema Eestist väiksem plats, kust kõik pikamaajooksjad on leitud. Ülejäänud pidid olema ei midagi. Ja muidugi kõrgus – Keenias on 2000 meetri kõrgusel kiltmaa, kus kõik jooksjad on sündinud. Eks sünnipärane baas on hapniku omastamise võime heaks ajanud. Ja liikumine otsa. Lugesin, et kui seal laps alustab treeningut, on ta juba 15-20 tuhat kilomeetrit läbi silganud. Aga meie lapse võtad arvuti tagant… Liikumine ei ole kuigi meelepärane. Midagi huvitavat teeks nad küll, aga lihtsalt minna monotoonselt jooksma on praegu mallist väljas.

Samas on valged mehed ka ikka joosta suutnud.

Absoluutselt. Ma ei ütle, et aafriklastel on meeletu eelis. Muidugi on teatud tüübid – Nigeeria mehed ja naised on lihases, nemad on sprinterid, nad ei jookse pikka maad. Etioopia ja Keenia jooksjad on pika kondiga. Harry Lemberg tõi siia Gustav Sule võistlustele üks aasta neid neli-viis tükki – nagu kloonid, masinast välja lastud. Kujult ja jooksu poolest, pikad jalad ja ettepoole kaldes, taga teeb jalg suure kaare. Kipchoge Keino jäi omal ajal sellise jooksuga silma, nagu kukkus edasi, läks nagu muuseas. Samal ajal Lasse Viren nagu kõndis teiste vahel, kes olid kõik valges vahus ja vehkisid hirmsalt. Viren oli äärmiselt ratsionaalse jooksutehnikaga, ei ta tõstnud ees jalga ega taga.

Nii et Lääne tsivilisatsiooni mugavuse tagajärg?

Arvan küll, et ei panustata enesepiitsutamise peale. Võrreldes ujumistreeninguga on jooksmine ikka väga vaheldusrikas – kujuta ette, et paned kloorivees iga päev nagu Michael Phelps kuus tundi, ajad 12 000 kalorit sisse.

Ameerika on ka heaoluühiskond, aga ujumises on neil meeletult tegijaid, ehkki see on monotoonne ala. Järelikult kuidagi see stiimul ikka tekib inimesel. Meil on ka ujumine hea, aga ikkagi oleme alles 1972.-1974. aasta maailmatasemel.

Ometi on olümpial meil üheksa ujujat ja ainult kaks jooksjat. Millest selline vahe? Mõlemad nõuavad suurt tuima tööd.

Ju on see enesepiitsutamine, et iga ilmaga välja minna, samuti pikk talv. Mäletan, et kui käisin koolis ja võtsin õppimist tõsiselt, sai talvel ainult pimedas harjutada. Kergejõustikumajas panid tunked selga, siis laululava juurest jooksid üles ja uhasid mööda Tallinna maanteed esimese suure metsani või paar kilomeetrit mööda metsa. Laupäeval pikamaamehed jooksid veel Kärevere sillani. 20-kilomeetriseid otsi sai tehtud küll. Ka Fred Kudul oli iga pühapäev oma mitmevõistlejate ja hüppajatega Kaagveres metsajooksutrenn.

Puhtalt jooksule spetsialiseerunud treenereid meil palju pole. Enn Sellik proovib ja Endel Pärn üritab, Lemberg on ka muu töö kõrvalt täiesti hobi korras. Aleksander Tšikinil oli kõigi alade tegijaid, olid Alfred Pisuke ja Elmot Heido, Raimond Luts on nüüd koolidirektor. Arvan, et natuke on sai ka selle taga, et treenerid pole väga motiveeritud jooksjaid leidma ja treenima.

Omal ajal spordiminister Juhan Unger, kes oli bioloogia kandidaat ja jagas asja, ütles, et igas külas on Sellik, tuleb vaid hirmsalt uurida ja see Sellik välja selekteerida. Ütlesin tollal, et Eestis sünnib Sellik kord saja aasta jooksul, no võib-olla kaks. Tal võib füsioloogiliselt olla anne olemas, aga kui ta ei ole lapsena liikunud ja motivatsiooni ei leia end piitsutada, siis ta ei ole jooksutalent. Jooksutalendil on kõik need omadused kokku.

Tegelikult jäid ka Sellikul tulemused jooksmata. Sest venelased tahtsid temalt pigistada ainult tiitlivõistlustel ja maavõistlustel medaleid. Ega teda kusagile mujale jooksma lastud.

Praegustes tingimustes võiksid tolle aja mehed, nagu Rein Tölp ja Mart Vilt, olla väga head.

Äkki ei olegi mehed paremaks läinud, vaid on paremaks läinud rada ja taaastumisvahendid?

Arvan, et sekund on küll 800 meetris raja ja tingimuste taga, aga rohkem mitte.

Treeningutarkust on raske hinnata. Meie ajal tuli Arthur Lydiardi uus mood liiga jõuliselt peale. See oli mahutrenn. Tölp harjutas Tokyo olümpia aegu 300 km kuus, aga Lydiardi mall oli 600 km. Ja kõik hakkasid silkama rohkem, et selles on nipp.

Tegelikult olid Tölbil seni mäkkejooksud ja kiirustreeningud, ta kannatas meeletut lõhkumist, kogus kolm-neli kuud baasi, siis hakkas võistlema.

Coe’ ja Ovetti ajal olid meeletud lõigutreeningud, samal ajal on Inglismaal hästi populaarsed maastikukrossid.

Ujumises on huvitav, et maailma liidrid on hästi noored, aga jooksjad jõuavad palju vanemas eas tippu. Millest see erinevus?

Miks ujumine on ka populaarsem – meil on kõik sprinterid, 200 meetrit on kõige pikem ala, vaid Ameerika tüdruk Anna-Liisa Põld ujus 400 meetrit. Pingutus on lühike. Inimene on nõus trenni tegema, end piitsutama, aga võistlus on hästi konkreetne, pingutamist on vähem.

Aga kui sa 400 või 800 meetri jooksus oma võimed täiesti mängu paned, on pärast keel ripakil tund aega, kaunis segi keerab organismi.

Asi on ka selles, et jooksjaid on vähe. Kui tekiks täht, kui Tiidrek ja Vedehha hakkaks 1500 meetrit kõvemini jooksma, küll noortel tekib tahtmine ka proovida. Aga kui tähte ees ei ole või aeg läheb mööda, nagu läks Selliku aeg…

Tüdrukutest on Maris Mägi ja Egle Uljas samuti jooksutalendid, aga Uljasel on juba viies treener, iga aasta muudab süsteemi. Ta läks minu arvates liiga kiiresti üle 800 meetri peale, ta oleks võinud veel hoida kahte distantsi, et kiirust üles töötada, aga vaevas end kohe ära 800 meetriga, nüüd ei jõua kumbagi joosta.

Alasid on ka palju. Rahvas lihtsalt jaguneb ära. Näiteks saalihoki: laps on emotsionaalne – mis viga tal seda mängida. Nüüd hakkab tennis jalgu alla saama, Urmas Sõõrumaa arendab seda, tekib väljakuid. Seal treener ei ütle, et äkki saadan su sulgpalli mängima. Kergejõustikus aga on palju võimalusi, laps proovib ühte, teist ja kolmandat. Vaadatakse, et ohh, tõkked lähevad hästi, või hakka keskmaad tegema.

Aga kui noorena pannakse jooksma ja ettevalmistust ei ole ning 400 meetrit ära jooksed, siis enam pärast ei taha. Neid tüüpe, kes jaksavad ennast piitsutada, ei ole palju.

Mis oleks vaja, et meil jooksjaid juurde tuleks?

Üks esimesi asju on see, et oleks tähed ees. Siis, et oleks puhtalt jooksutreenereid, kes annavad süsteemse mitmekülgse põhja ja leiaks sealt siis jooksumehed üles. Seda on Endel Pärn ja Enn Sellik üritanud. Nemad tõidki Nurme Ülenurme kooli, neil oli seal spordiklass, lisaks veel viis-kuus kutti, kellest praegu suurt ei kuule, aga kui viiest-kuuest tuleb üks, on juba väga hästi.

Ja treeningkeskkond. See peab olema maakoht. Asfaldiinimesest, kes on sündinud linnas, ei tule jooksjat. Tema vaated ja hobid… Maapoisist on tunduvalt rohkem lootust.

Jooksja kasvatamine eeldab täpset valikut. 10.-12. eluaastaks peab selge olema, kas ta tahab joosta ja seda trenni teha. Aga noorelt keskmaas tulemust taga ajada – mu enda karjäär ka kannatas sellepärast, et liiga kiirelt ja liiga vara tuli. Noorena on lihtne end läbi kõrvetada, eriti jooksus, kui hirmsat lõigutreeningut teha. Omal ajal tuli Sillamäelt ja Narvast noori jooksjaid palju, aga nad kadusid pärast nagu tina tuhka.

******

Horseshoe Bend, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täissuuruses vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tiidrek Nurme sööstab Pekingi olümpial 1500 meetri eeljooksus rajale. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tõnis Matsin Tartus Tähtvere spordipargi servas oma korterelamu ees. Foto autor: Priit Mürk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme veab Pekingi olümpial 1500 meetri kolmandat eeljooksu. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Tiidrek Nurme seiramas Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel Keenia jooksjat. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Tiidrek Nurme veab Pekingi olümpial 1500 meetri kolmandat eeljooksu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 6: Tiidrek Nurme hakkab Pekingi olümpial 1500 meetri eeljooksus eelviimases kurvis kiirematest maha jääma. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 7: Nikolai Vedehin (nr 103) mullu Debrecenis U-23 EM-võistlustel. Foto autor: Aleksandar Djorovic, Scanpix