Kolmapäev, detsember 30, 2015

Pullerits: Kuidas ma leidsin aastavahetuseks originaalse treeningmooduse?

Täna hommikul nägin ma, minnes ratta seljas kontrollima, kas Emajõe ääres ikka valge on maa või hakkab lumekahurite jõud kustuma, et mõni mees on tulnud juba suusklema. Aga rullidel, ikka rullidel. Vahur Teppan oli ta ja lisaks talle keegi kaasas ka. Hõikas Teppan mulle «Tere!» ka, millele vastasin umbes, et «Ole terve sa!».

Lumekuhi, veendusin oma silmaga, oli vähemalt kolme meetri kõrgune. Ja siis mõtlesin: kas pole midagi veel absurdsemat, kui talvisel ajal lund toota? Ja vastasin endale: ei, ei ole sellest midagi arulagedamat. Isegi Raekoja platsile liiva toomine on seda vähem.

Aga mis siis teha, kui lumi ei tule, küsite te.

Vägisi punnitada ei maksa. Inimene ei pea end pidama looduse üle valitsejaks, sest see lõpeb varem või hiljem katastroofiga (õppige ajalugu!). Ei ole tarvis väevõimuga lund tekitada, kui seda iseenesest enam ei tule. Hoopis muutuvate oludega kohaneda tuleb.

Muutuvate oludega kohanedes muutub inimene leidlikuks. Nutikaks.

Ma olen leidnud uue mooduse, kuidas musti, nii taevast (pimedat ööd mõtlen) kui maa pealt musti olusid sisustada.

Kuna mu 29-tolliste jooksudega Trek on Eestimaa piirest juba lahkunud, saab vatti vana kollane Optima. Aga see peab hästi vastu. Õhtul, kui pimedus on laskunud Tartu kohale, olen lülitanud Optimal valge esi- ja punase tagatule vilkuma, istunud sadulasse ja sõitnud lihtsalt kõrvalisi teid. Tavaliselt viib marsruut mind Toomemäele, kus saab tänavalampide valguses segamatult tiirutada, ja kui seal kõik teed mitu korda läbi sõidetud, laskun Kassitoome serva mööda Jakobi mäe alla ning suundun sealt mööda Tähtvere tänavat Supilinna spordiparki ja selle taha dendroparki. Liiklust on vähe, pea olematult, jalakäijaid samuti – kogu Tartu linn on minu päralt.

Ja nii ma siis olen sõitnud iga õhtu veidi rohkem kui tunnikese, keskmine kiirus vaevalt 20 km/h (mis Optimal ei olegi nii väike kiirus, eriti linnas, kus on pöörded, kurvid, ristmikud). Aga sellest piisab, et keha kuumaks sooja, et varbad ja sõrmed püsiks soojad. Puhas improvisatsioon, ei mingit kindlat plaani ega marsruuti, keerad sinna, kuhu tuju viib ja mis huvi tekitab.

Olete proovinud? Tehke järele – siit teile idee, kuidas musta ja pimedat aastavahetust põnevamaks teha. Kes teab, võib-olla trehvame kuskil kokkugi, eks siis vahetame kiire «Tere!», nagu täna, kolmapäeva hommikul Vahur Teppaniga. Aga kui ei, siis nendin – kogu Tartu linn on jätkuvalt ja ainult minu.

Sportlikku aastavahetust!
******
A very narrow section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. Leia pildilt matkajad! (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lume tootmise algus esmaspäeval Tartus Emajõe ääres. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan harjutamas 2011. aasta novembris Tartus Supilinna spordipargis Priit Pulleritsu nimelisel ovaalil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Puiestee Toome nõlval. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Laste mänguväljak Toomemäel. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Teisipäev, detsember 29, 2015

Pullerits: Salajane lugu - mis juhtus aasta meessportlasega öises Texases?

Nädal aega enne oma etteastet tõstmise MM-võistlustel USAs Texase osariigis Houstonis tundis Mart Seim, et üks asi on elus teistmoodi kui kunagi varem. Ta oli ennegi tiitlivõistlustel osalenud, aga veel kordagi polnud juhtunud, et ärevus nii tugevasti hinge poeks. Nüüd see siis juhtus.

Ta heitis keskööl kell 12 voodisse, aga und ei tulnud. Mitte ei tulnud. Mida teha?

«Panin silmad kinni ja peas pildi jooksma,» kirjeldas Seim mulle antud ligi pooleteise tunni pikkuses eksklusiivintervjuus. «Kui hakkad millestki mõtlema, tekitab see rahulikuma oleku ja on kergem magama jääda.»

Ent sedapuhku polnud sest abi.

«Ühel hetkel pilt enam ei jooksnud edasi,» meenutas ta. «Siis hakkas peas ketramine pihta, et vastased on kõik tugevad jne. Uuhhh... lähed kergelt närvi.»


See on tegelikult tuttav probleem paljudele Eesti tippsportlastele, millest olen kirjutanud Postimehele pika ja põhjaliku loo.

Seim, kes pälvis eelmisel pühapäeval Eesti parima meessportlase valimisel esikoha (fotol ülal vasakul auhinnaga), aimab, mis teda segas. Ei, mitte et voodil oleks midagi viga olnud. Kuigi on sedagi juhtunud. Poolteist aastat tagasi Iisraelis Tel Avivis, kus ta võitis Euroopa meistrivõitlustel tõukamises pronksmedali, oli hotelli magamisase sedavõrd pehme, et nii kui Seim külge keeras, andis selle vedrustus talle topelthoo juurde. «Viskasin lõpuks asjad maha ja magasin põrandal,» meenutas ta. «Järgmisel päeval sain voodi ära vahetada.»

