Kolmapäev, detsember 29, 2010

Pullerits: Kust leiab uuel aastal spordist kosutust?

Head lugejad, võtame aastavahetuseks sõbralikult aja maha, vaatame veidi tulevikku ja unistame - jaanuar on ju aeg, kui peate suvised puhkuseplaanid koostama (ja mis oleks pärast sportlikult vihast talve ja äkilist kevadet veel parem kui kosutav suvepuhkus?). Lubage pisut nõu anda, et te mõtted avaramalt liikuma pääseksid.

Enamik neist, kes sõidavad puhkuse ajaks piiri taha, piirduvad Vana Maailmaga. Mõtlete, et hoiate raskel ajal raha kokku? Paraku ei pruugi te raha kokku hoida, vaid võite seda hoopis liigselt lendu lasta. Alljärgnev on isiklikel kogemustel põhinev võrdlus, et Vanas Maailmas puhkamine võib osutuda lähedusest hoolimata palju kulukamaks kui ooekanitaguses Uues Maailmas. Hinnad on lugemise hõlbustamiseks antud meile harjumuspärastes Eesti kroonides.

Hotellide hinnad

Juuli algul küsisid Milano tööstuslike-räpakate äärelinnade hotellid kahese toa eest üle 1500 krooni (sada eurot), mõned rohkemgi. Seevastu näiteks San Francisco maalilises-mägises kesklinnas leiab samaväärse toa 1200 krooni eest. Tegelikult on seegi paljuvõitu.
Sõitke Las Vegasesse ja seal ootab teid ees tõeline imede öö. Hiltoni hotellis saate toa vähem kui 500 krooni, Palace Stationi hotell-kasiinos kõigest 250 krooni eest. Sinna vahele mahub oma hinnapakkumisega veel mitu eksootilist ööbimispaika, näiteks Tropicana või Stratosphere Tower. Mõni aasta tagasi maksin Nevada osariigis Renos Silver Legacy moodsa pilvelõhkujahotelli 32. korruse numbri eest alla 50 dollari. Kontrollisin järele – hinnad ei ole seal vahepeal tõusnud.

Motellide hinnad
Motellis peatumine ei too Euroopas, erinevalt Ameerikast, hotelliga võrreldes erilist hinnavõitu. Võib minna pigem vastupidi. Itaalias küsisid kõrvalises kohas, sisuliselt keset eimidagit asuvad motellid silmagi pilgutamata hotellidega konkureerivat hinda. Ühe põllu ääres angaaride taustal küündis hind lausa 2000 krooni alla. Kas te kujutate ette, et teil on siin Manhattan või, oleks tahtnud küsida.
Tean inimesi, kes on rääkinud, et Ameerikas Los Angeleses pidi motellitoa saama ka alla 30 dollari ehk vähem kui 350 krooni eest. Paraku pole selliseid kordagi näinud. Ju nad asuvad kuskil urgastes. Aga 40, vähemalt 50 dollari eest – seega vähem kui 600 krooni eest leiab motellitoa küll pea igal pool.

Hotellitoa mahutavus

Tunnen kaasa, kui te perekond on neljaliikmeline. Tean seda omast käest – siis maksate topelt. Näiteks üks kahekõne Lääne-Euroopa uue ja moodsa hotelli administraatoriga.
«Kas teil nelja inimese tuba on?»
«Ei, meil on ainult kahesed ja kolmesed toad.»
«Kas võib, et võtame kolmese toa, küll me seal neljakesi hakkama saame?»
«Oi-ei, see on liiga väike, te ei mahu sinna ära.»
«Ärge teie selle pärast muretsege, see on juba meie probleem.»
«See on ka minu bossi probleem.»
Niisiis tuli võtta kas kaks kahest või üks kolmene ja üks ühene tuba. Ja maksta loomulikult ligi kaks korda rohkem kui ühe kolmese toa eest.
Kuna tuppa lubatavate inimeste arvu piiramine kolmega paistab Euroopas liigagi levinud, olen hakanud juurdlema, miks see küll nii on. Ameerikas ei ole see kordagi probleemiks tõusnud. Neli inimest toa kohta on seal standard. Äärmisel juhul, kui tõesti tuba on väike ja voodid kitsad, saab paluda lisavoodi, mis maksab hullemal juhul viis dollarit.
Süüdi on vist Euroopa madal sündivus. Kui paljudes riikides on peredes keskmiselt üks laps, pole tõesti mõtet neljakohalisi tubasid ehitada. Ameerika perede järelkasv nii kokku kuivanud ei ole.

Telklate hinnad

Seiklushimulised, kes eelistavad närvilisele, väsitavale ja saastatud linnaõhustikule vaba ja puhast loodust, peavad Euroopas lisaks seljakotile ka rahakoti puuga selga võtma. Kolmesaja krooni eest ei leia naljalt ühtki platsi, kus end pisutki inimlikult tunda. Et naabertelkijad ei elaks seljas, prügi ei lendleks ringi ja saaks end pisut kasida ka. Nelisada, isegi viissada krooni tuleb lauale lüüa, kui pisutki privaatsust ja mingitki infrastruktuuri loodate leida.
Paneme siia kõrvale telkimishinnad Ameerika kõige looduskaunimates kohtades. Ei Suure kanjoni ääres, Yosemite’ ega Yellowstone’i rahvuspargis küüni need üle 250 krooni. Paljudes rahvusparkides ei tule maksta isegi rohkem kui vaevalt kakssada krooni. Seejuures on alati tegemist ühesuguse ja ühtse hinnaga. Euroopa telklates olen aga saanud korduvalt arveid, mis sarnanevad raamatupidamisdokumentidega: eraldi summa on inimeste arvu, telgi ja auto suuruse, lemmiklooma ja kaasasoleva varustuse ning kes teab veel mille eest. Koguni arve väljakirjutamise eest.

Autorendi hinnad

Suvel rentisin Itaalias Europcarilt 11 päevaks väikeauto Lancia Musa. Targu olime neljakesi kaasa võtnud pehmed kotid, et need tillukesse pagasiruumi pressida. Koos täiskindlustusega – sest Lõuna-Euroopas ei või eales teada, mis su sõiduvahendiga juhtub – läks auto maksma ligi 15 000 krooni. Kusjuures summa sisaldas 10-protsendilist allahindlust ja oli soodsaim, mida suured rendifirmad internetis pakkusid.
Mõned aastad tagasi rentisin Washingtonis Floridasse sõiduks üheksaks päevaks Lancia Musast pisut suurema Chevrolet Cavalieri ning samadel tingimustel maksis see rohkem kui kaks korda vähem – kõigest 6550 krooni.
Lancia Musaga kõrvutades oli isegi tunamullu Las Vegases kahe pere peale tervelt neljaks nädalaks renditud maastur Jeep Commander hoolimata 23 000-kroonisest rendihinnast (loomulikult koos täiskindlustusega) vaat et soodsalt saadud.

Kütuse hinnad

Just kontrollisin, et Ameerikas maksab bensiini gallon maksab keskmiselt kaks dollarit ja 98 senti. Hoidke nüüd kõvasti roolist või toolist – see teeb liitri hinnaks laias laastus kümme krooni.
Mis Euroopas bensiin maksab, seda teate isegi, kui olete hiljuti tankimas käinud. Ent lisage Eesti liitrihinnale vähemalt kroon-kaks. Lühidalt: üle kahekümne krooni.
Ameerikas, nagu mulle on seletatud, on odav autokütuse hind sama oluline nagu inimõiguste tagamine. Tõsi see on: kui hind oleks kallis, piiraks see autodest sõltuvate ameeriklaste liikumisvabadust, mis omakorda kitsendaks nende tegutsemisruumi. Euroopas on autokütus aga valitsuste kullaauk.
Lisaks on eurooplased varmad koguma suurtel teedel maanteemaksu, minu tähelepanekuil umbes krooni kilomeetri eest. Tõsi, maksulisi teid leidub küllaga ka Ameerikas. Aga vähemasti läänerannikul ei ole ma veel kordagi ühelegi säärasele sattunud. Ja ka idarannikul võib Washingtonist sõita mööda kiirteed Florida lõunatippu ilma, et ühegi asfaldilõigu eest sentigi küsitaks.

Vaatamisväärsuste hinnad

Tahate näha Sloveenia turismimagnetit, Postojna koopaid? Palun väga – 320 krooni inimese kohta. Selle eest saate kaks korda 2 km sõitu rongiga ning pooletunnise väheinformatiivse jalutuskäigu giidi sabas ligi sajaliikmelise grupi koosseisus. Lisaks maksate 60 krooni auto parkimise eest. Või soovite näha Horvaatia kaunimat paika, Plitvice järvi? Tere tulemast – 250 krooni inimesi kohta. Ah teid on neli? Siis tuhat krooni. Lisaks auto parkimise eest metsa alla 16 krooni tunnis.
Sõidame nüüd Suure kanjoni äärde. Sissepääsus küsitakse 300 krooni. Ei, seda mitte inimese kohta. Seda terve sõiduauto seltskonna kohta, olgu teid seal kaks või kuus. Ja pääse ei kehti mitte üheks, vaid seitsmeks päevaks. Ja mõistagi sisaldab see parkimistasu. Jagame nüüd selle neljase seltskonna vahel nädala peale ära ning saame ühe inimese päeva hinnaks niiiii vähe nagu kümme krooni. Sama hind kehtib Yellowstone’i rahvuspargis. Yosemite’ parki pääseb autoseltskond nädalaks 250 krooni eest. Enamikus teistes parkides küsitakse sissepääsu eest veelgi vähem.
Millest selline üüratu hinnavahe? Ameerikas on rahvuspargid, nagu nimigi viitab, kogu rahva omand. Kõigil peab olema õigus ja vabadus seal käia ning sellest mõnu tunda. Seega peavad need olema igaühele taskukohased. Washingtonis on isegi kõik muuseumid tasuta.

Keelte paabel

Euroopas hakkama saamiseks pead olema polüglott, ja vaevalt enamik meist seda on. Prantslaste ja itaallaste, kreeklaste ja hispaanlastega on peaaegu alati – ja sageli isegi sakslastega – võimatu asju ajada, kui sa nende keelt ei oska. Nii mitmelgi korral olen tabanud end mõttelt, et näete, elame küll Euroopa Liidus, aga suhtleme nagu kiviajal. Käte ja jalgadega.
Ameerikas piisab inglise keele oskusest ja saad kõikjal hakkama (vaevalt on teil asja üksikutesse latiinoimmigrantide kogukondadesse). Kuni Euroopa ühist põhikeelt ei kehtesta – ja vaevalt ta seda teeb, sest inglased, prantslased ja sakslased ei jõuaks selles küsimuses eales kokkuleppele –, on meie Euroopa ühiskodus ringi reisimine ja asjaajamine vaevarikas ja paras piin.

Aga piletid?

Ometi jääb üles üks Ameerika suur miinus – lennupiletite hind.
Aga vaadake bookinghouse.net-ist, mis maksavad lennupiletid Tallinnast Euroopa teise otsa, Madridi ja Lissaboni? Suvel, kui viimati vaatasin, siis alates vastavalt 5600 ja 6400 kroonist. Samas meenutage, kas te pole silmanud lennupakkumisi New Yorki, mis algavad 7000-8000 kroonist. Paar suve tagasi leidsin südasuvised lennupiletid Tallinnast USA läänerannikule San Franciscosse, mis maksid vaid pisut üle 9000 krooni.
Heade pakkumiste leidmiseks tuleb lihtsalt natuke rohkem ja aegsasti vaeva näha. Muud head pakkumised ootavad teid Ameerikas juba koha peal.

Minu Euroopa-kogemused põhinevad autoreisidelt Põhjamaades, Austrias, Šveitsis, Saksamaal, Kreekas, Šotimaal, Iirimaal, Itaalias, Poolas, Horvaatias.
******Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kas keegi oskab öelda, kus see koht asub?
Foto 2: Luksus kesklinnas: Fairmonti hotellis San Francisco südames saab kahese toa vähem kui 2000 krooni eest.
Foto 3: Ainult rikkuritele: Need villad Kreeta saarel Royal Knossose kuurordis maksavad ligi 20 000 krooni ööpäevaks.
Foto 4: Kaunis loojang: Päike laskub Aadria merre - selle nautimiseks tuleb leida õhtuks rannikul mitmesajakroonine telkimispaik.
Foto 5: Privaatne plats: See telkimiskoht Tääkliiliate rahvuspargis Californias maksab kõigest kümme dollarit ehk 120 krooni.
Fotod 6 ja 7: Kumma valite? Uskumatu, aga keskmise päeva hinna järgi tuleb Jeep Commanderi (ülal) rentimine USAs poole odavam kui Lancia Musa rentimine Itaalias.
Foto 8: Imeline kaar: Kõigest 10 dollari ehk 120 krooni eest võib autosse mahtuv seltskond Looduskaarte rahvuspargis ringi seigelda terve nädala.
Foto 9: Kõik on arusaadav: Isegi kesise inglise keele oskusega inimene mõistab, mida ütleb ameerikalikus stiilis lühend Utah's Moabi lähistel kaljusse rajatud hoone seinal.
Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks ma pole Alaveri mõjuagent?

Nüüd on selge, miks suusakoondise peatreener Mati Alaver minusse pehmelt öeldes reservatsioonidega suhtub. Sellepärast, et ma ei laua tema laulu ega vahenda tema liini. Alaver aga on harjunud, et kõik, mis tema ütleb, on ainutõde, ja ainult seda tuleb rahvale edastada. Muude allikate kasutamine peale tema ei ole soovitav.

Aga just muude allikate kasutamine aitab avada tegelikku pilti, mis suusatamises toimub. Ainult Alaveri tsitaatide edastamine on äärmiselt ühekülgne, lausa eksitav. Minu allikateks on teised, kes asju lähedalt kõrvalt näevad ja kes ei ole Alaveri lähikondsed, ja see, et ma neid ei ignoreeri, kuulsale treenerile ilmselt närvidele käibki.

Kuid lisaks kõrvadele on ka vaja silmi, ja tundub, et paljud, kes suhtuvad Alaveri kui jumala maisesse asemikku, on valmis teatud asjade ees ka silmad sulgema. Lubage need silmad avada. Vaadake järgmist videolõiku Eesti suusasprindi meistrivõistluste poolfinaalist http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10947. Pöörake erilist tähelepanu sellele, mis toimub rajal, kui video on väldanud 1.25. Näete, et tõusul on viimane mees Andrus Veerpalu. Kas näete, mida ta teeb? Võistluse "must hobune" (kas või teiste heledast vormist eristuva tumeda vormi tõttu) Kristjan Oolo on Veerpalust eespool, lõikab tema ette, nagu reeglid seda igati lubavad (kes eespool, sellel õigus), Veerpalu takerdub ja üritab vasaku suusaga lüüa Oolo keppi puruks. See on selgemast selgem. Aga ei pööra sellele mittesportlikule sammule oma reportaažis tähelepanu Lembitu Kuuse, ei pööranud sellele tähelepanu ka ükski lehemees. Mis sai edasi?

Väike uurimistöö (ja seda ei ole mõtet teha Alaveri käest) aitab sündmuste jada taastada. Pärast poolfinaali lõppu läks Veerpalu Oolot noomima, et nii ei tehta. Oolo täpsed sõnad mu allikateni küll ei kostunud, aga tema kehakeel näitas - ja seda on ühelt amatöörvideolt selgelt näha -, et mingu Veerpalu oma jutuga sinnakohta. Kuid veelgi põnevamaks läksid sündmused pärast seda.

Suusabokside juures leidis aset stseen, kus Veerpalu läks veel kord Oologa arveid klaarima, ja vägagi kurjalt. Juures olnud allikad, kes loomulikult ei kuulu Alaveri tiimi, ütlesid, et noor suusamees, kes pole mingi professionaalne harjutaja, vaid olla veidi enne Eesti meistrivõistlusi haiguste vahelt pisut vormi timminud, polnud kahekordse olümpiavõitja ees sugugi põnnama löönud. Ta oli Veerpalule kriitiliselt vastu öelnud, et ega tema nimi ei sõida, vaid mees ise peab sõitma, ja lisanud, et ärgu ta olgu rajal niisugune eit. (Küsisin allikailt igaks juhuks üle, kas Oolo sõnade reproduktsioon vastab ikka tõesti tõele, ja sain kinnitava vastuse.)

Siit faktipõhiselt pinnalt läksid mu asjatundlikud allikad üle üldistavale-käsitlevale pinnale. Nimelt, miks Eesti mehed ei saa mass-stardiga sõitudes hakkama. Sellepärast, et nende suhtumine on "oops, someone touched me!". Mu allikad seletasid, et Eestis võivad nad kaevelda, et noored mehed tegid liiga, aga rahvusvahelisel areenil, kus käib veelgi kõvem madistamie, ei ole neil kellelegi kurtma minna. Nii et ses osas andis noor Oolo Alaveri staartiimile hea õppetunni - kui vaid Alaveri tiim selle ees samamoodi silmi ei sulge, nagu sulges näiteks telereporter Kuuse.

Kuid see pole veel kõik. Kas panite tähele Eesti ajakirjanduse pealkirju pärast suusavahetusega sõidu meistrimedalite jagamist, kus Veerpalu esimesena poodiumi kõrvale jäi? Postimees vahendab Veerpalu sõnu, et "mõnes mõttes ongi hea, et ma veel väga hea pole". Õhtuleht vahendab Alaveri hinnangu, et Veerpalu seis on ootuspärane. Aga mis rajal tegelikult toimus?

Jah, seda me ajakirjandusest teame, et Veerpalu ja Algo Kärp tegid sõidu klassikaosas tempot. Aga seda ei ole meile keegi öelnud, mis närviline situatsioon pärast tekkis. Mu allikad kinnitasid, et Veerpalu oli lõpuks Eesti meistriks kroonitud Eeri Vahtra peale vihane olnud, koguni ähvardanud, et laseb ta maha võtta. Ja mille eest? Selle eest, nagu mu allikad seletasid, et Vahtra oli talle korduvalt kandadele astunud. (Mäletate: "Oops, someone touched me!"?) Ei ole kuulnud, et selle eest oleks kedagi kunagi maha võetud, ja teiseks, oma tiitlitest hoolimata oli Veerpalu samasugune võistleja nagu Vahtra ning see, mida teha tiitliteta Vahtraga, pole tema otsustada (ma lasen su maha võtta...).

Loomulikult ei pääsenud minagi küsimusest, mida ikkagi arvata nendest positiivse kõlaga remarkidest, mida ajakirjandus Eesti meistrivõistluste järel avalikku ruumi paiskas. Mida arvata sellest, et Veerpalu ei suutnud eest sõida Kärbilt, kelle menisk on hii halvas seisus, et ei luba uiskugi sõita, ja igasuguste suurvõistluste kogemusteta Vahtrast? Kas seis on tõesti normaalne, nagu ajakirjandus on paista lasknud? Mu allikad, kõik Eesti tasemel suustamises kätt ja jalga pidi sees olnud/olevad mehed, lõid seepeale käega ja ütlesid vaid: "Ahh, see kõik on üksnes Alaveri jutt."

Need, kel vähegi kriitikameelt, ei võta ammu enam Alaveri juttu puhta kullana. Ja need, kes võtavad, teevad ilmselgelt samasuguse kapitaalse vea, nagu nad teeksid siis, kui nad võtaksid puhta kullana seda, mida Edgar Savisaar oma rahaskandaali kohta räägib.
******Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu stiilinäide Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti suusasprindi meistrivõistluste poolfinaal. Vasakul nr 22 Kristjan Oolo, paremal nr 13 Andrus Veerpalu, veab Timo Simonlatser. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu (vasakult), Algo Kärp, Kaspar Kokk, Eeri Vahtra ja Jaak Mae Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eeri Vahtra (nr 13) tuleb Eesti meistriks suusavahetusega sõidus, edestades finišiheitluses Jaak Maed (paremal) ja Kaspar Kokka. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Andrus Veerpalu Eesti meistrivõistluste suusavahetusega sõidu finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Teisipäev, detsember 28, 2010

Pullerits: Kuidas ma avastasin kadunud suusakeskuse?

Väsinud Eestimaa kisast ja kraaklemisest, otsustas endine sööstlaskuja Aare Tamme Väiksel Munamäel suusakeskuse kinni panna ning kodumaise lume sootuks jalgelt pühkida.

«Äri aetakse seal, kus on soodsamad tingimused,» rääkis Tamme mulle telefonitsi Ukrainast. «Ma ei ole esimene ega viimane, kes ära läheb.» Sellegipoolest kinnitas ta, et armastab Eestit edasi.

Aga Väikest Munamäge, kus veel eelmisel talvel käis nädalavahetustel sõidurõõmu nautimas tuhatkond mäesuusatajat ja lumelauasõitjat, ta selleks hooajaks enam ei ava. Aastate jooksul on seal Tamme arendusplaane takistanud looduskaitsjad, kes on süüdistanud teda puude ebaseaduslikus raies ja Otepää looduspargi kaitsenõuete rikkumises. Asi jõudis neli aastat tagasi koguni kriminaalmenetluseni, mis lõppes alles tänavu kevadel kokkuleppel prokuratuuriga. Tammelt ja ta firmalt keskkonnakahju eest välja mõistetud 191 000 krooni pole veel riigituludesse laekunud.

«Pikaajalise selgitustöö tulemusena jõudsime äratundmisele,» resümeerib tegevuse lõpetanud suusakeskuse kodulehekülg, «et Väike Munämagi kui üks [Otepää] looduspargi sümbolitest peaks tõepoolest olema kaetud ilusa metsaga, kus loodusesõber saaks linnulaulu nautida.» Minu küsimusele, kas tolles avalduses võib näha irooniat, vastas Tamme meilitsi: «Roheline loodus, linnulaul, avatud vaated, harivesilike sigimiskohad, linnurände jalgimine, päike, heinamaa? Ole ikka kaasaegne! Mõtleme ikka roheliselt.»

Ukrainast mobiilitsi olukorda seletades tunnistas Tamme, et Väikse Munamäe laskumisnõlvade sulgemine on ennekõike siiski majandusotsus. Ta on enda väitel Eesti Energia koridorides kuulnud, et lähiaastatel võib elektrienergia hind tõusta kuni kaks korda. Seetõttu jõudiski ta järelduseni, et pole mõtet oodata, millal hind kerkib nii palju, et suusa- ja lumelauahuvilised kunded ei jõua seda enam kinni maksta.

Tamme ütles, et eelmisel hooajal küündis tal elektriarve veerand miljoni kroonini ning selle tagasi teenimiseks tuli iga krooni hoolega lugeda.

Eesti Suusaliidu juhatuse liige ja mäesuusatamise juht Tiimar Laine kuulis uudist Väikse Munamäe saatuse kohta minult, kui ta oli jõudnud laevaga parajasti Rootsi, et siirduda sealt Eesti noorte mäesuusatajatega laagrisse Austriasse. Laine kostis uudist kuuldes: «Väga kahju. Sellest on väga kahju.» Kõige rohkem on mäe sulgemisest tema väitel kahju Eesti noortele mäesuusatajatele, kellele Munamäe nõlvad on harjutamiseks just sobiva kaldega. Otepää laste treeningrühmad käisid seal mullu nädalas vähemalt neli korda treenimas.

Kuutsemäe puhkekeskuse juhatuse liige Peeter Ilmas tunnistas, et kuigi Väike Munamägi tema keskusele konkurentsi ei pakkunud – sest Kuutsemäel on nõlvu märgatavalt rohkem –, siis vähemasti lumelauaüritusteks olid Väikse Munamäe küljed igati sobiliku profiiliga.

Tamme on lisaks Ukrainale laiendanud viimastel aastatel oma tegevust ka Venemaale ja Rumeeniasse. Kaks teineteisest sõltumatut allikat kinnitasid mulle, et Venemaal koheldakse Tammet tema asjaajamise oskuse ja võimekuse tõttu nagu kuningat. Tamme keeldus neid jutte kommenteerimast, öeldes vaid, et «härra Putin ise on mäesuusataja».

Selle kohta, mida ta välismaal teeb, lausus Tamme: «Kirjuta, et elab vaesuses, müüb rongijaamas pirukaid ja peseb Kiievis ristteel autode esiklaase.» Seejärel avaldas: «Ega ma muud ei oska kui lund teha.» Siiski täpsustas ta, et lume tegemise alla kuulub suusa- ja turismikeskuste arendamine Ida-Euroopast Siberini.

«Iga päev paneb keegi oma ettevõtmise Eestis kinni või viib välja, mis seal siis uut?» seletas Tamme oma tegemisi. «Ükskõik kellele helistan, vastuseks kuulen oma sõpradelt ikka:
«Olen Hiinas. Olen Singapuris. Olen Ameerikas. Olen Moskvas. Olen Siberi tuuril...» - «Millal tuled?» - «No kuu-kaks läheb ikka.» See on tänane reaalsus.»

Tamme lubas, et kevadel ajab ta Väikse Munamäe alla paar rekkat, laseb tükkideks võetud tõstukid nende peale tõsta ning sõidutab need Ukrainasse või Venemaale. Senistele mäesuusa- ja lumelauanõlvadele kasvab mets. «Nii on seda tahetud,» sõnas ta. Ja soovitas kõigile: «Tule sinagi nautima linnulaulu meie rahulikku ja rohelisse loodusesse.»
******Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Peeter Kümmel juhtimas tänavu märtsis Väiksel Munamäel murdmaasuusakrossi võistlust. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Väikse Munamäe laskumisnõlv. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: EK-etapp Väiksel Munamäel lumelauahüpetes 2009. aasta veebruaris. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Murdmaasuusakrossi võistlus tänavu märtsis Väiksel Munamäel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, detsember 27, 2010

Pullerits: Kes oskab suusatada ja kes mitte?

Kuulsin, et Eestimaal on lahvatanud suur vaidlus. Mitte selle üle, kas Edgar Savisaar on Venemaa mõjuagent või mitte, vaid selle üle, kas Priit Pullerits oskab ikkagi suusatada või ei oska. Üks Postimehe kolleeg juhtus jõuluajal Tartu kesklinnas mööduma seltskonnast, kus käis elav arutelu minu sõidutehnika üle. Millisel seisukohal rahvas oli, selle fikseerimiseks ei hakanud ta peatuma. Küll aga oli Arena spordisaalis, nagu mulle ette kanti, jõutud minu uisutehnika üle arutledes järeldusele, et see, võrreldes paari aasta taguse pildiga, olla üllatavalt hea.

Eks oma silm ole kuningas. Siin on teile vaatamiseks www.sportTv.ee videolõik, mis minuga enne jõule tehti, ja sellel on näha (olgu see järgnev rõhutatud), kuidas ma sõidan Tartu dendropargis üles 4,6 km pikkuse ringi teisest, kõige pikemast tõusust, mida enamik läbib tehnikas "üks kepitõuge ja kaks sammu", mitte nii nagu mina - "üks kepitõuge ja üks samm" -, sest ilmselt käib see enamikule üle jõu; tõusust, mida enamik klassikasõitjaid võtab käärsammuga; rõhutan, et see ei ole sõit laugel lõigul (telepilt ju petab), mistõttu, nagu näete, langeb hästi suur rõhk reietööle ja mistõttu jalad on võrdlemisi laiali: http://www.youtube.com/watch?v=ozDI619Nmmc

Teine asi on klassikatehnikaga. Enne jõule juhtus Jaak Teppan seda kõrvalt nägema ja kommenteeris kahe sõnaga: "Täielik pornograafia." Kurtsin talle, et ei saa kuidagi mäest üles. Ta siis võttis end minu ette ja näitas, kuidas tugijalga hoida ja kuidas tõugata - ja kohe läks asi paremaks. Tasapisi hakkas tulema. Ta näitas kätte ka mu elementaarsed vead - ega ise end ju kõrvalt näe. Kui saaks Teppanil veel paar korda nööbist kinni, laseksin veel hea meelega oma tehnikat sättida.

Eile läksin pikemat sõitu tegema. Kohemaid trehvasin dendropargi ringil koolivend Aivar Veri, kes mullu sai Tartu maratonil 99. koha. Haakisin talle sappa. Siis nägin nii mõndagi. Näiteks seda, et minu kulunud määrdega Atomicu suusad ei libise põrmugi paremini kui Veri vanad Visud. Ja seda, et talgi on sõidustiilis sama viga, mis Teppani väitel mul: hoojalg tuleb tugijala taha maha, mitte ei liigu hooga ette. Läbisime koos kolm 4,6 km pikkust ringi, tempo oli 18 minuti kandis ringi kohta. Klassikajälg oli hästi sõidetav, aga uisurada oli nagu sea songermaa, paksu lumega. Lõpus, kui Veri tegi minu palvel boonusringi ehk seitsmenda ja mina kolmanda, panin pisut juurde ja sõitsin tal eest ära - viisin tempo 17.30 peale. Kokku tegin viis ringi, siis siirdusin Tähtvere spordiparki. Seal saabus aeg tempot tõsta.

Huvitav tähelepanek: päev varem olin spordipargis läbinud 20 ovaaliringi 1:18ga ehk pisut alla nelja minuti 850 m pikkuse ringi kohta. Kummaline, aga õhtul tundsin, kuidas tollest nimme aeglasest trennist pärast puhkepäeva jäid liigesed kangeks. Nüüd alustasin tempoga 3.00 ringi kohta. Siis tõstsin selle 2.55ni, edasi 2.50ni ja viimased kolm ringi läbisin kiirusega 2.45. Miks, küsite. Aga selleks, et lihased ei harjuks pideva aeglase tööga. Ent hämmastav oli see, et pärast tavalisest palju kiiremat sõitu ei olnud liigesed sugugi nii kanged nagu pärast aeglast trenni. Kes oskab seda seletada?

Statistikat ka: eelmine nädal tegin viis trenni, kokku 9:27, suusakilometraaži kogunes 127,6. Nüüd on sel talvel viie nädalaga 404 km koos. Alanud nädalal üritan teha veel mahtu, eks siis näis, kas hakkan ka tempot tõstma. Mida targad soovitavad?
******Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Šveitsi suusataja Dario Cologna stiilinäide Davosis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Pühapäevasuusataja Berliinis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Sellised on suusarajad Saksamaal Bockhorni linna lähistel. Foto autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, detsember 22, 2010

Pullerits: Kas adrenaliini saab ainult spordist?

Teeme nüüd väikse jõulupausi ning räägime sekka millestki inimlikust. Näiteks sellest, et on palju paremaid kohti, kust saab palju võimsama adrenaliinilaengu kui spordist. Niisiis:

Esimesed 25 km olid kui lust ja lillepidu. Kaherealine asfalttee kulgemas piki Colorado jõe käänulist põhjakallast (fotol). Paremal käel erkpunased liivakivikaljud, millel alpinistid armastavad oma oskusi lihvida. Kuid mitte suvel, mil temperatuur küünib sealkandis 40 kraadini – see kütab seinad liiga tuliseks. Kes aeglaselt sõidab, võib paaris paigas silmata vanade indiaanlaste kaljumaalinguid. Kusagil pidi liivakivis leiduma koguni iidseid dinosauruste jalajälgi. Mõnes kohas, näiteks seal, kus kalju küljelt eendub omapärane Kruusisanga kivikaar (foto all vasakul), ilmub kõrgendike tagant nähtavale Denveri ja Rio Grande raudtee haru. Too viib Potashi asulasse, kus, nagu nimi viitab, asub potasekaevandus.

Aga just seal, kaevanduse taga, saab asfalt otsa. 1960. aastate algul, mil seda teed, Potash Roadi ehitama hakati, pidanuks ta viima Utah’ osariigi idaosas Moabi linnakesest palju kaugemale metsiku looduse sügavusse. Ent plaanid jäid katki. Sellegipoolest valis kümnetesse miljonitesse ulatuva tiraažiga pühapäevaajakiri Parade 1963. aastal Potash Roadi Ameerika nelja kaunima tee sekka.

Tegelikult ootasingi, mil asfalt ükskord lõpeb. Sest need, kes Moabi saabuvad, tulevad sinna ennekõike seiklema. 5000 elanikuga linna külje alla jääb maailma põnevamaid mägirattaradasid, 17 km pikkune Slickrock Trail. Ja igal aastal toimub seal lihavõttepühade nädalal Moab Jeep Safari, maasturite festival, kus eesmärgiks on katsetada pöörastel radadel nii oma sõiduki vastupidavust kui iseenda söakust ja võimekust.

Just selleks, et saada maasturimatka naudingut – ja mis seal salata, ka üksjagu närvikõdi –, olingi saabunud Moabi renditud Jeep Commanderiga. Seiklus algas siis, kui potasekaevandus ja asfalt selja taha jäid.

Algus oli kerge. Tee oli kruusane, piisavalt lai, kulges valdavalt tasasel maastikul (fotol). Kiirust sai hoida muretult 40, koguni 50 km/h kandis. Isegi vanem mees, kes pisut kivisemal lõigul oma truckiga vastu tuli ning lausus, et kaugemal läheb tee hulluks – hirmuäratavalt järsuks ja kividega pikituks –, ei tekitanud minus vähimaidki mõtteid, et äkki oleks mõistlikum ringi keerata.

Lõppeks olin aastate eest siinsamas Utah’s saanud maasturiteedel enda arvates piisavalt karastust. Olin Jeep Grand Cherokeega läbinud Kanjonimaa rahvuspargis pooleteise päevaga 150 km pikkuse White Rim Roadi, kus järsust ja kitsast, kivisest ja liivasest Murphy seaküürust üles ronides olid rehvid ühes kohas nii ägedalt tööd teinud, et kärsahais tungis salongigi; ja kui viimaks üle teravate ja suurte kiviservade tipule lähenesin, polnud jalgsi ees üles astunud lapsed enda sõnul näinud eales varem autot, millel teljed on nii lootusetult viltu keeratud.

Samuti olin Grand Cherokeega käinud ära paksu liivase põhjaga Hobukanjonis. Teadsin, et seal tuleb kinni jäämise vältimiseks kiirust üleval hoida. Aeg-ajalt, kui ees paistsid hullemad kohad, tegin pisut kõvemana tundunud rattajälgedes peatuse ning käisin jalgsi uurimas, kuidas autoga läbi võiks pääseda. Ühest sügavast liivaaugust põrutasin probleemide vältimiseks läbi eriti tugeva hooga, nii et pakiruumist asjad tagaistmel lastele selga lendasid. Aga hakkama sain – kordki ei tekkinud ohtu, et jääme liiva sisse lõksu.

Liiati olin sama autoga söandanud ette võtta reisi Utah’, aga võib-olla et kogu Metsiku Lääne ühte üksildasemasse paika, The Maze’i ehk Labürinti. 80 km pikkune tee mööda Colorado platoo tühermaad läbis samuti pika liivalõigu, kuhu, nagu hiljem kuulsin, olid Itaalia turistid mõni päev varem lootusetult kinni jäänud. Mul ei õnnestunud sealkandis kohata aga kahe päeva jooksul hingelistki. Tõsi, ega ma loodetud sihtpunkti siiski jõudnud. Laskumine Oranžide kaljude servalt mööda Flinti rada kanjonite labürinti viis südame saapasäärde. 1950. aastatel uraanikaevandajate rajatud teelõik algas nii järsu laskumisega, et hoolimata Jeepi kilpkonnatempost tikkusid rehvid pidurdades libisema. Poolel mäel peatusin kohas, mille kallak ja sellel turritavad kivikamakad paistsid nii teravad, et edasisõit tundus viivat katastroofini. Isegi kui alla õnnestuks saada, siis ei kujutanud ette, mis moodi hiljem tagasi üles jõuda. Imekombel õnnestus serpentiini peatuse-eelses kurvis leida nii palju vaba ruumi, et auto ots kalju serval ringi keerata. Sellest hoolimata olin kindel, et sain väärtuliku kogemuse võrra rikkamaks.

Tasapisi hakkas Potash Road mu Jeepi kiirust alla kiskuma. Siin-seal tuli ületada kevadiste tulvavete loodud kuivanud ojasänge (fotol ülal). Väikesed tõusunukid päädisid üha sagedamini liivikiviastangutega. Suurim üllatus oli aga tihe liiklus. Kui kivisest-liivasest teest sai läbitud ligi pool ehk 20 km, oli vastu sõitnud või tagant möödunud juba seitse-kaheksa maasturit. Kuus aastat tagasi, mil esimest korda Potash Roadi läbisin, mäletan, et nägin terve tee peale kokku heal juhul kahte-kolme masinat.

Samas andis autode ootamatu rohkus kindlustunnet (fotol all). Võis oletada, et kui peaksin jänni jääma või midagi peaks katki minema, siis abi kelleltki ikkagi saab. Vastasel juhul tuleks Moabist tellida puksiir, mis pidi kuuldavasti maksma mitmeid sadu dollareid.

Kartustunnet võimalike äparduste ees aitas pelutada fantastiline maastik. Paremat kätt kulgesid teest pisut kaugemal hiiglaslikud, 200-300 meetri kõrgused seinad, mille värvigamma ulatus helepunasest tumepruunini. Vasakut kätt vonkles omakorda 200 meetrit allpool rohekaspruunika veega Colorado jõgi (fotol all vasakul). Üle selle paistis kümnete kilomeetrite ulatuses asustamata kanjonimaa. Taamal liikuvad pilved värvisid horisondi müstiliselt lillakas-siniseks.

Ajapikku tuli aga hakata tegema sunnitud peatusi. Et aru pidada, milline sõidutrajektoor aitaks riske vähendada. Näiteks siis, kui püstjas liivakivisein surus treppi raputatud tee otse Colorado jõkke prantsatava järsaku servale. Või siis, kui laias kuivanud sängis oli vesi kogu lahtise pinnakatte minema pühkinud, nii et keset teed vaatasid vastu kõrged kivirandid, mis võiks auto põhja all paksu pahandust teha.

Kummatigi ei andnud Potash Roadi isegi kõige keerulisemates kohtades võrrelda Elevandimäe ületusega Kanjonimaa rahvuspargi Needlesi ehk mäeteravike piirkonnas. Olen tollest mäest kaks korda üle kõndinud ega suuda siiamaani aru saada, mis moodi on sealt võimalik autoga üle sõita. Aga on.

Elevandimägi on väidetavalt kõige raskem katsumus Utah’ sillutamata teedel, mida tavalise, n-ö ülesputitamata maasturiga ette võib võtta. Tõusu algul on paar lõiku kaetud betooniga, mille sisse on tõmmatud sooned, et rehvid järsul kallakul paremini nakkuksid. Seejärel tuleb nii terav parempööre, et selle väljavõtmiseks on mäenukile rajatud omaette platvorm, kus auto nina õigesse suunda rihtida. Järgneb tõus kitsal suurte kividega lõigul (fotol). Pärast seda tuleb üles ronida mitme meetri kõrgustest halli karva järsakutest. Ülesande vaevalisust kinnitavad arvukad autode poolt kivisse kratsitud sügavad kriimud.

