Reede, mai 31, 2013

Pullerits: Eluliselt tähtis info Tartu rattaralliks!

TÄIENDATUD LÕPUS OPERATIIVSEIMA LÕPUKILOMEETRITE KIRJELDUSEGA!
Seekord alustan palvega kõigile lugejaile: palun levitage linki selle sissekande juurde võimalikult paljudele, sest siin on väga olulist ja elulist informatsiooni pühapäevaseks Tartu rattaralliks. Asi on selles, et raja alguses ja lõpus on palju muudatusi ning need, kes muudatusi ei tea ega arvestada oska, võivad tekitada sõidus paksu pahandust.

Olen teinud rajal eelluuret ja jagan järgnevalt hädavajalikke soovitusi ja juhiseid. Järgmiste juhiste paremaks jälgimiseks on soovitav avada raja skeem Tartu linnas, samuti rattaralli raja skeem.

Stardisirgelt Riia mäe tõusule on mõistlikum keerata paremalt servast, sest seal on rohkem ruumi, saab kurvi suurema kaare ehk suurema hooga võtta. Lisaks järgneb kohe tõusu algul kaubamaja ääres paremal pikk ja lai bussipeatuse tasku, mis annab lisaruumi möödumiseks. (Olge tähelepanelik, et te pärast pööret ei satuks kaubamaja alusesse parklasse viivale rajale.)

Riia mäel kestab esimene raske lõik, mida tuleb sadulas püsti läbida, Vanemuise esise haljasalani. Siis saab mõneks ajaks vajadusel sadulasse istuda ja puhata, sest Riia mäe lõpus läheb tõus jälle raskemaks. Kui tippu olete jõudnud, ärge laske jalga sorgu ehk tempot alla, vaid kiirendage edasi Ekraani kinoni (vasakul). Seejuures olge ettevaatlik umbes sada meetrit pärast Riia mäe otsa jõudmist paremas servas bussipeatuse lähedal, sest seal on salakavalad pikirööpad ja -vaod.

Kui suudate Ekraani kinoni hoogu üleval hoida, algab hästi kerge laskumine, kus saate kiirust palju hõlpsama vaevaga hoida. Aga vaadake ette: paarsada meetrit enne raudteeviadukti on valgusfooriga ohutussaar, et te sinna sisse ei sõida. Ja loomulikult arvestage raudteeviadukti keskel olevat kahte sõidusuunda eraldavat paksu kandeseina!

Hoidke viaduktile lähenedes kiiruses kerget varu, sest kohe pärast viadukti alt väljumist algab lauge, kuid salakavalalt pikk tõus. See kestab mitusada meetrit. Samuti ärge võtke viadukti alt väljudes liiga paremale bussipeatuse taskusse, sest see lõpeb väga kiiresti ja ootamatult ning siis ei ole teil kusagile mujale minna, kui äärekividesse sisse põrutada.

Riia tänaval soovitan hoiduda kõige parempoolsemast servast. Kuigi kevadised suured asfaldiaugud on seal parandatud, leidub seal arvukalt viltuvajunud ja mõranenud ümbrusega kaevukaani, mis võivad lõhkuda ratast ja häirida sõidurütmi.

Järgmine salakavalalt tõusev lõik algab enne ristumist Soinaste tänavaga. Seal on hea kellegi tuulde saada, sest kindlasti on enamikul esimesest kiirendusest hing juba paelaga kaelas, aga kui pärast Soinaste tänava ületust, enne politseimajani ja Lõunakeskuse ringristmikule jõudmist kiirus langeb, võib väga kergesti kaotada kohti kümnete kaupa. Tol lõigul on väga oluline sõita targalt ja tuulevarju otsides.

Lõunakeskuse ringristmikult vasakule keerates tõmmatakse ilmselt hoog peagi üles, sest järgneb kerge laskumine. Kuid olge taas ettevaatlik, sest järgneb veel üks ringristmik, kus tuleb teha väike jõnks paremale ja siis uuesti vasakule.

Ja nüüd lugege eriti hoolega, sest järgmine lõik on äärmiselt ohtlik!

Kui lähenete Variku raudteeviaduktile, on asfalt algul «veenilaienditega» ehk põrutab, aga remonditud viaduktile tõustes muutub laudsiledaks. Paljud tunnevad ilmselt soovi kihutada, ja hea asfaltkate seda ka võimaldab. Tõenäoliselt võetakse see tõus mängeldes, usun, et kiirusega 50 km/h. Aga ärge järgneval viaduktilt mahasõidul kihutage!

Asi on selles, et erinevalt varasematest aastatest ei lähe viaduktilt mahasõit kerge kaarega vasakule (sisuliselt siiski otse), vaid kohe viadukti all toimub väga järsk pööre paremale. Lisaks läheb tee pöördes kitsaks, üherealiseks. Soovitan enne toda kohta kõigil võistlejail häält teha ja hüüda, et «kiirus maha!» ja «järsk kurv paremale!». Too on pööraselt ohtlik koht. (Tähelepanu: raja skeem petab, näidates, nagu mahasõit läheks otse!)

Oleme Tartu Velo Klubi trennis toda kohta üheskoos mitu korda läbinud ja olgu otse öeldud: kiirus 40 km/h on seal suures grupis üliohtlik! Oleme sõitnud paaris ja läinud pöördesse pisut alla 40 km/h, aga rattarallil ei toimu ju mingit paarissõitu, vaid liigub võrdlemisi kaootiline mass, ja kui keegi peaks seal kukkuma – eriti vihma korral! – on massiivne külakuhi garanteeritud.

Niisiis, hoidke seal pea selge ja silmad lahti. Seda enam, et kui olete parempöörde ära teinud, tuleb koheselt minna ringteele ja edasi kergelt vasakule. Seal on uus ja sile asfalt, aga ka seal valitsevad oma ohud.

Nimelt: Rehepapi tee uus ja lauge asfalt ahvatleb paljusid kihutama, aga pidage silmas, et tol uuel lõigul puudub teeäär. Kogu too uus, võrdlemisi kitsas lõik on täies pikkuses mõlemalt küljelt piiratud äärekividega. Lisaks on seal alguses paar lauget, petlikku kurvi. Niisiis, kui jääte teel liiga äärde, siis kriitilises olukorras kusagile kõrvale võtta ei ole võimalik, sest kruusaäär puudub, vaid põrutate külg ees äärekivisse ja mis on selle tagajärg, on kõigile niigi selge.

Umbes kilomeeter uuel laugel kitsal teel sõidetud, järgneb ringristmik, mida keskelt ümbritsevad libedad kivid. Olge seal ettevaatlik ja hoidke pigem paremale äärde. Ringristmikult läheb tee edasi otse, taas äärekividega piiratud uuel sileda asfaldiga lõigul.

Umbes poole kilomeetri järel, seal, kus paremat kätt algab tee ääres tara ja väike ehitusplats, saab uus asfalt otsa ning algab vana auklik ja lapitud poolekilomeetrine lõik. Hoidke seal kõvasti leistangist kinni ja ärge vingerdage ümber aukude, muidu tekitate teistele ohtlikke olukordi.

Halva asfaldiga lõik lõpeb 90-kraadise vasakpöördega. Ärge hoidke seal paremale ehk väliskurvi, sest kurvist väljudes satute paksule tolmja liivaga teeservale ning seal on suur tõenäosus, et lendate külili. Hoidke pigem sisekurvi. Juhul, kui jääte siiski paremale ja näete ees tulevat liivast teeäärt, ärge kaotage pead ja ärge hakake kõvasti sisekurvi poole tõmbama, vaid sõitke pigem otse üle liiviriba, sest edasi satute kohe kergliiklusteele, kus saate uuesti kindlama pinna jalge alla ning kiiruse üles võtta ja peagi üle napi mururiba tagasi sõiduteele keerata.

Paarisaja meetri pärast järgneb pööre paremale Võru maanteele. Pööre on lauge, kuid arvestage, et üle kolme sõitja kõrvuti sinna pöördesse minema ei mahu.

Järgneb 900 meetrit väga halba suurte «veenilaienditega» maanteed. Hoidke taas leistangist kõvasti kinni, et ratas alt ära ei lendaks, ning pidage silmas, et umbes 700 meetri järel mööda hüpitavat maanteed tuleb tolle keskel lai eraldussaar – et sinna otsa ei sõidaks. Seejärel tuleb 2-3 km head asfalti (mõnes kohas on seda paremal sõidurajal siiski lapitud, aga nood kohad pole ohtlikud), kuni tuleb keerata Põlva maanteele.

Kes tahab toda pööret vasakult, eespoolt eraldussaart lõigata, peab arvestama, et kurvi vasakul ääres on maas korralik kiht lahtist killustikku. Kuna Põlva maantee algus läheb kergelt allamäge, on ootuspärane, et seal pannakse kiirust juurde. Kuid 2-3 km on tee taas kaetud «veenilaienditega», samuti võib seal rataste alt lendu minna peenikesi kivitükke. «Veenilaiendid» kaovad enne esimest pikka laskumist.

Sõitsime neljapäeva õhtul Velo klubi trennis rattaralli rada Liivani, kus tuleb pööre vanale Võru maanteele. Jaan Veeranna oli andnud meestele vabad käed ning nii tuli 60 km sõidu keskmine kiirus 35 km/h kanti. Umbes kuu aega tagasi sõitsin mööda vana Võru maanteed ja mulje jäi, et see on äärtest lagunenud, asfalt on krobeline, palju on lahtise liivaga kohti. Kindlasti tuleb olla ekstraettevaatlik Tilleorgu laskumisel, sest seal lähevad kiirused väga suureks ning all on päris teravad kurvid.

Ka tagasitee Tartusse on uus. Enne Tartusse jõudmist keerab tee Reolas Võru maanteelt järsult paremale, ületab 200 meetri pärast raudtee ning seejärel tuleb kohe täisnurkne pööre vasakule. Olge taas ettevaatlik! Edasi järgneb mõne aja pärast kergelt tõusev tee läbi Ülenurme. Tee on kitsas, nii et olge servades hoolikad.

Ja viimane ohtlik koht – see on seal, kus tee pööras vanasti bussipargi juures alla vangla suunas. Too koht on tervenisti ümber ehitatud. Olen sealt sõitnud paar korda autoga ja süda on laskunud saapasäärde, kuidas noid kurve seal kitsastel ringristmikel suure grupiga üldse läbida saab. Tegin Veerannale eile ettepaneku, et lähme ja proovime, aga ta teadis rääkida, et nood kohad pole veel seniajani valmis ehitatud, kuid ehitajad olla tema teada lubanud, et teevad ratturitele ühe riba ikka sõidukorda. Jah, just nii ta ütles: ühe riba.

SIIT ALGAB UUS OSA!
Laupäeva pärastlõunal sõitsin läbi raja viimased kuus kilomeetrit. Kui rattaralli jõuab läbi Ülenurme korraks Võru maantee algusesse, on kõik nagu vanasti. Ent ühel hetkel muutub ootamatult absoluutselt kõik. Rada läheb järsku kitsaks - alles jääb vaid parempoolne sõidurida. Hullem veel: kui sealt grupiga suurel kiirusel tulla, võib esimesi tabada paanika, sest tee kaob justkui ära! Justnagu lõpeb otsa. Nagu haihtuks.

Jätke meelde: kohe, kui tee kitseneb ja justkui lõpeb, tuleb üle järsu serva kallakust alla järsu kurviga pööre paremale. Laupäeval olid seal keset kurvi suured valged killustikukivid maas. (Kivine oli ka Tartust väljuva Rehepapi tee parempoolne äär.) Niipea, kui olete servast alla pööranud, tuleb kitsas ja väikse raadiusega ringtee. Üle kahe mehe seal küll kõrvuti sõitma ei mahu, nii et ärge trügige ega rabelege! Ringteelt maha saanud, tuleb peagi pööre vasakule, seejärel paremale vanale teelõigule, mis viib mäest alla Tartu vangla suunas. Rõhutan: uus kurviline teelõik on üherealine ja kitsas.

Mööda Ringteed alla vangla suunas sõites ootab keset laskumist veel üks ringtee (fotol ülal paremal). Seda peaks saama sõita mõlemalt poolt. Asfaltkate on tervel laskumisel konarlik ja lapitud, samuti nägin mitut ootamatut teekatte sissevajumist. Paremaks läheb olukord siis, kui keerate vangla juures suure kurviga vasakule, finiši suunas.

Aga oma silm on kuningas. Soovitan kõigil stardipäeva hommikul sõita soojenduse ajal mööda Turu tänavat ja Ringteed tolle uue ringteedega kitsaste pööreteni Võru maantee alguses ning teha sealne liiklusskeem ning radade asetus ja olukord endale selgeks. Uskuge, siis tunnete end rattarallil Tartule lähenedes palju kindlamini.

Olge mõistlikud! Ja kutsugem uljaspäid, s.o teiste ohustajaid julgelt korrale.
******
Amasa Back Trail and La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mulluse Tartu rattaralli stardiala. Vasakul heledas särgis Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Riia mägi. Vihma kallab. Foto autor: Priit Mürk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Riia ja Raja tänava ristmiku ohutussaar enne politseimaja (pildilt väljas vasakul). Siin tuleb suuta tempot hoida! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Variku viadukti remontimine mullu suvel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 5: Rehepapi tee mullu suvel ehituse ajal. Taamale jääb Variku viaduktilt tuleva kurvilise laskumise lõpposa. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kolmikavarii mullu suvel Tõrvandi ristis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Vana Võru maantee. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Tilleorg. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix 
Foto 8: Rattaralli viimasele viiele kilomeetrile on lisandunud hulk uusi ja ohtlikke kohti, näiteks ringtee Jalaka ja Ringtee ristmikul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 

Kolmapäev, mai 29, 2013

Pullerits: Miks rattatrennis tuleb maksimum välja pigistada?

«Ma vean teid lahti,» tegi Pelotoni klubi võistlusvormis Peip Reedi, omaaegne Eesti tippsuusataja, pöördepunktis ettepaneku, «hakkame rahulikult minema.»

Ega kiirendamine mul plaanis olnud. Enne Tartu rattarallit pole ju mõtet rabeleda. Aga kui traumatoloog-ortopeed Leho Rips Reedile tuulde võttis ja Art Soonets omakorda Ripsile, ei saanud ma jääda mäksa moluna vahtima, kuidas mõned külalismehed Tartu Velo Klubi trennis kiiruse üles võtavad. Ei kulunud vist 15 sekunditki, igal juhul mitte rohkem kui 20, kui Reedi kruvis kiiruse 61 km/h peale, tõmbas siis kõrvale ning lasi Ripsil ja Soonetsil edasi tuisata. Kui nood kiiruse 63 km/h peale ajasid, ei hakanud kõike väljapanevalt noile järele ponnistama.

Siis nad veidi puhkasid ning edasi tegime kaks kiirendust kolmekesi. Rips ütles, et see kõik on vajalik, suutmaks rattarallil grupi kiirendustele reageerida.

Tegelikult ei käinud ma eile Velo klubi trennis vormi lihvimas, vaid seltskondlikult aega veetmas. Üksinda valju tuule käes sõitmine pole ju mingi lust. Seltskonnas kuuled preemiaks seda, mida inimesed tegelikult mõtlevad.

Nii palju sain aru, et homovärk on rattameeste hulgas täiesti out. Tekkis arutlus, et miks on out, kuigi püstitus ka väide, et tõenäosusteooria järgi võinuks eilseski grupis olla mõni mees, kes teistest selgelt eristub. Aga ei eristu. (Kes tahab tõestada vastupidist, ajagu siin sõrm püsti, öelgu oma nimi ja teatagu, et tema oli eilse grupi homo – lihtne katse ju.) Ja põhjused, nagu aru sain, on selles, et tõsised individuaalala mehed on enamasti läbinisti alfaisased ehk maskuliinsed mis maskuliinsed. Et ei usu või?

Näiteks, kui grupp Tartule lähenes, tuli üks mees dr Ripsilt (ikkagi tõeliselt doktorilt, olgu rõhutatud) küsima, kuidas ta võiks finišit panna. Dr Rips ei jõudnud selle mehe hullu söakust ära imestada. Nimelt oli too kõva sõidumees murdnud juba kaks korda rangluu, neist viimati umbes kuu aega tagasi. Oli murdnud teisest kohast kui esimesel korral, sest esimene murrukoht on plaatidega kokku lapitud. Ja juba tahab jälle finišit panna – vaat, millised mehed pedaalivad ratta seljas. Selle kõrval kahvatub isegi Reedi mängeldes üleskruvitud 61 km/h (hiljuti üks mees kommentaarides kurtis, et ta ei saa kuidagi isegi 50 km/h kätte).

Lisaks saab rahvast kuulates aimu, mida arvatakse Rootsi värgist, mis viimasel nädalal diskussiooni tekitanud. Sain teada, et Rootsi enda immigrandid oskavad ka tekkinud rahutuste olukorda paremini vaagida kui põlisrootslased. Immigrandid ütlevad ausalt välja, et noil polegi soovi integreeruda, samas kui lapsikud ja naiivsed rootslased raputavad endale tuhka pähe ja veenavad end, et peaksid ikkagi veel rohkem immigrante armastama ja veel paremini nende eest hoolitsema. Kas nad seda juba piisavalt ei tee? Kuulsin sellest, kuidas Rootsi pensionär, kes on eluaeg tööd rabanud, saab pensioni 9000 kohalikku ühikut, aga siis tuleb mingi neeger, kes pole sealse ühiskonna heaks lillegi liigutanud, ja saab paugust korteri ja auto ja 25 000, sest rootslased leiavad, et nad peaks teda ikka aitama, et inimene saaks elus uue alguse.

Euroopa on täis selliseid ennasthävitavaid sinisilmseid lödipükse, nagu on rootslased, ja sellepärast on mul siiralt kurb, et me oleme end sidunud sellise allakäiva kooslusega. Spordimeestele, alfaisastele, selline möga ei meeldi – aga kes see spordimehi kuulab? Euroopas on ju pandud kehtima pehmed väärtused.

Kõlab kentsakalt ja primitiivselt, aga peaksime vist võtma üksteisel kätest kinni ja palvetama, et mitte mingil juhul, mitte mingi hinna eest ei juhtuks seda, et meist siin Eestis saavad samasugused inimesed nagu eurooplased. Kas või selle nimel tasub trennis käia, ja kiirust 61 km/h taga ajada, et säilitada endast lugupidamist, et säilitada enda selgroog, et jääda endale kindlaks ja suuta vastu seista kõigele sellele idealistlikule pehmondusele, mis lääne poolt meile peale valgub. That’s disgusting!
******
Amasa Back Trail, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Indrek Klampe mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Kõvemad sõitjaid mulluselt Tartu rattarallilt. Fotode autor: Kristjan Teedema, Scanpix

Pühapäev, mai 26, 2013

Pullerits: Kuidas ma Jõgeva rattarallile värvi lisasin?

Art Soonets Scanpixist helistas tund ja kümme minutit enne Jõgeva esimese rattaralli starti, kui viikisin kodus parajasti pükse. «Pärast Tabiveret pole tilkagi sadanud, asfalt on täiesti kuiv,» teatas ta. Tartus kallas samal ajal nagu oavarrest, lisaks puhus vali tuul, sooja oli vaid tosin kraadi. Kui võiduvõimalusi pole, siis ei ole mõtet nädal enne Tartu rattarallit tervist tapma minna, olin langetanud otsuse. Olen külmas ja märjas sõitnud küll, aga teha seda ligi kolm tundi jutti olnuks mõttetu tervise ohtu seadmine.

Pidasin minuti enesega aru. Siis pakkisin asjad, mille olin pool tundi tagasi lahti pakkinud, kibekähku uuesti kokku, viskasin ratta Chrysler Pacifica salongi – vaat milleks on vaja suurt autot – ning jõudsin veerand tundi enne starti Jõgevale. Soonets ja Olavi Mõts Haanja Rattaklubist sõitsid ratastega vastu, et juhatada mind seejärel parkimiskohta. Mõts kleepis mu numbri, mille Soonets oli aegsasti välja võtnud, sadula alla, jõudsin isegi 3 km veidi vändata, siis starti – ja viimasest reast minek. Nii kiiresti polnud ma veel ühelegi võistlusele tormanud.

Tasapisi püüdsin massis ettepoole liikuda, aga pärast parempööret venis grupp küljetuules kohe pikaks soolikaks. Kogu aeg käis maantee servas positsiooniheitlus, et pisutki tuulevarju leida. Aga kui keegi eespool vahe sisse lasi, tuli tuule kätte minna ning vahe kinni tõmmata. Algus oli seega päris raske.

Metsavahelisel lõigul pärast lauget laskumist nägin üle eessõitjate, et umbes 150 meetrit eespool läheb viie-kuuemeheline grupp. Võtsin kiiruse 38 km/h kanti, sõitsin oma grupist mööda kõige ette ning hakkasin eesmisi püüdma. Minu initsiatiiv innustas ilmselt ka teisi, kes peagi mulle järele jõudsid ning nõnda saimegi kolme-nelja minutiga eessõitjad kätte. Nonde hulgas oli ka Soonets. Sõitsin talle kõrvale ja ütlesin: «Sorry, Art, aga mina algatasin selle tagaajamise.»

Kuremaale jõudes oli me grupp paisunud umbes 20-pealiseks. Järgnenud lagedal küljetuulelõigul käisin kaks korda ees tuult murdmas ja tempot tegemas. Olin alguse rabelemisest ilusasti ära taastunud ja tundsin end üksjagu suures seltskonnas päris kindlalt. Aja jooksul olen nii palju õppinud, et päris taha ei maksa kunagi hoida, sest sealt on kerge ära pudeneda.

Pärast Palamuselt läbi sõitmist ning Luua-lähedase sügava oru läbimist sööstsin järgnenud väiksematel tõusudel-laskumistel taas grupi ette ning võtsin hoo üles. Huvitav ju, kui sõidus on aktiivsust, ootamatuid kiirendusi, mitte ei ole üks ühtlane ja lõputu loksumine või tiksumine. Ja mis seal salata: eks ole ju vahva võistlust dikteerida, kas või omas grupis. Teised taga mõtlevad, et hmm, mida see mees nüüd plaanib ja korraldab; mõned küllap vannuvad, et pagana hull, mis ta tõmbleb; mõned ilmselt peavad peenikest naeru, et tõmble-tõmble pealegi, enamik distantsi on veel ees. Aga tegelikult on põnev segadust külvata (palun mitte ajada segamini grupis irratsionaalsete manöövritega ohtliku segaduse tekitamisega), panna teisi proovile. Igal juhul etem, kui reageerida teiste diktaadile.

Avaringil Kaarepere poolt taas Palamusele lähenedes hoidsin end jälle aktiivsele positsioonile. Teada ju oli, et peagi ootab ees raja raskeim tõus, ning ei võinud ju ette teada, kui jõuliselt teised seda grupis võtavad. Aga keegi ei vajutanud gaasi põhja. Jõudsin üles kolmanda-neljandana, taastusin pisut eesmiste taga, ning järgnenud pikal vastutuulega laskumisel tõmbasin taas kõige ette tempot tegema.

Palamusel küsisin Soonetsi käest seltskondliku vestluse edendamise eesmärgil, et kas panen liiga hullu. «Nii ja naa,» vastas ta. Lisasin, et nüüd vast võtan edaspidi veidi rahulikumalt, sest olen end piisavalt ees näitamas käinud, nii et kellelgi ei peaks pärast olema ütlemist, et istusin vaikselt ja nähtamatult pundi sabas ning ees tööd ei teinud.

Ometi sattusin esimese ringi lõpus küljetuule käes taas ette tempot tegema. Hoidsin kiirust 38 km/h kandis. Aga teise ringi algul Kuremaale lähenedes oli selgelt tunda, kuidas grupp rahunes. Tempo lasti väga alla, 32-33 km/h kanti. «Mis nüüd?» küsisin Soonetsilt. Ta seletas, et võitluse keskel toimubki väike rahunemine, aga olgu ma mureta, küll kolmandal ringil taas tempo üles kruvitakse. Nii otsustasin ka ise, et olgu pealegi, ei hakka ma ka enam initsiatiivi üles näitama, sest ega mul adekvaatset ülevaadet oma võimetest ja suutlikkusest siiski polnud. Esimene võistlus ju sel hooajal. Ja 60 km oli veel ees.

Pärast Kuremaad jäin aga kergelt jänni. Küljetuult murdes võeti üle tee diagonaali, kuid jäin diagonaali kaugemas servas nii õnnetusse olukorda, et ei mahtunud tee äärde ära. Pidin sõitma üksinda diagonaali taga, mis tähendas, et jäin üksjagu valju tuule kätte. Mul pole aimugi, mis minu taga toimus; ilmselt tekkis seal kett, kus samuti pidi igaüks enda eest võitlema.

Teisel ringil esimest korda Palamusele lähenedes sain grupi paremas ääres tuulevarjus aga hea positsiooni, ning hoolimata sellest, et alles minut varem olin end tundnud vahepealsest pikast pingutusest küljetuule käes üksjagu väsinuna, otsustasin korralda väikse ärritusrünnaku. Et lihtsalt olukorda elavdada. Nalja pärast. Kummardusin leistangi kohale, kogusin paremalt tuulevarjus kiiruse üles, sain 55 km/h kätte ning kihutasin sellega kõige ees Palamusele.

Loomulikult ei olnud see mingi katse grupil eest ära sõita. Selleks polnuks mul mingit šanssi. Ega vähimatki kavatsust. Aga just see rattasõidus huvitav ongi, et vahepeal saad kiirendada ja siis vaadata, mis teised teevad. Arusaadav, et grupp ei teinud mu kiirenduse peale teist nägugi. Kuigi mõned mehed, kui ette sööstsin, grupi peas väikse imestusega hüüdsid: «Ohhoo!» Vaatasin Palamusel üle õla, vahe oli ehk 30-40 meetrit. Ainult üks mees söandas pikapeale järele tulla – Kristjan Savisikk (nr 75). Pärast Palamuset ootasin grupi ilusasti järele.

Mõneti hämmastas see, et tõusudel ei näidanudki keegi eriliselt teravat jalga. Oletasin, et enamik on ikka erinevalt minust, kes ma pärast põlveoperatsiooni ei saa jõusaalis käia, kangiga jalalihased nii tugevaks pumbanud, et lausa lendavad mägedest üles, aga püsisin täiesti probleemitult grupi esimeses pooles. Veel pelgasin, et tõusu otsa jõudes teevad mõned rünnaku, aga ka seda ei juhtunud.

Pärast teisel ringil teist korda Palamuse läbimist sattusin kõige kriitilisemasse olukorda. Seal puhus küljetuul paremalt ning seetõttu otsisin aegsasti kohta vasakul tee servas, kuid jäin nii äärde, et polnud mingitki lootust tuulevarju saada. Seal pidin ikka üksvahe, liiati kergelt tõusval profiilil, kurja vaeva nägema, et eesmise diagonaalrivi kannul püsida. Soonets hoidis minu taha ja tõdes hiljem, et too oli tõesti raske lõik. Küsisin pärast, mida oleks pidanud seal tegema, ja ta ütles, et oleks pidanud esimese diagonaalrivi taha teise moodustama.

Kolmanda ringi algul pärast Kuremaad oli kohe elavnemist tunda. Olin eelmistest ringidest õppust võtnud ning peilisin nüüd grupis hoolsamalt välja parimad kohad, kuhu hoida. Esimesel küljetuulelõigul tekkis korraks küll oht, et jään taas diagonaali taha rippu, aga eespool lasi üks mees diagonaalis oma koha peal väikse augu sisse ning jalamaid ründasin toda kohta tuulepoolselt küljelt, vasakult. Sain ilusasti ühe Tartu Velo Klubi sõitja paremale käele ning kulgesin kogu ülejäänud küljetuulelõigu nagu vanajumala selja taga.

Soonets oli loendanud teisel ringil meie grupi suuruseks rohkem kui 35 ratturit. Meil oli Jõgeva rattaralli suurim grupp. Palamusele jõudsin pikas rivis neljandana. Ühtäkki kaotasid eesmised mehed innukuse. Inertsist liuglesin kõige ette. Vaatasin Savisiku otsa, et mis nüüd, kas keegi tööd ei tahagi teha. Paistis, et ei tahtnud. «Mis, mina kui kõige nõrgem pean siis rabama või?» esitasin ümberkaudseile retoorilise küsimuse. Ei mingit vastust. Otsustamatud pilgud. Olgu pealegi, otsustasin endamisi, eks siis katsun ise gruppi motiveerida. Ajasin tagumiku sadulast püsti ja tegin vastutuules väikse spurdi. Vaatasin taha – olin saanud koheselt umbes 20 meetrit edu. Võtsin eest ära vasakule, lasin jala sirgu ja hüüdsin üle õla: «Nali!» Lõbus peab ju olema, ei maksa seda võistlust surmtõsiselt võtta.

Lõpuks mehed reageerisid. Arusaadav, järgnes ju Luua-lähedane sügav org ja sinna tahtsid kõik hea hooga kihutada. Haakisin end mööduvasse ahelikku umbes kaheksandale positsioonile, hoidsin ilusasti tuulevarju, et tõusu alguses laskumisel kogutud hooga kõrgemale üles saada, kuid sattusin eessõitjaist paremalt möödudes kruusasele teepervele ning sinna mu kiirus kadus ja tõusul ründamise plaan kustus.

Kaareperele lähenedes pärisin Soonetsilt kui kogenud sõitjalt, et mis nüüd saama hakkab. Ta ütles, et grupis on paar meest, kes võiksid eest ära sõita ja võib-olla üritavad seda, aga ülejäänud teevad grupifiniši. Seega, kuna ma end äraminejate hulka ei arvanud, oli oluline ülejäänud ajal end õigel positsioonil hoida, et kusagile rumalasti tuule kätte ei jääks. Sain aru, et oluline on jõudu säästa, sest lõpus võib tulla veel kiirendusi ning siis peab olema valmis neile vastama.

Kaareperelt Palamusele lähenedes juhtus kõige järsema tõusu lõpu eel aga midagi ootamatut. Esimese hooga ei saanud arugi, mis lahti. Olin tõusust ilusasti üles saanud, grupis heal positsioonil, kui äkki hakkas kett imekiiresti ringi käima. Mis nüüd?

Kett oli eesmise väikse hammasratta peale lipsanud. Ma ei kasuta seda kunagi. Seetõttu ei saanud esimese jahmatusega kohe arugi, kumba vasakut käigukangi ma vajutama pean, suurt või väikest. Proovisin nii- ja naapidi, tulemust ei mingit. Kas nüüd on kõik ja grupp läheb?

Aga igal võistlusel on oma ootamatud kangelased. Tartu suusamaratonil oli see Mathias Juust, kes mind poolel maal pärast kukkumist väiksele grupile järele vedas. Seekord, nagu pärast teada sain, märkas mu häda Hawaii Expressi kollases-mustas vormis sõitnud Priit Vare (nr 125), kes pani käe mu seljale ja ütles: «Proovi veel.» Proovisin ja sain keti suure hammasratta peale. Ütlesin Varele südamest tuhat tänu ja seejärel spurtisin grupis ettepoole. Veel kord, suur tänu, Priit Vare! (Muide, kui esimesel ringil eessõitjailt vahetust üle võtsin, siis ütlesin noile mitut puhku, et «tubli töö» ja muud tunnustavat; üleüldse võiks üksteist heade sõnadega turgutada.)

Viimasel küljetuulelõigul peale Palamuset sain varasematest ringidest õppust võttes tuulevarjus ideaalse positsiooni. Aga ühtlasi tähendas see, et kui eest vahetati, nihkusin üha rohkem tuulepoolsele küljele. Kaks kohta enne mind vedas Soonets ning ta tõmbas kiiruse 41 km/h peale. Järgmine mees tema taga tegi põhimõtteliselt vaid sümboolse vahetuse ja siis oli minu kord kiirust hoida. Kui oma vahetust üle hakkasin andma, jõudsime just metsa vahele, kus tuul vaibus, mis tähendas, et kui tagumistele tee vabaks andsin, siis oli enamik gruppi spurdiasendi sisse võtnud ja läks paugutamiseks. Aga midagi polnud teha: vahetuse lõpetanuna ning üksjagu väsinuna pidin end samuti uuesti kokku võtma ja üleüldise kiirendusega kaasa minema.

Uus kiirendus tehti kohe siis, kui grupp keeras ringilt ära Jõgeva poole. Seal sai tosinkond meest 15-20-meetrise edu. Kuid teadsin, et nüüd ei tohi alla anda, vaid tuleb viimast mängu pannes järele minna. Sest tavaliselt pärast neid kiirendusi rahunetakse – mis tähendab, et tuleb veidi rohkem vastu pidada, kui grupp seda teeb.

Varsti olidki kõik taas suures pundis koos ning edasi läks mõõdukas tempos sõit Jõgeva poole. Üks mees küll spurtis eest ära, sai umbes 40-50-meetrise edumaa, aga keegi teda püüdma ei asunud. Umbes 4 km enne lõppu ründas vasakult Maario Orgla (nr 100), kuid ka temaga ei läinud keegi kaasa. Targemad mehed ründasid enne teravat vasakpööret Jõgevale, et mitte takerduda, kui grupp hoo maha võtab. Toda manöövrit ei osanud ette näha, nii palju mul kogemusi ei ole, mistõttu tuli hakata kohe pärast sirgele jõudmist pööraselt kiirendama.

Hoidsin ilusasti rivis tuulevarju. Kõik näis minevat sujuvalt, nagu peab. Silma nurgast nägin, kuidas grupp möödub suurel kiirusel veidi varem ette spurtinud Orglast. Aga ühtäkki kaldus võistlejate rivi teel hästi paremale, ja just ajal, kui olin alustanud paremalt möödumismanöövrit, mis tõi paratamatult kaasa selle, et sattusin liiva ja kruusaga teepervele – ja sinna mu hoog raugeski. Positsioon oli kaotatud.

Edasi ei hakanud rohkem kaklema. Tulin lõpuni sel kohal, nagu tulin, ja õigesti tegin. Soonets helistas pühapäeval, et Filtri sõidul Elvas oli mehi ja naisi langenud nagu loogu, üks oli murdnud isegi käeluu, keegi oli saanud kõva matsu lõuale. Finišisirgel võitlemine jäägu rohkem noortele uljaspeadele, kel meri põlvini. Olnuks ju nöök: jõuda viimasel hetkel võistlusele ja siis viimasel sirgel end hunnikusse sõita.

Sain 107 km pikkusel võistlusel ajaga 2:57.22 (keskmine kiirus 36,2 km/h) 69. koha. Soonets lõpetas kaks sekundit eespool, 56ndana. (Pildid võistlusest on siin.)

Finišialas nägin mitmeid morne mehi, kes ei olnud enda ega sõiduga rahul. Mehed, ärge stressake! Jäite ju terveks, lõpuni jõudsite, vihma kaela ei saanud, ära ei külmunud – siis on ju kõik peamine kombes. Ja minu nõuanne: kui teile sõidu kulg ei meeldi, siis tehke see ise huvitavaks, nagu mina seda endale tegin – vedage, mängige tempoga, kiirendage, passige ja siis rünnake, õrritage oma spurtidega teisi. Rattasõidus on ju kümneid võimalusi, kuidas võistlus värvikamaks teha – kasutage neid võimalusi. Tehke kino!
******
Amasa Back Trail and Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tartus Vabadussillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2-8: Mullune Mulgi rattaralli. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

Reede, mai 24, 2013

Pullerits: Miks mehed muutuvad mökuks ja pehmoks?

No nii, nüüd on see siis ametlik. Meediaettevõtja Hans H. Luik on välja öelnud, et varem olid mehed kõvemad – olid julgemad, täis rohkemat pealehakkamist, parema stressitaluvusega. Toda põlvkonda, kuhu kuuluvad ka minuvanused mehed, nimetatakse võitjate põlvkonnaks. Aga uuel, nooremal põlvkonnal on Luige väitel puudu alfaisase jõust. Eileõhtuses «Kolmeraudses», minu ühes lemmiksaates, sest Mihkel Raud esindab seal alfaisase stiili, nimetas saatejuht uue põlvkonna mehi otsesõnu mökudeks ja pehmodeks.

See ei tule teile ju üllatusena, et olen Luige ja Raua liigitusega nõus. Olen ju seda teemat siin blogis samuti käsitlenud.

Kuigi Luik rääkis spetsiifiliselt äriinimestest, on tema liigitus ka igati asjakohane, kui vaatame spordiharrastajaid ja Eesti mehi üleüldse. Näeme kas või seda, et ühed sitkemad ja vintskemad sellid on kestusalade harrastajate seas just keskealised, pealt 40-aastased. Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juhataja, on aastaid kurtnud, et noori mehi on massispordiüritustel vähe. Jah, kui vaatame nende ürituste pingerida, siis näeme, et esiots on nooremate päralt – mis on ka loomulik, sest noor ongi füüsiliselt võimekam kui keskealine. Aga need noored, kes kõrgemaid kohti nopivad, on nood üksikud, kes tegelevad vastava alaga pühendunult. Ehk on vähemalt pooleldi tippsportlased. Kuid vaadake laiemat pilti, ja te näete noorte meeste suhtelist põuda.

Mis teeb mehed pehmeks? Mugav kaasaegne elu, kus lapsest peale on vähe kohustusi ja vastutust. Tubane eluviis ja selle väärtustamine – kõva käsi on see, kes klaviatuuril kiirelt tippides ekraanil õiged aknad suudab avada. Skandinaavialiku pehmonduse eeskujuks seadmine. (Mu üks hea tuttav ütles Skandinaavia kohta tabavalt: munadeta ühiskond.) Naiselike väärtuste ületähtsustamine ja mehelike omaduste naeruvääristamine – teate ju isegi neid silte, nagu matšo, alfaisane jms. Koostöö seadmine individuaalsest pürgimusest olulisemaks. Püüded konkurentsi nivelleerida – teate ju küll neid jutte, et nn eliitkoolid tuleb kaotada, et koolide pingerida ei tohi koostada; ülikoolis ei tohi isegi hindeid enam avalikult välja panna, mis minu ajal oli täiesti normaalne ja tavaline: ülikooli astudes pandi eksamitulemused avalikult välja ja igaüks nägi, kui mitmes ta kui mitme punktiga pingereas on.

Seda nimekirja, mis teeb meestest mökud, jobud ja pehmod, võite ise jätkata.

Samas peab märkima, et mõnel mehel on pisut primitiivne ja ühekülgne arusaamine, et see, kes tahab vabaneda ohust, et teda peetakse pehmoks või mökuks, peab olema selline, kes kaalub ligi 100 kilo ning surub rinnalt vähemalt sama palju. Ei, küsimus on pigem mehe loomuses, mitte kehakaalus või biitsepsi rammus. Loomus – see on sirgeselgsus ja söakus, julgus öelda oma sõna ja kaitsta oma põhimõtteid, võidelda oma seisukohtade eest, ja kui tahate, siis võidelda ka spordirajal (see ei tähenda, et peab tingimata võitma, sest individuaalalal on võitjaid alati ainult üks).

Toon ühe näite. Pärast esmaspäeval Postimehes ilmunud kirjutist (täisversiooni leiate lehest, veebist on oluliselt lühendatud variant), mis paljastas homoaktivistide tegelikku palet, asusid nood vasturünnakule. Nad saatsid nii mulle kui Postimehe juhtidele pika kirja, kus esitasid minu vastu ridamisi süüdistusi, sh loo kallutatuses. Paljud oleks ilmselt sellise rünnakkirja peale ära ehmunud ja saba jalge vahele tõmmanud, sest homoaktivistid on ju sõjakad ja halastamatud. Lükkasin nende süüdistused kõik ümber ning lisasin oma vastuskirja lõppu:

«Lisan, et minu silmis on Teie kiri järjekordne näide sellest, kuidas homoaktivistid püüavad massiivse kirjakampaaniaga (vt Teie adressaatide loetelu) heidutada ajakirjandust käsitlemast homotemaatikat faktidele tuginedes ja erapooletult. Seda kinnitab ka tõsiasi, et püüate oma kirjas suunata ajakirjandust kirjutama asjadest, mida just Teie eelistate kajastada, ning juhtida ajakirjandust kõrvale teemadelt, mis Teie ideoloogia ega nägemusega ei haaku.

Kui Te tunnete muret tasakaalustatud meediapildi pärast, siis minu kirjutis, kus saavad võrdselt sõna mõlemad pooled ning mis toetub faktilistele tõsiasjadele, on just oluline panus selle temaatika objektiivsemaks kajastamiseks Eesti meediapildis.»

Miks heidavad mõned kommentaarides aeg-ajalt ette, et olen mõnikord arrogantne ja irriteeriv ja sõjakas? Ilmselt jooksebki siit põlvkondade lõhe: need, kes nimetatud etteheiteid teevad, kuuluvad küllap uude põlvkonda, kelle esindajad pole harjunud, et minuealiste põlvkond on lihtsalt võitluslikum, kes endale niisama pähe istuda ei lase, vaid annab vastulöögi, nagu andsin homoaktivistidele.
*
NB: tõelised ja õiged mehed kommenteerivad seda sissekannet oma nime alt!
******
Amasa Back Trail and Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kas tunnete ära, kes on see rattur Giro d'Italial? Fotod autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Üks pingutab, kümned vaatavad pealt - see on Giro d'Italia. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 3: Ei, need ei ole siiski meespehmod. Kui lähemalt uurite, näete, et need on tavalised naised Saksamaal sadulas aega veetmas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Venelane Vladimir Gussev Giro d'Italia eraldistardist 18. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Giro d'Italia - ainult väga kõvadele meestele. Foto autor: LaPresse/Scanpix

Kolmapäev, mai 22, 2013

Pullerits: Miks rattaralliks pole võimalik valmistuda?

Pühapäeval, kui läksin Lõunakeskuses Hawaii Expressi kauplusse, et lasta seal parandada eelmisel päeval maale sõites asfaltteelt kruusateele keeramise järel lõhkenud tagumine rehv, kuulsin pealtnäha lihtsat, kuid sisult mõtlemapanevat küsimust.

Uue rehvi panek käis kolme-nelja minutiga, kuigi esiotsa sain kuulda, et minu probleemi lahendamise alustamiseni võib minna pool tundi. Poole tunniga sõidavad kõvemad mehed, nagu Paul Lõiv ja Olavi Mõts (mitte mina), üle 20 km. Aga kauplus mobiliseeris end ja asi sai korda tehtud lausa lennult. Arve 6,90 eurot (allahindlus 0,00%).

Kui maksma hakkasin, saingi küsimuse: «Tartu rattaralliks käib kõva valmistumine?»

Ilma et oleksin küsimuse üle juurelnud, andsin spontaanselt vastuse: «Rattaralliks ei ole võimalik valmistuda.» Seda hoolimata tõsiasjast, et rattakilometraaži on mul sel kevadel kogutud üle 900.

Poolteist sekundit hiljem taipasin isegi, kui sügavamõttelise ja tõde tabava vastuse olin käigult andnud.

Ja seda seletasin ka mu rehvi lahkelt parandanud küsijale. Nimelt, mis vahet seal on, kas sõita enne rattarallit 400 või 1000 või 1500 km? Jah, vahe on kulutatud ajas, aga kas see kulutatud aeg aitab ka tulemust paremaks teha? Kahtlen sügavalt.

Kahtlus on põhjendatud. Fakt on see, et minusugune ei hakka kunagi sõitma rattaralli esimeses grupis. Ja minusuguseid on sadu. Isegi kui sinna mingi ime läbi trügida, siis varem või hiljem raputatakse sealt maha. Tuleb leppida võimetekohasema grupiga, milleks on kas teine või kolmas, olenevalt sellest, kuidas need kujunevad. Mõnikord on need läinud ka kokku. Näiteks eelmine aasta jõudsin Tartust väljudes teise grupi peasse, aitasin seal isegi tempot hoida, kuid pärast Külitset tuli tagant ikkagi kolmas grupp ja neelas teise grupi alla. See suur grupp kulges ka lõpuni.

Niisiis on asi iseenesest primitiivne: tuleb esimestel kilomeetritel hoida oma võimetekohasesse gruppi ja edasi hoolitseda vaid selle eest, et oma vea tõttu grupist maha ei jääks. See, kas sa oled selleks ajaks sõitnud 400 või 1000 või 1500 km, ei mängi minusuguste puhul mitte mingisugust rolli. Oled seal, kus sa oled, ja sinna ka jääd, kui ise vigu ei tee.

Oletame, et tõstan kilometraaži 2000ni. Ehk sõidan poole rohkem. Kas see aitaks mind esimesse gruppi? Kindlasti ei. Aga kui sõidaksin 3000 km? Ei oska öelda; võib-olla, aga pigem samuti mitte. Igatahes oleks ajakulu ebaproportsionaalselt suur võrreldes selle natukese tõenäosusega, mis hea õnne korral võiks lisanduda esimesse gruppi jõudmiseks. Ehk kulud ja tulu ei ole põrmugi tasakaalus.

Seega on järeldus lihtne ja elementaarne: rattaralliks ei ole minusugustel, keda on sadu, kellel on enam-vähem ühesugused võimed ja ühesugune varustus, võimalik valmistuda – või vähemasti ei anna see valmistumine mingit efekti. Seetõttu ei maksa jalgrattatrenne ka liiga tõsiselt võtta – ma ei võtagi –, vaid palju arukam on neid lihtsalt nautida, peaasi, et huvitav oleks. Näiteks sõita Tartu Velo Klubi trennis grupil lihtsalt eest ära – põnev!

Möödunud neljapäeval vedasime doktor Leho Ripsiga (ikkagi tõeline ja päris doktor!) gruppi Saadjärve lähistelt Kukulinna poolt Vedule, Tartu-Jõhvi maanteele. Vedasime vastutuult, mistõttu pidin üksjagu pingutama, et 33-34 km/h sees hoida. Kui maanteele keerasime ja kõrvale tõmbasime, et vahetus üle anda, märkasin üle õla kiigates, et grupp muutus passiivseks. Ütlesin dr Ripsile, et nüüd oleks õige aeg rünnata, aga ta ei võtnud vedu. Ega ma kaks korda ka ärgitama hakanud. Heitsin veel kord pilgu üle õla, kummardusin madalamale juhtraua kohale, vajutasin 38-40 km/h sisse ja panin ajama. Et mis mõttega? Aga lihtsalt seepärast, et huvitavam oleks. Ja mul kama kaks, mis nad seal tagapool minu manöövrist arvavad. Peaasi, et ma sellega kedagi ei sega. Kindlasti ei seganud.

Pedaalisin üksi ees ligi 10 km, kui Aovere ristis tuli tagant neljane meeskond ja vuhises minust mööda. Ent millegipärast lasid nad enne Inglimäge tempo alla, nii et läksin kiirusega 41-42 km/h neist uuesti mööda. Inglimäe tõusu võtsin pisut rohkem kui 30 km/h-ga kõige ees, meeskond mõned meetrid maas. Nad olid üllatavalt äraootaval seisukohal. Järgnenud langusel vajutasid aga gaasi põhja. Söandasin neile taha haakida – peaasi, et ei segaks. Languse all võtsid nad sisse kiiruse ligi 60 km/h ja hakkasid seda hoidma. See oli täitsa kiire, isegi taga pidi vaeva nägema, et täpselt tuules püsida. Aga kuna lasin eest vahetunud vedaja alati enda ette, siis see tähendas, et iga kord tekkis minu ette pisuke tuulesein, mis lõpuks saigi saatuslikuks. Ehk sedasi lõõtsana taga jõlkudes loobusin iga hinna eest eessõitjaist hammastega kinni hoidmast. See ei olnud enam huvitav ega põnev, see läinuks end vägistamiseks.

Aga vahva sõit oli, elamus missugune! Kuidas too trenn võinuks mõjuda rattaralli tulemusele – sel pole mingit tähtsust. Sest, nagu ütlesin, minusugustel pole nagunii võimalik Tartu rattaralliks valmistuda.
***
Eile sain meeldivat tagasisidet. Käisin Tallinnas modereerimas ühte ajakirjandusteemalist debatti ning sain seal mitmelt inimeselt tunnustust esmaspäevases Postimehe ilmunud kirjutise "Viljatud rünnakud" kohta, et Eestis on keegi, kes julgeb neil teemadel ausalt ja kartmatult kirjutada. See tunnustus oli väga südantsoojendav. Aitäh!
******
Amasa Back Trailhead, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Tanel Kangert Giro d'Italia 16. etapil. Fotode autor: AP (1) ja LaPresse (2) /Scanpix
Fotod 3-5: Tanel Kangert jääb Giro d'Italia 16. etapi lõpuheitluses hispaanlase Benat Intxausti järel teiseks. Fotode autor: AP/Scanpix

Esmaspäev, mai 20, 2013

Pullerits: Miks mahukultus on hävitav ja viljatu?

Kahjuks ei ole kõik mu viimase kirjutise sõnumist – et ei ole mõtet kogu aeg peamiselt mahtu taga ajada – aru saanud. Kuid mul on hea idee, kuidas seda mõtet veel paremini teieni viia, ja nii, et te sellega paremini haakuksite. Selleks tuleb teile pakkuda pidet, millele te saaksite meeleldi toetuda. Vaadake nüüd, kuidas ma seda teen.

Tolleks pidemeks on Eesti ajakirjandus ja selle arengud.

Mis toimub nüüdisaja ajakirjanduses? Avage väljaannete veebiküljed ja te veendute, et käib totaalne mahu tagaajamine. See toodangu hulk, mis iga päev lugejateni paisatakse, on oluliselt suurem kui näiteks kümme aastat tagasi. Tööloosungiks on toota uudiseid vahetpidamata. Ja toodetaksegi. Innuga toodetakse. Mõnel pool on isegi normid ees, et olgu päevas kümme tükki tehtud. Või lausa tosin. Kirjutasin sellest kriitiliselt ka laupäevase Arteri juhtkirjas:

«Ja [meedia masinavärk] toodab lakkamatult sõnumeid, mis kokku ei moodusta paraku midagi arukat ega mõttekat. Näiteks Õhtuleht oli kolmapäeva lõunaks tootnud Malmöst [Eurovisiooni lauluvõistlusega seoses] üle 30 loo. Arvate, et palju? Palju lugusid tehakse sama ajaga Postimehes – loendasin neid üle poolesaja.»

Aga nüüd küsimus: kas see tohutu mahuhullus on toonud meile tulemustes kvaliteedi?

Ma tean, mis te vastate: «Ei!» Ja mul on raske teile vastu vaielda.

Nagu iga lugeja võis näha, oli ühe üle-eelmise nädala üle-eestlise lehe kolmandal küljel lugu, kus ühes kaheksarealises lõigus leidus koguni kolm viga:
1) ütles ETV saaters... - peab olema saates;
2) ETV saaters "Ringhääling"... - peab olema "Ringvaade";
3) ...lausu Raie - peab olema lausus.

Ilmselt on mahud aetud nii suureks, et enam ei jätku jaksu kvaliteedi tagamiseks.

Vaadake, kui ma õppisin Tartu Ülikoolis, kus mu õpetajateks olid Juhan Peegel, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Reet Kasik, Krista Aru, Peeter Olesk, Peeter Torop ja paljud teised targad inimesed, siis sain seal õpetust, et ajakirjanduse ülesanne on teha suurest sündmuste virvarrist tark ja arukas valik ehk eraldada terad sõkaldest ja viia terad lugejateni. Aga nüüd ei tegele keegi enam selle sõelumisega, vaid aetakse taga mahtu ehk visatakse enam-vähem kõik, mis kätte saadakse, lugejate ette. Veel kord: aetakse meeleheitlikult taga mahtu, tuues ettekäändeks ja õigustuseks, et eks lugejad ise otsusta, et mis õigus on ajakirjanikel üldse valikut teha, mida lugejatele pakkuda ja mida mitte.

Eelmise nädala lõpus kurtis mulle üks Eesti kogenumaid ja hinnatumaid pressifotograafe, et ta on sellest mahu tagaajamisest, mida veebimeedia nõuab, surmani väsinud. Ta oli nördinud ja pahane, et peab sõitma taksoga kord Piritale, sest seal on mingi prügihunnik, millest on vaja teha fotogalerii, ja seejärel kihutama Õismäele, kus on mingi prahihunnik, millest on samuti vaja fotogaleriid. Ta oli nördinud ja pahane, et tal ei jagu enam aega tegelda oluliste teemadega ega pöörata tähelepanu oma töö kvaliteedile.

Kust see mahuhullus siis alguse sai? Kes on süüdi? Süüdi on, kui tsiteerida tuntud rahvaväljendit, delfi debiilik. Omal ajal leidus üks hull ehk debiilik, kes arvas, et just maht on otsustav, ja tootis meeletus koguses igasugust inforämpsu. Lugejad läksid õnge. Siis märkasid teised, et kui maht andis algul kiire edu, siis tuleb järelikult neil ka mahu peale panustada. Ja läksid mahuhullusega kaasa.

Ja nii tehaksegi aastast aastasse kollektiivselt mahtu. Aetakse mahud üüratuks. Aga kvaliteeti, nagu eespool mõne näitega viitasin – ja neid näiteid võite ise lõdva randmega kümnete ja sadade kaupa juurde leida –, ei ole see meeletu maht taganud.

Ja siit jõuamegi tagasi mahukultuseni Eesti harrastusportlaste hulgas. Usun, et siin on piisavalt palju tarku spordihuvilisi inimesi, kes ajakirjanduse arengu kirjeldamise taustal oskavad ise mahuhulluse kohta harrastajate seas vajalikud järeldused teha.

Mida kostate?
***
Ja ärge unustage lugemast minu tänast olulist kirjutist "Viljatud rünnakud" Postimehe 4.-5. küljel. Pühapäeva õhtul lisatud värskeima materjaliga, kuid võrreldes lehelooga mitu korda lühema veebiversiooni leiate sellele lingile vajutades.
******
Abraxas Wall, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Tartu tänavuse nn jooksumaratoni lõpetajaid. Esimesel pildil paremal 6. koha saanud Andrus Lein, vasakul 7. kohale tulnud Ralf Lipp. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tartu tänavuse nn jooksumaratoni tugevate jooksjate grupp. Tempot dikteerib Margus Pirksaar (nr 6). Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, mai 16, 2013

Pullerits: Miks mõned ei julge tugevaid trenne teha?

Eelmise sissekande kommentaaridest tuli lõpuks välja, miks kümned ja kümned mehed ühel ja samal tulemuste nivool tiksuvad. Sest nad ei taha või ei viitsi või ei julge tugevaid lõigutrenne teha.
No mis mehed need sellised on?!

Ütlen otse: õigele spordimehele just lõigutrennid meeldivadki. Õige spordimees just lõigutrenne naudibki. Nõrgad ja pehmod ja mugavussportlased – need käivad oma ühtlast tempot tiksumas. Ja siis imestavad, et näe, kogusin tänavu poole rohkem kilomeetreid kui mullu, aga tulemus peaaegu üldse ei paranenud.

Ütlen teile, mehed, ühte: kõva lõigutrenn – see on puhas nauding!

Kui olin sama noor, nagu paljud teist, siis oli mulle just lõigutrenn see, mis adrenaliini üles küttis. Oi, kuidas need trennid mulle meeldisid, kui sai kihutada! Puhas rõõm.

Täna pidin tööasjus väntama Tartus rattaga üles mööda Baeri tänavat Toomemäe kõrvalt, sealt, kust Tartu GP-l ratturid hirmsa hooga linnasõidul alla on sööstnud. Tuli meelde, kuidas tudengipõlves sai seal teiste jooksumeestega trenni tehtud: viis või kuus korda jooksime kambas seda 450-meetrist tänavatrassi ülesmäge. Nüüd ei ole seal viimased 20 aastat kedagi üles jooksmas näinud.

Veel ägedam oli see, kui sai staadionil kihutada. Tõmbasin naelikud jalga ja tegin staadionil 5-7x200 m või 5x300 m üle pooleteise või kahe minuti pikkuse pausi. Kiirus oli vastavalt 27-28 ja 42-43 sekundi kandis. Kõva jooks oli see, kui viimase kahesaja tegid 25 sekundi lõppu. Samuti mäletan, kuidas kord tegin Tallinnas Spordilehes praktikal olles lõunapausi ajal tollasel Komsomoli staadionil 4 või 5 korda 400 meetrit, Andrus Nilk tuli veel aega võtma. Jooksin neid lõike minuti kanti, paus oli üsna väike, vast minut-poolteist, viimase lõigu ajal olin juba väga kinni, hirmus valus oli, aga mäletamist mööda jooksin tolle ikkagi alla minuti.

Või räägime kilomeetristest lõikudest. Need, mis seal salata, läksid juba otsapidi mugavusspordiks. Kui tempo oli 3.05-3.10 vahel kilomeetri kohta – nii oli ette nähtud –, siis saate ju isegi aru, et see ei olnud kuigi nobe. Aga mõnikord sai nois trennides ka jalad kõhu alt välja võetud. Mäletan, kuidas jooksin kunagi koos hilisema politseijuhi Aivar Otsaltiga, kes oli 400 meetris 47 sekundi mees, ja tegin viimase kilomeetri (see oli veel sisehallis 150-meetrisel ringil) 2.53ga – ei mingit probleemi. Otsalt jäi kaugele maha.

Kui sellised lõigutrennid ära tegid, siis tundsid, et olid ikkagi trenni teinud.

Aga mis nüüdisajal käib? Üks lõputu mahu tegemine, kilomeetrite ja treeningtundide kogumine. Enamgi veel: nüüd pole enamikul massijooksudest osavõtjail vist naelikuidki – mõni ime siis, et nad lõigutrenni ei tee.

Ütlen teile, mehed: mugavaks olete muutunud, väga mugavaks. Mõtlete, et kaks või kolm tundi trenni on kõva sõna ja edu pant. Ei ole, mehed, ei ole. Valusat tööd tuleb teha, ennast piitsutada, valuläve murda, end tagant sundida. Kui hakkate ka kunagi 800 meetrit lõdvalt igas stardis alla kahe minuti jooksma, siis võite end jooksumeheks hakata pidama. Seni, sorry, olete lihtsalt kulgejad, ükskõik, kui pikalt ja palju te ka ei kulge.
******
Kane Springs Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viljar Vallimäe (paremal punases) juhendamisel 1. Tartu linnamaratoniks treeniv Kalle Jaarman tegemas mullu augusti lõpus lõigutreeningut. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Tartu tänavuse nn jooksumaratoni lõpetajaid. Fotode autorid: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix (2, 3) ja Margus Ansu, Postimees/Scanpix (4)

Kolmapäev, mai 15, 2013

Pullerits: Miks pikad trennid on mõttetud?

Niipea kui Tartu nn jooksumaraton läbi sai, ronisid paljud kohe sadulasse. Eile pedaalis Tartu Velo Klubi trennis koguni 42 meest. Isegi Pelotoni klubi mehed olid kohal, nende seas endine suusakoondislane Kaspar Kokk. Ja nagu Pelotonist räägitakse, siis hakkasid nad juba linnas kihutama. Linnaservas Tartu rattaralli uhiuuel lõigul kruvisid nad Võru poole suundudes vastutuult kiiruse üle 40 km/h. Kuulsin selja tagant, kuidas mõni mees juba kurtis, et sõit muutus tempolt piiripealseks.

Polnud see eriline kihutamine midagi. Tõsi, mul olid reied-puusad nn jooksumaratonist endiselt vägagi kanged, mis andis mõneti tunda pärast Otepää suunas keeramist, kui järgnesid pikad tõusud. Lõpuks vaatasin, et 72 pikkuse Tartu-Pangodi-Elva-Tartu uksest ukseni ringi keskmine kiirus tuli 34,7 km/h. Pole paha, aga ikkagi jupp maad aeglasem, kui mu 50,5 km pikkuse paaristemposõidu 36 km/h.

Eilne rohkem kui kahetunnine sõit tuletas meelde siin kommentaarides antud soovitust teha rohkem kolmetunniseid trenne. Tänan, ei. Kolmetunnised trennid on mõttetud.

Selgitan.

Mis on meie peamisi taastumatuid ressursse? Loomulikult aeg. Näiteks seda aega, mida ma kulutan siin teile kirjutamiseks, ei saa ma mitte kunagi tagasi. (Jah, selles mõttes on ka siinse blogi pidamine mõttetu.) Kolm tundi – see on kaheksandik päevast. Võtame uneaja maha – ligi viiendik päevast! Kui saate minuvanuseks, 47, siis hakkate küllap aja väärtust paremini mõistma, alla 40-aastasena on meri muidugi enamikul põlvini.

Mida saab kolme tunniga teha? Väga palju kasulikku. Väga palju arendavat. Kas või lugeda. Kas või perega olla ja suhelda. Aga kolm tundi pedaale tallata, tosse kulutada või suuski nühkida – see on arulage aja priiskamine. Sellist aja kulutamist võivad endale lubada need, kes on tippsportlased ehk kes teenivad sportimisega elatist või kes on rantjeed. Kui paljud teist on rantjeed, näpp püsti! Tippsportlaste kohta ei maksa küsidagi – neid siin ei ole, nemad teevad trenni (või kui mõni neist peaks siin seda lugema, siis lõpetagu kohe – marss trenni!).

Kuid mis on peamine: kolmetunnisest trennist saadav kasu on rahvaspordiüritusi arvestades minimaalne. Veelgi täpsemalt väljendades: mida pikemaks läheb trennile kulutatud aeg, seda suuremaks käriseb ebaproportsionaalsus, kui palju sellest tulu tõuseb.

Seletan lähemalt.

Täna hommikul kella seitsme ajal koeraga väljas jalutades (nii tuleb hommikune söögiisu parem) trehvasin naabrimeest, kes tunnistas, et tema suusa- ja jooksutrennide keskmine pikkus jääb alla 50 minuti. Ometi jooksis ta Tartu nn jooksumaratonil 500 sekka. Täitsa tubli, arvestades, et ta ei ole mingi padupaadunud (kas pole vahva tuletissõna?) harrastussportlane.

Oletame nüüd, et naabrimees hakkab tegema rohkem kolmetunniseid trenne. Need tulevad millegi arvelt, selles pole kahtlust. Aga kui palju ta sellest võidab? Mitte ei usu, et saavutatud edasiminek oleks väärt selleks kulutatud aega, taastumatut ressurssi. Väidan, et ta saavutab piisava edasimineku ka siis, kui tõstab keskmise trenniaja 1:10 peale ja lisab veidi intensiivsust.

Tean, millest räägin. Selgus, et näiteks jooksjana treenisin omal ajal ligilähedaselt samamoodi nagu naabrimees: 9-10 km mugavustsoonis. Ja ikkagi jooksin sellise trenni pealt Tartu nn jooksumaratoni 2008. aastal 63. koha peale, aeg 1:37.13. Aasta varem olin samasuguse mugavustrenni pealt olnud oma elu esimesel täispikal nn jooksumaratonil 98. (Kuidas mugavustrenn kasu toob, sellest kirjutan juuni keskel ilmuvas vastupidavusalade erilehes Maraton).

Niisiis, resümee: tavalisel inimesel, nagu näiteks mina, ei ole mõtet raisata oma aega pikkadele, kolmetunnistele trennidele, sest neist saadav kasu ei ole vähimalgi määral proportsioonis treenimiseks kulutatud ajaga. Enamgi veel: mida rohkem aega kulutada, seda väiksemaks muutub kulutatud aja kasutegur. Ligilähedaselt samasuguse tulemuse, nagu kolmetunniste trennidega, võib saavutada ka palju lühemate treeningutega. Võita nn jooksumaratonil näiteks tosin kohta, olles selleks kulutanud nädalavahetustel pikki tunde – see ei ole lihtsalt arukale inimesele mõistlik tegu.
******
Kane Creek Road, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Käib Giro d'Italia! Kus on pildil Tanel Kangert? Fotode autor: LaPresse/Scanpix