Sedapuhku, Texases Houstonis, polnud põhjus füüsiline, vaid oli psühholoogiline. Unehäireid tekitas Seimi sõnul teadmine, et ta on heas vormis ning võimeline võitma medali. Ka meedia lisas õli tulle. «Kõik rääkisid, et lähen medali järele,» tõdes ta, «kuigi see oli väga raske ülesanne.»

Enamasti kella kolme paiku öösel vajus Seim viimaks siiski unne. Ehk kustus ära, nagu ta ise ütleb. Kuna hommikul polnud kuskile kiiret, võis ta rahulikult magada kella üheteistkümneni. Nii et vajalikud unetunnid sai ta siiski täis. Pingelised ööd, kinnitas mulle Seim, tema võistlusõhtut kokkuvõttes ei mõjutanud.
******
A very narrow section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mart Seim detsembri keskel Tallinnas treeningusaalis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mart Seim imetleb Nordea kontserdimajas aasta parimale sportlasele antud Kristjani auhinda. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mart Seim võtab Nordea kontserdimajas aasta parimate sportlaste autasustamisel üle aasta spordihetke auhinda, mille ta pälvis tõstmise MM-võistlustel tõukamise kolmanda katse eest, mis tõi talle MM-võistlustel pronksmedali (nüüd pärast võitja eeldatavat diskvalifitseerimist saab ta tõenäoliselt hõbemedali). Küsimus: kes on auhinna üleandja? Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, detsember 23, 2015

Pullerits: Kas eestlaste suur rattadessant võtab ette liiga väikse suutüki?

LISATUD KÕIGI RADADE VIDEOLINGID!
Miski pole jõulude ajaks parim, kui kujutlusvõimet ergastav ja uuteks võitudeks innustav sissekanne, eks ju? Mõni aeg tagasi, mäletate, tekitas siin furoori, kui tuli ilmsiks, et üks reisifirma on kaubelnud reisijuhiks tuntud rattaharrastaja Priit Salumäe Hawaii Expressist ning saadab ta koos nendega, kellel on nädalase seikluse eest maksta ligi 2500 eurot (lisaks lennupiletid ja ohtliku spordiala kindlustus, mis kokku teeb vähemalt 800-900 eurot), maailma maastikuratturite paradiisi ja mekasse – Moabi Utah’s (fotol ülal paremal; Moab paistmas paremal orus). Moab on Eestis eeskätt tuntud selle poolest, et tegin sinna kolm ja pool aastat tagasi koos Jaanus Laidveega eestlaste läbi aegade esimese rattadessandi. Lühidalt: ma tunnen toda kanti.

Seetõttu, vaadakem tõele näkku, on minu kriitika nõuanded ja soovitused ja tähelepanekud tuleva aasta Moabi-ekspeditsiooni kohta kulla hinnaga. Võtsin aluseks avaldatud reisikava ning paigutasin selle oma kogemuste ja teadmiste «kaardile». Lugege, jälgige ja õppige, kuidas tuleb teha konstruktiivset kriitikat!

1. päev, reede, 23. september
Saabumine Salt Lake Citysse (fotol ülal vasakul; ees mormoonide tempel, taamal Wasatchi mäed). Teeme tutvust selle kunagise olümpialinnaga: õhtul ootab ühine õhtusöök. Majutus hotellis. Reisikavas sisaldub õhtusöök.

Kommentaar:
Kõik oleneb sellest, millal kohale jõuda. Me Jaanus Laidveega sõitsime aprilli keskel Tallinnast varahommikul Amsterdami kaudu Minneapolisse ja sealt edasi Salt Lake Citysse, kuhu jõudsime samal päeval enne päikseloojangut. Kui saime auto renditud, oli väljas juba pime. Arvestades, et septembri lõpp on suvisest pööripäevast märksa kaugemal kui aprilli keskpaik, jääb sügisesel Moabi-seltskonnal päevavalgust veelgi vähemaks. Siin tänavused andmed: 15. aprillil päiksetõus Moabis 6:43 ja loojang 19:53 (fotol ülal paremal) ning 13. septembril vastavad kellaajad 7:06 ja 19:15. 

2. päev, laupäev, 24. september
Täna on Klondike Bluffsi raja päev. Hommikusöögile järgneb sõit Moabi. Rendime rattad või seame töökorda kaasa võetud rattad. Esimese päeva sissejuhatuseks on üks tõelistest klassikutest: Klondike Bluffs. Teel näeme ka järske kaljusid, mille järgi rada oma nime on saanud. Osad kaljud on ülaosast kulunud ning meenutavad elevandivarbaid (fotol ülal vasakul). Majutus telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:
Salt Lake Cityst Moabi on 376 km ehk sama palju, nagu Tartust Tallinna ja tagasi. Seega tuleb sõiduajaks arvestada neli tundi, sest pärast seda, kui Spanish Forki väikelinnast (sisuliselt SLC eeslinn) kagusse keerata, lõpeb kiirtee ning algab tavaline maantee (fotol paremal), kus sõita saab sajaga, aga mitte kiiremini.
Edasi, kui pidada silmas tõsiasja, et inimesed peavad ratta rentima, ning need, kes on ratta kaasa vedanud, peavad selle kokku panema, tuleb arvestada veel minimaalselt kahe tunniga. See tähendab, et Klondike Bluffsi rajale saavad nad heal juhul päeval kella kahe-kolme ajal. Sealt jääb päevavalgust veel napilt neli-viis tundi.
Meil kulus Laidveega Klondike Bluffsi otsa (fotol vasakul) väntamiseks puhast sõiduaega 50 minutit. Sinna on ligi seitse kilomeetrit. Ent alati tasub puhast sõiduaega korrutada vähemalt kahega, kui tahta mitte ainult silmad punnis ja keel vesti peal pingutada, vaid teha ka peatusi ja imetelda ümbritsevat loodust, sest just see ongi see, mille pärast üldse Moabi kanti tasub minna. Muidu võite ju Suure Munamäe otsa ka pressida – ega ponnistusel suurt vahet oleks. Alla tulime 25 minutiga.
Kuid selleks, et nonde imeliste bluffideni jõuda, tuleb rattaraja lõpust matkata mööda kõrgendikku veel üle poole kilomeetri. Seega, kokkuvõttes kulub Klondike Bluffsi otsas (fotol all paremal; leia pildil Jaanus Laidvee!) käimisele minimaalselt kolm tundi.
Aga sealtkandist hargneb põhja ja loodesse veel terve hulk huvitavaid ja kauneid rattaradu. Ent ajaline piirang tähendab, et nonde proovimisest ei maksa enamikul unistadagi.
Ühest ei saa ma küll aru: miks peab ööbima telklaagris, kui korraldajate esindaja kirjutas minu eelmise Moabi-reisi teemalise sissekande järel umbes kuu aega tagasi, et ta tahab pakkuda oma kundedele häid ööbimistingimusi ning põlgas ära näiteks Days Inni ja Super 8 motelli, kus me Laidveega SLCs ööbisime. Klondike Bluffsi raja algusest Moabi kesklinna on kõigest 19,5 miili ehk vaevalt pool tundi autosõitu, sellest 16-17 miili korralikul asfaltteel.

3. päev, pühapäev, 25. september
Täna on Kokopelli raja päev. Hommikusöök ning selle järel ratastele. Läbime osa legendaarseks kujunenud rajast. Meid ootab 1300 meetrine laskumine. Teel näeme dinosauruse jalajälje kivistisi, läbime Thompsoni kanjoni ja lõpuks (fotol vasakul) jõuame Onioni oja orgu. Viimane on ka selle raja kõige parem osa. Siin pead olema valmis märjaks saama, kuna läbime oja mitmel korral. Majutus telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:
Ma ei ole Kokopelli rada sõitnud. See algab tegelikult Colorado osariigist Fruitast ning on pikk 254 km. Reisi korraldaja kirjeldusest saan aru, et kavas on läbida selle viimane osa, alustada umbes 2500 meetri kõrguselt. Küll aga olen sõitnud koos Laidveega selle raja viimast osa piki Onioni ehk Sibula oja, tõsi, autoga. See on väga ilus tee, selles pole kahtlust. Kruusane tee ületab rohkem kui 20 korda Sibula oja (fotol paremal), kuid märjaks saamisega pole mõtet reisilisi heidutada ega erutada. Vaevalt ulatub vesi kusagil üle pahkluu. Küll aga hoiatavad asjatundjad sealt rattaga sellegipoolest läbi kihutamast, sest vesi, nagu oja nimigi viitab, on igasugustest mineraalidest soolane ning kel kaasas oma ratas, see ärgu pärast imestagu, miks sõiduriist varsti mitmest kohast hoogsalt roostetama hakkab. (Edastan siin teiste tarkust, mitte enda oma.)
Ja jälle ootab reisiseltskonda telklaager, kuigi teekonna lõpust jääb piki Colorado jõe kallast mööda käänulist-maalilist 128. maanteed tagasi Moabi kõigest 20 miili.
Lisasoovitus: võtke õhtupoolikul ette matk Fisher Towersite (fotol vasakul) juurde. Need jäävad kõigest kahe-kolme miili kaugusele kirdesse.

4. päev, esmaspäev, 26. september
Täna on Porcupine Rimi raja päev. Tegemist on kalju serva mööda sõitmisega. Peale kerget tõusu järgneb 20-kilomeetrine single-track laskumine alla Colorado jõe äärde (fotol paremal). See on selle reisi kõige tehnilisem rada, aga seda kõike väärt! Ööbimine telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:
Nõus: Porcupine Rimi rada (eesti keeles: Okassea serva rada) on tehniline. Aga mida reisi korraldaja ei ütle – ka ohtlik! Kellel on veidigi kõrgusekartust (fotol vasakul kaljud, millesuguste serval kulgeb rada), ei peaks sellele rajale minema. Ma ei ole seda rada sõitnud, sest ei hinda end tehniliselt üle ega soovi rattarajal ratast pikka aega käe kõrval lükata. 20 aastat tagasi kukkusid kaks rattaga sõitnud poissi sealt surnuks. Seiklusspordiajakiri Outside kirjutab, et viimastel aastatel (aastate arvu kahjuks täpsustamata) on tulnud Porcupine Rimi rajale ette võtta 65 päästeoperatsiooni. Oleksin reisi korraldajana ja juhina äärmiselt ettevaatlik, kas tasub inimesi sellele rajale viia ilma, et neile ei ole üksikasjaliselt selgeks tehtud, mis neid ees ootab.
Ja õhtuks jälle telklaagrisse... Raja lõpust jääb mööda eelnimetatud 128. maateed (fotol paremal) Moabi kõigest kaheksa kilomeetrit.
Soovitus: matkake õhtupoolikul piki neli kilomeetrit pikka Negro Bill Canyonit (mille suue jääb rattaraja lõpust mööda 128. maanteed umbes kilomeetri jagu kirdesse) Morning Glory loodusliku kaareni, mis on oma 74 meetriga Ameerikas omasuguste seas pikkuselt eri andmetel viies või kuues.

5. päev, teisipäev, 27. september
Täna on Archesi rahvuspargi (fotol vasakul Double Arch) päev. Varajase hommikusöögi järel alustame reisi ühte muljetavaldavamate vaadetega päeva. Sõidame mööda Archesi rahvuspargi vähekäidud teid. Samuti teeme kerge, umbes 5 km pikkuse jalgsimatka. Pealelõunal külastame ka rahvuspargi kõige kuulsamat kaart (Delicate Arch). Ööbimine telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:
Jah, see on väga ilus rahvuspark. Seal on palju vaadata. Matkarajad ei ole siiski pikad. Üks pikemaid, edasi-tagasi ligi 7 km, viib parki läbiva autotee lõpust Double O Archini, mille tegin läbi kuraditosin aastat tagasi juulikuises leitsakus. Seal kulus kõige uudistamiseks väga kiires tempos kaks ja pool tundi, kui õigesti mäletan.
Pargi kuulsaima ja kogu Utah’ sümboliks oleva Delicate Archini (fotol paremal ja all vasakul) olen matkanud kolm korda (edasi-tagasi ligi 5 km) ning selleks tuleb arvestada, kui ikka loodust ka nautida, mitte niisama pea õieli edasi tormata, umbes kaks tundi. Kui võtta kavva veel paar marsruuti, siis kujuneb Archesi rahvuspargis enam-vähem kõige nägemiseks terve pikk päev.
Küll aga ei saa ma aru, mis vähekäidud teedega ahvatlevad korraldajad reisiseltskonda. Archesi rahvuspargis on kõik teed võrdlemisi palju käidud. Kas äkki jutt on Willow Flats Roadist? Ärge seal küll aega raisake, see on üle tasandiku kulgev džiibitee, mida mööda vanasti parki pääses. Olen seda korra läbinud maasturiga – ei midagi erilist. Teine vähekäidud tee on Salt Valley Road, mis on aga tohutult liivane, nii et isegi maasturiga soovitatakse seda läbida üksnes põhjast lõunasse, n-ö allamäge.
Ööbimisest telklaagris: Archesi rahvuspark asub otse Moabi külje all...

6. päev, kolmapäev, 28. september
Täna on Slickrocki raja päev. Slickrocki rada (fotol paremal) on üks Moabi klassikutest. See rada kulgeb ümber Negro Billi kanjoni. Rada on väga tehniline: teda iseloomustavad väga järsud, kuid lühikesed tõusud ja laskumised. Tõeline mägiratturi väljakutse! Ööbimine telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:
No ei kulge Slickrocki rada (fotol vasakul vaade rajalt Colorado jõele) ümber Negro Billi kanjoni! Kuid ega sel suurt tähtsust ole. Õige on see, et tegemist on maailmakuulsa rajaga, mida iga endast lugupidav maastikurattur peaks elus vähemalt korra läbima. Olen sellest siin blogis mitut puhku sageli kirjutanud, seetõttu vaid resümeerin, et tegemist on väga raske rajaga, kus olge valmis, et kohati tuleb ratast ikka väga järskudest nõlvadest üles või alla lükata. Kindlasti soovitan grupijuhil rõhutada sõitjaile kaine mõistuse hädavajalikkust, et mitte rajalt haiglasse sattuda.
Õnneks eelneb põhirajale (fotol paremal) nn treeningrada (Practice Loop), kus saate kiiresti aru, kas Slickrock Trail on raskuse poolest teile või mitte. Harjutusrada ei ole lihtsam kui põhirada – see on lihtsalt lühem; kui rada tundub raske, on sealt hea parklasse tagasi keerata. Kui vaateid naudite, arvestage veidi rohkem kui 20 kilomeetri pikkuse Slickrocki raja läbimiseks viis tundi.
Õhtuks jälle telklaagrisse... Tahaks loota, et reisiseltskonnal on võimalus päevade jooksul kogunenud higi- ja tolmukiht kunagi ka maha pesta. Aga riiete pesu?

7. päev, neljapäev, 29. september
Täna on Shafer Traili päev. Shafer Trail (fotol vasakul) on endine lambakarjatamistee, tänaseks on sellest saanud off-road-rada. Alustame laskumist Island in the Sky nimeliselt kõrgplatoolt, mille servalt näeb kaugele üle allpool laiuva maastiku. Laskume mööda serpentiini 300 meetrit allapoole. Sõidu lõpetab rikkalik lõunasöök vaatega Colorado jõele. Ööbimine hotellis (Big Horn Lodge või sarnane). Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- ja õhtusöök.

Kommentaar:
Shafer Trail on maasturiteede klassika. Olen seda džiibiga sõitnud kolm korda: kaks korda üles ja korra alla. Rattaga on see kindlasti põnevam, sest saab arendada suurt kiirust. Loodan, et grupi juht viib enne laskumise algust sõitjad platoo servale, kust nad saavad näha Shafer Traili serpentiini (fotol paremal) kogu selle heidutavas uhkuses – loodetavasti võtab see liigset uljust vähemaks. Kahjuks ei ütle reisikirjeldus, kui kaugele on kavas ratastega mööda Shafer Traili sõita, kas lausa Potashi tehaseni välja. Kui sinnani, siis tuleb arvestada, pakun, et ligi kolme tunniga.
Soovitus: alguslaskumise lõpus, kui tee hargneb, soovitan ajavaru korral keerata paremale ning sõita sealt vaid paar kilomeetrit Musselman Archini (hulljulged äkki tahavad üle selle kõndida? Ma ei soovita!) ning kahe lühikese matkarajani, mille lõpust avanevad väga kaunid vaated Colorado jõe kuulsale Hanekaela-käänakule ehk Gooseneckile.
Big Horn Lodge on kolmetärnihotell, kus tuba maksab detsembris 50 dollarit.

8. päev, reede, 30. september
Hommikusöök hotellis. Vaba hommikupoolik Moabis (fotol vasakul Moabi turismikeskus). Võimalik tutvuda erinevate seiklustega, mida siin pakutakse, sooritada ostud. Pärastlõunal sõit Salt Lake Citysse. Reisikavas sisaldub hommikusöök.

Kommentaar:

Moab, olgu öeldud, ei ole mingi šoppamislinn (fotol paremal OK RV kämpimislinnak). Seal pole isegi meie mõistes vähegi arvestatavat kaubanduskeskust. Linna läbiva laia peatee ääres on hulgaliselt restorane, hotelle-motelle ja väikseid poode, sh rattakauplusi.
Kui nüüd aus olla ja otse öelda, siis kavandatud reis pakub teatava arusaamise, mida kujutab endast Moab, kuid kes tahab ikkagi põhjalikumat ülevaadet ja sissekaemust, peab seal varuma vähemalt kaks nädalat ning tegema tihedama programmi. Näiteks vaatan, et reisiplaanis pole Moabi enda meeste ühte lemmikrada Amasa Back (fotol all vasakul), samuti pole kavas ühte põnevamat ja pikimat laskumist Whole Enchilada (siiski on esindatud selle lõpuosa Porcupine Rim), samuti ei käida Moab Brandsi radadel, kus on palju paeluvaid singleid, jne, jne.  

9. päev, laupäev, 1. oktoober
Hommikusöök hotellis. Lahkumine Salt Lake Cityst.

Kommentaar:
Esialgu olete Moabis nähtust ja kogetust vaimustuses, kindel see. Siis, kui olete koju jõudnud, hakkate mõne aja pärast tundma, et pagan küll, vähe sai nähtud-kogetud, ja see, mida sai nähtud-kogetud, oli nii paeluv ja erutav, et tahaks veel. Ja mõne aja pärast tunnete, et hakkate üha rohkem ja rohkem mõtlema sellele, millal saab ometi Moabi tagasi.
Olgu öeldud, et seekord lähete te selle reisiga tuleval sügisel Moabi ainult nuusutama. Aga Moab, olge hoiatatud, röövib kogu te hinge.
Veel kord: ma olen teid hoiatanud.
******
Jaanus Laidvee in a very narrow section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Teksti illustreerimiseks lisatud fotode autor Jaanus Laidvee (v.a fotod Shafer Trailist, mille autor on Priit Pullerits).

Esmaspäev, detsember 21, 2015

Pullerits: Mida on meil õppida Mart Seimilt?

Eelmisel nädalal kohtusin Mart Seimiga, kes, nagu kindlasti teate, võitis novembri viimasel nädalavahetusel tõstmise MM-võistlustel USAs üliraskekaalus pronksmedali (fotol vasakul) ning on selle tulemusega kahtlemata peapretendent Eesti aasta meessportlase nimetusele. (Tema puhul pole EOK õnneks tõstatanud põhjust, et «kahjuks tegi Mart oma tulemuse liiga hilja», ega toonud välja väidet, et, vastupidiselt kergekaalulisele vigursuusatajale Kelly Sildarule, lööb Seim kõiki teisi pikalt ja põhjalikult juba oma massi, 152 kiloga.)

See, mida jõuala esindajal Seimil on pakkuda minu blogi stammkundedele, kellest enamiku moodustavad oletatavasti vastupidavussportlased (tillukest, ent see-eest kärarikast anonüümsete kommentaatorite «väesalka» arvestamata), on üks oluline nipp taastumiseks. Jutt on külmkambrist. Olete proovinud?

Seim rääkis mulle, et käib Ida-Tallinna keskhaigla Magdaleena üksuse nullkorrusel külmakambris kolm korda nädalas, ennekõike just neil päevadel, kui on teinud kaks suurt trenni. Kambris on temperatuur miinus 130 kraadi ning Seim veedab seal kolm kuni neli minutit. Ta rääkis mulle, et on kuulnud, et paljud, kes on külmakambrit kasutanud, on kiitnud, et pärast seda on nende une kvaliteet muutunud palju paremaks. Seim tunnistas, et kui ta öösel ühes jutis magada ei saa, vaid vahepeal üles ärkab, siis tekivad edasise unega väiksed probleemid. (Ma ärkan öösel üles vähemalt viis-kuus korda.)

Ent veelgi tähtsam on külmakambri kasutamise puhul teine aspekt: see aitab Seimi sõnul lihastel kiiremini taastuda. Ta rääkis, et raskemates trennides, pärast mida on lihased «täiesti küpsed», vajavad need taastumiseks vähemalt 48-72 tundi. Ehk kaks kuni kolm ööpäeva. Külmakamber, kinnitas ta, kärbib nende tundide arvu vähemaks. «Iga asi, mis taastumist kiirendab – seda tuleb kasutada,» ütles ta.

Niisiis, kõvad treenijad – nüüd kõik hurraaga külmakambrisse. Boonus: saate vähemalt seal veidikesekski talve tunnet.
******
Jaanus Laidvee entering one of the narrow sections of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mart Seim rõõmustab tõstmise MM-võistlustel USAs üliraskekaalus viimase katsega võidetud pronksmedali üle. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Mart Seim tõstmise MM-võistlustel USAs üliraskekaalus võidetud pronksmedali ning tõukamises saadud hõbemedaliga Tallinna lennujaamas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 

Reede, detsember 18, 2015

Pullerits: Millele panustada algaval talvel?

Parem kehv plaan kui plaanitus, eks ju? Sest kuidas sa saadki talveks häid plaane teha, kui puudub vähimgi selgus, mida lähinädalad toovad. Igatahes nii palju on selge, et järgmised päevad tõotavad küllaltki talutavat maanteerattasõiduilma.

Aga kust leida edasiste nädalate kavandamiseks pidepunkte? Äkki möödanikust. Vaatame huvitavaid tõsiasju, millal sain eelmistel hooaegadel regulaarsete suusatrennidega alustada ning kas Tartu maraton toimus või mitte, ja uurime, mis võib senistest andmetest järeldada.

2014/2015 hooaeg
Esimene suusatrenn 23. detsembril 2014.
Tartu maraton toimus, aga raja teisel poolel, mäletate, oli lumekate Elva lähistel võrdlemisi niru ja must.

2013/2014 hooaeg
Esimene suusatrenn 18. jaanuaril 2014.
Tartu maraton jäi ära. Veel 4. ja 5. jaanuaril sõitsin maanteel maastikurattaga.

2012/2013 hooaeg
Esimene suusatrenn 29. novembril 2012.
Tartu maraton toimus.

2011/2012 hooaeg
Esimene suusatrenn 10. jaanuaril 2012.
Tartu maraton toimus.

2010/2011 hooaeg
Esimene suusatrenn 15. detsembril 2010.
Tartu maraton toimus.

2009/2010 hooaeg
Esimene suusatrenn 17. detsembril 2009.
Tartu maraton toimus.

2008/2009 hooaeg
Esimene suusatrenn 23. novembril 2008.
Tartu maraton toimus.

2007/2008 hooaeg
Esimene suusatrenn 28. detsembril 2007 Otepääl, Tartus esimene suusatrenn 3. jaanuaril 2008.
Tartu maraton jäi ära.

Muster on võrdlemisi selge. Tartu maraton on toimunud neil aastail, kui olen hiljemalt jõulude eel suusatada saanud. Vaadeldud kaheksast hooajast on ses suhtes erandlik vaid 2011/2012 hooaeg, kui Tartu maraton toimus vaatamata sellele, et sain suusatama hakata alles jaanuari esimese dekaadi lõpus.

Järeldus on lihtne: arvestades lühiaja ilmaprognoosi on suurem, märksa suurem tõenäosus, et Tartu maraton jääb tänavu ära, kui et Tartu maraton toimub.

Nüüd on siis küsimus, kas tasub suusatrennidesse tõsiselt panustada. Ütlen otse ja keerutamata, et isiklikult panustan sel ja uuel aastal selle peale, et lund piisavalt ei tule ning Tartu maraton jääb ära.

Kellel on rohkem aega kui mul ja keda vaevab ebakindlus, kas tasub mind uskuda, võib enda rahustuseks vaadata hooaegade kaupa ka Estoloppeti maratonide toimumist. Täpsemalt, mil määral on talve jooksul peetud Estoloppeti maratonide arv korrelatsioonis regulaarsete suusatrennide alguskuupäevaga. Tunnistan ausalt, et lootus, et äkki üks-kaks Estoloppeti sõitu siiski toimub – te ju mäletate 2014. aasta jaanuari-veebruari, mil toimus vaid kaks maratoni, Viru ja Alutaguse, ning neilgi tuli sõita üle mullahunnikute ning metsaaluse risu –, ei ole piisav argument, et pidada suusatalve eriti tõsiseltvõetavaks.

Loomulikult võite vastu vaielda, et nii nagu aktsiaturul ei näita turu senine käitumine, mis moodi hakkab turg käituma edaspidi, ei saa ka möödunud talvede põhjal langetada vettpidavaid (sic!) järeldusi uue aasta jaanuari-veebruari kohta. Aga kui te olete jälginud viimase aja ilma käitumist, siis näete, juba alates suvest, et võivad küll esineda mõned ilusad päevad (talvel tähendaks see mõnda külmakraadi ning kena lumesadu), aga neile järgnevad peagi vastikud päevad, mil puhub vile tuul ja lendavad sademed. Rattasõitjana olen läbi selle aasta täheldanud, et nii tuulist ja heitlikku ilma, nagu on olnud tänavu, annab mäletada. Ka see sügis, vaadakem tõele näkku, on olnud vastikult märg ja tormine. Ilma senine loogika ei luba loota stabiilset talve, mis võimaldaks suusamaratone läbi viia.

Niisiis need, kes on ratta juba nurka tõstnud, tõstke see sealt välja. Isegi proff Rein Taaramäe, kel tervis hinnaline vara, istub homme, laupäeval ratta selga, osaledes Tartus Ropkas jõulukrossil.
******
Priit Pullerits hiking in the lower section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kelli Floreni suusaklubi teeb 16. detsembril 2015 trenni Rakvere lähedal Palermo metsa terviserajal. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tänavune esimene lumekirme Pärnumaal Saarde vallas 24. novembril. Fotode autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe 11. oktoobril Tallinnas Nõmmel Eesti meistrivõistlustel cyclokrossis, kus ta tuli teiseks. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, detsember 16, 2015

Pullerits: Millisest pudelist saab taastumiseks abi?

Kunagi, kui Tarvo Kiudma tegutses Eesti suusatamise hiilgeaegadel suusakoondise arstina ja mina toimetasin aastas kolm-neli korda Postimehe vahel ilmuvat vastupidavusalade erilehte Maraton (mida ilmus, kui õigesti mäletan, kokku 17 numbrit), kohtusime ühel õhtul, kui väljas oli juba ammu pime ning kõik mu kolleegid olid juba koju läinud, Postimehe Tartu toimetuses. Mäletan, kuidas istusime kolmandal korrusel koosolekute ovaalse laua taha ning asusime vestlema. Ma ei mäleta, kas see juhtus enne või pärast seda, kui Otepää MK-etapi eelõhtul korraldati õhtutulede valguses kolmeliikmeliste meeskondade teatesprint, kus, nagu parema mäluga spordisõbrad kindlasti teavad, lõppes mu võistlus juba tükk aega enne stardipauku, kui kaotasin Eesti koondise määrdeboksis millegipärast meelemärkuse ja varisesin kokku, nii et lõin kulmu juurest pea lõhki, misjärel Kiudma, kelle olin ära rääkinud oma võistkonda – koos Tartu Ülikooli suusaõppejõu Allar Kiviliga –, pani mind auto peale ning sõidutas enda poole Otepää külje all, kus tegi mulle kiirkorras õmbluse ega lubanud mul pärast seda mingil juhul enam osaleda.

Aga polegi tähtis, millal me Postimehes kokku saime, kas enne või pärast toda kummalist pildikaotust, vaid tähtis on see, mida Kiudma mulle tol kohtumisel muu jutu sees mainis. Ta rääkis mulle põhjalikult sportlase energiakulust ning energiareservide taastamisest ning mainis, et kehas endas jätkub loomulikku-looduslikku ressurssi pooleteise tunni pikkuseks pingutuseks, seejärel – õigemini, muidugi enne, kui varud otsa saavad – tuleks hakata neid varusid täiendama.

Olete tähele pannud, et poolteist tundi kannatab treenida ka ilma söömata ning enamasti ka ilma joomata?

Aga kui trenn kestab üle kahe tunni, nagu kestis mul laupäevane rattasõit, või veelgi kauem, üle kahe ja poole tunni, nagu pühapäevane rattasõit? Loomulikult oleneb enesetunne sellest, kui palju tuleb pingutada (ja see sõltub teinekord suuresti ka ilmaoludest). Ent igal juhul tundsin pärast mõlemat rattasõitu, et keha on roidunud – see tunne tekib eriti tuntavalt siis, kui oled käinud pikalt sooja duši all ja kõhu head-paremat täis parkinud ning viskad diivanile pikali, et lugeda mõnda järjekordset paeluvat lugu Vanity Fairist või uurida Amazoni kaudu tellitud raamatutest Moabi kandi maastikuratta- ja maasturiteede kohta. Siis tuleb tukk peale. Mis kõik moodustab kokku ju igati kasuliku taastumisprotsessi – ent kas see on ikkagi piisav?

Viimasel ajal olen pikkast trennidest taastumisse kaasanud proteiinijoogid. Neid valmistab nüüd ka mu kodulinna õlletehas, A. Le Coq. Puhtast piimast valmistatud Arctic Spordi 0-33-liitrised proteiinijoogid, mida on nii banaani-šokolaadi kui maasika maitsega, sisaldavad 28 grammi proteiini ehk valke – väidetavalt rohkem, kui neid leidub sajas grammis kanalihas. Kuna valgud on inimkeha üks peamisi «ehitusmaterjale», on mõistetav, miks proteiinijook sobib pärast treeningut taastumiseks, ent ka lihasmassi kasvatamiseks.

Keskmiselt on tavainimesel soovitav tarbida päevas üks gramm valke ühe kehakaalu kilogrammi kohta – kõvadel treenijatel olla soovituslik tarbida sellest kaks ja pool korda rohkem –, mis minu puhul tähendab, et peaksin päevas ära jooma minimaalselt kolm, aga pingelistel päevadel vähemalt kümme pakendit Arctic Spordi proteiinijooki.

Taastumine, nagu teate, on nüüdisaja spordis, kus enamik, ka tõsiseid harrastajaid, treenib niigi võimete piiril, järjest määravama tähtsusega. Nüüd siis vähemalt teate, kust leida taastumiseks kasutamata reserve. Neid on mulgi. Seni olen joonud pärast trenni vaid ühe proteiinijoogi. Vähe, nagu näha. Kümme korda rohkem tuleb juua. Vaat nii.
******
The lower section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tarvo Kiudma (paremal) ulatab 2007. aasta Sapporo MMil juua Kaspar Kokale. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tarvo Kiudma seab 13 aastat tagasi Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku liikurrajal Priit Pulleritsule enne maksimaalse hapnikutarbimise testi spetsiaalse mõõtevahendi suu ja nina ette. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: A. Le Coqi toodetud Arctic Spordi proteiinijoogid. Fotode autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, detsember 14, 2015

Pullerits: Kas parima sportlase valimist tabas krahh?

Vigursuusatamine on minu ala. Seepärast on mul õigus siin sel teemal sõna võtta. Neljas viimases taliolümpiaraamatus olen just mina kirjutanud vigursuusatamise peatüki. Lisaks olen korduvalt intervjueerinud Tõnis Sildarut, Kelly Sildaru (fotol vasakul) isa ja treenerit.

Kui aga vaatate Eesti Olümpiakomitee koduleheküljel aasta parimate naissportlaste valikut, ei ole seal Sildaru nime. Ent Sildaru pühapäevane võit, USAs Colorados peetud Dew Touri pargisõidu esikoht, teeb temast raudselt Eesti tänavuse parima naissportlase favoriidi. Selja taha jäi ju kogu maailma absoluutne paremik, sealhulgas Sotši olümpiavõitja Dara Howell.

Paraku on olukord selline, et tõenäoliselt on suur osa inimesi oma hääle valimistel juba andnud ning kuna ümber hääletada ei ole võimalik, jääb Sildarul ilmselt palju-palju rahva hääli teenimata.

Miks peaks aga Sildaru valima Eesti parimaks naissportlaseks? Ühe põhjuse juba ütlesin, ja see ongi peamine: ta võitis vigursuusatajate ühe olulisema võistluse ja jättis vahetus võitluses selja taha kogu maailma paremiku. Mis on teistel Eesti naissportlastel talle vastu panna?

Epp Mäe (fotol paremal) tuli vabamaadluse MMil kolmandaks. Kõva tulemus igal juhul, aga me ju teame, et ta võitis selle medali suuresti seetõttu, et turniiritabelis sattusid tema poolele nõrgemad vastased. Anett Kontaveit, kelle paigutasin ise hääletusel esikohale, mängis küll edukalt USA lahtistel meistrivõitlustel, aga kui nõrgem Williams lõpuks vastu tuli, ei olnud tal enam šanssigi. Erika Kirpu pronksmedal Euroopa mängudel on siiski teise- või koguni kolmandajärgulisel võistlusel saadud medal. Teistel naissportlastel, olgu Ingrid Puustal, Merike Andersonil, Saskia Alusalul või Ksenia Belomestnoval (kes see veel on?) ega ka Katrina Lehisel ei ole Sildaru saavutusele vähimatki konkurentsivõimelist vastu panna.

Niisiis, mis nüüd teha, et parima sportlase hääletus tuleks õiglane? Asi on lihtne: EOK peab tühistama kõik senised parima naissportlase hääletuse tulemused, lisama valikusse Kelly Sildaru (fotol vasakul). See ei ole ju veenev argument senise valikuga jätkamiseks, kui keegi väidab, et igaüks saab ise lisada oma valikusse Sildaru, kui klikib valikule «Keegi muu».

Sellest saaks väga kurioosne parimate sportlaste galaõhtu, kui Sildaru ei mahu isegi kolme parima sekka. Ja kui ei mahu, siis on see ei kellegi teise kui EOK süü. Ja see süü saab siis ka avalikult ja valusalt välja toodud. Kas skandaalist niigi räsitud EOK seda vajab? Ei usu. Seetõttu alustagu parima naissportlase valimise protsessi uuesti nullist.

Ahjaa, üks asi veel: parimate treenerite valikusse tuleks tingimata lisada Tõnis Sildaru (parempoolsel fotol paremal). Kes teine on suutnud niisuguse pühendumusega viia Eesti sportlase maailma tippu, ja seda veel alal, mille harrastamiseks puuduvad Eesti talvel peaaegu igasugused tingimused?

Mina tahan nii naissportlaste kui treenerite osas ümber hääletada. Sest olukord on muutnud, ja väga palju. Usun, et ei ole oma tahtmises üksi. Kes kuulub siin minu leeri?
******
The lower section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kelly Sildaru tänavu jaanuari Otepääl. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vigursuusataja Devin Logan tunamullusel Dew Touril USAs Colorados. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Epp Mäe septembris Rakveres. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa teataja / Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru mullu novembris Tallinnas. Foto autor: Albert Truuväärt, pildistanud Arterile / Scanpix
Foto 5: Tõnis Sildaru laste Kelly ja Henryga. Foto autor: Albert Truuväärt, pildistanud Arterile / Scanpix