Kolmapäev, juuli 31, 2013

Pullerits: Ahh, mehed, minge te kõik metsa!

Siin on teile paar isiklikult läbi proovitud soovitust, kuhu võiksite minna – täpsed juhised (ja ettekujutust andev kaart) juures, et keegi liiga võssa ei paneks. Või veel hullem – sohu... Räägin, mõistagi, rattaga metsa sõitma minemisest.

Laskevälja rattarada Põlvamaal:

http://www.tarbija24.ee/1313066/rattal-tagasi-ew-aega

Kaiu rattarada Jõgevamaal:

http://www.postimees.ee/1298998/haagid-metsa-all

Kooraste rattarada Põlvamaal:

http://www.tarbija24.ee/1292616/otsige-metsast-jarvi

Piusa jõe ürgoru rattarada Võrumaal:

http://www.tarbija24.ee/892966/urgne-kutse-tombab-kaanulisse-orgu

Kõrvemaa rattarajad Harjumaal:

http://www.tarbija24.ee/907368/eesti-sveitsis-leiab-kauneid-jarvi

Endla looduskaitseala rada Jõgevamaal:

http://www.tarbija24.ee/914476/minge-rappa-eestimaa-sudames

Taevaskoja ja Kiidjärve rajad Põlvamaal:

http://www.tarbija24.ee/1317026/kolm-rada-uhe-hoobiga

Kahjuks ei ole Postimehe veebiküljel saadaval minu kirjeldused ja info Palamuse ja Elistvere vaheliste radade kohta Vooremaal, Paganamaa radade ja Karula rahvuspargi suure rattaraja kohta Võrumaal. Aga andsin toimetusele oma palvest teada, et tehku need lood kõigile kättesaadavaks.

Igasugune tagasiside ja soovitused nii siin kirjeldatud kui sõitmist väärvivate radade kohta on väga teretulnud, enne kui need raamatu kaante vahele lähevad. Siis on juba hilja midagi parandada.

Head sõitmist ja konstruktiivset tagasiside andmist!
******
Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kooraste rattarada ületamas Atsiku oja Põlvamaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sakala tee esimene kilomeeter Viljandimaal. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, juuli 26, 2013

Pullerits: Halb uudis: saja seest jälle väljas!

Käisin kuu aega tagasi kümmekond päeva puhkusel. Tulin puhkuselt tagasi. Läksin rattaga maastikule sõitma, umbes 43 km Kaiu rattarada Jõgevamaal. See oli maastikku kaardistav/pildistav sõit, puhast sõiduaega 2:32. Nii et ei midagi kiiret. Paar päeva hiljem tundsin, et põlv on valus. Helistasin dr Leho Ripsile, kes möödunud talve hakul mu põlve opereeris ja sealt kümmekond sentimeetrise läbimõõduga lahtist kõhretükki eemaldas.

Dr Rips kutsus, et tulgu ma põlve näitama. Läksin. Palus mul jalga põlvest sirutada. Ei saanud päris sirgeks. Dr Rips ütles, et see tõsiasi talle ei meeldi, vaid teeb teda murelikuks. Näitas harjutusi, mida tuleb teha.

Siis katsus põlve. Paari sekundiga oli talle selge see, mida olin isegi kahtlustanud: vesi on sees.

Aga doktor, mis nüüd saab?!

Dr Rips kirjutas põletikuvastased tabletid: kaks nädalat neelata Arcoxiat. Aga rattasõitu ei keelanud. Vastupidi, ütles, et seda ei tohi katki jätta, kuid lisas, et pean sõitma kergelt. Katki ei tohi jätta seepärast, seletas ta, et siis «surevad» lihased hoopis ära ja see on tulevikku (mitte isegi sportlikku, vaid argielulist) silmas pidades ekstrahalb. Ta märkis, et mul on nagunii opereeritud põlve kohal reielihas nõrgem ja kiduram kui vasakul, opereerimata jalal. Ja et ma seda usuks, otsis välja sentimeetri ja näitas: tervel jalal ümbermõõt 43 cm, opereeritul 41,5 cm. Ehk teisisõnu: opereeritud jalale tuleb ikkagi koormust anda.

Aga ma ei käinud dr Ripsi vastuvõtul tema tavapärastes kohtades. Käisin Puusepa 1a 2. korrusel, kus tal on koos dr Madis Rahuga rajatud sporditraumatoloogia keskuse ajutised ruumid. Kuni keskuse enda ruumid valmis saavad. (Uuest keskusest lugege siit!)

Niisiis, jätke meelde: kui teil ka tekib seoses sportimisega hädasid, siis nüüd on olemas ravikeskus just teiesugustele – eelnimetatud sporditraumatoloogia keskus. Just spordimehed (ja –naised) on sinna oma muredega oodatud. Nii et enam ei saa keegi öelda, et kasutan konkurentsieelist, sest mul on dr Ripsi juurde privilegeeritum juurdepääs. Ei, kõik on võrdses seisus.

Küsisin dr Ripsilt visiidi lõpetuseks, kas olen tema uues keskuses üks esimesi patsiente. Ei ole, vastas ta. Ja mis eriti jahmatav: ta lisas, et ma ei mahu isegi esimese saja sekka. (Nii suur tung juba sinna...)

Niisiis olen esisajast väljas. Aga nähkem selles ka midagi positiivset: põhimõtteliselt olen siis Rein Taaramäega samasuguses paadis. Ka tema jäi Tour de France’il oma hädadega esisajast välja.
**
Üks asi veel: olen saanud meeldivalt palju tagasisidet oma kirjutisele Detroidist, mis on üllataval kombel paljusid kõnetanud. Kas te mõistate, mille tõttu on kõnetanud?
******
Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaiu rattarajalt hargnev Tammeluha matkarada kulgeb pool kilomeetrit piki Siberis kasvanud lehise puidust rajatud laudteed üle luha Pedassaarele. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sporditraumatoloogia keskuse rajajad dr Leho Rips (vasakul) ja dr Madis Rahu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, juuli 23, 2013

Pullerits: Tubli, Taaramäe teeb õigesti!

Kes juhtus nägema esmaspäeva õhtul ETVs spordiuudiseid, sellel oli õnn näha ka lühiusutlust Rein Taaramäega, mis oli tehtud Tartu lennujaamas (chew that, Tallinn!). Ta ütles: «Pikki plaane ei saa teha, sest enne tuleb endas selgusele jõuda. Järgmised kaks nädalat istun Tartu kodus ning käin mõne arstiga nõu pidamas ja puhkan pisut.»

Seega sai igaüks, kel vähegi kõrvakuulmist, oma kõrvaga kuulda, et Taaramäe kavatseb teha just seda, mida talle esmaspäeva hommikul oma blogikandes olin soovitanud – mis peaks olema küll väga valus hoop kõigile neile, kes on võtnud endale pimesi kinnisideeks vaielda vastu kõigele, mida ma ütlen, ja kuulutada (seda ikka ja jälle anonüümselt, tehes sedasi paratamatult täis ka teiste anonüümikute margi), et kõik, mis mul öelda ja soovitada, on vale ja kahjulik. Ja kui nad saaks, siis soovitaksid omalt poolt, et Taaramäe teeks risti vastupidi sellele, mida ma olen kirjutanud.

Ehk siis Taaramäe peaks minema näiteks Prantsusmaa arstide juurde. Igatahes mitte Eesti arstide juurde.

Ja eksivad ka need, kes eelmise sissekande all püüdsid üles kiskuda teemat, et kõik, mis jääb Taaramäel jalgadest kõrgemale, on logisev, küsitav ja kaheldav.

Las ma ütlen teile ühte: Taaramäe, kelle peanupus peituva üle mõned on julgenud kriitiliselt sõna võtta, kirjutab palju paremini ja stiilsemalt ja elavamalt ja loovamalt kui suur enamik teist. Olen lugenud tema blogi (soovitan teilgi) ja mõelge, et kui mees on viis-kuus tundi sadulas vändanud, siis kuidas ta küll jaksab veel nii originaalset ja vahvat teksti toota. Pandagu teid kirjutama oma väiksest rahvaspordivõistlusest reportaaž – ja vaatame siis, mis sealt tuleb. Pahatihti üsna küündimatu ja algeline ja primitiivne jutt tuleb.

Aga Taaramäe tekstide puhul imestan isegi teinekord, sugugi mitte harva, et vaat, kus on vahvalt ja tabavalt ja originaalselt öelnud. Inimene, kel peas asjad pole korras, ei suuda nii loovalt ja loominguliselt ja hästi end väljendada, nagu seda teeb Taaramäe.

Muidugi on tal keeruline seis – kuidas te sellest aru ei saa? Mõelge, kas teie saate sellest lihtsast asjastki aru, et teete hirmsalt trenni ja pingutate, aga näete, enamik saab ikkagi mult pähe, kuigi ei ole mul noorusest ratturi ega suusataja tausta, ei ole mul teiega võrreldavat varustust, vanust on rohkem kui enamikul, näitajad on alla keskpärase (siin on ju sageli osatatud mu õblukest ülakeha, kuigi ülakeha on suusatamises väga tähtis) ja trenni ma ka ei tee – ja kui teen, siis teen kõike väga valesti, nagu siin on korduvalt rõhutatud (nagu ka viimase sissekande järel, muide). Aga miks te ikkagi pähe saate?

Hammustage kõigepealt see läbi. Ei suuda? Siis ärge hakake ka Taaramäe teemal targutama. Vähemasti võiks püüda aru saada, et kui teha maailmatasemel tippsporti (ja kas või Touri 18. koht eraldistardist sõidus on maailmatase), siis see on midagi sellist, millest meie, lihtsurelikud, lõpuni aru ei saa. Veel raskem on aga praeguses olukorras langetada otsuseid sportlasel endal, kes on kogu selle probleemipuntra sees ja kes lõpuks peab oma otsuste eest ka vastutust kandma. Sh anonüümikute ees.
******
Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Rein Taaramäe on tulnud grupisõidus Eesti meistriks. Fotode autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, juuli 22, 2013

Pullerits: Kellelt saab Taaramäe abi?

Kes juhtus eile õhtul nägema ETVs spordiuudiseid, sel ei libisenud küllap kõrvust mööda Tour de France’i ülekannete ajal abikommentaatorina töötanud Allar Tõnissaare sõnad Rein Taaramäe aadressil: «Taaramäel on mitme aasta pikkune kompleksne probleem. Ta keha on reservid minetanud ja ma ei soovitaks tal sel aastal Vueltale enam mitte mõeldagi, vaid külastada Eesti arste, sest tundub, et siit saab tihtilugu paremat konsultatsiooni, kui Prantsusmaal.»

Just! Mul on iseenesest tekkinud samad mõtted. Ma ei tea, millised ja mis tasemel arstid on aidanud Taaramäed Prantsusmaal, kuid usun sellegipoolest, et Eesti arstidest oleks rohkem abi.

Kas nüüd, pärast Touril teise saja algusse jäämist, on vaja kohe arsti juurde tormata, küsivad ilmselt mõned. Jah, on küll. Taaramäe tunnistas ise ka intervjuus Jaan Martinsonile, miks Tour ebaõnnestus: «Põhjused võivad peituda hooaja alguse ületreeningus, astmas, mingis viiruses või lihtsalt väsimuses.» Ehk kõik suuremal või pisut vähemal määral meditsiinilised probleemid.

Mis lubab arvata, et Eesti arstid võiks olla paremad kui Prantsuse arstid?

Ei usu, et Prantsuse (või teistele Lääne-Euroopa) arstidele on Taaramäe mingi eriline patsient, kelle probleemidesse südame ja hingega süüvida. Seal, arvata võib, on ta lihtsalt üks sportlane, kellel on mingid kummalised hädad – «Ahh, paneme, näe, need rohud peale, vaatame, ehk aitab... Ja kui ei aita, no mis siis mina teha saan?! Järgmine patsient, palun!».

Eestis on hoopis teine lugu. Alates juba sellest, et siin saad emakeeles arstile oma asjad ära seletada – ehk kommunikatsioon on tõhusam. Sageli hakkab ju ravi lonkama või kiiva kiskuma juba sellest, et patsient ei suuda oma hädasid arstile piisavalt hästi selgeks teha või ei suuda arst tema hädadesse ülemäära süüvida.

Teiseks, Eestis kuuluvad arstid ühte süsteemi. See tähendab, et näiteks Tallinna kopsuarst tunneb vägagi hästi Tartu südamearsti, kes tunneb väga hästi Tallinna ortopeedi jne, mis tähendab, et nad saavad omavahel konsulteerida ehk ravi peaks muutuma vägagi kompleksseks.

Kolmandaks, Eesti arstid võtaksid Taaramäe ravimist suure ja vastutusrikka ülesandena, koguni rahvusliku ülesandena. Siin ei oleks ta tavaline reapatsient. Eestis on Taaramäe rahvuslik aare, ja pole kahtlustki, et arstid saavad sellest suurepäraselt aru. Eesti arstid tegeleksid temaga seni, kuni probleemid on tuvastatud ja kõrvaldatud.

Neljandaks, ei ole mingitki põhjust arvata, et Eesti tipparstid – ja siin pääseks ta tõepoolest tipparstide vastuvõtule – on kehvemad kui Prantsuse võib-olla keskmisest paremad arstid. Pigem ikka tükk maad paremad.

Kõige krooniks tõestamaks, et Eesti parimad jõud on võimelised tegema maailmatasemel tööd, on lugu tänavusest kevadest, kui Eesti spetsialistid, kes panid pead kokku, suutsid Sulev Kõksi eestvedamisel seljatada maailmaspordis kõigutamatuna püsinud WADA, seades kahtluse alla kasvuhormooni testi piirmäärad.

Asi see siis Eesti arstidel Taaramäe probleemidele lahendus pole leida. Aga selleks, nagu seletas mulle hiljuti üks Eesti tipparst, tuleb Taaramäel ikka endal Eesti arstide poole pöörduda, sest arstid ei saa käia endale mööda maad ja ilma ringi patsiente nurumas.
******
Jaanus Laidvee on Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe kustutamas janu pärast Eesti meistritiitli võitmist grupisõidus. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Eesti meistrivõistlustel grupisõidus. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe, Eesti meister grupisõidus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, juuli 18, 2013

Pullerits: Miks ma lõpetasin treenimise?

Kus on uurivkommentaatorid? (Näete, jälle naksti! uudissõna loodud.) Miks keegi ei tea ega taipa, mis toimub? Miks kõik tuleb nagu sülelastele taldriku peal ette tuua, tükkideks lõigata, suhu toppida ja aidata alla ka veel neelata?

See tuleb enamikule nüüd jahmatusena, aga aeg on vana asi lõpuks ära rääkida. (Just seepärast, et tegemist on vana asjaga, saabki nn – just nn! – uurivkommentaatoreile etteheiteid teha.) Nimelt: olen teinud treenimisega lõpparve.

Nädal tagasi said kaks Tartu Velo Klubi trenni siirdunud ratturit sellest lõhna ninna, aga nagu näha, siis päris lõplikule järeldusele nad ei jõudnud, et teema avalikult välja kuulutada. Tulin kella kuue ajal rattaga kesklinnast töölt, jõudsin Jakobi mäe otsa Tähtvere pargi servas, kui kaks tuttavat meest trenni läksid, mind märkasid ja küsisid, kas ma ei tulegi. Ütlesin, et ei, pole mõtet, põhjust ega vajadust. Küllap, arvatavasti, võisid nad mu sõnu pidada naljaks või konkurentide eksitamiseks, kuid seda need sõnad siiski ei olnud.

Tõde on see, et alates juunist olen lõpetanud igasuguse trenni tegemise. Sest tõepoolest: ei ole mõtet, põhjus ega vajadust. Et kuidas siis äkki nii?

Aga mõelge peaga! Ja vastake: kui palju on mul võimalik rattasõidus arvestades kõiki asjaolusid, millest siin viimastel kuudel juttu on olnud ja mida tõsised harrastussportlased oskavad une pealt ette lugeda, veel paremaks saada? Mitte mingisugust võimalust ei ole. Ja seetõttu saab ainuõige otsus olla, et aitab treenimisest.

Vaadake kõik, kes on enam-vähem minuvanused ning on aastaid regulaarselt harjutanud: mitte ükski trenn ei tee teid enam paremaks. Isegi kui pisut teeb, siis ei ole see kulutatud aega ja energiat väärt. Ja kui palju see pisut paremaks saamine aitab? Kas hakkan sõitma Tartu rattarallil esimeses grupis? Loomulikult mitte. Ja isegi kui saada pisut paremaks, kas tänu sellele lõpetan teises grupis 260. koha asemel 190. kohaga? Ei, siin puudub vähimgi põhjuslik seos. 190. kohaga võinuks lõpetada ka tänavu, kui oleks rohkem õnne olnud, kui oleks rohkem julgust olnud, kui oleks rohkem kogemusi olnud, kui oleks rohkem nahaalsust olnud. Aga mitte ühtegi neist neljast ei saa hankida trennis, kui saad võistlusel kaine mõistusega aru, et ei ole mõtet võtta alusetuid riske ning tervist ohtu seada.

Niisiis, olgu veel kord korratud: olen lõpetanud igasuguse trenni tegemise.

Aga mis need 34-35 km/h temposõidud siis on, küsivad paljud ilmselt hämmeldunult ja arusaamatuses.

No kuulge mehed, te saate ju isegi aru, et need pole mingid trennid, kui ma tulen töölt, söön kõhu täis, tõstan seejärel ratta maja ette, istun selga ja kukun väntama, ilma mingi konkreetse eesmärgi ja tegevuskavata, kokku tunnikese, võib-olla mõne minuti peale. Kas see on teie arvates siis trenni tegemine?

Kui jah, siis on teil trenni tegemisest küll vildakas arusaamine (isegi võrreldes minuga!). See on niisama sõitmine, meelelahutus, aktiivne ajaviide, vaheldus. Kui me räägiksime trenni tegemisest, siis tuleks ju rääkida läbimõeldud ja pikalt planeeritud tegevuskavast, eesmärgistatud tegevusest, sadade pisiasjade jälgimisest (alates pulsist ja lõpetades toidulisandite tarbimisega), vähemasti poolteaduslikust toitumisest jne. Ma ei näe sel vähimatki mõtet. Ja viimased kuud ei ole ses suunas isegi mõelnud.

Enamgi veel: üha sagedamini mõtlen, et milleks küll need sajad teised mehed treenivad. Milles nad näevad oma treeningute mõtet? Kas nad tõesti usuvad, et saavad oluliselt paremaks, teevad arenguhüppe, hakkavad midagi võitma? Jah, ma tean, mida paljud vastavad: ka meie sõidame niisama, ainult et meile meeldib sõita korraga kaks-kolm tundi.

Bullshit, ütlen neile. Ükski normaalne inimene ei sõida niisama kaks-kolm tundi. Niisama sõitmiseks piisab tunnist, et saada eluks vajalik elementaarne liikumiskoormus. Ja mis samuti oluline: niisama sõitja ei pane peale pulsivööd, ei huvitu pulsitsoonidest, ei pea treeningpäevikut, ei mõtle sellele, et eile tegin 50 km tugevasti 33 km/h-ga, järelikult täna tuleb teha 70 km kergelt 28 km/h-ga ja homme tuleb võtta puhkepäev. Niisama sõitja sõidab nii, kuidas parajasti tuju on. Nagu mina. Kes ei tee enam mingit trenni.
******
Motorcyclists on Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Ratturid Lakefront Trailil Chicagos Michigani järve kaldal. Taamal pilve sees John Hancock Center. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Chicago Fire jalgpallimeeskonna staadionialustes administratsiooni ruumides meeskonna auhinnakapi kõrval. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 5: Jalgratastel politseinikud Chicago Magnificent Mile'il, Michigani avenüü kallite kauplustega lõigul. Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, juuli 15, 2013

Pullerits: Kas sportlastele peab olema teistest rohkem lubatud?

Ajalehti tuleb hakata trükkima teistmoodi, nii, et tagumised küljed ehk spordiküljed saaks esimesteks, alustab aprillikuises Vanity Fairis (mille kaant ehib armas Taylor Swift) oma esseed James Wolcott. Miks, küsite. Aga sellepärast, vastab Wolcott – kes pole minu arusaamise järgi mingi spordilemb –, et just spordikülgedel lahvatavad tõelised üldrahvalikud psühhodraamad. (Jah, ega ta kirjutise ajastamisega eksinud: Eestis käis samal ajal Veerpalu skandaali seni viimane lainetus, mis, tõsi, nagu Wolcott soovib ja unistab, jõudiski lehtedel esimestele külgedele.) Need on psühhodraamad, kirjutab Wolcott, mis paljastavad rahva silmakirjalikkuse, mida enamjagu inimesi ju nii kalliks peab – ai, kui tabavalt käib see ka Eesti kohta! –, ja purustab vähimadki illusioonid, mida keegi võib hellitada.

Mõned näited, keda ta seejuures mainib, ja keda ka meie teame-tunneme: Marion Jones, Tiger Woods, Lance Armstrong, Oscar Pistorius.

Pistorius... Juuni lõpus New Yorgist American Airlinesiga Chicagosse lennates lugesin temast juunikuises Vanity Fairis Mark Seali pikka kirjutist – Seal on ajakirjanik, kes kirjutas VFs pikad ja üksikasjalikud ja paljastavad lood ka sellest, milline tõbras on tegelikult maailma vasakliberaalide jumaldatud multirassiline/rassitu Tiger Woods –, mille kohta Slate.com avaldas omakorda loo, kus võtab asja kokku pealkirjaga: «Vanity Fairi lugu näitab, et Oscar Pistorius on jerkJerk tähendab tolvanit. Ja see on veel pehmelt öeldud.

Kui lugu loete, nagu mina lugesin, siis saate teada, et Pistorius, oi kui suureks ja tahtejõuliseks puhutud kangelane, on järjekordne tõbras, kes arvab, et talle on lubatud rohkem kui teistele, et ta võib teiste peale pidevalt röökida ja neid alandada ja teisi tahtmise korral ka tümitada. Ja kas te arvate, et ajakirjanikud ei teadnud seda? Muidugi teadsid. Teadsid nagu omal ajal sellestki, et JFK oli parandamatu naistekütt. Aga vaikisid sellest. Sest Pistorius oli ju globaalne kangelane, kellest tuli kirjutada ainult kangelaslugusid, ja kangelased peavad olema plekitud. Teadagi, mis oleks juhtunud nendega, kes oleks tema tõelist olemust paljastanud: need ajakirjanikud oleks lugejate poolt maha tambitud, rahva vaenlaseks tembeldatud jne.

Mis teeb paljud spordisangarid sellisteks, nagu nad on – ehk tolvaniteks ja tõbrasteks? «Ahnus, himu, raevukus, soov alfaisase staatuse järele, surematuse tunne – need on klassikalised tegurid,» loetleb Wolcott. «Aga kui raha on vähenenud ja aplaus vaibunud, võib võtta võimust kriimuline meeleheide, mis sunnib müüma maha võidukarikaid või Super Bowli sõrmuseid või koguni keha, nagu tegi [kolmel] olümpial jooksnud Suzy Favor Hamilton, kes rentis Vegase kõrgklassi lõbutüdrukuna oma ihu välja kuni 600 dollari eest tunnis.»

Ja-jaa, see on Ameerika (või LAV, kui räägime Pistoriusest) ja seda meil Eestis ei juhtu, eks?

Ärge olge naiivsed. Juhtub meilgi igasuguseid asju. Aga neist kuuleme, kui ikka kuuleme, alles siis, kui mõni sportlane on end «mänginud» seisu, kus musta solki voolab üle tema elu serva nii palju, et seda pole võimatu ka poolpimedana enam mitte märgata. Selliseid olukordi, mööngem, juhtub ikka hirmus harva, vähemalt meil. Ja seetõttu ongi sportlased meie üliinimesed, meie ühised kangelased, kogunisti etnose kehastajad. Keegi ei julge nende kohta täit tõde öelda. (Kas me teame, mida Nikolai Novosjolov, vehklemise maailmameister, ikka Irina Embrichiga tegi? Kui ajakirjandus selle vastu huvi tundis, kuulutas Novosjolov trükiajakirjandusele boikoti, mis kestab seniajani.)

Wolcott lõpetab oma essee väga mõtlemapanevalt. Ta kirjutab: «Sportlased, kes suudavad viia oma meeskonna tõotatud maale, saavad fännidelt ja mikrofonihoidjailt teistest palju rohkem tegevusruumi, isegi pärast seda, kui neid on süüdistatud vägistamises (Kobe Bryant) või mõrvas (Baltimore Ravensi linebacker Ray Lewis). Kui Tiger Woods taastab oma ületamatu mänguvormi, saab ka tema täiega andeks, ja miks mitte? Ta on maksnud [oma vigade] eest hinda nii häbi kui alandusega, ja arvestades, et hauatagust elu pole olemas, siis on avalik alandus lähim motell põrgule.»

Aga enamik (väär)kangelasi pääseb isegi häbi ja alanduse tundmisest. Vaid elab oma puutumatus kangelase oreoolis, siin ja igavesti.
******
Bartlett Wash Trailhead, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lance Armstrong oktoobris 2012. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Oscar Pistorius 27. juunil 2013 treenimas Pretoria ülikooli staadionil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Suzy Favor Hamilton aasta tagasi oma kodus Madisoni eeslinnas Wisconsinis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Tiger Woods oma uue pruudi mäesuusataja Lindsey Vonniga täna, 15. juulil Muirfield Golf Clubis harjutamas. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix

Reede, juuli 12, 2013

Pullerits: Mis tähtsus on jooksja rassikuuluvusel?

Kui mõni aeg tagasi kerkis teemaks, kas mustanahaliste sportlaste kohta tohib öelda neegersportlane – tohib, sain Eesti juhtivalt keelekoordineerijalt teada –, liikus mõte tolle diskussiooni taustal iseenesest teemale, miks ikkagi valged ei suuda enam joosta sama kiiresti nagu neegrid, sama kiiresti, nagu nad veel kaks kümnendit tagasi suutsid. Ja siis jõudsin mõtteni, mida minu teada ei ole veel keegi kusagil väljendanud.

Nimelt on asi samastumises. Mingil põhjusel, mida ma öelda ei oska, läks 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses jooksualadel jäme ots lõplikult neegersportlaste kätte. Pärast seda, nagu teame, on vaid üksikud valged suutnud neile konkurentsi pakkuda. Pigem võib öelda, et valgede jooksutase on koguni alla käinud. Harry Lemberg saatis mulle poolteist nädalat tagasi kirja, milles andis teada, et Moskvas peetavate kergejõustiku MM-võistluste 5000 meetri jooksu B-normi 13.20 on Euroopa jooksjatest sel aastal täitnud vaid kolm meest (Somaaliast pärit Mohamed Farah, Etioopiast pärit Alemayehu Bezabeh ja Sergio Sánchez), kusjuures nende seas on ainult üks (Sánchez), kelle vanemad on Euroopast pärit. «Seega vähemalt üks Euroopa päritoluga mees peaks MMil olema 5000m jooksus,» nentis Lemberg.

Samastumise küsimus seisneb antud kontekstis selles, et me võtame ju eeskuju nendest, kellega tunneme end samasugustena. Kui jooksualadel valitsevad neegrid, siis võtke või jätke, aga kui palju on neid valgeid, kes vaatavad, et ohoo, 100 meetri jooksus on poolfinaalides ainult neegrid ja maratonijooksus on esitosinas ainult neegrid – oi, küll tahaks ka olla samasugune tugev jooksja, kuidas tahaks püüelda nende sekka?! Võib-olla mõni üksik mõtleb niiviisi, aga enamik mõtleb hoopis risti vastupidi: hmm, sprindis, maratonis või keskmaajooksus valitsevad ainult neegrid, mul pole järelikult mõtetki üritada neil aladel tõsiselt trenni teha, sest nagunii ma nende tasemeni ei küüni.

Või konkreetsemalt: kui olin noor, unistasin, et tahaks ka saada sama heaks jooksjaks, nagu inglased Sebastian Coe või Steve Ovett. Aga ei kujuta ette, et kui oleksin nüüd noor, siis mõtleksin, et tahaksin ka saada sama heaks jooksjaks, nagu neeger X või neeger Y, kes on maailmameistrid sel või teisel jooksualal. (Tunnistan, et ega ma teagi, kes enamikul jooksualadel maailmameistrid on – ja mis vahet seal on, milline neegersportlane mis ala võitis, ühtemoodi võõrad ja kauged on nad nii või naa.)

Ja just seetõttu, et valgetel pole, kellega end maailma jooksjate tippklassis samastada (nobe Prantsuse sprinter on siiski suur-suur erand), ei võtagi nad jooksmist tõsiselt, sest lootus edu saavutada puudub. (Loomulikult leidub ka teisi tegureid, miks valged pole jooksumehed; keskendun siin vaid uue teguri esile toomisele.) Sest neil pole lihtsalt mitte kellegagi samastuda, mitte kedagi innustavaks eeskujuks võtta, mitte kedagi, kelle sarnaseks tahta saada.

Kirjutasin sel teemal Tartu Postimehele oma igakuise spordikommentaari. Ja teate, mis mind jahmatas? Jahmatas see tõdemus, mis vaatas vastu kommentaariumist: milliseid inimesi küll meie seas leidub! Aru saada ma ei suuda, kust otsast mu kirjutis küll rassistlik ja pahatahtlik on, nagu paljud väita püüdsid! Mõned inimesed kannatavad ikka totaalse vasakliberaalse ajupesu käes.

Lõpuks ka midagi positiivset. Homme ilmub mult Arteris The Greatest Football Story Ever Told (in Estonian [at least by me]). Ärge seda maha magage!
******
Corona Arch, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Valge (Gabriele Anderson) juhib eelmisel laupäeval naiste 5000 meetri jooksu Pariisis. Foto autor: Sipa/Scanpix
Foto 2: Aga kus on Pariisis see valge jooksja (Gabriele Anderson) siis, kui läheb pjedestaalikohtade jagamiseks? Pole teda lõpusirgelgi. Võidab Tirunesh Dibaba. Foto autor: Sipa/Scanpix
Foto 3: Mustad ees, valged maas - nii kulgeb 5000 meetri jooks Rabatis. Veab Elkanah Kibet Kenyast. Foto autor: AFP/Scanpix

Neljapäev, juuli 11, 2013

Pullerits: Kas Taaramäe murele paistab lõpuks lahendus?

Eile õhtupoolikul võtsin teadlikult lõdvalt. Koguni pehmelt. Tunnet ei olnud, aku tundus tühjavõitu, ja tuul puhus Jõgeva maanteel küljelt vastu. Lasin enne teele asumist vähemalt rattarehvid täis lüüa. Selgus, et seal oli sees vaid kolm ühikut, aga vaja oleks 7-8. Asjatundja ütles, et nii tühja kummiga ei tohi sõitagi. Küsisin ka, miks Rein Taaramäe Tour de France’il justkui sõita ei jõua. Kuulsin vastuseks, et kui kevadeks on rong läinud, ega siis suvel enam midagi teha ega päästa ole. Mõistate? Siis, rääkis asjatundja, kes olnud ametis mitme põlvkonna Eesti tippsõitjatega, et tuleb ülejäänud hooajal lihtsalt rahulikult võtta.

Ma polnud juba teab mis ajast maale nii kaua sõitnud: 31 km 1:02.40ga. Keskmine kiirus küljelt vastutuules 29,7 km/h.

Vend oli Rootsist taas Eestisse jõudnud. Saime maal kokku. Ja kuna ta on Rootsi allergoloogide seltsi president ning käib igasugustel maailma vastava ala asjatundjate konverentsidel, siis küsisin, mida Taaramäe aitamiseks saaks ette võtta.

Võimalusi on. Mu vend on nende asjadega väga hästi kursis. Ta esitas pika arutelu, kus vaagis igasuguseid mooduseid, aga loomulikult alustas sellest, et esmalt tuleb ikka välja selgitada, mis tüüpi astmaga Taaramäe vaevleb, ning siis vaagida, millised ravivõimalused on parimad. Astma kontrolli alla saamise muutvat keeruliseks see, nagu ma aru sain, et tegemist on tsüklilise hädaga, mis käib lainetades üles-alla. Igatahes oli venna jutt pikitud igasuguste pikkade ja keeruliste võõrsõnadega, nagu arstid ikka räägivad, teate ju küll. Teravamalt jäi meelde mingi o-tähega algav ravim, mis pidi olema küll kallis, aga Taaramäele, usun, pole ükski ravimoodus tema olukorras liiga kulukas. (Üks laks pidi olema 300 eurot ja neid tuleb vist korraga isegi kaks teha, ja siis vaadata, kui tihti edaspidi.)

Nüüd küsite, et miks ma sellest siin räägin, miks ma oma venda otse Taaramäe juurde ei vea – või Taaramäed venna juurde. Aga vaat, miks! Hiljuti rääkis mulle Eesti tuntud arst, et üks asi, mida ta arstina kunagi ei tee, ja lisas, et ei soovita ka teistel arstidel teha, on ise endale patsiente otsida. Ta oli korra seda teinud – saatuse tahtel oli «otsituks» just jalgrattur – ja tulemus/tagajärg ei olnud hea. Igatahes mitte selline, millisega tema ja sportlane rahule jäänuks. Too arst seletas, et see, kes on hädas, peab ikka ise oma probleemi leevenduseks aktiivsust üles näitama ja arsti juurde ilmuma.

Seetõttu ei hakka ka mina siin mingiks vahendajaks, aga kui siinne info Taaramäeni peaks jõudma ja tal endal huvi on, siis loomulikult olen valmis teda oma vennaga kokku viima. Aga see ei garanteeri, mõistagi, et tema probleem saab sajaprotsendiliselt lahenduse. Garanteerida saan ainult seda, et viin ta oma ala kogenud spetsialisti juurde.

Ah jaa, kuna mu venna ülesannete hulka seltsi presidendina kuulub ka seltsi teadusürituste korraldamine, pakkusin talle välja, et võtku Rootsi allergoloogide konverentsil teemaks «Kuidas aidata astmahädaga Rein Taaramäed». Vend ütles, et pagana hea mõte.
******
Amasa Back Trail, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Rein Taaramäe, Eesti meister grupisõidus, võtab vastu õnnitlusi. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe (vasakul) väntamas Eesti grupisõidu meistritiitli poole. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, juuli 08, 2013

Pullerits: Miks pikka rattatrenni tuleb teha kodunt kaugel?

Tunnistan ausalt: juba juunikuu algul hakkas rattasõit end ammendama. Stopp! Ärge kiirustage taas järeldustega! Rattasõit iseenesest on mõnus mugavusala, aga ammendama hakkasid ühed ja samad teed. Olin kevadest saadik osalenud Tartu Velo Klubi ühistreeninguil ning ikka ja jälle kahel marsruudil: kas mööda Viljandi maanteed Puhjani ja tagasi või mööda Põlva maanteed Liivani ja tagasi. Kaua võib?! Üks ja seesama, üks ja seesama...

Mulle aitab!

Pakkisin asjad ja sõitsin kaugemale vaheldust otsima.

Üllataval kombel Ameerika piirivalve esindaja New Yorgi JFK lennujaama piiripunktis isegi ei küsinud, miks ma Ameerikasse tulen, mida seal teha kavatsen, kauaks jään. Tal polnud ühtegi küsimust, absoluutselt mitte ühtegi. Võttis ainult kummagi käe pöidla ja nimetissõrme ning silmaiirise jälje, lõi passi kaks templit ja lasi minna. (Nüüd ei pea lennukis täitma isegi seda piklikku valget isikuandmetega paberit, mis piiripunktis varem klambriga passi külge löödi ja mis maalt lahkudes ära korjati.)

Olin aegsasti valmis vaadanud koha, kust saab ratta laenutada. Aga kui Broadway, 8. avenüü ja Central Parki edelanurga ristumiskohas Columbus Circle’ile (fotol vasakul) lähenesin, hakkasid igasugused neegrid ligi trügima, et kas ma neilt ratast ei taha. Ütlesin neile resoluutselt ei. Olin otsustanud, et kasutan firma Bike and Roll teenuseid, sest see on suur rattalaenutuskett, kel ka korralik veebikülg, mitte mingi suvaliste neegrite kahtlane «ettevõte» – see on fakti konstateering, ei midagi muud –, kus kolm ratast posti najal või tont teab kus nurga taga. (See, kes üritab siin taas oma registri lahti lasta ja karjuda «Rassism!», mingu ise New Yorki ja laenutagu ratas just noilt nurgapealsetelt neegritelt, mitte näiteks Bike and Rollilt. Vastasel juhul on nende kisa tühi plära.)

Siin on targad mehed rääkinud, et rattasõidus tuleb teha ka pikki trenne. Eestis, andke andeks, on üle tunni, äärmisel juhul üle pooleteise tunni jutti sõita vaimselt nüristav. Igal pool üks ja seesama, mets ja põllud. New Yorgis oli plaanis midagi pikemat, ikka neljatunnine sõit vähemalt.

Suundusin Hudsoni jõe äärde, kus piki Joe DiMaggio (kelle nimi spordisõpradele tutvustamist ju ei vaja) Highway äärt kulgeb kahesuunaline kergliiklustee Hudson River Greenway (fotol ülal paremal). Võtsin sellel suuna Manhattani lõunatipu poole. Rattalaenutus oli andnud kaasa New Yorgi rattateede kaardi ja igaks juhuks ka rattaluku, kuigi mul polnud mingit kavatsust ratast kuskile maha jätta. Nagu öeldud, plaanis oli neljatunnine rahulik aeroobne sõit.

Ilm oli ilus, soe ja päikseline. Jõe äärest puhus jahutavat tuult. Kuigi laenutatud Trek polnud kaugeltki nii võitlusvõimeline nagu mullu kevadel Salt Lake Cityst ostetud Trek, jooksis see päris ladusalt ja pehmelt. Pidurid töötasid, käiguvahetaja samuti – mis muu saab veel oluline olla?

Vasakule vaadates paistsid piki sirgeid tänavaid Manhattani kõrghooned, paremal möödusin üksteise järel Manhattani laevaterminalist, Intrepidi lennukikandja-muuseumist, Dog Parkist, siis taas järjekordsetest sadamatest, siis piki kergliiklusteed kulgevast Hudson River Parkist. Ees kõrgusid finantspiirkonna taevasse küünitavad uued pilvelõhkujad (fotol vasakul). Kui jõudsin TriBeCa linnaosani, lõikas tee ära suur ehitustanner ning kaotasin mõneks ajaks jälje. Aga teada oli, et tuleb sõita mööda kaldaäärt, ja nii ma jõudsingi Battery Parki uude linnaossa. Tempo ei olnud kõva – ja see ei olnudki omaette eesmärk. Peaeesmärk oli saada mõnus fiiling ehk tunne ja linnaga tutvuda. Pikk trenn oli lihtsalt lisahüve.

Manhattani lõunatipus tuli mõneks ajaks siirduda ka üldisse liiklusvoogu. Ent mis üllatas: ka seal oli rattatee korralikult maha märgitud ning autoradadest eristatud (fotol paremal). Sama kogesin hiljem Manhattani südames liiklustihedatel avenüüdel. Mõttekoht, kas pole?! Isegi New Yorgis suudetakse rattateed ilusasti maha märkida ja linn rattasõbralikuks teha, aga seda ei suudeta Tallinnas ega Tartus ega üheski muus Eesti linnas. Tahet ei ole, vaat milles on asi! Meil on autod liiga suured kunnid. (Chicagos, kogesin hiljem, on elu sama rattasõbralik nagu New Yorgiski.)

Manhattani lõunatipust suundusin FDR Drive’i ääres East River Bikewayd pidi üles põhja poole. (Pange tähele tee nime: bikeway ehk rattatee!) Plaan oli sõita ka mõnele sillale. Eelmisel päeval olin käinud New Yorgi ilmselt ilusaimal ja kuulsaimal sillal, Brooklyn Bridge’il, nii et selle jätsin vahele. Valik langes järgmise, 102 aasta vanuse ja 2089 meetri pikkuse Manhattan Bridge’i (fotol all paremal) kasuks.

Paraku osutus probleemiks see, kuidas sillale pääseda. Piki Pike Streeti keskel kulgevat roheala viis silla pealesõidu suunas ilus kahesuunaline rattatee, aga kui see ristus Canal Streetiga, kadus mul taas järg käest. Olgu märgitud, et sillale ei saa sõita suvalisest kohast koos autodega, ja sild on suur: sel on kaks korrust, kokku seitse sõidurida autodele ja neli metrooliini; jalgrattureile ja jalakäijaile peaks seal olema oma rada – aga kust see algab?

Olin juba otsinguist loobumas, kui märkasin Canal Streetil, kuidas ratturid teisel pool teed barjääri tagant sillalt vastu tulid. Hurraa, ots käes! (Alles hiljem laenutusest saadud hiigelsuurt kaarti lähemalt uurides leidsin, et seal olid ka kõik sildadele sõitmise marsruudid üksikasjalikult skeemile kantud.) Järgnes kilomeeter pidevat tõusu kitsal, piirete ja võrega eraldatud kahesuunalisel rattarajal, kus mõni mees tuli laskudes küll vastu vähemalt 50 km/h. Huvitav, kui mõni saamatu üles sõitja neile ette peaks keerama, mis siis saab, mõtlesin. Sõitsin silla keskele (fotol vasakul vaade sillalt)) ja keerasin seal otsa ümber.

Ise sõitsin alla tagasi umbes 40 km/h-ga, vastutulijaid nähes kiirust alandades, sest rada oli tõesti kitsas, ja jätkasin East River Bikewayd mööda põhja poole väntamist. Keerasin päris jõe äärde East River Promenade’i peale ja sõitsin läbi Williamsburgi silla (fotol paremal) alt. Väge mõnus oli kruiisida, rahvast oli vähe, tee aga lai.

Kuid 40. tänava kandis sai jõeäärne kergliiklustee ühtäkki otsa. Ees oli väravaga suletud mahajäetud plats. Oletasin juba kaugemalt niigi, et ega ma jõe kallast mööda vist otse edasi pääse, sest ees kõrgusid ÜRO hooned. Nii pidingi siirduma pisut «sisemaale», 1. avenüüle.

Kes arvab, et New York on lame, see eksib. 1. avenüül on mitu päris pikka tõusu ja laskumist. Lisaks tegin kõrvalepõikeid ärapeidetud pastoraalseile kõrvalteedele, nagu Beekman Place ja Sutton Place, kust avanes kena vaade üle Roosevelti saare kulgevale 1135 meetri pikkusele kümne autosõidureaga Queensboro sillale (fotol vasakul). Seejärel sain keerata taas tagasi jõe äärde, East River Esplanade’ile.

Enne, kui jõudsin jõe kaldal 84. tänavast põhja poole jäävasse Carl Schurz Parki (fotol paremal), tuli ratas ühest pikast trepist üles kanda – see oli ainus kord, kui sõidule ilmus takistus, mis nõudis tõepoolest sadulast maha tulemist. Sealkandis nägin ka, kui ohtlikud on koertega jalutajad rattureile. Tuli üks võidusõidurattal mees, ja järsku liikus temaga samas suunas kulgenud peremehe juurest rihma otsas koer talle üle tee ette. Rattur pidurdas, lendas sadulast, aga maandus õnnega pooleks jalgadele. Vaatasin, kas nüüd läheb arvete klaarimiseks, aga ei läinud. Lõppeks on ju igal pool hoiatavad sildid väljas, et ratturid liiguksid aeglaselt.

Carl Schurzi pargis sõitsin Gracie Mansionini, New Yorgi linnapea residentsini, siis keerasin siis tagasi, heitsin 86. tänaval (fotol vasakul) pilgu Henderson Place’i ajaloolisele eratänavale, ning sõitsin seejärel 5. avenüüni, kus sisenesin Central Parki. Vaat nüüd läks sõiduks!

Võtsin pargis piki East Drive’i suuna põhja. See on lai sõidutee, mis kuulubki peaasjalikult rattureile ja jooksjaile (rulluisutamine paistab New Yorgis üpriski out!). Sellel sai ka juba kiirust arendada. Laskumised olid päris pikad. Laskeri väliujula juures tuli isegi vaadata, et kurvist välja ei lenda.

110. tänava kandist tagasi lõuna poole suundudes saab ümber Central Parki (kuid selle sees) kulgev tee nimeks West Drive (fotol vasakul) ning algab mägedest üles ronimine. Veel kord: New York ei ole sugugi lame, nagu ehk aerofotodelt paistab. Mitmed võidusõiduratastel mehed ja naised (all paremal) arendasid kõrvaltnäha mõnuga täitsa nauditavat kiirust. Ei, ma ei kavatsenudki neile tuulde võtta ega neile konkurentsi pakkuda, sest pidasin silmas ikkagi enda eesmärki: sõidust mõnu tunda ja ümbrust nautida.

Ma ei tea, kui palju ma tol päeval kilomeetreid läbisin, sest odomeetrit rattal polnud, aga neli tundi sai sadulas veedetud küll. Ja veendutud, et rahulik rattasõit on ikka üüratult lihtne ja vaevatu – aga võib-olla seetõttu, et ümbruse tõttu olid emotsioonid pidevalt taevas. Igatahes jalgsi linnaga tutvudes – ja seda sai ka pikalt hommikust õhtuni tehtud – olin palju-palju rohkem väsinud. Rattasõit on ju mugavusala, nagu ma aegade algusest korrutanud olen, ja mille juurde endiselt kindlaks jään. Ei ole ju vaja oma keha raskust jalgel kanda.

Igatahes soovitan igaühel New Yorgis pikka rahulikku aeroobset rattasõitu teha. See kosutab kõigele lisaks ka hinge ja värskendab vaimu. Sadulas veedetud neli tundi maksid kokku 45 dollarit (sellest kolm dollarit moodustas peace of mind – just nii oli lepingus kirjas – ehk kindlustus, kui rattaga peaks midagi juhtuma, näiteks rehv lõhkema). Aga iga kulutatud dollar oli seda väärt.

Ei, valetan! Oli mitmekordselt seda väärt.
******
Amasa Back Trail with La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vasakul muust liiklusest eraldatud jalgrattatee New Yorgis Broadwayl Columbus Circle'ist lõunas.
Foto 2: Hudson River Greenway kergliiklustee.
Foto 3: Columbus Circle.
Fotod 4-6: Hudson River Greenway kergliiklustee.
Foto 7: East River Bikeway.
Foto 8: Manhattan Bridge.
Foto 9: Vaade Manhattan Bridge'ilt Lower East Side'i korterielamutele, FDR Drive'ile ja Pier 35-le.
Foto 10: East River Promenade ja Williamsburg Bridge.
Foto 11: Est River Esplanade Carl Schurz Parki ääres.
Foto 12: East End Avenue & East 86th Street.
Fotod 13 ja 14: West Drive Central Parkis.
Foto 15: Bike and Roll jalgrattalaenutus Columbus Circle'i nurgas.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.