Laskumine Elevandimäe teisest küljest tundub üle kõrgete kiviservade veelgi problemaatilisem (fotol all paremal). Poolel teel tuleb pugeda läbi prao, mis võib vähimagi hooletuse korral jätta sügavad kriimud auto külgedele. Liiati on prao kaldenurk sama suur nagu kõige järsematel treppidel. Tagatipuks, kuna manööverdamisruumi napib, tuleb osa laskumist läbida tagurpidi, sest raja kitsus teeb kahes äkilises kurvis normaalse pööramise võimatuks.

Täiesti juhuslikult kohtusin sealkandis nooremapoolse pargivahi, sportliku kehaehitusega Pete Haynesiga. Küsisin temalt, kuidas inimesed küll üle Elevandimäe suudavad sõita.

Ega kõik suudagi, seletas ta. Ja tõi näite, kuidas üks mees oli mõni aeg tagasi lõhkunud oma masina diferentsiaali ning teisel läks puruks radiaator. Siis tuleb Moabist tellida kohale äravedajad, kes nii kauge väljakutse eest nii rasketesse tingimustesse pidid kasseerima üle tuhande dollari. Haynes, kes armastas alatihti hammaste vahelt väikse süljelirtsaka kuumale liivale läkitada, ütles, et tõepoolest on mõned ilma spetsiaalrehvide ja ekstrakõrge vedrustuseta harilike maasturitega suutnud edukalt üle Elevandimäe saada, kuid soovitas mul seda Jeep Commanderiga isegi mitte üritada. Sest nii mitmedki edukad üritajad, nagu ta lisas, on kangelast mängides närvid kaotanud.

Kuid tõsiasi, et ka Potash Roadil tuli teeolude uurimiseks paaril korral autost välja astuda, pani südame ärevusest pekslema. Ent mul polnud aimugi, et murettekitavam osa ootab alles ees (fotol). Sedasi hoiatasin vastu sõitnud Chrysler Pacifica juhti – Pacifica pole ju õige maastur –, et see teelõik, millele ta peagi jõuab, võib ohustada tema masina mitte just kõige kõrgemat põhja. Soovitasin tal mõelda otsa ringi keeramisele.

Ent vaid mõni kilomeeter hiljem sain teada, et olin Pacifica juhti ilmselt olematu ohu eest hoiatanud. Mulle tuli ääretult kiviseks ja raputavaks muutunud teel Jeep Grand Cherokeega vastu tugevasti üle 60-aastane mees, kes väitis, et hoopis mind ootavad ees senisest kümme korda raskemad lõigud. Aga ta trööstis, et kui temasugune suutis kanjoniküljelt alla sõita, küll siis minusugune noorem mees suudab sealt ka üles saada. «Ole ainult autoga ettevaatlik!» hüüdis ta ja keris aknaklaasi üles, et tolm salongi ei pääseks, ning jätkas oma seiklust.

Jah, viimased 6-7 km tunduvad distantsilt vaadates suisa võimatud. Ees kõrguvad Shaferi kanjoni püstised kaarjad seinad. Kusagilt ei paista, et seal tee üles viib. Enamgi veel: see näib suisa võimatu, et seal üldse tee võiks ollagi.

Kui otsida internetist, mida on inimesed kirjutanud oma kogemustest Shafer Trailil – just nii kutsutakse selle tee kurikuulsat, serpentiinina mööda kalju serva üles ronivat vana karjaajajate rada (fotol) –, siis jääb mulje, et kohutavamat elamust annab otsida. Ühed on kirjeldanud seda kui hirmusõitu, nii et ei julge aknast väljagi vaadata. Teised on pajatanud, kuidas kõrvalistujad on targu silmad kätega katnud. Kolmandad on tunnistanud, et kulutasid Shafer Traili läbimiseks pool päeva. Neljandad on kirunud oma otsust, et üldse sellele rajale tulid, ning lubanud enam mitte kunagi tagasi tulla.

Kaheksa aasta tagusest sõidust mööda Potash Roadi ja Shafer Traili ei mäletanud ma küll midagi, mis nõnda fataalselt mõjunuks. Kuid Utah’s, olgu see kõigile teadmiseks, ei püsi loodus sageli isegi nädalast nädalasse muutumatuna. Pöörased vihmahood ja tuuletormid teevad alalõpmata kõikjale korrektiive.

See, et Shafer Trailiga pole kõik endises korras, hakkas selgeks saama siis, kui nägin silti: kahe kuu pärast pannakse tee kinni, sest see läheb kapitaalremonti.

Niipea kui tee hakkas tasapisi tõusma – esialgu küll sirgjooneliselt, veel mitte siksakitades (fotol) –, tuli peatuste arvu suurendada. Rängad kivikamakad ja sügavad augud nõudsid enne silmaga hindamist, kui autot neist üle ajada. Tagant tuli kaks Jeep Wranglerit. Nende järgi sai aimu, milline trajektoor tasub valida, ehkki selge oli see, et märgatavalt väiksem teljevahe ja palju suuremad-tugevamad rehvid tegid noile takistuste ületamise palju hõlpsamaks. Ent tõsiasi, et Pacifica juht oli siitsamast autot lõhkumata alla saanud, sisendas optimismi, et järelikult peab metsikuteks teedeks sobivam Jeep Commander samast teest ka üles saama.

Aga ühtäki turritasid keset teed äärmiselt kitsal lõigul sedavõrd suured kivid, et küsimus, kuidas nendest autot lõhkumata üle ronida, pani pehmelt öeldes kukalt kratsima.

Arupidamine kestis minuteid. Kalkuleerisin erinevaid variante. Hoiad vasakule, võib pehmel serval vajuda kuristikku. Kuuldavasti on seda seal küllalt juhtunud. Hoiad paremale kalju äärde, kraabid auto külje ära. Sõidad keskelt, löövad kivid karteri alt lõhki ja õli jookseb välja.
Säh sulle siis seiklust!

Lõpuks tuli mingi otsus siiski vastu võtta. Ja see oli, et tuleb loota ees keset teed kummargil reisikaaslaste juhendamisele.

Nood, kui hüüete järgi otsustada, olid vahepeal täitsa hirmul. Noile paistis, et veel üks kahtlane manööver – ja auto vajub kuristikku.

Ega ma ise vähem hirmul olnud. Tunnistan ausalt: oli suur tegu, et jalgu kindlalt gaasi- ja piduripedaalil hoida. Nii kõvasti värisesid need. Jalad, mõistagi.

Kui hirmukohast üles sain, jätsin auto seisma (fotol ülal) ja kobisin välja, et rahuneda. Tagantpoolt tuli peagi mootori üürates ja vedrude krääksudes vana Jeep Cherokee. Kui see minuga kohakuti jõudis, astus rooli tagant välja vähemalt 70-aastane texaslane. Ta oli endine veoautojuht, nagu selgus. Siis tuli Cherokeest välja ka tema abikaasa. Võttis naeratades tagaistmelt joogipurgi ja tõmbas selle krõksti! lahti. Janu vajas kustutamist. Sest järsul tõusul, kui mootor töötab enamasti täistuuridel, on soovitav konditsioneer välja lülitada.

«Hoia kiirust üleval,» õpetas Texase sohver, «ära seda alla lase, muidu jääd pehmesse kohta või liiva sisse kinni.»

Teadsin seda isegi. Aga rendiautoga ei saa ju kiirustades riskida.

Kui texaslane seejärel uuesti rooli istus ning hooga sõitu jätkas, oletasin, et ju on hullem osa nüüd möödas.

Ilmnes, et õnneks oligi. Kuigi hiljem, läbitud teekonnale ülalt alla tagasi vaadates oli selgelt näha, et viimased kaks kilomeetrit kulgasid sama hästi kui kitsa karniisi peal (fotol). Kuid eelnenud adrenaliiniküllaste lõikudega võrreldes tundus too nagu lust ja lillepidu.

Ligi 40 km läbimiseks kulus üle kolme ja poole tunni.

Teisipäev, detsember 21, 2010

Pullerits: Kas Eesti murdmaasuusatamise päevad on loetud?

Rahva eest ei saa ma kõnelda, aga ajakirjanike kannatus on katkemas. Veiko Visnapuu näitab tänases Eesti Päevalehes, et suusatajate tulemused ei kannata kriitikat. Jaan Martinson on hakanud Õhtulehes pidama arvet, kas edukamad on suusatajad või laskesuusatajad, ja tõestab, et laskesuusatajad. Homses Postimehes on Peep Pahv lubanud analüüsi selle kohta, mis on lahti Eesti murdmaasuusatajatega. (Kusjuures, pange tähele, et ma pole veel sõna võtnudki; nii et jutud, nagu oleks mina suusatamise esivaenlane, on absoluutselt alusetud.)

Seis on košmaarne. Juhtusin nägema telerist Prantsusmaalt meeste ühisstardiga 30 km sõidu viimast tosinat kilomeetrit. Eesti meeste kohta oli peamine info, kas saavad ringiga sisse või ei saa. Eesti naistest polnud midagi rääkida - neid polnud stardiski. Järgmine päev oli kavas teatesõit: et Eestil pole naiskonda välja panna, see ei tulnud üllatusena, aga et Eestil ei olnud isegi meeskonda starti saata, selle kohta ei jätkunud sõnugi. Välismaalased, kes juhtusid toda nädalalõpu võistlust nägema, pidid paratamatult asitõendite alusel järeldama, et Eesti murdmaasuusatamine on surnud.

Aastavahetusel algab Tour de Ski. Loomulikult ei ole seal stardis ühtki Eesti naist. Kes tahab teha panuseid, mis tulemusega lõpetavad Eesti mehed? Minu panus: lõpuni sõidab neist vaid üks. Kas olen liiga optimistlik?

Selle kõige taustal pole ime, et suusatajad turul oma varustust müüvad, nagu hoolikad suusaelu jälgijad on raporteerinud. Kuid sellega on kahtlane lugu. Kas neil kõigil on tehastega sõlmitud lepingus punkt, mis lubab mittevajalikud suusapaarid maha müüa, nagu oli seesugune punkt omal ajal Kristina Šmigun-Vähi ja Fischeri lepingus? Küsisin seda suusaliidu peasekretärilt Jüri Järvelt, kes võitis suvel veteranide EMil kergejõustikus kümnevõistluses teise koha tema enda mälu järgi 5649 punktiga, aga ta tunnistas, et tema seda ei tea. (Mul oli ka teine küsimus: kas see vastab tõele, et suusaliidu leping Silberautoga on varasemast väiksem? Järv vastas, et lepingu sisu on konfidentsiaalne, ent ta möönis, et käesoleva olümpiatsükli leping on väiksem küll kui eelmise tsükli oma.)

Nii ei jäänud mul muud üle, kui uurivajakirjanikuna saata küsimus Fischeri tehasesse, et kas nemad peavad sponsorluse korras saadud suuskade turul realiseerimist lubatavaks. Mida teie arvate, milline vastus Fischerilt tuleb?
******
Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Meeste 30 km ühisstardist sõit La Clusazi MK-etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Siin pildil eestlasi pole. Naiste 15 km ühisstardist sõitu La Clusazi MK-etapil veab norralanna Marit Björgen. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Ka sel pildil pole eestlasi. Meeste 4x10 km teatesõit La Clusazi MK-etapil. Foto autor: AP/Scanpix

Esmaspäev, detsember 20, 2010

Pullerits: Miks suusatajad kardavad välitingimusi?

Lõppev nädal oli esimene, kus sain rohkem kui sada suusakilomeetrit kirja. Täpsemalt 107,7. Treeninguaega kogunes kuue korraga 9:42 - nii palju ei ole ma möödunud talvest saadik harjutanudki. Ei seganud ka vahepealsed jahedamad ilmad. Panite tähele - jahedamad, mitte külmemad.

Tartus näitas termomeeter nädala teises pooles keskmiselt 8-12 miinuskraadi. Normaalne talveilm, on ju? Aga vaatad liikujaid suusarajal - asi on normaalsusest kaugel.

Tehke või tina, aga aru ma ei saa, miks peavad pealtnäha noored ja terved mehed, kui nad õue liikuma tulevad, panema endale pähe memme räti. (Ma ei hakka siin võrdluseks rääkima sellest, et enamik nende eakaaslasi käib suisa palja peaga - mis minu arvates on selge rumalus.) Kas tõesti on nii paljud mehed muutunud külmavaresteks? Naistest ma ei räägi. Neil on külmaga memme räti (mõned nimetavad seda millegipärast võõrsõnaga bufiks - milleks? kas meil võõrlaene veel vähe on? meil on ju ilus omakeelne sõnapaar - memme rätt) kandmine igati õigustatud. Ja teate, miks? Kas arvate ära? Kui ei, siis lubage, mehepojad, edastada teile doktor Noormanni alias psühholoog Tõnu Otsa õpetussõnad: sellepärast, et naistel on nägu erogeenne tsoon, aga meestel - vaat meestel ei ole nägu seda mitte. (Noortele meestele on see teadmine kulla hinnaga, muide.)

Sedasi on tõesti raske aru saada, mida mehepojad memme rätiga saavutada püüavad. Et nende piimahabemega lõuakene läheb härma? Et nende roosad beebipõsekesed saavad külma? Kuulge, olgu nüüd mehed ja ärge olge seesugused memmekad. Kuni temperatuur ei ole langenud allapoole 15 miinuskraadi, ei ole memme kirjut rätti kindlasti vaja. Allpool seda piiri ei oska ma öelda, mida teha, sest madalama temperatuuri kui 17-18 miinuskraadiga mul treenimise kogemused puuduvad. Aga mäletan, et eelmise aastavahetuse kandis tegin seesuguse temperatuuriga kahetunniseid treeninguid küll ja nagu näete, olen elus.

No andke andeks, aga kui ma näen miinus kolme kraadiga suusatajat, kellel memme rätik peas, siis on raske tõrjuda mõtet, et no on ikka kaltsupea. Kui veidigi elu näinud mehed väidavad, et tänapäeva noorsugu on ärahellitatud ja nõrk, siis vaadates suusarajale, on mul raske neile kriitilise arvamusega meestele vastu vaielda. Ja sellised ärahellitatud ning külmakartlikud mehed peaks veel meie riiki ja vabadust kaitsma?

Ei saaks sellised mehed oma patriootliku ülesandega hakkama. Et kust ma tean? Tean, sest olen kaks talve veetnud põhjapolaarjoone taga endisel Soome alal Alakurttis. Seal oli esimesel talvel jaanuari algusest veebruari lõpuni stabiilselt -40 kuni -42 kraadi. Virmalised mängisid teavas iga öö. Kasarmus oli maksimumtemperatuur viis kraadi. Aknalaud ja aknad olid seestpoolt kaetud paksu jääga. Nondest kahest kuust kolm nädalat veetsime metsas talvelaagris. Sõime väljas katelokkidest. Õhtul ja hommikul pesime väljas palja ülakehaga. Kui põit tühjendasid, oli uriin maapinnale jõudes juba külmunud, ausõna. Aga ei olnud seal mingeid buffe ega memme rätte. Isegi villased sokid ja kampsunid olid keelatud - ei kuulunud vormiriietuse juurde.

Muidugi juhtus seal hulle asju. Ühel hommikul läksin jooksma, ümber väeosa oli kolmekilomeetrine ring. Kui kella kuue ajal nina välja pistsid, ei saanud hoobilt arugi, et õues on käre pakane. Aga kui oma ringi ära olin jooksnud ja kasarmusse tagasi jõudsin, tundsin, et kõrvad on jäigad nagu metallist lehed. Istusin siis vedrukoiku veerele, võtsin kõrvad pihku - ja näe imet: soojenesidki üles. Pärast tuli muidugi nahk maha ja üldse olid nad pikka aega hellad. Aga tol detsembrihommikul oli väljas ka rohkem kui 30 miinuskraadi.

Kui teisel talvel püsis temperatuur -17 ja -27 kraadi vahel, siis tundus see nagu lõunamaa kuurort.

Aga ei ole tänapäeval mehepoegadel enam mehelikku karastust. Kui paar miinuskraadi käes, nii haarab käsi kohe memme räti järele. Massiliselt, kahjuks. Aeg oleks meheks saada ja lõpetada naiselik käitumine. Kui küsite, miks naiselik, siis, palun, lugege eestpoolt uuesti. Dlja osobo netolkovõh ištšo raz ne objasnjaju. Kuid paljud mehepojad ei saa vist peavaenlase keelestki enam aru. Füüsilisest vastupanuvõimest neile parem ärme räägimegi.
******
Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Suusataja Saksamaal Feldbergi mäel Frankfurdi lähedal. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 2: Vene laskesuusataja Anna Bogali-Titovets seab võistlustel Murmanskis pähe memme rätti. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 3: Virmalised Murmanski kohal. Foto autor: RIA Novosti / TopFoto / Scanpix
Foto 4: Eesti Maaülikooli tornühiselamu Tartus ilusa selge talveilmaga. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, detsember 17, 2010

Pullerits: Mis on murdmaasuusatamise mõte?

Ma ju näen - me ju kõik näeme -, et emotsioonid on laes. Eile käisin Tartu Ülikoolis sügissemestri õppetöö eest tasu kasseerimas (kokku 68 ja pool astronoomilist tundi seminare ja kodutööde parandamisi), kui juhtusin kuulma, et üks noor naisõppejõud oli tõsises mures, kust küll Tartu maratoniks valmistumiseks treener leida.

Emotsioonidega on kerge kaasa minna. Pingutama ei peagi - need veavad sind ise enda järel. Ja siis kaobki kaine pilt silme eest. Milleks see kõik? Ehk mis on murdmaasuusatamise mõte?

Vanadest norra jahimeestest võib ju aru saada - neile oli suuski vaja selleks, et paksus lumes mitte vööni läbi vajuda ja sujuvamalt edasi liikuda (hoiatus: see ei olnud spordiajalooline teaduslik väide, vaid oletuslik mitteteaduspõhine subjektiivne seletus). Aga tollest ajast on aeg kõvasti edasi liikunud. Nüüd on lumes edasi jõudmiseks palju tõhusamaid vahendeid (mootorsaanid), ja kui paljuke neid ikka veel järel on, kes metsas talvel jahti peavad, ja vaevalt noist jahipidajaist enamik üldse suuskadel liigub (taas hoiatus: tegemist oli informeerimatu oletusega).

Mis on aga saanud murdmaasuusatamisest? Mingi naljanumber ju! Esiteks kulutatakse kahanevate ressursside ajastul tohutult ressurssi (elekter, mage vesi), et toota seda, mis varem või hiljem meie laiuskraadil nagunii taevast alla sajab. Siis kaetakse selle produktiga mingid ringid, mille pikkus ei ületa enamasti 5-6 kilomeetrit ja jääb mõnel pool isegi alla kilomeetri. Nende ringide tegemiseks aetakse peale tohutu rasketehnika: kallurid, traktorid. Iga koolipoisski teab, et need kulutavad palju rohkem kütust kui 3,8-liitrise mootoriga Chrysler Pacifica. Ja seejärel tuleb saadud tulemust alalõpmata freesida ja siluda ja hooldada... ja seda kõike selle nimel, et inimesed saaks võimalikult mugavalt mingeid ringe sõita selle nimel... et kunagi kahe kuu pärast Tartu maratonil sõita rada, mis enamikule ei meenuta sugugi neid ideaalilähedasi tingimusi, kus nad eelmised kaks kuud tiirutanud olid.

Öelge nüüd, mis on asja point? Ehk tuum? Ja-jaa, juba see tuleb: las inimesed parem liigutavad end värskes õhus kui kaanivad õlut (pagan, nüüd annavad õllelembesed suusasõbrad mulle taas vastu pead, aga olgu, neelan alla), reedavad Savisaare kombel riiki või ajavad Savisaare moodi noori naisi taga. Loomulikult, las nad liigutavad. Aga võtku korraks tuure vähemaks ja mõelgu oma tegevuse sisu peale - 5 km, 10 km, 15 km, 20 km, 25 km... Kas kümnest juba ei aitaks? Muidugi aitaks.

Aga ei, ikka on vaja rohkem, siis veel rohkem. Sest Estoloppeti maratonid on enamik 40 km pikad. Hmm, aga miks just 40? Miks mitte 25? Või 30? Või siis juba 50 või 60? Olgu nii või naa, vahet ju pole - üks mõttetus kõik. Lisaks muud kulud - sajad sõidavad üle Eesti kohale (mõned isegi Venemaalt), kulutavad kamba peale tonnide kaupa kallist kütust, mis tuleb kas Venemaalt või araabiamaadest - ega siin ka Eesti vaatevinklist vahet ole. Samal ajal... liustikud sulavad ja pingviinid surevad.

Okei, globaalselt tasandilt tagasi lokaalsele. Sajad inimesed hakkavad tunde võtma, et nikerdada suusasammu kallal. Aga seda sammu ei ole neil mitte kusagil vaja peale... Tartu maratoni (TM on siin mõeldud üldistusena kõigi maratonide kohta). Kas nad õige mõtlevad ka, kuhu nad sõita tahavad (Otepäält Elvasse - tule, taevas, appi, milleks?!) ja miks neile seda sõitu ning sõiduoskust üldse vaja on. Isegi kui neil autot pole ja bussid ei käi, siis vaevalt läheb keegi auto ja bussiliini puudusel vajalikku maad suuskadel läbima. Täiesti ebapraktiline ju! Kuhu nad pärast suusad panevad, et neid ära ei varastata, ja kust nad saavad kuivad riided, kui kohale jõuavad? Saate nüüd isegi aru, kui mõttetu see kokkuvõttes on.

Mõni terane kavalpea küsib nüüd, et miks ma siis ise suusatan, kui see nii mõttetu on. Vaadake, minu kohta see lihtsalt ei käi. Ja teate, miks? Sest erinevalt paljudest teistest olen ma ju alati ausalt ja avameelselt rääkinud, et suusatan selleks, et võimalikult paljudest võimalikult parem olla. (Mõni nimetab seda kurjalt ärapanemiseks - no olgu pealegi.) Ses mõttes on mulle loomulikult kasulik, mida rohkem inimesi murdmaasuusatab - seda suuremaks muutub tõenäosus, et tahapoole jääjate hulk üha suureneb (ja-jah, see on siiski demagoogiline seletus, sest ega mul ausalt öeldes ole sest sooja ega külma, kui mitu pensionäri ja koduperenaist minust tahapoole jääb - aga teinekord on demagoogias isegi törts võlu, kas pole?) Aga milleks nood tagumised tuhanded murdmaasuusatamisega tegelevad - ma arvan, et nad ei anna ise ka endale selle kohta päris hästi aru.

Minu arust on laskesuusatamine palju põnevam. Ja Jaak Teppan ütles hiljuti, et talle ka laskesuusatamine meeldib ja et see on lahe. Nii et - püssid selga ja jahile! Kes tahab märklauda hoida? Esimene harjutus: jooksev suusataja.
******Kirik Trsati mäe otsas, vasakul paavst Johannes Paulus II skupltuur, Rijeka, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Lumetegu Tartus Tähtvere spordipargis aasta tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Siin käivad sajad inimesed päevas trenni tegemas. See on Tähtvere spordipark Tartus enne tänavuse suure lume saabumist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Chrysler Pacifica ja lumine korvpalliplats. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Liiga innuka murdmaasuusatamise globaalne tagajärg: New Yorgi vabadussammas juba upub. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Maja Tartu põhjapoolses servas Tähtvere pargi lähistel - siia pääseb iga kell autoga, ei ole sinna vaja suusatada. Foto autor: Priit Pullerits