Neljapäev, veebruar 28, 2019

Pullerits: Ärge kiirustage meie suusameeste posti naelutamisega!

Me ei pea selles Seefeldi dopinguloos kiirustama. Arusaadav, et kui infot pole, siis tekivad teooriad, sest kuidagi on ju vaja ses segases loos sotti saada. Aga seni kui sotti pole, võtaks äkki hoogu maha.

On ju täiesti võimalik, nagu mulle üks allikas välja pakkus, et Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu võisid olla lihtsalt Aleksei Poltoranini muulad. Ehk sidemehed Kasahhi suusataja ja väidetava jõugu vahel. Mis muidugi tekitab õigustatud küsimuse, et miks Tammjärv ja Veerpalu nii totaka rolliga nõustusid. Mis omakorda ei välista, et nad ei võinud ka ise soovida mõnda aega nõela otsas vedeleda.

Selliste lugude puhul on selged kaks asja. Esiteks, praegu saadaolevad pisidetailid võimendatakse üle. Nagu näiteks küsimus, miks elas just Veerpalu koos Tammjärvega eraldi, mitte Raido Ränkel. Ja mida ütles Tammjärv aasta aega tagasi. Kõik, mis kuidagigi juhtumiga seotud, tehakse suureks, sest reaalset ja asjassepuutuvat informatsiooni ju pole. Nii saabki väheoluline võimenduse ja omandab põhjendamatu lisatähenduse.

Teiseks on selliste lugude puhul selge, et nii nagu unenäod ei lähe kunagi elus täide, nii ei lähe ka ükski teooria, mis kus iganes punutakse, päriselt täide. Ehk tegelikkus on hoopis teine, kui inimesed sellest mõtlevad. Aga kuna info puudusel on nii palju valgeid laike täidetud inimeste fantaasia viljadega, siis on raske vahet teha, mis on ehtne ja mis mitte. Isegi ajakirjanikud koha peal kobavad udus ja pakuvad meile olulise asja pähe ebaolulist, nagu näiteks Kristjan Ilvese kommentaarid eestlasi tabanud skandaali kohta. No mida on tal sisukat öelda?

Veel üks asi; enamasti osutuvad teooriad pöörasemaks kui on asjade tegelik käik. Kas keegi ei ole mõelnud sellele, et äkki kasutasid uurijad Tammjärve ja Veerpalu söödana, et kogu loole jälile saada? Kas keegi ei ole mõelnud sellele, et äkki ongi Tammjärv ja Veerpalu lihtsalt tunnistajad, kes on isoleeritud seetõttu, et keegi ei saaks neid mõjutada?

Ma ei tunne Andreas Veerpalu, küll aga olen korduvalt suhelnud Karel Tammjärvega. Kirjutasin temast Eesti ajakirjanike seas esimese suurema loo, mis ilmus Tartu Postimehes. Tammjärv on Treffneri gümnaasiumi poiss, õppinud Tartu Ülikoolis matemaatilist statistikat ning tunamullusest TÜ Pärnu kolledžis ettevõtluse ja projektijuhtimise erialal. Ta on viisakas ja peaga poiss, temaga suheldes näed, et ta on hea lastetoaga. Kindlasti pidi ta oma haridustausta arvestades teadma, et ega mingi doping teda 28. kohalt 12. kohale aita. Seetõttu on raske uskuda, et ta olnuks pelgalt omakasu peal väljas.

Ühte ma ütlen teile: see lugu ei ole selline, nagu praegu paistab. Siin on midagi veel. No mõelge peaga: loos on kuulus Saksa dopinguarst ja tema klientide seas on kaks Eesti suusatajat, üks teise-kolmanda ešeloni ning teine neljanda-viienda ešeloni sõitja. Selliste sõitjatega tegelevad nn nurgaarstid, mitte suurte salalaborite käitajad.

Mina igatahes mõtlen praegu ka sellele, mida peavad tundma ja läbi elama Tammjärve ja Veerpalu vanemad, õed ja vennad. Pange ise ennast nende olukorda. Te ei tea, mis on juhtunud. Keegi ei räägi. Ja ainsad, mis te tunda saate, on suur mure ja suur häbi. Mõelge, kas te tahate selles olukorras olla! Ja kui ei taha, siis andke meie kahele suusamehele veidi hingetõmbeaega ja armu. Seni kui pole selgunud täpsemad tõsiasjad. Liiati, ega nad ole kedagi tapnud või vägistanud, isegi relvaga röövinud mitte.

Suuri mehi tuntakse nende suure empaatilise südame järgi.

Foto 1: Karel Tammjärv Seefeldis MMil suusavahetusega sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andreas Veerpalu Seefeldis MMil suusavahetusega sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Maja Erfurtis, mis on väidetavalt seotud dopingut pakkunud kuritegeliku rühmitusega. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Teisipäevane dopinguteemaline uurijate pressikonverents Seefeldis. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 5: Venelane Aleksandr Bolšunov (vasakult), norralane Martin Johnsrud Sundby ja Kasahstanni esindaja Aleksei Poltoranin Seefeldis MMil suusavahetusega sõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix

Kolmapäev, veebruar 27, 2019

Pullerits: Kas see on nüüd surmahoop Eesti suusatamisele?


Infot on vähe, aga see-eest see info, mis meil on, on ärevaks tegev. Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu on Austrias muust ühiskonnast isoleeritud. Ja Andrus Veerpalu hoolealune Aleksei Poltoranin samuti.

Teame ajakirjanduse vahendusel vaid nii palju, et Austria kriminaalpolitsei andmete kohaselt nähti Tammjärve ja Andreas Veerpalu nii maailmameistrivõistluste eel kui ka selle ajal regulaarselt organiseerunud kurjategijate juures. Selle kohta olevat ka videomaterjal.

Fotodel Karel Tammjärv (ülal) ja Andreas Veerpalu Austrias Seefeldis suusatamise MM-võistlustel suusavahetusega sõidus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpx

Teisipäev, veebruar 26, 2019

Pullerits: Ega kukkumine takista võidu sõita! Reportaaž jäiselt ja vesiselt rajalt

See oli pühapäeva hommikul Lähtele saabudes ilmselge, et eelmise päeva Alutaguse maratoni määrdevariandi ja -jääkidega Lemeksi suusasarja kuuendal etapil, kus kavas oli 14 km klassikatehnikas, kiiresti edasi ja kaugele ei jõua. Aga määrdemees paraku magas.

Õige see on, et määrdemees peab samuti millalgi puhkust saama. Talv on ju olnud pikk ning nädalavahetuste eel on tal käed olnud paksult tööd ja määrdeid täis.

Ent mis sa teed, kui avastad võistluspaigas, et suusad ikka üldse ei pea, sest lumi on niiske, kohati lausa vesine?

Eks pöördud oma murega võistluse peakohtuniku poole.

Peakohtunik ütleb, et kliistrimääre saabub Tartust umbes pool tundi enne starti.

Aga kiire kõne lubatud kliistritoojale, kes Tartust juba teele asunud, paljastab ja jahmatab, et tema ei tea kliistrite vajadusest midagi. Kuid ta lubab helistada Lemeksi sarja peakohtunikule.

Peakohtunik Ergo Kukk astubki minuti pärast ligi ja ütleb, et annaksin oma suusad tema kätte, ta paneb kliistri ruttu alla.

Umbes nelja minutiga on asi tehtud. Vahur Teppanilt soetatud klassika-Fischerite põhi läigib, lausa sillerdab. Nii korralikult ja ühtlaselt on need kleepuva kliistriga kokku plätserdatud. Libisemismääre jääb seesama, mille määrdemees Jaanus Kunts pani alla Alutaguse  maratoniks.

Viin Fischerid õue jahtuma (fotol vasakul) ja panen alla vanad uisu-Atomicud, et teha võistlusrajaga lähemat tutvust. Sest rajal, nagu skeem näitab, ootab mitu kiiret laskumist ja teravat kurvi.

Esimene pikem laskumine, mis tuttav varasematelt Lemeksi etappidelt, on kergesti sõidetav. Ka pööre laskumise lõpu eel paremale, 10 km rajalt 14 km rajale, pole üldse hull. Järgneb pikk ja jäine tõus ning selle otsas – vaat seal, nagu selgub, läheb asi kriitiliseks. Sellele viitab ka hüüumärgistatud hoiatussilt «Pikk laskumine!».

Too laskumine pole ainult pikk, vaid ka üksjagu jäine. Ja kurviline. Isegi sahka lastes peab vaeva nägema, et viimases kurvis rajalt välja vastu puid ei sõidaks. Proovin seda kaks korda, siis lähen nõlva otsa tagasi, kus seisab Teet Jagomägi, minu vanuseklassi M50+ vaieldamatu favoriit, ning ütlen talle möödudes: «See laskumine on hullumaja!»

Peakohtunik Ergo Kukk loeb samuti enne starti meestele sõnad peale, et nad oleksid laskumistel ettevaatlikud. Keegi ju ei taha, et tema võistlus lõpeks luumurdudega.

Alustan rahulikult ega üritagi kiirematega kaasa minna. Ei taha ju, et esimese kilomeetriga keha liiga kurnaks, nii et selle valitsemine tol ohlikul kurvilisel laskumisel keeruliseks osutuks.

Esimese laskumise jälg on tugev ning allasõit läheb lauluga. Pööre paremale selle lõpu eel tuleb ka kindlalt välja. Järgneval tõusul üllatan aga iseennastki, kui suudan sellest peaaegu et tipuni lükata paaristõugetega, samas kui mehed minu ees näevad vaeva jäljes hüppamise ja suuskade pidama saamisega.

Ja siis tõusu tipus pööre vasakule ning ohtlikule laskumisele.

Teadsin, et juba esimene, vähem kui 90-kraadine vasakpööre sellel nõuab ettevaatlikkust, ent ikkagi suudan kurvis külglibisemist kasutades tasakaalu kaotada ning prantsatan istuli. Tagumik saab kerge paugu. Vaatan kiirelt üle õla, ega tagumised selga libise. Ei libise, saavad mööda.

Kui nad möödunud, ajan end püsti ning sahatan kurvilise laskumise lõpuni. Need, kes olid minu taga, on rohkem kui poolsada, vaat et lausa sada meetrit eest saanud. Laskumise all laiub jääväli, kus pole mingeid jälgesid. Läbin tolle paiga rahulikult, probleemideta, nagu ka järgneva, lume alt väljatükkivast pinnasest tumedaks muutunud paremkurvi. Ja siis uuele tõusule.

Tõusul saan enamiku möödunuist kätte, peale M40+ klassis võistleva Tambet Leenurme (nr 53, fotol paremal), ning lähen neist mööda. Suusad peavad ilusasti. Järgnevail laskumistel hoian Leenurmega distantsi, sest rada on mulle varasemast tundmatu. Kuid õnneks riskantseid kohti enam pole. Võistlusrada keerab Lähte «mägede» juurest põllu servale ning viib Vedu suusaradade poole. Seal saan esimesel pikemal tõusul mööda ka Leenurmest, kuid järgmiseks kedagi paraku püüda pole. Lähim, kes eespool sõidab, on rohkem kui saja meetri kaugusel.

Arvasin juba, et olen üksi, aga oh ei. Järsku kuulen tagant kellegi hingeldamist ja kepitööd. Kui tagant tulija oma vanadel Atomicel mu kõrvale jõuab, tunnen ta kohe ära: minu vanuseklassi võistleja Gaido Kaeramaa Mariine Autost. Arusaadav, miks tal sedapuhku jaksu jagub: tema ju eelmisel päeval Alutagusel paaristõukemaratoni ei sõitnud. Haagin end talle sappa. Mitte et sellest kuidagi kergem hakkaks, aga igatahes jõuan tema kannul Vedu metsa alla sealsetele radadele.

Tõusudel valime Kaeramaaga erineva strateegia. Tema raiub ja kangutab paaristõukeid, mina püüan vaheldumisi jäljes sõita ja suuski veidigi libistada. Tuleb välja, et Kaeramaa liikumisviis on tõhusam. Ta saab ajapikku poolsada meetrit eest ära.

Tagasitee Lähtele läheb üle põldude sama «teed» pidi, mis tõi sealt Vedu radadeni. Ainult selle vahega, et nüüd puhub vali tuul vastu. Jäljed, tundub, on üha rohkem vesisemad. Ei saagi aru, kas paremini lippab suusk raja kõrval või selle sees. Nähtavasti ikka selle sees. Aga mõnikord ka mitte.

Lähtele lähenedes tulevad vastu pikad tõusud. Vaatan, et Kaeramaa kasutab endiselt vaid käte rammu. Nüüd võtan jalad kõhu alt välja, hüppan jäljest välja ning hakkan üles jooksma. See moodus toimib, vahe Kaeramaaga, paistab, et hakkab tasapisi kahanema. Lõpuks on oluline iga koht, sest pärast Lemeksi sarja viit etappi olen omas vanuseklassis kolmandal kohal – ja seda kohta tahaks hoida. Seis oli enne kuuendat etappi selline:

1. Kalev Vunk 122 punkti
2. Teet Jagomägi 108 punkti
3. Priit Pullerits 87 punkti
4. Rein Kullamaa 78 punkti
5. Aivar Veri 76 punkti
6. Antti Nöps 66 punkti
7. Arne Türkson 64 punkti
8. Veiko Soo 56 punkti
9. Gaido Kaeramaa 55 punkti
10. Alger Vedler 51 punkti

Aga põldudelt tagasi Lähte «mägede» alla jõudes kuulen selja tagant, et keegi on kannule jõudnud. Ei hakka üle õla piiluma, see oleks märk, justkui oleks paanika lahti, vaid lükkan algaval tõusul oma jooksukäigu sisse – ja sedasi teen oma töö korralikult ära. Kes iganes kannule jõudis, pudeneb sealt sama ootamatult ja kiiresti. Ka peagi järgneva väikse tõusunuki võtan kiire jooksusammuga, et tagant ohustajal ei tekiks mingit mõtet ega lootustki.

Lõpetan 14 km pikkuse klassikaringi ajaga 53.22,0. See annab minu vanuseklassis Jagomäe, Vungi ja Kaeramaa järel neljanda koha. M40+ vanuseklassis saanuks ma selle ajaga viienda koha.

Kui ilmaolud lubavad, jääb Lemeksi sarjas 6. märtsil sõita veel viimane, seitsmes etapp. Peakohtuniku plaanide järgi on Lähte 2,5 km pikkusel ringil (mis on tegelikult ikkagi veidi alla 2 km pikk ring) kavas võistlus uisutehnikas.

M50+ vanuseklassi koondtabel pärast 6. etappi (arvesse on võetud viis paremat tulemust):
1. Teet Jagomägi 138 punkti
2. Kalev Vunk 126 punkti
3. Priit Pullerits 90 punkti
4. Rein Kullamaa 78 punkti
5. Aivar Veri 76 punkti
6. Gaido Kaeramaa 76 punkti
7. Arne Türkson 69 punkti
8. Antti Nöps 66 punkti
9. Veiko Soo 56 punkti
10. Alger Vedler 51 punkti

Fotod Lemeksi suusasarja 6. etapilt Lähtel: kõigi fotode autor Erik Kukk
Foto 1: 10 km klassikasõidu start. Esiplaanil M60+ vanuseklassi võitja Raul Arula.
Foto 2: Naiste võistlusklassis kolmanda koha saanud Sille Meikop.
Foto 3: Priit Pullerits 14 km sõidu stardi eel.
Foto 4: Meeste põhiklassi võitja Toomas Horma.
Foto 5: 14 km sõidu stardi ootel. Nr 14 on Teet Jagomägi. Leia pildil Priit Pullerits!
Foto 6: Lähtel on mindud rajale.
Foto 7: Tambet Leenurm lõpetab 14 km sõidu M40? klassis 7. kohaga, kaotust Priit Pulleritsule 1.35.
Foto 8: Robin Suurpere, M14 klassi võitja 10 km sõidus.
Foto 9: Hanna Britt Laursoo, naiste põhiklassi võitja.
Foto 10: Noored suusatajad Lähtel tõusu võtmas.
Foto 11: Teet Jagomägi, M50+ klassi võitja.
Foto 12: Andres Kübar, M60+ võistlusklassi neljas, lähenemas Lähte vaatetornile, lõpuni jääb umbes pool kilomeetrit.
Foto 13: Tüdrukute ülitasavägine lõpuheitlus. Vasakul N14 klassi võitja Pillerin Vilipuu, keskel talle 0,4 sekundit kaotanud Mari Ann Jahhu ja paremal N16 vanuseklassi neljas Laura Tamm, kes kaotas Vilipuule 0,2 sekundit ning edestas omakorda 0,2 sekundiga Jahhut.

Laupäev, veebruar 23, 2019

Pullerits: Kuidas õnnestus Alutagusel teha viimaste aastate edukamaid maratonisõite?

«Ei tea, kas need mehed ka maratonile jõudsid, kes Jõhvi lähedal autoga kraavi külili sõitsid?» tuli Alutaguse maratoni stardi-finišialas ootamatu küsimus. Nagu peaks ajakirjanik igas olukorras kõik teadma.

«Pole sellest kuulnudki,» vastasin.

Igatahes kinnitas küsimuse esitaja, et meestel olid olnud suusariided seljas ja suund Alutaguse poole. (Minu lugu Alutaguse maratonist on loetav ka Postimehe spordirubriigis.)

Kui tolles õnnetuses osalesid tõepoolest suusatajad, tõestab too intsident, et olud olid Alutaguse 44 km klassikamaratoni eel tõesti keerulised. Värske tuisulumi vanal külmunud lumel, temperatuur kerkimas nullini ja päeva peale üle sellegi. Võistluste juhataja Tiit Pekk koukis pool tundi enne lähet taskust mobiilitelefoni, et näidata mulle, mis rajal ees ootab: vähemalt kolm sentimeetrit värsket lund.

«Mis pidamiseks alla panid?» uurisid enne starti nii mitmedki mehed.

«Pole aimugi,» vastasin. «Mul on määrdemees, viisin eile suusad tema kätte, tema määris.»

«Siis pead küll määrdemeest usaldama,» tuli kommentaar.

«Absoluutselt!» kinnitasin. Mu määrdemees on juba ligi poolteist kümnendit Jaanus Kunts, kes on selle aja jooksul õppinud tundma minu sõidustiili ja tunneb ka mu suuski. Ehkki seekord olid mul peaaegu uued suusad: needsamad, millega sõitsin ka Tartu maratoni. Ja mis tolle ajani kuulusid endisele Eesti sprindikoondislasele, nüüdsele Hiina suusakoondise treenerile Vahur Teppanile. Pärast Tartu maratoni said nood suusad minu omaks. Mu vanad Fischerid ei ole üksnes moraalselt, vaid ka tehniliselt ehk sõiduomadustelt aegunud.

Kümned ja kümned osalejad käisid enne starti äreva näoga ringi, et kas suusad ikka pidama saavad; ja kui saavad, siis ega äkki nii hästi, et libisemisvõimekus kahaneb. Väga raske on aru saada, miks inimesed oma elu keeruliseks teevad. St miks nad proovivad ise leida omal käel määrdelahendust olukorras, mis paneb kogenud määrdemehigi kukalt kratsima. Palju lihtsam on usaldada see töö spetsialistidele, kellel on igal juhul kümneid kordi rohkem kogemust, kui ükskõik millisel harrastajal. Nagu mina olen usaldanud oma suusad Kuntsile.

Ja nendega sain stardist, kolmanda grupi (101-150) esireast korralikult minema. Teppanilt soetatud pehmed Fischerid pidasid ka. Ehkki algul pidamist eriti vaja polnud, sest umbes 20 km oli oodata peamiselt paaristõukemaratoni. Näiteks Martti Himma, võistluse favoriit, läks sõitma suisa uisusuuskadega.

Ehkki korraldajad hoolitsesid selle eest, et võistluseks saaks lahti aetud kaks suusajälge – selleks olla enne võistlejaid läinud teele mootorsaan, mille taga kaks suusatajat, kes jälgi sisse pressisid –, leidis neist kasutamist peamiselt vaid üks. Mis tähendab, et kohe tekkis pikk rivi. Ja rivis kohta parandada polnud sugugi kerge. Pidin hoolega valima lõike, kus eesmistest mööduda, et pehmesse lumme ei takerduks, ning siis jõudu rakendama. Aga kahest naisvõistlejast – kes olid selgelt piduriks – koos nende taha kogunenutega õnnestus kolme-nelja kilomeetriga siiski mööda pääseda. Nii sain hakata jälitama umbes 25-30 suusatajast koosnevat kolonni, kelle sabas olijani jäi veidi üle poolesaja meetri. Minu selja taga kasutas mind vedurina viis-kuus suusatajat.

Esimesse toitlustuspunkti jõudes oligi pika saba ots kinni püütud. Seal liikus «Alati kohal» numbriga Indrek Pak, all vene suusaässa Sergei Ustjugovi suusad. TP-s kähku pabertopsist energiajook, mida oli küll vaid kahe väikse sõõmu jagu topsi põhjas, ja edasi. See, et vahetus läheduses sõitsid kahekohalise numbriga mehed, näitas, et koht polnud ilmsesti paha. Võtsin TP-st väljudes Lars Riisalu (nr 95) selja taha.

Kuid arvatavasti said teised mehed TP-s minust rohkem «kütet» peale, sest tasapisi hakkas vahe pika kolonniga kärisema. Pak rääkis pärast, et vedajad-mehed olid andnud päris valusalt ning tema läks kaasa lihtsalt mõttega, et jõuab, kui palju jõuab, ja kestab, kui palju kestab. Siiski jätkus mullegi neid, kellest mööduda, näiteks 14 km läbimise järel kollase liidrinumbriga naine, kelle suuskade tagumisest piki jälge ja sajatustest võis välja lugeda, et ju polnud määrdevalik täkkesse läinud.

Aga ees liikuv «rong» püsis kogu aeg siiski kiviviske ulatuses. Mingist hetkest vahe stabiliseerus. Ja enne teist TP-d märkasin, et hakkan kolonnile taas lähemale jõudma. Ühe tõusu all, mis nõudis käärsamme, saingi rivi peaaegu kätte. Ent kuna esimeses TP-s jäin vaat et kuivale, ei riskinud teisest TP-st hooga läbi kihutada. Rebisin ka numbri alt ühe SiS-i soolase karamelli maitsega geeli ning jõin kaks topsi jõujooki peale. Kui seejärel taas paaristõugetega «kühveldama» hakkasin, tuli tõdeda, et pikast rivist, mis oli sama hästi kui käes, olid eespool näha vaid riismed. Ehk üksainus sealt pudenenud lüli.

Pärast teist TP-d, maratoni teises pooles, algasid ka väikesed tõusud. Mis tähendas, et saabus aeg vaadata, kuidas pidamismääre kohati läikival rajal peab. Kiiresti sain aru, et liiga palju tuleb vaeva näha, mis jättis kaks võimalust: kas pressida üles paaristõugetega või teha Klaebot – hüpata jäljest välja ja joosta üles. Klaebo tegemine oli palju mõistlikum, sest jäljest väljas pidasid suusad ideaalselt. Paraku kaasnes sellega tõusu lõpus alati üks probleem: kui taas jälge hüppasid, hakkasid suusad kõvasti kakkuma. Nägin isegi, kuidas üks konkurent seetõttu ninuli lendas. Seega, keharaskust ei tohtinud ette lasta. Igatahes kahe kolme tõuke või sammuga sai suusad alati taas libisema.

Teine asi, mida tuli pidevalt jälgida, oli see, kus eessõitjad on rada vahetanud. Nii kui nägid, et nad olid seda teinud, pidid tegema sama, sest muidu sattusid värskema lumega jäljele, kus libisemine oli märgatavamalt viletsam. Selliseid vasakule-paremale haake tuli teinekord teha paarisaja meetri vältel mitu korda. Lõpuks, mis seal salata, muutus see juba pisut tüütuks.

Kolmandasse TP-sse tulin üksinda. Pigistasin oma teise, koolaga geeli suhu, paar lonksu kuuma jõujooki peale – ja ees ootasid viimased tosin kilomeetrit. Peagi möödusin kahest kahekohalise numbriga sõitjast, Tauri Tikerpest (nr 70) ja Raul Kösterist (nr 88), mis kinnitas, et seis võiks olla päris paljulubav.

Mul on viimastel maratonidel kujunenud iseenesest omamoodi taktika. Algul, esimese kümmekonna kilomeetriga proovin välja sõita jõukohase positsiooni. Järgmise kümmekonna kilomeetriga üritan seda hoida. Distantsi teisel poolel, mil vahed juba suuremad, jälgin peamiselt enesetunnet, mille puhul on tähtsaim, et jõuaks finišisse nii, et poleks kurnatud, vaid valitseks rahulolu, mis annab tahtmist ka järgmine kord jälle osalema tulla. Alutagusel, olgu etteruttavalt öeldud, õnnestus seda taktikat kenasti ellu viia.

See ka seletab, miks kümmekond kilomeetrit enne finišit läksid minust mööda kaks suusatajat. Aga nad ei jäänud ette kauaks. Laskumisel valis eesmine noist vale, aeglasema raja, ja kui ta sellest aru sai ning laskumise lõpus kiiremale rajale üle tuli, kaotas ta tasakaalu, kukkus – ja kuna teine mees libises otsa tema selja taga, sõitis ta kukkunule sisse ja lendas samuti lumme. Tulin mõned meetrid tagapool ning sain rahulikult rada vahetades nendest mööda. Rohkem ma neid võistluse kestel ei näinud. Jäin taas ihuüksi.

Viimasel viiel-kuuel kilomeetril panin veidi juurde, sest jõudu jagus. Nii läksin ühel pikemal järsemal tõusul kergel sammul mööda Vladimir Sidorovist (nr 282), kes oli mitu head kilomeetrit varem minust lausikul mängeldes mööda läinud. Enam kahjuks eespool kedagi püüda polnud. Nii tuli viimaste hooaegade paremaid tulemusi, 107. koht ajaga 2:31.56. Esisaja lõpetanud Andres Pae (nr 107) finišeeris minust minut ja 42 sekundit enne. Minust kiiremini sõitsid vaid kolm naist. M50 vanuseklassis sain 17. koha.

Võidumees Martti Himmale (fotol paremal) kaotasin 27.01. Seda pole sugugi košmaarselt palju. See on väga kaugel harrastajate kaotusreeglist «kilt & mint». Himma ütles, et proovis kolmel kaaslasel küll eest ära sõita, sai vahe isegi 15 sekundini, aga kõige ees värskes jäljes rügada polnud otstarbekas. Ta lasi lähimad kaaslased järele ja otsustas siis nendega sotid selgeks teha lõpukiirendusega. Tema lõpuspurt kestis viimase kilomeetri ning finišijoonel edestas ta Taavi Kaivi ühe ning Sander Linnust ja Andres Juursalu kahe sekundiga.

Aga peaasi, nagu öeldud, enesetunne oli lõpetades väga hea. Isegi parem küünarnukk, mis oli Tartu maratonil saadud rängast koormusest teibitud, ei hakanud väga valu tegema. Ka vasak ranne, mis sai kuue päeva eest samuti ruineeriva mahvi, pidas vastu. Sellegipoolest ei ole kindel, et lähen nädala pärast Haanja maratonile. Seal on rajameister viimastel aastatel teinud sellise raja, et ka minust osavamad suusavalitsejad on pidanud nägema kurja vaeva, et kõiki laskumisi ja kurve kahel jalal lõpetada. Ja kliistriga pehmes lumes müttamine ei ole samuti midagi sellist, mis hooajale kauni punkti võiks panna.

Foto 1: See pilt ei ole paraku tänavuselt, vaid mulluselt sõidult Alutagusel, mil seal peeti Tamsalu-Neeruti suusamaraton. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits valmistumas Viru maratoniks. Mis on tegevus pildil? Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Määrdmees Jaanus Kunts suuski ette valmistamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti paremaid harrastussuusatajaid Reeda Tuula-Fjodorov 2015. aasta Viru maratonil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: President Kersti Kaljulaid möödunud aastal suusatamas Alutagusel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Martti Himma lõpetamas 2015. aasta Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Neljapäev, veebruar 21, 2019

Pullerits: Mida teha Alutaguse maratoniga?

Pärast Tartu maratoni oli küsimus: mida veel? Laupäevane Alutaguse maraton ei tundunud just ahvatlev, sest:

- hooaja kaks põhivõistlust, Tartu teatemarton ja maraton – just selles järjekorras – on läbi;
- küünarnukid ja randmed olid Tartu maratonil paaristõugete raiumisest valusad, vajasid ravi;
- nädalavahetused kuluvad muudkui kodunt eemal võisteldes, puhkamisaega ei jäägi, aga kevad läheneb, vaim tuleb suurteks seiklusteks valmis panna;
- Tartu Ülikoolis algas eelmisel nädalal õppetöö, mu kursusel osaleb 80 tudengit, nende koduste ja kontrolltööde parandamine nõuab nädalavahetustel niigi mitu head pikka töötundi;
- maratonil osalemine läheb maksma vähemalt sada eurot, mille teenimine ei lähe sugugi nii kiirelt ja kergelt, nagu selle kulutamine;
- äkki tuleb pärast nädala alguse sula ja nädala keskel saabunud külmalainet Alutagusel liiga kiire ja jäine rada, mis on palju ohtlikum kui Tartu maratoni rada, kus jagub ruumi märgatavalt rohkem;
- kui tulevad samasugused ilmastiku- ja rajaolud nagu Tartu maratonil, on viimaseks tosinaks kilomeetriks Alutagusel kliistri pidamismääre samuti alt kadunud ja läheb tõusudel kangutamiseks.

Ainus osalemist soodustav tõsiasi on see, et Vahur Teppani suusapaar V.T. 18 (vasakpoolsel fotol fotol vasakus käes) on nüüd minu oma. Kui Teppan on koos Hiina suusatajatega Seefeldis MMil, on ju soodne aeg tema varustusepargis inventuur teha, kas pole nii? Selles mõttes, et tal mõtted nagunii mujal ja vaevalt ta eemalt väga süüvida jõuab, mille ta ära annab.

Niisiis, plusse sai vähe. Seepärast helistasin Alutaguse maratoni peakorraldajale Robert Peetsile.

Peets kirjeldas, et lund on Alutagusel küll ja prognoosi järgi tuleb juurdegi, ilmselt ka võistluseelsel ööl ja hommikul. Aga sellest ei maksa end heituda lasta, sest kui rajad ongi hommikuks lund täis sadanud, läheb teele mootorsaan ning selle taga paar suusatajat, kes värsked jäljed sisse veavad. Lund on sealkandis, muide, lausa nii palju, et kui rajalt kõrvale pehmele metsaalusele pinnasele astuda, vajub Peetsi sõnul põlvini lumme. Ühtlasi märkis ta, et nädala alguse vihmasajud ei suutnud Alutaguse radadele isegi lompe tekitada.

Peets kinnitas, et kuigi õhutemperatuur püsib ilmselt laupäevani miinuspoolel, ei tule kohe kindlasti Alutagusel sellist jäärada nagu Tartu maratonil.

Kuna Tartu maratonil põhjustasid kurvid ja laskumised erakordselt palju kukkumisi, uurisin Peetsilt ka nende kohta. Ta ütles, et esimene tähelepanu nõudev laskumine saabub 2,5 km kandis, kus rada kergelt pöörab, ent vähegi vilunud sõitjad sahatama küll ei pea. Teine nõudlikum laskumine on tema kirjelduse järgi 27. km-l liivakarjääri tagaotsas, kus algul kulgeb rada otse, siis keerab paremale ja läheb vastu tõusu. «Muu on lihtne,» lisas ta.

Tartu maratonil põhjustas palju pingelisi olukordi ka tõsiasi, et jäljed olid mitmel pool tõmmatud kurvidesse. Peets rääkis mulle, et Alutagusel on aastaid tegutsenud üks ja sama rajameister, kes tunneb nii suusatamist kui kohalikke olusid. Ühtlasi märkis Peets, et kavatseb raja koos võistluste juhataja Tiit Pekiga enne maratoni läbi sõita veendumaks, et kõik on korrektne ja ohutu. Ta kinnitas, et kurvides ei saa klassikajälge olema. Nagu ei tule rajale tema väitel ka ohtlikke laskumisi.

Niisiis, mis suusaüldsus arvab ja soovib, kas tasub mul Alutaguse maratonil starti minna?

Foto 1: Siga stardib Tartu maratonile. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits pärast Tartu maratoni lõpetamist Vahur Teppani suuskadega, millel kliistrijäänused veel all. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits enne Tartu maratoni enda Atomicu ja Vahur Teppani Fischeri võistlussuuskadega Tehvandi suusastaadioni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu maratoni võitja soomlane Niko Koskela. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpi
Foto 5: Mart Kevin Põlluste lõpetas Tartu maratoni parima eestlasena kaheksandal kohal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 6. Priit Pullerits pärast Tartu maratoni lõppu diplomi järel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, veebruar 19, 2019

Pullerits: Kuidas lõpetada tragikomöödia Tartu maratonil?

Tartu maratoni hitt on teadagi mis: Aivo Jurkeni «Tartu maraton: The Crash Movie». Eriti hea on selle viimane kolmandik, 21 km kukkumiste jäädvustus Peebu ja Palu TP vahel. Selle filmi vastu, tuleb tunnistada, pole minu maratonireportaažil mingit võimalust. Tänaseks on «The Crash Movie’t» vaadatud juba üle 15 000 korra.

Tollest filmist on näha, mis inimesi huvitab: teiste õnnetused.

Tänane Tartu Postimees kirjutab:
Tartu maratoni meditsiinipealik Andras Laugamets sõnas, et kogu tema kahekümneaastase Tartu maratoni kogemuse ajal pole ta ühelgi varasemal sõidul näinud nii palju kukkumisi kui üleeile. Täpset abivajajate arvu, keda meedikud maratonil tohterdasid, ei osanud Laugamets öelda, kuid tema hinnangul pidi ilmselt nii mõnigi suusataja haiguslehele jääma. «Kolm inimest viisime ajupõrutuse kahtlusega maratonilt otse haiglasse,» sõnas Laugamets.

Jättes kõrvale kaks kukkumist peapõhjust, milleks on liiga kiire, jäine rada ja paljude osalejate puudulik suusatamisoskus, ei ole mõtet varjata tõsiasja, et osa süüd lasub ka rajameistril.

Üks näide enda sõidust, kui olin kukkumisele kõige lähemal. See juhtus umbes poolel distantsil, kui laskumisel järgnes vasakkurv. Seal läksid rajad imelikult risti, mistõttu oli keeruline jäljes kurvi siseneda. Ohutuse nimel astusin jäljest välja. Uude jälge sisse astuda oli võimatu, sest algas kurv. Püüdsin sõita diagonaalis üle jälgede, kuid siin lisandus koheselt kaks probleemi.

Esiteks ei saanud vasakule keerata, sest minu suund oli otse, aga jäljed olid juba keeranud vasakule. Ent otse sõit tähendas seda, et lõpetan vallis või nende taga võsas.

Teiseks tulid minu paremal käel minust veidi tagapool kaks sõitjat, kellele ähvardasin üle jälgede liikudes paratamatult ette jääda.

Tegin kaootilist suusaballetti, kuid jäin püsti. Ka kaks konkurenti jäid püsti. Ja sain viimaks suusad ikka õiges suunas keeratud.

See juhtum illustreeribki seekordse Tartu maratoni minu hinnangul suurimat probleemi: nimelt seda, et jäljed jooksid laskumistel ja kurvides sageli ettearvamatult ja ootamatult kokku. Selle üle kaebasid mitmed sõitjad – ja minust tugevamad sõitjad. Osa neist ka kukkus. Sealhulgas üks Pärnust pärit endine tippsportlane.

Aga ma ainult ei kritiseeri, mul on ka lahendus. Edaspidi soovitan kiiremates ja teravamates kurvides tõmmata vaid kaks-kolm jäljepaari, mis jooksevad kurvi siseküljel. Kurvi välisküljele aga jälge mitte tõmmata. Et oleks ruumi, kuhu astuda, kui jäljes sõites hakkama ei saa.

Mis teil silma jäi, mida saaks paremini teha?

Aitame üheskoos Tartu maratoni veelgi ohutumaks teha! Sest see, mida hittfilmist näeme, ei ole ühele väärikale rahvaspordiüritusele au tegev vaatepilt. Tegemist on ikka suure tragikomöödiaga.

Foto 1: Tartu maraton on vaevalt alanud, aga juba läheb keha pöördesse. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meditsiiniabi kannab kurnatud prantslase finišialas rajalt ära. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Alles start - ja juba sahatamine. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Midagi on vist korrast ära. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mobiilikaamera valmis - kunagi ei tea, mida õnnestub Tartu maratonil jäädvustada. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pühapäev, veebruar 17, 2019

Pullerits: Kuidas õnnestus Tartu maraton? Reportaaž rajalt

Määrdemees Jaanus Kunts astus kella veerand üheksa ajal Tehvandi staadioni hooldealal aia äärde, kus seisis autode taga vähemalt poolsada suusapaari, silmitses neid mõne sekundi ja valis siis ühe välja ning ulatas mulle: «Võta need!»

Fischerite ninale oli veekindla vildikaga kirjutatud V.T. 18. V.T. tähendab mõistagi Vahur Teppanit ja 18 on seerianumbri kaks viimast tähist. Need olid Hiina koondise treeneri Vahur Teppani, omaaegse Eesti sprindikoondislase Fischerid (Soft).

Eilse Tartu maratoni lumestruktuur ja ilmaolud nõudsid spetsiaalseid suuski. Oma ainsa, umbes 15 aasta vanuse paariga polnud mõtet jäisele ja kõvale rajale õnne otsima minna – see poleks sobinud niikuinii.

Suusad aegsasti joonele, uisu-Atomicud jalga. Nondega vana lasketiiru lähedase esimese tõusuni ja tagasi. Paaristõugetega. Soojenduseks aitab küll.

Seis oli selline: vasak ranne teibitud; mõlemad küünarnukid teibitud; ümber keskkoha krõpsuga lai vöö, et selga ära ei tõmbaks (nagu juhtus aastaid tagasi juba 8. kilomeetril). Neljapäeval oli löönud klassikat sõites vasaku käe küünarnukki selline valu, et ei suutnud käega tõugatagi; õigemini ei suutnud kätt õlakõrguselegi viia. Aga haavatuna on mehed varemgi lahingusse läinud. Traumad pole piisav põhjus, et võtta sinine leht.

Algul võtsin rahulikult. Teppan oli õpetanud, et sõita tuleb ökonoomselt. Seega, ei ole mõtet tõusudel pulssi üles ajada – sest kurnatus koguneb pikkamisi, aga koguneb kindlalt.

Tajusin, et jõudu justkui oleks. Enamiku tõuse Matuni võtsin paaristõugetega. Keegi küll hüüdis, et Priit, kasuta jalgu ka – aga milleks? Kui käed ajavad asja ära, ei ole mõtet jalgu mängu tuua, need ajavad vaid pulsi üles.

Üllataval kombel nägin, et nihkusin targalt ja ökonoomselt sõites tasapisi ettepoole. Matusse jõudsin 303. kohal, keskmine kiirus koguni 20,33 km/h, kaotust liidrile vaid 7.15. Olin otsustanud, et igas TPs võtan topsi juua, ei hakka selle pealt kokku hoidma. Rajale võtsin rohelise väikse vöökotiga kaasa neli SiS-i geeli, mille tarbimise olin samuti laias laastus läbi mõelnud – ja pidasin plaanist ka kinni.

Harimäe all algavat tõusu võtsin mõõdukalt, et mitte end kinni tõmmata. Kliistriga määritud suusad pidasid hästi. Lipe oli niikuinii üks paremaid, vähemalt lähikonkurentidega võrreldes – vähemat ei saagi ju Teppani suuskadelt eeldada. Harimäe viimase osa läbisin taas paaristõugetega – nii tundus kiirem ja kergem võrreldes vahelduvtehnikaga sahmimisele.

Ja siis läks sõiduks! Kohe nii kõvaks sõiduks, et üks mees paarkümmend meetrit eespool lendas käkaskaela rajale. Õnneks oli aega, et sättida temast möödasõitu. Kuid laskumise teises pooles tekitas üks naissõitja radasid vahetades säärase olukorra, et oleks tema kannul sõitnud mehe ja takkapihta minu ka peaaegu maha vedanud. Siiski pääsesime vaid ehmatusega.

Harimäelt laskumine tundus seekord kuidagi eriti pikk.

Edasisest suurt ei mäleta. Sest mitmeid kilomeetreid ei toimunud midagi erilist. Üks suur ühine kulgemine. Aga umbes poolel maal ilmnesid esimesed ärevaks tegevad märgid.

Nimelt märkasin, et suusad ei tahtnud tõusudel enam hästi pidada. Ja mida rohkem neid tõuse tuli, seda viletsamaks pidamine muutus. Kuutsemäe kandis pidin nägema lausa kurja vaeva, et sealsest viimasest, kõige kõrgemale viivast tõusust jäljes kuidagimoodi üles saada. Samas täheldasin, et ka paljud konkurendid olid pidamisega jännis.

Igatahes distantsi teisel poolel oli olukord selline, et muidu ülessipsitavatest tõusudest ei proovinudki pidamise abil üles kangutada. Aga hull oli see, et ka kääri jooksmisest ei tulnud midagi välja. Sest seal, kus jälgede vahel oli lumekate tugev, lipsasid suusad muudkui tagasi. Nii ei jäänud üle muud, kui kasutada käte jõul enda üles lükkamist.

Sedasi tuli käte jõus paraku lõivu maksta lausikul – ja mitte ainult jõus. Vaatamata sellele, et käed olid kolmest kohast teibitud, hakkasid randmed ja küünarnukid ikkagi valu tegema. Proovisin sellest lihtsalt mitte välja teha.

Ent poolel maal hakkasin täheldama, et parema käega pole tõuge kuigi terav. Mitut puhku libises kepp alt ära. Eks püüdsin seda tugevamini lumme raiuda – mis omakorda jällegi suurendas valu küünarnukis. Pärast finišeerimist vaatasin, milles asi, ja sain juba rajal tekkinud kahtlusele kinnituse: parema kepi teravikku ei olnud enam. See oli ära murdunud.

Õnneks tundus ka Palu TP-sse laskumine seekord kuidagi eriti pikk. Jõudsin sinna 2:31 ehk sama ajaga, millega kiiremad finišisse.

Palu järgsetel sirgetel kannatas siiski päris hästi sõita ning püsisin kaaslaste tempos. Aga niipea, kui tuli tõus umbes 10 km enne lõppu, läks asi jälle käest. No ei saanud sealt kuidagi üles! Proovisin nii ja naa, lõpuks pidin ikkagi oma tuikavate kätega paaristõukeid pressima hakkama.

Hellenurme TP-s võtsin oma viimase, koolamaitselise geeli. Selleks ajaks oli selge, et otsustavad kaks tõsiasja: kuidas käed vastu peavad ja mismoodi pidamatute suuskadega paarist mäest üles saan. Ega hästi saanudki. Ikka valutavate käte jõul.

Sedasi läksin viimastel kilomeetritel üle pigem säästurežiimile. St tervise säästmise režiimile. Kui tagant mõned tulid ja möödusid, ei hakanud üritama neile maksku mis maksab sappa võtta, sest elu läheb edasi ka pärast Tartu maratoni. Lõpetasin ajaga 3:25.40,9, mis andis 410. koha. Keskmine kiirus oli täitsa korralik – 18,38 km/h.

Vaheajad: TP – km – koht – aeg TPs – kaotus liidrile – min/km – km/h

Matu, 12 km     303    00:35:25.4    07:15.8    2:58    20.33
Ande, 23 km     334    01:12:56.3    16:39.1    3:25    17.59
Kuutse, 32 km  354    01:42:37.8    24:19.6    3:18    18.19
Peebu, 39 km    354    02:07:32.6    31:11.2    3:34    16.86
Palu, 46 km       370    02:30:49.2    38:18.2    3:04    19.59
Helle.,53.5 km  372    02:53:36.2    44:36.4    3:19    18.17
Info, 62.85 km  409    03:25:22.7    54:28.7    3:24    17.6
Finiš, 63 km      410    03:25:40.9    54:32.0    2:02    29.8

Sellegipoolest ei hakka ma siin seekord avaldama nimekirja neist, keda tunnen ja kes mulle kaotasid. See tuleks üllatavalt pikk. Aga võite selle minu eest siia panna! Arstid mõõtsid pärast lõpetamist riietusruumis vererõhuks 130/70 ja pulsisageduseks 84; ütlesid, et näitajad on sellised, nagu poleks pingutanudki.

Foto 1: Priit Pullerits veerand tundi enne Tartu maratoni starti banaani söömas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusad Tartu maratoni stardialas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 37 minutit enne Tartu maratoni starti soojendus- ja võistlussuuskadega Tehvandi staadioni tribüüni kõrval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4-6: Tartu maraton on alanud! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits tegemas Tartu maratoni finišialas akrediteeritud jakirjanikuna uurivat ajakirjanikutööd. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits veerand minutit pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits pool minutit pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Laupäev, veebruar 16, 2019

Pullerits: Vähem kui ööpäev maratonini - kuidas pingeid maha laadida? Ja vaim võitluseks valmis timmida?

Taluperemees Säinas, eheda eestluse ja kaine mõistuse esindaja selle blogi sadade ja tuhandete lugejate seas, nõudis mu eelmise siinse etteaste järel, et mehed vajavad enne lahingusse minekut rahustamist ja motivatsioonikõnet. Aga kumba siis ikkagi? Need kaks on sisuliselt teineteist välistavad ju.

Nüüd olen isegi mina segaduses, mistõttu püüan mõlemad soovid korraga rahuldada – mis, kujutan ette, ei tule teile üllatusena, et seda suudan.

Niisiis, need, kes vajavad rahustamist, lugege lugu naistest, naljadest ja viineritest: kuidas sõideti Tartu maratoni selle kõrgaegadel, mil üritus oli palju värviküllasem kui praegu hoolimata nüüdsetest kirevatest suusakombedest. (Raske küsimus: kas minna homme maratonile Eesti või USA koondise vormis?)

Need, kes vajavad homseks motivatsiooni, lugege mu lugu maratonieelsest košmaarist, millele andis heakskiidu Martten Kaldvee isiklikult: kust ja kuidas leida mitte ainult sobiv määrdevariant, vaid ka edu toov suusapaar – ja asuge ruttu tegutsema!

Aga ma ise? Võtan asja külma kõhuga. Usaldan määrdemees Jaanus Kuntsi. See on tema ülesanne – leida mulle paslik suusapaar ning panna sinna alla pidav mis tahes ja libistav mis iganes. Miks ma peaksin oma pead vaevama asjadega, millest minu võim ja teadmised üle ei käi? Maratonieelsel päeval on muudki teha kui varustuse pärast mandražeerida – see põletab vaid vaimuenergiat, mida läheb homme kamaluga vaja. (Helistasin talle laupäeva keskpäeval, ta ütles, et tal on üks paar leitud, lähme täispangale, kas kõik või mitte midagi, ülemõelda pole vaja, hommikul stardis saan suusad kätte. Case closed.)

Pealegi olen oma põhitööl nagunii sel nädalal maksimumi andnud. Ülikoolis algas taas õppetöö – auditooriumis üle 80 tudengi, nii et kõik ei mahu laua taha istumagi. (Miks nad küll tulevad nii massiliselt mu kursusele, teades, et see on neetult raske?) Ja tänases lehes on mult lausa neli lugu. Lisaks eelviidatud kahele väga valus, karm ja traagiline lugu Eesti naistippjooksja pere halastamatust saatusest. (Just sain temalt kõne, milles ta tänas, et teda ära kuulasin, ja ütles, et tänu sellele on ta viimastel päevadel tundnud end palju kergemini.) Samuti lugu Rainer Vakrast, mis vaagib tema variante enne ja pärast valimisi.

Eile käisin Lõunakeskuses liuväljale rajatud maratonilaadal. Võtsin välja numbri ja osalesin terviseuuringul, kuhu on kaasatud üle 45-aastased meessoost harrastajad. Seal mõõdeti kehakoostist (mis iganes see tähendab) ja fikseeriti, et vererõhk on 120-80 ja pulsisagedus 54. Kohtusin ka ühe endise rahvusvaheliselt tituleeritud jalgratturiga, kes rääkis, kuidas ta GPS-jälgis Tartu teatemaratoni live-ülekannet ja mulle kaasa elas, lausa nii, et mõõtis kellaga, kas vahe jälitajatega püsib või väheneb. See läks, mis seal salata, mulle väga hinge.

Kes teab, äkki on hommegi neid jälgijaid kusagil oma mobiililt vaatamas, kuidas läheb.

Foto 1: 2018. aasta Tartu maratoni start. Foto autor: Kaimo Puniste / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Hetk mulluselt Tartu maratonilt. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Mulluse Tartu maratoni võitis prantslane Antoine Auger. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Tartu maratoni finišisirge ootab lõpetajaid. Pildistatud 13. veebruaril. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix