Reede, mai 30, 2014

Pullerits: Kuidas vältida enda kooma ajamist?

Laupäevaõhtune täiendus:
homseks mõned soovitused, kuidas sõita Tartu rattarallit - lugege siit!
*
Neljapäevane Õhtuleht: «[Eesti k]ahurvägi on Läti pommitamiseks valmis». Oli või? Mängust ei ühtki väravat, vaid üks väravahõnguline olukord kohtumise lõpus. Penaltitega kaotus 2:4. Nagu paar päeva tagasi ütlesin: olge, futbollihaiged, õnnelikud, et Gibraltari vastu viik saadi.
*
Rene Mandri on saanud valmis Jõgeva rattaralli video. Seal on ka kaks intervjuud minuga, üks enne sõitu ja teine pärast finišit. Tänu mu kollasele kiivrile olen ka esimesel 20 kilomeetril peagrupis hästi nähtav. Esimesel karmil tõusul, kus grupp ribadeks tõmmati, on näha, kui teravalt esimesed ründasid, ja on näha, et tõusu keskel läksin veel päris lootustandvalt.
*
Delfis tegi Ivar Jurtšenko koguni uudise minu avaldusest, mille esitasin pärast Jõgeva rattaralli lõppu. Ehk Delfi neelaski sööda alla. Küll see käis kergesti.
*
Tänases, reedeses Tartu Postimehes ilmus mu kolumn «Tappa lödipüks», mis sai inspiratsiooni siin blogis paar sissekannet tagasi külvatud mõtteseemnest. Arvata võib, et see kolumn ajab paljudel harja punaseks. Või ei? Just äsja tuli telefonikõne, kus lugeja tänas väga selle kirjutise eest, et hästi on naelapea pihta tabatud. Ja seejärel sms: «Tere! Hea lugu lödipükslusest! Jagan Su mõtteid!»
*
Neljapäeval helistas Tiit Piiskoppel, Tartu rattaralli meditsiiniteenistuse ülem. Ta oli murelik: ratta- ja jooksuvõistlustel osalejad ajavad end järjest rohkem kooma. «Inimesed on jõhkraks muutunud,» nentis ta. Eriti problemaatilised on tema sõnul need, kes sõidavad pühapäevasel rattarallil teises kolmandikus. Esimese kolmandiku sõitjad on kogenud, nendega enamasti muret pole, avaldas ta lootust, ja viimase kolmandiku sõitjad on jällegi sellised, kes võtavad asja rahulikult ning endale tavaliselt liiga ei tee.

Ta hoiatas enne rattarallit – tegelikult on see hoiatus universaalne, mitte rattaralli-spetsiifiline – kahe asja eest. Esiteks, kui enne võistlust on olnud kas või kerge haigus või on enesetunne halb, olgu varuks kaks plaani. Plaan A: ei lähe üldse starti. Plaan B: osalen hästi ettevaatlikult.

Teiseks, pani Piiskoppel südamele, on võistluse ajal vajalik juua – juua ja süüa. Valdavalt tekivad rajal probleemid vedelikupuudusest ning sellest, et veresuhkur läheb n-ö alla. «Kui tunned, et on janu, on juua juba hilja – ega järele ei joo,» manitses ta.

Vedelikupuudusest tekkivad probleemid ilmnevad enamasti enne võistluse lõppu, tõdes Piiskoppel. Neil puhkudel muutuvad tema sõnul tavaliseks mitteadekvaatsed reaktsioonid, teadvushäired: näiteks öeldakse pärast, et ei mäletata viimastest kilomeetritest midagi.

Kogenud rattamehed soovitavad, et tunnis võiks juua liitri. See tähendab, et kui sõit kestab kolm ja pool tundi – siin on jutt ikkagi kiiretest sõitjatest, olgu rõhutatud –, läheb vaja kolme ja poolt liitrit vedelikku. Minu ratta raamil on kaks pudelihoidjat. Sinna mahub kaks liitrit. Jõgeva rattarallil, kus 110 km läbimiseks kulus minut alla kolme tunni, jõin kuumas ilmas tühjaks mõlemad oma pudelid. Puudu ei tulnud. Aga pärast kuulsin meestest, kes olid juba kahe ringi järel kuival ja jännis.

Veel üks soovitus: juua tuleks korrapäraselt, iga 15-20 minuti järel, mitte nii, et joote ühe korraga kõhu punni. Kui korraga liiga palju juua, võib tekkida iiveldus, hoiatas Piiskoppel. Kindlasti soovitas ta juua pärast geeli imemist või batooni hammustamist, sest siis imenduvad nood organismi paremini.

Ja veel üks asi, manitses Piiskoppel: jooma peab regulaarselt ka siis, kui on jahe ilm ning janu justkui ei tunnegi.

Omalt poolt lisan, et eks palju olene ka harjumusest. Olen jahedate ilmadega teinud kaasa küllaga Tartu Velo Klubi trenne, kus ligi kahe tunni jooksul pole võtnud ühtki sõõmu, ent ometi olen lõpus suutnud kõvasti tempot juurde kruvida. Ilmselt on mul väiksem vedelikuvajadus, kui paljudel teistel.

EMHI prognoos lubab pühapäevaks vahelduva pilvisusega ilma, kohati võib sadada hoovihma, puhub muutliku suunaga tuul 3-7 m/s, õhusooja tuleb 12-17 kraadi. Kui tõesti nii läheb, on see päris mõistlik rattasõidu ilm. Aga juhul, kui päike pilve tagant palju välja vaatab, on kasulik, märkis Piiskoppel, end päiksekreemiga sisse määrida, eriti heledanahalistel ja punapeadel ning neil, kel on palju sünnimärke. «Ja faktoriga 25-30, mitte faktoriga 15,» lisas ta.
******
Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tüdrukud vaatavad mullu Otepääl Tartu rattarallit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jooma peab! Pudel pihku. Mullune Tartu rattaralli. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Juua-juua, võtke juua! Tüdrukud jootmas mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Hästi varustatud noor jootja mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, mai 28, 2014

Pullerits: Miks tõelised mehed harrastavad vastupidavusalasid?

Mis alaga tegelevad tõelised ärihaid, tõelised alfaisased, tõeliselt suure raha liigutajad, et ennast tõestada? Ega te ometi arva, et nad mängivad labast ja proletaarset jalgpalli? Muidugi ei arva – nii palju on igaühel mõistust peas. Küllap aimate ka, millega nad tegelevad.

Jah, kui tõelised tegijad tahavad omavahel sotte selgeks teha, istuvad nad maanteeratta selga.

Peategelased:
William Ackman, 48, Pershing Square Capital Management riskifondi juht, vara koguväärtus 1,3 miljardit dollarit, lõpetanud Harvardi ülikooli;
Daniel Loeb, 52, Third Point Partners LLC riskifondi juht, vara koguväärtus 2,2 miljardit dollarit, lõpetanud Columbia ülikooli.
Lisaks veel pool tosinat jõukat ja edukat alfaisast, kes elavad Hamptonsis (ma ei pea ju ometi siin seletama nii elementaarset asja, mis on Hamptons ja kus see asub, ega ju?).

Ja nüüd lugege ise, mis edasi sai: see on Vanity Fairi veebiküljel loo «The Big Short War» esimese lehekülje all, vahepealkirja «It’s Not About the Bike» järel.

Nagu sellest loost näete, siis tõsised edasipüüdlikud alfaisased tegelevad just vastupidavusaladega. Mitte näiteks jalgpalliga. Miks vastupidavusaladega?

Aga sellepärast, et just vastupidavusaladel ilmneb mehe tõeline sisu. Sest vastupidavusaladel ilmneb mehe meelekindlus, tahtejõud ja muud kõige olulisemad isikuomadused, mis teevad mehest üldse mehe. Sest kui mees on võitleja, olgu äris või ükskõik, mis muul alal ta on leidnud oma kutsumuse, siis just vastupidavusalad aitavad arendada ja lihvida neid omadusi, mis on ka muus elus läbilöömiseks hädavajalikud.

Võib-olla, kui hästi otsida, leiate maailmas ka mõne eduka ja läbilöögivõimelise mehe, kelle kirglikuks harrastuseks on mängida jalgpalli. Aga pole mingi probleem leida maailmas tõeliselt edukaid ja läbilöögivõimelisi mehi, kes on vastupidavusalade pühendunud, lausa fanaatilised harrastajad.

See kõik ütleb mulle väga, väga palju. Loogiline, et inimesi tõmbab nende alade poole, kus ilmnevad nende parimad omadused, nende trumbid. Vastupidavusaladel ilmnevad tõeliste meeste parimad omadused.

Palju õnne, kõik vastupidavusalade harrastajad – te kuulute tõeliste, lugupidamist väärivate meeste hulka! Sest teis on sisu. Sisu nii spordis kui kindlasti ka muus, mis elus ette võtate. On suur au kuuluda teie väärikasse seltskonda.
******
Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid Jõgeva rattaralli stardi ootel. Foto autor: Mihkel Jüri, Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal
Foto 2: Ratturid Palamuse oru tõusu laugemal osal. Foto autor: Mihkel Jüri, Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 

Esmaspäev, mai 26, 2014

Pullerits: Kuidas ma kaaslased tööle panin ja alistasin Sigvard Kuke?

«Noh, kuidas mugavussport ka tundub?» küsis endine NSV Liidu koondise rattur Toomas Kirsipuu, asuursinine võistlusvorm seljas, kui Jõgeva rattarallil mulle järele jõudis. Sõidetud oli rohkem kui 15 km.

«Päris hästi,» vastasin talle. «Ainult grupp on liiga suur.» Võtsin sisse koha Kirsipuu selja taga ning liikusin tema tuules vasakult küljelt veidi ettepoole.

Tuleb ausalt tunnistada, et seni mängisid olud minusuguste keskmike kasuks. Pidulik start Jõgeva kesklinnast mootorratta taga tähendas seda, et kõvemad ei saanud «punni» kohe põhja vajutada. Viaduktile lähenedes avastasin end hämmastavalt eest, neljandast-viiendast reast. Aga rattureid oli ka terve tee servast servani tihedalt täis. See tekitas pisut kõhedust, nii et kui söakamad sõitjad jõulisemalt positsioonivõitlust alustasid, andsin neile targu eesõiguse.

Kui pärast viaduktilt laskumist mootorratas eest sööstis, läks kohe kihutamiseks. Kõik kergitasid tagumiku sadulast. Kiirus tõmmati paugust üle 50 km/h. Ent olud töötasid liidritele vastu.

Nimelt, kui grupp keeras paremale, Kuremaa poole, algas vastutuulelõik. Võib oletada, et eesmised nägid tempo kruvimisega kurja vaeva. Minu kõrval võttis koha sisse Paul Lõiv, sage trennikaaslane Tartu Velo Klubist. Jõudsin just mõelda, et ju siis olen õigel positsioonil, kui Lõiv teatas, et ettepoole peab saama. Aga see polnud võimalik – polnud kuskilt vaba ruumi minna. Ja kiirus püsis niigi suur, 50 km/h kandis.

Ei lagunenud grupp ka pärast Kuremaa aleviku väikest tõusu. Sest järgneval põldudevahelisel avatud lõigul tuli samuti pedaalida vastutuult. Jah, üle eessõitjate peade võis näha, kuidas väike sats oli ülejäänute ees pisukese edumaa saanud, aga muist gruppi püsis tihkelt koos. Seal Kirsipuu mulle järele jõudiski.

Otsustav lammutamine toimus pärast Palamuset, orust tõusule minnes. Oletasin, et saan tagant inertsist võimalikult väikse vaevaga võimalikult kõrgele. Kuid eksisin. Järsku oli kogu tee rattureid laialt täis, nende tempo käis alla, mistõttu ei saanud ma oma hoogu ära kasutada ning edasi tuli hakata tuimalt kangutama. Teravama nuki järel oli mul eessõitjatega veel side, aga seal, kus tõusu lõpuni jäi 150 meetrit, võeti paremal ketti – ja minu kandis läks see kett katki. Sain juba enne üles jõudmist aru, et nüüd on grupp eest läinud. Ja ta läks ikka väga kiirelt.

Pärast rääkis mulle Raido Kodanipork, Barcelona olümpia grupisõidu 9. mees, et sõidu alguses vajutasid eesmised ikka päris halastamatult ja valusalt ning võtsid toda esimest tõusu väga teravalt. Pole siis ime, et minuga juhtus see, mis juhtuma pidi. Ime on vaid see, et seda ei juhtunud veelgi varem.

Jäin laskumisel täiesti üksi. Kilomeetri pärast tuli paremalt Lõiv, kes, tundus, et püüdis meeleheitlikult gruppi kinni saada. Eks minagi vaatasin seda, kas eespool leidub teisigi pudenejaid, keda püüda ja kellega kampa lüüa. Pikkjärvel sain järele Pelotoni klubi sõitjale Marko Vilipsonile, ärgitasin teda endaga kampa lööma, aga ta lõi käega.

Pikkjärve 300-meetrise tõusu otsas sain kätte ühe Haanja Rattaklubi mehe. Samal ajal jõudis mulle tagant järele Pelotoni sõitja, naiste arvestuse liider Sille Puhu. Nii hakkaski minu ümber moodustuma gruppetto. Ütlesin äsjaleitud kaaslastele, et lähme ühtlase tempoga rivis üksteise alla vedades. Korjasimegi järgnevail kilomeetreil veel mitmeid pudenenuid oma seltsi.

Kaarepere ja Palamuse vahelisel tõusul saabus gruppetto võimekuse kontroll – et kui tugeva jalaga mehed siis kokku on saanud. Piidlesin konkurente nii ees kui kõrval. Ja nägin, et keegi ei tiku jõudemonstratsiooni tegema. Oletasin, et järelikult võin end gruppettos kindlalt ja mugavalt tunda.

Palamuselt läbi sõitnud, ei meeldinud mulle enam see, mis ma nägin. Igaüks sõitis nii, nagu heaks arvas. Võtsin gruppetto kõrvale ja jagasin korraldusi: «Kuulge, me peame mingisuguse süsteemi looma! Muidu tuleb tagant mõni grupp ja sööb meid ära. Võtame rivvi ja veame 200 meetri kaupa!» Lasin tagumistel endast tee servas mööda sõita ja ütlesin igaühele selge häälega: «Veame 200 meetri kaupa ühtlases tempos, siis vahetame!»

Ja ennäe, gruppetto hakkaski eeskujulikult tööle. Alati peab olema keegi, kes asju organiseerib, sest kaootika ja kakofooniaga ei jõua kuigi kaugele. Vaatasin korraks kella: 40 km sai läbitud 57 minutiga.

Kuid teise ringi algul Kuremaale lähenedes läks kord jälle käest. Liikumine muutus taas süsteemituks. Läksin Kuremaa tõusul uuesti kõige ette ja hüüdsin: «Kuulge, lõpetame selle pornograafia ära! Hakkame korralikult vedama!» Üks mees vastas, et tema ei jaksa, jõud on otsas.

Järgmisel, põldudevahelisel vastutuulelõigul sai selgeks, kes on meie umbes tosinaliikmelises gruppettos töötegijad. Kõige tugevama jalaga tundus Aldar Reinberk: kui tema ette läks, siis läks korralikuks sõiduks. Head tööd tegi ka Peeter Viirsalu, kelle pärast Kuremaad kinni püüdsime. Üllatavalt sitkelt vedas Sille Puhu, naiste arvestuse liider. Neljas, kes tööd ei põlanud, oli Anti Arak. Ja loomulikult mina, aktiivsest viisikust kõige vanem. Mis tagapool toimus, ega ma seda suurt tea, sest kui oma vahetuse lõpetasin, võtsin alati rivis neljanda-viienda koha, sest ei riskinud liiga taha taanduda.

Erinevalt eelmise aasta sõidust, kui käisin paar korda ees gruppi õrritamas ja kiirendamas, ei võtnud ma see aasta ühtegi sellist provokatsiooni ette. Miks? Ilmaolude tõttu. 30 kraadi palavust võib osutuda mõrvarlikult salakavalaks, kui korrakski üle pingutad. Mis siis, et määrisin enne starti nii käed kui jalad Moabist Utah’st ostetud päiksekreemiga paksult sisse; et võtsin kaasa kaks liitrilist pudelit, ühe vee ja teise SiS pulbrijoogiga; et võtsin kaasa Sponseri kummikomme, veega lahjendatud geeli ning A&T Spordist ostetud energiat andva ampulli; et mu riietus on hele ega aita seega kaasa ülekuumenemisele. (Miks on Pelotoni klubil must võistlusvorm? Palava ilmaga ei ole see ju põrmugi mõistlik.)

Kuigi tõusudel tundsin, et vähemalt pool käiku on veel varuks, hoidsin end rahulikult tagasi. Nii väiksest grupist sa nagunii kusagile ei lähe ja isegi, kui keegi kaasa tuleb, ei ole minekut kauaks. Näiteks teise ringi viimastel kilomeetritel, taganttuulelõigul pärast Palamuset, eraldusid kolm sõitjat vasakule ja saavutasid rohkem kui 50-meetrise edumaa, aga suhtusin nende minekusse kergekäeliselt – et nagunii saame nad kätte. Ja saimegi. Veidi hiljem küsisin Arakult, ühelt kolmikust, kas see oli ka tõsine äraminek, mille peale ta vastas, et ei.

Kolmandaks ringiks said ilmselt terad sõkaldest eraldatud, nii et meie gruppetto töötas ilma korraldusi vajamata. Aga eks ees käisid tempot tegemas ka ühed ja samad tegelased. Ma ei tegelenud üle õla vaatamisega, et kui palju meid järele on jäänud, vaid hoidsin kogu aeg esimese nelja hulka. Ent tunda oli, et paljudel on jaks kahanenud. Tunnistan, et tegin ise ka mõne vahetuse kergemalt, et varu hoida. Aga kuna keegi minust ette ei kippunud, et kiirust juurde panna, siis võib oletada, et väike hingetõmme kulus teistelegi ära.

Kui viimast korda sai Palamuse läbitud, muutus sõit taas kiiremaks. Seda suuresti tänu Puhule, kes läks avatud sirgel ette ja vedas kiiruse 38-39 km/h peale. Tuleb tunnistada, et sellest kiiremini poleks kitsas rivis eriti sõita tahtnud. Olin mõni aeg varem küsinud Arakult, et huvitav, kas keegi eest ära sõita ka üritab, mille peale ta kostis, et eks mõni ikka proovib. Ent polnud ühtki proovijat ega üritajat näha.

Tagasiteel Jõgeva pool vedasin enne pikka lauget tõusu, siis jäin paremale tuulevarju. Sedasi tundus pikalt kulgev tõus üllatavalt kerge. Tipus võtsin taas juhtimise üle, kummardusin siis allapoole, vaatasin kaenla alt tagasi ning nägin, et olin saavutanud järgnevate ees paarimeetrise edumaa. Instinkti ajel ajasin end sadulast ja tegin paar teravat vändapööret, nagu alustaksin finišispurti. Mõne hetkega sain 15-20-meetrise edumaa. Siis lasin jala sirgu ja võtsin vasakule. Ootasin grupi järele. Et mis oli selle äkkspurdi mõte? It was just a game. Teiseks, küllap tahtsin saata konkurentidele ka sõnumi, et mul on jõudu veel küll, ilma minuta ei maksa midagi ette võtta.

Mustvee maanteele vedasimegi Arakuga peamiselt kahekesi. Enne ärakeeramist püüdsime kinni kümnekordse Eesti meistri Sigvard Kuke, kes sai 20 aastat tagasi MMil grupisõidus 97. koha. Ent siis algas vastutuulelõik ning näha oli, et keegi ei taha end kulutada. Kiirus kahanes 31-32 km/h peale. Kui mehed enam ei taha või ei jõua, siis küll naine ikka jõuab. Mõnda aega vedaski Puhu, siis võtsin ise juhtimise üle. Kuni ringteelt maha sõites, enne viadukti, kiirendas tagant nagu lingust lastuna juunioride klassis võistlev Haanja Rattaklubi vormis Georg Kõivumägi.

Ei mäleta, et oleks teda kogu sõidu vältel rohkem kui ühe korra ees tööd tegemas näinud, ja sedagi vaid 200 meetriks. Peaaegu kõik ülejäänud mehed hüüdsid talle pahaselt järele, et kus sa lähed, kurat, leppisime ju kokku, et laseme grupi ainsal naisel võita. (Jah, oli küll selline kokkulepe, see kehtestati kolmandal ringil pärast Kuremaad, sest Puhu oli tõesti üks sitkemaid töörabajaid.)

Viaduktil võtsin Araku tuulde, kes omakorda hoidis Puhu tuulde. Ja läks nii – v.a Kõivumägi –, nagu olime kokku leppinud: Puhu lõpetas enne mehi (v.a Kõivumägi, kes jäi talle kahe sekundiga püüdmatuks) ja sai naiste arvestuses esikoha, mina sain Dünamo särgis Aivar Lehtmaa (ta tundus vahepeal ikka väga kurnatud näoga) ja Araku järel 79. koha, napilt enne lõpujoont õnnestus mõne sentimeetriga mööduda Viirsalust. Sigvard Kukk kaotas mulle seitse sekundit, meie gruppettos kõige kõvemat tempot teinud Reinberk 19 sekundit. Protokolli vaadates jäi me pundist lõpuks alles kaheksa sõitjat. Teiste seas, mulle märkamatult, astus kõrvale Paul Lõiv.

110 km aeg 2:59.05, koht 79., seenior 2 vanuseklassis 15., keskmine kiirus 36,9 km/h. Võitja keskmine kiirus oli 43,2 km/h. Mullu sain 107 km pikkusel distantsil aja 2:57.22, koht oli 69., seenior 2 vanuseklassis 21., keskmine kiirus 36,2 km/h.

Pärast sõitu tänasin Rene Mandrit, et ta jagas mulle kevadel pidevalt juhiseid ja aitas treenida, ent tunnistasin – mida olin varem omavahel juba paljudele maininud, näiteks Peip Reedile –, et minusugune võib minu eas, peaaegu 49-aastasena, treenida palju tahab, aga ega ma paremaks sõitjaks sellest saa. Mandri avaldas lootust, et ehk oli seetõttu vähemasti kergem.

Jah, vaadates, kuidas nii mõnedki vaakusid ja alla andsid, ei saa öelda, et mul oleks tekkinud hetkegi, kui tundsin, et aitab, enam ei jaksa. Igatahes andis Jõgeva rattaralli hea portsu enesekindlust pühapäevaseks Tartu rattaralliks.
******
Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (kollase kiivriga) alustab Jõgeva rattarallit. Foto autor: Sportfoto.ee. Avaldatud Sander Maasingu eestkostel.
Foto 2: Kohe sööstab mootorrattur eest ning Jõgeva rattaralli peagrupp võtab kiiruse üles. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 3: Jõgeva rattaralli peagrupp esimesel ringil Palamuse järgsest orust tõusule minemas. Liidrist vasakul taamal kollase kiivriga Priit Pullerits. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.

Foto 4: Jõgeva rattaralli liidrid vastutuules tempot kruvimas. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 5: Ka Jõgeva rattaralli kõvemate sõitjate hulgas leidus neid, kes kaaslaste tegevuse peale käsi laiutasid. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 6: Ratturid Palamusel. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 7: Ka Jõgeva rattaralli liidergrupis leidus neid, kes kaaslaste ja enda suutlikkuse proovile panid. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 8: Ratturid Palamuse oru tõusul. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 9: Viisik teeb tööd. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 10: Siin käib lõpuheitlus esikolmikukohtadest tagapool. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 11: Nii võtsid lätlased Jõgeva rattarallil kolmikvõidu. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 

Reede, mai 23, 2014

Pullerits: Kuidas ERRi spordijuhi konkurss muutus jalgratta grupisõiduks?

Marineerisin nõutud motivatsioonikirja ja CVd ikka päris mitu päeva. Kui nägin ligi kuu aega tagasi Postimehe spordiküljel kuulutust, et ERR otsib sporditoimetuse juhti, tabasin uuele juhile esitatud nõudmisi lugedes, et ohohoo, täidan need kõik. Lisaks, kuna nõutud oli magistrikraad, tabasin, et Eestis pole just palju neid, kes kuulutuses esitatud tingimusi täidaks. Sealt läkski mõte liikuma.

Aga motivatsioonikirja ja CV ärasaatmisega venitasin mitu päeva. Sest tegemist polnud kerge otsusega. Jah, olin varemgi kandideerinud, ja edukalt – näiteks Fulbrighti teadusstipendiumile või ajakirja Newsweek reporteriks USAs –, kuid töökonkurssidel polnud kunagi osalenud. Aga televisioon, Tallinn – see on hoopis midagi muud. Liiati polnud ühtki põhjust, miks Postimehest lahkuda ja töökohta vahetada. Kuid ilmselt lõi võitluskirg lihtsalt lõkkele.

Niisiis, õhtupoolikul päev enne tähtaja kukkumist panin meilitsi oma CV ja töökuulutuse teele.

Ja ei möödunud kahte minutitki, kui tuli telefonikõne. Helistati ERRist – ma ei saa öelda, kes, sest teatavates asjades tuleb säilitada diskreetsus ja konfidentsiaalsus, kuna vastasel korral võid tulevikus oma šansse õõnestada –, igatahes väga tipptasemelt, ja ei saanud tekkida mingit kahtlust, et helistajal oli ääretult hea meel, et olin oma kandidatuuri üles seadnud.

Loomulikult tegin enne kandideerima asumist paar telefonikõnet ERRi siseelu hästi tundvatele inimestele, et uurida, mida sealne sporditoimetus endast kujutab (õhkkond, suhted, leerid, hoiakud...), millised võiks olla ERRi ootused ning millised šansid võiks mul olla. Pakuti, et 50-50.

Selle nädala esmaspäevaks sain kutse vestlusele. Aga ajakirjandusel oli juba hais ninas. Laupäeva õhtupoolikul sain kõne ühest suurest lehest, kus ajakirjanik küsis, kas ma olen andnud avalduse ERRi spordijuhi kohale kandideerimiseks. Hmm, päris ebameeldiv kõne, sest tol hetkel teadis minu kandideerimisest vaid mu pere ning lisaks paar inimest, kellelt, nagu ütlesin, olin küsinud nõu. Ent süüvisin küsimusse, ja vastasin sellele, mida küsiti.

«Juba selles küsimuses on kaks asja täiesti valesti,» vastasin. Ja lisasin: «Ei, ma ei ole andnud avaldust ERRi spordijuhi kohale kandideerimiseks.»

Ajakirjanik proovis veel nii- ja naapidi küsida. Kuulasin ta küsimusi hoolega ja vastasin ka täpselt sellele, mida küsiti. Lõpuks päris ta, et olgu, kui ma pole avaldust andnud, kas olen selle siis äkki saatnud. Vastasin: «Ei, nii nagu ma ei ole avaldust andnud, ei ole ma seda ka saatnud.» (Vaadake selle sissekande algust: kandideerimiseks tuli ERRi läkitada motivatsioonikiri ja CV, mingit avaldust polnud nõutud.)

Tegelikult oli see lõbus vestlus, palju lõbusam, kui siin must valgel tundub. Mõlemad naersime. Me saime mõlemad aru, millest jutt ja kuidas asjad tegelikult on, aga seni, kui ma midagi ei kinnita, pole ka infot, mille põhjal uudist teha. Ja uudist ei soovinud ma seepärast, et mõni meediaväljaanne on küll viimane koht, kust Postimehe ülemused peaks mu kavatsuste kohta nädalavahetusel lugema. Sellistest asjadest tuleb isiklikult teatada. Ja teatada kavatsesin siis, kui olen ERRis vestlusel ära käinud.

Niisiis, esmaspäeval panin valge triiksärgi ja tumeda ülikonna selga ning punase lipsu ette – muide, Ameerikas peab lips olema tingimata ees, kui tahad, et sind üldse kellekski peetakse ja tõsiselt võetakse, erinevalt Euroopast, kus pealetungiva pehmonduse all on mehed end väga käest ära ja lõdvaks lasknud, käivad lahtise kaelusega ringi nagu vene platnoid vangilaagris – ja läksin kella poole kaheks ERRi peamajja. Washingtoni ja Newsweeki tunne tuli peale: ülikond, lõõskav päike, kõrged hooned Postimehe taga, nende vahel uluv tuul. Jõudsin kohale viis minutit ettenähtust varem – hilinemine olnuks viimane, mida endale sellistel puhkudel lubada võiks (ja see on taas üks asi, mida pehmostunud tänapäev kaasa on toonud; tudengitest olen hilinemist tõhusalt välja juurinud võttega, et igal hommikul algavad mul kontrolltööd täpselt kell 8.15 – kes hiljaks jääb, see esimestest küsimustest ilma jääb). Teatasin administraatorile oma nime, ja too, nagu ERRi personalitöötaja oli mind informeerinud, kutsus mulle kellegi vastu, kes juhatas mind tööintervjuule.

Minuti pärast astusingi saatja saatel ERRi nõukaaegsesse kitsasse, jõnksutavasse lifti ja sõitsin viiendale korrusele, kus minu edasijuhatamise võttis üle järgmine saatja – nagu korralikus spioonifilmis –, kes juhatas mind nõupidamiste ruumi. Tol ruumil, mille keskel on pruun piklik laud, on suured aknad, kust päike sisse leekis, nii et pintsaku võtsin peagi seljast. Ümber laua istus viis inimest, kes kõik tõusid ja ennast kättpidi tutvustasid – kuid kelle nime ma arusaadavail põhjusil taas öelda ei saa.

Intervjuuks oli ette nähtud pool tundi. Ja täpselt pool tundi see ka kestis. Selle sisu peab jääma nõupidamisruumi, ent nii palju võin mainida, et sain rääkida, kuidas võiks ERRi sporditoimetust arendada; millistest kriteeriumidest lähtudes langetada valikuid, mis alasid ekraanil näidata; milline on üldjoontes mu palgasoov jne. Tulemus, kas ma osutun valituks või mitte, lubati mulle teatada reedeks.

Vaevalt olin kella veerand kolmeks tagasi Postimehe toimetusse jõudnud, kui Delfist tuli kõne, kas ma kandideerin ERRi sporditoimetuse juhiks. Sealt edasi sai minu kandideerimine avalikuks. Nii et edasine sündmuste käik on ilmselt enamikule teada.

Tulemus tuli juba kolmapäeva varasel õhtupoolikul. Sain ERRist väga tähtsalt isikult kõne, kes teatas, et valituks osutus Rivo Saarna. See oli üllatav – mitte seepärast, et mind ei valitud. Ei, ma olin algusest peale üsna kindel, et valitakse Lembitu Kuuse. Seda võivad kinnitada kõik need, kes vahepealsetel päevadel minult küsisid, mis tulemusega minu arvates konkurss lõpeb. Üllatav oli Saarna valik seepärast, et ükskõik, kellega ERRi spordijuhi koht ka jutuks tuli, ei teinud mitte keegi panust tema peale. Enamik tunnistas, et ei teagi, kes see inimene on, et pole temast kuulnudki.

Nüüd peaks muidugi kahjurõõmsate heameeleks tunnistama, et läksin pärast tulemuste teada saamist koju ja a) nutsin kolm tundi patja, b) jõin end maani täis, c) peksin naist ja lapsi ning d) sõitsin rattaga 150 km, kuni pimedaks läks, jaks otsa sai ja maanteekraavi vajusin.

Tegelikult tuleb tunnistada, et vaagisin juba algusest peale järgmisi olulisi vastutegureid. Kuid ärge arvake, et need tähendaksid, nagu poleks ma konkurssi tõsidusega võtnud.

1. Kui ma selle konkursi võidaks, tähendaks see tõenäoliselt minu lõppu ajakirjanikuna.
2. Kui ma võidaks, pean end kogu naha ja karvadega pühendama spordile ja spordiajakirjandusele, aga ma tean, et mu huvid on tegelikult palju laiemad (eks te ole seda saanud näha siin blogiski, kui olete ette heitnud, miks põimin sporditeema sekka ka muid teemasid).
3. Kui ma selle koha saaks, tähendab see nädalavahetustest ilmajäämist, sest spordivõistlused, mida üle kanda ja kajastada, toimuvad peaasjalikult just laupäeviti ja pühapäeviti – ja järelikult ei saaks ma Eestis enam konkurentsi pakkuda.
4. ERRi spordijuhi töö, kui seda ikka korralikult ja pühendunult teha, ei jäta muuks ilmselt üldse aega: ei treenimiseks, ei blogimiseks, ei lugemiseks, ei ülikoolis õpetamiseks, ei ajakirjanduses sõna võtmiseks.

Kokkuvõttes võib öelda nii: ERRis sporditoimetuse juhi konkursil osalemine oli mulle nagu jalgratta grupisõidus kaasalöömine. Nimelt: Eesti ajakirjanduses askeldab ja siblib palju-palju inimesi, suur-suur hulk – see on nagu jalgrattaspordis peagrupp; nüüd läksin sealt mõneks ajaks atrõõvi – minust tehti uudiseid, kolleegid menusaates «Mehed ei nuta» jagasid ka oma toetust (aitäh teile!), inimesed kommenteerisid minu kandidatuuri, arutlesid ja vaidlesid selle üle – ehk rebisin grupist mõneks ajaks lahti ja tegin tempotki. Aga, nagu grupisõidus ikka, leidus üks mees, kes hoidis tasahilju varju, kuid tegi see-eest väga võimsa ja üllatava lõpu. Palju õnne talle esikoha puhul! Ja jaksu ja energiat ja julgust ja meelekindlust! Võidab alati parim.
******
Sand Flats Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits dopinguteemalisel arutelul SA Domus Dorpatensise populaarteaduslike seminaride sarjas "Teeme tutvust" Eesti Spordimuuseumis 23. aprillil 2014. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti Rahvusringhäälingut juhib Margus Allikmaa. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Marko Kaljuveer, Lembitu Kuuse, Anu Säärits ja Kristjan Kalkun Marko Kaljuveeri ärasaatmise peol 22. aprillil 2014. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Vasakul ERRi hoone Tallinnas Faehlmanni 12. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Rivo Saarna, ERRi sporditoimetuse uus juhataja. Foto edastaja: ERR
Foto 6: Luke Rowe (Team Sky) on California velotuuril peagruppi vedama asunud. Foto autor: AP/Scanpix

Kolmapäev, mai 21, 2014

Pullerits: Maailma parim spikker laupäevaseks rattaralliks!

Nüüd ei saa te küll enam süüdistada - alusetult, nagu alati! -, et olen egotsentrist ja arrogant, kes mõtleb ainult enda peale. Näete, mõtlen ikka konkurentide peale ka. Käisin möödunud laupäeval sõitmas Jõgeva rattaralli rada. Ei, mitte kogu rada, vaid seda osa rajast, mida tuleb läbida kolm korda. Ehk teha kolm ringi ümber Kuremaa järve (ühe ringi pikkus ligi 30 km). Siin allpool näitan ja kirjeldan ja annan vihjeid, mis ootab ees siis, kui olete pärast starti sõitnud Jõgevalt umbes tosin kilomeetrit kagusse, Kuremaa poole, ja teete täisnurkse pöörde vasakule. (Kui tahate pilte lähemalt uurida, siis tehke neil klikk, ja kui veelgi lähemalt, siis veel üks klikk. Piltidel nähtava kirjeldus on paigutatud piltide alla [mitte kohale!].)
Nii, siit algab ring ümber Kuremaa järve (jääb pildilt paremale). Kerge laskumisega lähenete Kuremaa alevikule – see asub taamal puude taga.
Kuremaa alevikku sisenedes algab kerge tõus, mis aleviku südames muutub üksjagu järsuks. Kuid see pole pikk. Kui hooga tulla, saab sealt mängeldes üles. Ponnistama ei pea. Heitke enne tõusu algust pilk vasakule: seal asub pargis Kuremaa mõisa peahoone (pildil).
Kui olete Kuremaa aleviku tõusust üles saanud, algab suurte puude vahel pikk ja sirge laskumine, kus kiirus võib vabalt küündida üle 50 km/h. Mäe otsas heitke pilk paremale: näete, seal on üks poolelijäänud kolmekorruselise korterimaja karp (pildil paremal). Sadakond meetrit edasi näete paremal värvikirevat hoonet – see on Kuremaa ujula.
Kui Kuremaa jääb selja taha, hakkab maantee keerama tasapisi, õrnalt tõustes paremale. Seal peab laskma tugevamad mehed ette tempot tegema – ja tõenäoliselt tuult murdma. Sest edasi tuleb ligi 5 km põldude vahel kulgevat teed. Mullusel rattarallil puhus seal vasakult, mis tähendab, et kõvemad väntajad võtsid härrasmehelikult vasakule ja nõrgemad või väsinumad said paremal nende tuulevarju nautida.
Põldudevaheline tee on lauge, puuduvad tõusud ja laskumised.
Nagu näete, pole tee kuigi lai. Kui nõrgematest tahetakse lahti saada, siis võivad tugevamad kasutada taktikat, et nad ei võta teel tuulepoolsesse äärde, vaid hoiavad pigem tee keskele. Siis on raske neile tuulde mahtuda ning igaüks peab suuresti enda eest võitlema.
Kui näete vasakul neid suuri karjalautasid – ja kui ei näe, sest vaatate vaid asfalti, siis ilmselt tunnete lõhna järgi, kui tuul puhub vasakult, et siinkandis käib kõva karjakasvatus –, siis teadke, et Palamuseni jääb umbes kilomeeter. Paremkurvi tagant kulgeb tee õrnalt-õrnalt vastumäge, aga siis, vahetult enne Palamuset, hakkab laskuma. Mullu võtsin seal teise ringi ajal üles kiiruse 55 km/h ja sõitsin grupil veidi eest ära. Palamusele sisenedes muutub asfalt veidi halvemaks: on krobelisemaid kohti, on asfaldilappe.
Kui Palamuse suur ristmik on selja taha jäänud, algab siit, alevikust väljudes kerge, umbes protsendine lauge tõus, mis kestab ligi 700 meetrit. Palamusel on kuues-seitsmes kohas olnud tee kunagi üles kaevatud, mis tähendab, et risti üle tee on pandud uut asfalti, kus ühenduskohad pole kõige siledamad, nii et pisut põrutavad. See on veidi ebamugav, ei hullemat.
Kilomeetri jagu Palamuselt välja saanud, ootab ees suur laskumine avarasse orgu, millele järgneb päris tummine tõus – see paistab taamal. Siin algav laskumine lõpeb kurviga paremale, kuid ärge kartke – sinna saab vabalt siseneda kiirusega üle 50 km/h, kui hoida ilusasti haneritta. Kurvis on küll mõned pikipraod, nendega tasub ettevaatlik olla, kuid närvi ei maksa minna. Eelmisel aastal, ehk mäletate, oli oru põhjas vastikult krobeline ja hüplik asfaldilõik. Nüüd on see kaetud musta värske sileda asfaldiga.
See on nüüd vaade üle õla tagasi orule. Kui hooga tulla ja õigel ajal pedaalidega vunki juurde anda, saab tõusul inertsist päris lihtsalt päris kõrgele välja jõuda. Teil tuleb poolel tõusul, hargemiskohas, hoida paremale (peatee läheb otse Luuale – see foto on tehtud peateelt). Sealt algab ilmselt tõusu kõige raskem ja järsem osa, kuid see pole pikem kui sada meetrit. Ent ärge arvake pärast selle läbimist, et olete tippu jõudnud: just siis, kui tundub, et nii, nüüd olen mäe otsas, näete, kuidas teile vaatab vastu veel umbes kahesajameetrine laugem tõusuosa. Mullusest mäletan, et just seal panid tugevamad gaasi juurde.
Kui olete tõusu tippu jõudnud, olge valmis kiirendamiseks – nii käis see igatahes mullu. Järgneb tempokas laskumine läbi metsa, kus kiirus küünib vabalt 60 km/h-ni. Olge seal ettevaatlik, sest esiteks on asfalt väga krobeline ja teiseks on väga paljudes kohtades keset teed augud. Hoidke silmad lahti, et te aukudesse sisse ei põruta!
Kui metsast välja saate, näete vasakul laia kollast põldu. Vaadake veel kord üle-eelmist pilti: näete, kuidas seal tee läheb korraks orgu ja tõuseb siis nukile? Too on koht, kus saate tagant tuulest välja tulles hästi rünnata. Nagu tegin seda mullu esimesel ringil. Kohe seletan – vaadake järgmist pilti.
Nii kui nuki otsa olete saanud, järgneb hoogne laskumine pöördega vasakule ning sealt edasi katab tuult vasakul laiuv mets. Andke gaasi! Umbes poole kilomeetri kaugusel näete ees taas väikest tõusuküngast – uskuge, ka tollest saate hooga üle. Olete jõudnud Pikkjärvele.
Pikkjärvel on huvitavaid kurve ning laugeid tõuse ja laskumisi. Kiirus läheb seal üpris suureks, aga kui riskite, heitke pilk paremale – siis näete sellist veekogu, nagu siin pildil. Pikkjärvelt väljudes tuleb kõigepealt puude vahel pööre vasakule ning siis vähem kui saja meetri pärast pööre paremale. Olge ettevaatlik, et parempöördes teelt välja ei sõidaks ega kedagi välja trügiks. Mullu oli seal kurvis ka lahtisi kive maas, kuulsin vist isegi kellegi rehvi lõhkemist, kuid möödunud laupäeval oli kurv võrdlemisi kivitu.
Kurvi edukalt läbinud, paistab ees ligi kilomeetrine sirge, mis lõpeb umbes kolmesajameetrise tõusuga. Tõusu otsas pöörate paremale. Olge ettevaatlik, sest too pööre on kohati kaetud liiva-tolmukihiga ja ka kivikestega. Sealt edasi järgneb veel ligi kilomeeter lauget tõusu – seda saab rahulikult sadulas sõita, kangutama küll ei pea. Mullusest mäletan, et pildil nähtav tõus oli vägagi salakaval, võttis paljudel hinge välja.
Pildil nähtavast kohast vasakul näete kulgemas Tartu-Jõgeva maantee uut lõiku ning sealt rattaralli rajale juhatavat haruteed. Tähelepanu: enne ristumist haruteega on maas palju peenikest killustiku, mis võib ratta alt ära lüüa, kui olete hooletud või liiga kergekäeliselt vingerdate! Ristmikult, kus tuleb teha väiksel künkal kaks lauget slaalomipööret (üks neist nähtav sel fotol), jätkate otse, Kaarepere suunas.
Asfalt on kergelt krobeline. Mullu oli Kaarepere lõigul mitmeid auke, aga nagu sellelt pildilt näete, on need nüüdseks lapitud. Fotol paistval sirgel saab arendada head kiirust, möödunud laupäeval sõitsin siin vaevata, mõnuga üle 40 km/h.
Kui eelmisel pildil näidatud sirge lõpeb pika kurviga paremale, avaneb teile selline pilt: kitsas metsavaheline tee, tolle lõpus paistmas tõus. Too on lihtne tõus: kui hästi ajatada, saate seal tuulemurdjaid kasutades vaevatult üles, ehk vaid kümmekonnaks vändapöördeks peate sadulast tõusma.
Nii kui olete saanud eelkirjeldatud tõusukesest üles, avaneb koheselt selline laskumine – saate veidi taastuda. Kui on palav ilm – ja ilmateade lubab, et tuleb palavus –, siis hoiduge siin sõitmast mustal pigisel asfaldil, ehkki see on siledam kui pinnakate. (Pigine osa on hästi näha ka järgmisel pildil piki teed.) Eelmisel laupäeval korjasin seal sulanud pigi rehvide külge ja pigi külge omakorda hulga terakesi, mis veeremist takistama hakkasid.
No nii, niipea kui olete teinud eelmisel pildil näidatud pöörde paremale, avaneb teile selline pilt: ees ootab raja kõige raskem tõus. See hakkab tasapisi muudkui ülespoole kerkima. Olge hoiatatud, et foto petab – siin paistab tõus vägagi lauge. Vaadake ees, vasakkurvi paremal küljel teeviita – vaat sealt õige tõus alles algab. Proovisin, kuidas seda sõita. Sain hakkama, kui ees hoidsin ketti suurel hammasrattal ja taga panin suuruselt teisele. Kui eest väiksele panna, kardan, et läheb liiga siblimiseks. Esimesel ringil soovitan kindlasti nii sõita, nagu siin just kirjeldasin. Eks järgmistel kordadel siis otsustate, kui palju jaksu jagub. Teeviida juurest jääb tippu veel ligi 200 meetrit, nii et see on terade sõkaldest eraldamise koht.
Eelkirjeldatud tõus on taas pettev: kui tundub, et kohe-kohe jõuate tippu, siis näete, et ees ootab veel umbes 200 meetrit lauget tõusu. Jah, toda saab ka sadulas võtta, aga uskuge, enamikul on selleks ajaks toss väga väljas. Nii et see on koht, kus need, kellel on jõudu, võiksid korraldada organiseeritud rünnaku, sest järgneb pikk laskumine, kus juhul, kui puhub veel vastutuul, saab üksteise alla ees tempot kruvides mahajääjatega selge vahe sisse tõmmata.
Laskumine Palamusele on tõesti pikk, vaat et kilomeeter. Mullu olid mehed raskeimast tõusust nii läbi, et keegi ei ilmutanud laskumisel initsiatiivi tempot teha. Läksin avaringil ise ette, aga keegi appi ei tulnud. Enamik kasutab seda laskumist hingetõmbamiseks.
Pika laskumise lõpus järgneb umbes 300-meetrine tõus Palamusele. Taas, kui hooga tulla, ei ole see kuigi kontimurdev. Igatahes mullu ei rünnanud seal küll keegi. Paremal mäe otsas, kui teil on jaksu kõrvale vaadata, asub Palamuse vallamaja, nn säästumaja (pildil).
Palamusel järgneb täisnurkne pööre vasakule – ärge seal rabistage, sest tee on kitsas, pööre järsk. Järgneval lõigul läbi aleviku tasub hoida paremale – seal on uus asfalt. Kuid ettevaatust: asfaldisse peitub mitu terava äärega ja libedat kaevukaant.
Kui Palamuse selja taha jäänud, järgneb hästi lauge, ligi kilomeetrine vähem kui protsendiline tõus üle preerialiku lagendiku. Mullu puhus siin tuul paremalt. Mäletan, et teisel ringil jäin halvale positsioonile ja pidin nägema kurja vaeva, et eessõitjate tempos püsida. Seega, positsioonivalik on Jõgeva rattarallil äärmiselt oluline. Sellist lagedat lõiku on veidi rohkem kui 4 km.
Lageda lõigu lõpus hakkab tee keerama tasapisi paremale ja siseneb umbes kilomeetriks metsa vahele. Siin saate arvatavasti veidi hinge tõmmata, kuid viimasel ringil olge valmis, et just siin hakatakse kiirendama, et tagasipöördeks Jõgeva peale saada parim positsioon. Vähemalt mullu nii juhtus.
Sellisel hõredal alleel saabki ring läbitud. Pärast esimest ja teist ringi tuleb jätkata otse, pärast kolmandat ringi aga pöörata väikse mäe all teravalt vasakule – sinna, kust paistab pildil valge auto. Sealt kulgeb ralli rada tagasi Jõgevale, finišisse.

Kas midagi olulist jäi märkimata?
******
Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi Jõgeva rattaralli raja piltide autor: Priit Pullerits. Pildistatud 17. mai pärastlõunal 2014.