Pühapäev, september 30, 2018

Pullerits: Kuidas ma rattaga riigiministrile tuulde haakisin ja mis edasi sai?

Nädalavahetuse esimestel tundidel polnud mul aimugi, millise absoluutse hittlooga olin Postimehe Arteris hakkama saanud. Sest fookus läks mujale, avalikkuse eest hästi varjatud rattasõidule.

Nimelt sain nädala keskel valitsustasandilt infolekke (lekitajaks kooliõde, kes on töötanud väljapaistval ametikohal ka tema praegusest erinevas sfääris), et riigihalduse minister Janek Mäggi (fotol vasakul), Eesti Kabeliidu endine president ja Ülemaailme Kabeföderatsiooni president, kavatseb teha nädalavahetusel 180-kilomeetrise rattatuuri Tartust Lõuna-Eestisse. Ohoo, seda tahaks küll oma silmaga näha, kui kergelt ministril rattasõit sügistuultes ja vihmahoogude all käib, jooksis esimene mõte läbi pea. Aga siis tuli praktiline küsimus: kus ja kunas ma ta kinni võin püüda?

Allikas võttis veidi aega, et järele uurida, ja helistas tagasi. Teatas veidi umbmäärase koha kuskil Tartu külje all Märja või Haage kandis ja kavandatava aja laupäeva keskpäeva paiku.

Keskpäeva paiku Tartu külje all Viljandi maantee ääres Haagel ei kohanud küll ühtegi ratturit. Nägin sealsete kortermajade ümber naisi askeldamas. Küsisin neilt vihjeid. Ja oi, nad olid väga abivalmid! Andsid kohe otsa kätte, et kollase maja tagant paremale ja ringteelt otse edasi. Kuid otse edasi lõppes asfalt...

Pidasin kinni. Pidasin aru. Piidlesin ümberringi. Loogiline oleks, et kui on rattaga sõitma minek, siis peaks kuskil olema auto, eeldatavasti tume ja valitsuse oma, mille katusel peab olema rattaraam. Ja nii ma Mäggi koos tema kaaskonnaga ühe kinnise värava tagant leidsingi.

Tal ei olnud šanssigi mind eemale peletada. Sest ajakirjanduse ülesanne on ju jälgida, mida võimuesindajad teevad. Ja too kavandatav rattasõit pidi olema töö-, mitte eraasi, sest miks muidu oli sellega kaasatud ametiauto.

Sain jaole just siis, kui Mäggi hakkas koos kahe kaaslase, Sky profimeeskonna vormis asekantsleri Raigo Uukkivi ja nõunik Risto Kasega rattaid musta Audi katuselt maha tõstma. Lühidalt: võtsin kavva osalusvaatluse, milleks mul oli täielik õigus, sest sõit toimus ju avalikus ruumis ehk üldkasutatavatel teedel.

Et kõik saaks korrektselt dokumenteeritud ning kellelgi poleks hiljem võimalik esitada vastuväiteid, panin oma Scotti leistangil tööle GoPro kaamera ning võtsin sõidu videosse.

Algus ei olnud just üleliia hoogne. Pidin alalõpmata selja taha vaatama, ega ma liiga kiirelt vänta. Lõppeks olin selles seltskonnas ikkagi külaline ja mis olnuks selle mõte, kui ma kohe eest oleks sõitnud? Mitte mingi ju. Sama hästi oleks võinud ihuüksinda trenni minna.

Colnago valge võidusõiduratta seljas istunud Mäggi ja tema kaaskonna plaan oli sõita esmalt Põlvasse ja sealt seejärel Võrru.

Rattasõit, nagu selgus, ei ole Mäggile võõras ala. Ta avaldas teekonna jooksul, et on tavaliselt sõitnud igal aastal rattaga vähemalt 2500 ja parematel aastatel lausa 4000 kilomeetrit. Kuid tänavu, tunnistas Mäggi, on tal seoses ministritööga kogunenud sadulas vändates vaid 1200 kilomeetrit. Igal suvel on ta sõitnud koos pojaga rattaga vähemalt korra Tallinna ja Tartu vahet ning läbinud kiireimal korral selle maa paar minutit alla kuue tunni. Seda küll soodsa taganttuule abil, lisas ta. Eelmisel aastal oli tema rattasõitude keskmine pikkus koguni 72 kilomeetrit.

Põhjus, miks Mäggi rattaga Lõuna-Eestisse sõitis, oli selles, et näha tavaliste inimeste elu ja nendega vestelda. «Riiki ei saa juhtida kabinetis istudes,» kinnitas ta mulle juba Põlvas, kui istusime hotell Pesa restoranis. (Ma maksin enda söögi eest ise ja Postimehel seda välja maksta ei lase, sest ettevõetud osalusvaatlus, millest tegin ka Postimehele loo koos videoreportaažiga, oli omaalgatuslik hobi korras tegevus.) Mäggi veedab uuel nädalal töö asjus kolm päeva Valgas, päeva Võrus ja päeva Põlvas.

Lõunasöögi ajal sain ka teada, et minu lugu «Millal lõpeb kallistajate terror?» lööb meediaruumis suuri laineid ja tekitab tuliseid arutelusid. Millest on pisut kahju, sest see varjutas mu igati põneva ja sisuka ja lõbusa Arteri suure intervjuu autoseikleja ja reisisaadete tegija Väino Laisaarega.

Valdavalt tagant puhunud küljetuule toel jõudis Mäggi laupäeval oma kahe kaaslasega Haagelt Põlvasse (52,8 km) 1:51.40ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 28,35 km/h. Pärastlõunal sõitis ta nendega edasi 30 kilomeetri kaugusele Võrru, kust pühapäeval pidi pedaalima Otepää kaudu Valka.

Ma sõitsin pärast lõunasööki Põlvast üksinda tagasi Tartusse. Küljelt puhuvas vastutuules õnnestus tagasiteel saavutada keskmine kiirus 30 km/h.

Sõitu ministri kaaskonnaga Tartu lähistelt Põlvasse saate vaadata siit.

Foto 1: Riigihalduse minister Janek Mäggi oma Colnago ratta seljas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees
Foto 2: Nõunik Risto Kask ja minister Mäggi valmistuvad rattaid auto peale maha tõstma. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees
Foto 3: Minister Mäggi tõstab ratta katuseraamilt maha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees
Foto 4: Minister Mäggi tõmbab rattakingadele katted peale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees
Foto 5: Minister Mäggi (vasakult) vedamas gruppi Tartu külje alt Lõuna-Eestisse, kaaslasteks asekantsler Raigo Uukkivi, nõunik Kask ja Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees
Foto 6: Minister Mäggi (esiplaanil) vedamas rattasõitu Tartu külje alt Lõuna-Eestisse, kannul asekantsler Uukkivi, ajakirjanik Pullerits ja nõunik Kask. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees
Foto 7: Vasakult minister Mäggi, nõunik Kask, asekantsler Uukkivi ja ajakirjanik Pullerits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Postimees

Reede, september 28, 2018

Pullerits: Valus küsimus: aga mis märk jääb teie rattaharrastusest tulevastele põlvedele?

Kuulame Tanel Kangertit (fotol paremal). Ta ütles enne MMi pühapäevast pikka grupisõitu Postimehele: «Viimase kolme nädala jooksul olen kõigest mõne üksiku pikema treeningu teinud. Aga mitmepäevasõitude kogemus näitab, et ei pea hullu moodi trenni lõhkuma, piisab ka lühematest ja intensiivsematest treeningutest.»

Kas panite tähele, mehed? Mis ma teile rääkinud olen: et piisab ka lühematest ja intensiivsematest treeningutest. Ja ikka ajate te mulle vastu...

Kangertist on juttu ka rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordses numbris. Ta räägib seal pärast kohtumist oma uue meeskonna treeneriga, et läheb uude tiimi üles otsima vahepeal kaduma läinud kiirust ja võimsust

Aga Kangerti-sugused, olgugi kanged mehed, kõnetavad meid vähe. Ei ole ju võimalik kuidagi samastuda mehega, kes päev pärast MMi 21. kohta eraldistardist sõidus (fotol vasakul) teeb viietunnise treeningu. Meid, tavalisi inimesi, kõnetavad ikka omasugused – ja neist olen ma jalgrattaspordi ühe suurema propageerijana Eesti Vabariigis kirjutanud rattaajakirjas juba üle pooleteise aasta eponüümilises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid».

Rattaajakirja uusimas numbris kirjutan mehest, kes on eriti tugevaks saanud eelmainitud eraldistardist sõidus, kus on mahtunud juba viis hooaega jutti Eesti erinevates sarjades stabiilselt teise kümne algusse ning suudab enamasti hoida keskmist kiirust üle 40 kilomeetri tunnis. Tõsi, ega temagi vähe vänta: viimasel neljal hooajal on tema aastane läbisõit küündinud üle 10 000 kilomeetri.

Tema värvikamatest elamustest on juttu kahest järgmisest.

Tänavusel Haapsalu rattarallil ei saanud ta vihmas sõita nelja kilomeetritki, kui üks võistleja tema ees libedal teemärgistusel külili lendas. Tal polnud midagi päästa. Ja tagant sadas omakorda mehi selga. Kui ta ratta kuhjast üles leidis, polnud sellega jätkata võimalik: leistang oli raami küljest lahti murdunud. Õnneks pääses ta ise traumadeta.
Sama nukralt läks mullu Tour de Tuletõrje meeskondlikus temposõidus. Ta sai Viimsi Spordi tiimis vändata vaid 700 meetrit, kui esijooks sattus kurvis pöidlasuurusele kivile, kumm lõhkes ja ta kukkus. Võistlus läbi.

Rattaspordi asjatundjad tundsid muidugi ära Tartumaa Võnnu keskkooli värske direktori Valdek Rohtma (fotol ülal paremal).

Olen vahel mõelnud, et rattavõistlustel osaleb sadu, isegi tuhandeid mehi, osalevad ka mõned naised, aga enamikust neist ei jää kusagile mingit jälge. Ei saa ju jäljeks pidada seda, kui su nimi on protokollis teise või kolmanda lehekülje 37. real – seal ei märka seda keegi. Ometi teevad need sajad ja tuhanded trenni, kulutavad aega, käivad võisltustel ja... ikkagi poleks neid justkui mitte kunagi olemas ega osalemas olnudki. Seetõttu on rubriik «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» väärt rubriik, sest võimaldab veidigi väärtustada neid, kes on oma meelisharrastuseks valinud rattasõidu. Nagu mulle mainis üks paar kuud tagasi ajakirjas portreteeritu kerge irooniaga: ta on omal alal töötanud pikka aega – on Eestis sel alal vaieldamatu ja hinnatud spetsialist –, aga mitte ükski ajakirjanik ei ole mitte kunagi tema professionaalse tegevuse vastu huvi tundnud, kuni lõpuks on ta tähelepanu pälvinud... harrastusratturina.

Too iroonia on arusaadav. Sest nagu mulle õpetas juba kaheksakümnendate teises pooles professor Juhan Peegel, nüüdisaja Eesti ajakirjandushariduse rajaja, kelle tööd mul on hea meel juba pikki aastaid temanimelises auditooriumis jätkata (Peegli büst nurgas õppetööd seiramas - fotol ülal paremal), et öelgu inimesed esimese hooga mis tahes, tegelikult on kõik meelitatud, kui nendele tähelepanu osutatakse ja neist kirjutada tahetakse.

Iseasi on see, et ega rattaajakirja peatoimetaja Vahur Kalmre sõelale ole ilmselt lihtne jääda. Tema valib välja, kes väärib harrastusratturitest tähelepanu ja esile tõstmist. Ja kelle harrastusest jääb sedasi suurem ning püsivam märk ajalukku.

Millest aga ajakirja viimases numbris veel juttu?

*Seitse Eesti rattaharrastajat räägivad, mis neid viib l’Etape du Tourile.
*Aga mis rattasõit on Maratona dles Dolomites, kuhu pääseb vaid loosiga.
*Saskia Alusalu räägib rattaga päikeseloojangut vaatama sõitmisest.
*Miks on Eesti jalgrattaprofid vabatmehed? Ajakirjanik Jaan Martinson
põhjendab.
*Leedus on rattatee nr 10. Ajakirjanik Paavo Kangur käis seal sõitmas.
*Rattakohtunik Madis Lepajõe selgitab, miks tiitlivõistluste
rattadistantsid lähevad lühemaks.
*Kuidas endine tipprattur Karli Lambot pidi läbima ülekuulamise, enne kui
pääses raudteelaste Euroopa meistrivõistlustele.
*Milles erinevad näiteks rattasärk Basic ja Arrowind – moomoo selgitab.
*Vahur Kalmre käis Vueltal emotsioone kogumas. Üks koht oli Puerto del Madrono. See tõus ongi ajakirja hõbedasel esikaanel.

Kas teist juba on ajakirjas Ma Olen Jalgrattur kirjutatud?

Fotod 1 ja 2: Tanel Kangert sõitmas MMil Austrias eraldistardist sõidus. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Valdek Rohtma. Foto Valdek Rohtma erakogust
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri esikaas. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 5: Juhan Peegli büst temanimelises auditooriumis Tartu Ülikooli õppehoones Toomemäel. Kas tunnete ära need kaks naisajakirjanikku? Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe vedamas mägedes jooksikute gruppi Tour de France'i etapil 18. juulil. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix

Kolmapäev, september 26, 2018

Pullerits: Oi, mehed, kui kergesti tulevad vigastused!

Jalgrattasõit tundub selline ala, et kui sa ise asfaldile külge maha ei pane, nagu kaks suve tagasi Valgas, või kellegi otsa külakuhja ei maandu, nagu kaks aastat tagasi Tartu rattarallil kaks kilomeetrit enne lõppu, või kui ootamatu tehniline rike sind teele selili ei lennuta, nagu juhtus paar aastat tagasi, kui Tartus Jakobi mäe tipus kiilus kett hammasrataste vahele kinni ja maandusin üle leistangi kiivriga pea kuklapoolele, või kui jalakäija sulle ootamatult ette ei astu, nagu on juhtunud küllap paljudega, või kui kaasvõistleja sind kogemata külili ei sõida, nagu tegi sel suvel Gert Jõeäär ühel maastikusõidul Viljar Kannimäega, või kui auto sulle otsa ei rammi, nagu juhtus näiteks sel suvel Tanel Padariga ja on juhtunud vist veel paljude teistega, siis on see pealtnäha turvaline ala, kus vigastused niisama kergelt ei teki.

Tegelikult võivad vigastused tekkida palju süütumateski olukordades. See juhtus vist mullu suvel, kui tõstsin maal paar korda labidaga ümber istutatava taime mulda ja järsku käis seljast mingi jõnks läbi, mis tekitas krambilaadse tunde, ja kuigi viskasin kohe murule selili, ei suvatsenud seljatrauma taanduda. Kohe läks kõne dr Leho Ripsile, kes andis mulle kahe füsioterapeudi kontakti; üks noist sõitis kahjuks Eestist ära, teine sai ülejärgmisel päeval vastu võtta; too teine muljus ja väänas mind nii, et inimesed, kes mu karjeid ukse tagant kuulda võisid, ilmselt oletasid, et käib mingi jõhker piinamine. Aga paari päeva pärast läks olukord paremaks.

Kui sellised asjad mööduvad, kipuvad need kiirelt ununema. Ja see on viga. Sest esiteks muutud lohakaks. Ja teiseks tikuvad sellised olmetraumad korduma. Nii juhtuski täpselt nädal tagasi, eelmise nädala kolmapäeval, kui pidin hommikul kodus maha kummardama, et seljast käis taas tuttav imelik vaikne nõksatus läbi ja kohe sain aru, et jälle kramp. See ei olnud nii hull, nagu mullu suvel, aga tekitas sügavat meelehärmi. Eeskätt seetõttu, et olin väljateenitud staažipuhkusel, ja veeta puhkus lamades... ja teiseks seetõttu, et just pidid tulema suvised ilmad, parim aeg rattasõiduks, ning selle asemel lamada ja põdeda... Tõmbasin kohe korsetti toetava krõpsudega musta vöö peale ja määrisin spasmiga kohta Finalgoniga. Sedasi ei läinud asi vähemalt hullemaks. Endalgi üllatuseks sain järgmistel päevadel, vöö peal, teha rattaga üle kahe tunni pikkused sõidud. Vähe sellest: sõidu ajal tundsin, et seljahäda õieti ei tunnegi. Ju siis rahulik alakeha ringiajamine kuidagi aitas?

Ühel noist sõitudest juhtus aga suisa ootamatu trauma. Väntasin ringi Tartu ümbruses, avastades kodukanti. Nägin, et kinnisvaraarendus käib kõikjal täie hooga, ehitajail käed-jalad tööd täis, mis on tõenäoliselt märk sellest, et käes on buum ning tuleb valmistuda järjekordseks majanduslanguseks. Eriti uhked arendused on käsil Ihaste taga Veibris, kus ühed on rajanud koguni isikliku järve (fotol ülal paremal); sinna on kerkinud väga uhked funktsionalistlikus stiilis villad, mille kõrval katusealuses seisavad tavaliselt kaks autot, üks enamasti BMW sedaan ja teine Range Roveri maastur. Tõdesin, et Tartu on järelikult võimsa ettevõtlusega linn, kui nii paljud inimesed saavad endale lubada nii palju nii kalleid asju.

Ühte vähesõidetavat teed uurides sattusin tupikusse ja keerasin sealt tagasi. Ja siis sain hirmus valusa litaka.

Sedasorti väiksema litaka olin saanud päev varem, kui keerasin Vorbuselt piki raudteed mööda kitsast põlluservateed Emajõe poole. Seal on hoopis teistsugused elamised: täielik kontrast Veibri suursugususega. Palju sõna otseses mõttes hurtsikuid. Aga märgid näitasid, et neiski elatakse. Ja seal oli killustikukividega lõik, kus ootamatult lendas üks kivikene vastu jalga. Kui kergesti lähevad ikka kivid jalgratta rehvide alt lendu!

Aga pauk, mille sain päev hiljem Ihaste kandis Uus-Veeriku teelt läbi metsatuka lõunasse hargneval haruteel, oli oi kui valus! Seal lendas esiratta alt ilmselt suuremat sorti hall killustikukivi vastu vasaku jala rattakinga nina. Rattakinga nina on ju tugev, nagu teate. Ometi oli pauk nii kõva ja valus, et võttis oigama. Kujutasin ette, et nüüd on ilmselt veri väljas ja varvas tõmbub siniseks. Terve ülejäänud sõidu varvas valutas, valutas veel õhtulgi. (Õnneks verd siiski ei tulnud.) Ja mõelda vaid, millisest süütust olukorrast see pauk tuli...

Hirmus on mõelda, kui see kivi oleks lennanud mõni sentimeeter kõrgemale, tabanud otse sääreluud... Siis oleks küll valu paugust maha niitnud. Kes teab, äkki oleks isegi luule tõsist kahju teinud.

Kas teil on ka rattasõidul selliseid absurdseid traumasid juhtunud?

Foto 1: Sky meeskonna sõitja Chris Froome kukub tänavuse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Jalgrattureid hoiatav silt Tartumaal Meerapalu lähistel, kus lõpevad teed. Foto autor: Marika Kullamaa
Foto 3: Sky meeskonna sõitja Michal Kwiatkowski kukub tänavuse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Janelle Uibokand 2016. aasta mais Tartu lähistel Veibris. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Movistari meeskonna sõitja Mikel Landa on kukkunud tänavuse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Austraallane Simon Clarke lamab asfaldil pärast kukkumist tänavuse Tour de France'i 8. etapil. Foto autor: AP/Scanpix

Pühapäev, september 23, 2018

Pullerits: Mehed, kas nüüd olen rattaga lõpuks õigel teel? (Rekord!)

Nädala algul kohtasin argipäeva õhtul toidupoes Jaano Verbut, kes on aastaid mu jalgrataste eest hoolitsenud, ja kui ta nägi, et olen ostnud ehtsat Itaalias valmistatud pastat, siis nentis, et hiljavõitu on end nendega laadida, sest Tartu rattamaraton (vasakpoolsel ja kõigil teistel siinsetel fotodel) sai ju läbi.

Jah, Tartu rattamaratoni suudab läbi sõita peaaegu igaüks. Küsimus on selles, kui palju need läbisõitjad pärast veel sõita suudavad. Või üldse tahavad. (Või sai rattasõidust järsku kõrini?)

Mu läbisõit enne Tartu rattamaratoni oli tõesti vähene: esiteks oli suvi ja oli muudki teha, teiseks sain istmiku alla tekkinud põletiku tõttu arstilt sõidukeelu. Vaatame mu nädala mahte eelmisest nädalast tagasi. (Need, kes uurisid mu läbisõidu näitajaid üle-eelmise sissekande järel kommentaariumis, võivad järgnevatest numbritest üle hüpata.)

5:34, 141,5 km, sh TRM
5:42, 154 km, sh TRM avatud rada
4:39, 142 km
2:14, 72 km
5:14, 168 km
0 ja 0 km
0 ja 0 km
4:03, 122 km, sh Elva RM
4:48, 135 km, sh Elva avatud rada
5:49, 144 km, sh Rakke RM
4:34, 143 km

Aga pärast Tartu rattamaratoni ei lükanud ma ratast sugugi nurka. Igal järgneval päeval istusin Cube’i maastikuratta selga ja kogusin järgmised näitajad (vt all). (Ei istunud maanteeratta selga, sest sellega olnuks sõita liiga kerge ja lihtne ning kiirused oleks läinud asjatult suureks; maanteeratta seljas on raske vastu panna kiusatusele panna.)

E: 1:40.25, 37,2 km (keskmine kiirus 22,4 km/h)
T: 1:57.45, 48,3 km (24,75 km/h)
K: 1:54.10, 45,8 km (24,35 km/h)
N: 2:05.45, 49,3 km (23,55 km/h)
R: 2:31.35, 64,3 km (25,4 km/h)
L: 2:18.00, 60,1 km (26,4 km/h)
P: 1:57.25, 50,5 km (26 km/h)

Miks nüüd järsku nii palju sõitma hakkasin? Kas asusin hilinenult kompenseerima suvel tegemata jäänud tööd?

Esiteks olid ju lõppenud nädalal head ilmad. Patt olnuks jätta neid rattasõiduks kasutamata. Ja tööl ei pidanud ka käima. Auga välja teenitud kuue tööpäeva pikkune puhkus.

Teiseks, nagu näha, on kiirused olnud väiksed, mis tähendab, et sõidetu peaks liigituma baasi ladumiseks ehk mahu akumuleerimiseks.

Milleks baasi laduda, küsite. Siit tuleb kolmas põhjendus: peagi see tali tuleb, sest näete, kuidas ilm on ühtäkki jahedaks pööranud. Kuigi kuulsin teooriat, et tali jääb tänavu tulemata, sest suvega said veed ja atmosfäär nii kuumaks köetud, et lund suurt ei tulegi, vaid pigem lörtsi segamini vihmaga.

Neljandaks, isegi kui talve ei tule ja baasi laduda näib seega mõttetu, võib sõidetu liigitada aktiivseks puhkuseks ehk suvisest-sügisest hooajast taastumiseks. Mööda külgi see vaevalt et maha jookseb. (Taastumist kiirendas Borni taastusjook.)

Et millal ma siis puhkan? Kui nii küsite, vaadake, palun, veel kord esimesi näitajaid: seal on ju keset suve kaks nullinädalat. Siis puhkasingi. Ja ega ülejäänud nädalad ka just eriti võhmale võtnud.

Kas nüüd, kui rattamaratoni järgsel nädalal tegin pikki rahulikke rattasõite, olen lõpuks oma ettevalmistusega õigel teel, võiks siinsetelt spetsialistidelt küsida. Aga ei ole mõtet. Sest vastus on jah, jah ja veel kaheksa korda jah.

Sest kunas ma üldse midagi valesti olen teinud? Ikka alati teinud seda, mis endale parajasti pähe tuleb ja kasulik näib – see on kindel retsept selle vastu, et sa kunagi ei eksi. Vähemalt mitte iseenda vastu – ja see ongi peamine.

Nii ei eksinud ma ka pärast Tartu rattamaratoni, kui tegin viimaste aastate ühe mahukaima nädala. Maastikurattaga sõitsin kokku 14:25.05 ja kilomeetreid läbisin 355,5. Mis on teil vastu panna?

Fotod Tartu rattamaratonilt. Leia ennast piltidelt ja anna leiust teistelegi teada! Kõigi fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Neljapäev, september 20, 2018

Pullerits: Mehed, me peame rääkima mitme mehe käitumisest!

See juhtus juba ligi kaks kümnendit tagasi, kui kaotasin igasuguse huvi, kaotasin ka vähimagi lugupidamise NBA profikorvpalli vastu. Sellepärast, et paljud neist, väga paljud, kes platsil müttasid, nägid välja nagu vangimaja kandidaadid.

Sel kümnendil ilmusid need välimuse järgi vangimaja kandidaadid ka jalgpalliplatsile. Tätoveeritud ja platnoiliku soenguga. Veel kümnendi keskel arvasin, et kergejõustik jääb sellisest debiilsest suundumusest puutumata, aga võta näpust – viimatisel EMil oli näha juba liiga palju vangimaja kandidaate; kurb ja masendav, et ka naiste hulgas.

Olid ajad, kui sport oli nooblite ja väärikate meeste ala. Nüüd enam mitte. Nüüd annavad seal tooni kaagid ja paskaagid.

Üks korralike meeste kants on siiski veel jäänud. Mulle tundub ja paistab, et selleks on jalgrattasõit. Tartu rattamaratonil, kui viimasel 30 kilomeetril rauges jaks, sõitis ligi kakssada meest minust distantsi viimasel kolmandikul mööda ja õnneks ei märganud, et keegi oleks olnud tätoveeritud. Jah, mõningaid selliseid olen varasematel võistlustel näinud, kuid siiski tundub, et neid on väga vähe. Või eksin?

Ma ei saa aru, kui kapitaalselt rahulolematu peab inimene olema oma kehaga, et hakata seda nõela ja tindiga rikkuma. Enamiku puhul viitab see selgelt ka mingile mentaalsele probleemile, millest, nagu tean, nad ise ka päris hästi aru ei saa.

Ometi on sellest veel üks hullem ilming – ja see puudutab juba meid kõiki. Kust küll on meie kultuuriruumi meeste sekka siginenud jäle komme üksteist tervitades emmata? See on nii mitte-eesti, kui veel olla saab. Vastik vaadata, ja veel vastikum, kui mõni sind embama tuleb. Väärikas ja soliidne on anda kätt, mitte tungida teise inimese privaatsfääri.

Taas peab tõdema, et ratturite hulgas ei ole see ilmselt läänest lolli peaga ülevõetud komme juurdunud. Tartu rattamaratonil oli stardis ja finišis näha tuhandeid mehi, kellest paljud on üksteisega moel või teisel tuttavad, aga minu silmad küll ei tunnistanud, et mõni neist oleks tervitades hakanud teist kaisutama.

Kui nii edasi läheb, nagu läheb – olete ju näinud seda Eesti jalgpalliliiga telereklaami, kus osalevad mängumehed oma lastega ja kuidas siis «vana» Mart Poom embab ühes viimastes kaadrites noort Poomi –, siis mis järgmiseks? Kas peagi võtavad mõned «progressiivsed» mehehakatised üle lõunaeurooplaste kombe üksteist tervitades ka põsele suudelda?

Las ma ütlen ühte, et kõik oleks selge ja ei jääks mingit vääriti mõistmist: kui mõni mees peaks tulema mind tervituseks kallistama, siis võtku aga heaga mitu sammu tagasi, kui ei taha otsest solvangut kuulda minu isiklikku sfääri lubamatu tungimise pärast. Selline meeste teineteise kallistamine ja embamine ei ole meile, eestlastele, üksnes võõras, vaid on ka vastik ja ebameeldiv. Jäägem soliidseteks ja väärikateks, eks!

Foto 1: Belgia jalgpallur Radja Nainggolan. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 2: Kasahstani tätoveeringuga naisjooksja Aasia mängudel. Foto autotr: EPA/Scanpix
Foto 3: USA lahtistel tennisemeistrivõitlustel kallistavad Novak Djokovic ja Juan Martin del Potro. Foto autor: Anthony Behar / Sipa USA / Scanpix
Foto 4: Embavad tätoveeritud profikorvpallurid New Orleans Pelicansi meeskonnast. Foto autor; USA Today Sports / Scanpix

Pühapäev, september 16, 2018

Pullerits: Tartu rattamaraton - kuhu kadus mootorist ühtäkki jõud?

Algul sai tehtud kõik õigesti, vägagi õigesti. Tartu rattamaratoni stardist kohe vasakule serva, kus oli vabam ruum liikumiseks; silmanurgast nägin, kuidas sõitjate põhimass minust paremal üksteise seljas elas. Samas jälgisin enesetunnet: hoidsin pisut tagasi, et mitte üle panna. Püüdsin taktikaliselt sõita targalt: mitte rapsida, mitte tõmmelda, kasutada teisi tempotegija ja tuulemurdjana. 11. kilomeetri esimesel tõsisel tõusul, kus kallak on tipus 17%, nägin, et mehed on kõik tropis ja kiirus peaaegu maas – läksin seepele ainsana otse, sealt, kus läks vana rada, ja enne tippu keerasin paremale, ning tundus, et sain üles esiteks kergema vaevaga ja nihkusin ka ettepoole.

Ega edaspidigi halvasti läinud. Harimäe otsa sain grupi sabas, mis oli oluline, sest laskudes saab teiste tuules kiire hoo. Järgnenud pikal kruusateel pärast teist TPd lasin entusiastidel ees tööd rabada – elu on õpetanud, et ega keegi sulle pärast aitäh ütlema tule, kui end tempotegijana ohverdad. Enne parempööret raja esimesele pisutki tehnilisele lõigule nihkusin vasakult ettepoole, et seal, kus rada kitsaks läheb, olla soodsal positsioonil. Ühtlasi sai mu grupp seal, kus rada laskub diagonaalis mööda heinamaad kivisele metsavahelõigule, kätte eespool liikunud rohkem kui 50-pealise suure grupi. Juba eemalt oli näha, et kividega lõigu ette moodustus ummik. Võtsin vasakule, hüppasin ratta seljast maha ja sain ummikus ilmselt väga paljudest mööda, otse endise Eesti koondise jalgpalluri Marek Lemsalu selja taha. Innustasin veel teda, et andku minna, sest vasakpöörde järel läheb kruusal vastumäge alati tõmbamiseks.

Niisiis, nagu näete, tegin kõike targasti ja eeskujulikult. Ja samas vaimus ka jätkasin. Erinevalt paljudest oja ületust ma ei peljanud, sest teadsin eelmise pühapäeva avatud raja sõidust, et muda ja muid ohte seal pole. Taas kruusale jõudnuna kasutasin ära paari sõitjat, kes mind järgmisse eespool veerenud rivvi vedasid. Kõik näis minevat suurepäraselt. Tundsin end enesekindlalt, keegi ei pakkunud tempot, mis oleks käinud üle jõu. Mõtlesin juba, et siit võib tulla elu teine sõit, sest vaevalt suudan ma ületada paari aasta tagust aega alla kolme tunni. Ja hoogu andis veelgi see, kui kilomeeter enne keeramist Puka TPsse ühe lätlasega oma grupil lihtsalt eest ära sõitsime. Lihtsalt läksime ja teised kõik jäid

Vähe sellest. Puka TPs jäi lätlane minust maha. Nägin poolsada meetrit eespool suuremat gruppi ning asusin seda üksinda püüdma. Sest mõtlesin, et kui tolle grupi kätte saan, saan tagumistest kindlasti lõplikult lahti. Tegin roppu moodi tööd, sest rada ju kulgeb seal kergelt vastumäge ja vastutuult ka. Grupp tuli tasapisi muudkui lähemale. Umbes kilomeeter enne järsku tõusu saingi grupi saba kätte.

Aga aimasin, et võin tolle pingutuse eest lõivu maksta. Kuid kui ei riski, siis ei juhtu kindlasti midagi. Tõusu järsema osa suutsin ära kannatada, kuid laugel järeltõusul nägin, et esimesed hakkavad eest nihkuma. Seetõttu pidin järgnenud laskumisel tööd tegema ning all vasakkurvi, mis keerab Meegastemäe tõusule, uljalt võtma, ent sain grupi saba taas kätte.

Kuid seda vaid korraks. Tõusul sain aru, et olen oma organismi sedavõrd palju kurnanud, et mul pole lootustki grupiga kaasa minna. Ei hakanud punnimagi. Leppisin olukorraga ja jäin maha.

Ent oh imet! Kas tõusu lõpus rauges grupi jaks või tuli mul taas elu sisse, aga Meegastemäe tippu jõudes sain grupist taas kinni.

Paraku oli võidurõõm ajutine. Laskumise algfaasis tänu tõusu lõpus tehtud suurele pingutusele enam töötada ei jõudnud ning grupp veeres jälle eest. Taas jäin ihuüksi. Kolmemeheline abivägi saabus alles siis, kui talu õuelt algas üle heinamaa laskumine. Kahjuks olid kaks tagumist noist liiga ettevaatlikud, mistõttu pidin pidurdama, et neile mitte selga sõita, ja kui tõusu all üritasin neist paremalt mööduda, sattusin pehmele pinnasele, kus kiirus rauges – ja läinud nad olidki.

Õnneks saabus peagi tagant umbes seitsmeliikmeline grupp, enamik mehi sinises, sh ka Pelotoni mustas vormis Meelis Leidt, ning nendega sai töiselt kampa löödud. Kuna Leidti jätsin peagi selja taha, uskusin, et minek on endiselt korralik.

Aga tasapisi ilmnesid märgid, et tunne on petlik. Umbes 30 km enne lõppu, kui rada tõuseb laial metsasihil kahel mustal roopal tasapisi muudkui ülespoole, et siis tõusu lõpust mööda kruusakattega kitsast külavaheteed kiirelt laskuda, lasin ühel 15-20-meheliselt rivil end maha jätta. Siiski proovisin endale sisendada, et see võib olla ajutine raskus.

Tõsisem signaal, et miski pole korras, saabus seal, kus 40 km rada liitub paremalt pika maa rajaga. Pudenesin enne seda kolme mehe seltskonnast. Kasutasin tekkinud aega geeli võtmiseks ja joomiseks. Siis tuli tagant kümmekond meest ning võtsin nende sappa koha sisse. Ent tajusin, et seal pole kõige kergem olla. Maanteeäärse truubi väljavoolukohas olin neil veel kannul, aga pärast seda ei suutnud enam ühtäkki midagi teha. Killustikul ratas ei veerenud, tuul oli vastu ja jõud otsas. Kuidagimoodi pressisin end veevoolude uuristatud kivisest kruusatõusust üles, suutsin tagant tulnutega isegi kaasa minna, ent mõistsin, et raskustega. Niipalju end siiski motiveerisin, et pikale laskumisele Palu TPsse püsiksin neil sabas. Ometi veeresid ajutised kaaslased laskumisel eest.

Sain aru, et energia on otsas, paagid tühjad ja see sõit on sõidetud. Pärast Palu TPd võtsin sisse mugavustempo ning nägin, kuidas tagant tuli muudkui mehi ja mehi ja kuidas nad muudkui mööda sõitsid. Meelis Leidt veel koputas tosin kilomeetrit enne lõppu minust möödudes ergutavalt seljale, aga mul jäi üle talle vaid tunnistada, et sedakorda on minuga kõik. Andsin endale aru, et mul pole mõtet üritadagi nendega kaasa minna. Ehkki vahetevahel mõtlesin, et äkki on küsimus pelgalt selles, et olen alla andnud, ja et ehk aitab see, kui end lihtsalt rohkem kokku võtan ja tagant sunnin – aga ei olnud nii. Ei olnud energiat võtta.

Sellistes olukordades ei ole midagi teha, nagu kogenud sõitjad teavad. Tuleb lihtsalt võtta rahulikult, enda peale mitte vihastada, end mitte siunata, sest see, kui emotsionaalselt end ruineerima hakkad, teeb asja ainult hullemaks. Mõnes kergemas kohas siiski püüdsin möödujatega kaasa minna, aga sellest, mis seal salata, ei tulnud suurt midagi välja, v.a pikk kiire lõik pärast Hellenurme TP järgset tõusu, kus püsisin kolm kilomeetrit grupi kannul. Aga niipea kui tuli järsk tõus 6 km enne lõppu, pidin taas reaalsusele otsa vaatama – aurude pealt tõuse ikka ei ründa.

Nii võib öelda, et sõitsin viimased 25-30 km suuresti üksinda. Jõudsin üle lõpujoone ajaga 3:19.16, mis on vaid veidi üle minuti kiirem kui nädala eest avatud raja sõidul. Protokolli läks alles 664. koht (M50 vanuseklassis 53.). Ja nagu osavate näppudega mehed tuvastasid, siis kohad vaheajapunktides on kõnekad, mis rajal juhtus: Matul olin 495., Andes 504., Pukas 479. (mäletate, sõitsin grupil eest ära!), Astuveres 489., Palus 552. (mäletate, energia hakkas otsa saama umbes 30 km enne lõppu), Hellenurmes 610. ja  Elvas 664. Täpsemalt saate mu vaheaegu ja kiirusi näha ja analüüsida siin!

Nüüd siis suur küsimus, et mis oli nii suure äralangemise põhjus. Kindlasti mitte uued Mavicu rehvid, sest need veeresid ju kaks kolmandikku maast kenasti, ega ka mitte mingid muud tehnilised asjaolud. Oletan, et põhjus peitub suvel, eriti selle teisel poolel tegemata jäänud veidigi pikemates trennides. Nagu teate, sain juuli lõpus võistluskeelu, mis tulenes sellest, et arst keelas mul istmiku piirkonda tekkinud suure põletiku tõttu kaheks nädalaks rattaga sõitmise. (Siinkohal suur tänu dr Leho Ripsile, kes mu mureliku telefonikõne peale organiseeris mulle juba kahe tunni pärast vastuvõtu üldkirurgile, kes oli mind valmis läbi vaatama hoolimata sellest, et viibis puhkusel!) Kui seejärel uuesti sõitma hakkasin, tuli põletik nädala pärast tagasi. Taas mõningane paus, misjärel, nagu teate, piirdusid mu trennid 35-40-minutiliste otstega, sest kui kaua sa ikka vahetpidamata ühtejutti sadulast püsti vändata suudad. 35-40-minutiliste trennidega, ükskõik kui palju need püsti sõites ka jalgu tugevdavad, kolmetunniseks võistluseks siiski ei valmistu. Ongi kogu seletus.

Aga ei midagi hullu. Selline kogemus varem puuduski, nüüd on see ka siis olemas. Ja ei midagi hullu ka seepärast, et esimesed 55-60 km suutsin sõita igati konkurentsivõimeliselt ja aktiivselt. Hull oleks asi siis, kui kohe algusest peale oleks mootorist jõud ära kadunud. Aga ei kadunud ju.

Fotod 1-7 ja 9 ja 11 ja 12: Tartu rattamaratoni 64. kilomeeter. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/ScanpixFoto 8 ja 10: Priit Pullerits 25 km enne Tartu maratoni lõppu maanteetruubi väljavoolukoha lähedal. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, september 13, 2018

Pullerits: Meelehead rattapededele ja -jupijumalaile ehk minu rattail uued tükid

Minu Scotti maantee- ja Cube’i maastikuratas pole enam endised. Nad on saanud märgatava facelifti ja tuntava upgrade’i. Millest alustame?

Alustame Cube’ist, sest see on pühapäevase Tartu rattamaratoni tõttu aktuaalsem. Aasta otsa olin sellega sõitnud ilma kompuutrita. Nüüd ostsin kompuutri. Tartu A&T Spordi kaupluses nägin kaks nädalat tagasi Rait Pallot, mitmekordset Tartu nelikürituse võitjat, ja kurtsin, et näe, ei tea, kui kiiresti sõidan. Ta võttis klaaskapi võtme ja tegi seal väikse «inventuuri». Lõpuks valisime välja VDO juhtmeta kompuutri (fotol ülal vasakul), hind 39 eurot.

See oli ülihea kompuuter, nagu mõni päev hiljem Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses selgus. Nimelt, isegi kui rattad all ei veerenud, tuli meetreid ja kilomeetreid muudkui juurde – kilometraaž kogunes iseenesest, kohapeal seistes. Hawaii eksperdid vaatasid ja imestasid. Keerasid kompuutri ühendustest lahti, panid siis alusele tagasi – ja ikka jätkasid meetrid muudkui tiksumist. Nad ei osanud kosta musta ega valget, vaid soovitasid müüja juurde tagasi minna.

Läksingi. Aga enam ei tahtnud kilomeetrid ise üldse lisanduda. Võlukompuuter lõpetas oma imelise töö ega ole seda seniajani enam teinud.

Kuid oli veel üks probleem. Kuigi spetsialistid timmisid kompuutri nii tööle, nagu igasugused rehvi- ja dokumentatsiooninäidud nõudsid, näitas kompuuter palju suuremat läbisõitu, kui tegelikult. 30 km peale tuli kolm ikka lisa. Küll lasin kompuutrit häälestada nii ja naa, aga ikka näitas mööda. Lõpuks läksin Peeter Dedovi juurde, kes võttis maamehelikult mõõdulindi, tõmbas selle põrandale ja sättis kompuutri selle järgi tööle. Enam pole kompuuter valetanud.

Täna, kolm päeva enne Tartu rattamaratoni, lasin A&T Spordis Cube’i rehvid välja vahetada. Eelmised olid üksjagu siledad. Need sobisid avatud raja sõiduks, ent vaevalt sobiks nüüd pühapäevaks, mille eel lubab ilmaprognoos terve laupäeva vihma. Lasin Jaano Verbul panna alla Mavicu Crossmax Pulse tubeless rehvid (fotol vasakul ja ülal paremal), mida ka Pallo oli kaks nädalat tagasi kiitnud. Ühe rehvi hind oli 55 eurot. Rehve kulus kaks. Loodetavasti saab tänu neile olema rattamaratonil kurvides kindlam tunne.

Tegelikult algas mul rataste tuunimine juba augustikuus, kui lasin Kodanik Männikul (nii teda tuntakse) paigaldada Hawaii Expressis oma Scottile uue sadula. Seni olin sõitnud Marco Pantani kollase piraadisadulaga, ent see, nagu teada, võis viia suvel võistluskeelu saamiseni.

Üllataval kombel ilmnes, et Eesti ratturite seas kõige vähem räägitud probleem on jalgevahe ja tagumiku probleem. Kui aga sellest juttu teha, tuli välja, et teema on enamikule tuttav. Kuulsin, et ka mitmed Eesti tippratturid, kelle nimesid ei hakka siinkohal mainima, sest pole neilt isiklikult juttude tõele vastavusele kinnitust küsinud, on sadulaga hädas olnud. Üks ema avaldas, et tema Eesti paremikku kuuluv poeg oli jalgevahe piirkonnaga koguni kaks kuud kimpus ja nii kapitaalselt, et isegi pissida oli põrgulikult valus.

Lasin Kodanik Männikul paigaldada Scottile Selle Italia X-LR piluga sadula (fotol ülal paremal). See maksis, kui õigesti mäletan, umbes 150 eurot. Kaupluse juhataja väitis, et seda tüüpi sadulaga on kõik oma probleemist lahti saanud.

Igaks juhuks, nagu teate, sõitsin ikkagi nädalaid sadulast püsti, et ei tekiks retsidiive. Kuid kogu keha jõuga pedaalidele surudes hakkas kuskil esimese hammasratta piirkonnas süvenema kõrin, mis muutus ajapikku lausa permanentseks. Arvasin, et äkki käib käiguvahetaja kuskil millegi vastu. Aga kui Hawaii mehaanikud müra üle kuulasid, oli neil paugupealt selge, et tõenäoliselt on viga keskjooksus. Nad keerasid selle lahti – ja oligi. Paraku jäi tol korral kaupluse sulgemiseni viis minutit, nii et pidin järgmisel päeval tagasi tulema. Hea oligi: vähemalt sain trennisõidu tol õhtul ära teha, olgugi kõrina saatel.

Aga mul on eriline ratas, mitte tavaline. Nagu selgus, polnud mu Scottile sobivat keskjooksu kaupluses olemas ega olnud seda ka Tallinnas. Kuid Kodanik Männik ei ole seniajani mind hätta jätnud. Kevadel tegi ta imet, kui parandas ära mu Scotti tagumise käiguvahetaja. Ka nüüd «võlus» ta õigete mõõtudega keskjooksu (fotol ülal vasakul) kuskilt välja.

Ent uut keskjooksu paigaldades avastas, et esimene käiguvahetaja (fotol paremal) on kinnitusest lahti ja vähe sellest – kinnitusel on keere maas. Nii sai ta tööd juurde. Ja minu ratas uue esimese käiguvahetaja. Kogu keskjooksu ja käiguvahetaja kupatus koos tööga läks maksma ümmargused sada eurot.

Nii palju ei olegi ma oma rattaid nii lühikese ajaga upgrade’inud ja faceliftinud. Aga teie?
*
Ja muide, minu video Tartu rattamaratoni avatud raja sõidust on jõudnud ka Postimehe veebi! Kes ei ole seda veel näinud, siis kokkuvõtet raja esimese poole põnevamatest kohtadest saab näha siin ja teise poole intrigeerivamatest kohtadest siin!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

Teisipäev, september 11, 2018

Pullerits: Kas vihmasajud teevad Tartu rattamaratoni ohtlikuks?

Kuulsin usaldusväärselt allikalt, et pühapäevasel avatud raja sõidul oli üks mees kurikuulsal Harimäelt laskumisel sealses teises, pikas parempoolses kurvis teelt välja sõitnud ja ootas kiirabi. Allikas oletas, et tegemist võis olla rangluumurruga.

Panin kokku ka pühapäevase sõidu teise poole video, alates kiirest Meegastemäe laskumisest. Sel videol näete, milline on olukord raja tehnilisematel lõikudel metsa all ning kui palju vett on ojade ja kraavide ületuse kohtades. Seal näete, kuidas sõidan 14 km enne lõppu Otepää rattaklubi kahe noormehe taga. Nad läksid ühel hetkel veidi ülemeelikuks, muutusid hooletuks ning lugu lõppes sellega, et "sarved" läksid kokku ja üks noormees lõpetas teeäärses võsas. Hea, et vastu puud ei põrutanud.

Pühapäeval saab ilmselt olema teistsugune sõit, kui seda on videos näha. Prognoos lubab vihmast ilma, sh päev enne võistlust laupäeval. Pühapäeval pidavat sadu olema vähem, aga karta võib, et metsaalused on märjad ning enam ei saa seal nii suure hoo ja mõnuga kihutada, nagu möödunud pühapäeval.

Kes soovib näha pühapäevase avatud raja sõidu esimest poolt, siis sellest saab lühiülevaate siit.

Foto 1: Kas tunnete Eesti rattureid? Kes on need mehed pildil, kes võitsid pühapäevase teatemaratoni? Foto autor: Mari Luud / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tartu rattamaratoni teatevõistluse paremad meeskonnad autasustamisel Foto autor: Mari Luud / Klubi Tartu Maraton

Pühapäev, september 09, 2018

Pullerits: Kuidas Tartu rattamaratoni avatud raja treeningsõit nii kiireks läks?

Ma ei tea tänastest jooksudest Tallinnas suurt midagi ega tahagi teada, sest eilne telepilt sealt oli kohutav: rajal igasugused inimesed, kes tegelikult vaid kujutasid ette, et jooksevad. Seevastu tänasel Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul ja rattamaratonil olid peaasjalikult vaid tegijad koos: Caspar Austa, Alges Maasikmets, Allan Oras, Viljar Kannimäe, Sten-Erik Ottender, Mihkel Kannimäe, Rait Pallo, Peeter Tarvis...

Ja sõit oli kiire. Oras ütles finišis, et sõitis ikka tõsiselt ja hooga - aeg 2:52! Ja seda treeningsõidul! Viljar Kannimäe, kes sõitis teatemaratonil oma meeskonna avavahetust, oli sõitnud kogu raja läbi veelgi kiiremini - 2:47ga!

Ise võtsin rahulikult. Art Soonets alias Lobamokk, sõidukaaslane, oli saabunud eile Barcelona ja Riia kaudu fotoagentuuride messilt Hispaaniast ega olnud arusaadavail põhjusil teravaimas vormis. Kevo Jürmann, teine sõidukaaslane, ei hakanud ka minu nägemuse järgi naba paigast sikutama. Nii läksime esimesed 30 km teatemaratoni esimese vahetusalani mõõdukalt ja vaikseltki, vaatasime ümbrust, vahetasime repliike ja nautisime ilma. Seejärel hakkas tagantpoolt teisi sõidumehi tulema ning läksin mõnega kaasa. Kui nood läksid liiga kiiresti, lasin neil minna ja liitusin järgmistega - ei kiiret kusagile! Nii kulus mul 89 km läbimiseks sedapuhku 3:20.23.

Siin on videos lühikokkuvõte raja esimesest poolest kuni Meegastemäeni. Saate üksikasjalise ülevaate raja olukorrast. Näete, kui palju vett on mullu umbes 30. km-l rajale lisatud ojas, kui sile või raputav on Matu TP eelne ja maanteeäärne põllulõik jms. Loomulikult, järgmiseks pühapäevaks võib pilt olla hoopis teine, aga igatahes on tänane seis ausalt dokumenteeritud. Vaadake, kas jäite ka äkki minu video ette! Teise osa avaldan uue nädala algul.

Foto 1: Tartu rattamaratoni avatud raja sõidu start. Foto autor: Mari Luud, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: See oja ületuse koht umbes 25 km enne Tartu rattamaratoni lõppu oli täna täiesti kuiv. Foto mulluselt Tartu rattamaratonilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix