Reede, august 30, 2013

Pullerits: Teeme Eesti parima rattasõnastiku!

Allpool olen kogunud kokku rattaspordis käibivaid mõisteid ja termineid, samuti sportlaste hüüdnimesid. Suur abi oli eelmise sissekande kommentaaride ossa jäetud panusest, samuti läheb suur tänu Indrek Kelgule ja Allan Orasele Klubist Tartu Maraton, kes samuti on mõned mõisted kokku kogunud, kirja pannud ja lahti seletanud.

Aga kindlasti on see siin alles algus. Kindlasti leidub veel hulk sõnu ja mõisteid, mis on rattaspordis käibel. Tõin isegi allpool mõned neist suurte rasvaste tähtedega ja allajoonituna välja, mis vajavad seletust. Ja küllap soovib keegi allpool toodud seletusi täpsustada ja täiendada. Loomulikult on oodatud kõik väärt lisandused. Jätke need kommentaariruumi, tõstan need sealt siis siia põhisõnastikku, mis hakkab jooksvalt täienema.

Teeme selle asja ära, eks ju! (Ja ärge muretsege, ma ei püüagi sõnastiku autorlust endale krabada! Kuid hea meelega lisaksin autorite hulka lisaks Orasele ja Kelgule neid, kes kaasa aitavad - loomulikult, kui nad seda soovivad [andku vaid endast mulle teada, kas või meilile: priit.pullerits@postimees.ee]).

atakk, atakkimine KÕNEK katse kiirendades grupist eest ära sõita.
atrõõv (vene) grupil eest ära sõitnud väiksem grupp rattureid; inglise keeles on vasteks breakaway.
Avi Andrus Aug
Avka Aavo Pikkuus

baik MTB (ingl k mountain bike) ehk mägijalgratas.
BMX (ingl k bicycle motocross) spetsiaalsete jalgratastega võidusõitmine krossirajal või takistuste läbimine ja trikkide tegemine.
brigitka (vene) treeningvõistlus.
brušatka (vene) munakividega kaetud teelõik.

chainsuck (ingl) kui käiku vahetades hammakas (vt) tirib keti kaasa ja kogub käikari (vt) vahele puntrasse; kasutatakse ka siis, kui kett esihammakatest mööda raami vahele.

downhill (ingl) jalgrattaspordi võistlusala, kus võidab see, kes suudab kõige kiiremini mäest alla laskuda; võrreldav suusatamises kiirlaskumisega.
dr Holden Ain-Ivar Tupp, võistluste ja seiklusmatkade korraldaja

finišit panema finišiheitluses osalema. Läksin ka finišit panema.
fixed-gear (ingl) ühekäiguline ratas, millel puudub vabajooks.
freeride (ingl) lihtsalt mõnusa sõidu nautimine, samuti trikitamine selle ajal, näiteks hüppamine, mäest alla kihutamine jne.
füürer küljeka tegemisel (vt) rivi tagumine sõitja, kes ei lase teise meeskonna sõitjaid vahele ja otsustab, keda punti lubada.

grupetto võidusõidul peagrupist maha jäänud ratturite grupp, kes loksub rahulikult kuni finišini ja kelle peaeesmärgiks on võidusõidu ajalimiiti mahtumine. Loksusin grupettos lõpuni.

haamer, haamrit saama väsimus, jõuetus jalgades ehk olukord, kus sõidu ajal on organism tühjaks pigustatud ega olda enam võimeline tavapärase intensiivsusega edasi liikuma.
haljaava puhkus ehk grupi tuules tirri laskmine (vt). Lasin haljaavat.
hammakas hammasratas
hardtail (ingl) kõva tagakahvliga ehk ilma tagavedrustuseta baik.

imema ARGI raskelt kannatama või pingutama, grupist iga hinnaga mitte maha jääma; kaasvõistlejate, ka grupi sabas hambad ristis ja silmad pahupidi viimast tuuleabi püüdma. Meeles on Algarve tuuri raske etapp, kus imesin küll kõvasti. R. Taaramäe
indiaani rivi ühekaupa üksteise tuules pikas rivis liikuvad ratturid.
india punt tavaliselt finišisse jõudev viimane suur grupp; rahvusvahelises mõistes grupetto (vt).

jalg sportlik vorm. Ōnneks oli jalg tōesti hea ja jōud käis kōigest üle. R. Mandri
jalga sirgu laskma PILTL väntamisest loobumine.
Jass Jaan Kirsipuu 
JOOKS? 
jooksik grupist lahti rebinud rattur. Jooksikud saadi kätte.

kamandat sõitma meeskond või väiksem grupp (3-10) rattureid, keda iseloomustab võrdselt töötav liikumine, kus iga rattur veab jõukohaselt ning kogu meeskond töötab ühtlaselt, eesmärgiga koos kiirelt edasi liikuda.
kamikadze järsul laskumisel suuri riske võtva sõidustiiliga rattur. Viimasel laskumisel panin kamikadzet. R. Taaramäe
Kana Sigvard Kukk
kang, kangi saama vt haamer, haamrit saama
Kanks Tanel Kangert
kardaan raske ülekanne, kett ees suure ja taga kõige väiksema hammasratta peal
Karla Urmas Karlson
karussell grupisisene ringikujuline liikumine selliselt, kus iga grupi etteotsa jõudnud rattur veab võimalikult vähe ja koheselt laseb enda taga oleva ratturi enda ette.
karvajalg algaja, rattasõidu põhimõtteid mittetundev võistleja, keda lisaks iseloomustavad raseerimata jalad; vt ka tšainik.
kerima kerge käiguga sõitma.
ketisupp küljetuulest tingitud suure grupi jagunemine väikesteks gruppideks.
kett, ketti tõmbama grupiga võimalikult teeservas liikumine, kus tuulesolevatele ratturitele jääb võimalikult vähe tuulevarju.
Kodar Raido Kodanipork
koiba keerutama PILTL jalgrattaga sõitma. Keerutasin veits koiba. R. Taaramäe.
kontra rünnak grupist pärast jooksikute kinnipüüdmist.
koomas olema PILTL peale võistlust /rattasõitu tekkiv tugev nõrkus ja kurnatus; energiavarude ammendumisel tekkiv organismi kurnatusseisund. Põhjuseid võib olla mitmeid: vedelikupuudus, ülekuumenemine,  elektrolüütide muutus/häired, veresuhkru alanemine, võistlemine haigusseisundis (viirus jms) jne. Selgituseks: kooma – meditsiiniliselt tähendab see oimetust e teadvusetut seisundit.
Kukk Erki Kukk
kummipael, kummipaela efekt grupi tagaosas võimenduv ebaühtlane tempo, pidevate spurtide ja pidurdamistega sõit.
KUSEMA? Lõpus kusesin ära. R. Taaramäe
kusepaus ARGI tualeti külastus. Ootasin, millal jooksikud minema saavad, et siis kusepaus teha. R. Taaramäe.
Kuul Caspar Austa
käbla kukkumine. Panin käbla.
käikar jalgratta käiguvahetaja
külge maha panema kukkuma. Üks Movistari mees pani otse minu ees külje maha. R. Taaramäe.
küljekas KÕNEK küljetuul.
küljekat tegema meeskonnaga küljetuules üle tee diagonaalses rivis sõitma.

lintšima konkurenti tahtlikult rajalt välja suruma.
LITAKAS?
litter, literdama agressiivne grupil eest ärasõidu üritamine, ründamine. Panin litri.
LOGISTAMA? Pundis logistama.
loha panema järsul pidurdamisel tagaratta lohisemine ja külje ette viskamine. Panin loha.
LOHH? 
lohv jalgratta sisekumm. Mitme kummipurunemise korral pole muud teha, kui lõdva lohviga edasi sõita.
LOKSUMA?

maantekas maanteeratas
mandross stardieelne närveldamine.
Manner Rene Mandri
mansat sõitma vt kamandat sõitma.
maokas KÕNEK kukkumine rattasõidul. Maoka tagajärjel [tekkis] 3 erinevat punti. R. Taaramäe.
maoli panema kukkuma.
Massa Alges Maasikmets
mott motivatsioon, võitlustahe. Olin sõiduks väga motti täis ja lootsin head tulemust saada. R. Taaramäe.

nipplisse panema rattaga üle pea käima.
nisajalg peamiselt harrastajate seas kasutatav sõna nende võistlejate kohta, kes passivad terve distantsi grupi tuules, kuid lõpus lähevad finišeerima, tihti ohtlikult.
Nuustik Kalle Kriit

passatka > vn поcадка. Harjumuspärane sõiduasend.
pauk, paugutama, pauku panema vt litter, literdama.
peloton peagrupp.
Perun Erki Pütsep
plokki panema järsult pidurdama.
poogen järsk manööver grupis, mille tekitab mõne ratturi ootamatu suunamuutus, väga ohtlik tema taga sõitjatele.
POOGELDAMA?
POOLKÕVA?
Poolkõvaga andmine.
possa positsioon grupis. Ohtlikel kohtadel olin õigel possal. R. Taaramäe.
possavõitlus positsioonivõitlus.
punt KÕNEK ühes rühmas sõitev jalgratturite grupp. Kihutasime umbes 45km mingi sotaga enne kui esipunti jõudsime. R. Taaramäe.
purakas KÕNEK tugev, jõuline sportlik sooritus; tunne, et jalgades on palju jõudu. Nüüd oleks jalga purakat ja pähe mõistust vaja. R. Taaramäe.
punases olema suure koormusega sõitma. Olin täielikult punases. R. Taaramäe.
purgaa (vene) tugev tuul, torm.
põks KÕNEK väike küngas, tõus.
PÕNDAK?
Püta Erki Pütsep

raske rauaga sõitma raske ülekandega sõitma.
rastrelka (vene) eraldistardist sõit.
rattapede HALV silmatorkavalt kalli profivarustusega, kuid väheste oskustega, võimetega v treenitusega rattasõiduharrastaja.
rauad paremale raskemate käikude peale vahetamine. 3 km enne lõppu lükkasin rauad paremale ja läksin.
rauad vasakule kergemate käikude peale vahetamine. Lükkasin rauad vasakule ja veeresin lõpuni.
RESTORANIVAGUN?
RIBADEKS TÕMBAMA?
roadie (ingl) maanteesõitu armastav rattur
rong hanereas mööduv kiirem grupp või meeskond hanereas tempot tegemas, näiteks grupifiniši eel.

sarved leistang
singel kitsas üherööpaline rattarada maastikul.
single-speed (ingl) ühekäiguline ratas. Kaks aastat single-speed rattaga sõitu on muutnud tundmatuseni minu sõidustiili. A.-I. Tupp
snakebite (ingl) sisekummile pöia ääre löödud kaks auku; juhtub, kui sõita ebapiisava rõhuga rehvis üle takistuse; nimetus tuleb sellest, et sisekummil on kaks auku, nagu oleks seda madu hammustanud.
strahhovka (vene) tuuridel liidri ees sõitev meeskonnakaaslane, kes veab liidri igale äraminekukatsele järele, nii et liider ennast väga palju väsitama ei pea.
Sõida, ära mölise! ohtrasõnalise, kuid vähekonstruktiivse mõttevahetuse lõpetamist ette panev kindlakskujunenud ütlemine.

Tamps Janek Tombak
tehniline head rattavalitsemist nõudev, ohtlik rajalõik. Viimane laskumine, mis oli hästi tehniline. R. Taaramäe.
TIKSUMA? Tiksusin terve tee grupis.
tirri laskma sõidul vabakäiku kasutama
tossav mootor vt haamer, haamrit saama
TRM lüh Tartu rattamaraton 
TRR lüh Tartu rattaralli
tšainik > vn чайник ‘teekann’. Algaja, rattasõidu põhimõtteid mittetundev võistleja.
Tšort Nerusskii ‘Mittevene Kurat’, ka ‘Kuradi Mittevenelane’ Aavo Pikkuus
tuulde hüppama mööduvale kiiremale sõitjale või grupile taha rivistuma ja nende tuulevarju tempo tõstmiseks kasutama. Hüppasin lätlaste rongile (vt) tuulde ja sain eelmise pundi kätte.
tuules sõitma (istuma) eessõitja või grupi tuulevarjus sõitma (püsima).
Tõks Helmet Tamkõrv

Vader Rein Taaramäe
vedur eessõitja grupis; enamasti kasutatakse eriti võimsate meeste kohta, kes suudavad pikemat aega korralikult tempot hoida.
veevedaja meeskonnale grupi tagant joogipudeleid toov enamasti nõrgema tasemega rattur.

Äss Caspar Austa
******
Jaanus Laidvee freeriding (vt rattasõnastik!) on Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vuelta peloton (vt rattasõnastik!) Rande sillal Vigo lähedal. Foto autor: AFP/Scanpix

Teisipäev, august 27, 2013

Pullerits: Kus saab teha Eesti rekordvõistluse?

Augusti algul lugesin läbi Ameerika ajakirjaniku Annie Jacobseni heavily footnoted raamatu «Area 51: An Uncensored History of America’s Top Secret Military Base». Olin selle leidnud Chicago O’Hare lennujaama raamatupoes, kui ootasin lendu New Yorki. Area 51, USA kurikuulsaim ja salajasim sõjaväebaas, asub Nevada kõrbes ning too piirkond Ameerika edelaosas on oma ilu ja salapäraga mind paelunud juba rohkem kui kuraditosin aastat. Jacobsen räägib ligi 600-leheküljelise raamatu lehekülgedel 430-431 ühest Area 51-ga seotud tegelasest, keda paljud tikkusid kutsuma tiitliga doktor. Aga too tegelane, nagu kirjutab Jacobsen, ei väsinud noil puhkudel eales täpsustamast ega rõhutamast, et ta ei ole mingi doktor. Aumees ikkagi.

Et mis trikiga ma sellise alguse järel sujuvalt rattaspordini jõuan? 

No problems! Eestis on üks pseudo-doktori tiitliga mees, kes pole talle külge poogitud doktori-tiitlit, erinevalt Area 51-ga seotud pseudo-doktorist, püüdnud endast lahti siduda ja kes korraldab Eesti ühte raskemat rattavõistlust Haanja 100, kuigi õige ja päris-doktor, dr Leho Rips, on kolmel viimasel aastal korraldanud Vooremäel vähemasti tõusumeetrite poolest palju raskemat võistlust Vooremäe 3000. Võistluste korraldajatele on nüüd avanenud veel üks võimalus teha Eestis kõige-kõige jõuproov.

Nimelt avasin ma eelmise nädala algul Eesti kõige pikema, Aegviidust-Ähijärvele viiva matkatee, kus loomulikult saab suurepäraselt ka rattaga sõita. Eelmisel aastal avatud Oandu-Ikla matkateel on pikkust 375 km, aga Aegviidu-Ähijärve matkateel kogunisti 627 km.

(Vaadake kindlasti eelmises lõigus lingitud videoklippe, need on fantastiliselt ilusad ja hästi tehtud ning peaks mõjuma nimetatud radadele küll hirmus hea reklaamina.)

Seega võiks keegi, kel on võistluste korraldamise tahet ja kogemust, korraldada Eestis 627 km pikkuse rattavõistluse. Kas või teatevõistlusena või etapiti näiteks kolme-neljapäevase võistlusena, sest üksinda ja ühes jutis sõites käiks selline pikkus enamikule raudselt üle jõu. Aga maastikuratturite tuurina või teatevõistlusena võiks sellest saada ju igati vahva jõuproov. Mis arvate?

Mu mõte tekkis täiesti iseseisvalt, kuid, nagu väikese uurimistöö järel selgus, ei ole see midagi originaalset. Eelmine aasta läbisid mõned sitked ja visad mehed Oandu-Ikla raja aja peale. Järelikult on selliste pikkade võistluste vastu huvi. Aga 375 km on siiski poisike võrreldes 627 kilomeetriga.

Proovisin eelmisel nädalal uue, rekordiliselt pika raja viimast lõiku Eesti lõunatipust Ähijärve äärde. Ülevaade sellest ilmus Postimehe Arteris.

Ja tõepoolest – see ei ole liialdus, et mina avasin uue matkaraja. RMK töötajad olid Ähijärve juures Karula rahvuspargi külastuskeskuse ette tõmmanud raja avamiseks spetsiaalse lindi ja kui me kuueliikmelise seltskonnaga oma retkelt sellele lähenesime, tõukasid teised mehed mind ette, et just mina avamislindi esimesena katki sõidaksin (foto paremal). Ausõna, püüdsin sellele aule küll vastu puigelda, blokeerides sada meetrit enne lõppu järsku pidurid, et teised mööda vuhiseksid, aga trikk ei läinud läbi – selja taha hoidnud mehed reageerisid kiiresti ja otsustavalt, tõmmates samuti pidurit. Nad andsid selgelt mõista, et tehku ma mis iganes, nemad minust mööda sõita ei kavatse. Ega mul valikut enam olnud – ei saanud ju jätta uut rada avamata.
******
View from Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid Aegviidu-Ähijärve matkarajal Eesti lõunapiiri lähedases okaspuumetsas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade Tellingumäelt mäe lõkkeplatsile ja Mustjõele. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Art Soonets Karula rahvuspargis lähenemas edelast Ähijärvele. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits sõitmas Ähijärve lähistel läbi Aegviidu-Ähijärve matkaraja avamise linti. Foto autor: RMK 

Laupäev, august 24, 2013

Pullerits: Kas Tanel Kangert võtab liigse riski?

Seda ei juhtu iga aasta, kui Eesti rattur jagab maailma ühel kolmest suurtuurist liidriga täpselt sama aega. Nüüd sai sellega laupäeval alanud Vueltal hakkama Tanel Kangert, kes on ametliku protokolli järgi kuues - nagu öeldud, liidriga sama ajaga. Sellest kõigest võiks muretut rõõmu tunda, kui kolleeg Jaan Martinson poleks laupäevases Postimehes edastanud kurjakuulutava info:

«Mõni päev enne Vuelta algust hakkasid [Kangerti] põlved taas tunda andma: on endasse vett kogunud ja paistes,» kirjutab Martinson.

Ma tean enda kogemusest, millest Kangert Martinsonile on rääkinud. Mul oli juuli algul opereeritud parema põlvega täpselt sama lugu. Ei teagi, millest tekkis sinna valu, mis andis tunda ka käies, nii et sundis kergelt lonkama. Katsusin sõrmedega põlvekapsli ümbrust: see tundus võrreldes vasaku põlvega pehme. Läksin doktor Leho Ripsi juurde, kes ütleski seda, mida ise kahtlustasin: põlves on vesi sees. Aga ta ei öelnud, et vaat, nüüd võtan süstla ja tõmban põlvest vee välja. Miks nii ei tehta, kuigi see tundub ju lihtne ja loogiline, seda ma ei tea, ja ei hakanud ka küsima. Kui see olnuks kiire lahendus, siis küllap oleks dr Rips seda teinud.

Minu oletus, miks ta seda ei teinud: vesi ei teki põlve niisama heast peast, see on arvatavasti põletiku või mõne muu trauma tagajärg. Kui vesi välja võtta, siis ega see ju algpõhjust, minu puhul ilmselt põletikku ei ravi. Küllap tekiks vesi põlve peagi tagasi. Niisiis kirjutaski dr Rips mulle välja põletikuvastase Arcoxia, mida pidin kaks nädalat neelama. Et põletikust, vee tekitajast, lahti saada. Tundub, et aitas.

Aga Kangertil on lood vist hullemad. Kui ta ütleb, et põlved on paistes, siis see viitab tõsisele põlveprobleemile. Jah, ka mul oli parem põlv läinud silmanähtavalt suuremaks kui vasak, aga mingil juhul ei kasutaks ma selle kirjeldamiseks sõna «paistes».

Kui küsisin dr Ripsilt, kas pean vett kogunud põlve tõttu rattasõidus pausi tegema, vastas ta, et ei. Ta ütles, et kindlasti võin edasi sõita; lausa vastupidi: liigutamise katki jätmine oleks veelgi hullem. Aga pange tähele, mida ta lisas: igasugused spurdid ja kiirendused ja jõulised pedaalimised tuleb küll välistada.

Niisiis, Kangerti põlvede probleem ei ole mingi tühine mure ning Vuelta oma karmide mägiste etappidega ei tee tema põlvede seisukorda kohe kindlasti paremaks. Seetõttu küsingi, ega Kangert äkki liiga suuri riske võta, kui vigaste põlvedega nii raske katsumuse ette võtab.

Ise tegin täna ka üle tüki aja veidi kiirema sõidu: 33,6 km Tartu ümbruses uksest ukseni 58.47ga ehk keskmine kiirus 34,3 km/h. Ma liigun siiski. Mittetreenimisest hoolimata.

Ja nüüd te küsite, kas selline veidi kiirem sõit opereeritud põlvele mõju ei avaldanud. Avaldas ikka. Tunda on.
******
View from Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Astana meeskond lähenemas Vuelta avaetapil, meeskonnasõidus, finišijoonele. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Astana meeskonna kuus esimest sõitjat ületamas Vuelta avaetapil, meeskonnasõidus, finišijoont. Fotode autor: Reuters (2) / Scanpix ja AFP (3) / Scanpix
Foto 4: Astana meeskond tähistamas Vuelta avaetapi, meeskonnasõidu võitu. Paremalt teine Tanel Kangert. Foto autor: Reuters/Scanpix

Neljapäev, august 22, 2013

Pullerits: Kuidas rattasõit jalust niidab?

Hommikupoolik oli soe ja päikseline, kuid päeva peale tõmbus taevas pisut pilve. Arvestades kavatsusi polnud see sugugi halb variant. Alustasin enne keskpäeva Hiiumaal Palli rannast rattaga tiiru ümber Kõpu poolsaare. Seega olid olud üksjagu pikaks ettevõtmiseks igati soodsad.

Aga ma ei osanud arvata, et teekond nii pikaks kujuneb ja sel niivõrd ootamatud tagajärjed ilmnevad.

Eelmisel päeval olin teinud päikselise ilmaga oma Treki maastikurattal ümber Tahkuna poolsaare (põikega Kärdlasse ja tagasi) 45-kilomeetrise tiiru, puhast sõiduaega kogunes 1:35. Häda polnud miskit. Kõpu poolsaare ring kujunes küll 18 km pikemaks, ent keskmine sõidutempo jäi aeglasemaks: rattakompuuter mõõtis puhast sõiduaega tervelt 2:53. Ühtekokku kulus koos peatustega täpselt neli tundi.

Esialgu ei tundunud midagi halvasti. Käisin isegi paariks minutiks vees end jahutamas ja higi maha uhtmas. Kui aga poole tunni pärast autoga Kõrgessaare asulale lähenesin, ja väljas üksjagu lämbe tundus, tajusin, kuidas süda läheb pisut pahaks, nägu tõmbab valgeks ja nõrkus tuleb peale. Kui kolm-neli minutit hiljem Viskoosa kaupluse ees auto kinni pidasin ja poodi hakkasin minema, otsustasin poolel teel, tosina meetri järel ümber pöörata. Tekkis kartus, et ma ei pruugi poes vastu pidada, vaid võin äkki kokku kukkuda. Läksin auto juurde tagasi, istusin murule ja heitsin pikali. Läkitasin naise enda asemel poodi.

Kui 4 km kaugusele Laukale n-ö koju jõudsin, heitsin diivanile lamama. Lamasin umbes tunni. Tasapisi hakkasin taastuma. Kuid süüa palju ei jõudnud. Umbes kaks tundi pärast seda, kui kehv enesetunne võimust võttis, tulin taas enam-vähem endasse.

Ei tea, mis see oli. Liiga palav ei olnud. Päiksepistega tegu küll polnud. Janusse ei jäänud. Jõin kaks liitrit vett, mida mulle on seniseid kogemusi arvestades enam kui küll. Pingutasin üle? Jah, viimased tosin kilomeetrit sõitsin küll kiiresti ja täie jõuga, sest teekond oli niigi võtnud kaua aega ja oli vaja see lõpule viia – ei saa ju lasta teist inimest rannas liiga kaua oodata, seda enam, et olin mobiiltelefoni autosse unustanud ning enda kulgemisest teada anda ei saanud. Ülepingutuse vastu räägib ka see, et juba järgmise päeva hommikul enne kella kümmet sõitsin rattaga mööda kruusateed 30 km kaugusele Käinasse, seal tegin 44 km pikkuse ringi mööda Kassari saart ning siis sõitsin kerges küljelt vastutuules mööda kruusateed Laukale tagasi. Kokku seega 104 km, puhast sõiduaega 4:27. Ilm oli igatahes palavam kui Kõpu-päeval, aga häda polnud sedapuhku miskit.

Nii et ei teagi, mis see küll oli, mis pärast 63 km sõitu Kõpu poolsaarel niiviisi ootamatult rivist välja lõi. On teil ka midagi sellist juhtunud?
******
View of 3D Jeep Route from Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas Kõpu poolsaarel neljateeristis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu ratas Tahkuna poolsaarel vana kaitserajatise otsas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kõpu poolsaare jalgrattatee kulgeb Kõpu tuletorni taga läbi suure karjääri. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Teede ristmik Kõpu poolsaarel Kaleste külas. Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, august 19, 2013

Pullerits: Kuidas ma Võru rattarallil tagaajajaid vedasin?

Ma ei tea, kuidas pärisrattureil ehk proffidel kombeks, aga mulle küll meeldib kaasvõistlejaid testida.

Pühapäevasel Võru rattarallil, kus startisin kolmandast grupist, sai sõidetud 13 km, kui olid alanud esimesed tõusud, ning ühel sellisel, kui tundus, et grupp ei liigu just eriti innukalt, sööstsin tagant välja ning hüüde «no nii, paneme nüüd, paneme nüüd!» saatel tõmbasin kõige ette. Jõudsin tõusu tippu ja heitsin pilgu selja taha – mitte keegi ei aktiveerunud. Selge, järeldasin, selles grupis kõvasid tõmbajaid ei ole, ja lasin tempos järele. Kuid see kõik ei lõppenud niisama.

Ühe Eesti tuntud jalgratturi rattaklubi vormis mees, kes seni oli eesotsas päris palju vedamistööd teinud, hakkas minuga kurjustama. Et niiviisi tõusul tuulest välja tulla oskab igaüks ja tehku ma korralikult tööd.

«Ütle, miks sa nii kuri oled?» pärisin temalt rahulikult ja oma arust igati viisakalt. Sest kedagi ma ju ei seganud, ohtlikku olukorda ei tekitanud – minu arust ei pidanuks probleemi olema.

Pärast võistlust Tartu Velo Klubi meestega Volkswageni bussis kodulinna poole sõites küsisin, kas tõesti mul on keelatud omatahtsi manöövreid teha, kui ma teisi nendega ohtu ei sea. Kuulsin kogenud meestelt vastuseks – nad kõik on üle 50 vanad ässad -, et võin võistluse ajal spurtida ja kiirendada ja ette tõmmata, palju aga tahan.

Ma ei sõida üheski võistkonnas. Ma võistlen enda eest ja enda nimel. Seetõttu ei pea mind ka mitte üks gramm huvitama, milline on teiste strateegia ja taktika, millised on teiste plaanid ja kavatsused. Minu plaan oli gruppi testida, püüda gruppi elavdada, miks mitte ka oma kiirendusega konkurente kurnata, gruppi lõhkuda, nõrgemaid maha raputada – see kõik on ju igati normaalne ja lubatud, kas pole? Minu arust peaks mul olema igati õigus seda teha, kui ma kedagi oma manöövritega ei ohusta – ja seda ma kohe kindlasti ei teinud.

Kui umbes pool distantsi oli sõidetud, küsisin minuga kurjustanult, kas me võiksime ära leppida. Sest nõme on ju sõita kellegagi külg külje kõrval, kui tuli on tuha all hõõgumas.

Ei salga, et mõned järsud tõusud kujunesid üksjagu raskeks. Mitte et oleks tekkinud oht maha jääda – seda mitte. Aga kahel-kolmel tõusul pidi ikka kõvasti kangutama. Eks oma pitseri vajutas ka kogemuste vähesus: ma ei ole pärast Tartu rattarallit trenni teinud (Velo Klubi mehed võivad seda kinnitada, nad pole mind pärast rattarallit üheski trennis näinud) ega teadnud alati täpselt, milline käik tuleb sisse lükata. Mõnikord sai mindud liiga kerge, teine kord liiga raske ülekandega. Aga küllap oli kõigil raske, sest kui tippu jõuti, ei olnud neid, kes oleks üritanud eest putket teha. Kõik hakkasid rahulikult taastuma.

Ohtlikem olukord tekkis Haanjast Rõuge suunas laskudes, kus kiirus tõusis üle 60 km/h ning mul läks Rain Londiga (nr 1168) külg kokku. Kohe päris kõvasti ja pikalt, sest mul võttis tasakaalu säilitada püüdes esiratta lausa vibama ja vonklema. Kummaline, et sellises olukorras pole aega isegi ehmatada. Ja võib-olla hea ongi, et pole, sest külma verd säilitades on tõenäosus püsti jääda suurem.

Huvitavaks läks siis, kui keerasime Nursilt Kubja poole. Liikusin grupis ettepoole, sest ruumi oli ning arvata võis, et laial teel läheb kihutamiseks. Ja läkski. Kuidagi iseenesest hakkasid mõned mehed maantee paremas servas karusselli tegema. Lükkasin ka ennast nende punti. Peagi sain aru, mis neid motiveeris: 300-400 meetrit eespool liikus umbes 15-meheline grupp. Algas jälitamine.

Kui olin eest korra läbi käinud ning pidin mõne aja pärast taas ette liikuvasse rivvi rivistuma, tunnistasin üle õla vaadanud mehele, et võtku ta minu ette, ma hästi ei jõua. Parem ausalt öelda, kuidas olukord on, kui et koostööd rikkuda. Ehkki too koostöö, vähemasti võrreldes sellega, kuidas Velo Klubi trennis sõidetakse, oli üksjagu anarhistlik ja kaootiline. Asi oli ilmselt selles, et karussellis osalejate jaks oli erinev ja motivatsioon küllap samuti.

Igatahes leidsin endalegi üllatuseks peagi end kolme-nelja tõsisema töötegija hulgast. Sain rütmi sisse. Püüdsin ka teisi ergutada, et anname minna, küll saame eessõitjad peagi kätte. Vahe ju tasapisi muudkui vähenes. Kuid häda oli selles, et töörügajaid ei olnud meie grupis enam kuigi palju.

Niiviisi juhtuski, et peatselt tegime tempot minust 15 aastat nooremaTimmo Kõrraniga (nr 864, DNF) peamiselt kahekesi. Kui mitut puhku ette läksin, vaatasin, et ohoo, polegi paha - hoian kiirust 53-54 km/h. Ja kui viimaks kõrvale võtsin, et kedagi teist ette lasta, siis nägin korduvalt, et ei tule ega tule tükk aega kedagi. Ju siis sai liiga kõvasti vajutatud?

Kubijalt Meegomäe suunas keerates saime eessõitva grupi kätte ja seejärel toimus teatav rahunemine. Kuid mitte kauaks. Ühtäkki oli tagantpoolt kosta kõva röögatust ja siis pauku. Kukkumine. Kummaline, et sellistel puhkudel ei ilmuta keegi eessõitjaist mingit kaastunnet, vaid vastupidi: olen täheldanud, et kukkumise järel püüavad sellest pääsejad pigem kiirust juurde panna, justkui instinktiivselt õnnetuspaigalt pagedes.

Teine ootamatu kukkumine grupis toimus siis, kui Lasva kandis sai keeratud tagasi Võru suunas. Tuul puhus vastu ning keegi erilist initsiatiivi ei ilmutanud. Hoidsin samuti targu teiste taha – olin ju auga oma osa suurest tööst ära teinud. Kiirus langes kohati koguni alla 30 km/h. Ja ikkagi suudeti seal tekitada väiksel kiirusel laudsiledal laial asfaldil väike külakuhi. Olin just lõpetamas joomist, kuid suutsin siiski pidureid krabada ning paremale tüürida, et tekkivast kuhjast mööduda. Tagajärg oli ühele Tartu mehele päris karm: põsesarn oli veriseks «raspeldatud» ja paistes, lõug samuti. Kuid paistis, et need on vaid pindmised marrastused, nii et kui ära paranevad, siis ei peaks arme jäämagi.

5 km enne lõppu, kui keerati ümber Võru kulgevale ringteele, hakkasid grupi esimesed mehed tempot kruvima. Mõned minu ees tikkusid vahet sisse laskma, kuid sain neist mööda ja nõelusin vahe enam-vähem kinni, nii et kui keerati pooleteise kilomeetri pikkusele lõpusirgele, olin ilusasti grupis sees, tõsi küll, selle tagaotsas. Kuid nagu pärast selgus, oli algne grupp sõidu lõpuks siiski palju väiksemaks kahanenud, nii et heameelt võis tunda juba selle üle, et distantsil ei tekkinud ohtugi sattuda pudenejate hulka.

Pool lõpusirgest sõideti rahulikult, vastutuules jõudu säästes ja passides. Siis vaatasin, et vaat kus üllatus: TÜSKi vormis grupi küllap noorim liige, liiati tütarlaps, 1996. aastal sündinud Kärolin Varblane, tõusis sadulast ja üritas meeste eest plagama panna. Kõik aktiveerusid. Kuid tunnistan ausalt, et ma ei julge finišiheitlusse kaklema minna. Enesealalhoiu instinkt on ilmselt liiga suur. Kui ikka peas vasardab, et pigem hoida kui oiata, ega siis lõpus midagi ära tee. Ja kuna valisin finišeerimiseks ohutumana tunduva, vasakpoolse, tuulele avatuma ja seetõttu rattureist hõredama sõidutee poole, ei olnud ka kellelegi tuulde saada. Rääkimata sellest, et valitud ülekanne osutus taas valeks. Protokolli läks 114. koht, kaotust võitjale kogunes 14 ja pool minutit.

Kuid arvestades suvist olematut treenitust, oleks ju võinud vist veelgi hullemini minna.
******
Jaanus Laidvee (can you see him in the middle of the picture?) on Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-5: Pandivere rattaralli 2013, Filter maanteekarikasarja 5. etapp Väike-Maarjas. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Norman Vahtra võidab Pandivere rattaralli 2013 Väike-Maarjas. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, august 16, 2013

Pullerits: Hurraa, Rootsi võitis jooksus kulla! Rootsi?

Eile õhtul vaatasin esimest korda kergejõustiku MM-võistlusi Moskvas. Oli, mida vaadata. Rootsi sai naiste 1500 meetri jooksus kuldmedali.

Ah et Rootsi või?

Paneme faktid paika: võidutsenud Abeba Aregawi on sündinud 23 aastat tagasi Etioopias. 2009. aastal tuli ta Etioopia meistriks 800 meetri jooksus ning võitis Aafrika juunioride meistrivõistlustel sel alal pronksi.

Nii et Rootsi võitis kulla?

Lähme edasi. Aregawi on abielus etioopia mehega, kellel on Rootsi kodakondsus. Ta on elanud Stockholmis 2009. aastast. Kuni 2012. aasta detsembrini esindas ta oma sünnimaad Etioopiat, seejärel aastast 2012 Rootsit. Jah, Londoni olümpia 1500 meetri jooksu lõpp-protokollis leiame ta Etioopia lipu all viiendalt kohalt.

Ja nüüd on Rootsi võitnud kulla?

Olgu nüüd lõpuks – et rassismikaarti väga vara lendu ei lastaks - märgitud ka see, et Aregawi on neeger. Mitte valge, nagu pärisrootslased. Ja see on oluline vahe, nagu allpool näitan.

Nüüd küsin: kujutame ette, et Aregawi oleks võistelnud Estonia särgis ja võitnud Eesti lipu all kuldmedali – kas selle üle oleks meil põhjust üldrahvalikult juubeldada? Kas teie juubeldaksite?

Edasi küsin: kas Eesti valitsusest oleks õiglane maksta Aregawile võidetud maailmameistritiitli eest kümnetes tuhandetes eurodes preemiat?

Jätkan küsimist: kui Aregawi esindaks Eestit, siis mida tema võit meile annaks? Mis oleks meie rahva jaoks selle võidu tähendus ja mõte? Pean silmas, nagu isegi aru saate, emotsionaalseid, tundelisi, rahvuslikke aspekte – just neid aspekte, mida omade spordivõidud kõige rohkem puudutavad.

Aga see ei ole kaugeltki kõik. Küsin veel: mida teie arvate inimesest, kes, olles sündinud Eestis ja elanud Eestis 19 aastat, saanud siin sportlasena tuule tiibadesse, olnud meie kõigi tulevikulootus, otsustab ühel päeval, et enam ta Eestit, oma sünni- ja isamaad ei esinda, vaid hakkab esindama, ütleme, näiteks, Katari? Kiidaksite ta otsuse heaks, patsutaksite tunnustavalt õlale, ütleksite, et väga tubli, kiitus? Aru ma ei saa, miks peab kohe poolt vahetama. Ma küll ei kujuta ette, et niiviisi oma isa- ja sünnimaale, oma riigile ja oma rahvale näkku sülitaksin.

Või lähme konkreetsemaks. Kui Gerd Kanter otsustaks, et hakkab esindama Bulgaariat, ja Tanel Kangert otsustaks, et tema hakkaks esindama Itaaliat, mis te neist meestest arvaksite? Kas täpselt samamoodi, nagu enne noid otsuseid?

Dekadentlikud rootslased, usun, et suudavad korraldada isegi üldrahvaliku peo Aregawi sõidu tähistamiseks. Aga kui Aregawi esindanuks Eestit, kas – vaadake endasse – tunneksite te soovi talle Tallinna lennujaama vastu minna või elada teleri vahendusel kaasa tema saabumisele? Küllap Eesti ametimehed, kes selleks seatud, korraldaks talle samuti väärika vastuvõtu, aga rahva südant, vean kihla, see kõik kõigutada ja mõjutada ei suudaks. Nägu on ju kerge teha, aga küsimus on selles, kas need rahva tunded, mida nägu ehk väljendada püüabki, on ehtsad.

Teeme asja oma Eesti näite varal veelgi konkreetsemaks. Aastail 1984-1990 elas Eestis Vladimir Reznitšenko, minust kolm päeva vanem, Kasahstanis sündinud epeevehkleja, kelle ema oli venelane, aga isa kuubalane. Mäletan teda hästi, sest kui ta võitis 1980. aastate teisel poolel NSV Liidu meeskonna koosseisus mingil tiitlivõistlusel, ilmselt oli see MM, hõbe- või pronksmedali, ja mälu järgi võis see olla aasta 1987, saatis tollase Spordilehe toimetus mind tumedaverelist ja kräsupäist Reznitšenkot Tallinna lennujaama intervjueerima. Ma ei mäleta, et seal oleks talle keegi teine peale minu vastu tulnud. Kuigi tegemist oli ju Eesti sportlasega, 1986. aasta Eesti meistriga. Ta võitis 1988. aastal, olles endiselt Eesti sportlane, Souli olümpial NSV Liidu meeskonnaga pronksmedali – kas keegi üldse mäletab seda? On see Eesti medal, nagu samal olümpial vendade Tõnistete ja Erika Salumäe võidetud medalid? 1992. aastal esindas Reznitšenko juba Saksamaad ning tuli sakslaste meeskonnaga Barcelonas olümpiavõitjaks. Öelge nüüd, kes peaks sellisele sportlasele südamest kaasa elama, kes peaks sellist sportlast oma rahva tõeliseks esindajaks pidama?

Aga rootslased, jah, olen kindel, oskavad nüüd ikkagi õnnelikke nägusid teha. Seda on nad oma allasurutud tõeliste tunnetega ja enesetsenseeritud riigis edukalt õppinud. Küllap nii edukalt, et oskavad ennastki ära petta.

Aga toon veel ühe paralleeli: oletame, et Justin Gatlin oleks võtnud Eesti kodakondsuse, nagu ma paar aastat tagasi Postimehes nimme provotseerisin, ja oleks võitnud 100 meetri jooksus Eestile medali. Oleksite te selle üle uhke ja õnnelik, tunneksite, et see on ka teie, kogu Eesti medal, mille üle ühiselt rõõmustada? Oleks ta ikka teie arvates ka ehtne Eesti sportlane?

See, miks Aregawi võitis Moskvas kuldmedali, tuleneb – ja see on nüüd totaalne iroonia – just sellest, et ta ei ole rootslane!

Kõik see, mis on Aregawist teinud võimeka jooksja, tuleneb sellest, et ta on pärit Etioopiast. Et ta on Etioopia genofondi ja keskkonna esindaja. (Just geenid ja keskkond, nagu ilmselt teate, on need, mis määravad peamiselt, kes kellestki saab.)

Genofond ja ühised geneetilised juured on spordis väga tähtsad. On üldse elus tähtsad. Need on need, mis liidavad, tekitavad tõeliselt ühistunde, meie-tunde. Võtame näiteks taas ratturid, Kangerti ja Rein Taaramäe. Eesti poisid. Vändra kandist pärit. Kõik teavad, kus asub Vändra. Või teavad vähemalt laulu «Vändra metsas Pärnumaal…». Küllap paljud on seal käinud või sealt vähemalt läbi sõitnud. Või tunnevad kedagi, kes on sealtkandist pärit. See kõik on meie rahvuslik ühisosa.

Aga kui meid esindaks keegi Aregawi, siis milline oleks tema ühisosa meiega?
******
View of 3D Jeep Route from Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rootsit esindav Abeba Aregawi on tulnud Moskvas 1500 meetri jooksus maailmameistriks. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 2: Abeba Aregawi ületamas Moskvas 1500 meetri finaaljooksus võitjana lõpujoont. Foto autor: AA/Scanpix
Foto 3: Rootsi prints Daniel õnnitleb Abeba Aregawi Moskvas 1500 meetri jooksu maailmameistritiitli puhul. Foto autor: Expressen/Scanpix
Foto 4: Rootsit lippu mähkunud Abeba Aregawi fotograafidele poseerimas. Huvitav, mida võiks sellest arvata Etioopia inimesed? Foto autor: MYSTY/SIPA/Scanpix

Neljapäev, august 15, 2013

Pullerits: Millist toitu vajab õige spordimees?

Midagi pole teha, aga vasakpoolsed on taas näidanud oma idiootsust. Saksmaa rohelised, küllap olete kuulnud, tahtsid keelustada ühel päeval nädalas liha pakkumise toiduks ning kuulutada tolle päeva taimetoidupäevaks.

Te olete siin spordimehed – no öelge, milline normaalne sportlane, ja meessportlane, olgu lisatud, saab hakkama ilma lihata? Süües kapsalehti, juurikaid, idusid... (Ja siis kompenseerides lihast saadavate eluks vajalike toitainete ja mineraalide puudujääki igasuguste toidulisanditega, mis, nagu tihtipeale peatselt selgub, sisaldavad väidetavalt keelatud aineid.)

Kindlasti leiab ka sportlaste seas mõningaid erandeid, kes ajavad taimetoitlase rida, nagu leidub erandeid igal pool – kõigile meestele ei meeldi ju isegi naised... -, aga üks normaalne meessportlane vajab liha nagu õhku. See on juba geneetiliselt nii määratud (muidugi mängib geneetika aeg-ajalt kurje vingerpusse, nagu nende meestega, kellele ei meeldi naised), et mehed peavad liha saama, sest muidu nad ei suuda võidukalt võidelda.

Liha söömine on õige mehe tunnus, nagu seegi on õige mehe tunnus, et talle meeldivad naised. Selle kohta, kui tähtis on liha ühele õigele mehele, rääkimata spordimehest, on suurepäraselt kirjutanud minu lemmikajakirjas Vanity Fairis A.A. Gill väga tabava pealkirjaga essees «Steak Shows Its Muscle».

Ütleme selle siin otse välja: üks õige mees, ammugi mitte spordimees, ei toitu idudest, juurikatest ja lehtedest.

Muidugi, liha on kallis. Aga leidsin hiljuti Tartu külje all ühe koha, kus saab uskumatult soodsa hinnaga värsket ja kvaliteetset tailiha. See on Lihapood, mis asub Tartu-Jõgeva maanteel Tartu poolt sõites paremat kätt Vasula ristis – vastav silt paistab juba kaugelt maanteele. Seal sain üleeile näiteks kilo sisefileed kõigest viie ja poole euro eest. Ja see ei olnud mingi sõbra- või säästu- või muu säärane trikihind. See oli tavaline letihind. (Olgu kinnitatud, et mind ega minu sugulasi ega tuttavaid ei seo tolle Lihapoega miski.)

Nüüd hakkangi seal käima, kui maale sõidan. Ja jõudu tuleb, küll näete. Ei, see ei ole üleskutse minu eeskuju järgida ega minust eeskuju võtta. Kes on ikka hingelt vasakpoolne, ajagu oma idusid ja lehti ja juurikaid aga edasi sisse. Liha on õigete spordimeeste toit, ja õiged spordimehed vasakule ära ei pane.
******
Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vaat milline võiks olla Usain Bolt, kui ta liha ei sööks. Bolti nukk Lužniki staadionil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Sirloin steak. Foto autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, august 14, 2013

Pullerits: Kuidas ma Taaramäe asjus täppi panin?

22. juulil kirjutasin oma blogis, miks Rein Taaramäe peaks abi otsima Eesti, mitte Lääne-Euroopa arstidelt:

«Ei usu, et Prantsuse (või teistele Lääne-Euroopa) arstidele on Taaramäe mingi eriline patsient, kelle probleemidesse südame ja hingega süüvida.
/--/
Eestis on hoopis teine lugu. /--/ Eesti arstid võtaksid Taaramäe ravimist suure ja vastutusrikka ülesandena, koguni rahvusliku ülesandena. Siin ei oleks ta tavaline reapatsient. Eestis on Taaramäe rahvuslik aare, ja pole kahtlustki, et arstid saavad sellest suurepäraselt aru. Eesti arstid tegeleksid temaga seni, kuni probleemid on tuvastatud ja kõrvaldatud.»

6. augustil andis kolleeg Jaan Martinson Postimehes ülevaate, kuidas Taaramäel arstidega koostöö edeneb:

«Pärast ebaõnnestunud, 102. kohaga lõppenud Tour de France’i naasis Taaramäe Eestisse ning asus koostöös arstidega jälitama hingamisraskuste põhjusi.
/--/
Eesti tohtritega polnud probleemi, nemad võtsid abi vajava Taaramäe kesksuvelgi vastu, ent piiri taga asjad nii lihtsalt ei käi. «Vastavaid uuringuid tehakse vaid Kopenhaagenis ja Londonis, kuid sealsed arstid on puhkusel. Sain äsja e-kirja, et mind võetakse ette kolme nädala pärast.»»

Läkski täpselt nii, nagu kaks nädalat varem olin kirjutanud. Aga kui sellest kirjutasin, leidus taas oi kui palju noid, kes püüdsid logisevate või lausa olematute argumentidega minu kirjutatut diskrediteerida. Ja nagu näha, põrusid valusalt.

Ma saan aru, et nii mitmelgi kibestunud mehel on paranoiline kinnisidee vaielda vastu kõigele, mida kirjutan. Nad võiks sellest üle saada ja lähtuda kainest mõistusest. Kui neil seda on. Või elukogemusest. Kui neil seda on.

Nüüd on see vana asi õnneks ära klaaritud ja siit, nagu on kujunenud spordis klišeeks, on nüüd hea edasi minna. Küsimus: kas keegi pühapäeval Võru rattarallile ka läheb? Kui jah, siis võiks ju taktikat ja strateegiat arutada. Sellest tõuseks kõigile kasu.
******
Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Rein Taaramäe Pandivere rattarallil, mille ta lõpetas 104. kohaga. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix